Kohtuasi T‑211/08

Putters International NV

versus

Euroopa Komisjon

Konkurents – Kartellikokkulepped – Belgia rahvusvaheliste kolimisteenuste turg – EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamise otsus – Hindade kindlaksmääramine – Turu jagamine – Mahhinatsioonid pakkumismenetlusega – Üks ja vältav rikkumine – Trahvid – 2006. aasta suunised trahvide arvutamise meetodi kohta – Raskus – Kestus

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Konkurents – Kartellikokkulepped – Ühe rikkumise koostisosadeks olevad kokkulepped ja kooskõlastatud tegevus

(EÜ artikli 81 lõige 1)

2.      Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Käive

(Komisjoni teatis 2006/C 210/02, punkt 13)

3.      Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Ettevõtjale maksimumsumma määramine

(Nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2; komisjoni teatis 2006/C 210/02)

1.      Kunstlik on jagada vaid ühte eesmärki taotlevat ühte vältavat käitumist mitmeks erinevaks rikkumiseks, kui seal on vastupidi tegu ühe rikkumisega, mis järjest enam konkretiseerus nii kokkulepete kui ka kooskõlastatud tegevuse kaudu.

Selles olukorras on ettevõtja, kes osales rikkumises enda tegevusega, mis kuulub EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses konkurentsivastase eesmärgiga kokkuleppe või kooskõlastatud tegevuse mõistete hulka ja mille eesmärk on aidata kaasa kogu rikkumise toimumisele, vastutav ka teiste ettevõtjate poolt selle sama rikkumise raames toime pandud tegude eest selles rikkumises osalemise kogu perioodil.

Ühe ja vältava rikkumise olemasolu tõendamiseks peab komisjon tõendama, et ettevõtja mõistis, et tema tegevus aitab kaasa kõigi osalejate taotletud ühiste eesmärkide saavutamisele, ja et ta oli teadlik teiste ettevõtjate poolt kavatsetud või ellu viidud sisulistest tegudest nende samade eesmärkide taotlemisel või et ta võis neid mõistlikult ette näha ning oli valmis nendega kaasnevat riski aktsepteerima.

Nimelt võib kartelle lugeda ühe konkurentsivastase kokkuleppe osaks üksnes siis, kui on tõendatud, et need kuuluvad ühist eesmärki taotleva tervikplaani alla. Üksnes siis, kui ettevõtja nendes kartellides osaledes teadis või oleks pidanud teadma, et nii tegutsedes ühineb ta ühe kokkuleppega, võib tema osalemist kõnealustes kartellides lugeda selle kokkuleppega liitumise väljenduseks.

Ühes ja vältavas rikkumises osalemiseks peavad esinema kolm tingimust, nimelt ühist eesmärki taotlev tervikplaan, ettevõtja tahtlik panus sellesse plaani ja asjaolu, et ta oli (tõendatult või eeldatavalt) teadlik teiste osaliste rikkumistest.

Üks ja vältav rikkumine võib taotleda ka kahte eesmärki – mõjutada hindasid ja jaotada turgu. Lisaks ei mõjuta ühe ja vältava rikkumisena kvalifitseerimist pelk asjaolu, et iga ettevõtja osales rikkumises talle omasel viisil.

(vt punktid 31–35 ja 41)

2.      Suuniste määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta punktis 13 on sätestatud: „Trahvi põhisumma kindlaksmääramisel võetakse aluseks nende kaupade või teenuste väärtus, millega on rikkumine otseselt või kaudselt […] seotud. […].” Sellest sättest ei tulene, et asjassepuutuva müügiväärtuse arvutamiseks võib arvesse võtta üksnes müügiväärtust, mis tuleneb kolimistest, mida rikkumised tegelikult puudutasid. Nii viitab nende suuniste punkt 13 „väärtus[ele], millega on rikkumine otseselt või kaudselt […] seotud”, mitte aga „väärtusele, mis on rikkumisest mõjutatud”. Seetõttu peetakse punkti 13 sõnastusega silmas asjaomasel turul toimunud müüki.

Seda tõlgendust kinnitab liidu konkurentsieeskirjade eesmärk. Kartelle puudutavates asjades määratavate trahvide põhisummade kindlaksmääramiseks ei ole komisjonil igas juhtumis kohustust tuvastada, millist konkreetset müüki kartell mõjutas. Liidu kohtud ei ole nimelt kunagi kehtestanud sellist kohustust ning puuduvad tõendid, et komisjonil oli kavatsus endale selline kohustus nende suunistega kehtestada.

Lisaks annab rikkumisega seotud kauba käive täpse pildi rikkumise ulatusest asjaomasel turul. Eelkõige on konkurentsi piirava tegevusega seotud toodete müügist tekkinud käive objektiivne asjaolu, mis täpselt näitab selle tegevuse kahjulikkust normaalsetele konkurentsitingimustele.

(vt punktid 57–61)

3.      Pelk asjaolu, et lõpuks määratud trahv ulatus 10%‑ni asjaomase ettevõtja käibest, ehkki see osakaal on teiste kartelliosaliste puhul madalam, ei saa endast kujutada võrdse kohtlemise põhimõtte või proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist. Nimelt on see tagajärg lahutamatu 10% ülempiiri sellisest tõlgendamisest, mille kohaselt on see vaid tasandusmäär, mida kohaldatakse pärast trahvi võimalikku vähendamist kergendavate asjaolude või proportsionaalsuse põhimõtte alusel.

Sellegipoolest võib müügiväärtuse alusel kindlaks määratud summa korrutamine rikkumises osalemise aastate arvuga tähendada, et suuniste määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi koha raames on määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 3 sätestatud 10% ülempiiri kohaldamine nüüdsest reegel, mitte aga erand kõigile ettevõtjatele, kes tegutsevad peamiselt ühel turul ja kes osalesid kartellis kauem kui üks aasta. Sellisel juhul ei saa mis tahes eristamine raskusastme või kergendavate asjaolude alusel enam mõjutada trahvi, mis tasandati, et see oleks 10% piires. Sellest tuleneva lõpliku trahvi osas eristamise puudumine kujutab endast probleemi karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõtte seisukohast, mis on uue metodoloogia lahutamatu osa. See võib kaasa tuua selle, et Üldkohus kasutab täielikult oma täielikku pädevust konkreetsetes asjades, kus vaid nende suuniste kohaldamine ei võimalda sobivat eristamist.

(vt punktid 74 ja 75)