Kohtuasi C‑212/18
Prato Nevoso Termo Energy Srl
versus
Provincia di Cuneo
ja
ARPA Piemonte
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunale amministrativo regionale per il Piemonte)
Euroopa Kohtu (teine koda) 24. oktoobri 2019. aasta otsus
Eelotsusetaotlus – Keskkond – Direktiiv 2008/98/EÜ – Jäätmed – Keemiliselt töödeldud taimsete õlide jäätmed – Artikli 6 lõiked 1 ja 4 – Jäätmete lakkamise staatus – Direktiiv 2009/28/EÜ – Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamine – Artikkel 13 – Loa-, sertifitseerimis- ja litsentsimismenetlusi käsitlevad riiklikud eeskirjad, mida kohaldatakse taastuvatest energiaallikatest elektri-, soojus- või jahutusenergiat tootvatele käitistele – Vedela biokütuse kasutamine elektrienergia tootmisjaama kütteallikana
1. Keskkond – Jäätmed – Direktiiv 2008/98 – Jäätmete lakkamise staatus – Eritingimused – Määratluse puudumine liidu tasandil – Kindlaksmääramine riigisisese aktiga – Lubatavus – Jäätmevaldaja õigus nõuda jäätmeks oleku lakkamise kindlakstegemist pädevalt asutuselt või kohtult – Puudumine
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/98, artikkel 6)
(vt punktid 32–38)
2. Keskkond – Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamine – Direktiiv 2009/28 – Loa-, sertifitseerimis- ja litsentsimismenetlusi käsitlevad riiklikud eeskirjad, mida kohaldatakse taastuvatest energiaallikatest elektri-, soojus- või jahutusenergiat tootvatele käitistele – Mõiste – Jäätmeks oleku lakkamise kriteeriumide kehtestamine direktiivi 2008/98 tähenduses – Välistamine
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/98, artikli 6 lõiked 1 ja 4, direktiiv 2009/28, artikli 13 lõige 1)
(vt punkt 40)
3. Keskkond – Jäätmed – Direktiiv 2008/98 – Jäätmete lakkamise staatus – Eritingimused – Määratluse puudumine liidu tasandil – Kindlaksmääramine riigisisese aktiga – Tingimused – Aine, mis on läbinud ringlussevõtu või muu taaskasutamistoimingu – Kasutamine, mis ei avalda lõppkokkuvõttes ebasoodsat mõju keskkonnale ega tervisele – Liikmesriikide kaalutlusõigus – Ettevaatuspõhimõte
(ELTL artikli 191 lõige 2; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/98, artikli 6 lõige 1)
(vt punktid 41–59)
Kokkuvõte
Itaalia õigusnormid, mis käsitlevad energia tootmisjaama kütusena vedelate biokütuste kasutamise lubamist, on kooskõlas liidu õigusega
Euroopa Kohus kinnitas oma 24. oktoobri 2019. aasta otsuses Prato Nevoso Termo Energy (C‑212/18), et Itaalia õigusnormid, mis reguleerivad energia tootmisjaama kütteallikana taimsete õlide jäätmete keemilisel töötlemisel saadud vedelate biokütuste kasutamise lubamist, ei ole põhimõtteliselt vastuolus ei direktiiviga 2008/98(1), mis käsitleb jäätmeid, ega direktiiviga 2009/28(2) taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta.
Käesoleval juhul taotles Prato Nevoso Termo Energy Srl (edaspidi „äriühing Prato Nevoso“), kes käitab soojus- ja elektrienergia tootmisjaama, Cuneo provintsilt (Itaalia) luba asendada oma tootmisjaama kütteallikas metaan vedela biokütusega, milleks antud juhul on taimne õli, mis saadakse kasutatud praadimisõli kogumisel ja keemilisel töötlemisel. Liikmesriigi pädev ametiasutus jättis selle taotluse vastavalt kohaldatavatele Itaalia õigusnormidele rahuldamata põhjendusel, et kõnealust taimset õli ei olnud nimetatud riigisiseses loetelus, mis näeb ette biomassist saadud kütuse kategooriad, mida võib kasutada atmosfääriheidet tekitavas käitises, ilma et oleks vaja järgida jäätmete taaskasutamist käsitlevaid eeskirju. Itaalia õigusnormide tagajärjeks on seega see, et vedelat biokütust, mis saadakse kasutatud praadimisõli keemilisel töötlemisel, ei tule pidada mitte kütuseks, vaid jäätmeks. Eelotsusetaotluse esitanud kohus, kellele äriühing Prato Nevoso esitas selle rahuldamata jätmise otsuse peale kaebuse, esitas eelotsuse küsimuse, kas need riigisisesed õigusnormid on eespool nimetatud direktiivide sätetega kooskõlas.
Tuginedes eelkõige 28. märtsi 2019. aasta kohtuotsusele Tallinna Vesi(3), leidis Euroopa Kohus, et jäätmeid käsitleva direktiiviga 2008/98 ei ole põhimõtteliselt vastuolus see, kui liikmesriik reguleerib jäätmetest saadud vedela biokütuse kütusena kasutamist riigisiseste õigusnormidega, mis käsitlevad jäätmetest energia tootmist, põhjusel, et see aine ei ole kantud ühessegi atmosfääriheidet tekitavas käitises kasutamiseks lubatud kütuste riiklikus loetelus sisalduvasse kategooriasse. Euroopa Kohus leidis, et seda järeldust ei lükka ümber sätted, mis käsitlevad direktiiviga 2009/28 (taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta) ette nähtud riigisiseseid loamenetlusi, kuna need sätted ei puuduta jäätmete lakkamise staatuse kriteeriumide kehtestamise korda.
Euroopa Kohus märkis siiski, et sellisel juhul tuleb kontrollida, kas liikmesriigi ametiasutused võisid ilmset hindamisviga tegemata järeldada, et kõnealust biokütust tuleb pidada jäätmeks. Euroopa Kohus viitas direktiivi 2008/98 eesmärkidele ja oma pädevusele anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule kõik vajalikud juhtnöörid tema menetluses oleva asja lahendamiseks ning tuletas meelde, et direktiivi 2008/98 artikli 6 lõige 1 näeb ette, et teatud jäätmed lakkavad olemast jäätmed, kui need on läbinud taaskasutamistoimingu või ringlussevõtu ja vastavad eritingimustele, mille kindlaksmääramisel peavad liikmesriigid järgima mitut tingimust, sealhulgas seda, et need „ei avalda lõppkokkuvõttes ebasoodsat mõju keskkonnale ega inimese tervisele“. Itaalia valitsuse esitatud argumente silmas pidades märkis Euroopa Kohus, et teatud teaduslik ebakindlus seoses keskkonnaohuga, mis kaasneb sellega, kui niisugune aine, nagu põhikohtuasjas käsitletud vedel biokütus, lakkab olemast jäätmed, võib anda liikmesriigile alust ettevaatuspõhimõtet arvesse võttes otsustada, et seda ainet ei kanta atmosfääriheidet tekitavas käitises lubatud kütuste loetellu. Nimelt peab liikmesriik ELTL artikli 191 lõikes 2 sätestatud ettevaatuspõhimõtte kohaselt juhul, kui parimate teaduslike andmete analüüsimise tulemusena jääb püsima kahtlus küsimuses, kas jäätmete taaskasutamisel saadud aine kasutamisel konkreetsetel asjaoludel pole mingisugust kahjulikku mõju keskkonnale ega inimese tervisele, hoiduma kehtestamast kriteeriume selle aine jäätmeks olemise lakkamiseks või võimalust sellise üksikotsuse tegemiseks, millega tuvastatakse, et see aine on lakanud jäätmeks olemast.