EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)
14. oktoober 2010(*)
Sotsiaalpoliitika – Töötajate ohutuse ja tervise kaitse – Direktiiv 2003/88/EÜ – Tööaja korraldus – Artiklid 1, 3 ja 17 − Kohaldamisala − Huviharidusalase töölepingu alusel töötavate isikute juhu‑ ja hooajatöö – Nimetatud töötajate tööaja piiramine puhke- ja vabaajakeskustes 80 tööpäevani aastas − Siseriiklikud õigusnormid, mis ei taga sellistele töötajatele minimaalset igapäevast puhkeaega − Artiklis 17 ette nähtud erandid − Tingimused − Samaväärse korvava puhkeaja või erandjuhtudel asjakohase kaitse tagamine
Kohtuasjas C‑428/09,
mille ese on EÜ artikli 234 alusel Conseil d’État’ (Prantsusmaa) 2. oktoobri 2009. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 29. oktoobril 2009, menetluses
Union syndicale Solidaires Isère
versus
Premier ministre,
Ministère du Travail, des Relations sociales, de la Famille, de la Solidarité et de la Ville,
Ministère de la Santé et des Sports,
EUROOPA KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja esimees J. N. Cunha Rodrigues, kohtunikud A. Arabadjiev, A. Rosas, U. Lõhmus ja A. Ó Caoimh (ettekandja),
kohtujurist: J. Mazák,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades märkusi, mille esitasid:
– Union syndicale Solidaires Isère, esindaja: advokaat E. Decombard,
– Prantsusmaa valitsus, esindajad: G. de Bergues ja B. Messmer,
– Tšehhi valitsus, esindaja: M. Smolek,
– Euroopa Komisjon, esindajad: M. Van Hoof ja M. van Beek,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta (ELT L 299, lk 9; ELT eriväljaanne 05/04, lk 381) tõlgendamist.
2 Taotlus esitati kaebuse menetlemise raames, milles Union syndicale Solidaires Isère (edaspidi „Union syndicale”) palus Conseil d’État’l tühistada 28. juuli 2006. aasta dekreet nr 2006-950 huviharidusalase töö kohta, mis võeti vastu 23. mai 2006. aasta vabatahtliku ja huviharidusalase töö seaduse nr 2006‑586 rakendamiseks, osas, milles sellega lisatakse Code de travail’sse (tööseadustik) artiklid D. 773‑2‑1, D. 773‑2‑2 ja D. 773‑2‑3, ning samuti tühistada vaikimisi tehtud otsus, millega Premier ministre (peaminister) jättis rahuldamata selle dekreedi peale esitatud vaide.
Õiguslik raamistik
Liidu õigusnormid
Direktiiv 89/391/EMÜ
3 Nõukogu 12. juuni 1989. aasta direktiivi 89/391/EMÜ töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta (EÜT L 183, lk 1; ELT eriväljaanne 05/01, lk 349) artikli 2 lõike 1 kohaselt „kohaldatakse [seda direktiivi] nii avaliku kui ka erasektori kõikide tegevusvaldkondade suhtes (tööstus, põllumajandus, kaubandus, haldus, teenindus, haridus, kultuur, vaba aeg jne)”.
4 Direktiivi artikli 2 lõige 2 sätestab siiski, et seda direktiivi „ei kohaldata juhul, kui teatava avaliku teenistuse, nagu näiteks relvajõudude või politsei, või teatava kodanikukaitseteenistuse tegevus oma eripära tõttu sellega vältimatult vastuollu satub”.
Direktiiv 2003/88
5 Direktiiv 2003/88 tunnistas alates 2. augustist 2004 kehtetuks nõukogu 23. novembri 1993. aasta direktiivi 93/104/EÜ, mis käsitleb tööaja korralduse teatavaid aspekte (EÜT L 307, lk 18; ELT eriväljaanne 05/02, lk 197) ja mille sätted esimesena nimetatud direktiiv kodifitseeris.
6 Direktiivi 2003/88 põhjendused 5, 7, 15 ja 16 kõlavad:
„(5) Kõigil töötajatel peab olema piisav puhkeaeg. […] Ühenduse töötajale tuleb tagada minimaalne igapäevane ja iganädalane puhkeaeg ning piisavad vaheajad. […]
[…]
(7) Uuringud on näidanud, et inimkeha on öösel tundlikum keskkonnahäirete ja teatavate koormavate töökorralduse vormide suhtes ning et pikaajaline öötöö võib kahjustada töötajate tervist ja ohustada töökoha turvalisust.
[…]
(15) Pidades silmas ettevõtte tööaja korraldamisel tõenäoliselt tekkivaid küsimusi, on soovitav ette näha käesoleva direktiivi teatavate sätete paindlik kohaldamine, tagades samal ajal töötajate tööohutuse ja töötervishoiu põhimõtete järgimise.
(16) On vaja ette näha, et liikmesriigid või tööturu osapooled võivad olenevalt asjaoludest teha erandeid teatavatest sätetest. Erandi puhul tuleb asjaomastele töötajatele üldjuhul võimaldada samaväärne korvav puhkeaeg.”
7 Direktiivi 2003/88 artikkel 1, mis käsitleb selle direktiivi eesmärki ja kohaldamisala, on sõnastatud järgmiselt:
„1. Käesolev direktiiv sätestab tööaja korralduse minimaalsed ohutus- ja tervishoiunõuded.
2. Käesolevat direktiivi kohaldatakse:
a) minimaalse igapäevase ja iganädalase puhkeaja ning põhipuhkuse, vaheaegade ja maksimaalse nädalase tööaja suhtes; ning
b) öötöö, vahetustega töö ja töökorralduse teatavate aspektide suhtes.
3. Käesolevat direktiivi kohaldatakse nii avaliku kui erasektori kõigi tegevusalade suhtes direktiivi 89/391/EMÜ artikli 2 tähenduses, ilma et see piiraks käesoleva direktiivi artiklite 14, 17, 18 ja 19 kohaldamist.
Käesolevat direktiivi ei kohaldata [nõukogu 21. juuni 1999. aasta] direktiivis 1999/63/EÜ [milles käsitletakse Euroopa Ühenduse Reederite Ühingu (ECSA) ja Euroopa Liidu Transporditööliste Ametiühingute Liidu (FST) sõlmitud kokkulepet meremeeste tööaja korralduse kohta (EÜT L 167, lk 33; ELT eriväljaanne 05/03, lk 363)] määratletud meremeeste suhtes, ilma et see piiraks käesoleva direktiivi artikli 2 lõike 8 kohaldamist.
[…]”
8 Direktiivi 2003/88 artikkel 3 tunnustab iga töötaja õigust vähemalt 11‑tunnisele järjestikusele puhkeajale iga 24‑tunnise ajavahemiku kohta.
9 Nimetatud direktiivi artikli 17 lõiked 1–3 sätestavad:
„1. Nõuetekohaselt töötajate ohutuse ja tervise kaitse üldpõhimõtteid arvestades võivad liikmesriigid teha erandeid artiklitest 3–6, 8 ja 16, kui tööaja pikkust kõnealuse tegevuse konkreetsete omaduste tõttu ei mõõdeta ja/või ei määrata eelnevalt kindlaks või kui selle määravad töötajad ise, eriti kui kõne all on:
a) tegevjuhid või muud iseseisva otsustamisõigusega isikud;
b) peresisesed abitöö tegijad; või
c) töötajad, kes täidavad oma ametikohustusi usutalitustel kirikutes ja usukogukondades.
2. Lõigetes 3, 4 ja 5 sätestatud erandid võib vastu võtta õigus- ja haldusnormidega või tööturu osapoolte vaheliste kollektiivlepingute või lepingutega, tingimusel et kõnealustele töötajatele antakse hüvituseks võrdväärse pikkusega puhkeajad või et erandjuhtudel, kui objektiivsetel põhjustel ei ole võimalik anda hüvituseks niisuguseid võrdväärse pikkusega puhkeaegu, võimaldatakse kõnealustele töötajatele asjakohane kaitse.
3. Käesoleva artikli lõike 2 kohaselt võib teha erandeid artiklitest 3, 4, 5, 8 ja 16:
[…]
b) turvamis- ja järelevalvetoimingute puhul, mis nõuavad vara ja isikute kaitsmiseks pidevat kohalolekut, eriti turvameeste ja majahoidjate või turvafirmade puhul;
c) tegevuste puhul, mis nõuavad teenuse või tootmise pidevat jätkumist, eriti […]
[…]”
Siseriiklikud õigusnormid
10 Dekreedi nr 2006-950 artikliga 1 lisati tööseadustikku artiklid D. 773‑2‑1–D. 773‑2‑7.
11 Need tööseadustiku sätted vastavad nüüdsest üksikute eranditega Code de l’action sociale et des familles’i (sotsiaalhoolekande- ja perekonnaseadustik) artiklitele D. 432‑1–D. 432‑9.
12 Tööseadustiku artikkel D. 773-2-1 nägi ette, et huviharidusalane tööleping sõlmitakse füüsilise isiku ja tööseadustiku artiklis L. 774-2 nimetatud füüsilise või juriidilise isiku vahel ning sama isikuga sõlmitud lepingute kestus ei tohi kokku ületada 80 päeva 12 järjestikuse kuu jooksul.
13 Tööseadustiku artikkel D. 773-2-3 sätestas:
„Igal juhul on lepingu alusel töötaval isikul õigus vähemalt 24‑tunnisele järjestikusele puhkeajale nädalas.”
14 Tööseadustiku artikkel L. 774-2, milles viidati sama seadustiku artiklile D. 773-2-1 ja mis sisaldub nüüdsest mõningate muudatustega sotsiaalhoolekande- ja perekonnaseadustiku artiklites L.‑432-1–L. 432‑4, nägi ette:
„Füüsilise isiku episoodiline osalemine käesolevas artiklis kindlaks määratud tingimustel sellises hariduslikku laadi kollektiivses noorsootöös alaealistega või selle juhtimises, mida korraldatakse koolivaheaegade ja puhkuste või vaba aja veetmise raames, […] liigitatakse huviharidusalaseks tööks.
[…]
Isikute suhtes, kellega on sõlmitud huviharidusalane tööleping, ei kehti käesoleva seadustiku I raamatu IV jaotise I ja II peatüki, II raamatu I jaotise II ja III peatüki ega sama raamatu II jaotise sissejuhatava peatüki ja I peatüki sätted.
[…]
Niisuguste isikute tööaja kestus, kellega on sõlmitud huviharidusalane tööleping, on määratletud kollektiivlepinguga või laiendatud kollektiivlepinguga või nende puudumisel dekreediga. Üks isik ei tohi aastas töötada üle 80 päeva. Asjaomasel isikul on õigus vähemalt 24‑tunnisele järjestikusele puhkeajale nädalas. […]”
15 Prantsuse õigusnormid ei näinud ega näe ka jätkuvalt ette puhke‑ ja vabaajakeskustes huviharidusalase töölepingu alusel töötavatele juhu- või hooajatöötajatele õigust vähemalt 11‑tunnisele järjestikusele puhkeajale päevas.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
16 Union syndicale palus 29. jaanuaril 2007 Conseil d’État’le esitatud kaebuses tühistada dekreet nr 2006‑950. Ta väidab, et nimetatud dekreet on vastuolus direktiiviga 2003/88 osas, milles see välistab töötajatele tööseadustikuga ette nähtud minimaalse igapäevase puhkeaja saamise õiguse huviharidusalase töölepingu alusel puhke- ja vabaajakeskustes töötavatele juhu- ja hooajatöötajatele.
17 Unioni syndicale’i arvates on sellise õiguse puudumine Prantsuse õiguses vastuolus direktiivi 2003/88 artikli 3 eesmärkidega ning tööseadustikus sätestatud piirangut 80 tööpäevani aastas ei ole võimalik käsitada asjakohase kaitsena sama direktiivi artikli 17 lõike 2 tähenduses; nimetatud säte määrab kindlaks teatud tingimused, millele peavad vastama eelkõige selle direktiivi artikliga 3 lubatud erandid.
18 Kuna Conseil d’État leidis, et tema menetluses olevas vaidluses kerkinud küsimustele direktiivi 2003/88 artiklite 1, 3 ja 17 kohta tuleb anda selge vastus, siis otsustas ta menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas direktiivi [2003/88] tuleb kohaldada juhu- või hooajatöötajate suhtes, kes töötavad puhke- ja vabaajakeskustes maksimaalselt 80 tööpäeva aastas?
2. Juhul kui vastus sellele küsimusele on jaatav:
a) kas siis, arvestades direktiivi [2003/88] eesmärki, milleks selle artikli 1 [lõike] 1 kohaselt on sätestada tööaja korralduse minimaalsed ohutus- ja tervishoiunõuded, tuleb [direktiivi] artiklit 17 tõlgendada selliselt, et see võimaldab:
– kas selle artikli lõike 1 alusel käsitada huviharidusalase töölepingu alusel töötavate isikute juhu- ja hooajalist tegevust nende tegevuste hulgas, mille „tööaja pikkust kõnealuse tegevuse konkreetsete omaduste tõttu ei mõõdeta ja/või ei määrata eelnevalt kindlaks või mille määravad töötajad ise”,
– või siis käsitada neid tegevusi nimetatud […] artikli lõike 3 [punkti b] alusel kui „turvamis- ja järelevalvetoiminguid, mis nõuavad vara ja isikute kaitsmiseks pidevat kohalolekut”;
b) kas viimasel juhul tuleb [direktiivi 2003/88 artikli 17] lõikes 2 sätestatud tingimusi, mis käsitlevad kõnealustele töötajatele võimaldatavat „samaväärset korvavat puhkeaega” või „asjakohast kaitset”, mõista selliselt, et need tingimused võivad olla täidetud süsteemiga, mis seab kõnealuste lepingu alusel töötavate isikute tegevuse ülemmääraks puhke- ja vabaajakeskustes 80 tööpäeva aastas?”
Eelotsuse küsimused
Esimene küsimus
19 Esimeses küsimuses soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas direktiivi 2003/88 kohaldamisalasse kuuluvad selliste huviharidusalaste töölepingute alusel töötavad isikud, nagu käsitletakse põhikohtuasjas, kes teevad puhke- ja vabaajakeskustes juhu- ja hooajatöid ja töötavad maksimaalselt 80 päeva aastas.
20 Esmalt tuleb meenutada, et selles direktiivis sätestatakse tööaja korralduse minimaalsed ohutus- ja tervishoiunõuded.
21 Nimetatud direktiiv määratleb oma kohaldamisala laialt, kuna vastavalt artikli 1 lõikele 3 kohaldatakse seda direktiivi nii avaliku kui erasektori kõigi tegevusalade suhtes direktiivi 89/391 artikli 2 lõike 1 tähenduses, välja arvatud teatavad sõnaselgelt nimetatud erivaldkonnad (vt 26. juuni 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑173/99: BECTU, EKL 2001, lk I‑4881, punkt 45).
22 Euroopa Kohus on juba tõdenud, et nii direktiivi 89/391 eesmärgist, mis on töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamise soodustamine, kui ka artikli 2 lõike 1 sõnastusest selgub, et seda alusdirektiivi kohaldamisala tuleb mõista samuti laialt (5. oktoobri 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑397/01–C‑403/01: Pfeiffer jt, EKL 2004, lk I‑8835, punkt 52).
23 Tegevuste hulka, mille loetelu esitab direktiivi 89/391 artikli 2 lõige 1 ja mis ei ole muuseas ammendav, kuulub haridus, kultuur ja vaba aeg, samuti teenindus üldiselt.
24 Direktiivi 89/391 artikli 2 lõike 2 esimese lõigu kohaselt ei kohaldata seda alusdirektiivi juhul, kui teatava avaliku teenistuse või teatava kodanikukaitseteenistuse tegevus oma eripära tõttu satub sellega vältimatult vastuollu. Siiski tuleb erandeid direktiivi 89/391 kohaldamisalast tõlgendada kitsalt ja see puudutab teatud tegevust avalikus teenistuses, mille eesmärk on ühiskonna harmooniliseks arenguks hädavajaliku avaliku korra ja julgeoleku tagamine (vt selle kohta 3. oktoobri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑303/98: Simap, EKL 2000, lk I‑7963, punktid 35 ja 36, ning eespool viidatud kohtuotsus Pfeiffer jt, punktid 52–55).
25 Tuleb tõdeda, et juhu- ja hooajatöötajate tegevus puhke- ja vabaajakeskustes võib olla selliste tegevustega võrreldav.
26 Seega tuleb järeldada, et nimetatud isikute tegevus kuulub nii direktiivi 89/391 kui ka direktiivi 2003/88 kohaldamisalasse ning artikli 1 lõike 3 teises lõigus nimetatud erandeid direktiivi kohaldamisalast kohaldatakse üksnes meremeeste suhtes.
27 Samuti tuleb meenutada, et kuigi mõiste „töötaja” on määratletud direktiivi 89/391 artikli 3 punktis a kui isik, kelle tööandja on tööle võtnud, sealhulgas praktikandid, välja arvatud koduabilised, ei sisalda direktiiv 2003/88 ühtegi viidet direktiivi 89/391 sellele sättele ega töötaja mõiste määratlusele siseriiklike õigusaktide ja/või tavade kohaselt.
28 Nimetatud tõdemusest järeldub, et direktiivi 2003/88 kohaldamiseks ei saa seda mõistet siseriiklike õiguste kohaselt erinevalt tõlgendada, vaid sellel on liidu tasandil iseseisev tähendus. Seda mõistet tuleb määratleda töösuhet iseloomustavate objektiivsete kriteeriumide põhjal, võttes arvesse asjaomase isiku õigusi ja kohustusi. Töösuhtele on iseloomulik olukord, kus töötaja osutab teatava aja jooksul teisele isikule tema juhtimise all teenuseid, mille eest ta saab tasu (vt analoogia alusel EÜ artikli 39 kohaldamise osas 3. juuli 1986. aasta otsus kohtuasjas 66/85: Lawrie‑Blum, EKL 1986, lk 2121, punktid 16 ja 17, ning 23. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑138/02: Collins, EKL 2004, lk I‑2703, punkt 26).
29 Töötaja mõiste kvalifitseerimisel, mis on siseriikliku kohtu ülesanne, peab viimane lähtuma objektiivsetest kriteeriumidest ja hindama igakülgselt kõiki tema menetluses oleva kohtuasja asjaolusid, mis on seotud asjaomase tegevuse ja kohtuasja poolte omavahelise suhtega.
30 Kuigi eelotsusetaotlusest nähtub, et huviharidusalase töölepingu alusel töötavate isikute suhtes ei kohaldata teatavaid tööseadustiku sätteid, tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on leidnud, et töösuhte sui generis õiguslikul olemusel siseriiklikus õiguses ei saa olla tähtsust isiku määratlemisel töötajana liidu õiguse tähenduses (vt 20. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑116/06: Kiiski, EKL 2007, lk I‑7643, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).
31 Selliste tähtajalise töölepingu alusel töötavate töötajate osas, nagu on tegemist põhikohtuasjas vaadeldavate lepinguliste töötajate puhul, on Euroopa Kohus juba otsustanud direktiivi 93/104 käsitlemise raames, et nimetatud direktiiv ei erista sellise lepingu alusel töötavaid isikuid tähtajatu lepingu alusel töötavatest isikutest, seda eelkõige minimaalset puhkeaega ettenägevate sätete osas, mis kehtivad pigem „kõikide töötajate” kohta (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus BECTU, punkt 46). Nimetatud käsitlus kehtib samamoodi direktiivi 2003/88, eelkõige selle artikli 3 suhtes, mis puudutab igapäevast puhkeaega.
32 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud teabe alusel tundub, et sellised isikud nagu põhikohtuasjas kõne all oleva lepingu alusel tegutsevad juhu- ja hooajatöölised, kes töötavad maksimaalselt 80 päeva aastas puhke- ja vabaajakeskustes, kuuluvad käesoleva otsuse punktis 28 määratletud töötaja mõiste alla.
33 Eeltoodu alusel tuleb esimesele esitatud küsimusele vastata, et sellise lepingu nagu põhikohtuasjas käsitletava huviharidusalase töölepingu alusel töötavad isikud, kes teevad puhke- ja vabaajakeskustes juhu- ja hooajatööd ja töötavad maksimaalselt 80 päeva aastas, kuuluvad direktiivi 2003/88 kohaldamisalasse.
Teine küsimus
34 Teise küsimusega, mis jaguneb kaheks osaks, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas sellised töötajad nagu huviharidusalase töölepingu alusel töötavad isikud, kes teevad puhke- ja vabaajakeskustes juhu- ja hooajatööd, kuuluvad direktiivi 2003/88 artikli 17 lõikes 1 või sama artikli lõike 3 punktis b sisalduva erandi alla. Kui kohaldada tuleb direktiivi 2003/88 artikli 17 lõike 3 punkti b, küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt ei või sellised töötajad töötada üle 80 päeva aastas, vastavad nimetatud artikli lõikes 2 sätestatud tingimustele, mille kohaselt antakse asjaomastele töötajatele hüvituseks võrdväärse pikkusega puhkeajad või et erandjuhtudel, kui objektiivsetel põhjustel ei ole võimalik anda niisuguseid puhkeaegu, võimaldatakse kõnealustele töötajatele asjakohane kaitse.
35 Siinkohal tuleb esiteks meenutada, et vastavalt direktiivi 2003/88 artikli 3 sätetele peavad liikmesriigid võtma vajalikke meetmeid, et tagada iga töötaja õigus vähemalt 11‑tunnisele järjestikusele puhkeajale iga 24‑tunnise ajavahemiku kohta.
36 Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et nii direktiivi 2003/88 sõnastust kui ka eesmärki ja ülesehitust arvestades kujutavad seal sisalduvad erinevad sätted maksimaalse tööaja ja minimaalse puhkeaja osas, nagu on sätestatud artiklis 3, endast olulise tähtsusega liidu sotsiaalõigusnorme, mis peavad laienema miinimumnõuetena kõigile töötajatele, et tagada kõigi töötajate ohutuse ja tervise kaitse (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus BECTU, punktid 43 ja 47, ning 7. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑484/04: komisjon vs. Ühendkuningriik, EKL 2006, lk I‑7471, punkt 38).
37 Arvestades direktiivi 2003/88 eesmärki, milleks on kaitsta tõhusalt töötajate ohutust ja tervist, peab igal töötajal olema nimelt õigus piisavale puhkeajale, mis ei pea olema üksnes tõhus, võimaldades puudutatud isikutel taastuda tööväsimusest, vaid ka ennetava iseloomuga, vältimaks nii palju kui võimalik töötajate turvalisuse ja tervise mõjutamist kuhjuvate puhkeajata tööperioodide tõttu (9. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑151/02: Jaeger, EKL 2003, lk I‑8389, punkt 92, ja eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik, punkt 41).
38 Eeltoodust tuleneb, et põhimõtteliselt on direktiiviga 2003/88 vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid nagu põhikohtuasjas, mis piirates huviharidusalase töölepingu alusel töötavate isikute tööaega 80 päevani aastas, ei näe ette, et puhke- ja vabaajakeskustes selliste lepingute alusel töötavatele juhu- ja hooajatöötajatele võimaldatakse minimaalne igapäevane puhkeaeg, nagu nõuab direktiivi artikkel 3.
39 Teisiti oleks üksnes juhul, kui sellised õigusnormid kuuluksid direktiiviga 2003/88, eelkõige selle artikliga 17 ette nähtud erandite alla.
40 Kuivõrd tegu on eranditega direktiiviga 2003/88 ette nähtud liidu tööaja korraldust reguleerivatest sätetest, peab neid erandeid tõlgendama nii, et nende ulatus on piiratud sellega, mis on rangelt vajalik nende eranditega kaitstavate huvide säilitamiseks (vt eespool viidatud kohtuotsus Jaeger, punkt 89).
41 Mis puudutab esiteks direktiivi 2003/88 artikli 17 lõikes 1 sisalduvat erandit artiklist 3, siis see erand kohaldub töötajate suhtes, kelle tööaja pikkust ei mõõdeta ja/või ei määrata kõnealuse tegevuse konkreetsete omaduste tõttu eelnevalt kindlaks või kui selle määravad töötajad ise.
42 Nagu väidavad Union syndicale ja Euroopa Komisjon, ei nähtu Euroopa Kohtule edastatud toimikust andmeid selle kohta, et puhke- ja vabaajakeskustes huviharidusalase lepingu alusel töötavatel isikutel oleks võimalik ise otsustada oma töötundide arvu üle. Prantsuse valitsuse selgitus selliste töötajate töö ja nimetatud keskuste tegevuse kohta, mille tõelevastavust peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus, näib tõendavat vastupidist. Euroopa Kohtule esitatud toimik ei sisalda ka andmeid, mis kinnitaksid, et nimetatud töötajad ei ole kohustatud kindlaksmääratud ajal töökohal viibima.
43 Seega tuleb Euroopa Kohtule esitatud teabe põhjal järeldada, et direktiivi 2003/88 artikli 17 lõige 1 kehtib tegevuste suhtes, mis ei oma mingisugust seost huviharidusalase töölepingu alusel töötavate isikute poolt puhke- ja vabaajakeskustes tehtava tööga.
44 Mis puudutab teiseks direktiivi 2003/88 artikli 17 lõike 3 punktis b sisalduvat erandit, siis see säte näeb ette, et sama artikli lõike 2 kohaselt võib teha erandeid artiklist 3 „turvamis- ja järelevalvetoimingute puhul, mis nõuavad vara ja isikute kaitsmiseks pidevat kohalolekut, eriti turvameeste ja majahoidjate või turvafirmade puhul”.
45 Kui vastab tõele Union syndicale’i ja Tšehhi valitsuse väidetu, et puhke- ja vabaajakeskuste töötajad täidavad tööülesandeid, mis on seotud nendes keskustes viibivate alaealiste kasvatamise ja juhendamisega, nagu märgib ka Prantsuse valitsus, on nende töötajate kohustus ka tagada nende alaealiste pidev järelevalve. Alaealised, keda ei saada nende vanemad, peavad olema nende turvalisuse tagamiseks keskuste töötajate pideva järelevalve all. Lisaks, nagu väidab Prantsuse valitsus, toimib nende keskuste pedagoogiline ja kasvatustöö põhimõtteliselt täiesti erilisel ja originaalsel moel selliselt, et seal viibivad alaealised elavad mitme päeva jooksul koos enda kasvatajate ja juhatajatega.
46 Eeltoodut arvestades tuleb asuda seisukohale, et selliste töötajate nagu huviharidusalase töölepingu alusel puhke- ja vabaajakeskustes töötavate isikute tegevus võib kuuluda direktiivi 2003/88 artikli 17 lõike 3 punktis b ette nähtud erandi alla, kui on täidetud sama artikli lõikes 2 nimetatud tingimused.
47 Nagu väidab komisjon muuseas vaidlusaluse tegevuse iseloomu ning puhke- ja vabaajakeskuste töökorralduse osas, võivad need tegevused kuuluda ka direktiivi 2003/88 artiklist 3 tuleneva erandi alla, mis on ette nähtud artikli 17 lõike 3 punkti c alusel ja mis puudutab tegevusi, mis nõuavad teenuse või tootmise pidevat jätkumist.
48 Samas ei ole puhke- ja vabaajakeskustes töötavate juhu- ja hooajatöötajate tegevust nimetatud selle sätte loetelus. Siiski tuleb märkida, et esiteks ei ole tegemist ammendava loeteluga ja teiseks, nagu nähtub ka käesoleva kohtuotsuse punktist 45, iseloomustab nimetatud tegevusi samuti teenuse pideva jätkumise vajadus, kuna nendes keskustes viibivad alaealised elavad kogu seal viibitud aja jooksul koos nende keskuste töötajatega ja viimaste järelevalve all.
49 Eeltoodut arvestades on direktiivi 2003/88 artikli 17 lõike 2 kohaselt selle artikli lõike 3 punktides b ja c sisalduvate erandite rakendamine eelkõige direktiivi artiklis 3 ette nähtud igapäevase puhkeaja kestuse osas sõnaselgelt allutatud tingimusele, et kõnealustele töötajatele antakse hüvituseks võrdväärse pikkusega puhkeajad või et erandjuhtudel, kui objektiivsetel põhjustel ei ole võimalik anda hüvituseks niisuguseid võrdväärse pikkusega puhkeaegu, võimaldatakse kõnealustele töötajatele asjakohane kaitse.
50 Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et direktiivi 2003/88 artikli 17 lõike 2 tähenduses „hüvituseks [antavad] võrdväärse pikkusega puhkeajad” peavad – vastamaks nii neis seatud kriteeriumidele kui ka selle direktiivi eesmärgile, mida on täpsustatud käesoleva kohtuotsuse punktis 37 – olema sellised, et nendel aegadel ei ole töötaja allutatud seoses oma tööandjaga mingile kohustusele, mis võiks teda takistada vabalt ja katkematult pühendumast oma isiklikele huvidele, et neutraliseerida tööga tekitatud mõju tema turvalisusele ja tervisele. Samuti peavad need puhkeajad järgnema vahetult tööajale, mida nad peaksid hüvitama, et vältida töötaja väsimist või kurnatust järjestikuste tööperioodide tõttu (vt eespool viidatud kohtuotsus Jaeger, punkt 94).
51 Töötaja turvalisuse ja tervise tõhusa kaitse tagamiseks peab üldjuhul ette nägema tööaja ja puhkeaja korrapärase vaheldumise. Et end korralikult välja puhata, peab töötajal olema võimalus viibida väljaspool oma töökeskkonda määratud arvu tundide jooksul, mis peavad olema nii järjestikused kui ka tööajale vahetult järgnema, et võimaldada puudutatud isikul lõõgastuda ja üle saada tema töökohustuste täitmisega vältimatult kaasnevast väsimusest. See nõue on seda vajalikum, et erandina üldreeglist on igapäevane tööaeg valve võrra pikem (vt eespool viidatud kohtuotsus Jaeger, punkt 95).
52 Neil asjaoludel ei täida selline siseriikliku õiguse säte, nagu käsitletakse põhikohtuasjas ja mis näeb ette, et ühe ja sama töötajaga sõlmitud huviharidusalase töölepingu kestus ei tohi kokku ületada 80 päeva 12 järjestikuse kuu jooksul, liikmesriikidele ja vajaduse korral tööturu osapooltele pandud kohustust tagada, et hüvituseks antakse võrdväärse pikkusega puhkeajad, nagu nõuab direktiivi 2003/88 artikli 17 lõige 2.
53 Nagu väidavad Union syndicale ja Tšehhi valitsus, ei ole direktiiviga 2003/88 taotletud kaitse eesmärki arvesse võttes maksimaalsel tööpäevade arvul aastas nimelt tähtsust hüvituseks antavate võrdväärse pikkusega puhkeaegade seisukohast.
54 Prantsuse valitsus märgib siiski, et puhke- ja vabaajakeskuste töötajate töö eriline iseloom ei võimalda anda neile hüvituseks võrdväärse pikkusega puhkeaegasid. Nimelt viibivad seal mitme päeva kestel alaealised isikud, olles terve selle aja, nii öösel kui päeval, samade töötajate järelevalve all. Nimetatud keskuste juhu- ja hooajatöötajatele hüvituseks sellise puhkeaja andmine, nagu on määratletud Euroopa Kohtu otsuse Jaeger punktis 94, tähendab, et viimased kasutavad puhkeaega samas kohas ajal, kui seal viibivad alaealised, kelle eest nad hoolitsevad, ja järelikult puuduvad kasvatajad ajutiselt, sealhulgas öösel, kuigi nad on laste vanemate puudumisel need täiskasvanud, keda lapsed kõige paremini tunnevad ja usaldavad. Kuna esinevad objektiivsed põhjused, mis ei võimalda anda hüvituseks võrdväärse pikkusega puhkeaega, vastab ülempiiri seadmine huviharidusalase lepingu alusel töötavate isikute aastas lubatud töötamise päevade arvule kõnealuste töötajate asjakohasele kaitsele direktiivi 2003/88 artikli 17 lõike 2 tähenduses.
55 Eeltoodud argumentatsiooni arvestades tuleb meenutada, et tuleneb direktiivi 2003/88 artikli 17 lõike 2 sõnastusest, lubab see säte vaid täiesti erandlike olukordade puhul anda töötajale teistsugust asjakohast kaitset siis, kui võrdväärse pikkusega hüvitisena mõeldud puhkeaegade andmine ei ole objektiivsetel põhjustel võimalik (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Jaeger, punkt 98).
56 Eelotsusetaotluses on vähe konkreetset teavet selle kohta, kuidas toimib puhke- ja vabaajakeskuste töötajate tegevus, kuidas see on organiseeritud ja milliseid töötajaid sellised keskused vajavad.
57 Asjaomaste keskuste töötajate tegevuse kirjeldust ning vastutust arvestades ei ole iseenesest võimalik kindlalt välistada, et erandina ei ole objektiivsetel põhjustel võimalik tagada pidevat töö- ja puhkeaja vaheldumist, mida nõuab eespool viidatud kohtuotsuse Jaeger kohaselt direktiivi 2003/88 artikkel 3.
58 Siiski ei muuda nimetatud asjaolu seda, et sellist aastast tööpäevade ülempiiri, nagu näevad põhikohtuasjas ette Prantsuse õigusnormid, ei ole mingil juhul võimalik pidada asjakohaseks kaitseks direktiivi 2003/88 artikli 17 lõike 2 tähenduses. Nagu nähtub selle direktiivi põhjendusest 15, siis kuigi liikmesriikidele nähakse ette selle direktiivi teatavate sätete paindlik kohaldamine, tuleb siiski tagada samal ajal töötajate tööohutuse ja töötervishoiu põhimõtete järgimine.
59 Kui direktiivi 2003/88 artikli 17 lõiget 2 tuleb seega tõlgendada selliselt, et see annab liikmesriikidele ja vajaduse korral tööturu osapooltele teatava kaalutlusõiguse luua erandjuhtudel asjaomastele töötajatele asjakohane kaitse, on selle kaitse eesmärk, mis hõlmab nende töötajate turvalisust ja tervist, siiski sama, mis direktiivi artiklis 3 ette nähtud igapäevasel minimaalsel puhkeajal või direktiivi artikli 17 lõikes 2 hüvitisena ette nähtud võrdväärse pikkusega puhkeajal, milleks on võimaldada nendel töötajatel lõõgastuda ja üle saada nende töökohustuste täitmisega vältimatult kaasnevast väsimusest.
60 Kui töö eriline iseloom või erilised asjaolud, mille tõttu seda tööd tuleb teha pidevalt, annavad võimaluse erandjuhul kalduda kõrvale direktiivi 2003/88 artiklist 3 ja kohustusest tagada pidev töö- ja puhkeaja vaheldumine, ei vähenda siseriiklikud õigusnormid, mis ei võimalda tagada töötajatele õigust igapäevasele puhkeajale kogu nende töölepingu kestuse ajal, isegi kui tegemist on lepinguga, mille maksimaalne kestus aastas on 80 päeva, mitte üksnes isikule sõnaselgelt selle direktiiviga antud õiguse sisu, vaid on ka vastuolus selle eesmärgiga (vt direktiivi 2003/88 artikli 7 lõike 1 kohta eespool viidatud kohtuotsus BECTU, punkt 48).
61 Eeltoodut arvesse võttes tuleb teisele esitatud küsimusele vastata, et selliste huviharidusalaste töölepingute alusel töötavad isikud, nagu käsitletakse põhikohtuasjas, kes teevad puhke- ja vabaajakeskustes juhu- ja hooajatöid, kuuluvad direktiivi 2003/88 artikli 17 lõike 3 punktis b ja/või punktis c sisalduva erandi alla.
62 Siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt ei või selliste lepingute alusel töötada üle 80 päeva aastas, ei vasta selle direktiivi artikli 17 lõikes 2 sätestatud tingimustele, mille kohaselt antakse asjaomastele töötajatele hüvituseks võrdväärse pikkusega puhkeajad, või et erandjuhtudel, kui objektiivsetel põhjustel ei ole võimalik anda niisuguseid puhkeaegu, võimaldatakse kõnealustele töötajatele asjakohane kaitse.
Kohtukulud
63 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:
1. Sellise lepingu nagu põhikohtuasjas käsitletava huviharidusalase töölepingu alusel töötavad isikud, kes teevad puhke- ja vabaajakeskustes juhu- ja hooajatöid ning töötavad maksimaalselt 80 päeva aastas, kuuluvad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta kohaldamisalasse.
2. Sellise lepingu nagu põhikohtuasjas käsitletava huviharidusalase töölepingu alusel töötavad isikud, kes teevad puhke- ja vabaajakeskustes juhu- ja hooajatöid, kuuluvad direktiivi 2003/88 artikli 17 lõike 3 punktis b ja/või punktis c sisalduva erandi alla.
Siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt ei või selliste lepingute alusel töötada üle 80 päeva aastas, ei vasta selle direktiivi artikli 17 lõikes 2 sätestatud tingimustele, mille kohaselt antakse asjaomastele töötajatele hüvituseks võrdväärse pikkusega puhkeajad, või et erandjuhtudel, kui objektiivsetel põhjustel ei ole võimalik anda niisuguseid puhkeaegu, võimaldatakse kõnealustele töötajatele asjakohane kaitse.
Allkirjad