2. jaanuaril 2014 BQ esitatud apellatsioonkaebus Avaliku Teenistuse Kohtu 23. oktoobri 2013. aasta otsuse peale kohtuasjas F-39/12: BQ versus kontrollikoda

(kohtuasi T-7/14 P)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Apellatsioonkaebuse esitaja: BQ (Bereldange, Luksemburg) (esindajad: advokaadid D. de Abreu Caldas ja J.-N. Louis)

Teine menetluspool: Euroopa Liidu Kontrollikoda

Nõuded

Apellatsioonkaebuse esitaja palub Üldkohtul:

tühistada Avaliku Teenistuse Kohtu (kolmas koda) 23. oktoobri 2013. aasta otsus kohtuasjas F-39/12: BQ vs. kontrollikoda;

mõista kohtukulud välja kontrollikojalt.

Väited ja peamised argumendid

Apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitab apellant neli väidet.

Esimese väite kohaselt on rikutud õigusnormi seoses tingimustega, mis peavad Euroopa Liidu vastutuse tekkimiseks personalieeskirjade artikli 24 rakendamisel täidetud olema, kuna Avaliku Teenistuse Kohus nõudis eeldusena, et korda ja töörahu häiriv vahejuhtum peab mõjutama töökorraldust ja asjaga seotud isikute tervist, kuigi sellist tingimust ei ole ette nähtud personalieeskirjades ega kohtupraktikas. Apellant väidab veel, et Avaliku Teenistuse Kohus moonutas faktilisi asjaolusid, leides esiteks, et kontrollikoda võttis teenistuse tõrgeteta toimimiseks kõik vajalikud meetmed, ja teiseks, et teenistuse häirimine ei mõjutanud asjaga seotud isikute tervist, ehkki kontrollikoda ei tegutsenud konfliktolukorra lahendamiseks piisavalt kiiresti ja energiliselt, mistõttu tekkis hagejal püsiv täielik töövõimetus (edasikaevatud kohtuotsuse punktid 67 ja 68).

Teise väite kohaselt rikkus Avaliku Teenistuse Kohus õigusnormi, kui ta sedastas, et meditsiinilised hinnangud, mis tõendavad hageja töökohal psühholoogilise ahistamisega põhjustatud psüühiliste häirete olemasolu, ei ole piisavad tuvastamaks, et teda tegelikult ahistati. Apellant väidab, et Avaliku Teenistuse Kohus ei ole pädev meditsiinilisi hinnanguid kahtluse alla seadma ega nendest vastupidiseid järeldusi tegema (edasikaevatud kohtuotsuse punktid 69 ja 70).

Kolmanda väite kohaselt rikkus Avaliku Teenistuse Kohus proportsionaalsuse põhimõtet, kui ta hindas kahju, mis tulenes juurdlusaruande hagejale edastamisest rohkem kui kaks aastat hiljem, 2000 eurole, ega esitanud põhjendusi, mille alusel oleks apellant saanud mõista neid hinnanguid, mis sellise summa määramiseni viisid. Apellant väidab, et Avaliku Teenistuse Kohus ei võtnud arvesse konteksti, milles see kahju tekitati.

Neljanda väite kohaselt on rikutud õigusnormi kohtukulude jaotamisel.