ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda)
15. jaanuar 2013(*)
Ühenduse kaubamärk – Vastulausemenetlus – Ühenduse sõnamärgi BELLRAM taotlus – Varasemad siseriiklikud sõna- ja kujutismärgid RAM ja Ram – Suhteline keeldumispõhjus – Segiajamise tõenäosus – Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkt b – Õigus olla ära kuulatud – Määruse nr 207/2009 artikli 63 lõige 2 ning artiklid 75 ja 76 – Vastulausemenetluse tähtajad
Kohtuasjas T‑237/11,
Lidl Stiftung & Co. KG, asukoht: Neckarsulm (Saksamaa), esindaja: advokaat T. Träger,
hageja,
versus
Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), esindajad: K. Klüpfel ja D. Walicka,
kostja,
teine menetluspool Siseturu Ühtlustamise Ameti apellatsioonikojas, menetlusse astuja Üldkohtus oli
Lactimilk, SA, asukoht Madrid (Hispaania), esindaja: advokaat P. Casamitjana Lleonart,
mille ese on hagi Siseturu Ühtlustamise Ameti neljanda apellatsioonikoja 1. märtsi 2011. aasta otsuse (asi R 1154/2009‑4) peale, mis tehti vastulausemenetluses Lactimilk, SA ja Lidl Stiftung & Co. KG vahel,
ÜLDKOHUS (neljas koda),
koosseisus: koja esimees I. Pelikánová, kohtunikud K. Jürimäe (ettekandja) ja M. van der Woude,
kohtusekretär: ametnik S. Spyropoulos,
arvestades 4. mail 2011 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavaldust,
arvestades 7. oktoobril 2011 Üldkohtu kantseleisse saabunud Siseturu Ühtlustamise Ameti vastust,
arvestades 22. septembril 2011 Üldkohtu kantseleisse saabunud menetlusse astuja seisukohti,
arvestades 3. jaanuaril 2012 Üldkohtu kantseleisse saabunud repliiki,
arvestades 7. märtsil 2012 Üldkohtu kantseleisse saabunud vasturepliiki,
arvestades 10. juulil 2012 toimunud kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Lidl Stiftung & Co. KG esitas 15. mail 2006 Siseturu Ühtlustamise Ametile (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146) (muudetud kujul) (asendatud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT L 78, lk 1)) alusel ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluse.
2 Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on sõnamärk BELLRAM.
3 Kaup, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, kuulub 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassi 29 ning vastab järgmisele kirjeldusele: „juust”.
4 Ühenduse kaubamärgi taotlus avaldati 16. oktoobri 2006. aasta väljaandes Bulletin des marques communautaires nr 42/2006.
5 Menetlusse astuja Lactimilk, SA esitas 9. jaanuaril 2007 määruse nr 40/94 artikli 42 (nüüd määruse nr 207/2009 artikkel 41) alusel taotletud kaubamärgi registreerimisele vastulause eespool punktis 3 nimetatud klassi 29 kuuluva kauba osas.
6 Vastulause tugines järgmistele varasematele Hispaania kaubamärkidele:
– numbri 2414439 all registreeritud kollast ja sinist värvi kujutismärk (edaspidi „esimene varasem kujutismärk”) järgmisel kujul:
– numbri 98550 all registreeritud kujutismärk (edaspidi „teine varasem kujutismärk”) järgmisel kujul:
– numbri 151890 all registreeritud sõnamärk RAM (edaspidi „varasem sõnamärk”).
7 Esimene varasem kujutismärk on registreeritud Nizza kokkuleppe klassi 29 kuuluvate kaupade jaoks, mille kirjeldus on järgmine: „loomaliha, kala, linnuliha ja ulukiliha; lihaekstraktid; konserveeritud, kuivatatud ning kuumtöödeldud puu- ja köögivili, loomaliha ja kala; tarretised, keedised, kompotid; munad; toiduõlid ja toidurasvad; valmistoidud lihast, kalast, köögiviljadest ning eelkõige piim ja piimatooted, jogurt, juust, või, margariin ja rõõsk koor (piimatooted)”
8 Teine varasem kujutismärk on registreeritud Nizza kokkuleppe klassi 29 kuuluvate kaupade jaoks, mille kirjeldus on järgmine: „iga liiki või, värske piim, kondenseeritud piim ja piimapulber, juust, või, jogurt, kefiir ja muud piimasaadused”.
9 Varasem sõnamärk oli esialgu registreeritud Nizza kokkuleppe klassi 29 kuuluvate kaupade jaoks, mille kirjeldus on järgmine: „värske piim, kondenseeritud piim ja piimapulber, juust, või, jogurt, kefiir ja muud piimasaadused”. Seda loetelu täiendati hiljem, lisades järgmiselt kirjeldatud kaubad: „loomse päritoluga toiduained; toiduõlid ja toidurasvad; kuivatatud köögiviljad ja muud töödeldud või konserveeritud köögiviljad, tarretised ja keedised; looma-, linnu- ja ulukiliha; munad; salatikastmed; piimajoogid (põhikomponent piim); loetelusse ei kuulu kala ja konserveeritud mereannid”.
10 Vastulause tugines kõigi kolme varasema kaubamärgiga hõlmatud kaupadele.
11 Vastulause tugines määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punktis b (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkt b) osutatud põhjendusele.
12 Vastulausete osakond rahuldas 31. augustil 2009 menetlusse astuja vastulause, tuginedes ainult taotletud kaubamärgi võrdlusele esimese varasema kujutismärgiga. Esiteks leidis vastulausete osakond kõnealuste kaubamärkidega hõlmatud kaupu võrreldes, et need kaubad on identsed. Järgmiseks märkis ta tähiste võrdluse kohta, et esiteks on need visuaalselt ja foneetiliselt keskmisel määral sarnased. Veel märkis vastulausete osakond, et kummalgi tähisel ei ole hispaania keeles konkreetset kontseptuaalset tähendust. Lõpuks tuvastas ta, et kui arvestada esimese varasema kujutismärgi keskmisel tasemel olevat eristusvõimet, siis esineb segiajamise tõenäosus. Lisaks leidis vastulausete osakond, et taotletud kaubamärgi ja esimese varasema kujutismärgi segiajamise tõenäosuse tõttu ei ole tal vaja võrrelda taotletud kaubamärki esiteks teise varasema kujutismärgi ja teiseks varasema sõnamärgiga.
13 Hageja esitas 1. oktoobril 2009 ühtlustamisametile määruse nr 207/2009 artiklite 58–64 alusel kaebuse vastulausete osakonna otsuse peale.
14 Ühtlustamisameti neljas apellatsioonikoda jättis oma 1. märtsi 2011. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus”) vastulausete osakonna otsuse peale esitatud kaebuse rahuldamata. Eelkõige leidis apellatsioonikoda ühelt poolt, et kuna menetlusse astuja oli esitanud tõendi üksnes varasema sõnamärgi registreerimise kohta, sai segiajamise tõenäosust uurida ainult selle kaubamärgi, mitte kahe varasema kujutismärgi osas (vt vaidlustatud otsuse punktid 13–20). Teiselt poolt asus apellatsioonikoda taotletud kaubamärgi ja varasema sõnamärgi uurimise tulemusel esiteks seisukohale, et varasema sõnamärgi tegeliku kasutamise kohta on esitatud tõendid ainult seoses „piima, koore ja piimajookidega (põhikomponent piim)”, nii et seda kaubamärki saab käsitada üksnes nende toodete jaoks registreerituna (vt vaidlustatud otsuse punktid 23–29). Järgmiseks nentis apellatsioonikoda, et varasema sõnamärgiga hõlmatud „piim, koor ja piimajoogid (põhikomponent piim)” ja taotletud kaubamärgiga hõlmatud kaup „juust” on sarnased (vt vaidlustatud otsuse punkt 30). Lisaks leidis ta, et asjaomased tähised on sarnased (vt vaidlustatud otsuse punktid 31–35) ning et on tõendatud, et intensiivse kasutamise käigus oli varasema sõnamärgi eristusvõime suurenenud (vt vaidlustatud otsuse punktid 37–39). Nende eelnimetatud järelduste põhjal tuvastas apellatsioonikoda, et taotletud kaubamärgi segiajamine varasema sõnamärgiga on tõenäoline isegi siis, kui lähtuda seisukohast, et viimati nimetatud kaubamärgi eristusvõime on ainult keskmisel tasemel (vt vaidlustatud otsuse punktid 36–40).
Poolte nõuded
15 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja ühtlustamisametilt.
16 Ühtlustamisamet ja menetlusse astuja paluvad Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
17 Hageja esitab viis väidet; neist esimese kohaselt on rikutud hageja õigust olla ära kuulatud ning apellatsioonikoja kaalutluspädevust, teise kohaselt on apellatsioonikoda eksinud varasema sõnamärgiga hõlmatud kauba osas, mis tuleb aluseks võtta segiajamise tõenäosuse hindamisel, kolmanda kohaselt on tehtud vigu varasema sõnamärgi tegeliku kasutamise tõendamisel, neljanda kohaselt on varasema sõnamärgi eristusvõime hindamisel tehtud viga ning viienda väite kohaselt on tehtud vigu asjaomaste tähiste segiajamise tõenäosuse hindamisel.
18 Ühtlustamisamet ja menetlusse astuja leiavad, et kõik need väited on alusetud.
Esimene väide selle kohta, et rikutud on hageja õigust olla ära kuulatud ning apellatsioonikoja kaalutluspädevust
19 Sisuliselt esitab hageja esimeses väites kaks peamist etteheidet. Esiteks leiab ta, et apellatsioonikoda rikkus tema õigust olla ära kuulatud, mis tuleneb määruse nr 207/2009 artikli 65 lõikest 2 ning artiklitest 75 ja 76. Teiseks rikkus apellatsioonikoda omaenda kaalutluspädevust, mis tuleneb komisjoni 5. veebruari 1996. aasta määruse (EÜ) nr 216/96 (mis näeb ette [Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) apellatsioonikomisjonide protseduurireeglid] (EÜT L 28, lk 11; ELT eriväljaanne 17/01, lk 221) [tsiteeritud siin ja edaspidi täpsustatud tõlkes] (komisjoni 6. detsembri 2004. aasta määrusega (EÜ) nr 2082/2004 muudetud redaktsioonis) artikli 4 lõikest 2 ja artiklist 10, koostoimes määruse nr 207/2009 artikli 63 lõikega 2 ning artiklitega 75 ja 76, mis näevad ette õiguse olla ära kuulatud. Hageja nimelt leiab, et apellatsioonikoda oleks oma menetluse käigus pidanud kutsuma teda esitama märkusi varasema sõnamärgi kohta, sest vastulausete osakond võrdles üksnes taotletud kaubamärki esimese kujutismärgiga.
20 Ühtlustamisamet ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu.
21 Mis esiteks puutub hageja etteheitesse, et apellatsioonikoda on rikkunud hageja õigust olla ära kuulatud, siis tuleb kõigepealt märkida, et määruse nr 207/2009 artikli 63 lõige 2 sätestab, et „[k]aebuse menetlemise käigus kutsub apellatsioonikoda pooli nii sageli kui vajalik ning nõukogu määratud tähtaja jooksul esitama märkusi teate kohta, mille on esitanud teine osapool või apellatsioonikoda”.
22 Peale selle näeb määruse nr 207/2009 artikkel 75 ette järgmist:
„[Ühtlustamisameti] otsustes märgitakse põhjused, millel need rajanevad. Otsuste aluseks võivad olla üksnes põhjused või tõendid, mille kohta huvitatud isikutel on olnud võimalik esitada oma seisukoht.”
23 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tunnustab määruse nr 207/2009 artikkel 75 kaitseõiguste kaitse üldpõhimõtet ühenduse kaubamärgi õiguses (vt analoogia alusel Esimese Astme Kohtu 25. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑191/07: Anheuser‑Busch vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Budějovický Budvar (BUDWEISER), EKL 2009, lk II‑691, punktid 33 ja 34 ning seal viidatud kohtupraktika). Kuivõrd määruse nr 207/2009 artikli 63 lõige 2 ja sama määruse artikkel 76 näevad ette poolte õiguse, et nende poolt apellatsioonikojas esitatud märkused ära kuulataks ning nende esitatud faktilised asjaolud ning tõendid teadmiseks võetaks, siis sätestavad ka need kaks artiklit kaitseõiguste kaitse üldpõhimõtte ühenduse kaubamärgi õiguses.
24 Selle liidu õiguse üldpõhimõtte kohaselt, mida lisaks tunnustatakse Euroopa Liidu põhiõiguste harta (ELT 2010 C 83, lk 389) artikli 41 lõike 2 punktis a, peab ametiasutuste otsuste adressaatidel, kelle huve nende otsustega märkimisväärselt riivatakse, olema tõhus võimalus oma seisukoha teatavakstegemiseks (vt eespool punktis 23 viidatud kohtuotsus BUDWEISER, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).
25 Lisaks tuleneb väljakujunenud kohtupraktika kohaselt määruse nr 207/2009 artikli 64 lõikest 1, et pärast kaebuse põhjendatuse kontrollimist teeb apellatsioonikoda kaebuse kohta otsuse ja ta võib selle raames eelkõige „tegutseda edasikaevatud otsuse teinud talituse pädevuse piires,” st käesoleval juhul võib ta teha ise vastulause kohta otsuse, lükates selle tagasi või tunnistades selle põhjendatuks, millega ta seega kinnitab või tühistab asja esimese astmena otsustanud ühtlustamisameti talituse otsuse. Niisiis tuleneb sellest sättest, et talle esitatud kaebuse alusel on apellatsioonikoja ülesanne kontrollida täielikult uuesti vastulause põhjendatust nii õiguslike kui ka faktiliste asjaolude osas (vt eespool punktis 23 viidatud kohtuotsus BUDWEISER, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).
26 Lisaks sätestab määruse nr 207/2009 artikkel 76 järgmist:
„1. Asju menetledes kontrollib [ühtlustamis]amet fakte omal algatusel; registreerimisest keeldumise suhteliste põhjustega seotud menetlustes piirdub amet siiski kontrollimisel osaliste esitatud faktide, tõendite ja väidetega ning esitatud nõudmistega.
2. [Ühtlustamisamet] võib mitte arvesse võtta fakte ja tõendeid, mille asjaomased pooled on esitanud hilinenult.”
27 Esiteks tuleb käesolevas asjas nentida, et hageja viidatud sätetest ega kohtupraktikast ei nähtu, et apellatsioonikoda peab pooltelt taotlema nende seisukohti taotletud kaubamärgi mõne varasema kaubamärgiga segiajamise tõenäosuse kohta juhul, kui sarnaselt käesoleva juhtumiga tugineb apellatsioonikoda segiajamise tõenäosuse uurimisel varasemale kaubamärgile, millega vastulausete osakond ei arvestanud, kuid mis oli õiguspäraselt esitatud vastulause toetuseks. Sellega seoses ei ole hageja vaidlustanud asjaolu, et 9. jaanuari 2007. aasta vastulauses esitas menetlusse astuja selle vastulause toetuseks just nimelt varasema sõnamärgi, ega seda, et 19. juunil 2007 esitatud vastulause põhjendustes viitas menetlusse astuja sõnaselgelt taotletud kaubamärgi varasema sõnamärgiga segiajamise tõenäosusele.
28 Teiseks tuleb tõdeda, et hagejal oli tegelikult võimalus esitada oma argumendid taotletud kaubamärgi varasema sõnamärgiga segiajamise tõenäosuse puudumise kohta nii vastulausete osakonnale kui ka apellatsioonikojale, kuid ta otsustas oma argumendid varasema sõnamärgi kohta apellatsioonikojale esitamata jätta. Nimelt ei ole lahkarvamust selles, et 22. detsembri 2009. aasta kirjas esitas hageja vastulausete osakonna otsuse peale esitatud kaebuses argumendid taotletud kaubamärgi ainult esimese varasema kujutismärgiga, mitte varasema sõnamärgiga segiajamise tõenäosuse vaidlustamiseks. Kuna vastulause tugines just nimelt varasemale sõnamärgile ja kuna apellatsioonikoda oli määruse nr 207/2009 artikli 64 lõike 1 alusel pädev käsitlema üksnes selle varasema kaubamärgi taotletud kaubamärgiga segiajamise tõenäosust, siis oleks määruse nr 207/2009 artikli 76 lõike 1 põhjal hageja pidanud apellatsioonikojale esitatud kaebuses välja tooma oma seisukoha varasema sõnamärgi kohta, kui ta soovis, et apellatsioonikoda seda vaidlustatud otsuses käsitleks. Seega ei saa hageja põhjendatult väita, et tal ei olnud võimalik ette näha, et apellatsioonikoda tugineb segiajamise tõenäosuse käsitlemisel varasemale sõnamärgile.
29 Eespool punktides 27 ja 28 esitatud hinnangust nähtub, et apellatsioonikoda ei rikkunud hageja õigust olla ära kuulatud sellega, et ei palunud sõnaselgelt viimasel esitada seisukohta varasema sõnamärgi kohta.
30 Kuna vastulausete osakonna otsuse peale esitatud kaebuses ei ole hageja pealegi välja toonud oma argumente taotletud kaubamärgi varasema sõnamärgiga segiajamise tõenäosuse kohta, siis ei ole tal põhjendatud alust heita apellatsioonikojale ette seda, et viimane jättis vaidlustatud otsuses sellistele argumentidele konkreetselt vastamata. Kui apellatsioonikoda on kohustatud vastulause põhjendatust uuesti täies ulatuses kontrollima, siis samas tuleneb määruse nr 207/2009 artiklist 76, mille sisu on meenutatud eespool punktis 26, et apellatsioonikoda peab piirduma üksnes talle esitatud väidete ja argumentide uurimisega. Vastasel juhul peaks apellatsioonikoda tegema otsuse väidete ja argumentide kohta, millele hageja ei ole soovinud selles menetlusstaadiumis tugineda.
31 Eeltoodud sedastuste (eespool punktid 27–30) põhjal tuleb hageja esimene väide tagasi lükata, sest see on põhjendamata.
32 Mis teiseks puutub hageja etteheitesse, et apellatsioonikoda on rikkunud oma kaalutluspädevust, kuivõrd tal oli kohustus teavitada hagejat oma kavatsusest asendada segiajamise tõenäosuse hindamisel esimene varasem kujutismärk varasema sõnamärgiga, siis seoses õigusnormidega, mille rikkumise hageja väidab olevat aset leidnud ja millele on viidatud eespool punktis 19, tuleb nentida, et määruse nr 216/96 artikli 4 lõige 2 sätestab järgmist:
„[Ühtlustamisameti apellatsioonikoja] [e]ttekande tegija teostab kaebuse eelmenetluse. Ta võib vastavalt [koja] esimehe korraldusele ette valmistada osapoolte jaoks teatised. Teatistele kirjutab [koja] nimel alla ettekande tegija.”
33 Teiselt poolt näeb määruse nr 216/96 artikkel 10 ette, et „[k]ui [koda] peab otstarbekaks osapooli teavitada [faktiliste] või õiguslike küsimuste võimaliku hindamise suhtes, koostatakse teatis nii, et selle tõlgendamine mingil viisil [koda] ei seoks.”
34 Seega tuleb tõdeda, et määruse nr 216/96 kaks sätet, mis on esitatud eespool punktides 32 ja 33 ning mida hageja väitel tuleb lugeda koostoimes määruse nr 207/2009 artikli 63 lõikega 2 ning artiklitega 75 ja 76, mis näevad ette õiguse olla ära kuulatud, ei kehtesta vastupidi hageja väitele apellatsioonikojale mingit kohustust teavitada pooli oma kavatsusest tugineda segiajamise tõenäosuse hindamisel ühele või kõigile varasematele kaubamärkidele, millele vastulause tugineb.
35 Seega tuleb hageja teine etteheide ja esimene väide tervikuna põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Teine väide vea kohta, mis on tehtud seoses varasema sõnamärgiga hõlmatud kaupadega, millest tuleb lähtuda segiajamise tõenäosuse hindamisel
36 Hageja väidab sisuliselt, et apellatsioonikoda rikkus määruse nr 207/2009 artikli 41 lõiget 1 koostoimes komisjoni 13. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 2868/95 (millega rakendatakse nõukogu määrus (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta, (EÜT L 303, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 189) (muudetud komisjoni 29. juuni 2005. aasta määrusega (EÜ) nr 1041/2005 (ELT L 172, lk 4)) eeskirja 15 lõike 2 punktiga f. Selle kohta väidab hageja sisuliselt, et apellatsioonikoda oleks pidanud vaidlustatud otsuse punktis 29 arvestama ainult järgmiste varasema sõnamärgiga hõlmatud kaupadega: „värske piim, kondenseeritud piim ja piimapulber, juust, või, jogurt, kefiir ja muud piimasaadused”, kuna vaid need kaubad olid nimetatud vastulauses, mis esitati ühenduse kaubamärgi taotluse avaldamisele järgneva õigusnormides sätestatud kolmekuulise tähtaja jooksul.
37 Ühtlustamisamet ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu.
38 Kõigepealt on kohane välja tuua vastulause esitamise põhireeglid ja siis teiseks tuvastada menetlusse astuja vastulause tegelik ulatus, et kolmandaks teha kindlaks, kas käesoleva juhtumi puhul oli apellatsioonikojal õigus lähtuda asjaomaste kaubamärkide segiajamise tõenäosuse hindamisel kõigist varasema sõnamärgiga hõlmatud kaupadest või pidi ta arvestama neist ainult osaga.
39 Esiteks tuleb märkida, et vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 41 lõikele 1 „[võib] [k]olme kuu jooksul pärast ühenduse kaubamärgi taotluse avaldamist esitada vastulause kaubamärgi registreerimisele põhjendusega, et kaubamärki ei tohiks registreerida [selle määruse] artikli 8 kohaselt”.
40 Määruse nr 207/2009 artikli 41 lõige 3 on sõnastatud järgmiselt.
„Vastulause tuleb esitada kirjalikult ja see peab olema põhjendatud. […] [ühtlustamisameti] määratud aja jooksul võib vastulause esitaja esitada oma vastulause toetuseks fakte, tõendeid ja seisukohti.”
41 Lisaks sätestab määruse nr 2868/95 eeskirja 15 lõige 2 järgmist:
„Vastulause sisaldab järgmist:
[…]
b) vastulause aluseks oleva varasema [kauba]märgi või varasema õiguse täpne määratlus, nimelt:
i) kui vastulause aluseks on varasem [kauba]märk määruse [nr 207/2009] artikli 8 lõike 2 punktide a või b tähenduses või kui vastulause aluseks on määruse artikli 8 lõige 3, siis märge varasema märgi toimikunumbri või registrinumbri kohta; märge selle kohta, kas varasem [kauba]märk on registreeritud või kas selle registreerimist taotletakse, samuti märge liikmesriigi kohta (kaasa arvatud vajaduse korral Beneluxi kohta), kus varasem märk on kaitstud või mille jaoks varasemat märki on kaitstud, ning vajaduse korral ka märge selle kohta, et see on ühenduse kaubamärk;
[…]
f) kaubad ja teenused, millel vastulause põhineb;
[…]”
42 Lisaks näeb määruse nr 2868/95 eeskirja 17 lõige 4 ette:
„Kui vastulause ei vasta [määruse nr 2868/95] eeskirja 15 teistele sätetele, teatab [ühtlustamis]amet sellest vastulause esitajale ning palub tal leitud puudused kahe kuu jooksul kõrvaldada. Kui puudused pole määratud tähtajaks kõrvaldatud, lükkab [ühtlustamis]amet vastulause vastuvõetamatuna tagasi.”
43 Määruse nr 2868/95 eeskirja 18 lõige 1 näeb veel ette, et „[k]ui vastulause on [selle määruse] eeskirja 17 kohaselt tunnistatud vastuvõetavaks, saadab [ühtlustamis]amet osalistele teatise, juhtides nende tähelepanu sellele, et vastulausemenetlus loetakse alanuks kaks kuud pärast teatise kättesaamist”.
44 Lõpuks sätestab määruse nr 2868/95 eeskiri 19 „Vastulause põhjendamine” järgmist:
„1. [Ühtlustamisamet] võimaldab vastulause esitajal esitada vastulauset toetavaid fakte, tõendeid ja argumente või täiendada juba eeskirja 15 lõike 3 kohaselt esitatud fakte, tõendeid ja argumente ameti määratud tähtaja jooksul, mis ei tohi olla lühem kui kaks kuud alates päevast, mil vastulausemenetlus [selle määruse] eeskirja 18 lõike 1 kohaselt alustatuks loetakse.
2. Lõikes 1 sätestatud perioodil esitab vastulause esitaja tõendeid oma varasemate kaubamärkide või õiguste olemasolu, nende kehtivuse ja kaitse ulatuse kohta, samuti tõendeid oma vastulause esitamise õiguse kohta. Eelkõige esitab vastulause esitaja järgmised tõendid:
a) kui vastulause aluseks on kaubamärk, mis pole ühenduse kaubamärk, siis tõendid selle taotlemise või registreerimise kohta, esitades selleks:
[…]
ii) kui kaubamärk on registreeritud, siis olenevalt asjaoludest kas asjakohase registreerimistõendi koopia või tõendi selle viimase pikendamise kohta, mis tõendab, et kaubamärgi kaitseperiood ulatub lõikes 1 sätestatud tähtajast ja selle tähtaja kõikidest pikendamistest kaugemale, või samaväärsed dokumendid, mis kaubamärgi registreerinud asutus on väljastanud;
[…]”
45 Järgmiseks tuleb kindlaks teha, milline on käesolevas asjas menetlusse astuja esitatud vastulause ulatus.
46 Esiteks on selge, et 9. jaanuaril 2007 esitatud vastulauses märkis menetlusse astuja, et tema vastulause tugineb „kõigile [varasema sõnamärgiga] hõlmatud kaupadele ja teenustele”.
47 Teiseks esitas hageja 9. jaanuaril 2007 esitatud vastulause toetuseks Oficina Española de Patentes y Marcas (Hispaania patendi- ja kaubamärgiamet) 4. juuni 2004. aasta tõendi (edaspidi „esimene tõend”), milles on märgitud, et varasema sõnamärgi registreerimist taotleti 30. märtsil 1944 klassi 29 kuuluvate kaupade suhtes, mille kirjeldus on järgmine: „värske piim, kondenseeritud piim ja piimapulber, juust, või, jogurt, kefiir ja muud piimasaadused”.
48 Kolmandaks nähtub menetlusse astujale 19. veebruaril 2007 saadetud ühtlustamisameti kirjast, et ühtlustamisamet palus tal 20. juunil 2007 lõppenud neljakuulise tähtaja jooksul esitada või täiendada vastulauset toetavaid fakte, tõendeid ja argumente ning tõendada vastulause toetuseks esitatud varasemate kaubamärkide olemasolu ja kehtivust.
49 Neljandaks esitas menetlusse astuja eespool punktis 48 nimetatud kirjale 18. juunil 2007 saadetud vastuses ühtlustamisametile varasema sõnamärgi registreerimistunnistuse koopia. Sellest Oficina Española de Patentes y Marcase 28. märtsi 2007. aasta kuupäeva kandvast tõendist (edaspidi „teine tõend”) selgub, et selle 30. märtsil 1944 registreeritud kaubamärgiga on hõlmatud klassi 29 kuuluvad järgmised kaubad: „värske piim, kondenseeritud piim ja piimapulber, juust, või, jogurt, kefiir ja muud piimasaadused”. Selles tõendis on samuti täpsustatud, et 8. septembrist 1995 on registreeringut laiendatud järgmiste kaupade jaoks: „loomse päritoluga toiduained; toidurasvad ja ‑õlid; kuivatatud köögiviljad ja muud töödeldud või konservitud köögiviljad, tarretised ja keedised; looma-, linnu- ja ulukiliha; munad; salatikastmed; piimajoogid (põhikomponent piim); loetelusse ei kuulu kala ja konserveeritud mereannid”.
50 Nagu kõigepealt nähtub punktides 46–49 esitatust, on menetlusse astuja seega esitanud oma vastulause kaubamärgitaotluse väljaandes Bulletin des marques communautaires avaldamisele järgneva kolmekuulise tähtaja jooksul. Järgmiseks, kuigi selles vastulauses on märgitud, et see tugineb varasema sõnamärgiga „hõlmatud kõigile kaupadele”, on esimeses tõendis siiski loetletud vaid osa selle kaubamärgiga hõlmatud kaupadest. Lõpuks on hageja talle vastulause täiendamiseks ühtlustamisameti määratud tähtaja jooksul esitanud teise tõendi, milles on loetletud kõik selle kaubamärgiga hõlmatud kaubad.
51 Kolmandaks tuleb ühelt poolt eespool punktides 39–44 esitatud eeskirju arvestades ning teiselt poolt eespool punktis 50 toodud järelduste põhjal sedastada, et apellatsioonikoda ei ole teinud viga, lähtudes segiajamise tõenäosuse käsitlemisel kõigist varasema kaubamärgiga hõlmatud kaupadest.
52 Nimelt on esiteks määruse nr 207/2009 artikli 41 lõikega 1 kooskõlas see, et menetlusse astuja esitas oma vastulause 9. jaanuaril 2007, st kaubamärgitaotluse väljaandes Bulletin des marques communautaires 16. oktoobril 2006 avaldamisele järgneva kolmekuulise tähtaja jooksul (vt eespool punkt 4), tuginedes sõnaselgelt varasemale sõnamärgile.
53 Teiseks nähtub ühelt poolt ka menetlusse astuja vastulausest, et vastavalt määruse nr 2868/95 eeskirja 15 lõike 2 punkti b alapunktile i on ta selgesõnaliselt identifitseerinud varasema sõnamärgi ühena neist sõnamärkidest, millel tema vastulause põhineb. Teiselt poolt on määruse nr 2868/95 eeskirja 15 lõike 2 punktiga f kooskõlas menetlusse astuja märkus, et vastulause käsitlemisel tuleb lähtuda varasema sõnamärgiga hõlmatud „kõigist kaupadest”. Kuigi on kahetsusväärne, et vastupidi menetlusse astuja väitele ja nagu nähtub ühtlustamisameti toimikust, käib vastulausele menetlusse astuja lisatud esimene tõend ainult osa varasema kaubamärgiga hõlmatud kaupade kohta, ei muuda see siiski tõika, et vastulausest nähtub selgesõnaliselt, et vastulause toetuseks on menetlusse astuja selles tuginenud kõigile asjaomase kaubamärgiga hõlmatud kaupadele.
54 Kolmandaks palus ühtlustamisamet, arvestades vastuolu ühelt poolt vastulause – mille sõnastuse kohaselt tugineb see kõigile varasema sõnamärgiga hõlmatud kaupadele – ja teiselt poolt neist kaupadest ainult osa kohta käiva esimese tõendi vahel, vastavalt määruse nr 2868/95 eeskirja 19 lõikele 1 ja lõike 2 punkti a alapunktile i menetlusse astujal esitada ühtlustamisametile teise tõendi, mis tõendab varasema sõnamärgi olemasolu ja selle kaubamärgi kaitse ulatust, mida menetlusse astuja ka tegi, esitades teise tõendi, milles on ammendavalt loetletud kõik kaubad ja teenused, millele menetluse astuja tahtis oma vastulauses tugineda.
55 Vastupidi hageja väitele ei laiendanud menetlusse astuja seega pärast kolmekuulise tähtaja möödumist ebaseaduslikult oma vastulause ulatust, vaid täiendas õiguspäraselt oma vastulauset, esitades teise tõendi, milles on täpne loetelu kõigist varasema kaubamärgiga hõlmatud kaupadest.
56 Neil asjaoludel tuleb teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Kolmas väide, mille kohaselt on tehtud vigu varasema sõnamärgi tegeliku kasutamise tõendamisel
57 Hageja väidab, et apellatsioonikoda tegi vigu seoses varasema sõnamärgi tegeliku kasutamise tõendamisega ja on selle tõttu rikkunud määruse nr 207/2009 artiklit 15 ja artikli 42 lõikeid 2 ja 3.
58 Ühtlustamisamet ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu.
59 Sissejuhatavalt tuleb märkida, et vastavalt määruse nr 207/2009 põhjenduses 10 toodule on varasema kaubamärgi kaitse õigustatud vaid siis, kui seda kaubamärki on tegelikult kasutatud. Kooskõlas selle põhjendusega näevad määruse nr 207/2009 artikli 42 lõiked 2 ja 3 ette, et ühenduse kaubamärgi taotleja võib nõuda tõendeid selle kohta, et varasemat kaubamärki on territooriumil, kus see on kaitstud, viie aasta jooksul enne vastulause esemeks oleva kaubamärgi taotluse avaldamist tegelikult kasutatud.
60 Lisaks peavad kasutamise kohta esitatud tõenditest vastavalt määruse nr 2868/95 eeskirja 22 lõikele 3 ilmnema varasema kaubamärgi kasutamise koht, aeg, ulatus ja olemus.
61 Peale selle peab ühenduse kaubamärgi taotlusele esitatava vastulause aluseks oleva varasema siseriikliku või ühenduse kaubamärgi tegeliku kasutamise tõendite hulka vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 15 lõike 1 punktile a koostoimes artikli 42 lõigetega 2 ja 3 kuuluma ka tõendid varasema kaubamärgi kasutamise kohta kujul, mis erineb selle kaubamärgi registreeritud kujust vaid selliste osade poolest, mis ei muuda selle kaubamärgi eristusvõimet (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 8. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑29/04: Castellblanch vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Champagne Roederer (CRISTAL CASTELLBLANCH), EKL 2005, lk II‑5309, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).
62 Üldkohus leiab, et hageja kahe etteheite hindamist tuleb alustada teisest etteheitest.
63 Esiteks väidab hageja oma teises etteheites, et ühtlustamisametile menetlusse astuja esitatud tõendid tegeliku kasutamise kohta puudutavad eespool punktis 6 nimetatud varasemaid kujutismärke ja eelkõige esimest varasemat kujutismärki, kuid mitte varasemat sõnamärki. Sellega seoses väidab hageja, et vastavalt Euroopa Kohtu 13. septembri 2007. aasta otsusele kohtuasjas C‑234/06 P: Il Ponte Finanziaria vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (EKL 2007, lk I‑7333) ei saa menetlusse astuja esimese varasema kujutismärgi kohta käivatele dokumentidele tuginedes tõendada varasema sõnamärgi tegelikku kasutamist.
64 Sisuliselt on apellatsioonikoda vaidlustatud otsuses esiteks punktis 26 märkinud, et menetlusse astuja esitas 2001. aasta oktoobrist 2006. aasta oktoobrini ulatuvasse ajavahemikku asetuvad Hispaania selvekauplustele esitatud arved, mis kõik ulatuvad tuhandetesse eurodesse, ja et sõnaline element RAM on näha nii nende arvete päistes kui ka müüdud kaupade – piim, koor ja piimapõhised joogid – ning nende hulga ja hinna kohta käivatel arveridadel. Teiseks on apellatsioonikoda selle otsuse punktis 27 lisaks muule märkinud, et varasem sõnamärk esineb samuti hageja esitatud eri dokumentidel, nagu näiteks kaubamärgiga hõlmatud teatavate kaupade reklaamide ja pakendite fotod.
65 Lisaks on apellatsioonikoda eelmises punktis viidatud arvete kohta märkinud, et vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 15 lõike 1 punktile a ei muuda varasema sõnamärgi eristusvõimet asjaolu, et see on trükitud sinise värviga kollasele poolringile, kuna tegemist on ühega kaubanduses tavaliselt kasutatavatest geomeetrilistest põhikujunditest.
66 Käesoleval juhul tuleb esiteks tõdeda, et sarnaselt apellatsioonikoja põhjendatud sedastusele vaidlustatud otsuse punktides 26 ja 27 hõlmavad menetlusse astuja esitatud arved, mida on palju ja mis käivad konkreetselt varasema sõnamärgiga tähistatud kaupade kohta, kogu asjaomast viieaastast ajavahemikku, mis eelnes taotletud kaubamärgi registreerimistaotluse avaldamisele ning hageja seda asjaolu ei vaidlusta. Teiseks on lisaks neile arvetele palju fotosid reklaamidest ja pakenditest, millel on lisaks esimesele varasemale kujutismärgile näha ka varasem sõnamärk.
67 Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et eespool punktis 66 mainitud dokumendid võimaldasid apellatsioonikojal põhjendatult tuvastada, et varasemat sõnamärki on tegelikult kasutatud.
68 Mis puutub hageja väitesse, millega sisuliselt tuuakse esile, et apellatsioonikoda ei võinud väljakujunenud kohtupraktikat arvestades varasema sõnamärgi kasutamise tuvastamiseks õiguspäraselt tugineda dokumentidele, mis tõendavad esimese kujutismärgi tegelikku kasutamist, siis tuleb see argument kui tulemusetu tagasi lükata, sest need kaubamärgid ei ole olulisel määral erinevad. Isegi kui apellatsioonikoda tegi vea eespool punktis 65 esitatud, varasema sõnamärgi tegelikku kasutamise käsitluses tehtud tuvastusega, ei mõjuta see eelmises punktis esitatud järeldust, et tõendid varasema sõnamärgi kasutamise kohta on piisavad selle kaubamärgi tegeliku kasutamise tuvastamiseks.
69 Teiseks väidab hageja oma esimeses etteheites, et varasema sõnamärgi tegeliku kasutamise kohta esitati tõendid üksnes „kõrgkuumutatud piima ja konserveeritud piimapõhiste jookide” osas. Seega tegi apellatsioonikoda vea, tuvastades vaidlustatud otsuse punktis 29, et menetlusse astuja on esitanud tõendid varasema kaubamärgi tegeliku kasutamise kohta seoses kaupadega „piim, koor ja piimapõhised joogid (põhikomponent piim)”, kuid mitte muude varasema sõnamärgiga hõlmatud kaupade osas.
70 Selle kohta tuleb märkida, et eespool punktis 64 nimetatud arved ning reklaamide ja pakendite fotod tõendavad konkreetselt, et müüdud on eri tüüpi piima, nt täispiim, vähendatud rasvasisaldusega piim ja rasvatu piim, ning koort ja piimapõhiseid jooke, näiteks šokolaadijooke.
71 Esiteks, kuigi kooskõlas hageja poolt sisuliselt väidetuga vastab tõesti tõele, et ükski menetlusse astuja esitatud dokument ei tõenda, et varasemat sõnamärki on kasutatud „värske piimana” määratletud kaubakategooria puhul, on siiski tõsi, nagu märgib ühtlustamisamet, et määratlust „värske piim” seoses varasema sõnamärgiga tuleb mõista vedelpiimale viitavana, sest sellel kujul piim täiendab loetelu selle kaubamärgiga tähistatud piimast muul kujul, milleks on „kondenspiim” ja „piimapulber”. Järgmiseks tuleb tõdeda, et hageja ei esita tõendeid, et „värske piim” on kaubakategooria, mis erineb täispiimast, vähendatud rasvasisaldusega piimast ja rasvatust piimast. Lõpuks, nagu põhjendatult märgib menetlusse astuja, on täispiim, vähendatud rasvasisaldusega piim ja rasvatu piim igal juhul hõlmatud kategooriaga „piimapõhised joogid (põhikomponent piim)”, mis sisuliselt tähendab „piima”, millele on lisatud muid koostisosi. Seega tuleb põhjendamatuna tagasi lükata hageja väited, et menetlusse astuja ei ole esitanud tõendeid varasema sõnamärgi kasutamise kohta „piima” või „värske piima” jaoks.
72 Mis teiseks puutub hageja argumenti, et menetluse astuja on esitanud piiratud arvul tõendeid varasema kaubamärgi kasutamise kohta „koore” jaoks ja märkinud vastulauses, et see toode on „piimasaadus”, siis tuleb nentida, et ühelt poolt osutavad punktis 64 viidatud, hageja esitatud arved mitmele „koore” müügiepisoodile asjaomases ajavahemikus. Teiselt poolt ei vaidle hageja vastu sellele, et „koor” on piimasaadus. Neil asjaoludel tuleb hageja vastav argument põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
73 Kolmandaks tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata hageja argument, et „piimapõhised joogid (põhikomponent piim)” tuleb jätta arvesse võtmata, kuna neid ei ole vastulauses käsitletud. Nimelt on menetlusse astuja ühelt poolt oma vastulause toetuseks õiguspäraselt tuginenud kõigile selle kaubamärgiga hõlmatud kaupadele, seal hulgas „piimapõhised joogid (põhikomponent piim)”, nagu on märgitud eespool punktides 51–55. Teiselt poolt tuleb märkida, et hageja ei vaidle vastu sellele, et menetlusse astuja on esitanud tõendid varasema sõnamärgi tegeliku kasutamise kohta viimati nimetatud kaupade puhul.
74 Neil asjaoludel tuleb hageja esimene etteheide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata ning kolmas väide tuleb tagasi lükata osaliselt põhjendamatuse ja osaliselt tulemusetuse tõttu.
Neljas väide varasema sõnamärgi eristusvõime hindamisel tehtud vea kohta ja viies väide asjaomaste tähiste võrdlemisel tehtud vigade kohta
75 Hageja neljanda väite kohaselt on apellatsioonikoda rikkunud määruse nr 207/2009 artiklit 76 ning määruse nr 2868/95 eeskirja 19 lõikeid 1 ja 3 ja eeskirja 50 lõiget 1. Sisuliselt leiab hageja, et apellatsioonikoda lähtus ekslikult eeldusest, et varasema sõnamärgi eristusvõime on suurenenud, kuigi menetlusse astuja ei esitanud ettenähtud tähtaja jooksul selle kohta ei argumente ega tõendeid.
76 Hageja viienda väite kohaselt on apellatsioonikoda on rikkunud määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b. Selle väite järgi puudub hageja hinnangul taotletud kaubamärgi varasema sõnamärgiga segiajamise tõenäosus. Hageja leiab kõigepealt, et piim sarnaneb juustuga vaid kaudselt. Lisaks ei ole asjaomased tähised sarnased eelkõige selle tõttu, et taotletud kaubamärgi puhul ei asetse sõnarõhk teisel silbil. Suurenenud eristusvõimega oleks apellatsioonikoda pidanud arvestama eelkõige selle tõttu, et apellatsioonikoja käsitlus on piiratud vastulause ulatusega, nii nagu selle määratleb menetlusse astuja. Lõpuks on apellatsioonikoda asjaomaste kaubamärkide segiajamise tõenäosust valesti hinnanud eelkõige asjaolu tõttu, et tähis BELLRAM koosneb vaid ühest sõnast ja sõna „bellram” on uuenduslik.
77 Ühtlustamisamet ja menetlusse astuja vaidlevad nendele väidetele vastu.
78 Kõigepealt tuleb meenutada, et kuigi vastulause aluseks oleva varasema kaubamärgi eristusvõimega tuleb segiajamise tõenäosuse hindamisel tõepoolest arvestada, on see vaid üks hindamise käigus arvesse võetavatest asjaoludest (vt selle kohta Üldkohtu 31. jaanuari 2012. aasta otsus kohtuasjas T‑378/09: Spar vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Spa Group Europe (SPA GROUP), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika). Sel põhjusel tuleb hageja neljanda väite raames esitatud argumente käsitleda koos viienda väite raames esitatud argumentidega, mille kohaselt hageja väitel sisuliselt puudub taotletud kaubamärgi varasema sõnamärgiga segiajamise tõenäosus.
79 Määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b kohaselt ei registreerita varasema kaubamärgi omaniku vastuseisu korral taotletud kaubamärki, kui identsuse või sarnasuse tõttu varasema kaubamärgiga ning identsuse või sarnasuse tõttu varasema kaubamärgiga kaitstud kaupade või teenustega on tõenäoline, et territooriumil, kus varasem kaubamärk on kaitstud, võib avalikkus need omavahel segi ajada. Segiajamise tõenäosus hõlmab ka tõenäosust, et kaubamärk seostatakse varasema kaubamärgiga.
80 Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on segiajamine tõenäoline, kui avalikkus võib arvata, et kõnealused kaubad ja teenused pärinevad samalt ettevõtjalt või ka omavahel majanduslikult seotud ettevõtjatelt. Sama kohtupraktika kohaselt tuleb segiajamise tõenäosust hinnata igakülgselt, vastavalt sellele, kuidas asjaomane avalikkus kõnealuseid tähiseid ja kaupu või teenuseid tajub, ning pidades silmas kõiki antud juhtumit iseloomustavaid asjaolusid, eelkõige tähiste sarnasuse ning nendega tähistatud kaupade või teenuste sarnasuse vastastikust sõltuvust (vt Esimese Astme Kohtu 9. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑162/01: Laboratorios RTB vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Giorgio Beverly Hills (GIORGIO BEVERLY HILLS), EKL 2003, lk II‑2821, punktid 30–33 ja seal viidatud kohtupraktika).
81 Määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b kohaldamise seisukohast eeldab segiajamise tõenäosus nii vastandatud kaubamärkide identsust või sarnasust kui ka tähistatud kaupade või teenuste identsust või sarnasust. Tegemist on kumulatiivsete tingimustega (vt Esimese Astme Kohtu 22. jaanuari 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑316/07: Commercy vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – easyGroup IP Licensing (easyHotel), EKL 2009, lk II‑43, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).
82 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb segiajamise tõenäosuse igakülgse hindamise raames lähtuda sellest, et asjaomase kaubakategooria keskmine tarbija on piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas. Samuti tuleb silmas pidada, et keskmise tarbija tähelepanelikkuse aste võib eri liiki kaupade ja teenuste puhul olla erinev (vt Esimese Astme Kohtu 13. veebruari 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑256/04: Mundipharma vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Altana Pharma (RESPICUR), EKL 2007, lk II‑449, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).
83 Mis lõpuks puutub segiajamise tõenäosuse igakülgse hindamise käsitlemisel kaubamärgi eristusvõimega arvestamisse, siis on kohane märkida, et isegi kui on tegemist nõrga eristusvõimega varasema kaubamärgiga, võib segiajamine olla tõenäoline eelkõige selle tõttu, et tähised ning hõlmatud kaubad või teenused on sarnased (vt selle kohta eespool punktis 78 viidatud kohtuotsus SPA GROUP, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).
84 Käesoleval juhul on kõigepealt paslik tõdeda, et asjaomaste kaubamärkide segiajamise tõenäosust tuleb hinnata Hispaania keskmisest tarbijast lähtudes. Nagu apellatsioonikoda on vaidlustatud otsuse punktis 22 põhjendatult märkinud, ilma et hageja sellele vastu vaidleks, on nimelt esiteks asjaomased kaubad suunatud laia avalikkuse hulka kuuluvale lõpptarbijale ja teiseks on varasem sõnamärk registreeritud Hispaanias.
Asjaomaste kaubamärkidega kaitstud kaupade võrdlus
85 Hageja ei ole nõus vaidlustatud otsuse punktis 30 oleva apellatsioonikoja hinnanguga, et varasema sõnamärgiga kaitstud kaubad „piim, koor, piimapõhised joogid (põhikomponent piim)” on väga sarnased taotletud kaubamärgiga hõlmatud „juustuga”. Hageja leiab, et asjaomaste kaubamärkidega hõlmatud kaubad ei ole sarnased või on sarnasus äärmiselt kaudne.
86 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb kaupade ja teenuste sarnasuse hindamisel arvesse võtta kõiki nendevahelist suhet iseloomustavaid olulisi tegureid. Sellisteks teguriteks on eriti kaupade ja teenuste olemus, otstarve, kasutusviis ning samuti see, kas kaubad ja teenused on konkureerivad või teineteist täiendavad. Arvesse võib võtta ka muid tegureid, näiteks asjaomaste kaupade turustuskanaleid (vt Esimese Astme Kohtu 11. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑443/05: El Corte Inglés vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Bolaños Sabri (PiraÑAM diseño original Juan Bolaños), EKL 2007, lk II‑2579, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).
87 Esiteks tuleb käesoleval juhul sarnaselt vaidlustatud otsuse punktis 30 esitatud apellatsioonikoja põhjendatud järeldusega nentida, et taotletud kaubamärgiga hõlmatud „juust” on toiduaine, mida valmistatakse täielikult või peaaegu täielikult „piimast”, mis on taotletud kaubamärgiga hõlmatud kaup. Seega ei ole need kaubad vastupidi hageja väitele oma olemuselt väga erinevad, vaid need on hoopis teataval määral sarnased. Seda sarnasust kinnitab asjaolu, et „piima” ja „juustu” võib kaltsiumirikast toiduvalikut eelistava tarbija seisukohalt võttes käsitada konkureerivate või vastastikku asendatavate kaupadena, nagu on põhjendatult väitnud ühtlustamisamet. Seda tõdemust ei väära hageja argument, et asjaomaste kaupade toitlustusotstarve on erinev ja need on erineva maitsega.
88 Teiseks, isegi kui vastaks tõele, et Hispaania olulisemad juustutootjad ei tooda piima – nagu väidab hageja –, ei anna see siiski alust välistada võimalust, et Hispaania keskmisele tarbijale võib see asjaolu olla teadmata, nagu märgib põhjendatult ühtlustamisamet. Kui arvestada asjaolu, et juustu toodetakse täielikult või peaaegu täielikult piimast, siis võib mainitud keskmine tarbija tegelikult uskuda, et juust ja piim pärinevad samalt ettevõtjalt.
89 Kolmandaks ei ole hageja vaidlustanud seda, et – nagu väidab ühtlustamisamet –asjaomaste kaupade turustuskanal on sama, nimelt eelkõige selvekauplused, ega seda, et neid kaupu müüakse nimetatud selvekaupluste samas piimatoodete osakonnas, nagu on märkinud apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 30.
90 Eespool punktides 87–89 esitatud kaalutlusi arvestades tuleb tuvastada, et apellatsioonikoda ei teinud hindamisviga, asudes seisukohale, et asjaomased kaubad on väga sarnased. Hageja vastav argument tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Asjaomaste tähiste võrdlus
91 Hageja väidab, et asjaomased tähised ei ole sarnased või on vaid vähesel määral sarnased.
92 Kohtupraktika kohaselt peab segiajamise tõenäosuse igakülgne hindamine vaidlusaluste tähiste visuaalse, foneetilise või kontseptuaalse sarnasuse osas rajanema neist jääval tervikmuljel, võttes eelkõige arvesse nende eristavaid ja domineerivaid osi. Segiajamise tõenäosuse igakülgsel hindamisel on otsustav roll sellel, kuidas asjaomaste kaupade või teenuste keskmine tarbija kaubamärke tajub. Keskmine tarbija tajub kaubamärki tervikuna ega uuri selle eri detaile (vt Euroopa Kohtu 12. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑334/05 P: Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Shaker, EKL 2007, lk I‑4529, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).
93 Esiteks on apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis leidnud, et tervikuna võetuna on asjaomased tähised visuaalselt sarnased. Selle kohta on apellatsioonikoda sisuliselt tõdenud, et kuigi vastandatud kaubamärgid on eri pikkusega taotletud kaubamärgi esimese nelja tähe „b”, „e”, „l” ja „l” tõttu, on isegi siis, kui seda kaubamärki vaadelda tervikuna, vähetõenäoline, et tarbijad jätavad tähelepanuta asjaolu, et neile kaubamärkidele on ühised kolm tähte „r”, „a” ja „m”, mis moodustavad ligi poole tähisest, mille registreerimist taotleti.
94 Hageja vaidlustab selle hinnangu, märkides, et on väga vähetõenäoline, et tarbijad asetaksid rõhku taotletud kaubamärgi kolme viimase tähe ja varasema sõnamärgi kolme tähe r”, „a” ja „m” kokkulangevusele, kuna vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tajutakse ühest sõnast koosnevaid kaubamärke tervikuna, mitte eri elementidest koosnevana.
95 Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et taotletav kaubamärk ning varasem sõnamärk on visuaalselt erinevad selles osas, et taotletav kaubamärk koosneb seitsmest tähest, samas kui varasem sõnamärk koosneb ainult kolmest tähest, ja kuna taotletud kaubamärgi neli esimest tähte erinevad varasema sõnamärgi moodustavatest tähtedest. Siiski ei ole need erinevused piisavad, kõrvaldamaks asjaomasele tarbijale jäävat muljet, et tervikuna võetuna on need kaubamärgid nende sarnaseid elemente arvestades visuaalselt sarnased. Nagu apellatsioonikoda on märkinud, jääb esiteks mulje, et kaubamärgid on sarnased, kuna üks taotletud kaubamärgi moodustavatest silpidest on identne varasema sõnamärgi moodustava ainsa silbiga. Vastupidi hageja väitele ei sea teiseks see, et taotletud kaubamärki tajutakse tervikuna, kahtluse alla asjaomaste kaubamärkide sarnasust, mis tuleneb sellest, et varasem sõnamärk sisaldub tervikuna taotletud kaubamärgis. Kolmandaks ei vähenda – vastupidi hageja väitele – seda sarnasust asjaolu, et kaubamärkide ühine silp „ram” on taotletud kaubamärgis üksnes teine silp, olgugi et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt pööravad tarbijad rohkem tähelepanu tähise esimesele osale. Nimelt on käesoleval juhul nii varasema sõnamärgi moodustav kolmetäheline sõna „ram” kui ka taotletud kaubamärgi moodustav seitsmetäheline sõna „bellram” lühikesed tähised. Neil asjaoludel on nende kaubamärkide silbi „ram” identsus selline, et köidab eriti asjaomase tarbija tähelepanu.
96 Seega tuleb esiteks hageja vastavad argumendid põhjendamatuse tõttu tagasi lükata ja teiseks sarnaselt apellatsioonikojaga tuvastada, et tervikuna hinnatuna on taotletav sõnamärk ja varasem sõnamärk visuaalselt sarnased.
97 Teiseks on apellatsioonikoda seoses foneetilise küljega vaidlustatud otsuse punktis leidnud, et tervikuna hinnatuna on asjaomased kaubamärgid sarnased. Esiteks hääldatakse taotletud kaubamärki kahesilbilisena. Teiseks on hispaania keele hääldusreeglite kohaselt rõhk teisel silbil, mis on identne varasema sõnamärgi moodustava ainsa silbiga. Lisaks sellele algab see teine silp tähega „r”, mis hääldub hispaania keeles väga tugevalt ja selgelt eristuvana.
98 Hageja vaidleb apellatsioonikoja sellisele hinnangule vastu. Hageja sõnul on ekslik öelda, et hispaania keele hääldusreegleid arvestades on rõhk tingimata viimasel silbil. Rõhuline hääldamine sõltub rõhumärkidest ja teatavad mitmesilbilised sõnad ei ole üldse rõhulised. Peale selle ei ole täht „r” rõhuline.
99 Ennekõike tuleb sarnaselt apellatsioonikojaga märkida, et taotletud kaubamärgis on üks silp rohkem, kui varasemas sõnamärgis ja et taotletud kaubamärgi moodustavast kahest silbist esimene erineb varasema sõnamärgi moodustavast silbist. Need elemendid ei ole siiski piisavad, kõrvaldamaks asjaomasele tarbijale jäävat muljet, et tervikuna võetuna on need kaubamärgid nende sarnaseid elemente arvestades foneetiliselt sarnased. Nimelt on neis kaubamärkides esiteks identne silp, mis ühelt poolt on varasema sõnamärgi ainus sõnaline element ja teiselt poolt üks taotletud kaubamärgi moodustavast kahest silbist. Teiseks tuleb isegi siis, kui lähtuda eeldusest, et vale on apellatsioonikoja seisukoht, et hispaania keeles on rõhk üldjuhul teisel silbil, tõdeda, et hageja ei ole tõendanud, et käesoleval juhul on rõhk teise silbi asemel pigem esimesel nii, et esimese silbi hääldamine vähendab teise silbi tähtsust. Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et asjaomane tarbija on vastandatud kaubamärkide ühise silbi „ram” identsust arvestades võimeline selgelt tajuma vastandatud kaubamärkide foneetilist sarnasust. Kolmandaks, kuigi võib väita, et põhimõtteliselt pöörab tarbija tavaliselt rohkem tähelepanu sõna esimesele osale, ei ole see nii käesoleval juhul. Arvestades ühelt poolt asjaolu, et asjaomased kaubamärgid on lühikesed tähised – nagu on tõdetud eespool punktis 95 –, on asjaomaste kaubamärkide ühise silbi „ram” identsus selline asjaolu, mis köidab hääldamisel eriti asjaomase tarbija tähelepanu. Isegi kui eeldada hageja eeskujul, et konsonant „r” ei ole hispaania keeles põhimõtteliselt rõhuline, on teiselt poolt siiski tegemist tugevalt ja eraldi häälduva konsonandiga, mis rõhutab taotletud kaubamärgi teise silbi tähtsust.
100 Seega tuleb esiteks hageja vastavad argumendid põhjendamatuse tõttu tagasi lükata ja teiseks tuvastada, et taotletud kaubamärk ja varasem sõnamärk on tervikuna võetuna foneetiliselt sarnased.
101 Kolmandaks on apellatsioonikoda kontseptuaalse külje osas vaidlustatud otsuse punktis 35 tuvastanud, et asjaomaste kaubamärkide kontseptuaalse külje võrdlus ei mõjuta kaubamärkide sarnasuse hindamist. Selle hageja poolt vaidlustamata tuvastusega tuleb nõustuda, kuna kummalgi asjaomasel tähisel tervikuna võetuna ei ole tähendust, nagu apellatsioonikoda on põhjendatult märkinud.
102 Eespool punktides 96, 100 ja 101 esitatud tuvastusi arvestades tuleb teha järeldus, et asjaomased kaubamärgid tervikuna võetuna on sarnased, kui sarnaselt apellatsioonikoja tõdemusega vaidlustatud otsuse punktis 40 arvestada nende visuaalset ja foneetilist sarnasust ning samuti asjaolu, et tähenduse puudumine ei mõjuta kaubamärkide sarnasuse hindamist. Seega tuleb hageja vastavad argumendid põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Segiajamise tõenäosus
103 Kõigepealt leiab apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktides 37–39, et varasema sõnamärgi eristusvõime on suurenenud, kui arvestada menetlusse astuja esitatud tõenditega kaubamärgi intensiivse kasutamise kohta. Järgmiseks leiab apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 40, et arvestades varasema sõnamärgi suurenenud eristusvõimet, tähiste visuaalset ja foneetilist sarnasust ning kaupade suurt sarnasust, on olemas segiajamise tõenäosus. Lõpuks täpsustab apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 40, et asjaomaste tähiste segiajamine on tõenäoline, kuigi varasem sõnamärk on ainult keskmise eristusvõimega.
104 Hageja vaidleb sellele hinnangule vastu, väites esiteks neljanda ja viienda väite raames, et apellatsioonikoda ei saanud arvestada varasema kaubamärgi suurenenud eristusvõimega, sest menetlusse astuja ei ole ettenähtud tähtaja jooksul esitanud vastavaid argumente. Teiseks väidab hageja, et apellatsioonikoda hindas valesti asjaomaste kaubamärkide segiajamise tõenäosuse olemasolu eelkõige selle tõttu, et tähis BELLRAM koosneb vaid ühest sõnast ning kuna sõna „bellram” on liitsõna ja uudne.
105 Kuna asjaomane avalikkus koosneb käesoleval juhul keskmistest lõpptarbijatest (vt eespool punkt 84), asjaomased kaubad on väga sarnased (vt eespool punkt 90) ja asjaomased tähised on sarnased (vt punkt 102), siis tuleb apellatsioonikoja vaidlustatud otsuse punktis 40 sedastatu eeskujul tuvastada asjaomaste kaubamärkide segiajamise tõenäosus, sõltumata sellest, kas varasema sõnamärgi eristusvõime on nõrk või tugev.
106 Isegi kui asuda seisukohale, et apellatsioonikoda hindas varasema sõnamärgi eristusvõimet valesti, ei mõjuta see eeltoodud põhjustel järeldust, et apellatsioonikoda tuvastas põhjendatult asjaomaste kaubamärkide segiajamise tõenäosuse.
107 Hageja muud argumendid ei mõjuta eespool punktis 106 toodud järeldust.
108 Mis esiteks puutub hageja väitesse, et taotletud kaubamärgis säilitab osa „ram” iseseisva eristava positsiooni, siis see argument, mille hageja esitas ka asjaomaste tähiste võrdluse kontekstis, tuleb eespool punktides 95 ja 99 esitatud põhjustel tagasi lükata.
109 Mis teiseks puutub hageja argumenti, et Üldkohtu väljakujunenud praktika kohaselt on see kohus muid kui asjaomaseid kaubamärke käsitlevates kohtuasjades leidnud, et ainult ühe ühise silbi olemasolust ei piisa segiajamise tõenäosuseks, siis tuleb see argument põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. Nimelt on konkreetses kohtuasjas tehtud järeldus, et vastandatud kaubamärkide ühestainsast ühisest silbist ei piisa segiajamise tõenäosuseks, seotud selle kohtuasja faktiliste asjaoludega ega mõjuta seisukohta, et käesoleval juhul ei ole apellatsioonikoda teinud viga vaidlustatud otsuse tuvastustes, mida on korratud eespool punktis 102.
110 Seega tuleb neljas väide tagasi lükata tulemusetuse tõttu ning viies väide osaliselt tulemusetuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu.
111 Kuna kõik hageja väited tuleb tagasi lükata, siis tuleb hagi tervikuna rahuldamata jätta.
Kohtukulud
112 Üldkohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt ühtlustamisameti ja menetlusse astuja nõudele välja mõista hagejalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (neljas koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Lidl Stiftung & Co. KG‑lt.
Pelikánová | Jürimäe | Van der Woude |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 15. jaanuaril 2013 Luxembourgis.
Allkirjad
Sisukord
Vaidluse taust
Poolte nõuded
Õiguslik käsitlus
Esimene väide selle kohta, et rikutud on hageja õigust olla ära kuulatud ning apellatsioonikoja kaalutluspädevust
Teine väide vea kohta, mis on tehtud seoses varasema sõnamärgiga hõlmatud kaupadega, millest tuleb lähtuda segiajamise tõenäosuse hindamisel
Kolmas väide, mille kohaselt on tehtud vigu varasema sõnamärgi tegeliku kasutamise tõendamisel
Neljas väide varasema sõnamärgi eristusvõime hindamisel tehtud vea kohta ja viies väide asjaomaste tähiste võrdlemisel tehtud vigade kohta
Asjaomaste kaubamärkidega kaitstud kaupade võrdlus
Asjaomaste tähiste võrdlus
Segiajamise tõenäosus
Kohtukulud