ÜLDKOHTU OTSUS (kolmas koda)
1. veebruar 2018(*)
Euroopa Liidu kaubamärk – Kehtetuks tunnistamise menetlus – Euroopa Liidu kujutismärk Superior Quality Cigarettes FILTER CIGARETTES Raquel – Varasem rahvusvaheline kujutismärk Marlboro – Suhteline keeldumispõhjus – Maine – Tõendite esitamine esimest korda apellatsioonikojas – Apellatsioonikoja kaalutlusõigus – Määruse nr 207/2009 (EÜ) artikli 76 lõige 2 [nüüd määruse (EL) 2017/1001 artikli 95 lõige 2] – Määruse (EÜ) nr 2868/95 eeskirja 50 lõige 1
Kohtuasjas T‑105/16,
Philip Morris Brands Sàrl, asukoht Neuchâtel (Šveits), esindaja: advokaat L. Alonso Domingo,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet(EUIPO), esindajad: A. Folliard-Monguiral ja M. Simandlova,
kostja,
teine pool EUIPO apellatsioonikoja menetluses, menetlusse astuja Üldkohtus oli
Explosal Ltd, asukoht Larnaca (Küpros), esindaja: barrister D. McFarland,
mille ese on hagi EUIPO esimese apellatsioonikoja 4. jaanuari 2016. aasta otsuse (asi R 2775/2014–1) peale, mis käsitleb Philip Morrise ja Explosali vahelist kehtetuks tunnistamise menetlust,
ÜLDKOHUS (kolmas koda),
koosseisus: kohtunikud S. Frimodt Nielsen, I. S. Forrester (ettekandja) ja E. Perillo,
kohtusekretär: ametnik X. Lopez Bancalari,
arvestades hagiavaldust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 17. märtsil 2016,
arvestades EUIPO kostja vastust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 26. mail 2016,
arvestades menetlusse astuja seisukohti, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 15. juunil 2016,
arvestades 12. mail 2017 toimunud kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Menetlusse astuja Explosal Ltd esitas 1. juulil 2011 Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametile (EUIPO) vastavalt nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusele (EÜ) nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1), muudetud redaktsioonis (asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määrusega (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2017, L 154, lk 1)) ELi kaubamärgi registreerimise taotluse.
2 Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on järgmine kujutismärk:
3 Kaubad, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassi 34 ning vastavad järgmisele kirjeldusele: „tubakakotid; tubakas; suitsetamistubakas; tubakas, sigarid ja sigarillod; töödeldud tubakas“.
4 Eespool punktis 2 kujutatud kujutismärk registreeriti ELi kaubamärgina 28. mail 2013.
5 Hageja Philip Morris Brands Sàrl esitas 15. jaanuaril 2014 määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 1 punkti a [nüüd määruse 2017/1001 artikli 60 lõike 1 punkt a] koostoimes määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punktiga b [nüüd määruse 2017/1001 artikli 8 lõike 1 punkt b] ja artikli 8 lõike 5 [nüüd määruse 2017/1001 artikli 8 lõige 5] alusel asjaomase kaubamärgi kehtetuks tunnistamise taotluse.
6 Kehtetuks tunnistamise taotlus põhines 13 varasemal kujutismärgil.
7 Tühistamisosakond lükkas 8. septembri 2014. aasta otsusega kehtetuks tunnistamise taotluse tagasi, olles vaidlusalust kaubamärki menetlusökonoomia kaalutlustel võrrelnud peamiselt varasema rahvusvahelise kaubamärgiga nr 1064851 (edaspidi „varasem kaubamärk“), mis on kujutatud järgmiselt:
8 Tühistamisosakond leidis esiteks, et kõnealuste kaubamärkide vähene sarnasus ei tekita segiajamise tõenäosust määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b tähenduses, ning teiseks, et hageja ei ole määruse nr 207/2009 artikli 8 lõiget 5 puudutavas osas esitanud varasema kaubamärgi maine kohta ühtki tõendit.
9 Hageja esitas 29. oktoobril 2014 tühistamisosakonna otsuse peale kaebuse. Ta esitas ka 10. novembril 2014 tähtaja ennistamise taotluse, kuna talle ei olnud tühistamisosakonnas antud võimalust esitada varasema kaubamärgi maine kohta tõendeid.
10 Tühistamisosakond lükkas 5. detsembril 2014 tähtaja ennistamise taotluse tagasi, kuna leidis, et hageja ei olnud selle tähtaja järgimisel, mis on ette nähtud kehtetuks tunnistamise taotlust toetavate dokumentide esitamiseks, piisavalt hoolas. Nimetatud otsuse peale hageja kaebust ei esitanud.
11 Apellatsioonikoda jättis 4. jaanuari 2016. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus“) tühistamisosakonna otsuse peale esitatud kaebuse rahuldamata.
12 Esiteks lükkas apellatsioonikoda tagasi hageja argumendid, mille kohaselt on väidetavalt rikutud määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b. Apellatsioonikoda tuvastas, et vastandatud kujutismärkide domineerivad elemendid on sõnalised elemendid „marlboro“ ja „raquel“, samas kui tähiste ülaosas paiknev tume geomeetriline „katuse kujund“, millele hageja viitab, on pigem „kaunistus“ kui eristav element. Apellatsioonikoda leidis seetõttu, et asjaomaste kaupade identsusest hoolimata on kõnealused kujutismärgid erinevad või väga vähesel määral sarnased, mis välistab segiajamise tõenäosuse.
13 Teiseks lükkas apellatsioonikoda tagasi esimest korda tema menetluses esitatud tõendid, mis puudutavad varasema kaubamärgi eelkõige „katusekujulise“ graafilise elemendi kasutamise käigus omandatud suurt eristusvõimet. Apellatsioonikoda tugines seejuures määruse nr 207/2009 artikli 76 lõikele 2 (nüüd määruse 2017/1001 artikli 95 lõige 2), mis tema väitel annab talle ulatusliku kaalutlusõiguse otsustada, kas võtta hilinenult esitatud fakte ja tõendeid arvesse. Pealegi tuleb komisjoni 13. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 2868/95, millega rakendatakse nõukogu määrus (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1995, L 303, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 189), eeskirja 50 lõike 1 alusel kaebuse menetlemisel piirduda esimeses instantsis esitatud tõenditega. Seetõttu kehtib uute tõendite vastuvõetavuse suhtes tingimus, et need peavad olema täiendavad, mis apellatsioonikoja sõnul käesoleval juhul nii ei ole.
14 Apellatsioonikoda analüüsis tegureid, mis hageja sõnul põhjendavad tõendite esitamata jätmist tühistamisosakonnas, nimelt hageja väidet, et ta kavatses need esitada pärast menetlusse astuja seisukohtade kättesaamist, kuna aga viimane ettenähtud tähtajal ei vastanud, lõppes vastulausemenetluse võistlev etapp. Apellatsioonikoda leidis, et see põhjendus ei ole veenev järgmistel põhjustel. Esiteks tuleb määruse nr 2868/95 eeskirja 37 punkti b alapunkti iv tõlgendada nii, et selles on sätestatud kehtetuks tunnistamise taotlejate suhtes nõue esitada oma argumendid ja tõendid kehtetuks tunnistamise taotluse esitamise ajal. Teiseks annab määruse nr 2868/95 eeskirja 40 lõige 2 [nüüd komisjoni 18. mai 2017. aasta delegeeritud määruse (EL) 2017/1430, millega täiendatakse määrust nr 207/2009 ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrused (EÜ) nr 2868/95 ja (EÜ) nr 216/96 (ELT 2017, L 205, lk 1) artikli 17 lõige 2] tühistamisosakonnale võimaluse teha kehtetuks tunnistamise taotluse kohta otsuse tõendite põhjal, mis tal on, isegi ilma menetlusse astuja seisukohtadeta. Kolmandaks oli hagejal piisavalt aega koguda kokku tõendid, mida ta pidas vajalikuks oma taotlusele lisada, kuna kehtetuks tunnistamise taotluse esitamise suhtes puudub ajaline piirang.
15 Kõiki neid kaalutlusi arvestades otsustas apellatsioonikoda jätta hageja poolt tema menetluses esimest korda esitatud tõendid arvesse võtmata.
16 Kolmandaks lükkas apellatsioonikoda tagasi hageja argumendid, mille kohaselt on väidetavalt rikutud määruse nr 207/2009 artikli 8 lõiget 5, kuna tõendid varasema kaubamärgi maine kohta esitati esimest korda apellatsioonikojas ning seetõttu ei saa neid arvesse võtta. Peale selle leidis apellatsioonikoda, et isegi kui maine oleks tõendatud, ei ole vastandatud kaubamärkide eriti vähene sarnasus piisav, et avalikkus näeks nende vahel seost.
Poolte nõuded
17 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– tunnistada vaidlusalune kaubamärk kehtetuks või teise võimalusena saata asi tagasi apellatsioonikojale põhjalikuma kontrolli läbiviimiseks, võttes arvesse varasema kaubamärgi maine ja kasvanud eristusvõime kohta esitatud tõendeid;
– mõista kohtukulud välja EUIPO‑lt ja menetlusse astujalt.
18 EUIPO palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
19 Menetlusse astuja palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
20 Hageja põhjendab oma hagi kolme väitega, mille kohaselt esiteks on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 76 lõiget 2, teiseks määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b ja sama määruse artikli 76 lõiget 1 (nüüd määruse 2017/1001 artikli 95 lõige 1) ning kolmandaks määruse nr 207/2009 artikli 8 lõiget 5.
21 Esimeses väites heidab hageja apellatsioonikojale sisuliselt ette, et viimane keeldus arvesse võtmast varasema kaubamärgi maine ja suure eristusvõime kohta esitatud tõendeid, mille ta esitas esimest korda apellatsioonikojas. Sellega rikkus apellatsioonikoda vaidlustatud otseses määruse nr 207/2009 artiklit 76.
22 Hageja teine väide jaguneb kaheks osaks. Esimeses osas heidab hageja apellatsioonikojale ette vigu igakülgses hinnangus vaidlusaluse kaubamärgi ja varasema kaubamärgi segiajamise tõenäosuse kohta. Teises osas heidab hageja apellatsioonikojale ette varasema kaubamärgi suure eristusvõime arvestamata jätmist, millega rikuti määruse nr 207/2009 artikli 76 lõiget 1 ja artikli 8 lõike 1 punkti b.
23 Kolmandas väites märgib hageja sisuliselt, et apellatsioonikoda tegi hindamisvea, kui leidis, et isegi kui tõendit varasema kaubamärgi maine kohta on arvesse võetud, ei piisa vastandatud tähiste sarnasuse astmest tarbijate tajus seose tekitamiseks.
24 Käesoleva kohtuotsuse huvides analüüsib Üldkohus kõigepealt kogu esimest väidet ja teise väite teist osa koos, kuna mõlemad puudutavad määruse nr 207/2009 artikli 76 tõlgendamist.
25 Hageja heidab EUIPO-le ette määruse nr 207/2009 artikli 76 lõike 2 ja määruse nr 2868/95 eeskirja 50 lõike 1 väära kohaldamist, kuna apellatsioonikoda lükkas tagasi esimest korda tema menetluses esitatud tõendid varasema kaubamärgi maine ja suure eristusvõime kohta.
26 Tuginedes määruse nr 2868/95 ingliskeelsele versioonile, väidab hageja siinkohal, et määruse nr 2868/95 eeskirja 50 lõige 1 ei keela uute tõendite vastuvõtmist, kuna selle sätte sõnastuses esinevad nii sõna „lisa-“ kui ka sõna „täiendavad“, mis tähendab, et apellatsioonikoda oleks saanud võtta arvesse lisafakte ja -tõendeid, see tähendab selliseid fakte ja tõendeid, mis on esitatud esimest korda tema menetluses. Hageja rõhutab enda poolt apellatsioonikojale esitatud lisatõendite ilmset asjakohasust, seda, et menetluse teine pool, see tähendab menetlusse astuja sai tulemuslikult neile vastu vaielda, ning selget vastuolu vaidlustatud otsuse ja apellatsioonikoja teatava varasema otsuse vahel, mis on tehtud mõni kuu enne vaidlustatud otsust ning puudutab varasemat kaubamärki ja selle katusekujulist graafilist elementi.
27 Hageja ei vaidlusta kaalutlusõigust, mis apellatsioonikojal on hilinenult esitatud faktide ja tõendite arvessevõtmisel, kuid leiab, et see õigus ei saa olla suvapõhine, kui sellised lisaelemendid võivad menetluse tulemust tegelikult mõjutada. Hageja viitab siinkohal 13. märtsi 2007. aasta kohtuotsusele Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Kaul (C‑29/05 P, EU:C:2007:162) ning väidab, et EUIPO-l ei ole keelatud võtta hilinenult esitatud fakte ja tõendeid arvesse. Õiguskindluse ja hea halduse kaalutlused hoopis toetavad selliste elementide arvessevõtmist.
28 Peale selle tugineb hageja EUIPO esimese apellatsioonikoja 27. veebruari 2015. aasta otsusele asjas R 1585/2013-1, milles tema vastaspooleks oli ELi kujutismärgi SUPER ROLL omanik (edaspidi „otsus „SUPER ROLL““), milles tehti kindlaks, et kaubamärk Marlboro ja selle katusekujuline graafiline element on omandanud asjaomase avalikkuse seas kogu Euroopa Liidus „suure maine“.
29 Hageja väidab, et ta esitas apellatsioonikojale otsuse „SUPER ROLL“ ärakirja koos tõenditega varasema kaubamärgi maine kohta. Apellatsioonikoda lükkas tagasi nimetatud tõendid ja jättis arvestamata otsuse „SUPER ROLL“ sisuga, leides vastuolus nimetatud kohtuotsusega, et asjaomast geomeetrilist kujundit tajutakse lihtsa „kaunistusena“, mis ei jää tarbijatele meelde.
30 Hageja sõnul nähtub sellest, et apellatsioonikoda rikkus määruse nr 207/2009 artikli 76 lõiget 1, kuna ta ei võtnud arvesse „üldtuntud asjaolusid“, nimelt „katusekujulise“ graafilise elemendi ning varasema kaubamärgi kaubanduslikku välimuse mainet ja suurt eristusvõimet. Hageja väidab sisuliselt, et määruse nr 207/2009 artikli 76 lõiget 1 ei saa tõlgendada nii, et see kohustab EUIPOt võtma vastu otsuseid ilmselgelt lünklike või „tegelikkusega vastuolus olevate“ faktiliste eelduste alusel, seda enam siis, kui need on vastuolus varasemate samas kontekstis tehtud otsuste sisuga.
31 EUIPO väidab, et määruse nr 207/2009 artikli 76 lõikes 2 on talle antud kaalutlusõigus otsustada, kas võtta pärast ettenähtud tähtaega esitatud teave arvesse, mida ta peab põhjendama (13. märtsi 2007. kohtuotsus, Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Kaul, C‑29/05 P, EU:C:2007:162, punkt 43). Tõendid, mille hageja esitas esimest korda apellatsioonikojas, ei ole täiendavad tõendid, vaid täiesti uued tõendid, mistõttu need on seetõttu, et need jäeti algul ettenähtud tähtaja jooksul esitamata, väljakujunenud kohtupraktika alusel vastuvõetamatud (26. septembri 2013. aasta kohtuotsus, Centrotherm Systemtechnik vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑610/11 P, EU:C:2013:593, punktid 86–88 ja 117, ja 21. novembri 2013. aasta kohtuotsus, Recaro vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Certino Mode (RECARO), T‑524/12, ei avaldata, EU:T:2013:604, punktid 62–66).
32 EUIPO rõhutab, et apellatsioonikoda analüüsis siiski, kas erandlikud asjaolud põhjendavad hageja hilinenult esitatud tõendite arvessevõtmist, ning järeldas selle põhjal, et nii see ei ole, arvestades eelkõige asjaolu, et kehtetuks tunnistamise taotluse esitamise suhtes ei kehti ajalist piirangut ning käesoleval juhul jättis hageja esimese instantsi menetluses tahtlikult tõendid esitamata.
33 EUIPO leiab, et arvestades protsessuaalse võrdsuse ja hea halduse põhimõtteid ning vajadust tagada menetluse tõrgeteta sujumine ja tõhusus, tegi apellatsioonikoda õigesti, kui ei andnud ühele poolele teise poole kahjuks põhjendamatut eelist. Asjaolu, et hageja eeldas „naiivselt“, et ta saab esitada tõendeid hiljem, ei saa pidada õiguspäraseks põhjuseks; selline käitumine tuleb hoopis lugeda hooletuks.
34 Mis puutub varasema kaubamärgi „katusekujulise“ graafilise elemendi väidetavasse üleilmsesse tuntusse, mis hageja sõnul on enam kui kaunistuselement, siis leiab EUIPO, et hageja ei ole esitanud ühtki tõendit selle kohta, et nimetatud element on päritolutähisena tuntud. Tegemist on rudimentaarse geomeetrilise kujundiga, nimelt viisnurgaga, mille viiest küljest kolm ühtivad sigaretipaki külgedega. Miski ei anna alust leida, et tarbijad pööravad enam tähelepanu sellele lihtsale kujutiselemendile kui eristavale sõnalisele elemendile „marlboro“.
35 Mis puutub hageja viitesse otsusele „SUPER ROLL“, milles tuvastati varasema kaubamärgi suur eristusvõime, siis leiab EUIPO, et see ei ole apellatsioonikojale sugugi siduv, kuna maine tuvastamine toimus selle konkreetse menetluse asjaoludel (23. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus, Calida vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Quanzhou Green Garments (dadida), T‑597/13, ei avaldata, EU:T:2015:804, punktid 42–48). Vastupidine järeldus oleks vastuolus kehtetuks tunnistamise menetluse teise poole kaitseõigustega ning laiendaks kohtuotsuse seadusjõu põhimõtet vääralt haldusotsusele.
36 Mis puutub menetlusse astujasse, siis palub viimane jätta hagi rahuldamata ning väidab sisuliselt, et hagiavalduses ei ole hagi nõuded ja apellatsioonikoja poolt väidetavalt toime pandud õigusnormi rikkumised selgelt välja toodud, vaid selles on esitatud üksnes pettumuse ja rahulolematuse avaldused ning üldised üleskutsed. Menetlusse astuja väidab, et vaidlustatud otsus on „põhjendatud“ ning selles ei ole tuginetud ühelegi õigus- või faktiveale. Kõnealuste kaubamärkide analüütiline hinnang, mille andis apellatsioonikoda, on õige, põhjendatud ja see vastab määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b ja lõike 5 nõuetele.
37 Kõigepealt olgu meenutatud, et määruse nr 2868/95 eeskirja 50 lõike 1 kolmas lõik, mis analoogia alusel on kohaldatav kehtetuks tunnistamise menetlusele, näeb sisuliselt ette, et apellatsioonikoda piirdub kaebuse läbivaatamisel nende faktide ja tõenditega, mis on esitatud vastulausete osakonnas, välja arvatud juhud, kui apellatsioonikoda leiab, et arvesse tuleb võtta määruse nr 207/2009 artikli 76 lõike 2 kohaseid lisa- või täiendavaid fakte ja tõendeid. Nimetatud sätte kohaselt võib EUIPO mitte arvesse võtta fakte ja tõendeid, mille asjaomased pooled on esitanud hilinenult.
38 Seega näeb määrus nr 207/2009 sõnaselgelt ette, et apellatsioonikojal on tühistamisosakonna otsuse peale esitatud kaebuse menetlemisel määruse nr 2868/95 eeskirja 50 lõike 1 kolmandast lõigust ja määruse nr 207/2009 artikli 76 lõikest 2 tulenev kaalutlusõigus otsustada, kas võtta arvesse lisa- või täiendavaid fakte ja tõendeid, mida ei esitatud tühistamisosakonna määratud või täpsustatud tähtaja jooksul (vt 3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus, Rintisch vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑122/12 P, EU:C:2013:628, punkt 33, ja 24. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus, Grau Ferrer vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Rubio Ferrer (Bugui va), T‑543/12, ei avaldata, EU:T:2014:911, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).
39 Sellega seoses on Euroopa Kohus märkinud, et määruse nr 2868/95 eeskirja 50 lõike 1 kolmanda lõigu prantsuskeelne sõnastus erineb hispaania-, saksa ja ingliskeelsest sõnastusest teatava olulise elemendi poolest. Nimelt näevad viimati nimetatud versioonid ette, et apellatsioonikoda võib arvestada üksnes lisa- või täiendavate faktide ja tõenditega, ent määruse prantsuskeelses versioonis on need samad faktid ja tõendid määratletud kui „nouveaux ou supplémentaires“ [uued või täiendavad].
40 Euroopa Kohus tugines selle õigusakti ülesehitusele ja eesmärgile, mille osa määruse nr 2868/95 eeskirja 50 lõige 1 on, ning eeskätt määruse nr 207/2009 artikli 76 lõikele 2, mis on esimesena viidatud sätte õiguslik alus, ning järeldas seoses kaubamärgi kasutamise tõendamisega, et kui EUIPO määratud tähtaja jooksul ei ole vastavat tõendit esitatud, peab viimane lükkama omal algatusel vastulause tagasi. Seevastu juhul, kui tõendid on esitatud EUIPO määratud tähtaja jooksul, jääb täiendavate tõendite esitamise võimalus (vt 21. juuli 2016. aasta kohtuotsus, EUIPO vs. Grau Ferrer, C–597/14 P, EU:C:2016:579, punktid 24–26 ja seal viidatud kohtupraktika).
41 Euroopa Kohus on rõhutanud, et määruse nr 207/2009 artikli 76 lõike 2 ühesugust tõlgendust tuleb kohaldada kõigi tõendite suhtes, mis on esitatud kaubamärgi kaitse olemasolu, kehtivuse ja ulatuse kohta, kuna sellel sättel on määruse süsteemis horisontaalne mõju, olles kohaldatav asjaomase menetluse laadist sõltumata. Sellest tuleneb, et määruse nr 2868/95 eeskirja 50 ei saa tõlgendada nii, et see laiendab apellatsioonikodade kaalutlusõigust uutele tõenditele (21. juuli 2016. aasta kohtuotsus, EUIPO vs. Grau Ferrer, C‑597/14 P, EU:C:2016:579, punkt 27), vaid üksnes „lisa-“ või „täiendavatele“ tõenditele, mis lisanduvad asjakohastele ettenähtud tähtaja jooksul esitatud tõenditele (vt 11. detsembri 2014. aasta kohtuotsus, CEDC International vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Underberg (Pudelis oleva rohulible kuju), T‑235/12, EU:T:2014:1058, punkt 89 ja seal viidatud kohtupraktika).
42 Seetõttu tuleb kindlaks teha, kas esimest korda apellatsioonikojas esitatud tõendid saavad olla „lisa-“ või „täiendavad“ tõendid määruse nr 2868/95 eeskirja 50 lõike 1 kolmanda lõigu tähenduses.
43 On selge, et hageja ei esitanud varasema kaubamärgi maine kohta määruse nr 2868/95 eeskirja 37 punkti b alapunkti iv tähenduses ühtki tõendit kehtetuks tunnistamise taotluse esitamise ajal ega ka ühelgi muul ajal tühistamisosakonna menetluse jooksul, ja seda hoolimata asjaolust, et ta märkis kehtetuks tunnistamise taotlusele 15. jaanuaril 2014 lisatud kirjas, et ta esitab varasema kaubamärgi maine kohta tõendid koos neid puudutavate argumentidega „sobival ajal“.
44 Käesoleval juhul ei ole vaidlustatud, et nimetatud kavatsust ei viidud ellu enne tühistamisosakonna menetluse lõppu, mis toimus kuus kuud hiljem, nimelt 21. juulil 2014.
45 Mis puutub hageja poolt kohtuistungil esitatud argumenti, et tühistamisosakond oleks pidanud paluma tal toimikut täiendada, esitades muu hulgas tõendid varasema kaubamärgi maine kohta, siis tuleb märkida, et seadusandja on teinud selget vahet ühelt poolt tingimuste, millele kehtetuks tunnistamise taotlus peab selle vastuvõtmiseks vastama, ja teiselt poolt tingimuste vahel faktide, tõendite ja seisukohtade esitamise ning seda taotlust põhjendavate tõendite kohta, mis on esitatud selle taotluse raames. Seadusandja nägi määruse nr 2868/95 eeskirja 38 lõikes 1 (nüüd määruse 2017/1001 artikli 146 lõige 7) ja sama määruse eeskirja 39 lõikes 3 (nüüd määruse 2017/1430 artikli 15 lõige 4) üksnes kehtetuks tunnistamise taotluse vastuvõetavuse tingimustega seoses ette, et tühistamisosakond on kohustatud võimaldama asjaomasel poolel kõrvaldada kehtetuks tunnistamise taotluses esinevad puudused, kui nende tõttu võidakse taotlus vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata, samas kui ühtki analoogset kohustust ei esine seoses tingimustega, mis peavad olema täidetud, et kehtetuks tunnistamise taotluse saaks lugeda põhjendatuks (vt analoogia alusel 13. juuni 2002. aasta kohtuotsus, Chef Revival USA vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Massagué Marín (Chef), T‑232/00, EU:T:2002:157, punkt 54, ja selle kohta ning analoogia alusel 17. juuni 2008. aasta kohtuotsus, El Corte Inglés vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Abril Sánchez ja Ricote Saugar (BoomerangTV), T‑420/03, EU:T:2008:203, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).
46 Seetõttu ei kohusta vastupidi hageja argumentidele ükski määruse nr 2868/95 säte tühistamisosakonda teavitama hagejat asjaolust, et hageja esitatud kehtetuks tunnistamise taotluse toetuseks ei ole esitatud tõendeid varasema kaubamärgi maine kohta.
47 Kuna neil asjaoludel on varasema kaubamärgi olemasolu või maine kohta esitatud väide, mis on väljendatud kehtetuks tunnistamise taotlusele 15. jaanuaril 2014 lisatud kirjas, üksnes paljasõnaline sedastus, mida ei toeta konkreetsed tõendid, siis ei saa apellatsioonikojas esitatud tõendeid lugeda „lisa-“ või „täiendavateks“ tõenditeks, mis lisanduvad hageja poolt juba esitatud tõenditele.
48 Neil asjaoludel oli apellatsioonikojal põhimõtteliselt õigus jätta need määruse nr 2868/95 eeskirja 50 lõike 1 ja määruse nr 207/2009 artikli 76 lõike 2 alusel arvesse võtmata.
49 Siiski tuleb veel analüüsida hageja argumenti, mille kohaselt sisuliselt on otsuse „SUPER ROLL“ arvesse võtmata jätmine hea halduse kaalutlustega vastuolus.
50 Toimiku materjalidest nähtub, et otsus „SUPER ROLL“ puudutas hageja ELi kaubamärgi nr 4179801 alusel esitatud vastulauset kujutismärgi SUPER ROLL registreerimisele.
51 Järeldustest, mille apellatsioonikoda tegi otsuses „SUPER ROLL“, nähtub, et „Marlboro on mainekas kaubamärk ja selle pakendil, mis hõlmab vastavat kolmnurkset elementi, on suur eristusvõime“ ning „kaubamärk Marlboro ja katusekujuline graafiline element ise (mis on kaubamärgi Marlboro osa) on kogu Euroopas asjaomase avalikkuse seas omandanud suure maine“.
52 Kui hageja tugines apellatsioonikojas otsuse „SUPER ROLL“ asjakohasusele, lükati tema argument vaidlustatud otsuse punktis 51 tagasi põhjendusel, et varasem otsus puudutas teistsugust olukorda, võrdlust teistsuguse hilisema ELi kaubamärgiga ning varasemate kaubamärkide maine kohta esitatud tõendid tervikuna olid esitatud vastulausete osakonnas.
53 Vastupidi sellele hinnangule väidab hageja sisuliselt, et otsuse „SUPER ROLL“ olemasolust oleks pidanud apellatsioonikojale piisama, et tunnustada varasema kaubamärgi mainet kui „üldtuntud asjaolu“, vältides sellise otsuse tegemist, mis oleks vastuolus varasemate samas kontekstis tehtud järeldustega.
54 Selle argumendiga ei saa nõustuda, kuna hageja soovib sisuliselt varasema kaubamärgi maine automaatset tunnustamist üksnes EUIPO varasema otsustuspraktika alusel.
55 Nimelt nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et otsuste puhul, mida apellatsioonikojad võtavad vastu määruse nr 207/2009 alusel, on tegemist piiratud pädevuse, mitte kaalutlusõiguse teostamisega. Seetõttu tuleb nende otsuste seaduslikkust hinnata ainult nimetatud määruse alusel, nagu liidu kohus on seda tõlgendanud, mitte apellatsioonikodade varasema otsustuspraktika alusel (vt 14. aprilli 2016. aasta kohtumäärus, KS Sports vs. EUIPO, C‑480/15 P, ei avaldata, EU:C:2016:266, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellest tuleneb, et varasema kaubamärgi võimaliku maine tunnustamine apellatsioonikoja poolt ei sõltu selle maine tunnustamisest eraldiseisvas menetluses, mis puudutab teistsuguseid õiguslikke ja faktilisi asjaolusid (vt analoogia alusel 23. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus, dadida, T‑597/13, ei avaldata, EU:T:2015:804, punkt 43).
56 Seega tuleb poolel, kes tugineb varasema kaubamärgi mainele, tõendada iga menetluse raames, mille pool ta on ning tuginedes faktilistele asjaoludele, mida ta peab kõige asjakohasemaks, et asjaomane kaubamärk on sellise maine omandanud, ilma et ta saaks piirduda väitega, et selle tõendi esitamise korvab nimetatud maine tunnustamine, sealhulgas sama kaubamärgi suhtes, eraldiseisva haldusmenetluses (vt analoogia alusel 23. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus, dadida, T‑597/13, ei avaldata, EU:T:2015:804, punkt 45).
57 Kui varasema kaubamärgi maine tõendamiseks piisaks, et hageja tugineb apellatsioonikoja mõnele varasemale otsusele, rikuks see ühelt poolt menetlusse astuja kaitseõigusi, kuna viimane ei saa faktilisi asjaolusid, millele apellatsioonikoda on tuginenud, analüüsida, neid hinnata ja neile vastu vaielda, ja teiselt poolt laiendaks see ekslikult kohtuotsuse seadusjõu põhimõtet haldusotsusele, mis puudutab muid isikuid kui need, kes olid menetluse pooled, takistades seeläbi haldusotsuse seaduslikkuse kontrollimist kohtu poolt, mis on ilmselgelt seaduslikkuse põhimõttega vastuolus (vt analoogia alusel 23. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus, dadida, T‑597/13, ei avaldata, EU:T:2015:804, punkt 46).
58 Neist kaalutlustest nähtub, et vastupidi hageja väidetele ei olnud EUIPO kohustatud automaatselt tunnustama varasema kaubamärgi mainet üksnes muu menetluse raames tehtud muus otsuses – käesoleval juhul otsuses „SUPER ROLL“ – esitatud tuvastuste alusel.
59 Mis puutub veel hageja etteheitesse, et varasema kaubamärgi mainet oleks määruse nr 207/2009 artikli 76 lõike 1 alusel pidanud tunnustama omal algatusel, siis tuleb ka see tagasi lükata, kuna nimetatud sättest nähtub, et EUIPO-le pandud kohustus uurida asjaolusid omal algatusel piirdub asjakohaste faktidega, mis võivad anda alust kohaldada absoluutseid keeldumispõhjusi ELi kaubamärgi taotluse kontrollile, mille viivad selle kaubamärgi registreerimismenetluses läbi kontrollijad ja edasikaebuse esitamise korral apellatsioonikojad. Seevastu sellises menetluses, millega on tegemist käesolevas kohtuasjas, tuleb kõnealuse kaubamärgi kaitse olemasolu, kehtivust ja ulatust tõendada varasema kaubamärgi omanikul (vt seoses vastulausemenetlusega 28. septembri 2016. aasta kohtuotsus, Pinto Eliseu Baptista Lopes Canhoto vs. EUIPO – University College London (CITRUS SATURDAY), T‑400/15, ei avaldata, EU:T:2016:569, punkt 38).
60 Kõigest eeltoodust tuleneb, et varasema kaubamärgi mainet ei saa tõendada eeldustega, vaid see peab rajanema vastavaid asjaolusid tõendavatel konkreetsetel ja objektiivsetel tõenditel.
61 Tõenditega, mille hageja esitas esimest korda apellatsioonikojas, järgiti just seda eesmärki. Hageja väidab sisuliselt, et õiguskindluse ja hea halduse kaalutlused toetavad hilinenult esitatud tõendite vastuvõtmist.
62 Siinkohal olgu märgitud, EUIPO on kohustatud teostama oma pädevust kooskõlas selliste liidu õiguse üldpõhimõtetega nagu hea halduse põhimõte (10. märtsi 2011. aasta kohtuotsus, Agencja Wydawnicza Technopol vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑51/10 P, EU:C:2011:139, punkt 73). Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 1 kohaselt hõlmab õigus heale haldusele igaühe õigust sellele, et tema küsimusi käsitleks õiglaselt.
63 Ilmselgelt on aga korrakohase õigusemõistmise huvides, et apellatsioonikoda saaks talle esitatud asjades teha otsuse kõiki asjaolusid teades. Seetõttu peab ta kontrollima hindamispädevuse teostamiseks vajalikke faktilisi ja õiguslikke asjaolusid hoolikalt ja erapooletult.
64 Käesoleval juhul on selge, et ainult 11 kuud enne vaidlustatud otsust tehtud otsuse „SUPER ROLL“ sisu tehti apellatsioonikojale teatavaks ja seetõttu oli ta teadlik nimetatud otsuses tehtud tuvastustest seoses kaubamärgi Marlboro „suure maine“ ning „katusekujulise graafilise elemendiga“, mis on käesolevas kohtuasjas käsitletava varasema kaubamärgi lahutamatu osa.
65 Arvestades kohtupraktikat, mis nõuab, et EUIPO peab võtma arvesse sarnaste taotluste kohta tehtud otsuseid ning uurima eriti tähelepanelikult, kas tuleb teha samaväärne otsus või mitte (vt selle kohta 10. märtsi 2011. aasta kohtuotsus, Agencja Wydawnicza Technopol vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑51/10 P, EU:C:2011:139, punkt 74), on otsus „SUPER ROLL“ seetõttu ilmselgelt kaudne tõend selle kohta, et varasem kaubamärk võib olla määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 tähenduses mainekas.
66 Neil asjaoludel võivad hageja poolt apellatsioonikojale esitatud tõendid ilmselgelt olla menetluse tulemust arvestades tegelikult asjakohased, kuna nendega sooviti määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 tähenduses tõendada varasema kaubamärgi mainet. Seetõttu jättis apellatsioonikoda, kui ta keeldus tõendi analüüsimisest põhjusel, et see on esitatud hilinenult, kontrollimata asjaolu, mis võis selle sätte kohaldamisel olla asjakohane.
67 Määruse nr 2868/95 eeskirja 50 ja määruse nr 207/2009 artikli 76 lõike 2 tõlgendusest, nagu see on esitatud eespool punktides 40–42, ja järeldusest, mis on esitatud eespool punktis 50, hoolimata ei vabasta EUIPO-l oma üleannete täitmisel olev ulatuslik kaalutlusõigus teda kohustusest koondada kõik faktilised ja õiguslikud asjaolud, mis on tema kaalutlusõiguse teostamiseks vajalikud olukorras, kus teatavate hilinenult esitatud asjaolude arvessevõtmisest keeldumisega läheks ta hea halduse põhimõttega vastuollu.
68 Seetõttu oleks käesoleva kohtuasja konkreetseid asjaolusid arvestades apellatsioonikoda pidanud kooskõlas oma kohustusega lähtuda hea halduse põhimõttest võtma esimest korda tema menetluses esitatud tõendid varasema kaubamärgi maine kohta vastu ning need kas või seejärel ümber lükkama.
69 Seda järeldust ei kummuta EUIPO argument, mille kohaselt oleks juhul, kui apellatsioonikoda oleks kõnealused tõendid vastu võtnud, see toonud kaasa protsessuaalse võrdsuse põhimõtte rikkumise.
70 Sellega seoses tuleb märkida, et määruse nr 207/2009 artikli 75 lõike 1 teise lause kohaselt (nüüd määruse 2017/1001 artikli 94 lõike 1 teine lause) võivad EUIPO otsuste aluseks olla üksnes põhjused, mille kohta on asjaomastel isikutel olnud võimalik esitada oma seisukoht. See säte puudutab nii faktilisi ja õiguslikke põhjendusi kui ka tõendeid (4. oktoobri 2006. aasta kohtuotsus, Freixenet vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Matistatud pinnaga valge pudeli kuju), T‑190/04, ei avaldata, EU:T:2006:291, punkt 28).
71 Käesoleval juhul nähtub aga toimiku materjalidest, et nii tõendite üle varasema kaubamärgi maine kohta, mis esitati apellatsioonikoja menetluse staadiumis, kui ka menetlusse astuja seisukohtade üle nende tõendite kohta on võistlevas menetluses toimunud vaidlus. Nimelt nähtub toimikust, et 8. jaanuari 2015. aasta selgitus kaebuse aluste kohta, mille hageja esitas apellatsioonikojale ning mis sisaldas tõendeid varasema kaubamärgi maine kohta, edastati menetlusse astujale ning seega oli tema menetlusõigusi järgitud ning antud talle võimalus avaldada oma seisukohad selle kohta. Samuti nähtub toimikust, et menetlusse astuja sai enne oma seisukohtade esitamist 14. mail 2015 isegi tähtaja pikendust. Peale selle tuleb rõhutada, et neis seisukohtades avaldas menetlusse astuja arvamust hageja poolt varasema kaubamärgi mainet puudutavate esitatud tõendite kohta, vaieldes nende asjakohasusele vastu ning pidades neid ebapiisavaks.
72 Neil asjaoludel on selge, et menetlusse astujal oli võimalus ja piisavalt aega oma seisukohti esitada ning kontrollida, hinnata ja vaielda vastu hageja esitatud tõenditele. Seetõttu ei oleks juhul, kui apellatsioonikoda oleks teostanud oma kaalutlusõigust kooskõlas hea halduse nõuetega, võttes käesoleva asja konkreetseid asjaolusid arvestades kõnealused tõendid vastu, talle saanud protsessuaalse võrdsuse põhimõtte rikkumist ette heita.
73 Eespool punktis 67 esitatud järeldust ei kummuta ka vaidlustatud otsuse punktis 50 esitatud apellatsioonikoja seisukoht, mille kohaselt isegi juhul, kui varasema kaubamärgi maine on tõendatud, on vastandatud kaubamärkide sarnasuse aste määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 kohaldamiseks igal juhul ebapiisav, et avalikkus looks nende kaubamärkide vahel seose.
74 Sellega seoses tuleb tõdeda, et nagu hageja kolmanda väite raames märkis, läheb see seisukoht vastuollu väljakujunenud kohtupraktikaga, mille kohaselt tuleb seost varasema kaubamärgi ja vaidlusaluse kaubamärgi vahel määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 tähenduses hinnata igakülgselt, võttes arvesse kõiki konkreetses asjas tähtsust omavaid tegureid, mille hulka kuuluvad muu hulgas vastandatud tähiste ja nende kaubamärkidega tähistatud kaupade sarnasuse aste ning varasema kaubamärgi maine ulatus ja eristusvõime aste (24. märtsi 2011. aasta kohtuotsus Ferrero vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑552/09 P, EU:C:2011:177, punkt 64).
75 Kuna määruse nr 207/2009 artikli 8 lõige 5 piirdub nõudega, et esinev sarnasus peab ajendama asjaomast avalikkust vastandatud tähiseid omavahel seostama, see tähendab tuvastama nende vahel seose, ega eelda nende tähiste segiajamist asjaomase avalikkuse poolt, siis võib nimetatud sättega mainekatele kaubamärkidele antud kaitset kohaldada ka siis, kui vastandatud tähised on omavahel vähesel määral sarnased (10. detsembri 2015. aasta kohtuotsus, El Corte Inglés vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑603/14 P, EU:C:2015:807, punkt 42).
76 Sellest tuleneb, et isegi juhul, kui vastandatud kaubamärgid on üksnes vähesel määral sarnased, ei saa vastupidi apellatsioonikoja seisukohale sellest järeldada, et määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 kohaldamine on igal juhul välistatud. Seetõttu võib hageja poolt esimest korda apellatsioonikojas esitatud tõendite võimalik vastuvõtmine ning nende kontrollimine määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 kohaldamise osas avaldada menetluse tulemusele mõju.
77 Kõike eeltoodut arvestades tuleb nentida, et kuna apellatsioonikoda leidis, et hageja poolt esimest korda apellatsioonikojas esitatud tõendeid ei tule hilinenult esitamise tõttu arvesse võtta, siis rikkus ta hea halduse põhimõtet eirates menetlusnormi.
78 Samas toob menetlusnormi rikkumine otsuse täieliku või osalise tühistamise kaasa ainult siis, kui on tuvastatud, et sellise rikkumise puudumisel oleks vaidlustatud otsus võinud olla teistsuguse sisuga (vt selle kohta 8. juuni 2005. aasta kohtuotsus, Wilfer vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (ROCKBASS), T‑315/03, EU:T:2005:211, punkt 33).
79 Nagu eespool punktides 65 ja 66 juba märgitud, ei ole käesoleval juhul välistatud, et tõendid, mida apellatsioonikoda jättis ekslikult arvesse võtmata, oleksid saanud muuta vaidlustatud otsuse sisu ja täpsemini seda, mis puutub määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 kohaldamist. Seetõttu toob nende tõendite apellatsioonikoja poolt kontrollimata jätmine kaasa nimetatud otsuse tühistamise. Järelikult tuleb nõustuda esimese väitega ja teise väite teise osaga ning tühistada vaidlustatud otsus, ilma et oleks vaja kontrollida muid hagi väiteid.
80 Mis puutub hageja teise nõudesse, et Üldkohus tunnistaks vaidlusaluse kaubamärgi kehtetuks või teise võimalusena saadaks asja apellatsioonikojale põhjalikuma kontrolli läbiviimiseks tagasi, siis tuleb meenutada, et Üldkohtule määruse nr 207/2009 artikli 65 lõikega 3 (nüüd määruse 2017/1001 artikli 72 lõige 3) antud muutmispädevus ei kätke pädevust asendada EUIPO apellatsioonikoja hinnang enda omaga ja veelgi enam viia läbi hindamine küsimuses, mille üle ei ole apellatsioonikoda seisukohta võtnud. Muutmispädevuse teostamine on seega põhimõtteliselt piiratud üksnes olukordadega, kus Üldkohtul on pärast apellatsioonikoja hinnangu kontrollimist võimalik tõendatud faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel kindlaks teha, millise otsuse oleks apellatsioonikoda pidanud tegema (vt 5. juuli 2011. aasta kohtuotsus, Edwin vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑263/09 P, EU:C:2011:452, punktid 71 ja 72 ning seal viidatud kohtupraktika).
81 Käesolevas asjas ei ole tegemist sellise olukorraga. Kuna vaidlustatud otsus tühistatakse põhjusel, et apellatsioonikoda ekslikult keeldus arvesse võtmast tõendeid varasema kaubamärgi maine kohta ning kuna apellatsioonikojal tuleb seetõttu teha uus otsus nimetatud tõendite tõendusjõu kohta, ei või Üldkohus vaidlusaluse kaubamärgi kehtetuse küsimuses otsust teha.
82 Seetõttu tuleb lükata tagasi hageja teine nõue, milles ta palus, et Üldkohus tunnistaks vaidlusaluse kaubamärgi kehtetuks.
Kohtukulud
83 Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kodukorra artikli 134 lõikes 2 on ette nähtud, et kui kaotanud poolel on mitu isikut, otsustab Üldkohus kohtukulud jagada.
84 Kuna EUIPO ja menetlusse astuja on käesoleval juhul põhiosas vaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt hageja nõudele välja mõista EUIPO-lt ja menetlusse astujalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kolmas koda)
otsustab:
1. Tühistada Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) esimese apellatsioonikoja 4. jaanuari 2016. aasta otsus (asi R 2775/2014–1).
2. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
3. Jätta EUIPO ja Explosal Ltd kohtukulud nende endi kanda ja mõista neilt välja Philip Morris Brands Sàrl-i kohtukulud.
Frimodt Nielsen | Forrester | Perillo |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 1. veebruaril 2018 Luxembourgis.
Allkirjad