Kohtuasi C‑417/18
AW jt
versus
Lietuvos valstybė, keda esindavad Lietuvos Respublikos ryšių reguliavimo tarnyba, Bendrasis pagalbos centras ja Lietuvos Respublikos vidaus reikalų ministerija
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Vilniaus apygardos administracinis teismas)
Euroopa Kohtu (neljas koda) 5. septembri 2019. aasta otsus
Eelotsusetaotlus – Direktiiv 2002/22/EÜ – Universaalteenus ning kasutajate õigused elektroonilise side võrkude ja teenuste puhul – Artikli 26 lõige 5 – Euroopa ühtne hädaabinumber – Teabe avaldamine helistaja asukoha kohta
1. Õigusaktide ühtlustamine – Telekommunikatsioonisektor – Universaalteenus ja kasutajate õigused – Direktiiv 2002/22 – Asjaomaste ettevõtjate kohustus anda numbrile 112 tehtud hädaabikõnesid käsitlevale asutusele tasuta teave helistaja asukoha kohta – Ulatus – Ilma SIM-kaardita mobiiltelefonilt tehtud kõne – Hõlmamine
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/22, artikli 26 lõige 5)
(vt punktid 22–24 ja resolutsiooni punkt 1)
2. Õigusaktide ühtlustamine – Telekommunikatsioonisektor – Universaalteenus ja kasutajate õigused – Direktiiv 2002/22 – Euroopa ühtsele hädaabinumbrile 112 helistaja asukoha kohta pakutava teabe täpsuse ja usaldusväärsuse kriteeriumide kehtestamine – Liikmesriikide kaalutlusõigus – Piirid – Kohustus tagada asukoha piisavalt usaldusväärne ja täpne kindlakstegemine, et hädaabiteenistustel oleks võimalik abi anda – Liikmesriigi kohtu hinnang
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/22, artikli 26 lõige 5)
(vt punktid 29–34 ja resolutsiooni punkt 2)
3. Euroopa Liidu õigus – Isikutele antud õigused – Liikmesriigipoolne rikkumine – Kohustus hüvitada isikutele tekitatud kahju – Tingimused – Liikmesriigi õigus, mille kohaselt piisab riigi vastutuse tekkimiseks kaudse põhjusliku seose olemasolust riigisisese õiguse rikkumise ja tekkinud kahju vahel – Samasuguse kaudse põhjusliku seose piisavus riigi vastutuse tekkimiseks liikmesriigile omistatava liidu õiguse rikkumise ja isikutele tekkinud kahju vahel
(vt punktid 38–41 ja resolutsiooni punkt 3)
Kokkuvõte
Elektroonilise side ettevõtjad peavad edastama numbrile 112 tehtud hädaabikõnesid käsitlevale asutusele tasuta teabe, mille abil saab kindlaks teha helistaja asukoha
Kohtuotsuses AW jt (kõned hädaabinumbrile 112) (C‑417/18), mis kuulutati 5. septembril 2019, otsustas Euroopa Kohus, et liikmesriikidel on kohustus tagada, et elektroonilise side ettevõtjad avaldavad numbrile 112 tehtud hädaabikõnesid käsitlevale asutusele tasuta teabe helistaja asukoha kohta, kui see on tehniliselt teostatav, ja seda ka siis, kui kõne on tehtud ilma SIM-kaardita mobiiltelefonilt. Lisaks peab see teave olema piisavalt usaldusväärne ja täpne, et hädaabiteenistustel oleks võimalik abi anda. Lõpuks täpsustas Euroopa Kohus veel tingimusi, mille täitumisel võib tekkida riigi vastutus liidu õiguse rikkumise eest.
Panevėžyse (Leedu) eeslinnas rööviti 17-aastane tütarlaps, kes seejärel vägistati ja põletati elusalt auto pagasiruumis. Pagasiruumi suletuna õnnestus tal helistada abi saamiseks mobiiltelefoniga kümmekond korda Leedu hädaabikõnede vastuvõtukeskusesse Euroopa ühtsel hädaabinumbril 112. Hädaabikõnede vastuvõtukeskuse seadmed ei näidanud aga kasutatud mobiiltelefoni numbrit, mistõttu ei õnnestunud keskuse töötajatel tema asukohta kindlaks teha. Võimalik ei olnud tuvastada, kas kannatanu kasutatud telefonis oli SIM-kaart ega ka seda, miks hädaabikõnede vastuvõtukeskus tema numbrit ei näinud.
Kannatanu lähisugulased esitasid kaebuse, milles palusid kohustada Leedu riiki hüvitama nende mittevaralise kahju. Nad leiavad, et Leedu Vabariik ei ole taganud, et praktikas rakendatakse nõuetekohaselt direktiivi 2002/22(1) artikli 26 lõiget 5, mis paneb liikmesriikidele kohustuse tagada, et asjaomased ettevõtjad avaldavad tasuta teabe helistaja asukoha kohta hädaabikõnesid käsitlevale asutusele niipea, kui kõne jõuab sellesse asutusse.
Kohtuasja arutav Vilniuse halduskohus (Leedu) küsis Euroopa Kohtult eelotsusetaotluses, kui kaugele ulatub kohustus edastada teavet numbrile 112 helistaja asukoha kohta.
Kõigepealt täpsustas Euroopa Kohus, et direktiivi 2002/22 artikli 26 lõikes 5 ette nähtud kohustus kehtib liikmesriikide suhtes tehnilise teostatavuse korral, ja seda ka siis, kui kõne on tehtud ilma SIM-kaardita mobiiltelefonilt.
Seejärel rõhutas Euroopa Kohus, et direktiivi 2002/22 artikli 26 lõike 5 viimases lauses on liikmesriikidele antud teatav hindamisruum nende kriteeriumide kehtestamisel, millele peab vastama numbrile 112 helistaja asukoha kohta pakutava teabe täpsus ja usaldusväärsus. Nende kehtestatud kriteeriumid peavad siiski tagama – kui see on tehniliselt teostatav – helistaja asukoha kindlakstegemise nii usaldusväärselt ja täpselt, et hädaabiteenistused saaksid talle kasulikul moel abi anda. Kuna selline hinnang on väga tehniline ja tihedalt seotud liikmesriigi mobiilsidevõrgu spetsiifikaga, peab selle andma eelotsusetaotluse esitanud kohus.
Lõpuks märkis Euroopa Kohus tingimuste kohta, mis peavad olema täidetud selleks, et riik vastutaks liidu õiguse rikkumisega tekitatud kahju eest, et nende hulka kuulub otsese põhjusliku seose olemasolu õiguse rikkumise ja isikutele sellega tekitatud kahju vahel. Siiski on riik kohustatud heastama tekitatud kahju tagajärjed vastutust käsitlevate riigisiseste sätete alusel, kusjuures riigisisestes õigusaktides sätestatud kahju hüvitamise tingimused ei tohi olla vähem soodsad kui need, mis puudutavad sarnaseid riigisiseseid nõudeid. Eeltoodust nähtub, et kui vastavalt liikmesriigi õigusele piisab riigi vastutuse tekkimiseks kaudse põhjusliku seose olemasolust liikmesriigi asutuse õigusvastase tegevuse ja isikule tekkinud kahju vahel, tuleb vastavalt võrdväärsuse põhimõttele pidada kaudse põhjusliku seose olemasolu liidu õiguse rikkumise, mis on omistatav sellele liikmesriigile, ja isikule tekkinud kahju vahel samuti piisavaks selle liikmesriigi vastutuse tekkimiseks liidu õiguse rikkumise eest.