Kohtuasi C-133/06

Euroopa Parlament

versus

Euroopa Liidu Nõukogu

Tühistamishagi – Ühine varjupaigapoliitika – Direktiiv 2005/85/EÜ – Pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise menetlus liikmesriikides – Turvalised päritoluriigid – Euroopa turvalised kolmandad riigid – Ühised miinimumnimekirjad – Ühiste miinimumnimekirjade vastuvõtmise ja muutmise menetlus – EÜ artikli 67 lõige 1 ja lõike 5 esimene taane – Pädevuse puudumine

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.        Viisad, varjupaik, immigratsioon – Varjupaigapoliitika – Pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise menetlus liikmesriikides

(EÜ artikkel 202, nõukogu direktiivi 2005/85 põhjendused 19 ja 24)

2.        Institutsioonide aktid – Väljatöötamise menetlus – Asutamislepingu sätted – Kohustuslikkus

(EÜ artikli 67 lõike 2 teine taane)

3.        Viisad, varjupaik, immigratsioon – Varjupaigapoliitika – Pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise menetlus liikmesriikides

(EÜ artikli 63 esimese lõigu punkt 1 ja punkti 2 alapunkt a, EÜ artikli 67 lõiked 1 ja 5, EÜ artikkel 202; nõukogu direktiiv 2005/85)

1.        EÜ artiklist 202 tuleneb, et kui ühenduse tasandil on vaja vastu võtta alusakti rakendusmeetmeid, on selline pädevus tavaliselt komisjonil. Nõukogu peab nimetatud reeglist kõrvalekaldumist nõuetekohaselt põhjendama, lähtudes rakendatava akti olemusest ja sisust.

Põhjused, mis on esitatud direktiivi 2005/85, mis käsitleb pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise menetluse miinimumnõudeid liikmesriikides, põhjendustes 19 ja 24, mis puudutavad vastavalt turvaliste päritoluriikide määramise poliitilist tähtsust ja tagajärgi, mis võivad turvalise kolmanda riigi mõistest tuleneda varjupaigataotlejatele, toetavad küll parlamendiga konsulteerimist turvaliste riikide nimekirjade koostamisel ja neisse muudatuste tegemisel, kuid neis ei ole piisavalt põhjendatud seda, miks jäetakse nõukogule tema puhul erandlikud rakendusvolitused.

(vt punktid 47–49)

2.        Ühenduse institutsioonide tahte formuleerumist puudutavad eeskirjad kehtestatakse asutamislepinguga, mitte liikmesriikide või institutsioonide endi poolt. Niisugustel erijuhtudel, nagu on ette nähtud EÜ artikli 67 lõike 2 teises taandes, saab üksnes asutamisleping anda institutsioonile pädevuse muuta asutamislepingus ette nähtud otsustamismenetlust.

Kui pidada lubatavaks, et institutsioonil on võimalus kehtestada tuletatud õiguslikke aluseid – kas akti vastuvõtmisel kohaldatava menetluse rangemaks muutmise või lihtsustamise suunas –, tähendaks see talle suurema seadusandliku pädevuse andmist kui see, mis on asutamislepinguga ette nähtud. Ühtlasi võimaldaks see vastaval institutsioonil kahjustada institutsioonidevahelise tasakaalu põhimõtet, mille kohaselt on nõutud, et iga institutsioon arvestab oma pädevuse teostamisel teiste institutsioonide pädevusega.

Pealegi ei saa varasem praktika, mis seisneb tuletatud õiguslike aluste loomises, kalduda kõrvale asutamislepingu sätetest ega luua pretsedenti, mis oleks institutsioonidele siduv.

(vt punktid 54–57 ja 60)

3.        Selleks et kindlaks teha, kas turvaliste riikide nimekirjade vastuvõtmine ja muutmine seadusandlikul teel või otsus kohaldada EÜ artikli 202 kolmandat taanet volituste delegeerimise või endale rakendusvolituste jätmise vormis kuulub EÜ artikli 67 lõigete 1 või 5 alla, tuleb hinnata, kas nõukogu on liikmesriikides pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise menetluse miinimumnõudeid käsitleva direktiivi 2005/85 näol võtnud vastu ühenduse õigusakti, millega määratakse kindlaks ühiseeskirjad ja peamised põhimõtted, mis reguleerivad EÜ artikli 63 esimese lõigu punktis 1 ja punkti 2 alapunktis a nimetatud küsimusi.

Arvestades, et direktiiviga 2005/85 on kehtestatud üksikasjalikud tingimused, mis võimaldavad nende alusel koostada turvaliste riikide nimekirjad, on nõukogu selle õigusakti näol võtnud vastu „ühenduse õigusakti […], milles määratakse kindlaks […] ühiseeskirjad ja peamised põhimõtted” EÜ artikli 67 lõike 5 esimese taande mõttes, ning seetõttu on kohaldatav kaasotsustamismenetlus.

(vt punktid 63, 65 ja 66)