Kohtuasi T‑183/07

Poola Vabariik

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Keskkond – Direktiiv 2003/87/EÜ – Kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem – Poola riiklik saastekvootide jaotuskava ajavahemiku 2008–2012 kohta – Kolmekuuline tähtaeg – Liikmesriikide ja komisjoni vastav pädevus – Võrdne kohtlemine – Põhjendamiskohustus – Direktiivi 2003/87 artikli 9 lõiked 1 ja 3 ning artikli 11 lõige 2

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Keskkond – Õhusaaste – Direktiiv 2003/87 – Riiklik kasvuhoonegaaside saastekvootide jaotuskava (jaotuskava)

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/87, artikli 9 lõige 3)

2.      Keskkond – Õhusaaste – Direktiiv 2003/87 – Riiklik kasvuhoonegaaside saastekvootide jaotuskava (jaotuskava)

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/87, artikli 9 lõige 3)

3.      Keskkond – Õhusaaste – Direktiiv 2003/87 – Riiklik kasvuhoonegaaside saastekvootide jaotuskava (jaotuskava)

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/87, artikli 9 lõige 3)

4.      Keskkond – Õhusaaste – Direktiiv 2003/87 – Riiklik kasvuhoonegaaside saastekvootide jaotuskava (jaotuskava)

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/87, artikli 9 lõiked 1 ja 3 ning artikli 11 lõige 2)

5.      Keskkond – Õhusaaste – Direktiiv 2003/87 – Riiklik kasvuhoonegaaside saastekvootide jaotuskava (jaotuskava)

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/87)

6.      Keskkond – Õhusaaste – Direktiiv 2003/87 – Riiklik kasvuhoonegaaside saastekvootide jaotuskava (jaotuskava)

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/87, artikli 9 lõige 3)

7.      Keskkond – Õhusaaste – Direktiiv 2003/87 – Riiklik kasvuhoonegaaside saastekvootide jaotuskava (jaotuskava)

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/87, artikli 9 lõige 3 ning artikli 11 lõige 2)

8.      Keskkond – Õhusaaste – Direktiiv 2003/87 – Riiklik kasvuhoonegaaside saastekvootide jaotuskava (jaotuskava)

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/87, artiklid 9 ja 10 ning artikli 11 lõiked 2 ja 3)

1.      Komisjoni pädevus direktiivi 2003/87 (millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem) artikli 9 lõike 3 alusel liikmesriigi esitatud riiklikku kasvuhoonegaaside saastekvootide jaotuskava (jaotuskava) kontrollida ja see tagasi lükata on täpselt piiritletud – see pädevus on nii sisuliselt kui ka ajaliselt piiratud. Esiteks on see kontroll piiratud sellega, et komisjon uurib, kas jaotuskava on kooskõlas direktiivi III lisa kriteeriumide ja artikliga 10, ning teiseks tuleb see kontroll läbi viia kolme kuu jooksul alates nimetatud jaotuskava esitamisest liikmesriigi poolt.

Ajaliste piirangute osas näeb direktiivi artikli 9 lõige 3 ette üksnes üheainsa kolmekuulise tähtaja, mille jooksul komisjon peab jaotuskava suhtes seisukoha võtma. Ei ole mingit põhjust, mis lubaks eeldada, et juhul, kui on esitatud ebatäielik jaotuskava, ei saa kolmekuuline tähtaeg, mis on komisjonil jaotuskava tagasilükkamiseks, kulgema hakata. Nimelt ei saa liikmesriik ebatäieliku jaotuskava esitamise tõttu lükata määramata ajaks edasi komisjoni otsuse tegemist vastavalt nimetatud direktiivi artikli 9 lõikele 3.

(vt punktid 35 ja 36)

2.      Kuna komisjonil puudub stricto sensu üldise loa andmise pädevus esitatud riikliku kasvuhoonegaaside saastekvootide jaotuskava (jaotuskava) suhtes, siis ei saa asjaolu, et komisjon ei ole direktiivi 2003/87 (millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem) artikli 9 lõikes 3 ette nähtud tähtaja jooksul esitanud vastuväiteid, olla aluseks eeldusele, justkui oleks jaotuskava heaks kiidetud.

Nimetatud artikli 9 lõike 3 alusel teostatud a priori kontroll ei vii ju ilmtingimata heakskiitva otsuseni. Komisjon peab sekkuma üksnes siis, kui ta leiab, et talle esitatud jaotuskava teatud aspektide osas on vaja esitada vastuväiteid, ning tegema tagasilükkava otsuse, kui liikmesriik keeldub oma jaotuskavasse muudatusi sisse viimast. Kui komisjon seda ei tee, siis muutub esitatud jaotuskava lõplikuks ja eeldatakse selle õiguspärasust, mis võimaldab tühistada liikmesriigi suhtes kehtiva ajutise keelu jaotuskava rakendada.

(vt punktid 41 ja 42)

3.      Komisjon võib enne direktiivi 2003/87 (millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem) artikli 9 lõikes 3 ette nähtud kolmekuulise tähtaja möödumist sekkuda mitte ainult vastuväiteid või riikliku kasvuhoonegaaside saastekvootide jaotuskava (jaotuskava) mõnd aspekti puudutavaid küsimusi esitades, vaid ka hiljem – juhul, kui liikmesriik keeldub oma jaotuskava muutmast –, võttes vastu esitatud jaotuskava tagasilükkamise otsuse. Kui tagasilükkamise otsus katkestab kolmekuulise tähtaja kulgemise, siis juhul, kui komisjon esitab vastuväiteid või küsimusi esitatud jaotuskava mõne aspekti kohta, kolmekuulise tähtaja kulgemine peatub.

(vt punkt 43)

4.      Kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi rakendamiseks määrab direktiiv 2003/87 (millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem) artikli 9 lõigetes 1 ja 3 ning artikli 11 lõikes 2 selgelt ja täpselt kindlaks pädevuse jaotuse liikmesriikide ja komisjoni vahel riiklike kasvuhoonegaaside saastekvootide jaotuskavade (jaotuskava) väljatöötamiseks, kontrollimiseks ja rakendamiseks.

Mis puutub liikmesriikide pädevusse, siis tuleneb nimetatud sätetest ühetimõistetavalt, et ainult liikmesriigid on pädevad esmalt jaotuskava välja töötama, täpsustades saastekvootide üldkoguse, mida nad asjassepuutuval ajavahemikul soovivad eraldada, ja seda, kuidas nad soovivad neid eraldada, ning seejärel otsustama saastekvootide üldkoguse, mida nad eraldavad iga viieaastase perioodi kohta ja algatama menetluse nende saastekvootide individuaalseks eraldamiseks. Muidugi peab liikmesriikide ainupädevuse teostamine nimetatud direktiivi artikli 9 lõike 1 teise lause kohaselt põhinema objektiivsetel ja läbipaistvatel kriteeriumidel, sealhulgas selle direktiivi III lisas loetletud kriteeriumid. Juhul kui komisjon otsustab jaotuskava osaliselt või täielikult tagasi lükata, teeb liikmesriik vastavalt direktiivi artikli 9 lõike 3 teisele lausele selle direktiivi artikli 11 lõikele 2 vastava otsuse üksnes juhul, kui komisjon kavandatavad muudatused heaks kiidab.

Direktiiv 2003/87 ei näe siiski selgelt ja täpselt ette vormi ja meetmeid direktiivis sätestatud tulemuse saavutamiseks. Liikmesriikidel on seega teatav tegutsemisruum nimetatud direktiivi ülevõtmisel ning sellest tulenevalt meetmete valikul, mida nad riikliku energiaturu konkreetses kontekstis peavad selles direktiivis sätestatud eesmärgi saavutamiseks kõige sobivamaks.

(vt punktid 84–88)

5.      Kui komisjonil lubataks direktiiviga 2003/87 loodud ühenduse kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi rakendamise raames kasutada sama riikliku kasvuhoonegaaside saastekvootide jaotuskava (jaotuskava) hindamismeetodit kõigi liikmesriikide puhul, tähendaks see seda, et talle antaks mitte ainult tõeline ühtlustamispädevus saastekvootide kauplemise süsteemi raames, vaid ka keskne osa jaotuskavade väljatöötamisel. Ent seadusandja ei ole direktiivis komisjonile jaotuskavade kontrollipädevuse raames andnud ei sellist ühtlustamispädevust ega keskset osa.

Liikmesriikide võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamine ei saa ju muuta pädevuse jaotust liikmesriikide ja komisjoni vahel, nagu see on direktiivis 2003/87 ette nähtud vastavalt subsidiaarsuspõhimõttele, mida direktiivi vastuvõtmisel on ilmselt järgitud.

(vt punktid 104, 106)

6.      Otsus riikliku kasvuhoonegaaside saastekvootide jaotuskava (jaotuskava) kohta, mille komisjon võttis vastu direktiivi 2003/87 (millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem) artikli 9 lõike 3 alusel ja milles tuvastatakse nimetatud direktiivi III lisa mitme kriteeriumi rikkumine, kuigi komisjon piirdus sellega, et ta asendas jaotuskavas sisalduvad andmed enda andmetega, kontrollimata jaotuskavas sisalduvate andmete vastavust direktiivis loetletud kriteeriumidele, ei pea kinni pädevuse jaotusest liikmesriikide ja komisjoni vahel, nagu see on direktiivis ette nähtud.

Komisjoni kasutatud jaotuskavade kontrollimise meetod, mis seisneb jaotuskavas sisalduvate andmete võrdlemises oma hindamismeetodi alusel saadud andmetega, tähendab praktikas seda, et komisjon võib ise täiesti autonoomselt välja töötada oma võrdlusjaotuskava ning hinnata esitatud jaotuskavade kooskõla mitte direktiivis loetletud kriteeriumidega, vaid esmalt oma meetodi alusel saadud andmete ja tulemustega.

(vt punktid 107, 108, 110)

7.      Üldsuse kaasamine, mis on direktiivi 2003/87 (millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem) artikli 11 lõikes 2 ette nähtud enne lõpliku otsuse vastuvõtmist sama sätte alusel, jääks tagajärgedeta ja üldsuse märkused oleksid puhtteoreetilised, kui riikliku kasvuhoonegaaside saastekvootide jaotuskava (jaotuskava) muudatused, mida võib esitada seejärel, kui komisjon on langetanud otsuse nimetatud direktiivi artikli 9 lõike 3 alusel, piirduksid ainult komisjoni kavandatavate muudatustega.

Liikmesriigid võivad ju – ilma et nad oleks tingimata seotud soovitustega, mille komisjon sõnastas nimetatud artikli 9 lõike 3 kohaselt tehtud otsuses – mitte ainult korrigeerida ja ajakohastada jaotuskava pärast niisuguse otsuse tegemist, vaid jaotuskava ka pärast kvootide individuaalse eraldamise otsuse vastuvõtmist muuta. Arvestades pealegi direktiivi sõnastust, üldist ülesehitust ja sellega loodava korra eesmärke, on komisjon järelikult kohustatud pidevalt tagama, et jaotuskavades on arvesse võetud kõige täpsemad ja seega kõige ajakohastatumad andmed ja teave, et kahjustada võimalikult vähe majandusarengut ja tööhõivet, säilitades samas kasvuhoonegaaside saastekvootide tõhusa süsteemi.

(vt punktid 116–118)

8.      Kehtestades niisuguse otsuse resolutsioonis, mis puudutab riiklikku kasvuhoonegaaside saastekvootide jaotuskava (jaotuskava) ja mis on vastu võetud direktiivi 2003/87 (millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem) artikli 9 lõike 3 sätete alusel, eraldatavate saastekvootide üldkoguse ülempiiri, mille ületamisel peetakse jaotuskava direktiiviga vastuolus olevaks, ületab komisjon pädevust, mis talle on antud nimetatud sätete alusel.

Nimelt ei ole sama direktiivi artikli 11 lõigetest 2 ja 3 tulenevalt mitte komisjoni, vaid iga liikmesriigi kohustus otsustada vastavalt artiklile 9 ja kooskõlas artikliga 10 välja töötatud jaotuskava põhjal vastavaks ajavahemikuks eraldatavate saastekvootide üldkogus, algatada nende kvootide eraldamine iga käitise käitajale ja võtta vastu otsus nende kvootide eraldamise kohta.

(vt punktid 123, 126, 131)