ÜLDKOHTU OTSUS (kuues koda laiendatud koosseisus)

16. juuni 2011(*)

Konkurents – Kartellikokkulepped – Vesinikperoksiid ja naatriumperboraat – EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamise otsus – Rikkumise kestus – Süütuse presumptsioon – Kaitseõigused – Trahvid – Kergendavad asjaolud

Kohtuasjas T‑191/06,

FMC Foret, SA, asukoht Barcelona (Hispaania), esindajad: advokaat M. Seimetz ja C. Stanbrook, QC,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: F. Arbault, seejärel V. Di Bucci ja V. Bottka, keda abistas barrister M. Gray,

kostja,

mille ese on esimese võimalusena nõue tühistada osaliselt komisjoni 3. mai 2006. aasta otsus K(2006) 1766 (lõplik) EÜ […] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/F/38.620 – vesinikperoksiid ja perboraat) ning teise võimalusena nõue vähendada hagejale määratud trahvi suurust,

ÜLDKOHUS (kuues laiendatud koda),

koosseisus: kohtunik V. Vadapalas (ettekandja) koja esimehe ülesannetes, kohtunikud A. Dittrich ja L. Truchot,

kohtusekretär: ametnik K. Andová,

arvestades kirjalikus menetluses ja 4. märtsi 2010. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud

1        Hageja FMC Foret, SA on Hispaania õiguse alusel asutatud äriühing, kes asjaolude asetleidmise ajal turustas muu hulgas vesinikperoksiidi (edaspidi „VP”) ja naatriumperboraati (edaspidi „NPB”).

2        Hageja on FMC Chemicals Netherlands BV 100‑protsendilise osalusega tütarettevõtja ning kuulub Ameerika ettevõtja FMC Corp. kontrollitavasse kontserni.

3        Degussa AG teavitas novembris 2002 Euroopa Ühenduste Komisjoni kartelli olemasolust VP ja NPB turgudel ning palus kohaldada komisjoni teatist, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (EÜT 2002, C 45, lk 3, edaspidi „koostööteatis”).

4        Degussa esitas komisjonile sisulisi tõendeid, mis võimaldasid viimasel viia 25. ja 26. märtsil 2003 läbi kontrollid kolme ettevõtja ruumides.

5        Kontrollide tagajärjel taotlesid mitu ettevõtjat, sealhulgas EKA Chemicals AB, Atofina SA (nüüd Arkema SA) ja Solvay SA koostööteatise kohaldamist ning edastasid komisjonile tõendeid kartelli kohta.

6        Komisjon saatis 26. jaanuaril 2005 hagejale ja teistele asjaomastele ettevõtjatele vastuväiteteatise.

7        Pärast asjaomaste ettevõtjate ärakuulamist, mis toimus 28. ja 29. juunil 2005, võttis komisjon vastu 3. mai 2006. aasta otsuse K(2006) 1766 (lõplik) EÜ […] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta Akzo Nobel NV, Akzo Nobel Chemicals Holding AB, EKA Chemicals, Degussa, Edisoni, FMC, hageja, Kemira Oyj, Air liquide SA, Chemoxal SA, SNIA SpA, Caffaro Srl‑i, Solvay, Solvay Solexis SpA, Total SA, Elf Aquitaine SA ja Arkema vastu (juhtum COMP/F/38.620 – vesinikperoksiid ja perboraat) (edaspidi „vaidlustatud otsus”), mille kokkuvõte avaldati 13. detsembril 2006 Euroopa Liidu Teatajas (ELT L 353, lk 54). Otsus tehti hagejale teatavaks 8. mai 2006. aasta kirjaga.

 Vaidlustatud otsus

8        Komisjon märkis vaidlustatud otsuses, et selle adressaadid osalesid EÜ artikli 81 ja Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) artikli 53 ühes ja vältavas rikkumises, mis puudutas VP‑d ja tootmisahelas järgnevat toodet NPB‑d (vaidlustatud otsuse põhjendus 2).

9        Rikkumine, mis tuvastati ajavahemiku 31. jaanuarist 1994 kuni 31. detsembrini 2000 osas, seisnes peamiselt konkurentide vahel kaubanduslikult tähtsa ja konfidentsiaalse teabe vahetamises turu ja ettevõtjate kohta, tootmise ning potentsiaalsete ja tegelike tootmismahtude piiramises ning kontrollimises, turuosade ja klientide jagamises ning sihthindade kindlaksmääramises ja jälgimises.

10      Hagejat peeti rikkumise eest vastutavaks „ühiselt ja solidaarselt” FMC‑ga (vaidlustatud otsuse põhjendused 389–395).

11      Trahvisumma arvutamiseks kohaldas komisjon metodoloogiat, mis on esitatud suunistes määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja [ST] artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171; edaspidi „suunised”).

12      Komisjon määras rikkumise raskuse ja kestuse alusel kindlaks trahvide põhisummad (vaidlustatud otsuse põhjendus 452), kusjuures rikkumine kvalifitseeriti väga raskeks (vaidlustatud otsuse põhjendus 457).

13      Erineva kohtlemise tulemusel liigitati hageja kolmandasse ehk eelviimasesse kategooriasse, millele vastas lähtesumma 20 miljonit eurot (vaidlustatud otsuse põhjendused 460–462).

14      Kuna hageja osales rikkumises komisjoni sõnul 29. maist 1997 kuni 13. detsembrini 1999, see tähendab kahe aasta ja seitsme kuu pikkuse ajavahemiku vältel, suurendati tema trahvi lähtesummat 25% (vaidlustatud otsuse põhjendus 467).

15      Hageja suhtes ei võetud arvesse ühtegi raskendavat ega kergendavat asjaolu.

16      Vaidlustatud otsuse artikli 1 punktis g on leitud, et hageja rikkus EÜ artikli 81 lõiget 1 ja EMP lepingu artiklit 53, kuna ta osales asjaomases rikkumises 29. maist 1997 kuni 13. detsembrini 1999.

17      Komisjon määras hagejale vaidlustatud otsuse artikli 2 punktis d „solidaarselt” FMC‑ga trahvi summas 25 miljonit eurot.

 Menetlus ja poolte nõuded

18      Hageja esitas käesoleva hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 18. juulil 2006.

19      Kuna Üldkohtu kodade koosseisu muudeti, määrati ettekandja-kohtunik kuuendasse kotta ning seetõttu anti käesolev kohtuasi pärast poolte ärakuulamist lahendamiseks kuuendale kojale laiendatud koosseisus.

20      6. jaanuaril 2010 võetud menetlust korraldavate meetmete raames esitas Üldkohus pooltele kirjalikke küsimusi, millele viimased vastasid 29. jaanuaril 2010.

21      Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Üldkohus alustada suulist menetlust. Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 4. märtsi 2010. aasta kohtuistungil.

22      Kuna koja kahel liikmel esines takistus käesoleva asja läbivaatamisel osalemiseks, jätkas Üldkohus vastavalt Üldkohtu kodukorra artiklile 32 asja arutamist kolmeliikmelisena, see tähendab jätkasid kolm kohtunikku, kes on käesolevale kohtuotsusele alla kirjutanud.

23      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus osas, milles komisjon määras talle trahvi;

–        teise võimalusena vähendada trahvi suurust;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

24      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

25      Repliigis ja kohtuistungil täpsustas hageja, et hagiavalduse esimest nõuet tuleb mõista nii, et selles palutakse tühistada vaidlustatud otsus hagejat puudutavas osas, sealhulgas tema rikkumises osalemise tuvastamise osas.

 Õiguslik käsitlus

26      Põhjendamaks hagi, milles ta palub vaidlustatud otsuse tühistada või teise võimalusena trahvisummat vähendada, esitab hageja kolm väidet, mis puudutavad esiteks tema rikkumises osalemise kohta esitatud tõenditele antud väära hinnangut, teiseks kaitseõiguste rikkumist seoses toimikuga tutvumisega ja kolmandaks trahvisumma ülemäärast suurust.

 Esimene väide, et väidetavalt on hageja rikkumises osalemise kohta esitatud tõendite hindamisel tehtud viga

 Poolte argumendid

27      Hageja väidab, et komisjon ei esitanud piisavalt täpseid ja üksteist toetavaid tõendeid tema kartellis osalemise tõendamiseks.

28      Esiteks tugines komisjon laialdaselt ebatäpsetele ja kinnitamata andmetele, mis esitati koostöötaotlustes, mis olid koostatud kiirustades, mis olid argumenteerimata ja millel seega on väike tõenduslik väärtus. Teiseks ei võtnud ta arvesse hageja esitatud vastupidist tõendit ehk rikkumisega väidetavalt seotud töötajate ütlusi.

29      Komisjon ei lükanud ümber tõendeid, mis hageja esitas oma vastuses vastuväiteteatisele ja ärakuulamisel, eelkõige tema töötajate ütlusi. Lisaks ei võtnud ta arvesse teavet, mille hageja esitas oma konkureeriva tegevuse kohta turul.

30      Ärakuulamise eest vastutav ametnik tunnistas ärakuulamisel, et hageja suhtes esitatud tõendid on ebapiisavad. Ametnik tegi ettepaneku korraldada poolte vahel kohtumine ning hageja uue vastupidise tõendi uurimine võistlevas menetluses. Komisjon ei järginud seda ettepanekut.

31      Komisjon süüdistas vastuväiteteatises hagejat selles, et ta osales rikkumises jaanuarist 1994 kuni juunini 2001, kuid vähendas hiljem süüdistuse ulatust oluliselt. Vaidlustatud otsuses piirdus ta ajavahemikuga 29. maist 1997 ehk kuupäevast, mil hageja korraldas Sevillas Euroopa Keemiatööstuse Nõukogu (CEFIC) kord poolaastas toimuva üldkogu, kuni 13. detsembrini 1999, mil toimus Fribourg’i koosolek, kus hageja töötaja kohal viibis.

32      Rikkumise asjaolude kindlakstegemisel tugines komisjon kinnitamata andmetele, mis pärinesid ühestainsast allikast ehk Degussalt, Solvaylt või Atofinalt, eirates kohtupraktikat, mille kohaselt ei ole ainult ühe ettevõtja avaldus piisav tõend rikkumise kohta (Üldkohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑337/94: Enso-Gutzeit vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1571, punkt 91).

33      Degussa edastatud teabe kohta märkis komisjon ebaõigesti, et seda kinnitavad teistelt kartelliosalistelt saadud tõendid. Vaidlustatud otsuse põhjendusest 86 nähtub, et komisjon leidis tegelikult, et kuna teatud ettevõtjad nõustusid väidetega, mis Degussa nende kohta esitas, ei vajanud hageja kohta esitatud väited enam kinnitamist. Nii ei püüdnudki komisjon leida kinnitust Degussa teabele, mis puudutas hagejat.

34      Muude üheltainsalt ettevõtjalt pärinevate andmete kohta märkis komisjon, et need saadi õigusvastaste kontaktide otsestelt tunnistajatelt, need edastati talle „pärast põhjalikku kaalumist” ja need on kõiki üksteist toetavaid tõendeid silmas pidades usutavad (vaidlustatud otsuse põhjendus 86).

35      Kõik need andmed ei ole aga õiged. Solvay esitatud teave on ebatäpne ja sellest nähtub näiteks, et Solvayst pärit tundmatuks jääv allikas kinnitas, et üks Solvay tundmatuks jääv töötaja võttis hageja töötajatega ühendust neljal korral, mida ei ole täpsustatud. Sama kehtib Solvay väite kohta, et hageja tasus Atofinale tema tootmisüksuse sulgemise eest. Lisaks jättis komisjon selle teabe võrdlemata hageja töötajate vastupidiste ütlustega.

36      Mis puudutab Atofina töötajalt pärinevat teavet ehk kartelli koosolekutel tehtud märkmeid, siis jättis komisjon arvesse võtmata asjaolu, et samad märkmed esitati mitme koosoleku tõendamiseks. Lisaks sisaldasid need märkmed hageja osas sageli küsimärke.

37      Seetõttu kasutas komisjon ekslikult hageja vastu üheltainsalt ettevõtjalt pärinevaid kinnitamata tõendeid, mis lükati hageja töötajate ütlustega ümber.

38      Seejärel kritiseerib hageja komisjoni järeldusi konkreetsete koosolekute kohta.

–       Hageja saadud telefonikõned

39      Hageja väidab, et komisjon tugines ekslikult Solvay ja Atofina edastatud teabele, kui ta tuvastas, et hagejat teavitati telefoni teel kartelli teatud koosolekute tulemusest.

40      Solvay teave puudutas nelja „kõrgetasemelist” koosolekut Degussa, Solvay ja Kemira vahel (vaidlustatud otsuse põhjendused 171–174, 211, 215–217 ja 239–242). Nende koosolekute osas tugines komisjon Solvay avaldusele, mille kohaselt „teisi turuosalisi teavitati nende koosolekute tulemusest”, kusjuures „näiteks Solvay teavitas Foret’d (Hispaanias) ja Ausimonti (Itaalias) nende arutelude konkreetsetest tulemustest”. Komisjoni hinnangul kinnitas seda avaldust Atofina (vaidlustatud otsuse põhjendus 172).

41      Solvay avalduse alusel ei ole siiski võimalik tuvastada, et Solvay kinnitas, et ta teavitas hagejat „ammendavalt […] üldjuhul telefoni teel” (vaidlustatud otsuse põhjendus 172). Avaldusest ei nähtu, „kes helistas kellele”, ega ka räägitu sisu. Solvay ei täpsusta, millistele koosolekutele ta viitab, välja arvatud 1997. aasta augusti koosolek. Komisjon ise lisas selle detaili. Solvay avaldust ei saanud kinnitada Atofina, kes koosolekutel ei osalenud. Atofina viitab nimelt Solvay telefonikõnedele seoses erinevate koosolekutega, see tähendab „rühma B” koosolekutega, mis toimusid 1995. aasta lõpust kuni 1997. aasta alguseni. Solvay ja Atofina edastatud teave ei kinnita seega üksteist.

42      Lisaks eitas Solvay ise oma osalemist ühel neljast asjaomasest koosolekust ehk koosolekul, mis toimus 1998. aasta aprillis Frankfurdis (vaidlustatud otsuse põhjendus 217). Seoses 1998. aasta septembris Brüsselis toimunud koosolekuga ei maininud Solvay, et ta oleks hagejaga ühendust võtnud.

43      Komisjon püüdis ärakuulamisel asjatult saada Solvaylt täpsemat teavet. Täpsustusteta ei ole Solvay avaldusel telefonikõnede kohta tõenduslikku väärtust. Igal juhul lükati see ümber hageja töötajate ütlustega, milles töötajad eitavad, et nad said Solvaylt telefonikõnesid.

44      Mis puudutab Atofina edastatud teavet, siis tugines komisjon ekslikult Atofina töötaja väitele, et hageja osales koosolekul neli korda telefoni teel (vaidlustatud otsuse põhjendused 180–192 ja 247–253). Seda väidet ei kinnita ükski teine kõnealustel koosolekutel osalenu.

45      Muud toimiku materjalid seavad Atofina asjaomase töötaja antud teabe usutavuse kahtluse alla. Komisjon tugines vastuväiteteatises täpsemalt teabele, mille kohaselt hageja esindaja osales koosolekul 12. veebruaril 1996 Pariisis (vastuväiteteatise punktid 137 ja 138). Hageja tõendas, et see teave ei ole tõene, kuna koosolekul väidetavalt osalenud isiku passist nähtub, et ta viibis kõnealusel nädalal Ameerika Ühendriikides. Komisjon ei maini seda viga vaidlustatud otsuses. Lisaks esitas Atofina tunnistaja korduvalt oma märkmete sama lehekülje tõendina erinevate koosolekute kohta. Kõnealused märkmed sisaldavad hagejat ja tema koosolekutel osalemist puudutava teabe osas tihti küsimärke. Komisjon jättis need asjaolud arvesse võtmata, kui ta hindas Atofina tõendite usutavust.

46      Seoses esimese kõnealuse koosolekuga, mis toimus 1997. aasta septembris Pariisis, ei võimalda Atofina edastatud algne teave tuvastada hageja töötajat, kellega telefoni teel väidetavalt ühendust võeti. Hageja töötaja, kelle isikut mainiti hiljem Atofina koostatud tabelis, eitas selle kõne saamist vande all antud avalduses. Komisjon ei võtnud seda vastuväidet arvesse.

47      Komisjon leidis, et asjaolu, et hagejaga võeti ühendust, on usutav, pidades silmas varem toimunud kontakte ja tema osalemist telefoni teel kahel hilisemal koosolekul (vaidlustatud otsuse põhjendus 186). Mis puudutab väidetavaid varasemaid kontakte, siis on vaidlustatud otsuses mainitud ainult ühte telefonikõnet, mille hageja sai üks kuu varem (vaidlustatud otsuse põhjendus 172) ja mis ilmneb Solvay kinnitamata teabest. Hageja väidetav osalemine kahel hilisemal koosolekul telefoni teel tugineb samale Atofina edastatud kinnitamata teabele.

48      Seoses teise kõnealuse koosolekuga, mis toimus 17. novembril 1997 Frankfurdis (vaidlustatud otsuse põhjendused 188–192), nimetas Atofina töötaja endale vastu rääkides kõigepealt hageja ühte ning seejärel kahte töötajat, kellega väidetavalt ühendust võeti. Komisjon ei maini seda vastuolu ning tegi ise vea kindlaks tehtud isiku nime osas (vaidlustatud otsuse 204. joonealune märkus). Kõnealune teave on kinnitamata ja sellele vaidlevad vastu nimetatud hageja töötajad.

49      Vastupidi komisjoni seisukohtadele ei kinnita dokumentaalsed tõendid Atofina teavet. Kõnealused tõendid esitas Atofina sama töötaja ning need ei saa tema enda väiteid kinnitada. Lisaks on tegemist asjaomasel koosolekul koostatud tabeliga, milles on märgitud hind klientide ja tootjate lõikes (vaidlustatud otsuse põhjendus 192) ja mis hageja osas sisaldab nelja küsimärki. Seda teavet ei pruukinud pealegi tingimata esitada hageja, vaid selle võis saada teistest allikatest, näiteks hageja klientidelt.

50      Kõnet, mille hageja töötaja väidetavalt sai, ei kinnitanud ka Degussa oma vastuses vastuväiteteatisele. Tegelikult piirdus Degussa vastuväiteteatise sisust kokkuvõtte tegemisega, mis hõlmas Atofina väidet, et mõnda teist ettevõtjat, sealhulgas hagejat teavitati selles koosolekust, ning seejärel kõnealusel koosolekul oma osalemise kinnitamisega. Degussa ülestunnistus on üksnes tõend tema enda vastu ega puuduta kuidagi hagejat.

51      Seoses kolmanda kõnealuse koosolekuga, mis toimus 21. novembril 1997 Pariisis (vaidlustatud otsuse põhjendused 193–197), ei viita hageja osalemisele ükski teine kartelliosaline peale Atofina. Komisjon tugines ekslikult Atofina kinnitamata väitele, millele räägivad vastu hageja kõnealuse töötaja ütlused.

52      Lisaks tugines komisjon ekslikult asjaolule, et hageja kohaldatud hinnad olid märgitud kõnealusel koosolekul koostatud märkmetes (vaidlustatud otsuse põhjendus 197). Suurem osa tabelist sisaldab üksnes tärne. Need mõned hinnad, mida on mainitud, on Atofina töötaja prognoositud sihthinnad, mis ei tulene hageja edastatud teabest. Pealegi sisaldab sama tabel teavet kahte teisegi tootja kohta, kelle puhul komisjon seda koosolekut arvesse ei võtnud. Komisjon ise möönis, et sihthinnad võidi tootja kohta märkida ilma, et viimane sellest teadlik oleks. Kõnealune tabel ei kinnita seega Atofina edastatud teavet.

53      Seoses neljanda kõnealuse koosolekuga, mis toimus 12. oktoobril 1998 Düsseldorfis, ei ole Atofina töötaja tehtud märkmetes osalenud isikuid nimetatud ning selgitusest, mille viimane hiljem esitas, nähtub: „FMC puudus”. Ainult koos Atofina koostöötaotlusega esitatud tabelist nähtub, et hageja „puudus, kuid temaga võeti ühendust telefoni teel ja teda esindas Solvay”. Ükski teine osaleja, sealhulgas Solvay ei kinnitanud hageja osalemist sellel koosolekul. Seevastu kui Degussale esitati sel teemal küsimusi, märkis ta, et „[tema] teada […] ei osalenud neljandat ettevõtjat”. Selles suhtes piirdus komisjon ekslikult märkimisega, et „kolm teist ettevõtjat kinnitasid selle koosoleku toimumist” (vaidlustatud otsuse põhjendus 253), ilma et ta oleks arvesse võtnud asjaolu, et ükski neist ettevõtjatest ei kinnitanud Atofina teavet hageja osalemise kohta. Lisaks, kui komisjon märkis, et Atofina avaldused olid „tema valduses olevaid tõendeid arvestades usutavad” (vaidlustatud otsuse põhjendus 253), piirdus ta viitega muudele Atofina kinnitamata väidetele. Tema arutluskäik sisaldab seega ringpõhjendust.

54      Kokku võttes ei ole kinnitatud Atofina töötaja väide, et ta võttis telefoni teel ühendust hageja töötajatega. Seevastu hageja töötajate ütlusi, milles nad kinnitavad, et nad ei saanud kõnesid, kinnitavad nii teiste kartelliosaliste vaikimine selles küsimuses kui ka küsimärgid koosoleku märkmetes, mis Atofina esitas. Nendes märkmetes sisalduv teave hageja hindade kohta võis pärineda teistest allikatest. Nimetatud asjaolud nende kogumis räägivad seega selle kasuks, et hageja ei osalenud kõnealustel koosolekutel.

–       Paralleelselt CEFIC üldkoguga võetud kontaktid

55      Hageja väidab, et komisjon leidis ebaõigesti, et ta osales kuuel kartelli koosolekul, mis toimusid paralleelselt CEFIC üldkoguga ajavahemikus maist 1997 kuni novembrini 1999. Hageja märgib, et tema töötajad osalesid kõnealusel CEFIC üldkogul. Kõik need töötajad aga siiski kinnitasid, et nad ei osalenud paralleelselt selle üldkoguga kartelli tegevuses. Komisjon jättis aga hageja töötajate ütlused tähelepanuta, ilma et ta seda oleks põhjendanud.

56      Pelk kartelli koosolekul kohalviibimine ei tõenda kartellis osalemist. Ettevõtja võib nimelt tõendada, et ta ei osalenud kartelli tegevuses, tõendades, et ta teatas oma konkurentidele, et ta osaleb koosolekul muul eesmärgil kui nemad.

57      Mis puudutab mais 1997 Sevillas toimunud koosolekuid, siis mainis koosolekutel osalenud hageja töötaja komisjonile, et ta oli sõnaselgelt teatanud, et esiteks on tema ettevõtja „laienemas Saksamaale” ega ole „huvitatud” mingisugusest hindade piiramisest ning teiseks keeldus ettevõtja hindade üle läbirääkimiste pidamisest. Neid ütlusi kinnitab asjaolu, et sellele avaldusele reageerides lahkus Degussa esindaja ühel neist koosolekutest ust paugutades ruumist (vaidlustatud otsuse põhjendus 162). Seetõttu ei kutsutud hageja esindajat järgmisel päeval restorani õhtusöögile (vaidlustatud otsuse põhjendus 163).

58      Vastavalt hageja sama töötaja ütlustele jõuti mais 1998 Évian-les-Bains’is toimunud CEFIC üldkogul sama tulemuseni. Väiketootjad, sealhulgas hageja, keeldusid konkurentsivastaste kokkulepetega ühinemast, kuna nad soovisid jätkata konkureerivat tegevust.

59      Hageja töötajad ei osalenud ka kartelli aruteludel neljal muul koosolekul, mis toimusid paralleelselt CEFIC üldkoguga (vaidlustatud otsuse põhjendused 198–207, 254–258, 264, 265 ja 273–275). Need koosolekud toimusid restoranides, baarides või hotellide fuajeedes. Oleks keeruline ette kujutada mitmepoolseid kartelli arutelusid sellistes avalikes kohtades. Järelikult pidid arutelud toimuma kahepoolselt või pärast seda, kui hageja töötajad olid restoranist lahkunud.

60      Komisjon ei käsitle asjaolu, et hageja eitas nendel aruteludel osalemist. Komisjon märgib, et hageja ei ole tõendanud, et tema töötajad olid avaldanud, et nad ei loe ennast konkurentsivastaste aruteludega seotuks (vaidlustatud otsuse põhjendus 207), mööndes samas ühe koosoleku osas, et „ei ole välistatud, et […] mitmesugused arutelud toimusid pigem kahepoolselt” (vaidlustatud otsuse põhjendus 167). Hageja on seisukohal, et kuna vestlused olid kahepoolsed, ei olnud tema töötajad nendest teadlikud ega saanud ka avaldada, et nad ei loe ennast nendega seotuks.

61      Mis puudutab paralleelselt CEFIC üldkoguga Brüsselis 26. novembril 1997 toimunud õhtusööki, siis vaidlustatud otsuse põhjenduse 199 kohaselt „märkisid Degussa, EKA, Solvay ja Atofina, et [hageja ja Kemira] viibisid tõepoolest kohal, et nad olid täiesti teadlikud, et allpool kirjeldatud arutelud olid õigusvastased ning et nad osalesid nendel”. EKA Chemicals ei maini aga üldse hagejat. Solvay koostas osalejate loetelu, milles ei olnud hageja töötajaid, lisades samas, et „tõenäoliselt kõik teised üldkogul osalejad” viibisid kohal.

62      Atofina ja Degussa teave piirdub õhtusöögil viibinud isikute nimetamisega, mainides sealhulgas hageja esindajaid, väitmata samas, et nad osalesid konkurentsivastastel aruteludel.

63      Mis puudutab paralleelselt CEFIC üldkoguga novembris 1999 toimunud koosolekut (vaidlustatud otsuse põhjendused 273–275), siis jättis komisjon mainimata, et see koosolek peeti avalikus kohas ehk hotelli fuajees seoses ühe ametliku õhtusöögiga. Arutelud pidi olema kahepoolsed ning puuduvad piisavalt täpsed ja üksteist toetavad tõendid selle kohta, et hageja nendel aruteludel osales.

–       13. juuli 1998. aasta koosolek Königswinteris

64      Hageja väidab, et komisjon märkis ekslikult, et tema peadirektor osales koos Solvay ja Degussaga juulis 1998 Königswinteris koosolekul, mis puudutas Atochemi tootmisüksuse sulgemist (vaidlustatud otsuse põhjendus 233). Kõnealune töötaja eitas sellel koosolekul osalemist ning esitas taksoarve, millele oli märgitud tema nimi ja mis tõendas, et ta oli sel päeval Barcelonas.

65      Komisjon jättis sellele tõendile vastamata, piirdudes mainimisega, et hageja töötaja võis olla kohal Königswinteri kohtumisel kui ka sõita hiljem samal päeval taksoga Barcelonas. Muude koosolekute kohta esitas Degussa restoraniarved, millest ilmneb osalejate loetelu. Kõnealuse koosoleku osas jättis komisjon Degussalt või Solvaylt täiendavad andmed hankimata. Solvay ei kinnitanud hageja viibimist sellel koosolekul.

66      Seda, et hageja ei osalenud Atochemi üksuse sulgemist puudutavatel aruteludel, kinnitab ka asjaolu, et ta puudus seda teemat käsitlevatelt hilisematelt koosolekutelt. Komisjon tuvastas ebaõigesti, et Solvay kinnitas, et hageja osales kokkuleppes Atochemiga (vaidlustatud otsuse põhjendus 244). Solvay ei täpsusta selle väidetava osalemise asjaolusid ning Degussa ei viidanud sellele üldse. On võimalik, et Solvay viitas ekslikult õiguspärasele tarnelepingule, mis oli hageja ja Atochemi vahel toona sõlmitud.

67      Komisjon ei ole vaidlustatud otsuse põhjenduses 234 märkinud, et hageja nõustus Atochemile tasu maksma. Solvay vastavateemalise avalduse sisutus ilmneb hilisemate asjaolude põhjal, milleks on eelkõige hageja puudumine hilisemalt, oktoobris 1998 Solvay, Degussa ja Atofina vahel toimunud koosolekult. Vaidlustatud otsuse põhjendusest 245 selgub aga, et sellel koosolekul veensid Degussa ja Solvay Atochemi oma üksust sulgema Degussa ja Solvay makstava tasu eest.

–       Degussaga 28. septembril 1998 Brüsselis peetud koosolek

68      Hageja väidab, et komisjon hindas vääralt Degussa teavet septembris 1998 toimunud kahepoolse koosoleku kohta. Vastavalt vaidlustatud otsuse põhjendusele 241 oli selle koosoleku eesmärk teavitada hagejat sama päeva hommikul toimunud koosoleku tulemustest. Tegelikult mainis Degussa üksnes, et „koosoleku teema oli üldist laadi arutelu VP Euroopa turu arengu üle, eelkõige seoses saavutatud hindade kõrge tasemega ja sellise taseme säilitamise võimalustega”. Degussa ei maini mingit kokkulepet hindade või turuosade kohta, vaid märgib üksnes, et arutelu oli „üldist laadi”.

–       NPB‑d käsitlevad koosolekud

69      Hageja märgib, et tema töötaja mäletab, et ta osales vaidlustatud otsuses nimetatud neljast NPB‑d käsitlevast koosolekust (vaidlustatud otsuse põhjendused 237, 238, 259–263, 267–270 ja 276–279) kahel, see tähendab 1999. aasta alguses Milanos ja detsembris 1999 Fribourg’is.

70      Nende kahe koosoleku eesmärk oli arutleda vahendite üle, mida tööstus võiks kasutada selleks, et hajutada mured NPB ühe koostisosa mõju suhtes tervisele. Neid muresid arvestades oli hageja juba hakanud kavandama „alternatiivse toote” ehk naatriumperkarbonaadi (edaspidi „NPK”) arendamist. On kahetsusväärne, et kõnealustel koosolekutel laskusid teised tootjad õigusvastastesse aruteludesse. Need teemad ei huvitanud hagejat, kuna ta oli juba otsustanud NPB‑st NPK kasuks loobuda. Tema esindaja ei osalenud seega õigusvastastel aruteludel. Seda selgitust kinnitab Degussa, kes märgib, et kõnealused koosolekud toimusid „juhuslikult” õiguspäraste arutelude käigus.

71      Mis puudutab kahte ülejäänud NPB‑d käsitlevat koosolekut ehk septembris 1998 Lyonis ja 1999. aasta suvel Baselis toimunud koosolekut, siis ilmneb hageja väidetav osalemine üksnes Solvay kinnitamata teabest. Komisjon jättis arvesse võtmata hageja kõnealuse töötaja ütlused, mille kohaselt ta ei mäleta, et ta oleks neil koosolekutel osalenud.

–       Repliigis esitatud argumendid

72      Hageja väidab repliigis, et komisjon eiras süütuse presumptsiooni põhimõtet, kuna tal ei olnud täpseid ja üksteist toetavaid tõendeid hageja osalemise kohta kartelli moodustavates tegevustes.

73      Esiteks jättis komisjon arvesse võtmata hageja seisukoha aluseks olevad tõendid ning moonutas oma järelduse tegemisel muid tõendeid. Hageja sõnul jättis komisjon tähelepanuta asjaolu, et parimad tõendis on hageja töötajate otsesed ütlused, kohaldas tema suhtes põhjendamatuid presumptsioone, muutis hagejale soodsaid tõendeid, samastas tema õiguspärase osalemise CEFIC üldkogul kartelli moodustavate tegevustega ning „ilustas” tõendeid tema kahjuks.

74      Komisjon ei kaalunud tõendeid objektiivselt ja igakülgselt. Ta jättis arvesse võtmata tõendid selle kohta, et hageja osales turu jagamisel agressiivselt, et konkurendid kaotasid turuosasid hagejale ning kaebasid selle üle ning et kartelli koosoleku korraldamise kahele katsele tehti lõpp, kuna hageja keeldus nendel osalemast. Komisjon jättis hankimata täiendavad tõendid hageja suhtes esitatud kinnitamata väidete kohta.

75      Teiseks kritiseerib hageja seda, et komisjon ei korraldanud vastaspoole küsitlemist, selleks et kontrollida hageja töötajate ütluste tõelevastavust. Hageja oli ainus ettevõtja, kes tõi komisjoni ärakuulamisele tunnistajaid. Ükski hageja vastu tunnistusi andnud kolmest äriühingust ei toonud ärakuulamisele tunnistajaid. Degussa ja Solvay esitatud arvukad tõendid pärinevad peamiselt anonüümsetest allikatest. Komisjon jättis hageja töötajate avaldused tähelepanuta, põhjendusel et need ei olnud antud vande all.

76      Kolmandaks väidab hageja, et komisjon esitas ärakuulamise tulemusel saadud andmeid ebatäpselt.

77      Ärakuulamise eest vastutav ametnik täpsustas ärakuulamisel, et teatud tõendid, millele komisjon tugines, eelkõige anonüümsetest allikatest pärinevad Solvay esitatud väited hagejale tehtud telefonikõnede kohta, ei olnud usutavad. Pärast ärakuulamist ei saanud aga komisjon täiendavaid tõendeid.

78      Täpsemalt märkis komisjon kostja vastuses mais 1997 Sevillas toimunud koosolekute kohta ekslikult, et ta sai teatud faktiliste aspektide kohta teistelt ettevõtjatelt kinnituse pärast ärakuulamist ning andis hagejale võimaluse oma seisukohta väljendada. Pärast ärakuulamist ei esitatud muid andmeid nende koosolekute kohta.

79      Vastupidi komisjoni väidetele ei olnud hagejale edastatud täiendavatel andmetel mingit seost Solvay väidetavate telefonikõnedega. Solvay ja Degussa kirjeldasid pärast ärakuulamist tehtud avaldustes lihtsalt vastuväiteteatise sisu teatud konkreetsete punktide osas (Degussa puhul novembris 1997 Frankfurdis toimunud koosolek ja Solvay puhul juulis 1998 Königswinteris toimunud koosolek) ning kinnitasid nende töötajate osalemist. Kumbki äriühing ei maininud algselt hageja osalemist nendel koosolekutel. Komisjon ise möönis, et Solvay vastus oli „kaudne” ja Degussa ei nimetanud hagejat „sõnaselgelt”.

80      Neljandaks esitas komisjon vastuolulisi väiteid. Kemira puhul leidis ta, et ei ole ebamõistlik eeldada, et paralleelselt CEFIC üldkoguga toimunud mitmesugused arutelud olid pigem kahepoolsed (vaidlustatud otsuse põhjendus 167). Hageja puhul väidab komisjon aga, et on võimatu, et tema esindajad osalesid samadel koosolekutel, ilma et nad oleksid olnud teadlikud salajasest koostööst.

81      Viiendaks moonutas komisjon teatud õigustavaid tõendeid. Ühelt poolt on tegemist andmetega, mille kohaselt hageja kuulus „halbade õpilaste” rühma, kuna ta soovis Euroopas suurendada koguvõimsust hindade kahjuks. Komisjon lükkas selle tõendi ekslikult tagasi, väites kostja vastuses pelgalt, et see annab tunnistust hageja katsest kartelli enda huvides ära kasutada.

82      Teiselt poolt märkis hageja töötaja paralleelselt CEFIC üldkoguga Sevillas toimunud koosolekute kohta, et ta keeldus osalemast igasugusel kartelliga seotud arutelul ning et seetõttu lahkusid Solvay ja Degussa esindajad koosolekuruumist. Keeldudes seda ütlust arvesse võtmast, tugines komisjon omaenda põhjendamata tõlgendusele põhjustest, miks Solvay ja Degussa lahkusid koosolekuruumist, see tähendab järeldas, et väiketootjad, sealhulgas hageja, ei olnud ettepanekutega rahul tõenäoliselt neile määratud turuosa tõttu. Komisjoni sellist seisukohta ei toeta ükski tõend. Hageja sõnul tõendab Sevilla koosolekute enneaegne lõppemine, mis on seotud asjaoluga, et konkurendid kaebasid tema hindade langemise ja turuosa suurenemise üle, hoopis seda, et ta teatas oma konkurentidele, et ta osaleb nendel koosolekutel muul eesmärgil kui nemad.

83      Kuuendaks moonutas komisjon teatud dokumentaalseid tõendeid.

84      Esiteks leidis komisjon hageja töötaja passis leiduva pitseri kohta, mis annab tunnistust tema saabumisest 10. veebruaril 1996 Ameerika Ühendriikide territooriumile, ekslikult, et see ei tõenda tingimata, et kõnealune töötaja ei saanud kaks päeva hiljem olla Pariisis. Hageja sõnul ei ole aga võimalik, et kõnealune töötaja lendas 10. veebruaril Ühendriikidesse, viibis seal 24 tundi, tuli öise lennuga Euroopasse tagasi, läks kohe 12. veebruaril kartelli koosolekule ja läks seejärel uuesti Ühendriikidesse. Hageja väidab, et kui see oleks nii, oleks töötaja passis ka teine pitser. Seega kinnitas Atofina töötaja ebaõigesti, et hageja esindaja oli 12. veebruaril 1996 Pariisis. Kui lisada asjaolu, et mitmel korral väitis Atofina ainsana, et hageja osales kartelli koosolekutel, ja et osa teabest sisaldas küsimärke, siis seab see kahtluse alla Atofina antud teabe usutavuse.

85      Mis puudutab teiseks 13. juulil 1998 Barcelonas väljastatud taksoarvet, millele on märgitud hageja selle töötaja nimi, kes väidetavalt osales samal päeval Königswinteri koosolekul, siis seab komisjon selle tõendi ilma igasuguste põhjendusteta kahtluse alla, märkides, et see arve võidi väljastada sel päeval muul kellaajal (vaidlustatud otsuse põhjendus 236). Süütuse presumptsioon peaks niisuguse spekulatsiooni välistama.

86      Kolmandaks annavad Atofina esitatud koosoleku märkmed, mis hageja hindu käsitlevas tulbas sisaldavad küsimärke, tunnistust sellest, et Atofinal ei olnud mingit teavet hageja hindade kohta, kuna viimane ei viibinud koosolekul. Komisjon väidab kostja vastuses siiski ekslikult, et need küsimärgid kajastavad Atofina töötaja „ettevaatlikkust”. Komisjon jättis arvesse võtmata hageja pakutud teistsuguse seletuse, mille kohaselt kõnealune teave „võis pärineda kust tahes”. Seega moonutas komisjon seoses selle koosolekuga hageja töötajate selgeid ütlusi, mida toetasid dokumentaalsed tõendid.

87      Neljandaks märkis komisjon, et Atofina töötaja märkmetes oktoobris 1998 Düsseldorfis toimunud koosoleku kohta on hagejat korduvalt mainitud. Hageja on seisukohal, et kõnealused märkmed ei ole selged, kuid Atofina hilisematest selgitustest ilmneb, et nendes on viidatud ühele hilisemale koosolekule, mis pidi toimuma 9. novembril ja mille käigus pidi vastu võetama „lõplik mudel”, ning et nendes on mainitud „kommentaari selle kohta, kuidas panna [hageja] oma turuosadega nõustuma, avaldades survet Solvay kaudu”. Hageja keeldus ka oktoobris 1998 osalemast kartelli tegevuses. Märkmete sisu analüüsimata tugines komisjon ekslikult pelgale asjaolule, et hageja nime oli nendes mainitud.

88      Seitsmendaks „ilustas” komisjon tõendeid, lisades olematuid üksikasju või tuvastatud fakte liialdades.

89      Mis puudutab esiteks Degussaga septembris 1998 Brüsselis peetud kahepoolset koosolekut, mille toimumist hageja eitab, siis märkis komisjon, et see seisnes hommikul toimunud koosoleku „debriifingus” (vaidlustatud otsuse põhjendus 241). Degussa esitatud teabes vaikitakse sellisest „debriifingust” ning sellest ei ilmne ühtegi arutelu NPB kohta ega VP turuosade külmutamise kohta. VP osas avaldas Degussa sõnaselgelt, et arutelud jäid „üldiseks”. Komisjoni järeldused on alusetud.

90      Mis puudutab teiseks Sevilla koosolekuid, siis vastupidi komisjoni väidetele avaldas hageja, et ta ei loe ennast konkurentsivastaste aruteludega seotuks, keeldudes osalemast kartelli moodustanud tegevustes, ning see põhjustas Degussa ja Solvay esindajate „järsu lahkumise” ja seega koosolekute seeria lõppemise. Atofina avaldas, et kõnealused koosolekud lõppesid seoses Degussa ja Solvay esindajate lahkumisega. Komisjon moonutas selles suhtes toimiku materjale.

91      Mis puudutab kolmandaks komisjoni seisukohta, et Atofina kinnitas Solvay väiteid telefonikõnede kohta, siis puudutab Solvay ja Atofina esitatud teave selgelt erinevaid koosolekuid. Seega ei saa see teave nende koosolekute osalejate ega perioodide osas kuidagi kattuda.

92      Kaheksandaks väidab hageja, et kuna Solvay ja Atofina esitasid oma koostöötaotlused paralleelselt, toimus nende vahel „võiduajamine”, kes esitab tõendeid, millel on juba komisjoni valduses olevatega võrreldes oluline lisaväärtus, mistõttu on nende avalduste usutavus kaheldav.

93      Koostöötaotluse esitanud ettevõtjad ei saanud kontrollida oma töötajate mälestusi ega esitada selgeid ja täpseid tõendeid. Näiteks viitab komisjon vaidlustatud otsuse põhjendusele 236, mille kohaselt Solvay „kinnitas vabatahtlikult” vastuses vastuväiteteatisele Königswinteri koosoleku toimumist juulis 1998, samas kui kostja vastuses lisas komisjon sulgudes: „me peame kontrollima, kas see toimus tõepoolest vabatahtlikult või komisjoni nõudmisel”. Samamoodi „jätkas” Degussa seoses oktoobris 1998 Düsseldorfis toimunud koosolekul osalenutega oma töötajate „küsitlemist” komisjoni nõudmisel.

94      Lõpuks märgib hageja, et ta ei ole kunagi tunnistanud oma süüd konkurentsivastases tegevuses. Tema töötajad andsid ärakuulamisel ütlusi ja tegid avaldusi, mis lükkasid ümber vastuväiteteatises esitatud väited. Koostööd soovisid teha korduvalt rikkumisi toime pannud ettevõtjad ning esitasid oma „võiduajamise” käigus advokaatide saadetud kirjades või mõistatuslikes, „küsimärkidega vürtsitatud” käsikirjalistes märkmetes ebaselgeid ja kinnitamata väiteid, mis tihti pärinesid anonüümsetest allikatest. Komisjon ei esitanud mingeid selgitusi, mis võimaldaksid eelistada neid tõendeid hageja esitatud selgetele ja vastuoludeta tõenditele.

95      Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

 Üldkohtu hinnang

96      Vastavalt EÜ artikli 81 lõikele 1 on ühisturuga kokkusobimatud ja keelatud kõik sellised ettevõtjatevahelised kokkulepped, ettevõtjate ühenduste otsused ja kooskõlastatud tegevus, mis võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ning mille eesmärgiks või tagajärjeks on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi ühisturu piires.

97      Selleks et oleks tegemist kokkuleppega EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses, piisab, kui asjaomased ettevõtjad on väljendanud ühist tahet tegutseda turul teatud kindlal viisil (Üldkohtu 17. detsembri 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑7/89: Hercules Chemicals vs. komisjon, EKL 1991, lk II‑1711, punkt 256, ja 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T–9/99: HFB jt vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1487, punkt 199).

98      Kokkuleppe EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses võib lugeda sõlmituks alates hetkest, mil on olemas ühine tahe põhimõtteliselt konkurentsi piiramiseks, isegi kui kavandatava piirangu konkreetsete asjaolude üle toimuvad alles läbirääkimised (vt selle kohta eespool punktis 97 viidatud kohtuotsus HFB jt vs. komisjon, punktid 151–157 ja 206).

99      Kooskõlastatud tegevuse mõistega peetakse silmas ettevõtjatevahelist koostööd, milles ei ole küll jõutud kokkuleppe sõlmimiseni selle kitsas tähenduses, kuid milles teadlikult valitakse konkurentsiriskide asemel ettevõtjatevaheline koostöö (Euroopa Kohtu 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑49/92 P: komisjon vs. Anic Partecipazioni, EKL 1999, lk I‑4125, punkt 115, ja 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑199/92 P: Hüls vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑4287, punkt 158).

100    Selles suhtes on EÜ artikli 81 lõikega 1 vastuolus igasugune ettevõtjate omavaheline otsene või kaudne suhtlemine, millega võidakse mõjutada olemasoleva või potentsiaalse konkurendi tegevust turul või anda sellisele konkurendile teada, kuidas ettevõtja ise on otsustanud või kavatseb hakata turul tegutsema, kui sellise suhtlemise eesmärk või tagajärg on konkurentsi piiramine (vt selle kohta eespool punktis 99 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punktid 116 ja 117).

101    Andmete edastamisest konkurentidele eesmärgiga valmistada ette konkurentsivastast kokkulepet piisab selleks, et tõendada EÜ artikli 81 tähenduses kooskõlastatud tegevuse toimumist (Üldkohtu 6. aprilli 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑148/89: Tréfilunion vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑1063, punkt 82, ja 8. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑53/03: BPB vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑1333, punkt 178).

102    Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale hõlmavad kokkuleppe ja kooskõlastatud tegevuse mõisted EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses salajase koostöö vorme, mis on oma olemuselt sarnased ja mis erinevad vaid intensiivsuse ja avaldumisvormi poolest (eespool punktis 99 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punktid 131 ja 132, ning eespool punktis 97 viidatud kohtuotsus HFB jt vs. komisjon, punkt 190).

103    Mitmeosalise rikkumise korral, milles paljud tootjad osalesid paljude aastate vältel eesmärgiga üheskoos turgu reguleerida, ei saa komisjonilt nõuda, et ta kvalifitseeriks rikkumise täpselt kokkuleppeks või kooskõlastatud tegevuseks, kuna igal juhul hõlmab EÜ artikkel 81 nii ühte kui teist nendest rikkumise vormidest (vt selle kohta eespool punktis 99 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punktid 111–114, ning Üldkohtu 20. aprilli 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑305/94–T‑307/94, T‑313/94–T‑316/94, T‑318/94, T‑325/94, T‑328/94, T‑329/94 ja T‑335/94: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑931, punkt 696).

104    Rikkumise kvalifitseerimist kokkuleppeks „ja/või” kooskõlastatud tegevuseks tuleb mõista kui sellise mitmeosalise terviku tähistamist, mis hõlmab faktilisi asjaolusid, millest osa kvalifitseeriti kokkuleppeks ja osa kooskõlastatud tegevuseks EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses, milles ei ole ette nähtud eraldi kvalifikatsiooni seda liiki mitmeosalise rikkumise jaoks (eespool punktis 97 viidatud kohtuotsus Hercules Chemicals vs. komisjon, punkt 264, ning eespool punktis 97 viidatud kohtuotsus HFB jt vs. komisjon, punkt 187).

105    Rikkumise tõendamise osas tuleb meenutada, et komisjon on kohustatud esitama tõendid, mille alusel saab õiguslikult piisavalt tuvastada EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumise koosseisu tunnuste esinemise (Euroopa Kohtu 17. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑185/95 P: Baustahlgewebe vs. komisjon, EKL 1998, lk I‑8417, punkt 58).

106    Komisjon peab selleks esitama täpsed ja üksteist toetavad tõendid (vt Üldkohtu 6. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑62/98: Volkswagen vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑2707, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

107    Kõik komisjoni esitatud tõendid ei pea siiski tingimata vastama neile tingimustele rikkumise kõigi tunnuste osas. Piisab, kui tõendite kogum, millele institutsioon tugineb, vastab igakülgselt hinnatuna neile nõuetele (vt Üldkohtu 8. juuli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑67/00, T‑68/00, T‑71/00 ja T‑78/00: JFE Engineering jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑2501, punkt 180 ja seal viidatud kohtupraktika).

108    Ettevõtja poolt toime pandud EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumise tõendamiseks otsuses komisjoni esitatud kaudseid tõendeid tuleb hinnata mitte eraldi, vaid kogumis (vt eespool punktis 101 viidatud kohtuotsus BPB vs. komisjon, punkt 185 ja seal viidatud kohtupraktika).

109    Samuti tuleb arvesse võtta, et konkurentsivastane tegevus toimub varjatult ning seega tuleb enamikul juhtudest konkurentsivastane tegevus või kokkulepe tuletada teatud hulgast kokkusattumustest ja kaudsetest tõenditest, mis kogumis analüüsituna ning muu loogilise selgituse puudumise korral võivad osutuda tõendiks konkurentsieeskirjade rikkumise kohta (Euroopa Kohtu 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑123, punktid 55–57).

110    Kohtuliku kontrolli ulatuse kohta tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et EÜ artikli 81 lõike 1 kohaldamise otsuse peale esitatud tühistamishagi saamisel peab Üldkohus teostama täielikku üldkontrolli selle üle, kas EÜ artikli 81 lõike 1 kohaldamise tingimused on täidetud või mitte (vt Üldkohtu 26. oktoobri 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑41/96: Bayer vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑3383, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).

111    Kohtu kahtlust tuleb tõlgendada rikkumise tuvastamise otsuse adressaadiks oleva ettevõtja kasuks vastavalt süütuse presumptsiooni põhimõttele, mis liidu õiguse üldpõhimõttena kehtib muu hulgas ettevõtjatele kohaldatavate konkurentsieeskirjade rikkumiste menetlustes, mille tulemusel võidakse määrata trahve või karistusmakseid (eespool punktis 99 viidatud kohtuotsus Hüls vs. komisjon, punktid 149 ja 150).

112    Neid kaalutlusi silmas pidades tuleb analüüsida, kas käesolevas asjas on komisjon õiguslikult piisavalt tõendanud, et hageja osales asjaomases rikkumises.

–       Sissejuhatavad märkused

113    Hageja esitab teatud üldist kriitikat käesolevas asjas tõendite kogumise kohta, väites, et esiteks on koostöötaotluse esitanud ettevõtjate tõendite tõenduslik väärtus väike, teiseks on kasutatud ühestainsast allikast pärit kinnitamata teavet, kolmandaks ei ole vastatud tema töötajate vastupidistele ütlustele ning neljandaks ei järgitud ärakuulamise eest vastutav ametniku poolt ärakuulamisel tehtud ettepanekuid.

114    Kuigi see kriitika kattub suures osas etteheidetega sisuliste asjaolude kohta, millele komisjon vaidlustatud otsuses tugines, nõuab see siiski mõningate eelnevate märkuste tegemist.

115    Mis puudutab esiteks hageja argumente koostöötaotluste raames esitatud tõendite väärtuse kohta, siis tuleb meenutada, et ainuüksi asjaolu, et teabe edastas koostöötaotluse esitanud ettevõtja, ei sea kahtluse alla selle tõenduslikku väärtust.

116    Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei keela ükski säte ega liidu õiguse üldpõhimõte komisjonil kasutada ettevõtja vastu teiste süüdistatavate ettevõtjate avaldusi (eespool punktis 103 viidatud kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, punkt 512). Ei saa ainuüksi selle tõttu järeldada, et koostööteatise raames tehtud avaldustel puudub tõenduslik väärtus (Üldkohtu 8. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑54/03: Lafarge vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 57 ja 58).

117    Teatud umbusk õigusvastase kartelli peamiste osaliste vabatahtlike avalduste vastu on mõistetav, kuna need osalised võivad muuta oma osatähtsuse rikkumises võimalikult väikeseks ja teiste osatähtsuse võimalikult suureks. Võttes siiski arvesse koostööteatises ette nähtud menetlusele omast loogikat, ei loo selle kohaldamise taotlemine, selleks et vähendataks trahvisummat, tingimata ajendit esitada moonutatud tõendeid süükspandava kartelli teiste osaliste kohta. Igasugune katse komisjoni eksitada võib nimelt kahtluse alla seada ettevõtja siiruse ja koostöö täielikkuse ning seega seada ohtu ettevõtja võimaluse koostööteatisest täielikult kasu saada (Üldkohtu 16. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑120/04: Peróxidos Orgánicos vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑4441, punkt 70, ja eespool punktis 116 viidatud kohtuotsus Lafarge vs. komisjon, punkt 58).

118    Eelkõige tuleb järeldada, et kui isik möönab, et ta on rikkumise toime pannud, ja möönab seega niisuguste faktiliste asjaolude esinemist, mis ületavad neid faktilisi asjaolusid, mille esinemist võidi järeldada otseselt kõnealustest dokumentidest, tähendab see vastupidist tõendavate eriliste asjaolude puudumise korral a priori, et see isik on otsustanud rääkida tõtt. Avalduse tegija huvide vastast avaldust tuleb üldjuhul pidada eriti usaldusväärseks tõendiks (eespool punktis 107 viidatud Üldkohtu otsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punktid 211 ja 212; 26. aprilli 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑109/02, T‑118/02, T‑122/02, T‑125/02, T‑126/02, T‑128/02, T‑129/02, T‑132/02 ja T‑136/02: Bolloré jt vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑947, punkt 166, ning eespool punktis 116 viidatud kohtuotsus Lafarge vs. komisjon, punkt 59).

119    Süüdistatavate ettevõtjate poolt koostöötaotluste raames tehtud avaldusi tuleb siiski hinnata ettevaatlikult ning üldiselt võib neid arvestada üksnes juhul, kui neid kinnitavad muud tõendid.

120    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa kartellis osalemises süüdistatava ettevõtja avaldust, mille tõelevastavuse on vaidlustanud paljud teised süüdistatavad ettevõtjad, pidada piisavaks tõendiks viimati nimetatud ettevõtjate toime pandud rikkumise kohta, kui seda ei toeta muud tõendid (eespool punktis 107 viidatud Üldkohtu otsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 219; 25. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑38/02: Groupe Danone vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑4407, punkt 285; eespool punktis 118 viidatud kohtuotsus Bolloré jt vs. komisjon, punkt 167, ning eespool punktis 116 viidatud kohtuotsus Lafarge vs. komisjon, punkt 293; vt selle kohta ka eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus Enso-Gutzeit vs. komisjon, punkt 91).

121    Selleks et analüüsida koostöötaotluse esitanud ettevõtjate avalduste tõenduslikku väärtust, võtab Üldkohus arvesse eelkõige ühelt poolt nende üksteist toetavate tõendite olulisust, mis kinnitavad nende avalduste asjakohasust, ning teiselt poolt tõendite puudumist selle kohta, et ettevõtjad on püüdnud muuta oma osatähtsuse rikkumises võimalikult väikeseks ja teiste ettevõtjate osatähtsuse võimalikult suureks (vt selle kohta eespool punktis 117 viidatud kohtuotsus Peróxidos Orgánicos vs. komisjon, punkt 70, ning eespool punktis 116 viidatud kohtuotsus Lafarge vs. komisjon, punktid 62 ja 295).

122    Mis puudutab teiseks hageja etteheidet, et teatud faktiliste asjaolude puhul tugines komisjon ainult ühele tõendile, siis tuleb meenutada, et liidu õiguse ühegi põhimõttega ei ole vastuolus see, kui rikkumise toimepanemise järeldamisel tugineb komisjon ainult ühele dokumentaalsele tõendile, tingimusel et selle tõenduslik väärtus ei ole kaheldav ning et see tõend annab üksi kindlalt tunnistust kõnealuse rikkumise toimepanemisest (Üldkohtu 15. märtsi 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑25/95, T‑26/95, T‑30/95–T‑32/95, T‑34/95–T‑39/95, T‑42/95–T‑46/95, T‑48/95, T‑50/95–T‑65/95, T‑68/95–T‑71/95, T‑87/95, T‑88/95, T‑103/95 ja T‑104/95: Cimenteries CBR jt vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑491, punkt 1838).

123    Pidades silmas eespool punktis 120 viidatud kohtupraktikat, ei kehti see eeldus üldjuhul süüdistatava ettevõtja lihtsate avalduste suhtes, mida peavad osas, milles teised asjaomased ettevõtjad on need vaidlustanud, kinnitama täiendavad ja sõltumatud tõendid.

124    Seda seisukohta võib siiski pehmendada juhul, kui koostööd tegeva ettevõtja avaldus on eriti usaldusväärne, kuna sellises olukorras on nõutav kinnitamise tase nii täpsuselt kui intensiivsuselt madalam.

125    Juhul kui üksteist toetavate tõendite kogum võimaldab kinnitada koostöö raames tehtud avalduses nimetatud salajase tegevuse toimumist ja teatud konkreetseid aspekte, võib see avaldus üksi olla piisav vaidlustatud otsuse muude aspektide tõendamiseks (vt selle kohta eespool punktis 107 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punktid 220 ja 334). Neil asjaoludel võib komisjon tugineda ainuüksi sellele avaldusele, tingimusel et avalduses väidetu tõelevastavus ei tekita kahtlusi ja et andmed ei ole ebaselged.

126    Lisaks, isegi kui ettevõtja avaldus ei ole konkreetsete asjaolude osas kinnitust leidnud, võib sellel olla teatav tõenduslik väärtus, kuivõrd see võib komisjoni aluseks võetud üksteist toetavate tõendite kogumis kinnitada rikkumise toimepanemise fakti. Kui dokument sisaldab spetsiifilist teavet, mis vastab muudes dokumentides sisalduvale, tuleb järeldada, et need asjaolud võivad üksteist vastastikku kinnitada (vt selle kohta eespool punktis 107 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 275).

127    Pealegi peab komisjonil olema võimalik perioodidest, mille kohta tõendeid on suhteliselt palju, teha järeldusi muude perioodide kohta, kus tõendite vaheline ajaline vahe võib olla suurem. Seega on vaja tõeliselt vankumatut selgitust selleks, et veenda kohut, et rea koosolekute teatud faasis toimunu oli varasematel ja hilisematel koosolekutel toimunust täiesti erinev, kuigi kõigil koosolekutel oli sama osalejate ring, kõik need toimusid väliselt ühesugustel asjaoludel ning vaieldamatult samal eesmärgil (kohtunik B. Vesterdorfi (kohtujuristi ülesannetes) ettepanek kohtuasjas T‑1/89: Rhône-Poulenc vs. komisjon, milles Üldkohtu otsus tehti 24. oktoobril 1991, EKL 1991, lk II‑867, II‑885, nn polüpropüleeni kohtuotsuste ühine ettepanek, EKL 1991, lk II‑954).

128    Kolmandaks väidab hageja, et tõendite hindamisel ei kuulanud komisjon ära hageja töötajaid ega võtnud arvesse nende ütlusi.

129    Hageja väidab eelkõige, et rikkumise tuvastamine põhineb suures osas Solvay ning Atofina ühe töötaja avaldustel, mis annavad tunnistust sellest, et kuigi hageja teatud töötajad puudusid osadelt koosolekutelt, võeti nendega ühendust või teavitati neid telefoni teel. Hageja märgib, et tema töötajatest need, keda on kõnealustes avaldustes nimetatud, esitasid komisjonile vastupidiseid avaldusi, mida ei võetud arvesse.

130    Tuleb märkida, et vaidlust ei ole selle üle, et komisjonil olid hageja asjaomaste töötajate kirjalikud avaldused ning et need töötajad viibisid ärakuulamisel.

131    Neil asjaoludel kattub küsimus, kas kõnealuseid avaldusi võeti vaidlustatud otsuses nõuetekohaselt arvesse, hageja nende etteheidete hindamisega, mis on suunatud asjassepuutuvate konkreetsete faktiliste asjaolude vastu.

132    Siiski tuleb siinkohal märkida, et hageja väidab ekslikult, et kuna kõnealused avaldused tehti vande all, on neil suur tõenduslik väärtus, ning et seetõttu oli komisjon kohustatud tõendama, et hageja tunnistajad olid „andnud valevande”.

133    Kuigi kohtus või ka uurimise käigus prokurörile vande all antud ütlusel võib olla suur tõenduslik väärtus, arvestades uurimise käigus valeütlusi andnud isikule tekkida võivaid negatiivseid kriminaalõiguslikke tagajärgi, mille tõttu on niisugune ütlus usaldusväärsem kui pelk avaldus (vt selle kohta eespool punktis 107 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 312), ei kehti need kaalutlused käesoleval juhul, kuna tegemist on kirjalike avaldustega, mis hageja töötajad esitasid komisjonile haldusmenetluses, ning ütlustega, mis nad andsid komisjonis ärakuulamisel.

134    Lisaks väidab hageja ekslikult, et komisjon oli kohustatud vastandama hagejat süüstavaid ütlusi, mille esitasid Atofina ja Solvay, hageja enda töötajate vastupidiste ütlustega ärakuulamisel vastaspoole küsitlemise teel.

135    Tuleb meenutada, et haldusmenetluses ei ole komisjonil võimalust määrata isikute tunnistajatena vande all ülekuulamist.

136    Vastavalt nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (ELT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 19 lõikele 1 võib komisjon küsitleda füüsilisi ja juriidilisi isikuid, kes nõustuvad küsitlemisega, mille eesmärk on koguda uuritava küsimusega seotud teavet. Lisaks nähtub komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 773/2004, mis käsitleb EÜ […] artiklite 81 ja 82 kohaste menetluste teostamist komisjonis (ELT L 123, lk 18; ELT eriväljaanne 08/03, lk 81), põhjendusest 3, et enne küsitluseks nõusoleku andnud füüsiliste ja juriidiliste isikute ärakuulamist peab komisjon neid teavitama küsitluse õiguslikust alusest ja sellest, et küsimustele vastamine on vabatahtlik.

137    Lisaks on komisjon kohustatud piisavat huvi tõendavaid füüsilisi ja juriidilisi isikuid ära kuulama üksnes juhul, kui need isikud tõepoolest taotlevad enda ärakuulamist. Seega on komisjonil mõistlik hindamisruum otsustamisel huvi üle, mida võib pakkuda selliste isikute ärakuulamine, kelle ütlused võivad olla juhtumi uurimise seisukohast olulised. Kaitseõiguste tagamine ei nõua nimelt, et komisjon kuulaks huvitatud isikute nimetatud tunnistajad ära, kui ta leiab, et juhtumi uurimine on olnud piisav (vt selle kohta eespool punktis 97 viidatud kohtuotsus HFB jt vs. komisjon, punktid 382 ja 383 ning seal viidatud kohtupraktika).

138    Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõike 3 punktis d on ette nähtud, et „[i]gal kuriteos süüdistataval on vähemalt […] õigus[…] küsitleda ise või lasta küsitleda tema vastu ütlusi andma kutsutud tunnistajaid, lasta omalt poolt kohale kutsuda tunnistajaid ja neid küsitleda tema vastu ütlusi andvate tunnistajatega võrdsetel tingimustel”. Lisaks, kuigi komisjon ei ole kohus selle artikli tähenduses ja kuigi komisjoni määratud trahvid ei ole kriminaalõiguslikud, on komisjon siiski kohustatud haldusmenetluses järgima liidu õiguse üldpõhimõtteid.

139    Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub siiski, et asjaolu, et liidu konkurentsiõiguse sätetes ei ole ette nähtud komisjoni kohustust kutsuda ärakuulamisele õigustavaid ütlusi andvaid tunnistajaid, kelle ärakuulamist taotletakse, ei ole kõnealuste põhimõtetega vastuolus. Tuleb märkida, et kuigi komisjon võib füüsilisi ja juriidilisi isikuid ära kuulata, kui ta peab seda vajalikuks, ei ole tal ka õigust kutsuda ärakuulamisele süüstavaid ütlusi andvaid tunnistajaid, ilma et ta oleks neilt nõusoleku saanud (eespool punktis 97 viidatud kohtuotsus HFB jt vs. komisjon, punktid 389–392, ja eespool punktis 118 viidatud kohtuotsus Bolloré jt vs. komisjon, punktid 86 ja 87). Kuna komisjoni menetlus on üksnes halduslik, ei ole komisjon kohustatud andma asjaomasele ettevõtjale võimalust küsitleda konkreetset tunnistajat ja analüüsida tema avaldusi uurimise staadiumis (eespool punktis 109 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 200). Piisab sellest, kui komisjoni kasutatud avaldused on esitatud hagejale edastatud toimikus ning viimane saab neile liidu kohtus vastu vaielda (eespool punktis 116 viidatud kohtuotsus Lafarge vs. komisjon, punktid 147–149).

140    Neid kaalutlusi silmas pidades ei saa hageja väita, et on rikutud tema õigust küsitleda ise või lasta küsitleda tema vastu ütlusi andma kutsutud tunnistajaid.

141    Igal juhul ei takista miski hagejal taotleda tema vastu ütlusi andvate tunnistajate kutsumist ja küsitlemist Üldkohtus, esitades vastava taotluse menetlustoimingute tegemiseks. Tuleb aga tõdeda, et hageja ei ole sellist taotlust esitanud. Pealegi peaks Üldkohus kõnealuste tunnistajate kutsumist vajalikuks üksnes juhul, kui allpool läbiviidava analüüsi tulemusel ilmneks, et toimikus sisalduvad tõendid ja suulises menetluses antud selgitused ei ole vaidluse lahendamiseks piisavad.

142    Neljandaks ja ühtlasi viimaseks väidab hageja, et ärakuulamise eest vastutav ametnik tunnistas ärakuulamisel, et hageja suhtes esitatud tõendid on ebapiisavad, ning tegi ettepaneku uurida võistlevas menetluses hageja uut vastupidist tõendit, see tähendab tema töötajate avaldusi, kuid komisjon ei järginud seda ettepanekut.

143    Selle kohta tuleb märkida, et ärakuulamise eest vastutava ametniku aruanne on puhtalt komisjoni sisedokument, millel ei ole ettevõtjate väidete täiendamise ega parandamise eesmärki ja mis ei ole seega otsustav tegur, mida liidu kohus peaks kontrolli teostamisel arvesse võtma (vt Üldkohtu 30. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑161/05: Hoechst vs. komisjon, EKL 2009, lk II‑3555, punkt 176 ja seal viidatud kohtupraktika).

144    Need kaalutlused kehtivad seda enam kommentaaride suhtes, mis ärakuulamise eest vastutav ametnik on ärakuulamisel teinud – nagu need, millele hageja käesoleval juhul viitab. Igal juhul kinnitas ärakuulamise eest vastutav ametnik kostja vastusele lisatud 20. aprilli 2006. aasta lõpparuandes, et eeskirju, mis on seotud õigusega õiglasele menetlusele ja kaitseõigustega, on kõnealuses haldusmenetluses järgitud.

145    Kõiki neid märkusi silmas pidades on etteheited, mis hageja esitas komisjoni poolt tõendite kogumise ning ärakuulamine läbiviimise kohta, osaliselt põhjendamatud ja osaliselt kattuvad etteheidetega rikkumise sisuliste asjaolude kohta, mida analüüsitakse allpool.

–       Tõendid hageja rikkumises osalemise kohta

146    Mis puudutab rikkumise põhitunnuseid, siis tuvastas komisjon, et alates 31. jaanuarist 1994 vahetasid ja arutasid konkurendid konfidentsiaalset teavet tootmismahtude ja nende võimaliku vähendamise kohta, eesmärgiga takistada uute võimsuste turuletulekut. Nad arutasid ka klientide ja turuosade jagamist ning hindade küsimust. Nad kehtestasid järelevalvesüsteemi, mille abil nad vahetasid regulaarselt konfidentsiaalset teavet turu, äriühingute, müügimahtude ja hindade kohta. Lisaks leppisid konkurendid kokku võimsuse vähendamises ja analüüsisid mitmepoolsetel koosolekutel regulaarselt turuosade muutumist (vaidlustatud otsuse põhjendused 100 ja 351–354).

147    Suur osa mitmepoolsetest koosolekutest toimusid paralleelselt kord poolaastas toimuva CEFIC üldkoguga, kusjuures CEFIC on asjaomase tööstussektori õiguspärane ühing.

148    Augustis 1997 Brüsselis, samuti kolmel hilisemal koosolekul veebruaris, aprillis ja septembris 1998 leppisid osalejad kokku VP hinna kooskõlastatud tõstmises (vaidlustatud otsuse põhjendused 171 ja 172). Mis puudutab NPB‑d, siis vahetati esimeste selleteemaliste arutelude käigus tundlikku teavet turu kohta eesmärgiga sõlmida konkurentsivastane kokkulepe ning „valmistati ette pinnast” formaalseks kokkuleppeks hiljemalt alates 15. maist 1998 (vaidlustatud otsuse põhjendused 100, 214 ja 229). Viimane mitmepoolne koosolek selle salajase koostöö raames toimus 18. mail 2000, kuid kokkulepe VP hinnataseme säilitamise kohta kehtis kuni 2000. aasta lõpuni (vaidlustatud otsuse põhjendused 281 ja 282, 355–360).

149    Mis puudutab hageja osalemist rikkumises, siis tuvastas komisjon, et hageja kuulus kartelliosaliste „põhituumikusse” (vaidlustatud otsuse põhjendus 99). Komisjon märkis, et seoses hagejaga esinevad viited salajastele kontaktidele alates 1991. aastast (vaidlustatud otsuse põhjendus 106). Täpsemalt sisaldavad Atofina teabe kohaselt 1995. aasta juuli, oktoobri ja novembri koosolekute märkmed, mille Atofina edastas, hageja andmeid ning nendes on viidatud hageja seisukoha esitamisele (vaidlustatud otsuse põhjendused 120, 127, 128, 129, 133 ja 136). Peale selle ilmneb Degussa edastatud teabest, et 1996. aasta teisel poolaastal või 1997. aasta esimesel poolaastal toimunud kahepoolsel koosolekul „nõustus [hageja] hinnataseme kooskõlastatud tõstmise põhimõttega” (vaidlustatud otsuse põhjendus 151).

150    Nagu nähtub toimikust, vaidles hageja kartelli algusperioodi puudutavale teabele vastu ning kuna muud tõendid seda teavet ei kinnitanud, ei võetud seda hageja puhul arvesse.

151    Seetõttu vähendas komisjon vaidlustatud otsuses oluliselt hageja rikkumises osalemise kestust võrreldes sellega, mis oli märgitud vastuväiteteatises. Hageja rikkumises osalemise alguse kohta leidis komisjon, et tal on tõendeid, mis annavad tunnistust hageja osalemisest kartelli 29. mai 1997. aasta koosolekul ning et sellest kuupäevast tuleb lähtuda hageja rikkumises osalemise kestuse kindlakstegemisel (vaidlustatud otsuse põhjendus 352). Hageja rikkumises osalemise lõppemise kohta märkis komisjon, et ta on täiesti veendunud, et hageja osales rikkumises kuni 13. detsembrini 1999, mil toimus kartelli viimane koosolek, mille puhul komisjonil olid tõendid hageja töötajate osalemise kohta (vaidlustatud otsuse põhjendus 365).

152    Õigusvastased kontaktid, mida hageja osas vaidlustatud otsuses arvesse võeti, on järgmised:

–        kolm mitmepoolset koosolekut, mis toimusid 28. või 29. mail 1997 Sevillas paralleelselt CEFIC üldkoguga (vaidlustatud otsuse põhjendused 156–167) ning millest kahe puhul hageja möönab oma osalemist, kuid väidab, et ta oli õigusvastaste arutelude vastu;

–        neli mitmepoolset koosolekut, mis toimusid augustis 1997 Brüsselis, 18. septembril 1997 Pariisis, 17. novembril 1997 Frankfurdis ning 21. novembril 1997 Pariisis ning millel hageja füüsiliselt kohal ei viibinud, kuid mille osas Atochem teavitas teda telefoni teel (vaidlustatud otsuse põhjendused 171–197) – mida hageja eitab;

–        mitmepoolsed koosolekud, mis toimusid 26. ja 27. novembril 1997 Brüsselis paralleelselt CEFIC üldkoguga (vaidlustatud otsuse põhjendused 198–209), kusjuures hageja möönab oma osalemist kõnealusel üldkogul, kuid väidab, et ta ei olnud teadlik õigusvastastest aruteludest;

–        mitmepoolsed koosolekud Degussa, Kemira ja Solvay vahel, mis toimusid 1997. aasta lõpust 1998. aasta alguseni ja mille tulemustest teavitas Solvay hagejat telefoni teel (vaidlustatud otsuse põhjendus 210) – mida hageja eitab;

–        mitmepoolsed koosolekud, mis toimusid 14. mail 1998 Évian-les-Bains’is paralleelselt CEFIC üldkoguga (vaidlustatud otsuse põhjendused 221–232), kusjuures hageja möönab oma osalemist CEFIC üldkogul, kuid väidab, et ta ei olnud teadlik õigusvastastest aruteludest;

–        koosolek Degussa, Solvay ja hageja vahel, mis toimus 13. juulil 1998 Königswinteris ja millel käsitleti Atochemi NPB tehase sulgemist (vaidlustatud otsuse põhjendused 233–236) ning millel osalemist hageja eitab;

–        „kõrgetasemeline” koosolek Degussa ja Solvay vahel, millel käsitleti VP‑d ja NPB‑d, mis toimus 28. septembril 1998 Brüsselis ning pärast mida Degussa kohtus hagejaga, et teavitada teda tulemustest (vaidlustatud otsuse põhjendused 239–242), kusjuures hageja ei eita, et ta Degussaga kohtus, kuid väidab, et selle kontakti sisu oli õiguspärane;

–        mitmepoolne koosolek, millel käsitleti VP‑d, mis toimus 12. oktoobril 1998 Düsseldorfis ja millel hageja ei osalenud, kuid millega seoses temaga Atofina sõnul telefoni teel ühendust võeti (vaidlustatud otsuse põhjendused 247–253) mida hageja eitab;

–        mitmepoolsed koosolekud ja kahepoolsed kontaktid, mis leidsid paralleelselt CEFIC üldkoguga aset 25. ja 26. novembril 1998 Brüsselis (vaidlustatud otsuse põhjendused 254–258), 30. aprillil 1999 Estorilis (Portugal) (vaidlustatud otsuse põhjendused 264–265) ja 16. novembril 1999 Brüsselis (vaidlustatud otsuse põhjendused 273–275), kusjuures hageja möönab oma osalemist kõnealustel CEFIC üldkogudel, kuid väidab, et ta ei olnud teadlik õigusvastastest aruteludest;

–        neli mitmepoolset koosolekut, millel käsitleti ainult NPB‑d ja mis toimusid 16. septembril 1998 Lyonis (vaidlustatud otsuse põhjendused 237 ja 238), 1999. aasta alguses Milanos (vaidlustatud otsuse põhjendused 259–263), 1999. aasta suvel Baselis (vaidlustatud otsuse põhjendused 267–270) ja 13. detsembril 1999 Fribourg’is (vaidlustatud otsuse põhjendused 276–279), kusjuures hageja eitab oma osalemist Lyoni ja Baseli koosolekutel, mööndes samas, et ta viibis kohal kahel ülejäänud koosolekul, kuid väites, et nende ese oli täiesti õiguspärane, see tähendab nendel käsitleti küsimust, kuidas reageerida „boorivastasele” liikumisele, ning et kuigi arutelud „kaldusid” ka „ebasobivatele” teemadele, pööras ta sellele „vähe tähelepanu”, kuna ta oli keskkonnaga seotud põhjustel otsustanud minna NPB‑lt üle NPK‑le.

153    Nendest järeldustest nähtub, et peale kahe NPB‑d käsitlenud koosoleku 1999. aasta alguses Milanos ja 13. detsembril 1999 Fribourg’is eitab hageja vaidlustatud otsuses tuvastatud ülejäänud asjaolude puhul oma osalemist salajastes kontaktides.

–       28. või 29. mail 1997 Sevillas toimunud mitmepoolsed koosolekud

154    Mis puudutab Sevillas toimunud kolme koosolekut, siis puudub poolte vahel vaidlus selle üle, et hagejat esindas esimesel kahel koosolekul, millest esimesel käsitleti VP‑d (osalejad olid Atochem, Degussa, Solvay, Kemira ja hageja) ning teisel NPB‑d (osalejad olid Caffaro ja samad isikud, kes esimesel koosolekul). Seevastu ei osalenud hageja järgmisel päeval restoranis toimunud õhtusöögil (vaidlustatud otsuse põhjendused 156, 162 ja 163).

155    Kahe koosoleku osas, millel ta viibis, ei vaidlusta hageja nende arutelude sisu, mille raames esiteks vahetati teavet turu muutumise kohta ning millel teiseks käsitleti ettepanekuid üldise hinnatõusu ja VP turu jagamist puudutava kokkuleppe kohta (vaidlustatud otsuse põhjendused 157–161) ning NPB‑ga seotud samaaegseid püüdlusi (vaidlustatud otsuse põhjendus 162).

156    Ilma et hageja oleks sellele vastu vaielnud, tõdes komisjon, et „kuna puudus usaldus ja mõned Euroopa väiketootjad avaldasid vastuseisu, ei jõutud sel päeval lõpliku kokkuleppeni” (vaidlustatud otsuse põhjendus 164). Eelkõige NPB‑d käsitlevate arutelude läbiviimise katsed lõppesid Atofina avalduse kohaselt „Degussa […] esindaja kohutava vihaga, kui kõnealune esindaja vastupanu tõttu, mida osutasid väiketootjad, kes [keeldusid] Solvay ja Degussa seisukohtadega nõustumast, [lahkus] ruumist ust paugutades” (vaidlustatud otsuse põhjendus 162).

157    Nende asjaolud kohta väidab hageja siiski, et väiketootjana oli ta tegelikult õigusvastase tegevuse vastu, mida tõendab ka tema puudumine järgmisel päeval restoranis toimunud õhtusöögilt.

158    Hageja tugineb eelkõige oma toonase asepeadirektori avaldusele, mis on lisatud hagiavaldusele ja millest tema sõnul ilmneb, et seoses VP‑d käsitlenud koosolekuga märkis tema esindaja Degussale ja Solvayle, et ta on „laienemas Saksamaale” ega ole „huvitatud” mingisugusest hindade piiramisest. Seega keeldus ta hindu arutamast, mistõttu lahkus Degussa esindaja enneaegselt.

159    Tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktikast ilmneb, et kui ettevõtja osales koosolekul, kus arutati õigusvastast kooskõlastamist, siis isegi kui tal ei olnud aktiivset rolli, peetakse teda kooskõlastamises osalenuks, välja arvatud juhul, kui ta tõendab, et ta avaldas, et ei loe ennast sellega seotuks, või teavitas teisi osalejaid sellest, et ta kavatseb kõnealusel koosolekul osaleda muul eesmärgil kui nemad (vt eespool punktis 122 viidatud kohtuotsus Cimenteries CBR jt vs. komisjon, punkt 3199 ja seal viidatud kohtupraktika).

160    Kuna hageja tunnistas, et ta osales kõnealustel õigusvastastel aruteludel, peab ta seega tõendama, et ta osales igasuguse konkurentsivastase tagamõtteta.

161    Tuleb märkida, et isegi kui eeldada, et hageja vastuseis Degussa konkreetsetele ettepanekutele on tõendatud, ei piisa sellest käesoleva juhtumi asjaoludel tõendamaks, et hageja teatas oma konkurentidele, et ta osales kõnealustel koosolekutel muul eesmärgil kui nemad.

162    Mis puudutab täpsemalt hageja argumente vaidlustatud otsuse põhjendustes 156–162 kirjeldatud koosolekute kohta, siis märkis komisjon, et „Solvay ja Degussa lahkusid koosolekuruumist mitte seetõttu, et väiketootjad keeldusid hinnatõusus kui sellises kokku leppimast, vaid pigem seetõttu, et ettepanek ilmselt ei rahuldanud väiketootjaid väga tõenäoliselt turuosa tõttu, mis neile määrati”, et „miski ei anna tunnistust sellest, et [hageja] tõepoolest oleks tagasi lükanud konkurentidega sõlmitava kokkuleppe idee kui sellise või et ta oleks avaldanud, et ei loe ennast seotuks pakutud kokkuleppe kui sellisega”, ning et lisaks vahetati kõnealusel koosolekul konfidentsiaalset teavet (vaidlustatud otsuse põhjendus 166).

163    Tuleb märkida, et esiteks on komisjoni seisukoht vastavuses kartelli toimimisega, millest nähtub, et alates Sevilla koosolekutest otsustasid kartelliosalised „omistada vähem tähtsust turuosadele, mis olid senini olnud peamiseks aruteluteemaks, ning suunata oma huvi üldisele hinnatõusule” (vaidlustatud otsuse põhjendus 157) ning et järgmisel koosolekul, mis toimus 1997. aasta augustis Brüsselis, tehti otsus kooskõlastatud hinnatõusu kohta (vaidlustatud otsuse põhjendused 171 ja 172).

164    Teiseks ei kinnita hageja argumente tema väidetava vastuseisu kohta arutelude õigusvastasusele teistelt ettevõtjatelt saadud teave, milles on piirdutud kinnitamisega, et kartelliosaliste vahel puudus usaldus ning suur- ja väiketootjate seisukohad lahknesid (vaidlustatud otsuse põhjendus 164).

165    Tuleb märkida, et tõendid hageja kartellis osalemise kohta ei piirdu Sevilla koosolekutega, mis kuuluvad salajaste kontaktide kogumisse, mida analüüsitakse allpool.

166    Lisaks on hageja hoiak kõnealustel koosolekutel mitmeti mõistetav. Kuigi ta väitis, et ta oli konkurentsivastaste arutelude vastu VP‑d puudutaval koosolekul, kus käsitleti turu jagamise üksikasjalikku mudelit ning hindu, on siiski selge, et tema esindaja ei lahkunud koosolekukohast ja osales järgmisel koosolekul, mis puudutas NPB‑d. Tema puudumine järgmisel päeval restoranis toimunud õhtusöögilt ei tõenda samuti tema vastuseisu salajastele aruteludele, arvestades, et mõned teised asjaomased pooled, näiteks Solvay ja Ausimont ei osalenud ka sellel õhtusöögil.

167    Neid kaalutlusi silmas pidades ei piisa hageja esile toodud asjaoludest selleks, et tõendada, et ta osales kõnealustel koosolekutel, mille käigus toimus õigusvastane kooskõlastamine, igasuguse konkurentsivastase tagamõtteta.

–       Hageja saadud telefonikõned

168    Mis puudutab Sevilla koosolekutele järgnenud mitmepoolseid koosolekuid, siis tuvastas komisjon, et hageja ei viibinud füüsiliselt kohal, kuid temaga võeti ühendust või teavitati nende tulemustest telefoni teel. Tegemist on esiteks nelja „kõrgetasemelise” koosolekuga, mille osas komisjon tugines Solvay edastatud teabele, ning teiseks hulga koosolekutega, mida kirjeldas Atofina.

169    Mis puudutab esiteks „kõrgetasemelisi” koosolekuid Degussa, Solvay ja Kemira vahel (augustis 1997 ja veebruaris 1998 Brüsselis, aprillis 1998 Frankfurdis ning septembris 1998 Brüsselis; vaidlustatud otsuse põhjendused 172, 211, 215 ja 239), siis märkis komisjon, et „kuigi [seal] osalesid ainult kolm ettevõtjat, toetas arutelusid kogu sektor”, ning et „[hagejat] ja Ausimonti teavitati (üldjuhul telefoni teel) alati ammendavalt arutelude tulemusest” (vaidlustatud otsuse põhjendus 172).

170    Vaidlustatud otsusest nähtub, et see järeldus tugineb esiteks Solvay avaldusele, mille kohaselt „teisi turuosalisi teavitati Degussa, Solvay ja Kemira vahel peetud koosolekute tulemustest”, kusjuures komisjon täpsustab, et „näiteks Solvay teavitas [hagejat] ja Ausimonti […] arutelude konkreetsest tulemusest”, ning teiseks Atofina avaldusele, mille kohaselt „Company Policy (US äriühing) tõttu ei osalenud FMC füüsiliselt kõigil koosolekutel, kuid hoidis ennast kursis Solvay kaudu ja oli selgelt kõikide kokkulepete ja läbirääkimiste osapool” (vaidlustatud otsuse põhjendus 172 ning 175. ja 176. joonealune märkus).

171    Komisjon lähtus Solvay avaldusest ka seoses Degussa ja Kemira kahepoolsete koosolekutega, mis toimusid 1997. aasta lõpust 1998. aasta alguseni ja kus Solvay „mõnikord osales”. Komisjoni sõnul avaldasid Degussa ja Solvay, et hageja ei osalenud nendel koosolekutel, kuna ettevõtja rakendas konkurentsieeskirjadega vastavusse viimise programmi, kuid et Solvay teavitas teda nende koosolekute tulemusest telefoni teel (vaidlustatud otsuse põhjendus 210, milles on viidatud eespool nimetatud Solvay avaldusele).

172    Hageja eitab, et Solvay temaga ühendust võttis. Ta rõhutab, et Solvay avaldus on ebatäpne, väites, et Atofina esitatud teave ei puuduta „kõrgetasemelisi” koosolekuid ega saa Solvay avaldust kinnitada. Ta väidab lisaks, et komisjon moonutas Solvay esitatud teavet, kuna ta tuvastas, et teatud ettevõtjaid teavitati „ammendavalt” ja „üldjuhul telefoni teel” (vaidlustatud otsuse põhjendus 172).

173    Mis puudutab Solvay avalduse tõenduslikku väärtust, siis tuleb märkida, et tegemist on teabega, mille süüdistatav ettevõtja edastas koostöötaotluse raames. Kõnealune avaldus on kõikide „kõrgetasemeliste” koosolekute osas sõnastatud üldiselt ega võimalda tuvastada füüsilisi isikuid, kes olid kontaktidesse kaasatud, mistõttu on takistatud selle kontrollimine ütluste põhjal. Solvay avalduse asjaomases lõigus, mida on tsiteeritud vaidlustatud otsuse 175. joonealuses märkuses, ei ole mainitud, et teave edastati „telefoni teel” ja „ammendavalt”. Lisaks ei saa käesoleva juhtumi asjaoludel seoses turu suurima ettevõtja edastatud teabega, mille kohaselt sektori paljusid ettevõtjaid hoiti õigusvastaste aruteludega kursis, välistada, et see ettevõtja püüdis oma rolli kartelli toimimises minimeerida.

174    Mis puudutab Solvay avalduse kinnitamist, siis tuleb märkida, et hagejale edastatud teavet käsitlevat avaldust ei kinnita muud tõendid, mis puudutavad kõnealuseid koosolekuid. Toimikust nähtub nimelt, et Atofina avalduses, millele komisjon viitas vaidlustatud otsuse 176. joonealuses märkuses, ei mainita tegelikult „kõrgetasemelisi” koosolekuid, vaid üksnes „rühma B” koosolekuid, mis toimusid 1995. aasta lõpust kuni 1997. aasta alguseni ehk vähemalt suures osas enne hageja puhul arvesse võetud rikkumisperioodi algust. Vaidlus puudub selle üle, et Atofina ei osalenud Solvay avalduses käsitletud koosolekutel.

175    Neid kaalutlusi silmas pidades tuleb tõdeda, et Solvay avaldus on väga nõrga tõendusliku väärtusega, selleks et tõendada, et hagejat teavitati „kõrgetasemeliste” koosolekute tulemustest, ning muud tõendid ei toeta seda avaldust otseselt. Järelikult ei saa ainult selle avalduse põhjal tuvastada hageja osalemist salajastes kontaktides septembrist 1997 kuni septembrini 1998, vaid see saab olla kõige enam üksnes täiendav asjaolu vastavate tõendite kogumis.

176    Mis puudutab teiseks Atofina kirjeldatud viit koosolekut (18. septembril 1997 Pariisis, 17. novembril 1997 Frankfurdis, 21. novembril 1997 Pariisis ja oktoobris 1998 Düsseldorfis; vaidlustatud otsuse põhjendused 180, 188, 193 ja 247), siis seab hageja kahtluse alla Atofina selle avalduse usutavuse, mille kohaselt teda teavitati telefoni teel, ning väidab, et seda ei kinnita muud tõendid. Ta esitab Atofina avalduses nimetatud töötajate avaldused, milles eitatakse seda, et nendega võeti ühendust.

177    Atofina avalduse tõendusliku väärtuse kohta tuleb märkida, et asjaolu, et see avaldus tehti koostöötaotluse raames, ei sea iseenesest kahtluse alla selle usutavust. Miski ei võimalda arvata, et Atofina püüdis oma kartellis osalemist minimeerida, kui ta märkis, et ta võttis hulga koosolekutega seoses hagejaga ühendust. Tuleb ka märkida, et hagejaga toimunud kontakte puudutav teave ei ole sõnastatud ebaselgelt, vaid see on vastupidi märkimisväärselt üksikasjalik ja võimaldab teha kindlaks hageja töötajad, kellega ühendust võeti. Teave pärineb otseselt tunnistajalt, see tähendab Atofina töötajalt, kes osales vaidlusalustel koosolekutel. Tuleb meenutada, et kõnealune isik tegi oma avalduse 26. mail 2003 ehk mitu nädalat pärast esimeste tõendite esitamist, mis toimus 3. aprillil 2003 (vaidlustatud otsuse põhjendus 513). Nii koostöö tingimustest kui ka avalduse täpsest sisust nähtub, et see tehti teadlikult ja pärast põhjalikku kaalumist.

178    Nende asjaolude kogum annab seega tunnistust Atofina kõnealuse avalduse olulisest tõenduslikust väärtusest.

179    Mis puudutab Atofina avalduse kinnitamist seoses 18. septembril 1997 Pariisis toimunud koosolekuga, siis lisaks Atofina töötaja avaldusele, mille kohaselt hagejaga „võeti telefoni teel ühendust, selleks et anda talle teavet arutelude kohta”, on koosolekul sama töötaja tehtud märkmetes viidatud suurtähele „E”, mis tähistab hagejat, ning märgitud, et hageja „puudus, kuid temaga võeti ühendust telefoni teel” (vaidlustatud otsuse põhjendused 180 ja 181 ning haldustoimiku materjalid, millele on viidatud vaidlustatud otsuse 188. joonealuses märkuses).

180    Frankfurdis 17. novembril 1997 toimunud koosoleku kohta ilmneb samast avaldusest, et hageja ühe või kahe töötajaga võeti koosoleku toimumise ajal telefoni teel ühendust ning Atofina esindaja tegi neile koosolekust kokkuvõtte (vaidlustatud otsuse põhjendus 188). Seda avaldust kinnitab ka Atofina esitatud märkmed koosoleku kohta, milles on märgitud järgmist: „FMC = puudus, kuid ma ([…]) võtsin telefoni teel ühendust teise väga aktiivse kohaliku esindajaga ([…])” (vaidlustatud otsuse 200. joonealune märkus). Hagejat on lisaks mainitud esimese ettevõtjana, kes peab teatama hinnatõusust, ning tema teave sisaldub koosoleku tabelis, milles on esitatud miinimumhinnad klientide ja tootjate kaupa (vaidlustatud otsuse põhjendus 192). Lisaks täpsustas Degussa oma vastuses vastuväiteteatisele, et Atofina esindaja helistas selle koosoleku ajal hageja esindajale (vaidlustatud otsuse põhjendus 192 ja 206. joonealune märkus).

181    Pariisis 21. novembril 1997 toimunud koosoleku kohta ilmneb Atofina samast avaldusest, et hagejaga võeti telefoni teel ühendust, et saada tema nõusolek kooskõlastatud hinnatõusule (vaidlustatud otsuse põhjendus 193), ning sellel koosolekul tehtud märkmetes on nimetatud hageja hinnad (vaidlustatud otsuse põhjendus 197 ning 216. joonealuses märkuses viidatud haldustoimiku materjalid).

182    Mis puudutab oktoobris 1998 Düsseldorfis toimunud koosolekut, siis lisaks avaldusele, et hageja esindaja „jälgis koosoleku kulgu telefoni teel”, on koosoleku kokkuvõttes mainitud hageja praegust ja talle pakutud turuosa (vaidlustatud otsuse põhjendused 247–249 ning 282. joonealuses märkuses viidatud haldustoimiku materjalid).

183    Nendest asjaoludest nähtub, et Atofina avaldus on mitte ainult olulise tõendusliku väärtusega, vaid seda kinnitavad ka iga asjaomase koosoleku osas Atofina esitatud dokumentaalsed tõendid, mis pärinevad asjaolude asetleidmise ajast, ning ühe koosoleku osas kinnitab seda avaldus, mille Degussa esitas oma vastuses vastuväiteteatisele.

184    Võttes lisaks arvesse Atofina avalduse olulist tõenduslikku väärtust ning esitatud dokumentaalsete tõendite üksikasjalikkust, ei saa nende usutavust kahtluse alla seada asjaolu, et dokumentaalsed tõendid pärinevad kõnealuse avalduse esitajalt.

185    Hageja ei vaidlusta Atofina esitatud dokumentaalsete tõendite autentsust ega selgitust, mis Atofina andis nende sisu kohta. Hageja seab kahtluse alla üksnes nende dokumentide usutavuse tõendina tema kartellis osalemise kohta.

186    Pidades silmas asjaolu, et tegemist on dokumentidega, mis otsene tunnistaja koostas asjaolude asetleidmise ajal, ning arvestades nende täpset ja üksikasjalikku sisu, tuleb neile omistada kindel tõenduslik väärtus.

187    Nende dokumentide usutavust ei sea kahtluse alla hageja argumendid nende sisu ja täpsusastme kohta.

188    Esiteks ei sea asjaolu, et osa teabest sisaldab tärne ja küsimärke, mõnikord koos märkega „kontrollida”, kahtluse alla asjaomastes dokumentides sisalduva kogu teabe usutavust.

189    Teiseks ei ole hageja argument, et tema hindu puudutav teave võis pärineda mõnest muust allikast, näiteks tema klientidelt, vettpidav, kuna tabelid sisaldavad muid hagejat otseselt puudutavaid viiteid, see tähendab märkusi selle kohta, et temaga võeti ühendust ja et ta pidi esimesena teatama hinnatõusust, ning turuosa, mis pidi talle määratama (vaidlustatud otsuse põhjendused 188, 192 ja 282).

190    Kolmandaks tuleb märkida, et argumendis, et Atofina avaldusest saadud tõendeid kasutati mitme koosoleku osas kaks korda, piirdub hageja viitega toimiku materjalidele, mida tema puhul vaidlustatud otsuses arvesse ei võetud.

191    Hageja argumentidest nähtub, et tegemist on kas tema puhul arvesse võetud rikkumisperioodist varasemate koosolekutega (ehk 23. novembril 1995, 12. veebruaril 1996, 22. ja 23. mail 1996, 27. novembril 1996 toimunud koosolekud ning 1996. aastal toimunud „muud üldised koosolekud”) või koosolekutega, millel osalemist ja mille arutelude sisu ta tunnistas (28. ja 29. mail 1997 toimunud koosolekud), või koosolekutega, mis küll sisalduvad vastuväiteteatises, kuid mida lõpuks vaidlustatud otsuses arvesse ei võetud (kaks koosolekut 1999. aastal Roissys ja Frankfurdis). Mis puudutab väidetavalt kasutatud märkmeid 26. novembril 1997 Brüsselis toimunud koosoleku ja ühe teise koosoleku kohta, mis toimus „ajavahemikus juunist septembrini 1997”, siis ei too hageja pealegi esile vaidlustatud otsuse asjassepuutuvaid põhjendusi.

192    Kui hagejale selle kohta 6. jaanuaril 2010 menetlust korraldavate meetmete raames küsimusi esitati, ei suutnud ta näidata, millistes vaidlustatud otsuse põhjendustes teatud tõendeid kaks korda kasutati.

193    Seega, isegi kui eeldada, et Atofina esitatud teatud kuupäevastamata käsikirjalisi märkmeid ei oleks saanud konkreetsete koosolekutega seostada, on selline argument tulemusetu, kuna see ei puuduta tõendeid, mida vaidlustatud otsuses hageja puhul arvesse võeti.

194    Lisaks tuleb märkida, et isegi kui eeldada, et Atofina esitatud tõendite väidetav ebatäpsus on tõendatud, on see seletatav ajaga, mis möödus vaidlusaluste asjaolude toimumisest hetkeni, mil avaldajal paluti neid meenutada. Kuna need ebatäpsused puudutavad muid asjaolusid kui need, mida hageja puhul arvesse võeti, ei sea need kahtluse alla nende tõendite usutavust, mis puudutavad hagejaga ühendusevõtmist ja tema teabe kasutamist, kuna nimetatud aspektid on selgelt ja täpselt tõendatud.

195    Neljandaks märgib hageja, et ta seadis oma vastuses vastuväiteteatisele kahtluse alla tõendi, mille esitas Atofina kõnealune töötaja ja mis puudutas ühe tema esindaja väidetavat osalemist 12. veebruaril 1996 Pariisis toimunud koosolekul. Hageja märgib, et selle teabe ümberlükkamiseks esitas ta oma töötaja vastupidise avalduse ning koopia nimetatud isiku passist, milles on 10. veebruaril 1996 Ameerika Ühendriikidesse saabumist tõendav pitser.

196    Tuleb märkida, et hageja esitatud avaldus seab kahtluse alla Atofina töötaja konkreetse väite. Hageja esitatud tõendit silmas pidades on vähe tõenäoline, et tema esindaja, kes sisenes Ameerika Ühendriikide territooriumile 10. veebruaril, oleks saanud kaks päeva hiljem Pariisi saabuda. Tuleb märkida, et komisjon võttis seda kaalutlust arvesse ning kuna Atofina teave ei leidnud kinnitust, ei lähtunud komisjon hageja osalemisest kõnealusel koosolekul.

197    See, et hageja seadis kahtluse alla Atofina esitatud asjaolu, mida hageja puhul arvesse ei võetud, ei saa siiski mõjutada asjaomase avalduse kui terviku usutavust.

198    Mis puudutab lõpuks hageja väidet, et komisjon jättis arvesse võtmata tema töötajate avaldused, milles eitati seda, et Atofina töötaja oli nendega ühendust võtnud, siis tuleb märkida, et nagu nähtub eelkõige vaidlustatud otsuse põhjendustest 186, 191, 192 ja 253, võttis komisjon hageja töötajate vastuväidet õigesti arvesse ning hindas seda muude tema valduses olevate tõendite kontekstis.

199    Neid asjaolusid silmas pidades tuleb järeldada, et tõendite kogum, mis tuleneb esiteks teabest, mille Atofina esitas septembrist 1997 oktoobrini 1998 toimunud koosolekute raames hagejaga peetud telefonikõnede kohta ning teiseks hageja nime ja andmete mainimisest neid koosolekuid puudutavates dokumentaalsetes tõendites, tõendab õiguslikult piisavalt, et hageja osales asjaomasel perioodil õigusvastastes kontaktides.

200    Samuti on oluline märkida, et neid tõendeid kinnitab ühe koosoleku osas Degussa ning lisaks langevad need kokku Solvay avaldusega teabe kohta, mida hagejale edastati samal perioodil toimunud muude koosolekute raames.

201    Hageja argumentidega asjaomaste tõendite kohta ei saa seega nõustuda.

–       Paralleelselt CEFIC üldkoguga võetud kontaktid

202    Komisjon leidis, et hageja osales salajastes kontaktides, mis leidsid aset paralleelselt viie kord poolaastas toimuva CEFIC üldkoguga, mis järgnesid Sevilla üldkogule (ehk novembri 1997, mai ja novembri 1998, aprilli ja novembri 1999 üldkogud; vaidlustatud otsuse põhjendused 198–207, 221–232, 254–258, 264, 265 ja 273–275).

203    Hageja tunnistab, et ta osales kord poolaastas toimuvatel CEFIC üldkogudel, kuid eitab, et ta oli kaasatud õigusvastastesse kontaktidesse, ning väidab, et selle kohta puuduvad piisavalt täpsed ja üksteist toetavad tõendid. Ta märgib, et kõnealused koosolekud toimusid avalikes kohtades ehk restoranides, baarides või hotellide fuajeedes. Hageja sõnul pidid õigusvastased arutelud seega seisnema kahepoolsetes kontaktides või toimuma pärast tema esindajate lahkumist.

204    Tuleb meenutada, et eespool punktis 159 viidatud väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et kui komisjon tõendab asjaomase ettevõtja osalemist õigusvastastel koosolekutel, peab see ettevõtja esitama tõendeid selle kohta, et ta osales neil koosolekutel ilma igasuguse konkurentsivastase tagamõtteta.

205    Seega tuleb esiteks analüüsida, kas hageja osalemine õigusvastastel aruteludel on paralleelselt viie CEFIC üldkoguga aset leidnud salajaste kontaktide osas tõendatud, ning seejärel vajaduse korral kaaluda, kas hageja esitas piisavalt tõendeid selle kohta, et tema osalemine toimus siiski igasuguse konkurentsivastase tagamõtteta.

206    Mis puudutab esiteks Brüsselis 26. ja 27. novembril 1997 peetud CEFIC üldkogu eelõhtul restoranis toimunud õhtusöögil võetud kontakte, siis tuvastas komisjon, et Degussa, EKA Chemicals, Solvay ja Atofina märkisid, et hageja ja Kemira „viibisid tõepoolest kohal, et nad olid täiesti teadlikud, et […] arutelud olid õigusvastased ning et nad osalesid nendel” (vaidlustatud otsuse põhjendus 199).

207    Hageja väidab, et EKA Chemicals ei maininud teda, Solvay üksnes koostas osalejate nimekirja, milles hageja töötajaid ei olnud nimetatud, kuid millele oli lisatud märge, et „tõenäoliselt kõik teised üldkogul osalejad” olid samuti esindatud, ning Atofina ja Degussa teave seisnes üksnes õhtusöögil viibinud isikute nimetamises, kelle hulka kuulusid ka hageja esindajad. Hageja märgib, et üks tema esindajatest tegi avalduse, milles ta eitab oma osalemist õigusvastastel aruteludel.

208    Tuleb märkida, et nagu nähtub vaidlustatud otsuse 218. joonealuses märkuses nimetatud tõenditest, mis komisjon esitas 6. jaanuaril 2010 võetud menetlust korraldavate meetmete raames, lähtub järeldus, et hageja töötaja osales õhtusöögil, kus osalejad pidasid õigusvastaseid arutelusid, Atofina ja Degussa avaldustest, mis on selles küsimuses täpsed.

209    Kuna hageja osalemine nendes õigusvastastes kontaktides nähtub üksteist toetavate tõendite kogumist, ei saa seda kahtluse alla seada hageja asjaomase töötaja avaldus, milles ei ole sõnaselgelt eitatud õhtusöögil osalemist, vaid milles on üksnes väidetud, et ta ei osalenud salajastes kontaktides.

210    Samuti tuleb märkida, et hageja kaasatus kõnealustesse õigusvastastesse aruteludesse nähtub ka muudest vaidlustatud otsuses esitatud asjaoludest, mille kohaselt esiteks otsustati piirkondliku pädevuse jagamisel, et hageja vastutab Hispaania ja Portugali eest, ning teiseks osales hageja NPB‑d käsitleval koosolekul, mis toimus paralleelselt sama üldkoguga, ning sellele järgnenud kohalikel koosolekutel (vaidlustatud otsuse põhjendused 201 ja 208).

211    Mis puudutab teiseks kontakte, mis toimusid paralleelselt järgmise üldkoguga mais 1998 Évian-les-Bains’is, see tähendab kahel VP‑d ja NPB‑d käsitleval koosolekul, siis nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustes 222 ja 226 nimetatud tõenditest, mis komisjon esitas 6. jaanuaril 2010 võetud menetlust korraldavate meetmete raames, et Degussa ja Solvay kinnitasid hageja osalemist. NPB‑d käsitleva koosoleku osas lisas Atofina koosolekut puudutava tabeli, mis sisaldab NPB müügiarve, mille hulgas olid ka hageja andmed (vaidlustatud otsuse põhjendus 228).

212    Avalduses, mille hageja esitas hagiavalduse lisas, möönis tema asjaomane töötaja järgmises sõnastuses, et paralleelselt selle üldkoguga toimusid NPB‑d käsitlevad õigusvastased arutelud:

„Ma osalesin CEFIC üldkogul Évian-les-Bains’is mais 1998. Sellel koosolekul kaldus vestlus veel kord turuosade teemale, nagu on märgitud [vastuväiteteatises]. Väiketootjad nagu [hageja] keeldusid turuosade külmutamisega nõustumast, kuna me soovisime jätkata konkureerimist.”

213    Mis puudutab kolmandaks paralleelselt 25. ja 26. novembril 1998 Brüsselis toimunud üldkoguga loodud kontakte, see tähendab NPB‑d käsitlevat koosolekut 25. novembril restoranis ja NPB‑d käsitlevat koosolekut järgmisel päeval, siis nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustes 255 ja 257 nimetatud tõenditest, mis komisjon esitas 6. jaanuaril 2010 võetud menetlust korraldavate meetmete raames, et Degussa avaldas, et hageja esindaja osales neil kahel õigusvastasel koosolekul. VP‑d käsitleva koosoleku osas kinnitas seda avaldust Kemira (vaidlustatud otsuse põhjendus 255).

214    Mis puudutab neljandaks paralleelselt CEFIC üldkoguga aprillis 1999 Estorilis võetud kontakte, siis ilmneb vaidlustatud otsuse põhjendusest 265, et Degussa sõnul toimusid VP‑d käsitlevad kontaktid õhtul hotelli baaris.

215    Viiendaks nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 273, et Degussa sõnul osales hageja VP‑d käsitleval koosolekul 16. novembril 1999 Brüsselis toimunud CEFIC üldkogu eelõhtul. Selle õigusvastase koosoleku toimumist tunnistasid ka Solvay, Atofina, Kemira ja Ausimont.

216    Tuleb märkida, et kuigi see tuleneb otseselt üksnes Degussa avaldusest, võib järeldust, et hageja osales viimati nimetatud koosolekute raames loodud õigusvastastes kontaktides, siiski pidada tõendatuks, nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 275 märkis, arvestades kõiki tõendeid selle kohta, et hageja osales salajases tegevuses hulga koosolekute raames, mis korraldati samadel alustel. Täpsemalt kuuluvad kõnealused koosolekud samasse perioodi kui kaks koosolekut, mille kohta hageja möönis, et ta viibis õigusvastastel aruteludel kohal (vt allpool punktid 235–242).

217    Nendest üksteist toetavatest asjaoludest tulenevat järeldust ei saa kahtluse alla seada hageja töötaja avaldust milles ei ole sõnaselgelt eitatud kõnealuse üldkoguga paralleelselt toimunud koosolekutel viibimist, vaid milles on üksnes eitatud salajastes kontaktides osalemist.

218    Kõiki neid asjaolusid silmas pidades tuleb tõdeda, et komisjon esitas tõendite kogumi, mis veenvalt põhjendab tema järeldust hageja osalemise kohta paralleelselt CEFIC kõnealuse üldkoguga toimunud õigusvastastel koosolekutel.

219    Seda järeldust ei saa kahtluse alla seada hageja argument, et kõnealused õigusvastased kontaktid võisid toimuda kahepoolselt või keeltes, mida hageja töötajad ei valda, ning kõnealused töötajad ei pannud neid seetõttu tähele. See argument ei ole veenev esiteks seetõttu, et arutelud, mille sisu on esitatud eelkõige vaidlustatud otsuse põhjendustes 200–205, 223–229, 256, 257 ja 274, olid keerulised, ning teiseks hageja nime ja andmete mainimise tõttu dokumentides, mis on vahetult seotud samal perioodil toimunud salajaste kontaktidega (vt eespool punktid 179–182).

220    Pidades silmas kõiki neid asjaolusid, mis annavad tunnistust hageja osalemisest kõnealustes salajastes kontaktides, ei saa hageja esitada tulemuslikku argumenti lähtuvalt komisjoni kõrvalisest märkusest ühe asjaomase koosoleku kohta, mille kohaselt „ei ole välistatud, et […] mitmesugused arutelud toimusid pigem kahepoolselt” (vaidlustatud otsuse põhjendus 167).

221    Järelikult, kuna hageja ei esitanud ühtegi muud tõendit selle kohta, et tema osalemine kõnealustel koosolekutel toimus igasuguse konkurentsivastase tagamõtteta, leidis komisjon õigesti, et ta oli kaasatud paralleelselt CEFIC asjaomase üldkoguga loodud salajastesse kontaktidesse.

–       13. juuli 1998. aasta koosolek Königswinteris

222    Vaidlustatud otsuse põhjendustes 233–236 tuvastas komisjon, et kohtumine Degussa, Solvay ja hageja vahel toimus 13. juulil 1998 Königswinteris ning selle korraldas Degussa selleks, et „kontrollida, et kõik kolm äriühingut on otsustanud veenda Atochemi lõpetama NPB tootmine, et vähendada võimsust selles sektoris”.

223    Vaidlustatud otsuse põhjendustest 234 ja 235 nähtub, et hageja osalemine sellel koosolekul ilmneb Degussa avaldusest, mida kinnitab Solvay vastus vastuväiteteatisele.

224    Hageja eitab osalemist Königswinteri koosolekul, tuginedes oma asjaomase töötaja avaldusele ning taksoarvele, millele on märgitud selle töötaja nimi ja mis on väljastatud koosoleku toimumise päeval Barcelonas. Lisaks väidab ta, et Solvay tegelikult ei kinnitanud tema osalemist sellel koosolekul. Ta vaidlustab Solvay avalduse, mille kohaselt ta „osales kokkuleppes Atochemiga, andes vastutasuks hüvitise Hispaanias” (vaidlustatud otsuse põhjendus 244).

225    Tuleb märkida, et Degussa avaldused ning vastupidi hageja väidetele ka Solvay avaldused on selgelt sõnastatud ja kinnitavad üheselt hageja viibimist Königswinteris. Kuigi Solvay ei maininud kõnealust koosolekut oma koostöötaotluses, vaid ainult vastuses vastuväiteteatisele, teatas ta siiski juba alates koostöötaotlusest, et Atochem nõudis hüvitist oma NPB tootmise üksuse sulgemise eest, märkides, et Degussa võttis hagejaga ja tema endaga sel teemal ühendust (toimikus sisalduv tõend, mida on osaliselt tsiteeritud vaidlustatud otsuse 271. joonealuses märkuses).

226    Pidades silmas neid asjaolusid ja seda, et koosoleku toimumise päeval Barcelonas väljastatud taksoarve ei tõenda, et hageja esindaja ei läinud samal päeval Königswinterisse, leidis komisjon õigesti, et hageja osales kõnealusel koosolekul (vaidlustatud otsuse põhjendus 236).

227    Samuti tuleb märkida, et kuigi hageja ei osalenud hilisemal samateemalisel koosolekul 1. oktoobril 1998, tõendavad seda koosolekut puudutavad tõendid samamoodi tema kaasatust Atochemi NPB tootmise üksuse sulgemist käsitlevatesse aruteludesse.

228    Esiteks, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 243 ja 244, märkisid nii Degussa kui ka Solvay, et 1. oktoobril 1998 Pariisis toimunud koosoleku eesmärk oli teha Atochemile ettepanek, milles Degussa, Solvay ja hageja olid Königswinteri koosolekul kokku leppinud. Teiseks ilmneb vaidlustatud otsuse põhjendusest 277, et Atochemi ja Caffaro tehaste sulgemise tulemusel pidid nende kahe äriühingu turuosad NPB turul põhimõtteliselt määratama Solvayle, Degussale ja hagejale.

229    Kõiki neid asjaolusid arvestades ei saa nõustuda argumentidega, mis hageja esitas selleks, et vaidlustada oma osalemist Königswinteris toimunud Atochemi üksuse sulgemist puudutavates kontaktides.

–       Koosolek Degussaga 28. septembril 1998 Brüsselis

230    Vaidlustatud otsuse põhjendustes 239–242 tõi komisjon esile 28. septembril 1998 Brüsselis Degussa ja Solvay vahel toimunud „kõrgetasemelise” koosoleku. Ta tuvastas, et „seejärel (pärastlõunal) toimus samuti Brüsselis Degussa kõrgetasemelise esindaja ja [hageja] kõrgetasemelise esindaja vahel kahepoolne koosolek, [mille] eesmärk oli võimaldada Degussal teada anda samal hommikul toimunud koosoleku tulemustest”. See järeldus tugineb Degussa edastatud teabele ning Degussa ühe töötaja kalendermärkmikku tehtud kandele (vaidlustatud otsuse põhjendus 241 ja 267. joonealune märkus).

231    Hageja ei eita koosoleku toimumist, vaid üksnes selle eesmärki, märkides, et Degussa ei maininud seda koosolekut oma koostöötaotluses ning et hilisemas teabes märkis ta üksnes, et „koosoleku teema oli üldist laadi arutelu VP Euroopa turu arengu üle, eelkõige seoses saavutatud hindade kõrge tasemega ja sellise taseme säilitamise võimalustega”.

232    Selle kohta tuleb märkida, et asjaolul, et kõnealust koosolekut ei ole Degussa koostöötaotluses mainitud, ei ole mingit tähtsust, kuna hageja ei eita selle koosoleku toimumist. Mis puudutab koosoleku salajast eesmärki, siis tuleb tõdeda, et nagu komisjon märkis, annab sellest tunnistust asjaolu, et koosolek hagejaga toimus pärast koosolekut Solvayga, mille õigusvastast eesmärki ei ole vaidlustatud, et seda koosolekut on mainitud Degussa ühe töötaja kalendermärkmikus kui „järgmist koosolekut” (nächstes meeting) ning et see sisaldus salajaste kontaktide nimekirjas, mille Degussa esitas (vaidlustatud otsuse 267. joonealune märkus).

233    Neid asjaolusid arvestades ei saa hageja argumendid kahtluse alla seada komisjoni järeldusi kõnealuse koosoleku kohta.

–       NPB‑d käsitlevad koosolekud

234    Vaidlustatud otsuses tuvastas komisjon järgmised Degussa, Solvay, Ausimonti ja hageja vahel toimunud koosolekud, millel käsitleti NPB‑d:

–        16. septembri 1998. aasta koosolek Lyonis (vaidlustatud otsuse põhjendused 237 ja 238);

–        1999. aasta alguse koosolek Milanos (vaidlustatud otsuse põhjendused 259–263);

–        1999. aasta suvel Baselis toimunud koosolek (vaidlustatud otsuse põhjendused 267–270);

–        13. detsembri 1999. aasta koosolek Fribourg’is (vaidlustatud otsuse põhjendused 276–279).

235    Tuleb märkida, et hageja tunnistab oma osalemist Milano ja Fribourg’i koosolekutel ning seda, et arutelud „kaldusid” „ebasobivatele” teemadele, kuid väidab, et tema esindaja pööras nendele aruteludele „vähe tähelepanu”.

236    Kuna hageja kohalviibimine ja arutelude õigusvastane sisu on tõendatud, oli hageja kohustatud esitama tõendid selle kohta, et tema osalemine nendel koosolekutel oli igasuguse konkurentsivastase tagamõtteta, tõendades, et ta teatas oma konkurentidele, et ta osaleb koosolekutel muul eesmärgil kui nemad (vt eespool punktis 159 viidatud kohtupraktika).

237    Selle kohta väidab hageja, tuginedes avaldusele, mille tegi tema töötaja, kes osales neil kahel koosolekul, et nende koosolekute eesmärk oli arutleda vahendite üle, mida tööstus võiks kasutada selleks, et hajutada „boorivastase” liikumise tekitatud mured ning et neid muresid arvestades oli hageja juba hakanud kavandama „alternatiivse toote” ehk NPK arendamist. Tunnistades, et kõnealustel koosolekutel laskusid teised tootjad õigusvastastesse aruteludesse, väidab hageja, et need teemad ei huvitanud tema esindajat, kes seetõttu ei osalenud õigusvastastel aruteludel, kuigi ta ei lahkunud ruumist. Hageja sõnul kinnitab seda selgitust Degussa, kes märgib, et kõnealused koosolekud toimusid õiguspäraste arutelude käigus.

238    Tuleb mainida, et kõnealused koosolekud toimusid ajal, mil kartell oli välja arenenud, ning nendele eelnes teatud arv salajasi kontakte, millesse hageja oli kaasatud. Hageja ise möönab, et arutelude sisu oli õigusvastane, ilma et ta viitaks sellele, et ta avaldas oma vastuseisu või täpsustas oma konkurentidele, et ta osaleb koosolekutel muul eesmärgil kui nemad.

239    Pealegi on väheusutav, et hagejal ei olnud mingit huvi NPB hindu käsitleva õigusvastase arutelu vastu, kuna ta jätkas selle tootmist 1999. ja 2000. aastal ning kuulus nelja suurima NPB tootja hulka, kes kõik osalesid samadel koosolekutel, ning kuna ta hakkas NPK‑d turustama alles 2002. aastal (vaidlustatud otsuse põhjendus 36).

240    Lisaks kuuluvad kõnealuseid koosolekuid puudutavate tõendite hulka tabelid, mis sisaldavad täpsustusi osalejate turuosade kohta (vaidlustatud otsuse põhjendus 261) ning mis annavad tunnistust aruteludest nende turuosade jagamise kohta, mis vabanesid Atochemi ja Caffaro tehaste sulgemise tulemusel ja mis „põhimõtteliselt pidid määratama Solvayle, Degussale ja [hagejale] vastavalt nende tegelikule turuosale” (vaidlustatud otsuse põhjendus 277).

241    Pealegi, vastupidi hageja väidetele ei tähenda Degussa väljend, et kõnealused koosolekud toimusid õiguspäraste kohtumiste „käigus”, et õigusvastased arutelud leidsid aset „juhuslikult” või „kogemata”.

242    Kõiki neid asjaolusid silmas pidades ei piisa hageja argumentidest selleks, et tõendada, et tema osalemine kõnealustel aruteludel oli igasuguse konkurentsivastase tagamõtteta.

243    Lyonis ja Baselis toimunud koosolekute kohta tuleb märkida, et kuigi hageja osalemine nendel kohtumistel ilmneb teabest, mis pärineb Degussalt ja Solvaylt ja mida muud tõendid ei kinnita, siis võttes arvesse osalejate ja eesmärgi samasust ning ajalist lähedust, leidis komisjon õigesti, et hageja osales kõigil nendel koosolekutel.

244    Sellest lähtuvalt ei saa hageja argumendid septembrist 1998 kuni detsembrini 1999 toimunud NPB‑d käsitlevate koosolekute kohta olla tulemuslikud.

–       Järeldus

245    Tuleb meenutada, et ettevõtja poolt toime pandud EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumise tõendamiseks vaidlustatud otsuses komisjoni esitatud tõendeid tuleb hinnata mitte eraldi, vaid kogumis (vt eespool punktis 108 viidatud kohtupraktika).

246    Eespool punktides 113–244 esitatud analüüsi tulemusel tuleb tõdeda, et kõik kaalutud asjaolud moodustavad tõendite kogumi, mis tõendab õiguslikult piisavalt, et hageja osales rikkumises.

247    Rikkumise kõigi koosseisu tunnuste kohta esitas komisjon usutava tõendi, mida suurel osal juhtudest otseselt kinnitasid muud tõendid. Hageja osalemine kartellis järeldub esiteks tema osalemisest paljudel koosolekutel ja salajastes kontaktides ning teiseks tema nime ja andmete mainimisest erinevates dokumentides, mis on nende kontaktidega vahetult seotud. Hageja argumendid tõendite väidetava moonutamise või „ilustamise” kohta ei ole eespool esitatud analüüsi arvestades põhjendatud.

248    Mis puudutab asjaolu, et rikkumise teatud asjaolude kohta esitas komisjon eraldiseisvaid tõendeid, mida ei olnud võimalik muude tõenditega otseselt kinnitada, siis tuleb meenutada, et kartellis osalemist tõendavate üksteist toetavate tõendite kogumi korral on vaja tõeliselt vankumatut selgitust selleks, et veenda kohut, et rea koosolekute teatud faasis toimunu oli varasematel ja hilisematel koosolekutel toimunust täiesti erinev (vt eespool punkt 127).

249    Eespool läbi viidud analüüsi silmas pidades tuleb aga tõdeda, et hageja ei esitanud vankumatuid argumente selleks, et lükata ümber tõendid, mida komisjon tema puhul arvesse võttis, eelkõige seoses teatud koosolekutega, mis toimusid paralleelselt CEFIC üldkoguga ja mille osas tugines komisjon ainult ühest teabeallikast pärinevatele tõenditele (vt eespool punktid 216 ja 243).

250    Neid kaalutlusi silmas pidades tuleb tagasi lükata hageja kriitika, milles ta vastavalt põhimõttele in dubio pro reo nõuab kahtluse tõlgendamist tema kasuks. Igakülgse hindamise tulemusel ei saa see kriitika ning hageja konkreetsed etteheited kahtluse alla seada täpsete ja üksteist toetavate tõendite kogumit, millest vaidlustatud otsuses lähtuti.

251    Lõpuks ei saa hageja kõnealuses rikkumises osalemise tuvastamise õiguspärasust nõrgestada ka argumendid, millega ta püüab tõendada, et ta tegutses turul „agressiivselt”, viidates turu arengute ajaloolisele kirjeldusele ja eelkõige tema turuosa märkimisväärsele suurenemisele EMP‑s aastatel 1993–2001.

252    Esiteks ei ole kokkuleppe või kooskõlastatud tegevuse tagajärgi vaja uurida, kui on tuvastatud nende konkurentsivastane eesmärk (Euroopa Kohtu 19. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑510/06 P: Archer Daniels Midland vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑1843, punkt 140, ja 4. juuni 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑8/08: T‑Mobile Netherlands jt, EKL 2009, lk I‑4529, punktid 28–30).

253    Teiseks on konkreetse ettevõtja vastutus rikkumise eest nõuetekohaselt kindlaks määratud, kui ta osales koosolekutel nende konkurentsivastast eesmärki teades, isegi kui ta hiljem ei viinud üht või teist neil koosolekutel kokku lepitud meedet ellu (Euroopa Kohtu 15. oktoobri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P–C‑252/99 P ja C‑254/99 P: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑8375, punktid 508 ja 509).

254    Kõiki neid kaalutlusi silmas pidades tuleb tõdeda, et esimene väide ei ole põhjendatud ning järelikult tuleb see tagasi lükata.

 Teine väide, et seoses toimikuga tutvumisega on rikutud kaitseõigusi

 Poolte argumendid

255    Hageja väidab, et komisjon tugines teatud süüstavatele tõenditele, mis tulenesid Solvay ja Degussa vastustest vastuväiteteatisele, andmata talle võimalust nende kohta märkusi esitada.

256    Mis puudutab esiteks Solvay edastatud teavet telefonikõnede kohta, siis ei märkinud Solvay kuupäevi, mil ta hagejaga ühendust võttis. Komisjon järeldas, et tegemist oli vaidlustatud otsuse põhjendustes 171–174, 211, 215–217 ja 239–242 kirjeldatud koosolekutega (vaidlustatud otsuse põhjendus 172). Ilmneb aga, et vastuses vastuväiteteatisele eitas Solvay, et ta osales vaidlustatud otsuse põhjendustes 215–217 nimetatud koosolekul. See asjaolu on erilise tähtsusega, kuna komisjon tugines Solvay väidetavatele telefonikõnedele, selleks et seejärel kinnitada Atofina väidetavate telefonikõnede toimumist. Hagejal ei olnud aga võimalik tutvuda Solvay vastusega vastuväiteteatisele, selleks et saada teada, mida Solvay kõnealuse koosoleku kohta oli öelnud.

257    Teiseks tugines komisjon Degussa ja Solvay vastustele vastuväiteteatisele septembris 1998 Brüsselis toimunud koosoleku osas (vaidlustatud otsuse põhjendused 239–242). Hageja aga ei saanud tutvuda sellega, mida Solvay võis oma vastuses vastuväiteteatisele märkida telefonikõne kohta, mille ta sai seoses kõnealuse koosolekuga.

258    Kolmandaks tugines komisjon Solvay vastusele vastuväiteteatisele, selleks et kinnitada Degussa väidet, et hageja osales novembris 1999 Brüsselis toimunud koosolekul (vaidlustatud otsuse põhjendused 273–275). Kuna hageja ei teadnud, mida Solvay oli öelnud, ei saanud ta sellele etteheitele vastata.

259    Lisaks ei võimaldatud hagejal oma kaitset ette valmistada, kuna tal puudus juurdepääs kõnealustele vastustele, mis võisid sisaldada ka õigustavaid asjaolusid.

260    Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

 Üldkohtu hinnang

261    Vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 27 lõikele 2 tuleb menetluse käigus täielikult tagada asjaomaste osapoolte õigus kaitsele. Neil on õigus nõuda juurdepääsu komisjoni toimikule tingimusel, et võetakse arvesse ettevõtjate õigustatud huvi kaitsta oma ärisaladusi.

262    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tähendab kaitseõiguste põhimõttega kaasnev õigus tutvuda toimikuga, et komisjon peab võimaldama asjaomasel ettevõtjal uurida kõiki uurimistoimikus olevaid dokumente, mis võivad olla tema kaitse seisukohast olulised (vt selle kohta Euroopa Kohtu 2. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑199/99 P: Corus UK vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑11177, punktid 125–128, ja Üldkohtu 29. juuni 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑30/91: Solvay vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑1775, punkt 81).

263    Nende dokumentide hulka kuuluvad nii süüstavad kui õigustavad dokumendid, välja arvatud teiste ettevõtjate ärisaladused, komisjoni sisedokumendid ja muud konfidentsiaalseid andmed (eespool punktis 109 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 68).

264    Süüstavate dokumentide kohta tuleb märkida, et dokumendi edastamata jätmine kujutab endast kaitseõiguste rikkumist üksnes siis, kui asjaomane ettevõtja tõendab esiteks, et komisjon tugines rikkumise toimumist puudutava vastuväite põhjendamiseks sellele dokumendile, ja teiseks, et seda vastuväidet saab tõendada üksnes viitega nimetatud dokumendile. Seega on asjaomane ettevõtja kohustatud tõendama, et tulemus, millele komisjon oma otsuses jõudis, oleks olnud teistsugune, kui seda edastamata dokumenti ei oleks tõendina arvesse võetud (eespool punktis 109 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punktid 71–73).

265    Seevastu õigustava dokumendi avaldamata jätmise korral peab asjaomane ettevõtja üksnes tõendama, et selle edastamata jätmine võis mõjutada menetluse käiku ning komisjoni otsuse sisu tema kahjuks. Piisab sellest, kui ettevõtja tõendab, et ta oleks võinud nimetatud õigustavaid dokumente kasutada enda kaitsmisel (eespool punktis 253 viidatud 15. oktoobri 2002. aasta kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, punkt 318, ja eespool punktis 97 viidatud kohtuotsus Hercules Chemicals vs. komisjon, punkt 81), tõendades eelkõige, et ta oleks saanud tuua välja asjaolud, mis ei olnud kooskõlas vastuväiteteatise staadiumis komisjoni tehtud järeldustega, ning oleks seega saanud mingil viisil mõjutada otsuses antud hinnanguid (eespool punktis 109 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 75).

266    Mis puudutab vastuväiteteatisele teiste asjaomaste ettevõtjate antud vastustega tutvumist, siis tuleb meenutada, et niisugused vastused ei kuulu uurimistoimikusse kui sellisesse (eespool punktis 122 viidatud kohtuotsus Cimenteries CBR jt vs. komisjon, punkt 380).

267    Seega, mis puudutab dokumente, mis ei kuulu vastuväiteteatise teatavakstegemise hetkeks moodustunud toimikusse, siis on komisjon kohustatud need vastused teistele asjaomastele ettevõtjatele avaldama üksnes juhul, kui ilmneb, et need sisaldavad uusi süüstavaid või õigustavaid asjaolusid.

268    Käesolevas asjas väidab hageja hagiavalduses, et komisjon rikkus tema kaitseõigusi esiteks seetõttu, et ta kasutas vaidlustatud otsuses mõningaid süüstavaid tõendeid, mis tulenesid Solvay ja Degussa vastustest vastuväiteteatisele ning mille kohta hageja ei saanud märkusi esitada. Teiseks väidab ta, et tal ei võimaldatud oma kaitset ette valmistada, kuna tal puudus juurdepääs kõnealustele vastustele, mis võisid sisaldada ka õigustavaid asjaolusid.

269    Lisaks esitas hageja ärakuulamisel uue argumendi, et tal ei võimaldatud tutvuda Solvay dokumendiga, mille komisjon esitas 6. jaanuaril 2010 Üldkohtu määratud menetlust korraldavate meetmete raames (vt allpool punkt 300).

–       Väidetavad süüstavad tõendid, mis tulenevad Solvay ja Degussa vastustest vastuväiteteatisele

270    Väljakujunenud kohtupraktikast ilmneb, et kui komisjon kavatseb rikkumise tuvastamiseks tugineda vastuväiteteatisele antud vastuses sisalduvale asjaolule, siis tuleb teistele selle menetlusega seotud ettevõtjatele anda võimalus niisuguse uue tõendi kohta oma seisukoht esitada. Sellises olukorras on kõnealune asjaolu käsitatav erinevaid rikkumises osalenud ettevõtjaid süüstava tõendina (eespool punktis 122 viidatud Üldkohtu otsus Cimenteries CBR jt vs. komisjon, punkt 386, ja 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑314/01: Avebe vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3085, punkt 50).

271    Dokumenti saab käsitada süüstava dokumendina vaid juhul, kui komisjon on sellele tuginenud ettevõtja toime pandud rikkumise tuvastamisel. Kaitseõiguste rikkumise tuvastamiseks ei piisa sellest, kui asjaomane ettevõtja tõendab, et ta ei saanud haldusmenetluse käigus võtta seisukohta dokumendi suhtes, mida vaidlustatud otsuse mingis osas mainitakse. Ta peab tõendama, et komisjon on vaidlustatud otsuses seda dokumenti kasutanud täiendava tõendina rikkumise kohta, milles ettevõtja väidetavalt osales (Üldkohtu 16. detsembri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑5/00 ja T‑6/00: Nederlandse Federatieve Vereniging voor de Groothandel op Elektrotechnisch Gebied ja Technische Unie vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑5761, punkt 35).

272    Käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et komisjon avaldas 24. veebruaril 2006 hagejale väljavõtted Solvay ja Degussa vastustest vastuväiteteatisele, mis sisaldasid uusi asjaolusid, mida ta kavatses hageja vastu kasutada. Tegemist on Solvay vastuse punktidega 249–254, mis käsitlevad Atochemi NPB tootmise üksuse sulgemisega seotud koosolekut, mis toimus 13. juulil 1998 Königswinteris, ning Degussa vastuse punktidega 26–28, mis käsitlevad telefonikõnet hagejaga seoses novembris 1997 toimunud koosolekutega. Hageja esitas oma kommentaarid 15. märtsil 2006.

273    Hageja väidab siiski, et komisjon võttis tema puhul arvesse muidki tõendeid, mis tulenevad samadest vastustest ja mida talle ei avaldatud.

274    Esiteks väidab hageja, et vaidlustatud otsusest ilmneb, et oma vastuses vastuväiteteatisele eitas Solvay enda osalemist aprillis 1998 Frankfurdis toimunud koosolekul, millele viidati vaidlustatud otsuse põhjendustes 215–217. Hageja on seisukohal, et see asjaolu on oluline, kuna komisjon tugines faktile, et Solvay teavitas hagejat telefoni teel eelkõige asjaomase koosoleku tulemustest (vaidlustatud otsuse põhjendus 172).

275    Tuleb märkida, et nende argumentidega viitab hageja tegelikult sellele, et talle jäeti avaldamata väidetav süüstav tõend.

276    Selles suhtes nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 217, et Solvay vaidlustas mitte oma osalemise kõnealusel koosolekul, vaid üksnes ühe tõendi – milleks oli ühe tema keemiasektori peadirektori kalendermärkmik – kasutamise 1998. aastal toimunud koosoleku osas, kuna kõnealune kalendermärkmik kuulub Solvay sõnul 2000. aastal ametisse nimetatud direktorile.

277    Pelgalt see täpsustus ei räägi vastu Solvay avaldusele teabe kohta, mida hagejale edastati asjaomaste koosolekute raames, ning seega ei ole tegemist õigustava tõendiga.

278    Teiseks väidab hageja, et komisjon tugines Degussa ja Solvay vastustele vastuväiteteatisele selleks, et tuvastada 28. septembril 1998 Brüsselis toimunud koosolekuga seotud asjaolud (vaidlustatud otsuse põhjendused 239–242).

279    Olgu meenutatud, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 239–241 kirjeldas komisjon Degussa koostöötaotlusest saadud teabe põhjal Degussa ja Solvay vahel peetud „kõrgetasemelist” koosolekut, millel käsitleti VP‑d ja NPB‑d, ning märkis samuti, et samal päeval kohtus Degussa hagejaga, et teavitada teda selle koosoleku tulemustest.

280    Lisaks nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 242 ning tõenditest, mis komisjon esitas 6. jaanuaril 2010 võetud menetlust korraldavate meetmete raames, et oma vastuses vastuväiteteatisele kinnitas Solvay küll selle koosoleku toimumist, kuid leidis, et NPB küsimust ei saanud käsitleda, samas kui Degussa kinnitas vastuses vastuväiteteatisele sõnaselgelt, et NPB üle arutleti samuti ning arutelu puudutas ühist kava sulgeda Atochemi NPB tehas. Sellest tulenevalt jäi komisjon oma järelduse juurde, mille kohaselt käsitleti koosolekul mõlemat toodet.

281    On kohane märkida, et vastuväiteteatisele antud vastustest saadud andmed puudutavad peamiselt Degussa ja Solvay, mitte Degussa ja hageja vahelise koosoleku sisu. Need puudutavad üksnes küsimust, kas sellel koosolekul käsitleti mõlemat toodet või ainult VP‑d. Komisjon piirdus märkimisega, et vastuses vastuväiteteatisele kinnitas Degussa varem edastatud teavet sõnaselgelt.

282    Neil asjaoludel ei saa täpsustusi, mis Solvay ja Degussa tegid oma vastustes vastuväiteteatisele, pidada uuteks hagejat süüstavateks asjaoludeks.

283    Sama koosoleku kohta väidab hageja, et tal ei olnud võimalik tutvuda sellega, mida Solvay võis oma vastuses vastuväiteteatisele märkida telefonikõne kohta, mille hageja temalt sai.

284    Tuleb märkida, et kuigi Solvay avalduses hagejale edastatud teabe kohta (vaidlustatud otsuse põhjendus 172) on viidatud ka kõnealusele koosolekule, ei viita vaidlustatud otsuse põhjendustes 239–242 nimetatud tõendid, mis komisjon esitas 6. jaanuaril 2010 võetud menetlust korraldavate meetmete raames, kordagi Solvay ja hageja vahelisele telefonikõnele. Järelikult ei ole põhjendatud hageja argument selle kohta, et väidetavalt on kasutatud uut süüstavat tõendit, mis tuleneb Solvay vastusest vastuväiteteatisele ja mis puudutab kõnealust koosolekut.

285    Kolmandaks väidab hageja, et komisjon tugines Solvay vastusele vastuväiteteatisele, selleks et kinnitada Degussa väidet, et hageja osales novembris 1999 Brüsselis toimunud koosolekul (vaidlustatud otsuse põhjendused 273–275).

286    Vaidlustatud otsuse põhjendusest 275 ning tõenditest, mis komisjon esitas 6. jaanuaril 2010 võetud menetlust korraldavate meetmete raames, nähtub, et vastuses vastuväiteteatisele piirdus Solvay märkimisega, et tal ei ole kõnealuse koosoleku kohta teavet, kuid et ta kinnitab oma osalemist sellel. Arutelude õigusvastast sisu eitamata lisas ta, et turu tegelik olukord oli tollal selline, et tootjad hakkasid oma turuosade suurendamiseks kohaldama sõltumatuid hindu.

287    Selle kohta olgu mainitud, et samas põhjenduses, „võttes arvesse, et Solvay kinnitas Degussa avaldust ning Atofina, Kemira ja Solexis ei vaidlustanud selle koosoleku sisu, nii nagu seda on kirjeldatud vastuväiteteatises”, ei taganenud komisjon oma järeldusest kõnealuse koosoleku kohta, pidades usutavaks, et see koosolek toimus „samas kontekstis ja samadel alustel kui need, mis iseloomustasid kartelli muude koosolekute toimumist samal perioodil”, ning et hageja oli sellesse kaasatud.

288    Nendest kaalutlustest nähtub, et teave, mida Solvay andis vastuses vastuväiteteatisele, kujutas endast kõige enam täiendavat tõendit nende tõendite kogumis, millest komisjon kõnealuse koosoleku puhul lähtus. Eelkõige selle sisu silmas pidades ei saanud Solvay esitatud teave, mille kohaselt ta kinnitas oma osalemist kõnealusel koosolekul, kujutada endast täiendavat tõendit hageja rikkumises osalemise kohta.

289    Eespool esitatut arvestades tuleb järeldada, et hageja ei ole tõendanud, et komisjon tugines uutele süüstavatele tõenditele, mis tulenesid vastuväiteteatisele antud vastuste avaldamata osadest, ning seega ei saa hageja viidata nende tõendite avaldamata jätmisele.

–       Väidetavad õigustavad tõendid, mis tulenevad Solvay ja Degussa vastustest vastuväiteteatisele

290    Tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei ole komisjon kohustatud omal algatusel kättesaadavaks tegema dokumente, mis ei sisaldu tema uurimistoimikus ning mida ta ei kavatse lõppotsuses kasutada asjaomaseid pooli süüstavate dokumentidena (eespool punktis 122 viidatud Üldkohtu otsus Cimenteries CBR jt vs. komisjon, punkt 383, ja 30. septembri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑191/98 ja T‑212/98–T‑214/98: Atlantic Container Line jt vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑3275, punkt 340).

291    Käesolevas asjas nähtub toimikust, et hageja ei taotlenud haldusmenetluses juurdepääsu vastustele, mis Degussa ja Solvay olid andnud vastuväiteteatisele, vaid et ta esitas vastava taotluse 18. mail 2006 ehk pärast seda, kui vaidlustatud otsus oli talle teatavaks tehtud. Komisjon jättis taotluse 2. juunil 2006 rahuldamata.

292    Tuleb märkida, et mis puudutab dokumente, mida komisjon ei ole üldjuhul kohustatud omal algatusel avaldama, siis ei saa hageja üldjuhul tulemuslikult viidata kõnealustes vastustes väidetavalt sisalduvate õigustavate asjaolude avaldamata jätmisele, kuna ta haldusmenetluses ei taotlenud nende vastustega tutvumist (vt selle kohta eespool punktis 122 viidatud kohtuotsus Cimenteries CBR jt vs. komisjon, punkt 383).

293    Seda kaalutlust ei nõrgesta asjaolu, et komisjon avaldas hagejale kõnealustest vastustest mõningad väljavõtted (vt eespool punkt 272).

294    Kui komisjon otsustab tugineda vastuväiteteatisele esitatud vastuse osale, kujutab kõnealune osa endast süüstavat tõendit rikkumises osalenud erinevate ettevõtjate vastu (vt selle kohta eespool punktis 122 viidatud kohtuotsus Cimenteries CBR jt vs. komisjon, punkt 386, ja eespool punktis 270 viidatud kohtuotsus Avebe vs. komisjon, punkt 50).

295    Olles küll kohustatud asjaomastele ettevõtjatele avaldama vastuväiteteatisele esitatud vastuse osad, mis sisaldavad mis tahes asjassepuutuvat teavet kõnealuse tõendi kohta, ei ole komisjon kohustatud laiendama seda avaldamist kõnealuse vastuse muudele osadele, millel puudub seos viidatud tõendiga.

296    Pealegi, oletades, et hageja argumente tuleb mõista nii, et nendega soovitakse tõendada, et komisjon oleks pidanud tuvastama õigustavate asjaolude esinemise kõnealustes vastustes ning seega need omal algatusel hagejale teatavaks tegema, tuleb märkida, et niisuguste argumentide raames on hageja kohustatud tõendama asjaomaste vastuste tarvilikkust tema kaitse jaoks.

297    Ta peab muu hulgas märkima kõnealused võimalikud õigustavad asjaolud või esitama andmed nende olemasolu kohta ning tõendama seega nende tarvilikkust kohtumenetluses (vt selle kohta Üldkohtu 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑43/02: Jungbunzlauer vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3435, punktid 351–359).

298    Käesolevas asjas ei ole hageja peale argumentide, mis vaadati läbi ja lükati tagasi eespool punktides 276 ja 277, hagiavalduses esitanud ühtegi konkreetset argumenti õigustavate asjaolude võimaliku esinemise kohta vastuväiteteatisele antud vastuste avaldamata osades.

299    Sellest lähtuvalt ei saa nõustuda hageja etteheitega väidetavate õigustavate asjaolude kohta, mis sisalduvad vastuväiteteatisele Solvay ja Degussa antud vastuste avaldamata osades.

–       Solvay dokument

300    Kohtuistungil esitas hageja uued argumendid Solvay dokumendi kohta, mille komisjon esitas 6. jaanuaril 2010 võetud menetlust korraldavate meetmete raames. Hageja väidab, et sellele dokumendile, mida haldusmenetluses ei avaldatud, mitte ainult viidati kui süüstavale tõendile, vaid see sisaldab ka kõnealuse koosoleku sisu puudutavaid õigustavaid asjaolusid.

301    Mis puudutab dokumenti, mille komisjon esitas pärast kirjaliku menetluse lõppu, siis tuleb kõnealuseid argumente pidada kodukorra artikli 48 lõikes 2 kehtestatud nõuete kohaselt vastuvõetavaks.

302    Mis puudutab sisulist külge, siis seoses hageja väidetega väidetava süüstava tõendi kohta tuleb märkida, et kuigi komisjon esitas kõnealuse dokumendi koos toimiku materjalidega, mis toetasid järeldusi 26. novembril 1997 Brüsselis toimunud koosoleku kohta (vaidlustatud otsuse põhjendused 198 ja 199), ei ole seda siiski tegelikult toimiku materjalide hulgas, millele on viidatud vaidlustatud otsuse kõnealustes põhjendustes.

303    Nagu komisjon kohtuistungil kinnitas, ilma et hageja oleks talle vastu vaielnud, on see dokument transkriptsioon Solvay avaldusest, mis seisnes suulises avalduses, mida hiljem kirjalikult kinnitati. Ainult kirjalik versioon, mis oli kokkuvõtlikum, võeti toimikusse ja ainult sellele viidati vaidlustatud otsuses (vaidlustatud otsuse põhjendus 198 ja 217. joonealune märkus).

304    Komisjon täpsustab, et hagejal toimikuga tutvuda võimaldamisel viidati kõnealusele dokumendile sõnaselgelt kui komisjoni sisedokumendile ning seda ei kasutatud vaidlustatud otsuse koostamisel.

305    Seega, kuna puuduvad tõendid selle kohta, et tegelikult komisjon nimetatud dokumendile tugines, ei saa seda pidada uueks süüstavaks tõendiks, mida ei avaldatud.

306    Väidetavate õigustavate asjaolude kohta tuleb märkida, et kaitseõiguste tagamiseks peab komisjoni koostatud toimik sisaldama kõiki uurimise käigus kogutud asjakohaseid dokumente. Täpsemalt, kuigi on küll lubatud haldusmenetlusest välja jätta materjalid, millel ei ole mingit seost vastuväiteteatises sisalduvate fakti- ja õigusväidetega ning mis on järelikult uurimise seisukohast täiesti asjakohatud, ei saa ainult komisjonil olla õigus kindlaks määrata, millised dokumendid on asjaomase ettevõtja kaitse jaoks tarvilikud (eespool punktis 109 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 126).

307    Käesolevas asjas ei täitnud komisjon neid nõudeid, kui ta jättis toimikust välja kõnealuse dokumendi, mis sisaldab transkriptsiooni Solvay suulisest avaldusest vaidlustatud otsuses nimetatud koosolekutest ühe kohta, samas kui sama ettevõtja kirjalikku avaldust sama koosoleku kohta käsitati uurimise seisukohast asjakohase tõendina.

308    Tuleb siiski meenutada, et niisugune normide eiramine võib vaidlustatud otsuse õiguspärasuse välistada üksnes juhul, kui see võis mõjutada menetluse käiku ning komisjoni otsuse sisu hageja kahjuks, kes on kohustatud tõendama, et ta oleks võinud avaldamata õigustavat dokumenti kasutada enda kaitsmisel ja et ta oleks saanud tuua välja asjaolud, mis ei olnud kooskõlas vastuväiteteatise staadiumis komisjoni tehtud järeldustega, ning oleks seega saanud mingil viisil mõjutada vaidlustatud otsuses antud hinnanguid (vt eespool punkt 265).

309    Selle kohta märgib hageja, et Solvay avalduse avaldamata versioon sisaldab teavet tootjate vahel usalduse puudumise kohta ning see teave võis mõjutada 26. novembri 1997. aasta koosoleku õigusvastase sisu tuvastamist.

310    Tuleb märkida, et avalduse avaldamata versioon sisaldab Solvay esindaja mõningaid väiteid, millele hageja viitab ja mis kirjeldavad „sõjaõhkkonda” aruteludel osalenute vahel, keda peeti mitte „konkurentideks, vaid vaenlasteks”, samas kui „tuli jõuda meeldivamale tasandile, et hakatakse jälle omavahel rääkima […], et inimesed saaksid aru, et kavas on hindu tõsta ning et teised ei kasuta seda ära kliendi ülevõtmiseks”.

311    On alust mainida, et kuigi Solvay suulise avalduse teatud osi, eelkõige neid, millele eespool viidati, ei ole ära toodud sama avalduse kirjalikus versioonis, mis on lühem ning mis ainsana toimikusse võeti, ei erine nende kahe versiooni sisu siiski oluliselt.

312    Osad, mida hageja nimetab, viidates tolleaegsele tootjatevahelisele umbusaldusele, mille tuvastas ka komisjon ühe teise koosoleku suhtes, mis toimus samal perioodil (vaidlustatud otsuse põhjendus 164), ei saa mõjutada hinnangut kõnealuse koosoleku salajase laadi kohta, mis ilmneb vaidlustatud otsuse põhjendustes 198–205 nimetatud tõendite kogumist. Täpsemalt kinnitas Solvay samas avalduses sõnaselgelt nende arutelude õigusvastasust, täpsustades, et „[kõnealusel] õhtusöögil lepiti kokku, et püütakse hindu tõsta nii, et need on alates 1. jaanuarist 1998 […]” (vaidlustatud otsuse põhjendus 203).

313    Neid kaalutlusi silmas pidades tuleb tõdeda, et kuigi kõnealuse suulise avalduse transkriptsiooni toimikusse võtmata jätmine ei olnud nõuetekohane, ei saanud see mõjutada vaidlustatud otsuses kõnealuse koosoleku kohta antud hinnanguid.

314    Kõike eespool esitatut arvesse võttes tuleb väide kaitseõiguste rikkumise kohta tervikuna tagasi lükata.

 Kolmas väide trahvisumma kindlaksmääramise kohta

 Poolte argumendid

315    Hageja väidab kõigepealt, et tema trahvisumma ületab 10% tema 2005. aasta käibest, rikkudes seeläbi määruse nr 1/2003 artikli 23 lõiget 2.

316    Lisaks on see summa ebaproportsionaalne, arvestades, et hageja osales kartelli tegevuses minimaalselt. Komisjon oleks kõige enam võinud tuvastada, et hageja pani toime EÜ artikli 81 „tehnilise rikkumise”, kuna tema töötajad kuulsid 1999. aasta alguses Milanos ja detsembris 1999 Fribourg’is toimunud koosolekutel pealt arutelusid, mis „kaldusid” õiguspärastelt teemadelt „ebasobivatele”.

317    Seega esiteks tuleks hageja rikkumises osalemise kestust vähendada ühe aastani, vähendades sellest lähtuvalt ka trahvisummat. Teiseks tuleks trahvisummat vähendada selleks, et võtta arvesse hageja passiivset või käsutäitja rolli rikkumises, mis tulenes pelgast viibimisest kahel kõnealusel koosolekul, ilma et hageja oleks aruteludel osalenud.

318    Pealegi kõik teised ettevõtjad peale Caffaro, kelle trahvisummat vähendati tema passiivse rolli tõttu, tegelesid tõesti kartelli koosolekute korraldamisega. Hageja ei korraldanud kartelli koosolekuid ega olnud vastuvõtja rollis. Ta kuulus „halbade õpilaste” hulka, kuna ta hõivas Kemira, Degussa ja Solvay turuosad ning teatas EKA Chemicalsile, et ta jätkab müümist Skandinaavias „vastavalt juhtkonnalt saadud juhistele”. Hageja tõttu nurjusid Sevillas toimunud kartelli koosolekud, kuna ta keeldus „mänguga kaasa minemast” ning teda ei kutsutud järgmisel päeval toimunud koosolekule.

319    Lõpuks paigutati hageja erineva kohtlemise tulemusel samasse kategooriasse kui teised ettevõtjad, kellele 1999. aastal kuulusid turuosad vahemikus 9–11%. Hageja turuosa oli 1994. aastal, mil kartell väidetavalt alguse sai, 5% ning tal õnnestus oma turuosa kartelli toimimise perioodil konkureeriva tegevuse tulemusel kahekordistada. On ebaloogiline, et talle määratakse sama suur trahv kui aktiivsetele kartelliosalistele.

320    Hageja kinnitab repliigis veel kord, et tal oli rikkumises passiivne roll, mida kinnitavad teiste kartelliosaliste sagedased kaebused tema konkureeriva tegevuse peale, mille tulemusel ta kahekordistas oma turuosad, ning tema rikkumises osalemise väidetavalt „tehniline laad”, kuna hageja jäi küll kahele koosolekule, mille käigus peeti „ebasobivaid” arutelusid, kuid ta ei osalenud nendel aruteludel aktiivselt. Peale selle püüab komisjon kaubandusorganisatsiooni CEFIC üldkogul õiguspärase osalemise ekslikult samastada osalemisega kartelli moodustavates tegevustes.

321    Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

 Üldkohtu hinnang

322    Käesolevas väites, mille hageja esitas trahvisumma vähendamise nõude põhjendamiseks, toob ta esile kolm etteheidet.

323    Esiteks, viidates määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 teise lõigu rikkumisele, väidab hageja, et komisjon oli kohustatud kõnealuse sätte kohaldamisel arvesse võtma ainult tema eraldiseisvat käivet, mitte tema ja ta emaettevõtja liidetud käivet.

324    Tuleb meenutada, et määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 teises lõigus ette nähtud ülemmäär, mis on 10% käibest, tuleb arvutada kõikide nende äriühingute kogukäibe põhjal, kes moodustavad selle rikkumise eest vastutava majandusüksuse, mille eest on karistus määratud (eespool punktis 97 viidatud kohtuotsus HFB jt vs. komisjon, punkt 528). Seevastu juhul, kui kõnealune majandusüksus on vahepeal lõhutud, on otsuse igal adressaadil õigus sellele, et tema suhtes kohaldatakse ülemmäära eraldi (Üldkohtu 15. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑71/03, T‑74/03, T‑87/03 ja T‑91/03: Tokai Carbon jt vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 390).

325    Neid kaalutlusi silmas pidades ei saa käesolev etteheide olla tulemuslik. Hageja ei vaidlusta nimelt komisjoni järeldust, et FMC ja hageja moodustasid rikkumise eest vastutava ühe majandusüksuse ning seetõttu peeti neid kõnealuse rikkumise eest solidaarselt vastutavaks. Hageja ei väida ka, et see üksus lõhuti enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist.

326    Teiseks väidab hageja, et tema rikkumises osalemise kestust tuleks vähendada ühe aastani, vähendades sellest lähtuvalt ka trahvisummat. Hageja on nimelt seisukohal, et komisjon oleks kõige enam võinud tuvastada, et ta pani toime EÜ artikli 81 „tehnilise rikkumise”, kuna tema töötajad kuulsid 1999. aastal Milanos ja Fribourg’is toimunud koosolekutel pealt arutelusid, mis „kaldusid” õiguspärastelt teemadelt „ebasobivatele”.

327    On alust tõdeda, et see etteheide seguneb esimese väitega, mis seisneb rikkumise eitamises, ning tuleb seega eespool punktides 245–254 esitatud põhjustel tagasi lükata.

328    Kolmandaks väidab hageja, et komisjon oleks pidanud tema suhtes arvesse võtma kergendavat asjaolu, milleks on tema passiivne roll rikkumises.

329    Kõigepealt on põhjust märkida, et kuigi komisjon väidab, et hageja ei viidanud haldusmenetluses sõnaselgelt oma passiivsele rollile, ei mõjuta see asjaolu käesoleva etteheite vastuvõetavust (vt selle kohta Üldkohtu 8. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑73/04: Carbone‑Lorraine vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑2661, punkt 194).

330    Esiteks ei ole vastuväiteteatise adressaatideks olevad ettevõtjad kohustatud konkreetselt taotlema kergendavate asjaolude arvessevõtmist. Teiseks juhul, kui rikkumise on toime pannud mitu ettevõtjat, on komisjon kohustatud analüüsima iga ettevõtja rikkumises osalemise suhtelist raskusastet, selleks et kindlaks teha, kas nende suhtes esineb raskendavaid või kergendavaid asjaolusid, eriti kui tegemist on – nagu käesolevas asjas – kergendava asjaoluga, mida on suuniste punktis 3 sisalduvas mitteammendavas loetelus otsesõnu nimetatud.

331    Seejärel tuleb sisulisest küljest meenutada, et ettevõtja „puhtalt passiivne või käsutäitja roll” rikkumise toimepanemises võib juhul, kui see on tõendatud, vastavalt suuniste punkti 3 esimesele taandele olla kergendav asjaolu, kusjuures passiivne roll eeldab, et asjaomane ettevõtja hoidis „madalat profiili”, mida iseloomustab konkurentsivastase kokkuleppe või kokkulepete väljatöötamises aktiivse osalemise puudumine (Üldkohtu 9. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑220/00: Cheil Jedang vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑2473, punkt 167).

332    Ettevõtja passiivset rolli kartellis väljendavate asjaolude hulka võib arvata ettevõtja kohtumistel osalemise tunduvalt juhuslikuma laadi, võrreldes tavaliste kartelliosalistega, samuti ettevõtja hilinenud tuleku rikkumise esemeks olnud turule, sõltumata ettevõtja kartellis osalemise kestusest, või ka sellekohased otsesed avaldused, mis pärinevad rikkumises osalenud kolmandate ettevõtjate esindajatelt (vt eespool punktis 329 viidatud kohtuotsus Carbone‑Lorraine vs. komisjon, punkt 164 ja seal viidatud kohtupraktika). Igal juhul tuleb arvesse võtta juhtumi kõiki asjakohaseid asjaolusid.

333    Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on komisjonil kergendavate asjaolude kohaldamisel kaalutlusruum (Üldkohtu 8. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑44/00: Mannesmannröhren-Werke vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑2223, punkt 307, ja eespool punktis 118 viidatud kohtuotsus Bolloré jt vs. komisjon, punkt 602).

334    Käesolevas asjas väidab hageja esiteks, et tema roll rikkumises seisneb pelgas viibimises kahel NPB‑d käsitleval koosolekul – ühel koosolekul 1999. aasta alguses Milanos ja ühel koosolekul detsembris 1999 Fribourg’is, ilma et ta oleks aruteludes aktiivselt osalenud. Hageja sõnul põhjustas ta Sevilla koosolekute nurjumise, kuna ta keeldus „mänguga kaasa minemast”. Peale selle püüdis komisjon CEFIC üldkogul õiguspärase osalemise ekslikult samastada osalemisega rikkumise moodustavates tegevustes.

335    Tuleb märkida, et need argumendid ei saa olla tulemuslikud, kuna need põhinevad täielikult argumentidel, mis lükati tagasi esimese väite läbivaatamisel eelkõige eespool punktides 154–167, 202–221 ja 245–254.

336    Teiseks väidab hageja, et tema roll oli erinev kõikide teiste kartelliosaliste omast peale Caffaro, kelle passiivset rolli komisjon tunnistas. Hageja sõnul kuulus ta „halbade õpilaste” hulka, kuna ta hõivas Kemira, Degussa ja Solvay turuosad ning teatas EKA Chemicalsile, et ta jätkab müümist Skandinaavias. Tema passiivset rolli rikkumises kinnitavad väidetavalt teiste kartelliosaliste kaebused hageja konkureeriva tegevuse peale ning tema turuosa oluline suurenemine rikkumisperioodil.

337    Nagu nähtub eespool esimese väite analüüsist, tõendas komisjon õiguslikult piisavalt, et hageja oli esindatud või teda teavitati enamiku vaidlustatud otsuses nimetatud salajaste koosolekute puhul ajavahemikus 29. maist 1997 kuni 13. detsembrini 1999. Hageja ei saa tulemuslikult väita, et tema osalemine oli teistest kartelliosalistest tunduvalt juhuslikum. Osalemise viis ehk see, et hageja ei osalenud teatud koosolekutel füüsiliselt, kuid teda teavitati neist telefoni teel, sobitub koosolekute salajase toimumisega ega anna kuidagi tunnistust hageja puhtalt passiivsest või käsutäitja rollist.

338    Asjaolu, et hageja kuulus nende ettevõtjate rühma, keda Degussa ja Solvay nimetas „tigedateks” või „halbadeks õpilasteks”, ei saa tõendada, et tema hoiak eristus märkimisväärselt teiste kartelliosaliste omast. Tegemist oli nimelt rühmaga, millesse kuulus kaheksast kartelliosalisest neli, kelleks olid VP väiketootjad, kes soovisid tootmise koguvõimsust suurendada hindade kahjuks (vaidlustatud otsuse põhjendus 130). Arvestades komisjoni järeldusi, mida hageja kahtluse alla ei seadnud (vt eespool punktid 162 ja 163), ei tähenda see, et kõnealuse tootjate rühma huvid ei kattunud suurte turuosaliste Degussa ja Solvay välja pakutud strateegiaga (vaidlustatud otsuse põhjendused 139 ja 166), et nad oleksid tegutsenud puhtalt passiivses või käsutäitja rollis.

339    Pealegi, kuigi hageja väidab, et teised tootjad kaebasid tema konkureeriva tegevuse üle turul, ei viita ta ühelegi konkreetsele vastavasisulisele avaldusele, mis võiks tõendada, et tema tegevus kartellis oli passiivne.

340    Esiteks tugineb hageja omaenda töötajate avaldustele ettevõtja agressiivse konkurentsistrateegia kohta. Teiseks viitab ta mõningatele andmetele, mis puudutavad eranditult tema rikkumises osalemise algusest ehk 29. maist 1997 varasemat perioodi, see tähendab EKA Chemicalsi ja Kemira vahel 31. jaanuaril 1994 toimunud koosolekut käsitlevatele märkmetele, milles on mainitud, et Kemira „kaotas Prantsusmaal […] FMC‑le ja AL‑ile”, Atofina avaldusele selle kohta, et „Degussa meenutas turuosade muutumist ajavahemikus [1988–1989] kuni [1995], mille käigus Solvay ja Degussa turuosad vähenesid väga oluliselt [paljude teiste ettevõtjate, sealhulgas hageja] kasuks”, ning EKA Chemicalsi esitatud teabele, mille kohaselt „1996. aastal suurendasid FMC ja Ausimont oma turuosasid agressiivse tegevusega hindade valdkonnas” ja „[1996. aasta] lõpus andsid nende konkurendid […] jõulise vastulöögi, et püüda oma positsioone tagasi võita”.

341    Kõiki neid kaalutlusi silmas pidades tuleb tõdeda, et hageja ei ole esitanud argumente, mis võiksid tõendada, et tal oli kartellis üksnes passiivne või käsutäitja roll.

342    Lõpuks kritiseerib hageja täpseid argumente esitamata komisjoni seetõttu, et viimane jättis arvesse võtmata asjaolu, et hagejal õnnestus aastatel 1994–1999 ehk kartelli toimimise perioodil oluliselt suurendada oma VP turuosa.

343    Seega tuleb märkida, et nende argumentidega ei sea hageja kahtluse alla erinevat kohtlemist puudutavaid kaalutlusi, kuna ta möönab, et ta paigutati samasse kategooriasse kui ettevõtjad, kellele 1999. aastal kuulusid lähedase suurusega turuosad. Ta väidab samas, et kõnealune asjaolu tõendab agressiivset konkureerivat rolli, mis tal turul vaatamata tema osalemisele kartellis väidetavalt oli ja mida võiks arvesse võtta kergendava asjaoluna.

344    Selle kohta on alust märkida, et kuigi hageja viitab oma VP turuosa suurenemisele aastatel 1994–1999, on see väidetav suurenemine hageja enda esitatud tõendite kohaselt märkimisväärselt väiksem tema rikkumisperioodil ehk aastatel 1997–1999.

345    Suuniste punkti 3 teise taande kohaselt võib kergendav asjaolu olla ka „endast rikkumist kujutavate kokkulepete täitmata või tegude tegemata jätmine”, kui asjaomane ettevõtja tõendab, et perioodil, mil ta oli endast rikkumist kujutavate kokkulepetega seotud, hoidus ta tegelikult nende täitmisest, tegutsedes turul konkureerivalt, või vähemalt tõendab, et ta on selgelt ja märkimisväärselt rikkunud asjaomase kartelli rakendamiseks kehtestatud kohustusi, nii et ta on isegi häirinud kartelli toimimist (vt eespool punktis 329 viidatud kohtuotsus Carbone‑Lorraine vs. komisjon, punkt 196 ja seal viidatud kohtupraktika).

346    Ainuüksi asjaolu, et ettevõtja, kelle osalemine konkurentidega kooskõlastatud tegevuses on tuvastatud, ei tegutsenud turul konkurentidega kokku lepitud viisil, järgides turul suuremal või vähemal määral sõltumatut poliitikat, ei ole tingimata selline asjaolu, mida tuleks kergendava asjaoluna arvesse võtta. Ei saa välistada, et see ettevõtja püüdis lihtsalt kartelli enda huvides ära kasutada (vt eespool punktis 116 viidatud kohtuotsus Lafarge vs. komisjon, punktid 772 ja 773 ning seal viidatud kohtupraktika).

347    Käesolevas asjas ei ole pelk asjaolu, et hagejal õnnestus oma VP turuosa suurendada, piisav selleks, et tõendada, et ta tõepoolest hoidus täitmast hinnatõuse ja turgude jagamist hõlmavaid rikkumist kujutavaid kokkuleppeid, tegutsedes turul konkureerivalt. See asjaolu ei õigusta seega kergendavate asjaolude kohaldamist, kuna ei saa välistada, et hageja püüdis lihtsalt kartelli enda huvides ära kasutada (vt selle kohta eespool punktis 118 viidatud kohtuotsus Bolloré jt vs. komisjon, punkt 629 ja seal viidatud kohtupraktika).

348    Kõike eespool esitatut arvestades tuleb käesoleva väite raames esitatud etteheited tagasi lükata.

349    Järelikult tuleb jätta hagi tervikuna rahuldamata.

 Kohtukulud

350    Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, jäetakse kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele hageja kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kuues koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Mõista kohtukulud välja FMC Foret SA‑lt.

Vadapalas Dittrich Truchot

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 16. juunil 2011 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

Vaidluse aluseks olevad asjaolud

Vaidlustatud otsus

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

Esimene väide, et väidetavalt on hageja rikkumises osalemise kohta esitatud tõendite hindamisel tehtud viga

Poolte argumendid

– Hageja saadud telefonikõned

– Paralleelselt CEFIC üldkoguga võetud kontaktid

– 13. juuli 1998. aasta koosolek Königswinteris

– Degussaga 28. septembril 1998 Brüsselis peetud koosolek

– NPB‑d käsitlevad koosolekud

– Repliigis esitatud argumendid

Üldkohtu hinnang

– Sissejuhatavad märkused

– Tõendid hageja rikkumises osalemise kohta

– 28. või 29. mail 1997 Sevillas toimunud mitmepoolsed koosolekud

– Hageja saadud telefonikõned

– Paralleelselt CEFIC üldkoguga võetud kontaktid

– 13. juuli 1998. aasta koosolek Königswinteris

– Koosolek Degussaga 28. septembril 1998 Brüsselis

– NPB‑d käsitlevad koosolekud

– Järeldus

Teine väide, et seoses toimikuga tutvumisega on rikutud kaitseõigusi

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

– Väidetavad süüstavad tõendid, mis tulenevad Solvay ja Degussa vastustest vastuväiteteatisele

– Väidetavad õigustavad tõendid, mis tulenevad Solvay ja Degussa vastustest vastuväiteteatisele

– Solvay dokument

Kolmas väide trahvisumma kindlaksmääramise kohta

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

Kohtukulud

* Kohtumenetluse keel: inglise.