Kohtuasi T‑138/03

É. R. jt

versus

Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Ühenduste Komisjon

Ühine põllumajanduspoliitika – Loomatervishoid – Veiste spongioosne entsefalopaatia (nn „hullu lehma tõbi”) – Creutzfeldt-Jakobi tõve uus vorm – Kahju hüvitamise hagi – Lepinguväline vastutus – Ühenduse vastutus oma organite õigusvastase käitumise puudumise korral – Kahju – Põhjuslik seos – Vorminõuete rikkumine – Samaaegsed siseriiklikud menetlused – Aegumine – Vastuvõetamatus

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Menetlus – Hagiavaldus – Vorminõuded

(Euroopa Kohtu põhikiri, artikkel 21; Esimese Astme Kohtu kodukord, artikli 44 lõike 1 punkt c)

2.      Kahju hüvitamise hagi – Iseseisev laad – Siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamine – Erand – Võimatus saavutada kahju hüvitamist siseriikliku kohtu kaudu

(EÜ artikkel 235 ja EÜ artikkel 288, teine lõik)

3.      Kahju hüvitamise hagi – Aegumistähtaeg – Tähtaja algus

(Euroopa Kohtu põhikiri, artikkel 46)

4.      Lepinguväline vastutus – Tingimused

(EÜ artikkel 288, teine lõik)

5.      Lepinguväline vastutus – Tingimused

(EÜ artikkel 288, teine lõik)

6.      Lepinguväline vastutus – Tingimused

(EÜ artikkel 288, teine lõik)

1.      Euroopa Kohtu põhikirja artikli 21 ja Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c kohaselt tuleb hagiavalduses märkida hagi ese ja ülevaade väidetest, millele tuginetakse. Õiguskindluse ja õiglase kohtupidamise tagamiseks peavad selleks, et hagi oleks vastuvõetav, selle aluseks olevad peamised õiguslikud ja faktilised asjaolud olema kas või kokkuvõtlikult, kuid loogiliselt ja arusaadavalt esitatud hagiavalduses. Nende nõuete täitmiseks peavad ühenduse institutsiooni poolt tekitatud kahju hüvitamise nõuet sisaldavas hagiavalduses olema esitatud andmed, mis võimaldaksid määratleda hageja poolt institutsioonile etteheidetava käitumise, põhjused, miks hageja leiab, et selle käitumise ja väidetavalt tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos, ning selle kahju iseloomu ja ulatuse.

(vt punkt 34)

2.      Võimalus esitada kahju hüvitamise hagi EÜ artikli 235 ja EÜ artikli 288 teise lõigu alusel loodi iseseisva õiguskaitsevahendina, millel on õiguskaitsevahendite süsteemis oma eriline ülesanne ja millele on kehtestatud kasutamise tingimused, mis on töötatud välja selle spetsiifilist eesmärki arvestades. Sellegipoolest tuleb selle hagi hindamisel arvestada üksikisikute õiguskaitsesüsteemi tervikuna ja seega võib selle vastuvõetavus teatud olukordades sõltuda sellest, kas riigisisesed õiguskaitsevahendid, mis on olemas siseriikliku ametiasutuse otsuse kehtetuks tunnistamiseks, on ammendatud. Veel peavad siseriiklikud õiguskaitsevahendid selleks siiski tõhusalt tagama huvitatud üksikisikute õiguste kaitse ja võimaldama väidetava kahju hüvitamist.

See ei ole nii aga juhul, kui esiteks hagejate väidetud kahju hüvitamist ei saa saavutada isegi osaliselt, tunnistades kehtetuks mingi siseriikliku ametiasutuse akti või aktid, ning teiseks kui hagejate esitatud kahju hüvitamise nõue põhineb väidetaval õigusvastasel tegevusel, mille panid toime nõukogu ja komisjon. Võttes aga arvesse, et ühenduse kohtunikul on ainupädevus lahendada EÜ artikli 288 alusel ühenduse süüks pandava kahju hüvitamist käsitlevaid vaidlusi, ei saa siseriiklikud õiguskaitsevahendid ipso facto sellisel juhul tagada hagejatele nende õiguste tõhusat kaitset, nimelt eelkõige kogu nende väidetava kahju hüvitamist.

Kui ühe ja sama kahju puhul on esitatud kaks kahju hüvitamise hagi, üks liikmesriigi vastu siseriiklikus kohtus, teine ühenduse vastu ühenduse kohtus, võib enne seda, kui tehakse kindlaks kahju, mille eest peetakse vastutavaks ühendust, olla tarvis oodata, kuni siseriiklik kohus teeb otsuse liikmesriigi võimaliku vastutuse kohta, vältimaks seda, et kahe erineva kohtu hinnangute lahknevuse tõttu makstakse hagejale ebapiisavat või liiga suurt hüvitist. Igal juhul ei puuduta see küsimus ühenduse kohtule esitatud hagi vastuvõetavust, vaid ainult vajaduse korral selle hüvitise summa lõplikku kindlaksmääramist, mille see kohus määrama peab.

(vt punktid 40–42)

3.      Ühenduse lepinguvälise vastutusega seotud hagide jaoks Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 46 ette nähtud viieaastast aegumistähtaega ei saa siiski hakata arvestama enne, kui on täidetud kõik tingimused, millest hüvitamiskohustus sõltub, ja eelkõige juhtudel, mil vastutus tuleneb normatiivaktidest, enne kui on ilmnenud nende aktide kahjustav mõju. Kui kannatanu saab selle, mis kahju põhjustas, teada viivitusega, ei saa tähtaega tema puhul hakata arvestama enne, kui ta sellest teada saab.

(vt punkt 49)

4.      Ühenduse lepinguväline vastutus tema organite õigusvastase käitumise korral EÜ artikli 288 teise lõigu mõttes on seatud sõltuvusse teatud hulga tingimuste samaaegsest esinemisest, nimelt institutsioonidele ette heidetava käitumise õigusvastasus, kahju tekkimine ning käitumise ja kahju vahelise põhjusliku seose olemasolu.

Esimese tingimuse osas on nõutav, et oleks tõendatud üksikisikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine. Nõude osas, mille kohaselt rikkumine peab olema piisavalt selge, on selle tingimuse täidetuks lugemisel otsustavaks kriteeriumiks see, kas asjaomane institutsioon on oma kaalutlusõigusele seatud piire ilmselgelt ja tõsiselt eiranud. Kui sellel institutsioonil on üksnes märkimisväärselt vähendatud, kui mitte olematu kaalutlusruum, võib ühenduse õiguse vähimast rikkumisest piisata, et tuvastada piisavalt selge rikkumise olemasolu.

Kui üks neist tingimustest pole täidetud, tuleb hagi jätta tervikuna rahuldamata, ilma et oleks vaja uurida muid tingimusi.

(vt punktid 99–101)

5.      EÜ artikli 288 teise lõigu kohase põhjusliku seose tuvastamiseks peab asjaomase institutsiooni väidetava rikkumise ja väidetava kahju vahel olema otsene põhjuslik seos ning kohustus seda tõendada lasub hagejatel.

Niisuguses valdkonnas nagu loomade ja inimeste tervis tuleb niisuguse seose olemasolu käitumise ja kahju vahel kindlaks teha, analüüsides käitumist, mida oleks võinud institutsioonidelt oodata, võttes arvesse hetkel valitsevaid teaduslikke teadmisi. Juhtudel, mil käitumine, mis põhjustab väidetava kahju, seisneb tegevusetuses, on spetsiaalselt tarvis olla kindel, et nimetatud kahju tekitas tõesti etteheidetav tegevusetus ja seda ei oleks tekitanud kostjaks olevatele institutsioonidele ette heidetavast käitumisest erinev käitumine.

(vt punktid 103, 133 ja 134)

6.      Eeldades, et kahju on tekitatud ühenduse institutsioonide sellise käitumisega, mille õigusvastasus ei ole tõendatud, võib ühenduse lepinguvälist vastutust kohaldada siis, kui täidetud on kõik kohustuslikud tingimused: kahju tekkimine, põhjuslik seos kahju tekkimise ja ühenduse institutsioonide käitumise vahel ning asjaomase kahju ebatavaline ja eriline iseloom.

(vt punkt 153)