ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (viies koda)

18. juuni 2008(*)

Konkurents – Kartellikokkulepped – Sorbaaditurg – Otsus, milles tuvastatakse EÜ artikli 81 rikkumine – Trahvisumma arvutamine – Põhjendamiskohustus – Rikkumise raskus ja kestus – Raskendavad asjaolud – Non bis in idem põhimõte – Koostöö haldusmenetluses – Juurdepääs toimikule – Menetluse kestus

Kohtuasjas T‑410/03,

Hoechst GmbH, varem Hoechst AG, asukoht Frankfurt Maini ääres (Saksamaa), esindajad: advokaadid M. Klusmann ja V. Turner, hiljem advokaadid M. Klusmann, V. Turner ja M. Rüba ning lõpuks advokaadid M. Klusmann ja V. Turner,

hageja,

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: W. Mölls, O. Beynet ja K. Mojzesowicz ning hiljem W. Mölls ja K. Mojzesowicz, keda abistas advokaat A. Böhlke,

kostja,

mille ese on nõue tühistada komisjoni 1. oktoobri 2003. aasta otsus 2005/493/EÜ seoses EÜ asutamislepingu artiklis 81 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetlusega äriühingute Chisso Corporation, Daicel Chemical Industries Ltd, Hoechst AG, The Nippon Synthetic Chemical Industry Co. Ltd ja Ueno Fine Chemicals Industry Ltd vastu (juhtum COMP/E‑1/37.370 – sorbaadid; kokkuvõte ELT 2005, L 182, lk 20) hagejat puudutavas osas või teise võimalusena vähendada hagejale määratud trahvi suurust sobiva tasemeni,

EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (viies koda),

koosseisus: koja esimees M. Vilaras, kohtunikud F. Dehousse ja D. Šváby,

kohtusekretär: ametnik K. Andová,

arvestades kirjalikus menetluses ja 8. veebruari 2007. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud

1        Komisjon tuvastas 1. oktoobri 2003. aasta otsusega 2005/493/EÜ seoses EÜ asutamislepingu artiklis 81 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetlusega äriühingute Chisso Corporation, Daicel Chemical Industries Ltd, Hoechst AG, The Nippon Synthetic Chemical Industry Co. Ltd ja Ueno Fine Chemicals Industry Ltd vastu (juhtum COMP/E‑1/37.370 – sorbaadid; edaspidi „otsus”), et mitu ettevõtjat olid rikkunud EÜ artikli 81 lõiget 1 ja Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) lepingu artiklit 53 seeläbi, et nad olid osalenud kartellis sorbaaditurul.

2        Otsuse adressaadid on ettevõtjad Chisso Corporation, Daicel Chemical Industries Ltd (edaspidi „Daicel”), The Nippon Synthetic Chemical Industry Co Ltd (edaspidi „Nippon Synthetic”), Ueno Fine Chemicals Industry Ltd (edaspidi „Ueno”), kelle kõigi asukoht on Jaapan, ning hageja Hoechst AG, hiljem Hoechst GmbH, kelle asukoht on Saksamaa.

3        Rikkumise kestuseks loetakse ajavahemikku 31. detsembrist 1978 kuni 31. oktoobrini 1996 (Chisso, Daiceli, Ueno ja Hoechsti puhul) ja 31. detsembrist 1978 kuni 30. novembrini 1995 (Nippon Syntheticu puhul).

4        Otsuse kohaselt tähistab mõiste „sorbaadid” keemilisi säilitusaineid (antimikroobikumid), millel on omadus aeglustada või tõkestada mikroorganismide nagu pärmi, bakterite, hallitusseente või seente kasvu. Neid kasutatakse peamiselt toitudes ja jookides. Mõnikord säilitavad sorbaadid ka muid toidu omadusi nagu maitset, värvi, konsistentsi ja toiteväärtust. Lisaks toimivad sorbaadid hea stabilisaatorina ka muud tüüpi toodete nagu farmaatsia- ja kosmeetikatoodete, lemmikloomatoidu ja loomasööda puhul (otsuse põhjendus 56).

5        Otsuse kohaselt on sorbaate kolme tüüpi. Esiteks sorbhape, mis on põhisaadus, millest saadakse muud sorbaadid. Seda ainet on tehniliselt keeruline valmistada ning selle kasutusalad on piiratud, kuna tema lahustuvus vees on väike. Teiseks kaaliumsorbaat, mida kasutatakse juhul, kui soovitakse kõrget vees lahustuvust. Kolmandaks kaltsiumsorbaat, mida kasutatakse Prantsusmaal ja Itaalias juustu pakkepaberi pindamiseks. Sorbhape moodustab Lääne-Euroopa sorbaadimüügist peaaegu 30%, kaaliumsorbaat 70% ning kaltsiumsorbaat moodustab ülejäänud väikese osa (otsuse põhjendused 57–61).

6        Asjaolude asetleidmise ajal oli maailma tasemel seitse sorbaatide suurtarnijat: kaks Euroopa ettevõtjat (Hoechst ja Cheminova A/S); üks Ameerika ettevõtja (Monsanto, hiljem Eastman Chemical Company) ja neli Jaapani ettevõtjat (Chisso, Daicel, Nippon Synthetic ja Ueno) (otsuse põhjendus 64).

7        Hoechst oli peamine ettevõtja maailmaturul (üle 20% aastal 1995) ja Euroopa turul (üle 45% aastal 1995) kuni septembrini 1997, mil ta andis sorbaadisektori tegevusharu üle ühele oma 100‑protsendilise osalusega tütarettevõtjale (Nutrinova Nutrition Specialities & Food Ingredients GmbH; edaspidi „Nutrinova”). Hoechstile järgnesid Chisso, Daicel, Nippon Synthetic ja Ueno (neist ettevõtjatest igaühe turuosa oli samal aastal 9,5–15% maailmaturust ja 4–15% Euroopa turust) (põhjendused 65 ja 70 (otsuse I tabel)).

8        Otsuse põhjenduste 4 ja 5 kohaselt kohtusid Chisso advokaadid 29. septembril 1998 komisjoni esindajatega, et väljendada Chisso tahet teha sorbhappeturul tegutseva ülemaailmse kartelli osas koostööd komisjoni 18. juuli 1996. aasta teatise alusel, mis käsitleb trahvide määramata jätmist või nende vähendamist kartellidega seotud juhtumite puhul (EÜT C 207, lk 4; edaspidi „1996. aasta koostööteatis”).

9        Nutrinova advokaat võttis 27. oktoobril 1998 samuti ühendust komisjoni talitustega, et väljendada tahet teha koostööd 1996. aasta koostööteatise alusel.

10      29. oktoobril 1998 kirjeldati Hoechsti ja Nutrinova advokaatide ning komisjoni talituste vahelisel koosolekul suuliselt asjaomast turgu, tootjaid, turuosasid, menetlust Ühendriikides ja kartelli tegevust.

11      Chisso kirjeldas 13. novembril 1998 suuliselt komisjoni talitustele kartelli tegevust ja esitas dokumentaalseid tõendeid.

12      Komisjoni talitused kuulasid 9. detsembril 1998 ära kartellis Chissot esindanud isiku ütlused, mis sisaldasid seletusi ja selgitusi 13. novembril 1998 esitatud dokumentide kohta.

13      Nutrinova esitas 21. detsembril 1998 märkused sorbaadituru kohta.

14      Nutrinova esitas 19. märtsil ja 28. aprillil 1999 märkused sorbaaditurgu mõjutava konkurentsivastase tegevuse kohta ning dokumentaalseid tõendeid.

15      Chisso esitas 20. aprillil 1999 avalduse, milles ta kinnitas ja täiendas 13. novembri 1998. aasta koosolekul antud suulisi seletusi.

16      Selle alusel saatis komisjon 26. mail ja 17. juunil 1999 Daicelile, Nippon Syntheticule ja Uenole nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17 (esimene määrus [EÜ] artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta, EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3) artikli 11 alusel informatsiooninõuded (otsuse põhjendus 6).

17      Nippon Synthetic, Ueno ja Daicel väljendasid vastavalt 15. juulil 1999, 24. oktoobril 2001 ja 21. veebruaril 2002 oma tahet teha koostööd 1996. aasta koostööteatise alusel. Nad vastasid komisjoni informatsiooninõuetele (otsuse põhjendused 7, 10 ja 11).

18      Komisjon saatis seejärel määruse nr 17 artikli 11 alusel veel informatsiooninõudeid, millest viimane kandis kuupäeva 13. detsember 2002 (otsuse põhjendus 21).

19      Ajavahemikus 1998–2001 alustati Ühendriikides ja Kanadas menetlusi, mis käsitlesid hindade kindlaksmääramist sorbaadisektoris. Daicelile, Hoechstile, Nippon Syntheticule ja Uenole (menetlus Ühendriikides) ning Daicelile, Hoechstile ja Uenole (menetlus Kanadas) määrati trahv (otsuse põhjendused 30–32).

20      Komisjon alustas 20. detsembril 2002 EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamise menetlust ning saatis otsuse adressaatideks olevatele ettevõtjatele vastuväiteteatise (otsuse põhjendus 22).

21      Otsuse adressaatideks olevad ettevõtjad osalesid 24. aprillil 2003 komisjonis ärakuulamisel (otsuse põhjendus 29).

22      Haldusmenetlus lõppes 1. oktoobril 2003, mil komisjon võttis vastu otsuse.

23      Vastavalt otsuse resolutiivosa artiklile 1 rikkusid järgmised ettevõtjad EÜ artikli 81 lõiget 1 ja alates 1. jaanuarist 1994 EMP lepingu artikli 53 lõiget 1 seeläbi, et nad osalesid allpool märgitud perioodidel sorbaadisektoris keerulises, ühesainsas ja vältavas kokkuleppes ning kooskõlastatud tegevuses, mille raames nad leppisid kokku piirhindade kindlaksmääramises ja koguseliste kvootide andmises, info‑ ja kontrollisüsteemi loomises ning selles, et võimalikele uutele turuletulijatele ei tarnita tehnoloogiat:

a)      Chisso – 31. detsembrist 1978 kuni 31. oktoobrini 1996;

b)      Daicel – 31. detsembrist 1978 kuni 31. oktoobrini 1996;

c)      Hoechst – 31. detsembrist 1978 kuni 31. oktoobrini 1996;

d)      Nippon Synthetic – 31. detsembrist 1978 kuni 30. novembrini 1995;

e)      Ueno – 31. detsembrist 1978 kuni 31. oktoobrini 1996.

24      Otsuse resolutiivosa artiklis 2 tegi komisjon artiklis 1 loetletud ettevõtjatele ettekirjutuse viivitamata lõpetada – kui nad ei ole seda juba teinud – samas artiklis nimetatud rikkumised ja hoiduda edaspidi artiklis 1 kirjeldatud mis tahes tegevusest või käitumisest ning mis tahes meetmest, millel on samaväärne eesmärk või toime.

25      Otsuses tuvastatud asjaolude ja antud õiguslike hinnangute alusel määras komisjon asjaomastele ettevõtjatele trahvid, mille suurus arvutati suunistes määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171; edaspidi „suunised”) ja 1996. aasta koostööteatises sätestatud meetodeid kohaldades.

26      Otsuse resolutiivosa artiklis 3 määras komisjon järgmised trahvid:

a)      Daicel: 16 600 000 eurot;

b)      Hoechst: 99 000 000 eurot;

c)      Nippon Synthetic: 10 500 000 eurot;

d)      Ueno: 12 300 000 eurot.

27      Hoechstile määratud trahvi suuruse puhul võeti muu hulgas arvesse asjaolu, et tal oli koos Daiceliga olnud kartelli eestvedaja roll ning et Hoechsti oli varemgi karistatud (otsuse põhjendused 363–373). Hoechsti trahvisummat vähendati siiski 50% võrra tema poolt haldusmenetluses tehtud koostöö alusel (otsuse põhjendused 455–466).

28      Chisso osas leidis komisjon, et ta oli esimene, kes esitas uurimises määravaid tõendeid. Selle eest sai see ettevõtja täieliku kaitse trahvide eest ning talle ei määratud trahvi (otsuse põhjendused 439–447).

29      Otsus tehti 9. oktoobril 2003 Hoechstile teatavaks 8. oktoobri 2003. aasta kirjaga.

 Menetlus ja poolte nõuded

30      Hoechst esitas hagiavalduse, mis registreeriti Esimese Astme Kohtu kantseleis 18. detsembril 2003.

31      Esimese Astme Kohus jättis 16. detsembril 2004 Chisso menetlusse astumise avalduse rahuldamata (Esimese Astme Kohtu 16. detsembri 2004. aasta määrus kohtuasjas T‑410/03: Hoechst vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑4451).

32      2. märtsil 2006 paluti komisjonil vastata ühele Esimese Astme Kohtu küsimusele ning esitada esiteks uurimistoimikus olevad dokumendid sellisel kujul, nagu need tehti kättesaadavaks Hoechstile, ja teiseks Chisso 17. detsembri 2002. aasta kirja ja selle lisade mittekonfidentsiaalne versioon või mittekonfidentsiaalne kokkuvõte. Komisjon vastas sellele palvele määratud tähtaja jooksul. Chisso 17. detsembri 2002. aasta kirja ja selle lisade osas täpsustas komisjon, et Chisso on nõus, et Esimese Astme Kohtu menetluses kasutatakse kõnealuste dokumentide algversioone.

33      Komisjoni vastus ja esitatud dokumendid toimetati Hoechstile kätte 5. aprillil 2006.

34      18. mail 2006 paluti Hoechstil esitada oma märkused komisjoni vastuse kohta. Iseäranis paluti Hoechstil täpsustada, miks ta leiab, et Chisso 17. detsembri 2002. aasta kirja ja selle lisade avaldamata jätmine kujul, kuidas komisjon esitas need Esimese Astme Kohtule, takistas tal välja selgitada, millised dokumendid võivad osutuda vajalikuks tema kaitse seisukohast, ning rikkus seeläbi tema kaitseõigusi. Hoechst vastas sellele küsimusele määratud tähtaja jooksul 16. juuni 2006. aasta kirjaga.

35      12. juulil 2006 paluti komisjonil esitada märkused Hoechsti vastuse teatavate punktide kohta. Komisjon esitas oma märkused määratud tähtaja jooksul 5. septembri 2006. aasta kirjaga.

36      Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Esimese Astme Kohus (viies koda) alustada suulist menetlust.

37      Poolte kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu esitatud küsimustele kuulati ära 8. veebruari 2007. aasta kohtuistungil.

38      Esimese Astme Kohus palus kohtuistungil Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 65 punkti b ja artikli 67 lõike 3 teise lõigu alusel, et komisjon esitaks alates kohtuistungi kuupäevast kolme nädala jooksul asutusesisesed memorandumid, mis puudutavad komisjoni talituste ja Chisso vahel septembrist 1998 aprillini 1999 toimunud telefonivestlusi.

39      Esimese Astme Kohtu määrus, mis kanti kohtuistungi protokolli, tehti pooltele teatavaks 13. veebruaril 2007.

40      Komisjon täitis Esimese Astme Kohtu nõudmise määratud tähtaja jooksul.

41      Vastavalt kodukorra artikli 67 lõike 3 teisele lõigule ei edastatud komisjoni esitatud dokumente hagejale staadiumis, mil Esimese Astme Kohus kontrollis dokumentide konfidentsiaalsust ja nende olulisust kohtuasja lahendamise seisukohast.

42      Suuline menetlus lõpetati 30. aprillil 2007.

43      11. mail 2007 teavitati pooli Esimese Astme Kohtu otsusest kõrvaldada toimikust eespool punktis 38 nimetatud asutusesisesed memorandumid ja need komisjonile tagasi saata.

44      Hoechst palub Esimese Astme Kohtul:

–        tühistada otsus teda puudutavas osas;

–        teise võimalusena vähendada talle otsuses määratud trahvi suurust sobiva tasemeni;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

45      Komisjon palub Esimese Astme Kohtul:

–        jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja Hoechstilt.

 Õiguslik käsitlus

46      Hoechsti hagi põhineb kolmeteistkümnel väitel.

47      Siinkohal tuleb märkida, et vastupidi komisjoni väidetule on esitatud argumentide lugemisel võimalik teha kindlaks Hoechsti poolt oma nõuete toetuseks esitatud väidete ulatus.

48      Esimese ja neljanda väitega taotletakse otsuse täielikku tühistamist Hoechsti puudutavas osas.

49      Kolmeteistkümnenda väitega taotletakse omakorda otsuse resolutiivosa osalist tühistamist, st otsuse artikli 2 tühistamist Hoechsti puudutavas osas.

50      Ülejäänud väidetega taotletakse trahvi vähendamist.

I –  Väited, millega taotletakse otsuse täielikku tühistamist Hoechsti puudutavas osas

51      Esimese väitega vaidlustab Hoechst komisjoni keeldumise võimaldada talle juurdepääs süütust tõendavatele dokumentidele. Neljanda väitega toob Hoechst esile asjaolu, et ärakuulamise eest vastutava ametniku toimik on ebatäielik.

A –  Esimene väide süütust tõendavatele dokumentidele juurdepääsu andmisest keeldumise kohta

1.     Haldusmenetluse ja otsuse kokkuvõte

52      Chisso ja komisjoni vahel 13. novembril 1998 toimunud koosolekul kinnitas üks juhtumiga tegelevatest komisjoni ametnikest kõnealusele ettevõtjale, et teda „hoiatataks, kui mõni teine ettevõtja püüaks Chissost koostööteatise alusel ette jõuda”.

53      Komisjoni talitused kuulasid 9. detsembril 1998 ära ütlused, mille andis Chissot kartellis esindanud isik.

54      Nutrinova palus 5. märtsil 1999 komisjoni talitustega peetud telefonivestluse käigus, et korraldataks koosolek. Seda palvet ei rahuldatud.

55      Komisjon alustas 20. detsembril 2002 EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamise menetlust ning saatis otsuse adressaatideks olevatele ettevõtjatele vastuväiteteatise. Samal kuupäeval oli kõnealustel ettevõtjatel võimalus tutvuda toimikuga kahe CD‑ROM‑i vormis, mis sisaldasid dokumentide täielikke koopiaid, välja arvatud ärisaladused ja muu konfidentsiaalne teave (otsuse põhjendused 22 ja 23).

56      13. novembri 1998. aasta koosoleku protokoll, mille komisjon oli koostanud, sisaldus toimikus.

57      Ärakuulamise eest vastutavale ametnikule 22. jaanuaril 2003 saadetud kirjas palus Hoechst koos Nutrinovaga oma nõustajate vahendusel juurdepääsu asutusesisestele dokumentidele, mis olid seotud komisjoni ja Chisso vahel 1998. aasta septembrist 1999. aasta aprilli lõpuni toimunud telefonivestlustega. Nad palusid ka võimalust tutvuda Chisso 17. detsembri 2002. aasta kirjaga, mille mittekonfidentsiaalne versioon sisaldus toimikus.

58      Mis puudutas asutusesiseseid dokumente, mis olid seotud komisjoni ja Chisso vahel toimunud telefonivestlustega, siis tuletasid Hoechsti ja Nutrinova nõustajad meelde 13. novembri 1998. aasta koosoleku protokolli sõnastust ja täpsustasid järgmist:

„Meie klientide jaoks on oluline teada, kas ja mil määral aitasid komisjoni ametnikud kaasa teabe andmisele, samal ajal kui meie kliendid tegid koostööd komisjoniga.”

59      Chisso 17. detsembri 2002. aasta kirja kohta märkisid Hoechsti ja Nutrinova nõustajad täpsemalt, et üks selle kirja lisadest, st 26. märtsi 1999. aasta kiri kandis pealkirja „Komisjonile seoses koostööga, mida Chisso teeb konkurentsi peadirektoraadiga”. Nad lisasid järgmist:

„Kõik Chisso koostööd puudutavad argumendid või – seda enam – kõik vihjed kontaktide kohta, mis toimusid sel ajal Chisso ja komisjoni ametnike vahel, võivad olla eriti olulised meie klientide kaitse seisukohast.”

60      24. veebruari 2003. aasta kirjaga jättis ärakuulamise eest vastutav ametnik rahuldamata 22. jaanuari 2003. aasta kirjas esitatud taotlused.

61      Ärakuulamise eest vastutav ametnik täpsustas, et Chisso ja komisjoni vaheliste telefonivestluste kohta tehtud märkmed on asutusesisesed dokumendid ja seetõttu ei saa nendega tutvuda. Vastupidise määrava tõendi puudumisel oli alust eeldada, et komisjon viis läbi Hoechstile vajaliku teabe objektiivse analüüsi. Lisaks märkis ärakuulamise eest vastutav ametnik Chisso 17. detsembri 2002. aasta kirja (ja selle lisasse kuuluva 26. märtsi 1999. aasta kirja) kohta, et Chisso oli taotlenud, et neid dokumente käsitletaks konfidentsiaalsetena.

62      7. märtsil 2003 kordas Hoechst koos Nutrinovaga vastuses vastuväiteteatisele oma nõustajate vahendusel taotlusi, mis sisaldusid 22. jaanuari 2003. aasta kirjas. Täpsemalt kordas Hoechst koos Nutrinovaga oma palvet tutvuda toimikuga, esitades argumente menetluse käigus asetleidnud ebavõrdse kohtlemise kohta.

63      Ärakuulamise eest vastutav ametnik esitas 23. septembril 2003 kõnealuse juhtumi kohta lõpparuande (ELT 2005, C 173, lk 5). Aruandes märkis ta muu hulgas:

„[…] teavitasin ma huvitatud isikuid 24. veebruaril 2003 kirjaga, et menetluse kõnealuses järgus ei lubata toimikule lisajuurdepääsu. Selgitasin, et huvitatud isikute ja komisjoni ametnike vaheliste telefonikõneluste märkmed on komisjonisisesed dokumendid ja seetõttu ei saa nendega põhimõtteliselt tutvuda. Sellel konkreetsel juhtumil oli komisjon andnud erandlikult loa tutvuda mõnede sisedokumentidega ja viidanud neile vastuväite[teatise]s, selgitades nii komisjoni ja erinevate adressaatide vaheliste koosolekute sisu ja kuupäevi. Chisso on taotlenud, et tema saadetud kirju käsitletaks konfidentsiaalse[tena], ja huvitatud isikutele võimaldati juurdepääs nende kirjade mittekonfidentsiaalsetele kokkuvõtetele.” [täpsustatud tõlge]

64      Sellele lõigule lisatud joonealuses märkuses on täpsustatud:

„Suulise arutamise järel vastas Chisso [advokaat] minu taotlusele, mis käsitles komisjonile 26. märtsil 1999 saadetud kirja konfidentsiaalsuse uuesti kaalumist, kinnitades, et dokument sisaldab ärisaladusi ja on seetõttu konfidentsiaalne.”

65      Ärakuulamise eest vastutav ametnik märkis seejärel lõpparuandes:

„Hoechsti ja Nutrinova esitatud väidete tulemusena olen [eriti] tähelepanelikult uurinud komisjoni järeldusi trahvide määramatajätmise või vähendamise kohta kõnealuses otsuse eelnõus. Olen uurinud ka komisjoni talituste sisedokumente, niivõrd kui need on olemas. Trahvide määramist või vähendamist käsitleva otsuse eelnõu järeldused vaidlustavad suures osas Hoechsti ja Nutrinova väljendatud kitsaskohad. Olen rahul ka sellega, et komisjoni talituste tegevus huvitatud isikute suhtes ei ole mõjutanud selle [juhtumi] lõpptulemust. Kinnitan, et Hoechsti [kaitseõigused] ei eelda lisajuurdepääsuõigust toimikule. Komisjoni sisedokumendid ega Chisso esitatud dokumendid ei sisalda muid süüd või süütust tõendavaid tõendeid, mis tuleks Hoechstile kättesaadavaks teha.” [täpsustatud tõlge]

66      1. oktoobril 2003 võttis komisjon vastu otsuse ja vastas selle põhjendustes 26 ja 27 Hoechsti taotlustele järgmiselt:

„26.      Mis puudutab Chisso esitatud dokumente või nende osasid, mida ta palus kaitsta kui „ärisaladusi”, siis nende teistele pooltele edastamata jätmine kaitseb selle äriühingu õigustatud ärihuve. Selline kaitse takistab teistel pooltel saada strateegilist infot Chisso ärihuvide ja tema tegevuse toimumise ja arengu kohta kooskõlas määruse nr 17 artikliga 20 ja komisjoni teatisega toimikutele juurdepääsu käsitlevate taotluste läbivaatamise sisemiste protseduurireeglite kohta EÜ asutamislepingu artiklites 85 ja 86, ESTÜ asutamislepingu artiklites 65 ja 66 ning nõukogu määruses (EMÜ) nr 4064/89 sätestatud juhtudel.

27.      Mis puudutab teiseks juurdepääsu komisjoni asutusesisestele dokumentidele, siis vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei ole komisjon kaitseõiguste tagamiseks kohustatud võimaldama menetluse vältel juurdepääsu oma asutusesisestele dokumentidele. Mis puudutab lisaks ettevõtjatega nende koostöö käigus ühenduse pidamist, siis leiab komisjon, et Hoechsti arutluskäik põhineb täiesti valedel eeldustel. Täiendav juurdepääs komisjoni asutusesisestele dokumentidele ei aitaks mingil viisil kaasa ettevõtjate kaitseõiguste teostamisele ega aitaks ka kindlaks teha, milline ettevõtja esitas esimesena komisjonile määravaid tõendeid. Käesolev hinnang antakse üksnes selliste dokumentide põhjal, mis ettevõtjad on esitanud ja millega pooltel on olnud võimalik tutvuda.”

2.     Poolte argumendid

a)     Hoechsti argumendid

67      Hoechst märgib, et alles vastuväiteteatist lugedes märkas ta, et menetluse alguses tegi Chisso temaga enam-vähem samal ajal koostööd komisjoniga 1996. aasta koostööteatise alusel. Samal ajal võimaldasid dokumendid, millele Hoechstil oli juurdepääs, tal avastada eeskirjade eiramisi haldusmenetluses. Hoechst rõhutab, et kaheksanda väitega seab ta kahtluse alla asjaolu, et esimesed määravad tõendid kartelli olemasolu tõendamiseks esitas Chisso 13. novembril 1998.

68      Esimese väitega vaidlustab Hoechst esiteks selle, et tal ei võimaldatud tutvuda asutusesiseste dokumentidega, mis puudutavad komisjoni ja Chisso vahelist suhtlemist. Teiseks vaidlustab Hoechst selle, et tal ei võimaldatud tutvuda Chisso 17. detsembri 2002. aasta kirja ja selle lisadega. Kolmandaks toob Hoechst välja asjaolu, et komisjon ei rahuldanud tema taotlust viia läbi uusi uurimisi. Lisaks palub Hoechst võtta tarvitusele menetlust korraldavad meetmed.

 Keeldumine komisjoni ja Chisso vahelist suhtlemist puudutavate dokumentidega tutvumise võimaldamisest

69      Komisjon ei võimaldanud Hoechstil tutvuda teatavate Chisso esitatud dokumentide ning komisjoni koostatud memorandumitega, mis puudutavad kohtumisi ja telefonivestlusi Chissoga. Kui Hoechst oleks saanud nende dokumentidega tutvuda, oleks ta saanud täieliku ülevaate komisjoni ja Chisso vahelisest suhtlemisest ning oleks võinud järelikult kergemini tõendada, et tema, mitte Chisso, oli nii ajaliselt kui ka sisuliselt esimene, kes esitas kartelli olemasolu kohta määravaid tõendeid ja kelle trahvi oleks seetõttu tulnud vähendada. Hoechst oleks saanud ka paremini tõendada, et komisjoni antud teave mõjutas Chisso koostööd.

70      Viidates Esimese Astme Kohtu 29. juuni 1995. aasta otsusele kohtuasjas T‑36/91: ICI vs. komisjon (EKL 1995, lk II‑1847, punkt 69), 28. aprilli 1999. aasta otsusele kohtuasjas T‑221/95: Endemol vs. komisjon (EKL 1999, lk II‑1299, punkt 65) ja 30. septembri 2003. aasta otsusele liidetud kohtuasjades T‑191/98 ja T‑212/98–T‑214/98: Atlantic Container Line jt vs. komisjon (EKL 2003, lk II‑3275, punkt 334), rõhutab Hoechst, et õigus toimikuga tutvuda on üks ühenduse menetlusõiguse põhitagatistest, mis on mõeldud vastuväiteteatise adressaatide kaitseõiguste kaitsmiseks. Õigus toimikuga tutvuda peab muu hulgas tagama võimaluse teostada tõhusalt õigust olla ära kuulatud, kuna see annab võimaluse teada saada ja hinnata tõendeid, mida komisjon on kasutanud vastuväiteteatises, ning võimaluse korral need oma vastuses ümber lükata. Komisjoni ülesanne on võimaldada juurdepääs üldjuhul tervele toimikule. Teistsugune on olukord üksnes komisjoni asutusesiseste dokumentide ning kolmandate isikute ärisaladusi sisaldavate dokumentide puhul.

71      Hoechst märgib samuti, et menetlusliku võrdsuse põhimõte tähendab, et komisjon ei saa üksi otsustada, kas ja millises ulatuses ta võimaldab juurdepääsu dokumentidele, mida üks pool võiks kasutada õigustavate tõenditena. Kaitseõigusi oleks rikutud, kui saaks tõendada, et haldusmenetlusel oleks võinud olla teistsugune tulemus, kui Hoechstil oleks võimaldatud tutvuda asjaomaste õigustavate dokumentidega. Mis puudutab dokumente, mis ei sisaldu toimikus, siis oleks Hoechst pidanud otsesõnu paluma luba kõnealuste dokumentidega tutvumiseks.

72      Käesolevas asjas rõhutas Hoechst väga selgelt, et kõik memorandumid, mis puudutavad komisjoni esindajate ja Chisso vahel septembrist 1998 aprillini 1999 toimunud telefonivestlusi, on tema kaitse seisukohast olulised, kuna need võivad olla õigustavad dokumendid, mis võimaldavad tõendada, et menetlust ei viidud tol ajal läbi erapooletult.

73      Toimiku osad, millega Hoechst sai tutvuda, võimaldasid tal tuvastada ebavõrdse kohtlemise, st teda koheldi Chissost ebasoodsamalt.

74      Esiteks käsitles komisjon 1998. aasta sügisel Chisso puhul tunnistajate suulisi ütlusi koostööna, mida ta keeldus samas tegemast Hoechsti puhul. Samal ajal pidas komisjon aktiivselt Chissoga koosolekuid, kuid keeldus samasugustest koosolekutest Hoechsti puhul. Komisjoni 9. novembri 1998. aasta asutusesiseses memorandumis on täpsemalt märgitud, et „[p]ärast konkurentsi peadirektoraadi telefonikõnesid olid [Chisso] advokaadid vähemalt nõus kokkulepitud koosolekuid pidama”. Need komisjoni korduvad telefonikõned näitavad, et ta viis menetlust läbi erapoolikult.

75      Teiseks on ka tõendatud, et sel olulisel menetlusperioodil, st 1998. aasta lõpus, sai Chisso komisjonilt ebaseaduslikult lubaduse, et teda „hoiatatakse”, kui mõni teine ettevõtja temast koostöös ette jõuab. Selline erapoolik hoiatamine ei ole mitte üksnes iseenesest õigusvastane, vaid ka Hoechsti kaitse seisukohast asjakohane. Kaitse sõltub peamiselt küsimusest, kas ja mil määral komisjon Chissot sel viisil „hoiatas” või talle Hoechsti koostöö olukorra kohta teavet andis. Pealegi sisaldab hea halduse tava vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale pädeva institutsiooni kohustust uurida hoolikalt ja erapooletult kõiki antud asjas olulisi asjaolusid (Esimese Astme Kohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑31/99: ABB Asea Brown Boveri vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1881, punkt 99). Isegi kui eeldada, et komisjon ei hoiatanud Chissot, jääb muutumatuks etteheide, mis puudutab asjaolu, et komisjon igal juhul teatas, et ta on valmis sellist hoiatust andma. Üksnes sellest hea halduse tava rikkumisest piisab, et õigustada seda, et Hoechstile antakse laiendatud juurdepääs toimikule, selleks et säilitada tema kaitseõigused.

76      Neil asjaoludel on kõik dokumendid, mis puudutavad Chisso advokaatide ja juhtumiga tegelevate komisjoni ametnike vahelist suhtlemist, õigustavate dokumentidena Hoechsti kaitse seisukohast olulised. Hoechst on seda seisukohta väljendanud korduvalt nii kirjalikult (ärakuulamise eest vastutavale ametnikule ja juhtumiga tegeleva komisjoni osakonna juhatajale) kui ka 24. aprilli 2003. aasta ärakuulamisel.

77      Ärakuulamise eest vastutav ametnik jättis aga need taotlused rahuldamata 24. veebruari 2003. aasta kirjaga, mille ta saatis Hoechsti ja Nutrinova nõustajatele, täpsustades muu hulgas järgmist:

„Vastupidiste määravate tõendite puudumisel tuleb eeldada, et komisjon hindas objektiivselt teavet, mis on teie kliendile [klientidele] selles suhtes vajalik. Teie kiri ei sisalda ühtegi tõendit, mis veenaks mind vastupidises. Pealegi ei ole toimikule täiendava juurdepääsu taotluse alusena esitatud (eespool viidatud) põhjus kohane, et võimaldada dokumentidega tutvumist; täpsemalt ei ole see põhjus asjakohane koostööteatise kohaldamise seisukohast käesolevas asjas.”

78      Nendest argumentidest nähtub, et ärakuulamise eest vastutav ametnik, kelle tegevuse eest vastutab komisjon, eiras oma pädevust ja ülesandeid kaitseõiguste tagajana. Vastavalt kohtupraktikale võib poolelt, kes taotleb ulatuslikumat juurdepääsu toimikule, nõuda üksnes seda, et ta näitaks asjakohaste argumentide abil, millistel dokumentidel võib olla tema kaitse seisukohast tähtsust ja millisel põhjusel (eespool punktis 70 viidatud kohtuotsus Atlantic Container Line jt vs. komisjon, punkt 335). Kaitsehuvi hindamine peab lähtuma ennast kaitsva poole seisukohast ning juhtumiga tegeleval komisjoni ametnikul ega ärakuulamise eest vastutaval ametnikul ei ole pädevust otsustada, milliseid dokumente võidakse kaitse puhul kasutada õigustavate dokumentidena.

79      Viidates ka Esimese Astme Kohtu 29. juuni 1995. aasta otsusele kohtuasjas T‑30/91: Solvay vs. komisjon (EKL 1995, lk II‑1775, punktid 81 ja 83), rõhutab Hoechst, et kui juhtum nõuab raskete ja keeruliste majanduslike hinnangute andmist, peab komisjon tagama selle, et otsuse adressaadid teavad asjaolusid sama hästi kui tema ja teised asjaomased isikud. See põhimõte kehtib ka komisjoni asutusesiseste dokumentide osas, mis käsitlevad suhtlemist Chissoga ja millega Hoechst palus luba tutvuda, et kasutada oma õigusi. Viidates Esimese Astme Kohtu 20. märtsi 2002. aasta otsusele kohtuasjas T‑9/99: HFB jt vs. komisjon (EKL 2002, lk II‑1487, punkt 40), märgib Hoechst, et komisjoni asutusesiseste dokumentidega tutvumist tuleb võimaldada, kui on esitatud kaalukad põhjused, mis näitavad, et juhtumi erandlikud asjaolud seda nõuavad. Komisjoni asutusesisestele dokumentidele tuleb võimaldada juurdepääsu, kui nende dokumentidega võidakse tõendada, et komisjon on rikkunud seaduslikkuse põhimõtet (Euroopa Kohtu 18. juuni 1986. aasta määrus kohtuasjas 156/84: BAT ja Reynolds vs. komisjon, EKL 1986, lk 1899, punkt 11).

80      Mis puudutab asjaolu, et ärakuulamise eest vastutav ametnik viitas 1996. aasta koostööteatise kohaldamisele käesolevas asjas, siis märgib Hoechst, et ärakuulamise eest vastutav ametnik ei saa olla kohustatud ette nägema komisjoni otsuse tulevasi põhjendusi ega saa rajada oma menetlusotsustusi nendele tulevastele põhjendustele. Tal ei ole võimalik teada ega otsustada, millised põhjendused võtab vastu komisjoni liikmete kolleegium, ning tal ei ole pädevust ega õigust üksi otsustada, milline tähtsus võib kaitse jaoks olla tõenäoliselt õigustavatel dokumentidel (eespool punktis 70 viidatud kohtuotsus Atlantic Container Line jt vs. komisjon, punkt 339).

81      Selles kontekstis palub Hoechst Esimese Astme Kohtul võtta tarvitusele menetlust korraldavad meetmed, mis kohustavad komisjoni lubama Hoechstil ja Esimese Astme Kohtul tutvuda kõikide toimikus sisalduvate või muul viisil komisjoni valduses olevate dokumentidega nende täielikus versioonis ja mis võimaldavad teada saada, milline oli Chisso advokaatide ja komisjoni esindajate vahel septembrist 1998 aprillini 1999 toimunud suhtlemise sisu. Lisaks palub Hoechst, et menetlustoiminguna kutsutaks tunnistajatena kohtusse komisjoni kaks ametnikku, kes omal ajal juhtumiga tegelesid.

 Keeldumine Chisso 17. detsembri 2002. aasta kirja ja selle lisadega tutvumise võimaldamisest

82      Hoechst märgib, et ta väitis juba enne otsuse vastuvõtmist, et Chisso advokaatide 17. detsembri 2002. aasta kiri, mis sisaldus toimikus, kuid mille sisu oli peaaegu täielikult kustutatud, oleks pidanud olema toimikus kustutamata kujul. Hoechst rõhutas, et selle kirja lisad, sh 26. märtsi 1999. aasta kiri, mis käsitleb selle sisu kokkuvõtte kohaselt Chisso koostööd komisjoniga, on tema kaitse jaoks väga olulised.

83      Kuna kõnealune dokument – nagu võib järeldada juurdepääsetavast toimikust – puudutab üksnes Chisso koostöö sisu või sellega seotud õiguslikke küsimusi ning hinnangut koostööle, siis leiab Hoechst, et puudub mõjuv põhjus sellega tutvumise takistamiseks.

84      Hoechst lisab, et Chisso kiri oleks võinud sisaldada süüstavaid tõendeid (näiteks juhul, kui Chisso süüdistab teda kartelli eestvedajaks olemises) ning et komisjon oleks sel juhul pidanud viivitamata omal algatusel võimaldama tal sellega tutvuda. Samas kui see sisaldab viiteid diskrimineerimisele, nagu eespool mainitud komisjonipoolsed menetlusnormide eiramised, võib Chisso kirjal olla hoopis õigustav toime. Sellisel juhul oleks kiri tulnud edastada hiljemalt siis, kui Hoechst palus luba sellega tutvumiseks.

85      Selles kontekstis ei ole vahet, kas üks menetlusosalistest on taotlenud kõnealuste dokumentide käsitlemist konfidentsiaalsena või mitte. Komisjon peaks omal algatusel objektiivselt hindama, kas tema toimiku materjalid on konfidentsiaalsed. Hoechst täpsustab siinkohal, et määruse nr 17 artikli 21 lõige 2 näeb ette, et komisjon võib rahuldada üksnes õigustatud taotlused käsitleda ärisaladusi konfidentsiaalsena.

86      Hoechsti meelest oleks üksnes äriteave nagu käive või hiljutised turuosad võinud õigustada Chisso kirja varjamist, kuid sedagi vaid osaliselt.

87      Osutades eespool punktis 70 viidatud kohtuotsusele Endemol vs. komisjon, (punkt 65), rõhutab Hoechst, et konfidentsiaalse teabe kaitset tuleb kaaluda võrreldes vastuväiteteatise adressaatide kaitseõigustega. Vastuväiteteatise adressaatidel peab olema võimalik asjaolusid teades kindlaks teha, kas kirjeldatud dokumendid võivad olla nende kaitse jaoks asjakohased (eespool punktis 70 viidatud kohtuotsus ICI vs. komisjon, punkt 104). Käesoleval juhul väidab Hoechst, et tema võimalus ennast kaitsta oli piiratud, kuna ta ei saanud selgust teatavates määrava tähtsusega küsimustes menetluse ja asjaolude osas.

88      Kuna Hoechst vaidleb vastu asjaolule, et Chisso esitas esimesena määravaid tõendeid, oleks Chisso 26. märtsi 1999. aasta kiri, mis käsitleb nähtuvalt selle kokkuvõttest Chisso koostööd komisjoniga, võimaldanud teha järeldusi kõnealuse koostöö sisu ja kuupäevade kohta, eriti 29. oktoobrile 1998 eelneva aja osas.

89      Selles kontekstis palub Hoechst Esimese Astme Kohtul võtta tarvitusele menetlust korraldavad meetmed, mis kohustavad komisjoni tegema Esimese Astme Kohtule ja Hoechstile kättesaadavaks Chisso advokaatide 17. detsembri 2002. aasta kirja selle täisversioonis koos lisadega. Lisaks palub Hoechst, et menetlustoiminguna kutsutaks komisjoni vahendusel tunnistajatena kohtusse kaks ametnikku, kes omal ajal juhtumiga tegelesid.

90      Hoechst väidab oma 16. juuni 2006. aasta kirjas, mille ta saatis vastuseks Esimese Astme Kohtu kirjalikule küsimusele – millega tal oli palutud esitada oma täiendavad märkused komisjoni varem edastatud dokumentide kohta, mille hulka kuulus ka Chisso 17. detsembri 2002. aasta kiri koos lisadega (vt eespool punkt 34) –, et osasid tõendeid ei võetud arvesse ja haldusmenetluses pandi toime õigusnormide rikkumisi.

91      Hoechst leiab kõigepealt arvesse võtmata jäetud tõendite osas, et Chisso nõustajate 11. jaanuari 1999. aasta kiri komisjonile, millega tutvumine on alles praegu esimest korda võimalik, kujutab endast õigustavat dokumenti.

92      Kirjast nähtub, et 3. novembril 1998, st mitu päeva pärast seda, kui Hoechst oli esitanud trahvide eest kaitse saamise taotluse, püüdis Chisso saada kinnitust sellele, et ükski teine ettevõtja ei ole enne teda koostööd pakkunud.

93      See on tõendiks, et kõnealuseks kuupäevaks ei olnud Chisso komisjonile trahvide eest kaitse saamise taotlust esitanud. Chisso esitas trahvide eest kaitse saamise taotluse alles pärast 11. jaanuari 1999, nagu nähtub selle kirja sõnastusest. Trahvide eest kaitse saamise taotluse esitamata jätmist ei ole võimalik parandada. Seda asjaolu ei märgitud otsuses ning see kinnitab, et Hoechst oli esimene ettevõtja, kes tegi komisjoniga koostööd.

94      Teiseks leiab Hoechst, et Chisso 26. märtsi 1999. aasta kiri komisjonile kujutab endast samuti õigustavat dokumenti.

95      Hoechsti meelest nähtub kirjast, et selle saatmise hetkel ei olnud ikka veel esitatud kirjalikke avaldusi, mida komisjon oli Chissolt palunud.

96      Kõigepealt märgib Hoechst selle kohta, et Chissole anti mitteametlikult täiendavad tähtajad, mida ei ole ette nähtud 1996. aasta koostööteatises.

97      Edasi märgib ta, et kui 26. märtsil 1999 oli dokumente veel puudu, ei ole vastupidi otsuse punktis 458 märgitule võimalik leida, et komisjonil olid Chisso koostööst tulenevalt olemas tõendid kartelli kohta. Komisjon andis järelikult Chissole ebaseaduslikke lubadusi, mida ta ka täitis, andes talle hiljem kaitse trahvide eest.

98      Hoechst tuletab ka meelde, et ta esitas komisjonile 19. märtsil 1999 dokumentaalseid tõendeid, samal ajal kui tema töötajaid ähvardas veel oht, et nad võetakse Ühendriikides kriminaalvastutusele, ja et 1996. aasta koostööteatis nõudis üksnes kartelli olemasolu tõendamist, mida Hoechst oli teinud alates 29. oktoobrist 1998.

99      Mis puudutab eeskirjade eiramist haldusmenetluses, siis rõhutab Hoechst, et otsuse punktis 461 keeldus komisjon tunnistamast, et Hoechst oli olnud esimene, kes tegi koostööd, põhjendusel, et tema valduses oli dokumente, mida ta ei esitanud, kuigi oli kokku lepitud, et Ühendriikides pooleliolevat menetlust arvesse võttes oli Hoechstil võimalik esitada need dokumendid hilisemas staadiumis.

100    Nagu nähtub 26. märtsi 1999. aasta kirjast, andis komisjon samal ajal ilmselgelt Chissole „täiendavad tähtajad” dokumentide esitamiseks. Lisaks oleks dokumendid, mis Chisso esitas aprillis 1999, saanud esitada varem. Seetõttu oleks pidanud jätma Chisso koostöö arvesse võtmata sama põhjendusega kui see, mida kasutati Hoechsti puhul.

101    Chissole ei heidetud aga ette koostöö puudumist, kuigi tema olukord oli täiesti sarnane. Selle näol on tegemist ebavõrdse kohtlemisega Hoechsti kahjuks.

 Uute uurimiste läbiviimise taotlus

102    Hoechst märgib, et 22. jaanuari 2003. aasta kirjas, mille ta saatis ärakuulamise eest vastutavale ametnikule, palus ta komisjoni ruumides läbi viia täiendavaid uurimisi tunnistajate ülekuulamise näol. Kuigi ärakuulamise eest vastutav ametnik ega komisjon ei keeldunud selle taotluse rahuldamisest, seda ei rahuldatud, kuivõrd taotletud uurimist ei viidud ilmselt läbi. Kuna selline uurimine oli käesoleva väite raames esitatud põhjustel otsuse sisu seisukohast määrava tähtsusega, rikkus komisjon hea halduse tava.

b)     Komisjoni argumendid

 Keeldumine teatavate dokumentidega tutvumise võimaldamisest

103    Komisjon rõhutab, et Hoechst ei eita, et teatavate dokumentidega tutvumise võimaldamisest võidakse põhimõtteliselt keelduda, kui dokumendid on asutusesisesed või sisaldavad ärisaladusi.

104    Selles kontekstis täpsustab komisjon esiteks, et ärakuulamise eest vastutav ametnik uuris „eriti tähelepanelikult” otsuse eelnõus komisjoni järeldusi, mis puudutasid leebema kohtlemise rakendamist trahvi osas. Ta uuris „ka” komisjoni asutusesiseseid dokumente, enne kui ta teatas, et on veendunud, et „komisjoni talituste tegevus huvitatud isikute suhtes ei ole mõjutanud selle [juhtumi] lõpptulemust”.

105    Teiseks märgib komisjon, et esimesed määravad tõendid kartelli olemasolu tõendamiseks esitas Chisso 13. novembri 1998. aasta koosolekul. Esimesena komisjonile määravaid tõendeid esitanud ettevõtja tehti kindlaks üksnes selliste ettevõtjate esitatud dokumentide põhjal, millele pooltel oli juurdepääs. Seetõttu ei saanud Chisso hoiatamine, mida talle lubati 13. novembri 1998. aasta koosolekul, loogiliselt mõjutada esimesena koostööd teinud ettevõtja kindlakstegemist. Sellest tuleneb samal ajal ka, et kriitikal menetluse toimumise kohta pärast seda kuupäeva ei saa selles suhtes olla vähimatki tähtsust. Sama kehtib ka etteheidete kohta, mis puudutavad Chisso 17. detsembri 2002. aasta kirja ja selle lisadega tutvumise võimaldamisest keeldumist.

106    Kolmandaks ei ole Hoechstil õnnestunud tekitada tõsiseid kahtlusi komisjoni läbiviidud menetluse objektiivsuse suhtes, mis võiksid õigustada laiendatud juurdepääsu asutusesisestele dokumentidele.

107    Komisjon märgib siinkohal, et Chissole 9. detsembril 1998 pakutud võimalus esitada oma seisukohad suuliselt oli mõeldud üksnes selleks, et ta saaks anda selgitusi kirjalike tõendite kohta, mis ta oli esitanud 13. novembril 1998. Seevastu selle koosoleku eesmärk, mille Hoechst pakkus 5. märtsil 1999 telefoni teel välja, oleks olnud olemasolevate kirjalike tõendite asendamine suuliste ütlustega.

108    Mis puudutab Hoechsti väljapakutud koosolekust „keeldumist”, siis märgib komisjon, et pigem oli tegemist 1996. aasta koostööteatise kohaldamise tingimuste üldise meeldetuletamisega tema poolt, mitte Hoechstiga igasugusest edasisest suhtlemisest lõpliku keeldumisega. Komisjon täpsustab samuti, et tema seisukoht põhines esialgsel hinnangul, mille ta andis ühelt poolt Hoechsti koostöötahtele, kes ei olnud täielikuks koostööks valmis enne Ühendriikides pooleliolevate kriminaal‑ ja tsiviilmenetluste lõppu, ning teiselt poolt selle teabe tõenduslikule väärtusele, mille Hoechst oli selleks ajaks komisjonile esitanud. Kuna Hoechst ei teatanud, et ta on taotletud kohtumise ajal valmis komisjoniga täielikult koostööd tegema ja andma teist laadi teavet kui see, mille ta oli juba edastanud, ei olnud komisjoni ega Hoechsti seisukohast mingit mõtet uut kohtumist korraldada.

109    Mis puudutab asjaolu, et komisjon kutsus Chissot aktiivselt koosolekutele ja korraldas need koosolekud, siis täpsustab komisjon, et oma telefonikõnega ta üksnes reageeris Chisso algatusele. 29. septembri 1998. aasta koosolekul oli kokku lepitud, et advokaadid kutsuvad kahe nädala jooksul kokku uue koosoleku komisjoniga. Kuna advokaadid ei andnud endast kokkulepitud aja jooksul märku, võttis komisjon nendega uuesti ühendust, et kontrollida, kas nad soovivad temaga veel kohtuda.

110    Komisjon lisab, et asjaomase institutsiooni tõrgeteta toimimine konkurentsi valdkonnas sõltub muu hulgas koostööteatise tõhususest ning seega koostööd tegevate ettevõtjate usust sellesse, et koostöö raames toimuv suhtlemine on konfidentsiaalne. Seetõttu tuleb jätta tähelepanuta Hoechsti väide, mille kohaselt tema huvi tuvastada menetlusnormide võimalik rikkumine on olulisem institutsiooni tõrgeteta toimimisest. Selles kontekstis ei ole Hoechstil mingit kasu eespool punktis 79 viidatud kohtuotsusest Solvay vs. komisjon erandlike asjaolude puudumise kõrvaldamiseks käesoleval juhul. Kohtuasi, milles tehti kohtuotsus Solvay vs. komisjon, ei puudutanud komisjoni asutusesiseseid memorandumeid, vaid üksnes ühe poole konfidentsiaalseid dokumente. Lisaks olid asjaolud, mida kõnealuses kohtuotsuses käsitleti, väga erinevad käesoleva juhtumi asjaoludest, mis ei puuduta raskeid ja keerulisi majanduslikke hinnanguid.

111    Lõpuks rõhutab komisjon eespool punktis 70 viidatud kohtuotsusele Atlantic Container Line jt vs. komisjon (punkt 340) osutades, et kui dokumente, mis oleksid võinud sisaldada õigustavaid andmeid, ei ole poolele edastatud, saab kaitseõiguste rikkumisega tegu olla vaid juhul, kui tuvastatakse, et haldusmenetlusel oleks võinud olla teistsugune tulemus, kui poolel oleks olnud menetluse käigus võimalus tutvuda kõnealuste dokumentidega. See on siiski käesolevas asjas välistatud selle asjaolu osas, et Chisso oli 13. novembril 1998 antud panusega esimene ettevõtja, kes tegi koostööd.

112    5. septembri 2006. aasta vastuses Esimese Astme Kohtu kirjalikule küsimusele kommenteeris komisjon Hoechsti 16. juuni 2006. aasta täiendavaid märkusi (vt eespool punktid 34 ja 90–101) järgmiselt.

113    Mis puudutab esiteks Chisso 11. jaanuari 1999. aasta kirja, siis märgib komisjon, et selle dokumendiga oli võimalik tutvuda juba haldusmenetluse käigus, mistõttu ei saa seda kuidagi pidada tõendiks, millele komisjon ei võimaldanud juurdepääsu.

114    Komisjon täpsustab igal juhul, et 1996. aasta koostööteatise E osa lõige 1 kohustab ettevõtjaid „võtma ühendust” konkurentsi peadirektoraadiga. Kuigi selle sätte saksakeelses versioonis on kasutatud terminit „taotluse esitaja” (Antragsteller), ei ole vaja formaalset taotlust esitada. Hoechst ise ei esitanud ka oma 27. oktoobri 1998. aasta kirjas „taotlust”.

115    Mis puudutab küsimust, milline ettevõtja tegi esimesena koostööd 1996. aasta koostööteatise B osa tähenduses, siis leiab komisjon, et „taotluse” kuupäev ei ole määrav. Oluline on hoopis kindlaks teha, milline ettevõtja „esita[s] esimesena määravaid tõendeid kartelli olemasolu kohta”. Lisaks nähtub 11. jaanuari 1999. aasta kirjas kasutatud sõnastusest, et Chisso eeldas ilmselgelt, et tema koostöö oli juba alanud.

116    Mis puudutab teiseks Chisso 26. märtsi 1999. aasta kirja, siis rõhutab komisjon, et see dokument käsitleb üksnes Chissole – mitte Hoechstile – muude dokumentide esitamiseks määratud tähtaegadega seotud küsimusi ajal, mil Chisso oli juba täitnud 1996. aasta koostööteatise B osa punkti b kohaldamise tingimused tänu panusele, mille ta andis 13. novembril 1998. Hoechst teeb seega vea, kui ta väidab, et kõnealune dokument on teda õigustav. See ei saa nii olla, kuna dokument ei käsitle ühtegi põhjust, mille tõttu Hoechsti suhtes ei saa kohaldada 1996. aasta koostööteatise B osa ning mis on märgitud otsuse põhjendustes 455–464 ja mida komisjon meelde tuletab.

117    Fakt, et Chissot käsitatakse esimese ettevõtjana, kes tegi koostööd, ei põhine mitte Chisso 20. aprilli 1999. aasta märkustel, vaid 13. novembril 1998 esitatud dokumentidel. Tähtaja pikendamised ei põhjustanud järelikult seda, et Chisso oleks tagasiulatuvalt loetud esimesena koostööd teinud ettevõtjaks.

118    Kui Hoechst kavatseb väita, et kõnealusest dokumendist nähtub, et ka Chisso ei täitnud 1996. aasta koostööteatise B osa punkti d kohaldamise tingimusi, siis leiab komisjon, et tema argumendiga ei saa nõustuda, kuna keegi ei saa enda huvides tugineda teise isiku kasuks toimepandud õigusvastasele teole (Esimese Astme Kohtu 15. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑71/03, T‑74/03, T‑87/03 ja T‑91/03: Tokai Carbon jt vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 373). Veelgi enam, isegi kui Chisso peaks tõepoolest kaotama õiguse tugineda 1996. aasta koostööteatise B osale, ei mõjutaks see mingil viisil Hoechsti.

119    Komisjon lisab, et 1996. aasta koostööteatise B osa punkti b kohaldamiseks on vaja tõendeid, mis on kartelli olemasolu tõendamiseks määravad. Vastupidi Hoechsti arvamusele ei piisa tõenditest, mis võimaldavad komisjonil üksnes kontrolli läbi viia.

120    On õige, et suuliselt esitatud teave ei ole a priori välistatud. Selline teave ei ole siiski iseenesest asjakohane 1996. aasta koostööteatise B osa punkti b kohaldamisel, muutudes asjakohaseks alles hetkest, mil see salvestatakse sobivale andmekandjale (Esimese Astme Kohtu 15. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑15/02: BASF vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑497, punkt 505).

121    Vastava protokolli koostamist oleks tulnud komisjonilt sõnaselgelt taotleda (eespool punktis 120 viidatud kohtuotsus BASF vs. komisjon, punkt 502) igal juhul vähemalt seni, kuni komisjon oma halduspraktikas seda ise ei paku. Pealegi saaks protokolli kasutada kartelli olemasolu tõendamiseks üksnes juhul, kui komisjonil oleks võimalik ütluse autentsust tõendada.

122    Mis puudutab kolmandaks eeskirjade eiramist haldusmenetluses, siis järeldab Hoechst 26. märtsi 1999. aasta kirjast, et ka Chisso ei täitnud 1996. aasta koostööteatise B osa punkti d kohaldamise tingimusi. See argument tuleb tagasi lükata põhjusel, et keegi ei saa enda huvides tugineda teise isiku kasuks toimepandud õigusvastasele teole.

123    Pealegi tuleb komisjoni sõnul küsimust, kas 1996. aasta koostööteatise B osa punkti d kohaldamise tingimused on täidetud, lahendada juhtumipõhiselt. Üks olulisi tegureid selles kontekstis on see, kas asjaomase ettevõtja tegevus tõi menetluses kaasa märkimisväärse viivituse. Kui vaadelda menetlust tervikuna, on ilmne, et sellise olukorraga ei olnud käesoleval juhul tegemist. Komisjon rõhutab ka, et Hoechst esitas teise osa oma märkustest alles aprillis 1999, st paar päeva pärast seda, kui Chisso tegi oma avaldused (mida Hoechst peab hilinenult esitatuks).

124    Lõpuks vaidleb komisjon vastu mõnele Hoechsti märkustes sisalduvale faktiväitele.

 Uute uurimiste läbiviimise taotlus

125    Komisjon väidab, et uurimine viidi läbi, kuid sellel ei olnud Hoechsti jaoks soodsaid tulemusi. Toona juhtumiga tegelenud ametnik kuulati üle ning ta kinnitas, et Chisso ei saanud hoiatust, mis puudutas võimalust, et mõni teine ettevõtja võib temast koostöö osas ette jõuda. Chissot ei hoiatatud selle eest. Komisjon viitab siinkohal otsuse põhjenduse 458 lõpule.

3.     Esimese Astme Kohtu hinnang

126    Kõigepealt on kohane märkida, et Hoechst viitab esimese väite raames korduvalt hea halduse tava ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele, selleks et toetada oma väidet, et on rikutud õigust toimikuga tutvuda. Need argumendid on uuesti esitatud kaheksanda ja üheksanda väite raames, millega taotletakse trahvi vähendamist.

127    Neil asjaoludel leiab Esimese Astme Kohus, et kõigepealt tuleb kaaluda neid argumente, enne kui analüüsida konkreetsemalt toimikuga tutvumise õiguse rikkumist, mis Hoechst väidab olevat toimunud.

a)     Hea halduse tava ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine

128    On kohane meelde tuletada, et komisjoni haldusmenetluses on komisjon kohustatud järgima ühenduse õiguses ette nähtud menetluslikke tagatisi (Esimese Astme Kohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑348/94: Enso Española vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1875, punkt 56).

129    Ühenduse õiguskorra kohaselt haldusmenetluses antud tagatiste hulka kuulub ka hea halduse tava, millega on seotud pädeva institutsiooni kohustus hinnata hoolikalt ja erapooletult kõiki konkreetse juhtumi olulisi asjaolusid (Esimese Astme Kohtu 24. jaanuari 1992. aasta otsus kohtuasjas T‑44/90: La Cinq vs. komisjon, EKL 1992, lk II‑1, punkt 86, ja eespool punktis 75 viidatud kohtuotsus ABB Asea Brown Boveri vs. komisjon, punkt 99).

130    Mis puudutab võrdse kohtlemise põhimõtet, siis ei saa komisjon ettevõtjate tehtud koostöö hindamisel eirata seda ühenduse õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluvat põhimõtet, mida vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale rikutakse siis, kui sarnaseid olukordi käsitletakse erinevalt või erinevaid olukordi käsitletakse ühetaoliselt, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud (Esimese Astme Kohtu 13. detsembri 2001 otsus liidetud kohtuasjades T‑45/98 ja T‑47/98: Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑3757, punkt 237, ja 25. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑38/02: Groupe Danone vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑4407, punkt 453).

131    Mis puudutab käesolevas asjas esiteks Hoechsti väidet, et komisjon käsitles 1998. aasta sügisel Chisso puhul tunnistajate suulisi ütlusi koostööna, mida ta samal ajal keeldus tegemast Hoechsti puhul, siis tuleb allpool punktides 572–578 nimetatud põhjustel leida, et ühelt poolt võttis komisjon otsuses lõpuks Hoechsti suulisi ütlusi arvesse koostööna ning teiselt poolt tulenes asjaolu, et komisjon kavatses jätta teatavad suulised ütlused arvesse võtmata, igal juhul sellest, et menetluse alguses ei olnud kindel, kas Hoechst teeb tegelikult koostööd. Järelikult tuleb Hoechsti sellekohased argumendid tagasi lükata.

132    Mis puudutab teiseks komisjoni 9. novembri 1998. aasta asutusesisest memorandumi, mis käsitleb 29. oktoobri 1998. aasta koosolekut ja milles on täpsustatud, et „[p]ärast konkurentsi peadirektoraadi telefonikõnesid olid […] advokaadid vähemalt nõus kokkulepitud koosolekuid pidama”, siis on alust leida, et komisjoni talituste algatusel toimunud telefonivestlused tulenesid asjaolust, et talitused olid juba 29. septembril 1998 kohtunud Chisso advokaatidega, ilma et oleks vaja kindlaks teha, kas Chisso nimi oli ametlikult avaldatud. Nagu komisjon märkis 1. oktoobri 1998. aasta asutusesiseses memorandumis, oli kokku lepitud, et advokaadid võtavad viieteistkümne päeva jooksul komisjoni talitustega uuesti ühendust. Asjaolu, et komisjoni talitused selles kontekstis nendega ühendust võtsid, ei saa seada kahtluse alla menetluse õiguspärasust.

133    Mis puudutab kolmandaks asjaolu, et Hoechsti esitatud täiendavate uurimiste läbiviimise taotlusi ei rahuldatud, siis tuleb tõdeda, et Hoechsti taotlus, mille ta esitas 22. jaanuaril 2003 ärakuulamise eest vastutavale ametnikule saadetud kirjas, kuulus taotluse juurde, millega sooviti juurdepääsu asutusesisestele dokumentidele, mis olid seotud komisjoni ja Chisso vahel 1998. aasta septembrist 1999. aasta aprillini toimunud telefonikõnedega. Täpsemalt palus Hoechst ärakuulamise eest vastutaval ametnikul uurida kõnealuseid telefonikõnesid. Ärakuulamise eest vastutava ametniku lõpparuandest nähtub aga, et „Hoechsti ja Nutrinova esitatud väidete tulemusena” uuris nimetatud ametnik „komisjoni talituste sisedokumente, niivõrd kui need [olid] olemas”. Hoechsti väitel, mille kohaselt jäeti tema taotlus rahuldamata, puudub faktiline alus.

134    Mis puudutab neljandaks väidet, et 1996. aasta koostööteatise kohaldamisel esines erapoolikuid hoiakuid või ebavõrdset kohtlemist, siis on alust tõdeda, et 9. novembri 1998. aasta asutusesiseses memorandumis, milles viidati Chisso ja Hoechstiga peetud esimestele koosolekutele, märkis komisjon järgmist:

„Me loomulikult ei teavitanud neid [st Chisso advokaate] sellest, et teised ettevõtjad annavad samuti teavet, ega teavitanud ka teisi ettevõtjaid sellest, et Chisso […] on esitanud trahvide eest kaitse saamise taotluse.”

135    Chisso ja komisjoni vahel 13. novembril 1998 peetud koosoleku protokollist nähtub, et üks käesoleva juhtumiga tegelenud ametnikest märkis, et Chissot „hoiatataks, kui mõni teine ettevõtja püüaks Chissost koostööteatise alusel ette jõuda”.

136    Sellest järeldub ühelt poolt, et 9. novembril 1998 väljendas komisjon selgelt oma kavatsust mitte avaldada koostööd tegevatele ettevõtjatele, eriti Hoechstile, et teised ettevõtjad olid võtnud komisjoni talitustega ühendust, selleks et saada kaitse trahvide eest, samal ajal kui teiselt poolt kinnitas komisjon Chissole 13. novembril 1998, st mõni päev hiljem, et teda hoiatatakse, kui teised ettevõtjad püüavad temast koostöö osas ette jõuda.

137    Nende asjaolude põhjal jõuab Esimese Astme Kohus arusaamisele, et käesoleval juhul on komisjon eiranud hea halduse tava ja võrdse kohtlemise põhimõtet. Esimese Astme Kohus peab vajalikuks rõhutada, et kuigi kõnealuse ametniku poolt 13. novembri 1998. aasta koosolekul öeldu ei tõenda, et Chissole antud lubadust hiljem ka tegelikult täideti, kujutab see endast siiski nimetatud kahe põhimõtte rikkumist.

138    Siinkohal tuleb märkida, et Hoechst ei palu otsust tühistada põhjusel, et komisjon on rikkunud hea halduse tava ja võrdse kohtlemise põhimõtet. Kuna nimetatud põhimõtete rikkumine toodi esile selleks, et toetada väidet, et on rikutud õigust toimikuga tutvuda – mida analüüsitakse edaspidi –, ning kuna Hoechsti argumendid on uuesti esitatud kaheksanda ja üheksanda väite raames, mis puudutavad 1996. aasta koostööteatise kohaldamist, tuleb siiski hinnata ka eespool punktis 137 tuvastatud rikkumise mõju otsuse sisule.

139    Siinkohal tuleb esiteks märkida, et eespool punktis 137 tuvastatud õigusrikkumine ei ole niisugune, mis võiks seada kahtluse alla otsuses tuvastatud rikkumise toimumise, mis põhineb dokumentaalsetel tõenditel. Hoechst ei ole esitanud ka ühtegi sellesisulist argumenti.

140    Teiseks nähtub ettevõtjate koostöö kohta otsuse põhjendusest 440 järgmist:

„13. novembril 1998 toimunud koosolekul kirjeldas Chisso suuliselt kartelli tegevust ja esitas kirjalikke tõendeid […] Komisjon leiab, et seetõttu oli Chisso esimene ettevõtja, kes esitas määravaid tõendeid käesolevas otsuses tuvastatud kartelli olemasolu kohta.”

141    Järelikult võttis komisjon aluseks üksnes kartelli tegevuse suulise kirjelduse ja kirjalikud tõendid, mis esitati 13. novembri 1998. aasta koosolekul (mitte hiljem), kui ta järeldas, et Chisso oli esimene ettevõtja, kes esitas määravaid tõendeid kartelli olemasolu kohta.

142    Seega isegi juhul, kui Chisso oleks nõustunud tegema komisjoniga pärast 13. novembrit 1998 rohkem koostööd, ei oleks komisjon saanud jõuda otsuses 1996. aasta koostööteatise kohaldamise osas teistsuguse tulemuseni, välja arvatud juhul, kui ilmneb muid asjaolusid Hoechsti kaheksandat ja üheksandat väidet analüüsides, millega soovitakse tõendada, et teave, mida Chisso 13. novembril 1998 andis, ei olnud määrava tähtsusega. Sama kehtiks juhul, kui Hoechst oleks nõustunud tegema pärast 13. novembrit 1998 rohkem koostööd, olles saanud teada Chisso koostööst.

143    Seetõttu on alust leida, et eespool punktis 137 tuvastatud õigusrikkumine ei ole niisugune, mis võiks mõjutada otsuse õiguspärasust esiteks rikkumise tuvastamise osas ja teiseks selles osas, et Chisso oli esimesena koostööd teinud ettevõtja.

144    Jättes kõrvale küsimuse, kuidas eespool punktis 137 tuvastatud õigusrikkumine mõjutab õigust toimikuga tutvuda – mida analüüsitakse edaspidi –, ja seega küsimuse, kas kõnealune õigusrikkumine mõjutab otsuse kui terviku õiguspärasust, ning arvestades seda, et Hoechsti argumendid on uuesti esitatud kaheksanda ja üheksanda väite raames, millega taotletakse trahvi vähendamist, jätab Esimese Astme Kohus praeguses staadiumis võtmata seisukoha kõnealuse trahvi võimaliku muutmise kohta.

b)     Toimikuga tutvumise õiguse rikkumine

145    Kõigepealt tuleb meenutada, et õigus toimikuga tutvuda, mis tuleneb kaitseõiguste tagamise põhimõttest, tähendab seda, et komisjon peab andma asjaomasele ettevõtjale võimaluse analüüsida kõiki uurimistoimikus sisalduvaid dokumente, mis võivad olla tema kaitse jaoks olulised. Need hõlmavad nii süüstavaid kui ka õigustavaid dokumente, välja arvatud teiste ettevõtjate ärisaladused, komisjoni asutusesisesed dokumendid ja muu konfidentsiaalne teave (vt Euroopa Kohtu 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑123, punkt 68 ja viidatud kohtupraktika).

146    Süüstavate andmete osas peab asjaomane ettevõtja tõendama, et tulemus, milleni komisjon oma otsuses jõudis, oleks olnud erinev, kui edastamata jäetud dokument, millele komisjon ettevõtjale rikkumist süüks pannes tugines, oleks tulnud süüstava tõendina arvestamata jätta. Õigustavate andmete puhul peab asjaomane ettevõtja tõendama, et andmete avaldamata jätmine võib mõjutada menetluse käiku ning komisjoni otsuse sisu tema kahjuks. Piisab, kui ettevõtja tõendab, et ta oleks võinud õigustavat dokumenti kasutada enda kaitsmisel selliselt, et kui tal oleks olnud võimalus haldusmenetluses sellele tugineda, oleks ta saanud tuua välja asjaolud, mis ei olnud kooskõlas selles staadiumis komisjoni poolt tehtud järeldustega, ning et ta oleks seega saanud mingil viisil mõjutada komisjoni poolt otsuses antavaid hinnanguid vähemalt ettevõtjale süüks pandava tegevuse raskuse ja kestuse osas ning järelikult ka trahvi taseme osas. Võimalust, et avalikustamata dokumendil oleks võinud olla mõju menetluse käigule ja komisjoni otsuse sisule, saab tõendada alles pärast teatavate selliste tõendite esialgset uurimist, mis kinnitavad, et avalikustamata dokumentidel võis nende tõendite seisukohast olla niisugune tähtsus, mida ei oleks tohtinud tähelepanuta jätta (vt eespool punktis 145 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punktid 73–76 ja viidatud kohtupraktika).

147    Lisaks on põhjust rõhutada, et õigus kindlaks määrata, millised dokumendid on asjaomase ettevõtja kaitse jaoks vajalikud, ei ole mitte üksnes komisjonil, kes teeb teatavaks oma vastuväited ja võtab vastu otsuse, millega määratakse karistus. Tal on siiski lubatud haldusmenetlusest välja jätta materjalid, millel ei ole mingit seost vastuväiteteatises sisalduvate fakti- ja õigusväidetega ning mis on järelikult uurimise seisukohast täiesti asjakohatud. Hageja ei saa tulemuslikult väita, et tühistamise põhjus on asjakohatute dokumentide edastamata jätmine (vt eespool punktis 145 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 126 ja viidatud kohtupraktika).

148    Lõpuks tuleb meenutada, et toimikuga tutvumise õiguse rikkumine võib tuua kaasa komisjoni otsuse täieliku või osalise tühistamise üksnes juhul, kui uurimistoimikule juurdepääsu eeskirjade eiramine haldusmenetluses takistas asjaomas(t)el ettevõtja(te)l tutvuda dokumentidega, mis võisid olla vajalikud nende kaitse jaoks, ning rikkus seeläbi nende kaitseõigusi. Sellise olukorraga on tegemist juhul, kui mõne dokumendi avalikustamise korral oleks olnud kasvõi väike võimalus, et haldusmenetluse tulemus oleks olnud teistsugune, kui asjaomane ettevõtja oleks saanud menetluse käigus sellele dokumendile tugineda (vt selle kohta eespool punktis 145 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punktid 101 ja 131).

149    Nende kaalutluste valguses tuleb hinnata, kas Hoechsti õigust toimikuga tutvuda on käesoleval juhul rikutud esiteks seoses Chisso 17. detsembri 2002. aasta kirja ja selle lisadega ning teiseks seoses asutusesiseste dokumentidega, mis puudutavad komisjoni ja Chisso vahel 1998. aasta septembrist 1999. aasta aprillini toimunud telefonikõnesid.

 Chisso 17. detsembri 2002. aasta kiri ja selle lisad

150    Esiteks tuleb märkida, et komisjon otsustas võtta Chisso 17. detsembri 2002. aasta kirja ja selle lisad mittekonfidentsiaalses versioonis uurimistoimikusse, millega menetluse poolteks olevatel ettevõtjatel oli võimalik tutvuda. Seega pidi komisjon tingimata leidma, et need dokumendid olid uurimise jaoks asjakohased.

151    Teiseks ei kasutanud komisjon Chisso 17. detsembri 2002. aasta kirja ja selle lisasid otsuses selleks, et tõendada, et asjaomased ettevõtjad olid toime pannud rikkumise. Järelikult ei ole tegemist süüstavate tõenditega.

152    Kolmandaks tuleb tõdeda, et Hoechstil oli tegelikult juurdepääs Chisso 17. detsembri 2002. aasta kirja ja selle lisade mittekonfidentsiaalsele versioonile. Dokumendid sellisel kujul, nagu need tehti haldusmenetluses Hoechstile kättesaadavaks, koosnesid 101 leheküljest, mis olid peaaegu kõik siiski valged ja kandsid märget „Ärisaladused”. Haldusmenetluse käigus ei esitatud ühtegi arusaadavamat mittekonfidentsiaalset versiooni ega isegi nende dokumentide sisu kokkuvõtet. Chisso 17. detsembri 2002. aasta kirjas sisaldus üksnes loetelu, milles olid märgitud kõnealuste dokumentide kuupäevad, saatja ja adressaat ning mõningatel juhtudel ka teema. Neil asjaoludel tekitab Chisso 17. detsembri 2002. aasta kirja ja selle lisade mittekonfidentsiaalne versioon sellisel kujul, nagu see tehti haldusmenetluses Hoechstile kättesaadavaks, tõepoolest mulje, et kõnealused dokumendid, mis kuulusid toimikusse ja olid seetõttu uurimise jaoks asjakohased, jäeti avaldamata.

153    Neljandaks on kohane rõhutada, et Hoechst palus haldusmenetluse käigus korduvalt, et tal võimaldataks paremini tutvuda Chisso 17. detsembri 2002. aasta kirja ja selle lisadega. Otsuse põhjenduse 26 kohaselt keelduti tutvumise võimaldamisest põhjusel, et Chisso oli taotlenud selle kirja käsitlemist konfidentsiaalsena. Ent komisjon ei tohiks üldise viitega konfidentsiaalsusele õigustada täielikku keeldumist toimikumaterjalide avaldamisest (Esimese Astme Kohtu 20. aprilli 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑305/94–T‑307/94, T‑313/94–T‑316/94, T‑318/94, T‑325/94, T‑328/94, T‑329/94 ja T‑335/94: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑931, punkt 1017). Ettevõtjate ja nende ühenduste õigust kaitsta oma ärisaladusi tuleb kaaluda võrreldes õigusega tutvuda kogu toimikuga (Esimese Astme Kohtu 15. märtsi 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑25/95, T‑26/95, T‑30/95–T‑32/95, T‑34/95–T‑39/95, T‑42/95–T‑46/95, T‑48/95, T‑50/95–T‑65/95, T‑68/95–T‑71/95, T‑87/95, T‑88/95, T‑103/95 ja T‑104/95: Cimenteries CBR jt vs. komisjon, nn tsemendi kohtuotsus, EKL 2000, lk II‑491, punkt 147).

154    Käesoleva juhtumi asjaoludel oleks komisjon võinud Hoechsti vastavat sõnaselget taotlust arvesse võttes ette valmistada või lasta ette valmistada kõnealuste dokumentide mittekonfidentsiaalse versiooni või juhul, kui see oleks osutunud keeruliseks, koostada dokumentide loetelu ja nende sisu piisavalt täpse mittekonfidentsiaalse kokkuvõtte.

155    Kõigil neil põhjustel tuleb järeldada, et komisjon ei taganud Hoechstile nõuetekohaselt võimalust tutvuda Chisso 17. detsembri 2002. aasta kirja ja selle lisadega.

156    Samas tuleb siiski meenutada, et toimikuga tutvumise õiguse rikkumine võib komisjoni otsuse täieliku või osalise tühistamise kaasa tuua üksnes juhul, kui eeskirjade eiramine haldusmenetluses uurimistoimikule juurdepääsu osas takistas asjaomas(t)el ettevõtja(te)l tutvuda dokumentidega, mis võisid olla vajalikud nende kaitse jaoks, ning rikkus seeläbi nende kaitseõigusi.

157    Neil asjaoludel võttis Esimese Astme Kohus tarvitusele menetlust korraldavad meetmed, mida on käsitletud eespool punktides 32–35, ning Hoechst sai esitada täiendavaid märkusi dokumentide täisversioonide kohta, mis olid talle seeläbi teatavaks tehtud.

158    Siinkohal tuleb kõigepealt märkida, et teatavad uurimistoimikus sisalduvad dokumendid, sealhulgas Chisso 11. jaanuari 1999. aasta kiri, esitati Esimese Astme Kohtu nõudmisel, kuivõrd otsuses viidati neile selleks, et tõendada, et Chisso oli 13. novembri 1998. aasta koosolekul esitanud kartelli tegevuse suulise kirjelduse ning tõendeid. Vaidlust ei ole selle üle, et need dokumendid kuulusid uurimistoimikusse, millega menetluse pooltel oli võimalik tutvuda, nii nagu kinnitab komisjon oma märkustes, ilma et Hoechst sellele vastu vaidleks. Neil asjaoludel ei ole Hoechstil alust väita, et selles osas on rikutud tema õigust toimikuga tutvuda.

159    Mis puudutab Chisso 17. detsembri 2002. aasta kirja ja selle lisasid, siis viitab Hoechst oma täiendavates märkustes eelkõige ühele nendest lisadest, nimelt Chisso 26. märtsi 1999. aasta kirjale.

160    Siinkohal tuleb rõhutada, et komisjoni lõplik seisukoht küsimuses, milline ettevõtja esitas esimesena määravaid tõendeid, fikseeriti käesoleval juhul otsuse vastuvõtmise hetkel. Menetluse käigus ei andnud komisjon kordagi ettevõtjatele teada, kas nad saavad kaitse trahvide eest või mitte. Neil asjaoludel ei saanud Chisso 26. märtsi 1999. aasta kirja avaldamata jätmine mõjutada Hoechsti kaitseõigusi haldusmenetluses.

161    Igal juhul tuleb täpsustada, et Chisso 26. märtsi 1999. aasta kiri ei muudaks komisjoni järeldust, mille kohaselt Chisso oli esimene ettevõtja, kes esitas määravaid tõendeid käesolevas otsuses tuvastatud kartelli olemasolu kohta – sõltumata küsimusest, kas see järeldus on põhjendatud või mitte. Chisso 26. märtsi 1999. aasta kirja eesmärk oli põhjendada, miks kõnealune ettevõtja viivitas „faktiliste asjaolude ülevaate” esitamisega. See ei nõrgenda asjaolu, et komisjoni sõnul esitas Chisso 13. novembri 1998. aasta koosolekul kartelli tegevuse suulise kirjelduse ning kirjalikke tõendeid. Samuti ei mõjuta asjaolu, et komisjon võis pärast 13. novembri 1998. aasta koosolekut anda Chissole täiendavad tähtajad täiendavate faktiliste asjaolude esitamiseks, seda, et Chisso tegi esimesena koostööd, kuna see järeldus põhineb üksnes teabel, mis esitati kõnealusel koosolekul.

162    Eelnevat arvesse võttes tuleb Hoechsti väide tagasi lükata osas, milles see puudutab Chisso 17. detsembri 2002. aasta kirja ja selle lisasid.

 Asutusesisesed dokumendid, mis puudutavad komisjoni ja Chisso vahel 1998. aasta septembrist 1999. aasta aprillini toimunud telefonikõnesid

163    Kõigepealt tuleb märkida, et Hoechst taotles haldusmenetluse käigus juurdepääsu üksnes asutusesisestele dokumentidele, mis puudutavad komisjoni ja Chisso vahel 1998. aasta septembrist 1999. aasta aprillini toimunud telefonikõnesid. See nähtub eelkõige kirjast, mille Hoechst saatis 22. jaanuaril 2003 ärakuulamise eest vastutavale ametnikule, ning seda kinnitati ka kohtuistungil.

164    Seejärel tuleb meenutada, et õigus toimikuga tutvuda tähendab seda, et komisjon peab andma asjaomasele ettevõtjale võimaluse analüüsida kõiki uurimistoimikus sisalduvaid dokumente, mis võivad olla olulised tema kaitse jaoks, välja arvatud komisjoni asutusesisesed dokumendid (vt selle kohta eespool punktis 145 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 68).

165    Juurdepääsu piiramine sellistele dokumentidele on õigustatud vajadusega tagada komisjoni tõrgeteta toimimine asutamislepingu konkurentsieeskirjade rikkumiste eest karistuste määramisel. Komisjoni asutusesiseste dokumentidega tutvumist on alust võimaldada üksnes juhul, kui seda nõuavad juhtumi erandlikud asjaolud, mille kohta peab huvitatud isik esitama kaalukaid põhjendusi (vt eespool punktis 153 viidatud Esimese Astme Kohtu otsus tsemendi kohtuasjas, punkt 420 ja viidatud kohtupraktika, ning 29. aprilli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑236/01, T‑239/01, T‑244/01–T‑246/01, T‑251/01 ja T‑252/01: Tokai Carbon jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑1181, punkt 40).

166    Käesolevas asjas lükati eespool punktides 128–144 nimetatud põhjustel tagasi Hoechsti argumendid, mis puudutavad hea halduse tava ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist, välja arvatud kinnituse osas, mis anti Chissole 13. novembri 1998. aasta koosolekul ja mille kohaselt teda pidi hoiatatama, kui mõni teine ettevõtja püüab temast 1996. aasta koostööteatise alusel ette jõuda.

167    Nagu märgiti eespool punktis 143, ei ole tuvastatud õigusrikkumine niisugune, mis võiks mõjutada otsuse õiguspärasust esiteks rikkumise tuvastamise osas ja teiseks esimesena koostööd teinud ettevõtja kindlaksmääramise osas ning seega ka trahvide eest kaitse andmise osas.

168    Seetõttu on alust järeldada, et eespool viidatud kohtupraktika tähenduses puuduvad kaalukad põhjused, mis õigustaksid Hoechsti tutvumist kõnealuste asutusesiseste dokumentidega. Sel põhjusel tuleb tagasi lükata Hoechsti väide osas, mis on seotud asjaoluga, et rikuti tema õigust tutvuda asutusesiseste dokumentidega, mis puudutavad komisjoni ja Chisso vahel 1998. aasta septembrist 1999. aasta aprillini toimunud telefonikõnesid.

169    Lisaks tuleb tõe väljaselgitamise huvides märkida, et võttes arvesse hea halduse tava ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist, mida käsitleti eespool, kohustati komisjoni kodukorra artikli 65 punkti b ja artikli 67 lõike 3 teise lõigu alusel esitama kõnealused asutusesisesed dokumendid, et Esimese Astme Kohus saaks neid kontrollida. Vastavalt kodukorra artikli 67 lõike 3 teisele lõigule ei edastatud komisjoni esitatud dokumente hagejale, kui Esimese Astme Kohus kontrollis nende konfidentsiaalsust ja samuti nende olulisust kohtuasja lahendamise seisukohast.

170    Kontrollimise käigus leidis Esimese Astme Kohus, et kõnealused asutusesisesed dokumendid ei sisalda ilmselgelt tõendeid, mis oleksid kohtuasja lahendamise seisukohast olulised. Sellest tulenevalt otsustas Esimese Astme Kohus seda liiki dokumentidele tavaliselt omistatavat konfidentsiaalsust arvesse võttes kõnealused dokumendid toimikust kõrvaldada ja komisjonile tagasi saata (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 25. oktoobri 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑5/02: Tetra Laval vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑4381, punkt 78, ja analoogia alusel Esimese Astme Kohtu 10. detsembri 1997. aasta määrus liidetud kohtuasjades T‑134/94, T‑136/94–T‑138/94, T‑141/94, T‑145/94, T‑147/94, T‑148/94, T‑151/94, T‑156/94 ja T‑157/94: NMH Stahlwerke jt vs. komisjon, EKL 1997, lk II‑2293, punktid 40, 44 ja 45).

171    Kõigil neil põhjustel ja ilma et oleks vaja tarvitusele võtta menetlust korraldavaid meetmeid või teha täiendavaid menetlustoiminguid, mida Hoechst taotleb, tuleb esimene väide tagasi lükata, kuna Esimese Astme Kohus leiab, et ta on toimiku materjalidest saanud piisavalt teavet.

B –  Neljas väide ärakuulamise eest vastutava ametniku lõpparuande ebatäielikkuse kohta

1.     Poolte argumendid

a)     Hoechsti argumendid

172    Hoechst meenutab, et ta esitas ärakuulamise eest vastutavale ametnikule mitu kaebust seoses haldusmenetluse käiguga ning muu hulgas asjaoluga, et esiteks ei võimaldatud tal teha koostööd suuliste ütluste kaudu, kuigi sellist koostöövormi lubati Chisso puhul; teiseks keelduti temaga pidamast uusi koosolekuid komisjoni teenistujatega, kuigi selliseid kohtumisi pakuti Chissole, ning kolmandaks anti Chissole õigusvastaselt lubadus, et teda hoiatatakse, kui mõni teine menetlusosaline püüab Chissost koostöös „ette jõuda”.

173    Kuna ärakuulamise eest vastutava ametniku lõpparuandes vaikitakse need kaebused maha, ei olnud otsuse vastuvõtnud komisjoni liikmete kolleegium Hoechsti kaitseõiguste rikkumisest nõuetekohaselt informeeritud.

174    Hoechsti meelest leidis ärakuulamise eest vastutav ametnik valesti ja ilma konkreetse põhjenduseta, et küsimus, kas eespool nimetatud kaebused on põhjendatud või mitte, ei oma tähtsust. Viidates eespool punktis 75 viidatud kohtuotsusele ABB Asea Brown Boveri vs. komisjon, (punkt 104), rõhutab Hoechst, et on võimalik, et puudulik objektiivsus menetluse läbiviimisel ei mõjuta otsuse õiguspärasust märkimisväärselt ega kaitseõiguste vastaselt, kui puudulik objektiivsus tuleneb üksnes komisjoni teenistuja „erapoolikust suhtumisest”. Seevastu leiab Hoechst, et teistsugune õiguslik hinnang tuleb anda juhul, kui – nagu käesolevas asjas – selline suhtumine kajastub teist menetlusosalist ühepoolselt soosivates menetlusaktides.

175    Hoechst järeldab sellest, et ärakuulamise eest vastutav ametnik oleks pidanud neid asjaolusid kontrollima ja oma lõpparuandes kajastama, selleks et anda otsuse vastuvõtmise eest vastutavatele komisjoni liikmetele menetluse käigust tõetruu pilt.

b)     Komisjoni argumendid

176    Ärakuulamise eest vastutava ametniku lõpparuande ülesanne on täiendada komisjoni liikmetele esitatud otsuse eelnõu.

177    Viidates komisjoni 23. mai 2001. aasta otsuse 2001/462/EÜ, ESTÜ ärakuulamise eest vastutavate ametnike pädevuse kohta teatavates konkurentsimenetlustes (EÜT L 162, lk 21; ELT eriväljaanne 08/02, lk 151; edaspidi „volitusi puudutav otsus”) artikli 15 esimesele lõigule, leiab komisjon, et käesoleval juhul täidab ärakuulamise eest vastutava ametniku lõpparuanne täielikult oma ülesannet. Aruanne näitab, et poolte õigust olla ära kuulatud ei rikutud mingil viisil. Osutades eespool punktis 165 viidatud 29. aprilli 2004. aasta kohtuotsusele Tokai Carbon jt vs. komisjon (punkt 53), leiab komisjon lisaks, et lõpparuandes ei olnud ärakuulamise eest vastutav ametnik kohustatud käsitlema menetlust puudutavate kaebuste üksikasju.

178    Lõpparuandes läks ärakuulamise eest vastutav ametnik isegi nõutavast miinimumist kaugemale, mainides neid etteheiteid ja märkides, miks need ei ole määrava tähtsusega. Aruandes mainitakse, et väidetavalt on „rikutud menetlusnorme”, täpsemalt on toimunud „diskrimineerimine võrreldes Chissoga terve rea koostööga seotud aspektide osas”. Lisaks täpsustab ärakuulamise eest vastutav ametnik, et nende etteheidete alusel uuris ta „eriti tähelepanelikult” komisjoni vastavasisulisi järeldusi otsuse eelnõus. Oleks olnud kasutu esitada lõpparuandes rohkem täpsustusi, kuna otsus käsitleb samuti kõnealuseid etteheiteid (põhjendused 453 ja 458).

2.     Esimese Astme Kohtu hinnang

179    Vastavalt volitusi puudutava otsuse artiklile 1 määrab komisjon ametisse ühe või mitu ärakuulamise eest vastutavat ametnikku, kes „tagavad komisjoni konkurentsimenetlustes õiguse olla ära kuulatud tõhusa kasutamise”.

180    Volitusi puudutava otsuse artikli 13 lõige 1 täpsustab:

„Ärakuulamise eest vastutav ametnik esitab seoses õiguse olla ära kuulatud tagamisega komisjoni pädevale liikmele aruande ärakuulamise ja oma sellekohaste järelduste kohta. Aruandes sisalduvad tähelepanekud käsitlevad menetlusega seotud küsimusi, sealhulgas dokumentide avalikustamist ja toimikule juurdepääsu, vastuväiteavaldusele vastamise tähtaegu ja suulise ärakuulamise nõuetekohast läbiviimist.”

181    Volitusi puudutava otsuse artikli 15 esimeses lõigus on sätestatud:

„Ärakuulamise eest vastutav ametnik koostab kõnealuses küsimuses nõuandekomiteele esitatava otsuse eelnõu alusel kirjaliku lõpparuande seoses õiguse olla ära kuulatud tagamisega artikli 13 lõike 1 kohaselt. Aruandes pööratakse tähelepanu sellele, kas otsuse eelnõus käsitletakse ainult vastuväiteid, mille suhtes isikutele on antud võimalus olla ära kuulatud.”

182    Vastavalt volitusi puudutava otsuse artikli 16 lõikele 1 lisatakse „[ä]rakuulamise eest vastutava ametniku lõpparuanne […] komisjonile esitatava otsuse eelnõu juurde, tagamaks selle, et kui komisjon teeb üksikjuhtumi kohta otsuse, võtab ta täielikult arvesse kogu asjaomast teavet menetluse käigu ja õiguse olla ära kuulatud tagamise kohta”.

183    Käesolevas kohtuasjas piisab tõdemisest, et argumendid, mis Hoechst esitas oma väite toetuseks ja mis kordavad argumente, mis esitati juba esimese, toimikuga tutvumise õigust puudutava väite raames, ei võimalda järeldada, et Hoechsti õigus olla ära kuulatud jäi komisjoni poolt läbi viidud haldusmenetluses tagamata.

184    Mis puudutab eespool punktis 137 tuvastatud hea halduse tava ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist, siis tuleb rõhutada, et kõnealune rikkumine ei puuduta Hoechsti õigust olla ära kuulatud volitusi puudutava otsuse tähenduses.

185    Ülejäänud osas täpsustab ärakuulamise eest vastutav ametnik lõpparuandes, et „komisjoni talituste tegevus huvitatud isikute suhtes ei ole mõjutanud [juhtumi] lõpptulemust [trahvide määramata jätmise või vähendamise osas]”. See ühtib Esimese Astme Kohtu poolt esimese väite kaalumisel tehtud järeldusega, mille kohaselt ei ole eespool punktis 137 tuvastatud õigusrikkumine niisugune, mis võiks mõjutada otsuse õiguspärasust esimesena koostööd teinud ettevõtja kindlakstegemise osas.

186    Lisaks on kohane märkida, et otsuse põhjenduses 453 toob komisjon ära Hoechsti etteheited menetluse kohta ning vastab neile täpsemalt põhjenduses 458. Neil asjaoludel ei saa väita, nii nagu seda teeb Hoechst, et komisjoni liikmete kolleegium ei olnud piisavalt informeeritud.

187    Kõigil neil põhjustel tuleb neljas väide tagasi lükata.

II –  Kolmeteistkümnes väide, millega taotletakse otsuse artikli 2 tühistamist Hoechsti puudutavas osas

A –  Poolte argumendid

1.     Hoechsti argumendid

188    Hoechst väidab, et tulenevalt otsuse põhjenduses 298 esitatud komisjoni tõdemustest, mille kohaselt lõpetati kartellikokkulepe hiljemalt novembris 1996, ei põhine otsuse artiklis 2 sisalduv ettekirjutus faktilistel asjaoludel.

189    Kui seitse aastat pärast kartellikokkuleppe lõppemist sooviks komisjon veel teha ettekirjutuse rikkumise lõpetamiseks, peaks esinema piisavaid märke rikkumise vältamise kohta. Vastasel juhul oleks tegemist üksnes kahtlustusel põhineva meetmega, mis oleks vastuolus määruse nr 17 artikliga 3. Lisaks otsuse adressaadi maine kahjustamisele võiks see tekitada raskusi seoses tsiviilhagidega, mida kolmandad isikud võiksid tema vastu esitada.

190    Pealegi on otsuse artikli 2 õigusvastasus ilmne, kuna Hoechst eraldas 1996. aastal oma tegevusharu sorbaadisektoris ning võõrandas selle 1997. aastal täies mahus väljapoole tema kontserni jäävale kolmandale äriühingule Celanese AG.

191    Hoechst järeldab sellest, et otsuse artikkel 2 tuleks teda puudutavas osas tühistada.

2.     Komisjoni argumendid

192    Komisjon märgib, et sarnaselt kohtuasjaga, milles tehti eespool punktis 153 viidatud kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, sisaldab otsuse artikkel 2 sõnaselget reservatsiooni „kui nad seda juba teinud ei ole”. Ta tuletab meelde, et Esimese Astme Kohus märkis kõnealuses kohtuotsuses, et „mis puudutab Hoechsti esitatud väidet, siis […] piisab märkimisest, et otsuse artikkel 2 on selgelt suunatud ettevõtjatele, „kes veel PVC sektoris tegutsevad””, ning et „[s]eetõttu on selle väite toetuseks esitatud argumendid ilmselgelt täiesti põhjendamatud” (punkt 1247).

193    Käesolevas kohtuasjas väidab komisjon, et ta ei olnud kohustatud lõplikult kindlaks tegema, kas teataval perioodil toime pandud rikkumine vältas veel otsuse vastuvõtmise hetkel või oli juba lõppenud. Komisjon rõhutab pealegi, et kartelliosalistel oli õnnestunud tegutseda peaaegu kahe aastakümne jooksul täieliku saladuskatte all (otsuse põhjendus 306) ning et otsuse artikkel 2 oli preventiivne käsk rikkumise lõpetamiseks (otsuse põhjendus 307). Asjaolu, et Hoechst oli oma tegevusharu sorbaadisektoris võõrandanud, ei takistanud komisjoni tegemast ettekirjutust, mille kohaselt rikkumise lõpetamise kohustus oli ettevõtjal üksnes siis, kui „kui ta seda juba teinud ei ol[nud]”.

B –  Esimese Astme Kohtu hinnang

194    Kõigepealt on kohane märkida, et hagiavaldusest nähtub selgelt, et oma kolmeteistkümnenda väitega palub Hoechst tühistada otsuse resolutiivosa artikli 2 teda puudutavas osas.

195    Sisu kohta tuleb tõdeda, et otsuse resolutiivosa artikkel 2 sisaldab tegelikult kahte ettekirjutust.

196    Esiteks nõuab see säte, et asjaomased ettevõtjad lõpetaksid viivitamata – kui nad ei ole seda juba teinud – otsuse resolutiivosa artiklis 1 nimetatud rikkumised. Kuna Hoechst ei tegutsenud otsuse vastuvõtmise ajal enam sorbaadisektoris, on selle sätte vaidlustamiseks esitatud argumendid ilmselgelt täiesti põhjendamatud, sest kuigi Hoechst kuulub otsuse resolutiivosa artiklis 1 loetletud ettevõtjate hulka, ei puudutanud kõnealune ettekirjutus teda tegelikult (vt selle kohta eespool punktis 153 viidatud kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, punkt 1247). Seetõttu ei saa tulemuslikud olla ka Hoechsti argumendid, mis puudutavad tema maine kahjustamist või võimalust, et kolmandad isikud esitavad tema vastu tsiviilhagisid.

197    Teiseks nõuab otsuse resolutiivosa artikkel 2, et loetletud ettevõtjad hoiduksid edaspidi artiklis 1 kirjeldatud mis tahes tegevusest või käitumisest ning mis tahes meetmest, millel on samaväärne eesmärk või toime.

198    Siinkohal tuleb meenutada, et määruse nr 17 artikli 3 lõike 1 kohaldamisega võib kaasneda keeld jätkata teatavat tegevust, praktikat või olukorda, mille õigusvastasus on tuvastatud, aga ka keeld hakata tulevikus selliselt tegutsema. Niisugused ettevõtjatel lasuvad kohustused ei tohi siiski ületada seda, mis on kohane ja vajalik taotletava eesmärgi saavutamiseks (vt eespool punktis 153 viidatud tsemendi kohtuotsus, punktid 4704 ja 4705 ja viidatud kohtupraktika). Lisaks peab komisjoni õigus teha ettekirjutusi lähtuma tuvastatud rikkumise laadist (Euroopa Kohtu 6. märtsi 1974. aasta otsus liidetud kohtuasjades 6/73 ja 7/73: Istituto Chemioterapico Italiano ja Commercial Solvents vs. komisjon, EKL 1974, lk 223, punkt 45; Esimese Astme Kohtu 7. oktoobri 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑228/97: Irish Sugar vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑2969, punkt 298, ja 12. detsembri 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑128/98: Aéroports de Paris vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑3929, punkt 82).

199    Käesoleval juhul tuvastas komisjon otsuse resolutiivosa artiklis 1, et Hoechst oli koos teiste ettevõtjatega rikkunud EÜ artikli 81 lõiget 1 ja alates 1. jaanuarist 1994 EMP lepingu artikli 53 lõiget 1 seeläbi, et nad osalesid pealegi väga pika perioodi jooksul sorbaadisektoris keerulises, ühesainsas ja vältavas kokkuleppes ning kooskõlastatud tegevuses, mille raames nad leppisid kokku piirhindade kindlaksmääramises ja koguseliste kvootide andmises, info‑ ja kontrollisüsteemi loomises ning selles, et turule tulla soovijatele ei tarnita tehnoloogiat. Hoechst ei vaidlusta otsust selles suhtes. Neil asjaoludel ei ületanud komisjon talle määruse nr 17 artikli 3 lõikega 1 antud pädevust, kui ta kohustas asjaomaseid ettevõtjaid hoiduma tulevikus sorbaaditurul mis tahes meetmetest, millel võib olla samaväärne eesmärk või toime.

200    Asjaolu, et Hoechst ei tegutsenud otsuse vastuvõtmise ajal enam sorbaadisektoris või et komisjon märgib otsuse põhjenduses 298, et kartellikokkulepe lõppes hiljemalt novembris 1996, ei sea seda järeldust kahtluse alla. Niisugune ettekirjutus, nagu on käesolevas asjas kõne all, on oma olemuselt preventiivne ega sõltu asjaomaste ettevõtjate olukorrast otsuse vastuvõtmise hetkel.

201    Kõigil neil põhjustel tuleb kolmeteistkümnes väide tagasi lükata.

III –  Väited, millega taotletakse Hoechsti trahvi vähendamist

202    Esimese Astme Kohus leiab, et väited, millega taotletakse Hoechsti trahvi vähendamist, tuleb läbi vaadata teistsuguses järjekorras kui see, milles need on esitatud hagiavalduses. Samuti on teatavad väited analüüsimise tarvis koondatud, kuna need puudutavad ühesuguseid sisulisi probleeme.

A –  Kaheteistkümnes väide menetluse ülemäärase kestuse kohta

1.     Haldusmenetluse kokkuvõte

203    Otsuses sisalduvatest faktilistest asjaoludest, millele Hoechst ei ole vastu vaielnud, tuleneb, et komisjon saatis määruse nr 17 artikli 11 alusel esimese informatsiooninõude Daicelile, Nippon Syntheticule ja Uenole 26. mail 1999 (otsuse põhjendus 6).

204    Määruse nr 17 artikli 11 alusel saadeti informatsiooninõudeid hiljemgi, täpsemalt 2002. aasta maist novembrini (otsuse põhjendused 12–18).

205    Komisjon saatis 20. detsembril 2002 otsuse adressaatideks olevatele ettevõtjatele vastuväiteteatise (otsuse põhjendus 22).

206    Otsuse adressaatideks olevad ettevõtjad osalesid 24. aprillil 2003 komisjonis ärakuulamisel (otsuse põhjendus 29).

207    Komisjon võttis 1. oktoobril 2003 vastu otsuse.

2.     Poolte argumendid

a)     Hoechsti argumendid

208    Hoechst heidab komisjonile ette, et viimane rikkus menetluse mõistliku aja põhimõtet. Viidates Euroopa Kohtu 15. oktoobri 2002. aasta otsusele liidetud kohtuasjades C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P–C‑252/99 P ja C‑254/99 P: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon (EKL 2002, lk I‑8375, punkt 170), rõhutab Hoechst, et kõnealune põhimõte kuulub ühenduse õiguse üldpõhimõtete hulka ja pärineb (EL artikli 6 lõike 2 vahendusel) Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõikest 1.

209    Käesolevas asjas täpsustab Hoechst, et ajavahemik Daicelile, Nippon Syntheticule ja Uenole 26. mail 1999 saadetud esimesest informatsiooninõudest kuni 20. detsembri 2002. aasta vastuväiteteatiseni ületab 42 kuud. Selle aja vältel oli komisjon täiesti passiivne peaaegu 31 kuud, st 25. oktoobri 1999. aasta informatsiooninõudest kuni 14. mai 2002. aasta informatsiooninõudeni või igal juhul kuni kohtumiseni Daiceliga 21. veebruaril 2002.

210    Pidades silmas trahvi karistuslikku iseloomu, võib uurimise ja otsustamise niisugune kestus olla vastuvõetav üksnes erandlikel asjaoludel. Hoechst leiab siiski, et käesolevas asjas sellised asjaolud puuduvad.

211    Hoechst järeldab sellest, et haldusmenetluse kestus ületas mõistlikkuse piirid. Neil asjaoludel leiab Hoechst, viidates Euroopa Kohtu 17. detsembri 1998. aasta otsusele kohtuasjas C‑185/95 P: Baustahlgewebe vs. komisjon (EKL 1998, lk I‑8417, punkt 48 jj), et menetluse ülesehitusega seotud põhjused nõuavad, et menetluse ülemäärast kestust puudutav etteheide tooks kaasa otsuse tühistamise osas, milles sellega määratakse trahv.

212    Hoechst lisab, et nõukogu 26. novembri 1974. aasta määruses (EMÜ) nr 2988/74 Euroopa Majandusühenduse transpordi- ja konkurentsieeskirjades ettenähtud menetluste ja sundtäitmise rakendamise aegumistähtaegade kohta (EÜT L 319, lk 1; ELT eriväljaanne 07/01, lk 61) ettenähtud aegumistähtaegade süsteem ei välista menetluse ülemäärasest kestusest tulenevat etteheidet. Hoechst rõhutab selles suhtes, et aegumist reguleerivad normid ei kaitse ettevõtjat ülemäära pika menetluse eest, kuna menetluse alustamine katkestab aegumistähtaja kulgemise (määruse nr 2988/74 artikkel 2).

b)     Komisjoni argumendid

213    Komisjon märgib kõigepealt, et Hoechsti väide on määratud ebaõnnestumisele juba üksnes seetõttu, et see puudutab trahvisummat, mitte otsust tervikuna. Komisjon täpsustab, et üksnes määruses nr 2988/74 sisalduvad aegumist reguleerivad normid on otsustavad.

214    Kuigi mõistliku aja ületamine – eriti kui see toob kaasa huvitatud isikute kaitseõiguste rikkumise – õigustaks konkurentsieeskirjade rikkumist tuvastava otsuse tühistamist, ei saa sama toimuda juhul, kui vaidlustatakse komisjoni poolt kõnealuses otsuses määratud trahvide suurus, kuna komisjoni pädevust trahve määrata reguleerib määrus nr 2988/74, mis näeb selleks ette aegumistähtaja.

215    Viidates Euroopa Kohtu 14. juuli 1972. aasta otsusele kohtuasjas 48/69: ICI vs. komisjon (EKL 1972, lk 619, punktid 46–49) ja kohtuasjas 52/69: Geigy vs. komisjon (EKL 1972, lk 787, punktid 20–22) ning 24. septembri 2002. aasta otsusele liidetud kohtuasjades C‑74/00 P ja C‑75/00 P: Falck ja Acciaierie di Bolzano vs. komisjon (EKL 2002, lk I‑7869, punktid 139–141), rõhutab komisjon, et määruse nr 2988/74 olemasolu tõttu tuleb tagasi lükata kõik argumendid, mis on seotud komisjoni kohustusega teostada trahvide määramise pädevust mõistliku aja jooksul.

216    Komisjon märgib seejärel ammendavuse huvides, et isegi kui mõistliku aja ületamine oleks tõendatud, võiks see otsuse tühistamist õigustada üksnes juhul, kui kõnealuse põhimõtte rikkumine on kahjustanud asjaomaste ettevõtjate kaitseõigusi (Esimese Astme Kohtu 16. detsembri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑5/00 ja T‑6/00: Nederlandse Federatieve Vereniging voor de Groothandel op Elektrotechnisch Gebied ja Technische Unie vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑5761, punkt 74). Käesolevas asjas ei ole Hoechst aga selgitanud, kuidas takistas tema kaitset juhtumi väidetavalt aeglane menetlemine komisjoni poolt.

217    Lisaks ei saa haldusmenetluse selle staadiumi ülemäärane kestus iseenesest olla kaitseõigusi kahjustav, kuna huvitatud isikutele ei ole kuni vastuväiteteatise saamiseni esitatud mingit ametlikku süüdistust konkurentsieeskirjade rikkumise kohta, mistõttu ei ole neil vaja ka ennast kaitsta (eespool punktis 216 viidatud kohtuotsus Nederlandse Federatieve Vereniging voor de Groothandel op Elektrotechnisch Gebied ja Technische Unie vs. komisjon, punkt 78).

218    Lõpuks leiab komisjon, et menetluse „kogukestus” ei ületanud mõistlikku aega (Esimese Astme Kohtu 13. jaanuari 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑67/01: JCB Service vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑49, punkt 43).

3.     Esimese Astme Kohtu hinnang

219    Alustuseks tuleb märkida, et nagu rõhutab komisjon, taotletakse hagiavalduse sõnastuse kohaselt käesoleva väitega „otsuse tühistamist osas, milles sellega määratakse trahv”. Seega on väite eesmärk sisuliselt Hoechstile määratud trahvi tühistamine või vähemalt selle vähendamine.

220    Kuigi mõistliku aja ületamine võib teatavatel tingimustel õigustada konkurentsieeskirjade rikkumist tuvastava otsuse tühistamist, ei kehti see juhul, kui vaidlustatakse otsuses määratud trahvide suurus, kuna komisjoni pädevust trahve määrata reguleerib määrus nr 2988/74, millega on selleks kehtestatud aegumistähtaeg (Esimese Astme Kohtu 19. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑213/00: CMA CGM jt vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑913, punkt 321).

221    Määruse nr 2988/74 põhjendusest 2 nähtub, et aegumispõhimõte võeti tarvitusele õiguskindluse huvides. Sama põhjenduse kohaselt on „asja täielikkuse huvides […] vaja, et aegumist ei sätestataks ainult seoses õigusega määrata trahve ja sanktsioone, vaid ka seoses õigusega nõuda nende otsuste täitmist, millega sanktsioonid, trahvid ja karistusmaksed on määratud; sätestada tuleks aegumistähtaegade pikkus, nende kulgemise alguskuupäev ning nende katkemist või peatumist esilekutsuvad asjaolud [ning] seejuures tuleks ühelt poolt arvesse võtta ettevõtjate ja ettevõtjate ühenduste huve ning teiselt poolt haldustavadest tulenevaid nõudeid”. Mis puudutab komisjoni õigust trahve määrata, siis näeb määruse nr 2988/74 artikli 1 lõike 1 punkt b ette, et komisjoni õigusele määrata trahve kohaldatakse konkurentsieeskirjade rikkumiste korral viieaastast aegumistähtaega (eespool punktis 220 viidatud kohtuotsus CMA CGM jt vs. komisjon, punktid 322 ja 323).

222    Vastavalt määruse artikli 1 lõikele 2 algab aegumistähtaja kulgemine eeskirjade rikkumise toimepaneku päevast või vältavate või jätkuvate rikkumiste puhul rikkumise lõppemise päevast. Aegumine võib siiski määruse nr 2988/74 artiklite 2 või 3 alusel katkeda või peatuda. Määruse nr 2988/74 artikli 2 lõike 1 kohaselt katkestavad aegumistähtaja kulgemise muu hulgas komisjoni kirjalikud informatsiooninõuded, menetluse alustamine komisjoni poolt ja vastuväiteteatis. Aegumistähtaja kulgemine katkeb kuupäevast, mil vähemalt ühele rikkumises osalenud ettevõtjale või ettevõtjate ühendusele sellisest tegevusest teatatakse. Vastavalt määruse nr 2988/74 artikli 2 lõikele 3 algab aegumistähtaja kulgemine alates igast katkemisest uuesti, kuid aegumistähtaeg möödub siiski hiljemalt päeval, mil lõpeb kahekordse aegumistähtajaga võrdne ajavahemik, ilma et komisjon oleks määranud trahvi või sanktsiooni. Menetluste aegumistähtaja kulgemine peatub komisjoni otsuse läbivaatamise ajaks Euroopa Ühenduste Kohtus.

223    Sellest tuleneb, et määrusega nr 2988/74 kehtestati täielik normistik, mis reguleerib üksikasjalikult tähtaegu, mille jooksul on komisjonil õigus õiguskindluse aluspõhimõtet kahjustamata määrata trahve ettevõtjatele, kelle suhtes viiakse läbi ühenduse konkurentsieeskirjade kohaldamise menetlus. Siinkohal on alust rõhutada, et ühenduse konkurentsieeskirjade kohaldamisel määratavate trahvide osas nähtub määruse nr 2988/74 artikli 2 lõikest 3, et välja arvatud juhul, kui tähtaeg on peatunud, möödub aegumistähtaeg igal juhul kümne aasta jooksul, kui aegumistähtaja kulgemine on katkenud vastavalt määruse artikli 2 lõikele 1, mistõttu komisjon ei saa oma otsusega trahvide kohta lõputult viivitada, kuna vastasel juhul aegumistähtaeg möödub (eespool punktis 220 viidatud kohtuotsus CMA CGM jt vs. komisjon, punkt 324).

224    Kõnealuse normistiku olemasolu tõttu tuleb tagasi lükata kõik argumendid, mis on seotud komisjoni kohustusega teostada trahvide määramise pädevust mõistliku aja jooksul (eespool punktis 220 viidatud kohtuotsus CMA CGM jt vs. komisjon, punkt 324; vt selle kohta ka eespool punktis 215 viidatud 14. juuli 1972. aasta kohtuotsus ICI vs. komisjon, punktid 46–49, ja eespool punktis 215 viidatud kohtuotsus Geigy vs. komisjon, punktid 20–22).

225    Käesolevas kohtuasjas puudub vaidlus selle üle, et kõnealused rikkumised olid vältavad. Lisaks leidis komisjon – ilma et Hoechst sellele vastu vaidleks –, et tuvastatud rikkumised lõppesid hiljemalt 1996. aasta oktoobri lõpus. Võttes arvesse hiljem aset leidnud asjaolusid, mis katkestasid aegumistähtaja kulgemise, täpsemalt määruse nr 17 artikli 11 alusel saadetud informatsiooninõudeid ja vastuväiteteatist, ning pidades silmas asjaolu, et ajavahemik 1996. aasta oktoobrikuu lõpust kuni otsuse vastuvõtmiseni 1. oktoobril 2003 ei ületanud kümmet aastat, ei olnud aegumistähtaeg seega möödunud, kui komisjon võttis vastu otsuse, ning Hoechst ei ole sellele asjaolule käesolevas kohtuastmes mingil viisil vastu vaielnud (vt selle kohta eespool punktis 216 viidatud kohtuotsus Nederlandse Federatieve Vereniging voor de Groothandel op Elektrotechnisch Gebied ja Technische Unie vs. komisjon, punkt 90).

226    Neil põhjustel tuleb Hoechsti esitatud väide, millega taotletakse „otsuse tühistamist osas, milles sellega määratakse trahv”, tagasi lükata.

227    Igal juhul on kohane meelde tuletada, et isegi eeldusel, et mõistliku aja ületamine on tõendatud, ei õigusta see tingimata otsuse tühistamist. Konkurentsieeskirjade kohaldamise korral võib mõistliku aja ületamine olla tühistamise põhjus üksnes rikkumisi tuvastava otsuse puhul, kui on tõendatud, et kõnealuse põhimõtte rikkumine on kahjustanud asjaomaste ettevõtjate kaitseõigusi. Peale selle spetsiifilise juhtumi ei ole otsuse tegemise kohustuse täitmata jätmisel mõistliku aja jooksul mingit mõju määruse nr 17 alusel toimuva haldusmenetluse õiguspärasusele (Esimese Astme Kohtu eespool punktis 153 viidatud otsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, punkt 122; 14. veebruari 2001. aasta otsus kohtuasjas T‑62/99: Sodima vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑655, punkt 94, ja eespool punktis 216 viidatud otsus Nederlandse Federatieve Vereniging voor de Groothandel op Elektrotechnisch Gebied ja Technische Unie vs. komisjon, punkt 74; vt selle kohta ka Euroopa Kohtu 21. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑105/04 P: Nederlandse Federatieve Vereniging voor de Groothandel op Elektrotechnisch Gebied vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑8725, punktid 42–44).

228    Hoechst ei ole aga väitnud, et mõistliku aja võimalik ületamine käsitletavas asjas kahjustas tema kaitseõigusi. Kui eeldada, et Hoechsti hagiavaldust võiks sellisel viisil tõlgendada, tuleks tema sellesisulisi argumente pidada üldisteks ja nendega ei saaks tõendada kaitseõiguste tegelikku rikkumist, mida tuleb uurida iga juhtumi konkreetsete asjaolude alusel (vt selle kohta eespool punktis 227 viidatud kohtuotsus Nederlandse Federatieve Vereniging voor de Groothandel op Elektrotechnisch Gebied vs. komisjon, punkt 59).

229    Kõigil neil põhjustel tuleb kaheteistkümnes väide tagasi lükata.

B –  Kolmas väide, mille kohaselt otsuse teatavad põhjendused on kustutatud põhjendamatult

1.     Otsuse kokkuvõte

230    Otsuse põhjenduses 37 täpsustab komisjon:

„[…] Chisso 2002. aasta kogukäive maailmas oli 117,711 miljardit [Jaapani jeeni] (973,4 miljonit eurot).”

231    Otsuse põhjenduses 42 märgib komisjon:

„[…] Daiceli 2002. aasta kogukäive maailmas oli 271,341 miljardit [Jaapani jeeni] (2,2439 miljardit eurot).”

232    Otsuse põhjenduses 50 täpsustab komisjon:

„[…] Nippon [Syntheticu] 2002. aasta kogukäive maailmas oli 38,872 miljardit [Jaapani jeeni] (321,5 miljonit eurot).”

233    Otsuse põhjenduses 55 märgib komisjon:

„[…] Ueno 2002. aasta kogukäive maailmas oli 25,034 miljardit [Jaapani jeeni] (199,5 miljonit eurot).”

234    Otsuse I tabel on esitatud järgmisel kujul:

Suurus ja suhteline olulisus sorbaaditurul

Ettevõtja	Käive (miljonites eurodes) ja hinnangulised turuosad ülemaailmsel sorbaaditurul 1995. aastal	Käive (miljonites eurodes) ja hinnangulised turuosad EMP sorbaaditurul 1995. aastal
Chisso	[…] (enam kui 9,5% ja vähem kui 15%)	[…] (enam kui 4% ja vähem kui 15%)
Daicel	[…] (enam kui 9,5% ja vähem kui 15%)	[…] (enam kui 4% ja vähem kui 15%)
Hoechst	42,4 (23,6%)	21,6 (48%)
Nippon Synthetic	[…] (enam kui 9,5% ja vähem kui 15%)	[…] (enam kui 4% ja vähem kui 15%)
Ueno	[…] (enam kui 9,5% ja vähem kui 15%)	[…] (enam kui 4% ja vähem kui 15%)
Cheminova, Eastman Chemical ja teised	[…] (vähem kui 30%)	[…] (vähem kui 16%)
Kokku	180 (100%)	45 (100%)

235    Lõpetuseks on otsuse põhjendus 352 sõnastatud järgmiselt:

„[Otsuse] I tabel näitab, et Hoechst oli 1995. aastal maailmaturul kaugelt kõige suurem sorbaaditootja, kellele kuulus turust 23,6% (48% EMP‑s). Seepärast paigutatakse Hoechst esimesse rühma. Daiceli, Chisso, Nippon [Syntheticu] ja Ueno turuosa on 9,5–15% (4–15% EMP‑s). Seepärast paigutatakse nad teise rühma.”

236    Vastavalt otsuses esitatud selgitustele tähistab märk „[…]” otsuse põhjendustes 37, 42, 50 ja 55 ning I tabelis osa, mille komisjon on konfidentsiaalsuse tõttu kustutanud.

2.     Poolte argumendid

a)     Hoechsti argumendid

237    Hoechst väidab, et lõplikus trahvi määramise otsuses või vähemalt selle teatavaks tehtud versioonis ei tohi enam olla kustutatud osasid, mis sisaldavad tõendeid või faktilisi või õiguslikke hinnanguid. Vastasel juhul rikutaks kaitseõigusi. Hoechst täpsustab, et komisjoni kohustus teha otsuse põhjendused teatavaks kehtib otsuse adressaadi puhul. Niisugune olukord on täiesti erinev menetlusosaliste võimalikust üldisest huvist säilitada andmete konfidentsiaalsus kolmandate isikute suhtes.

238    Käesoleval juhul sisaldavad otsuse põhjendused 37, 42, 50 ja 55 kustutatud osasid. Eelkõige on otsuse I tabelis kustutatud määrava tähtsusega aasta (1995) turuosad, nii et Hoechst võib välja selgitada üksnes iseenda turuosa, kuid mitte teiste asjaomaste ettevõtjate suhtes kehtivaid turutingimusi. Kuna otsuse põhjenduses 352 määratakse trahvi lähtesumma arvutamine kindlaks vastavalt ettevõtjate suurusele ja turutingimustele, nii nagu need on määratletud otsuse I tabelis, ei ole Hoechstil ja Esimese Astme Kohtul võimalik saada piisavalt aru otsuse ühest olulisest osast. Pealegi on 1995. aastat puudutavad andmed vanad ega saa enam olla konfidentsiaalsed isegi otsuse avalikus versioonis, mis ilmub Euroopa Liidu Teatajas. Asjaolu, et haldusmenetluses taotleti andmete konfidentsiaalsena käsitlemist ja et see taotlus rahuldati, ei mõjuta küsimust, kas kõnealuste osade kustutamine on jätkuvalt õigustatud vastuvõetud ja teatavaks tehtud otsuse puhul, nii nagu näib komisjon leidvat oma 30. oktoobri 2003. aasta kirjas. Hoechst kahtleb niisuguste andmete konfidentsiaalsetena hoidmise õigustatuses just enda puhul, kuna ta võõrandas juba ammu oma tegevusharu sorbaadisektoris ja lahkus kõnealuselt turult.

239    Isegi kui komisjon ei ole kohustatud trahvisummat aritmeetiliselt arvutama, ei tähenda see, et tal ei ole õigust seda teha. Seevastu juhul, kui komisjon teeb niisuguseid arvutusi, on tal kohustus need arvutused otsuse adressaatidele teatavaks teha.

240    Osutades eelkõige eespool punktis 165 viidatud 29. aprilli 2004. aasta kohtuotsusele Tokai Carbon jt vs. komisjon (punktid 219, 227 jj), leiab Hoechst lisaks, et trahvi määramise otsuse kõikidel adressaatidel on trahvide arvutamisel – mis põhineb turuosadest lähtuval liigitamisel – õigus mittediskrimineerivale kohtlemisele, mis järgib võrdse kohtlemise põhimõtet. On ilmselge, et selle protsessi käigus tehtavad vead huvitavad mitte ainult teise kategooriasse kuuluvaid ettevõtjaid, kellele on määratud liiga suur trahv, vaid ka esimesse kategooriasse kuuluvaid ettevõtjaid, kellele on võib-olla samuti määratud liiga suur trahv. Arvutusaluste ebaproportsionaalsus võib esimesse trahvikategooriasse liigitatud ettevõtjate puhul tuleneda otseselt teises kategoorias arvutusalusena kasutatud suhteliselt väikesest summast ja vastupidi.

241    Hoechst rõhutab muu hulgas, et ühtegi kustutatud osa ei asendatud kokkuvõtete või piisavalt täpsete väljenditega, mis oleksid võimaldanud tal otsuse põhjendustest täpselt aru saada.

242    Hoechst märgib samuti, et 10. oktoobril 2003 ärakuulamise eest vastutavale ametnikule ja komisjonile saadetud kirjas palus ta arvesse võtta asjaolu, et otsuse kõnealused osad olid kustutatud põhjendamatult. Komisjon keeldus taotluse rahuldamisest kirjaga, mille Hoechst sai kätte 10. novembril 2003. Hoechst vastas 11. novembri 2003. aasta kirjaga ja komisjon teatas 17. novembri 2003. aasta kirjas Hoechstile, et teatavakstehtud otsus oli täielik. Kui komisjon peaks väitma, et ta võttis vastu üksnes Hoechstile adresseeritud otsuse, tuleks välja nõuda komisjoni 1. oktoobri 2003. aasta koosoleku protokoll, et saada teada sel kuupäeval käesoleva juhtumi osas vastuvõetud otsuste arvu ja vorm. Hoechst märgib seda eriti seetõttu, et komisjon kaldus kõrvale oma tavapärasest toimimisviisist sarnastes menetlustes ning see mõjutab otsuse formaalset õiguspärasust. Isegi sellisel juhul ei oleks eespool viidatud põhjenduste kustutamine siiski õigustatud.

243    Hoechst järeldab sellest, et otsuse põhjendused on väga puudulikud, mistõttu rikutakse tema kaitseõigusi tema trahvi arvutamisel, kuna ei ole võimalik taastada faktilisi eeldusi, millele komisjon tugineb. Hoechst rõhutab selles suhtes, et Esimese Astme Kohus kontrollis eespool punktis 165 viidatud 29. aprilli 2004. aasta otsuses Tokai Carbon jt vs. komisjon väga täpselt komisjoni tehtud liigitust ja parandas mitu arvutusviga. Seejuures leidis Esimese Astme Kohus, et 2‑protsendilise erinevusega turuosade eristamine kujutas endast piisavat põhjust tühistada komisjoni algsed otsused ettevõtjate liigituse ja trahvide lähtesumma kohta. Komisjon on seega rangelt seotud trahvisummade kindlaksmääramise kriteeriumidega, mis võeti haldusmenetluses aluseks ja mille mittediskrimineeriva kohaldamise üle toimub täielik juhtumipõhine kohtulik kontroll.

b)     Komisjoni argumendid

244    Komisjoni meelest tuleb asjaomaste ettevõtjate õigustatud huvi kaitsta oma ärisaladusi arvesse võtta mitte ainult haldusmenetluses ja otsuse avaldamisel määruse nr 17 artikli 21 lõike 2 kohaselt, vaid ka otsuse teatavakstegemisel. Teatavakstegemise näol ei ole tegemist erandiga.

245    Otsuse põhjendustes 37, 42, 50 ja 55 ning I tabelis kustutatud osad sisaldasid teavet menetlusosalisteks olevate ettevõtjate kohta, kes taotlesid andmete käsitlemist konfidentsiaalsena, millega komisjon haldusmenetluses nõustus. Asjaolu, et Hoechst on otsuse adressaat, ei kõrvalda teiste adressaatide õigustatud huvi säilitada konfidentsiaalsus. Komisjon rõhutab, et oma 16. detsembri 2003. aasta kirjas palus Hoechst ise kustutada otsuse avaldatavas versioonis andmed oma käibe ja turuosade kohta ning asendada need vajadusel piisavalt laia käibevahemikuga.

246    Oluline ei ole see, kas komisjon oleks võinud selle seisukoha otsuse vastuvõtmist ette valmistades ümber lükata põhjendusel, et kõnealune teave ei ole enam ärisaladus. Komisjoni arvates vastab otsus, nii nagu see vastu võeti ja Hoechstile teatavaks tehti, EÜ artiklis 253 sätestatud põhjendamisnõuetele.

247    Osutades eespool punktis 208 viidatud 15. oktoobri 2002. aasta kohtuotsusele Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon (punktid 463 ja 464) ja eespool punktis 70 viidatud kohtuotsusele Atlantic Container Line jt vs. komisjon (punkt 1558), rõhutab komisjon kõigepealt, et trahvi määramise otsuse põhjendamise kohustus on täidetud, kui komisjon märgib hindamise alused, mis võimaldasid tal mõõta rikkumise raskust ja kestust. Puudub isegi vajadus esitada otsuses hindamise aluste kohaldamiseks tehtud võimalikud arvutused.

248    Isegi kui seda laadi täpsustusi oleks pidanud esitama, on komisjon igal juhul selle nõude täielikult täitnud. Käesoleval juhul alustas komisjon sellest, et ta esitas üldised järeldused rikkumise raskusastme kohta ja tõi esile kartelli erilised omadused, millest nähtub, et tegemist on väga raske rikkumisega (otsuse põhjendus 344), mille eest määratav trahv on vähemalt 20 miljonit eurot (otsuse põhjendus 354). Rõhutades ettevõtjate turupositsioonide märkimisväärseid erinevusi, selgitas komisjon seejärel, et seda summat tuleb kohandada vastavalt huvitatud isikute suhtelisele olulisusele asjaomasel turul ning seega vastavalt nende suutlikkusele konkurentsi oluliselt kahjustada (otsuse põhjendused 345 ja 346). Asjaolud, mida ta võttis arvesse summade kohandamisel ja muu hulgas ettevõtjate kahte rühma jagamisel, on märgitud otsuse põhjendustes 349–353.

249    Sellest tuleneb otsuse I tabelis sisalduvaid andmeid arvesse võttes, et Hoechsti turuosa on selgelt suurem kui teiste menetlusosaliste oma. Sellise erinevuse tõttu paigutati Hoechst esimesse rühma. Otsuse põhjendusest 352 ja järgnevatest põhjendustest nähtub, et Hoechsti turupositsiooni tõttu alustas komisjon just temast, kui ta asus arvutama iga ettevõtja trahvi lähtesummat. Seejärel määrati kindlaks teiste ettevõtjate trahvide lähtesumma. Teiste ettevõtjate trahvide lähtesumma on väiksem, kuna nendel ettevõtjatel oli nõrgem turupositsioon kui Hoechstil. Kuna Hoechst ei vaidle vastu sellele, et ta oli kaugelt kõige suurem ettevõtja turul, ei mõjutaks täpsed andmed teiste ettevõtjate turuosade kohta Hoechstile määratud trahvi lähtesumma põhjendatust. Niisugused andmed võiksid olulised olla ainult teiste ettevõtjate jaoks, kuna need võimaldaksid neil täpselt teada saada, kus nad Hoechstiga võrreldes asetsevad.

250    Pealegi on Hoechst täiesti võimeline ise kindlaks tegema vahe oma positsiooni ja teise rühma kuuluvate ettevõtjate positsiooni vahel, võttes arvesse otsuse I tabelis esitatud andmeid. Teise rühma kuuluvate ettevõtjate täpsed turuosad on olulised üksnes täiendava eristamise seisukohast teises kategoorias, millest otsustati siiski loobuda, nagu on selgitatud otsuse põhjenduses 353. Komisjon märgib, et see asjaolu ei kahjusta Hoechsti.

251    Mis puudutab viidet eespool punktis 165 osutatud 29. aprilli 2004. aasta kohtuotsusele Tokai Carbon jt vs. komisjon, siis leiab komisjon, et Hoechst püüab teise kategooriasse liigitatud ettevõtjate kohtlemisel tehtud võimalikust veast järeldada, et ka teda on diskrimineeritud. Komisjon rõhutab siinkohal, et Esimese Astme Kohus leidis kõnealuses kohtuasjas, et üks ettevõtja tuli liigitada teise kategooriasse, ning piirdus sellega, et liigitas ettevõtja teisiti, säilitades komisjoni otsuses kasutatud kategooriad. Ettevõtja valesti liigitamine teatavasse kategooriasse toob seega kaasa üksnes selle ettevõtja ümberpaigutamise teise kategooriasse, mitte kõikide ettevõtjate liigituse tühistamise.

252    Komisjon jääb seisukoha juurde, et võimalik diskrimineerimine teises kategoorias ei saa tähendada Hoechsti kui esimesse kategooriasse kuuluva ettevõtja diskrimineerimist.

3.     Esimese Astme Kohtu hinnang

253    Kõigepealt tuleb Hoechsti esitatud menetlusdokumentides kasutatud sõnastust silmas pidades leida, et käesoleva väitega taotletakse sisuliselt seda, et kohus tuvastaks otsuse põhjenduste 37, 42, 50 ja 55 ja I tabeli põhjenduste puudulikkuse. Nii täpsustab Hoechst, et otsuse teatavate osade kustutamine tähendab seda, et komisjon on rikkunud oma kohustust oma otsuseid arusaadavalt põhjendada. See muudab Hoechstil ja Esimese Astme Kohtul võimatuks saada piisavalt aru otsuse ühest olulisest osast. Põhjenduste puudulikkust tuleb Hoechsti meelest analüüsida seoses otsuse põhjendusega 352, mis puudutab asjaomaste ettevõtjate liigitamist erinevatesse kategooriatesse, selleks et määrata kindlaks trahvi lähtesumma. Sellest tulenevalt väidab Hoechst, et mainitud põhjenduste puudulikkus tõi kaasa kaitseõiguste rikkumise.

254    Lisaks tuleb rõhutada, et kuna Hoechsti väidetav põhjenduste puudulikkus on seotud üksnes asjaoludega, mis võimaldasid komisjonil rikkumise raskusastet mõõta, taotletakse sisuliselt käesoleva väitega määratud trahvi suuruse vähendamist.

255    Kõigepealt on kohane märkida, et määruse nr 17 artikkel 21, mis näeb ette teatavate otsuste avaldamise, paneb komisjonile kohustuse arvestada ettevõtjate õigustatud huvi kaitsta oma ärisaladusi.

256    Edasi tuleb meenutada, et üksikotsuse põhjendustest peab selgelt ja üheselt selguma akti vastuvõtnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel mõista võetud meetme põhjuseid ja pädeval kohtul teostada kontrolli. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata juhtumi asjaolusid arvestades. Ei ole nõutav, et põhjendustes täpsustataks kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna põhjenduste vastavust EÜ artikli 253 nõuetele tuleb hinnata mitte ainult asjaomase akti sõnastust, vaid ka selle vastuvõtmise konteksti silmas pidades (Euroopa Kohtu 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑367/95 P: komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, EKL 1998, lk I‑1719, punkt 63).

257    Põhjendamiskohustus, mis kujutab endast olulist vorminõuet, on täidetud, kui komisjon märgib oma otsuses hindamise alused, mis võimaldasid tal mõõta rikkumise raskusastet ja kestust (Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑291/98 P: Sarrió vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑9991, punkt 73, ja eespool punktis 208 viidatud 15. oktoobri 2002. aasta otsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, punkt 463).

258    Ilma et oleks vaja kindlaks teha, kas kustutatud osad sisaldasid ärisaladusi või mitte, tuleb käesoleval juhul märkida, et otsuse põhjendused 37, 42, 50 ja 55 ning I tabel koostoimes otsuse põhjendusega 352 täidavad komisjonil lasuva põhjendamiskohustuse.

259    Esiteks on kohane märkida, et otsuse põhjendus 352 sisaldab hindamise aluseid, mis võimaldasid komisjonil liigitada asjaomased ettevõtjad vastavalt rikkumise raskusastmele trahvide lähtesumma kindlaksmääramisel kahte kategooriasse.

260    Nii täpsustab komisjon otsuse põhjenduses 352, et Hoechst oli maailmaturul kaugelt kõige suurem sorbaaditootja. Ta mainib ka Hoechsti positsiooni EMP sorbaaditurul. Sellest järeldas komisjon, et Hoechst tuleb liigitada esimesse ettevõtjate kategooriasse.

261    Selle järelduseni jõudmiseks võttis komisjon aluseks I tabelis märgitud 1995. aasta turuosad maailmaturul, mis olid välja arvutatud asjaomase kaubaga seotud ülemaailmset käivet puudutavate andmete alusel (otsuse põhjendus 351).

262    Hoechst vaidlustab otsuse I tabelis kustutatud osad.

263    Otsuse I tabel sisaldab aga piisavalt arusaadavalt hindamise aluseid, mis võimaldasid komisjonil teha otsuse põhjenduses 352 sisalduva järelduse.

264    On kohane meenutada, et nagu märgiti eespool, lähtub otsuse põhjenduses 352 sisalduv järeldus asjaomase kaubaga seotud turuosadest maailmaturul 1995. aastal.

265    Otsuse I tabel sisaldab 1995. aasta turuosade vahemikke, mis võimaldasid komisjonil eristada kahte liiki ettevõtjaid: esiteks Jaapani ettevõtjaid, kellele kuulusid 1995. aastal turuosad vahemikus 9,5–15%, ning teiseks Hoechsti, kelle turuosa ületas 20%. Need hindamise alused koostoimes otsuse põhjenduses 352 sisalduva komisjoni järeldusega on piisavalt arusaadavad.

266    Isegi kui asjaomaste ettevõtjate käibed on otsuse I tabelis kustutatud, on võimalik tabelis sisalduvate käibevahemike alusel nende suurusjärk kindlaks teha. Otsuse I tabel sisaldab rida pealkirjaga „Kokku”, mis kajastab asjaomaste ettevõtjate käivete ja turuosade summat. Selle alusel on võimalik välja arvutada iga asjaomase ettevõtja käibevahemik.

267    Ilma et see mõjutaks küsimust, kas komisjon on selles osas vea teinud, mida analüüsitakse viienda väite raames, tuleb neil põhjustel jääda seisukoha juurde, et otsuse I tabel ja põhjendus 352 sisaldavad hindamise aluseid, mis võimaldasid komisjonil mõõta rikkumise raskusastet.

268    Otsuse põhjenduste 37, 42, 50 ja 55 osas tuleb märkida, et neid ei mainita otsuse põhjenduses 352, mis on ainus rikkumise raskusastet ja asjaomaste ettevõtjate mitmesse kategooriasse liigitamist puudutav põhjendus, millele Hoechst tugineb.

269    Pealegi ei ole Hoechst öelnud, mil viisil need põhjendused sisaldavad hindamise aluseid, mida komisjon kasutas rikkumise raskusastme või ka kestuse hindamisel. Hoechst piirdub märkimisega, et otsuse põhjendused 37, 42, 50 ja 55 sisaldavad kustutatud osi.

270    Neil asjaoludel ei võimalda miski järeldada, et otsuse põhjendustes 37, 42, 50 ja 55 kustutatud andmete tõttu peaks leidma, et komisjon eiras käesoleval juhul põhjendamiskohustust, mis tal lasub vastavalt eespool viidatud kohtupraktikale.

271    Igal juhul hõlmavad otsuse põhjenduste 37, 42, 50 ja 55 kustutatud osad osaliselt samu andmeid kui need, mis sisalduvad otsuse I tabelis. Otsuse põhjendused 37, 42, 50 ja 55 sisaldavad Chissot, Daicelit, Nippon Syntheticut ja Uenot puudutavaid andmeid ning vastavad Hoechsti puhul otsuse põhjendusele 46. Hoechstile teatavakstehtud otsuse versiooni kohaselt, mille peale on esitatud käesolev hagi, sisaldab otsuse põhjendus 46 Hoechsti osas andmeid sorbaadituru 1995. aasta käibe kohta maailmas ja EMP‑s, st andmeid, mis vastavad otsuse I tabelis sisalduvatele andmetele. Eespool punktides 263–267 esitatud põhjustel ei saa seega nõustuda, et tegemist on puudulike põhjendustega.

272    Lisaks on kohane märkida, et Hoechsti esimesse kategooriasse liigitamise põhjendamisel ei tehtud ühtegi viga, kuivõrd Hoechst ei vaidle vastu sellele, et talle kuulus 1995. aastal maailmaturul suurem turuosa kui teistele asjaomastele ettevõtjatele. Seetõttu ei saa mingit mõju olla võimalikul veal, mis on tehtud teiste ettevõtjate teise kategooriasse liigitamisel.

273    Neid asjaolusid silmas pidades tuleb Hoechsti väide, mille kohaselt otsuse põhjendused on puudulikud, tagasi lükata. Sellest nähtub ka, et ei saa nõustuda väitega kaitseõiguste rikkumise kohta, mis tuleneb põhjenduste väidetavast puudulikkusest.

274    Mis puudutab lõpuks Hoechsti väiteid, mille kohaselt tegi komisjon asjaomastele ettevõtjatele teatavaks otsuse, mille vormis esines erinevusi, siis piisab märkimisest, et need vormilised erinevused on seotud asjaomaste ettevõtjate ärisaladuste kaitsega. Asjaolu, et otsuse teatavad osad võidi asjaomastele ettevõtjatele lõplikul teatavakstegemisel konfidentsiaalsuse tõttu kustutada, ei võimalda järeldada, et otsuse vastuvõtmisel rikuti selles suhtes mingeid norme. Igal juhul ei ole Hoechst esitanud ühtegi üksikasjalikku tõendit, mis võimaldaks leida, et otsus sellisel kujul, nagu see tehti teatavaks asjaomastele ettevõtjatele, sisaldas erinevaid põhjendusi. Neil asjaoludel ei ole alust rahuldada Hoechsti taotlust, millega ta palus välja nõuda komisjoni liikmete kolleegiumi 1. oktoobri 2003. aasta protokolli.

275    Kõigil neil põhjustel tuleb kolmas väide tagasi lükata.

C –  Viies väide õigusnormi rikkumise kohta trahvi põhisumma kindlaksmääramisel

1.     Otsuse kokkuvõte

276    Otsuse põhjenduses 321 märgib komisjon, et trahvi põhisumma määratakse kindlaks rikkumise raskusastme ja kestuse põhjal.

277    Esiteks, rikkumise raskusastme kindlakstegemisel lähtub komisjon rikkumise laadist (otsuse põhjendused 323–326), rikkumise tegelikust mõjust EMP sorbaaditurule (otsuse põhjendused 327–342) ja asjakohase geograafilise turu suurusest (otsuse põhjendus 343).

278    Rikkumise laadi osas märgib komisjon, et rikkumine seisnes peamiselt hindade kindlaksmääramises ja turgude jagamises. Lisaks rõhutab komisjon, et enamjaolt töötati kokkumängu puudutavad kokkulepped välja, nende täitmist juhiti ja neid soodustati asjaomastes ettevõtetes väga kõrgel tasemel ning neid rakendati üksnes osalevate tootjate kasuks, aga klientide ja lõppkokkuvõttes laia üldsuse kahjuks (otsuse põhjendus 323).

279    Mis puudutab rikkumise tegelikku mõju sorbaaditurule, siis märgib komisjon muu hulgas, et kokkuleppe konkreetsete tagajärgede arvessevõtmine on üleliigne, kui ilmneb, et selle eesmärk on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi ühisturu piires. Komisjon täpsustab siiski, et käesoleval juhul oli rikkumisel tegelik mõju EMP sorbaaditurule (otsuse põhjendus 327).

280    Komisjon teeb järelduse, et käesoleval juhul võib rikkumise kvalifitseerida väga raskeks (otsuse põhjendus 344).

281    Seejärel eristab komisjon ettevõtjaid vastavalt nende positsioonile 1995. aastal sorbaaditurul (otsuse põhjendused 345–355). Komisjon täpsustab, et 1995. aastal oli Hoechst maailmaturul kaugelt kõige suurem sorbaaditootja, kellele kuulus enam kui 20% turust (enam kui 45% EMP‑s). Seepärast paigutati Hoechst esimesse rühma. Daiceli, Chisso, Nippon Syntheticu ja Ueno kõigi turuosa jäi vahemikku 9,5–15% (4–15% EMP‑s). Seepärast paigutati nad teise rühma (otsuse põhjendus 352).

282    Komisjon täpsustab otsuse põhjenduses 354, et võimalik trahv väga raskete rikkumiste eest on suurem kui 20 miljonit eurot.

283    Neil asjaoludel määrab komisjon otsuse põhjenduses 355 trahvide lähtesummaks 20 miljonit eurot esimesse rühma kuuluvate ettevõtjate puhul (Hoechst) ja 6,66 miljonit eurot teise rühma kuuluvate ettevõtjate puhul (Daicel, Chisso, Nippon Synthetic ja Ueno).

284    Selleks, et trahvil oleks suurettevõtjatele piisavalt hoiatav mõju ja et võtta arvesse asjaolu, et suurettevõtjatel on õigus- ja majandusteadmised ning vastavad infrastruktuurid, mis võimaldavad neil hõlpsamini kindlaks teha, et nende tegevus kujutab endast rikkumist, ja olla teadlik rikkumise tagajärgedest, mis tulenevad konkurentsiõigusest, korrigeerib komisjon lähtesummat Hoechsti puhul veelgi. Otsuse põhjenduses 357 märgib komisjon selle kohta, et trahvi lähtesummat, mis on arvutatud asjaomasel turul omatava suhtelise olulisuse kriteeriumi alusel, tuleb suurendada, et võtta arvesse „ettevõtja suurust ja koguressursse”. Neil asjaoludel suurendatakse trahvi lähtesummat Hoechsti puhul 100% võrra ja saadakse tulemuseks 40 miljonit eurot.

285    Teiseks märgib komisjon rikkumise kestuse osas, et Chisso, Daicel, Hoechst ja Ueno rikkusid EÜ artikli 81 lõiget 1 ja EMP lepingu artikli 53 lõiget 1 31. detsembrist 1978 kuni 31. oktoobrini 1996. Need ettevõtjad panid seega toime pikaajalise rikkumise, mis kestis 17 aastat ja 10 kuud. Komisjon järeldab sellest, et lähtesummat tuleb suurendada 175% võrra (otsuse põhjendus 359).

286    Võttes arvesse rikkumise raskust ja kestust, määratakse trahvi põhisummaks Hoechsti puhul 110 miljonit eurot (otsuse põhjendus 361).

2.     Poolte argumendid

a)     Hoechsti argumendid

287    Viiendas väites vaidleb Hoechst vastu nii rikkumise laadile kui ka kestusele, mille komisjon käesoleval juhul trahvisumma kindlaksmääramisel aluseks võttis.

288    Hoechst märgib kõigepealt, et enne tema koostöö arvessevõtmist väljaarvutatud trahvisumma, st 198 miljonit eurot, vastab peaaegu viiekordsele EMP turu 1995. aasta kogukäibele, mis otsuse I tabeli kohaselt on 44,6 miljonit eurot. Niisugune trahv on täiesti ebaproportsionaalne.

289    Hoechst rõhutab lisaks, et komisjonil on vastavalt määrusele nr 17 küll kaalutlusõigus trahvisumma määramisel, kuid selle õiguse teostamisel ei ole ta täielikult vaba ühenduse õiguse üldpõhimõtete ning suuniste tõttu, mida komisjon peab trahvi arvutamisel järgima (Hoechst viitab eelkõige Esimese Astme Kohtu 9. juuli 2003. aasta otsusele kohtuasjas T‑230/00: Daesang ja Sewon Europe vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑2733, punkt 38).

 Rikkumise laad

290    Osutades eelkõige suuniste punktile 1 A ja eespool punktis 289 viidatud kohtuotsusele Daesang ja Sewon Europe vs. komisjon (punkt 38), täpsustab Hoechst esmalt, et trahvi põhisumma määratakse kindlaks rikkumise raskusastme ja kestuse põhjal. Rikkumise raskusaste tehakse kindlaks rea suunistes sätestatud kriteeriumide alusel. Nende kriteeriumide hulka kuulub rikkumise laad, selle tegelik mõju turule ja turu geograafiline ulatus ning ettevõtjate tegelik majanduslik suutlikkus põhjustada olulist kahju konkurentidele ja tarbijatele.

291    Hoechst esitab sisuliselt neli etteheidet selle kohta, et otsuses leiti, et tegemist on väga raske rikkumisega. Esiteks leiab Hoechst, et rikkumise raskusastme hindamisel omistati rikkumisele põhjendamatult kahjulikke tagajärgi. Teiseks leiab ta, et ükski tema kõige kõrgema astme juhtidest ei osalenud rikkumises. Kolmandaks väidab Hoechst, et komisjon kohaldas õigusnorme valesti, kui ta jagas ettevõtjad erinevatesse kategooriatesse. Neljandaks kritiseerib ta hoiatuseesmärgiga koefitsienti, mida komisjon kasutas.

–       Rikkumise mõju

292    Hoechst märgib, et komisjon eeldab, et kartell kahjustas tarbijaid. See eeldus on üks peamisi põhjusi, mille tõttu asjaomastele ettevõtjatele määrati raske karistus. Hoechst viitab siinkohal otsuse põhjendustele 333–336 ja 340–341 ning komisjoni 1. oktoobri 2003. aasta pressiteatele.

293    Hoechst leiab täpsemalt, et kartelli väidetavalt kahjulikke tagajärgi on arvesse võetud ühena kolmest asjaolust (rikkumise laad, kartelli mõju ja ulatus kogu EMP‑s), mida kasutati rikkumise raskusastme kindlaksmääramisel (otsuse põhjendus 344). Kuna nende asjaolude kaalumist otsuses ei kajastata, järeldab Hoechst sellest, et trahvi kogusummast üks kolmandik määrati kartelli väidetavalt kahjulike tagajärgede alusel. Komisjonil ei ole aga õnnestunud tõendada käesolevas asjas rikkumise negatiivset mõju.

294    Nii ei sisalda otsuse põhjendused 105, 109, 333–337 ja 342 ühtegi tõendit rikkumise negatiivse mõju kohta.

295    Otsuse põhjenduse 105 osas leiab Hoechst, et asjaolu, et pika aja jooksul ei saavutatud sihthindu, tuleks pigem käsitleda märgi või tõendina selle kohta, et hinnakokkulepped ei toiminud. See nähtub eelkõige otsuse põhjendustest 163–188. Lisaks viitab Hoechst otsuse põhjendustes 210, 217, 224 ja 228 sisalduvatele andmetele ja rõhutab, et viie järjestikuse aasta jooksul ei saavutatud sihthindade tõusu.

296    Otsuse põhjendus 109 tugineb üksnes Chisso hinnangule.

297    Otsuse põhjenduste 333 ja 334 osas rõhutab Hoechst, et komisjon tunnistab, et käesolevas asjas ei saa kartelli mõju asjaomasele turule täpselt mõõta. Komisjon tõdeb siiski, et kokkuleppel olid kahtlemata EMP sorbaaditurul konkreetsed tagajärjed. Komisjoni poolt selle kohta antud selgitused ei ole kaugeltki tõendusliku jõuga. Hoechst ei saa aru, kuidas hindade kooskõlastatud langetamisel, millele komisjon viitab, saab olla konkurentsi kahjustavaid tagajärgi, ja veel vähem mõistab ta seda, kuidas see saab olla tõendiks kolmandatele isikutele tekitatud kahju kohta. Hoechst rõhutab muu hulgas, et tegeliku mõju saab tuvastada üksnes juhul, kui esiteks on tõendatud, et sihthinnad olid hüpoteetilistest turuhindadest kõrgemad, ning kui teiseks on sihthinnad vähemalt osaliselt saavutatud. Sellise olukorraga ei ole aga käesoleval juhul tegemist.

298    Otsuse põhjenduse 335 kohta väidab Hoechst, et asjaolu, et otsuse põhjenduse 112 tabelis (II tabel) sisalduvad müügikogused kattuvad kokkulepitud kvootidega, võiks olla märk kokkulepete tõrgeteta toimimisest, kui ei oleks olnud „halle koguseid”, st müüdud koguseid, millest kartelliosalistele ei teatatud. Käesoleval juhul esines aga selliseid „halle koguseid”, eriti Hoechsti puhul. Lisaks leiab Hoechst, et komisjon oleks pidanud ka tõendama, et koguste kattumine tõi kaasa pakkumise kunstliku vähenemise ja seega ostjate seisukohast kuritarvitavad hinnad.

299    Otsuse põhjenduse 336 osas märgib Hoechst, et on väär eeldada, et sorbaaditootjad olid võimelised kontrollima mitte ainult sorbaaditurgu, vaid suures osas ka säilitusainete turgu. Hoechst on seisukohal, et säilitusainete ühtset turgu ei ole olemaski.

300    Mis puudutab lõpuks otsuse põhjendusi 337 ja 342, siis oleks vastuoluline väita ühelt poolt, et kokkulepped viidi rikkumise perioodil ellu, ja teiselt poolt, et väliste tegurite tõttu, mis võisid samuti mõjutada tootehindade muutumist, on keeruline teha järeldusi kõikide põhjuste suhtelise tähtsuse kohta. Otsuse põhjenduses 341 kajastatud järeldus, mille kohaselt oli kokkuleppe kaalutletud elluviimisel sorbaaditurule konkreetne mõju, on neil asjaoludel vale.

–       Kõrgema astme juhtide osalemine konkurentsivastastes kokkulepetes

301    Komisjon leiab, et need olid asjaomaste ettevõtete kõige kõrgema astme juhid, kes töötasid konkurentsivastased kokkulepped välja ning juhtisid ja julgustasid nende täitmist (otsuse põhjendus 323).

302    Hoechsti arvates on see väide vastuolus komisjonil EÜ artikli 253 alusel lasuva põhjendamiskohustusega. Täpsemalt oleks komisjon pidanud näitama, milliste tegurite põhjal ta oma järelduse tegi (Esimese Astme Kohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑15/99: Brugg Rohrsysteme vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1613, punkt 210).

303    Pealegi ei ole õige, et kartellis osalenud isikud olid kõige kõrgema astme juhid, vähemalt mitte Hoechsti puhul. Osutades eespool punktis 75 viidatud kohtuotsuse ABB Asea Brown Boveri vs. komisjon põhjendustele (punktid 33–38), rõhutab Hoechst, et kaks tema kõige kõrgematasemelist töötajat, keda mainitakse otsuse põhjenduses 96, olid Hoechsti kaheksast kuni kaheteistkümnest kaubandusvaldkonnast ühe müügidirektorid. Kumbki allus sektori direktorile ja asjaomase kaubandussektori müügidirektorile, kes mõlemad kuulusid juhtkonna tasemest madalamale astmele. Ülejäänud otsuses nimetatud töötajad olid madalama astme juhid või ei täitnud üldse juhtimisülesandeid.

304    Isegi kui teiste asjaomaste ettevõtete töötajaid tuleb käsitleda kõige kõrgema astme juhtidena, ei saa see tuua kaasa Hoechsti trahvi põhisumma suurendamist. Hoechsti rikkumise raskus ei saa sõltuda teiste rikkumises osalenud ettevõtjate töötajate positsioonist.

–       Ettevõtjate jagamine kategooriatesse

305    Hoechst märgib kõigepealt, et lähtesummade eristamine, st Hoechstile määratud lähtesumma 20 miljonit eurot ja kõigile teistele asjaomastele ettevõtjatele määratud lähtesumma 6,6 miljonit eurot ei ole vastuvõetav rikkumise laadi seisukohast, mis on kõikide ettevõtjate puhul sama.

306    Osutades eespool punktis 220 viidatud kohtuotsusele CMA CGM jt vs. komisjon (punkt 405 jj), rõhutab Hoechst, et ettevõtjate kategooriatesse jagamine lähtesumma arvutamisel peaks ennekõike järgima võrdse kohtlemise põhimõtet.

307    Käesoleval juhul pani komisjon paika ettevõtjate lähtesummade astmed vastavalt nende eeldatavale suutlikkusele konkurentsi kahjustada ning nende panusele väidetavalt konkurentsile tekitatud kahjusse (otsuse põhjendus 349). Ta valis mõõtmise kriteeriumiks iga ettevõtja turuosa ülemaailmsel sorbaaditurul (otsuse põhjendus 350).

308    Selles suhtes märgib Hoechst kõigepealt, et neljast Jaapani ettevõtjast igaühele kuulus turuosa kuni 15%, mis kokku liites moodustab maailmaturul turuosa, mis on peaaegu kaks korda suurem kui Hoechsti turuosa. Võttes arvesse Jaapani ettevõtjate ekspordikartelli tugevust ja nende alati täielikult kooskõlastatud käitumist kartelli koosolekutel, oli Hoechst maailmaturu kujundamisel teisejärgulise tähtsusega. Tuginedes Jaapani tootjate turuosade vahemikule, leiab Hoechst, et põhisumma oleks nende tootjate puhul pidanud olema 1,61–2,54 korda suurem kui tema puhul. Eeldades, et Jaapani tootjate (sh Chisso) trahv on kohane, oleks see Hoechsti puhul tähendanud põhisummat vahemikus 10,4–16,65 miljonit eurot ning – juhul kui kõik muud näitajad oleksid jäänud samaks – Hoechsti trahvi vähendamist 16,58–47,52 miljoni euro võrra.

309    Teiseks märgib Hoechst, et igal juhul ja isegi siis, kui iga Jaapani tootja turuosa käsitletakse eraldi, vastab trahv 1% turuosa puhul summale vahemikus 0,44–0,7 miljonit eurot. Hoechsti koheldi ebasoodsamalt, sest kui komisjon oleks tema suhtes kohaldanud samu kriteeriume, oleks tema lähtesumma pidanud olema 10,38–16,52 miljonit eurot. Kui kõik muud näitajad jäävad samaks, on trahv 17,3–47,62 miljoni euro võrra liiga suur.

310    Kolmandaks nähtub võrdlusest muude hiljutiste otsustega, et komisjon kaldus käesoleval juhul kõrvale oma põhimõtetest, mis puudutavad trahvide määramist kategooriate kaupa. Hoechst viitab siinkohal komisjoni 17. detsembri 2002. aasta otsusele 2006/460/EÜ EÜ asutamislepingu artikli 81 ja Euroopa Majanduspiirkonna lepingu artikli 53 alusel algatatud menetluse kohta SGL Carbon AG, Le Carbone-Lorraine SA, Ibiden Co., Ltd, Tokai Carbon Co., Ltd, Toyo Tanso Co., Ltd, GrafTech International, Ltd, NSCC Techno Carbon Co., Ltd, Nippon Steel Chemical Co., Ltd, Intech EDM BV ja Intech EDM AG vastu (juhtum COMP/E‑2/37.667 – Erigrafiit), mille suhtes tegi Esimese Astme Kohus eespool punktis 118 viidatud 15. juuni 2005. aasta otsuse kohtuasjas T‑71/03: Tokai Carbon jt vs. komisjon. Selles otsuses määras komisjon ettevõtjale, kellele kuulus turuosa vahemikus 30–40%, trahvi, mille lähtesumma oli 20 miljonit eurot, ning ettevõtjale, kellele kuulus turuosa vahemikus 21–27%, trahvi, mille lähtesumma oli 14 miljonit eurot. Samas otsuses määrati mõlemale karistatud ettevõtjale, kellele kuulus turuosa vahemikus 25–35%, väljapressitud erigrafiiti puudutava teise kartelli tõttu trahv, mille lähtesumma oli kummagi puhul 15 miljonit eurot. Hoechst pakub tõendina välja selle otsuse mittekonfidentsiaalse versiooni (pärast avaldamist) ning komisjoni ühe ametniku ütlused. Neid põhimõtteid arvesse võttes leiab Hoechst, et tema puhul käesolevas asjas aluseks võetud põhisumma oleks pidanud olema palju väiksem (24,75 või 29,7 miljonit eurot olenevalt sellest, kas lähtesumma on 14 või 15 miljonit eurot, kui kõik muud näitajad jäävad samaks).

–       Suurendustegur, mis võtab arvesse Hoechsti suurust ja koguressursse

311    Komisjon kohtles Hoechsti taas kord ebavõrdselt, kui ta korrutas tema 20 miljoni euro suuruse lähtesumma kontserni puudutava teguriga, mis võrdus kahega. Teised otsuse adressaadiks olevad ettevõtjad olid ja on praegugi suurettevõtjad, kes tegutsevad rahvusvahelisel tasandil. Hoechsti suuruse kahanemine, mis on vahepeal toimunud ja mille tõttu tema kontserni käive vähenes ligikaudu 9 miljardi euroni viiteaastal 2002, ning tema piirdumine valdusettevõtja tegevusega ja sorbaadisektori tegevusharu müümine kolmandale isikule muudavad trahvi äärmusliku suurendamise õigustuse olematuks. Hoechst leiab, et igal juhul ei oleks pidanud suurendamisel kasutama koefitsienti kaks.

 Rikkumise kestus

312    Hoechst leiab, et rikkumise kestuse eest summa 175% võrra suurendamine, mille komisjon otsustas läbi viia, on liialdatud ja ebaproportsionaalne.

313    Esiteks on rikkumise kestuse alusel tehtavad suurendused, mis ületavad 100%, põhimõtteliselt vastuolus trahvide arvutamise meetodiga, mille komisjon on suunistes kehtestanud. Hoechst märgib, et rikkumise raskusastmega seotud tegurid võimaldavad määrata põhisumma, mida teises etapis kohandatakse vastavalt rikkumise kestusele. Viimatimainitud aspekti osas näeb suuniste punkt 1 B siiski ette vaid „palju suurema” põhisumma, mitte täiesti uue summa määramise, mille suurusjärk on põhisumma omast täiesti erinev.

314    Teiseks võtab summa suurendamine rikkumise kestuse tõttu teist korda arvesse rikkumise raskust. Hoechst rõhutab siinkohal, et hinna‑ ja kogusekartellid on üldjuhul pikaajalised rikkumised. Sellest tuleneb, et kui komisjon paigutab need kartellid „väga raskete rikkumiste” kõige kõrgemasse kategooriasse, ei saa ta rikkumise sellist raskust teist korda arvesse võtta rikkumise kestuse hindamisel.

315    Kolmandaks seab Hoechst täielikult kahtluse alla asjaolu, et kartelli eest karistuse määramisel võidakse pika perioodi suhtes kohaldada otseselt proportsionaalset suurendust, mis tõuseb staatiliselt 10% aasta kohta. Hoechst rõhutab, et pikaajaliste süütegude puhul, mida käsitletakse ühe rikkumisena, näevad kõik karistussüsteemid ette karistuse suurendustegurid, mille tase kestuse pikenedes astmeliselt väheneb. Selline lähenemine järgib muu hulgas ka võrdse kohtlemise põhimõtet. Kui on tõsi, et ammu toimepandud süüteod teataval hetkel aeguvad, ei saa ka karistusmeetme puhul seda põhimõtet eirata. Hoechst lisab, et isegi kui määruse nr 2988/74 artikli 1 lõikes 2 kehtestatud „jätkuvuse põhimõtet” ühenduse õiguses veel kohaldatakse, ei saa see viia määratavate trahvide lõputu suurendamiseni.

316    Lõpuks on kohaldatud suurendus ebaproportsionaalne ka komisjoni varasema praktikaga võrreldes.

317    Hoechst viitab kõigepealt komisjoni 28. jaanuari 1998. aasta otsusele 98/273/EÜ, mis käsitleb EÜ asutamislepingu artikli 85 kohaldamise menetlust (IV/35.733 – VW; EÜT L 124, lk 60) ja milles komisjon otsustas, et suurendamine 10% võrra rikkumise iga aasta kohta on kohane vaid juhul, kui rikkumise raskus oli kogu selle kestuse ajal ühesugune. Käesoleval juhul ei ole niisuguse fakti kohta esitatud ühtegi tõendit ega viidet ja see on vastuolus komisjonil lasuva põhjendamiskohustusega.

318    Hoechst viitab seejärel mitmele otsusele, milles komisjon suurendas põhisummat alles alates teisest aastast, kuna suunised näevad suurenduse ette vaid rikkumise perioodide puhul, mis ületavad „keskmisena” käsitletavat kestust. Hoechst viitab eelkõige suurendusele, mis tehti komisjoni 21. oktoobri 1998. aasta otsuses 1999/60/EÜ, mis käsitleb EÜ asutamislepingu artikli 85 kohaldamise menetlust (IV/35.691/E‑4 – Eelisoleeritud torud; EÜT 1999, L 24, lk 1), ning viitab ka Esimese Astme Kohtu 9. juuli 2003. aasta otsusele kohtuasjas T‑220/00: Cheil Jedang Corporation vs. komisjon (EKL 2003, lk II‑2473, punkt 137). Hoechst järeldab sellest, et käesoleval juhul oli mõeldav üksnes suurendamine 165% võrra.

b)     Komisjoni argumendid

319    Kõigepealt rõhutab komisjon vastuseks Hoechsti viienda väite sissejuhatuses sisalduvatele argumentidele, et trahvi ja sorbaatide EMP turu 1995. aasta kogukäibe võrdlemine ei ole asjakohane. Turu ühe aasta käibest ei ilmne negatiivseid tagajärgi, mida üle 17 aasta kestnud kartell võis olla tekitanud. Trahvi suurus enne Hoechsti koostöö arvessevõtmist on käesolevas asjas selgitatav terve rea teguritega. Lisaks vastab 20 miljonit eurot suunistes väga raskete rikkumiste puhuks sätestatud lähtesumma alammäärale. See summa on kooskõlas ka komisjoni otsustuspraktikaga. Lõpuks rõhutab komisjon, et konkreetne lähtesumma on üksnes vahesumma, mida suunistes määratletud meetodi kasutamisel kohandatakse seejärel vastavalt rikkumise kestusele ja tuvastatud raskendavatele või kergendavatele asjaoludele (eespool punktis 318 viidatud kohtuotsus Cheil Jedang Corporation vs. komisjon, punkt 95).

 Rikkumise mõju

320    Komisjoni arvates oli tal alust leida, et vaidlustatud ei ole asjaolu, et kartelli kehtestatud hinnad olid vähemalt Hoechsti puhul üldjuhul kõrgemad turuhindadest. Komisjon rõhutab siinkohal, et Hoechstil oli võimalus kommenteerida järeldusi, mis sisalduvad otsuse põhjendustes 105, 109 ja 288 ja vastavad vastuväiteteatise punktidele 78, 82 ja 265. Vastuväiteteatises teatas komisjon samuti, et ta võtab vastavalt suunistele arvesse „tagajärgi turul” (punktid 291 ja 295). Vastuses vastuväiteteatisele piirdus Hoechst nende tagajärgede osas märkega, et need on rikkumise tuvastamise seisukohast asjakohatud. Hoechst teatas oma vastuses ka sõnaselgelt, et ta ei vaidle vastu sorbaadikartelli olulistele asjaoludele, nii nagu neid on kirjeldatud komisjoni vastuväiteteatises (otsuse põhjendused 29 ja 451).

321    Komisjon rõhutab seejärel, et käesoleval juhul kehtestasid asjaomased ettevõtjad piirhinnad, mida kliendid pidid maksma (otsuse põhjendus 102). Neid hindu ei määranud kartelli iga liige ise vabalt kindlaks. Hoechst ei eita veenvalt ka seda, et sisseseatud järelevalvemehhanismid võimaldasid tõepoolest üldiselt piirhinnad saavutada või et kartelliosalised vähemalt pingutasid selle saavutamise nimel aktiivselt (otsuse põhjendused 331 ja 334). Komisjoni meelest pidi sihthindu süstemaatiliselt kasutama läbirääkimiste alusena (otsuse põhjendus 104). Mõnikord tõdesid kartelliosalised sõnaselgelt, et piirhindu oli järgitud (otsuse põhjendus 205).

322    Komisjon ei võtnud siiski seisukohta kartelli kehtestatud hindade ja selliste hindade vahe kohta, mida oleks võinud eeldada tavapärases konkurentsiolukorras (otsuse põhjendused 333 ja 340–342). Otsuses ei ole märgitud, et hinnad tõusid pidevalt, vaid on öeldud üksnes seda, et piirhinnad kehtestati niiviisi, et oleks võimalik saavutada kõrgemaid hindu kui turuhinnad. Komisjoni sõnul võis see hõlmata hindade langetamist, mille mõju oli siiski üksnes turuhinna langemise tagajärgede leevendamine kartelliosaliste suhtes (otsuse põhjendus 224).

323    Mis puudutab kartelli tagajärgi müügikogustele, siis Hoechst ei sea otsuse II tabelis sisalduvaid arve konkreetselt kahtluse alla. Hoechsti seisukohta (mis on vastupidine otsuse põhjendusega 419), mille kohaselt teiste tootjate (eriti tema enda) puhul esines suuremaid „halle koguseid” kui Ueno puhul, ei ole üldse täpsustatud. Pealegi tekkis hallide koguste probleem alles 1992. aasta lõpus ehk kartelli lõppemise paiku (otsuse põhjendused 112 ja 193). Komisjon meenutab samuti, et käesoleval juhul kohandati pakkumine nõudlusega, ning viitab otsuse põhjendustele 108 ja 109.

324    Hoechsti märkuste osas, mis puudutavad asjaomaseid turge, täpsustab komisjon, et ta lihtsalt meenutas otsuse põhjenduses 336, et sorbaadid on kõige enam kasutatavad säilitusained ning et ükski teine säilitusaine ei saa sorbaate täielikult asendada. Seega võis ta õiguspäraselt järeldada, et sorbaaditootjatel oli võimalik ka säilitusainete sektorit „suures ulatuses” kontrollida. Komisjon lisab, et ta ei teinud lõplikult kindlaks, kas eraldiseisev sorbaaditurg on olemas. Isegi kui oleks, jääks komisjoni järeldus ikkagi õiguspäraseks.

325    Mis puudutab lõpuks rikkumise kahjulike tagajärgede olulisust trahvi suuruse kindlaksmääramisel, siis on Hoechsti seisukoht, mille kohaselt tuleneb nendest tagajärgedest täpselt üks kolmandik trahvist, täiesti alusetu. Komisjoni pressiteade, millele Hoechst viitab, sisaldas üksnes otsuse lühendatud esitust ning seda ei tohi mõista nii, et kõnealustel tagajärgedel oli trahvide arvutamisel otsustav roll. Seda aspekti isegi ei mainita pressiteate osas, mille pealkiri on „Trahvide arvutamine”. Lisaks tuleb omistada suuremat tähtsust teatava tegevuse eesmärgiga seotud asjaoludele kui selle tegevuse tagajärgedega seotud asjaoludele, eriti kui need asjaolud puudutavad olemuslikult raskeid rikkumisi nagu hindade kindlaksmääramine ja turgude jagamine (Esimese Astme Kohtu 11. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑141/94: Thyssen Stahl vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑347, punkt 636).

 Kõrgema astme juhtide osalemine konkurentsivastastes kokkulepetes

326    Otsuse põhjenduste osas rõhutab komisjon, et Hoechst sai silmnähtavalt aru, mida hõlmab väljend „kõige kõrgemal tasemel”, ning et pealegi oli vastuväiteteatises täpsustatud, et kokkulepped töötati välja, nende täitmist juhiti ja julgustati asjaomastes ettevõtetes kõige kõrgemal tasemel. Hoechst ei vaidlustanud neid järeldusi ning nende põhjalikum käsitlemine ei olnud vajalik.

327    Eespool punktis 75 viidatud kohtuotsusest ABB Asea Brown Boveri vs. komisjon ei saa sisuliselt tuletada mõiste „kõige kõrgem tase” määratlust, mis oleks igas olukorras kohaldatav ja välistaks iga isiku, kes täidab madalama astme ülesandeid kui need, mida kõnealuses kohtuotsuses käsitleti. Otsuse põhjenduses 323 püüdis komisjon enda sõnul tõendada, et kartelli tegevust ei korraldanud mitte madala astme töötajad, vaid isikud, kes asusid hierarhias sellisel astmel, mis võis anda kartellile mõjuvõimu ja stabiilsust. Hoechsti asjaomase osakonna müügidirektorid vastasid nendele tingimustele.

 Ettevõtjate jagamine kategooriatesse

328    Hoechst jätab tähelepanuta asjaolu, et suunised võtavad aluseks iga ettevõtja konkreetse kaalu (punkti 1 A neljas, kuues ja seitsmes lõik). Asjaolu, et Jaapani tootjad kohtusid regulaarselt enne ühiseid koosolekuid ja tavaliselt ka pärast koosolekuid, ei muuda neid üheks ja samaks ettevõtjaks.

329    Lisaks tuletab komisjon meelde, et ettevõtjate kategooriatesse jagamisel alustas ta Hoechstist, kellele ta määras väga raskete rikkumiste eest soovitatava trahvi alammäära. Hoechsti argumendiga, millega ta püüab väita, et teise kategooriasse kuuluvate ettevõtjate trahvi lähtesumma, mis ulatub kolmandikuni tema lähtesummast, on liiga väike, ei saa nõustuda, kuna keegi ei saa enda huvides tugineda teise isiku kasuks toime pandud õigusvastasele teole (Esimese Astme Kohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑16/99: Lögstör Rör vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1633, punkt 350). Iga trahvi suuruse kindlaksmääramisel on komisjonil pealegi kaalutlusõigus ja teda ei saa kohustada seejuures täpset matemaatilist valemit kohaldama (eespool punktis 220 viidatud kohtuotsus CMA CGM jt vs. komisjon, punktid 252 ja 383). Järelikult ei ole oluline, et teise kategooriasse kuuluvate ettevõtjate trahvi lähtesummat ei kohandatud päris proportsionaalselt asjaomaste ettevõtjate turuosadega.

330    Mis puudutab otsustuspraktikat, millele Hoechst viitas, siis väidab komisjon, et seda praktikat ei saa iseenesest kasutada konkurentsi valdkonnas määratavate trahvide õigusliku raamistikuna, kuna kõnealuse raamistiku määratleb üksnes määrus nr 17, ning et võrdlusandmed võivad olla üksnes informatiivsed, kuna konkurentsijuhtumite konkreetsed asjaolud nagu turud, kaubad, riigid, ettevõtjad ja asjaomased perioodid ei ole identsed. Komisjon viitab selles küsimuses eespool punktis 218 nimetatud kohtuotsusele JCB Service vs. komisjon (punktid 187 ja 188). Seetõttu ei ole Hoechsti toodud võrdlus asjakohane.

 Suurendustegur, mis võtab arvesse Hoechsti suurust ja koguressursse

331    Komisjon väidab, et hoiatuseesmärgiga teguri kindlaksmääramine on kooskõlas kohtupraktika ja otsustuspraktikaga. Komisjon osutab eelkõige eespool punktis 75 viidatud kohtuotsusele ABB Asea Brown Boveri vs. komisjon (punkt 162 jj).

332    Kõnealune tegur võtab arvesse asjaomase ettevõtja suurust ja ressursse, mis käivad käsikäes tema olulisusega. 2002. aastal oli Hoechst vähemalt neli korda olulisem kui Daicel – ettevõtja, kes talle käibe poolest vahetult järgnes. Seevastu ei ole asjakohane Hoechsti tegevuse laad otsuse vastuvõtmise hetkel. Seda, et Hoechst võõrandas oma tegevusharu sorbaadisektoris kolmandale isikule, võeti arvesse juba asjaomaste ettevõtjate suuruse võrdlemisel.

 Rikkumise kestus

333    Hoechsti argumentide kohta, mis puudutavad suunistes ettenähtud meetodit, märgib komisjon, et suurendamine 10% võrra aastas on ette nähtud suuniste punktis 1 B ning et selle eesmärk on kehtestada tõhusad karistused piirangute puhul, millel on pikka aega olnud kahjulik mõju. Euroopa Kohus on hiljaaegu rõhutanud, et konkurentsivastase tegevuse ja kokkulepete vältimine, nende avastamine ning nende eest karistamine on kooskõlas üldise huviga (eespool punktis 145 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 54).

334    Komisjon rõhutab lisaks, et rikkumise kestuse alusel tehtavale suurendamisele ei ole kehtestatud absoluutset ülempiiri (nagu Hoechsti väidetav 100%), ning viitab selles küsimuses oma otsustuspraktikale mitme juhtumi puhul.

335    Rikkumise raskusastme ja kestuse kriteeriumid eksisteerivad koos teineteisest sõltumatult. Põhisumma määratakse kindlaks nende mõlema alusel. Määratleda kestuse alusel suurendamine raskusastme kriteeriumi kaudu oleks nende kahe kriteeriumi autonoomsusega vastuolus ja seega sobimatu.

336    Vastupidi Hoechsti arvamusele ei ole väga raskete rikkumiste kategooria ette nähtud ainult pikaajaliste horisontaalsete piirangute jaoks. Seega tuleb rikkumise tegelikku kestust täielikult arvesse võtta.

337    Aegumist puudutavad kaalutlused on samuti asjakohatud. Jätkuvate või vältavate rikkumiste aegumistähtaeg hakkab kulgema alles päevast, mil rikkumine lõpeb.

338    Mis puudutab argumenti, et igal juhul on mõeldav üksnes suurendamine 165% võrra, kuna rikkumise esimene aasta ei lähe arvesse, siis vastab komisjon, et suurendamine 10% aasta kohta on täielikult vastavuses suunistes sätestatud põhimõtetega. Selles suhtes on üksnes ette nähtud, et suurendust ei kohaldata lühiajaliste rikkumiste puhul, mis on üldiselt lühemad kui üks aasta (eespool punktis 318 viidatud kohtuotsus Cheil Jedang Corporation vs. komisjon, punkt 133). Suuniste punkti 1 B teise ja kolmanda taande sõnastuse võrdlusest nähtub, et üle ühe aasta kestnud rikkumiste puhul kohaldatakse suurendust rikkumise „iga aasta kohta”, järelikult sealhulgas esimese aasta kohta.

339    Mis puudutab lõpuks Hoechsti poolt esiletoodud otsustuspraktikat, milles määrati suurendus alla 10% aasta kohta, siis märgib komisjon, et kohtuasi, milles tehti eespool punktis 318 viidatud kohtuotsus Cheil Jedang Corporation vs. komisjon, oli selle poolest eriline, et kestuse alusel tehtud suurendus oli mõnede ettevõtjate puhul 10% ja mõnede ettevõtjate puhul alla 10%, mistõttu ei olnud otsus järjekindel (kohtuotsuse punkt 139). Komisjon lisab, et asjaolu, et ta on minevikus kohaldanud trahvisumma suurendamisel rikkumise kestuse alusel teatavat määra, ei saa jätta teda ilma võimalusest suurendada seda määra määruses nr 17 ja suunistes sätestatud piirides, kui see on vajalik ühenduse konkurentsipoliitika elluviimise tagamiseks (Esimese Astme Kohtu 30. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑203/01: Michelin vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑4071, punkt 277).

340    Viimastes otsustes, mida Hoechst nimetab, suurendas komisjon trahvi rikkumise kestuse alusel vaieldamatult 10% aasta kohta. Selles osas tuleb tagasi lükata Hoechsti väide, mille kohaselt suurendamine 10% aasta kohta on igal juhul sobimatu, kuna rikkumine oli vahelduva intensiivsusega. Esiteks ei võimalda otsuse lõik, millele Hoechst viitas rikkumise intensiivsuse muutumise tõendamiseks, mingil viisil sellise järelduseni jõuda. Teiseks on trahvi suurendamine 10% võrra rikkumise iga aasta kohta õigustatud ka juhul, kui rikkumise intensiivsus võis asjaomasel perioodil vahelduda, kuivõrd väga raske rikkumine vältas edasi (eespool punktis 339 viidatud kohtuotsus Michelin vs. komisjon, punkt 278).

3.     Esimese Astme Kohtu hinnang

341    Alustuseks on kohane tõdeda, et Hoechsti viies väide jaguneb kaheks osaks. Esimese osa pealkiri on „Rikkumise laad”. Teise osa pealkiri on „Rikkumise kestus”. Esimene osa puudutab siiski tegelikult rikkumise „raskuse” moodustavaid asjaolusid, mis hõlmavad rikkumise laadi. Seega tuleb väidet mõista nii, et esimeses osas vaidleb Hoechst tegelikult vastu asjaoludele, mida komisjon võttis arvesse rikkumise raskusastme puhul.

342    Seejärel tuleb tagasi lükata Hoechsti üldine argument, mille kohaselt on tema trahvi suurus – mis arvutati välja enne 1996. aasta koostööteatise kohaldamist – ebaproportsionaalne, kuna see vastab peaaegu viiekordsele EMP turu 1995. aasta kogukäibele, mis on märgitud otsuse I tabelis. Siinkohal tuleb meenutada, et komisjonil on iga trahvi suuruse kindlaksmääramisel kaalutlusõigus (Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑283/98 P: Mo och Domsjö vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑9855, punkt 47, ja Esimese Astme Kohtu 5. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑303/02: Westfalen Gassen Nederland vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑4567, punkt 151). Vastavalt määruse nr 17 artikli 15 lõikele 2 võetakse trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse nii rikkumise raskusastet kui ka kestust. Lisaks tuleneb trahvisumma reast arvulistest hinnangutest, mis komisjon annab kooskõlas suunistega. Summa kindlaksmääramine sõltub eelkõige mitmesugustest asjaoludest, mis on seotud asjaomase ettevõtja käitumisega, nagu raskendavate või kergendavate asjaolude olemasolu (Esimese Astme Kohtu 4. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑304/02: Hoek Loos vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑1887, punktid 82 ja 85). Kõnealusest õiguslikust raamistikust ei saa järeldada, et komisjon peab tagama, et sel viisil väljaarvutatud trahvi suurus oleks proportsioonis asjaomase kauba kogukäibega EMP turul rikkumise teataval aastal (käesoleval juhul 1995. aastal), võttes eriti arvesse seda, et rikkumine kestis rohkem kui 17 aastat ja et trahvi suurus sõltub ka muudest ettevõtja käitumisega seotud asjaoludest. Sellest lähtuvalt tuleb Hoechsti vastavasisuline üldine argument tagasi lükata.

a)     Rikkumise raskusaste

343    On kohane meenutada, et suunistes on muu hulgas sätestatud, et rikkumise raskuse hindamisel tuleb arvesse võtta selle laadi, tegelikku mõju turule, kui seda saab mõõta, ja asjakohase geograafilise turu suurust. Seega jagunevad rikkumised kolme kategooriasse: kerged rikkumised, rasked rikkumised ja väga rasked rikkumised (punkti 1 A esimene ja teine lõik).

344    Samuti on alust meenutada, et rikkumiste raskusaste tuleb kindlaks määrata suure hulga asjaolude põhjal nagu juhtumi eripärased asjaolud, selle kontekst ja trahvide hoiatav mõju, kuigi kohustuslikult arvessevõetavatest kriteeriumidest ei ole kehtestatud siduvat või ammendavat loetelu (eespool punktis 208 viidatud Euroopa Kohtu 15. oktoobri 2002. aasta otsus kohtuasjas Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, punkt 465, ja 28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑5425, punkt 241).

 Kartelli mõju EMP sorbaaditurule

345    Esmalt tuleb rõhutada, et rikkumise raskusastme hindamise kolm aspekti, mida on mainitud eespool punktis 343, ei ole igakülgsel hindamisel sama kaaluga. Rikkumise laad on kõige olulisem „väga rasketeks” kvalifitseeritud rikkumiste puhul. Suunistes sisalduvast väga raskete rikkumiste kirjeldusest nähtub, et kokkulepped või kooskõlastatud tegevus, mille eesmärk on – nagu käesolevas asjas – piirhindade kindlaksmääramine või koguseliste müügikvootide andmine, võivad ainuüksi oma laadi tõttu kaasa tuua kvalifitseerimise „väga raskeks” rikkumiseks, ilma et oleks vaja, et kõnealust tegevust iseloomustaks konkreetne mõju (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 27. juuli 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑49/02–T‑51/02: Brasserie nationale jt vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑3033, punkt 178).

346    Käesolevas asjas tuleb esiteks märkida, et Hoechst ei vaidle vastu sellele, et kartellil oli õigusvastane eesmärk, st eesmärk määrata kindlaks piirhinnad, anda koguselisi müügikvoote, luua info‑ ja kontrollisüsteem ning keelduda võimalikele uutele turuletulijatele tehnoloogiat tarnimast.

347    Teiseks on kohane tõdeda, et komisjon võttis otsuses rikkumise raskusastme hindamisel arvesse kartelli konkreetset mõju turule. Kuigi komisjon küll kinnitab otsuse põhjenduses 327, et konkreetseid tagajärgi ei ole vaja arvesse võtta, kui kartelli konkurentsivastane eesmärk on tõendatud, tuvastab ta siiski otsuse põhjendustes 333–336 selliste tagajärgede olemasolu käesoleval juhul, kuigi ta märgib põhjenduses 333, et neid tagajärgi ei ole võimalik täpselt mõõta. Need tagajärjed tulenevad täpsemalt asjaomaste kokkulepete elluviimisest. Viidates otsuse I osale, tuletab komisjon otsuse põhjendustes 330–332 selles suhtes meelde, et kõnealuseid kokkuleppeid täideti hoolikalt. Põhjendustes 334 ja 336, milles käsitletakse kartelli konkreetset mõju turule, viidatakse samuti kokkulepete elluviimisele. Otsuse põhjenduses 337, milles esitatakse järeldus kartelli konkreetse mõju kohta turule, märgib komisjon, et kokkuleppe „pideval elluviimisel oli mõju sorbaaditurule”.

348    Komisjoni järeldust kartellikokkuleppe elluviimise kohta ei ole Hoechst aga Esimese Astme Kohtus vaidlustanud. Siinkohal tuleb märkida, et hinnakartelli puhul võib komisjon õiguspäraselt järeldada, et rikkumisel olid tagajärjed, kuna kartelliosalised võtsid meetmeid kokkulepitud hindade kohaldamiseks. Seevastu ei saa juhul, kui kartellikokkuleppe elluviimine on tõendanud, komisjonilt nõuda, et ta tõendaks süstemaatiliselt, et kokkulepped võimaldasid asjaomastel ettevõtjatel tõepoolest saavutada tehinguhindade kõrgema taseme kui see, mis oleks kehtinud kartelli puudumisel (vt selle kohta eespool punktis 153 viidatud kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, punktid 743–745). Seetõttu ei lükka Hoechsti argumendid ümber komisjoni järeldust kartelli mõju kohta, mis tulenes kõnealuste kokkulepete elluviimisest.

349    Lisaks tuleb märkida, et kartelli eesmärk oli muu hulgas piirhindade kindlaksmääramine. Selles suhtes on kohane meenutada, et hindade kindlaksmääramine – isegi kui need on lihtsalt soovituslikud – mõjutab konkurentsi, kuna see võimaldab kõigil kartelliosalistel mõistliku kindlusega ette näha, milline on nende konkurentide hinnapoliitika. Üldisemalt kujutavad sellised kartellid endast otsest sekkumist konkurentsi olulistesse tingimustesse asjaomasel turul. Väljendades ühist tahet kohaldada oma kaupadele teatavat hinnataset, ei määra asjaomased tootjad oma turupoliitikat enam iseseisvalt, kahjustades seeläbi asutamislepingu konkurentsisätete aluseks olevat käsitust (Esimese Astme Kohtu 29. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑64/02: Heubach vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑5137, punkt 81). Sellest tulenevalt kahjustas kartell tingimata konkurentsi, kui selle raames määrati kindlaks piirhindu.

350    Lisaks nähtub otsuse II tabelist, et kartelliosaliste vahel kokkulepitud müügikvoodid viidi ellu, nagu komisjon märgib otsuse põhjenduses 335. Hoechst ei vaidlusta tabelis esitatud arve, vaid märgib üksnes, et „hallid kogused” – st müüdud kogused, millest kartelliosalistele ei teatatud – seavad kahtluse alla kokkulepete tõrgeteta toimimise. Otsuse põhjendustest 112 ja 193 nähtub aga, et kartelliosaliste arutelud võimalike „hallide koguste” üle puudutasid Jaapani tootjate müügikoguseid, mida ei kajastatud „ametlikus statistikas”, st nende tootjate avaldatud ekspordiandmetes. Täpsemalt märgib komisjon otsuse põhjenduses 335, et „hallid kogused” võisid olemas olla Ueno puhul. Isegi kui oletada, et „hallid kogused” mõjutasid Ueno või teiste Jaapani tootjate müügikäivet, mis on kajastatud otsuse II tabelis, ei mõjutanud samad kogused Hoechsti müügikäivet. Neil asjaoludel oli kartelli tagajärjeks vähemalt EMP turul tegutseva konkurendi võimaluste piiramine või kontrollimine. Mis puudutab Hoechsti väiteid, mille kohaselt ka tema müüs kõnealuse kauba „halle koguseid”, siis piisab märkimisest, et neid väiteid ei toeta ükski objektiivne tõend, mida ei esitatud nii või teisiti komisjonile õigeaegselt.

351    Eelnevat arvesse võttes tuleb tagasi lükata Hoechsti argumendid, mis puudutavad kartelli mõju EMP sorbaaditurule.

 Hoechsti kõrgema astme juhtide osalemine kartellis

352    Esmalt on kohane märkida, et rikkumiste laadi hindamisel korrati komisjoni järeldust, mille kohaselt töötati kokkumängu puudutavad kokkulepped enamjaolt välja, nende täitmist juhiti ja julgustati asjaomastes ettevõtetes väga kõrgel tasemel.

353    Miski ei võimalda siiski leida, et juhul, kui see järeldus osutuks Hoechsti puhul valeks, võiks see iseenesest seada kahtluse alla komisjoni järelduse, mille kohaselt on rikkumised, mida iseloomustavad piirhindade kindlaksmääramine ja koguseliste müügikvootide andmine, oma olemuselt väga rasked.

354    Igal juhul piisab märkimisest, et komisjoni järeldus tugineb ilmselgelt otsuse põhjendustes 88, 91 ja 96–98 sisalduvatele loeteludele asjaomaste ettevõtjate töötajatest, kes osalesid koosolekutel. Hoechsti osas täpsustab komisjon otsuse põhjenduses 96, et tema esindajad ühistel koosolekutel olid asjaomase kauba eest vastutavad müügidirektorid või müügijuhid. Hoechsti väide seda küsimust puudutavate põhjenduste puudulikkuse kohta tuleb seega tagasi lükata.

355    Samuti tuleb mainida, et otsuse põhjenduses 96 esitatud Hoechsti töötajate loetelu sisaldus juba ka vastuväiteteatise punktis 62. Lisaks märkis komisjon vastuväiteteatise punktis 295 selgelt, et ta võtab arvesse asjaolu, et kokkumängu puudutavad kokkulepped töötati välja, nende täitmist juhiti ja julgustati asjaomastes ettevõtetes väga kõrgel tasemel.

356    Hoechst ei vaielnud nendele faktilistele asjaoludele haldusmenetluses vastu.

357    Miski ei võimalda leida, et komisjon tegi ilmse hindamisvea, kui ta järeldas, et „müügidirektorid” kuuluvad asjaomaste ettevõtete struktuuris „väga kõrgele tasemele”. Hoechst piirdub selle järelduse vaidlustamisel üksnes väitega, et müügidirektorid alluvad ise teistele direktoritele, ilma et ta oleks selle väite kinnituseks esitanud konkreetseid tõendeid, mida ta nii või teisiti komisjonile õigeaegselt ei edastanud. Pealegi ei tähenda asjaolu, et müügidirektorid ise alluvad teistele direktoritele, iseenesest tingimata seda, et nad ei ole „väga kõrge astme” juhid.

358    Mis puudutab Hoechsti viidet eespool punktis 75 viidatud kohtuotsusele ABB Asea Brown Boveri vs. komisjon (punktid 33–38), siis piisab mainimisest, et kohtuasjas, milles kõnealune kohtuotsus tehti, pidas komisjon silmas asjaomase ettevõtja „kontserni juhtkonna” rolli, mistõttu see kohtuasi erineb käesolevast asjast.

359    Neid asjaolusid silmas pidades tuleb tagasi lükata Hoechsti argumendid, mis puudutavad tema kõrgema astme juhtide osalemist kartellis.

 Asjaomaste ettevõtjate jagamine kategooriatesse

360    Esmalt on vaja meenutada, et sorbaadituru kartelli osas läbiviidud eristamine seisnes selles, et vastavalt suuniste punkti 1 A kolmandale, neljandale ja kuuendale lõigule tehti iga ettevõtja tegeliku majandusliku suutlikkuse põhjal kindlaks tema isiklik panus kartelli õnnestumisse, et liigitada ta sobivasse kategooriasse (vt selle kohta eespool punktis 118 viidatud 15. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas Tokai Carbon jt vs. komisjon, punkt 225).

361    Komisjon täpsustab otsuse põhjenduses 349, et valitud meetod võimaldab hinnata iga ettevõtja suhtelist suutlikkust, tema panust kogukahju, mis on tekitatud konkurentsile EMP‑s, ning tema panust kogu kartelli tõhususse.

362    Käesoleval juhul hindas komisjon asjaomaste ettevõtjate isiklikku panust asjaomase kauba turuosa põhjal, mis kuulus igale ettevõtjale maailmaturul 1995. aastal.

363    Hoechst ei vaidlusta fakti, et komisjon jagas asjaomased ettevõtjad kategooriatesse, ega ka jagamisel kasutatud meetodit. Hoechst väidab peamiselt, et vastavalt kategooriatele kindlaksmääratud lähtesummade osas koheldi teda Jaapani ettevõtjatega võrreldes ebavõrdselt.

364    Siinkohal tuleb meelde tuletada, et ettevõtjate kategooriatesse jagamisel peab komisjon järgima võrdse kohtlemise põhimõtet, mille kohaselt on keelatud käsitleda sarnaseid olukordi erinevalt ja erinevaid olukordi ühetaoliselt, välja arvatud juhul, kui erinev käsitlemine on objektiivselt põhjendatud (eespool punktis 220 viidatud kohtuotsus CMA CGM jt vs. komisjon, punkt 406, ja eespool punktis 165 viidatud 29. aprilli 2004. aasta kohtuotsus Tokai Carbon jt vs. komisjon, punkt 219).

365    Esiteks nähtub otsusest selgelt, et olles kvalifitseerinud rikkumise „väga raskeks” (otsuse põhjendus 344), tuvastas komisjon, et Hoechst oli 1995. aastal suurim sorbaaditootja maailmaturul, ning paigutas ta esimesse ettevõtjate kategooriasse (otsuse põhjendus 352). Hoechst ei vaidlusta järeldust, mille kohaselt ta oli 1995. aastal suurim sorbaaditootja, mida muu hulgas kinnitavad ka otsuse I tabelis sisalduvad andmed. Mis puudutab Hoechsti argumenti, et teda oleks tulnud võrrelda nelja Jaapani tootjaga kui ühe tervikuga, siis on kohane meenutada, et kuigi otsus on koostatud üheainsa otsusena, tuleb seda analüüsida üksikotsuste kogumina, milles tuvastatakse iga adressaadiks oleva ettevõtja puhul talle süüks pandavad rikkumised ja määratakse vajadusel trahv, nii nagu seda kinnitab ka resolutiivosa sõnastus, eelkõige selle artiklid 1 ja 3 (eespool punktis 31 viidatud kohtumäärus Hoechst vs. komisjon, punkt 16). Neil asjaoludel ei saa komisjonile ette heita, et ta analüüsis asjaomaste Jaapani ettevõtjate olukorda eraldi.

366    Teiseks täpsustab komisjon otsuse põhjenduses 354, et võimalik trahv väga raskete rikkumiste eest on suurem kui 20 miljonit eurot.

367    Kolmandaks määrab komisjon otsuse põhjenduses 355 trahvide lähtesummaks 20 miljonit eurot esimesse rühma kuuluvate ettevõtjate puhul (Hoechst) ja 6,66 miljonit eurot teise rühma kuuluvate ettevõtjate puhul (Daicel, Chisso, Nippon Synthetic ja Ueno).

368    Asjaomaste ettevõtjate eristamiseks alustas komisjon sellest, et määras esimesse kategooriasse kuuluvatele ettevõtjatele (st Hoechstile, kes oli otsuse kohaselt 1995. aastal suurim sorbaaditootja) 20 miljonit eurot, mis on ette nähtud suunistes. Seejärel määras komisjon sel alusel kindlaks summa teise kategooriasse kuuluvate ettevõtjate jaoks.

369    Otsuses ei võimalda miski jõuda järelduseni, et esimesse kategooriasse kuuluvate ettevõtjate puhul aluseksvõetud summa määrati kindlaks teise kategooriasse kuuluvate ettevõtjate puhul aluseksvõetud summa põhjal. Samuti ei võimalda otsuses miski leida – vastupidi sellele, mida Hoechst näib väitvat –, et esimesse kategooriasse kuuluvate ettevõtjate puhul aluseksvõetud 20 miljoni euro suurune summa lähtub matemaatilisest valemist, mille alusel kohaldatakse trahvisummat käibevahemike kaupa.

370    Isegi eeldusel, et 6,66 miljoni euro suurune summa, mis võeti aluseks teise kategooriasse kuuluvate ettevõtjate puhul, on liiga väike või et teatavad teise kategooriasse liigitatud ettevõtjad oleksid pidanud kuuluma esimesse kategooriasse, on tegemist teise kategooriasse kuuluvate ettevõtjate kasuks toimepandud õigusvastase teoga.

371    Tuleb aga rõhutada, et võrdse kohtlemise põhimõte peab arvestama seaduslikkuse põhimõttega, mille kohaselt keegi ei saa enda huvides tugineda teise isiku kasuks toimepandud õigusvastasele teole (Esimese Astme Kohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑327/94: SCA Holding vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1373, punkt 160, ja eespool punktis 329 viidatud kohtuotsus Lögstör Rör vs. komisjon, punkt 350).

372    Mis puudutab komisjoni otsustuspraktikat, millele Hoechst viitas, siis tuleb viimaks mainida, et seda praktikat ei saa iseenesest kasutada konkurentsi valdkonnas määratavate trahvide õigusliku raamistikuna, kuna kõnealuse raamistiku määratlevad üksnes määrus nr 17 ja suunised (vt eespool punktis 339 viidatud kohtuotsus Michelin vs. komisjon, punkt 292 ja viidatud kohtupraktika), ning et pealegi ei saa ettevõtjatel olla õiguspärast ootust, et säilib mingi olukord, mida komisjon võib oma kaalutlusõigust teostades muuta (vt Euroopa Kohtu 14. veebruari 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑350/88: Delacre jt vs. komisjon, EKL 1990, lk I‑395, punkt 33 ja viidatud kohtupraktika, ning eespool punktis 344 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 171).

373    Neil asjaoludel ja ilma et oleks alust rahuldada Hoechsti taotlust kutsuda kohtusse tunnistajaid – kuna Esimese Astme Kohus leiab, et ta on toimiku materjalidest saanud piisavalt teavet –, tuleb tagasi lükata Hoechsti argumendid, mis puudutavad asjaomaste ettevõtjate jagamist kategooriatesse.

 Suurendustegur, mis võtab arvesse Hoechsti suurust ja koguressursse

374    Selleks et võtta arvesse „ettevõtja suurust ja koguressursse”, suurendati trahvi lähtesummat Hoechsti puhul 100% võrra ja saadi tulemuseks 40 miljonit eurot (otsuse põhjendus 357).

375    Suurenduse eesmärk on otsuse põhjenduse 356 kohaselt tagada piisavalt hoiatav mõju suurettevõtjatele ning võtta arvesse asjaolu, et suurettevõtjatel on õigus- ja majandusteadmised ning vastavad infrastruktuurid, mis võimaldavad neil hõlpsamini kindlaks teha, et nende tegevus kujutab endast rikkumist, ja olla teadlik rikkumise tagajärgedest, mis tulenevad konkurentsiõigusest.

376    Suunistes on selles osas ette nähtud, et peale rikkumise laadi, tegeliku mõju turule ja geograafilise turu suuruse on vaja arvesse võtta rikkujate tegelikku majanduslikku suutlikkust põhjustada olulist kahju muudele turuosalistele, eeskätt tarbijatele, ja määrata trahvi suurus nii, et sellel oleks piisavalt hoiatav mõju (punkti 1 A neljas lõik).

377    Samuti võib arvesse võtta ka asjaolu, et suurettevõtjatel on paremad võimalused kindlaks teha, et nende tegevus kujutab endast rikkumist, ja olla teadlik rikkumise tagajärgedest, mis tulenevad konkurentsiõigusest (punkti 1 A viies lõik).

378    Kuigi käesoleval juhul on otsuse põhjendused 356 ja 357 esitatud pealkirja „Piisavalt hoiatav mõju” all, nähtub otsuse põhjendusest 356, et komisjon võttis trahvi lähtesumma 100% võrra suurendamisel arvesse esiteks vajadust tagada suuniste punkti 1 A neljanda lõigu tähenduses trahvi piisavalt hoiatav mõju ja teiseks suuniste punkti 1 A viienda lõigu tähenduses asjaolu, et suurettevõtjatel nagu Hoechst on paremad võimalused kindlaks teha, et nende tegevus kujutab endast rikkumist, ja olla teadlikud rikkumise tagajärgedest, mis tulenevad konkurentsiõigusest.

379    Esimene element, st vajadus tagada trahvi piisavalt hoiatav mõju nõuab, et trahvi suurus kujundataks selliselt, et see võtaks arvesse mõju, mida soovitakse avaldada ettevõtjale, kellele trahv määratakse, et trahv ei muutuks tähtsusetuks või vastupidi ülemäära suureks eelkõige kõnealuse ettevõtja rahalise suutlikkuse seisukohast vastavalt nõuetele, mis tulenevad ühelt poolt vajadusest tagada trahvi tõhusus ja teiselt poolt proportsionaalsuse põhimõtte järgimisest. Nii on Esimese Astme Kohus juba eespool punktis 165 viidatud 29. aprilli 2004. aasta kohtuotsuses Tokai Carbon jt vs. komisjon märkinud, et üks selle juhtumi asjaomastest ettevõtjatest leiab võrreldes teiste kartelliosalistega tohutu kogukäibe tõttu kergemini vajalikud rahalised vahendid trahvi maksmiseks, mis õigustab koefitsiendi kasutamist trahvi piisavalt hoiatava mõju tagamiseks (punkt 241). Neil asjaoludel tuleb hinnata ettevõtja rahalisi vahendeid, selleks et saavutada korrektselt hoiatuseesmärk trahvi määramise päeval, järgides samas proportsionaalsuse põhimõtet. Sellega seoses ja samadel põhjustel tuleb märkida, et määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 raames määratakse trahvi ülempiir, mis on 10% asjaomase ettevõtja käibest, kindlaks otsuse tegemisele eelnenud majandusaasta käibe põhjal (Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑291/98 P: Sarrió vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑9991, punkt 85).

380    Siinkohal tuleb märkida, et komisjon ei täpsusta otsuses, milliseid andmeid ta kasutas selle järelduse toetuseks, mis puudutab vajadust tagada Hoechsti trahvi piisavalt hoiatav mõju.

381    Komisjon esitab otsuses siiski andmed asjaomaste ettevõtjate kogukäivete kohta 2002. aastal (põhjendused 37, 42, 46, 50 ja 55), st aastal, mis oli viimane majandusaasta enne otsuse vastuvõtmist. Komisjon viitab 2002. aastale ka dokumentides, mis ta esitas Esimese Astme Kohtule. Tol aastal olid kogukäibed järgmised: Hoechstil 9,2 miljardit eurot, Daicelil 2,243 miljardit eurot, Chissol 973,4 miljonit eurot, Nippon Syntheticul 321,5 miljonit eurot ja Uenol 199,5 miljonit eurot. Hoechst oli seega 2002. aastal tõepoolest kaugelt kõige suurem ettevõtjatest, keda otsus puudutab. Täpsemalt oli tema kogukäive vähemalt neli korda suurem kui suuruselt teise asjaomase ettevõtja, st Daiceli käive. Neil asjaoludel võis komisjon õiguspäraselt püüda tagada Hoechsti trahvi hoiatavat mõju.

382    Mis puudutab teist elementi, mida komisjon trahvi lähtesumma suurendamisel arvesse võttis, st õigus- ja majandusalaseid infrastruktuure, mis võimaldavad ettevõtjatel hõlpsamini kindlaks teha, et nende tegevus kujutab endast rikkumist, siis tuleb erinevalt eespool öeldust rõhutada, et selle eesmärk on karistada rangemalt suurettevõtjaid, kelle puhul eeldatakse, et neil on piisavad teadmised ja struktuurilised vahendid, et saada aru, et nende tegevus kujutab endast rikkumist, ja hinnata võimalikku kasu sellest tegevusest. Tuleb aga märkida, et sellisel juhul peab käive, mille alusel teeb komisjon kindlaks asjaomaste ettevõtjate suuruse ning seega nende võime saada aru, et nende tegevus kujutab endast rikkumist, ja olla teadlik selle tegevuse tagajärgedest, olema seotud nende ettevõtjate olukorraga rikkumise hetkel.

383    Komisjon ei täpsusta otsuses, milliseid andmeid ta kasutas selle järelduse tegemiseks, mille kohaselt Hoechstil oli võimalik hõlpsamini kindlaks teha, et tema tegevus kujutab endast rikkumist, ja olla teadlik rikkumise tagajärgedest, mis tulenevad konkurentsiõigusest.

384    Siiski on selge, et Hoechsti ülemaailmne käive oli 1995. aastal, st rikkumise lõpule eelnenud viimasel täisaastal 28,181 miljardit eurot (otsuse põhjendus 46). Selle põhjal ei saa väita, et Hoechstil ei olnud suurettevõtjatele omaseid õigus- ja majandusalaseid infrastruktuure, mida Hoechst pealegi ei väida. Asjaolu, et teised asjaomased ettevõtjad võisid 1995. aastal olla samuti suurettevõtjad, ei saa komisjoni antud hinnangut mõjutada.

385    Eelnevast tulenevalt ei teinud komisjon viga, kui ta otsustas käesoleval juhul suurendustegurit kohaldada.

386    Muud Hoechsti argumendid ei sea seda järeldust kahtluse alla. Asjaolu, et Hoechsti suurus vähenes tunduvalt, nii et tema käive vähenes 2002. aastal ligikaudu 9 miljardi euroni, või et Hoechst võõrandas oma tegevusharu sorbaadisektoris enne otsuse vastuvõtmist, ei mõjuta käesoleval juhul suurendusteguri kohaldamise õiguspärasust. Esiteks ei kõrvalda Hoechsti suuruse vähenemine fakti, et tema ülemaailmne käive oli 1995. aastal, st rikkumise viimasel täisaastal 28,181 miljardit eurot. Teiseks ei kõrvalda sorbaadisektori tegevusharu võõrandamine fakti, et 2002. aastal, st viimasel majandusaastal enne otsuse vastuvõtmist, oli Hoechst asjaomastest ettevõtjatest suurim.

387    Hoechsti väide, mille kohaselt ei oleks käesoleval juhul pidanud kohaldama 100% suurust tegurit, ei põhine ühelgi täpsel tõendil. Esiteks ei võimalda igal juhul miski järeldada, et komisjoni tehtud suurendus ületab määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 ja suunistes kehtestatud piirid. Teiseks tuleb meenutada, et 2002. aastal oli Hoechsti kogukäive vähemalt neli korda suurem kui suuruselt teise asjaomase ettevõtja, st Daiceli käive. Komisjoni kasutatud tegur kajastab Hoechsti ja teiste asjaomaste ettevõtjate käivete erinevust 2002. aastal. Mis puudutab lisaks asjaolu, et Hoechstil olid 1995. aastal õigus- ja majandusteadmised ning vastavad infrastruktuurid, mis võimaldasid tal hõlpsamini kindlaks teha, et tema tegevus kujutab endast rikkumist, ja olla teadlik rikkumise tagajärgedest, ning eeldades, et teised asjaomased ettevõtjad olid 1995. aastal samuti suurettevõtjad, ei ole põhjust eristada kahte ettevõtjat, kelle käibed õigustavad igal juhul nende kvalifitseerimist suurettevõtjateks, kellel on sellised infrastruktuurid. Nendest asjaoludest tulenevalt ei saa komisjoni poolt kohaldatud 100% suurust tegurit pidada käesolevas asjas ebaproportsionaalseks.

388    Neil asjaoludel tuleb tagasi lükata Hoechsti argumendid, millega ta vaidlustab 100‑protsendilise suurendusteguri kohaldamise ettevõtja suuruse ja koguressursside arvessevõtmiseks.

389    Järelikult tuleb viienda väite esimene osa tagasi lükata.

b)     Rikkumise kestus

390    Vastavalt määruse nr 17 artikli 15 lõikele 2 on rikkumise kestus üks asjaoludest, mida tuleb konkurentsieeskirju rikkunud ettevõtjatele trahvi määramisel arvesse võtta.

391    Rikkumise kestusega seotud teguri osas on suunistes ette nähtud, et eristatakse lühiajalisi rikkumisi (üldiselt lühemad kui üks aasta), mille puhul raskusastme põhjal määratud lähtesummat ei suurendata; keskmise kestusega rikkumisi (üldiselt kestavad ühe aasta kuni viis aastat), mille puhul seda summat võib suurendada kuni 50% võrra, ning pikaajalisi rikkumisi (üldiselt pikemad kui viis aastat), mille puhul seda summat võib suurendada kuni 10% aasta kohta (punkti 1 B esimese lõigu esimene kuni kolmas taane).

392    Käesoleval juhul märgib komisjon otsuse põhjenduses 359, et Chisso, Daicel, Hoechst ja Ueno rikkusid EÜ artikli 81 lõiget 1 ja EMP lepingu artikli 53 lõiget 1 31. detsembrist 1978 kuni 31. oktoobrini 1996. Hoechst ei vaidle vastu sellele ega ka asjaolule, et komisjon kvalifitseeris rikkumise „pikaajaliseks”.

393    Nagu komisjon otsuses õigesti märgib, kestis rikkumine seega 17 aastat ja 10 kuud.

394    Järelikult ei ole Hoechsti puhul kohaldatud suurendus 175% iseenesest vastuolus suunistega (vt selle kohta eespool punktis 318 viidatud kohtuotsus Cheil Jedang Corporation vs. komisjon, punkt 137).

395    Mis puudutab Hoechsti argumenti, mille kohaselt on suunistes ette nähtud üksnes „palju suurem” trahv, mitte täiesti uue summa määramine, siis miski ei võimalda leida, et komisjoni tehtud suurendus ületab määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 ja suunistes kehtestatud piire. Sõnade „palju suurem” kasutamine ei võimalda erinevalt Hoechsti väidetust järeldada, et 100% ületavad suurendused on vastuolus suunistes ettenähtud arvutusmeetodiga. Siinkohal tuleb rõhutada, et komisjonile määrusega nr 17 antud pädevuse eesmärk on võimaldada tal täita EÜ artikliga 81 talle usaldatud ülesannet tagada konkurentsieeskirjade järgimine ühisturul. Konkurentsivastase tegevuse ja kokkulepete vältimine, nende avastamine ning nende eest karistamine on kooskõlas üldise huviga (eespool punktis 145 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 54).

396    Pealegi on kohane märkida, et isegi kui suuniste punkti 1 B kolmas taane ei näe pikaajaliste rikkumiste puhul ette automaatset suurendust 10% aasta kohta, jätab ta selles küsimuses komisjonile hindamisruumi (vt selle kohta eespool punktis 318 viidatud kohtuotsus Cheil Jedang Corporation vs. komisjon, punkt 134). Hoechsti väite toetuseks esitatud argumentidega ei püüta aga tõendada, et komisjon tegi selles suhtes ilmse hindamisvea. Lisaks tuleb rõhutada, et kuna suunistes on ette nähtud, et viiest aastast pikemaid rikkumisi käsitletakse pikaajaliste rikkumistena ning et need rikkumised õigustavad rikkumise raskusastme põhjal määratud lähtesumma suurendamist kuni 10% aasta kohta, siis ei saa väita, et selle rikkumise kestuse kindlakstegemisel, milles Hoechst osales, oleks rikutud proportsionaalsuse põhimõtet (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 11. detsembri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑65/99: Strintzis Lines Shipping vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑5433, punkt 194).

397    Mis puudutab Hoechsti poolt esiletoodud asjaolu, et hinna‑ ja kogusekartellid on üldjuhul pikaajalised rikkumised ning et seetõttu võtab suurendamine rikkumise kestuse põhjal teist korda arvesse rikkumise raskust, siis tuleb meenutada, et isegi kui eeldada, et teatavat liiki kartellid on oma olemuse poolest mõeldud kestma pikka aega, tuleb siiski alati määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 alusel eristada kartelli tegeliku toimimise kestust ja kartelli laadist tulenevat raskust (eespool punktis 118 viidatud 15. juuni 2005. aasta kohtuotsus Tokai Carbon jt vs. komisjon, punkt 275). Järelikult ei võta suurendamine rikkumise kestuse põhjal teist korda arvesse rikkumise raskust.

398    Mis puudutab väidet, et ammu toimepandud teod aeguvad teataval hetkel ning et seetõttu peaks suurendusteguri tase kestuse pikenedes astmeliselt vähenema, siis piisab meenutamisest, et komisjoni tehtud suurendus ei ületa määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 ja suunistes kehtestatud piire ning et komisjon ei tegutsenud pärast aegumistähtaja möödumist määruse nr 2988/74 tähenduses (vt eespool punkt 225).

399    Mis puudutab lõpuks komisjoni varasemat praktikat ja täpsemalt asjaolu, et teatavatel juhtudel on ta trahvi lähtesummat suurendanud alles alates teisest aastast, siis tuleb meenutada, et seda praktikat ei saa iseenesest kasutada konkurentsi valdkonnas määratavate trahvide õigusliku raamistikuna, kuna kõnealuse raamistiku määratlevad üksnes määrus nr 17 ja suunised (vt eespool punktis 339 viidatud kohtuotsus Michelin vs. komisjon, punkt 292 ja viidatud kohtupraktika), ning et pealegi ei saa ettevõtjatel olla õiguspärast ootust, et säilib mingi olukord, mida komisjon võib oma kaalutlusõigust teostades muuta (vt eespool punktis 372 viidatud kohtuotsus Delacre jt vs. komisjon, punkt 33 ja viidatud kohtupraktika, ning eespool punktis 344 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 171). Lisaks on suunistes üksnes lühiajaliste rikkumiste (üldiselt lühemad kui üks aasta) korral ette nähtud, et trahvisummat ei suurendata. Seevastu pikaajaliste rikkumiste puhul lubavad suunised summat suurendada kuni 10% „iga aasta kohta”. Pidades silmas suunistes kasutatud sõnastust, ei ole mingit põhjust arvata, et komisjon peaks trahvi arvutamisel süstemaatiliselt välja jätma rikkumise esimese aasta (vt selle kohta seoses keskmise kestusega rikkumistega eespool punktis 318 viidatud kohtuotsus Cheil Jedang Corporation vs. komisjon, punkt 133).

400    Kõigil neil põhjustel tuleb viienda väite teine osa ning järelikult kogu viies väide tagasi lükata.

D –  Teine ja kuues väide, mis puudutavad etteheidet eestvedaja rolli kohta, mida võeti otsuses arvesse raskendava asjaoluna

401    Hoechsti teine väide puudutab õiguse olla ära kuulatud rikkumist seoses etteheitega eestvedaja rolli kohta, mida võeti otsuses arvesse raskendava asjaoluna. Kuuendas väites leiab Hoechst, et eestvedaja seisundil põhinev suurendus on põhjendamatu.

402    Kõigepealt tuleb analüüsida teist väidet.

1.     Otsuse kokkuvõte

403    Otsuse põhjendustes 363–367 koostoimes põhjendustega 92–95 märgib komisjon, et Hoechsti puhul muudab rikkumise raskemaks kartelli eestvedaja roll, mida kõnealune ettevõtja etendas.

404    Täpsemalt märgib komisjon otsuses, et Hoechst oli koos Daiceliga kartelli oluline käivitaja ja üks aktiivsemaid kartelliosalisi, võttes eriti arvesse tema turuolukorda. Hoechstil õnnestus seega kõige rohkem kartellist kasu saada ja oma ettepanekuid Jaapani tootjatele peale suruda: näiteks 1992. aastal tegi ta sorbhappe ja kaaliumsorbaadi hindade eristamise ettepaneku, mida Jaapani tootjad 1994. aastal järgisid.

405    Lisaks märgib komisjon otsuses, et Hoechsti ülesanne oli koos Daiceliga planeerida ja juhatada ühiseid koosolekuid. Ta oli võõrustaja Euroopas toimunud kohtumistel, mida ta korraldas ja rahastas. Hoechst korraldas ka teatavaid koosolekuid väljaspool ühendust. Tal oli teabe vahetamiseks pidev ühendus Daiceliga. Lisaks tegi Hoechst mitu algatust, et tõhusalt tagada müügikvootide järgimise kontroll (näiteks tehes ettepaneku luua Šveitsis neutraalne organ, kes koguks andmeid Jaapani tootjate müüginäitajate kohta, või lisades ühepoolselt oma kvoodile 1995. aastal 600 tonni, kuna esinesid „hallid kogused”). Chemical Industrial Products Export Co-operative’i (CIPEC) liikmena oli Hoechstil pealegi juurdepääs Jaapani eksporti käsitlevale statistikale.

406    Hoechstil õnnestus otsuse kohaselt tagada ka kartelli Euroopa haru kontroll, eelkõige hoides pidevat ja ainuõiguslikku ühendust ainsa teise Euroopa ettevõtjaga selles sektoris.

407    Lõpuks täpsustab komisjon otsuses, et novembris 1996, kui toimus viimane ühine nõupidamine, püüdis Hoechst koos Daiceliga veenda teisi kartelliosalisi jätkama koosolekute pidamist ja kokkulepete täitmist.

408    Neid asjaolusid silmas pidades ja võttes arvesse Hoechsti kui eestvedaja rolli, suurendas komisjon trahvi põhisummat 30% võrra raskendavate asjaolude tõttu.

2.     Poolte argumendid

a)     Hoechsti argumendid

409    Hoechst märgib, et komisjon võttis trahvi suuruse kindlaksmääramisel arvesse tema väidetavat seisundit „kaasjuhina”.

410    Hoechst heidab komisjonile ette, et viimane ei kuulanud teda ära õigusliku hinnangu osas, mille komisjon kavatses anda Hoechsti tegevusele väidetava eestvedajana. Täpsemalt rõhutab Hoechst, et komisjon ei saatnud talle selles küsimuses vastuväiteteatist.

411    Enne trahvi määramise otsuse vastuvõtmist peab komisjon andma ettevõtjatele võimaluse ennast piisavalt kaitsta etteheidete eest, mis on neile tehtud. See tähendab, et faktilisi ja õiguslikke asjaolusid puudutavad etteheited, mis komisjon kavatseb ettevõtjatele esitada, tuleb otsuse tulevastele adressaatidele teatavaks teha vastuväiteteatises (Hoechst osutab siinkohal eespool punktis 70 viidatud kohtuotsusele Atlantic Container Line jt vs. komisjon, punktid 193 ja 194).

412    Käesoleval juhul ei olnud Hoechstile saadetud vastuväiteteatises midagi, mis oleks viidanud sellele, et komisjon kavatses eestvedaja rolli raskendava asjaoluna arvesse võtta. Komisjon ei andnud ka pärast vastuväiteteatise saatmist teada, et ta kavatses oma etteheiteid Hoechsti suhtes laiendada, kvalifitseerides ta eestvedajaks. Hoechst rõhutas pealegi, et sellekohaste etteheidete puudumisel ei näe ta vajadust eestvedajaks kvalifitseerimise küsimust arutada (Hoechst viitab vastuväiteteatisele saadetud vastusele). Hoechst esitas 24. aprilli 2003. aasta kohtuistungil samad märkused.

413    Komisjoni varjatud käitumine on seda enam mõistetamatu, et otsuses esitatud sellekohased argumendid oleks saanud esitada vastuväiteteatises, kuna need ei põhine asjaoludel, mis said komisjonile teatavaks alles hiljem. Seega rikkus komisjon mitte ainult Hoechsti kaitseõigusi, vaid ka õigust õiglasele menetlusele. Protsessuaalse võrdsuse põhimõte nõuab, et hiljem tehtava otsuse põhilised elemendid esitatakse vastuväiteteatisega samal ajal mitte ainult hiljem esitatavate faktide ja tõendite osas, vaid ka nende õigusliku hinnangu osas.

414    On ilmne, et kui Hoechst oleks olnud teadlik sellisest etteheitest enda suhtes, ei oleks ta oodanud kohtumenetlust, vaid oleks ennast kaitsnud juba haldusmenetluses. Pealegi oleks absurdne, kui pooled peaksid nõutavate faktiliste asjaolude puudumise kohta pro domo igaks juhuks seisukoha võtma.

415    Hoechst järeldab sellest, et eestvedaja kvalifikatsiooniga, mille komisjon otsuses esitas, ei saa nõustuda. Trahvi suurendamine sellel alusel on seega õigusvastane. Sama kehtib otsuse põhjendustes esitatud argumentide suhtes, mille kohaselt on 1996. aasta koostööteatise B osa kohaldamine „eestvedaja” seisundi tõttu õiguslikult välistatud.

b)     Komisjoni argumendid

416    Komisjon rõhutab, et kaitseõigused on tagatud, kuna komisjon ei pane otsuses pooltele süüks teistsuguseid rikkumisi kui need, mida nimetati vastuväidete ülevaates, ja võtab arvesse üksnes asjaolusid, mille kohta pooltel on olnud võimalus selgitusi anda. Ülevaade vastuväidetest vastab sellele nõudele, kui selles on kasvõi kokkuvõtlikult, kuid selgelt esitatud peamised asjaolud, millele komisjon tugineb (komisjon viitab Euroopa Kohtu 15. juuli 1970. aasta otsusele kohtuasjas 41/69: ACF Chemiefarma vs. komisjon, EKL 1970, lk 661, punktid 26 ja 94, ning eespool punktis 70 viidatud kohtuotsusele Atlantic Container Line jt vs. komisjon, punktid 138, 191 jj).

417    Komisjoni sõnul sisaldas vastuväiteteatis käesoleval juhul juba nende õiguslike ja faktiliste asjaolude kirjeldust, mida otsuses trahvi arvutamisel arvesse võeti. Nii märkis komisjon vastuväiteteatise punktis 296, et ta võtab arvesse muu hulgas „iga kartelliosalise rolli, eriti teatavate ettevõtjate rolli eestvedajana”. Vastuväiteteatise punktis 60 on Hoechstile sõnaselgelt ette heidetud, et tal oli koos Daiceliga ühistel koosolekutel „eestvedaja roll” (komisjon viitab ka vastuväiteteatise punktile 64). Vastuväiteteatise punktis 282 käsitleti Hoechsti ühena „peamistest kartelliosalistest”.

418    Lisaks teavitati Hoechsti vastuväiteteatises eelnevalt kõikidest asjaoludest, mille alusel ta kvalifitseeriti kartelli eestvedajaks (täpsemalt vastuväiteteatise punktides 60, 77, 79, 94, 166, 178, 179, 210 jj ning 282). Komisjon mainib ka otsuse põhjendusi 347–367, milles viidatakse põhjendustele 92–95.

419    Komisjon järeldab sellest, et Hoechstil oli võimalik enne otsuse tegemist võtta seisukoht eestvedaja rolli puudutava etteheite suhtes, mida ta tegigi nii vastuväiteteatisele saadetud vastuses kui ka ärakuulamisel. Asjaolu, et Hoechst ei nõustunud selle etteheitega ja et ta püüdis seda vastuväiteteatisele saadetud vastuses ümber lükata, ei muuda mingil viisil fakti, et talle esitati selline etteheide.

3.     Esimese Astme Kohtu hinnang

420    Tuleb meenutada, et kaitseõiguste tagamine on igas menetluses, mis võib kaasa tuua karistuse, sealhulgas trahvi või karistusmakse määramise, ühenduse õiguse aluspõhimõte, mida tuleb järgida isegi haldusmenetluses (Euroopa Kohtu 13. veebruari 1979. aasta otsus kohtuasjas 85/76: Hoffmann-Laroche vs. komisjon, EKL 1979, lk 461, punkt 9, ja 2. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑176/99 P: Arbed vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑10687, punkt 19; eespool punktis 216 viidatud kohtuotsus Nederlandse Federatieve Vereniging voor de Groothandel op Elektrotechnisch Gebied ja Technische Unie vs. komisjon, punkt 32).

421    Kõnealune põhimõte nõuab muu hulgas, et vastuväiteteatis, mille komisjon saadab ettevõtjale, kellele ta kavatseb määrata karistuse konkurentsieeskirjade rikkumise eest, sisaldaks peamisi tema vastu kasutatavaid asjaolusid nagu etteheidetavad faktid, nendele antav kvalifikatsioon ja tõendid, millele komisjon tugineb, selleks et ettevõtjal oleks võimalik tema suhtes toimuvas haldusmenetluses oma argumente tulemuslikult esitada (vt eespool punktis 420 viidatud kohtuotsus Arbed vs. komisjon, punkt 20 ja viidatud kohtupraktika).

422    Mis puudutab täpsemalt trahvide arvutamist, siis täidab komisjon oma kohustust järgida ettevõtjate õigust olla ära kuulatud niipea, kui komisjon märgib vastuväiteteatises sõnaselgelt, et ta kavatseb uurida, kas asjaomastele ettevõtjatele tuleb trahv määrata, ja toob esile peamised faktilised ja õiguslikud asjaolud, mis võivad trahvi kaasa tuua, näiteks väidetava rikkumise raskusaste ja kestus ning asjaolu, et rikkumine pandi toime „tahtlikult või hooletusest”. Nii käitudes annab komisjon ettevõtjatele piisavalt teavet enda kaitsmiseks mitte üksnes rikkumise tuvastamise, vaid ka neile trahvi määramise asjaolu eest (eespool punktis 344 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 428; vt Esimese Astme Kohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑23/99: LR AF 1998 vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1705, punkt 199 ja viidatud kohtupraktika, ning eespool punktis 118 viidatud 15. juuni 2005. aasta kohtuotsus Tokai Carbon vs. komisjon, punkt 139; vt selle kohta ka Euroopa Kohtu 7. juuni 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 100/80–103/80: Musique diffusion française jt vs. komisjon, EKL 1983, lk 1825, punkt 21).

423    Samuti tuleb meenutada, et trahvisumma arvutamisel tuleb arvesse võtta ühe või mitme ettevõtja rolli kartelli „eestvedajana”, kuna sellise rolliga ettevõtjad peavad teiste ettevõtjatega võrreldes kandma selles osas erilist vastutust (Esimese Astme Kohtu eespool punktis 165 viidatud 29. aprilli 2004. aasta otsus Tokai Carbon jt vs. komisjon, punkt 301, ja eespool punktis 120 viidatud kohtuotsus BASF vs. komisjon, punkt 281; vt selle kohta ka Esimese Astme Kohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑347/94: Mayr‑Melnhof vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1751, punkt 291). Vastavalt nendele põhimõtetele kehtestab suuniste punkt 2 pealkirja „Raskendavad asjaolud” all mitteammendava loetelu asjaoludest, mis võivad õigustada trahvi põhisumma suurendamist ja mille hulka kuulub ka „rikkumise eestvedamine või algatamine” (kolmas taane). Selleks et ettevõtjat oleks võimalik kvalifitseerida eestvedajaks, peab tal olema tegutsenud kartelli märkimisväärse käivitusjõuna (vt selle kohta eespool punktis 120 viidatud kohtuotsus BASF vs. komisjon, punkt 374).

424    Käesolevas asjas tuleb esiteks märkida, et isegi kui kõik faktilised asjaolud, millele komisjon otsuses eestvedaja rolli puudutava etteheite osas tugines, sisaldusid juba vastuväiteteatises, olid need esitatud vastuväiteteatise erinevates punktides, ilma et nende vahel oleks loodud mingit seost ning et komisjon oleks neid mingil viisil kvalifitseerinud. Alles otsuse staadiumis koondati kõnealused asjaolud ühte ossa ja toodi selgelt esile Hoechstile eestvedaja rolli kohta tehtud etteheide.

425    Täpsemalt kasutatakse vastuväiteteatise kõikide punktide hulgast, millele komisjoni oma kaitse toetuseks viitab, üksnes punktis 60 Hoechsti puhul sõna „eestvedaja” (kõnealuse teatise ingliskeelses versioonis leader ja saksakeelses versioonis führende Rolle). See lause tervikuna kõlab siiski järgmiselt: „Hoechst oli koos Daiceliga nende ühiste koosolekute eestvedaja, mis peeti Jaapani tootjatega”. Sarnane lause sisaldub vastuväiteteatise punktis 64 Daiceli kohta („[Daicel] […] oli koos Hoechstiga ühiste koosolekute eestvedaja”). Vastuväiteteatise punktis 60 sisalduv viidatud lause võib siiski tähendada, et Hoechstil oli ühiste koosolekute läbiviimisel eriline roll – nagu see nähtub ka samas punktis esitatud muudest asjaoludest, mis puudutavad koosolekute sisulist korraldamist –, andmata siiski selgelt mõista, et Hoechst oli „rikkumise eestvedaja” suuniste tähenduses. Sellist tõlgendust kinnitab ka asjaolu, et komisjon muutis otsuses kasutatud termineid. Nii märgib komisjon otsuse põhjenduses 92: „Hoechsti ülesanne oli koos Daiceliga ühiseid koosolekuid kokku kutsuda ja juhatada”. Sama muudatus on tehtud Daiceli puhul ja komisjon märgib otsuses: „Daiceli ülesanne oli koos Hoechstiga ühiseid koosolekuid kokku kutsuda ja juhatada” (põhjendus 89). Samal ajal kui komisjon täpsustab otsuses, et Hoechsti ülesanne oli koos Daiceliga ühiseid koosolekuid „kokku kutsuda”, näib vastuväiteteatises see ülesanne olevat omistatud ainult Daicelile tulenevalt kõnealuse teatise punktist 64, mis on sõnastatud järgmiselt: „[Daicel] korraldas ettevalmistavaid koosolekuid, tema ülesanne oli ühised koosolekud kokku kutsuda ja ta oli koos Hoechstiga ühiste koosolekute eestvedaja”.

426    Mis puudutab teiseks vastuväiteteatise punktis 77 esiletoodud asjaolu, et Hoechst oli „tavaliselt” esimene, kes teatas uuest hinnast Euroopas ja kellele järgnesid Jaapani tootjad, siis tuleb rõhutada, et ainuüksi asjaolu, et kartelliosaline teatas esimesena uuest hinnast või hinnatõusust, ei saa käsitleda kui viidet tema rollile kartelli eestvedajana, kui juhtumi asjaoludest nähtub, et kõnealune hind või hinnatõus kehtestati eelnevalt ühisel kokkuleppel teiste kartelliosalistega ja kui viimased osalesid otsuse tegemisel, kes neist teatab sellest esimesena, sest niisuguse isiku määramine näitab, et hinnast või hinnatõusust esimesena teatamine on üksnes eelnevalt ühisel tahtel kindlaksmääratud skeemi range järgimine, mitte spontaanne algatus, mis annab kartellile tõuke (eespool punktis 120 viidatud kohtuotsus BASF vs. komisjon, punkt 427). Nagu nähtub vastuväiteteatise punktidest 150, 158 ja 190, planeerisid kartelliosalised käesoleval juhul hindade teatamist ning nägid vastaval juhul ette, milline ettevõtja teatab esimesena. Eespool viidatud vastuväiteteatise punkt 77 ei võimaldanud seega teisi teatises sisalduvaid asjaolusid arvesse võttes selgelt järeldada, et Hoechsti poolne hindadest teatamine oli spontaanne algatus, mis andis kartellile tõuke.

427    Mis puudutab kolmandaks vastuväiteteatise punktis 94 esitatud asjaolu, mille kohaselt Daicel ja Hoechst leppisid omavahel kokku ühiste koosolekute päevakordades, siis tuleb tõdeda, et vastuväiteteatise punktist 207 nähtuvalt töötasid Jaapani tootjad kõigepealt ettevalmistavatel koosolekutel välja ühiste koosolekute päevakorrad ning seejärel esitati need Hoechstile. Nagu nähtub vastuväiteteatise punktist 204, võimaldasid ettevalmistavad koosolekud Jaapani tootjatel omavahel kokku leppida ka sihthindades ja koguselistes kvootides, mille kohta tehti seejärel ettepanek Hoechstile.

428    Mis puudutab neljandaks asjaolu, mida on mainitud vastuväiteteatise punktis 166 ja mille kohaselt Hoechstil oli CIPEC‑i liikmena juurdepääs Jaapani eksporti käsitlevale statistikale, samal ajal kui Jaapani tootjatel ei olnud juurdepääsu Saksa ametlikule statistikale, siis ei saa seda iseenesest tõlgendada nii, et see tähendab, et Hoechst kujutas endast kartelli käivitavat jõudu.

429    Viiendaks tuleb märkida Hoechsti kahepoolsete sidemete kohta Jaapani tootjatega, mida on käsitletud vastuväiteteatise punktides 210 ja 211, et isegi kui need sidemed olid suures osas sõlmitud Daiceliga, olid Hoechstil suhted ka Ueno ja Nippon Syntheticuga, nagu nähtub vastuväiteteatise punktist 211. Vastuväiteteatise punktis 212 ja sellele järgnevates punktides nimetatud muude kahepoolsete sidemete osas on kohane tõdeda, et nagu nähtub eelkõige vastuväiteteatise punktidest 219 ja 220, tulenesid osad nendest sidemetest kõigi kartelliosaliste või isegi üksnes Jaapani tootjate tahtest.

430    Mis puudutab kuuendaks vastuväiteteatise punktis 282 esitatud lauset, mida komisjon esile toob ja mille kohaselt oli Hoechst üks kartelli peaosalisi, siis tuleb kõnealune lause asetada selle konteksti. Vastuväiteteatise punkti 281 ja sellele järgnevate punktide eesmärk oli ilmselt täpsustada ühelt poolt Hoechsti ja teiselt poolt Nutrinova vastutusala ulatust, kuna viimane võttis alates septembrist 1997 üle Hoechsti tegevusharu sorbaadisektoris. Seda lauset ei saa mõista – vähemalt mitte piisavalt täpselt – Hoechsti kui eestvedaja rolli piiritlevana.

431    Teatavad faktilised asjaolud, mida on mainitud vastuväiteteatises, täpsemalt punktides 79 (ettepanek eristada sorbhappe ja kaaliumsorbaadi hindu), 178 (ettepanek suurendada Hoechsti koguselist kvooti) ja 179 (ettepanek teha neutraalsele organile ülesandeks koguda andmeid Jaapani tootjate müüginäitajate kohta), peegeldavad tõepoolest mõningaid Hoechsti‑poolseid algatusi. Kui käsitleda kogumis asjaolusid, mida komisjon on maininud vastuväiteteatises ja mis toetavad otsuses Hoechsti kui eestvedaja rolli kohta tehtud järeldust, siis ei ole need oma ulatuse ja kvalifikatsiooni poolest piisavalt täpsed.

432    Pealegi, isegi kui komisjon võis vastuväiteteatise punktis 295 mõista anda, et ta võtab arvesse „teatavate ettevõtjate” rolli eestvedajatena, siis võttes arvesse ülejäänud vastuväiteteatise ebatäpsust, ei ole see märkus piisav selleks, et Hoechst saaks kindlaks teha, kas võimalik eestvedajaks kvalifitseerimine puudutab teda või mitte.

433    Kõigil eelnevatel põhjustel tuleb järeldada, et isegi kui vastuväiteteatises käsitleti Hoechstile etteheidetavaid asjaolusid, ei kvalifitseerinud komisjon neid piisavalt täpselt, selleks et hageja oleks saanud ennast tulemuslikult kaitsta.

434    Lisaks on kohane märkida, et vastuses vastuväiteteatisele täpsustas Hoechst:

„Hoechstil/Nutrinoval ei olnud kartellis määravat rolli. Vastuväiteteatise punktis 60 kasutatud sõna „eestvedaja” ei ole selles suhtes selge […] Vastuväiteteatise punktis 60 sisalduv viide „eestvedajale” puudutab üksnes Hoechsti/Nutrinova rolli Euroopas toimunud ühiste koosolekute võõrustaja ja korraldajana.”

435    Samuti avaldasid Hoechsti ja Nutrinova nõustajad 24. aprillil 2003 toimunud ärakuulamisel, et ettevõtja täidab kõiki tingimusi, selleks et saada kaitset trahvide eest, täpsustades järgmist:

„Mis puudutab Hoechsti ja Nutrinova rolli Euroopas toimunud ühiste koosolekute võõrustajatena, siis tuleb rõhutada, et kuna minu kliendid olid ainus Euroopa ettevõtja, kes nendel ühistel koosolekutel osales, oli loomulik, et nad vastutasid koosolekute korraldamise eest Euroopas. See ei tähenda siiski eestvedaja rolli kartellis.”

436    Sellest järeldub, et vastuväiteteatise ebatäpsus Hoechsti eestvedajaks kvalifitseerimise osas tõi kaasa selle, et ettevõtja keskendus ühiste koosolekute korraldamisele, mis oli ainus teema, mida komisjon algselt vastuväiteteatise punktis 60 käsitles. Suurema täpsuse puudumise tõttu ja võttes arvesse muude faktiliste asjaolude hajutatust vastuväiteteatises, ei võimaldatud Hoechstil ennast selles küsimuses tulemuslikult kaitsta.

437    Muu hulgas tuleb meenutada, et komisjon oli teadlik vastuväiteteatise punktis 60 kasutatud sõna „eestvedaja” ebatäpsusest. See nähtub eelkõige asjaolust, et ta muutis otsuses kasutatud sõnavara.

438    Kõigil neil põhjustel tuleb teise väitega nõustuda. Järelikult, ilma et oleks vaja analüüsida kuuendat väidet, tuleb otsust muuta osas, milles see võtab Hoechsti puhul raskendava asjaoluna arvesse eestvedaja rolli.

439    Muutmise konkreetsed tagajärjed määratakse kindlaks edaspidi.

E –  Seitsmes väide, mille kohaselt trahvi suurendamine varasema karistatuse tõttu on põhjendamatu

1.     Otsuse kokkuvõte

440    Otsuse põhjendus 363 on sõnastatud järgmiselt:

„Hoechsti puhul suurendavad rikkumise raskust järgmised asjaolud:

a)      Hoechstil oli kartelli eestvedaja roll (põhjendused 92–95);

b)      Hoechsti suhtes on varem tehtud otsuseid, milles on tuvastatud sama liiki rikkumine.”

441    Otsuse põhjenduse 363 joonealune märkus nr 211 on sõnastatud järgmiselt:

„Vt komisjoni otsused 94/599/EÜ (PVC II) (EÜT L 239, 14.9.1994, lk 14), 89/191/EMÜ (PVC I) (EÜT L 74, 17.3.1989, lk 21), 86/398/EMÜ (Polüpropüleen) (EÜT L 230, 18.8.1986, lk 1) ja 69/243/EMÜ (Värvained) (EÜT L 195, 7.8.1969, lk 11).”

442    Otsuse põhjenduses 368 märgib komisjon:

„On vaja tagada trahvisumma piisavalt hoiatav mõju. Komisjon märgib, et varasemates otsustes, mille adressaadiks Hoechst on olnud, kohustati teda konkurentsivastast tegevust lõpetama ja selle kordamisest hoiduma (vt põhjendus 363). See oleks pidanud tegema ta eriti tähelepanelikuks ühenduse konkurentsieeskirjade järgimise suhtes ja panema ta hoiduma igasugusest tahtlikust rikkumisest. Asjaolu, et Hoechst kordas samasugust tegevust, näitab, et varasemad trahvid ei avaldanud talle piisavalt hoiatavat mõju, selleks et ta muudaks oma käitumist.”

443    Vastuseks Hoechsti argumentidele täpsustab komisjon otsuse põhjenduses 372:

„Hoechsti varasema karistatuse osas märgib komisjon, et viimane otsus, millega kohustati kõnealust ettevõtjat lõpetama konkurentsivastane tegevus ja hoiduma selle kordamisest, pärineb 1994. aasta juulist. Pärast seda otsust jätkas Hoechst käesoleva menetluse esemeks olevat rikkumist rohkem kui kahe aasta vältel. See näitab selgelt, et eelmine otsus ei hoiatanud teda sellises kartellis osalemise jätkamise eest.”

444    Neid asjaolusid silmas pidades ja Hoechsti varasemat karistatust arvesse võttes suurendas komisjon trahvi põhisummat raskendavate asjaolude tõttu 50% võrra (otsuse põhjendus 373).

2.     Poolte argumendid

a)     Hoechsti argumendid

445    Hoechst märgib, et komisjon suurendas tema varasema karistatuse tõttu 110 miljoni euro suurust trahvi põhisummat 50% võrra. Hoechst leiab, et selline suurendus on ebaproportsionaalselt suur, ega mõista, millisel põhjusel võis tema trahvi suurendada varem toimepandud rikkumistega seotud varasema karistatuse eest.

446    Esiteks rõhutab Hoechst, et otsuse põhjenduses 363 viidatud varasematel menetlustel (st neil, milles tehti komisjoni 27. juuli 1994. aasta otsus 94/599/EÜ, mis käsitleb EÜ asutamislepingu artikli 85 kohaldamise menetlust (IV/31.865 – PVC) (EÜT L 239, lk 14; edaspidi „otsus PVC II”); komisjoni 21. detsembri 1988. aasta otsus 89/191/EMÜ, mis käsitleb EMÜ asutamislepingu artikli 85 kohaldamise menetlust (IV/31.866 – PEBD) (EÜT 1989, L 74, lk 21; edaspidi „otsus PVC I”); komisjoni 23. aprilli 1986. aasta otsus 86/398/EMÜ, mis käsitleb EMÜ asutamislepingu artikli 85 kohaldamise menetlust (IV/31.149 – Polüpropüleen) (EÜT L 230, lk 1), ning komisjoni 24. juuli 1969. aasta otsus 69/243/EMÜ, mis käsitleb EMÜ asutamislepingu artikli 85 kohaldamise menetlust (IV/26.267 – Värvained) (EÜT L 195, lk 11)) ei ole mingit seost käesoleva juhtumiga. Mis puudutab täpsemalt otsust PVC II, siis leiab Hoechst, et see üksnes kordab otsust PVC I, mille tühisuse Esimese Astme Kohus tuvastas ja mille Euroopa Kohus tühistas. Pealegi puudutavad otsused PVC I ja PVC II vanu asjaolusid, kuna need lõppesid 1984. aastal. Seega püüdis komisjon otsuse põhjenduses 372 alusetult luua seost otsuse PVC II ja käesoleva juhtumi vahel. Sellele lisandub asjaolu, et Hoechsti endisel tegevusel toiduainetes kasutatavate lisaainete sektoris ei ole mingit seost tegevusega PVC sektoris. Hoechst märgib samuti, et komisjon on hiljuti asunud sisse seadma kontserni kollektiivset vastutust, suurendades trahvi 10% aasta kohta perioodi eest, mis jääb ühes asjas tehtud trahvi määramise otsuse ja teise asja esemeks oleva rikkumise lõpu vahele. Hoechst viitab siinkohal komisjoni 27. novembri 2002. aasta otsusele 2005/471/EÜ EÜ asutamislepingu artikli 81 kohase menetluse kohta BPB PLC, Gebrüder Knauf Westdeutsche Gipswerke KG, Société Lafarge SA ja Gyproc Benelux NV vastu (juhtum COMP/E‑1/37.152 – Kuivkrohvplaat) (ELT 2005, L 166, lk 8). Seda praktikat kasutatakse uute rikkumiste puhul, mille üks ja sama kontserni juhtkond on teadlikult toime pannud vaatamata paralleelse tegevuse eest määratud karistusele. Antud juhul tuleneb otsuse PVC II ja käesolevas asjas käsitletava rikkumise samaaegsus siiski asjaolust, et komisjon ei suutnud otsust PVC II vastu võtta enne kui alles 11 aastat pärast kõnealuses asjas käsitletud rikkumise lõppemist.

447    Teiseks puudutavad juhtumid, millele komisjon viitas otsuse põhjenduses 363, hiljemalt 1984. aasta lõpus lõppenud tegevust. Järelikult on tegemist aegunud tegudega. Hoechst rõhutab, et värvainete otsus jõustus Euroopa Kohtu otsuse alusel lõplikult rohkem kui 30 aastat tagasi. Seega on kõnealune otsus liiga vana, et teha selle alusel järeldus varasema karistatuse kohta. Hoechst lisab, et lõplik kohtuotsus tehti polüpropüleeni otsuses käsitletud asjaolude kohta alles 1999. aasta juulis ning otsustes PVC I ja PVC II käsitletud asjaolude kohta 2002. aasta oktoobris, seega pikka aega pärast käesoleva juhtumi asjaolude lõppemist.

448    Kolmandaks märgib Hoechst, et isegi kui lõpuks peaks leitama, et kontsernis üksteisest sõltumatult toimepandud erinevad rikkumised, mille vahel puudub subjektiivne seos, kujutavad endast raskendavat asjaolu, oleks kohaldatud suurendus ikkagi ebaproportsionaalne. Asjaolu, et Hoechst kuulub kontserni, on komisjon arvesse võtnud juba kaks korda: esimest korda siis, kui ta määras trahvi lähtesummaks 20 miljonit eurot, ja teist korda siis, kui ta suurendas seda summat 100% võrra Hoechsti kontserni suuruse tõttu. Hoechsti meelest ei ole õiglane enam täiendavaid suurendusi kohaldada. Võrdluseks toob Hoechst näite, et tema põhisumma on kontserni struktuuri tõttu peaaegu 14 korda suurem kui Daicelil, kuigi tema käive on Daiceli omast üksnes neli korda suurem. Hoechst rõhutab samuti, et menetluses, milles tehti kuivkrohvplaadi otsus, suurendati trahvi 10% aasta kohta perioodi eest, mis jäi eelmise trahvi määramise otsuse ja asjaomast kaupa puudutava rikkumise lõpu vahele. Käesoleval juhul on kohaldatav suurendus aga 22% aasta kohta.

449    Täiendavalt väidab Hoechst, et trahvi suurendamine varasema karistatuse eest ei ole õiglane, kui asjaomane ettevõtja teeb haldusmenetluse käigus täielikult koostööd. Karistuse eesmärk ei õigusta sellist suurendust.

b)     Komisjoni argumendid

450    Osutades eespool punktis 325 viidatud kohtuotsusele Thyssen Stahl vs. komisjon (punkt 617) ja eespool punktis 339 viidatud kohtuotsusele Michelin vs. komisjon (punkt 284), rõhutab komisjon, et varasema karistatuse mõiste, nii nagu seda mõistetakse teatavate liikmesriikide õiguskordades, tähendab, et isik on pannud toime uusi rikkumisi pärast seda, kui teda on sarnaste rikkumiste eest karistatud.

451    Kõik otsuses nimetatud menetlused, milles tehti otsused PVC I ja PVC II ning värvainete otsus, puudutasid hinna‑ või kvoodikartelle. Seega on tegemist käesolevas asjas käsitletava rikkumisega sarnaste rikkumistega.

452    Selles kontekstis ei ole tähtis, et mõned rikkumised (nagu rikkumine, mille kohta tehti värvainete otsus) on vanad. Trahvi suurendamine varasema karistatuse tõttu ei ole mõeldud selleks, et minevikus määratud karistusi tagantjärele karmistada, vaid selleks, et menetleda tõhusalt juhtumeid, kus varem karistatud isik paneb toime uue rikkumise. Komisjon rõhutab eriti, et ta peab tagama oma tegevuse hoiatava mõju (eespool punktis 198 viidatud kohtuotsus Irish Sugar vs. komisjon, punkt 245) ning et varasem karistatus kuulub trahvisumma kindlaksmääramisel arvessevõetavate kriteeriumide hulka (eespool punktis 145 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 91). Komisjon lisab, et otsuse põhjenduses 363 nimetatud otsustes käsitletud ettevõtja järjepidevus on käesoleval juhul väljaspool kahtlust.

453    Vastupidi Hoechsti väidetele leiab komisjon, et trahvi võib varasema karistatuse tõttu suurendada ka juhul, kui rikkumine on toime pandud siis, kui otsus varasema karistuse kohta ei ole veel lõplikult jõustunud. Hoiatus antakse juba komisjoni otsuse teatavakstegemisel, mitte alles siis, kui otsus lõplikult jõustub. Samuti ei välista lähtesumma suurendamine Hoechsti kontserni suuruse põhjal põhisumma suurendamist varasema karistatuse tõttu. Kontserni suuruse alusel kohaldatud suurendusel ei ole mingit seost varasemate rikkumiste eest määratud karistustega. Varem toimepandud rikkumiste arvessevõtmine ei kujuta endast seega „kahekordset karistust”.

454    Samuti ei ole oluline asjaolu, et Hoechst lõpetas oma kaubandustegevuse asjaomasel turul pärast rikkumise lõppemist, kuna ta tegutses sellel turul kogu rikkumise aja.

455    Lõpuks ei puutu asjasse ka see, et varasemad rikkumised olid seotud muude sektorite kui sorbaadisektoriga. Teatavat kaupa puudutava kokkumängu eest rakendatavate karistuste eesmärk on pärssida ettevõtjate tahet kõnealust keeldu rikkuda olenemata sellest, millise kaubaga on tegemist.

456    Mis puudutab varasema karistatuse tõttu kohaldatava suurenduse summat, siis meenutab komisjon, et tal on trahvi suuruse kindlaksmääramisel kaalutlusõigus (Esimese Astme Kohtu 6. aprilli 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑150/89: Martinelli vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑1165, punkt 59) ning et ta ei ole kohustatud täpset matemaatilist valemit kohaldama. Komisjon viitab siinkohal mitmele otsusele muudes EÜ artikli 81 rakendamise juhtumites ning eespool punktis 339 viidatud kohtuotsusele Michelin vs. komisjon (punkt 292), milles 50‑protsendilist suurendust kohaldati või lubati.

457    Käesoleva asja ja selle juhtumi võrdlemine, milles tehti kuivkrohvplaadi otsus, on asjakohatu, kuna aastatel 1969–1994 „hoiatati” Hoechsti korduvalt, ilma et ta oleks sellest vajalikke järeldusi teinud. Seetõttu ei ole trahvi põhisumma 50% võrra suurendamine liialdatud.

458    Lõpuks märgib komisjon, et 1996. aasta koostööteatisele tuginemine ei välistaks Hoechsti varasema karistatuse arvessevõtmist raskendava asjaoluna. Komisjoni sõnul määratleb 1996. aasta koostööteatis tingimused, mille korral komisjoniga koostööd teinud ettevõtjate trahvi võidakse vähendada. Teatis ei õigusta siiski karistuse määramata jätmist varasema karistatuse korral.

3.     Esimese Astme Kohtu hinnang

459    Suuniste punktis 2 on raskendavate asjaolude näitena nimetatud olukorda, kus „sama ettevõtja […] pane[b] uuesti toime sama laadi rikkumise”.

460    Varasema karistatuse mõiste, nii nagu seda mõistetakse teatavate liikmesriikide õiguskordades, tähendab, et isik on pannud toime uusi rikkumisi pärast seda, kui teda on sarnaste rikkumiste eest karistatud (eespool punktis 325 viidatud kohtuotsus Thyssen Stahl vs. komisjon, punkt 617, ja eespool punktis 339 viidatud kohtuotsus Michelin vs. komisjon, punkt 284).

461    Võimalik varasem karistatus kuulub asjaolude hulka, mida tuleb rikkumise raskusastme analüüsimisel arvesse võtta (eespool punktis 145 viidatud Euroopa Kohtu otsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 91, ja 8. veebruari 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑3/06 P: Groupe Danone vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 26).

462    Komisjonil on kaalutlusõigus, kui ta trahvi suuruse kindlaksmääramisel valib, millised on arvessevõetavad asjaolud, mille hulka kuuluvad näiteks juhtumi eripärased asjaolud, selle kontekst ja trahvide hoiatav mõju, ilma et ta peaks tingimata tuginema kohustuslikult arvessevõetavate kriteeriumide siduvale või ammendavale loetelule. Varasema karistatuse eripäraste tunnuste tuvastamine ja hindamine kuulub komisjoni kaalutlusõiguse hulka ning komisjon ei saa sellise tuvastamise käigus olla seotud võimaliku aegumistähtajaga (eespool punktis 461 viidatud 8. veebruari 2007. aasta kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, punktid 37 ja 38).

463    Käesolevas asjas tuleb märkida, et Hoechst ei vaidle vastu asjaolule, et neli varasemat otsust, millele komisjon varasema karistatuse tõendamisel otsuses viitab, puudutasid Hoechsti ja olid tehtud sama laadi rikkumise kohta nagu käesolevas asjas.

464    Mis puudutab värvainete otsust (vastu võetud 24. juulil 1969) ja polüpropüleeni otsust (vastu võetud 23. aprillil 1986), siis tuleb märkida, et otsuses tuvastatud rikkumine algas kümme aastat pärast värvainete otsuse vastuvõtmist ning polüpropüleeni otsus võeti vastu kõnealuse rikkumise ajal. Kuigi Hoechstile määrati polüpropüleeni otsuses 1986. aastal karistus, jätkas ta rikkumist sorbaaditurul ning tegi seda kümme aastat. Rikkumise kordamine Hoechsti poolt annab tunnistust tema kalduvusest mitte teha kohaseid järeldusi sellest, kui tuvastatakse, et ta on rikkunud ühenduse konkurentsieeskirju (vt selle kohta eespool punktis 130 viidatud 25. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, punkt 355). Neid asjaolusid silmas pidades võis Hoechst eeldada, et komisjon võtab käesolevas asjas varasema karistatuse tuvastamisel arvesse eespool viidatud varasemaid otsuseid. Järelikult ei välista miski seda, et komisjon tugineb käesolevas asjas Hoechsti varasema karistatuse tuvastamisel värvainete otsusele ja polüpropüleeni otsusele.

465    Mis puudutab otsust PVC I (vastu võetud 21. detsembril 1988), siis tuleb rõhutada, et Esimese Astme Kohus tuvastas selle otsuse tühisuse (27. veebruari 1992. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑79/89, T‑84/89–T‑86/89, T‑89/89, T‑91/89, T‑92/89, T‑94/89, T‑96/89, T‑98/89, T‑102/89 ja T‑104/89: BASF jt vs. komisjon, EKL 1992, lk II‑315) ja et Euroopa Kohus tühistas selle lõpuks (15. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑137/92 P: komisjon vs. BASF jt, EKL 1994, lk I‑2555) ning et see toimus enne, kui komisjon võttis vastu otsuse käesolevas asjas. Siinkohal tuleb rõhutada, et Euroopa Kohtu poolse tühistamise osas näeb EÜ artikkel 231 ette, et kui hagi on põhjendatud, tunnistab Euroopa Kohus asjassepuutuva õigusakti tühiseks. Kuigi otsus PVC II, mille komisjon võttis vastu pärast otsuse PVC I tühistamist, kordab suures osas viimase faktilisi asjaolusid, erineb see siiski selle poolest, et otsuses PVC II on märgitud, et kokkulepe või kooskõlastatud tegevus algas ligikaudu 1980. aasta augustis, samal ajal kui otsuses PVC I on täpsustatud, et kokkulepe või kooskõlastatud tegevus algas ligikaudu 1976. aasta septembris. Sama kehtib Hoechstile määratud trahvide osas (miljon eküüd otsuses PVC I ja 1,5 miljonit eurot otsuses PVC II). Järelikult ei saa neid kahte otsust pidada identseteks. Neil asjaoludel tuleb järeldada, et komisjon tegi vea, kui ta viitas otsuses Hoechsti varasema karistatuse tuvastamisel otsusele PVC I.

466    Otsuse PVC II osas tuleb märkida, et see võeti küll vastu 27. juulil 1994, st rikkumise ajal, kuid selle suhtes toimusid kohtumenetlused, mille tulemusena tehti pärast käesolevas asjas käsitletava rikkumise lõppu eespool punktis 208 viidatud 15. oktoobri 2002. aasta kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon ja eespool punktis 153 viidatud 20. aprilli 1999. aasta kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon. Tuleb siiski rõhutada, et ühenduse tasandil ja vastavalt EÜ artikli 256 esimesele lõigule oli otsus PVC II täitmisele pööratav, kuna see pani rahalise kohustuse muudele isikutele peale riikide, ning seda vaatamata tühistamishagi esitamisele otsuse peale EÜ artikli 230 alusel. Vastavalt EÜ artiklile 242 ei peata ühenduste kohtule hagi esitamine õigusakti toimet (Esimese Astme Kohtu 14. juuli 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑275/94: CB vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑2169, punktid 50 ja 51; vt selle kohta ka Esimese Astme Kohtu 21. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑28/03: Holcim (Deutschland) vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑1357, punkt 121). Vaidlus puudub selle üle, et Hoechst ei taotlenud EÜ artikli 242 teise lause alusel otsuse PVC II täitmise peatamist. Lõpuks tuleb märkida, et Esimese Astme Kohtu ja Euroopa Kohtu otsused, mis pealegi jätsid otsuse PVC II muutmata, tehti enne käesolevas kohtuasjas käsitletava otsuse vastuvõtmist. Sellest tulenevalt võis komisjon Hoechsti varasema karistatuse tuvastamisel tugineda otsusele PVC II.

467    Neid asjaolusid arvesse võttes tuleb järeldada, et Hoechsti varasema karistatuse tuvastamisel võis komisjon tugineda värvainete otsusele, polüpropüleeni otsusele ja otsusele PVC II, kuid mitte otsusele PVC I.

468    Komisjoni viga otsuse PVC I osas ei sea aga kahtluse alla käesolevas asjas arvessevõetud varasemat karistatust ega ka kohaldatud suurenduse määra.

469    Varasemat karistatust kinnitavad piisavalt värvainete otsus, polüpropüleeni otsus ja otsus PVC II.

470    Käesoleval juhul kohaldatud suurenduse määra kohta tuleb märkida, et otsuses ei viita miski sellele, et komisjoni järeldus, mille kohaselt varasem karistatus tuleneb mitmest eelnevast juhtumist, tõi endaga kaasa trahvisumma suurendamise raskendava asjaolu tõttu suuremas ulatuses kui siis, kui oleks tuvastatud vaid üks eelnev juhtum (vt selle kohta eespool punktis 130 viidatud 25. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus Danone vs. komisjon, punkt 366).

471    Mis puudutab Hoechsti argumenti, et kohaldatud suurendus on ebaproportsionaalne – sealhulgas võrreldes teiste otsuse adressaatideks olevate ettevõtjatega –, siis piisab meenutamisest, et komisjonil on trahvi suuruse kindlaksmääramisel kaalutlusõigus ning et ta ei ole kohustatud kohaldama täpset matemaatilist valemit. Lisaks peab komisjon trahvi suuruse kindlaksmääramisel tagama oma tegevuse hoiatava mõju. Varasem karistatus on asjaolu, mis õigustab trahvi põhisumma märkimisväärset suurendamist. Varasem karistatus on tõend selle kohta, et varasem karistus ei olnud piisavalt hoiatav. Käesoleval juhul ei võimalda miski leida, et trahvi põhisumma suurendamine 50% võrra, selleks et suunata Hoechsti tema tegevuses asutamislepingu konkurentsieeskirju järgima, on ebaproportsionaalne (vt selle kohta eespool punktis 339 viidatud kohtuotsus Michelin vs. komisjon, punkt 293).

472    Seega tuleb leida, et käesoleval juhul arvessevõetud varasem karistatus ja kohaldatud suurenduse määr on põhjendatud.

473    Hoechsti muud argumendid ei sea seda järeldust kahtluse alla.

474    Mis puudutab asjaolu, et Hoechsti endisel tegevusel toiduainetes kasutatavate lisaainete sektoris ei ole mingit seost tema tegevusega PVC sektoris, siis tuleb rõhutada, et suunistes peetakse silmas olukorda, kus sama ettevõtja paneb uuesti toime „sama laadi rikkumise”. Neil asjaoludel, kui ettevõtja paneb toime sama laadi rikkumise, võib komisjon seda raskendava asjaoluna arvesse võtta, isegi kui asjaomane majandussektor on erinev. Seega ei saa Hoechsti argumendiga nõustuda.

475    Seoses asjaoluga, et komisjon asus ühes otsusest varasemas asjas sisse seadma kontserni kollektiivset vastutust, suurendades trahvi 10% aasta kohta perioodi eest, mis jäi ühes asjas tehtud trahvi määramise otsuse ja teise asja esemeks oleva rikkumise lõpu vahele, tuleb meenutada, et komisjoni varasemat otsustuspraktikat ei saa iseenesest kasutada konkurentsi valdkonnas määratavate trahvide õigusliku raamistikuna, kuna kõnealuse raamistiku määratlevad üksnes määrus nr 17 ja suunised (vt eespool punktis 339 viidatud kohtuotsus Michelin vs. komisjon, punkt 292 ja viidatud kohtupraktika), ning et pealegi ei saa ettevõtjatel olla õiguspärast ootust, et säilib mingi olukord, mida komisjon võib oma kaalutlusõigust teostades muuta (vt eespool punktis 372 viidatud kohtuotsus Delacre jt vs. komisjon, punkt 33 ja viidatud kohtupraktika, ning eespool punktis 344 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 171).

476    Lõpuks on kohane märkida, et nagu rõhutab komisjon, ei välistaks 1996. aasta koostööteatisele tuginemine Hoechsti varasema karistatuse arvessevõtmist raskendava asjaoluna. Seetõttu ei saa anda tulemusi Hoechsti argument, mille kohaselt trahvi suurendamine varasema karistatuse eest ei ole õiglane, kui asjaomane ettevõtja teeb haldusmenetluse käigus täielikult koostööd.

477    Kõigil neil põhjustel tuleb seitsmes väide tagasi lükata.

F –  Kümnes väide, mille kohaselt tuleks 2002. aasta koostööteatist kohaldada analoogia alusel vastavalt „soodsaima sätte kohaldamise põhimõttele”

1.     Otsuse kokkuvõte

478    Otsuse punktis 12.2.3, mis puudutab 1996. aasta koostööteatise kohaldamist, märgib komisjon, et Hoechst peab käesoleval juhul kohaldatavaks komisjoni 2002. aasta teatist, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (EÜT C 45, lk 3; ELT eriväljaanne 08/02, lk 155; edaspidi „2002. aasta koostööteatis”).

479    Kõigepealt lükkab komisjon tagasi Hoechsti argumendid, rõhutades, et 2002. aasta koostööteatise punkt 28 näeb ette, et kõnealust teatist kohaldatakse alates 14. veebruarist 2002 kõigil juhtudel, mil ükski ettevõtja ei ole pöördunud komisjoni poole 1996. aasta koostööteatises sätestatud sooduskohtlemise taotlusega. Käesoleva juhtumi puhul pöördus aga mitu ettevõtjat – sealhulgas Hoechst – komisjoni poole 1996. aasta koostööteatise alusel. Seega ei ole 2002. aasta koostööteatis kohaldatav (otsuse põhjendused 431 ja 432).

480    Seejärel märgib komisjon esiteks „soodsaima sätte kohaldamise põhimõtte” kohta, millele Hoechst tugineb, et koostööteatised ei mõjuta õiguslikku raamistikku, mis on loodud määruse nr 17 artikliga 15. Kuna „soodsaima sätte kohaldamise põhimõte” tingiks trahvide suurust reguleeriva õigusliku raamistiku muutmise vajaduse, ei ole see põhimõte käesolevas asjas kohaldatav (otsuse põhjendus 434). Lisaks tekkis asjaomastel ettevõtjatel, kes tegid komisjonile ettepaneku koostööks, õiguspärane ootus, et see koostöö tugineb üksnes 1996. aasta teatisele, mis oli tol ajal ainus kohaldatav koostööteatis (otsuse põhjendus 435).

481    Teiseks rõhutab komisjon, et lähenemine, mida kasutati komisjoni 14. oktoobri 1998. aasta otsuses 1999/210/EÜ, mis käsitleb EÜ asutamislepingu artikli 85 kohaldamise menetlust (juhtum IV/F‑3/33.708 – British Sugar plc; juhtum IV/F‑3/33.709 – Tate & Lyle plc; juhtum IV/F‑3/33.710 – Napier Brown & Company Ltd; juhtum IV/F‑3/33.711 – James Budgett Sugars Ltd) (EÜT 1999, L 76, lk 1), ei ole käesolevale juhtumile ülekantav, kuna olukorrad on erinevad. Komisjon täpsustab, et juhtumi British Sugar/Tate & Lyle puhul ei olnud veel olemas trahvide määramatajätmise või vähendamise korda, kui komisjon otsustas analoogia alusel kohaldada 1996. aasta koostööteatise sätteid (otsuse põhjendus 436).

482    Kolmandaks ei ole võimalik järeldada, et 2002. aasta koostööteatis on tervikuna soodsam kui 1996. aasta koostööteatis. See, kas tehtud muudatus on teatavale ettevõtjale soodsam või mitte, sõltub eelkõige tema konkreetsest olukorrast (otsuse põhjendus 437).

2.     Poolte argumendid

a)     Hoechsti argumendid

483    Hoechst väidab, et 2002. aasta koostööteatist analoogia alusel kohaldades oleks ta pidanud saama kaitse trahvide eest. Hoechst rõhutab, et ta esitas vastavad argumendid juba oma vastuses vastuväiteteatisele.

484    Hoechst märgib, et ta asus koostööd tegema juba 1998. aasta sügisel, mil oli olemas ainult 1996. aasta koostööteatis. Siiski tuleb arvesse võtta asjaolu, et vastavalt karistusõiguse üldpõhimõtetele tuleb kohaldada soodsaimat õigusakti. Kuna 2002. aasta koostööteatis on soodsam kui 1996. aasta koostööteatis, tuleb seda esimesena kohaldada.

485    Vastavalt 2002. aasta koostööteatisele võib iga kartellis osalenud ettevõtja, seega isegi „eestvedaja” esitada trahvide eest kaitse saamise taotluse. Hoechst rõhutab, et 2002. aasta koostööteatisse ei võetud üle trahvi suure vähendamise välistamist eestvedajate puhul, mis oli ette nähtud 1996. aasta koostööteatise B osas. Lisaks on 2002. aasta koostööteatis soodsam ka esimesena koostööd teinud ettevõtja jaoks, kuna teatis nõuab nüüd ainult selliste tõendite esitamist, mis võimaldavad komisjonil teha otsuse uurimise läbiviimise kohta määruse nr 17 artikli 14 lõike 3 alusel. Selleks et trahvide eest kaitse saamise taotlus rahuldataks, ei ole isegi vaja edastada kõiki ettevõtjale kättesaadavaid tõendeid. Komisjoni väljakujunenud praktika kohaselt võib tõendite esitamine toimuda ka suuliselt, kui ettevõtja viitab ohule, et tõendid edastatakse Ühendriikidele.

486    Käesoleval juhul oli Hoechsti poolt 29. oktoobril 1998 antud teave piisav, et anda talle kaitse trahvide eest 2002. aasta koostööteatise alusel. Hoechst esitas esimesena trahvide eest kaitse saamise ametliku taotluse ja andis samuti esimesena komisjonile vajalikud suulised ütlused. Kui 2002. aasta koostööteatis oleks olnud kohaldatav, oleks komisjon neil asjaoludel saatnud Hoechstile 1999. aasta alguses kirja, millega ta oleks andnud esialgse kaitse. Seega oleks tema trahvide eest kaitse saamise taotlus olnud 2002. aasta koostööteatise alusel edukas – vastupidi sellele, mida väidab komisjon otsuse punktis 437.

487    Hoechst märgib seejärel, et „soodsaima sätte kohaldamise põhimõte” kui õiguse üldpõhimõte on kohaldatav nii kriminaalmenetlustes kui ka haldusmenetlustes. Hoechst viitab eelkõige nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määrusele (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta (EÜT L 312, lk 1; ELT eriväljaanne 01/01, lk 340), mis näeb ette, et „[h]alduskaristust ei tohi määrata, kui seda ei ole ühenduse õigusaktis sätestatud enne eeskirjade eiramist”, ning et „[k]ui ühenduse eeskirjades kehtestatud halduskaristusi määravaid sätteid muudetakse hiljem, kohaldatakse tagasiulatuvalt kergemaid sätteid”.

488    Hoechst lisab, et Euroopa Kohus rakendas „soodsaima sätte kohaldamise põhimõtet” 17. juuli 1997. aasta otsuses kohtuasjas C‑354/95: Farmers’ Union jt (EKL 1997, lk I‑4559, punktid 40 ja 41) ning et see kuulub liikmesriikide ühesuguste õiguslike tavade hulka. Hoechst esitab selle kohta võrdleva uurimuse, mis esitati ka haldusmenetluses.

489    Hoechst rõhutab, et komisjon tunnustas kõnealust põhimõtet otsuses British Sugar/Tate & Lyle (eespool punkt 481), täpsustades, et „[1996. aasta koostöö]teatis on vahetult kohaldatav üksnes sellise koostöö suhtes, mis on toimunud pärast teatise avaldamist Euroopa Ühenduste Teatajas 18. juulil 1996”, ning et „[k]õigil muudel koostööjuhtudel kohaldatakse teatist laiendavalt, mis tähendab, et mis tahes [1996. aasta koostöö]teatise kohane sooduskohtlemine sõltub ulatusest, milles on täidetud koostöö tingimused, nii nagu need on teatises määratletud”.

490    Esimese Astme Kohus kinnitas neid põhimõtteid 12. juuli 2001. aasta otsuses liidetud kohtuasjades T‑202/98, T‑204/98 ja T‑207/98: Tate & Lyle jt vs. komisjon (EKL 2001, lk II‑2035, punkt 157 jj).

491    Samuti märgib Hoechst, et komisjoni 16. detsembri 2003. aasta otsuses 2004/421/EÜ, mis käsitleb EÜ asutamislepingu artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamise menetlust Wieland Werke AG, Outokumpu Copper Products OY, Outokumpu Oyj, KM Europa Metal AG, Tréfimétaux SA ja d’Europa Metalli SpA suhtes (juhtum COMP/E‑1/38.240 – Tööstuslikud torud) (kokkuvõte ELT 2004, L 125, lk 50; edaspidi „tööstuslike vasktorude otsus”), täpsustas komisjon, et „vastupidi 2002. aasta [koostöö]teatise punktile 23 ei näe 1996. aasta [koostöö]teatis ette konkreetset hüvitist sellele, kes taotleb trahvide määramata jätmist või nende vähendamist ja kes annab informatsiooni, millest komisjon enne teadlik ei olnud ja mis puudutab kartelli raskust või kestust”, ning et „[s]eetõttu on kohane sellist koostööd pidada kergendavate asjaolude hulka kuuluvaks” (tööstuslike vasktorude otsuse põhjendus 384). Sellest tulenevalt vähendas komisjon ühele ettevõtjale (Outokumpu) määratud trahvi 38,98 miljoni euro suurust põhisummat 22,22 miljoni euro võrra „tema tõhusa koostöö eest väljaspool 1996. aasta [koostöö]teatise raame” (tööstuslike vasktorude otsuse põhjendus 387). Komisjon märkis selle kohta, et „Outokumput ei tuleks karistada tema koostöö eest, määrates talle suurema trahvi kui see, mida ta oleks pidanud maksma koostöö puudumise korral”, ning et „sel põhjusel vähendatakse Outokumpu trahvi põhisummat 22,22 miljoni euro suuruse ühekordse kindla summa võrra, nii et see oleks identne selle trahvi suurusega, mis oleks Outokumpule tõenäoliselt määratud neli aastat kestnud rikkumise eest” (tööstuslike vasktorude otsuse põhjendus 386).

492    Hoechst lisab, et isegi kui soovitakse lähtuda põhimõttest, et 1996. aasta koostööteatis tekitab kolmandatel isikutel õiguspärase ootuse, mida tuleks kaitsta, ei mängi see asjaolu käesoleval juhul mingit rolli. Üksnes Chisso võiks väita ennast olevat kolmas isik, keda tuleb kaitsta. Samas ei heidetud Chissole ette, et ta oli eestvedaja, ega keeldutud tema suulisi ütlusi koostööna käsitlemast. Vastupidi – Chissol oli võimalus ja talle anti õigus olla kindel, et tema suulisi ja kirjalikke ütlusi, mis ta uurimise käigus vabatahtlikult annab, võetakse arvesse kergendavate asjaoludena. Chisso õiguspärast ootust ei oleks eiratud ka siis, kui komisjon oleks neid põhimõtteid kohaldanud Hoechsti puhul ja kui see oleks kaasa toonud Hoechsti trahvist vabastamise ühe või teise (või mõlema) koostööteatise alusel. Mõlemal juhul oleks pidanud Hoechsti koostöö kaasa tooma trahvist vabastamise, samal ajal kui Chisso koostöö, mis leidis aset hiljem, oleks pidanud kaasa tooma trahvi vähendamise.

493    Hoechst järeldab sellest, et kui komisjonil ei olnud vastavalt 1996. aasta koostööteatisele kohustust anda kaitset trahvide eest, oleks ta pidanud seda tegema analoogia alusel 2002. aasta koostööteatist kohaldades.

494    Hoechst lisab, et vastupidi vastusele, mille komisjon andis Esimese Astme Kohtu küsimusele, oleks 2002. aasta koostööteatise kohaldamine võimaldanud Hoechstil saada kaitse trahvide eest.

495    Esiteks ei esitanud Chisso Hoechsti sõnul 1998. aasta oktoobris/novembris kõiki dokumente, mis ta oleks võinud esitada. Järelikult ei tuleks teha seda etteheidet mitte ainult Hoechstile. Lisaks märgib Hoechst, et juhtumiga tegelevad komisjoni ametnikud ei nõudnud kohe nende dokumentide esitamist, mille olemasolust ettevõtja oli teatanud ja mis ta esitas hiljem. Samuti ei nõudnud nad tol ajal nimekirja koostamist dokumentidest, mis pidi esitatama hiljem.

496    Teiseks on absurdne leida, et Hoechsti poolt 29. oktoobril 1998 esitatud teabest ei piisanud, et teha otsus uurimise läbiviimise kohta määruse nr 17 artikli 14 lõike 3 alusel. Hoechst rõhutab, et komisjon oli ka ilma uurimise läbiviimiseta võimeline kartelli olemasolu tõendama. Mis puudutab asjaolu, et komisjonil puudusid asjaomaste ettevõtjate kohta konkreetsed andmed (eelkõige büroode aadressid), siis märgib Hoechst, et komisjon saatis nendele ettevõtjatele informatsiooninõuded. Järelikult teadis ta juba tol ajal tänu Hoechsti koostööle, kellele informatsiooninõuded saata.

b)     Komisjoni argumendid

497    Komisjoni meelest eeldab „soodsaima sätte kohaldamise põhimõtte” rakendamine trahvi määramise seisukohast otsustava õigusliku aluse muutmist. Sellist muudatust ei ole aga tehtud. Määruse nr 17 artikli 15 lõiget 2 ei ole 2002. aasta koostööteatisega muudetud. Teatises määratleti üksnes kriteeriumid sooduskohtlemise võimaldamiseks teatavatele ettevõtjatele, kes soovivad komisjoniga koostööd teha, ilma et samas oleks muudetud trahvide määramise õiguslikku raamistikku. Komisjon viitab selles küsimuses analoogia alusel eespool punktis 422 viidatud kohtuotsusele LR AF 1998 vs. komisjon (punkt 233).

498    Komisjon täpsustab ka, et kuigi ta on oma kaalutlusõiguse teostamisel seotud kehtiva koostööteatisega, on ta seotud ainult seni, kuni need eeskirjad on kohaldatavad. Komisjon rõhutab siinkohal, et need eeskirjad tekitavad asjaomastel ettevõtjatel õiguspärase ootuse. Ettevõtjate õiguspärane ootus koostööst tulenevale leebemale kohtlemisele põhines käesoleval juhul tollal kehtinud koostööteatisel, st 1996. aasta koostööteatisel. Kuna 1996. aasta koostööteatis ei tekitanud õiguspärast ootust mitte ainult Hoechstil, on 2002. aasta koostööteatise kohaldamine välistatud.

499    Lisaks ei ole käesolevas asjas tegemist materiaalsete karistusõiguslike sätetega, vaid normidega, mille alusel võidakse karistus määramata jätta. „Soodsaima sätte kohaldamise põhimõte” ei saa olla kohaldatav koostööteatise puhul. Nii endised kui ka uued sätted lähtuvad põhimõttest, et kaitse trahvide eest võib anda vaid ühele ettevõtjale. „Soodsaima sätte kohaldamise põhimõtte” rakendamise tagajärg oleks see, et kui kaks ettevõtjat on sõlminud ebaseaduslikke kokkuleppeid ja taotlenud kaitset trahvide eest ning üks neist on esimesena koostööd teinud vastavalt 1996. aasta koostööteatisele ja teine vastavalt 2002. aasta koostööteatisele, oleks kohustuslik anda kaitse trahvide eest mõlemale ettevõtjale. See tooks kaasa mõlema kartelliosalise täieliku karistamata jätmise, mis ei tohiks mingil juhul olla koostööteatise eesmärk.

500    Pealegi erineb käesolev juhtum sellest, mille kohta tehti otsus 1999/210 (eespool punkt 481). Tol korral kohaldas komisjon 1996. aasta koostööteatist analoogia alusel pooleliolevates menetlustes, milles koostöö oli toimunud enne teatise avaldamist. Käesoleval juhul ei saa sellist lähenemisviisi komisjoni sõnul kasutada, kuna 2002. aasta koostööteatis sisaldab ise punktis 28 selgeid juhiseid üleminekuolukordade menetlemise kohta. Need juhised tagavad kõikide asjassepuutuvate ettevõtjate võrdse kohtlemise.

501    Mis puudutab eespool punktis 491 viidatud tööstuslike vasktorude otsust, millele Hoechst tugineb, siis täpsustab komisjon, et ta ei rakendanud „soodsaima sätte kohaldamise põhimõtet” 2002. aasta koostööteatise osas. Ta üksnes leidis, et asjaolu, mis õigustab uue korra kohaselt erilist hüvitist, kujutab endast vastavalt suuniste punkti 3 kuuendale taandele ettevõtja tõhusat koostööd menetluses, mis jääb 1996. aasta koostööteatise kohaldamisalast välja.

502    Komisjon lisab vastuseks Esimese Astme Kohtu esitatud küsimusele, et isegi eeldusel, et 2002. aasta koostööteatis on käesoleval juhul kohaldatav, ei oleks Hoechst saanud kaitset trahvide eest ja talle määratud trahvi ei oleks rohkem vähendatud

503    Mis puudutab esiteks kaitset trahvide eest, siis märgib komisjon, et Hoechst ei esitanud 1998. aasta oktoobris/novembris kõiki tõendeid, mis olid talle kättesaadavad, ning see oli vastuolus 2002. aasta koostööteatise punkti 13 alapunktiga a. Samadel põhjustel ei saanud kohaldada teatise punkti 13 alapunkti b, kuna komisjon ei saanud kirjeldavat loetelu, milles oleks täpselt olnud kajastatud asjakohaste tõendite laad. Lisaks oleks Hoechst pidanud võtma kohustuse esitada need tõendid „hilisemal kokkulepitud kuupäeval”. Seetõttu leiab komisjon, et 1998. aasta sügisel ei täitnud Hoechst 2002. aasta koostööteatise punktis 13 ettenähtud tingimusi. Lähtudes faktist, et Hoechst esitas kõik tõendid, mis olid talle kättesaadavad, 1999. aasta märtsis ja aprillis, täitis ta 2002. aasta koostööteatise punktis 13 ettenähtud tingimused alles sel hetkel. Komisjonil olid aga selleks ajaks juba piisavad tõendid EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamiseks, mistõttu ei saanud Hoechst 2002. aasta koostööteatise punkti 10 arvesse võttes saada kaitset trahvide eest.

504    Teiseks märgib komisjon, et kuna tal puudusid üksikasjalikud andmed kartellis osalenud ettevõtjaid esindanud isikute kohta ning samuti büroode aadresside kohta, ei olnud tal võimalik 2002. aasta koostööteatise punkti 8 alapunkti a kohaselt teha määruse nr 17 artikli 14 lõikes 3 nimetatud otsust uurimise läbiviimise kohta. Seda enam, et teised asjassepuutuvad ettevõtjad olid Jaapani ettevõtjad ning et Hoechst teatas pealegi, et miski ei viita sellele, et ükski teine Euroopa ettevõtja oleks kartellis osalenud.

505    Kolmandaks leiab komisjon otsuse punkti 456 korrates, et Hoechst esitas 29. oktoobri 1998. aasta koosolekul faktide ebatäpse versiooni ning väitis valelikult, et kartell oli mõõdukas. Sellist kirjeldust ei saanud käsitada 2002. aasta koostööteatise punkti 8 alapunkti b tähenduses „tõendina”, mis võimaldab komisjonil tuvastada EÜ artikli 81 rikkumise.

506    Trahvi vähendamise osas rõhutab komisjon, et 2002. aasta koostööteatise kohaselt ei saa trahvi vähendada üle 50% ja et seda võib vähendada isegi väiksemas ulatuses. Vähendamisel võetakse arvesse tõendite esitamise kuupäeva ja nende lisaväärtust. Sel alusel leiab komisjon, et Hoechsti valelikku avaldust kartelli mõõdukuse kohta oleks arvesse võetud tema kahjuks rääkiva asjaoluna ning tema trahvi oleks vähendatud alla 50%.

3.     Esimese Astme Kohtu hinnang

507    Kõigepealt tuleb kõrvale jätta 2002. aasta koostööteatise kohaldamine „analoogia alusel”, kuna Hoechsti koostööd menetluses reguleeris 1996. aasta koostööteatis. Käesolev olukord erineb selles suhtes juhtumitest, millele Hoechst on viidanud ja milles 1996. aasta koostööteatist võidi analoogia alusel kohaldada olukordade suhtes, mis olid alanud enne teatise vastuvõtmist, kuid mille suhtes ei kehtinud ükski õigusnorm.

508    Kuivõrd Hoechsti väidet võib mõista kui viidet õigusnormide ajalisele kollisioonile, piisab tõdemisest, et sellist kollisiooni ei esine. 2002. aasta koostööteatise punkt 28 näeb selgelt ette, et seda teatist kohaldatakse alates 14. veebruarist 2002 kõigil juhtudel, mil ükski ettevõtja „ei ole pöördunud komisjoni poole [1996. aasta koostööteatise]” alusel. Käesoleval juhul tuginesid aga asjaomased ettevõtjad, sealhulgas Hoechst, 1996. aasta koostööteatisele.

509    Lisaks tuleb märkida, et asjaomaste ettevõtjate koostöö algas 1998. aasta lõpus, st ajal, mil kehtis üksnes 1996. aasta koostööteatis, kuid jätkus ka pärast 2002. aasta koostööteatise avaldamist, kuivõrd komisjoni viimane informatsiooninõue pärineb 13. detsembrist 2002. Samuti on kohane rõhutada, et alles otsuse vastuvõtmise staadiumis võttis komisjon lõpliku seisukoha asjaomaste ettevõtjate koostöö suhtes, st küsimuses, milline ettevõtja võis saada kaitse trahvide eest. Seega tekkisid asjaomaste ettevõtjate poolt 1996. aasta koostööteatise raames tehtud koostöö tagajärjed alles pärast 2002. aasta koostööteatise vastuvõtmist. Mis puudutab õiguslikke olukordi, mille tagajärjed ei ole veel ammendunud, siis tuleb märkida, et „juhul, kui puuduvad üleminekusätted”, kohaldatakse varasema õigusnormi kehtivusajal tekkinud olukorra tulevikus tekkivate tagajärgede suhtes kohe uut õigusnormi (Euroopa Kohtu 21. jaanuari 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑512/99: Saksamaa vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑845, punkt 46). Kuna käesoleval juhul on üleminekusätted olemas, tuleb seda arvesse võtta ja järeldada, et 1996. aasta koostööteatis oli kohaldatav.

510    Niisugune järeldus võimaldab muu hulgas täita õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtet. Siinkohal tuleb rõhutada, et koostööteatis tekitab õiguspärase ootuse trahvi vähendamisele teatava protsendi võrra (eespool punktis 344 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 188). 1996. aasta koostööteatise B osa punkti b sõnastust silmas pidades on teatise eesmärk anda trahvi väga olulise vähendamise teel hüvitis üksnes ettevõtjale, kes esitas määravaid tõendeid tegelikult „esimesena” (vt eespool punktis 120 viidatud kohtuotsus BASF vs. komisjon, punkt 550 ja viidatud kohtupraktika).

511    Ilma et oleks vaja kindlaks teha, kas põhimõte, millele Hoechst tugineb, on kohaldatav komisjoni koostööteatiste suhtes, piisab märkimisest, et 2002. aasta koostööteatis on keerukas, kuivõrd sellega muudetakse 1996. aasta koostööteatise mitut punkti nii materiaalõiguse kui ka menetlusnormide osas. Mõned muudatused on asjaomaste ettevõtjate jaoks soodsamad. Mõned muudatused seevastu ei ole. Lisaks varieerub 2002. aasta koostööteatise kohaldamine vastavalt juhtumile. Järelikult ei saa 2002. aasta koostööteatist tervikuna pidada soodsamaks kui 1996. aasta koostööteatist.

512    Täpsemalt ei tooks 2002. aasta koostööteatise kohaldamine käesolevas asjas tingimata kaasa Hoechsti jaoks soodsamat tulemust.

513    Selle kohta tuleb märkida, et selleks et saada 2002. aasta koostööteatise alusel kaitse trahvide eest, peab ettevõtja esitama komisjonile „kohe” kõik kahtlustatava rikkumisega seotud tõendid, mis on talle andmete esitamise ajal kättesaadavad, „või” esitama kõnealused tõendid esialgu hüpoteetiliselt ning sel juhul peab ettevõtja esitama kirjeldava loetelu tõenditest, mis ta kavatseb hilisemal kokkulepitud kuupäeval avaldada. Loetelu peab täpselt kajastama tõendite laadi ja sisu (2002. aasta koostööteatise punkti 13 alapunktid a ja b).

514    Käesolevas asjas tuleb allpool punktides 574–578 esitatud põhjustel tõdeda, et Hoechst ei esitanud kohe tõendeid, mis olid talle kättesaadavad. Samuti ei nähtu toimiku materjalidest, et Hoechst oleks esitanud teavet, mis oleks võimaldanud komisjonil teada saada nende tõendite laadi ja sisu, mis olid Hoechsti valduses ja mis oleks võinud hiljem avaldada.

515    Seega ei oleks 2002. aasta koostööteatise kohaldamine käesoleval juhul tingimata kaasa toonud Hoechstile trahvide eest kaitse andmist.

516    Kuna 2002. aasta koostööteatis sätestab lisaks kaitsele trahvide eest ka trahvi vähendamise kõige rohkem 50% võrra, ei oleks teatise kohaldamine tingimata kaasa toonud Hoechsti trahvi vähendamist suuremas ulatuses kui see, mille võrra tema trahvi juba vähendati.

517    Kõigil neil põhjustel tuleb kümnes väide tagasi lükata.

G –  Kaheksas ja üheksas väide koostööteatise kohaldamise kohta

518    Kaheksanda väite raames leiab Hoechst, et käesoleval juhul esimesena koostööd teinud ettevõtja kindlaksmääramisel tegi komisjon hindamisvea. Üheksanda väite raames leiab Hoechst, et komisjon hindas tema koostöö sisu valesti.

519    Kõigepealt on kohane analüüsida kaheksandat väidet.

1.     Otsuse kokkuvõte

520    Otsuse punktis 12.2.3, mis puudutab 1996. aasta koostööteatise kohaldamist, on märgitud järgmist (otsuse põhjendus 440):

„13. novembril 1998 toimunud koosolekul esitas Chisso suulise kirjelduse kartelli tegevuse kohta ning kirjalikke tõendeid […] Komisjon leiab, et Chisso oli seega esimene ettevõtja, kes esitas määravaid tõendeid käesolevas otsuses tuvastatud kartelli olemasolu kohta. Komisjonile 13. novembril 1998 esitatud tõendid seisnesid eelkõige käsitsi kirjutatud märkmetes, mis puudutasid teatavat arvu kartelli koosolekuid. Kartelli tegevuse suuline kirjeldus võimaldas komisjonil asetada dokumendid nende tegelikku konteksti. Chisso esitatud teave võimaldas komisjonil kindlaks teha enamiku kartelli koosolekute toimumise ja sisu ning tuvastada koosolekutel osalenud isikud, nagu on selgitatud I osas.”

521    Hoechsti kohta on otsuse põhjenduses 451 täpsustatud, et „[k]uigi Hoechst ei olnud esimesena komisjonile määravaid tõendeid esitanud ettevõtja, aitas ta siiski varajases staadiumis tuvastada rikkumise olulisi aspekte ega vaidlustanud pärast vastuväiteteatise saamist nende faktide sisulist õigsust, millel komisjoni väited põhinesid”.

2.     Poolte argumendid

a)     Hoechsti argumendid

522    Hoechst väidab, et isegi kui nõustuda 1996. aasta koostööteatise kohaldatavusega, oleks pidanud teda käsitama esimesena komisjoniga koostööd teinud ja kartelli kohta olulisi tõendeid esitanud ettevõtjana.

523    Analüüsides asjaolusid ajalises järjestuses, rõhutab Hoechst, et Chisso advokaadid kohtusid komisjoniga 29. septembril 1998 ühe teise juhtumi raames. Selle koosoleku protokollist nähtub, et Chisso advokaadid mainisid muu hulgas, et nad esindavad ka ühte teist ettevõtjat, kes on avaldanud soovi komisjoniga sorbhapet puudutava kartelli osas koostööd teha.

524    Chisso advokaadid ei soovinud aga tol hetkel avaldada selle ettevõtja nime ning nad ei olnud selleks ka volitatud. See nähtub eelkõige komisjoni kahest asutusesisesest dokumendist, mis kannavad kuupäevi 1. ja 2. oktoober 1998. Asjaolu, et asutusesiseste dokumentide koostaja saabus koosolekule siis, kui see oli juba alanud, ei võimalda järeldada, et Chisso nimi oli juba enne avaldatud komisjoni konkurentsi peadirektoraadi tolleaegsele peadirektori asetäitjale. Teise ettevõtja mainimine 2. oktoobri 1998. aasta asutusesiseses memorandumis ei ole komisjoni tehtud trükiviga ja sellega ei mõelda tegelikult Chissot.

525    Hoechst leiab samuti, et sel kuupäeval ei esitatud ühtegi taotlust, mis oleks vastanud 1996. aasta koostööteatise E osa lõikele 1, ning et sellel koosolekul ei pakutud ega esitatud ühtegi tõendit. Samuti ei kirjeldatud rikkumise ühtegi aspekti ega avaldatud isegi kartellis osalenud ettevõtjate nimesid.

526    Hoechsti ja Nutrinova advokaadid võtsid 23. oktoobril 1998 komisjoniga telefoni teel ühendust, et paluda koosoleku korraldamist.

527    Hoechsti ja Nutrinova advokaadid palusid 29. oktoobril 1998 komisjoniga peetud koosolekul ametlikult, et nende esindatavaid ettevõtjaid koheldaks koostöö raames peamiste tunnistajatena. Nad kirjeldasid selles kontekstis sorbaadikartelli olulisi aspekte, st asjaomaseid kaupu, asjassepuutuvaid ettevõtjaid, konkurentsivastast tegevust ja asjaomast perioodi. Komisjon võttis sellise oluliste asjaolude suulise kirjelduse arvesse koostööna. Kui võrrelda seda kirjeldust hiljem otsuses kajastatud faktidega, siis on näha, et Hoechsti poolt sel kuupäeval esitatud teavet kasutati otsuses piiramatult. Täpsemalt ei esitanud komisjon otsuses kartelli struktuuri kohta mingeid andmeid, mis oleksid põhimõtteliselt erinevad teabest, mille Hoechst esitas 29. oktoobril 1998.

528    Chisso advokaadid tegid 13. novembril 1998 esimest korda suulise kokkuvõtte sorbaadikartelli teemal. Alles sel kuupäeval avaldati Chisso nimi.

529    Seejärel esitas Hoechst komisjonile mitu kirjalikku teadet: 1998. aasta detsembris, 1999. aasta märtsis ja aprillis ning veel korduvalt hiljem. Hoechsti 19. märtsi 1999. aasta panus oli esimene kirjalik panus, mis kinnitas „äriühingu avalduse” vormis kartelli moodustavaid asjaolusid.

530    Chisso tegi esimese äriühingu avalduse alles 20. aprillil 1999. Ükski teine rikkumises osalenud ettevõtja ei võtnud komisjoniga menetluse esimeses staadiumis ühendust.

531    Need faktid tõendavad, et Hoechst esitas esimesena komisjonile „määravaid tõendeid” 1996. aasta koostööteatise tähenduses, kusjuures ta tegi seda suuliselt.

532    Hoechst lisab, et kooskõlas komisjoni praktikaga peetakse ettevõtjat esimesena koostööd teinuks isegi juhul, kui ta esitab kõigepealt suulisi tõendeid, kui need vastavad „määravate tõendite” kriteeriumile ja kui neid hiljem kirjalikult kinnitatakse ja täiendatakse. Suulised tõendid võimaldavad juba komisjonil uurimist alustada ja asjaolusid kontrollida või informatsiooninõudeid saata. Koostöö kirjalikku vormi ei nõua 1996. aasta koostööteatis ega 2002. aasta koostööteatis.

533    Hoechst rõhutab, et komisjonil oli takistav hoiak, kuna esiteks andis ta Chissole lubaduse teda hoiatada, kui teised ettevõtjad temast ette jõuavad, ja teiseks keeldus ta järsult tunnustamast suulisi ütlusi koostööna, muutes niimoodi oma varasemat hoiakut. Hoechst viitab viimatinimetatud küsimuses komisjoni 19. jaanuari 1999. aasta kirjale, milles komisjon leidis, et Hoechst on koostöö lõpetanud; Hoechsti 28. jaanuari 1999. aasta kirjale, milles Hoechst väljendas selles suhtes oma mõistmatust; 5. märtsil 1999 toimunud telefonivestlusele, mille käigus komisjon märkis, et „lõputute” koosolekute aeg on läbi, ning komisjoni 29. märtsi 1999. aasta kirjale, millega ta keeldus Hoechsti suulisi ütlusi vastu võtmast. Selline hoiak rikub õigust õiglasele menetlusele ja hea halduse tava. Hoechst märgib samuti, et pärast seda on komisjon oma praktikas lubanud ettevõtjatel suuliselt koostöötaotlusi esitada ja koostööd teha. Komisjoni hoiak näib ka meelevaldne, kuna Chissol lubati seevastu suulisi ütlusi anda.

534    Igal juhul, isegi kui komisjon peaks vastupidi oma tolleaegsele ja hilisemale praktikale arvesse võtma üksnes kirjalikku teavet, oli Hoechsti 19. märtsi 1999. aasta kirjalik teade esimene kirjalik materjal, mis esitati ettevõtja nimel ja milles kinnitati suuliselt antud teavet.

535    Vestluste protokollide esitamist Chisso poolt 13. novembril 1998 ei saa lugeda esimeseks kirjalikuks koostööks, kuna need dokumendid on arusaamatud ning omandavad tähenduse üksnes asjaolude kokkuvõtte abil, mille Hoechst esitas esimesena 29. oktoobril 1998. Chisso esitatud dokumentide tõendusliku jõu puudumine nähtub ka asjaolust, et komisjon pidas vajalikuks Chisso töötajad 9. detsembril 1998 uuesti ära kuulata. Chisso esitatud protokollid puudutavad üksnes aastatel 1995 ja 1996 toimunud mõningaid koosolekuid. Pikema perioodi kohta, mis kestis 1978–1994, ei esitanud Chisso 13. novembril 1998 ühtegi kirjalikku dokumenti. Pealegi ei kasutata neid „tõendeid” otsuses kartelli tegevuse tõendamisel. Järelikult ei ole need „määravad”.

536    Hoechst rõhutab siinkohal, et komisjoni 9. novembri 1998. aasta asutusesiseses memorandumis, mis tehti teatavaks toimikule juurdepääsu võimaldamisega, on märgitud, et Chisso advokaadid „pakkusid esimesena koostööd ning seejärel avastasid, et hilisemate sündmuste tõttu jõudsid teised ettevõtjad neist ette, esitades vajalikku teavet enne neid”.

537    Hoechst lisab, et komisjon ei saa talle ette heita asjaolu, et kokkulepete kohta esitatud selgitused lahknevad teataval määral otsuses esitatud asjaoludest, ning samal ajal nõustuda sellega, et Chisso esitatud teave, mille eest ta sai kaitse trahvide eest, ei hõlma rikkumise kogu kestust ega kartelli kõiki üksikasju.

b)     Komisjoni argumendid

538    Komisjon rõhutab ennekõike oma 9. novembri 1998. aasta asutusesisese memorandumi kohta, millele Hoechst tugineb, et komisjoni ametnike poolt menetluse varajases staadiumis antud mitteametlik hinnang ei saa komisjoni otsust ette kindlaks määrata.

539    Ülejäänud osas soovib komisjon korrigeerida seda, kuidas Hoechst kirjeldab käesoleva juhtumi asjaolusid ajalises järjestuses.

540    Mis puudutab esiteks 29. septembri 1998. aasta koosolekut – kus käsitleti kahte juhtumit, sealhulgas sorbaatide juhtumit, ja mis toimus 16.30–18.30 –, siis kinnitab komisjon, et advokaadid tegutsesid Chisso nimel, nagu nähtub otsuse põhjendusest 4.

541    Komisjon meenutab siinkohal, et selle koosoleku kohta on kaks asutusesisest memorandumit.

542    Mis puudutab 2. oktoobri 1998. aasta asutusesisest memorandumi sorbhapet käsitleva koosoleku kohta, siis märgib komisjon, et komisjoni konkurentsi peadirektoraadi tolleaegne peadirektori asetäitja kohtus Chisso advokaatidega 16.30–17.30. Komisjon märgib samuti, et asutusesisene memorandum mainib „äriühingut Chisso”. See tõendab, et Chisso advokaadid nimetasid oma klienti nimepidi. Kui nad ei oleks seda teinud, ei oleks memorandumi koostaja selle ettevõtja nime teadnud. Asjaolu, et 2. oktoobri 1998. aasta asutusesisene memorandum viitab „tundmatule ettevõtjale”, ei ole vastuoluline. See näitab üksnes seda, millises küsimuses oli koosolek advokaatidega kokku lepitud. Asjaolu, et selles memorandumis nimetatakse ühte teist ettevõtjat, kes on seotud ühe teise menetlusega, on lihtsalt trükiviga. Ettevõtja, keda silmas peeti, oli tegelikult Chisso.

543    1. oktoobri 1998. aasta asutusesisese memorandumi kohta (mis käsitleb kahte juhtumit, sealhulgas sorbhappe juhtumit) rõhutab komisjon, et kaks ametnikku saabusid koosolekule kell 17.30. Asjaolu, et kõnealuses asutusesiseses memorandumis on märgitud, et sorbaatide valdkonnas tegutseva kartelli kohta teavet anda sooviva ettevõtja nime ei avaldata, on põhjendatav sellega, et Chissot ei nimetatud nende kahe ametniku juuresolekul, kellest üks on asutusesisese memorandumi koostaja.

544    Teiseks on vale väita, et Hoechst kirjeldas 29. oktoobri 1998. aasta koosolekul sorbaadikartelli peamisi aspekte. Hoechst ise täpsustas 27. oktoobri 1998. aasta kirjas, et tegemist oli „esmase aruteluga, mille eesmärk oli muude üksikasjade täpsustamine”. Komisjoni 6. novembri 1998. aasta asutusesisese memorandumi kohaselt teatas Hoechst juba koosoleku alguses, et tal on vaja rohkem aega piisavalt üksikasjalike andmete hankimiseks, selleks et esitada täielikku teavet.

545    Teave, mille Hoechst esitas 29. oktoobri 1998. aasta koosolekul, oli väga üldine, ja asjaolusid kirjeldati ebaselges sõnastuses. Lisaks mainis Hoechst iga poole aasta tagant toimunud koosolekuid, mille käigus ei sõlmitud ühtegi konkreetset kokkulepet. Ta märkis ka, et koosolekud olid mitteametlikud ja sõbralikud (otsuse põhjendus 456).

546    Otsuses sisalduva faktide kokkuvõtte asjakohases osas (põhjendused 79–251) ei viidanud komisjon kordagi Hoechsti 29. oktoobri 1998. aasta avaldustele. Hoechsti märkused kokkulepete kohta erinesid pealegi märkimisväärselt otsuses kirjeldatud asjaoludest.

547    Kolmandaks rõhutab komisjon, et Hoechst ei olnud 19. märtsini 1999 valmis täielikult koostööd tegema. See nähtub selgelt 21. detsembri 1998. aasta ja 28. jaanuari 1999. aasta kirjadest, milles Hoechst teavitas komisjoni, et Ühendriikides pooleliolevate kriminaal‑ ja tsiviilmenetluste tõttu otsustas ta sel hetkel mitte esitada kartelli kohta kogu vajalikku teavet, dokumente ja tõendeid, mis olid talle kättesaadavad. Ometi oli komisjon 19. jaanuari 1999. aasta kirjas täpsustanud, et selline hoiak kujutab endast koostööst keeldumist 1996. aasta koostööteatise tähenduses. Nii käitudes pidi Hoechst arvestama sellega, et talle võidakse trahv määrata.

548    Vastupidi sellele, mida näib väitvat Hoechst, rõhutab komisjon, et suuliste ütluste arvesse võtmata jätmine ei olnud vastuolus tollal järgitud praktikaga. Praktika muutus alles pärast 2002. aasta koostööteatise vastuvõtmist.

549    Menetlust takistavat hoiakut puudutava etteheite kohta rõhutab komisjon, et 29. märtsi 1999. aasta kirjas, millele Hoechst viitab, täpsustas komisjon, et juhul kui Hoechst soovib tugineda 1996. aasta koostööteatisele, peab ta vähemalt esitama teavet, dokumente või muid tõendeid, mis aitavad kartelli olemasolu kinnitada. See sõnastus pärineb 1996. aasta koostööteatise D osa lõike 2 esimesest taandest. 29. märtsi 1999. aasta kiri näitab seega, et kuni selle ajani ei täitnud Hoechst komisjoni ametnike arvates isegi esimeses taandes sisalduvaid tingimusi. Midagi muud ei nähtu ka protokollist, mille Hoechsti advokaadid koostasid juhtumiga tegeleva komisjoni ametnikuga 5. märtsil 1999 peetud telefonivestluse teatavate osade kohta. Tegemist ei ole menetluse takistamisega, vaid olukorra korrektse kajastamisega vastavalt 1996. aasta koostööteatisele.

550    Neljandaks teatab komisjon, et ei ole õige väita, et Chisso esitas 13. novembri 1998. aasta koosolekul vaid mõned üksikud dokumendid. 19. novembri 1998. aasta asutusesiseses memorandumis mainis komisjon mitut dokumenti, mis puudutasid konkurentidevahelist ühendusepidamist aastatel 1995 ja 1996. Need dokumendid olid koosolekute päevakorrad ja isiklikud märkmed. Lisaks esitas Chisso tabelid, mis sisaldasid andmeid kogu kartelli kestuse ajaks kokkulepitud piirhindade kohta. Need kirjalikud tõendid, mille kohta anti ka suulisi selgitusi, olid otsuse vastuvõtmisel komisjoni jaoks määrava tähtsusega (otsuse põhjendus 440), kuna need võimaldasid esimest korda haldusmenetluse jooksul tõendada toimepandud rikkumist, kuigi tõendid ei hõlmanud kogu tuvastatud kestust ega kõiki kartelli üksikasju. Chissole selle koosoleku käigus antud lubadus tema hoiatamise kohta ei võimalda järeldada, et kõnealune ettevõtja ei täitnud tol hetkel veel trahvide eest kaitse saamise tingimusi. Äärmisel juhul võib järeldada, et siis ei olnud veel kindel, et Chisso saab oma tolleaegse koostöö alusel kaitse trahvide eest.

551    Seevastu Hoechst esitas komisjonile teavet, mida võib pidada tegeliku koostöö alguseks, alles 19. märtsil 1999. Siiski ei sisaldanud 19. märtsi 1999. aasta kirjalik teade kartelli koosolekute ja korralduse üksikasjalikku kirjeldust. Hoechst esitas need üksikasjad alles 28. aprillil 1999 vastuseks komisjoni täpsetele küsimustele.

3.     Esimese Astme Kohtu hinnang

552    Tuleb meenutada, et 1996. aasta koostööteatise B osa näeb muude tingimuste hulgas ette, et ettevõtja puhul, kes „esitab esimesena määravaid tõendeid kartelli olemasolu kohta” (1996. aasta koostööteatise B osa punkt b), vähendatakse trahvisummat, mis oleks talle määratud koostöö puudumisel, vähemalt 75%, kusjuures vähendus võib ulatuda trahvi täieliku määramata jätmiseni.

553    Koguni 1996. aasta koostööteatise B osa punkti b sõnastusest nähtub, et „esimene” ettevõtja ei pea olema esitanud kõiki tõendeid kartelli toimimise kõikide üksikasjade kohta, vaid piisab, kui ta esitab määravaid tõendeid. Kõnealune säte ei nõua, et esitatud tõendid oleksid iseenesest „piisavad” vastuväiteteatise koostamiseks või isegi rikkumist tuvastava lõppotsuse vastuvõtmiseks (eespool punktis 118 viidatud 15. juuni 2005. aasta kohtuotsus Tokai Carbon jt vs. komisjon, punkt 362). Kuigi 1996. aasta koostööteatise B osa punktis b nimetatud tõendid ei pea olema tingimata iseenesest piisavad, et tõendada kartelli olemasolu, peavad need siiski olema kartelli olemasolu tõendamisel määravad. Seega ei tohi need olla üksnes komisjoni uurimist suunavad, vaid neile tõenditele peab olema võimalik tugineda kui rikkumist tuvastava otsuse aluseks olevale peamisele tõendusmaterjalile (eespool punktis 120 viidatud kohtuotsus BASF vs. komisjon, punkt 493).

554    Samuti tuleb rõhutada, et määravaid tõendeid 1996. aasta koostööteatise B osa punkti b tähenduses võib esitada ka suuliselt (eespool punktis 120 viidatud kohtuotsus BASF vs. komisjon, punkt 506).

555    Lõpuks on kohane meenutada, et komisjonil on teatav kaalutlusruum, kui ta hindab seda, kas koostöö oli „määrav”, st kas see lihtsustas tema ülesannet rikkumine tuvastada ja lõpetada, ning et üksnes selle kaalutlusruumi ilmset ületamist saab vaidlustada (eespool punktis 118 viidatud 15. juuni 2005. aasta kohtuotsus Tokai Carbon jt vs. komisjon, punkt 362).

556    Eespool esitatud kaalutlusi silmas pidades tuleb uurida, kas käesoleval juhul tegi komisjon ilmse hindamisvea, kui ta leidis, et Chisso oli esimene ettevõtja, kes esitas määravaid tõendeid kartelli olemasolu kohta.

557    Selles suhtes tuleb esiteks meenutada, et otsuse põhjenduses 440 märgib komisjon, et „13. novembril 1998 toimunud koosolekul kirjeldas Chisso suuliselt kartelli tegevust ja esitas kirjalikke tõendeid” ning et komisjon „leiab, et seetõttu oli Chisso esimene ettevõtja, kes esitas määravaid tõendeid käesolevas otsuses tuvastatud kartelli olemasolu kohta”. Sellest järeldub, et komisjon tugines üksnes 13. novembri 1998. aasta koosolekul – mitte hiljem – kartelli tegevuse kohta esitatud suulisele kirjeldusele ja kirjalikele tõenditele, kui ta leidis, et Chisso oli esimene ettevõtja, kes esitas määravaid tõendeid kartelli olemasolu kohta.

558    Teiseks tuleb märkida, et 13. novembri 1998. aasta koosolekul esitas Chisso suuliselt kartelli tegevuse üksikasjaliku kirjelduse. Selle koosoleku protokollist, mille koostas komisjon, nähtub, et Chisso teatas, kes olid kartelliosalised ja kaua kartell kestis, ning andis teada 19 koosoleku kuupäevad ja kohad ning kartelli eesmärgi ja toimimisviisid. Viimase kahe teema kohta täpsustas Chisso, et asjaomased ettevõtjad olid sõlminud kokkuleppeid sorbaadi hinna ja koguste kohta ning et nad olid kartelli kestuse vältel teadlikud, et nende tegevus oli ebaseaduslik. Chisso esitas ka täpsemaid andmeid, mis puudutasid kvootide kindlaksmääramise meetodit ja võimalikke probleeme, koosolekute toimumist, Jaapani tootjate vahel peetud ettevalmistavate koosolekute käiku, koosolekutel osalenud Chisso töötajate ja mõnede teiste asjaomaste ettevõtjate teatavate töötajate nimesid, Hoechsti ja Daiceli vaheliste kontaktide sisu, järelevalve teostamise süsteemi koosolekute tulemuste rakendamise üle ning hindade kindlaksmääramise meetodit.

559    Kolmandaks tuleb rõhutada, et lisaks kartelli tegevuse üksikasjalikule suulisele kirjeldusele esitas Chisso 13. novembri 1998. aasta koosolekul ka dokumentaalseid tõendeid, mis võeti uurimistoimikusse (kokku 156 lk). Täpsemalt esitas Chisso üksikasjalikud märkmed (jaapanikeelsed käsitsi kirjutatud märkmed koos ingliskeelse tõlkega), mis olid tehtud 1995. ja 1996. aasta kevadel ning sügisel toimunud kartelli koosolekutel (ja mis kajastasid sihthindade taset, mille kartelliosalised kindlaks määrasid), nende koosolekute päevakorrad, koosolekutel osalenud isikute visiitkaardid ning andmed aastateks 1992–1995 kokkulepitud müügikvootide mahu kohta.

560    Vastupidi Hoechsti väidetele kasutas komisjon neid dokumente, kuivõrd mitmele leheküljele on viidatud otsuses eelkõige seoses ühiste koosolekute käigu ja konkreetsete tulemustega (vt eelkõige otsuse joonealused märkused nr 82, 140, 141, 144 et 150). Seega olid need dokumendid 1996. aasta koostööteatise tähenduses „kartelli olemasolu” tõendamiseks asjakohased.

561    Samuti vastupidi Hoechsti väidetele olid dokumendid piisavalt selged olenemata sellest, et üks Chisso töötaja, kes osales ühistel koosolekutel, andis 9. detsembril 1998 komisjoni talitustega toimunud koosolekul täpsemaid seletusi. Nagu nähtub selle koosoleku protokollist, mille koostas komisjon, ei puuduta kõnealuste dokumentide kohta esitatud täpsustused nende üldist mõistmist, vaid mõningaid lühendite kasutamisega seotud asjaolusid.

562    Neljandaks tuleb märkida, et Hoechst kohtus komisjoni talitustega 29. oktoobril 1998, st enne Chissot, et kirjeldada suuliselt kõnealuseid koosolekuid. Täpsemalt mainis Hoechst, kes koosolekutel osalesid, kaua koosolekud ligikaudu kestsid (70ndate aastate lõpust/80ndate aastate algusest kuni aastateni 1995/1996), kui tihti koosolekud toimusid ja mis oli nende eesmärk.

563    Siiski tuleb rõhutada, et komisjoni talitustega toimunud kohtumisel ei esitanud Hoechst ühtegi kirjalikku dokumenti, mis oleks tema avaldusi kinnitanud. Komisjoni koostatud protokolli kohaselt, mida Hoechst ei ole vaidlustanud, mainis Hoechsti esindaja selles suhtes, et „Nutrinoval oli suuri raskusi nende koosolekutega seotud kõikide asjakohaste andmete ülesleidmisel”.

564    Samas protokollis on lisaks märgitud, et „[k]oosolekute eesmärk ei olnud klientide jagamine ega hindade kindlaksmääramine nende terminite ranges tähenduses” ja et „[j]ärelevalvesüsteem puudus” ning et Hoechsti advokaat „väitis kategooriliselt, et koosolekutel sõlmitud kokkulepete tase oli mõõdukas ja ebatüüpiline kartelli puhul, mis puudutab hindade kindlaksmääramist või klientide jagamist”.

565    Samamoodi on täpsustatud 29. oktoobri 1998. aasta koosoleku protokollis, mille koostas Hoechst, et „Hoechsti/Nutrinova ja jaapanlaste vahelised vaidlused ei puudutanud klientide jagamist, hankekartelle ega hindade kindlaksmääramist nende terminite ranges tähenduses”.

566    Hoechst ei täpsustanud 29. oktoobri 1998. aasta koosolekul kordagi, et ühiste koosolekute eesmärk oli anda asjaomastele ettevõtjatele koguselisi müügikvoote Euroopas ja et sisse oli seatud koosolekute tulemuste rakendamise üle järelevalve teostamise süsteem, nagu otsuse resolutiivosa artiklis 1 vastuväiteteatise alusel ometi tuvastati, ilma et Hoechst oleks nendele faktidele vastu vaielnud. Müügikvootide kohta mainis Hoechst eespool viidatud protokollis märke „kasvumäär” all üksnes, et „konkurendid vaidlevad selle üle, kuidas nad näevad ette turu kasvu ja kes on võimeline suurenenud nõudlust rahuldama”.

567    Lõpuks täpsustas Hoechst 29. oktoobri 1998. aasta koosoleku protokollis, et „[k]oosolekuid ei korraldatud süstemaatiliselt ja nende päevakorrad olid väga sarnased”.

568    Kõigist neist asjaoludest tuleneb, et esiteks esitas Chisso 13. novembri 1998. aasta koosolekul üksikasjaliku kirjelduse kartelli tegevuse ja toimimise kohta. Teiseks toetasid Chisso esitatud kirjeldust dokumentaalsed tõendid, mis olid kartelli olemasolu tõendamiseks asjakohased. Kolmandaks nähtub 29. oktoobri 1998. aasta koosolekust, et Hoechst küll andis ülevaate asjaomastest koosolekutest, kuid esiteks ei olnud see ülevaade sama üksikasjalik kui Chisso oma ja teiseks ei kajastanud see õigesti kartelli eesmärki ja toimimist ning lõpuks ei toetanud seda ka ükski dokumentaalne tõend.

569    Eelnevat silmas pidades tuleb järeldada, et komisjon ei teinud ilmset hindamisviga, kui ta leidis, et Chisso oli esimene ettevõtja, kes esitas määravaid tõendeid kartelli olemasolu kohta.

570    Mitte ükski Hoechsti argumentidest ei lükka seda järeldust ümber.

571    Mis puudutab asjaolu, et komisjon andis Chissole 13. novembri 1998. aasta koosolekul lubaduse teda hoiatada, kui teised ettevõtjad temast ette jõuavad, siis – nagu juba esimese väite analüüsimisel märgiti – ei saa see mõjutada fakti, et Chisso oli selle koosoleku ajal esimene ettevõtja, kes esitas määravaid tõendeid kartelli olemasolu kohta.

572    Mis puudutab asjaolu, et komisjon keeldus järsult tunnustamast koostööna Hoechsti suulisi ütlusi, täpsemalt teavet, mille Hoechst esitas 29. oktoobri 1998. aasta koosolekul, siis tuleb märkida, et otsuse põhjenduses 5 märgib komisjon sõnaselgelt, et 29. oktoobril 1998 Hoechsti ja Nutrinova advokaatide ning komisjoni talituste vahel peetud koosolekul kirjeldati suuliselt asjaomast turgu, tootjaid, turuosasid, menetlust Ühendriikides ja kartelli tegevust. Otsuses ei ole kuskil täpsustatud, et Hoechsti poolt 29. oktoobri 1998. aasta koosolekul antud suulisi ütlusi ei võetud arvesse. Asjaolu, et komisjon võis menetluse teatavas staadiumis leida, et Hoechsti koostöö ei vasta 1996. aasta koostööteatise nõuetele, ei muuda järeldust, mille kohaselt võeti Hoechsti poolt 29. oktoobri 1998. aasta koosolekul antud suulisi ütlusi otsuses lõpuks arvesse.

573    Igal juhul tuleb märkida, et Hoechst viitab esitatud menetlusdokumentides komisjoni 19. jaanuari 1999. aasta kirjale, milles on täpsustatud järgmist:

„Komisjoni talitused võivad üksnes teadmiseks võtta teie seisukoha muutumise ja asjaolu, et Nutrinova ei kavatse enam koostööteatise kohaselt koostööd teha […] Teavet sorbaatide kohta, mille Nutrinova siiani on esitanud, ei saa käsitada esitatuna kõnealuse teatise raames.”

574    Selle kohta tuleb märkida, et 29. oktoobril 1998 komisjoni talitustega peetud koosolekul avaldas Hoechst lootust, et ta on võimeline esitama kirjalikke tõendeid 1998. aasta lõpuks. Kuid 21. detsembri 1998. aasta kirjas, millele komisjon vastas just 19. jaanuari 1999. aasta kirjaga, märkis Hoechst lisaks sellele, et koostöö suuliste ütluste vormis ei ole võimalik, järgmist:

„Kahjuks ei saa me pidada oma lubadust esitada teile faktidest täielik ülevaade […] aasta lõpuks. Kuna Ühendriikides on menetlus jätkuvalt pooleli, teatas meie nõustaja Ühendriikides, et asjaolude täielik avaldamine komisjonile, nagu me oktoobris toimunud vestluste käigus algselt kavandasime, ohustaks tõsiselt Nutrinova (ning mõnede tema liikmete) huve Ühendriikides.”

575    Sellest nähtub, et Hoechst teatas selgelt, et menetluse selles staadiumis on tal võimatu komisjoniga edasist koostööd teha, olgu siis kirjalikus või suuliste ütluste vormis. Neil asjaoludel ei saa komisjonile ette heita, et ta võis menetluse selles staadiumis leida, et Hoechst ei tee täielikult koostööd ning et sellises olukorras võib varasemat koostööd pidada 1996. aasta koostööteatise seisukohast ebapiisavaks.

576    Hoechst kordas oma seisukohta seejärel 28. jaanuari 1999. aasta kirjas, milles ta täpsustas:

„Kuigi Nutrinova soovib jätkuvalt komisjoniga täielikku ja kohest koostööd teha, ei saa ta seda hetkel teha, ilma et ta tekitaks seeläbi Ühendriikide õiguse alusel endale ja oma praegustele ja/või endistele töötajatele tõsist ja talumatut ohtu.”

577    Asjaolu, et komisjon täpsustas 5. märtsi 1999. aasta telefonivestluses või 29. märtsi 1999. aasta kirjas, et uued suulised ütlused ei oleks piisavad, tulenes sellest, et Hoechsti koostöö osas valitses menetluse selles staadiumis ebakindlus, ning Hoechsti tähelepanu taheti juhtida sellele, et 1996. aasta koostööteatisele tuginemiseks peab ta esitama kartelli olemasolu kohta rohkem tõendeid.

578    Nendest kaalutlustest nähtub, et lõpuks käsitles komisjon otsuses Hoechsti suulisi ütlusi koostööna ning et igal juhul tulenes komisjoni seisukoht haldusmenetluses Hoechsti tegeliku koostöö ebakindlusest menetluse alguses, kuna Hoechst oli lisaks alguses täpsustanud, et ta ei näe ette, et tema töötajad võiksid komisjonile ütlusi anda.

579    Kõigil neil põhjustel tuleb kaheksanda väite raames esitatud argumendid tagasi lükata.

580    Neil asjaoludel ei ole vaja Hoechsti üheksandat väidet läbi vaadata, sest kuna ta ei olnud esimene ettevõtja, kes esitas määravaid tõendeid kartelli olemasolu kohta, ei saanud Hoechst loota trahvi vähendamist suuremas ulatuses kui see, mille võrra tema trahvi vähendati 1996. aasta koostööteatise D osa alusel, st 50% trahvisummast, mis talle oleks määratud koostöö puudumisel.

581    Siiski tuleb märkida, et teatavad menetlusnormide rikkumised võivad mõnikord õigustada trahvi vähendamist, isegi kui need ei saa kaasa tuua vaidlustatud otsuse tühistamist (vt selle kohta eespool punktis 211 viidatud kohtuotsus Baustahlgewebe vs. komisjon, punktid 26–48, ja eespool punktis 216 viidatud kohtuotsus Nederlandse Federatieve Vereniging voor de Groothandel op Elektrotechnisch Gebied ja Technische Unie vs. komisjon, punktid 436–438).

582    Käesolevas asjas tuleb arvesse võtta 1996. aasta koostööteatise kohaldamisel toimepandud hea halduse tava ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist, mis tuvastati eespool punktis 137 ja millele Hoechst viitas ka kaheksanda ja üheksanda väite raames. Pidades silmas seda, kui tähtis on kõnealuste põhimõtete komisjonipoolne järgimine haldusmenetluses, ja teostades oma täielikku pädevust, otsustab Esimese Astme Kohus vähendada Hoechstile määratud trahvi 10% võrra.

583    Muutmise konkreetsed tagajärjed määratakse kindlaks edaspidi.

H –  Üheteistkümnes väide non bis in idem põhimõtte rikkumise kohta

1.     Otsuse kokkuvõte

584    Komisjon täpsustab otsuse põhjendustes 314–316 sisuliselt, et asjaolu, et Ühendriigid (või mis tahes kolmas riik) teostavad kartelli suhtes oma pädevust, ei tohiks mingil viisil piirata ega välistada komisjoni pädevust, mis tuleneb ühenduse konkurentsiõigusest. Pealegi ei kavatse komisjon karistada asjaomaseid ettevõtjaid samade tegude eest kui Ühendriikide ja Kanada ametivõimud. Samuti ei taotle ühelt poolt komisjoni ja teiselt poolt Ühendriikide ja Kanada ametivõimude läbiviidud menetlused ja määratud karistused ilmselgelt samu eesmärke.

2.     Poolte argumendid

a)     Hoechsti argumendid

585    Hoechst leiab, et komisjon rikkus non bis in idem põhimõtet, kui ta leidis otsuse põhjenduses 315, et sama juhtumi eest Ühendriikides määratud kriminaalkaristust ei tule maha arvata. Komisjon väljendas arvamust, et non bis in idem põhimõtet ei saa mingil juhul kohaldada ühenduse ja Ühendriikide kartelliõiguse vahelise suhte puhul. Hoechsti sõnul ei ole aga seni üheski kohtuotsuses täpsustatud, et non bis in idem põhimõtet ei või kunagi sellises olukorras kohaldada.

586    Täpsemalt järeldab Hoechst Euroopa Kohtu 14. detsembri 1972. aasta otsuse kohtuasjas 7/72: Boehringer Mannheim vs. komisjon (EKL 1972, lk 1281) põhjendustest, et non bis in idem põhimõte on kohaldatav ühenduse ja Ühendriikide kartelliõiguse vahelise suhte puhul. Euroopa Kohtu otsuse kokkuvõtte teises lauses on täpsustatud, et „kolmanda riigi ametivõimude määratud karistuse võimalik arvessevõtmine komisjoni poolt eeldab, et komisjoni ning kõnealuse kolmanda riigi ametivõimude poolt ettevõtjale süüks arvatavad asjaolud on samad”.

587    Käesolevas asjas ei vaidle komisjon vastu sellele, et Hoechstile Ühendriikides määratud karistused puudutavad faktilist olukorda, mis on otsuse aluseks oleva olukorraga identne. Komisjon vaikib otsuses ühiste koosolekute aspektidest ja kokkulepetest, mis puudutavad väljaspool Euroopat asuvaid turge. Otsuse põhjendustes 4, 65–72, 81, 90, 92, 100, 107, 120, 121, 138, 217, 232, 246, 349, 352, 397 ja 450 esitab komisjon siiski selgeid tõendeid selle kohta, et tegemist on ühe rikkumisega.

588    Kui komisjon peaks vastu vaidlema sellele, et käesoleval juhul on tegemist idem’iga, esitab Hoechst tõendina 3. mail 1999 Ühendriikide justiitsministeeriumiga sõlmitud kokkuleppe ja taotleb, et tunnistajatena kutsutaks kohtusse Ühendriikides asjaga tegelev prokurör ja üks teine isik, keda võidakse kutsuda Hoechsti vahendusel.

589    Igal juhul leiab Hoechst, et Ühendriikides määratud karistus tuleb õigluse huvides maha arvata, rakendades „loomuõiguse” (natural justice) põhimõtet, mis on kohaldatav alates kohtuotsusest Walt Wilhelm (Euroopa Kohtu 13. veebruari 1969. aasta otsus kohtuasjas 14/68: Walt Wilhelm jt, EKL 1969, lk 1).

b)     Komisjoni argumendid

590    Kõigepealt rõhutab komisjon, et Hoechst ei näi enam soovivat Kanadas määratud karistuse arvessevõtmist, vaid taotleb üksnes Ühendriikides määratud karistuse arvessevõtmist.

591    Viidates muu hulgas eespool punktis 145 viidatud kohtuotsusele Aalborg Portland jt vs. komisjon (punkt 338), märgib komisjon järgmiseks, et non bis in idem põhimõtte kohaldamise suhtes kehtib kolmekordne tingimus, mis eeldab samu asjaolusid, sama õigusrikkujat ja sama kaitstavat õigushüve. See põhimõte keelab karistada ühte ja sama isikut rohkem kui ühe korra sama õigusvastase teo eest sama õigushüve kaitsmiseks.

592    Käesoleval juhul ei ole asjaolud ega kaitstav õigushüve samad.

593    Asjaolude kohta märgib komisjon, et 3. mail 1999 Ühendriikide justiitsministeeriumiga sõlmitud kokkuleppe punkti 4 alapunktis d on sõnaselgelt tõdetud, et Hoechst või tema tütarettevõtjad ja teised kartelliosalised müüsid kartelli esemeks olnud sorbaate Põhja-Californias. Sellest järeldub, et tegu, mille eest kohtulikus kokkuleppes (Plea Agreement) karistus määrati, ei ole kokkumängu puudutav kokkulepe ise, vaid selle täitmine Ühendriikides. Komisjon meenutab siinkohal, et territoriaalsuse põhimõte kehtib nii Ühendriikide kui ka Euroopa kartelliõiguses. Hoechsti ja Ühendriikide vahel sõlmitud kohtulikust kokkuleppest ei nähtu, et see hõlmaks ka kokkumängu puudutava kokkuleppe täitmise meetmeid ja tagajärgi väljaspool Ühendriike, täpsemalt EMP‑s. Järelikult on otsuse põhjenduses 315 tehtud järeldus õige. Ka eespool punktis 586 viidatud kohtuotsuses Boehringer Mannheim vs. komisjon leiti, et non bis in idem põhimõtte rikkumist ei ole toimunud, kui sellises olukorras ei ole asjaolud identsed.

594    Kaitstava õigushüve osas rõhutab komisjon otsuse põhjendusele 316 ja Esimese Astme Kohtu 9. juuli 2003. aasta otsusele kohtuasjas T‑224/00: Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon (EKL 2003, lk II‑2597, punkt 90) viidates, et ühelt poolt ühenduse ja teiselt poolt Ühendriikide ametivõimude menetlustel ja karistustel ei ole sama eesmärk. Kui esimesel juhul on tegemist kahjustamata konkurentsi säilitamisega Euroopa Liidus või EMP‑s, siis teisel juhul puudutab taotletav kaitse Ühendriikide turgu.

595    Komisjon rõhutab ka, et eespool punktis 165 viidatud 29. aprilli 2004. aasta kohtuotsuses Tokai Carbon jt vs. komisjon (punktid 130–148) teatas Esimese Astme Kohus sõnaselgelt, et komisjonil on õigus määrata trahv määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 ettenähtud piirides, ilma et ta peaks nende piiride kindlakstegemisel arvesse võtma Ühendriikide vastavaid karistusi. Need järeldused on kohaldatavad ka käesolevas asjas.

596    Komisjon lisab ammendatavuse huvides, et ükski õigluse kaalutlus ei räägi Ühendriikide karistuse mahaarvamise kasuks. Niisugust olukorda nagu see, mis pani Euroopa Kohut liikmesriikide siseturgude ja ühisturu tihedat vastastikust sõltuvust silmas pidades eespool punktis 589 viidatud kohtuotsuses Walt Wilhelm jt (punkt 11) ühenduse õiguses arvesse võtma esimesi ST artikli 90 lõike 2 alusel määratud karistusi, ei esine Euroopa Liidu ja Ühendriikide vaheliste suhete puhul (komisjon viitab siinkohal eespool punktis 594 viidatud kohtuotsusele Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon, punkt 99).

3.     Esimese Astme Kohtu hinnang

597    Kõigepealt tuleb märkida, et käesolev väide on esitatud üksnes asjaolu suhtes, et Ühendriikides määratud trahvi ei arvatud maha ühenduse tasemel määratud trahvist. Sellest tuleb järeldada, et käesolev väide ei puuduta Kanadas määratud trahvi.

598    Non bis in idem põhimõte, mis on sätestatud ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli nr 7 artiklis 4, kujutab endast ühenduse õiguse üldpõhimõtet, mille järgimise tagab kohus (Euroopa Kohtu 29. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑308/04 P: SGL Carbon vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑5977, punkt 26).

599    Olemata veel kaugeltki lahendanud küsimuse, kas komisjon on kohustatud võtma arvesse kolmanda riigi ametivõimude määratud karistust, kui komisjoni ning kõnealuste ametivõimude poolt ettevõtjale süüks arvatavad asjaolud on samad, on Euroopa Kohus seadnud komisjoni ja kolmanda riigi ametivõimude poolt ettevõtjale süüks arvatavate tegude samasuse eespool nimetatud uurimise eeltingimuseks (vt selle kohta Euroopa Kohtu 18. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑397/03 P: Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑4429, punktid 48 ja 49, ning eespool punktis 598 viidatud kohtuotsus SGL Carbon vs. komisjon, punkt 27).

600    Täpsemalt tuletas Euroopa Kohus meelde, et non bis in idem põhimõtte kohaldamise suhtes kehtib kolmekordne tingimus, mis eeldab samu asjaolusid, sama õigusrikkujat ja sama kaitstavat õigushüve. See põhimõte keelab karistada ühte ja sama isikut rohkem kui ühe korra sama õigusvastase teo eest sama õigushüve kaitsmiseks (eespool punktis 145 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 338).

601    Selles suhtes tuleb rõhutada, et non bis in idem põhimõte ei ole kohaldatav olukordades, kus on tegemist kolmandate riikide õiguskordade ja konkurentsivaldkonna ametiasutuste sekkumisega oma pädevuse raames (vt selle kohta eespool punktis 598 viidatud kohtuotsus SGL Carbon vs. komisjon, punkt 32).

602    Isegi kui otsuse mõnes põhjenduses, millele Hoechst tähelepanu juhib, märgib komisjon, et juhtumi asjaolud põhinevad samal kokkulepete kogumil ning et sorbaaditurgu võis hinnata maailma tasemel, tuleb esiteks rõhutada, et ühenduse kartelliõiguse kohaldamine eeldab sellise kokkuleppe, otsuse või kooskõlastatud tegevuse olemasolu, „mis võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust” või EMP lepingu „lepinguosaliste vahelist kaubandust” ning „takistada, piirata või kahjustada konkurentsi ühisturu piires” või EMP lepinguga hõlmatud „territooriumil” (EÜ artikli 81 lõige 1 ja EMP lepingu artikli 53 lõige 1). Komisjoni tegevuse eesmärk on seega tagada ühisturul vaba konkurents, mis on EÜ artikli 3 lõike 1 punkti g kohaselt ühenduse aluseesmärk (vt selle kohta eespool punktis 598 viidatud kohtuotsus SGL Carbon vs. komisjon, punkt 31). Komisjon järeldab, et käsitletava konkurentsivastase tegevuse eesmärgiks ja tagajärjeks oli konkurentsi piiramine ühenduses ja EMP‑s (otsuse põhjendused 280–288) ning et sorbaaditootjate vahel väldanud kokkulepe mõjutas märkimisväärselt liikmesriikidevahelist ja EMP lepingu osalisriikide vahelist kaubandust (otsuse põhjendused 289–294). Sel alusel leiab komisjon otsuse resolutiivosa artiklis 1, et asjaomased ettevõtjad rikkusid EÜ artikli 81 lõiget 1 ja alates 1. jaanuarist 1994 EMP lepingu artikli 53 lõiget 1.

603    Teiseks tuleb märkida, et kuigi 3. mail 1999 Hoechsti ja Ühendriikide justiitsministeeriumi sõlmitud kokkuleppest nähtub, et süüks arvatud asjaolud puudutasid „Ühendriikides ja mujal” müüdud sorbaatide kartelli, on nimetatud kokkuleppes esiteks ka täpsustatud, et Hoechst või tema tütarettevõtjad müüsid sorbaate Põhja-Californias asuvatele tarbijatele, ja teiseks ei ole mingil moel tõendatud, et Ühendriikides läbiviidud menetlus puudutas kartelli muid tegevusi või tagajärgi kui need, mis leidsid aset Ühendriikides, ja konkreetsemalt neid, mis tuvastati EMP‑s, mis oleks pealegi ilmselgelt sekkunud komisjoni territoriaalsesse pädevusalasse (vt selle kohta eespool punktis 594 viidatud 9. juuli 2003. aasta kohtuotsus Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon, punkt 103, ja eespool punktis 165 viidatud 29. aprilli 2004. aasta kohtuotsus Tokai Carbon jt vs. komisjon, punkt 143).

604    Seega erinevad Ühendriikide ja ühenduse konkurentsi valdkonnaga tegelevate ametivõimude otsused käesoleval juhul kaitstava õigushüve poolest.

605    Neil asjaoludel ei ole alust kohaldada non bis in idem põhimõtet. Samadel põhjustel tuleb tagasi lükata ka õigluse kaalutlused, mis Hoechsti sõnul õigustavad Ühendriikides määratud trahvi arvessevõtmist trahvi määramisel komisjoni poolt. Kuna Esimese Astme Kohus leiab, et ta on saanud toimiku materjalidest piisavalt teavet, ei ole ka põhjust rahuldada Hoechsti taotlust tunnistajaid kohtusse kutsuda.

606    Kõigil neil põhjustel tuleb üheteistkümnes väide tagasi lükata.

IV –  Hoechstile määratava trahvi lõplik suurus

607    Nagu nähtub eespool punktidest 420–439, tuleb otsust muuta osas, milles see võtab Hoechsti puhul raskendava asjaoluna arvesse eestvedaja rolli.

608    Lähtudes käesoleva kohtuotsuse punktist 582, tuleb selleks, et võtta arvesse 1996. aasta koostööteatise kohaldamisel toimepandud hea halduse tava ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist, mida käsitleti eespool punktis 137, Hoechstile määratud trahvi 10% võrra vähendada.

609    Ülejäänud osas jäetakse otsuses sisalduvad komisjoni kaalutlused ja komisjoni kohaldatud arvutusmeetod muutmata.

610    Hagejale määratava trahvi lõplik suurus tuleb seega välja arvutada järgmiselt: trahvi lähtesummale (20 miljonit eurot) lisatakse 100% lähtuvalt Hoechsti suurusest ja koguressurssidest 1995. ja 2002. aastal ning selle tulemuseks saadakse 40 miljonit eurot. Rikkumise kestuse arvessevõtmiseks suurendatakse summat 175% võrra. Trahvi põhisumma on seega 110 miljonit eurot. Trahvi põhisummat suurendatakse 50% võrra Hoechsti varasema karistatuse tõttu, mille tulemusena saadakse kogusummaks 165 miljonit eurot. Kogusummat vähendatakse lõpuks 1996. aasta koostööteatise alusel 50%, st 82,5 miljoni euro võrra, ning seejärel 10%, et võtta arvesse 1996. aasta koostööteatise kohaldamisel toimepandud hea halduse tava ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist, mida käsitleti eespool punktis 137, mille tulemusena saadakse trahvi lõplikuks suuruseks 74,25 miljonit eurot.

 Kohtukulud

611    Vastavalt kodukorra artikli 87 lõikele 3 võib Esimese Astme Kohus juhul, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, otsustada kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Käesoleval juhul on alust jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (viies koda)

otsustab:

1.      Kinnitada Hoechst GmbH‑le määratud trahvi suuruseks 74,25 miljonit eurot.

2.      Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

3.      Jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda.

Vilaras Dehousse Šváby

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 18. juunil 2008 Luxembourgis.

Kohtusekretär       Koja esimees

E. Coulon          M. Vilaras

Sisukord

Vaidluse aluseks olevad asjaolud

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

I –  Väited, millega taotletakse otsuse täielikku tühistamist Hoechsti puudutavas osas

A –  Esimene väide süütust tõendavatele dokumentidele juurdepääsu andmisest keeldumise kohta

1.  Haldusmenetluse ja otsuse kokkuvõte

2.  Poolte argumendid

a)  Hoechsti argumendid

Keeldumine komisjoni ja Chisso vahelist suhtlemist puudutavate dokumentidega tutvumise võimaldamisest

Keeldumine Chisso 17. detsembri 2002. aasta kirja ja selle lisadega tutvumise võimaldamisest

Uute uurimiste läbiviimise taotlus

b)  Komisjoni argumendid

Keeldumine teatavate dokumentidega tutvumise võimaldamisest

Uute uurimiste läbiviimise taotlus

3.  Esimese Astme Kohtu hinnang

a)  Hea halduse tava ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine

b)  Toimikuga tutvumise õiguse rikkumine

Chisso 17. detsembri 2002. aasta kiri ja selle lisad

Asutusesisesed dokumendid, mis puudutavad komisjoni ja Chisso vahel 1998. aasta septembrist 1999. aasta aprillini toimunud telefonikõnesid

B –  Neljas väide ärakuulamise eest vastutava ametniku lõpparuande ebatäielikkuse kohta

1.  Poolte argumendid

a)  Hoechsti argumendid

b)  Komisjoni argumendid

2.  Esimese Astme Kohtu hinnang

II –  Kolmeteistkümnes väide, millega taotletakse otsuse artikli 2 tühistamist Hoechsti puudutavas osas

A –  Poolte argumendid

1.  Hoechsti argumendid

2.  Komisjoni argumendid

B –  Esimese Astme Kohtu hinnang

III –  Väited, millega taotletakse Hoechsti trahvi vähendamist

A –  Kaheteistkümnes väide menetluse ülemäärase kestuse kohta

1.  Haldusmenetluse kokkuvõte

2.  Poolte argumendid

a)  Hoechsti argumendid

b)  Komisjoni argumendid

3.  Esimese Astme Kohtu hinnang

B –  Kolmas väide, mille kohaselt otsuse teatavad põhjendused on kustutatud põhjendamatult

1.  Otsuse kokkuvõte

2.  Poolte argumendid

a)  Hoechsti argumendid

b)  Komisjoni argumendid

3.  Esimese Astme Kohtu hinnang

C –  Viies väide õigusnormi rikkumise kohta trahvi põhisumma kindlaksmääramisel

1.  Otsuse kokkuvõte

2.  Poolte argumendid

a)  Hoechsti argumendid

Rikkumise laad

–  Rikkumise mõju

–  Kõrgema astme juhtide osalemine konkurentsivastastes kokkulepetes

–  Ettevõtjate jagamine kategooriatesse

–  Suurendustegur, mis võtab arvesse Hoechsti suurust ja koguressursse

Rikkumise kestus

b)  Komisjoni argumendid

Rikkumise mõju

Kõrgema astme juhtide osalemine konkurentsivastastes kokkulepetes

Ettevõtjate jagamine kategooriatesse

Suurendustegur, mis võtab arvesse Hoechsti suurust ja koguressursse

Rikkumise kestus

3.  Esimese Astme Kohtu hinnang

a)  Rikkumise raskusaste

Kartelli mõju EMP sorbaaditurule

Hoechsti kõrgema astme juhtide osalemine kartellis

Asjaomaste ettevõtjate jagamine kategooriatesse

Suurendustegur, mis võtab arvesse Hoechsti suurust ja koguressursse

b)  Rikkumise kestus

D –  Teine ja kuues väide, mis puudutavad etteheidet eestvedaja rolli kohta, mida võeti otsuses arvesse raskendava asjaoluna

1.  Otsuse kokkuvõte

2.  Poolte argumendid

a)  Hoechsti argumendid

b)  Komisjoni argumendid

3.  Esimese Astme Kohtu hinnang

E –  Seitsmes väide, mille kohaselt trahvi suurendamine varasema karistatuse tõttu on põhjendamatu

1.  Otsuse kokkuvõte

2.  Poolte argumendid

a)  Hoechsti argumendid

b)  Komisjoni argumendid

3.  Esimese Astme Kohtu hinnang

F –  Kümnes väide, mille kohaselt tuleks 2002. aasta koostööteatist kohaldada analoogia alusel vastavalt „soodsaima sätte kohaldamise põhimõttele”

1.  Otsuse kokkuvõte

2.  Poolte argumendid

a)  Hoechsti argumendid

b)  Komisjoni argumendid

3.  Esimese Astme Kohtu hinnang

G –  Kaheksas ja üheksas väide koostööteatise kohaldamise kohta

1.  Otsuse kokkuvõte

2.  Poolte argumendid

a)  Hoechsti argumendid

b)  Komisjoni argumendid

3.  Esimese Astme Kohtu hinnang

H –  Üheteistkümnes väide non bis in idem põhimõtte rikkumise kohta

1.  Otsuse kokkuvõte

2.  Poolte argumendid

a)  Hoechsti argumendid

b)  Komisjoni argumendid

3.  Esimese Astme Kohtu hinnang

IV –  Hoechstile määratava trahvi lõplik suurus

Kohtukulud

* Kohtumenetluse keel: saksa.