ÜLDKOHTU OTSUS (kuues koda laiendatud koosseisus)
16. juuni 2011(*)
Konkurents – Kartellikokkulepped – Vesinikperoksiid ja naatriumperboraat – EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamise otsus – Trahvid – Aegumine – Erinev kohtlemine – Rikkumise kestus – Kergendavad asjaolud
Kohtuasjas T‑192/06,
Caffaro Srl, asukoht Milano (Itaalia), esindajad: advokaadid A. Santa Maria ja C. Biscaretti di Ruffia,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: V. Di Bucci ja F. Amato ning hiljem Di Bucci ja V. Bottka,
kostja,
mille ese on esimese võimalusena nõue tühistada komisjoni 3. mai 2006. aasta otsus K(2006) 1766 (lõplik) EÜ […] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/F/38.620 – vesinikperoksiid ja perboraat) osas, milles komisjon määras hagejale ja SNIA SpA‑le solidaarse trahvi, ning teise võimalusena nõue vähendada trahvi suurust,
ÜLDKOHUS (kuues koda laiendatud koosseisus),
koosseisus: kohtunik V. Vadapalas (ettekandja) koja esimehe ülesannetes, kohtunikud A. Dittrich ja L. Truchot,
kohtusekretär: ametnik K. Pocheć,
arvestades kirjalikus menetluses ja 4. märtsi 2010. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
1 Hageja Caffaro Srl, varem Industrie Chimiche Caffaro SpA, seejärel Caffaro SpA, on Itaalia õiguse alusel asutatud äriühing, kes kuni 1999. aastani turustas naatriumperboraati (edaspidi „NPB”). Asjaolude asetleidmise ajal oli ta Caffaro SpA, kellest 2000. aastal sai SNIA SpA, 100‑protsendilise osalusega tütarettevõtja.
2 Degussa AG teavitas novembris 2002 Euroopa Ühenduste Komisjoni kartelli olemasolust vesinikperoksiidi (edaspidi „VP”) ja NPB turgudel ning palus kohaldada komisjoni teatist, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (EÜT 2002, C 45, lk 3).
3 Degussa esitas komisjonile sisulisi tõendeid, mis võimaldasid viimasel viia 25. ja 26. märtsil 2003 läbi kontrollid kolme ettevõtja ruumides.
4 Komisjon saatis 26. jaanuaril 2005 hagejale ja teistele asjaomastele ettevõtjatele vastuväiteteatise.
5 Pärast asjaomaste ettevõtjate ärakuulamist võttis komisjon vastu 3. mai 2006. aasta otsuse K(2006) 1766 (lõplik) EÜ […] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta Akzo Nobel NV, Akzo Nobel Chemicals Holding AB, EKA Chemicals AB, Degussa, Edisoni, FMC Corp., FMC Foret SA, Kemira Oyj, L’Air liquide SA, Chemoxal SA, SNIA, hageja, Solvay SA, Solvay Solexis SpA, Total SA, Elf Aquitaine SA ja Arkema SA vastu (juhtum COMP/F/38.620 – vesinikperoksiid ja perboraat) (edaspidi „vaidlustatud otsus”), mille kokkuvõte avaldati 13. detsembril 2006 Euroopa Liidu Teatajas (ELT L 353, lk 54). Otsus tehti hagejale teatavaks 8. mai 2006. aasta kirjaga.
Vaidlustatud otsus
6 Komisjon märkis vaidlustatud otsuses, et selle adressaadid osalesid EÜ artikli 81 ja Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) artikli 53 ühes ja vältavas rikkumises, mis puudutas VP‑d ja tootmisahelas järgnevat toodet NPB‑d (vaidlustatud otsuse põhjendus 2).
7 Rikkumine, mis tuvastati ajavahemiku 31. jaanuarist 1994 kuni 31. detsembrini 2000 osas, seisnes peamiselt konkurentide vahel kaubanduslikult tähtsa ja konfidentsiaalse teabe vahetamises turu ja ettevõtjate kohta, tootmise ning potentsiaalsete ja tegelike tootmismahtude piiramises ning kontrollimises, turuosade ja klientide jagamises ning sihthindade kindlaksmääramises ja jälgimises.
8 Hagejat peeti rikkumise eest vastutavaks „solidaarselt” SNIA‑ga (vaidlustatud otsuse põhjendused 407–412).
9 Trahvisumma arvutamiseks kohaldas komisjon metodoloogiat, mis on esitatud suunistes määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja [ST] artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171; edaspidi „suunised”).
10 Komisjon määras rikkumise raskuse ja kestuse alusel kindlaks trahvide põhisummad (vaidlustatud otsuse põhjendus 452), kusjuures rikkumine kvalifitseeriti väga raskeks (vaidlustatud otsuse põhjendus 457).
11 Erineva kohtlemise tulemusel liigitati hageja neljandasse ehk viimasesse kategooriasse, millele vastas trahvi lähtesumma 1,875 miljonit eurot. Selle summa kindlaksmääramisel vähendas komisjon summat ka 25%, kuna ei olnud tõendatud, et hageja teadis või pidi tingimata teadma konkurentsivastaste kokkulepete üldisest skeemist (vaidlustatud otsuse põhjendused 460–462).
12 Kuna hageja osales rikkumises komisjoni sõnul 29. maist 1997 kuni 31. detsembrini 1998, see tähendab ühe aasta ja seitsme kuu pikkuse ajavahemiku vältel, suurendati tema trahvi lähtesummat 15% (vaidlustatud otsuse põhjendus 467).
13 Komisjon tuvastas, et hagejal oli rikkumises passiivne ja vähetähtis roll, ning vähendas selle kergendava asjaolu tõttu trahvisummat 50% (vaidlustatud otsuse põhjendused 476 ja 477).
14 Vaidlustatud otsuse artikli 1 punktis l on leitud, et hageja rikkus EÜ artikli 81 lõiget 1 ja EMP lepingu artiklit 53, kuna ta osales asjaomases rikkumises 29. maist 1997 kuni 31. detsembrini 1998.
15 Komisjon määras hagejale vaidlustatud otsuse artikli 2 punktis g „solidaarselt” SNIA‑ga trahvi summas 1,078 miljonit eurot.
Menetlus ja poolte nõuded
16 Hageja esitas käesoleva hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 18. juulil 2006.
17 Kuna Üldkohtu kodade koosseisu muudeti, määrati ettekandja-kohtunik kuuendasse kotta ning seetõttu anti käesolev kohtuasi pärast poolte ärakuulamist lahendamiseks kuuendale kojale laiendatud koosseisus.
18 22. detsembril 2009 võetud menetlust korraldavate meetmete raames esitas Üldkohus hagejale kirjaliku küsimuse, millele viimane vastas määratud tähtaja jooksul.
19 Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Üldkohus alustada suulist menetlust. Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 4. märtsi 2010. aasta kohtuistungil.
20 Kuna koja kahel liikmel esines takistus käesoleva asja läbivaatamisel osalemiseks, jätkas Üldkohus vastavalt Üldkohtu kodukorra artiklile 32 asja arutamist kolmeliikmelisena, see tähendab jätkasid kolm kohtunikku, kes on käesolevale kohtuotsusele alla kirjutanud.
21 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus osas, milles komisjon määras talle solidaarselt SNIA‑ga trahvi;
– teise võimalusena vähendada trahvi suurust sümboolse summani;
– kolmanda võimalusena vähendada trahvisummat „oluliselt”, arvestades hageja rikkumises osalemise lühikest kestust ning kergendavate asjaolude esinemist;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
22 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
23 Põhjendamaks hagi, milles ta palub vaidlustatud otsuse tühistada osas, milles komisjon määras hagejale solidaarselt SNIA‑ga trahvi, või trahvisummat vähendada, esitab hageja viis väidet õigusnormide rikkumise ja hindamisvigade kohta, mis puudutavad esiteks väidetavat asjaolu, et ta on „[VP‑ga] seotud kartelli ohver, mitte liige”, teiseks erineva kohtlemise rakendamisel väidetavalt valesti valitud võrdlusaastat, kolmandaks hinnangut tema rikkumises osalemise kestusele, neljandaks nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (ELT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 25 lõikes 2 sätestatud aegumise kohaldamist ning viiendaks hinnangut kergendavatele asjaoludele.
Väidetav „VP‑ga seotud kartelli ohvri, mitte liikme” seisund, millele hageja tugineb
Poolte argumendid
24 Hageja väidab, et ta on „kartelli ohver”, kuna ta lahkus 1999. aastal NPB turult just VP turul sõlmitud õigusvastaste kokkulepete tõttu. Ta oli nimelt sunnitud hankima VP‑d, mis on ainus NPB valmistamiseks vajalik tooraine, kartelli kaasatud tootjatelt, kes olid tema otsesed konkurendid NPB turul. VP hindade tõus, mille kartelliosalised otsustasid ellu viia, tõrjus hageja turult välja.
25 Hageja oli VP tootjatest täielikus majanduslikus sõltuvuses, kuna tal ei olnud võimalik omaenda kaubandusstrateegiat NPB turul kohandada vastavalt VP turul kavandatud hinnatõusudele. Komisjon ise kinnitas, et „ei ol[nud] tõendatud, et [hageja] teadis või pidi tingimata teadma konkurentsivastaste kokkulepete üldisest skeemist” (vaidlustatud otsuse põhjendus 461).
26 Hageja väidab, et paljudes varasemates otsustes on komisjon otsustanud jätta trahv õigusvastaste kokkulepete pooltele määramata, kui nad tegutsesid oma huvide vastaselt või olid majanduslikus sõltuvuses kokkuleppe pooleks olevatest teistest ettevõtjatest. Teistes sarnastes juhtumites määras komisjon üksnes sümboolse trahvi. Lisaks on komisjoni võimalus määrata sümboolne trahv sõnaselgelt ette nähtud suuniste punkti 5 alapunktis d.
27 Komisjon on oma varasemate otsustega seotud, kuna neid on palju ja kõnealused juhtumid on käesoleva asjaga sarnased. Nende ühine nimetaja on asjaolu, et sarnaselt hagejaga olid asjaomased ettevõtjad kaasatud kokkuleppesse, mis oli sõlmitud vastuolus nende huvidega, või olid nad igal juhul teistest kokkuleppe pooltest majanduslikus sõltuvuses. Hageja olukorra saab samastada turustaja omaga vertikaalse kokkuleppe korral, mis on sõlmitud tootjaga, kuna mõlemal juhul on tegemist majanduslikus sõltuvuses oleva ettevõtjaga.
28 Täpsemalt on hageja olukord väga sarnane Compagnie maritime zaïroise’iga (CMZ), kelle kohta on tehtud 23. detsembri 1992. aasta otsus 93/82/EMÜ [EÜ] artikli [81] (IV/32.448 ja IV/32.450 – Cewal, Cowac, Ukwal) ning [EÜ] artikli [82] (IV/32.448 ja IV/32.450 – Cewal) kohaldamise menetluses (EÜT 1993, L 34, lk 20) ning kes oli äriühing, kellele komisjon otsustas jätta trahvi määramata, kuna ta ei saanud tuvastatud rikkumisest mingit kasu.
29 Jättes samad asjaolud hageja puhul arvesse võtmata, rikkus komisjon EÜ artikli 81 lõiget 1, määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikeid 2 ja 3, suuniseid ning põhjendamiskohustust. Kõnealuse hinnangu andmisel on tehtud ilmne hindamisviga ja võimu kuritarvitatud. Lisaks ajas komisjon ekslikult hageja seisundi segi VP tootjate Atochem SA, Kemira ja Chemoxali omaga (vaidlustatud otsuse põhjenduse 332 punkt b).
30 Täpsemalt jättis komisjon arvesse võtmata asjaolu, et VP tootjad kehtestasid süsteemi, mis väljendus hindade kahekordistumises vähem kui pooleteise aastaga, et hageja ei tootnud VP‑d ja oli nendest ettevõtjatest täielikus majanduslikus sõltuvuses, et ta ei teadnud kartelli üldisest skeemist, et ta pidi taluma olulist VP hinna tõusu, mis oli tema kartelli toimimise ajal NPB turult lahkumise määrav aspekt, et ta ei saanud mingit kasu isegi tarnijat vahetades, arvestades, et hindade kooskõlastamine puudutas kõiki VP tootjaid, ning et tal ei olnud võimalik kohandada omaenda kaubandusstrateegiat NPB turul, kuna ta ei osalenud kunagi VP‑d käsitlevatel koosolekutel. Kuna need kaalutlused jäid arvesse võtmata ja nende arvesse võtmata jätmine põhjendamata, on hagejale trahvi määramine õigusvastane.
31 Lõpuks puudub hagejale määratud trahvil kasulik mõju nii karistus- kui hoiatuseesmärgi seisukohast, kuna hageja on asjaomaselt turult juba lahkunud just kõnealuse kartelli tõttu, kuna teda on seega juba karistatud ning kuna tal ei ole enam võimalik uut rikkumist toime panna.
32 Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.
Üldkohtu hinnang
33 Sissejuhatuseks tuleb märkida, et nagu nähtub hagiavalduses esitatud argumentidest, viitab hageja küll oma väidetavale „[VP‑ga] seotud kartelli ohvri, mitte liikme” seisundile, kuid ei eita tegelikult oma osalemist kõnealuses rikkumises ega seda, et tegemist oli ühe rikkumisega.
34 Täpsemalt ei sea hageja kahtluse alla oma osalemist kartelli koosolekutel, mis toimusid 28. või 29. mail 1997 Sevillas ja 14. mail 1998 Évian-les-Bains’is, ega eita nende koosolekute õigusvastast sisu, mille komisjon tuvastas eelkõige vaidlustatud otsuse põhjendustes 162–164 ja 226–229, vaid piirdub sellega, et vaidlustab allpool analüüsitava kolmanda väite raames oma kõnealuses rikkumises osalemise kestuse.
35 Neil asjaoludel tuleb käesolevat väidet, et hageja „on [VP‑ga] seotud kartelli ohver, mitte liige”, mõista kui väidet, millega tegelikult soovitakse kahtluse alla seada trahvi õiguspärasus ja suurus selle erilise olukorra tõttu, mis hagejal kartellis oli.
36 Hageja piirdub nimelt viitamisega teatud hulgale asjaoludele, mis tema hinnangul pidid kaasa tooma trahvi määramata jätmise või kõige enam suuniste punkti 5 alapunktis d ette nähtud 1000 euro suuruse sümboolse trahvi määramise. Ta toob eelkõige esile oma ainulaadse olukorra VP‑le tootmisahelas järgneva NPB valmistajana, väites, et ta oli majanduslikus sõltuvuses kokkuleppe teistest pooltest, kelleks olid VP või mõlema kõnealuse toote valmistajad, ning asjaolu, et ta osales salajastes kokkulepetes omaenda huvide vastaselt ja ta ei saanud sellest mingit kasu, kuna ta oli sunnitud NPB turult 1999. aasta keskel lahkuma.
37 Tuleb meenutada, et komisjoni pädevus määrata trahve ettevõtjatele, kes tahtlikult või hooletusest on pannud toime EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumise, kujutab endast ühte komisjonile antud vahenditest talle liidu õigusega pandud järelevalveülesande täitmiseks. See ülesanne hõlmab nii kohustust järgida üldist poliitikat, mille eesmärk on kohaldada konkurentsi valdkonnas asutamislepingus kehtestatud põhimõtteid ning suunata vastavalt ka ettevõtjate tegevust (Euroopa Kohtu 7. juuni 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 100/80–103/80: Musique Diffusion française jt vs. komisjon, EKL 1983, lk 1825, punkt 105).
38 Komisjonil on trahvisummade kindlaksmääramisel kaalutlusruum, et suunata ettevõtjate tegevust konkurentsieeskirjade järgimisele. Eelkõige see, et komisjon on minevikus kohaldanud teatud liiki rikkumiste korral teatud tasemel trahve, ei saa seega võtta temalt võimalust igal hetkel seda taset tõsta, et tagada liidu konkurentsipoliitika elluviimine (eespool punktis 37 viidatud kohtuotsus Musique Diffusion française jt vs. komisjon, punkt 109).
39 See kaalutlusruum on seda enam olemas teatud juhtudel nn sümboolse trahvi määramise võimaluse korral, mille komisjon on endale jätnud suuniste punkti 5 alapunktis d, või võimaluse korral jätta trahv määramata.
40 Käesolevas asjas tugineb hageja talle määratud trahvi õiguspärasuse vaidlustamiseks esiteks sellele, et ta oli teistest kartelliosalistest sõltuv.
41 Tuleb märkida, et majandusliku sõltuvuse olukorras tegutsemine ei kujuta endast iseenesest asjaolu, mis välistab kartelliosalise vastutuse. Niisugust asjaolu ei pea ka tingimata trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse võtma.
42 Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et ettevõtjal, kes osaleb konkurentsivastase eesmärgiga koosolekutel, isegi kui ta teeb seda teiste, suurema majandusliku võimuga kartelliosaliste sunnil, on alati võimalus esitada komisjonile kaebus, et kõnealusest konkurentsivastasest tegevusest teatada, selle asemel et jätkata nimetatud koosolekutel osalemist (Üldkohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑9/99: HFB jt vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1487, punkt 178, ja 25. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑38/02: Groupe Danone vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑4407, punkt 423). Nimelt isegi kui oletada, et ettevõtjale avaldati kartelliga ühinemiseks survet, oleks ta kartelliga liitumise asemel alati võinud pädevaid ametivõime sellest teavitada (vt selle kohta Üldkohtu 29. aprilli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑236/01, T‑239/01, T‑244/01–T‑246/01, T‑251/01 ja T‑252/01: Tokai Carbon jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑1181, punkt 344).
43 Neid kaalutlusi silmas pidades ei saa väidetav sõltuvus teisest kartelliosalisest ega viimase väidetavalt ähvardav positsioon iseloomustada olukorda, mida komisjon kergendava asjaoluna arvesse võtab (eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, punkt 424).
44 Seetõttu ei saa komisjon seda enam olla kohustatud samu asjaolusid arvesse võtma, kui ta otsustab trahvi määramata jätta või üksnes sümboolse trahvi määrata.
45 Eespool esitatut silmas pidades ei saa olla tulemuslik hageja argument, et tema majanduslikku sõltuvust teistest kartelliosalistest ei võetud arvesse.
46 Mis puudutab seejärel hageja viidet komisjoni varasematele otsustele, milles viimane ei määranud trahvi või määras üksnes sümboolse trahvi, siis tuleb meenutada, et komisjoni otsustuspraktika ei kujuta endast konkurentsi valdkonnas trahvide määramise õiguslikku raamistikku ja teisi juhtumeid käsitlevad otsused on võrdse kohtlemise põhimõtte võimaliku rikkumise küsimuses üksnes soovituslikud, arvestades, et ei ole eriti tõenäoline, et sellele juhtumile omased asjaolud, nagu asjaomased turud, tooted, ettevõtjad ning ajavahemikud oleksid identsed (Euroopa Kohtu 21. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑167/04 P: JCB Service vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑8935, punktid 201 ja 205, ning 7. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑76/06 P: Britannia Alloys & Chemicals vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑4405, punkt 60).
47 Samas on selles kontekstis ka tõsi, et komisjon on kohustatud järgima võrdse kohtlemise põhimõtet ega või käsitleda sarnaseid olukordi erinevalt ega erinevaid olukordi ühetaoliselt, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud.
48 Tuleb aga märkida, et olukorrad, mida käsitleti juhtumites, milles tehti hageja viidatud varasemad komisjoni otsused, erinevad märkimisväärselt käesolevas asjas käsitletavast olukorrast.
49 Esiteks viitab hageja mitmele otsusele, mis puudutavad tootja ja turustajate vahelisi kokkuleppeid ja kooskõlastatud tegevust, mis hõlmavad meetmeid, mis takistavad importi või paralleelset eksporti.
50 Nendest otsustest nähtub, et vertikaalseid piiranguid puudutavate teatud juhtumite korral on komisjon arvesse võtnud seda, et turustajad, kes on majanduslikust aspektist oluliselt nõrgemad ettevõtjad, tegutsesid tootja survel ja omaenda majanduslike huvide vastaselt, kuna nad kartsid ilma jääda ainuturustusõigusest. Seetõttu otsustas komisjon juhtumipõhiselt jätta turustajad vastutusele võtmata ja neile trahv määramata või määrata neile väga mõõduka suurusega trahv.
51 Tuleb aga märkida, et need kaalutlused ei ole otse ülekantavad horisontaalsete piirangute juhtumitele, nagu käesolevas asjas kõne all olevad hinnakartell ja turgude jagamine, mis on oma laadilt väga rasked rikkumised ja mis üldiselt leiavad aset sarnase majandusliku rolliga ettevõtjate vahel, kes kõik on asjaomase toote või asjaomaste toodete tootjad.
52 Käesolevas asjas osales hageja ühes rikkumises, mis puudutas VP ja NPB turgu. Asjaolu, et ta tootis ainult NPB‑d, et ta pidi VP‑d hankima teistelt kartelliosalistelt ning et seetõttu avaldati talle tootmisahelas eelneva VP turul hinnasurvet, ei tõenda, et ta oli sunnitud tegutsema NPB turul õigusvastaselt. Igal juhul ei esita hageja mingeid konkreetseid andmeid selle kohta, et teised kartelliosalised avaldasid talle survet, näiteks ähvardades keelduda talle VP‑d tarnimast, kui ta eirab NPB turul kehtestatud salajast korda.
53 Mis puudutab teiseks horisontaalseid piiranguid, siis tugineb hageja komisjoni 29. märtsi 1994. aasta otsusele 94/210/EÜ [EÜ] artiklite [81] ja [82] kohaldamise menetluses (juhtum 33.941 – HOV-SVZ/MCN) (EÜT L 104, lk 34) ning komisjoni 20. oktoobri 2004. aasta otsusele K(2004) 4030 [EÜ] artikli 81 lõike 1 kohaldamise menetluses (juhtum 38.238 − Toortubakas – Hispaania), mille kokkuvõte on avaldatud 19. aprilli 2007. aasta Euroopa Liidu Teatajas (ELT C 102, lk 14).
54 Tuleb märkida, et otsus 94/210 puudutas raudtee-ettevõtjaid, kes kuulusid „kaitsekartelli”, mille eesmärk oli võidelda turgu valitsevat seisundit omava ettevõtja hinnapoliitika mõjuga, kusjuures seda poliitikat analüüsiti EÜ artikli 82 seisukohast samas otsuses. Komisjon märkis kõnealuse otsuse põhjendustes 109–112 eelkõige, et „üldiselt […] ei saa kaitsvat laadi kartell ettevõtjaid trahvist vabastada”, kuid otsustas seejärel, et „arvestades […] juhtumi eripära […], ei ole põhjust [EÜ] artikli 81 rikkumise eest trahve määrata”.
55 Otsuses K(2004) 4030, mis puudutas kahte kartelli esiteks tubaka töötlemisega tegelevate ettevõtjate ja teiseks tootjate esindajate vahel, jõudis komisjon teise kartelli suhtes järeldusele, et tuleb määrata vaid sümboolne trahv 1000 eurot igale tootjate esindajale, kuna siseriiklik õiguslik raamistik oli kaasa toonud märkimisväärse ebakindluse nende tegevuse õigusvastasuse osas. Komisjon tuvastas nimelt, et Hispaania ametivõimud olid vähemalt julgustanud tootjate esindajaid jätkama hinnaläbirääkimisi ja põllumajandusministeerium lubas isegi kokku lepitud hinnakirju, mis lisati Hispaania ametlikus väljaandes avaldatud tüüplepingule (otsuse K(2004) 4030 põhjendused 425–431).
56 Nendest konstateeringutest nähtub, et hageja viidatud kaks otsust on erinevad otsused, mis põhinevad erilistel asjaoludel, mis ei sarnane kuidagi asjaoludega, mis hageja on käesoleval juhul esile toonud.
57 Seetõttu ei saa olla tulemuslik hageja argument, et teda on võrreldes komisjoni varasema otsustuspraktikaga väidetavalt „diskrimineeritud”, kuna tema majanduslikku sõltuvust teistest kartelliosalistest ei võetud arvesse.
58 Teiseks toob hageja esile selle, et ta ei saanud kartellist mingit kasu või sai isegi kahju.
59 Tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei takista see, et ettevõtja ei saanud rikkumisest mingit kasu, trahvi määramist, sest vastasel juhul kaotaks trahv oma hoiatava mõju. Sellest järeldub, et komisjon ei ole kohustatud trahvisumma kindlaksmääramisel tõendama, et rikkumine andis asjaomastele ettevõtjatele õigusvastase eelise, ega olenevalt olukorrast arvesse võtma, et kõnealusest rikkumisest ei saadud kasu (Üldkohtu 15. märtsi 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑25/95, T‑26/95, T‑30/95–T‑32/95, T‑34/95–T‑39/95, T‑42/95–T‑46/95, T‑48/95, T‑50/95–T‑65/95, T‑68/95–T‑71/95, T‑87/95, T‑88/95, T‑103/95 ja T‑104/95: Cimenteries CBR jt vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑491, punkt 4881, ning 26. aprilli 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑109/02, T‑118/02, T‑122/02, T‑125/02, T‑126/02, T‑128/02, T‑129/02, T‑132/02 ja T‑136/02: Bolloré jt vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑947, punkt 671).
60 Kasu puudumist ei saa pidada kergendavaks asjaoluks, mis võib trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse võtmisele kuuluda (Üldkohtu 29. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑52/02: SNCZ vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑5005, punkt 91, ja 8. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑53/03: BPB vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑1333, punkt 442), ning seetõttu ei õigusta see sümboolse trahvi määramist.
61 Samad kaalutlused kehtivad üldjuhul väidetava asjaolu suhtes, et hageja osales oma konkurentidega salajases koostöös omaenda majanduslike huvide vastaselt ning talle tekkisid seetõttu sellest koostööst negatiivsed tagajärjed, kuna isegi kui niisugune asjaolu on tõendatud, ei tule ka seda tingimata arvesse võtta kergendava asjaoluna ning veel vähem sümboolse trahvi määramist õigustava asjaoluna.
62 Kohtupraktika kohaselt ei saa ettevõtjat, kes jätkab konkurentidega hindade kooskõlastamist vaatamata talle väidetavalt tekkivale kahjule, pidada samuti salajasse koostöösse kaasatud teistest ettevõtjatest kergema rikkumise toime pannuks (vt selle kohta Üldkohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑304/94: Europa Carton vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑869, punkt 141).
63 Selles kontekstis tuleb seoses hageja argumendiga CMZ olukorra kohta, mida on käsitletud otsuses 93/82, märkida, et otsuse pealkirja „Osalemise ulatus” alla kuuluvatest põhjendustest 111 ja 112 nähtub, et komisjon otsustas jätta CMZ‑le trahvi määramata kaalutlustel, mis on seotud peamiselt tema rikkumises osalemisega, täpsemalt tema aktiivse tegevuse puudumisega asjaomasel turul, ning asjaolu, et ta ei saanud rikkumisest kasu, on esile toodud üksnes täiendavalt. Lisaks tuleb märkida, et Üldkohus kinnitas, et komisjonil oli õigus jätta trahv asjaomasele ettevõtjale määramata, kuna tema kaubanduslik ja rahaline olukord oli tollal teistsugune kui teiste rikkumises osalenute oma (Üldkohtu 1. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑276/04: Compagnie maritime belge vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑1277, punkt 96).
64 Seega, mis puudutab eraldi otsust, mis on vastu võetud juhtumi kohta, mis pealegi ei sarnane käesoleva asjaga, siis ei saa see põhjendada hageja argumenti vajaduse kohta võtta arvesse, et rikkumisest ei saadud kasu.
65 Järelikult ei saa hageja tulemuslikult väita, et komisjon oli kohustatud talle trahvi määramisest hoiduma või määrama talle sümboolse trahvi seetõttu, et ta ei saanud kartellist mingit kasu või et sellest tekkisid talle isegi negatiivsed tagajärjed.
66 Kolmandaks ja ühtlasi viimaseks tuleb meenutada seoses hageja argumendiga, mis puudutab trahvi kasuliku mõju väidetavat puudumist nii karistus- kui hoiatuseesmärgi seisukohast, et hoiatusteguri hindamisel võetakse arvesse mitut asjaolu, mitte ainult asjassepuutuva ettevõtja konkreetset olukorda (Euroopa Kohtu 29. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑289/04 P: Showa Denko vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑5859, punkt 23, ning Üldkohtu 30. aprilli 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑13/03: Nintendo ja Nintendo of Europe vs. komisjon, EKL 2009, lk II‑947, punkt 71).
67 Lisaks ei hõlma see hindamine selle tõenäosuse kaalumist, et ettevõtja paneb rikkumise uuesti toime. Hoiatav mõju ei ole mõeldud ainult ettevõtjatele, keda trahvi määramise otsus konkreetselt puudutab, kuna ka sarnase suurusega ja analoogseid vahendeid omavaid ettevõtjaid tuleb veenda samalaadsetes konkurentsinormide rikkumistes osalemisest hoiduma (vt selle kohta eespool punktis 66 viidatud kohtuotsus Nintendo ja Nintendo of Europe vs. komisjon, punktid 72 ja 73).
68 Igal juhul arvestades, et hageja ei lõpetanud igasugust majandustegevust, ei sea asjaolu, et ta ei tegutse enam asjaomasel turul, kahtluse alla vajadust tagada talle määratud karistuse hoiatav mõju.
69 Piisab, kui karistuseesmärgi kohta märkida, et selle eesmärgiga oleks vastuolus see, kui kaubandustegevuse lõpetamine asjaomasel turul tooks kaasa ettevõtja pääsemise toime pandud rikkumise eest trahvi määramisest.
70 Seetõttu ei saa leida, et hagejale määratud trahvil puudub kasulik mõju.
71 Lõpuks tuleb märkida, et esile toodud asjaolud nende kogumis analüüsituna ei tõenda, et komisjon ületas oma kaalutlusruumi piire, kui ta hageja suhtes teostas karistuse määramise pädevust.
72 On oluline selle kohta märkida, et komisjon võttis arvesse hageja rikkumises osalemist iseloomustavaid asjaolusid ning vähendas tema trahvi lähtesummat 25%, kuna ei olnud tõendatud, et hageja teadis konkurentsivastaste kokkulepete üldisest skeemist (vaidlustatud otsuse põhjendus 461), ja vähendas trahvisummat 50% kergendava asjaolu tõttu, milleks oli tema passiivne ja vähetähtis roll, kuna tema osalemine kartellis ei olnud võrreldav teiste aktiivsete liikmete osalemisega (vaidlustatud otsuse põhjendused 476 ja 477).
73 Argumendis, mis puudutab väidetavat võrdlust, mille komisjon viis läbi hageja olukorra ja VP tootjate olukorra vahel, piirdub hageja viitamisega vaidlustatud otsuse põhjenduse 332 punktile b, mille kohaselt asjaolu, et teatud ettevõtjad valmistasid ainult ühte või teist asjaomast toodet, ei nõrgesta järeldust, et tegemist oli ühe rikkumisega. Kuna hageja ei vaidlusta seda, et tegemist oli ühe rikkumisega, on tema argument tulemusetu.
74 Neid kaalutlusi silmas pidades tuleb tagasi lükata hageja argument võimu kuritarvitamise kohta. Nagu nähtub eelkõige eespool punktidest 66–70, ei moonutanud talle määratud karistus kuidagi selle eesmärki nii karistus- kui hoiatuseesmärgi seisukohast.
75 Peale selle tuleb tagasi lükata hageja etteheide põhjendamiskohustuse väidetava rikkumise kohta, mis on hagiavalduses esile toodud üksnes käesoleva väite pealkirjas, kuid mida hageja oma menetlusdokumentides ega kohtuistungil esitatud suulistes märkustes täpsemalt ei käsitlenud.
76 Kui oletada, et hageja soovib komisjonile ette heita, et ta ei võtnud seisukohta hageja erilise olukorra kohta kartellis, siis tuleb märkida esiteks, et komisjon esitas hageja erilist olukorda puudutavad trahvisumma vähendamist õigustavad kaalutlused vaidlustatud otsuse põhjendustes 461 ja 474–477, ning teiseks, et ta ei olnud kohustatud võtma seisukohta sümboolse trahvi võimaliku määramise kohta, kuna tegemist on lihtsalt suuniste punkti 5 alapunktis d ette nähtud erandliku võimalusega.
77 Kõike eespool esitatut arvestades tuleb esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Erineva kohtlemise rakendamisel arvesse võetud võrdlusaasta
Poolte argumendid
78 Hageja väidab, et komisjon tegi vea, kui ta erineva kohtlemise rakendamisel kasutas hageja 1998. aasta turuosa, samas kui kõigi teiste vaidlustatud otsuse adressaatide puhul võttis ta arvesse turuosa, mis neil oli 1999. aastal ehk rikkumise viimasel täisaastal. Sellega seoses rikkus komisjon ka võrdse kohtlemise põhimõtet, määruse nr 1/2003 artikli 23 lõiget 2 ja suuniseid.
79 Komisjon oli kohustatud võrdlusaastaks võtma rikkumisperioodi viimase täisaasta. Lisaks tuleneb Euroopa Kohtu 2. oktoobri 2003. aasta otsusest kohtuasjas C‑196/99 P: Aristrain vs. komisjon (EKL 2003, lk I‑11005, punkt 129), et ainult kõigi samas rikkumises osalenud ettevõtjate puhul ühise võrdlusaasta kasutamine tagab võrdse kohtlemise. Oma varasemates otsustes on komisjon kasutanud ühte võrdlusaastat, olgugi et erinevad ettevõtjad osalesid rikkumises erinevatel perioodidel.
80 Kui komisjon valis hageja puhul 1998. aasta, soovis ta sellega hageja trahvisummat suurendada. Hageja 1999. aasta käive ning vastav turuosa olid tunduvalt väiksemad kui 1998. aastal, kuna tema ülemaailmne NPB käive vähenes 12,9 miljonilt eurolt 1998. aastal 9,1 miljoni euroni 1999. aastal.
81 Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.
Üldkohtu hinnang
82 Vastavalt suuniste punkti 1 A kuuendale lõigule võib rikkumiste korral, milles osales mitu ettevõtjat, osutuda vajalikuks trahvisummat veel kaaluda, et võtta arvesse iga ettevõtja konkreetset kaalu ja seega iga ettevõtja õigusvastase käitumise tegelikku mõju konkurentsile, eeskätt juhul, kui samalaadse rikkumise toime pannud ettevõtjate suurus erineb üksteisest oluliselt, ja kohandada sellest tulenevalt algset põhisummat vastavalt iga ettevõtja iseärasustele.
83 Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et kartelliosaliste kategooriatesse jagamisel selleks, et neid trahvide lähtesummade määramise staadiumis erinevalt kohelda, tuleb järgida võrdse kohtlemise põhimõtet, mille kohaselt on keelatud käsitleda sarnaseid olukordi erinevalt ja erinevaid olukordi ühetaoliselt, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud. Lisaks peab trahvisumma olema vähemalt proportsionaalne nende asjaoludega, mida võeti arvesse rikkumise raskusastme hindamisel (vt eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus Tokai Carbon jt vs. komisjon, punkt 219 ja seal viidatud kohtupraktika).
84 Selleks et teha kindlaks, kas kartelliosaliste kategooriatesse jagamine vastab võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõttele, peab Üldkohus komisjoni selle valdkonna kaalutlusõiguse teostamise kontrollimisel siiski piirduma kindlakstegemisega, kas see jagamine on järjekindel ja objektiivselt põhjendatud (Üldkohtu 19. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑213/00: CMA CGM jt vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑913, punkt 416, ning eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus Tokai Carbon jt vs. komisjon, punkt 220).
85 Käesoleval juhul võttis komisjon selleks, et määrata kindlaks iga osaleja osakaal rikkumises, peale hageja kõigi osalejate puhul arvesse turuosasid, mis tulenesid mõlema kõnealuse toote kogumüügist ülemaailmsel turul 1999. aastal, mis oli viimane täisaasta, mille vältel rikkumine mõlemat toodet puudutas. Hageja puhul võttis komisjon arvesse tema turuosa 1998. aastal, mis oli tema rikkumises osalemise viimane aasta (vaidlustatud otsuse põhjendus 460).
86 Lisaks vähendas komisjon hagejale määratud trahvi lähtesummat 25% seetõttu, et ei olnud tõendatud, et hageja teadis või pidi tingimata teadma konkurentsivastaste kokkulepete üldisest skeemist (vaidlustatud otsuse põhjendus 461).
87 Selles suhtes tuleb märkida, et erineva kohtlemise raames ühe kartelliosalise puhul teistsuguse võrdlusaasta aluseks võtmine ei too iseenesest kaasa võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist.
88 Euroopa Kohus on küll leidnud esiteks, et ühise võrdlusaasta kasutamine kõigi samas rikkumises osalenud ettevõtjate puhul annab igale ettevõtjale kindluse, et teda koheldakse samamoodi nagu teisi, kuna karistused määratakse kindlaks ühetaoliselt, ning teiseks, et rikkumisperioodi kuuluva võrdlusaasta valimine võimaldab hinnata toime pandud rikkumise ulatust majandusliku tegelikkuse põhjal, mis valitses kõnealusel perioodil (eespool punktis 79 viidatud kohtuotsus Aristrain vs. komisjon, punkt 129).
89 Sellegipoolest ei järeldu sellest vastupidi hageja väidetele, et ühise aasta valimine on ainus vahend selleks, et määrata karistused kindlaks kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega.
90 Täpsemalt võib komisjon õiguspäraselt arvestada sellega, et konkreetse ettevõtja puhul jääb ühine võrdlusaasta väljapoole tema rikkumises osalemise perioodi ega anna seega tunnistust tema konkreetsest osakaalust rikkumises, ning võtta seetõttu arvesse tema käivet mõnel muul aastal kui ühine võrdlusaasta, tingimusel et kartelliosaliste kategooriatesse jagamine jääb järjekindlaks ja objektiivselt põhjendatuks.
91 Analoogsete kaalutluste alusel tuleb määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 ette nähtud ülemmäära – milleks on 10% käibest – kohaldamisel valida võrdluseks erinev majandusaasta, kui tegemist on ettevõtjaga, kes ei tegutsenud enam turul majandusaastal, mis võeti aluseks teiste kartelliosaliste puhul ja mis seega ei anna usaldusväärset teavet tema tegeliku majandusliku olukorra kohta (vt selle kohta eespool punktis 46 viidatud Euroopa Kohtu 7. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas Britannia Alloys & Chemicals vs. komisjon, punktid 28–30 ja 43, ning Üldkohtu 29. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑33/02: Britannia Alloys & Chemicals vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑4973, punkt 74).
92 Seetõttu, olles käesolevas asjas tuvastanud, et hageja müük ühisel võrdlusaastal, mis võeti aluseks teiste kartellis osalenud ettevõtjate puhul, ei andnud usaldusväärset teavet tema tegeliku majandusliku olukorra kohta rikkumisperioodil, arvestades eelkõige, et tema osalemine rikkumises oli juba lõppenud, võis komisjon õiguspäraselt viidata hageja müügile 1998. aastal, mis oli tema kartellis osalemise viimane aasta.
93 Lisaks tuleb märkida, et seda kriteeriumi kohaldati objektiivselt kõigi kartelliosaliste suhtes, kuna kõik asjaomased ettevõtjad peale hageja osalesid kartellis 1999. aastal, mis on seega viimane aasta, mil nad osalesid mõlemat asjaomast toodet puudutavas rikkumises.
94 Peale selle ei ole hageja tõendanud, et tema puhul erineva võrdlusaasta valimine tõi kaasa kategooriatesse jagamisel järjekindluse puudumise.
95 Tuleb nimelt märkida, et hageja on ainus ettevõtja, kes liigitati neljandasse ja ühtlasi viimasesse kategooriasse, mille trahvi lähtesumma oli 1,875 miljonit eurot (ehk 2,5 miljonit eurot enne vaidlustatud otsuse põhjenduses 461 tehtud vähendust), mis on seega märkimisväärselt väiksem kui kolmanda kategooria lähtesumma 20 miljonit eurot. Pealegi on hageja 1998. ja 1999. aasta turuosade erinevus suhteliselt väike, eelkõige võrreldes vahega nende erinevate ettevõtjate turuosade vahel, kes kõik on liigitatud kolmandasse kategooriasse, kusjuures see vahe on täielikult selgitatav ühe kindla summa määramisega.
96 Selles suhtes tuleb meenutada, et asjaolu, et igale kategooriale määratud lähtesumma ei ole rangelt proportsionaalne vastavate turuosadega, ei saa kritiseerida, kuna see on ainult ühe kindla trahvisumma määramise tulemus (eespool punktis 84 viidatud kohtuotsus CMA CGM jt vs. komisjon, punkt 411).
97 Hageja viidatav vahe tema 1998. ja 1999. aasta turuosade vahel ei ole nii suur, et komisjoni kasutatud meetodi kohaldamine oleks võinud kaasa tuua kõnealuste turgude eriti moonutatult esitamise (vt selle kohta Üldkohtu 15. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑15/02: BASF vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑497, punkt 159, ning 8. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑68/04: SGL Carbon vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑2511, punkt 70).
98 Kõiki neid kaalutlusi silmas pidades tuleb käesolev väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Hinnang hageja rikkumises osalemise kestusele
Poolte argumendid
99 Hageja vaidlustab oma rikkumises osalemise kestuse, nagu komisjon selle tuvastas trahvisumma arvutamisel. Ta toob esile faktide moonutamise, võimu kuritarvitamise, kaitseõiguste rikkumise, ebapiisavad põhjendused ning määruse nr 1/2003 artikli 23 lõigete 2 ja 3 ning suuniste rikkumise.
100 Sisuliselt vaidlustab ta oma osalemise 26. novembri 1998. aasta koosolekul, mis toimus Brüsselis paralleelselt Euroopa Keemiatööstuse Nõukogu (CEFIC) üldkoguga (vaidlustatud otsuse põhjendus 258), ning väidab, et tema esindaja osales üksnes sellel üldkogul õiguspärastel aruteludel. Kui komisjon leidis, et hageja osales üldkogu vaheaegadel toimunud õigusvastastes kontaktides, tugines ta Degussa avaldusele, mis sisaldab üksnes CEFIC üldkogu osalejate loetelu. Komisjoni väidet, et „eranditult” kõik CEFIC üldkogul osalenud isikud osalesid õigusvastastes kontaktides, ei saa sellest avaldusest tuletada. Asjaolu, et vastuses vastuväiteteatisele „ei taganenud” Degussa oma avaldustest ega ka muutnud neid (vaidlustatud otsuse põhjendus 258), ei tõenda midagi, kuna Degussa algne avaldus ei olnud juba piisavalt üksikasjalik.
101 Pealegi kasutas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 258 selleks, et põhjendada etteheidet hageja viibimise kohta Brüsseli koosolekul, teavet mis pärines Degussa poolt vastuväiteteatisele antud vastusest, millele hagejal puudus juurdepääs. See tähendab kaitseõiguste rikkumist.
102 Igal juhul ei oleks Degussa avaldust tohtinud süüstava tõendina kasutada, kuna hageja vaidles sellele vastu ja teised tõendid seda ei kinnitanud. Komisjon möönis pealegi kaudselt, et hageja puudus Brüsseli koosolekult, kinnitades, et hageja rikkumises osalemine piirdus kahe koosolekuga (vaidlustatud otsuse põhjendus 476), mis saavad olla üksnes Sevilla ja Évian-les-Bains’i koosolek.
103 Hageja on seisukohal, et kuna tema osalemine Brüsseli koosolekul ei ole tõendatud, oleks komisjon pidanud käsitama 14. maid 1998 ehk Évian-les-Bains’i koosoleku kuupäeva hageja rikkumises osalemise viimase kuupäevana. Hageja nimelt ei kohaldanud NPB hinnakokkuleppeid, mis Évian-les-Bains’i koosolekul tehti. Seda kinnitab tema puudumine viielt järgmiselt 1998. aastal toimunud koosolekult, mille ese oli Évian-les-Bains’is sõlmitud kokkuleppe rakendamine, ning otsus lahkuda NPB turult, mille ta tegi 1998. aasta viimastel kuudel.
104 Seega määras komisjon ekslikult hageja rikkumises osalemise kestuseks ühe aasta ja seitse kuud ühe aasta asemel, s.o 29. maist 1997 kuni 14. maini 1998, ning suurendas trahvisummat selle kestuse tõttu alusetult.
105 Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.
Üldkohtu hinnang
106 Toimikust ilmneb, et komisjon heitis vastuväiteteatises hagejale ette, et ta osales õigusvastases tegevuses 24. maist 1996 kuni 30. juunini 1999. Rikkumisperioodi vähendati oluliselt vaidlustatud otsuses, milles komisjon tuvastas, et hageja osales rikkumises 29. maist 1997 kuni 31. detsembrini 1998 (vaidlustatud otsuse artikli 1 punkt l).
107 Käesolevas väites eitab hageja oma rikkumises osalemist rikkumisperioodi ühe osa ulatuses, milleks on ajavahemik 14. maist kuni 31. detsembrini 1998, niivõrd kui selle ajavahemiku arvessevõtmise tõttu suurendati tema trahvisummat.
108 Sissejuhatuseks tuleb mainida, et nagu komisjon märgib, kinnitas hageja oma vastuses vastuväiteteatisele, et ta pidas õigusvastaseid kontakte vähemalt 29. maist 1997 kuni 31. detsembrini 1998.
109 Selle kohta on Üldkohus küll leidnud, et juhul kui kõnealune ettevõtja möönab otseselt, selgelt ja täpselt asjaolusid, mida komisjon vastuväiteteatises talle süüks pani, tuleb neid asjaolusid käsitada tõendatuna, kuna ettevõtjal ei ole üldjuhul enam võimalik neid Üldkohtu menetluses vaidlustada (vt Üldkohtu 8. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑69/04: Schunk ja Schunk Kohlenstoff-Technik vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑2567, punkt 84 ja seal viidatud kohtupraktika).
110 Käesolevas asjas tuleb siiski märkida, et kuigi komisjoni poolt ajavahemiku 24. maist 1996 kuni 30. juunini 1999 kohta esitatud vastuväidete vaidlustamisel märkis hageja tõepoolest, et „[talle] süüks pandava rikkumise kestus vastab kõige enam ajavahemikule 29. maist 1997 [kuni] 31. detsembrini 1998”, eitas ta samas vastuses oma osalemist sellesse ajavahemikku kuuluvates õigusvastastes kontaktides ehk 16. septembri ja 26. novembri 1998. aasta koosolekutel.
111 Arvestades konteksti, milles kõnealune teave edastati, ei saa hagejat seetõttu pidada oma rikkumises vaidlusalusel perioodil osalemist otseselt, selgelt ja täpselt möönnuks.
112 Järelikult tuleb käesolevat väidet pidada vastuvõetavaks.
113 Mis puudutab väite põhjendatust, siis tuleb kõigepealt märkida, et hageja ei eita oma osalemist NPB‑d käsitleval koosolekul 14. mail 1998 Évian-les-Bains’is ega sellel koosolekul aset leidnud arutelude õigusvastast sisu, mida on kirjeldatud vaidlustatud otsuse põhjendustes 226–230.
114 Samuti puudub vaidlus selle üle, et hageja ei osalenud neljal ülejäänud NPB‑d käsitleval kartelli koosolekul, mis toimusid CEFIC mai ja novembri 1998. aasta üldkogude vahelisel ajal, ehk kahel kolmepoolsel koosolekul, kus käsitleti Atochemi ühe üksuse sulgemist (vaidlustatud otsuse põhjendused 233 ja 243), ühel mitmepoolsel „kõrgetasemelisel” koosolekul ning ühel kahepoolsel koosolekul Solvay ja Degussa vahel (vaidlustatud otsuse põhjendused 237 ja 239).
115 Hageja eitab siiski oma osalemist paralleelselt 26. novembril 1998 Brüsselis toimunud CEFIC üldkoguga aset leidnud õigusvastastes kontaktides, väites, et tema osalemine kartellis lõppes 14. mail 1998 Évian-les-Bains’is toimunud koosolekuga. Ta väidab, et nende kontaktide osas tugines komisjon ekslikult ainult Degussa avaldusele, mis on ebatäpne ja mida muud tõendid ei kinnita.
116 Tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa süüdistatava ettevõtja avaldust, mille tõelevastavuse on vaidlustanud teised ettevõtjad, pidada piisavaks tõendiks viimati nimetatud ettevõtjate toime pandud rikkumise kohta, kui seda ei toeta muud tõendid (vt eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, punkt 285 ja seal viidatud kohtupraktika).
117 Mis puudutab hageja osalemist õigusvastastes kontaktides 26. novembril 1998, siis ilmneb vaidlustatud otsuse põhjendusest 257, et „NPB tootjate (Degussa sõnul Ausimonti, [hageja], Degussa, Atochemi, FMC Foret’ ja Solvay esindajad viibisid kohal) vahel toimusid CEFIC üldkogu vaheajal kahe- ja mitmepoolsed kontaktid, selleks et vahetada seisukohti maikuus Éviani koosolekul otsustatud NPB hinnatõusu kohaldamise kohta”.
118 Komisjon lükkas lisaks tagasi hageja vastuväited nende kontaktide osas, märkides järgmist (vaidlustatud otsuse põhjendus 258):
„Degussa ütles selgelt, et mõned esindajad osalesid NPB‑d käsitleval ametlikul koosolekul ning et sellel koosolekul oli neil õigusvastaseid kontakte (jätmata kedagi välja; vastuses vastuväiteteatisele ei taganenud Degussa nendest avaldustest ega ka muutnud neid). Atofina asetas need õigusvastased kontaktid samasse konteksti, ilma et ta oleks eelnevalt olnud teadlik Degussa avaldustest, mistõttu on komisjon seisukohal, et need arutelud tõepoolest toimusid ja Degussa nimetatud isikud osalesid nendes.”
119 Nendest põhjendustest nähtub, et hageja kõnealustes õigusvastastes kontaktides osalemise tuvastamiseks tugines komisjon ainult teabele, mis pärines Degussa avaldusest, mis tehti komisjoniga toimunud koostöö raames.
120 Kuigi komisjon märkis samuti, et Degussa „ei taganenud” oma ütlustest ja et tema avaldus ühtis Atofina esitatud teabega, ei too need märkused kaasa ühtegi täiendavat tõendit hageja osalemise kohta. Nagu nähtub toimikust, on Atofina esitatud teabe hulgas mainitud üksnes VP‑d käsitlevat koosolekut, mis toimus 25. novembril 1998, ning ei viita kordagi hagejale.
121 Tuleb ka märkida, et Degussa avalduses ei ole sõnaselgelt viidatud hageja osalemisele salajastes kontaktides, vaid on piirdutud CEFIC ametliku üldkogu osalejate loetlemisega, kelle hulka kuulus ka hageja esindaja, ning üldise kinnitusega, et paralleelselt ametlike koosolekutega leidsid aset õigusvastased kahepoolsed kontaktid.
122 Seetõttu tuleb järeldada, et Degussa avaldusest tulenevad andmed ei anna kindlalt tunnistust hageja osalemisest õigusvastastes kontaktides Brüsselis ning juhul, kui muud tõendid neid ei kinnita, ei kujuta need endast piisavat tõendit selle kohta, et hageja nendes kontaktides osales.
123 Seega leidis komisjon ekslikult, et hageja osales 26. novembril 1998 õigusvastastes kontaktides.
124 Selle vea tagajärgede kohta tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kui otsuse teatud põhjendused on iseenesest oma laadilt sellised, et need võivad otsust õiguslikult piisavalt põhjendada, siis ei mõjuta õigusakti ülejäänud põhjendustes tehtud vead kindlasti otsuse resolutsiooni (Üldkohtu 21. septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑87/05: EDP vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑3745, punkt 144, ja 14. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑210/01: General Electric vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑5575, punkt 42; vt selle kohta ka Euroopa Kohtu 12. juuli 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑302/99 P ja C‑308/99 P: komisjon ja Prantsusmaa vs. TF1, EKL 2001, lk I‑5603, punktid 26–29).
125 Nagu käesolevas asjas nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 362, ei tuvastatud asjaolu, et hageja osales rikkumises kuni 31. detsembrini 1998, üksnes selle põhjal, et ta osales 26. novembril 1998 õigusvastastes kontaktides, vaid samuti selle alusel, et hageja „täitis salajasi kokkuleppeid vähemalt kuni 31. detsembrini 1998”, see tähendab kuupäevani, milleni kehtisid 14. mail 1998 Évian-les-Bains’is toimunud koosolekul sõlmitud salajased kokkulepped.
126 Arvestades, et hageja ei eita oma viibimist Évian-les-Bains’i koosolekul ega sellel koosolekul sõlmitud kokkulepete sisu (vaidlustatud otsuse põhjendused 226–230), ei saa järeldust, et ta osales Évian-les-Bains’is sõlmitud kokkulepetes ajavahemikus kuni 31. detsembrini 1998, kahtluse alla seada hageja argumendid selle kohta, et ta väidetavalt ei kohaldanud kõnealuseid kokkuleppeid, mida väidetavalt kinnitab tema puudumine muudelt 1998. aastal toimunud salajastelt koosolekutelt ning otsus lahkuda NPB turult, mille ta tegi 1998. aasta lõpus.
127 Esiteks ei kõrvalda asjaolu, et ettevõtja ei vii ellu konkurentsivastase eesmärgiga koosolekute tulemusi, tema vastutust, välja arvatud juhul, kui ta on avaldanud, et ei loe end arutelude õigusvastase sisuga seotuks (vt Euroopa Kohtu 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑123, punkt 85 ja seal viidatud kohtupraktika).
128 Teiseks võib kartelli mõju õigustatult pidada jätkunuks kuni salajastes kokkulepetes sõnaselgelt ette nähtud tähtpäevani, sõltumata tegelikust mõjust turule (vt selle kohta eespool punktis 59 viidatud kohtuotsus Bolloré jt vs. komisjon, punkt 186).
129 Kuna käesolevas asjas on tõendatud, et hageja oli seotud Évian-les-Bains’is sõlmitud kokkulepetega, mis hõlmasid eelkõige 1998. aasta teisel poolaastal kohaldatavate NPB hindade kindlaksmääramist (vaidlustatud otsuse põhjendused 229 ja 362), ei saa pelk asjaolu, et hageja hoidus nende täitmisest – isegi kui oletada, et see on tõendatud –, mõjutada tema vastutust kartellis osalemise eest asjaomasel perioodil.
130 Selles suhtes tuleb märkida, et hageja argument tema koosolekutelt puudumise kohta 1998. aasta teisel poolaastal ei tõenda, et ta avaldas, et ta ei loe end 14. mail 1998 Évian-les-Bains’is sõlmitud õigusvastaste kokkulepete sisuga seotuks. Lisaks on selge, et hageja tegutses NPB turul jätkuvalt kuni 1999. aasta keskpaigani.
131 Seetõttu tuleb leida, et komisjoni järeldus, et hageja osales rikkumises kuni 31. detsembrini 1998, põhineb õiguslikult piisavalt asjaolul, et hageja oli seotud 14. mail 1998 Évian-les-Bains’is toimunud koosolekul sõlmitud salajaste kokkulepetega, mis olid kohaldatavad 1998. aasta teisel poolaastal.
132 Järelikult ei mõjuta asjaolu, et komisjon ei tõendanud, et hageja osales 26. novembril 1998 õigusvastastes kontaktides, hageja puhul arvesse võetud rikkumise kestust.
133 Põhjendamiskohustuse väidetava rikkumise kohta tuleb märkida, et nagu nähtub eespool punktidest 125 ja 129, esitas komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 226–230 ja 362 nii õiguslikud kaalutlused kui ka faktilised asjaolud, millele ta rajas järelduse hageja rikkumises osalemise lõpu kuupäeva kohta.
134 Komisjon esitas nimelt vaidlustatud otsuse põhjendustes 226–230 arutluskäigu selle järelduse põhjendamiseks, mille kohaselt hageja oli seotud 14. mail 1998 Évian-les-Bains’is toimunud koosolekul sõlmitud salajaste kokkulepetega. Lisaks märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 362, et „[Évian-les-Bains’is] kokku lepitud hindu kohaldati kuni 31. detsembrini 1998” ning et „arvestades, et [hageja] täitis salajasi kokkuleppeid vähemalt kuni 31. detsembrini 1998, peab komisjon [seda kuupäeva] lõppkuupäevaks, mida [hageja] puhul rikkumise kestuse kindlakstegemisel arvesse võtta”.
135 Lõpuks, kuna komisjoni järeldus hageja osalemise kohta 26. novembril 1998 õigusvastastes kontaktides lükati ümber, ei ole vaja teha otsust hageja argumendi kohta, mis puudutab seoses selle järelduse tegemisega kaitseõiguste väidetavat rikkumist, mis tuleneb asjaolust, et hageja Brüsseli koosolekul osalemise tõendamiseks tugines komisjon Degussa vastusest vastuväiteteatisele pärinevale teabele, mida ei olnud avaldatud.
136 Igal juhul piirdub hageja selles argumendis märkimisega, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 258 viitas komisjon asjaolule, et „vastuses vastuväiteteatisele ei taganenud Degussa avaldustest [26. novembril 1998 Brüsselis aset leidnud õigusvastaste kontaktide kohta] ega ka muutnud neid”. Sellest viitest ei nähtu aga, et komisjon oleks kasutanud hagejale edastamata täiendavat tõendit, mistõttu oleks tema kaitseõigusi rikutud.
137 Kõike eespool esitatut arvestades tuleb käesolev väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Viieaastane aegumistähtaeg
Poolte argumendid
138 Hageja väidab, et kuna komisjon keeldus tuvastamast, et hageja rikkumises osalemine oli aegunud, rikkus ta määruse nr 1/2003 artikli 25 lõiget 2, hageja kaitseõigusi ning põhjendamiskohustust.
139 Ta väidab, et tema rikkumises osalemise lõpust 31. detsembril 1998 kuni talle 18. märtsil 2004 saadetud informatsiooninõude kuupäevani möödus viis aastat.
140 Hageja möönab, et vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 25 lõikele 3 katkeb aegumistähtaja kulg kuupäevast, mil meetmest teatatakse vähemalt ühele rikkumises osalenud ettevõtjale. Ta märgib siiski, et käesolevas asjas on ta sunnitud „maksma komisjoni tegevusetuse tagajärgede eest”. Nimelt kuni märtsini 2004 ei teadnud hageja uurimise toimumisest ning tal ei olnudki võimalik sellest teada, kuna ta oli sunnitud viis aastat enne seda turult lahkuma.
141 Hageja tugineb eespool punktis 84 viidatud kohtuotsusele CMA CGM jt vs. komisjon (punkt 484) ning on seisukohal, et aegumistähtaja kulgemise katkemine on viieaastase aegumise põhimõttest tehtav erand, mida tuleb tõlgendada kitsalt. Käesolevas asjas piirdus komisjon määruse nr 1/2003 artiklile 25 „formaalse tõlgenduse” andmisega ja jättis selgitamata põhjused, mille tõttu ta ei saatnud hagejale informatsiooninõuet uurimise alguses. Komisjon jättis seega tähelepanuta aegumistähtaja kulgemise katkemise aluseks oleva põhjuse, milleks on haldustegevuse tõhusus, ning tegutses kiire menetluse nõudeid ja hageja huve eirates.
142 Vaidlustatud otsus on seega õigusvastane, kuna komisjon määras selles hagejale trahvi, kuigi viimane lõpetas kartellis osalemise enam kui viis aastat enne tema suhtes uurimise alustamist. Seda väidet kinnitab lähenemisviis, mida komisjon kasutas käesoleval juhul Chemoxal ja Air Liquide’i suhtes (vaidlustatud otsuse põhjendus 448) ning varasemates otsustes, milles komisjon ei määranud trahvi tootjatele, kes lõpetasid kartellis osalemise enam kui viis aastat enne uurimise algust (komisjoni 9. detsembri 2004. aasta otsus 2005/566/EÜ EÜ […] artiklis 81 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (juhtum C.37.533 – koliinkloriid) (ELT 2005, L 190, lk 22)).
143 Komisjoni hoiak on õigusvastane, kuna tuginedes määruse nr 1/2003 artiklile 25, jättis ta enam kui ühe aasta vältel uurimise toimumisest hagejale teatamata ning ei põhjendanud seda tegemata jätmist. Komisjoni uurimisel on toime pandud „võimuliialdus”, mis seisneb kõnealuse sätte eesmärgi moonutamises ja põhjenduste puudumises. Sellise menetlusnormide rikkumise tagajärjel on vaidlustatud otsus õigusvastane osas, milles komisjon määras hagejale trahvi.
144 Komisjoni tegevusetus hageja suhtes ehk talle informatsiooninõude hilinenult saatmine, mis on käsitatav institutsiooni hooletusena, toob kaasa vaidlustatud otsuse õigusvastasuse õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumise tõttu.
145 Komisjon jättis täitmata oma põhjendamiskohustuse, kuna ta ei esitanud põhjusi, miks hageja teavitamine toimus hilinenult. Komisjoni hilinenud tegevus piiras lisaks alusetult hageja kaitseõigusi, kuna hagejal oli oma kaitse ettevalmistamiseks ja vaidlusaluste asjaoludega tutvumiseks vähem aega.
146 Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.
Üldkohtu hinnang
147 Vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 25 lõike 1 punktile b on artiklitel 23 ja 24 põhinevatel komisjoni karistuste määramise volitustel aegumistähtaeg viis aastat.
148 Sama määruse artikli 25 lõike 2 kohaselt hakkab aegumistähtaeg kulgema rikkumise toimepaneku päevast või jätkuvate või korduvate rikkumiste puhul rikkumise lõppemise päevast.
149 Vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 25 lõikele 3 katkestavad aegumistähtaja kulgemise komisjoni võetavad meetmed, mille eesmärk on rikkumist uurida või algatada selle suhtes menetlus. Aegumistähtaja kulg katkeb kuupäevast, mil sellisest meetmest teatatakse vähemalt ühele rikkumises osalenud ettevõtjale või ettevõtjate ühendusele, ning sama määruse artikli 25 lõike 4 kohaselt katkeb aegumistähtaja kulg kõikide rikkumises osalenud ettevõtjate ja ettevõtjate ühenduste suhtes.
150 Samad normid tulenevad nõukogu 26. novembri 1974. aasta määruse (EMÜ) nr 2988/74 Euroopa Majandusühenduse transpordi- ja konkurentsieeskirjades ettenähtud menetluste ja sundtäitmise rakendamise aegumistähtaegade kohta (EÜT L 319, lk 1; ELT eriväljaanne 07/01, lk 61) artiklitest 1 ja 2.
151 Nagu ilmnes kolmanda väite läbivaatamisel (vt eespool punkt 131), tuvastas komisjon käesolevas asjas õigesti, et hageja osales rikkumises kuni 31. detsembrini 1998.
152 Vaidlus puudub selle üle, et esimene meede, mille komisjon võttis asjaomase rikkumise uurimiseks, seisnes kontrollides, mis viidi läbi teatud ettevõtjate ruumides 25. ja 26. märtsil 2003 (vt eespool punkt 3) ehk enne hageja suhtes viieaastase aegumistähtaja möödumist, mistõttu ei olnud vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kuupäevaks aegumistähtaeg veel möödunud.
153 Sellest tulenevalt ei ole rikkumise menetlemine hageja osas aegunud.
154 Selles suhtes lähtub hageja argument, et rikkumise lõppkuupäevast kuni talle komisjoni poolt saadetud informatsiooninõude kuupäevani möödus viis aastat, määruse nr 1/2003 artikli 25 lõigete 3 ja 4 ning määruse nr 2988/74 artikli 2 lõigete 1 ja 2 ekslikust tõlgendusest, kuivõrd nendest sätetest ilmneb selgelt, et aegumistähtaja kulg katkeb kuupäevast, mil meetmest teatatakse vähemalt ühele rikkumises osalenud ettevõtjale, ning katkemine toimub kõikide rikkumises osalenud ettevõtjate suhtes.
155 Neid kaalutlusi, mis tulenevad sõnaselgelt eespool viidatud sätetest, ei saa pealegi kahtluse alla seada hageja argumentidega vajaduse kohta tõlgendada aegumistähtaja kulgemise katkemist reguleerivaid norme kitsalt, „võimuliialduse” kohta, mis seisneb kõnealuse sätte eesmärgi moonutamises, ning põhjenduste puudumise kohta.
156 Lisaks on hageja viide väidetavale „diskrimineerimisele”, mis tuleneb sellest, et varasemates otsustes jäeti ettevõtjatele trahv määramata, samuti ekslik, kuna kõnealused ettevõtjad olid ilmselgelt teistsuguses olukorras kui tema, sest viieaastane aegumistähtaeg oli möödunud ajaks, mil komisjon võttis esimesed meetmed rikkumise uurimiseks (vaidlustatud otsuse põhjendus 448 ja otsuse 2005/566 põhjendus 184).
157 Mis puudutab hageja argumenti, mis tugineb kohtupraktikale, mille kohaselt viieaastase aegumistähtaja tegelikuks katkestamiseks peab informatsiooninõuet olema võimalik õiguspäraselt pidada oletatava rikkumisega seotuks (eespool punktis 84 viidatud kohtuotsus CMA CGM jt vs. komisjon, punktid 484–488), siis piisab märkimisest, et hageja ei esita mingeid argumente, mis tõendaksid, et kõnealused aegumistähtaja kulgemise katkestanud meetmed ehk 25. ja 26. märtsi 2003. aasta kontrollid (vt eespool punkt 3) ei olnud uurimise eesmärkide seisukohast õigustatud või et nende ainus eesmärk oli aegumistähtaega kunstlikult pikendada.
158 Hageja argumendid selle kohta, et aegumisnorme on väidetavalt vääralt kohaldatud, on seega alusetud.
159 Käesolevas väites on hageja ka seisukohal, et komisjoni väidetav hooletus, mille tõttu saadeti informatsiooninõue hagejale peaaegu aasta pärast uurimise algust, kujutab endast õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte ning kaitseõiguste rikkumist. Hageja märgib eelkõige, et ta ei saanud uurimise toimumisest piisavalt aegsasti teada ning tal ei olnudki võimalik sellest teada saada, kuna ta ei tegutsenud enam asjaomasel turul.
160 Mis puudutab õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte väidetavat rikkumist osas, milles hageja tugineb kohtupraktikale, mille kohaselt aegumistähtaega sätestava õigusakti puudumise korral takistab õiguskindluse alusnõue komisjoni määramatult oma pädevuse teostamist edasi lükkamast (Üldkohtu 6. oktoobri 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑22/02 ja T‑23/02: Sumitomo Chemical ja Sumika Fine Chemicals vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑4065, punktid 87–89), siis piisab märkimisest, et selles kohtupraktikas silmas peetud olukord ei ole käesoleval juhul asjakohane, kuna komisjoni pädevuse suhtes määrata hagejale karistus kehtib määruse nr 1/2003 artikli 25 lõike 1 punktis b ja määruse nr 2988/74 artikli 1 lõike 1 punktis b ette nähtud aegumistähtaeg.
161 Kuna seda aegumistähtaega on käesolevas asjas järgitud, ei riku hagejale trahvi määramine õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet.
162 Mis puudutab hageja kaitseõiguste väidetavat rikkumist tulenevalt sellest, et teda teavitati uurimise toimumisest väidetavalt hilinenult, siis on kohane meenutada, et kuigi komisjon on kohustatud asjaomasele ettevõtjale andma teavet alates eeluurimise staadiumist, puudutab see kohustus teavet, mida antakse asjaomasele ettevõtjale tema suhtes esimese uurimistoimingu tegemisel (vt selle kohta Üldkohtu 8. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑99/04: AC-Treuhand vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑1501, punktid 52–56).
163 Käesolevas asjas aga ei vaidle hageja vastu sellele, et teda teavitati toimuvast uurimisest nõuetekohaselt tema suhtes esimese uurimistoimingu tegemisel ehk 18. märtsi 2004. aasta informatsiooninõudes.
164 Isegi kui oletada, et asjaolu, et hagejat ei teavitatud uurimisest alates esimestest uurimistoimingutest, võiks tema kaitseõiguste väidetava kahjustamise uurimisel sellisena arvesse võtta, tuleb märkida, et igal juhul ei esita hageja ühtegi konkreetset tõendit, et põhjendada seisukohta, et kõnealuse teabe väidetavalt hilinemisega esitamine kahjustas tema kaitse tõhusust.
165 Kõike eespool esitatut arvestades tuleb käesolev väide tagasi lükata.
Hinnang kergendavatele asjaoludele
Poolte argumendid
166 Hageja väidab, et komisjon kohaldas suuniseid ebaõigesti, moonutas asjaolusid ja rikkus põhjendamiskohustust, kui ta keeldus hageja suhtes kergendavate asjaoludena arvesse võtmast kokkulepete täitmata jätmist ja seda, et hageja ei saanud rikkumisest majanduslikku ega rahalist eelist.
167 Esiteks väidab hageja, et ta ei täitnud kokkuleppeid, mis sõlmiti koosolekutel, millel osalemine tema puhul vaidlustatud otsuses tuvastati. Kuna Sevilla koosolekutel mais 1997 ei sõlmitud ühtegi kokkulepet (vaidlustatud otsuse põhjendus 164), on tegemist üksnes mais 1998 Évian-les-Bains’is toimunud koosolekul sõlmitud NPB‑d puudutavate kokkulepetega, mis hõlmasid hinnatõusu 1998. aasta teisel poolaastal (vaidlustatud otsuse põhjendused 229 ja 230).
168 Kõnealusel perioodil vähendas aga hageja üldiselt NPB müügihinda, kui välja arvata 1998. aasta augustis toimunud väike hinnatõus, mille põhjustas peamise tooraine VP hindade tõus. Kuni märtsini 1999 jäid hageja NPB hinnad mais 1998 kehtinud hindade tasemest oluliselt madalamale. Seega on ilmne, et hageja Évian-les-Bains’is ette nähtud hinnatõuse ei rakendanud.
169 Pidades silmas hageja rakendatud hindade ja kokku lepitud hindade vahet ning otsust lahkuda NPB turult, mille hageja tegi 1998. aasta sügisel, on võimatu, et ta oleks püüdnud kartelli enda kasuks ära kasutada, nagu komisjon väidab.
170 Teiseks märgib hageja, et tema väidetav kartellis osalemine ei andnud talle mingit majanduslikku ega rahalist eelist, vaid see tõrjus ta hoopis NPB turult välja. Komisjon oleks pidanud seda kergendava asjaoluna arvesse võtma.
171 Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.
Üldkohtu hinnang
172 Tuleb meenutada, et kergendavate asjaolude hindamisel vaidlustatud otsuses vähendas komisjon hagejale määratud trahvi suurust 50%, kuna hagejal oli rikkumises passiivne ja vähetähtis roll. Komisjon tuvastas, et hageja roll kartellis ei olnud võrreldav teiste aktiivsete liikmete osalemisega, et tema osalemine salajastes kontaktides oli tunduvalt juhuslikum ja piirdus üksnes kahe NPB‑d käsitleva koosolekuga, mis andis tunnistust tema vähesest osalemisest kõigis õigusvastastes kokkulepetes (vaidlustatud otsuse põhjendused 476 ja 477).
173 Selle kohta on põhjust märkida, et suunistest ei tulene, et komisjon peab alati eraldi arvesse võtma suuniste punktis 3 loetletud iga kergendavat asjaolu. Kuigi selles loetelus nimetatud asjaolud on kindlasti nende hulgas, mida komisjon võib konkreetsel juhul arvesse võtta, ei ole komisjon kohustatud trahvi sellel alusel automaatselt täiendavalt vähendama, niipea kui ettevõtja esitab andmeid, mis tõendavad ühe sellise asjaolu esinemist.
174 Seega, kuna suunised ei sisalda kohustuslikku sätet kergendavate asjaolude kohta, mida võib arvesse võtta, säilib komisjonil teatav kaalutlusruum, selleks et hinnata igakülgselt trahvisumma võimaliku vähendamise ulatust, arvestades kõiki konkreetse juhtumi puhul esinevaid kergendavaid asjaolusid (Üldkohtu 8. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑44/00: Mannesmannröhren-Werke vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑2223, punktid 274 ja 275, ning otsus kohtuasjas T‑50/00: Dalmine vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑2395, punktid 325 ja 326; vt selle kohta ka Üldkohtu 12. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑30/05: Prym ja Prym Consumer vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 204).
175 Pidades silmas trahvisumma olulist vähendamist vaidlustatud otsuses, siis isegi juhul, kui hageja argumendid muude, komisjoni poolt arvesse võtmata jäetud kergendavate asjaolude esinemise kohta oleksid põhjendatud, ei viiks need järelduseni, et vähendus, mille komisjon kergendavate asjaolude alusel tegi, on ebapiisav.
176 Lisaks tuleb märkida, et hageja argumendid ei tõenda igal juhul muude kergendavate asjaolude esinemist kui need, mis komisjon tuvastas.
177 Mis puudutab esiteks asjaolu, et hageja ei saanud kõnealusest rikkumisest väidetavalt kasu, siis tuleb meenutada, et trahvisumma kindlaksmääramisel ei ole komisjon kohustatud tõendama, et rikkumine andis asjaomastele ettevõtjatele õigusvastase eelise, ega vajaduse korral arvesse võtma, et kõnealusest rikkumisest ei saadud kasu (vt eespool punktis 59 viidatud kohtuotsus Bolloré jt vs. komisjon, punkt 671 ja seal viidatud kohtupraktika). Täpsemalt ei saa rikkumisega seotud rahalise eelise puudumist pidada kergendavaks asjaoluks (vt eespool punktis 60 viidatud kohtuotsus BPB vs. komisjon, punkt 442 ja seal viidatud kohtupraktika).
178 Mis puudutab teiseks asjaolu, et kokkuleppeid tegelikult ei täidetud, millele on viidatud suuniste punkti 3 teises taandes, siis tuleb kontrollida, kas hageja esitas argumente, mis võivad tõendada, et perioodil, mil ta oli endast rikkumist kujutavate kokkulepetega seotud, hoidus ta tegelikult nende täitmisest, tegutsedes turul konkureerivalt, või vähemalt tõendada, et ta rikkus selgelt ja märkimisväärselt asjaomase kartelli rakendamiseks kehtestatud kohustusi, nii et ta häiris isegi kartelli toimimist (Üldkohtu 15. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑26/02: Daiichi Pharmaceutical vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑713, punkt 113, ja 8. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑73/04: Carbone‑Lorraine vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑2661, punkt 196).
179 Selles suhtes tuleb meenutada, et hagejale süüks pandud rikkumine ilmneb tema osalemisest esiteks 29. mail 1997 Sevillas toimunud õigusvastastel koosolekutel, mis ei viinud salajaste kokkulepete sõlmimiseni (vaidlustatud otsuse põhjendused 162–164), ning teiseks 14. mail 1998 Évian-les-Bains’is toimunud koosolekul, mille tulemusel sõlmiti turuosade ja NPB hindade kohta õigusvastased kokkulepped, mis olid kohaldatavad 1998. aasta teisel poolaastal (vaidlustatud otsuse põhjendused 226–230).
180 Hageja väidab sisuliselt, et hinnad, mida ta asjaomasel perioodil rakendas, et tõusnud vastavalt 14. mail 1998 Évian-les-Bains’is sõlmitud õigusvastastele kokkulepetele. Ta viitab siinkohal dokumentidele, mis ta lisas vastuväiteteatisele antud vastusele ja hagiavaldusele, ning täiendavatele tõenditele, mis ta esitas repliigi staadiumis.
181 Esiteks tuleb märkida, et kõnealuseid dokumente ei saa pidada usaldusväärseteks tõenditeks hageja tegevuse kohta turul. Tegemist on nimelt ühe graafiku ja mõne tabeliga, mis hageja koostas 2005. aastal, ilma et oleks lisatud vähimaidki selgitusi andmete kohta, mille põhjal need koostati, ega ühtegi tõendit. Kuigi hageja esitas repliigi lisana teatud hulga 1998. aastal asjaomase toote müügi kohta väljastatud arveid, tuleb need tõendid, mis esitati esimest korda Üldkohtus, seetõttu tagasi lükata (vt selle kohta Üldkohtu 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑330/01: Akzo Nobel vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3389, punkt 89).
182 Teiseks tuleb märkida, et nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 226–230, puudutasid Évian-les-Bains’is sõlmitud õigusvastased kokkulepped mitte ainult hindu, vaid ka turu jagamist, kusjuures hageja osales turuosade kontrollimise mudeli väljatöötamisel, esitades oma andmed.
183 Neil asjaoludel ei piisa hageja esitatud argumentidest ja dokumentidest selleks, et tõendada, et ta hoidus kõikide nende salajaste kokkulepete täitmisest, tegutsedes turul konkureerivalt, või vähemalt tõendada, et ta rikkus selgelt ja märkimisväärselt asjaomase kartelli rakendamiseks kehtestatud kohustusi, nii et ta häiris isegi kartelli toimimist.
184 Kõigist eespool esitatud kaalutlustest nähtub, et käesolev väide tuleb tagasi lükata.
185 Järelikult tuleb käesolev hagi jätta tervikuna rahuldamata, ilma et oleks vaja teha otsust komisjoni esile toodud asja läbivaatamist takistava asjaolu kohta, mis tuleneb sellest, et hageja nõuded vaidlustatud otsuse tühistamiseks põhjusel, et komisjon määras trahvi hageja emaettevõtjale SNIA‑le, on vastuvõetamatud.
Kohtukulud
186 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, jäetakse kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele hageja kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kuues koda laiendatud koosseisus)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Caffaro Srl‑ilt.
Vadapalas | Dittrich | Truchot |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 16. juunil 2011 Luxembourgis.
Allkirjad
Sisukord
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
Vaidlustatud otsus
Menetlus ja poolte nõuded
Õiguslik käsitlus
Väidetav „VP‑ga seotud kartelli ohvri, mitte liikme” seisund, millele hageja tugineb
Poolte argumendid
Üldkohtu hinnang
Erineva kohtlemise rakendamisel arvesse võetud võrdlusaasta
Poolte argumendid
Üldkohtu hinnang
Hinnang hageja rikkumises osalemise kestusele
Poolte argumendid
Üldkohtu hinnang
Viieaastane aegumistähtaeg
Poolte argumendid
Üldkohtu hinnang
Hinnang kergendavatele asjaoludele
Poolte argumendid
Üldkohtu hinnang
Kohtukulud