Liidetud kohtuasjad T‑344/19 ja T‑356/19
Rahvarinne Saguia el-Hamra ja Rio de Oro vabastamiseks (Polisario Rinne)
versus
Euroopa Liidu Nõukogu
Üldkohtu (üheksas koda laiendatud koosseisus) 29. septembri 2021. aasta otsus
Välissuhted – Rahvusvahelised lepingud – Euroopa – Vahemere piirkonna leping, millega luuakse assotsiatsioon EÜ ja Maroko vahel – Liidu ja Maroko vaheline säästva kalapüügi partnerlusleping – Partnerluslepingu rakendamise protokoll – Partnerluslepingu juurde kuuluv kirjavahetus – Sõlmimisotsus – Määrus, mis käsitleb püügivõimaluste jaotumist liikmesriikide vahel – Tühistamishagi – Vastuvõetavus – Kohtumenetlusõigus- ja -teovõime – Otsene puutumus – Isiklik puutumus – Territoriaalne kohaldamisala – Pädevus – Rahvusvahelise õiguse tõlgendus, millest Euroopa Kohus lähtub – Enesemääramise põhimõte – Rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõte – Tuginemise võimalus – Mõiste „nõusolek“ – Rakendamine – Kaalutlusõigus – Piirid – Vaidlustatud otsuse tagajärgede säilitamine
1. Tühistamishagi – Füüsilised või juriidilised isikud – Juriidiline isik – Liidu õiguse autonoomne mõiste – Juriidilise isiku staatuse ja kohtumenetlusõigus- ja teovõime nõue
(ELTL artikli 263 neljas lõik)
(vt punktid 134–136)
2. Tühistamishagi – Füüsilised või juriidilised isikud – Kohtumenetlusõigus- ja -teovõime – Juriidilised isikud – Mõiste – Üksus, mida rahvusvahelisel tasandil tunnustatakse mitteautonoomse territooriumi rahva esindajana – Hõlmamine
(ELTL artikli 263 neljas lõik)
(vt punktid 141, 142, 146–148, 150 ja 151)
3. Kohtumenetlus – Poolte esindamine – Eraõigusliku juriidilise isiku hagi – Advokaadile antud volikiri – Kehtivus –Eraõigusliku juriidilise isiku organite volitus esitada hagi – Juriidilise isiku laadiga arvestamine – Juriidiline isik, kes ei ole asutatud tavapäraselt kohaldamisele kuuluvate õigusnormide alusel
(Üldkohtu kodukord, artikli 51 lõige 3)
(vt punktid 161 ja 165)
4. Euroopa Liit – Institutsioonide aktide seaduslikkuse kohtulik kontroll – Ulatus – Akt, millega kiideti heaks liidu nimel sõlmitud rahvusvaheline leping – Hõlmamine
(ELTL artikkel 263)
(vt punkt 171)
5. Rahvusvahelised lepingud – Liidu lepingud – Sõlmimine – Õiguslikud tagajärjed kolmandate isikute suhtes – Üldise rahvusvahelise õiguse põhimõte lepingute suhtelise toime kohta – Leping, mis võib mõjutada kolmandat isikut
(ELTL artikli 218 lõige 6)
(vt punktid 182 ja 183)
6. Euroopa Liit – Institutsioonide aktide seaduslikkuse kohtulik kontroll – Rahvusvahelised lepingud – Vaidlustatavad aktid – Liidu akt rahvusvahelise lepingu sõlmimise kohta – Niisuguse lepingu sõlmimise otsuse kehtivuse kontroll – Rahvusvahelise lepingu sisu enda arvessevõtt – Tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte järgimine
(ELTL artikkel 263)
(vt punktid 185–187)
7. Tühistamishagi – Füüsilised või juriidilised isikud – Neid otseselt ja isiklikult puudutavad aktid – Otsene puutumus – Isiklik puutumus – Kriteeriumid – Liidu ja Maroko vaheline säästva kalapüügi partnerlusleping – Otsus 2019/441 –Rahvusvahelise lepingu sisu enda arvessevõtt ning arvestamine tagajärgedega kolmanda territooriumi suhtes – Tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte järgimine
(ELTL artikli 263 neljas lõik)
(vt punktid 188, 189, 231–233, 255, 262 ja 265)
8. Rahvusvahelised lepingud – Liidu lepingud – Tõlgendamine – Liidu kohtu pädevus – Tingimused – Lepingud, mida reguleerib rahvusvaheline õigus – Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni kohaldamine – Riikidevahelised suhted –Lepingu sättest kolmandale riigile õiguse tekkimine – Põhimõtted – Kohaldamisala –Muud rahvusvahelise õiguse subjektid – Hõlmamine
(ELTL artikkel 216 ja artikli 267 esimese lõigu punkt b)
(vt punkt 308)
9. Rahvusvahelised lepingud – Liidu lepingud – Tõlgendamine – Liidu kohtu pädevus – Tingimused – Rahvusvahelise õigusega reguleeritud lepingud – Viini lepinguõiguse konventsiooni kohaldamine – Lepingud ja kolmandad riigid – Vabatahtliku nõusoleku põhimõte – Nõuded ja õiguslikud tagajärjed
(vt punktid 316 ja 317)
10. Tühistamishagi – Füüsilised või juriidilised isikud – Mõiste „halduse üldakt“ ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses – Kõik üldaktid peale seadusandlike aktide – Nõukogu määrus, mis käsitleb kalapüügivõimaluste jaotamist Euroopa Liidu ja Maroko Kuningriigi vahelise säästva kalapüügi partnerluslepingu ja selle rakendamise protokolli alusel – Hõlmamine
(ELTL artikli 43 lõige 3 ja artikli 263 neljas lõik; nõukogu määrus 2019/440)
(vt punktid 377–379)
11. Tühistamishagi – Füüsilised või juriidilised isikud – Neid otseselt puudutavad aktid – Otsene puutumus – Nõukogu määrus, mis käsitleb kalapüügivõimaluste jaotamist Euroopa Liidu ja Maroko Kuningriigi vahelise säästva kalapüügi partnerluslepingu ning selle rakendamise protokolli alusel – Akt, mis puudutab üksnes liidu ja tema liikmesriikide vahelisi suhteid – Lääne-Sahara rahva otsene puutumus – Puudumine – Rakendamine, mis on oma laadilt puhtautomaatne
(ELTL artikli 263 neljas lõik; nõukogu määrus 2019/440)
(vt punktid 381–387, 390 ja 391)
Kokkuvõte
Üldkohus tühistas nõukogu otsused, mis puudutavad ühelt poolt lepingut ELi ja Maroko vahel, millega muudetakse Maroko päritolu toodetele ELi antud tariifseid soodustusi, ning teiselt poolt nende koostöölepingut säästva kalanduse valdkonnas. Nende otsuste tagajärjed jäeti siiski jõusse teatavaks ajavahemikuks, et säilitada liidu välistegevus ja tema rahvusvaheliste kohustuste õiguskindlus.
Käesolevad kohtuasjad puudutavad tühistamishagisid, mille Rahvarinne Saguia el-Hamra ja Rio de Oro vabastamiseks (Polisario Rinne) (edaspidi „hageja“) esitas nõukogu kahe otsuse peale, millega kiideti heaks lepingute sõlmimine Euroopa Liidu ja Maroko Kuningriigi vahel(1).
Vaidlustatud otsustega heaks kiidetud lepingud (edaspidi „vaidlusalused lepingud“) on liidu nimel Marokoga peetud läbirääkimiste tulemus pärast Euroopa Kohtu tehtud kahte otsust(2) varasemate lepingute muutmiseks. Ühelt poolt oli tegemist sellise lepingu sõlmimisega, millega muudetakse Euroopa – Vahemere piirkonna assotsieerimislepingu(3) protokolle, mis puudutavad Marokost pärit põllumajandustoodete Euroopa Liitu importimise suhtes kohaldatavat korda ja mõiste „päritolustaatusega tooted“ määratlust, et laiendada Maroko tolli kontrolli all eksporditavatele Lääne-Saharast pärit toodetele tariifseid soodustusi, mida lubati liitu eksporditavatele Maroko päritolu toodetele. Teiselt poolt oli eesmärk muuta Euroopa Ühenduse ja Maroko vahelist kalanduslepingut(4) ning hõlmata selle lepingu kohaldamisalasse muu hulgas Lääne-Sahara territooriumiga külgnevad veed.
Hageja palus 2019. aastal esitatud hagiavaldustes vaidlustatud otsused tühistada. Kinnitades, et ta tegutseb „Sahara rahva nimel“, väitis ta eelkõige, et kui nõukogu kiitis vaidlustatud otsustega heaks vaidlusalused lepingud ilma selle rahva nõusolekuta, rikkus nõukogu kohustusi, mis tulenesid liidule tema suhetes Marokoga liidu õigusest ja rahvusvahelisest õigusest. Hageja sõnul on need lepingud nimelt Lääne-Sahara suhtes kohaldatavad, näevad ette tema loodusvarade kasutamise ja soodustavad selle territooriumi annekteerimise poliitikat Maroko poolt. Lisaks kohaldatakse teist nendest kokkulepetest ka selle territooriumiga külgnevatele vetele. Täpsemalt väitis hageja, et need lepingud ei ole kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga, mis tuleneb kohtuotsustest nõukogu vs. Polisario Rinne (C‑104/16 P) ja Western Sahara Campaign UK (C‑266/16) ning mis hageja väitel välistab sellise territoriaalse kohaldamise.
Esiteks kohtuotsusega kohtuasjas T‑279/19 ning teiseks kohtuotsusega liidetud kohtuasjades T‑344/19 ja T‑356/19 tühistas Üldkohus vaidlustatud otsused, otsustades samas, et nende otsuste tagajärjed säilitatakse teatavaks ajavahemikuks(5), kuna nende kohene tühistamine võib tuua kaasa raskeid tagajärgi liidu välistegevusele ja seada kahtluse alla nende rahvusvaheliste kohustuste õiguskindluse, millega liit on nõustunud. Seevastu jättis Üldkohus vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata hagi, mille hageja esitas kohtuasjas T‑356/19 kalapüügivõimaluste jaotamise määruse peale kalanduslepingu alusel, kuna tal puudub otsene puutumus(6).
Üldkohtu hinnang
Hagide vastuvõetavus
Esiteks kontrollis Üldkohus, kas hagejal on liidu kohtutes kohtumenetlusõigus- ja -teovõime. Nõukogu ja menetlusse astujad on nimelt seisukohal, et hagejal ei ole liikmesriigi riigisisese õiguse alusel õigusvõimet; et ta ei ole rahvusvahelise õiguse subjekt ega vasta kriteeriumidele, mille liidu kohtud on paika pannud selleks, et tunnustada sellise üksuse kohtumenetlusõigus- ja teovõimet, kellel puudub õigusvõime. Nende sõnul ei ole hageja seega juriidiline isik ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses.
Viidates varasemale kohtupraktikale, täpsustas Üldkohus, et see kohtupraktika ei välista võimalust, et tunnustatakse üksuse õigust esitada hagi liidu kohtus, sõltumata sellest, kas ta on riigisisese õiguse järgi juriidiline isik – eelkõige juhul, kui tõhusa kohtuliku kaitse nõuded seda nõuavad, tuleb juriidilise isiku mõiste kitsas tõlgendamine kõrvale jätta. Analüüsides küsimust, kas hagejal on õigusvõime rahvusvahelise avaliku õiguse järgi, asus Üldkohus seisukohale, et hageja roll ja representatiivsus annavad talle liidu kohtus kohtumenetlusõigus- ja -teovõime.
Sellega seoses tõdes Üldkohus, et hagejat tunnustatakse rahvusvaheliselt Lääne-Sahara rahva esindajana, isegi kui eeldada, et see tunnustamine kuulub selle territooriumi enesemääramise protsessi piiratud raamistikku. Lisaks tähendab tema osalemine selles protsessis, et tal on sellises raamistikus tegutsemiseks vajalik autonoomia ja vastutus. Viimaseks kohustavad tõhusa kohtuliku kaitse nõuded tunnustama hageja õigust esitada hagi Üldkohtule, et kaitsta Lääne-Sahara rahva õigust enesemääramisele. Üldkohus järeldas sellest seega, et hageja on juriidiline isik ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses, ja lükkas tagasi nõukogu esitatud asja läbivaatamist takistava asjaolu.
Teiseks analüüsis Üldkohus asja läbivaatamist takistavat asjaolu, mille esitas nõukogu ja mille kohaselt hagejal puudub õigus esitada hagi. Mis puudutab küsimust, kas vaidlustatud otsused puudutavad hagejat otseselt, siis märkis ta, et otsus sõlmida liidu nimel rahvusvaheline leping on selle lepingu üks koostisosa ja et järelikult on tagajärjed, mida selle lepingu rakendamine kolmanda isiku õiguslikule olukorrale kaasa toob, asjakohased selle hindamisel, kas vaidlusalune otsus puudutab teda otseselt. Käesolevas asjas peab hageja selleks, et kaitsta õigusi, mis tulenevad Lääne-Sahara rahvale liidu jaoks siduvatest rahvusvahelise õiguse normidest, saama tugineda tagajärgedele, mida vaidlusalused lepingud nendele õigustele kaasa toovad, et tõendada enda otsest puutumust. Üldkohus leidis aga, et kuna vaidlusalused lepingud on sõnaselgelt kohaldatavad Lääne-Sahara suhtes ning neist lepingutest teine ka Lääne-Saharaga külgnevate vete suhtes, mõjutavad need selle territooriumi rahvast ja eeldavad tema nõusoleku saamist. Seetõttu järeldas Üldkohus sellest, et vaidlustatud otsustel on vahetu mõju hageja kui selle rahva esindaja ja selle territooriumi enesemääramise protsessis osaleja õiguslikule olukorrale. Viimaseks märkis Üldkohus, et vaidlusaluste lepingute rakendamine on osas, mis puudutab nende territoriaalset kohaldamist, puhtautomaatne ega jäta nende adressaatidele mingit kaalutlusõigust.
Mis puudutab hageja isiklikku puutumust, siis tõdes Üldkohus, et arvestades asjaolusid, mille põhjal jõuti järeldusele, et otsus puudutab hagejat otseselt – eelkõige tema õiguslikku olukorda Lääne-Sahara rahva esindajana ja selle territooriumi enesemääramise protsessis osalejana –, tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud otsused mõjutavad hagejat tema eriliste omaduste tõttu, mis individualiseerivad teda analoogselt nende otsuste adressaatidega.
Hagide põhjendatus
Mis puudutab sisulisi küsimusi ja konkreetsemalt küsimust, kas nõukogu on rikkunud kohustust järgida vaidlusaluste lepingute suhtes kohaldatavaid rahvusvahelise õiguse norme käsitlevat Euroopa Kohtu praktikat, siis tõdes Üldkohus, et kohtuotsuses nõukogu vs. Polisario Rinne tuletas Euroopa Kohus enesemääramise põhimõttest ja lepingute suhtelise toime põhimõttest selged, täpsed ja tingimusteta kohustused, mis lasuvad Lääne-Saharal liidu ja Maroko vaheliste suhete raames, nimelt ühelt poolt tema eraldiseisvat ja erinevat staatust ning teiselt poolt kohustust tagada, et on olemas tema rahva nõusolek, kui assotsieerimislepingut sel territooriumil rakendatakse. Seega peab hagejal olema võimalik tugineda vaidlustatud otsuste vastu nende kohustuste rikkumisele, kuivõrd see rikkumine võib mõjutada seda rahvast kui liidu ja Maroko vahel sõlmitud lepingu suhtes kolmandat isikut. Selles kontekstis lükkas Üldkohus tagasi apellandi argumendi, et liidul ja Marokol on õiguslikult võimatu sõlmida lepingut, mis on sõnaselgelt kohaldatav Lääne-Saharale, kuna selline hüpotees ei ole välistatud rahvusvahelise õigusega niisugusena, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus.
Seevastu nõustus Üldkohus hageja argumendiga, milles viimane väidab, et ei ole järgitud nõuet, mis puudutab Lääne-Sahara rahva kui vaidlusaluste lepingute suhtes kolmanda isiku nõusolekut rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõtte tähenduses.
Sellega seoses sedastas Üldkohus esiteks, et rahvusvahelise õiguse norm, mille kohaselt võib eeldada kolmanda isiku nõusolekut rahvusvahelisele lepingule, kui selle lepingu osalised on soovinud talle õigusi anda, ei ole käesoleval juhtumil kohaldatav, kuna vaidlusaluste lepingute eesmärk ei ole anda sellele rahvale õigusi, vaid need panevad talle hoopis kohustusi.
Teiseks märkis Üldkohus, et kui rahvusvahelise õiguse norm nõuab lepinguosalise või kolmanda isiku nõusolekut, on selle nõusoleku väljendamine selle akti kehtivuse eeltingimus, mille jaoks nõusolek on nõutav, kusjuures nõusoleku kehtivus sõltub omakorda selle vabast ja autentsest laadist ning sellele aktile saab tugineda lepinguosalise või kolmanda isiku vastu, kes sellega kehtivalt nõustus. Toiminguid, mille liidu ametiasutused tegid enne vaidlusaluste lepingute sõlmimist, ei saa siiski pidada meetmeteks, mis oleksid võimaldanud saada Lääne-Sahara rahvalt nende lepingute jaoks nõusoleku kooskõlas rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõttega, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus. Üldkohus täpsustas sellega seoses, et institutsioonide kaalutlusõigus välissuhetes ei võimaldanud neil käesolevas asjas otsustada, kas nad võivad seda nõuet täita või mitte.
Täpsemalt tõdes Üldkohus kõigepealt, et arvestades ühelt poolt mõiste „rahvas“ ja teiselt poolt mõiste „nõusolek“ õiguslikku ulatust rahvusvahelises õiguses, ei saanud institutsioonide korraldatud „asjaomase elanikkonnaga“ „konsulteerimised“ päädida Lääne-Sahara rahva nõusoleku väljendamisega. Nii võimaldas see lähenemine parimal juhul saada asjaomastelt osapooltelt arvamuse, ilma et sellest arvamusest sõltuks vaidlusaluste lepingute kehtivus ja ilma et need pooled oleks seotud viisil, et lepingutele saaks nende vastu tugineda. Seejärel leidis Üldkohus, et erinevad asjaolud Lääne-Sahara erilise olukorra kohta, millele nõukogu viitab, ei tõenda, et praktikas oleks võimatu saada Lääne-Sahara rahva kui kolmanda isiku nõusolekut vaidlusalustele lepingutele. Lõpuks märkis Üldkohus, et institutsioonid ei saanud õiguspäraselt tugineda ÜRO õigusnõuniku 29. jaanuari 2002. aasta kirjale, et asendada asjaomasele elanikkonnale vaidlusalustest lepingutest tõusva kasu kriteerium sellise nõusoleku väljendamise nõudega. Üldkohus järeldas sellest, et nõukogu ei võtnud piisavalt arvesse kõiki asjasse puutuvaid asjaolusid Lääne-Sahara olukorra kohta ja leidis ekslikult, et tal on kaalutlusruum otsustamaks, kas seda nõuet tuleb järgida.