Kohtuasi T-257/07 R

Prantsuse Vabariik

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Ajutiste meetmete kohaldamine – Loomatervishoiunõuded – Määrus (EÜ) nr 999/2001 – Teatavate transmissiivsete spongioossete entsefalopaatiate likvideerimine – Määrus (EÜ) nr 727/2007 – Taotlus täitmise peatamiseks – Fumus boni iuris – Kiireloomulisus – Huvide kaalumine

Kohtumääruse kokkuvõte

1.      Põllumajandus – Ühine põllumajanduspoliitika – Rakendamine – Inimeste tervise kaitseks võetud meetmed

(EÜ artikkel 174)

2.      Ajutiste meetmete kohaldamine – Täitmise peatamine – Kohaldamise tingimused – Fumus boni iuris

(EÜ artikkel 242; komisjoni määrus nr 999/2001)

3.      Ajutiste meetmete kohaldamine – Täitmise peatamine – Kohaldamise tingimused – Fumus boni iuris

(EÜ artikkel 242; komisjoni määrus nr 999/2001)

4.      Ajutiste meetmete kohaldamine – Täitmise peatamine – Kohaldamise tingimused – Kiireloomulisus – Raske ja korvamatu kahju

(EÜ artikkel 242; komisjoni määrus nr 999/2001)

5.      Ajutiste meetmete kohaldamine – Täitmise peatamine – Kohaldamise tingimused – Kõikide asjaomaste huvide kaalumine

(EÜ artikkel 242)

1.      Ettevaatuspõhimõte on vastavalt EÜ artiklile 174 üks nendest põhimõtetest, millel rajaneb ühenduse keskkonnapoliitika, mille alla kuulub ka inimeste tervisekaitse, ning seda põhimõtet kohaldatakse ka siis, kui ühenduse institutsioonid võtavad ühise põllumajanduspoliitika raames meetmeid inimeste tervise kaitseks.

Selle põhimõtte alusel on lubatud, et kui esinevad kahtlused inimeste tervist puudutavate ohtude olemasolu või ulatuse osas, võivad institutsioonid võtta kaitsemeetmeid, ilma et nad ootaksid ära, et nende ohtude tegelikkus ja tõsidus oleks täielikult avaldunud. Seevastu siis, kui uued asjaolud muudavad ohu tajumist või näitavad, et ohtu võib vältida olemasolevatest vähem piiravate meetmetega, peavad institutsioonid ja eelkõige algatusõigust omav komisjon hoolitsema õigusnormide uutele teaduslikele andmetele kohandamise eest. Niisiis võivad ühenduse institutsioonid tegelikult vastu võtta kehtivatest vähem piiravaid meetmeid, kui nende meetmetega saab piirata riski, mille tajumist on uued elemendid muutnud.

Ühenduse seadusandjal on selles valdkonnas ulatuslik kaalutlusõigus, mis eeldab poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid valikuid ning milles seadusandja peab andma keerulisi hinnanguid. Sellises kontekstis peab ühenduste kohtu sisuline kontroll piirduma küsimusega, kas kaalutlusõiguse teostamisel pole tehtud ilmset viga, kuritarvitatud võimu või kas ühenduse institutsioonid ei ole ilmselgelt ületanud oma kaalutlusõiguse piire.

(vt punktid 60, 61, 66 ja 67)

2.      Selleks et kindlaks määrata, kas fumus boni iuris’e tingimus on täidetud juhtumi korral, kus põhikohtuasja hagi põhjenduseks viidatakse sellele, et komisjon on riskianalüüsis vea tegemise tõttu rikkunud ettevaatuspõhimõtet, võttes vastu määruse nr 727/2007, millega muudetakse määruse nr 999/2001 (millega sätestatakse teatavate transmissiivsete spongioossete entsefalopaatiate (TSE) vältimise, kontrolli ja likvideerimise eeskirjad) I, III, VII ja X lisa, mis leevendavad tervisekaitsemeetmeid, mida kohaldatakse nende lamba‑ või kitsekarjade suhtes, kus on tuvastatud TSE, tuleb prima facie kontrollida, kas see õigusväide on põhjendatud, ja seega kontrollida, kas väidetava rikkumise kohta esitatud argumendid on nii tõsised, et neid ei saa ajutiste meetmete kohaldamise menetluses kõrvale jätta.

Kuna „nullriski” ei saa tõepoolest olla, saab ettevaatuspõhimõtet kohaldada vaid juhul, kui riski – eelkõige inimese tervisele –, mis ei põhine lihtsalt tõendamata teaduslikel oletustel, ei ole veel suudetud täielikult tõendada. Peale selle ei saa ettevaatuspõhimõtte kohaldamise kontekstis, milles võib esineda teaduslikku ebakindlust, riskianalüüsilt nõuda, et see annaks tingimata ühenduse institutsioonidele teaduslikud tõendid tegeliku riski kohta ja riski realiseerumise korral selle potentsiaalse kahjuliku mõju kohta.

Juhul kui vähemasti esmapilgul võib arvestada, et püsib reaalne teaduslik ebakindlus ühelt poolt võimaluses, et teised loomset päritolu TSE nakkuse tekitajad peale veiste spongioosse entsefalopaatia nakkuse tekitajate võiksid inimesele üle kanduda, ja teiselt poolt erisustestide usaldusväärsuses, ei ole täiesti alusetu väide, et teaduslike teadmiste areng väikemäletsejaliste TSE‑de osas ei muuda selle riski tajumist, mida need haigused kujutavad rahvatervisele. Nendel tingimustel õigustab väide ettevaatuspõhimõtte rikkumise kohta tulenevalt sellest, et komisjon tegi riskianalüüsis vea, põhjalikku kontrollimist, mida saab teha ainult põhikohtuasja arutav kohus.

(vt punktid 59, 65, 79, 85 ja 86)

3.      Teaduslik riskianalüüs peab võimaldama pädeval asutusel riskijuhtimise raames kindlaks määrata, millised meetmed on tema arvates riski realiseerumise vältimiseks asjakohased ja vajalikud. Seega on riski õige hindamine selle riski juhtimise hindamisel määrava tähtsusega.

Võttes vastu määruse nr 727/2007, millega muudetakse määruse nr 999/2001 (millega sätestatakse teatavate transmissiivsete spongioossete entsefalopaatiate (TSE) vältimise, kontrolli ja likvideerimise eeskirjad) I, III, VII ja X lisa, leevendas komisjon tervisekaitsemeetmeid, mida kohaldatakse lamba‑ või kitsekarjas, kus on esmase kiirtestiga tuvastatud TSE juhtum.

Vähemasti esmapilgul võib arvestada, et vastava valdkonna teadusasutuste arvamused väljendavad reaalset teaduslikku ebakindlust nende tingimuste suhtes, mille korral teised TSE‑d peale BSE võivad inimesele üle kanduda, ning et praeguste teadmiste juures ei ole võimalik välistada, et teiste TSE‑dega peale BSE nakatatud loomade liha ja neist valmistatud toodete tarbimine on inimeste tervisele ohtlik. Lisaks tundub, et neis arvamustes väljendatakse reaalset teaduslikku ebakindlust BSE juhtumite olemasolu välistamiseks tehtavate erisustestide usaldusväärsuse suhtes, mis tähendab, et tuvastamata jäänud BSE tüve kandjatest loomade liha ja neist valmistatud tooted võidakse turule viia.

Nendel tingimustel ei ole hageja väide, mille kohaselt kõnealused sätted ei võimalda piiritleda riski, mida TSE‑d kujutavad inimeste tervisele, ja võivad koguni seda suurendada, vähemalt esmapilgul alusetu. Nendel tingimustel õigustab väide, mis tuleneb ettevaatuspõhimõtte rikkumisest põhjusel, et komisjoni tegi riskijuhtimises vea, põhjalikku kontrollimist, mis on ainult põhikohtuasja arutava kohtu ülesanne.

(vt punktid 88, 89, 107, 108 ja 116)

4.      Ajutiste meetmete kohaldamise menetluse eesmärk on tagada tulevikus tehtava lõpliku otsuse täieulatuslik toime, vältimaks lünka ühenduste kohtu tagatud õiguskaitses. Selle eesmärgi saavutamiseks tuleb taotluse kiireloomulisust hinnata selle järgi, kas ajutine meede on vajalik selleks, et hoida ära esialgset õiguskaitset taotleval poolel tõsise ja korvamatu kahju tekkimine.

Juhul kui liikmesriigi ametiasutused, kes vastutavad rahvatervise kaitsega seotud üldise huvi eest, taotlevad määruse nr 727/2007, millega muudetakse määruse nr 999/2001 (millega sätestatakse teatavate transmissiivsete spongioossete entsefalopaatiate (TSE) vältimise, kontrolli ja likvideerimise eeskirjad) I, III, VII ja X lisa, mis leevendavad tervisekaitsemeetmeid, mida kohaldatakse nende lamba- või kitsekarjade suhtes, kus on tuvastatud TSE, sätete kohaldamise peatamist põhjusel, et nende rakendamine seab ohtu inimeste tervise, tuleb kiireloomulisuse hindamisel arvesse võtta asjaolu, et eelnimetatud liikmesriigi esitatud faktilised ja õiguslikud argumendid fumus boni iuris’e põhjenduseks näivad olevat ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustava kohtuniku käsutuses olevaid andmeid arvestades tõsised ning et nendest tuleneb muu hulgas, et on võimalik, et TSE‑ga nakatunud loomade liha või nendest valmistatud tooteid on kasutatud inimtoiduks.

Nendel asjaoludel tuleb järeldada, et kiireloomulisuse tingimus on täidetud.

(vt punktid 122, 127, 128 ja 133)

5.      Kui ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik kaalub ajutiste meetmete taotluse raames kõnealuseid eri huve, peab ta kindlaks määrama, kas vaidlusaluse akti tühistamine põhikohtuasja arutavas kohtus võimaldaks muuta akti kohesest kohaldamisest tulenevat olukorda, ja vastupidi, kas selle akti kohaldamise peatamine võib takistada selle täielikku õigusmõju juhul, kui põhikohtuasja hagi jäetakse rahuldamata.

Siinkohal tuleb põhimõtteliselt rahvatervise kaitsega seotud nõudeid pidada vaieldamatult majanduslike kaalutluste suhtes ülimuslikuks. Sellest tuleneb, et kui viidatakse tõsisele ohule rahvatervisele, otsustab ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik huvide kaalumisel oma formaalsele sõltumatusele vaatamata peaaegu vältimatult rahvatervise kaitse kasuks.

(vt punktid 140 ja 141)