ÜLDKOHTU OTSUS (seitsmes koda)
9. september 2016(*)
Euroopa Liidu kaubamärk – Vastulausemenetlus – Hüppavat kaslast kujutava Euroopa Liidu kujutismärgi taotlus – Hüppavat kaslast kujutavad varasemad rahvusvahelised kujutismärgid – Suhteline keeldumispõhjus – Hea haldus – Varasemate kaubamärkide maine tõendamine – Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 8 lõige 5
Kohtuasjas T‑159/15,
Puma SE, asukoht Herzogenaurach (Saksamaa), esindaja: advokaat P. González‑Bueno Catalán de Ocón,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO), esindaja: P. Bullock, hiljem D. Hanf,
kostja,
teine pool EUIPO apellatsioonikoja menetluses oli
Gemma Group Srl, asukoht Cerasolo Ausa (Itaalia),
mille ese on hagi EUIPO viienda apellatsioonikoja 19. detsembri 2014. aasta (asi R 1207/2014-5) peale, mis käsitleb vastulausemenetlust Puma ja Gemma Groupi vahel,
ÜLDKOHUS (seitsmes koda),
koosseisus: president M. van der Woude (ettekandja), kohtunikud I. Wiszniewska-Białecka ja I. Ulloa Rubio,
kohtusekretär: ametnik A. Lamote,
arvestades hagiavaldust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 1. aprillil 2015,
arvestades vastust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 22. juunil 2015,
arvestades 12. aprillil 2016 toimunud kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Gemma Group Srl esitas 14. veebruaril 2013 Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametile (EUIPO) nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1) alusel ELi kaubamärgi registreerimise taotluse.
2 Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on järgmine sinist värvi kujutismärk:
3 Kaubad, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbivaadatud ja parandatud kujul) klassi 7 ning vastavad järgmisele kirjeldusele: „puidutöötlusmasinad; alumiiniumitöötlusmasinad; PVC‑töötlusmasinad“.
4 ELi kaubamärgi taotlus avaldati 8. aprilli 2013. aasta väljaandes Bulletin des marques communautaires nr 066/2013.
5 Hageja Puma SE esitas 8. juulil 2013 määruse nr 207/2009 artikli 41 alusel taotletava kaubamärgi registreerimisele kõigi eespool punktis 3 nimetatud kaupade osas vastulause. Vastulause põhjenduseks toodi määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikes 5 sätestatud põhjendus.
6 Vastulause tugines muu hulgas alljärgnevatele varasematele kaubamärkidele (edaspidi „varasemad kaubamärgid“):
– allpool kujutatud rahvusvaheline kujutismärk, mis registreeriti 30. septembril 1983 numbri 480105 all, mida on pikendatud kuni aastani 2023, mis kehtib Austrias, Beneluxi-riikides, Horvaatias, Prantsusmaal, Ungaris, Itaalias, Portugalis, Tšehhi Vabariigis, Rumeenias, Slovakkias ja Sloveenias ja mis tähistab klassidesse 18, 25 ja 28 kuuluvaid kaupu, mis vastavad neis klassides järgmisele kirjeldusele:
– klass 18: „õlalkantavad kotid, reisikotid, reisikohvrid ja reisikotid, eelkõige sporditarvete ja -rõivaste jaoks“;
– klass 25: „rõivad, saapad, kingad ja sussid“;
– klass 28: „mängud, mänguasjad; sporditarbed, võimlemis- ja spordiriistad (mis ei kuulu teistesse klassidesse), sh spordipallid“:
– allpool kujutatud rahvusvaheline kujutismärk, mis registreeriti 17. juunil 1992 numbri 593987 all ja mida on pikendatud kuni aastani 2022, mis kehtib Austrias, Beneluxi‑riikides, Bulgaarias, Küprosel, Horvaatias, Hispaanias, Eestis, Soomes, Prantsusmaal, Kreekas, Ungaris, Itaalias, Lätis, Leedus, Poolas, Portugalis, Ühendkuningriigis, Tšehhi Vabariigis, Rumeenias, Sloveenias ja Slovakkias, mida on pikendatud kuni aastani 2022, ja mis tähistab muu hulgas alljärgnevaid klassidesse 18, 25 ja 28 kuuluvaid kaupu ja mis vastavad neis klassides järgmisele kirjeldusele:
– klass 18: „nahk- ja tehisnahktooted (mis kuuluvad sellesse klassi); käekotid ja muud vutlarid, mis ei ole kohandatud toodete jaoks, mida need on mõeldud mahutama ning väikesed nahktooted, eelkõige peenrahakotid, rahakotid, võtmetaskud; käekotid, dokumendimapid, hoiukotid ja ostukotid, koolikotid ja ranitsad, matkakotid, seljakotid, paunad, võistluskotid, transpordi- ja hoiukotid, nahast ja tehisnahast, sünteetilistest materjalidest, kangast, tekstiilist ja tehisnahast reisikotid; reisitarvikute komplektid (nahast); rihmad (õla-), karusnahad; reisikohvid ja reisikotid; vihmavarjud, päikesevarjud ja jalutuskepid; piitsad, sadulsepatooted“;
– klass 25: „rõivad, jalatsid, peakatted; jalatsite osad ja komponendid, tallad, sisetallad ja ravitallad, kontsad, saabaste pealisosa; jalatsite libisemisvastased vahendid, kassid ja naelikud; tugevdid, rõivaste valmistaskud; korsett‑tooted; saapad, sussid, lahtise kannaga kingad ja tuhvlid; valmisjalatsid, tänava-, spordi-, vabaaja-, trenni-, jooksu-, võimlemis-, sauna- või rannajalatsid ning füsioloogilised jalanõud (mis kuuluvad sellesse klassi), tennisejalatsid; säärised ja kedrid, nahksäärised ja -kedrid, säärekaitsed, säärised, kingakedrid; trennirõivad, võimlemispüksid ja -trikood, jalgpallipüksid ja -särgid, tennisesärgid ja -püksid, ujumis- ja rannarõivad, rannarõivad ja ujumispüksid ja -rõivad, sh kaheosalised komplektid, spordi- ja vabaajarõivad (sh trikotaaž- ja džörsirõivad), ka sportimiseks, jooksmiseks või vastupidavustrenniks ja võimlemiseks, spordipüksid ja lühikesed püksid, kampsunid, džemprid, T‑särgid, treeningpluusid, tennise- ja suusatamisrõivad; vabaaja pealisrõivad ja -komplektid, universaalsed pealisrõivad ja -komplektid, sukad (trikotaaž), jalgpallipõlvikud, kindad, sh nahkkindad, ka tehisnahast või sünteetilisest nahast, rätikmütsid ja nokkmütsid, juuksepaelad, peapaelad ja higipaelad, ehisvööd, pearätid, sallid, nina kinnikatvad sallid; vööd, anorakid ja parkad, pihtkuued ja veekindlad rõivad, mantlid, pluusid, jakid ja kuued, seelikud, ratsapüksid ja püksid, pulloverid ja erinevatest rõivaesemetest ning aluspesust kokku pandud komplektid; aluspesu“;
– klass 28: „mängud, mänguasjad, sh miniatuursed jalatsid ja pallid (mänguasjadena); füüsilise trenni, võimlemis- ja sporditarbed ja -riistad (mis kuuluvad sellesse klassi); suusa-, tennise-, kalapüügivarustus; suusad, suusasidemed, suusakepid; suusakandid, nahast suusakotid; pallid, sh spordi- ja mänguväljakupallid; hantlid, kuulid, kettad, vasaraheite vasarad; tennisereketid, pingpongi või lauatennise, sulgpalli, seinatennise reketid, kriketi kurikad, golfi- ja jäähokikepid; tennise- ja sulgpallid; rulluisud ja uisud, kingad, mis ühilduvad rulluiskudega, ka tugevdatud tallaga; lauatennise lauad; võimlemiskurikad, võimlemisrõngad, spordivõrgud, värava- ja pallivõrgud; spordikindad (sporditarbed); nukud, nukuriided, nukukingad, nukkude nokkmütsid ja mütsid, nukuvööd, nukupõlled; põlvekaitsmed, küünarnukikaitsmed, pahkluu- ja sääreluu kaitsmed sportimiseks; jõulupuuehted“.
7 Hageja tugines määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikel 5 põhinevas vastulauses varasemate kaubamärkide mainele kõigis liikmesriikides ja seoses kõigi eespool punktis 6 nimetatud kaupadega.
8 Vastulausete osakond lükkas 10. märtsil 2014 vastulause tervikuna tagasi. Seoses varasema kaubamärgi nr 593987 mainega märkis ta, et menetlusökonoomia kaalutlustel ei ole kaubamärgi ulatusliku kasutamise ja maine kohta esitatud tõendeid vaja uurida ning kontrolli tuleb teostada, lähtudes eeldusest, et nimetatud varasema kaubamärgi „eristusvõime on suurenenud“.
9 Hageja esitas 7. mail 2014 määruse nr 207/2009 artiklite 58–64 alusel EUIPO-le vastulausete osakonna otsuse peale kaebuse.
10 EUIPO viienda apellatsioonikoja 19. detsembri 2014. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus“) jäeti kaebus rahuldamata. Esiteks leidis apellatsioonikoda, et varasemad kaubamärgid ning taotletav kaubamärk on teataval määral visuaalselt sarnased ning annavad edasi sama „puumat meenutava hüppava kaslase“ mõtet. Teiseks lükkas apellatsioonikoda tagasi hageja argumendi, mille kohaselt vastulausete osakond oli kinnitanud varasemate kaubamärkide maine olemasolu, kuna vastulausete osakond oli tegelikult üksnes menetlusökonoomia kaalutlustel märkinud, et käesoleval juhul ei ole vajalik hinnata hageja poolt kaupade maine kohta esitatud tõendeid ning uurimist viiakse läbi, lähtudes eeldusest, et varasem kaubamärgi nr 593987 „eristusvõime on suurenenud“. Seejärel uuris apellatsioonikoda eespool punktis 6 osutatud kaupade osas varasemate kaubamärkide maine kohta esitatud tõendeid ja lükkas need tagasi. Kolmandaks leidis apellatsioonikoda, et isegi kui lugeda varasemate kaubamärkide maine tõendatuks, tuleb lükata määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikel 5 põhinev vastulause tagasi, kuna ka muud tingimused nagu varasemate kaubamärkide eristusvõime või maine ärakasutamine või kahjustamine ei ole täidetud.
Poolte nõuded
11 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja EUIPO‑lt.
12 EUIPO palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
Esimest korda Üldkohtus esitatud tõendite vastuvõetavus
13 Kõigepealt märgib EUIPO, et hagi punktis 56 esitatud joonised, mis on kolmanda isiku veebisaidi väljavõtted, on „uued dokumendid“ ning need on vastuvõetamatud.
14 Neid esimest korda Üldkohtus esitatud jooniseid ei saa arvesse võtta. Üldkohtule esitatud hagi eesmärk on nimelt EUIPO apellatsioonikodade otsuste õiguspärasuse kontrollimine määruse nr 207/2009 artikli 65 tähenduses, mistõttu ei ole Üldkohtu ülesanne faktilisi asjaolusid esimest korda selles kohtus esitatud dokumente silmas pidades uuesti analüüsida. Seega tuleb eelnimetatud joonised tähelepanuta jätta, ilma et nende tõenduslikku jõudu oleks tarvis kontrollida (vt selle kohta kohtuotsus, 24.11.2005, Sadas vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – LTJ Diffusion (ARTHUR ET FELICIE), T‑346/04, EU:T:2005:420, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika).
Sisulised küsimused
15 Hageja põhjendab oma hagi sisuliselt kolme väitega, mille kohaselt esiteks on rikutud õiguskindluse ja hea halduse põhimõtet, kuna apellatsioonikoda jättis tähelepanuta tõendid varasemate kaubamärkide maine kohta ning järeldas, et nende maine ei ole tõendatud, teiseks on rikutud määruse nr 207/2009 artikleid 75 ja 76, kuna apellatsioonikoda uuris tõendeid varasemate kaubamärkide maine kohta, samas kui vastulausete osakond ei olnud sellist uurimist läbi viinud, ning kolmandaks on rikutud määruse artikli 8 lõiget 5.
16 Esimese väite osas, et on rikutud õiguskindluse ja hea halduse põhimõtet, väidab hageja sisuliselt, et apellatsioonikoda rikkus õiguskindluse ja hea halduse põhimõtet, kui jättis tähelepanuta hageja poolt varasemate kaubamärkide maine kohta esitatud tõendid ning kaldus varasemate kaubamärkide mainet käsitlevast otsustuspraktikast kõrvale. Seda väidet põhjendab hageja kahe argumendiga, millest esimene puudutab apellatsioonikoja keeldumist võtta arvesse tõendeid, mida ei olnud menetluskeelde tõlgitud ning teine asjaolu, et apellatsioonikoda on kaldunud oma otsustuspraktikast kõrvale.
17 Käesoleval juhul on apellatsioonikoda vaidlustatud otsuses loetlenud järgmisi tõendeid: kaks turu-uuringut, mis puudutavad Prantsusmaad (2008) ja Rootsit (2011), viisteist siseriiklike kaubamärgiametite otsust, nimelt kolm Urząd Patentowy Rzeczypospolitej Polskiej (Poola patendiamet) otsust, neli Institut national de la propriété industrielle�i (INPI) (Prantsuse tööstusomandi instituut) otsust, üks Instituto nacional da propriedade industriali (INPI) (Portugali tööstusomandi instituut) ja seitse Oficina Española de Patentes y Marcasi (Hispaania patendi- ja kaubamärgiamet) otsust, ning 7. novembri 2013. aasta kohtuotsust Budziewska vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Puma (Hüppav kaslane) (T‑666/11, ei avaldata, EU:T:2013:584). Ta nentis, et Rootsit puudutav turu-uuring ei ole asjakohane, kuna vastulause ei põhine Rootsi varasematel õigustel ning Prantsusmaa kohta läbiviidud turu-uuring ei ole esitatud menetluskeeles, mis on inglise keel, ning see on vastuolus komisjoni 13. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 2868/95, millega rakendatakse nõukogu määrus (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1995, L 303, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 189) eeskirja 19 lõigetega 1, 3 ja 4. Ta märgib, et lisaks on viimati nimetatud uuring viidud läbi viis aastat enne kaubamärgitaotluse esitamist, on raske aru saada, mis baasil see turu-uuring on läbi viidud ning millised kaubad on väidetavalt mainekad. Samuti märkis apellatsioonikoda, et kaks Poola patendiameti kolmest otsusest ning Hispaania patendi- ja kaubamärgiameti otsused ei ole menetluskeelde tõlgitud ning seega tuleb need jätta tähelepanuta. Mis puutub Poola patendiameti 2008. aasta otsusesse ja Prantsuse INPI otsustesse, mis olid tõlgitud, siis märkis apellatsioonikoda, et on raske aru saada, milliste tõendite põhjal need siseriiklikud ametid varasemate kaubamärkide maine tuvastasid. Ta selgitas näitlikustamiseks, et Prantsuse INPI 13. novembri 2012. aasta otsuses on üksnes nimetatud selle kohta esitatud dokumente, et varasema kaubamärgi kujutisosa – mis koosneb puuma kujutisest – on rõivavaldkonna avalikkuse seas üldtuntud, kuid selle väite tõepärasust on võimatu kontrollida, kui puuduvad tõendid maine kohta, mis olid selle siseriikliku menetluse raames esitatud. Ta tuletas sellega seoses meelde kohustust hinnata mainet tõendite põhjal, mille vastulause esitaja on esitanud vastavalt määruse nr 2868/95 eeskirja 19 lõigetele 1 ja 4 ning rõhutas asjaolu, et muudes menetlustes esitatud dokumente saab võtta arvesse üksnes juhul, kui nendele tuginev pool on neid sõnaselgelt tsiteerinud ja need identifitseerinud. Lõpuks meenutas apellatsioonikoda, et igal juhul saab EUIPO otsuste seaduspärasust hinnata üksnes määruse nr 207/2009 alusel, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Liidu kohus, mitte EUIPO või siseriiklike ametite varasema otsustuspraktika alusel. Lõpuks märkis apellatsioonikoda, et ebapiisavad on tervikuna need tõendid, mis on esitatud varasemate kaubamärkide mis tahes liikmesriigis olemasoleva maine kohta seoses vastavate kaupadega.
18 Enne hageja kahe argumendi analüüsimist tuleb meenutada, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 kohaselt kätkeb õigus heale haldusele muu hulgas asutuste kohustust põhjendada oma otsuseid.
19 Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et EUIPO otsuste põhjendamise kohustusel on kaks eesmärki: esiteks peab olema huvitatud isikutel oma õiguste kaitsmiseks võimalik mõista võetud meetme põhjuseid ja teiseks peab liidu kohtul olema võimalik kontrollida otsuse õiguspärasust (kohtuotsused, 21.10.2004, KWS Saat vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑447/02 P, EKL, EU:C:2004:649, punktid 64 ja 65, ja 28.11.2013, Herbacin cosmetic vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Laboratoire Garnier (HERBA SHINE), T‑34/12, EU:T:2013:618, punkt 42).
20 Euroopa Kohus on samuti sedastanud, et võrdse kohtlemise ja hea halduse põhimõtet arvestades peab EUIPO ELi kaubamärgi registreerimistaotluse läbivaatamisel võtma arvesse sarnaste taotluste kohta tehtud otsuseid ning uurima eriti tähelepanelikult, kas tuleb teha samaväärne otsus või mitte. Võrdse kohtlemise ja hea halduse põhimõtete järgimisel peab aga arvestama seaduslikkuse põhimõttega. Seetõttu ei saa tähise kaubamärgina registreerimise taotleja enda huvides tugineda kolmanda isiku kasuks toime pandud rikkumisele, et saavutada identse otsuse tegemine. Peale selle peab õiguskindluse ja just hea halduse tagamiseks iga registreerimistaotluse kontrollimine olema range ja täielik, et vältida kaubamärkide alusetut registreerimist. See kontroll tuleb läbi viia igal konkreetsel juhul. Tähise registreerimine kaubamärgina sõltub erikriteeriumidest, mis on kohaldatavad asjaomastele faktilistele asjaoludele ning mis on mõeldud selle kontrollimiseks, kas asjaomane tähis ei kuulu mõne määruses nr 207/2009 sätestatud keeldumispõhjuse kohaldamisalasse (kohtuotsus, 10.3.2011, Agencja Wydawnicza Technopol vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑51/10 P, EU:C:2011:139, punktid 74–77).
21 Mis puutub tema esimesse argumenti, mis käsitleb seda, et apellatsioonikoda keeldus võtmast arvesse teatavaid tõendeid, mis ei olnud tõlgitud, siis väidab hageja, et Prantsusmaa kohta läbi viidud turu‑uuring on tõepoolest koostatud prantsuse keeles, kuid seda ei ole vaja tõlkida, kuna kõnealuse uuringu tulemused varasemate kaubamärkide maine kohta on „kõnekad“. Peale selle on sama uuring esitatud muude vastulausemenetluste raames, ilma et EUIPO talitused oleks sellele vastu seisnud.
22 EUIPO vaidleb sellele argumendile vastu, tuginedes sisuliselt määruse nr 2868/95 eeskirjale 19.
23 Määruse nr 2868/95 eeskirja 19 lõige 3 näeb ette, et sama artikli „[l]õigetes 1 ja 2 nimetatud teave ja tõendid esitatakse menetluse keeles või neile lisatakse tõlge“, mis „esitatakse algdokumendi esitamiseks määratud tähtajaks“. Siiski on eeskirja 19 lõikes 4 nüüd täpsustatud, et „[EUIPO] ei arvesta kirjalikult esitatud materjale või dokumente või nende osi, mis pole esitatud või tõlgitud menetluse keelde [EUIPO] poolt määratud tähtajaks“.
24 Määruse nr 2868/95 eeskiri 19 on selge ja täpne ning see võimaldas hagejal vastulausemenetluse algusest peale teada, mida ta peab seoses muus keeles kui menetluskeel olevate tõenditega õiguskindluse põhimõttest lähtuvalt tegema.
25 Seega tuleb nentida, et apellatsioonikoda leidis õigesti, et tõendeid, mis ei ole menetluskeelde tõlgitud, ei saa arvesse võtta. Seda järeldust ei sea kahtluse alla see, et Prantsusmaa kohta tehtud turu‑uuringu tulemused on „kõnekad“ või eelnevates menetlustes on see tõend ilma tõlketa vastu võetud. Määruse nr 2868/95 eeskiri 19 on põhjendatud vajadusega järgida võistlevuse põhimõtet ja tagada inter partes menetluses poolte protsessuaalne võrdsus (vt selle kohta kohtuotsus, 6.11.2007, SAEME vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Racke (REVIAN’s), T‑407/05, EU:T:2007:329, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).
26 Pealegi peab eespool punktis 20 nimetatud kohtupraktikast tulenevalt arvestama võrdse kohtlemise ja hea halduse põhimõtete järgimisel seaduslikkuse põhimõttega. Seda, et määruse nr 2868/95 eeskirja 19 võidakse olla muudes asjades rikutud, ei oma käesolevas asjas tähtsust.
27 Seetõttu tuleb lükata tagasi esimene argument, millega hageja põhjendas oma esimest väidet.
28 Mis puutub tema teise argumenti, siis väidab hageja, et apellatsioonikoda on rikkunud õigusnormi, kui ta kaldus kõrvale EUIPO otsustuspraktikast, millele ta ise osutas, ning mitut siseriiklike ametite otsust ja 7. novembri 2013. aasta kohtuotsust Hüppav kaslane (T‑666/11, ei avaldata, EU:T:2013:584). Kõigis neis otsustes on leitud, et varasemad kaubamärgid on mainekad. See asjaolu puudutab ainuüksi kaubamärke, mille maine tuvastati, ning seda ei mõjuta vastulause aluseks olevad kaubamärgid. Apellatsioonikoda ei ole aga selgitanud, mis sellist osutatud otsustega võrreldes esinevat erinevust põhjendab.
29 EUIPO vaidleb nimetatud argumendile vastu. Esiteks leiab ta, et hageja ei saa heita apellatsioonikojale ette seda, et viimane ei ole arvestanud maine kohta esitatud tõenditega, tuginedes seejuures varasemale otsustuspraktikale. Ta osutab sisuliselt vaidlustatud otsuse punktis 20 esitatud põhjendusele, mille kohaselt EUIPO otsuste seaduspärasust tuleb hinnata üksnes määruse nr 207/2009 alusel, nagu seda on tõlgendanud liidu kohus, mitte EUIPO või siseriiklike ametite varasema otsustuspraktika alusel, kuna tema otsustuspraktikat ei tule kohaldada automaatselt, vaid igale asjale on omased spetsiifilised faktilised ja õiguslikud asjaolud, mis võivad viia erinevate järeldusteni.
30 Käesoleval juhul tuleb märkida, et hageja oli vastulausete osakonnale esitatud dokumentides osutanud EUIPO hiljutisele otsustuspraktikale, milles on tuvastatud varasemate kaubamärkide maine ja nendest teadlikkus avalikkuse seas. Nimelt on EUIPO 30. mai 2011. aasta otsuses (vastulause B1291618) paljude tõendite alusel tuvastanud, et varasemal kaubamärgil nr 480105 on suur maine vähemalt Prantsusmaal, arvestades selle kasutamist turul seoses klassi 25 kuuluvate kaupadega (rõivad, saapad, kingad ja sussid). Selles otsuses on loetletud järgmised tõendid: ülevaade äriühingu tegevusest läbi aastate ja ajaleheväljalõiked, väljavõtted tema veebisaidilt, fotod üleilmselt tuntud tennisemängijast, kandes hageja tooteid, ajaleheväljalõiked, kus on näha kuulsad jalgpallimeeskonnad, kes kannavad hageja tooteid, aastate 1996–1998 kinga- ja rõivakataloogid, kus on pildid hageja toodete kohta, dokumendid hageja sponsortegevuse kohta motospordis, väljaande Sporting Goods intelligence aastate 2002–2007 numbrid, mis sisaldavad teavet spordivaldkonna kohta ja milles on nimetatud hageja kaubamärki või Puma äriühingu nime, artiklid ja reklaam, mis on avaldatud mitmes Prantsusmaal, Saksamaal, Hispaanias, Beneluxi-riikides, Itaalias, Ühendkuningriigis, Rumeenias ja Kreekas avaldatud ajakirjas, majandusaasta aruanne 2007. aasta kohta, millest nähtub, et turunduskulutused on kasvanud 29 miljonilt eurolt 1997. aastal 424,9 miljoni euroni 2007. aastal. EUIPO märkis, et esitatud tõenditest nähtub, et kõnealust varasemat kaubamärki on kasutatud „pikka aega ja intensiivselt“ ning see on üldtuntud asjaomastel turgudel, kus sellel on „konsolideerunud positsioon“ „juhtivate kaubamärkide“ seas, nagu on näha „mitmest sõltumatust allikast“. Lisaks esitab EUIPO mitu viidet ajakirjandusväljaannetele (näiteks Votre Beauté, Maximal, Femme Actuelle, Le Point, Têtu, Paris Match, Biba, Vogue, Glamour jne), millest on muu hulgas näha, et kaubamärk on asjaomase avalikkuse seas väga tuntud. EUIPO 30. augusti 2010. aasta otsuses vastulause B1287178 kohta on leitud, et ka varasem kaubamärk nr 593987 on mitme esitatud tõendi põhjal omandanud kasutamise käigus liidus suure maine rõivaste, kingade, peakatete ning muudesse klassidesse mitte kuuluvate sporditarvete suhtes. EUIPO märkis 20. augusti 2010. aasta otsuses vastulause B1459017 kohta ka seda, et varasemal kaubamärgil nr 593987 on „pikka aega ja intensiivselt“ kasutamisest ja selle „suurest tuntusest“ tulenevalt suur eristusvõime.
31 Neid EUIPO varasemaid otsuseid, millele hageja on õigesti osutanud, ei ole vaidlustatud otsuses analüüsitud ega isegi mitte nimetatud, vaid apellatsioonikoda on piirdunud üksnes selle märkimisega, et EUIPO varasem otsustuspraktika ei ole tema suhtes siduv.
32 Peale selle on järeldusi, millele neis otsustes on varasemate kaubamärkide maine osas jõutud, kinnitanud tõendina esitatud siseriiklike ametite otsused. Nii on vastupidi sellele, mida järeldas apellatsioonikoda, Poola patendiameti 4. juuli 2008. aasta otsus kui selline eriti üksikasjalik tõendite osas, millele selles otsuses varasemate kaubamärkide (sealhulgas varasem kaubamärk nr 593987) mainele antud hinnang tugines. Eelkõige oli Poola patendiamet üksikasjalikult täpsustanud hageja üleilmseid turundus- ja reklaamkampaaniaid ning sporditegelaste sponsoreerimist tema poolt. Nimelt oli ta nentinud, et asjaomane äriühing on turul alates 1948. aastast, mis tähendab patendiameti otsuse seisuga 60 aastat ning hüppavat kaslast kujutav kaubamärk on Poolas palju aastaid olnud tuntud. Tema sõnul tõendavad „usaldatavad, loogilised ja omavahel kooskõlas olevad“ tõendid usaldusväärselt hageja pingutusi oma kaubamärgi reklaamimisel ning ta leidis, et hageja kaubamärke, mis kujutavad hüppavad kaslast, on kaubanduses kasutatud laialdaselt ja seeläbi on need omandanud maine. Peale selle ollakse Prantsuse INPI otsustes, eelkõige 10. aprilli 2013. aasta, 25. oktoobri ja 13. novembri 2012. aasta otsus, ja Portugali INPI 10. märtsi 2009. aasta otsuses, olgugi et nendes ei ole tõendeid, millel nende järeldus põhineb, üksikasjalikult kirjeldatud, kõigis üksmeelel, et asjaomane avalikkus teab hageja varasemaid kaubamärke väga hästi (eelkõige rõivavaldkonnas) või need on üldtuntud. Lõpuks nähtub hageja osutatud 7. novembri 2013. aasta kohtuotsusest Hüppav kaslane (T‑666/11, ei avaldata, EU:T:2013:584, punkt 36), et [varasematele kaubamärkidele vastav] „disainilahendus on mainekas“. Tõepoolest, tegemist on disainilahenduse kehtetuks tunnistamise menetlusega, kuid kehtetuks tunnistamise taotlus tugines varasematel disainilahendustel, mis on „avalikustatud“ hageja kaubamärkide rahvusvahelistes registreeringutes, sealhulgas varasemates kaubamärkides.
33 Nii tuleb ühelt poolt märkida, et EUIPO on varasemate kaubamärkide mainet tuvastanud kolmes hiljutises otsuses, mida on kinnitanud mitu siseriiklikku otsust, ning need otsused puudutavad samu varasemaid kaubamärke, kõnealuste kaupadega identseid või sarnaseid kaupu ning teatavaid liikmesriike, mida käsitletakse ka käesolevas asjas. Teiselt poolt on varasemate kaubamärkide maine tuvastamine faktilise asjaolu nentimine, mis ei sõltu taotletavast kaubamärgist, nagu märgib hageja.
34 Neil asjaoludel on arvestades eespool punktis 20 osutatud kohtupraktikat, mille kohaselt EUIPO peab võtma arvesse sarnaste taotluste kohta tehtud otsuseid ning uurima eriti tähelepanelikult, kas tuleb teha samaväärne otsus või mitte ning arvestades põhjendamiskohustust, ei saa apellatsioonikoda kalduda kõrvale EUIPO otsustuspraktikast, esitamata vähimatki selgitust põhjuste kohta, millest tulenevalt ta leidis, et neis otsustes varasemate kaubamärkide maine kohta tehtud järeldused ei ole (enam) asjakohased. Apellatsioonikoda ei ole märkinud, et see maine on eelnimetatud hiljutiste otsuste järel vähenenud või see otsustuspraktika on seadusvastane. (vt punktid 25–28)
35 Teiseks väidab EUIPO, et neid otsuseid ei tuleks võtta arvesse, kuna nendele ei ole lisatud tõendit varasemate kaubamärkide maine kohta, mis neis menetlustes esitati. Ta rõhutab, et hageja oleks pidanud uuesti esitama tõendid maine kohta, mille ta neis varasemates menetlustes esitas, või konkreetselt viitama neile.
36 Määruse nr 2868/95 eekirja 50 lõike 1 kolmandas lõigus on ette nähtud, et kui vaidlustatakse vastulausete osakonna otsus, piirdub apellatsioonikoda kaebuse läbivaatamisel nende faktide ja tõenditega, mis on esitatud vastulausete osakonna määratud või täpsustatud tähtaegade jooksul, välja arvatud juhud, kui apellatsioonikoda leiab, et tuleks arvestada määruse nr 207/2009 artikli 76 lõike 2 kohaseid lisa- või täiendavaid fakte ja tõendeid. Seega näeb määrus nr 2868/95 sõnaselgelt ette, et apellatsioonikojal on vastulausete osakonna otsuse peale esitatud kaebuse menetluses määruse nr 2868/95 eeskirja 50 lõike 1 kolmandast lõigust ja määruse nr 207/2009 artikli 76 lõikest 2 tulenev kaalutlusõigus otsustamaks, kas võtta arvesse lisa- või täiendavaid fakte ja tõendeid, mida vastulausete osakonna määratud või täpsustatud tähtaja jooksul ei esitatud (kohtuotsus, 3.10.2013, Rintisch vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑120/12 P, EU:C:2013:638, punktid 31 ja 32).
37 Seetõttu oleks apellatsioonikoda käesoleva asja asjaoludel pidanud hiljutist varasemat otsustuspraktikat arvestades, mida kinnitab siseriiklike otsuste suhteliselt suur arv ja teatav Üldkohtu otsus, vastavalt hea halduse põhimõttele, nagu seda on selgitatud eespool punktides 18–20, kas paluma hagejal esitada täiendavad tõendid varasemate kaubamärkide maine kohta – kas või nii palju, et see ümber lükata – nagu võimaldab tal teha määruse nr 2868/95 eeskirja 50 lõike 1 kolmas lõik, või esitama põhjused, miks ta leiab, et neis varasemates otsustes tehtud järeldused varasemate kaubamärkide maine kohta ei ole käesoleval juhul asjakohased. See oli seda vajalikum, et teatavates osutatud otsustes nimetati väga üksikasjalikult varasemate kaubamärkide maine kohta antud hinnangu aluseks olnud tõendeid, mis oleks pidanud tõmbama tema tähelepanu nende olemasolule.
38 Eelnimetatud kaalutlusi arvestades tuleb nentida, et on rikutud hea halduse põhimõtet, nimelt EUIPO kohustust oma otsuseid põhjendada.
39 Seega tuleb esimese väitega nõustuda.
40 Siiski ei piisa ainuüksi sellest järeldusest vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Nimelt tuleb märkida, et apellatsioonikoda tegi täiendavalt otsuse ka selle kohta, kas määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 tähenduses teine vajalik eeltingimus on täidetud, nimelt esineb varasemate kaubamärkide eristusvõime või maine ärakasutamist või kahjustamist.
41 Selles osas tuleb nentida, et apellatsioonikoja tehtud viga võib olla vastulause tulemuse osas määrava mõjuga. Vastab tõele, et apellatsioonikoda tugines oma hinnangus määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 tähenduses kahju olemasolu kohta eeldusele, et varasemate kaubamärkide maine on tuvastatud. Siiski on varasemate kaubamärkide maine tugevust võetud arvesse kahju olemasolu igakülgsel hindamisel määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 tähenduses nii mis puudutab kaubamärkide vahelist seost kui ka rikkumist määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 tähenduses, mis on eraldiseisvad eeltingimused.
42 Tõepoolest, kaubamärkide vahelise seose olemasolu tuleb hinnata igakülgselt, arvestades kõiki asjakohaseid tegureid, mille hulka kuuluvad varasema kaubamärgi maine tuntus ja varasema kaubamärgi olemusest tuleneva või kasutamise käigus omandatud eristusvõime ulatus (kohtuotsused, 27.11.2008, Intel Corporation, C‑252/07, EU:C:2008:655, punktid 41, 42 ja 53, ja 12.3.2009, Antartica vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑320/07 P, ei avaldata, EU:C:2009:146, punkt 45). Sarnaselt vastandatud kaubamärkide vahelisele seosele tuleb seda, kas määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikes 5 käsitletud eri laadi kahju on tekitatud või kas esineb oht, et kaubamärgile tulevikus sel moel kahju tekitatakse, hinnata igakülgselt, võttes arvesse kõiki selles asjas asjakohaseid tegureid, mille hulka kuulub varasema kaubamärgi maine tuntus ja varasema kaubamärgi olemusest tuleneva või kasutamise käigus omandatud eristusvõime tugevus (kohtuotsus, 27.11.2008, Intel Corporation, C‑252/07, EU:C:2008:655, punktid 42 ja 68). Peale selle, mida tugevamad on varasema kaubamärgi eristusvõime ja maine, seda lihtsam on näha, et sellele on tekitatud kahju (vt kohtuotsus, 27.11.2008, Intel Corporation, C‑252/07, EU:C:2008:655, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika).
43 Kuna apellatsioonikoda ei ole varasemate kaubamärkide mainet aga täielikult analüüsinud, siis ei ole Üldkohtul võimalik määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 rikkumise kohta esitatud väite suhtes otsust teha (vt selle kohta kohtuotsused, 5.7.2011, Edwin vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑263/09 P, EU:C:2011:452, punktid 72 ja 73; 14.12.2011, Völkl vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Marker Völkl (VÖLKL), T‑504/09, EU:T:2011:739, punkt 63, ja 29.3.2012, You-Q vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Apple Corps (BEATLE), T‑369/10, ei avaldata, EU:T:2012:177, punkt 75 ja seal viidatud kohtupraktika).
44 Seetõttu tuleb esimese väitega nõustuda ja seetõttu vaidlustatud otsus tühistada osas, milles sellega lükati hageja esitatud vastulause tagasi, ilma et muid hageja esitatud väiteid oleks vaja uurida.
Kohtukulud
45 Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
46 Kuna hageja on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja EUIPO on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista EUIPO‑lt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (seitsmes koda)
otsustab:
1. Tühistada Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) viienda apellatsioonikoja 19. detsembri 2014. aasta otsus (asi R 1207/2014-5).
2. Mõista kohtukulud, sealhulgas Puma SE kohtukulud välja EUIPO‑lt.
Van der Woude | Wiszniewska-Białecka | Ulloa Rubio |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 9. septembril 2016 Luxembourgis.
Allkirjad