ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (neljas koda)
9. juuli 2003(*)
Konkurents – Kartellikokkulepe – Lüsiin – Suunised trahvide arvutamise meetodi kohta – Käive – Kergendavad asjaolud – Koostöö haldusmenetluses
Kohtuasjas T‑230/00,
Daesang Corp., asukoht Sŏul (Lõuna-Korea),
Sewon Europe GmbH, asukoht Eschborn (Saksamaa),
esindajad: advokaadid J.‑F. Bellis ja S. Reinart ning solicitor A. Kmiecik, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
hageja,
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: W. Wils ja R. Lyal, keda abistas barrister J. Flynn, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
kostja,
mille ese on nõue vähendada trahvi, mille komisjon määras hagejatele 7. juuni 2000. aasta otsuses 2001/418/EÜ, mis käsitleb EÜ asutamislepingu artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamise menetlust (juhtum COMP/36.545/F3 – Aminohapped) (EÜT 2001, L 152, lk 24),
EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (neljas koda),
koosseisus: koja esimees M. Vilaras, kohtunikud V. Tiili ja P. Mengozzi,
kohtusekretär: ametnik D. Christensen,
arvestades kirjalikus menetluses ja 25. aprilli 2002. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
1 Hagejad Daesang Corp. (edaspidi „Daesang”) ja tema Euroopa tütarettevõtja Sewon Europe GmbH (edaspidi „Sewon Europe”) tegutsevad sööda ja aminohapete valmistamise sektoris. Daesang asutati 1997. aasta lõpus ja ta on Korea äriühing, mis tekkis Miwon Corp. Ltd ja Daesang Industrial Ltd – varem tuntud nime Sewon Corp. Ltd all (edaspidi „Sewon Corp.”) – ühinemise tulemusena. 1998 esimesel poolaastal loovutas Daesang oma ülemaailmse tegevuse lüsiini turul ühele teisele ettevõtjale.
2 Lüsiin on põhiline aminohape, mida kasutatakse söödas toitumisalasel eesmärgil. Sünteetilist lüsiini kasutatakse lisandina toiduainetes, mis ei sisalda piisavalt looduslikku lüsiini – näiteks teravili –, et võimaldada söödaspetsialistidel koostada proteiinidel põhinevaid söötmisrežiime, mis vastavad loomade toitainevajadustele. Toiduained, millele lisatakse sünteetilist lüsiini, võivad ka asendada toiduaineid, mis sisaldavad piisava koguse looduslikku lüsiini, näiteks soja.
3 Federal Bureau of Investigationi salajase uurimise käigus teostati 1995. aastal Ühendriikides läbiotsimised mitme lüsiini turul tegutseva ettevõtja ruumides. 1996. aasta augustis ja oktoobris esitasid USA ametivõimud äriühingutele Archer Daniels Midland Co. (edaspidi „ADM Company”), Kyowa Hakko Kogyo Co. Ltd, Sewon Corp., Cheil Jedang Corp. (edaspidi „Cheil”) ja Ajinomoto Co. Inc. süüdistuse sellise kartelli loomises, mis seisnes lüsiini hindade kindlaksmääramises ja selle toote müügimahtude jaotamises ajavahemikus juunist 1992 juunini 1995. USA justiitsministeeriumiga sõlmitud kokkulepete tulemusel määras asja menetlev kohus nendele ettevõtjatele trahvid, see tähendab 10 miljonit Ameerika Ühendriikide dollarit Kyowa Hakko Kogyo ja Ajinomoto Co. Inc.‑ile, 70 miljonit dollarit ADM Companyle ja 1,25 miljonit dollarit Cheilile. Sewon Corp.‑ile määratud trahvi suurus oli tema enda sõnul 328 000 dollarit. Lisaks mõisteti kolmele ADM Company juhile vangistus ja rahaline karistus nende rolli eest kartellis.
4 Ajinomoto tegi 1996. aasta juulis komisjoni teatise 96/C 207/04 alusel, mis käsitleb trahvide määramata jätmist või nende vähendamist kartellidega seotud juhtumite puhul (EÜT 1996, C 207, lk 4; edaspidi „koostööteatis”), komisjonile ettepaneku teha temaga koostööd, et tuvastada kartelli olemasolu lüsiini turul ja selle tagajärjed Euroopa majanduspiirkonnas (EMP).
5 Komisjon viis 11. ja 12. juunil 1997 nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17 esimene määrus asutamislepingu artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3) artikli 14 lõike 3 alusel läbi uurimised ADM Company ja Kyowa Hakko Europe GmbH Euroopas asuvates üksustes. Pärast neid uurimisi andsid Kyowa Hakko Kogyo ja Kyowa Hakko Europe teada oma soovist teha komisjoniga koostööd ning esitasid viimasele teavet, mis puudutas muu hulgas lüsiinitootjate vaheliste koosolekute ajalist järjestust.
6 Komisjon saatis 28. juulil 1997 määruse nr 17 artikli 11 alusel ADM Companyle ja tema Euroopa tütarettevõtjale Archer Daniels Midland Ingredients Ltd‑le (edaspidi „ADM Ingredients”), Sewon Corporationile ja Sewon Europe’ile (edaspidi koos „Sewon”) ning Cheilile informatsiooninõuded nende tegevuse kohta aminohapete turul ja kartelli nende koosolekute kohta, mis olid informatsiooninõuetes määratletud. Vastuseks sellele nõudele andis Sewon teada, et ta soovib komisjoniga koostööd teha. Ta esitas lüsiinitootjate vaheliste koosolekute protokollid ning edastas teavet koosolekute kohta, mida ei olnud komisjoni nõudes nimetatud. Pärast seda esitas ta veel täiendavat teavet.
7 Komisjon saatis talle esitatud teabe põhjal 30. oktoobril 1998 vastuväiteteatise hagejatele ja teistele asjaomastele ettevõtjatele, see tähendab ADM Companyle ja ADM Ingredientsile (edaspidi koos „ADM”), Ajinomotole ja tema Euroopa tütarettevõtjale Eurolysine SA‑le (edaspidi koos „Ajinomoto”), Kyowa Hakko Kogyole ja tema Euroopa tütarettevõtjale Kyowa Hakko Europe’ile (edaspidi koos „Kyowa”) ning Cheilile EÜ artikli 81 lõike 1 ja Euroopa majanduspiirkonna lepingu (edaspidi „EMP leping”) artikli 53 lõike 1 rikkumise tõttu. Vastuväiteteatises heitis komisjon ettevõtjatele ette, et nad olid kindlaks määranud lüsiini hinnad EMP‑s ja müügikvoodid sellel turul ning vahetanud teavet oma müügimahtude kohta alates septembrist 1990 (Ajinomoto, Kyowa ja Sewon), märtsist 1991 (Cheil) ja juunist 1992 (ADM) kuni juunini 1995.
8 Pärast asjaomaste ettevõtjate ärakuulamist 1. märtsil 1999 saatis komisjon neile 17. augustil 1999 täiendava vastuväiteteatise kartelli kestuse kohta ning hagejad vastasid sellele 8. oktoobril 1999.
9 Menetluse lõpus võttis komisjon vastu 7. juuni 2000. aasta otsuse 2001/418/EÜ, mis käsitleb EÜ asutamislepingu artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamise menetlust (juhtum COMP/36.545/F3 – Aminohapped) (EÜT 2001, L 152, lk 24; edaspidi „otsus”). Otsus tehti Daesangile teatavaks 19. juunil 2000 ja Sewon Europe’ile 28. juunil 2000.
10 Otsus sisaldab järgmisi sätteid:
„Artikkel 1
[ADM Company] ja tema Euroopa tütarettevõtja [ADM Ingredients], Ajinomoto Company, Incorporated, ja tema Euroopa tütarettevõtja Eurolysine SA, Kyowa Hakko Kogyo Company Limited ja tema Euroopa tütarettevõtja Kyowa Hakko Europe GmbH, [Daesang] ja tema Euroopa tütarettevõtja [Sewon Europe] ning [Cheil] rikkusid EÜ asutamislepingu artikli 81 lõiget 1 ja EMP lepingu artikli 53 lõiget 1, kuna nad osalesid kokkulepetes, mis puudutasid sünteetilise lüsiini hindu, müügikoguseid ja müügikoguste kohta üksikandmete vahetamist ja hõlmasid kogu EMP‑d.
Rikkumise kestus oli erinevate ettevõtjate puhul järgmine:
a) [ADM Company] ja [ADM Ingredients]: 23. juunist 1992 kuni 27. juunini 1995;
b) Ajinomoto Company Incorporated ja Eurolysine SA: vähemalt alates juulist 1990 kuni 27. juunini 1995;
c) Kyowa Hakko Kogyo Company Limited ja Kyowa Hakko Europe GmbH: vähemalt alates juulist 1990 kuni 27. juunini 1995;
d) [Daesang] ja [Sewon Europe]: vähemalt alates juulist 1990 kuni 27. juunini 1995;
e) [Cheil]: 27. augustist 1992 kuni 27. juunini 1995.
Artikkel 2
Artiklis 1 loetletud ettevõtjatele määratakse nimetatud artiklis tuvastatud rikkumise eest järgmised trahvid:
a) [ADM Company] ja
[ADM Ingredients]
(vastutavad solidaarselt) trahv: 47 300 000 eurot
b) Ajinomoto Company, Incorporated ja
Eurolysine SA
(vastutavad solidaarselt) trahv: 28 300 000 eurot
c) Kyowa Hakko Kogyo Company Limited ja
Kyowa Hakko Europe GmbH
(vastutavad solidaarselt) trahv: 13 200 000 eurot
d) [Daesang] ja
[Sewon Europe]
(vastutavad solidaarselt) trahv: 8 900 000 eurot
e) [Cheil], trahv: 12 200 000 eurot
[…]”
11 Trahvide suuruse arvutamisel kohaldas komisjon otsuses meetodeid, mis on sätestatud suunistes määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171; edaspidi „suunised”), ning koostööteatist.
12 Esiteks kinnitati rikkumise raskuse ja kestuse alusel kindlaks määratud trahvi põhisummaks hagejate puhul 21 miljonit eurot. Ajinomoto, ADM‑i, Kyowa ja Cheili trahvi põhisummaks kinnitati vastavalt 42, 39, 21 ja 19,5 miljonit eurot (otsuse põhjendus 314).
13 Rikkumise raskuse alusel kindlaks määratud trahvi lähtesumma kinnitamisel leidis komisjon kõigepealt, et asjaomased ettevõtjad olid toime pannud väga raske rikkumise, võttes arvesse selle laadi, tegelikku mõju lüsiini turule EMP‑s ja asjakohase geograafilise turu suurust. Leides seejärel rikkumise perioodi viimase aasta kogukäivete põhjal, et rikkumise toime pannud ettevõtjate suuruse vahel esinevad märkimisväärsed erinevused, otsustas komisjon ettevõtjaid erinevalt kohelda. Sellest tulenevalt kinnitas ta ADM‑i ja Ajinomoto trahvide lähtesummaks 30 miljonit eurot ning Kyowa, Cheili ja hagejate trahvide lähtesummaks 15 miljonit eurot (otsuse põhjendus 305).
14 Selleks et võtta arvesse iga ettevõtja rikkumises osalemise kestust ja määrata kindlaks nende trahvi põhisumma, suurendati nii kindlaks määratud lähtesummat 10% aasta kohta, see tähendab 30% ADM‑i ja Cheili puhul ning 40% Ajinomoto, Kyowa ja hagejate puhul (otsuse põhjendus 313).
15 Teiseks suurendati raskendavate asjaolude tõttu ADM‑i ja Ajinomoto trahvide põhisummat 50%, see tähendab 19,5 miljoni euro võrra ADM‑i puhul ja 21 miljoni euro võrra Ajinomoto puhul, kuna neil ettevõtjatel oli rikkumise toimepanemisel eestvedaja roll (otsuse põhjendus 356).
16 Kolmandaks vähendas komisjon hagejate trahvi suhtes rikkumise kestuse alusel kohaldatud suurendust kergendavate asjaolude tõttu 20%, kuna Sewonil oli kartellis alates 1995. aasta algusest passiivne roll (otsuse põhjendus 365). Komisjon vähendas 10% ka iga asjaomase ettevõtja trahvi põhisummat, kuna nad kõik lõpetasid rikkumise alates ametivõimude esimestest sekkumistest (otsuse põhjendus 384).
17 Neljandaks vähendas komisjon trahvide suurust „oluliselt” koostööteatise punkti D tähenduses. Sel alusel vähendas komisjon 50% Ajinomoto ja hagejate trahvi, mis neile oleks määratud koostöö puudumise korral, Kyowa ja Cheili trahvi 30% ning lõpuks ADM‑i trahvi 10% (otsuse põhjendused 431, 432 ja 435).
Menetlus ja poolte nõuded
18 Hagejad esitasid hagiavalduse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 30. augustil 2000.
19 Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Esimese Astme Kohus (neljas koda) alustada suulist menetlust ja palus menetlust korraldavate meetmete raames komisjonil vastata kirjalikult mitmesugustele küsimustele. Kostja täitis selle nõude määratud tähtaja jooksul.
20 Poolte kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu küsimustele kuulati ära 25. aprillil 2002 toimunud kohtuistungil.
21 Hagejad paluvad Esimese Astme Kohtul:
– vähendada neile määratud trahvi suurust;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
22 Komisjon palub Esimese Astme Kohtul:
– jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejatelt solidaarselt.
Õiguslik käsitlus
23 Hagi keskendub neljale põhilisele väitele. Esiteks heidavad hagejad komisjonile ette, et ta arvutas trahvisumma suunistes kehtestatud kriteeriumide alusel. Teiseks heidavad hagejad komisjonile ette, et ta ei võtnud rikkumise raskuse hindamisel arvesse asjakohast käivet. Kolmandaks väidavad hagejad, et komisjon ei võtnud arvesse teatud kergendavaid asjaolusid. Neljandaks heidavad hagejad komisjonile ette, et ta hindas valesti nende koostööd haldusmenetluses.
24 Kohtuistungil loobusid hagejad suuniste väidetavalt tagasiulatuvat kohaldamist puudutavast etteheitest, mis sisaldus hagiavalduse punktis II B, ning Esimese Astme Kohus tegi selle kohta istungi protokolli märke.
Käive, mida võeti arvesse rikkumise raskuse hindamisel
Poolte argumendid
25 Hagejad väidavad, et rikkumise raskuse põhjal trahvi lähtesumma kindlaksmääramisel rikkus komisjon proportsionaalsuse põhimõtet ja võrdse kohtlemise põhimõtet.
– Proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine
26 Hagejad heidavad komisjonile ette, et ta võttis rikkumise raskuse alusel kindlaksmääratud trahvi lähtesumma kinnitamisel arvesse Sewoni ülemaailmset käivet, selle asemel et võtta arvesse üksnes EMP‑s lüsiini müügiga seotud käivet. Asjaolu, et ei võetud arvesse viimati nimetatud käivet, kujutab endast proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist, kuna trahvi lähtesumma moodustab käesoleval juhul 100% Sewoni 1995. aasta lüsiini müügi kogukäibest EMP‑s.
27 Hagejate arvates leidis komisjon valesti, et käive, mis on seotud rikkumise esemeks oleva toote müügiga asjaomasel geograafilisel turul, ei kujuta endast trahvi põhisumma arvutamisel asjakohast tegurit (otsuse põhjendus 318). Nii toimides rikkus ta proportsionaalsuse põhimõtet, mis on sätestatud EÜ artiklis 5, mis kohustab võtma meetmeid, mis ei lähe kaugemale sellest, mis on vajalik taotletava eesmärgi saavutamiseks.
28 Hagejate sõnul tuleneb Euroopa Kohtu 7. juuni 1983. aasta otsusest liidetud kohtuasjades 100/80–103/80: Musique diffusion française jt vs. komisjon (EKL 1983, lk 1825, punkt 121), et kogukäive ei ole trahvisumma kindlaksmääramisel asjakohane ja et arvesse tuleb võtta rikkumise esemeks oleva toote müügiga seotud väikest käivet. Nad leiavad, et seda analüüsi kinnitab Esimese Astme Kohtu 14. juuli 1994. aasta otsus kohtuasjas T‑77/92: Parker Pen vs. komisjon (EKL 1994, lk II‑549), milles vähendati trahvisummat, et võtta arvesse rikkumise esemeks olnud toote müügist tulenenud väikest käivet võrreldes käibega, mis tulenes kõikidest müükidest.
29 Kui jäetakse arvesse võtmata rikkumise esemeks olnud toote asjaomasel geograafilisel turul müümisega seotud käive, toob see kaasa rikkumise tegeliku ulatuse eiramise trahvi põhisumma kindlaksmääramisel. Ükski arvesse võetud teguritest ei võimalda tegelikult hinnata rikkumise mõju. Kõigepealt, kuigi rikkumise laadi puudutav kriteerium on asjakohane, on see rikkumise ulatusest eraldiseisev. Seejärel, kuigi otsuses on käsitletud kartelli mõju tootjatele (põhjendused 261–296), ei ole selle kohta esitatud mingit mõõdetavat suurust, mis oleks eeldanud viitamist asjaomase tootega tehtud tehingute mahule. Otsuses on ka esile toodud asjaolu, et rikkumine ulatus EMP turule (otsuse põhjendus 297), kuid nende riikide arv, mida kartell puudutab, ei tähenda tingimata, et kartellil oli oluline mõju. Mis puudutab Sewoni suuruse võrdlemist teiste kartelliosaliste omaga, siis ka see ei võimalda arvesse võtta, kui oluline on rikkumise mõju konkurentsile.
– Vale käibe arvessevõtmine ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine
30 Hagejad väidavad, et asjaomaste ettevõtjate suuruse võrdlemisel selleks, et määrata rikkumise raskuse alusel kindlaks trahvide lähtesumma (otsuse põhjendused 303–305), tugines komisjon Sewoni puhul valele käibele, mis tõi kaasa Sewoni diskrimineerimise.
31 Hagejad rõhutavad, et Sewoni kogukäive, millele komisjon viitab, see tähendab otsuse põhjenduses 304 sisalduva tabeli esimese tulba kohaselt 1995. aastal 946 miljonit eurot, on vale, kuna see käive oli ainult 295 miljonit eurot.
32 Hagejad järeldavad sellest, et kuna Sewoni käive oli märgitust kolm korda väiksem, on komisjoni läbiviidud võrdlus ilmselgelt vale. Täpsemalt kujutas Sewoni ülemaailmne käive vaid 10% Kyowa ja 15% Cheili ülemaailmsest käibest, kuigi nende ettevõtjate suurust peeti Sewoniga võrreldavaks.
33 Selleks et ettevõtjaid vastavalt nende erinevale suurusele eristada, oleks seega tulnud Sewon paigutada kolmandasse ettevõtjate kategooriasse. Praegusel juhul võrdub rikkumise raskuse alusel kindlaksmääratud Sewoni trahvi lähtesumma 50%‑ga ADM ja Ajinomoto omast, samal ajal kui 1995. aasta kogukäivete põhjal kujutas Sewon vaid 2% ADM‑i ja 6% Ajinomoto suurusest. Lisaks vastab Sewoni trahvi lähtesumma ligikaudu 5%‑le tema 1995. aasta kogukäibest, samal ajal kui Kyowa puhul on see määr 0,5% ja Cheili puhul 0,79%.
34 Hagejad leiavad repliigis, et kostja vastuses väljendatud komisjoni väidet, et ta tugines vaidlustatud võrdluse läbiviimisel Sewoni tegelikule kogukäibele, mis oli 227 miljonit eurot, on raske mõista. See käive moodustas ju 8% Kyowa käibest ja 12% Cheili käibest. Isegi kui eeldada, et komisjon tõepoolest tugines sellele käibele, on Sewoni kohtlemine ikkagi sama diskrimineeriv.
35 Mis puudutab komisjoni argumenti, et Sewoni 1995. aasta käive, mis oli seotud lüsiini müügiga EMP‑s, oli igal juhul võrreldav Cheili ja Kyowa käibega, siis on tegemist ex post põhjendusega , mille komisjon ise otsuses kõrvale jättis.
36 Komisjon väidab sisuliselt, et rikkumise raskuse alusel kindlaks määratud trahvi põhisumma ei ole ebaproportsionaalne ega diskrimineeriv. Trahvisumma tuleb pealegi kindlaks määrata mitte EMP‑s saadud käibe, vaid rikkumise raskuse ja kestuse põhjal.
Esimese Astme Kohtu hinnang
– Proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine
37 Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et komisjonil on määruse nr 17 alusel kaalutlusruum trahvisummade kindlaksmääramisel, et suunata ettevõtjate käitumist nii, et nad järgiksid konkurentsieeskirju (Esimese Astme Kohtu 6. aprilli 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑150/89: Martinelli vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑1165, punkt 59; 11. detsembri 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑49/95: Van Megen Sports vs. komisjon, EKL 1996, lk II‑1799, punkt 53, ja 21. oktoobri 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑229/94: Deutsche Bahn vs. komisjon, EKL 1997, lk II‑1689, punkt 127). Nende eeskirjade tõhus kohaldamine eeldab seda, et komisjon saab igal hetkel kohandada trahvide taset vastavalt ühenduse konkurentsipoliitika vajadustele, vajaduse korral seda taset tõstes (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Musique diffusion française jt vs. komisjon, punkt 109).
38 On kohane meenutada, et otsuses määras komisjon hagejatele määratava trahvi summa kindlaks vastavalt arvutusmeetodile, mille ta on endale suunistes kehtestanud. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et komisjon ei või loobuda endale kehtestatud eeskirjade järgimisest (vt Esimese Astme Kohtu 17. detsembri 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑7/89: Hercules Chemicals vs. komisjon, EKL 1991, lk II‑1711, punkt 53, mis jäeti apellatsioonimenetluses muutmata Euroopa Kohtu 8. juuli 1999. aasta otsusega kohtuasjas C‑51/92 P: Hercules Chemicals vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑4235, ja viidatud kohtupraktika). Kui komisjon võtab vastu suunised, milles asutamislepingut silmas pidades täpsustatakse kriteeriume, mida komisjon kavatseb oma kaalutlusõigust teostades kasutada, tuleneb sellest oma võimu piiramine seeläbi, et komisjon peab järgima neid suunavaid eeskirju, mille ta on ise endale kehtestanud (Esimese Astme Kohtu 12. detsembri 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑380/94: AIUFFASS ja AKT vs. komisjon, EKL 1996, lk II‑2169, punkt 57, ja 30. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑214/95: Vlaams Gewest vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑717, punkt 89).
39 Suuniste kohaselt võtab komisjon trahvide arvutamisel lähtepunktiks summa, mis arvutatakse rikkumise raskuse alusel (edaspidi „üldine lähtesumma”). Rikkumiste raskus tuvastatakse mitmesuguste asjaolude põhjal, millest mõnda on komisjon kohustatud arvesse võtma.
40 Selle kohta on suunistes ette nähtud, et peale rikkumise laadi, tegeliku mõju turule ja asjakohase geograafilise turu suuruse on vaja arvesse võtta rikkujate tegelikku majanduslikku suutlikkust põhjustada olulist kahju muudele turuosalistele, eeskätt tarbijatele, ja määrata trahvi suurus nii, et sellel oleks piisavalt hoiatav mõju (punkti 1 A neljas lõik).
41 Lisaks võib ka arvesse võtta asjaolu, et suurtel ettevõtjatel on hõlpsam kindlaks teha, et nende tegevus kujutab endast rikkumist, ja olla teadlikud rikkumise tagajärgedest (punkti 1 A viies lõik).
42 Kui juhtum hõlmab mitut ettevõtjat, näiteks kartellide puhul, võib osutuda vajalikuks kaaluda üldist lähtesummat, et võtta arvesse iga ettevõtja rikkumise konkreetset kaalu ja seega tegelikku mõju konkurentsile, eeskätt juhul, kui samalaadseid rikkumisi toime pannud ettevõtjate suurus erineb üksteisest oluliselt, ning sellest tulenevalt kohandada üldist lähtesummat vastavalt iga ettevõtja konkreetsetele tunnustele (edaspidi „konkreetne lähtesumma”) (punkti 1 A kuues lõik).
43 On alust märkida, et suunistes ei ole ette nähtud, et trahvisumma arvutatakse kogukäibe või selle käibe põhjal, mis ettevõtjad saavad asjaomasel turul. Siiski ei ole suunistega vastuolus see, kui neid käibeid võetakse trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse, selleks et järgida ühenduse õiguse üldpõhimõtteid ja juhul, kui asjaolud seda nõuavad. Käive võib olla eriti oluline eespool punktides 40–42 loetletud erinevate asjaolude kaalumisel (Esimese Astme Kohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑23/99: LR AF 1998 vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1705, punktid 283 ja 284).
44 Lisaks tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et rikkumise raskusastme hindamiselementide hulka võivad olenevalt olukorrast kuuluda rikkumise esemeks olnud kaupade kogus ja väärtus, ettevõtja suurus ja majanduslik võimsus ja seega mõju, mida see ettevõtja võis avaldada turule. Esiteks järeldub sellest, et trahvi kindlaksmääramisel on lubatud arvesse võtta nii ettevõtja kogukäivet, mis on üks, olgugi et ligikaudne ja ebatäiuslik näitaja ettevõtja suuruse ja majandusliku võimsuse kohta, kui ka käibe seda osa, mis tuleneb rikkumise esemeks olnud kaupade müügist ja mis võib seega anda tunnistust rikkumise ulatusest. Teiseks järeldub sellest, et kummalegi käibele ei tohi omistada tähtsust, mis võrreldes muude hindamiselementidega oleks ebaproportsionaalne, ja seetõttu ei saa sobiva trahvisumma kindlaksmääramine olla üksnes kogukäibel põhineva arvutuse tulemus (eespool viidatud kohtuotsus Musique diffusion française jt vs. komisjon, punktid 120 ja 121; eespool viidatud kohtuotsus Parker Pen vs. komisjon, punkt 94, ja Esimese Astme Kohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑327/94: SCA Holding vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1373, punkt 176).
45 Käesoleval juhul nähtub otsusest, et trahvi lähtesumma kindlaksmääramisel võttis komisjon kõigepealt arvesse rikkumise laadi, tegelikku mõju turule ja turu geograafilist suurust. Komisjon märkis seejärel, et eristamise raames, mida ettevõtjate suhtes tuleb kohaldada, on oluline võtta arvesse „asjaomaste ettevõtjate tegelikku suutlikkust tekitada olulist kahju lüsiini turule EMP‑s”, trahvi hoiatavust ning iga ettevõtja suurust. Nende asjaolude hindamisel otsustas komisjon tugineda iga asjaomase ettevõtja kogukäibele rikkumise viimasel aastal, leides, et see käive võimaldab tal „hinnata asjaomaste ettevõtjate tegelikke vahendeid ja olulisust turgudel, mida nende ebaseaduslik tegevus mõjutas” (otsuse põhjendus 304).
46 Hagejad heidavad komisjonile ette just seda, et ta võttis arvesse eespool nimetatud käibe, selle asemel et võtta arvesse üksnes EMP‑s asjaomase toote müügiga seotud käivet.
47 Selles staadiumis tuleb rõhutada, et pidades silmas teatavat segadust, mis tekkis otsuse ja kostja poolt käesolevas menetluses esitatud menetlusdokumentide tõlgendamisel nende koostoimes, täpsustas komisjon kohtuistungil vastuseks Esimese Astme Kohtu otsesele küsimusele, et ta võttis arvesse mitte ainult asjaomaste ettevõtjate „kogukäivet”, see tähendab kõigi nende tegevustega seotud käivet, vaid ka ülemaailmset käivet lüsiini turul ning et need kahte liiki käibed on esitatud otsuse põhjenduses 304 sisalduvas tabelis. Lisaks on kohane märkida, et vastavalt otsuse põhjendusele 318 „võttis komisjon rikkumise raskuse kohta tehtud järeldustes nõuetekohaselt arvesse selle konkreetse tegevuse majanduslikku olulisust, mida rikkumine puudutas”.
48 On siiski selge, et komisjon ei võtnud arvesse asjaomaste ettevõtjate käivet turul, mida rikkumine puudutas, see tähendab lüsiini turul EMP‑s.
49 Mis puudutab aga „asjaomaste ettevõtjate tegelikku suutlikkust tekitada olulist kahju lüsiini turule EMP‑s” (otsuse põhjendus 304) käsitlevat analüüsi, mis eeldab, et hinnatakse nende ettevõtjate tegelikku olulisust puudutatud turul, see tähendab nende mõju sellele turule, siis kujutab kogukäive endast vaid ebatäpset nägemust asjadest. Ei saa välistada, et võimas ettevõtja, kes tegeleb paljude erinevate tegevusaladega, tegutseb konkreetsel tooteturul – näiteks lüsiini turul – üksnes vähesel määral. Samamoodi ei saa välistada, et väljaspool ühendust asuval geograafilisel turul olulise seisundiga ettevõtjal ei võiks olla ühenduse või EMP turul üksnes nõrk seisund. Sellistel juhtudel ei tähenda pelk asjaolu, et asjaomase ettevõtja kogukäive on suur, tingimata, et tal on määrav mõju turule, mida rikkumine puudutab. Sellepärast rõhutas Euroopa Kohus oma 17. detsembri 1998. aasta otsuses kohtuasjas C‑185/95 P: Baustahlgewebe vs. komisjon (EKL 1998, lk I‑8417, punkt 139), et kuigi ühele ettevõtjale kuuluv turuosa ei saa olla määrav, et järeldada, et ettevõtja kuulub võimsasse majandusüksusesse, on see turuosa siiski asjakohane, et teha kindlaks tema võimalik mõju turule. Käesoleval juhul ei võtnud komisjon arvesse asjaomaste ettevõtjate müügimahul põhinevaid turuosi puudutatud turul ega isegi ettevõtjate käivet puudutatud turul (lüsiini turg EMP‑s), mis oleks kolmandate tootjate puudumist silmas pidades võimaldanud kindlaks teha iga ettevõtja suhtelise olulisuse asjaomasel turul, tuues kaudselt esile nende turuosad väärtuses väljendatuna (vt Euroopa Kohtu 10. detsembri 1985. aasta otsus liidetud kohtuasjades 240/82–242/82, 261/82, 262/82, 268/82 ja 269/82: Stichting Sigarettenindustrie vs. komisjon, EKL 1985, lk 3831, punkt 99).
50 Lisaks nähtub otsusest, et komisjon ei viidanud otsesõnu „iga ettevõtja rikkumise konkreetse kaalu ja seega tegeliku mõju konkurentsile” arvessevõtmisele – hindamisele, mille ta peab suuniste kohaselt läbi viima, kui ta sarnaselt käesoleva asjaga leiab, et trahvi lähtesummasid tuleb kaaluda, kuna tegemist on rikkumisega, mis hõlmab mitut ettevõtjat (näiteks kartellide puhul), kelle suurus erineb üksteisest oluliselt (vt suuniste punkti 1 A kuues lõik).
51 Selles suhtes ei täida otsuses (põhjenduse 304 viimane lause) sisalduv viide „ettevõtjate tegelikule olulisusele” nimetatud lünka.
52 Iga ettevõtja rikkumise konkreetse kaalu, st tegeliku mõju hindamine seisneb tegelikult iga ettevõtja toimepandud rikkumise ulatuse kindlakstegemises, mitte selle kindlakstegemises, milline on asjaomase ettevõtja olulisus suuruse või majandusliku võimsuse tähenduses. Nagu tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast (vt eespool viidatud kohtuotsus Musique diffusion française jt vs. komisjon, punkt 121, ja Esimese Astme Kohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑347/94: Mayr-Melnhof vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1751, punkt 369), annab rikkumise esemeks oleva kaubaga seotud käibe osa täpse pildi rikkumise ulatusest asjaomasel turul. Täpsemalt, nagu rõhutas Esimese Astme Kohus, on konkurentsi piirava tegevusega seotud toodete müügist tekkinud käive objektiivne asjaolu, mis näitab täpselt, kui kahjulik on see tegevus normaalsetele konkurentsitingimustele (vt Esimese Astme Kohtu 11. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑151/94: British Steel vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑629, punkt 643).
53 Eelnevast tuleneb, et tuginedes Sewoni ülemaailmsele käibele, võtmata arvesse käivet turul, mida rikkumine puudutab, see tähendab lüsiini turul EMP‑s, eiras komisjon suuniste punkti 1 A neljandat ja kuuendat lõiku.
54 Neil asjaoludel on Esimese Astme Kohtu ülesanne kaaluda, kas puudutatud turu käibe arvesse võtmata jätmine ja sellest tulenev suuniste eiramine tõid käesoleval juhul kaasa komisjoni poolt proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise trahvisumma kindlaksmääramisel. Siinkohal on alust meenutada, et Esimese Astme Kohtule on määruse nr 17 artikliga 17 antud täielik pädevus hinnata, kas määratud trahv on sama määruse artikli 15 lõikes 2 nimetatud kriteeriume ehk rikkumise raskust ja kestust arvestades proportsionaalne.
55 Käesolevas asjas väidavad hagejad sisuliselt, et trahvi konkreetne lähtesumma 15 miljonit eurot on ebaproportsionaalne, kuna see võrdub rikkumise viimasel aastal Sewoni käibega lüsiini turul EMP‑s.
56 Esiteks tuleb märkida, et asjaolu, et trahvi konkreetne lähtesumma võrdub asjaomasel turul saadud käibega, ei ole iseenesest määrav. See 15 miljoni euro suurune summa on üksnes vahesumma, mida suuniste määratletud meetodite kohaselt seejärel kohandatakse vastavalt rikkumise kestusele ja tuvastatud raskendavatele või kergendavatele asjaoludele.
57 Teiseks on rikkumise laad, tegelik mõju turule, puudutatud turu geograafiline ulatus, trahvi vajalik hoiatavus ning asjaomaste ettevõtjate suurus, mida komisjon käesolevas asjas arvesse võttis, asjaolud, mis võivad sellist vahesummat õigustada. Kostja kvalifitseeris rikkumise õigesti „väga raskeks”, kuna Sewon osales horisontaalses keelatud kokkuleppes, mille eesmärk oli piirhindade ja müügikvootide kindlaksmääramine ja müügimahte puudutava teabe vahetamise süsteemi loomine ning millel oli tegelik mõju lüsiini turule EMP‑s hindade kunstliku tõstmise ja kõnealuste mahtude piiramise tõttu. Mis puudutab ettevõtjate suurust ja trahvide hoiatavust, siis tuleb rõhutada, et komisjon otsustas õigesti tugineda asjaomaste ettevõtjate kogukäibele. Kohtupraktika kohaselt on kogukäive tegelikult see, mis annab tunnistust ettevõtja suurusest (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Musique diffusion française jt vs. komisjon, punkt 121) ja tema majanduslikust võimsusest, mis on tema trahvi hoiatavuse hindamisel määrava tähtsusega.
58 Kolmandaks on oluline rõhutada, et 15 miljoni euro suurune summa, mis hagejate puhul aluseks võeti, on tunduvalt väiksem kui 20 miljoni euro suurune miinimumlävi, mis on suunistes sellise väga raske rikkumise puhul tavapäraselt ette nähtud (vt punkti 1 A teise lõigu kolmas taane).
59 Hagejad viitavad oma väidete toetuseks otsesõnu ka eespool viidatud kohtuotsusele Parker Pen vs. komisjon, milles Esimese Astme Kohus nõustus proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist puudutava väitega põhjusel, et komisjon ei olnud arvesse võtnud asjaolu, et rikkumisega seotud toodetest tekkinud käive oli suhteliselt väike võrreldes asjaomase ettevõtja kõikidest müükidest tulenenud käive, ning see õigustas trahvisumma vähendamist (punktid 94 ja 95).
60 Kõigepealt tuleb märkida, et lahendus, milleni Esimese Astme Kohus jõudis eespool viidatud kohtuotsuses Parker Pen vs. komisjon, puudutab trahvi lõppsumma, mitte lähtesumma kindlaksmääramist rikkumise raskuse alusel, nagu käesolevas asjas.
61 Edasi, eeldusel et eespool viidatud kohtupraktika on käesolevale kohtuasjale ülekantav, tuleb meenutada, et Esimese Astme Kohus on pädev täieliku pädevuse raames hindama trahvisumma kohasust. Viimati nimetatud hindamine võib õigustada sellise täiendava teabe esitamist ja arvessevõtmist (vt selle kohta Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑297/98 P: SCA Holding vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑10101, punktid 53–55), nagu käesoleval juhul Sewoni käive lüsiini turul EMP‑s, mida otsuses arvesse ei võetud.
62 Siinkohal on oluline rõhutada, et Sewoni 1995. aasta erinevate käivete võrdlemisel tuleb esile kahte liiki teavet. Esiteks on tõsi, et lüsiini müügist EMP‑s tulenevat käivet võib pidada kogukäibega võrreldes väikeseks, kuna esimene moodustab vaid 5% teisest. Teiseks ilmneb seevastu, et lüsiini müügile EMP‑s vastav käive kujutab endast lüsiini ülemaailmse turu käibest suhteliselt olulist osa, see tähendab enam kui 22%.
63 Kuna lüsiini müük EMP‑s kujutab endast seega mitte väikest kildu, vaid märkimisväärset osa lüsiini ülemaailmse turu käibest, ei saa õiguspäraseks pidada väidet proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise kohta, seda enam, et trahvi lähtesummat ei määratud kindlaks üksnes kogukäibel põhineva arvutuse tulemusel, vaid ka sektori käibe ja muude asjakohaste tegurite põhjal, milleks on rikkumise laad, tegelik mõju turule, puudutatud turu ulatus, trahvi vajalik hoiatavus ning ettevõtjate suurus ja võimsus.
64 Eespool käsitletud põhjuseid silmas pidades leiab Esimese Astme Kohus oma täieliku pädevuse raames, et trahvi lähtesumma, mis määrati kindlaks Sewoni toimepandud rikkumise raskuse alusel, on kohane ja kuna asjaolu, et komisjon eiras suuniseid, ei toonud käesoleval juhul kaasa proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist, tuleb hagejate sellekohane etteheide tagasi lükata.
– Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine
65 Trahvisummade kindlaksmääramisel ei tohi komisjon eirata ühenduse õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluvat võrdse kohtlemise põhimõtet, mida vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale rikutakse üksnes siis, kui sarnaseid olukordi käsitletakse erinevalt või erinevaid olukordi käsitletakse ühetaoliselt, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud (vt Esimese Astme Kohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑311/94: BPB de Eendracht vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1129, punkt 309 ja viidatud kohtupraktika).
66 Kooskõlas selle põhimõttega näeb suuniste punkti 1 A kuues lõik ette, et kui rikkumine hõlmab mitut ettevõtjat, võidakse trahvide lähtesummasid kaaluda, et võtta arvesse iga ettevõtja rikkumise konkreetset kaalu ja seega tegelikku mõju konkurentsile, eeskätt juhul, kui samalaadseid rikkumisi toime pannud ettevõtjate suurus erineb üksteisest oluliselt.
67 Nii võib suuniste punkti 1 A seitsmenda lõigu kohaselt sama teo eest võrdse karistuse määramise põhimõte – kui asjaolud seda nõuavad – kaasa tuua erinevate summade kohaldamise asjaomaste ettevõtjate suhtes, ilma et selline eristamine lähtuks aritmeetilisest arvutusest.
68 Komisjon leidis otsuses (põhjendused 303 ja 304), et rikkumise toime pannud ettevõtjate suuruse vahel esinevad märkimisväärsed erinevused. Sellest tulenevalt leidis ta, et selleks, et võtta arvesse asjaomaste ettevõtjate tegelikku suutlikkust põhjustada olulist kahju lüsiini turule EMP‑s ning vajadust määrata trahvi suurus nii, et sellel oleks piisavalt hoiatav mõju, on kohane jagada ettevõtjad nende suuruse järgi kahte rühma, millest esimesse kuuluvad Ajinomoto ja ADM, kelle trahvi lähtesummaks määrati 30 miljonit eurot, ning teise Kyowa, Cheil ja Sewon, kelle puhul lähtuti 15 miljoni euro suurusest summast.
69 Vastupidi proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist puudutava väite raames esitatud argumentidele ei too hagejad enam esile, et jäeti arvesse võtmata käive lüsiini turul EMP‑s. Nad tuginevad hoopis kartellis osalenud ettevõtjate ülemaailmsete käivete võrdlusele, et õigustada oma väidet selle kohta, et trahvi lähtesumma on diskrimineeriv, rõhutades samas, et kõnealune käive oli nende puhul 1995. aastal 295 miljonit eurot, mitte 946 miljonit eurot, nagu komisjon valesti märkis.
70 Tuleb mainida, et komisjon tunnistas, et otsuse põhjenduses 304 sisalduvas tabelis ei olnud Sewoni kogukäive õige, ning täpsustas, et tegelikult võttis ta aluseks Sewoni 1995. aasta käibe, mis on märgitud otsuse põhjenduses 16, see tähendab 227 miljonit eurot, mis on väiksem kui hagejate nimetatud summa.
71 Kuigi Sewoni 1995. aasta kogukäive, olgu see siis 227 või 295 miljonit eurot, on tõepoolest tunduvalt väiksem kui Cheili ja Kyowa oma, kellega ta paigutati ühte rühma, ei saa see tõdemus siiski viia järelduseni, et on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet.
72 Kui võrrelda Cheili, Kyowa ja Sewoni käibeid lüsiini ülemaailmsel turul, mida on mainitud otsuse põhjenduses 304 sisalduva tabeli teises tulbas, siis ilmneb, et need ettevõtjad paigutati õigesti samasse rühma ja et neile määrati ühesugune konkreetne lähtesumma.
73 Vaidlust ei ole selle üle, et Sewoni 1995. aasta käive lüsiini ülemaailmsel turul oli 67 miljonit eurot ning et see on suuruselt väga lähedane Kyowa käibega, mis oli 73 miljonit eurot, ja veidi suurem Cheili käibest, mis oli 40 miljonit eurot või otsuse põhjenduse 18 kohaselt 52 miljonit eurot, misjuures võis komisjon käesolevas asjas õiguspäraselt lähtuda ettevõtjate suurusest vastavalt suuniste punkti 1 A seitsmendale lõigule, mida ka hagejad kohtuistungil tunnistasid.
74 Lisaks väidab komisjon, et sellist jaotust õigustab ka asjaomaste ettevõtjate poolt lüsiini turul EMP‑s saadud käivete võrdlus.
75 Kuigi on tõsi, et komisjon ei võtnud otsuses selliseid käibeid arvesse, tuleb meenutada, et nagu on märgitud eespool punktis 54, on Esimese Astme Kohtule EÜ artikliga 229 ja määruse nr 17 artikliga 17 antud täielik pädevus hinnata, kas trahvisumma on kohane. See hindamine võib aga õigustada sellise täiendava teabe esitamist ja arvessevõtmist, nagu käesoleval juhul asjaomaste ettevõtjate käive lüsiini turul EMP‑s (vt selle kohta eespool viidatud 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas SCA Holding vs. komisjon, punktid 53–55).
76 Kui võtta arvesse Sewoni käivet lüsiini turul EMP‑s, siis ilmneb just tema ja kahe teise „väikese” tootja Cheili ja Kyowa olukorra peaaegu täielik samasus. Kui Ajinomoto ja ADM‑i 1995. aasta käive kõnealusel turul oli 75 ja 41 miljonit eurot (otsuse põhjendused 5 ja 10), siis Cheili, Kyowa ja Sewoni käive oli samal turul 17, 16 ja 15 miljonit eurot. Nii näib, et Sewoni mõju puudutatud turule oli võrreldav kahe teise „väikese” tootja Cheili ja Kyowa omaga. Võttes arvesse asjaolu, et kõik need ettevõtjad osalesid samas rikkumises, on õigustatud neile ühesuguse trahvi lähtesumma määramine.
77 Sellest tulenevalt ei ole hagejate puhul aluseks võetud 15 miljoni euro suurune lähtesumma diskrimineeriv.
Kergendavad asjaolud
Poolte argumendid
78 Hagejad väidavad, et komisjon oleks vastavalt suuniste punkti 3 teisele taandele, mis käsitleb „endast rikkumist kujutavate kokkulepete täitmata või tegude tegemata jätmist”, pidanud nende trahvisummat vähendama seetõttu, et Sewon täitis hinna‑ ja kogusekokkuleppeid palju vähesemal määral kui teised tootjad.
79 Esiteks ei võtnud komisjon arvesse tootjatevahelisi selgeid erinevusi hinnakokkulepete elluviimises. Nagu nähtub hindade võrdlustabelist (hagiavalduse lisa 6 ja otsuse põhjendus 47), olid Sewoni hinnad aga kokkulepetes kindlaksmääratud piirhindadest ja teiste tootjate hindadest tunduvalt madalamad. Täpsemalt oli Sewoni kuu keskmine hind Euroopas 27 kuu vältel kõikide tootjate omadest kõige madalam.
80 Seda, et Sewon ei täitnud hinnakokkuleppeid, tõendavad ka paljud toimikus sisalduvad materjalid. Siinkohal nimetavad hagejad Sewoni vastu suunatud etteheiteid, mis Ajinomoto ja Kyowa esitasid 12. märtsil 1991 Tōkyōs toimunud koosolekul (hagiavalduse lisa 7) ning Ajinomoto esitas seejärel 2. novembril 1992 Sŏulis toimunud koosolekul (otsuse põhjendus 89 ja hagiavalduse lisa 8), Kyowa esindaja 20. aprilli 1993. aasta aruannet ja viimati nimetatud ettevõtja poolt 27. mai 1993. aasta koosolekul tehtud kriitikat (hagiavalduse lisad 9 ja 10), Kyowale saadetud 17. mai 1994. aasta faksi (hagiavalduse lisa 11), ADM‑i poolt 1994. aasta juunis esitatud märkusi (hagiavalduse lisa 12), Ajinomoto 23. novembri 1994. aasta avaldusi (hagiavalduse lisa 13) ja Ajinomoto aruannet (hagiavalduse lisa 14).
81 Teiseks ei võtnud komisjon arvesse asjaolu, et Sewon suurendas pidevalt tootmist ja maksimeeris oma müüki, mis tõi kaasa kokkulepete täitmata jätmise.
82 Komisjon piirdus otsuse põhjenduses 378 kinnitamisega, et koguseid puudutavaid kokkuleppeid järgiti, ilma et ta oleks selle kohta esitanud määravat tõendit. Tema väidet, et tegemist on miinimumkoguseid käsitleva kokkuleppega, on pealegi keeruline mõista, kuna seda liiki kartellid eeldavad vastupidi tootmise vähendamist, selleks et hindu tõsta. Igal juhul nähtub toimikust, et Sewon püüdis just vastupidi oma müüki maksimeerida. Siinkohal viitavad hagejad oma müügi kasvule 1991. aastal (otsuse põhjendus 211) ning 1992. ja 1993. aastal, sisearuandele, mis kinnitab Sewoni täisvõimsusel tootmise poliitikat (hagiavalduse lisa 15), ning ADM‑i esindaja avaldusele 23. augusti 1994. aasta koosolekul (hagiavalduse lisa 16).
83 Hagejad vastavad komisjoni argumendile, mille kohaselt käsitati Sewoni rolli alates 1995. aastast passiivsena, mistõttu vähendati tema trahvi juba 20% võrra, et suuniste kohaselt on ettevõtja „passiivne roll” kartellis ja „kokkulepete täitmata jätmine” kaks eraldiseisvat käsitlust. Sellest tulenevalt ei saa asjaolu, et Sewoni trahvisummat vähendati tema passiivse rolli tõttu müügimahtude jagamisel, õigustada keeldumist tema trahvi vähendamisest kokkulepete piiratuma rakendamise tõttu.
84 Komisjon palub hagejate väited tagasi lükata, väites, et kokkuleppe täitmata jätmist ei tohi segi ajada rikkumises osalemisega, millega kaasneb pettus, ning et Sewoni trahvi vähendati juba tema passiivse hoiaku tõttu koguste jagamisel alates 1995. aastast (otsuse põhjendus 365).
Esimese Astme Kohtu hinnang
85 Nagu nähtub kohtupraktikast, kui rikkumise panevad toime mitu ettevõtjat, tuleb uurida iga ettevõtja osalemise suhtelist raskusastet (Euroopa Kohtu 16. detsembri 1975. aasta otsus liidetud kohtuasjades 40/73–48/73, 50/73, 54/73–56/73, 111/73, 113/73 ja 114/73: Suiker Unie jt vs. komisjon, EKL 1975, lk 1663, punkt 623, ja 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑49/92 P: komisjon vs. Anic Partecipazioni, EKL 1999, lk I‑4125, punkt 150), et kindlaks määrata, kas nende puhul esineb raskendavaid või kergendavaid asjaolusid.
86 Suuniste punktid 2 ja 3 näevad ette trahvi põhisumma muutmise vastavalt teatud raskendavatele ja kergendavatele asjaoludele.
87 Suuniste punkt 3 sisaldab kergendavate asjaolude pealkirja all täpsemalt mitteammendavat loetelu asjaoludest, mis võivad kaasa tuua trahvi põhisumma vähendamise. Seal on viidatud ettevõtja passiivsele rollile, kokkulepete täitmata jätmisele, rikkumise lõpetamisele kohe, kui komisjon sekkub, põhjendatud kahtlusele, et ettevõtja ei teadnud, et kõnealune tegevus kujutab endast rikkumist, asjaolule, et rikkumine on toime pandud hooletuse tõttu, ning ettevõtja tõhusale koostööle menetlustes, mis jäävad väljapoole koostööteatise kohaldamisala.
88 Selles suhtes viitab komisjon kostja vastuses Esimese Astme Kohtu 14. mai 1998. aasta otsusele kohtuasjas T‑308/94: Cascades vs. komisjon (EKL 1998, lk II‑925), milles Esimese Astme Kohus leidis, et fakt, et ettevõtja, kelle osalemine hinnakartellis on tuvastatud, ei käitu turul kooskõlas konkurentidega kokkulepituga, ei kujuta endast tingimata asjaolu, mida tuleks määratava trahvi suuruse kindlaksmääramisel kergendava asjaoluna arvesse võtta (punkt 230).
89 Tuleb märkida, et eespool viidatud kohtuotsuses teostas Esimese Astme Kohus kontrolli komisjoni otsuse üle, milles ei kohaldatud suuniseid, kuna see võeti vastu enne suuniseid, milles on nüüd sõnaselgelt ette nähtud endast rikkumist kujutavate kokkulepete täitmata jätmise arvessevõtmine kergendava asjaoluna. Nagu juba eespool punktis 38 märgiti, tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et komisjon ei või loobuda endale kehtestatud eeskirjade järgimisest. Täpsemalt, kui komisjon võtab vastu suunised, milles asutamislepingut silmas pidades täpsustatakse kriteeriume, mida komisjon kavatseb oma kaalutlusõigust teostades kasutada, tuleneb sellest oma võimu piiramine seeläbi, et komisjon peab järgima neid suunavaid eeskirju, mille ta on ise endale kehtestanud (eespool viidatud kohtuotsus AIUFFASS ja AKT vs. komisjon, punkt 57, ning eespool viidatud kohtuotsus Vlaams Gewest vs. komisjon, punkt 89).
90 On vaja veel välja selgitada, kas käesolevas asjas võis komisjon õiguspäraselt järeldada, et hagejate puhul ei saa kokkulepete täitmata jätmist suuniste punkti 3 teise taande alusel kergendava asjaoluna arvesse võtta. Selleks tuleb kontrollida, kas hageja esitatud asjaolud tõendavad, et ajavahemikul, mil Sewon oli seotud kokkulepetega, mis kujutavad endast rikkumist, hoidus ta tegelikult nende täitmisest, käitudes turul konkureerivalt (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 15. märtsi 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑25/95, T‑26/95, T‑30/95–T‑32/95, T‑34/95–T‑39/95, T‑42/95–T‑46/95, T‑48/95, T‑50/95–T‑65/95, T‑68/95–T‑71/95, T‑87/95, T‑88/95, T‑103/95 ja T‑104/95: Cimenteries CBR jt vs. komisjon, EKL 2000, lk II 491, punktid 4872–4874).
91 Mis puudutab esiteks hinnakokkulepete väidetavat täitmata jätmist, siis märkis komisjon otsuses (põhjendus 376), et kõnealused kokkulepped käsitlesid piirhindu (või „sihthindu”), mistõttu tähendab selliste kokkulepete elluviimine mitte kokkulepitud piirhinnale vastava hinna kohaldamist, vaid seda, et pooled püüavad oma hindu piirhindadele lähendada. Komisjon märkis ka, et „[k]omisjoni kogutud teabest nähtub, et käesolevas asjas kehtestasid pooled enamiku hinnakokkulepete tulemusel oma hinnad vastavalt kokkulepetele”.
92 Vastuseks Esimese Astme Kohtu kirjalikule küsimusele täpsustas komisjon, et eespool viidatud teave ettevõtjate kohaldatud hindade kohta sisaldub otsuse põhjenduses 47, ning esitas graafiku, millest nähtus sihthindade ja iga asjaomase ettevõtja kohaldatud hindade muutumine.
93 Seda dokumenti silmas pidades võib kõigepealt täheldada, et kuigi Sewoni hinnad ei ühti sihthindadega, vaid on pidevalt viimastest madalamad, kehtib sama alates märtsist 1992 kuni rikkumise perioodi lõppemiseni juunis 1995 ka teiste lüsiinitootjate hindade kohta peale ADM‑i.
94 Edasi ilmneb, et kuigi Sewoni hinnad olid võrdväärsed Cheili omadega (mõnikord veidi kõrgemad, mõnikord veidi madalamad) ja pidevalt madalamad kui teiste tootjate hinnad, ei saa tuvastatud erinevusi pidada märkimisväärseks ning neid ei saa tõlgendada tegelikult sõltumatu ja konkureeriva tegevusena turul.
95 Lõpuks tuleb eelkõige tõdeda, et Sewoni hindade muutumine langes kogu rikkumise perioodi vältel kokku kartelliosaliste vahel kokkulepitud piirhindade muutumisega, mis kinnitab ka järeldust, et kartell tekitas turule kahjulikke tagajärgi (vt selle kohta 17. detsembri 1991. aasta otsus eespool viidatud kohtuasjas Hercules Chemicals vs. komisjon, punkt 340). Selline kokkulangemine nii pika ajavahemiku vältel tõendab, et Sewonil puudus igasugune tahe hinnakokkulepete täitmisest tegelikult hoiduda.
96 Siinkohal on kohane märkida, et 1993. aasta juunis leppisid viis lüsiinitootjat kokku, et lüsiini hinnaks kehtestatakse 3,20 Saksa marka kilogrammi kohta (otsuse põhjendused 104 ja 198), ning kavandasid samas uut etapiviisilist hinnatõusu. Lüsiini hind tõusis seejärel tõepoolest oluliselt ning selleks kehtestati oktoobris 1993 sõlmitud kokkuleppe kohaselt 5,30 marka kilogrammi kohta (otsuse põhjendused 114 ja 199). Alates augustist 1993 osales Sewon aga täielikult hindade tõstmises, millesse olid kaasatud kõik lüsiinitootjad, ning tema hind tõusis 2,81 margalt kilogrammi kohta juulis 1993 kuni 3,45 margani sama aasta augustis, seejärel 3,94 margani septembris ja lõpuks 4,55 margani oktoobris 1993. Sewon ei püüdnud mingil viisil selles kartelli olulises etapis tõeliselt konkureeriva hinnapoliitika vastuvõtmisega teistest tootjatest eralduda.
97 Mis puudutab teiste kartelliosaliste reaktsioone Sewoni käitumisele, siis ei saa neid pidada tõendiks konkurentsivastaste kokkulepete täitmata jätmise kohta, vaid need on loogilised süüdistused partnerile, kes püüab saada võrreldes teiste kartelliosalistega kaubanduslikke eeliseid, jäädes samal ajal kõnealuse kartelli raamesse.
98 Nendest kaalutlustest tuleneb, et hinnakokkulepete täitmata jätmist Sewoni poolt ei ole tõendatud, kuna hinnakokkulepete elluviimise erinevat taset, millele hagejad hagiavalduses viitavad, ei saa käesolevas asjas segi ajada nende kokkulepete täitmata jätmisega.
99 Mis puudutab teiseks müügimahte käsitlevate kokkulepete väidetavat täitmata jätmist, siis tuleb kõigepealt meenutada, et komisjon väitis otsuses (põhjendus 378), et kartelliosalised käsitasid neile eraldatud kvoote „miinimumkogustena” ning et „kui iga pool oli võimeline müüma vähemalt temale eraldatud koguse, oli kokkulepet järgitud”.
100 Nagu kõik asjaomased ettevõtjad õigesti rõhutasid, on see väide vastuolus vähemalt etteheidetud asjaoludega, kuna hindade tõstmise eesmärk, mida kartelliosalised peamiselt järgisid, eeldas tingimata lüsiini tootmise piiramist ning seega maksimaalsete müügikvootide eraldamist. Seda kinnitab ka otsuse põhjendus 221 ja sellele järgnevad põhjendused, milles hinnatakse koguseid puudutavaid kokkuleppeid EÜ artikli 81 lõike 1 seisukohast ja milles viidatakse müügi piiramisele. Seda komisjoni väidet tuleb seetõttu pidada täiesti asjakohatuks.
101 Edasi on alust märkida, et sama otsust silmas pidades tuleb koguseid puudutavate kokkulepete Sewoni-poolse täitmise analüüsimisel eristada kahte ajavahemikku, see tähendab jaanuarile 1995 eelnevat ja järgnevat aega.
102 Esimese ajavahemiku osas on kohane märkida, et vastavalt otsuse põhjendusele 211 sõlmiti 18. veebruari ja 12. märtsi 1991. aasta koosolekute tulemusel Ajinomoto, Kyowa ja Sewoni vahel kokkulepe, et viimane piiraks 1991. aastal Euroopas oma müügimahte 1990. aasta tasemele. Olles nõustunud Ajinomoto ja Kyowa välja pakutud müügi jagamise kavaga aastaks 1992, lubas Sewon lisaks piirata oma müüki Euroopas 6000 tonnini (otsuse põhjendus 214). Lõpuks, kuigi kartelli kuuluvad ettevõtjad ei saavutanud üldist kokkulepet müügi jagamise kohta aastaks 1993, liitus Sewon 8. detsembril 1993 üldise kokkuleppega müügikvootide eraldamise kohta igale tootjale aastaks 1994, mille kohaselt määrati talle tema 1993. aasta müügile vastav aluskvoot ning müügi prognoositava kasvu põhjal täiendav kvoot 2000 tonni (otsuse põhjendused 215 ja 216). Siinkohal tuleb meenutada, et hagejad märkisid hagiavalduses sõnaselgelt, et nad ei sea kahtluse alla ega vaidlusta ühtegi otsuses tuvastatud fakti, vaid nad vaidlustavad üksnes neile otsuse artiklis 2 määratud trahvi suuruse.
103 Koguseid puudutavate kokkulepete täitmata jätmist käsitleva väite toetuseks viitavad hagejad lüsiini tootmise ja müügi pidevale kasvule alates 1990. aastast.
104 Selles suhtes viitavad hagejad esiteks eespool nimetatud tegevuste kohta hagiavalduses sisalduvatele erinevatele arvandmetele, mis ei tõenda mingil viisil eespool punktis 102 nimetatud müügikoguseid puudutavate kokkulepete täitmata jätmist.
105 Hagiavalduse leheküljel 33 asuvas tabelis mainitud arvandmed, mis on esitatud ka otsuse põhjenduses 48, väljendavad tonnides lüsiini tootmist ja kogumüüki ega tõenda seega nende kokkulepete täitmata jätmist, milles Sewon nõustus kõnealust müüki Euroopas piirama. Lisaks ilmneb eespool viidatud tabelis sisalduvate arvandmete põhjal 1994. aasta kohta, et Sewon tõepoolest järgis talle selleks aastaks eraldatud kvooti. Pealegi, kuigi hagejad ei esitanud mingeid andmeid lüsiini müügi kohta Euroopas 1990. aastal, mistõttu ei saa 1990. ja 1991. aastat võrrelda, nähtub 1992. aasta kohta esitatud andmetest, et Sewoni müük Euroopas jäi tunduvalt alla 6000 tonni.
106 Teiseks on viide 3. mai 1993. aasta kuupäeva kandvale turunduse sisearuandele (hagiavalduse lisa 15), milles sisaldub lause „Järgige täisvõimsusel tootmise/kogumahus müügi poliitikat”, samuti täiesti asjakohatu, kuna see lause on vaid pelga kavatsuse väljendus, mis ei tõenda koguseid puudutavate kokkulepete tegelikku täitmata jätmist.
107 Kolmandaks ei saa ADM‑i esindaja 23. augusti 1994. aasta avaldus (hagiavalduse lisa 16), mille kohaselt „on selleks alati [Sewon], kes nõuab täiendavat kogust, samal ajal kui [ta on] juba ainus, kes [müüb] täismahus”, iseenesest tõendada eespool viidatud täitmata jätmist. Lisaks tuleb märkida, et mis puudutab aastat 1994, siis otsuse põhjenduses 267 sisalduvast tabelist, kus on võrreldud ülemaailmseid turuosasid, mis olid sellel aastal igale kartelliosalisele kokkulepete alusel antud, ning nende tegelikke turuosasid, nähtub selgelt, et Sewon ei ületanud kõnealuste kokkulepete alusel antud kvoote, kuna tema tegelik ülemaailmne turuosa oli oluliselt madalam talle määratud turuosast. Hagejad ei ole selle kohta esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks eespool viidatud tabelis sisalduvate andmete ebatäpsus.
108 Järelikult ei saa hagejate puhul kergendava asjaoluna arvesse võtta müügimahte puudutavate kokkulepete täitmata jätmist ajavahemikus juulist 1990 detsembrini 1994.
109 Mis puudutab kartelli kuue viimase kuu pikkust ajavahemikku, see tähendab aega jaanuarist juunini 1995, siis tuleb märkida, et 18. jaanuari 1995. aasta koosolekul leppisid 1994. aastaks kinnitatud turuosade säilitamises kokku kõik kõnealused ettevõtjad peale Sewoni, kes keeldus pakutud kvoodist ja nõudis suuremat turuosa (otsuse põhjendus 154). Lisaks võrdlesid 21. aprilli 1995. aasta koosolekul kõik kartelliosalised tootmiskvoote, mis olid määratud 1994. aastaks ning ajavahemikuks jaanuarist märtsini 1995, tegelike müügiarvudega samal perioodil. Seejuures protesteerisid Ajinomoto, ADM, Cheil ja Kyowa ägedalt asjaolu vastu, et Sewon suurendas oma müügimahtu, ületades oma 1995. aasta kvoodi, mis tal ei takistanud kinnitamast oma müügieesmärki (otsuse põhjendus 160). Lõpuks kaebasid 27. aprilli 1995. aasta koosolekul ADM, Kyowa ja Cheil veel Sewoni müügimahu suurendamise ning viimase esitatud mittetäieliku teabe üle (otsuse põhjendus 164).
110 Neid asjaolusid arvestades leidis komisjon, et Sewonil oli alates 1995. aastast koguseid puudutava kokkuleppe puhul passiivne roll, kuna ta ei olnud enam selle kokkuleppe pool ning ta lõpetas lisaks teiste tootjate teavitamise oma müügimahtudest (otsuse põhjendus 365).
111 Eespool punktis 109 kirjeldatud Sewoni käitumisest nähtub, et ettevõtja vältis tõepoolest koguseid puudutava kokkuleppe kohaldamist ajavahemikus jaanuarist juunini 1995; seda seisukohta jagas lõpuks ka komisjoni esindaja 25. aprilli 2002. aasta kohtuistungil.
112 Samuti on tõsi, et vaatamata Sewoni tegevuse täpse kvalifitseerimise küsimusele seoses suunistes sätestatud kergendavate asjaoludega, vähendati otsuses kestuse alusel kohaldatud suurendust hagejate puhul 20%, mis võrdub trahvi põhisumma 5,71% suuruse vähendamisega.
113 Kuna komisjoni kohaldatud ja hagejate taotletud vähendamine põhineb täpselt samadel asjaoludel, peab Esimese Astme Kohus oma täieliku pädevuse raames märkima, et arvestades Sewoni tegevust seoses müügimahtusid puudutava kokkuleppega ajavahemikus jaanuarist juunini 1995, on hagejate trahvi vähendamise ulatus täiesti kohane.
Sewoni koostöö haldusmenetluses
Poolte argumendid
114 Hagejad väidavad, et komisjon rikkus koostööteatise punkti C sätteid, kuna viimane keeldus trahvisumma olulisest vähendamisest vahemikus 50–75% ning vähendas nende trahvi vaid 50% võrra koostööteatise punkti D alusel.
115 Selles osas väidavad nad esiteks, et komisjon järeldas valesti, et Sewon ei täida koostööteatise punkti B alapunkti d tingimust, millele viitab muu hulgas koostööteatise punkt C, kuna tema koostöö „ei olnud täiesti vabatahtlik”, kuigi Sewon esitas selle sätte kohaselt kogu vajaliku teabe ning jätkas pidevat ja igakülgset koostööd kogu uurimise vältel. Asjaolu, et uurimist alustati juba Kyowa ja ADM‑i juures ning et Sewonile saadeti informatsiooninõue, ei ole asjakohane, kuna ei koostööteatise punkti B alapunkt d ega punkt C ei nõua, et koostöö peaks algama enne uurimistoimingute algust.
116 Teiseks on täidetud eespool viidatud punkti C teine tingimus, nimelt see, et teave on esitatud pärast uurimist, kuid enne seda, kui komisjon on oma valdusesse saanud tõendid, millest piisab otsuse tegemisega lõppeva menetluse alustamiseks. ADM‑i ja Kyowa juures toimunud uurimised ei võimaldanud saada teavet ajavahemikus 1990–1992 toime pandud rikkumise kohta.
117 Komisjon väidab kõigepealt, et Sewon oli küll esimene, kes esitas määrava tähtsusega täielikud tõendid kartelli kestuse kohta, kuid Ajinomoto oli siiski see, kes esitas esimesena määravad tõendid ajavahemiku kohta pärast ADM‑i turuletulekut.
118 Edasi ei täida Sewon koostööteatise punkti B alapunkti d tingimust, kuna koostööd saab lugeda „pidevaks ja igakülgseks” vaid siis, kui ettevõtja esitab täielikud tõendid vabatahtlikult, mitte – nagu käesolevas asjas – määruse nr 17 artikli 11 kohasele informatsiooninõudele vastates. Seda tõlgendust kinnitab eespool viidatud kohtuotsus Cascades vs. komisjon.
119 Lisaks on komisjon arvamusel, et tegemist ei ole olukorraga, kus pärast kartelliosaliste juures läbiviidud uurimisi ei ole tal piisavalt teavet menetluse alustamiseks.
120 Lõpuks, isegi kui eeldada, et Sewon täitis koostööteatise punkti C tingimused, ei oleks tema trahvisummat tingimata vähendatud rohkem kui koostööteatise punkti D alusel, see tähendab 50% trahvisummast, mis talle muidu oleks määratud.
Esimese Astme Kohtu hinnang
121 Kõigepealt tuleb meenutada, et komisjon on oma koostööteatises määratlenud, millistel tingimustel võib kartellikokkuleppe suhtes komisjoni läbiviidava uurimise käigus temaga koostööd tegevaid ettevõtjaid muidu tasumisele kuuluvast trahvist vabastada või selle suurust vähendada (vt koostööteatise punkt A 3).
122 Mis puudutab koostööteatise kohaldamist Sewoni olukorrale, siis puudub vaidlus selle üle, et Sewoni olukord ei kuulu koostööteatise punkti B kohaldamisalasse, mis puudutab juhtumit, kus ettevõtja teavitas komisjoni salajasest kartellist enne, kui viimane on alustanud uurimist (mis võib kaasa tuua trahvisumma vähendamise vähemalt 75%).
123 Kuna hagejad seevastu leiavad, et komisjon toimis valesti, kui ta keeldus vähendamast nende trahvisummat koostööteatise punkti C alusel, siis tuleb kontrollida, kas komisjon on jätnud tähelepanuta selle punkti kohaldamise tingimused.
124 Koostööteatise punkt C „Trahvisumma oluline vähendamine” sätestab:
„Ettevõtja puhul, kes täites punkti B alapunktides b–e sätestatud tingimused, teavitab salajasest kartellist pärast seda, kui komisjon on oma otsuse alusel alustanud kartellis osalevate ettevõtjate uurimist, mis aga ei ole andnud piisavat alust, et õigustada menetluse alustamist vastava otsuse tegemiseks, vähendatakse trahvisummat 50–75%.”
125 Punktis C viidatud punkti B tingimused puudutavad ettevõtjat, kes:
„b) esitab kartelli olemasolu tõendavaid määrava tähtsusega tõendeid esimesena;
c) on lõpetanud osalemise õigusvastases tegevuses hiljemalt kartellist teatamise hetkeks;
d) esitab komisjonile kogu vajaliku teabe ning samuti kõik tema valduses olevad kartelli puudutavad dokumendid ja tõendid ning jätkab pidevat ja igakülgset koostööd kogu uurimise vältel;
e) ei ole sundinud teisi ettevõtjaid kartellis osalema ega ole õigusvastases tegevuses omanud algatavat või määravat rolli.”
126 Komisjon leidis otsuses, et mitte ühegi kõnealuse ettevõtja trahvi ei saa koostööteatise punkti C alusel oluliselt vähendada, kuna mitte ükski neist ei vasta tingimustele, mis on sätestatud punkti B alapunktides b–e, millele punkt C viitab (põhjendus 429).
127 Otsuse põhjendustest 423–425 tuleneb, et – nagu väidavad hagejad, ilma et neile vastu vaieldaks – komisjon möönis otsuse põhjenduses 423 toodud põhjustel kaudselt, et Sewon vastab koostööteatise punkti B alapunktides b, c ja e seatud tingimustele. Koostööteatise punktis C sätestatud vähendamisest keelduti hagejate puhul üksnes põhjusel, et väidetavalt ei vastanud Sewoni koostöö koostööteatise punkti B alapunkti d tingimustele.
128 Komisjoni poolt selles suhtes esile toodud põhjused (otsuse põhjendus 424) on ilmselgelt vastuolus nii koostööteatise punkti B alapunktiga d kui ka koostööteatise punkti C sätete mõttega.
129 Mis puudutab esimest viidatud põhjust – asjaolu, et kui Sewon alustas koostööd, oli komisjonil juba piisavalt teavet, et tõendada kartelli olemasolu alates ADM‑i turuletulekust –, siis sellega ei saa õigustada seda, et punkti B alapunktis d sätestatud tingimus loetakse täitmata jäetuks ning seega jäetakse koostööteatise punkt C kohaldamata.
130 Selles osas tuleneb otsuse põhjendusest 423, et komisjon ise leidis, et Sewon oli „esimene kartelliosaline, kes esitas määrava tähtsusega täielikud tõendid, et tõendada tuvastatud rikkumise olemasolu”, ning et tema esitatud dokumendid olid kartelli esimese etapi puhul ajavahemikus 1990–1992 „komisjoni kasutatud tõendite peamine allikas käesoleva otsuse koostamisel”. Kostja vastuses möönab komisjon samuti, et Sewon oli esimene, kes esitas määrava tähtsusega täielikud tõendid kartelli kestuse kohta. Seetõttu ei saa eitada, et Sewon esitas komisjonile „kogu vajaliku teabe ning samuti kõik tema valduses olevad kartelli puudutavad dokumendid ja tõendid” koostööteatise punkti B alapunkti d tähenduses.
131 Tuleb märkida, et oma menetlusdokumentides püüdis komisjon õigustada oma seisukohta, viidates koostööteatise punktis C sätestatud teisele tingimusele, mille kohaselt on vajalik, et läbiviidud uurimine ei annaks piisavat alust, et õigustada menetluse alustamist otsuse tegemiseks. Nii väidab komisjon, et ajal, mil Sewon tegi koostööd, oli tal juba Ajinomoto esitatud teave kartelli olemasolu kohta ajavahemikus 1992–1995, mis võimaldas tal juba siis alustada menetlust.
132 Esimese Astme Kohus ei saa nende argumentidega nõustuda.
133 Lisaks asjaolule, et komisjon ei tuginenud otsuses koostööteatise punkti C teisele tingimusele, vaid üksnes asjaolule, et kohaldamisele ei kuulu koostööteatise punkti B alapunkt d, millele viitab punkt C, on samuti tõsi, et igal juhul oli see Sewoni esitatud teave kartelli varasema olemasolu kohta perioodil 1990–1992, mis võimaldas komisjonil alustada menetlust Ajinomoto, Kyowa ja Sewoni enda suhtes rikkumise selle ajavahemiku osas ning seega suurendada rikkumise kestuse alusel oluliselt nende trahvisummat. Järelikult on isegi grammatiliselt tõlgendades täidetud punkti C tingimus võimatuse kohta alustada menetlust uurimise etapis saadud teabe alusel, kuna käesolevas asjas ei suutnud komisjon alustada menetlust rikkumise 1990.–1992. aastat hõlmava perioodi osas enne, kui Sewon esitas tema valduses olnud tõendid.
134 Teine viidatud põhjus – nimelt asjaolu, et Sewon teatas kartellist pärast seda, kui komisjon oli läbi viinud uurimise ADM‑i ja Kyowa ruumides – on samuti alusetu nii seoses koostööteatise punkti B alapunkti d sätete kui punkti C teist tingimust puudutavate sätetega. Punkti B alapunkti d kohaldamine ei sõltu sellest, et uurimisi ei ole toimunud. Punkt C puudutab täpsemalt olukorda, kus uurimine on kartellis osalenud ettevõtjate suhtes läbi viidud.
135 Lõpuks tuleb tagasi lükata otsuses esitatud viimane põhjus, et oluline osa Sewoni teabest esitati määruse nr 17 artikli 11 lõike 1 kohase informatsiooninõude raames ning et järelikult ei olnud Sewoni koostöö täielikult vabatahtlik.
136 Selles osas viitab komisjon väljakujunenud kohtupraktikale, mille kohaselt ei õigusta trahvisumma vähendamist uurimisel tehtud selline koostöö, mis ei ületa seda, mis tuleneb üksnes määruse nr 17 artikli 11 lõigete 4 ja 5 alusel ettevõtjatele pandud kohustustest (Esimese Astme Kohtu 10. märtsi 1992. aasta otsus kohtuasjas T‑12/89: Solvay vs. komisjon, EKL 1992, lk I‑907, punkt 341, ja eespool viidatud kohtuotsus Cascades vs. komisjon, punkt 260).
137 Samast kohtupraktikast tuleneb siiski, et trahvisumma vähendamine on õigustatud siis, kui ettevõtja on edastanud teavet, mis ületab oluliselt seda, mida komisjon võib nõuda määruse nr 17 artikli 11 alusel (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Cascades vs. komisjon, punktid 261 ja 262).
138 Käesolevas asjas piisab, kui märkida, et Sewoni vastuses esitatud teave ületas oluliselt seda, mida temalt nõuti. Nagu komisjon ise otsuse põhjenduses 172 leidis, „esitas Sewon ka teabe koosolekute kohta, mida komisjoni nõudes ei olnud mainitud, [ning Sewon] esitas seejärel ka täiendavat teavet”.
139 Lisaks läheb koostööteatise punktis C sätestatud tingimustega vastuollu ka see, et hagejate trahvi keelduti sama sätte alusel vähendamast põhjusel, et neile oli saadetud informatsiooninõue.
140 Nagu on märgitud, viitab koostööteatise punkt C juhtumile, kus komisjon viis „kartellis osalenud ettevõtjate juures” läbi määruse nr 17 artikli 14 lõikes 3 sätestatud „otsusega määratud uurimise”. Käesolevas asjas viis komisjon Sewoni koostöö etapis kartellis osalenud ettevõtjate, see tähendab ADM‑i ja Kyowa juures (otsuse põhjendus 168) läbi kaks uurimist, ilma et see oleks iseenesest võimaldanud komisjonil alustada menetlust otsuse tegemiseks. Pärast neid uurimisi jätkus esialgne uurimismenetlus informatsiooninõuete saatmisega määruse nr 17 artikli 11 alusel (otsuse põhjendus 171). Lisaks ei toimunud ükski uurimine Sewoni ruumides, mis pealegi ei oleks tingimata välistanud koostööteatise punkti C kohaldamist, kui see uurimine ei oleks ka andnud piisavat alust menetluse alustamiseks, et teha otsus.
141 Asjaolu, et informatsiooninõue saadeti määruse nr 17 artikli 11 lõike 1 alusel Sewonile, ei ole niisiis määrav selleks, et välistada trahvisumma koostööteatise punkti C alusel oluline vähendamine vahemikus 50–75%, seda enam, et informatsiooninõue on vähem siduv toiming kui otsuse alusel läbi viidud uurimine.
142 Seda tõlgendust kinnitab selgelt Esimese Astme Kohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑352/94: Mo och Domsjö vs. komisjon (EKL 1998, lk II‑1989), milles Esimese Astme Kohus, olles rõhutanud, et Stora esitas teabe, mis ületas oluliselt seda, mida oleks saanud informatsiooninõude alusel küsida (kohtuotsuse punkt 401), leidis, et „isegi kui Stora tegi komisjoniga koostööd alles pärast seda, kui viimane viis ettevõtjate juures läbi uurimised määruse nr 17 artikli 14 lõike 3 alusel, ei ületanud komisjon Storale määratavat trahvisummat kahe kolmandiku võrra vähendades oma kaalutlusruumi trahvisumma kindlaksmääramisel” (kohtuotsuse punkt 402). Kuigi see kohtuotsus puudutab otsust, mis tehti enne koostööteatise avaldamist, kehtib selles sisalduv tõlgendus ka koostööteatise punkti C kohaldamisel.
143 Neil asjaoludel on alust järeldada, et komisjon rikkus koostööteatise punkti C.
144 Järelikult on Esimese Astme Kohtu ülesanne teha oma täieliku pädevuse raames otsus trahvisumma vähendamise kohta, millele hagejatel on õigus koostööteatise punkti C alusel. Komisjon väidab, et selle punkti raames vähendamine ei pruugi tingimata olla suurem kui käesolevas asjas koostööteatise punkti D alusel toimunud vähendamine, see tähendab 50%.
145 Siiski tuleb märkida, et Sewoni esitatud teave oli määrav, et tuvastada rikkumine perioodil 1990–1992 ja seega määrata kindlaks kartelli kestus – see õigustab trahvisumma vähendamist 60%.
Arvutusmeetod ja trahvi lõppsumma
146 Otsuses võttis komisjon hagejate puhul arvesse kahte kergendavat asjaolu, esiteks Sewoni passiivset rolli 1995. aastal seoses müügikvootidega, mille tulemusel vähendati 20% sellele ettevõtjale rikkumise kestuse alusel kohaldatud suurendust (põhjendus 365), ning teiseks rikkumise lõpetamist alates ametivõimude esimesest sekkumisest (põhjendus 384), mis õigustas esimesel vähendamisel saadud tulemuse vähendamist 10% võrra.
147 Tuleb jõuda järeldusele, et komisjon ei ole eespool viidatud kahel juhtumil vastupidi sellele, mida ta tegi Cheili puhul, rikkumise raskuse ja kestuse alusel kindlaksmääratud trahvi põhisummat kergendavate asjaolude tõttu vähendanud.
148 Komisjonile 7. veebruaril 2002 esitatud kirjalikus küsimuses palus Esimese Astme Kohus viimasel nimelt täpsustada ja põhjendada tema trahvisummade arvutamise meetodit.
149 Komisjon märkis oma 27. veebruari 2002. aasta vastuses, et õige meetod raskendavate ja kergendavate asjaolude arvessevõtmiseks kohaldatavate suurenduste ja vähenduste arvutamiseks seisneb protsendimäära kohaldamises trahvi põhisummale. Komisjon tunnistas samuti, et ta ei järginud süstemaatiliselt seda arvutusmeetodit oma otsuse raames, eeskätt mis puudutab Ajinomoto ja ADM‑i olukorda.
150 Kohtuistungil leidsid hagejad, et neil ei ole vastuväiteid komisjoni väljapakutud trahvide arvutamise meetodile.
151 Selles kontekstis tuleb rõhutada, et olles rikkumise raskuse ja kestuse alusel kindlaks määranud trahvi põhisumma, suurendab ja/või vähendab komisjon suuniste alusel seda summat raskendavate või kergendavate asjaolude tõttu.
152 Suuniste sõnastust arvestades leiab Esimese Astme Kohus, et raskendavate või kergendavate asjaolude arvessevõtmiseks kohaldatavatele suurendustele ja vähendustele vastavaid protsendimäärasid tuleb kohaldada rikkumise raskuse ja kestuse alusel kindlaks määratud trahvi põhisummale, mitte aga summale, mida on eelnevalt suurendatud rikkumise kestuse alusel, või tulemusele, mis on saadud raskendava või kergendava asjaolu alusel esimese suurendamise või vähendamise teel. Nagu komisjon oma vastuses Esimese Astme Kohtu kirjalikule küsimusele õigesti rõhutas, tuleneb eespool kirjeldatud trahvisumma arvutamise meetod suuniste sõnastusest ning võimaldab tagada samas kartellis osalenud erinevate ettevõtjate võrdse kohtlemise.
153 Tuleb meenutada, et müügimahte puudutavates kokkulepetes Sewoni tegevuse analüüsimisel leidis Esimese Astme Kohus (eespool punkt 111), et Sewon vältis tegelikult nende kokkulepete kohaldamist ajavahemikus jaanuarist juunini 1995. Olles tuvastanud, et komisjoni kohaldatud vähendamine Sewoni passiivse rolli eest seoses müügimahtudega ning hagejate taotletud vähendamine kokkulepete täitmata jätmise eest põhinevad samadel asjaoludel, luges Esimese Astme Kohus (eespool punkt 113) suuruse poolest täielikult kohaseks rikkumise kestuse alusel kohaldatud suurenduse vähendamise 20% ulatuses. Viimane vähendamine võrdub trahvi põhisumma (21 miljonit eurot) 5,71% suuruse vähendamisega.
154 Lisaks tuleb märkida, et 10% võrra vähendamine, mida komisjon võimaldas Sewonile seoses rikkumise lõpetamisega alates ametivõimude esimesest sekkumisest ning mida ta kohaldas tulemusele, mis on saadud esimesel vähendamisel Sewoni passiivse rolli tõttu, summas 19,8 miljonit eurot, võrdub põhisumma ligikaudu 9,43% suuruse vähendamisega, mille suurus on tõepoolest kohane.
155 Neil asjaoludel leiab Esimese Astme Kohus oma täieliku pädevuse raames, et 5,71% suurusele vähendamisele tuleb lisada eespool punktis viidatud 9,43% suurune vähendamine ehk kokku tuleb kergendavatel asjaoludel vähendada trahvi põhisummat 15,14%, mis teeb trahvi suuruseks 17 820 600 eurot enne koostööteatise kohaldamist.
156 Eespool toodud põhjustel tuleb hagejate 17 820 600 euro suurust trahvi vähendada koostööteatise punkti C alusel 60%, mis tähendab 10 692 360 euro suurust vähendamist. Järelikult on hagejatele määratud trahvi lõppsumma suuruseks 7 128 240 eurot.
Kohtukulud
157 Kodukorra artikli 87 lõike 3 alusel võib Esimese Astme Kohus määrata kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks. Käesolevas asjas tuleb jätta hagejate kohtukulud nende endi kanda ning mõista hagejatelt solidaarselt välja kaks kolmandikku komisjoni kohtukuludest.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ESIMESE ASTME KOHUS (neljas koda)
otsustab:
1. Kinnitada Daesang Corp.-ile ja Sewon Europe GmbH‑le solidaarselt määratud trahvi suuruseks 7 128 240 eurot.
2. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
3. Jätta Daesang Corp.-i ja Sewon Europe GmbH kohtukulud nende endi kanda ja mõista neilt solidaarselt välja kaks kolmandikku komisjoni kohtukuludest. Jätta üks kolmandik komisjoni kohtukuludest tema enda kanda.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 9. juulil 2003 Luxembourgis.
Kohtusekretär | | Koja esimees |
Sisukord
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
Menetlus ja poolte nõuded
Õiguslik käsitlus
Käive, mida võeti arvesse rikkumise raskuse hindamisel
Poolte argumendid
– Proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine
– Vale käibe arvessevõtmine ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine
Esimese Astme Kohtu hinnang
– Proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine
– Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine
Kergendavad asjaolud
Poolte argumendid
Esimese Astme Kohtu hinnang
Sewoni koostöö haldusmenetluses
Poolte argumendid
Esimese Astme Kohtu hinnang
Arvutusmeetod ja trahvi lõppsumma
Kohtukulud