KOHTUJURISTI ETTEPANEK

JULIANE KOKOTT

esitatud 17. septembril 2020(1)

Kohtuasi C‑499/18 P

Bayer CropScience AG ja Bayer AG

versus

Euroopa Komisjon

Apellatsioonkaebus – Määrus (EÜ) nr 1107/2009 – Taimekaitsevahendid – Rakendusmäärus (EL) nr 485/2013 – Toimeained klotianidiin ja imidaklopriid – Heakskiitmise tingimused – Lubamatu mõju keskkonnale – Heakskiidu läbivaatamine – Kontrolli ulatus – Ettevaatuspõhimõte – Tõendamiskoormis – Väljaspool kasvuhooneid kasutamise keeld – Keeld müüa kõnealuste toimeainetega töödeldud seemneid

Sisukord

I. Sissejuhatus

II. Õiguslik raamistik

III. Vaidluse asjaolud ja apellatsioonkaebus

A. Euroopa ja Vahemeremaade taimekaitseorganisatsiooni suunised

B. Vaidlusalune rakendusmäärus

IV. Kohtumenetlus

V. Õiguslik hinnang

A. Sissejuhatav märkus

B. Apellatsioonkaebuse vastuvõetavus ja ese

C. Apellatsioonkaebuse esimene väide – läbivaatamise algatamine

D. Apellatsioonkaebuse teine väide – kohaldatavad riskihindamise suunised vastavalt taimekaitsemääruse artikli 21 lõikele 2

E. Apellatsioonkaebuse kolmas, neljas ja viies väide – heakskiitmise kriteeriumid

1. Toimeainetega seotud riskide uurimine

2. Erakorralised meetmed taimekaitsemääruse artikli 21 lõike 3 alusel

3. Uue teabe esitamise nõude puudumine

4. Õiguskindlus uute õiguslike nõuete puhul

5. Kindluse kõrgem tase seoses riskidega ja uute andmetega

6. Tõendamiskoormise ümberpööramine

7. Hüpoteetilised ohud

a) Lehtede töötlemine

b) Mittekutselises tegevuses kasutamise keeld

F. Apellatsioonkaebuse kuues väide – mõjuanalüüsi ulatus

VI. Üldkohtule esitatud hagi

VII. Kohtukulud

VIII. Ettepanek

I.      Sissejuhatus

1.        Käesoleva menetluse keskmes on küsimus, kas rakendusmäärus(2), millega komisjon muutis kahe taimekaitsevahendites sisalduva toimeaine heakskiitu, on kehtiv. Muutmise tulemusel võis neid toimeaineid kasutada veel üksnes väga piiratud ulatuses. Taimekaitsemääruse(3) kohaselt on komisjonil tõepoolest õigus heakskiit tagasi võtta või seda muuta. Bayer CropScience AG ja Bayer AG (edaspidi „Bayer“) kasutavad käesolevat kohtuasja siiski ajendina seada selle õiguse kasutamine põhimõtteliselt küsimärgi alla.

2.        Seejuures ei nõustu Bayer eelkõige sellega, et komisjon on heakskiite kontrollinud ja muutnud, kuigi Bayeri arvates ei esinenud võrreldes esialgse heakskiitmismenetlusega piisavalt uusi teaduslikke teadmisi. Samuti nõuab Bayer toimeainetega seotud ohtude põhjalikumat teaduslikku hindamist eelkõige teatud juhenddokumentide alusel. Lõpuks vaidleb Bayer vastu eelkõige keeldudele kasutada toimeaineid lehtede töötlemiseks mittekutselises tegevuses.

3.        Euroopa Kohus saab selles menetluses võimaluse põhjalikult käsitleda taimekaitsevahendites sisalduvate toimeainete heakskiidu läbivaatamise menetlust ja heakskiidu muutmise õigust ning eelkõige selgitada sellega seoses ettevaatuspõhimõtte tähendust. Lisaks tekivad uued küsimused menetluse algatamise huvi ulatuse kohta, kuna vaidlusalune rakendusmäärus on vahepeal kehtetuks tunnistatud.

II.    Õiguslik raamistik

4.        Taimekaitsevahenditele ja kasutatud toimeainetele müügiloa andmine oli esialgu kindlaks määratud 1991. aasta taimekaitsedirektiivis,(4) mis oli vaidlusaluste toimeainete heakskiitmise alus. 2009. aastal asendati nimetatud direktiiv aga taimekaitsemäärusega.

5.        Taimekaitsevahendite toimeainete heakskiitmise kriteeriumid on kindlaks määratud eelkõige taimekaitsemääruse artikli 4 lõigetes 1–3:

„1.      Vastavalt II lisale kiidetakse toimeaine heaks, kui olemasolevaid teaduslikke ja tehnilisi teadmisi silmas pidades võib eeldada, et nimetatud lisa punktides 2 ja 3 esitatud heakskiitmise kriteeriume arvestades vastavad seda toimeainet sisaldavad taimekaitsevahendid lõigetes 2 ja 3 sätestatud nõuetele.

[…]

2.      Taimekaitsevahendite jäägid, mis tulenevad hea taimekaitsetava kohasest kasutamisest realistlikke kasutustingimusi arvestades, vastavad järgmistele nõuetele:

a)      neil ei ole mingit kahjulikku mõju inimeste, sealhulgas haavatavate elanikkonnarühmade ega loomade tervisele, võttes arvesse teadaolevaid kumulatiivseid ja koostoimelisi mõjusid, kui on olemas ameti poolt aktsepteeritud teaduslikud meetodid selliste mõjude hindamiseks, ega põhjaveele;

b)      neil ei ole mingit lubamatut mõju keskkonnale.

Toksikoloogiliselt, ökotoksikoloogiliselt ning keskkonna või joogivee seisukohalt oluliste jääkide puhul on nende mõõtmiseks olemas üldkasutatavad meetodid. Analüütilised standardid on üldiselt kättesaadavad.

3.      Hea taimekaitsetava kohaselt kasutatav taimekaitsevahend vastab realistlikke kasutustingimusi arvestades järgmistele nõuetele:

a)      see on piisavalt tõhus;

b)      sellel ei ole kohest või hilisemat kahjulikku mõju põhjaveele ega inimeste, kaasa arvatud haavatavate elanikkonnarühmade või loomade tervisele, seda nii otseselt kui ka joogivee (võttes arvesse joogivee töötlemisel moodustuvate saadustega), toidu, sööda või õhu, töökohal tekkivate tagajärgede või muude kaudsete mõjude kaudu, võttes arvesse teadaolevaid kumulatiivseid ja koostoimelisi mõjusid, kui on olemas ameti poolt aktsepteeritud teaduslikud meetodid selliste mõjude hindamiseks;

c)      sellel ei ole lubamatut mõju taimedele või taimsetele saadustele;

d)      see ei põhjusta tarbetuid kannatusi ega piinu tõrjutavatele selgroogsetele;

e)      sellel ei ole lubamatut mõju keskkonnale, võttes eelkõige arvesse järgmisi kaalutlusi, kui on olemas ameti poolt aktsepteeritud teaduslikud meetodid selliste mõjude hindamiseks:

i)      selle käitumine ja levik keskkonnas, eelkõige see, kas taimekaitsevahend saastab pinnavett, sealhulgas suudme- ja rannikuvett, põhjavett, õhku ja pinnast, võttes arvesse kohti, mis asuvad kasutuskohast kaugel kaugedasikande järgselt keskkonnas;

ii)      selle mõju muudele liikidele peale sihtliikide, sealhulgas nende liikide edasisele käitumisele;

iii)      selle mõju bioloogilisele mitmekesisusele ja ökosüsteemile.“

6.        Vastavalt taimekaitsemääruse artiklile 7 esitab toimeaine tootja koos toimeaine heakskiitmise taotlusega erinevaid dokumente, mis tõendavad toimeaine vastavust artiklis 4 sätestatud heakskiitmise kriteeriumidele.

7.        Taimekaitsemääruse artikli 12 lõige 2 sätestab, et Euroopa Toiduohutusamet (EFSA) kasutab selle hindamisel, kas toimeaine võib eeldatavalt vastata artiklis 4 sätestatud heakskiitmise kriteeriumidele, kättesaadavaid juhenddokumente.

8.        Taimekaitsemääruse II lisa punkt 1.3. puudutab samuti juhendite kasutamist:

„Artiklites 4–21 sätestatud hindamis- ja otsustusprotsessi käigus võtavad liikmesriigid ja amet arvesse kõiki täiendavaid juhendeid, mida toiduahela ja loomatervishoiu alaline komitee on välja töötanud riskide hindamise täpsustamiseks, kui see on vajalik.“

9.        Taimekaitsemääruse II lisa punkt 3.8.3. sisaldab erinõudeid seoses mesilaste kaitsega:

„Toimeaine, taimekaitseaine või sünergist kiidetakse heaks ainult juhul, kui ühenduse või rahvusvaheliselt kokku lepitud katsejuhendite põhjal tehtud asjakohase riskianalüüsi käigus leitakse, et nimetatud toimeainet, taimekaitseainet või sünergisti sisaldava taimekaitsevahendi kasutamisel ette nähtud kasutustingimustes

–        on kokkupuude meemesilastega tühine või

–        ei ole ilmnenud lubamatut ägedat või kroonilist mõju mesilasperede säilimisele ja arenemisele, kui võtta arvesse mõju meemesilaste vastsetele ja käitumisele.“

10.      Taimekaitsemääruse artikkel 21 määrab kindlaks heakskiidu läbivaatamise:

„1.      Komisjonil on õigus toimeaine heakskiit igal ajal läbi vaadata. Ta võtab arvesse liikmesriigi taotlust toimeaine heakskiit uute teaduslike ja tehniliste teadmiste ning seireandmete valguses läbi vaadata, sealhulgas juhul, kui pärast loa läbivaatamist artikli 44 lõike 1 kohaselt on tõendeid, et direktiivi 2000/60/EÜ artikli 4 lõike 1 punkti a alapunktis iv ja punkti b alapunktis i ning artikli 7 lõigetes 2 ja 3 sätestatud eesmärkide saavutamine on ohus.

Kui komisjon leiab uusi teaduslikke ja tehnilisi teadmisi arvesse võttes, et on tõendeid selle kohta, et aine ei vasta enam artiklis 4 sätestatud kriteeriumidele või et artikli 6 punkti f kohaselt nõutavat lisateavet ei ole esitatud, teatab ta sellest liikmesriikidele, ametile ja toimeaine tootjale, määrates tootjale tähtaja oma märkuste esitamiseks.

2.      Komisjon võib paluda liikmesriikidelt ja ametilt arvamust või teaduslikku või tehnilist abi. Liikmesriigid võivad esitada komisjonile märkusi kolme kuu jooksul alates taotluse saamise kuupäevast. Amet esitab komisjonile oma arvamuse või oma töö tulemused kolme kuu jooksul pärast taotluse saamist.

3.      Kui komisjon järeldab, et artiklis 4 sätestatud heakskiitmise kriteeriumid ei ole enam täidetud või et artikli 6 punkti f kohaselt nõutavat lisateavet ei ole esitatud, võetakse vastavalt artikli 79 lõikes 3 osutatud regulatiivkomitee menetlusele vastu määrus heakskiidu tagasivõtmise või muutmise kohta.

Kohaldatakse artikli 13 lõiget 4 ning artikli 20 lõiget 2.“

11.      Taimekaitsemääruse põhjenduses 16 on selle kohta märgitud järgmist:

„Tuleks sätestada võimalus toimeaine heakskiidu muutmiseks või tagasivõtmiseks juhtudel, kui heakskiitmiseks vajalikud kriteeriumid ei ole enam täidetud […].“

12.      Vastavalt taimekaitsemääruse artikli 53 lõikele 1 võib „liikmesriik eriolukordades anda kuni 120 päevaks loa taimekaitsevahendite turulelaskmiseks piiratud ja kontrollitud kasutuseks, kui selline meede osutub vajalikuks ohu tõttu, mida ei ole võimalik ohjata ühegi teise mõistliku vahendiga“.

13.      Taimekaitsemääruse artikkel 69 määrab kindlaks erakorralised meetmed:

„Kui on selge, et heakskiidetud toimeaine […] võib tõenäoliselt kujutada tõsist ohtu inimeste või loomade tervisele või keskkonnale ning sellist ohtu ei ole võimalik rahuldaval määral ohjata liikmesriigi või -riikide võetud meetmete abil, võetakse komisjoni algatusel […] kohe meetmed selle aine või vahendi kasutamise ja/või müügi piiramiseks või keelustamiseks […].“

III. Vaidluse asjaolud ja apellatsioonkaebus

14.      Komisjon kandis neonikotinoidide hulka kuuluvad toimeained klotianidiini ja imidaklopriidi taimekaitsedirektiivi I lisasse direktiiviga 2006/41(5) ja direktiiviga 2008/116(6) ning andis neile sellega heakskiidu. Heakskiit kehtis kuni 31. juulini 2016 (klotianidiin) ja kuni 31. juulini 2019 (imidaklopriid).

15.      Euroopa Liidus toodab ja turustab imidaklopriidi ja klotianidiini kontsern Bayer.

A.      Euroopa ja Vahemeremaade taimekaitseorganisatsiooni suunised

16.      Meemesilastele taimekaitsevahenditest tulenevate riskide hindamise süsteemi töötas kõigepealt välja Euroopa ja Vahemeremaade taimekaitseorganisatsioon (European and Mediterranean Plant Protection Organisation, EPPO). Kõnealust süsteemi kirjeldati dokumendis PP 3/10 „Environmental risk assessment scheme for plant protection products“ („Taimekaitsevahenditest tuleneva keskkonnariski hindamise süsteem“) (edaspidi „EPPO suunised“).

17.      Komisjon palus 18. märtsil 2011 EFSA‑l EPPO suunised läbi vaadata seoses meemesilastele avalduva kroonilise riski hindamise, (meemesilaste) väikese doosiga kokkupuute, gutatsiooniga kokkupuute ja kumulatiivse riski hindamisega.

18.      EFSA avaldas 23. mail 2012 komisjoni 18. märtsi 2011. aasta taotluse alusel seisukoha teadusliku käsitlusviisi kohta, mis on aluseks meemesilastele taimekaitsevahenditest tulenevate riskide hindamisel.(7) Selles dokumendis oli nimetatud mitut valdkonda, kus oli vaja parandada mesilastele tulenevate riskide edaspidist hindamist. Selles oli mh viidatud EPPO suuniste mitmele puudusele, mis põhjustavad ebakindlust seoses meemesilaste kokkupuute tegeliku määra kindlakstegemisega, ja tõstatatud mesilaste tervise seisukohast tähtsaid küsimusi, mida nimetatud suunised ei olnud varem käsitlenud.

19.      Seejärel töötas EFSA välja oma suunised, mida ei ole siiski vastavalt vaidlustatud kohtuotsusele(8) ja väidetele, mille Bayer esitas apellatsioonimenetluses, veel ametlikult vastu võetud, mistõttu need ei ole siduvad.

20.      Seevastu tegi EPPO taimekaitsevahendite töörühm 2018. aastal kindlaks, et tal puuduvad nõutavad erialateadmised EPPO suuniste arendamiseks, ja võttis need seetõttu tagasi.(9)

B.      Vaidlusalune rakendusmäärus

21.      Aastatel 2008 ja 2009 tõid asjaomaseid toimeaineid sisaldavate taimekaitsevahendite mittenõuetekohase kasutamisega seotud mitu intsidenti kaasa meemesilasperede kaotuse. Asjaomased liikmesriigid reageerisid sellele erisuguste piiravate meetmete võtmisega.

22.      Euroopa Komisjon võttis neile intsidentidele reageerides vastu direktiivi 2010/21(10), millega määrati kõnealuste toimeainete puhul kindlaks täiendavad sätted, mis hõlmaksid asjakohaseid meetmeid riskide vähendamiseks seoses muude kui sihtorganismide, eelkõige meemesilaste kaitsega.

23.      Eri liikmesriigid jätkasid vaidlusaluseid toimeaineid sisaldavate taimekaitsevahendite kasutamist piiravate meetmete kohaldamist riiklikul tasandil. Pärast arutelu liikmesriikide ekspertidega toiduahela ja loomatervishoiu alalise komitee raames otsustas komisjon 22. märtsil 2012 küsida arvamust EFSA‑lt. Seejuures tugines ta Itaalias rakendatava seire- ja uurimisprogrammi Apenet 2011. aasta oktoobris koostatud lõpparuandele, kus väljendati muret seoses asjaomaseid toimeaineid sisaldavate taimekaitsevahenditega töödeldud seemnete kasutamisega.

24.      Ajakirjas Science avaldati 30. märtsil 2012 uurimus toimeaine imidaklopriid subletaalse mõju kohta mesilastele (edaspidi „Whitehorni uurimus“). Uurimuse autorid jõudsid järeldusele, et selle toimeaine kasutamine tavalisel tasemel võib oluliselt mõjutada meemesilas- ja kimalasperede stabiilsust ja säilimist.

25.      Komisjon palus 3. aprillil 2012 taimekaitsemääruse artikli 21 alusel EFSA‑l uut uurimust hinnata ning selgitada hiljemalt 30. aprilliks 2012 (ja pärast pikendamist hiljemalt 31. maiks 2012) välja, kas Whitehorni uurimuses nimetatud katsete puhul kasutatud doosid olid võrreldavad doosidega, millega mesilased liidus tegelikult kokku puutuvad, võttes arvesse liidu tasandil lubatud kasutusi ning liikmesriikide väljastatud lubasid (edaspidi „esimene ülesanne“). Komisjon soovis lisaks teada saada, kas uurimuse tulemused kehtivad ka seemnete töötlemiseks kasutatavate muude neonikotinoidide, eeskätt klotianidiini puhul.

26.      Komisjon palus 25. aprillil 2012 EFSA‑l ajakohastada hiljemalt 31. detsembriks 2012 eeskätt asjaomaste toimeainetega kaasnevatele riskidele antud hinnangud. Kõnealune taotlus oli esitatud eelkõige esiteks seoses ägeda ja kroonilise mõjuga mesilasperede arenemisele ja säilimisele, võttes arvesse mõju mesilaste vastsetele ja mesilaste käitumisele, ning teiseks seoses subletaalsete dooside mõjuga mesilaste säilimisele ja käitumisele (edaspidi „teine ülesanne“).

27.      Esimese ülesande täitmiseks esitas EFSA 1. juunil 2012 avalduse teatavate neonikotinoidide subletaalse mõju kohta mesilastele, võttes arvesse Euroopas praegu lubatud kasutusi. EFSA hindas selles avalduses Whitehorni uurimust ning veel üht klotianidiini käsitlevat uurimust, mis avaldati 2012. aasta jaanuaris (edaspidi „Schneideri uurimus“).

28.      Pärast seda, kui EFSA oli avaldanud kartust, et tal ei ole võimalik teist ülesannet ette nähtud tähtajaks täita, piiras komisjon 25. juulil 2012 ameti 1. juuni 2012. aasta avaldust arvesse võttes ning 31. detsembrile 2012 määratud lõpptähtaega muutmata teist ülesannet nii, et esmajärjekorras tuleb peale vaidlusaluste toimeainete läbi vaadata vaid veel üks neonikotinoid – tiametoksaam –, jättes kõrvale kaks ülejäänud neonikotinoidi, ning nii, et keskenduda tuleb nende kasutamisele seemnete töötlemiseks ja graanulitena.

29.      EFSA avaldas 16. jaanuaril 2013 oma järeldused mesilastele asjaomastest toimeainetest tulenevate riskide hindamise kohta (edaspidi „EFSA järeldused“), milles ta tuvastas, et erinevad kasutused on seotud suure ägeda riskiga mesilastele. Lisaks sellele toodi EFSA järeldustes esile mitmed ebaselged valdkonnad, kus teaduslike andmete puudumise tõttu valitseb ebakindlus.

30.      Komisjon palus 16. jaanuari 2013. aasta kirjas Bayeril esitada oma märkused EFSA järelduste kohta; Bayer esitas oma märkused 25. jaanuari 2013. aasta kirjaga. Samuti palus komisjon 22. veebruari 2013. aasta kirjas Bayeril esitada oma märkused vaidlustatud õigusakti eelnõu kohta. Bayer esitas oma märkused 1. märtsi 2013. aasta kirjaga. Peale selle osalesid taimekaitsetööstust ja seega mh Bayerit esindavad ühingud erinevatel koosolekutel, mis peeti komisjoni talitustega 2013. aasta jaanuaris ja veebruaris eesmärgil saada huvirühmade (tööstus ja keskkonnaalased vabaühendused) arvamus EFSA järelduste ja komisjoni plaanitud meetmete kohta.

31.      Komisjon võttis 24. mail 2013 vastu vaidlusaluse rakendusmääruse. Ta kehtestas asjaomaste ainete heakskiitmisele eelkõige järgmised piirangud:

–        mittekutselise kasutamise keeld nii sise- kui ka välitingimustes;

–        seemnete või mullastiku töötlemiseks kasutamise keeld järgmiste teraviljade puhul, kui neid külvatakse jaanuarist juunini: oder, hirss, kaer, riis, rukis, sorgo, tritikale ja nisu;

–        lehtede töötlemise keeld järgmiste teraviljade puhul: oder, hirss, kaer, riis, rukis, sorgo, tritikale, nisu;

–        seemnete, mullastiku ja lehtede töötlemiseks kasutamise keeld ligi saja kultuuri, sealhulgas rapsi, sojaoa, päevalille ja maisi puhul, välja arvatud kasutamine kasvuhoones ja lehtede töötlemine pärast õitsemist;

–        keeld kasutada või turule lasta teatud põllukultuuride seemneid, mida on töödeldud vaidlusaluseid toimeaineid sisaldavate taimekaitsevahenditega, välja arvatud kasvuhoonetes kasutatavad seemned; see keeld kehtestati eeskätt suveteraviljade, rapsi, sojaubade, päevalille ja maisi puhul.

32.      Pärast vaidlustatud kohtuotsuse tegemist võttis komisjon vastu uued eeskirjad klotianidiini(11) ja imidaklopriidi(12) heakskiitmise kohta ning kehtestas seejuures veel rangemad piirangud. Bayer ei vaielnud neile meetmetele vastu. Teadaolevalt on klotianidiini heakskiit vahepeal koguni lõppenud.(13)

IV.    Kohtumenetlus

33.      Bayer Cropscience AG esitas vaidlusaluse rakendusmääruse peale hagi kohtuasjas T‑429/13. Üldkohtu esimese koja president andis loa astuda menetlusse tema nõuete toetuseks järgmistele isikutele: Association générale des producteurs de maïs et autres céréales cultivées de la sous-famille des panicoïdées (AGPM), National Farmers’ Union (NFU), Association européenne pour la protection des cultures (European Crop Protection Association, ECPA), Rapool-Ring GmbH Qualitätsraps deutscher Züchter (Rapool-Ring), European Seed Association (ESA) ja Agricultural Industries Confederation Ltd (AIC).

34.      Üldkohtu esimese koja president andis loa astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks Rootsi Kuningriigile ja järgmistele isikutele: Union nationale de l’apiculture française (UNAF), Deutscher Berufs- und Erwerbsimkerbund e. V. (DBEB), Österreichischer Erwerbsimkerbund (ÖEB), Stichting Greenpeace Council (Greenpeace), Pesticide Action Network Europe (PAN Europe), Bee Life – European Beekeeping Coordination (Bee Life) ja Buglife – The Invertebrate Conservation Trust (Buglife).

35.      Üldkohus jättis hagi 17. mai 2018. aasta vaidlustatud kohtuotsusega Bayer CropScience jt vs. komisjon (T‑429/13 ja T‑451/13, EU:T:2018:280) rahuldamata.

36.      Bayer, täpsemalt Bayer Cropscience AG ja Bayer AG esitasid vaidlustatud kohtuotsuse peale 27. juulil 2018 käesoleva apellatsioonkaebuse, millega nad paluvad

–        tühistada Üldkohtu otsus kohtuasjas T‑429/13;

–        rahuldada esimeses kohtuastmes esitatud hagi ning tühistada vaidlusalune rakendusmäärus osas, milles see puudutab apellante;

–        jätta komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista komisjonilt välja tema enda ning apellantide kohtukulud nii esimeses kohtuastmes kui ka apellatsioonimenetluses.

37.      NFU ja AIC esitavad samad nõuded. ECPA toetab Bayeri nõudeid, kuid ei esita oma argumente.

38.      Euroopa Komisjon palub

–        jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

–        mõista kohtukulud välja Bayerilt.

39.      UNAF, DBEB, ÖEB, Greenpeace, PAN Europe, Bee Life, Buglife ning Rootsi toetavad komisjoni nõudeid.

40.      Lisaks andis Euroopa Kohtu president loa astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks apellatsioonimenetluses Stichting De Bijenstichting’ile.

41.      Menetlusosalised esitasid kirjalikud seisukohad. Kohtuistungil, mis toimus 3. juunil 2020, osalesid Bayer, NFU, AIC, komisjon, DBEB, ÖEB ning Greenpeace, PAN Europe, Bee Life, Buglife.

V.      Õiguslik hinnang

42.      Apellatsioonkaebuses ei nõustuta kohtu hinnanguga taimekaitsemääruse artikli 21 kohaldamise erinevatele etappidele, mis viisid vaidlusaluse rakendusmääruse vastuvõtmiseni.

A.      Sissejuhatav märkus

43.      Vastavalt taimekaitsemääruse artiklile 21 on komisjonil õigus toimeaine heakskiit igal ajal läbi vaadata (lõike 1 esimese lõigu esimene lause) ja selle alusel heakskiitu muuta või see tagasi võtta, kui ta järeldab, et artiklis 4 sätestatud heakskiitmise kriteeriumid ei ole enam täidetud (lõige 3).

44.      Nagu nähtub ka taimekaitsemääruse põhjendusest 8, on artiklis 4 sisuliselt kindlaks määratud toimeaine heakskiitmise kaks tingimust. Esiteks ei või selle kasutamisel taimekaitsevahendites olla mingit kahjulikku mõju inimeste, sealhulgas haavatavate elanikkonnarühmade ega loomade tervisele ega põhjaveele (lõike 2 punkt a ja lõike 3 punkt b). Teiseks ei või sellel olla mingit lubamatut mõju keskkonnale (lõike 2 punkt b ja lõike 3 punkt e).

45.      Kui heakskiit ei vasta neile nõuetele, on see õigusvastane. Õigusvastase otsuse tagasivõtmisel tuleb küll tagada tasakaal õiguskindluse nõude ja õiguspärasuse nõude vahel.(14) Seda tasakaalu saab liidu seadusandja siiski ennetavalt tagada eriõiguste kindlaksmääramisega.(15) Sel eesmärgil lubab ta taimekaitsemääruse artikli 21 lõike 3 kohaselt heakskiidu tagasi võtta või seda muuta, kui see on vastuolus artiklis 4 sätestatud kriteeriumidega, ja annab sellega esimuse õiguspärasusele. See ei ole õiguskindluse põhimõtte seisukohast probleemne, kuna õigusvastast otsust on võimalik tulevikku suunatult alati tagasi võtta.(16)

46.      Käesoleva kohtuasja erijoon seisneb selles, et tegemist on ainuüksi keskkonnamõjuga. Kahjulik mõju keskkonnale ei ole aga heakskiiduga vastuolus igal juhul, vaid ainult siis, kui see on „lubamatu“. Taimekaitsemääruse II lisa punkt 3.8.3 täpsustab seda seoses meemesilastega nii, et kokkupuude peab olema „tühine“ ja ei või ilmneda „lubamatut“ ägedat või kroonilist mõju mesilasperede säilimisele ja arenemisele, kui võtta arvesse mõju meemesilaste vastsetele ja mesilaste käitumisele.

47.      Seega oleneb heakskiidu õiguspärasuse hindamine keerukast kaalumisest. Mõju ja kokkupuute kaalumisel ei või piirduda kaitstava objektiga, seega meemesilastega. Pigem tuleb arvestada ka huvi toimeaine kasutamise vastu, sest ei saa välistada, et see huvi kaalub üles kahjuliku mõju, mistõttu on mõju seega „lubatud“. See vastab taimekaitsemääruse põhjendusele 8, mille kohaselt on nimetatud määruse eesmärk tagada inimeste ja loomade tervise ning keskkonna kaitse kõrge tase ning samal ajal tagada ühenduse põllumajanduse konkurentsivõime. Just nimelt heakskiidu muutmise või tagasivõtmise korral tekib lisaks küsimus, mil määral tuleb arvestada loa valdaja õigusi.(17)

48.      Vastavalt vaidlusaluse määruse põhjendustele 6, 7, 10, 11 ja 14 järeldas komisjon EFSA hinnangutele tuginedes, et vaidlusaluste toimeainete kasutamine on seotud teatud suure ägeda riskiga mesilastele ja välistatud ei ole muud lubamatud riskid. Seetõttu on kehtestatud piirangud vajalikud.

49.      Selle tõdemuse aluseks olev komisjoni kaalumine on keskse tähtsusega taimekaitsemääruse artikli 21 lõike 3 kohase otsuse tegemiseks. Apellatsioonkaebuses ei esitata selle kohta siiski otsest vastuväidet, vaid komisjonile heidetakse ette otsuse tegemist ebapiisava teabe alusel ja väidetakse, et rikutud on menetlusnorme.

50.      Kõnealune kohtumenetluse strateegia vastab õiguskaitse ülesehitusele liidu kohtutes. Esiteks on komisjonil seoses hinnanguga, mis antakse keerulise teadusliku ja majandusliku kaalumise tulemusel vastavalt taimekaitsemääruse artikli 21 lõikele 3, lai kaalutlusõigus, mistõttu saavad liidu kohtud seda sisuliselt kontrollida ainult selles mõttes, et asjaolude hindamisel ei oleks tehtud ilmset hindamisviga.(18) Teiseks nõuab isegi kõnealune piiratud kontroll asjaolude kontrollimist Üldkohtu poolt, mis ei ole – välja arvatud juhul, kui asjaolusid ja tõendeid on moonutatud – õigusküsimus, mida peab apellatsioonimenetluses kontrollima Euroopa Kohus.(19)

51.      Seevastu tuleb liidu kohtul ka keeruliste otsuste tegemisel kontrollida menetlusnormidest kinnipidamist, et komisjoni poolt aluseks võetud faktilised asjaolud oleksid sisuliselt õiged ja et tegemist ei oleks võimu kuritarvitamisega.(20) Eelkõige peab liidu kohus selleks, et hinnata, kas pädev institutsioon on pannud toime ilmse hindamisvea, kontrollima, kas see institutsioon on hinnanud hoolikalt ja erapooletult kõiki konkreetse juhtumiga seotud asjaolusid, mis toetavad nende pinnalt tehtud järeldusi.(21)

52.      Seetõttu puudutab apellatsioonkaebus läbivaatamise algatamist (vt selle kohta allpool C osa), riski hindamist EFSA poolt (vt selle kohta allpool D osa), heakskiitmise kriteeriumide täitmise hindamist komisjoni poolt (vt selle kohta allpool E osa) ning õigusnormi tagajärgede hindamist (vt selle kohta allpool F osa).

53.      Kõigepealt tuleb siiski käsitleda apellatsioonkaebuse vastuvõetavust ja eelkõige Bayeri huvi menetluse algatamise vastu, kuna vaidlusalune rakendusmäärus on vahepeal asendatud muude õigusaktidega (vt selle kohta allpool B osa).

54.      Lisaks tuleb esitada kaks märkust erinevate õiguslike kriteeriumide kohta, millele tuginevad mitu menetlusosalist oma seisukohtade põhjendamiseks. Seejuures on ühest küljest tegemist komisjoni 2. veebruari 2000. aasta teatisega ettevaatuspõhimõtte kohaldatavuse kohta(22) ja teisest küljest Üldkohtu erinevate otsustega. Mõlemast allikast võib kindlasti tuleneda tähtsaid argumente, kuid nende tähelepanuta jätmine ei kujuta endast tingimata veel õigusnormide rikkumist. Õigusnormide rikkumine tuleneb selle asemel liidu õiguse rikkumisest. Selle sisu seisukohast ei ole otsustava tähtsusega komisjoni teatised ega – kindlasti mitte apellatsioonkaebuses – Üldkohtu praktika, vaid üksnes asjaomased õigusnormid, vajaduse korral neile Euroopa Kohtu antud tõlgenduses.

55.      Mis puudutab eelkõige nimetatud teatist, siis on õige, et Üldkohus on seda juba mõistnud komisjoni kaalutlusõiguse piiramise tähenduses.(23) Euroopa Kohus tugineb oma praktikas ettevaatusprintsiibi kohta siiski ainuüksi printsiibile, mis on sätestatud ELTL artikli 191 lõikes 2.(24)

B.      Apellatsioonkaebuse vastuvõetavus ja ese

56.      Kui Euroopa Kohtule on esitatud Euroopa Kohtu põhikirja artikli 56 alusel apellatsioonkaebus, on Euroopa Kohus kohustatud tegema vajaduse korral omal algatusel otsuse tühistamishagi vastuvõetavuse kohta.(25)

57.      Käesolevas kohtuasjas on kaheldav menetluse algatamise huvi olemasolu, kuna hagi ese on vahepeal ära langenud. Hageja põhjendatud huvi peab hagi eseme seisukohalt esinema hagi esitamise ajal, vastasel korral on hagi vastuvõetamatu. Vaidluse ese – nagu ka põhjendatud huvi – peab säilima kuni kohtuotsuse tegemiseni, vastasel juhul langeb otsuse tegemise vajadus ära. See eeldab, et hagi tulemusel võib selle esitanud pool saada mingit kasu.(26)

58.      Kuni vaidlustatud kohtuotsuse tegemiseni oli põhjendatud huvi menetluse algatamise vastu kaheldamatult olemas, kuna vaidlusaluse rakendusmäärusega kehtestati märkimisväärsed piirangud Bayeri toodetud toimeaineid imidaklopriidi ja klotianidiini sisaldavate taimekaitsevahendite kasutamisele. Need piirangud oleks hagi rahuldamise korral kaotatud.

59.      Komisjon võttis siiski kohe pärast vaidlustatud kohtuotsuse tegemist vastu uued eeskirjad klotianidiini ja imidaklopriidi heakskiitmise kohta ning kehtestas seejuures veel rangemad piirangud.(27) Kõnealuste normide kehtima jäämist käesolev menetlus ei puuduta ja Bayer ei ole neid ka eraldi vaidlustanud.

60.      Vaidlustatud õigusakti kehtetuks tunnistamine pärast hagi esitamist ei kohusta iseenesest liidu kohut sedastama, et otsuse tegemise vajadus on ära langenud, kuna kohtuotsuse tegemise ajal puudus hagi ese või põhjendatud huvi.(28) Eelkõige võib hagejal säilida põhjendatud huvi otsuse tühistamise vastu, et sellega vältida vaidlustatud akti väidetava õigusvastasuse kordumise riski.(29) Seejuures tuleb hageja põhjendatud huvi säilimist hinnata konkreetsest üksikjuhtumist lähtudes, võttes arvesse eelkõige väidetava õigusvastasuse tagajärgi ja väidetavalt tekitatud kahju laadi.(30)

61.      Põhjendatud huvi püsimise vastu räägib esmalt see, et Bayer ei sea klotianidiini ja imidaklopriidi kasutamise piiranguid enam küsimärgi alla. Ta ei ole vaidlustanud uusi rangemaid õigusnorme ega vaielnud vastu klotianidiini heakskiidu lõppemisele.(31) Käesoleva apellatsioonkaebuse või koguni hagi rahuldamine ei võimaldaks seega Bayeril kõnealuseid toimeaineid edaspidi turustada.

62.      Samuti ei ole järgnevaid kaalutlusi arvestades ja komisoni läbivaatamisotsuse teadusliku keerukuse tõttu asjakohane eeldada, et õigusnormi võimalik rikkumine komisjoni poolt on piisavalt selge, et tekiks kahju hüvitamise nõue.(32) Lisaks oleks selline nõue komisjoni andmetel vahepeal aegunud.

63.      Bayer toodab ja turustab teadaolevalt paljusid muid heakskiidetud taimekaitsevahendeid. Seetõttu on kõnealune ettevõtja huvitatud eelkõige sellest, et selgitataks antud heakskiitude läbivaatamise ja muutmise õiguslikke raamtingimusi vastavalt taimekaitsemääruse artiklile 21, selleks et komisjon või EFSA ei kordaks kohaldamisel võimalikke vigu seoses muude toimeainetega. Lisaks tuleb märkida, et vastupidi komisjoni arvamusele ei ole käesoleva apellatsioonkaebuse puhul tegemist konkreetse juhtumi eriküsimustega, vaid laiemalt tähtsate tõlgendusküsimustega.

64.      Järelikult on Bayeril põhimõtteliselt endiselt põhjendatud huvi menetluse algatamise vastu. Õigusnormi võimalike rikkumiste tagajärgede raames käsitlen siiski veel kord üksikasjalikult, mil määral õigustab kõnealune põhjendatud huvi edasisi samme.(33)

65.      Apellatsioonkaebuse ese ei või siiski ulatuda kaugemale kui Bayeri hagi Üldkohtule kohtuasjas T‑429/13.(34) See hagi puudutas tema toodetud ja turustatud toimeaineid klotianidiini ja imidaklopriidi, samal ajal kui neonikotinoidide hulka kuuluv tiametoksaam, mille kasutamist vaidlusalune rakendusmäärus samuti piiras, oli Syngenta Crop Protection AG esitatud hagi ese kohtuasjas T‑451/13. Syngenta ei ole aga apellatsioonkaebust esitanud. Seega piirdub Bayeri nõue sellega, et tunnistada vaidlusalune rakendusmäärus kehtetuks osas, milles Bayerit puudutavad klotianidiini ja imidaklopriidi kasutamise piirangud.

66.      Union nationale de l’apiculture française (UNAF) peab seejuures apellatsioonkaebust tervikuna vastuvõetamatuks, kuna sellega palutakse uuesti hinnata faktilisi asjaolusid. See väide tuleb siiski tagasi lükata, kuna see ei käsitle üksikasjalikult Bayeri argumente. Lisaks näitavad järgnevad kaalutlused, et see etteheide ei leia kinnitust.

67.      Lõpuks tuleb käsitleda seda, et apellatsioonkaebus on küll esitatud Bayer CropScience AG ja Bayer AG nimel, kuid Üldkohtu menetluses osales ainult esimesena nimetatud äriühing. Apellatsioonkaebusele lisatud kirjas on selle kohta märgitud, et tehingud toimeainetega klotianidiin ja imidaklopriid läksid 2017. aasta jaanuaris Bayer CropScience AG‑lt üle Bayer AG‑le.

68.      Vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artiklile 56 võivad otsuse edasi kaevata üksnes pooled ja menetlusse astujad Üldkohtu menetluses ning liikmesriigid ja liidu institutsioonid. Üldõigusjärgluse puhul on Euroopa Kohus küll juba otsustanud, et üldõigusjärglane võib oma õiguseellase algatatud kohtumenetlust jätkata.(35) Üldkohus on seevastu rõhutanud, et vaid osaõigusjärgluse tõttu ei muutu õigusjärglane õiguseellase kohta tehtud otsuse adressaadiks. Seetõttu ei saa õigusjärglane ka jätkata õiguseellase poolt sellise otsuse peale algatatud hagi.(36) Üldkohtu kodukorra artiklid 174–176 sisaldavad muu hulgas erinorme õigusjärglase menetlusse astumise kohta intellektuaalomandiõiguse valdkonnas. Käesolevas kohtuasjas ei ole küll tegemist otsuse adressaadiga, kuid Bayer CropScience AG hagi oli vastuvõetav ainult selle tõttu, et vaidlusalune rakendusmäärus puudutas teda kui taotlejat otseselt ja isiklikult.

69.      Kuna kõnealune hagi ese on aga vahepeal ära langenud, ei ole vaja uurida, kas Bayer AG võib Bayer CropScience AG osaõigusjärglasena menetlusse astuda. Põhjendatud huvi on nimelt mõlema vaidlusaluse toimeaine puhul juba suurel määral ära langenud ja see põhineb peamiselt muul tegevusel taimekaitse valdkonnas. See on piisav, et lubada Bayer CropScience AG‑l jätkuvalt menetluses osaleda.

70.      Osas, milles apellatsioonkaebus esitati Bayer AG nimel, on see aga vastuvõetamatu.

C.      Apellatsioonkaebuse esimene väide – läbivaatamise algatamine

71.      Apellatsioonkaebuse esimeses väites märgib Bayer, et Üldkohus rikkus õigusnorme, kui ta leidis, et varasemate teaduslike teadmiste kindlusastme tõusu võib käsitada uue teadusliku teadmisena, mistõttu võib komisjon asjaomase heakskiidu vastavalt taimekaitsemääruse artikli 21 lõikele 1 läbi vaadata.

72.      Vastavalt taimekaitsemääruse artikli 21 lõike 1 esimese lõigu esimesele lausele on komisjonil õigus toimeaine heakskiit igal ajal läbi vaadata. Teise lause kohaselt võtab komisjon arvesse liikmesriigi taotlust toimeaine heakskiit uute teaduslike ja tehniliste teadmiste ning seireandmete kontekstis läbi vaadata. Kui komisjon leiab uusi teaduslikke ja tehnilisi teadmisi arvesse võttes, et on tõendeid selle kohta, et aine ei vasta enam artiklis 4 sätestatud kriteeriumidele, teatab ta sellest vastavalt artikli 21 lõike 1 teisele lõigule liikmesriikidele, ametile ja toimeaine tootjale, määrates tootjale tähtaja oma märkuste esitamiseks.

73.      Üldkohus märgib vaidlustatud kohtuotsuse punktides 160–162, et mõiste „uued teaduslikud ja tehnilised teadmised“ määratleb taimekaitsemääruse artikli 21 lõike 1 kohaldamise läve. Läve ei ole saavutatud, kui „uued teadmised“ seisnevad vaid varasemate teadmiste lihtsas kordamises, kindla aluseta uutes oletustes ning teadusega mitteseotud poliitilistes kaalutlustes. Lõppkokkuvõttes peavad uued teaduslikud ja tehnilised teadmised olema seega taimekaitsemääruse artikli 4 kohaste heakskiitmise tingimuste jätkuva täidetuse hindamise seisukohast tõeliselt asjakohased. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 179 täpsustas Üldkohus seda nii, et juba olemasolevaid teadmisi kinnitavaid tulemusi saab pidada uuteks teaduslikeks teadmisteks, kui need põhinevad uutel meetoditel, mis on varasematest usaldusväärsemad.

74.      Bayer esitab sellele vastuväite, et õiguskindluse põhimõte nõuab, et piiratud kehtivusajaks antud loa läbivaatamine on põhjendatud ainult juhul, kui olemasolevad teaduslikud ja tehnilised teadmised on muutunud. Seadusandja väljendas seda selgelt, kui ta täiendas komisjoni ettepanekut „uute“ teadmiste kriteeriumiga. Olemasolevate teadmiste kinnitamine ei vasta sellele kriteeriumile. Vastasel korral puudub igasugune eeldus läbivaatamiseks ja õõnestataks eesmärki, mida järgib heakskiitmise kord koos toimeaine igakülgse kontrolliga. Ka AIC heidab ette õiguskindluse põhimõtte rikkumist.

75.      Üldkohus on oma järelduste tegemisel tõepoolest rikkunud õigusnormi, kuid mitte nii, nagu seda mõistab Bayer. Nimelt lubab taimekaitsemääruse artikli 21 lõike 1 esimese lõigu esimene lause komisjonil toimeaine heakskiitu igal ajal läbi vaadata, ilma et ta kehtestaks selleks lisatingimusi.

76.      Osas, milles seadusandja eeldab taimekaitsemääruse artikli 21 lõikes 1 uute teadmiste olemasolu, on tegemist erijuhtudel kehtivate kohustustega, nimelt esiteks seoses liikmesriigi taotlusega heakskiit läbi vaadata ja teiseks juhul, kui neid teadmisi arvesse võttes leitakse, et on tõendeid selle kohta, et aine ei vasta enam heakskiitmise kriteeriumidele. Taotluse puhul viivad uued teadmised selleni, et komisjoni kaalutlusõigust seoses läbivaatamisega piiratakse. Komisjon on siis kohustatud algatama läbivaatamise nende teadmiste kontekstis. Juhul kui neid tõendeid leitakse teisena nimetatud juhul, peab komisjon teavitama liikmesriike, ametit ja toimeaine tootjat, andes neile seega võimaluse esitada oma märkused.

77.      See ei tähenda aga, et komisjon võib algatada läbivaatamise vaid uute teadmiste korral. Euroopa Kohus on hiljuti märkinud, et uued teaduslikud ja tehnilised teadmised on ainult üks võimalik alus (pr k „notamment“, sks k „u. a“ [„eelkõige“]) heakskiidu läbivaatamiseks,(37) ja seega esineb ka muid aluseid.

78.      Muu alus heakskiidu läbivaatamiseks võib tuleneda näiteks sellest, et seadusandja on vahepeal otsustanud teatud kaitsenõudeid rangemaks muuta. Nii märgib komisjon, et mesilaste kaitsel on taimekaitsemääruse raames suurem tähtsus kui varem kehtinud taimekaitsedirektiivi raames, mille alusel andis ta vaidlusalustele toimeainetele algul heakskiidu. Lisaks märgivad DBEB ja ÖEB õigesti, et ka EFSA seisukoht EPPO suuniste puuduste kohta andis ajendi nende suuniste alusel antud heakskiidud läbi vaadata. Mõeldav oleks muu hulgas ka vigade avastamine esialgses heakskiitmismenetluses.

79.      Taimekaitsemääruse artikli 21 lõike 1 selline tõlgendamine võimaldab kõigile heakskiiduga seotud kahtlustele kiiresti ja paindlikult reageerida. Seega saab komisjon püüda tagada inimeste tervise kõrgetasemelist kaitset, nagu nõuavad Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 35 ning ELTL artikkel 9, artikli 114 lõige 3 ja artikli 168 lõige 1,(38) ning samal ajal saavutada kooskõlas EL lepingu artikli 3 lõikega 3, ELTL artikli 114 lõikega 3 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 37 kõrgetasemeline keskkonnakaitse ja parandada keskkonna kvaliteeti. Seejuures on vastavalt artikli 1 lõikele 3 ja põhjendusele 8 tegemist ka taimekaitsemääruse sõnaselgete eesmärkidega.

80.      Põhjendus 16, millele Bayer viitab, seda tõlgendust ei muuda. On tõsi, et seal on nimetatud „teatud juhtusid“, kuid need peavad esinema heakskiidu muutmiseks või tagasivõtmiseks, mitte läbivaatamise algatamiseks. Alles selles menetlusetapis saab maksma panna õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtteid, millele Bayer tugineb. Nimelt võib komisjon vastavalt taimekaitsemääruse artikli 21 lõikele 3 heakskiitu muuta või selle tagasi võtta ainult juhul, kui artiklis 4 sätestatud heakskiitmise kriteeriumid ei ole enam täidetud või nõutavat teavet ei ole esitatud. Eelkõige õiguskindlust arvestades ei luba see säte, et heakskiit võetakse tagasi üksnes põhjusel, et komisjon teeb muutumatuna püsinud faktiliste asjaolude põhjal talle sellega seoses kuuluva kaalutlusruumi raames muu otsuse.(39)

81.      Seega tuleb tõdeda, et taimekaitsemääruse artikli 21 lõike 1 tõlgendamisel on vaidlustatud kohtuotsuses, eelkõige selle punktis 162 rikutud õigusnormi, kuna läbivaatamise algatamine ei eelda uusi teaduslikke teadmisi. Kõnealune õigusnormi rikkumine ei too siiski kaasa kohtuotsuse tühistamist, kuna rikkumine ei muuda Üldkohtu kontrolli tulemust küsitavaks. Piisab asjaomaste põhjenduste täpsustamisest.(40) Apellatsioonkaebuse esimene väide tuleb seetõttu tagasi lükata.

D.      Apellatsioonkaebuse teine väide – kohaldatavad riskihindamise suunised vastavalt taimekaitsemääruse artikli 21 lõikele 2

82.      Apellatsioonkaebuse teises väites märgib Bayer, et Üldkohus rikkus õigusnorme, leides, et EFSA ei olnud kohustatud võtma oma riskihindamise aluseks heakskiidu läbivaatamise ajal kohaldatavaid suuniseid. See väide on põhimõtteliselt õigustatud, kuid käesoleva konkreetse juhtumi puhul ei ole see enam hõlmatud põhjendatud huviga, mistõttu ei too see kaasa vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist.

83.      Selle väite põhjendatuse kohta tuleb märkida, et vastavalt taimekaitsemääruse artikli 21 lõikele 3 võtab komisjon vastu määruse heakskiidu tagasivõtmise või muutmise kohta, kui ta järeldab, et artiklis 4 sätestatud heakskiitmise kriteeriumid ei ole enam täidetud. Selle otsuse ettevalmistamiseks võib komisjon vastavalt taimekaitsemääruse artikli 21 lõike 2 esimesele lausele paluda EFSA‑lt arvamust või teaduslikku või tehnilist abi.

84.      Taimekaitsemääruse artikli 12 lõige 2 sätestab, et EFSA kasutab järelduse tegemisel selle kohta, kas toimeaine võib eeldatavalt vastata artiklis 4 sätestatud heakskiitmise kriteeriumidele, kättesaadavaid juhenddokumente. Lisaks hinnatakse toimeainet vastavalt II lisa punktile 3.8.3 ühenduse või rahvusvaheliselt kokku lepitud katsejuhendite põhjal tehtud asjakohase riskianalüüsi käigus.

85.      Nagu Üldkohus sedastas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 249, ei olnud läbivaatamise ajal veel välja töötatud liidu asjaomaseid suuniseid, vaid olemas oli ainult EFSA ettevalmistav arvamus.(41) Seevastu olid olemas rahvusvaheliselt tunnustatud EPPO suunised, mida EFSA oleks Bayeri arvates pidanud kohaldama. Üldkohus rikkus sellega, et ta ei nõudnud nende suuniste kohaldamist, õigusnormi.

86.      Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 266 ja 271 selle väite tagasi sisuliselt argumendiga, et tähtsad ei ole heakskiidu ajal kättesaadavad juhenddokumendid, vaid kasutada tuleks praegu kehtivaid juhendeid.

87.      Bayer väidab sellele argumendile siiski õigesti vastu, et see ei anna vastust tema poolt Üldkohtus esitatud väitele. Apellant tugines nimelt ajakohastatud juhenditele.(42)

88.      Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 36 ja artikli 53 esimese lõigu alusel Üldkohtul lasuv kohustus oma otsuseid põhistada ei tähenda küll seda, et Üldkohus peab oma põhjendustes ammendavalt ja ükshaaval analüüsima vaidluse poolte kõiki argumente. Kui Üldkohtu arutluskäik ilmneb põhjendusest selgelt ja ühemõtteliselt, võib põhjendus seega olla tuletatav, tingimusel et see võimaldab huvitatud isikutel mõista põhjusi, miks kõnealused meetmed on võetud, ja kui Euroopa Kohtul on piisavalt teavet kohtuliku kontrolli teostamiseks.(43)

89.      Käesolevas kohtuasjas ei ole Üldkohus siiski vastanud Bayeri väitele otsesõnu ega tuletatavalt, vaid on seda väidet sisuliselt moonutanud. See tähendab, et kohtuotsust on ebapiisavalt põhjendatud, ja lisaks on rikutud ka põhiõiguste harta artiklis 47 tagatud õigust tõhusale õiguskaitsevahendile.

90.      Olenemata küsimusest, kas artikli 21 kohaldamisel saab tugineda taimekaitsemääruse artikli 12 lõikes 2 ja II lisa punktis 3.8.3 sisalduvale juhenddokumentide viitele, mõjutas kõnealune õigusnormi rikkumine vaidlustatud kohtuotsuse tegemist.

91.      Hindamine, kas taimekaitsemääruse artiklis 4 sätestatud heakskiitmise kriteeriumid on täidetud, nõuab nimelt keerulist teaduslikku hinnangut, mille raames tuleb komisjonil hoolikalt ja erapooletult hinnata kõiki konkreetse juhtumiga seotud asjaolusid.(44) Asjasse puutuvad juhenddokumendid kuuluvad igal juhul nende asjaolude hulka ning artikli 12 lõige 2 ja II lisa punkt 3.8.3 üksnes kinnitavad seda.

92.      On tõsi, et see ei tähenda, et komisjon ja EFSA peavad neid juhenddokumente täht-tähelt järgima, sest läbivaatamine ei pea kordama kogu heakskiitmise menetlust.(45) Kuna juhenddokumendid on heakskiidu läbivaatamisega hõlmatud küsimuste seisukohast siiski tähtsad, tuleb neid ka arvesse võtta.

93.      Kuna Üldkohus ei kontrollinud, kas EPPO suuniseid on piisavalt arvesse võetud, ei ole tuvastatud, kas vaidlusaluse otsuse tegemisel on võetud aluseks piisavalt kontrollitud määrava tähtsusega teave. Seega on vaidlustatud kohtuotsuse tegemisel rikutud õigusnormi.

94.      Selleks et õigusnormi rikkumist siiski parandada, peaks Euroopa Kohus saatma kohtuasja tegemata jäetud kontrolli läbiviimiseks tagasi Üldkohtusse. Seejuures võiksid rolli mängida EFSA seisukohas EPPO suunistele antud hinnang ja komisjoni väide, mille kohaselt tuleneb EPPO suunistest endast, et nende alusel ei saa teatud küsimusi hinnata. Samuti tuleks käsitleda Rootsi väidet, mille kohaselt EFSA tegelikult järgis EPPO suuniseid osas, milles need olid määrava tähtsusega.

95.      Neid õiguslikke tagajärgi ei saa siiski põhjendada Bayeri põhjendatud huviga. On tõsi, et see hõlmab põhimõttelise tähtsusega küsimust, mil määral tuleb suuniseid läbivaatamisel arvesse võtta, sest see küsimus võib tekkida ka seoses muude heakskiidu läbivaatamise juhtudega. Puudub siiski põhjendatud huvi EPPO suuniste tähenduse edasiseks selgitamiseks, kuna Euroopa ja Vahemeremaade taimekaitseorganisatsioon on suunised vahepeal tagasi võtnud.(46) Samal ajal on olemas EFSA uuemad suunised, mis ei ole formaalselt küll veel kohaldatavad,(47) kuid mis sisaldavad vähemasti teaduslikust aspektist määrava tähtsusega seisukohti.

96.      Seetõttu peaks Euroopa Kohus tegema otsuse üksnes selle kohta, et järelduse tegemisel, et vaidlusaluse rakendusmääruse vastuvõtmisel ei olnud vaja EPPO suuniseid arvesse võtta, on rikutud õigusnormi, ilma et vaidlusalune kohtuotsus tuleks selles punktis tühistada.

E.      Apellatsioonkaebuse kolmas, neljas ja viies väide – heakskiitmise kriteeriumid

97.      Apellatsioonkaebuse kolmas, neljas ja viies väide käsitlevad taimekaitsemääruse artikli 21 lõike 3 kohaldamist Üldkohtu poolt ja seejuures eelkõige ettevaatuspõhimõtet. Vastavalt artikli 21 lõikele 3 võetakse heakskiit tagasi või seda muudetakse, kui komisjon järeldab, et heakskiitmise kriteeriumid, mis on eelkõige sätestatud artiklis 4, ei ole enam täidetud. Nagu eespool juba märgitud, on käesoleval juhul määrava tähtsusega see, kas toimeainete kasutamine avaldab lubamatut mõju keskkonnale.

1.      Toimeainetega seotud riskide uurimine

98.      Apellatsioonkaebuse kolmanda väite esimese osaga ja viienda väitega vaidleb Bayer vastu sellele, et Üldkohus andis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 309 ja 310 komisjonile loa teha otsus EFSA esialgse riskihindamise alusel, selle asemel et oodata ära põhjalikum ja täpsem teaduslik hinnang toimeainetega seotud riskide kohta.

99.      Bayer tugineb sellega seoses taimekaitsemääruse II lisa punktile 3.8.3, mille kohaselt peab riskianalüüs olema asjakohane, ning Euroopa Kohtu praktikale. Seejuures jätab Bayer mulje, nagu oleks Üldkohus heaks kiitnud ebatäieliku ja kiirustades tehtud riskianalüüsi. See seisukoht ei ole siiski põhjendatud ega vasta ka Üldkohtu kaalutlustele.

100. Nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 306–308, põhines EFSA riskianalüüs kättesaadavatel teaduslikel teadmistel. Vaidlustatud järeldused tegi Üldkohus ainult selleks, et põhjendada, miks ei pidanud EFSA ja komisjon ära ootama, kuni võetakse vastu riskianalüüsi käsitlevad liidu suunised, mis oleksid eelkõige sisaldanud väliuuringute raamistikku.

101. Riskianalüüsi kestuse kohta rõhutavad Rootsi ning menetluses osalevad keskkonna- ja mesindusorganisatsioonid õigesti, et EFSA‑l oli oma seisukoha esitamiseks aega kaheksa kuud, samal ajal kui taimekaitsemääruse artikli 21 lõige 2 sätestab üksnes kolme kuu pikkuse tähtaja. Seetõttu ei saa juttu olla kiirustades tehtud otsusest.

102. Seda toimimisviisi õigustab ettevaatuspõhimõte, mida kohaldati ka käesolevas menetluses.

103. On tõsi, et ELTL artikli 191 lõikes 2 on ette nähtud, et keskkonnapoliitika rajaneb eelkõige ettevaatuspõhimõttel, samas ei tuginetud taimekaitsemääruse vastuvõtmisel liidu keskkonnaalasele pädevusele. Ettevaatuspõhimõtet kohaldatakse aga ka muude liidu poliitikasuundade raames, täpsemalt ELTL artiklis 168 sätestatud rahvatervise kaitse poliitika raames ning juhul, kui liidu institutsioonid võtavad ühise põllumajandus- või siseturupoliitika rakendamisel meetmeid inimeste tervise kaitseks.(48) Selles osas tuleneb taimekaitsemääruse põhjendusest 8 ja artikli 1 lõikest 4, et selle määruse sätted põhinevad ettevaatuspõhimõttel.(49)

104. Seetõttu tuleb ka taimekaitsemääruse artiklit 21 ja riskianalüüsi asjakohasust vastavalt II lisa punktile 3.8.3 hinnata seda põhimõtet arvesse võttes. Seevastu ei ole põhjendatud AIC etteheide, et Üldkohus pidas lubatavaks ettevaatuspõhimõtte eraldi kohaldamist.

105. Ettevaatuspõhimõtte nõuetekohane kohaldamine eeldab esiteks nende võimalike negatiivsete tagajärgede kindlakstegemist, mida vaidlusaluste toimeainete kasutamine tervisele võib avaldada, ja teiseks tervisele avalduva ohu üldist hindamist, tuginedes kõige usaldusväärsematele kättesaadavatele teaduslikele andmetele ja kõige uuemate rahvusvaheliste uuringute tulemustele.(50) Keskkonnariskide puhul kehtivad samad kaalutlused.(51)

106. Ettevaatuspõhimõttest tuleneb siiski ka see, et kui on kahtlusi inimeste tervisele esinevate ohtude olemasolu või ulatuse osas, võib võtta kaitsemeetmeid, ootamata ära, et nende ohtude tegelikkus ja tõsidus oleks täielikult avaldunud.(52) Kui väidetava ohu olemasolu või ulatuse üle ei ole võimalik kindlalt otsustada, õigustab ettevaatuspõhimõte piiravate meetmete vastuvõtmist. See on nii juhul, kui tehtud uuringute tulemused ei ole lõplikud, kuid ohu realiseerumise korral on tegelik kahju tõenäoline.(53) Seega võib kaitsemeetmeid ettevaatuspõhimõtet arvestades võtta isegi siis, kui võimalikult täieliku teadusliku riskianalüüsi tegemine osutub – võttes arvesse konkreetse juhtumi eriomaseid asjaolusid – kättesaadavate teaduslike andmete ebapiisavuse tõttu võimatuks.(54)

107. Üldkohus märgib mitmel korral, näiteks vaidlustatud kohtuotsuse punktides 116, 118, 120 ja 122, et ettevaatuspõhimõte lubaks võtta ennetavaid meetmeid. Seega ühendab ta ettevaatuspõhimõtte terminoloogilises mõttes põhimõttega, mille järgi tuleb võtta ennetusmeetmeid ja mida on samuti nimetatud ELTL artikli 191 lõikes 2. On tõsi, et Üldkohus võib seejuures tugineda õiguskirjanduses(55) esitatud seisukohtadele, kuid otstarbekam on kohaldada olemasolevate teadmiste kohaselt kindlasti tekkiva keskkonnakahju ärahoidmise kohustusele esmajoones põhimõtet, mille kohaselt tuleb võtta ennetusmeetmeid ja mida ei ole kohtupraktikas seni nii põhjalikult käsitletud,(56) samal ajal kui ettevaatuspõhimõte lubab võtta kaitsemeetmeid juhul, kui lubamatu mõju tekke suhtes on kahtlusi.(57) Asjaolu, et Üldkohtu kasutatud terminoloogia ei ole täpne, ei avalda siiski mõju vaidlustatud kohtuotsusele, kuna sisuliselt ei lähtu see läbivalt mitte tõelistest ennetavatest meetmetest, vaid ettevaatusabinõudest.

108. Vaidlustatud kohtuotsuse vastu esitatud vastuväidete puhul on otsustava tähtsusega, et ettevaatuspõhimõte nõuab parimate kättesaadavate teaduslike teadmiste arvessevõtmist. Seetõttu ei pidanud EFSA ja komisjon riskianalüüsi edasi lükkama, kuni liidus on tehtud lisauuringud või on koostatud uued juhenddokumendid.(58) Üldkohtul ei olnud sellega seoses ka alust etteheideteks.

109. Muu hulgas ei olnud vaidlusaluse rakendusmääruse eesmärk kehtestada esialgsete teadmiste alusel alalisi kaitsemeetmeid. Pigem ennetas komisjon riskianalüüsil põhinevaid edusamme, sest rakendusmääruse põhjendus 16 sätestas sõnaselgelt, et saadud uue teadusliku teabe läbivaatamist alustab komisjon kahe aasta jooksul, tehes seda ilma põhjendamatu viivituseta. Sellega kooskõlas oli asjaomast toimeainet käsitleva kande B osas kindlaks määratud, et asjasse puutuvad ettevõtjad peavad 31. detsembriks 2014 esitama lisateavet teatud riskide kohta.(59)

110. Apellatsioonkaebuse kolmanda väite esimene osa ja viies väide ei ole seetõttu põhjendatud.

2.      Erakorralised meetmed taimekaitsemääruse artikli 21 lõike 3 alusel

111. Apellatsioonkaebuse kolmanda väite teises osas täpsustab Bayer ennatliku otsuse tegemist puudutavat etteheidet ja asub seisukohale, et juhul kui asi oli väga kiireloomuline, ei oleks komisjon võinud tugineda taimekaitsemääruse artiklile 21, vaid oleks selle asemel pidanud tuginema selle määruse artiklile 69.

112. See väide ei olnud siiski Üldkohtule esitatud hagi ese, mistõttu on see vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 170 lõike 1 teisele lausele vastuvõetamatu.

113. Apellatsioonimenetluses piirdub Euroopa Kohtu pädevus nimelt esimeses kohtuastmes antud õigusliku hinnangu kontrollimisega. Kui poolel lubataks esitada Üldkohtu meetme vastu või kaitseks väidet, mida ta ei esitanud Üldkohtus – või mille ta esitas hilinemisega alles repliigi raames nagu käesolevas kohtuasjas –, esimest korda Euroopa Kohtus, tähendaks see, et poolel on õigus laiendada Üldkohtus arutatud asjaga võrreldes kohtuvaidluse ulatust Euroopa Kohtus, mille pädevus on apellatsioonimenetluses piiratud.(60)

114. See väide ei veena aga ka sisuliselt, kuna ei nähtu ühtegi põhjust, mis kohustaks komisjoni kasutama taimekaitsemääruse artiklis 69 või 70 sätestatud menetlust, kui artikli 21 kohaldamise tingimused on täidetud.(61)

3.      Uue teabe esitamise nõude puudumine

115. Apellatsioonkaebuse kolmanda väite kolmas osa puudutab asjaolu, et Bayeril ei olnud võimalust esitada komisjonile ajakohastatud teavet, et kõrvaldada kahtlusi taimekaitsemääruse artiklis 4 sätestatud tingimuste edasise kohaldamise suhtes.

116. Seejuures vaidleb Bayer vastu vaidlustatud kohtuotsuse punktile 142. Selles punktis sedastas Üldkohus, et komisjon võib Bayeri toimeainete heakskiidu tagasi võtta, kuna esialgse heakskiidu eesmärgil tehtud uurimuste tulemusel saadud andmed olid ebapiisavad, et heakskiidu andmise muudetud tingimusi silmas pidades anda ülevaade kõikidest kõnealusest toimeainest mesilastele tulenevatest riskidest.

117. Bayeriga tuleb nõustuda osas, et komisjon võib toimeaine heakskiidu tagasi võtta või seda muuta ainult pärast seda, kui ta on andnud tootjale võimaluse esitada selle kohta oma märkused. Teatud juhtumite puhul on see sõnaselgelt kindlaks määratud taimekaitsemääruse artikli 21 lõike 1 teises lõigus. Muu hulgas tuleneb see põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punktist a, sest selle kohaselt on igaühel õigus sellele, et teda kuulatakse ära enne seda, kui tema suhtes kohaldatakse üksikmeedet, mis võib teda kahjustada.

118. Nagu Üldkohus aga vaidlustatud kohtuotsuse punktis 435 selgitas, oli Bayeril korduvalt võimalus esitada oma märkused.(62)

119. Õigus ärakuulamisele ei kohusta komisjoni seevastu andma taimekaitsemääruse artikli 21 alusel korraldatud läbivaatamise raames tootjale võimalust teha uusi uuringuid, et täita võimalikke lünki andmetes.

120. Selline kohustus kehtib tõepoolest toimeaine esialgse heakskiitmise menetluses vastavalt taimekaitsemääruse artikli 11 lõikele 3 ja artikli 12 lõikele 3(63) ning võimalik, et vastavalt artiklitele 15 ja 17 ka seoses heakskiidu uuendamisega. Taimekaitsemääruse artikkel 21 sarnast viidet siiski ei sisalda.

121. See on ka loogiline, sest enne heakskiitmist ei saa toimeainet kasutada ja see ei saa kahju tekitada. Seevastu juhul, kui hiljem tekivad kahtlused kooskõla suhtes taimekaitsemääruse artikliga 4, mille alusel komisjon algatab läbivaatamise menetluse, pikendaks tootja esitatava täieliku teabe äraootamine perioodi, mille kestel püsivad võimalikud riskid inimeste tervisele või keskkonnale. Üldkohus märgib vaidlustatud kohtuotsuse punktis 443, et komisjon ja Bayer on üksmeelel, et kõnealuste lünkade täitmiseks vajalike andmete kogumine oleks kestnud vähemalt ühe või kaks aastat alates juhenddokumentide kättesaadavaks muutumisest.

122. Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 442 märgib, on ettevaatuspõhimõttega seega kooskõlas, et komisjon ei ole heakskiidu läbivaatamisel kohustatud andma tootjale võimalust täita kõiki lünki andmetes, vaid peab andma tootjale üksnes võimaluse esitada oma märkused enne heakskiidu muutmist.(64) See ei välista loomulikult, et komisjon peab toimeainete kasutamist uuesti hõlbustama, kui tootjal õnnestub hiljem täita lüngad andmetes ja sel viisil kõrvaldada kardetud riskid.

123. Apellatsioonkaebuse kolmanda väite kolmas osa ei ole seetõttu põhjendatud.

4.      Õiguskindlus uute õiguslike nõuete puhul

124. Apellatsioonkaebuse kolmanda väite neljas osa toob nähtavale vastuolu Üldkohtu kaalutlustes. Ühest küljest nõuab Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 160–162, et läbivaatamismenetluse algatamiseks taimekaitsemääruse artikli 21 lõike 1 alusel on vajalikud uued teaduslikud teadmised, samal ajal kui teisest küljest on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 142 märgitud, et heakskiidu tagasivõtmisel või muutmisel taimekaitsemääruse artikli 21 lõike 3 alusel saab tugineda uutele, rangematele heakskiitmise kriteeriumidele. Uusi teadmisi on punktis 142 küll samuti mainitud, kuid uute kriteeriumide puhul ei oleks need vältimatud. Oleks aga tõepoolest vastuoluline kehtestada läbivaatamismenetluse algatamiseks kaugemale ulatuvaid või täiesti teistsuguseid nõudeid kui lõpliku otsuse tegemiseks.

125. See vastuolu kinnitab juba seoses apellatsioonkaebuse esimese väitega kindlaks tehtud asjaolu, et on rikutud õigusnormi.(65) Uued teaduslikud teadmised on paratamatult ainult üks mõeldav läbivaatamist õigustav juhtum. Sellist läbivaatamist tuleb võimaldada ka uute heakskiitmise tingimuste puhul.

126. Viidatud vastuolu ei vii siiski vaidlustatud kohtuotsuse tühistamiseni, samamoodi nagu selleni ei vii õigusnormi eelmainitud rikkumine. Pigem saab selle vastuolu kõrvaldada, kui Euroopa Kohus järgib minu ettepanekut ja selgitab seoses apellatsioonkaebuse esimese väitega, et heakskiidu läbivaatamise algatamine ei eelda uue teabe olemasolu.

127. Seetõttu ei ole ka apellatsioonkaebuse kolmanda väite neljas osa lõppkokkuvõttes põhjendatud.

5.      Kindluse kõrgem tase seoses riskidega ja uute andmetega

128. Apellatsioonkaebuse neljanda väite esimeses osas heidab Bayer ette, et Üldkohus rikkus õigusnorme, kui ta jättis kindlaks tegemata ettevaatusmeetmete kohaldamiseks nõutava teadusliku kindluse sobiva taseme seoses väidetava riski realiseerumisega.

129. Bayer vaidleb seejuures taas vastu vaidlustatud kohtuotsuse punktile 142, seekord aga sedastusele, mille kohaselt on piisav, kui komisjon esitab tõsised ja veenvad kaudsed tõendid, mis võimaldavad mõistlikult kahelda asjaolus, et asjaomane toimeaine vastab kõnealustele heakskiitmise kriteeriumidele.

130. Bayeri arvates tuleneb siiski kohtupraktikast, et meetmete puhul, millega muudetakse olemasolevaid heakskiite, on esiteks vajalik kindluse kõrgem tase seoses väidetava riski realiseerumisega, mis – teiseks – põhineb uutel teaduslikel andmetel.(66)

131. Seoses heakskiidu läbivaatamisega seab taimekaitsemääruse artikli 21 lõige 3 heakskiidu tagasivõtmise või muutmise tingimuseks, et artiklis 4 sätestatud heakskiitmise kriteeriumid ei ole enam täidetud või nõutavat teavet ei ole esitatud. Nimetatud säte ei nõua uusi teaduslikke teadmisi,(67) samuti ei ole vaja kindluse eriti kõrget taset seoses asjaomase riski realiseerumisega.

132. Taimekaitsemääruse artikli 21 lõikes 1 on küll mitmel korral juttu uutest teadmistest, kuid see puudutab üksnes teatud juhtumeid seoses heakskiidu läbivaatamisega.(68) Järelikult ei kehtesta kõnealune viide uutele teadmistele ka lisatingimusi seoses heakskiidu muutmise või tagasivõtmisega vastavalt artikli 21 lõikele 3.

133. Mis puudutab taimekaitsemääruse artiklis 4 sätestatud heakskiitmise kriteeriume, siis peab komisjon eelkõige uurima, kas toimeainetel on mingi lubamatu mõju keskkonnale (artikli 4 lõike 2 punkt b ja lõike 3 punkt e). Kuna käesolevas kohtuasjas oli tegemist mesilaste kaitsega, tuli vastavalt taimekaitsemääruse II lisa punktile 3.8.3 uurida, kas kokkupuude meemesilastega on „tühine“ või kas ei ole ilmnenud lubamatut ägedat või kroonilist mõju mesilasperede säilimisele ja arenemisele, kui võtta arvesse mõju meemesilaste vastsetele ja meemesilaste käitumisele.(69)

134. Sama kontroll oleks nõutav toimeaine esmase heakskiidu puhul. Seetõttu ei ole võrreldes esmase heakskiidu menetlusega põhimõtteliselt vaja kindluse kõrgemat taset seoses riskide realiseerumisega.

135. Kindluse tase mõjutab siiski selle kaalumist, kas toimeainest keskkonnale tulenevad teatud riskid on veel „lubatud“ või juba „lubamatud“. Riski realiseerumise kindluse kõrgema taseme puhul võivad juba väiksemad kardetud riskid erinevalt vähem kindlatest riskidest kaaluda üles huvi toimeaine kasutamise vastu.

136. Seetõttu mõistan ma Bayeri väidet nii, et õiguskindlus ja õiguspärane ootus heakskiidu edasise kehtivuse suhtes kujutavad kaalumisel endast lisategureid, mis jäävad tagaplaanile ainult siis, kui võrreldes esmase heakskiiduga esineb riskide realiseerumise suhtes kindluse kõrgem tase. Kindluse kõrgem tase eeldaks muu hulgas ka uusi teadmisi, sest heakskiitmise korra alusel saadud kindlus seoses riskide realiseerumisega – mis ei ole Bayeri arvates heakskiidu muutmiseks piisav – põhines ju juba tookord olemas olnud teadmistel.

137. See kaalutlus näib esmapilgul küll usutav, kuid lõppkokkuvõttes ei saa sellega nõustuda. Seda seetõttu, et taimekaitsemääruse artiklis 4 kehtestatud künnis toimeaine kasutamiseks ei saa oleneda sellest, kas toimeaine on juba heaks kiidetud või mitte. Artikli 21 lõikes 3 esitatud viitega artiklile 4 kehtestas seadusandja pigem täpselt sama künnise nagu algse heakskiidu puhul. Nagu De Bijenstichting ja teised menetlusosalised märgivad, ei mõistnud seadusandja toimeaine heakskiitu õigusena avaldada „lubamatut“ mõju keskkonnale, vaid pelga sedastusena, et kindlaks tehtud mõju ja oht keskkonnale on lubatud. Kui hiljem selgub, et see sedastus ei vasta tõele, siis on vastavalt artikli 21 lõikele 3 lubatud selle muutmine või tagasivõtmine. Seetõttu ei ole taimekaitsemääruse artikli 21 lõike 3 kohaldamisel vaja võrreldes heakskiitmisega riskide realiseerumise suhtes kõrgemat kindluse taset.

138. Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas Fidenato, millele Bayer viitab, ei kehtesta kaugemale ulatuvaid ohutusnõudeid seoses keskkonnariskidega. Viidatud kohtuotsus puudutas erakorralisi meetmeid seoses lubatud geneetiliselt muundatud sööda ja toiduga vastavalt määruse (EÜ) nr 1829/2003 artiklile 34.(70) Euroopa Kohus märkis selle kohta, et kõnealuses määruses kasutatud väljendeid „on ilmne“ ja „tõsine oht“ tuleb mõista nii, et need viitavad olulisele riskile, mis seab ilmselgelt ohtu inimeste ja loomade tervise ja keskkonna.(71) Asjaomaseid meetmeid ei tuleks rakendada mitte taimekaitsemääruse artikli 21, vaid artikli 69 alusel, milles on kasutatud samu mõisteid nagu määruse nr 1829/2003 artiklis 34.

139. Samuti tegi Euroopa Kohus sõnaselgelt vahet nimetatud erakorraliste meetmete ja üldiste ettevaatusmeetmete vahel, mille puhul on piisav, et olemasolevat teavet hinnates tehakse kindlaks tervistkahjustava mõju võimalus, kuid see ei ole teaduslikult tõestatud.(72) Vähemalt selles kohtuasjas ei pidanud Euroopa Kohus seega tingimata vajalikuks suurt riski, et pidada põhjendatuks ettevaatusmeetmeid, millel puudub erakorralise meetme iseloom. Järelikult ei anna viidatud kohtuotsus alust lisada asjaomased nõuded tõlgendamise teel taimekaitsemääruse artikli 21 lõikesse 3.

140. Bayeriga tuleb siiski nõustuda, et otsuse tegemise alus, mis on võrreldes konkreetse heakskiiduga muutmata, ei luba komisjonil põhimõtteliselt muuta oma hinnangut selle kohta, kas teatud mõju või oht keskkonnale on „lubamatu“. Õiguskindluse peamine funktsioon seisneb nimelt selles, et ametiasutus ei seaks asjaoludele üks kord juba antud hinnangut ilma piisavate põhjusteta küsimärgi alla.(73) See peab paika veelgi enam, kui selle hinnangu kehtivus – nagu toimeainete heakskiitmise puhul – on ajaliselt piiratud, mistõttu võis loa valdajal olla eriti suur õiguspärane ootus heakskiidu kehtivuse suhtes selle tähtaja kestel.

141. Seoses heakskiidu piiramisega vastavalt taimekaitsemääruse artikli 21 lõikele 3 tuleneb sellest lõppkokkuvõttes, et komisjonil peab olema uusi tõendeid, mis oleksid algses heakskiitmismenetluses olnud piisavad selleks, et heakskiitu algusest saadik sel viisil piirata.

142. Sellest ei tulene aga, et vaidlustatud kohtuotsuses oleks rikutud õigusnorme, sest punktis 142 esitas Üldkohus vaidlustatud järelduse tõsiste ja veenvate kaudsete tõendite kohta, mis võimaldavad mõistlikke kahtlusi, sõnaselgelt nii, et ta arvestas muudetud – ja seega uut – otsuse tegemise alust.

143. Otsuse tegemise aluse võimalikud muudatused ei ole piiratud teaduslike teadmistega, vaid need hõlmavad kohaldatavate õigusnormide muudatusi, mida on mainitud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 142.(74) Võrreldes taimekaitsedirektiiviga, mille alusel anti algsed heakskiidud, rõhutas taimekaitsemäärus meemesilaste kaitset ja täpsustas väga üldiselt kahjuliku mõju piiramise tingimusi.

144. Uus on muu hulgas ka vaidlustatud kohtuotsuse punktides 233–240 käsitletud seisukoht, mille on esitanud EFSA ja millest nähtuvad praegused teaduslikud teadmised ning toimeainete heakskiitmisel kohaldatud EPPO suuniste puudused. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 170 omistab Üldkohus sellele seisukohale komisjoni otsuses üksnes teisejärgulise rolli, kuid vähemalt EFSA järeldused mõlema toimeaine kohta puudutavad samuti kõnealust seisukohta.(75)

145. Lisaks nimetas komisjon heakskiidu läbivaatamise konkreetse ajendina 2012. aastal tehtud uusi uuringuid, mille puhul on oletatavasti tegemist vaidlustatud kohtuotsuse punktis 142 mainitud uute andmetega. Vastavalt vaidlustatud kohtuotsuse punktile 198 kujutavad need uurimused endast muret tekitavat tulemust seoses küsimusega, kas on välistatud lubamatu mõju muudele liikidele peale sihtliikide.

146. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 142 Üldkohtu sõnastatud kriteeriumi vastu esitatud vastuväidetega, mille puhul Bayer tugineb sellele, et puudus kindluse kõrgem tase seoses mõjuga keskkonnale ja ei ilmnenud uusi teadmisi, ei saa seega nõustuda. Seetõttu ei ole apellatsioonkaebuse neljanda väite esimene osa põhjendatud.

6.      Tõendamiskoormise ümberpööramine

147. Apellatsioonkaebuse neljanda väite kolmandas osas märgib Bayer, et Üldkohus nõudis temalt teatud asjaolude tõendamist, olgugi et seda, et heakskiitmise tingimused ei ole enam täidetud, peab tõendama komisjon.

148. Bayer mõistab siiski vääralt tõendamisnõudeid läbivaatamismenetluses. Komisjon ei pea seejuures igakülgselt tõendama, et toimeaine ei vasta taimekaitsemääruse artiklis 4 sätestatud nõuetele.

149. Vastavalt taimekaitsemääruse artikli 7 lõikele 1 peab hoopis taotleja heakskiitmismenetluses tõendama, et toimeaine vastab selles määruses kehtestatud kriteeriumidele.(76) Tõendamiskoormise selline jaotus kehtib ka läbivaatamismenetluses, sest selle menetluse eesmärk on – nagu juba märgitud – tagada samasugune kaitsetase nagu heakskiitmismenetluses.

150. Seejuures tuleb küll lähtuda sellest, et loa valdaja on vastavalt taimekaitsemääruse artiklile 7 juba tõendanud toimeaine vastavust artiklis 4 sätestatud heakskiitmise kriteeriumidele. Kui aga komisjon – nagu on nõutud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 142 – esitab tõsised ja veenvad kaudsed tõendid, mis võimaldavad mõistlikult kahelda asjaolus, et asjaomaseid nõudeid on järgitud, siis taastub algne tõendamiskoormis. Sellisel juhul peab loa valdaja tõendeid täiendama, et komisjoni tõendid ümber lükata.

151. Tuleb tunnistada, et kõnealune tõendamiskoormis võib taimekaitset käsitlevate õigusnormide puhul olla suure tähtsusega, kui komisjon teeb kindlaks andmetes esinevad lüngad. Need lüngad oleks loa valdaja pidanud siiski kõrvaldama juba algses heakskiitmismenetluses, seega enne toimeaine esmakordset kasutuselevõttu.

152. Ka tõendamiskoormise ümberpööramist puudutav etteheide ei ole seetõttu põhjendatud.

7.      Hüpoteetilised ohud

153. Niisugune vahejäreldus ei välista siiski seda, et Bayer ja AIC väidavad apellatsioonkaebuse neljanda väite teises osas õigesti, et rikutud on õigusnorme tõendamiskoormise konkreetsel kohaldamisel. Need puudutavad keelde kasutada asjaomaseid toimeaineid lehtede töötlemiseks ja insektitsiidina mittekutselises tegevuses.

a)      Lehtede töötlemine

154. Bayer heidab Üldkohtule ette, et see pidas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 534 lubatavaks lehtede töötlemise keeldu, kuna teatavad asjaomaste toimeainete seni heakskiidetud kasutused võivad kaasa tuua lubamatu riski mesilastele, kuigi EFSA ei olnud seda kasutust uurinud. Bayer ja AIC väidavad eelkõige, et komisjon tegi riskianalüüsi ise, selle asemel et paluda seda teha EFSA‑l. Riskianalüüs peab siiski jääma ekspertide ülesandeks.

155. Viimati nimetatud väitele tuleb vastata, et EFSA‑lt arvamuse palumine on vastavalt taimekaitsemääruse artikli 21 lõikele 2 komisjoni kaalutluspädevuses(77) ja EFSA peab seejärel esitama oma arvamuse kolme kuu jooksul. Seetõttu lähtub see säte EFSA tehtud riskianalüüsist, mis on juba mahu poolest piiratud ega ole ka tingimata nõutav. Ainuüksi asjaolu, et komisjon ei ole palunud EFSA‑lt arvamust lehtede töötlemise küsimuse kohta, ei sea lehtede töötlemise keeldu veel küsimärgi alla.

156. Bayer ja AIC tuginevad muu hulgas väljakujunenud kohtupraktikale ettevaatuspõhimõtte kohta, mille kohaselt ei või ohu hindamine tugineda puhtalt hüpoteetilistele kaalutlustele.(78) Sellega on mõeldud teaduslikult veel kontrollimata pelki oletusi.(79) Seevastu vastavad teaduslikult põhjendatud kahtlused ka olukorras, kus praegu esineb veel teatud teaduslik ebaselgus, sellest põhimõttest tulenevatele nõuetele.(80)

157. Bayer esitab Üldkohtu seisukohti siiski valikuliselt, sest viimane märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 534 sõnaselgelt, et heaks kiitmata kasutuste keeld on lubatud ainult siis, kui komisjon võis mõistlikult eeldada, et nendest tulenesid analoogsed riskid nendega, mis tuvastati hinnatud kasutuste puhul ja ainult selles ulatuses.

158. Lisaks näitab vaidlustatud kohtuotsuse punktides 537–545 esitatud argumentidele antud üksikasjalik hinnang, et Üldkohus ei pea teaduslikult veel kontrollimata pelka oletust „mõistlikuks eelduseks“. Pigem lükkab ta punktis 542 tagasi osa komisjoni argumentidest, kuna asjaomane teadusuuring ei ole nende tõendamiseks kohane.

159. Komisjoni ülejäänud argumente peab Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 544 ja 545 keelu õigustamiseks seevastu piisavaks. Need näitavad nimelt, et lehtede töötlemise tagajärjel sadestub asjaomane taimekaitsevahend pinnasele, kust juured võivad need toimeained endasse imada ja need võivad taimes laiali kanduda. Sel viisil võivad need lõppkokkuvõttes mesilasi kahjustada.

160. Seega ei pidanud Üldkohus lehtede töötlemise keelu puhul vastupidi Bayeri arvamusele lubatavaks ohu hindamist puhtalt hüpoteetiliste kaalutluste alusel.

161. See väide ei ole järelikult põhjendatud.

b)      Mittekutselises tegevuses kasutamise keeld

162. Mis puudutab toimeainete kasutamise keeldu insektitsiidina mittekutselises tegevuses, tuleb kõigepealt juhtida tähelepanu sellele, et vaidlusalune rakendusmäärus lubab toimeaineid küll kasutada kutselises tegevuses, kuid on täielikult keelanud kasutamise mittekutselises tegevuses.

163. Seoses kõnealuse kaugemale ulatuva keeluga kritiseerib Bayer vaidlustatud kohtuotsuse punktis 558 esitatud Üldkohtu sedastust, mille kohaselt ei saa kasutusjuhiseid eiravat väärkasutamist välistada, seda küll eeskätt mittekutseliste kasutajate poolt. Samal ajal on Üldkohus punktis 553 märkinud, et komisjon ega hagejad ei ole tõendanud, kas selline tõenäosus esines või mitte.

164. See vastuväide on põhjendatud. Üldkohus nõustub vaidlustatud kohtuotsuse punktides 551 ja 552 komisjoni peamise argumendiga, mille kohaselt on komisjonil õigus kindlaks määrata lubatud ohutase poliitiliste kaalutluste alusel. Kuivõrd Üldkohus võtab vaidlustatud kohtuotsuse punktides 553–556 üldse arvesse teaduslikke kaalutlusi, nimelt kahte küsitlust, toimub see ainuüksi Bayeri initsiatiivil.

165. Kohtuistungil märkis komisjon, et vahetegemine taimekaitsevahendite kutselise ja mittekutselise kasutamise vahel on liidu õiguses tavaline. Komisjon tugines esiteks professionaalse kasutaja määratlusele taimekaitsemääruse artikli 3 punktis 25 ja teiseks sellele, et seadusandja on direktiivi, millega kehtestatakse ühenduse tegevusraamistik pestitsiidide säästva kasutamise saavutamiseks,(81) põhjenduses 17 märkinud, et mittekutseliste kasutajate kasutajarühmas on tõenäoline, et teadmatuse tõttu võib ette tulla valet käitlemist.

166. Sellegipoolest on selge, et komisjon jättis seoses konkreetsete keeldudega, mis kehtisid mittekutseliste kasutajate suhtes, täielikult hindamata kättesaadavad teaduslikud andmed, näiteks küsitlused, millele Bayer viitas. Ettevaatusabinõude võtmisel on see siiski nõutav.(82)

167. On võimalik, et järgnevalt, kaalumise raames, kas riskid on lubatavad, peetakse mittekutseliste kasutajate huve teatud taimekaitsevahendite kasutamise vastu vähem tähtsaks kui kutseliste kasutajate huve. Samuti võivad mittekutseliste kasutajatega olla seotud erilised ohud, näiteks kutsekvalifikatsiooni puudumise või koduaedasid iseloomustavate erijoonte tõttu. See ei tähenda siiski, et piirangute kehtestamiseks piisab pelkadest oletustest, ilma et tuleks arvestada kättesaadavaid teaduslikke andmeid.

168. Selles punktis on Bayeri apellatsioonkaebus seega põhjendatud. Järelikult tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada osas, milles Üldkohus jättis rahuldamata hagi seoses klotianidiini ja imidaklopriidi insektitsiidina mittekutselises tegevuses kasutamise keeluga niivõrd, kuivõrd see läks kaugemale kutselises tegevuses kasutamise keelust. Kahtlused menetluse algatamise huvi suhtes ei ole selles punktis selged. Pigem puudutab asjaomase teabe arvessevõtmisel tehtud viga, mille Üldkohus jättis tähelepanuta, otseselt vaidlusalust rakendusmäärust, mistõttu saab Euroopa Kohus selle selles osas samuti kehtetuks tunnistada.

F.      Apellatsioonkaebuse kuues väide – mõjuanalüüsi ulatus

169. Apellatsioonkaebuse kuuendas väites vaidleb Bayer vastu hinnangule, mis on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 459–461 antud komisjoni mõjuanalüüsile. Bayeri väitel pidas Üldkohus piisavaks, et komisjon on teadlik meetme tagajärgedest (punkt 460), ja tegi kindlaks, et hindamise ulatuse ja vormi üle otsustab komisjon (punktid 459 ja 460). Lõppkokkuvõttes on Üldkohtule seetõttu piisav neljast punktist koosnev kokkuvõte majandusliku mõju uuringust, mille üheks esitajaks oli Bayer, olgugi et komisjonil puudus terviklik ülevaade alternatiivsetest taimekaitsevahenditest (punkt 461). Seega jääb Bayeri sõnul mõjuanalüüsi kohustus täielikult sisutuks.

170. Bayeriga tuleb nõustuda, et liit võtab oma keskkonnapoliitika kujundamisel vastavalt ELTL artikli 191 lõike 3 kolmandale taandele arvesse meetme võtmise või võtmata jätmise potentsiaalseid tulusid ja kulusid.

171. Samuti on õige, et ettevaatuspõhimõtte kohaldamisel tuleb arvesse võtta proportsionaalsuse põhimõtet. Selle kohaselt ei või liidu institutsioonide aktid minna kaugemale sellest, mis on asjasse puutuva õigusaktiga taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik. Seejuures tuleb juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, rakendada kõige vähem piiravat meedet, ning tekitatud piirangud peavad olema vastavuses seatud eesmärkidega.(83)

172. Sellega seoses ei piisa vastupidi komisjoni seisukohale sellest, kui arvesse võtta ainult toimeainete kahjulikku mõju keskkonnale, eelkõige mesilastele, ning sel puhul kindlaks tehtud lünki andmetes ja ohtusid. Arvestada tuleb veel ka sotsiaal-majanduslikke asjaolusid, seda vähemasti osas, milles taimekaitsemääruse artikli 21 lõike 3 kohaselt on lubatud kaalutlusruum, mille raames saab komisjon kohaldada proportsionaalsuse põhimõtet.

173. Selline kaalutlusruum on vastavalt taimekaitsemääruse artiklile 4 küll välistatud kahjuliku mõju puhul inimeste tervisele või põhjaveele, kuid käesoleval juhul asjasse puutuv keskkonnamõju takistab toimeainele heakskiidu andmist ainult siis, kui see on „lubamatu“. Konkreetselt meemesilaste puhul tuleb vastavalt II lisa punktile 3.8.3 vältida „lubamatut“ mõju mesilasperedele.(84)

174. Seetõttu peab komisjon hindama, millised eelised ja puudused on asjaomasel meetmel, seega heakskiitude piirangul ning kõnealuse meetme võimalikel alternatiividel.

175. See kohtulik kontroll tuleb siiski proportsionaalsuse põhimõttest tulenevatest nõuetest lahus hoida. See on piiratud eelkõige seadusloome raames, kuid selleks on vähemalt vajalik, et liidu institutsioonid, kes on kõnealuse õigusakti vastu võtnud, suudavad Euroopa Kohtus tõendada, et nad on seda akti vastu võttes tegelikult kaalutlusõigust teostanud. See eeldab, et arvesse on võetud kõiki vastavas olukorras tähtsaid tegureid ja asjaolusid, mida tuleb kõnealuse õigusaktiga reguleerida. Seega peavad liidu institutsioonid olema vähemalt võimelised esitama selgelt ja ühemõtteliselt need alusandmed, mida tuli kõnealuses aktis sisalduvate vaidlustatud meetmete võtmist põhjendades arvesse võtta ja millest sõltus nende kaalutlusõiguse teostamine.(85) Komisjoni rakendusvolituste teostamiseks peavad kõnealused tõendamiskohustused kehtima a fortiori.(86)

176. Arvestada tuleb siiski ka seda, et komisjoni ulatuslik kaalutlusõigus, millega kaasneb piiratud kohtulik kontroll selle teostamise üle,(87) ei hõlma mitte ainult vastuvõetavate sätete laadi ja ulatuse kindlaksmääramist, vaid teatavas ulatuses ka alusandmete tuvastamist.(88) Eelkõige ei ole tähtis arvesse võetavate alusandmete esitamise vorm. Ulatuslik vormiline mõjuhinnang võib küll olla väga kasulik,(89) kuid komisjon võib arvestada ka kõiki muid teabeallikaid.(90)

177. Üldkohus toimis õigesti, kui ta hindas vaidlusaluste õigusnormide kahjulike tagajärgede kindlakstegemist komisjoni poolt nende kriteeriumide alusel.

178. Mis puudutab majanduslikke tagajärgi, siis tegi Üldkohus mainitud nelja punkti põhjal vaidlustatud kohtuotsuse punktis 461 õigesti järelduse, et komisjon on neis kokkuvõtlikult esitatud uuringut arvesse võtnud. Lisaks märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 464 ja 465, et liikmesriigid, kellel oli juba kogemusi neonikotinoidide keelamisega, ei olnud komisjonile teatanud kahjulikest tagajärgedest tootlikkusele või keskkonnale.

179. Bayer ja eelkõige NFU heidavad seoses apellatsioonkaebuse selle väitega eelkõige ette alternatiivsete taimekaitsevahendite tähtsuse ebapiisavat hindamist.

180. Selles mõttes on õige, et piirangutega seotud kahjulik mõju oleneb taimekaitsevahenditest, mida põllumajandustootjatel on veel võimalik kasutada. Nende hinna ja kvaliteedi suhe mõjutab põllumajandusettevõtjate saake ja lisaks tuleb arvestada tervisele ja keskkonnale avalduvat kahjulikku mõju, mida põhjustab nende taimekaitsevahendite suures koguses kasutamine.

181. Nagu nähtub aga vaidlustatud kohtuotsuse punktist 468, oli komisjonil põhjalik ülevaade tema poolt heaks kiidetud toimeainetest, seega oli talle teada ka nende kasu põllumajandusele ning mõju tervisele ja keskkonnale. Neid teadmisi võttis komisjon ka arvesse, sest talle oli teada, et sel ajal olid veel kaks neonikotinoidi jätkuvalt kättesaadavad.(91)

182. Seda, mil määral olid liikmesriigid juba andnud heakskiidu muid toimeaineid sisaldavatele taimekaitsevahenditele, millega saaks vaidlusaluse rakendusmäärusega keelatud taimekaitsevahendid asendada, ei pidanud komisjon seevastu uurima. Liikmesriikidelt oleks küll olnud võimalik asjaomast teavet saada, kuid see oleks andnud üksnes ülevaate andmete kogumise ajal valitsenud olukorrast. Lähtuda tuli nimelt sellest, et uue korra rakendamise tagajärjel deklareeriksid tootjad asjaomaste kahjulike organismide tõrjeks mõeldud taimekaitsevahendeid toimeainete alusel, mis on endiselt heaks kiidetud.

183. Lisaks sedastab Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 463 õigesti, et taimekaitsemääruse artikli 53 kohaselt on lubatud vältida vaidlusaluste piirangute ebamõistlikke tagajärgi. Selle kohaselt võivad liikmesriigid nimelt anda ajutiselt loa lasta piiratud ja kontrollitud kasutuseks turule teatud taimekaitsevahendit, mis sisaldab heaks kiitmata toimeaineid, kui selline meede osutub vajalikuks ohu tõttu, mida ei ole võimalik ohjata ühegi teise mõistliku vahendiga. Seega võis komisjon lähtuda sellest, et tema kehtestatud piirangud ei kehti absoluutselt ja muutumatult, vaid liikmesriigid võivad kiireloomulistel juhtudel lubada erandeid.

184. NFU märgib küll, et kõnealuse erandi kohaldamine on Ühendkuningriigis väga piiratud, kuid just seeläbi realiseerubki proportsionaalsuse põhimõte. Kui liikmesriigi pädevad asutused järeldavad, et kahjulikud tagajärjed takistavad konkreetsel juhul erandi tegemist, mis tähendab, et erandi puudused kaaluvad üles selle eelised, ei nõua proportsionaalsuse põhimõte kaugemale ulatuvat üldist heakskiitu.

185. Kuna sellega seoses on liikmesriigid vastutavad vastandlike huvide tasakaalustamise eest, ei saa komisjonilt pealegi nõuda nende heakskiidu läbivaatamise tavast ettejõudmist.

186. Seega ei ole apellatsioonkaebuse kuues väide põhjendatud.

VI.    Üldkohtule esitatud hagi

187. Vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimesele lõigule võib Euroopa Kohus ise teha asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab, või suunata asja tagasi üldkohtusse otsustamiseks.

188. Eespool esitatud kaalutluste kohaselt tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada ainult osas, milles Üldkohus jättis rahuldamata hagi seoses klotianidiini ja imidaklopriidi insektitsiidina mittekutselises tegevuses kasutamise keeluga niivõrd, kuivõrd see läks kaugemale kutselises tegevuses kasutamise keelust. Selles punktis lubab menetlusstaadium asjas otsuse teha, kuna on kindel, et komisjon ei tuginenud sellega seoses kättesaadavatele teaduslikele andmetele. Järelikult tuleb vaidlusalune rakendusmäärus selles osas tühistada.

VII. Kohtukulud

189. Vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõikele 2 otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotamise, kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu või kui see on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse.

190. Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste lahendamisel mutatis mutandis, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Vastavalt artikli 138 lõike 3 esimesele lausele jäävad aga kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks. Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 3 esimene lause sisaldab samasuguseid sätteid.

191. Seetõttu peavad komisjon ja Bayer ise kandma oma kohtukulud, mis on seotud menetlusega Üldkohtus ja Euroopa Kohtus.

192. See kehtib ka Bayer AG nimel esitatud vastuvõetamatu apellatsioonkaebuse kohta, kuna see ei põhjustanud võrreldes Bayer CropScience AG esitatud vastuvõetava apellatsioonkaebusega teistele menetlusosalistele lisakulusid.

193. Muu hulgas nähtub kodukorra artikli 184 lõikest 4, et kui esimeses astmes menetlusse astuja ei ole ise apellatsioonkaebust esitanud, saab temalt apellatsioonimenetluse kulud välja mõista üksnes juhul, kui ta on osalenud Euroopa Kohtu menetluse kirjalikus või suulises osas. Kui nimetatud pool osaleb menetluses, võib Euroopa Kohus jätta tema kohtukulud tema enda kanda. Seetõttu teen ma menetluse tulemust arvestades ettepaneku jätta kohtukulud isikute puhul, kes olid menetlusse astujad esimeses kohtuastmes ja osalesid käesolevas menetluses, nende endi kanda.(92)

194. Muu hulgas tuleb kohtukulude jaotust korrigeerida ka esimeses kohtuastmes menetlusse astujate puhul. Ka nemad kannavad vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 138 lõikele 3 ise oma kohtukulud.

195. De Bijenstichting’i puhul teen ma Euroopa Kohtule lõpuks ettepaneku kohaldada kodukorra artikli 140 lõiget 3, mille kohaselt võib Euroopa Kohus otsustada, et see isik kannab ise oma kohtukulud.

VIII. Ettepanek

196. Seetõttu teen Euroopa Kohtule ettepaneku teha järgmine otsus:

1.      Apellatsioonkaebus on vastuvõetamatu osas, milles see esitati Bayer AG nimel.

2.      Üldkohtu 17. mai 2018. aasta otsus kohtuasjas Bayer jt vs. komisjon (T‑429/13 ja T‑451/13, EU:T:2018:280) tuleb tühistada osas, milles Üldkohus jättis rahuldamata hagi seoses klotianidiini ja imidaklopriidi insektitsiidina mittekutselises tegevuses kasutamise keeluga niivõrd, kuivõrd see läks kaugemale kutselises tegevuses kasutamise keelust.

3.      Üldkohtu 17. mai 2018. aasta otsuse kohtuasjas Bayer jt vs. komisjon (T‑429/13 ja T‑451/13, EU:T:2018:280) tegemisel on rikutud õigusnorme osas, milles selles tuvastatakse, et komisjoni 24. mai 2013. aasta rakendusmääruse (EL) nr 485/2013, millega muudetakse rakendusmäärust (EL) nr 540/2011 seoses toimeainete klotianidiini, tiametoksaami ja imidaklopriidi heakskiitmise tingimustega ning keelatakse neid toimeaineid sisaldavate taimekaitsevahenditega töödeldud seemnete kasutamine ja müük, vastuvõtmisel ei tulnud arvestada Euroopa ja Vahemeremaade taimekaitseorganisatsiooni avaldatud süsteemi 2010. aastal ajakohastatud redaktsiooni, mis käsitleb taimekaitsevahenditest tulenevate keskkonnariskide hindamist.

4.      Rakendusmäärus nr 485/2013 on kehtetu osas, milles selles kehtestatakse klotianidiini ja imidaklopriidi kasutamisele insektitsiidina mittekutselises tegevuses kaugemale ulatuv keeld kui kasutamisele kutselises tegevuses.

5.      Kõik Üldkohtu ja Euroopa Kohtu menetluses osalenud pooled ja neis menetlustes menetlusse astujad kannavad ise oma kohtukulud.

1      Algkeel: saksa.

2      Komisjoni 24. mai 2013. aasta rakendusmäärus (EL) nr 485/2013, millega muudetakse rakendusmäärust (EL) nr 540/2011 seoses toimeainete klotianidiini, tiametoksaami ja imidaklopriidi heakskiitmise tingimustega ning keelatakse neid toimeaineid sisaldavate taimekaitsevahenditega töödeldud seemnete kasutamine ja müük (ELT 2013, L 139, lk 12).

3      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1107/2009 taimekaitsevahendite turulelaskmise ja nõukogu direktiivide 79/117/EMÜ ja 91/414/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2009, L 309, lk 1).

4      Nõukogu 15. juuli 1991. aasta direktiiv 91/414/EMÜ taimekaitsevahendite turuleviimise kohta (EÜT 1991, L 230, lk 1; ELT eriväljaanne 03/011, lk 332).

5      Komisjoni 7. juuli 2006. aasta direktiiv 2006/41/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiivi 91/414/EMÜ klotianidiini ja petoksamiidi lisamisega toimeainete hulka (ELT 2006, L 187, lk 24).

6      Komisjoni 15. detsembri 2008. aasta direktiiv 2008/116/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiivi 91/414/EMÜ aklonifeeni, imidaklopriidi ja metasakloori lisamisega toimeainete hulka (ELT 2008, L 337, lk 86).

7      EFSA Panel on Plant Protection Products and their Residues (PPR), „Scientific Opinion on the science behind the development of a risk assessment of Plant Protection Products on bees (Apis mellifera, Bombus spp. and solitary bees)“. EFSA Journal 2012, 10(5) 2668 (doi:10.2903/j.efsa.2012.2668).

8      Punktid 241–243.

9      EPPO, „Annual Report and Council Recommendations 2018“, EPPO Bulletin (2019) 49, lk 509 (602).

10      Komisjoni 12. märtsi 2010. aasta direktiiv 2010/21/EL, millega muudetakse nõukogu direktiivi 91/414/EMÜ I lisa seoses klotianidiini, tiametoksaami, fiproniili ja imidaklopriidi käsitlevate erisätetega (ELT 2010, L 65, lk 27).

11      Komisjoni 29. mai 2018. aasta rakendusmäärus (EL) 2018/784, millega muudetakse rakendusmäärust (EL) nr 540/2011 seoses toimeaine klotianidiini heakskiitmise tingimustega (ELT 2018, L 132, lk 35).

12      Komisjoni 29. mai 2018. aasta rakendusmäärus (EL) 2018/783, millega muudetakse rakendusmäärust (EL) nr 540/2011 seoses toimeaine imidaklopriidi heakskiitmise tingimustega (ELT 2018, L 132, lk 31).

13      https://ec.europa.eu/food/plant/pesticides/eu-pesticides-database/public/?event=activesubstance.detail&language=ET&selectedID=1154

14      22. märtsi 1961. aasta kohtuotsus S.N.U.P.A.T. vs. ESTÜ Ülemamet (42/59 ja 49/59, EU:C:1961:5, lk 172); 4. oktoobri 2012. aasta kohtuotsus Byankov (C‑249/11, EU:C:2012:608, punkt 77) ja 20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Incyte (C‑492/16, EU:C:2017:995, punkt 48).

15      Kohtujurist Campos Sánchez-Bordona ettepanek kohtuasjas Repower vs. Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (C‑281/18 P, EU:C:2019:426, punktid 34 ja 35).

16      9. märtsi 1978. aasta kohtuotsus Herpels vs. komisjon (54/77, EU:C:1978:45, punkt 38).

17      Vt selle kohta allpool punktid 137–138.

18      Vt taimekaitsemääruse kohta 18. juuli 2007. aasta kohtuotsus Industrias Químicas del Vallés vs. komisjon (C‑326/05 P, EU:C:2007:443, punktid 75 ja 76) ning 22. detsembri 2010. aasta kohtuotsus Gowan Comércio Internacional e Serviços (C‑77/09, EU:C:2010:803, punktid 55 ja 56).

19      15. aprilli 2010. aasta kohtumäärus Makhteshim-Agan Holding jt vs. komisjon(C‑517/08 P, ei avaldata, EU:C:2010:190, punkt 62) ja 7. mai 2013. aasta kohtumäärus Dow AgroSciences jt vs. komisjon (C‑584/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:281, punkt 73).

20      Vt taimekaitsemääruse kohta 18. juuli 2007. aasta kohtuotsus Industrias Químicas del Vallés vs. komisjon (C‑326/05 P, EU:C:2007:443, punkt 76) ja 22. detsembri 2010. aasta kohtuotsus Gowan Comércio Internacional e Serviços (C‑77/09, EU:C:2010:803, punkt 56).

21      Vt taimekaitsemääruse kohta 18. juuli 2007. aasta kohtuotsus Industrias Químicas del Vallés vs. komisjon (C‑326/05 P, EU:C:2007:443, punkt 77) ja 22. detsembri 2010. aasta kohtuotsus Gowan Comércio Internacional e Serviços (C‑77/09, EU:C:2010:803, punkt 57).

22      KOM(2000) 1 (lõplik).

23      11. septembri 2002. aasta kohtuotsus Pfizer Animal Health vs. nõukogu (T‑13/99, EU:T:2002:209, punkt 119).

24      Näitena 1. aprilli 2008. aasta kohtuotsus parlament ja Taani vs. komisjon (C‑14/06 ja C‑295/06, EU:C:2008:176, punkt 75); 22. detsembri 2010. aasta kohtuotsus Gowan Comércio Internacional e Serviços (C‑77/09, EU:C:2010:803, punktid 71–73); 21. juuli 2011. aasta kohtuotsus Etimine (C‑15/10, EU:C:2011:504, punkt 129) ning 1. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Blaise jt (C‑616/17, EU:C:2019:800, punktid 41–43).

25      29. novembri 2007. aasta kohtuotsus Stadtwerke Schwäbisch Hall jt vs. komisjon (C‑176/06 P, ei avaldata, EU:C:2007:730, punkt 18) ja 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Bayerische Motoren Werke ja Freistaat Sachsen vs. komisjon (C‑654/17 P, EU:C:2019:634, punkt 44).

26      7. juuni 2007. aasta kohtuotsus Wunenburger vs. komisjon (C‑362/05 P, EU:C:2007:322, punkt 42) ja 23. detsembri 2015. aasta kohtuotsus parlament vs. nõukogu (C‑595/14, EU:C:2015:847, punkt 17) ning 17. detsembri 2019. aasta kohtumäärus Rogesa vs. komisjon (C‑568/18 P, ei avaldata, EU:C:2019:1092, punkt 25).

27      Vt eespool punkt 32.

28      28. mai 2013. aasta kohtuotsus Abdulrahim vs. nõukogu ja komisjon (C‑239/12 P, EU:C:2013:331, punkt 62) ja 23. detsembri 2015. aasta kohtuotsus parlament vs. nõukogu (C‑595/14, EU:C:2015:847, punkt 16).

29      6. märtsi 1979. aasta kohtuotsus Simmenthal vs. komisjon (92/78, EU:C:1979:53, 32); 24. juuni 1986. aasta kohtuotsus AKZO Chemie ja AKZO Chemie UK vs. komisjon (53/85, EU:C:1986:256, punkt 21); 7. juuni 2007. aasta kohtuotsus Wunenburger vs. komisjon (C‑362/05 P, EU:C:2007:322, punkt 50); 28. mai 2013. aasta kohtuotsus Abdulrahim vs. nõukogu ja komisjon (C‑239/12 P, EU:C:2013:331, punkt 63) ja 4. septembri 2018. aasta kohtuotsus ClientEarth vs. komisjon (C‑57/16 P, EU:C:2018:660, punkt 48).

30      28. mai 2013. aasta kohtuotsus Abdulrahim vs. nõukogu ja komisjon (C‑239/12 P, EU:C:2013:331, punkt 65); 23. detsembri 2015. aasta kohtuotsus parlament vs. nõukogu (C‑595/14, EU:C:2015:847, punkt 18) ja 30. aprilli 2020. aasta kohtuotsus Izba Gospodarcza Producentów i Operatorów Urządzeń Rozrywkowych vs. komisjon (C‑560/18 P, EU:C:2020:330, punkt 41).

31      Teisiti 27. juuni 2013. aasta kohtuotsuses Xeda International ja Pace International vs. komisjon (C‑149/12 P, ei avaldata, EU:C:2013:433, punkt 34).

32      Nõude kohta, mille kohaselt peab rikkumine olema piisavalt selge, vt 10. septembri 2019. aasta kohtuotsus HTTS vs. nõukogu (C‑123/18 P, EU:C:2019:694, punktid 32 ja 33 ning 42 ja 43).

33      Allpool punktid 94 ja 168.

34      Vt selle kohta 14. septembri 1999. aasta kohtuotsus komisjon vs. AssiDomän Kraft Products jt (C‑310/97 P, EU:C:1999:407, punktid 52–55).

35      20. oktoobri 1983. aasta kohtuotsus Gutmann vs. komisjon (92/82, EU:C:1983:286, punkt 2) ja 23. aprilli 1986. aasta kohtuotsus Les Verts vs. parlament (294/83, EU:C:1986:166, punktid 15–18).

36      8. juuli 2004. aasta kohtuotsus JFE Engineering vs. komisjon (T‑67/00, T‑68/00, T‑71/00 ja T‑78/00, EU:T:2004:221, punktid 47–50) ning 14. detsembri 2006. aasta kohtuotsus Raiffeisen Zentralbank Österreich jt vs. komisjon (T‑259/02–T‑264/02 ja T‑271/02, EU:T:2006:396, punktid 72–74).

37      1. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Blaise jt (C‑616/17, EU:C:2019:800, punkt 99).

38      Vt 1. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Blaise jt (C‑616/17, EU:C:2019:800, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

39      Vt allpool punkt 140.

40      Vt 23. jaanuari 2019. aasta kohtuotsus Deza vs. Euroopa Kemikaaliamet (ECHA) (C‑419/17 P, EU:C:2019:52, punkt 87).

41      Vt eespool punkt 18.

42      Üldkohtule esitatud hagiavalduse punktid 109 ja 116.

43      8. veebruari 2007. aasta kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon (C‑3/06 P, EU:C:2007:88, punkt 46) ja 10. juuli 2019. aasta kohtuotsus VG vs. komisjon (C‑19/18 P, EU:C:2019:578, punkt 31).

44      Vt taimekaitsemääruse kohta 18. juuli 2007. aasta kohtuotsus Industrias Químicas del Vallés vs. komisjon (C‑326/05 P, EU:C:2007:443, punktid 75 ja 77) ning 22. detsembri 2010. aasta kohtuotsus Gowan Comércio Internacional e Serviços (C‑77/09, EU:C:2010:803, punktid 55 ja 57).

45      Vt ka alljärgnevad kaalutlused apellatsioonkaebuse kolmanda, neljanda ja viienda väite kohta.

46      Vt eespool punkt 20.

47      Vt eespool punkt 19.

48      1. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Blaise jt (C‑616/17, EU:C:2019:800, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

49      1. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Blaise jt (C‑616/17, EU:C:2019:800, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

50      23. septembri 2003. aasta kohtuotsus komisjon vs. Taani (C‑192/01, EU:C:2003:492, punkt 51); 22. detsembri 2010. aasta kohtuotsus Gowan Comércio Internacional e Serviços (C‑77/09, EU:C:2010:803, punkt 75) ning 1. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Blaise jt (C‑616/17, EU:C:2019:800, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika ning punkt 94).

51      28. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Verlezza jt (C‑487/17–C‑489/17, EU:C:2019:270, punkt 57). Vt ka 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Inter-Environnement Wallonie ja Bond Beter Leefmilieu Vlaanderen (C‑411/17, EU:C:2019:622, punkt 134); 10. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Luonnonsuojeluyhdistys Tapiola (C‑674/17, EU:C:2019:851, punkt 66) ja 24. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Prato Nevoso Termo Energy (C‑212/18, EU:C:2019:898, punkt 58).

52      5. mai 1998. aasta kohtuotsus National Farmers‘ Union jt (C‑157/96, EU:C:1998:191, punktid 63 ja 64); 9. septembri 2003. aasta kohtuotsus Monsanto Agricoltura Italia jt (C‑236/01, EU:C:2003:431, punkt 111) ning 1. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Blaise jt (C‑616/17, EU:C:2019:800, punkt 43).

53      23. septembri 2003. aasta kohtuotsus komisjon vs. Taani (C‑192/01, EU:C:2003:492, punkt 52); 28. jaanuari 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Taani (C‑333/08, EU:C:2010:44, punkt 93); 29. aprilli 2010. aasta kohtuotsus Solgar jt (C‑446/08, EU:C:2010:233, punkt 70) ning 1. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Blaise jt (C‑616/17, EU:C:2019:800, punkt 43).

54      9. septembri 2003. aasta kohtuotsus Monsanto Agricoltura Italia jt (C‑236/01, EU:C:2003:431, punkt 112).

55      Krämer, L., teoses: von der Groeben ja Schwarze (Hrsg.), Kommentar zum Vertrag über die Europäische Union und zur Gründung der Europäischen Gemeinschaft, 7. Aufl., Nomos, Baden-Baden 2015, ELTL artikkel 191, punkt 40; Scherer, J. ja Heselhaus, S., Umweltrecht, punkt 36, teoses: Dauses (Hrsg.), Handbuch des EU-Wirtschaftsrechts, C. H. Beck, München, EL 49, November 2019.

56      Vt 5. oktoobri 1999. aasta kohtuotsus Lirussi ja Bizzaro (C‑175/98 ja C‑177/98, EU:C:1999:486, punkt 51); 22. juuni 2000. aasta kohtuotsus Fornasar jt (C‑318/98, EU:C:2000:337, punkt 37) ning 26. aprilli 2005. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa (C‑494/01, EU:C:2005:250, punkt 165).

57      Vt Calliess, C. teoses: Calliess ja Ruffert (Hrsg.), EUV/AEUV, 5. Aufl. 2016, ELTL artikkel 191, punktid 32 ja 33, Kahl, W., teoses: Streinz (Hrsg.), EUV/AEUV, 3. Aufl. 2018, ELTL artikkel 114, punktid 81 ja 82, ning Nettesheim, M., teoses: Grabitz, Hilf ja Nettesheim (Hrsg.), Das Recht der Europäischen Union, 44. Ergänzungslieferung Mai 2011, artikkel 191, punkt 89.

58      Vt ka 21. juuli 2011. aasta kohtuotsus Etimine (C‑15/10, EU:C:2011:504, punktid 128 ja 129).

59      Sarnane oli olukord õigusakti puhul, mis oli aluseks 8. juuli 2010. aasta kohtuotsusele Afton Chemical (C‑343/09, EU:C:2010:419, punktid 60 ja 64).

60      1. juuni 1994. aasta kohtuotsus komisjon vs. Brazzelli Lualdi jt (C‑136/92 P, EU:C:1994:211, punkt 59); 28. juuni 2005. aasta kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon (C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P, EU:C:2005:408, punkt 165) ning 16. novembri 2017. aasta kohtuotsus Ludwig-Bölkow-Systemtechnik vs. komisjon (C‑250/16 P, EU:C:2017:871, punkt 29).

61      Vt minu ettepanek kohtuasjas Union des industries de la protection des plantes (C‑514/19, EU:C:2020:422, punktid 91 ja 92).

62      Vt eespool punkt 30.

63      1. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Blaise jt (C‑616/17, EU:C:2019:800, punkt 92).

64      Vt ka 21. juuli 2011. aasta kohtuotsus Etimine (C‑15/10, EU:C:2011:504, punktid 128 ja 129).

65      Vt eespool punkt 75 jj.

66      Bayer viitab 13. septembri 2017. aasta kohtuotsusele Fidenato jt (C‑111/16, EU:C:2017:676, punkt 52); kohtujurist Bobeki ettepanekule kohtuasjas Fidenato jt (EU:C:2017:248, punktid 74–77) ning Üldkohtu 26. novembri 2002. aasta kohtuotsusele Artegodan vs. komisjon (T‑74/00, T‑76/00, T‑83/00–T‑85/00, T‑132/00, T‑137/00 ja T‑141/00, EU:T:2002:283, punktid 192 ja 195).

67      1. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Blaise jt (C‑616/17, EU:C:2019:800, punkt 99). Vt ka eespool punkt 76 ning punkt 115 jj.

68      Vt eespool punkt 76.

69      Vt eespool punktid 44–49.

70      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. septembri 2003. aasta määrus geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta (ELT 2003, L 268, lk 1).

71      8. septembri 2011. aasta kohtuotsus Monsanto jt (C‑58/10–C‑68/10, EU:C:2011:553, punkt 76) ning 13. septembri 2017. aasta kohtuotsus Fidenato jt (C‑111/16, EU:C:2017:676, punkt 51).

72      13. septembri 2017. aasta kohtuotsus Fidenato jt (C‑111/16, EU:C:2017:676, punktid 50, 52 ja 53).

73      Näitena siduva tolliinformatsiooni kohta 29. jaanuari 1998. aasta kohtuotsus Lopex Export (C‑315/96, EU:C:1998:31, punkt 28); 2. detsembri 2010. aasta kohtuotsus Schenker (C‑199/09, EU:C:2010:728, punkt 16) ja 7. aprilli 2011. aasta kohtuotsus Sony Supply Chain Solutions (Europe) (C‑153/10, EU:C:2011:224, punkt 24).

74      Vt 29. jaanuari 1998. aasta kohtuotsus Lopex Export (C‑315/96, EU:C:1998:31, punktid 28 ja 29).

75      EFSA, „Conclusion on the peer review of the pesticide risk assessment for bees for the active substance clothianidin“. EFSA Journal 2013, 11(1):3066 (doi:10.2903/j.efsa.2013.3066), lk 6, ja European Food Safety Authority, „Conclusion on the peer review of the pesticide risk assessment for bees for the active substance imidacloprid“. EFSA Journal 2013, 11(1):3068 (doi:10.2903/j.efsa.2013.3068), lk 6.

76      Vt 22. detsembri 2010. aasta kohtuotsus Gowan Comércio Internacional e Serviços (C‑77/09, EU:C:2010:803, punkt 58) ja 1. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Blaise jt (C‑616/17, EU:C:2019:800, punkt 79).

77      Vt ka 13. septembri 2007. aasta kohtuotsus Land Oberösterreich ja Austria vs. komisjon (C‑439/05 P ja C‑454/05 P, EU:C:2007:510, punkt 32) ning 6. novembri 2008. aasta kohtuotsus Madalmaad vs. komisjon (C‑405/07 P, EU:C:2008:613, punkt 67).

78      9. septembri 2003. aasta kohtuotsus Monsanto Agricoltura Italia jt (C‑236/01, EU:C:2003:431, punkt 106); 28. jaanuari 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa (C‑333/08, EU:C:2010:44, punkt 91) ning 19. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Queisser Pharma (C‑282/15, EU:C:2017:26, punkt 60).

79      9. septembri 2003. aasta kohtuotsus Monsanto Agricoltura Italia jt (C‑236/01, EU:C:2003:431, punkt 106); 8. septembri 2011. aasta kohtuotsus Monsanto jt (C‑58/10–C‑68/10, EU:C:2011:553, punkt 77) ning 13. septembri 2017. aasta kohtuotsus Fidenato jt (C‑111/16, EU:C:2017:676, punkt 51).

80      22. detsembri 2010. aasta kohtuotsus Gowan Comércio Internacional e Serviços (C‑77/09, EU:C:2010:803, punktid 78 ja 79).

81      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta direktiiv 2009/128/EÜ (ELT 2009, L 309, lk 71).

82      Vt eespool punkt 105.

83      8. juuli 2010. aasta kohtuotsus Afton Chemical (C‑343/09, EU:C:2010:419, punkt 45 ja punktid 60–62) ning 9. juuni 2016. aasta kohtuotsus Pesce jt (C‑78/16 ja C‑79/16, EU:C:2016:428, punkt 48).

84      Vt eespool punktid 44–49.

85      Vt 7. septembri 2006. aasta kohtuotsus Hispaania vs. nõukogu (C‑310/04, EU:C:2006:521, punktid 122 ja 123); 8. juuli 2010. aasta kohtuotsus Afton Chemical (C‑343/09, EU:C:2010:419, punkt 34) ning 13. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Poola vs. parlament ja nõukogu (C‑128/17, EU:C:2019:194, punkt 73).

86      22. mai 2014. aasta kohtumäärus Bilbaína de Alquitranes jt vs. Euroopa Kemikaaliamet (ECHA) (C‑287/13 P, ei avaldata, EU:C:2014:599, punkt 20) ja 4. septembri 2014. aasta kohtumäärus Rütgers Germany jt vs. Euroopa Kemikaaliamet (ECHA)(C‑290/13 P, ei avaldata, EU:C:2014:2174, punkt 26).

87      Vt eespool punkt 50.

88      Vt 12. juuli 1979. aasta kohtuotsus Itaalia vs. nõukogu (166/78, EU:C:1979:195, punkt 14); 25. juuni 1997. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon (C‑285/94, EU:C:1997:313, punkt 23); 9. novembri 2006. aasta kohtuotsus Agraz jt vs. komisjon (C‑243/05 P, EU:C:2006:708, punkt 73); 8. juuli 2010. aasta kohtuotsus Afton Chemical (C‑343/09, EU:C:2010:419, punkt 33) ja 30. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Itaalia vs. nõukogu (Vahemere mõõkkala püügikvoodid) (C‑611/17, EU:C:2019:332, punkt 57).

89      Vt 8. juuni 2010. aasta kohtuotsus Vodafone jt (C‑58/08, EU:C:2010:321, punktid 55, 58 ja 65) ning 12. mai 2011. aasta kohtuotsus Luksemburg vs. parlament ja nõukogu (C‑176/09, EU:C:2011:290, punkt 65).

90      Vt 13. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Poola vs. parlament ja nõukogu (C‑128/17, EU:C:2019:194, punkt 31), mida näitestavad 8. juuli 2010. aasta kohtuotsus Afton Chemical (C‑343/09, EU:C:2010:419, punktid 36, 37 ja 40) ning 4. mai 2016. aasta kohtuotsus Pillbox 38 (C‑477/14, EU:C:2016:324, punktid 64–66).

91      Apellatsioonkaebuse 23. lisa, lk 3 (lisade lk 633).

92      Vt 11. septembri 2014. aasta kohtuotsus MasterCard jt vs. komisjon (C‑382/12 P, EU:C:2014:2201, punkt 265).