ÜLDKOHTU OTSUS (üheksas koda laiendatud koosseisus)
29. september 2021(*)
Konkurents – Kartellid – Alumiinium- ja tantaal-elektrolüütkondensaatorite turg – Otsus, millega tuvastatakse ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumine – Hindade kooskõlastamine kogu EMPs – Trahvid – Osaline kaitse trahvi eest – 2006. aasta koostööteatise punkt 26 – Trahvisumma vähendamine – 2006. aasta suuniste trahvide arvutamise kohta punkt 37 – Käibe 10% ülempiir – Täielik pädevus
Kohtuasjas T‑344/18,
Rubycon Corp., asukoht Ina (Jaapan),
Rubycon Holdings Co. Ltd., asukoht Ina,
esindajad: advokaadid J. Rivas Andrés ja A. Federle,
hagejad,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: B. Ernst, L. Wildpanner ja F. van Schaik,
kostja,
mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue esiteks tühistada hagejaid puudutavas osas komisjoni 21. märtsi 2018. aasta otsus C(2018) 1768 (final) [ELTL] artiklis 101 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (juhtum AT.40136 – kondensaatorid) ning teiseks vähendada hagejatele selle otsusega määratud trahvi,
ÜLDKOHUS (üheksas koda laiendatud koosseisus),
koosseisus: koja president M. J. Costeira (ettekandja), kohtunikud D. Gratsias, M. Kancheva, B. Berke ja T. Perišin,
kohtusekretär: ametnik E. Artemiou,
arvestades menetluse kirjalikku osa ja 21. oktoobri 2020. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse(1)
I. Vaidluse taust
A. Hagejad ja asjaomane sektor
1 Hagejad Rubycon Corp. (edaspidi „esimene hageja“) ja Rubycon Holdings Co. Ltd (edaspidi „teine hageja“) on Jaapanis asuvad äriühingud. Esimene hageja toodab ja müüb alumiinium-elektrolüütkondensaatoreid. Alates 1. veebruarist 2007 kuulub teisele hagejale 100% osalus esimese hageja kapitalis.
2 Kõnealune rikkumine puudutab alumiinium-elektrolüütkondensaatoreid ja tantaal-elektrolüütkondensaatoreid. Kondensaatorid on elektrilised komponendid, mis salvestavad energiat elektriväljas elektrostaatilisel teel. Elektrolüütkondensaatoreid kasutatakse peaaegu kõigis elektroonikaseadmetes, nagu personaalarvutid, tahvelarvutid, telefonid, kliimaseadmed, külmikud, pesumasinad, autotööstuses kasutatavad tooted ja tööstusseadmed. Klientuur on seega väga mitmekesine. Elektrolüütkondensaatorid, täpsemalt alumiinium-elektrolüütkondensaatorid ja tantaal-elektrolüütkondensaatorid, on tooted, mille hind on konkurentsivõimelisuse oluline näitaja.
B. Haldusmenetlus
3 Panasonic ja tema tütarettevõtjad esitasid 4. oktoobril 2013 Euroopa Komisjonile tähise saamise taotluse kooskõlas komisjoni teatise, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (ELT 2006, C 298, lk 17; edaspidi „2006. aasta koostööteatis“), punktidega 14 ja 15, esitades teavet väidetava rikkumise olemasolu kohta elektrolüütkondensaatorite sektoris.
4 28. märtsil 2014 nõudis komisjon vastavalt nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [ELTL] artiklites [101 ja 102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artiklile 18 teavet paljudelt elektrolüütkondensaatorite sektoris tegutsevatelt ettevõtjatelt, sealhulgas hagejatelt.
5 26. mail 2014 esitasid hagejad komisjonile taotluse trahvisumma vähendamiseks vastavalt 2006. aasta koostööteatisele.
6 4. novembril 2015 võttis komisjon vastu vastuväiteteatise, mis oli adresseeritud muu hulgas hagejatele. Hagejad vastuväiteteatisele ei vastanud.
7 Komisjon kuulas vastuväiteteatise adressaadid, sealhulgas hageja ära ärakuulamisel, mis toimus 12.–14. septembrini 2016.
C. Vaidlustatud otsus
8 Komisjon tegi 21. märtsil 2018 otsuse C(2018) 1768 (final) [ELTL] artiklis 101 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (juhtum AT.40136 – kondensaatorid) (edaspidi „vaidlustatud otsus“).
1. Rikkumine
9 Vaidlustatud otsuses tuvastas komisjon, et elektrolüütkondensaatorite sektoris on toime pandud ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 üks ning vältav rikkumine, milles osalesid üheksa ettevõtjat või ettevõtjate kontserni, nimelt Elna, Hitachi AIC, Holy Stone, Matsuo, NEC Tokin, Nichicon, Nippon Chemi-Con, Sanyo (tähistab Sanyot ja Panasonicut koos) ning hagejad (edaspidi koos „kartelliosalised“) (vaidlustatud otsuse põhjendus 1 ja artikkel 1).
10 Komisjon märkis sisuliselt, et kõnealune rikkumine pandi toime ajavahemikus 26. juunist 1998 kuni 23. aprillini 2012 kogu EMP territooriumil ning seisnes kokkulepetes ja/või kooskõlastatud tegevuses, mille eesmärk oli koordineerida hinnapoliitikat alumiinium-elektrolüütkondensaatorite ja tantaal-elektrolüütkondensaatorite tarnimisel (vaidlustatud otsuse põhjendus 1).
11 Kartell toimus peamiselt mitmepoolsete koosolekutena, mis peeti üldjuhul Jaapanis iga kuu või üle kuu kõrgemate müügijuhtide tasandil ja iga kuue kuu järel juhatuse liikmete, sealhulgas juhatuse esimeeste tasandil (vaidlustatud otsuse põhjendused 63, 68 ja 738).
12 Mitmepoolsed kohtumised korraldati kõigepealt ajavahemikus 1998–2003 nime „elektrolüütkondensaatorite ring“ või „elektrolüütkondensaatorite konverents“ all (edaspidi „elektrolüütkondensaatorite koosolekud“). Seejärel korraldati neid ajavahemikus 2003–2005 nime „alumiinium-tantaalkonverents“ või „alumiinium- või tantaalkondensaatorite rühm“ all (edaspidi „alumiinium-tantaalkondensaatorite koosolekud“). Viimaseks korraldati neid ajavahemikus 2005–2012 nime „turu-uuringu rühm“ või „turundusrühm“ all (edaspidi „turunduskoosolekud“) (vaidlustatud otsuse põhjendus 69). Paralleelselt turunduskoosolekutega ja nende täiendusena korraldati ajavahemikus 2006–2008 „kulude suurenemise“ või „kondensaatorite hinnatõusu“ koosolekuid (edaspidi „kulude suurenemise koosolekud“) (vaidlustatud otsuse põhjendus 69).
13 Lisaks nendele mitmepoolsetele koosolekutele olid kartelliosalistel vastavalt vajadusele ka kahe- ja kolmepoolsed ad hoc-kontaktid (vaidlustatud otsuse põhjendused 63, 75 ja 739) (edaspidi koos „konkurentsivastased kontaktid“).
14 Konkurentsivastaste kontaktide raames vahetasid kartelliosalised sisuliselt teavet hindade ja tulevaste hindade, tulevaste hinnaalanduste ning nende hinnaalanduste vahemike kohta, pakkumise ja nõudluse, sealhulgas tulevase pakkumise ja nõudluse kohta, ning teatud juhtudel sõlmisid nad hinnakokkuleppeid ning täitsid ja järgisid neid (vaidlustatud otsuse põhjendused 62, 715, 732 ja 741).
15 Komisjon leidis, et kartelliosaliste tegevus oli kokkuleppe ja/või kooskõlastatud tegevuse vorm, millel oli ühine eesmärk vältida konkurentsi hindade kaudu ja koordineerida oma tulevast tegevust elektrolüütkondensaatorite müügiga seoses, vähendades sel viisil ebakindlust turul (vaidlustatud otsuse põhjendused 726 ja 731).
16 Komisjon jõudis järeldusele, et sellel tegevusel oli üks konkurentsivastane eesmärk (vaidlustatud otsuse põhjendus 743).
2. Hagejate vastutus
17 Komisjon tuvastas, et esimene hageja on vastutav oma otsese osalemise tõttu kartellis alates 26. juunist 1998 kuni 23. aprillini 2012 (vaidlustatud otsuse põhjendus 961 ja artikli 1 punkt h).
18 Lisaks tuvastas komisjon, et teine hageja on vastutav emaettevõtjana, kellele kuulus kogu osalus esimese hageja kapitalis alates 1. veebruarist 2007 kuni 23. aprillini 2012 (vaidlustatud otsuse põhjendused 962 ja 963 ning artikli 1 punkt h).
3. Hagejatele määratud trahvid
19 Vaidlustatud otsuse artikli 2 punktidega k ja l määrati ühelt poolt esimesele hagejale trahv summas 27 718 000 eurot „solidaarselt“ teise hagejaga ja teiselt poolt esimesele hagejale trahv summas 706 000 eurot.
4. Trahvisumma arvutamine
20 Trahvisummade arvutamiseks kasutas komisjon meetodit, mis on esitatud suunistes määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2; edaspidi „2006. aasta suunised“) (vaidlustatud otsuse põhjendus 980).
21 Esiteks võttis komisjon hagejatele määratud trahvide põhisumma kindlaksmääramisel 2006. aasta suuniste punkti 13 kohaselt arvesse müügiväärtust rikkumises osalemise viimasel täisaastal (vaidlustatud otsuse põhjendus 989).
22 Komisjon arvutas müügiväärtuse välja alumiinium-elektrolüütkondensaatorite ja tantaal-elektrolüütkondensaatorite müügi põhjal, mille eest esitati arved EMPs asuvatele klientidele (vaidlustatud otsuse põhjendus 990).
23 Lisaks arvutas komisjon asjaomase müügiväärtuse eraldi kahe tootekategooria puhul, milleks on alumiinium-elektrolüütkondensaatorid ja tantaal-elektrolüütkondensaatorid, ning kohaldas neile sõltuvalt kestusest erinevaid kordajaid (vaidlustatud otsuse põhjendus 991).
24 Komisjon määras rikkumise raskuse alusel müügiväärtuse osakaaluks 16%. Sellega seoses leidis ta, et hindade kooskõlastamise horisontaalsed „kokkulepped“ olid juba oma laadilt ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kõige raskemad rikkumised ning et kartell hõlmas kogu EMP territooriumi (vaidlustatud otsuse põhjendused 1001–1003).
25 Lisaks kohaldas komisjon 2006. aasta suuniste punkti 25 alusel 16% suurust lisasummat, selleks et tagada määratud trahvi piisavalt hoiatav mõju (vaidlustatud otsuse põhjendus 1009).
26 Mis puudutab veel rikkumise kestusega seotud kordajat, siis andis komisjon 2006. aasta koostööteatise punkti 26 kolmanda lõigu alusel esimesele hagejale osalise kaitse trahvi eest rikkumise selle perioodi eest, mis jäi vahemikku 26. juunist 1998 kuni 28. augustini 2003, kuna ta oli esitanud veenvaid tõendeid, et tõendada lisaasjaolusid, mis pikendasid rikkumise kestust sel perioodil (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 1087).
27 Nii määras komisjon esimese hageja puhul kordajaks 8,65, mis vastas ajavahemikule 29. augustist 2003 kuni 23. aprillini 2012, ning jättis välja ajavahemiku 26. juunist 1998 kuni 28. augustini 2003 (vt eespool punkt 26). Teise hageja puhul kohaldas komisjon kordajat 5,22, mis vastas ajavahemikule 1. veebruarist 2007 kuni 23. aprillini 2012 (vaidlustatud otsuse põhjendus 1007, tabel 1 ja 1658. joonealune märkus).
28 Seetõttu määras komisjon esimese hageja trahvi põhisummaks 61 434 000 eurot ja teise hageja trahvi põhisummaks 39 598 000 eurot (vaidlustatud otsuse põhjendus 1010).
29 Teiseks, mis puudutab trahvi põhisumma kohandamist, siis keeldus komisjon kõigepealt hagejate trahvi täiendavalt vähendamast 2006. aasta suuniste punkti 37 alusel (vaidlustatud otsuse põhjendused 1052 ja 1053).
30 Ühtlasi ei tuvastanud komisjon hagejate suhtes ühtegi raskendavat või kergendavat asjaolu (vaidlustatud otsuse põhjendus 1054).
31 Seejärel kohaldas komisjon määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 alusel 10% suurust ülempiiri eelmise majandusaasta kogukäibest (vaidlustatud otsuse põhjendused 1057 ja 1058).
32 Lõpuks vähendas komisjon pärast nimetatud 10% ülempiiri kohaldamist trahvi, mis hagejatele oleks muidu määratud, 30% võrra vastavalt 2006. aasta koostööteatise punkti 26 esimese lõigu teisele taandele, kuna ta leidis, et nad olid teine ettevõtja, kes esitas olulise lisaväärtusega tõendeid (vaidlustatud otsuse põhjendused 1082 ja 1083).
33 Lisaks keeldus komisjon andmast hagejatele osalist kaitset trahvide eest seoses rikkumise raskusega viidatud punkti 26 kolmanda lõigu alusel, kuna nende esitatud tõendid ei võimaldanud tal tuvastada lisaasjaolusid, mis suurendasid rikkumise raskusastet (vaidlustatud otsuse põhjendused 1093–1096).
34 Komisjon määras seega hagejate trahvi kogusummaks 28 424 000 eurot (vaidlustatud otsuse põhjendus 1139).
[…]
II. Menetlus ja poolte nõuded
36 Hagejad esitasid hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 4. juunil 2018.
37 Komisjoni kostja vastus saabus Üldkohtu kantseleisse 27. septembril 2018.
38 Repliik ja vasturepliik esitati Üldkohtu kantseleisse vastavalt 21. novembril 2018 ja 29. jaanuaril 2019.
39 Üldkohtu teise koja ettepanekul otsustas Üldkohus kodukorra artikli 28 alusel suunata kohtuasja edasi laiendatud koosseisule.
40 Kuna Üldkohtu kodade koosseisu muudeti kodukorra artikli 27 lõike 5 alusel, siis määrati ettekandja-kohtunik üheksandasse kotta laiendatud koosseisus, kellele anti seetõttu lahendada käesolev kohtuasi.
41 Ettekandja-kohtuniku ettepanekul otsustas Üldkohus (üheksas koda laiendatud koosseisus) avada menetluse suulise osa ning esitas kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltele kirjalikud küsimused, paludes neile vastata kohtuistungil.
42 Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu kirjalikele ning suulistele küsimustele kuulati ära 21. oktoobri 2020. aasta kohtuistungil.
43 Pärast kohtunik B. Berke surma 1. augustil 2021 jätkasid kolm kohtunikku, kes on käesolevale kohtuotsusele alla kirjutanud, nõupidamist vastavalt kodukorra artiklile 22 ja artikli 24 lõikele 1.
44 Hagejad paluvad Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus neid puudutavas osas ja eelkõige tühistada vaidlustatud otsuse artikli 1 punkt h, artikli 2 punktid k ja l ning artikkel 4;
– vähendada neile määratud trahvide summat;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
45 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejatelt.
III. Õiguslik käsitlus
[…]
B. Sisulised küsimused
53 Hagejad esitavad kaks väidet, et põhjendada nii neile määratud trahvide tühistamise nõuet kui ka nende trahvide vähendamise nõuet. Esimene väide puudutab komisjoni keeldumist anda hagejatele osaline kaitse trahvi eest nende esitatud tõendite alusel, mis puudutavad lisaasjaolusid, mis suurendasid rikkumise raskusastet. Teine väide puudutab komisjoni keeldumist jätta kõrvale 2006. aasta suunistes ette nähtud üldmeetod ja vähendada trahvisummat nimetatud suuniste punkti 37 alusel.
1. Nõuded, milles palutakse tühistada vaidlustatud otsus
[…]
a) Esimene väide, et komisjon keeldus andmast hagejatele osalist kaitset trahvide eest nende esitatud tõendite alusel, mis puudutavad lisaasjaolusid, mis suurendasid rikkumise raskusastet
59 Esimeses väites leiavad hagejad sisuliselt, et komisjon eksis, kui ta keeldus neile andmast osalist kaitset trahvide eest 2006. aasta koostööteatise punkti 26 kolmanda lõigu alusel, kuna nende esitatud tõendid elektrolüütkondensaatorite koosolekute ja kulude suurenemise koosolekute kohta võimaldasid komisjonil suurendada rikkumise raskusastet.
[…]
2) Esimese väite teine osa, et 2006. aasta koostööteatise punkti 26 kolmanda lõigu kohaldamisel on rikutud õigusnormi
[…]
i) Esimene etteheide, mille kohaselt komisjon on rikkunud õigusnormi, tuvastades hagejate vastutuse elektrolüütkondensaatorite koosolekutel ja kulude suurenemise koosolekutel osalemise eest
78 Hagejad väidavad, et komisjon on ekslikult kasutanud nende esitatud tõendeid elektrolüütkondensaatorite koosolekute ja kulude suurenemise koosolekute kohta, et pidada neid vastutavaks rikkumise kõigi osade, sealhulgas nende koosolekute eest. Nimelt esitasid hagejad esimesena tõendeid kulude suurenemise koosolekute kohta, mille olemasolust komisjon ei teadnud kuni selle kuupäevani. Lisaks esitasid hagejad ainsana tõendeid elektrolüütkondensaatorite koosolekute kohta.
79 Komisjon vaidleb neile argumentidele vastu.
80 Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et ühelt poolt tuvastas komisjon esimese hageja vastutuse tema otsese osalemise eest kartellis 26. juunist 1998 kuni 23. aprillini 2012 ja teise hageja (kui esimese hageja emaettevõtja) vastutuse ajavahemikus 1. veebruarist 2007 kuni 23. aprillini 2012 (vt eespool punktid 17 ja 18).
81 Teiselt poolt leidis komisjon, et hagejad esitasid ainsana tõendeid konkurentsivastase teabevahetuse kohta, mis toimus aastatel 1998–2004, välja arvatud kontakt, mis toimus 2003. aastal, ning et need tõendid võimaldasid tal pikendada rikkumise kestust 26. juunist 1998 kuni 28. augustini 2003 (vaidlustatud otsuse põhjendus 1080 ning 1708. ja 1709. joonealune märkus).
82 Lisaks leidis komisjon, et hagejad esitasid esimesena tõendeid kulude suurenemise koosolekute kohta (vaidlustatud otsuse põhjendused 1080 ja 1096 ning 1710. joonealune märkus) ning et need tõendid võimaldasid tal avastada kartelli ühe teise funktsionaalse aspekti, nimelt ajavahemikus 2006–2008 korraldatud kulude suurenemise koosolekute olemasolu, laadi ja sisu (vaidlustatud otsuse põhjendus 1080 ja 1710. joonealune märkus).
83 Nende kaalutluste tulemusel andis komisjon ühelt poolt esimesele hagejale 2006. aasta koostööteatise punkti 26 kolmanda lõigu alusel osalise kaitse trahvide eest seoses rikkumisperioodiga 26. juunist 1998 kuni 28. augustini 2003. Nimelt, kuigi komisjon luges esimese hageja vastutavaks tema otsese osalemise eest kartellis ajavahemikul 26. juunist 1998 kuni 23. aprillini 2012, ei võtnud ta rikkumises osalemise kestuse kordaja kindlaksmääramisel arvesse ajavahemikku 26. juunist 1998 kuni 28. augustini 2003 (vt eespool punktid 17 ja 26).
84 Komisjon leidis niisiis, et rikkumise kestuse osa antud osaline kaitse trahvide eest hõlmas ajavahemikku, kui toimusid kõik elektrolüütkondensaatorite koosolekud, välja arvatud 7. novembri 2003. aasta koosolek (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 78 ja 80 ning 128. joonealune märkus ja eespool punktid 12 ja 26).
85 Teiselt poolt leidis komisjon, et hagejate esitatud tõendid elektrolüütkondensaatorite koosolekute ja kulude suurenemise koosolekute kohta ei võimaldanud tal tuvastada lisaasjaolusid, mis suurendasid rikkumise raskust. Seetõttu keeldus komisjon andmast hagejatele osalist kaitset trahvi eest seoses rikkumise raskusega 2006. aasta koostööteatise punkti 26 kolmanda lõigu alusel (vt eespool punkt 33).
86 Lisaks leidis komisjon hagejate esitatud tõendite kogumist lähtuvalt, et neid tuleb pidada teiseks ettevõtjaks, kes annab olulist lisaväärtust (vaidlustatud otsuse põhjendused 1082 ja 1083). Seetõttu vähendas komisjon 2006. aasta koostööteatise punkti 26 esimese lõigu teise taande alusel 30% võrra seda trahvi, mis hagejatele oleks muidu määratud (vt eespool punkt 32).
87 Selles kontekstis tuleb märkida, et vastupidi hagejate väidetele ei teinud komisjon viga, kui ta luges neid rikkumise eest vastutavaks eespool punktis 80 viidatud sõnastuses.
88 Nimelt puudutab 2006. aasta koostööteatise punkti 26 kolmandas lõigus ette nähtud osaline kaitse trahvi eest üksnes trahvisummat. Nagu on meenutatud eespool punktis 75: kui viidatud osalise kaitse saamise tingimused on täidetud, on selle ainus tagajärg see, et komisjon ei saa tugineda kõnealustele tõenditele, et määrata kindlaks leebema kohtlemise taotleja rikkumise raskust või kestust. Teisisõnu ei võta komisjon sellisel juhul neid asjaolusid trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse.
89 Järelikult ei ole 2006. aasta koostööteatise punkti 26 kolmandas lõigus ette nähtud osalisel kaitsel trahvi eest mingit mõju sellele, mis ulatusega on sellise kaitse saanud ettevõtjate vastutus rikkumise eest.
[…]
91 Esimese väite teise osa esimene etteheide, mille kohaselt on komisjon rikkunud õigusnormi, kuna ta luges hagejaid vastutavaks osalemise eest elektrolüütkondensaatorite koosolekutel ja kulude suurenemise koosolekutel, tuleb seega tagasi lükata.
ii) Teine etteheide, et komisjon rikkus õigusnormi, kui ta järeldas, et hagejate esitatud tõendid ei mõjutanud rikkumise raskust
92 Hagejad vaidlevad vastu vaidlustatud otsuse põhjendustes 1094 ja 1096 esitatud komisjoni järeldusele, mille kohaselt ei mõjutanud nende esitatud tõendid elektrolüütkondensaatorite koosolekute ja kulude suurenemise koosolekute kohta rikkumise raskust. Hagejate sõnul võimaldasid need tõendid tõendada, et rikkumine hõlmas ka hinnakokkuleppeid ega piirdunud seega aruteludega, mis puudutasid teavet hindade ning pakkumise ja nõudluse kohta. Lisaks näitavad need tõendid, et on olemas teavitusmehhanism ja jälgimismehhanism, mille eesmärk on tagada, et ettevõtjad järgivad hinnakokkuleppeid. Järelikult olid need tõendid veenvad, et suurendada rikkumise raskusastet. Oma seisukoha põhjendamiseks viitavad hagejad 21. jaanuari 2016. aasta kohtuotsusele Galp Energía España jt vs. komisjon (C‑603/13 P, EU:C:2016:38) ning 26. aprilli 2007. aasta kohtuotsusele Bolloré jt vs. komisjon (T‑109/02, T‑118/02, T‑122/02, T‑125/02, T‑126/02, T‑128/02, T‑129/02, T‑132/02 ja T‑136/02, EU:T:2007:115).
93 Komisjon vaidleb neile argumentidele vastu.
94 Nagu on meenutatud eespool punktides 73 ja 74, nõuab 2006. aasta koostööteatise punkti 26 kolmandas lõigus ette nähtud osalise kaitse andmine trahvide eest, et täidetud oleks mitu tingimust: ettevõtja esitas esimesena veenvaid tõendeid selle teatise punkti 25 tähenduses, need tõendid peavad võimaldama tuvastada lisaasjaolusid võrreldes nendega, mida komisjon suudab tõendada, ja need lisaasjaolud suurendavad rikkumise raskusastet või pikendavad rikkumise kestust.
95 Sellest tuleneb, et 2006. aasta koostööteatise punkti 26 kolmanda lõigu kohaldamiseks ei piisa sellest, kui tõendid on veenvad selle teatise punkti 25 tähenduses, vaid need peavad komisjonil võimaldama tõendada lisaasjaolusid, mis suurendavad rikkumise raskusastet või pikendavad selle kestust (29. veebruari 2016. aasta kohtuotsus Deutsche Bahn jt vs. komisjon, T‑267/12, ei avaldata, EU:T:2016:110, punkt 405).
96 Käesolevas asjas leidis komisjon, et esimene hageja oli ainus, kes esitas tõendeid elektrolüütkondensaatorite koosolekute kohta, ja et hagejad esitasid esimesena tõendeid kulude suurenemise koosolekute kohta. Komisjon leidis, et esimese hageja esitatud tõendid elektrolüütkondensaatorite koosolekute kohta võimaldasid tal rikkumise kestust pikendada, ja seetõttu andis komisjon talle osalise kaitse trahvide eest seoses ajavahemikuga 26. juunist 1998 kuni 28. augustini 2003 (vt eespool punktid 80–84).
97 Siiski leidis komisjon, et need tõendid, eelkõige need, mis puudutasid kulude suurenemise koosolekuid, ei võimaldanud tal tuvastada lisaasjaolusid, mis suurendaksid rikkumise raskusastet (vaidlustatud otsuse põhjendused 1094 ja 1096). Seetõttu keeldus ta andmast hagejatele osalist kaitset trahvide eest seoses rikkumise raskusega (vt eespool punkt 85).
98 Sellega seoses nähtub vaidlustatud otsusest, et komisjon leidis, et kartelli kogu kestuse jooksul vahetasid pooled teavet hindade, pakkumise ja nõudluse kohta ning et teatud elektrolüütkondensaatorite koosolekutel ja kulude suurenemise koosolekutel olid ettevõtjad tõepoolest sõlminud ka hinnakokkuleppeid. Kuid komisjoni sõnul olid nii kooskõlastatud tegevus kui ka hinnakokkulepped kui kokkumängu väljendus käesolevas asjas käsitatavad ELTL artikli 101 lõike 1 sama raske rikkumisena. Seega asjaolu, et pooled osalesid nii kooskõlastatud tegevuses kui ka kokkulepetes, ei mõjutanud kuidagi rikkumise raskusastet. Lisaks ei erinenud komisjoni sõnul elektrolüütkondensaatorite koosolekud ja kulude suurenemise koosolekud sisuliselt teistest eespool punktis 12 mainitud mitmepoolsetest koosolekutest, mis moodustasid ühe ja vältava rikkumise, mis on vaidlustatud otsuse esemeks (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 72, 1094 ja 1096).
99 Täpsemalt, mis puudutab kulude suurenemise koosolekuid, siis leidis komisjon, et arvestades ajavahemikku, mille jooksul need koosolekud toimusid, koosolekute laadi ja asjaolu, et need toimusid paralleelselt turunduskoosolekutega, siis see, et hagejad avaldasid kulude suurenemise koosolekute olemasolu, ei pikendanud rikkumise kestust ega suurendanud selle raskusastet (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 1096).
100 Samuti leidis komisjon kulude suurenemise koosolekutel toimunud jälgimisega seoses, et see jälgimine ei ole kartelli eripära, mis võiks mõjutada rikkumise raskust, arvestades eelkõige seda, et ettevõtjad jälgisid üldiselt üksteise tegevust ka väljaspool kulude suurenemise koosolekuid (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 716).
101 Sellest tuleneb, et komisjon järeldas, et ei elektrolüütkondensaatorite koosolekud ega kulude suurenemise koosolekud ei erinenud käesolevas asjas salajasest tegevusest, mis koosnes kogu kooskõlastatud tegevusest ja/või hinnakokkulepetest, mis kuulusid ELTL artikli 101 lõike 1 sama raske rikkumise alla. Täpsemalt, mis puudutab kulude suurenemise koosolekuid, siis järeldas komisjon, et isegi ilma nende koosolekuteta oleks rikkumine olnud sama pikk ja kujutanud endast sama rasket konkurentsieeskirjade rikkumist.
102 Hagejate argumendid ei sea neid järeldusi kahtluse alla.
103 Sellega seoses tuleb meenutada, et ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses kokkuleppe mõistes, nagu seda on kohtupraktikas tõlgendatud, on kesksel kohal vähemalt kahe poole ühine tahe, mille väljendumise vorm ei ole oluline, kui see kujutab endast poolte tegeliku tahte väljendust (vt 16. juuni 2015. aasta kohtuotsus FSL jt vs. komisjon, T‑655/11, EU:T:2015:383, punkt 413 ja seal viidatud kohtupraktika).
104 Lisaks viitab kooskõlastatud tegevuse mõiste sama sätte tähenduses ettevõtjatevahelise kooskõlastamise vormile, mis ei ole küll jõudnud sõna otseses mõttes kokkuleppe sõlmimiseni, kuid asendab teadlikult konkurentsiriskid ettevõtjatevahelise praktilise koostööga (vt 16. juuni 2015. aasta kohtuotsus FSL jt vs. komisjon, T‑655/11, EU:T:2015:383, punkt 414 ja seal viidatud kohtupraktika).
105 Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale hõlmavad kokkuleppe ja kooskõlastatud tegevuse mõisted ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses salajase koostöö vorme, mis on oma laadilt sarnased ja mis erinevad vaid intensiivsuse ja avaldumisvormi poolest (vt 5. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Solvay Solexis vs. komisjon, C‑449/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:802, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta samuti 8. juuli 1999. aasta kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, C‑49/92 P, EU:C:1999:356, punkt 132).
106 Seega, kuigi kokkuleppe ja kooskõlastatud tegevuse mõiste sisaldavad osaliselt erinevaid koosseisutunnuseid, ei ole need üksteisega kokkusobimatud. Järelikult ei ole komisjonil kohustust kvalifitseerida iga tuvastatud tegevus kokkuleppeks või kooskõlastatud tegevuseks, vaid ta võib põhjendatult neist osa kvalifitseerida „kokkulepeteks“ ja osa „kooskõlastatud tegevuseks“ (vt selle kohta 8. juuli 1999. aasta kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, C‑49/92 P, EU:C:1999:356, punkt 132, ning 16. juuni 2015. aasta kohtuotsus FSL jt vs. komisjon, T‑655/11, EU:T:2015:383, punkt 453).
107 Rikkumise kvalifitseerimist kokkuleppeks „ja/või“ kooskõlastatud tegevuseks tuleb mõista kui sellise mitmeosalise terviku tähistamist, mis hõlmab faktilisi asjaolusid, millest osad kvalifitseeriti kokkuleppeks ja teised kooskõlastatud tegevuseks ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses, milles ei ole ette nähtud eraldi kvalifikatsiooni seda liiki mitmeosalise rikkumise jaoks (vt selle kohta 17. mai 2013. aasta kohtuotsus MRI vs. komisjon, T‑154/09, EU:T:2013:260, punkt 165 ja seal viidatud kohtupraktika).
108 Käesoleval juhul see ongi nii. Nimelt tuvastas komisjon vaidlustatud otsuses ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 ühe ja vältava rikkumise, mis seisnes kokkulepetes ja/või kooskõlastatud tegevuses, mille eesmärk oli kooskõlastada hinnapoliitikat alumiinium- ja tantaal-elektrolüütkondensaatorite sektoris (vt eespool punktid 9 ja 10).
109 Täpsemalt nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 704–743, et komisjon leidis, et kuna kõnealune rikkumine on mitmeosaline ja pikaajaline, ei pidanud ta tegevust kvalifitseerima kokkuleppeks või kooskõlastatud tegevuseks. Sellega seoses leidis komisjon kõigepealt, et eespool punktides 12 ja 13 mainitud konkurentsivastasel teabevahetusel oli sama konkurentsivastane eesmärk, nimelt hinnapoliitika kooskõlastamine. Edasi täpsustas komisjon, et ettevõtjate tegevus hõlmas nii teabevahetust hindade, pakkumise ja nõudluse kohta kui ka hinnakokkulepete sõlmimist koos jälgimismehhanismiga, et tagada selle kohaldamine. Lisaks leidis komisjon, et jälgimismehhanism ei ole kartelli eripära, kuna sõltumata sellise mehhanismi olemasolust jälgisid ettevõtjad üldiselt üksteise käitumist. Lõpuks leidis komisjon, et need tegevused olid kokkuleppe ja/või kooskõlastatud tegevuse vormis ning järgisid tervikplaani, millel oli üksainus, konkurentsivastane eesmärk.
110 On tõsi, et vaidlustatud otsuses mainib komisjon elektrolüütkondensaatorite koosolekuid ja kulude suurenemise koosolekuid kui näiteid mitmepoolsetest koosolekutest, mille käigus ettevõtjad sõlmisid hinnakokkuleppeid koos jälgimismehhanismiga, et tagada nende kohaldamine (vt vaidlustatud otsuse põhjenduse 715 punkt c).
111 Kuid siiski leidis komisjon, et kõigil eespool punktis 12 kirjeldatud mitmepoolsetel koosolekutel olid ühised tunnused ja et nende käigus toimunud arutelude ese oli kogu rikkumisperioodil sama või suures osas sarnane (vaidlustatud otsuse põhjendused 70–72 ja 741). Lisaks leidis ta, et jälgimismehhanism ei ole kartelli eripära, kuna ettevõtjad üldiselt jälgivad üksteist vastastikku väljaspool seda mehhanismi (vaidlustatud otsuse põhjendus 716).
112 Seega, arvestades eespool punktides 105–107 meenutatud kohtupraktikat, tuleb märkida, et käesoleva mitmeosalise rikkumise raames, mis hõlmas mitme aasta vältel mitut ettevõtjat, kellel oli ühine eesmärk kooskõlastada hinnapoliitikat, ei pidanud komisjon iga rikkumist täpselt kvalifitseerima kokkuleppeks või kooskõlastatud tegevuseks. Igal juhul on need kaks rikkumise vormi loetletud ELTL artiklis 101.
113 Sellest tuleneb, et käesolevas asjas ei ole võimalik eristada „kokkulepete“ väidetavat suuremat raskusastet võrreldes „kooskõlastatud tegevuse“ väiksema raskusastmega. Sellises kontekstis nagu käesolevas asjas, kus rikkumised kvalifitseeriti vahet tegemata kokkulepeteks „ja/või“ kooskõlastatud tegevuseks, millest igaüks kinnitab ELTL artikli 101 mitmeosalise, ühe ja vältava rikkumise olemasolu, ei saa selle tegevuse täpne kvalifitseerimine kokkulepeteks või kooskõlastatud tegevuseks tõendada erinevust iga tegevuse raskusastme vahel.
114 Vastupidi, iga sellise rikkuva toimingu täpne kvalifitseerimine, mis kujutab endast keelatud kokkulepet või kooskõlastatud tegevust, ei saa mõjutada rikkumise raskust, kuna need kaks rikkumise vormi on loetletud ELTL artikli 101 lõikes 1 ja selles ei ole ette nähtud eraldi kvalifikatsiooni sellist liiki mitmeosalise rikkumise jaoks nagu käesolevas asjas.
115 Lisaks tuleb märkida, et hagejate seisukohta ei toeta nende viidatud 21. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Galp Energía España jt vs. komisjon (C‑603/13 P, EU:C:2016:38) ning 26. aprilli 2007. aasta kohtuotsus Bolloré jt vs. komisjon (T‑109/02, T‑118/02, T‑122/02, T‑125/02, T‑126/02, T‑128/02, T‑129/02, T‑132/02 ja T‑136/02, EU:T:2007:115). Erinevalt käesolevast asjast puudutasid kahes viidatud kohtuotsuses käsitletud juhtumid piiratumat osalemist või koguni osalemata jätmist kartelli teatud osades, näiteks kompensatsiooni- või jälgimismehhanismis (vt 21. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Galp Energía España jt vs. komisjon, C‑603/13 P, EU:C:2016:38, punktid 28, 29, 78, 86 ja 93, ning 26. aprilli 2007. aasta kohtuotsus Bolloré jt vs. komisjon, T‑109/02, T‑118/02, T‑122/02, T‑125/02, T‑126/02, T‑128/02, T‑129/02, T‑132/02 ja T‑136/02, EU:T:2007:115, punktid 418, 439, 563 ja 566). Erinevalt nendest kohtuasjadest ei tuvastatud käesolevas asjas ka ühtegi jälgimissüsteemi ega muud iseseisvat mehhanismi, mis oleks vaidlustatud otsuse esemeks oleva rikkumise eraldiseisev koostisosa.
116 Käesolevas asjas nähtub vaidlustatud otsusest, et ühelt poolt määras komisjon müügiväärtuse osakaaluks rikkumise raskuse alusel 16%. Sellega seoses võttis komisjon arvesse rikkumise laadi, see tähendab asjaolu, et rikkumine seisnes hindade kooskõlastamise horisontaalsetes „kokkulepetes“, mis olid ELTL artikli 101 kõige raskemate rikkumiste hulgas. Lisaks võttis ta arvesse rikkumise geograafilist ulatust, märkides, et rikkumine hõlmas kogu EMP territooriumi (vt eespool punkt 24).
117 Teiselt poolt leidis komisjon, et kulude suurenemise koosolekutel arutatud jälgimismehhanism ei olnud kartelli eripära, kuna ettevõtjad teostavad üldist ja vastastikust jälgimist väljaspool seda mehhanismi (vt eespool punkt 111).
118 Seega erinevalt kohtuasjadest, milles tehti eespool punktis 115 viidatud kohtuotsused, ei ole käesolevas asjas vaatluse all oleval rikkumisel teisi koostisosi, mis oleksid sõltumatud kõigist nendest kokkulepetest ja/või kooskõlastatud tegevusest, mille eesmärk oli kooskõlastada hinnapoliitikat, mis moodustab selle rikkumise. Täpsemalt kuulusid kulude suurenemise koosolekud sellesse kokkulepete ja/või kooskõlastatud tegevuse kogumisse ning neil ei olnud eripärasid, millel võis olla konkreetne mõju rikkumise raskusele (vt eespool punktid 98 ja 99).
119 Kõike eeltoodut arvestades tuleb märkida, et komisjon leidis õigusnormi rikkumata, et hagejad ei esitanud tõendeid, mis võimaldaksid tuvastada lisaasjaolusid, mis suurendaksid rikkumise raskusastet.
120 Järelikult tuleb esimese väite teise osa teine etteheide tagasi lükata.
[…]
3) Esimese väite kolmas osa, et rikutud on võrdse kohtlemise põhimõtet
131 Esimese väite kolmandas osas väidavad hagejad, et komisjon oleks pidanud vähendama nende trahvi põhisummat vähemalt 3% võrra, mis vastab nende ettevõtjate trahvi vähendamisele, kelle osalemist teatud koosolekute rühmades ei ole tõendatud, nimelt Sanyo, NEC Tokin (Nec Corp. ja Tokin Corp.), Matsuo ja Nichicon. Jättes nii toimimata, kohtles komisjon kartelliosalisi, kes varjasid rikkumise faktilisi asjaolusid seoses teatud koosolekute rühmadega, soodsamalt kui hagejaid, kes andsid teada ühe koosolekute rühma olemasolust.
132 Komisjon vaidleb neile argumentidele vastu.
[…]
134 Käesolevas asjas tuleb märkida, et hagejate argumendi aluseks on väär võrdlus 2006. aasta koostööteatise punkti 26 kolmandas lõigus ette nähtud mõiste „osaline kaitse trahvi eest“ ja nende kergendavate asjaolude vahel, mida komisjon peab arvesse võtma, nagu need, mis on loetletud 2006. aasta suuniste punktis 29.
135 Esimesena ei ole hagejate olukord faktiliselt võrreldav teiste nende mainitud kartelliosaliste olukorraga.
136 Ühelt poolt, mis puudutab kulude suurenemise koosolekutel ja turunduskoosolekutel osalemist, tuleb märkida, et komisjon leidis, et esimene hageja osales nendel (vaidlustatud otsuse põhjendused 88 ja 95), millele hagejad pealegi vastu ei vaidle.
137 Seevastu leidis komisjon, et Sanyo, NEC Tokini ja Matsuo osalemine kulude suurenemise koosolekutel ei ole tõendatud ega olnud tõendeid, et nad olid nendest koosolekutest teadlikud (vaidlustatud otsuse põhjendused 754, 759 ja 764). Samuti leidis komisjon, et Nichiconi osalemine turunduskoosolekutel ei ole tõendatud ega olnud tõendeid, et ta oli nendest koosolekutest teadlik (vaidlustatud otsuse põhjendus 761).
138 Teiselt poolt, mis puudutab komisjoni uurimisega tehtud koostööd, siis tuleb märkida, et hagejad esitasid tõendeid, mis aitasid komisjonil tõendada kulude suurenemise koosolekute olemasolu, laadi ja sisu (vt eespool punkt 82), mida ei saa öelda Sanyo, NEC Tokini, Matsuo ja Nichiconi kohta.
139 Seega on hagejate ning Sanyo, NEC Tokini, Matsuo ja Nichiconi faktiline olukord oluliselt erinev.
140 Teisena ei ole need kaks olukorda õiguslikult sarnased. Ühest küljest pidi komisjon hindama, kas seda, et Sanyo, NEC Tokin, Matsuo ja Nichicon ei osalenud teatud konkurentsivastases teabevahetuses, tuli 2006. aasta suuniste punkti 29 tähenduses arvesse võtta kergendavate asjaolude raames. Teisest küljest pidi see institutsioon 2006. aasta koostööteatise raames hindama, kas hagejate koostöö tema uurimisega viis selleni, et neile antakse osaline kaitse trahvi eest.
141 Olgu sellega seoses meenutatud, et 2006. aasta koostööteatise kohaldamisalasse jäävate rikkumiste puhul ei saa huvitatud isik üldjuhul tõhusalt komisjonile ette heita seda, et see institutsioon ei võtnud arvesse tema koostöö taset kui kergendavat asjaolu väljaspool selle teatise õiguslikku raamistikku (vt 29. veebruari 2016. aasta kohtuotsus EGL jt vs. komisjon, T‑251/12, ei avaldata, EU:T:2016:114, punkt 190 ja seal viidatud kohtupraktika).
142 Järelikult ei saa hagejate koostööd arvesse võtta väljaspool 2006. aasta koostööteatise kohaldamisala, eriti aga kergendava asjaoluna 2006. aasta suuniste punkti 29 alusel. Sellega seoses tuleb märkida, et nimetatud punkti neljanda taande kohaselt võib lugeda kergendavaks asjaoluks, mis toob kaasa trahvi põhisumma vähendamise, seda, et asjaomane ettevõtja teeb komisjoniga tõhusat koostööd viisil, mis jääb välja leebema kohtlemise teatise kohaldamisalast ja ettevõtja õiguslikust kohustusest teha koostööd.
143 Lisaks, vastupidi sellele, mis näib ilmnevat hagejate argumentidest, ei ole tingimused, mis võivad põhjendada kergendavate asjaolude kohaldamist, sugugi võrreldavad nendega, mis on nõutavad trahvide eest osalise kaitse kohaldamiseks, eelkõige mis puudutab asjaomaste faktiliste asjaolude raskuse hindamist.
144 Nagu nähtub kohtupraktikast, võib komisjon ettevõtja rikkumises osalemise suhtelist raskust ja juhtumi eripäraseid asjaolusid arvesse võtta kas määruse nr 1/2003 artikli 23 tähenduses rikkumise raskuse hindamisel või põhisumma kohandamisel kergendavate ja raskendavate asjaolude alusel (11. juuli 2013. aasta kohtuotsus Team Relocations jt vs. komisjon, C‑444/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:464, punktid 104 ja 105; vt ka 26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Laufen Austria vs. komisjon, C‑637/13 P, EU:C:2017:51, punkt 71 ja seal viidatud kohtupraktika).
145 Seevastu nähtub 2006. aasta koostööteatise punkti 26 kolmandast lõigust, et osaline kaitse trahvide eest antakse muu hulgas siis, kui leebema kohtlemise taotleja esitab komisjonile tõendeid, mida viimane kasutab rikkumise raskusastet suurendavate lisaasjaolude, st rikkumise üldise raskuse tõendamiseks.
146 Käesolevas asjas võttis komisjon Sanyo, NEC Tokini, Matsuo ja Nichiconi trahvi 3% suuruse vähendamine juures ühest küljest arvesse nende rikkumises osalemise suhtelist raskust või seda, et nad ei osalenud teatud koosolekute rühmades.
147 Teisest küljest tugines komisjoni keeldumine anda hagejatele rikkumise raskusega seoses osalist kaitset trahvide eest asjaolule, et eelkõige kulude suurenemise koosolekuid puudutavad tõendid ei võimaldanud komisjonil suurendada rikkumise üldist raskust (vt eespool punktid 33 ja 97).
148 Sellest tuleneb, et käesolevas asjas ei ole tõendatud hagejate vähem soodne kohtlemine, kuna nende olukord ja eespool mainitud ettevõtjate olukord ei ole faktilisest ega õiguslikust vaatenurgast sarnane.
149 Esimese väite kolmas osa ja seega esimene väide tervikuna tuleb järelikult tagasi lükata.
b) Teine väide, et komisjon keeldus 2006. aasta suunistes ette nähtud üldmeetodist kõrvale kaldumast ja trahvisummat nende suuniste punkti 37 alusel vähendamast
[…]
2) Teise väite teine osa, et on rikutud õigusnormi ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ning karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõtteid
169 Teise väite teises osas viitavad hagejad õigusnormi rikkumisele ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ning karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõtete rikkumisele seoses sellega, et komisjon keeldus 2006. aasta suunistes ette nähtud üldmeetodist kõrvale kaldumast ja nende trahvisummat veelgi rohkem vähendamast nende suuniste punkti 37 alusel.
[…]
174 Komisjon väidab sisuliselt, et tal ei olnud kohustust kalduda siinses asjas kõrvale 2006. aasta suunistes ette nähtud üldmeetodist.
175 Sellega seoses tuleb kõigepealt esile tõsta, et nagu märgitud eespool punktis 58, on need 2006. aasta suunised praktikat väljendavad käitumisnormid, mida komisjon ei või mingil konkreetsel juhul eirata, esitamata eelkõige võrdse kohtlemise põhimõttega kooskõlas olevaid põhjendusi.
176 Lisaks tuleb meenutada hagejatele määratud trahvisummade arvutamise etappe, mida komisjon järgis käesolevas asjas. Sellega seoses nähtub toimikust, et kõigepealt arvutati esimesele hagejale määratava trahvi põhisumma, võtmata arvesse ajavahemikku 26. juunist 1998 kuni 28. augustini 2003, kuna komisjon andis talle selle perioodi eest osalise kaitse trahvide eest 2006. aasta koostööteatise punkti 26 kolmanda lõigu alusel (vt eespool punkt 26).
177 Pärast eespool punktides 21–27 meenutatud etappe määras komisjon esimesele hagejale määratava trahvi põhisummaks 61 434 000 eurot ja teisele hagejale määratava trahvi põhisummaks 39 598 000 eurot.
178 Seejärel, kuna esimesele hagejale määratava trahvi põhisumma ületas 10% eelmise majandusaasta käibest, kohaldas komisjon seda ülempiiri ja seetõttu vähendati trahvi põhisummat 40 606 385 euroni vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 teisele lõigule (vt eespool punkt 31).
179 Lõpuks vähendas komisjon seda 40 606 385 euro suurust põhisummat 30% võrra 2006. aasta koostööteatise punkti 26 esimese lõigu teise taande alusel. Hagejatele määratud trahvi kogusumma on seega 28 424 000 eurot (vt eespool punktid 32 ja 34).
180 Hagejate argumente tuleb analüüsida lähtuvalt nendest kaalutlustest.
181 Esimesena tuleb märkida, et hagejad väidavad vääralt, et kohtupraktika kohaselt on komisjon kohustatud kõrvale kalduma 2006. aasta suunistes ette nähtud üldmeetodist, kuna nendes suunistes ette nähtud meetodit kasutades tuli mitmele kartelliosalisele kohaldada käibe 10% ülempiiri.
182 Vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, ei toeta 16. juuni 2011. aasta kohtuotsus Putters International vs. komisjon (T‑211/08, EU:T:2011:289) kuidagi nende argumente. Sellega seoses tuleb märkida, et nimetatud kohtuotsuse punktis 75 märkis Üldkohus tõesti, et müügiväärtuse alusel kindlaks määratud summa korrutamine rikkumises osalemise aastate arvuga võis tähendada, et 2006. aasta suuniste raames on määruse nr 1/2003 artiklis 23 sätestatud 10% ülempiiri kohaldamine nüüdsest reegel, mitte aga erand kõigile ettevõtjatele, kes tegutsesid peamiselt ühel turul ja kes osalesid kartellis kauem kui üks aasta. Lisaks leidis Üldkohus, et sellisel juhul ei saa mis tahes eristamine raskusastme või kergendavate asjaolude alusel enam mõjutada trahvi, mida vähendati 10% piirini.
183 Siiski piirdus Üldkohus 16. juuni 2011. aasta kohtuotsuse Putters International vs. komisjon (T‑211/08, EU:T:2011:289) punktis 75 kõigepealt märkusega, et uuest trahvide arvutamise meetodist tuleneva eristamise puudumine 2006. aasta suuniste raames võis tingida selle, et ta kasutaks oma täielikku pädevust konkreetsetel juhtudel, kus ainult nende suuniste kohaldamine ei võimaldanud sobivat eristamist. Lisaks, nagu nähtub nimetatud kohtuotsuse samast punktist 75 ja punktidest 81–87, otsustas Üldkohus, et kõnealusel juhul järeldas komisjon õigesti, et puudub põhjus, mis õigustaks hageja taotletud trahvi vähendamist. Nii leidis ta, et täieliku pädevuse teostamine ei ole vajalik.
184 Lisaks tuleb märkida, et kohtuasjas, milles tehti 16. juuni 2011. aasta kohtuotsus Putters International vs. komisjon (T‑211/08, EU:T:2011:289), vastas komisjoni määratud lõplik trahv maksimaalsele trahvile, st trahvile, mis vastas eelmise majandusaasta käibe 10% ülempiirile. Käesolevas asjas see aga nii ei ole, kuna pärast selle ülempiiri kohaldamist vähendati hagejate trahvisummat, mis hagejatele vastasel juhul oleks kehtestatud, veel 30% võrra (vt eespool punktid 32, 178 ja 179).
185 Samuti ei toeta hagejate argumente 13. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Printeos jt vs. komisjon (T‑95/15, EU:T:2016:722). Ühelt poolt analüüsis Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 50 jj üksnes komisjoni põhjendamiskohustuse täitmise küsimust. Teiselt poolt ei viita Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 51 otse 16. juuni 2011. aasta kohtuotsusele Putters International vs. komisjon (T‑211/08, EU:T:2011:289), vaid kordab üksnes seda, mida komisjon märkis selle kohta vaidlustatud otsuses.
186 Järelikult ei saa hagejad oma argumentides tulemuslikult tugineda nendele kohtuotsustele. Üldisemalt ei kinnita kohtupraktika neid argumente.
187 Euroopa Kohus on juba leidnud, et proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtetega ei ole vastuolus see, kui 2006. aasta suunistes ette nähtud trahvi arvutamise meetodi alusel määratakse ettevõtjale trahv, mille osakaal tema kogukäibest on suurem kui igale teisele ettevõtjale määratud trahvide osakaal. Sellele arvutusmeetodile, mis ei põhine asjasse puutuvate ettevõtjate kogukäibel, on nimelt omane, et nende ettevõtjate vahel ilmnevad erinevused selle käibe ja nendele määratud trahvide vahelise suhte osas (vt selle kohta 7. septembri 2016. aasta kohtuotsus Pilkington Group jt vs. komisjon, C‑101/15 P, EU:C:2016:631, punkt 64).
188 Ühtlasi nähtub kohtupraktikast, et komisjonil ei ole kohustust trahvisummade kindlaksmääramise ajal tagada olukorras, kus trahvid määratakse mitmele samas rikkumises osalenud ettevõtjale, et trahvide lõplikud summad väljendaksid ettevõtjate kogukäivete vahelisi erinevusi (vt 7. septembri 2016. aasta kohtuotsus Pilkington Group jt vs. komisjon, C‑101/15 P, EU:C:2016:631, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).
189 Lisaks on Euroopa Kohus otsustanud, et trahvi osakaalu erinevus asjaomaste ettevõtjate kogukäibest, mis on tingitud sellest, et nende tegevus on ühekülgsem, ei saa iseenesest olla piisav põhjus selleks, et komisjon saaks kalduda kõrvale arvutusmeetodist, mille ta ise kindlaks määras. Nimelt tähendaks see teatud ettevõtjate eelistamist sellise kriteeriumi alusel, mis ei oma rikkumise raskuse ja kestuse puhul tähtsust. Ent trahvisummade kindlaksmääramise küsimuses ei tohi erinevate arvutusmeetodite kasutamine põhjustada ELTL artikli 101 lõikega 1 vastuolus olevas kokkuleppes või kooskõlastatud tegevuses osalenud ettevõtjate vahelist diskrimineerimist (vt selle kohta 7. septembri 2016. aasta kohtuotsus Pilkington Group jt vs. komisjon, C‑101/15 P, EU:C:2016:631, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).
190 Eeltoodust tuleneb, et asjaolu, et komisjon peab kohaldama käibe 10% ülempiiri trahvi põhisummale, mis määratakse hagejatele ja teistele „ühte toodet“ valmistavatele ettevõtjatele (oletades, et selline kategooria on tuvastatud), ei kohusta komisjoni kalduma kõrvale 2006. aasta suunistes ette nähtud trahvide arvutamise meetodist.
191 Teisena tuleb märkida, et vastupidi sellele, mida näivad väitvat hagejad, ei õigusta asjaolu, et esimene hageja on „ühte toodet“ valmistav ettevõtja, iseenesest seda, et komisjon kalduks kõrvale 2006. aasta suunistest, et vähendada hagejatele määratud trahve.
192 Kõigepealt nähtub eespool punktis 189 viidatud kohtupraktikast, et asjaolu, et keelatud kokkuleppes osalenud ettevõtjal on piiratud tooteportfell, ei ole piisav põhjus, et komisjon võiks kalduda kõrvale trahvide arvutamise meetodist, mille ta ise on kindlaks määranud. Ühelt poolt ei põhine trahvide arvutamise meetod igal juhul mitte ettevõtjate kogukäibel, vaid vastupidi, rikkumisega seotud kaupade või teenuste väärtusel. Järelikult on sellele meetodile omane, et ettevõtjate vahel ilmnevad erinevused käibe ja neile määratud trahvisummade vahelise suhte osas. Teiselt poolt ei ole teatud ettevõtjate tegevuse ühekülgsem laad rikkumise raskuse ja kestuse seisukohast asjakohane kriteerium ning seega ei saa see olla põhjus eelistada neid ettevõtjaid, kohaldades erinevaid arvutusmeetodeid.
193 Järgmiseks, hagejate tugev spetsialiseerumine või nende tegevuse väiksem mitmekesistamine võrreldes teiste kartelliosalistega ei ole iseenesest piisav tõendamaks, et komisjon rikkus võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtteid, kui ta ei kohaldanud hagejatele määratud trahvisumma arvutamisel erikriteeriume. Nimelt nähtub kohtupraktikast, et just käibe see osa, mis tekkis rikkumise esemeks olevate kaupade müügist, on iseenesest parim rikkumise majanduslikku tähtsust kajastav näitaja. Järelikult, kuna hagejad said eriti suure osa või peaaegu kõik oma kogukäibest rikkumise esemeks olevate toodetega, siis näitab asjaolu, et hagejatele määratud trahvi summa moodustab suurema osa nende kogukäibest kui teiste kartelliosaliste puhul, üksnes selle rikkumise majanduslikku tähtsust hagejate jaoks. See tulemus ei ole vastuolus võrdse kohtlemise või proportsionaalsuse põhimõttega (vt selle kohta 12. juuli 2019. aasta kohtuotsus Hitachi-LG Data Storage ja Hitachi-LG Data Storage Korea vs. komisjon, T‑1/16, EU:T:2019:514, punkt 112 ning seal viidatud kohtupraktika).
194 Lõpuks saab selline ettevõtja nagu esimene hageja, kes saab väga suure osa kogukäibest kartelli esemeks olevate toodetega, seetõttu kartellist ka eriti suurt kasu (vt selle kohta 12. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Servier jt vs. komisjon, T‑691/14, edasi kaevatud, EU:T:2018:922, punkt 1923).
195 Kolmandana, kuna hagejad väidavad, et komisjon oli varem kasutanud erinevat lähenemist „ühte toodet“ valmistavatele ettevõtjatele määratavate trahvide arvutamiseks, mis ületas 10% ülempiiri, siis piisab meenutamisest, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole komisjon seotud oma varasema otsustuspraktikaga, kuna see ei kujuta endast igal juhul trahvisummade arvutamise õiguslikku raamistikku (vt 11. juuli 2013. aasta kohtuotsus Team Relocations jt vs. komisjon, C‑444/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:464, punkt 82 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 7. septembri 2016. aasta kohtuotsus Pilkington Group jt vs. komisjon, C‑101/15 P, EU:C:2016:631, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika).
196 Neljandana tuleb tagasi lükata hagejate argumendid, et käesolevas asjas ei võimaldanud käibe 10% ülempiiri kohaldamine eristada hagejaid teistest „ühte toodet“ valmistavatest ettevõtjatest, eelkõige osas, mis puudutab nende kartellis osalemise erinevat kestust, ega võtta arvesse hagejate koostöö taset, mis ei kajastu neile määratud trahvide lõppsummas.
197 Sellega seoses tuleb märkida, et nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 990, kohaldas komisjon erinevat kordajat vastavalt rikkumise kestusele nii hagejate kui ka Elna ja Nippon Chemi-Coni suhtes (vt eespool punkt 27 ja vaidlustatud otsuse põhjenduse 1007 tabel 1). On tõsi, et 2006. aasta suuniste punkti 13 kohaselt kohaldati neid kordajaid müügiväärtusele, mis oli asjasse puutuv trahvide põhisumma arvutamiseks (vt eespool punkt 21). Samuti on tõsi, et arvestades selle tehingu tulemust, oli komisjonil vaja kohaldada määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 teises lõigus ette nähtud käibe 10% ülempiiri, et viia nendele ettevõtjatele määratud trahvide põhisumma sellest ülempiirist allapoole (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 1058).
198 Hagejate argumendid, et käibe 10% ülempiiri kohaldamine ei võimaldanud eristada hagejaid teistest „ühte toodet“ valmistavatest ettevõtjatest, ei võta siiski arvesse erinevusi nende eesmärkide vahel, mida taotlevad trahvi põhisumma kindlaksmääramiseks asjakohased kriteeriumid ja käibe 10% ülempiir.
199 Sellega seoses tuleb meenutada, et 2006. aasta suuniste punkti 2 kohaselt määratakse põhisumma kindlaks rikkumise raskusastme ja kestuse põhjal, samas kui käibe 10% ülempiiril on rikkumise raskuse ja kestuse kriteeriumidest erinev ning iseseisev eesmärk.
200 Nii tuleneb kohtupraktikast, et kuigi määruse nr 1/2003 artikli 23 lõige 2 jätab komisjonile kaalutlusruumi, piirab see siiski seda, kehtestades objektiivsed kriteeriumid, mida komisjon peab järgima. Niisiis on ettevõtjale määrata võidava trahvi summal arvuline ja absoluutne ülempiir, mistõttu on konkreetsele ettevõtjale määrata võidava trahvi maksimumsumma ette kindlaks tehtav (vt 16. veebruari 2017. aasta kohtuotsus Hansen & Rosenthal ja H&R Wax Company Vertrieb vs. komisjon, C‑90/15 P, ei avaldata, EU:C:2017:123, punkt 78 ja seal viidatud kohtupraktika).
201 Ühelt poolt on selle ülempiiri eesmärk vältida ülemäära suuri ja ebaproportsionaalseid trahve (28. juuni 2005. aasta kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P, EU:C:2005:408, punkt 281). Teiselt poolt on selle eesmärk vältida trahvide määramist, mille osas võib arvata, et ettevõtjad ei ole suutelised neid tasuma, kui pidada silmas nende ettevõtjate suurust, mis on – olgugi et ligikaudselt ja ebatäiuslikult – määratud kogukäibe põhjal. Selle piiri ainus võimalik tagajärg on see, et raskusastme ja kestuse kriteeriumide põhjal arvutatud trahvisummat vähendatakse kuni lubatud ülempiirini, kui see peaks ületama seda piiri. Ülempiiri kohaldamine tähendab, et asjaomane ettevõtja ei maksa kogu trahvi, mida nende kriteeriumide põhjal tuleks üldjuhul maksta (vt 5. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Romana Tabacchi vs. komisjon, T‑11/06, EU:T:2011:560, punkt 257 ja seal viidatud kohtupraktika).
202 Sellest tuleneb, et isegi kui käibe 10% ülempiiri kohaldamine on väiksema tooteportfelliga ettevõtjate puhul tõenäolisem, ei mõjuta see kohaldamine iseenesest trahvisummade arvutamise meetodit, kuna sellel meetodil ja ülempiiril on erinevad ning iseseisvad eesmärgid, nagu nähtub eespool punktidest 199–201.
203 Viiendana tuleb märkida, et hagejad väidavad ekslikult, et käesoleval juhul ei võimalda käibe 10% ülempiiri kohaldamine kajastada nende koostöö ulatust komisjoni uurimises.
204 Kõigepealt tuleb märkida, et nagu on meenutatud eespool punktis 124, ei ole komisjoni leebema kohtlemise programmi eesmärk anda salajastes kartellides osalevatele ettevõtjatele võimalus vältida oma vastutuse rahalisi tagajärgi, vaid hõlbustada sellise tegevuse avastamist ja seejärel haldusmenetluses aidata kaasa komisjoni pingutustele taastada nii palju kui võimalik asjakohased faktid.
205 Järelikult ei anta leebema kohtlemise programmis ette nähtud preemiat õigluse huvides, vaid vastutasuna koostöö eest, mis lihtsustas komisjoni tööd (vt 29. veebruari 2016. aasta kohtuotsus EGL jt vs. komisjon, T‑251/12, ei avaldata, EU:T:2016:114, punkt 184 ja seal viidatud kohtupraktika).
206 Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsusest nähtub, et kõigepealt said hagejad 2006. aasta koostööteatise punkti 26 kolmanda lõigu alusel osalise kaitse trahvide eest ajavahemikus 26. juunist 1998 kuni 28. augustini 2003, seejärel kohaldati neile määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 teises lõigus sätestatud käibe 10% ülempiiri ja lõpuks vähendati 30% võrra seda trahvisummat, mis oleks neile muidu määratud nimetatud teatise punkti 26 esimese lõigu teise taande alusel (vt eespool punktid 26, 31 ja 32).
207 Mis puudutab aga osalist kaitset trahvi eest rikkumise kestuse alusel, siis tuleb meenutada, et leebema kohtlemise poliitika loogikale on omane, et see 2006. aasta koostööteatise punkti 26 kolmandas lõigus ette nähtud osaline kaitse trahvide eest ei tähenda kunagi trahvi lõppsumma vähendamist, vaid erandit rikkumise kestuse alusel kordaja kohaldamisest, et tagada, et koostöötaotluse esitanud ettevõtjatele ei määrata trahvi rikkumise selle perioodi eest, mille kohta nad esitasid komisjonile teavet (vt selle kohta ja analoogia alusel 24. märtsi 2011. aasta kohtuotsus FRA.BO vs. komisjon, T‑381/06, ei avaldata, EU:T:2011:111, punkt 70).
208 Lisaks, mis puudutab käibe 10% ülempiiri kohaldamist, siis tuleb märkida, nagu mainis ka komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 1062, et asjaolu, et ettevõtja trahvi vähendamine kaotab kehtivuse mõne teise sätte mõju tõttu, mida kohaldati selle ettevõtja kasuks ja huvides – käesolevas asjas tema käibe 10% ülempiir vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikele 2 –, ei saa kahtluse alla seada komisjoni kasutatud meetodit trahvisummade arvutamiseks.
209 Lisaks tunnistas komisjon, et hagejad olid teine ettevõtja, kes esitas olulise lisaväärtusega tõendeid, ning vähendas 30% võrra trahvisummat, mis neile muidu oleks määratud, mis vastas 2006. aasta koostööteatise punkti 26 esimese lõigu teises taandes ette nähtud maksimaalsele vähendamisprotsendile.
210 Seega tuleb tagasi lükata hagejate argument, et neid väidetavalt ei eristatud nende koostöö alusel komisjoni uurimises. Vastupidi, eeltoodust tuleneb, et käesolevas asjas tõi käibe 10% ülempiiri kohaldamine ning koostöö alusel 30% vähendamine endaga kaasa nende trahvi olulise vähendamise. Nimelt määrati esimese hageja trahvi põhisummaks 61 434 000 eurot ja teise hageja trahvi põhisummaks 39 598 000 eurot ehk kokku 101 032 000 eurot, samas kui trahvi lõppsumma oli 28 434 000 eurot (vt eespool punktid 177 ja 179).
211 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades ei ole käesolevas asjas tõendatud, et 2006. aasta suunistes ette nähtud trahvide arvutamise meetodi kohaldamisega on rikutud proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid.
212 Ühtlasi, mis puudutab karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõtet, siis tuleb meenutada, et see põhimõte nõuab, et vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikele 3 tuleb trahvisumma kindlaksmääramisel arvestada asjaomasele ettevõtjale isiklikult süüks pandava rikkumise raskust ja kestust (vt 19. juuni 2014. aasta kohtuotsus FLS Plast vs. komisjon, C‑243/12 P, EU:C:2014:2006, punkt 107 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellest tuleneb, et kui komisjon määrab kindlaks solidaarsuse välimise suhte, peab ta eelkõige järgima karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõtet (10. aprilli 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. Siemens Österreich jt ja Siemens Transmission & Distribution jt vs. komisjon, C‑231/11 P–C‑233/11 P, EU:C:2014:256, punkt 52).
213 Hagejad ei vaidlusta oma argumentidega aga solidaarsuse suhet, mida komisjon olevat ekslikult kohaldanud, määrates erinevatele ettevõtjatele üheainsa trahvi.
214 Teise väite teine osa ja järelikult teine väide tuleb seega tagasi lükata.
[…]
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (üheksas koda laiendatud koosseisus)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Jätta Rubycon Corpi ja Rubycon Holdings Co. Ltd kohtukulud nende endi kanda ning mõista neilt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 29. septembril 2021 Luxembourgis.
Allkirjad