Kohtuasi T‑192/08
Transnational Company „Kazchrome” AO ja
ENRC Marketing AG
versus
Euroopa Liidu Nõukogu
Dumping – Endisest Jugoslaavia Makedoonia Vabariigist, Hiinast, Egiptusest, Kasahstanist ja Venemaalt pärit ferrosiliitsiumi import – Põhjuslik seos – Ühenduse huvi – Koostöö puudumine – Kättesaadavad andmed – Turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja staatus – Kaitseõigused – Põhjendamiskohustus
Kohtuotsuse kokkuvõte
1. Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Kahju – Põhjusliku seose kindlaksmääramine – Kriteeriumid
(Nõukogu määrus nr 384/96, artikli 3 lõiked 6 ja 7 ning määrus nr 1225/2009, artikli 3 lõiked 6 ja 7)
2. Rahvusvahelised lepingud – Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) asutamisleping – 1994. aasta GATT – Vahetu õigusmõju – Puudumine – Võimatus tugineda ühenduse õigusakti õiguspärasuse vaidlustamiseks WTO lepingutele – Erandid – Ühenduse õigusakt, mille eesmärk on tagada selle täitmine või mis viitab sellele sõnaselgelt ja täpselt
(EÜ artikkel 230; 1994. aasta üldine tolli- ja kaubanduskokkulepe)
3. Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Kahju – Institutsioonide kaalutlusõigus – Kohtulik kontroll – Piirid
(Nõukogu määrus nr 384/96, artikkel 3 ja määrus nr 1225/2009, artikkel 3)
4. Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Kahju – Põhjusliku seose kindlaksmääramine – Institutsioonide kohustused
(Nõukogu määrus nr 384/96, artikli 3 lõige 7 ja määrus nr 1225/2009, artikli 3 lõige 7)
5. Liidu õigus – Põhimõtted – Kaitseõigused – Haldusmenetluses arvestamine – Antidumping
6. Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Kahju – Põhjusliku seose kindlaksmääramine – Institutsioonide kohustused
(Nõukogu määrus nr 384/96, artikli 3 lõige 7, nõukogu määrus nr 172/2008 ja määrus nr 1225/2009 artikli 3 lõige 7)
7. Menetlus – Hagiavaldus – Vorminõuded – Vaidluse eseme määratlemine – Ülevaade fakti- ja õigusväidetest – Üldine viide muudele dokumentidele, isegi kui need on hagiavaldusele lisatud – Lubamatus
(Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 21 esimene lõik ja artikli 53 esimene lõik; Üldkohtu kodukord, artikli 44 lõike 1 punkt c)
8. Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Ühenduse huvi hindamine – Uurimisest hilisemat aega puudutava teabe arvessevõtmine – Lubatavus
(Nõukogu määrus nr 384/96, artikli 6 lõige 1 ja artikli 21 lõige 1 ning määrus nr 1225/2009, artikli 6 lõige 1 ja artikli 21 lõige 1)
9. Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Ühenduse huvi hindamine – Institutsioonide kaalutlusõigus – Arvesse võetavad asjaolud
(Nõukogu määrus nr 384/96, artikli 21 lõige 1 ja määrus nr 1225/2009, artikli 21 lõige 1)
10. Institutsioonide aktid – Põhjendamine – Kohustus – Ulatus – Dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamise määrus
(EÜ artikkel 253)
11. Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Uurimise kulg – Kättesaadavad andmed – Võimalus kasutada kontrollkäigu tühistamise korral
(Nõukogu määrus nr 384/96, artikli 18 lõiked 1 ja 3 ning määrus nr 1225/2009, artikli 18 lõiked 1 ja 3)
12. Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Komisjoni kohustuse kontrollida asjaomaste isikute esitatud teabe õigsust ulatus – Turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja staatuse andmise raames esitatud teave – Hõlmamine
(Nõukogu määrus nr 384/96, artikli 2 lõike 7 punkt b, artikli 6 lõige 8 ja artikli 16 lõige 1 ning määrus nr 1225/2009, artikli 2 lõike 7 punkt b, artikli 6 lõige 8 ja artikli 16 lõige 1)
13. Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Ühenduse huvi hindamine – Kaitseõiguste rikkumine – Mõju puudumine lõpliku tollimaksu kehtestamise määruse õiguspärasusele – Tingimused
(Nõukogu määrus nr 384/96, artikli 3 lõige 7 ja määrus nr 1225/2009, artikli 3 lõige 7)
1. Dumpinguvastase algmääruse nr 384/96 artikli 3 lõikest 6 (nüüd määruse nr 1225/2009 artikli 3 lõige 6) nähtub, et institutsioonid peavad tõendama, et dumpinguhinnaga import põhjustab impordi mahtu ja hinda arvestades ühenduse tootmisharule olulist kahju (omistamise analüüs). Seejärel nähtub sama algmääruse artikli 3 lõikest 7 (nüüd määruse nr 1225/2009 artikli 3 lõige 7), et institutsioonid peavad esiteks uurima kõiki muid teadaolevaid tegureid, millega ühenduse tootmisharu dumpinguhinnaga impordiga samal ajal kahjustatakse, ning teiseks tagama, et nende muude teguritega tekitatud kahju ei omistataks dumpinguhinnaga impordile (mitteomistamise analüüs).
Nende sätete eesmärk on tagada, et institutsioonid eraldaksid ja eristaksid dumpinguhinnaga impordi ja muude tegurite kahjuliku mõju.
Selleks on teatavatel asjaoludel vajalik nende tegurite koos analüüsimine. Nii on see muu hulgas siis, kui institutsioonid eraldi analüüsimise tulemusel järeldavad, et igal muul teguril on ühenduse tootmisharule olnud negatiivne mõju, ilma et seda mõju saaks pidada oluliseks.
Põhjusliku seose olemasolu analüüsi ei pea tingimata läbi viima kogu ühenduse tootmisharu tasandil, mistõttu ei saaks ühele ühenduse tootjale muu teguri kui dumpinguhinnaga import tekitatud mis tahes kahju arvesse võtta. Nimelt peavad institutsioonid esiteks uurima kõiki muid teadaolevaid tegureid, millega ühenduse tootmisharu dumpinguhinnaga impordiga samal ajal kahjustatakse, ning teiseks tagama, et nende muude teguritega tekitatud kahju ei omistataks dumpinguhinnaga impordile. Algmääruse artikli 3 lõige 7 ei täpsusta, et see uurimine peab arvesse võtma muude teguritega kogu ühenduse tootmisharule põhjustatud kahju. Seega on võimalik, et teatavatel asjaoludel tuleb arvesse võtta muu teguri kui dumpinguhinnaga import ühele ühenduse tootjale individuaalselt tekitatud kahju, kui see on süvendanud kogu ühenduse tootmisharu puhul täheldatud kahju. Siiski ei tähenda niisugune võimalus, et institutsioonid olid kohustatud süstemaatiliselt analüüsima iga ühenduse tootja individuaalset olukorda.
(vt punktid 30 ja 31, 37, 41–45, 88, 180, 194 ja 195, 209)
2. Maailma kaubandusorganisatsiooni (WTO) lepingud ei kuulu oma iseloomu ja ülesehituse tõttu põhimõtteliselt nende normide hulka, millest lähtuvalt kontrollib liidu kohus EÜ artikli 230 esimese lõigu alusel liidu institutsioonide õigusaktide õiguspärasust. Liidu kohus peab siiski kontrollima kõnealuse liidu akti õiguspärasust WTO eeskirjade alusel, juhul kui ühendus on soovinud täita WTO raames võetud teatud kohustust, või olukorras, kus liidu õigusakt viitab sõnaselgelt WTO lepingute konkreetsetele sätetele. Nii on see dumpinguvastase algmääruse nr 384/96 puhul, mille eesmärk on võtta liidu õigusesse võimalikult suures ulatuses üle 1994. aasta dumpinguvastases lepingus sisalduvaid eeskirju. Lisaks, kuigi WTO vaidluste lahendamise organi poolt dumpinguvastasele lepingule antud tõlgendused ei saa Üldkohtule rakendusmääruse kehtivuse hindamisel olla siduvad, ei takista miski Üldkohtul sellele viitamast, kui tegemist on algmääruse sätte tõlgendamisega.
(vt punktid 32 ja 33, 36)
3. Küsimus, kas ühenduse tootmisharu on kannatanud kahju ja kas see kahju on omistatav dumpinguhinnaga impordile ning küsimus, kas muud teadaolevad tegurid on süvendanud ühenduse tootmisharu kahju, eeldab keeruliste majanduslike küsimuste hindamist, milleks institutsioonidel on laiaulatuslik kaalutlusõigus. Sellest järeldub, et liidu kohtu kontroll institutsioonide hinnangute üle peab piirduma menetlusnormidest kinnipidamise, vaidlustatud valiku tegemise aluseks olevate asjaolude sisulise õigsuse, nende faktiliste asjaolude hindamisel ilmsete vigade puudumise ja võimu kuritarvitamise puudumise kontrollimisega.
(vt punktid 51, 90, 164)
4. Ei saa väita, et dumpinguhinnaga impordi ja ühenduse tootmisharu kantud kahju põhjusliku seose analüüsi rajamine teoreetilisele nominaaltootmisvõimsuse rakendamisele, mitte tegelikule tootmisvõime rakendamisele rikub tingimata mitteomistamise reeglit. Nimelt, kuigi tootmisvahendite suunamise tulemusel teisele turule tuleb tootmisvõimsust puudutavaid andmeid kohandada ning need andmed ei pea kajastama kõiki tootmiskäitiste juhuslikku laadi seisakuid. Seevastu peavad institutsioonid niisugustel asjaoludel tagama dumpinguvastase algmääruse artikli 3 lõikes 7 (nüüd määruse nr 1225/2009 artikli 3 lõige 7) nimetatud kohustustest kinnipidamise ning viima mitteomistamise analüüsi läbi vormikohaselt, mis peab eraldama ja eristama olenevalt olukorrast nende ajutist laadi tootmisseisakute põhjustatud kahju ja dumpinguhinnaga impordi põhjustatud kahju.
(vt punktid 105, 109)
5. Kaitseõigusest tulenevad nõuded on kohaldatavad mitte üksnes menetluse raames, mille tulemusel võidakse määrata karistus, vaid ka dumpinguvastaste määruste vastuvõtmisele eelneva uurimismenetluse raames, mis võivad asjassepuutuvaid ettevõtjaid mõjutada otseselt ja isiklikult ning sisaldada nende jaoks ebasoodsaid tagajärgi. Eelkõige tuleb huvitatud ettevõtjatele tagada haldusmenetluses võimalus tõhusalt väljendada oma seisukohta väidetavate asjaolude tõelevastavuse ja asjakohasuse kohta ning tõendite kohta, millele komisjon viitab, et põhjendada oma väidet dumpingu ja sellest tuleneva kahju olemasolu kohta.
Seoses ebaloogilisuste ja anomaaliatega, mis puudutavad peamisi fakte ja kaalutlusi, mille põhjal kavatsetakse kehtestada ajutised tollimaksud, ei saa huvitatud isik segi ajada kaitseõiguste rikkumist lõpliku dumpinguvastase tollimaksu kehtestamise määruse õiguspärasust mõjutada võivate sisuliste vigade olemasoluga. Nimelt ei tõenda see ometi, et komisjon rikkus nimetatud kaitseõigusi. Igal juhul ei nõua kaitseõiguste tagamine kuidagi, et institutsioonid vastaksid kõikidele haldusmenetluses eksportiva tootja esitatud argumentidele, vaid üksnes seda, et nad annaksid huvitatud isikutele võimaluse oma huve tõhusalt kaitsta.
(vt punktid 110, 319, 321, 326 ja 327, 332)
6. Institutsioonid rikuvad dumpinguvastase algmääruse nr 384/96 artikli 3 lõiget 7 (nüüd määruse nr 1225/2009 artikli 3 lõige 7), kui nad jätavad eraldamata ja eristamata uurimisperioodil ühenduse tootmisharu tehtud olulisi investeeringuid investeeringute ja dumpinguhinnaga impordi mõjust. Sama käib ka institutsioonide poolt teatavate ühenduse tootjate tasuvuse puudumise mõju hindamata jätmise kohta ühenduse tootmisharule tervikuna.
Siiski õigustab niisugune rikkumine sellise rakendusmääruse nagu määrus nr 172/2008 tühistamist ainult siis, kui see võib kahtluse alla seada määruse õiguspärasuse, muutes kehtetuks kogu põhjuslikku seost puudutava institutsioonide analüüsi. See ei ole nii juhul, kui nimetatud investeeringud ei süvendanud oluliselt uurimisperioodil ühenduse tootmisharu kantud kahju.
(vt punktid 116, 119 ja 120, 180–182, 211)
7. Euroopa Kohtu põhikirja artikli 21 esimese lõigu kohaselt, mida vastavalt nimetatud põhikirja artikli 53 esimesele lõigule kohaldatakse Üldkohtule, ja Üldkohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punktide c ja d kohaselt tuleb hagiavalduses märkida hagi ese, hagejate nõuded ning ülevaade fakti- ja õigusväidetest. Need peavad olema märgitud piisavalt selgelt ja täpselt, et kostja saaks valmistuda enda kaitseks ja Üldkohus saaks teha asjas otsuse. Õiguskindluse ja hea õigusemõistmise tagamiseks, ning et hagi oleks vastuvõetav, peavad selle aluseks olevad õiguslikud ja faktilised asjaolud kas või kokkuvõtlikult, ent seostatult ja arusaadavalt tulenema hagiavalduse tekstist. Kuigi teatud täpselt määratletud punktide osas saab hagiavalduse teksti toetada ja täiendada viidetega hagiavaldusele lisatud tõendite osadele, ei saa üldine viide kirjalikele dokumentidele, isegi kui need on hagiavaldusele lisatud, asendada õigusliku argumentatsiooni peamisi elemente, mis peab olema märgitud hagiavalduses.
(vt punkt 212)
8. Dumpinguvastase algmääruse nr 384/96 artikli 6 lõige 1 (nüüd määruse nr 1225/2009 artikli 6 lõige 1) ei ole kohaldatav ühenduse huvi tuvastamise suhtes, nagu on silmas peetud sama algmääruse artikli 21 lõikes 1 (nüüd määruse nr 1225/2009 artikli 21 lõige 1), mis tähendab, et selle tuvastamise raames võib arvesse võtta uurimisperioodist hilisemat perioodi puudutavaid andmeid. Nimelt on uurimisperioodi määramise ja pärast seda esinenud asjaolude arvestamise keelamise eesmärk tagada, et uurimistulemused oleksid representatiivsed ja usaldusväärsed. Nimetatud artikli 6 lõikes 1 ette nähtud uurimisperiood on mõeldud eelkõige selleks, et tagada, et asjaolusid, mille põhjal määratakse kindlaks dumping ja sellega tekitatav kahju, ei mõjutaks huvitatud tootjate dumpinguvastase menetluse algatamisele järgnev käitumine ja seega, et menetluse lõpus kehtestatav lõplik tollimaks oleks tegelikult kohane heastamaks dumpingust tekkivat kahju.
Lisaks, nimetatud algmääruse artikkel 21 ei sisalda esiteks mis tahes ajalist piirangut seoses andmetega, mida institutsioonid võivad arvesse võtta ühenduse huvi olemasolu tuvastamiseks. Teiseks, ühenduse huvi olemasolu analüüsimine nõuab selle hindamist, millised on kavandatavate meetmete kohaldamise ja kohaldamata jätmise tagajärjed ühenduse tootmisharu huvile ja muudele asjassepuutuvatele huvidele. See hindamine eeldab prognoosi, mis rajaneb tulevikusündmusi puudutavatel hüpoteesidel ja hõlmab keeruliste majanduslike olukordade hindamist. Selleks on komisjonil laiaulatuslik kaalutlusõigus ning järelikult piirdub liidu kohtu kontroll menetlusnormidest kinnipidamise, vaidlustatud valiku tegemise aluseks olevate asjaolude sisulise õigsuse, nende faktiliste asjaolude hindamisel ilmsete vigade puudumise ja võimu kuritarvitamise puudumise kontrollimisega.
(vt punktid 221–224, 227)
9. Dumpinguvastase algmääruse nr 384/96 artikli 21 lõike 1 (nüüd määruse nr 1225/2009 artikli 21 lõige 1) tähenduses ühenduse huvi hindamine eeldab eri asjassepuutuvate isikute huvide ja üldise huvi kaalumist. Komisjonil on ühenduse huvi hindamisel laiaulatuslik kaalutlusõigus, mida tuleb teostada juhtumipõhiselt, võttes arvesse kõiki asjassepuutuvaid faktilisi asjaolusid. Siiski, varasem otsus, milles järeldati, et minevikus uurimismenetluses silmas peetud riikidega samadest riikidest pärit identse toote impordi suhtes kehtestatud dumpinguvastastel meetmetel ei olnud parandavat mõju, võib algmääruse artikli 21 lõike 1 kohaldamisel asjasse puutuda, kui see aitab tõendada, et dumpinguvastaste meetmete võtmine ei ole üldistes huvides.
(vt punktid 240 ja 241)
10. EÜ artikliga 253 nõutud põhjendustest peab selgelt ja üheselt selguma akti andnud liidu institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel võetud meetme põhjuseid mõista, et oma õigusi kaitsta, ja liidu kohtul kontrolli teostada. Seevastu ei ole institutsioonid kohustatud dumpinguvastaseid tollimakse puudutava ajutise või lõpliku määruse põhistuses vastama kõigile faktilistele ja õiguslikele küsimustele, mille huvitatud isikud on haldusmenetluses esitanud. Kui komisjon viis läbi selge ja ühemõttelise analüüsi dumpinguvastaste meetmete tagajärgede kohta asjassepuutuvate kasutajate suhtes ja kui nõukogu uuris küll lühemalt, kuid mitte vähem selgelt dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamise mõju nimetatud kasutajatele, ei saa institutsioonidele ette heita põhjendamiskohustuse mis tahes rikkumist.
(vt punktid 256 ja 257)
11. Dumpinguvastase menetluse käigus läbiviidavate uurimiste valdkonnas tuleb huvitatud isiku kontrollkäigu tühistamist käsitelda mitte dumpinguvastase algmääruse artikli 18 lõikest 3 (nüüd määruse nr 1225/2009 artikli 3 lõige 18), vaid lõikest 1 (nüüd määruse nr 1225/2009 artikli 18 lõige 1) lähtuvalt. Nimelt esiteks, kuigi kontrollkäigu tühistamist ei ole silmas peetud selle määruse artikli 18 lõike 1 kolme viimase juhtumi hulgas, tuleb seda vääramatu jõu puudumise korral siiski pidada komisjoni poolt vajalikuks peetud teabele juurdepääsu võimaldamisest keeldumiseks selles sättes kirjeldatud esimese juhtumi tähenduses. Teiseks, nimetatud algmääruse artikli 18 lõiget 3 ei saa kasutada selleks, et hiilida mööda kohustusest nõustuda kontrollkäigu läbiviimisega, kui komisjoni teenistused on seda kontrollkäiku vajalikuks pidanud. On tõsi, et selle sätte kohaselt välistatakse kättesaadavate andmete kasutamine teabe olemasolu korral, mis ei ole igati täiuslik, vaid siis, kui huvitatud isik on tegutsenud oma parimate võimaluste kohaselt. Ent kontrollkäigu läbiviimisest keeldumise korral ei saa isikut pidada selliselt toiminuks.
Mis puudutab algmääruse artikli 18 lõike 1 eesmärki, siis kuna see säte ei anna komisjonile mis tahes uurimisvolitusi, mis võimaldaks tal kohustada kaebuses nimetatud tootjaid või eksportijaid menetluses osalema või esitama teavet, sõltuvad nõukogu ja komisjon huvitatud isikute vabatahtlikust koostööst, et esitada neile ettenähtud tähtaegade jooksul vajalik teave. Kontrollkäigu läbiviimisega nõustumisest keeldumine on vastuolus lojaalse ja hoolsa koostöö eesmärgiga, millest kinnipidamist nimetatud algmääruse artikli 18 lõikega 1 püütakse tagada.
Sama algmääruse ülesehituse analüüsist tuleneb esiteks, et institutsioonide otsustada on see, kas huvitatud isiku esitatud teabe kontrollimiseks peavad nad vajalikuks kinnitada seda teavet kontrollkäigu teel selle isiku valdustes ning teiseks, et juhul, kui huvitatud isik takistab tema esitatud andmete kontrollimist, kohaldub nimetatud algmääruse artikkel 18 ja kasutada võib kättesaadavaid andmeid.
(vt punktid 270–276)
12. Kuna dumpinguvastase algmääruse nr 384/96 artikli 6 lõige 8 (nüüd määruse nr 1225/2009 artikli 6 lõige 8) ei sisalda mingit piirangut institutsioonide järelduste aluseks kasutatud andmete kontrollimise kohustuse ulatuse osas, siis laieneb see kohustus turumajandusliku kohtlemise taotluse raames huvitatud isiku esitatud teabele. Lisaks, sama algmääruse artikli 16 lõige 1 (nüüd määruse nr 1225/2009 artikli 16 lõige 1) ei sisalda niisuguste kontrollkäikude tegemise võimaluse mingit piirangut, kui komisjon seda vajalikuks peab, sõltuvalt teabest, mida ta kinnitada soovib. Järelikult lubab see teine säte komisjonil teha kontrollkäigu eksportiva tootja valdustes, et käsitleda tema turumajandusliku kohtlemise taotlust ja veenduda taotluses esitatud teabe paikapidavuses, kui ta seda vajalikuks peab.
Järelikult ei tähenda see, et dumpinguvastase algmääruse nr 384/96 artikli 2 lõike 7 punkt b (nüüd määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 7 punkt b) ei nõua kontrollkäigu tegemist turumajandusliku kohtlemise taotluse esitanud eksportiva tooja valdustes, et see kontrollkäik ei või aset leida. Samuti ei saa asuda seisukohale, et kontrollkäigu korraldamine turumajandusliku kohtlemise taotluse käsitlemise raames kehtestab nimetatud algmääruse artikli 2 lõike 7 punktile b täiendava tingimuse.
(vt punktid 294–296)
13. Dumpinguvastases menetluses ei ole institutsioonid kohustatud ühenduse tootjatelt nõudma nende majandusliku olukorra suundumuste kohta selgituste esitamist, kuna mitteomistamise analüüsi tegemine algmääruse nr 384/96 artikli 3 lõike 7 (nüüd määruse nr 1225/2009 artikli 3 lõige 7) alusel ei ole nimetatud tootjate pädevuses. Seevastu pidid institutsioonid sellise analüüsi läbi viima ajutise ja lõpliku tuvastamise eesmärgil. Lisaks, isegi kui eeldada, et kaitseõiguste tagamise põhimõte nõuab, et eksportivaid tootjaid teavitataks peamistest faktidest ja kaalutlustest, mille põhjal kavatsetakse kehtestada ajutised tollimaksud, ei saa nende õiguste eiramine iseenesest lõplike tollimaksude kehtestamist käsitlevat määrust vigaseks muuta, kui sellise määruse vastuvõtmismenetluse käigus on kõrvaldatud vastava ajutiste tollimaksude kehtestamist käsitleva määruse vastuvõtmismenetluses tehtud viga.
(vt punktid 314, 319)