Kohtuasi C‑731/21
GV
versus
Caisse nationale d’assurance pension
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Cour de cassation du Grand‑Duché de Luxembourg (Luksemburg))
Euroopa Kohtu (kaheksas koda) 8. detsembri 2022. aasta otsus
Eelotsusetaotlus – Isikute vaba liikumine – ELTL artikkel 45 – Töötajad – Määrus (EL) nr 492/2011 – Artikli 7 lõiked 1 ja 2 – Võrdne kohtlemine – Sotsiaalsed soodustused – Toitjakaotuspension – Registreeritud elukaaslased – Liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt makstakse toitjakaotuspensioni tingimusel, et teises liikmesriigis õiguspäraselt sõlmitud ja registrisse kantud kooselu on kantud riiklikkusse registrisse
Isikute vaba liikumine – Töötajad – Võrdne kohtlemine – Sotsiaalsed soodustused – Toitjakaotuspension – Registreeritud elukaaslased – Liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt makstakse toitjakaotuspensioni tingimusel, et teises liikmesriigis õiguspäraselt sõlmitud ja registrisse kantud kooselu on kantud riiklikkusse registrisse – Kaudne diskrimineerimine kodakondsuse alusel – Põhjendatus – Proportsionaalsus – Puudumine – Lubamatus
(ELTL artikkel 45; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 492/2011, artikkel 7)
(vt punktid 31–34, 36, 37, 40–43 ja resolutsioon)
Kokkuvõte
Prantsuse kodanikest põhikohtuasja kassaator ja tema elukaaslane, kes elasid Prantsusmaal ja töötasid Luksemburgis, registreerisid 2015. aasta detsembris tribunal d’instance de Metzis (Metzi esimese astme kohus, Prantsusmaa) nõuetekohaselt tsiviilõigusliku solidaarsuspakti (pacte civil de solidarité, PACS) ühise avalduse. Kuna põhikohtuasja kassaatori elukaaslane 2016. aastal tööõnnetuse tagajärjel suri, taotles ta caisse nationale d’assurance pensionilt (riiklik pensionikindlustuskassa, Luksemburg) toitjakaotuspensioni. See taotlus jäeti rahuldamata põhjendusega, et Prantsusmaal registreeritud PACS ei olnud ajal, mil mõlemad lepingupooled olid elus, kantud Luksemburgi rahvastikuregistrisse ja seega ei ole see kolmandate isikute suhtes kehtiv. Pädevad sotsiaalküsimusi lahendavad kohtud jätsid kassaatori algatatud kaebemenetluses selle rahuldamata jätmise otsuse muutmata.
Cour de cassation (Luksemburgi kassatsioonikohus), kellele esitati kassatsioonkaebus, küsib Euroopa Kohtult, kas võib olla tegemist kaudse diskrimineerimisega(1), kuivõrd teises liikmesriigis oma kooselu juba registreerinud elukaaslastele Luksemburgi õiguses(2) kehtestatud kohustus registreerida toitjakaotuspensioni saamiseks oma kooselu ka Luksemburgi perekonnaseisuaktide registris mõjutab eriti piirialatöötajaid.
Euroopa Kohus otsustas, et ELTL artikliga 45 ja määruse nr 492/2011 artikliga 7, mille eesmärk on tagada töötajate võrdne kohtlemine, on vastuolus vastuvõtva liikmesriigi õigusnorm, mis näeb ette, et teises liikmesriigis õiguspäraselt sõlmitud ja registrisse kantud kooselu elusolevale elukaaslasele makstakse toitjakaotuspensioni – millele tal on õigus sel alusel, et tema surnud elukaaslane töötas esimesena nimetatud liikmesriigis – tingimusel, et kooselu on varem kantud selle riigi peetavasse registrisse.
Euroopa Kohtu hinnang
Euroopa Kohus märkis esiteks, et Luksemburgi õigusnormid kehtestavad teises liikmesriigis selle riigi asjakohaste eeskirjade kohaselt sõlmitud ja registreeritud kooselu suhtes tingimuse, mis ei kehti Luksemburgis sõlmitud kooselu suhtes.
Nimelt, kui Luksemburgis sõlmitud ja ametlikult kinnitatud kooselu kantakse Luksemburgi perekonnaseisuaktide registrisse automaatselt ja kooselu ametlikult kinnitanud perekonnaseisuametniku algatusel, siis teises liikmesriigis juba registreeritud kooselu registrisse kandmiseks peavad elukaaslased esitama Luksemburgi peaprokuratuurile sellekohase taotluse. Seega põhjustavad Luksemburgi õigusnormid kaudselt kodakondsuse alusel ebavõrdset kohtlemist.
Teiseks kontrollis Euroopa Kohus, kas see ebavõrdne kohtlemine on objektiivselt põhjendatud ja proportsionaalne, ning tõdes, et ei ole. Teistes liikmesriikides sõlmitud kooselu registreerimine Luksemburgi perekonnaseisuaktide registris ei ole kohustus, vaid üksnes võimalus. Ent kui registrisse kandmine ei ole kohustuslik, ei saa seda järjekindlalt pidada formaalsuseks, mis on tingimata vajalik selleks, et kontrollida, kas teises liikmesriigis registreeritud kooselu vastab 9. juuli 2004. aasta seaduses sätestatud sisulistele tingimustele, ja tagada kooselu kehtivus kolmandate isikute suhtes.
Toitjakaotuspensioni maksmisest keeldumine põhjusel, et pensionitaotluse aluseks olev kooselu ei ole Luksemburgis registreeritud, läheb igal juhul kaugemale sellest, mis on vajalik taotletava eesmärgi saavutamiseks, ja rikub seega proportsionaalsuse põhimõtet.
Nimelt on ühelt poolt selge, et sellise ametliku dokumendi esitamine, mille on väljastanud kooselu sõlmimise liikmesriigi pädev asutus, on piisav selleks, et tagada kooselu kehtivus teise liikmesriigi ametiasutuste suhtes, kes vastutavad toitjakaotuspensioni maksmise eest, välja arvatud juhul, kui teatud asjaolud annavad alust kahelda selle dokumendi õigsuses. Sellisel juhul saaks viimati nimetatud liikmesriigi ametiasutuste mis tahes kahtlused kõrvaldada infonõude esitamisega kooselu registreerinud ametiasutustele, et veenduda kooselu autentsuses.
Teiselt poolt, kuna kohaldatavates riigisisestes õigusnormides puudub tingimus kõnealuse kooselu registrisse kandmise tähtaja kohta, siis ei takista miski seda, et registrisse kandmine toimub kuupäeval, mil toitjakaotuspensioni taotletakse, mis võimaldaks samuti saavutada nende õigusnormidega taotletavat eesmärki. Eelotsusetaotlusest aga ei nähtu, et põhikohtuasjas oleks seda võimalust kasutatud.