23. mail 2013 esitatud hagi – Itaalia versus komisjon
(kohtuasi T-275/13)
Kohtumenetluse keel: itaalia
Pooled
Hageja: Itaalia Vabariik (esindajad: advokaat P. Gentili, avvocato dello Stato G. Palmieri)
Kostja: Euroopa Komisjon
Nõuded
Hageja palub Üldkohtul:
Tühistada teade avaliku konkursi korraldamise kohta EPSO/AD/249/13 kahe reservnimekirja koostamiseks, et täita 37 ja 27 vaba administraatori (AD 7) kohta makromajanduse ja finantsmajanduse valdkonnas.
Mõista kohtukulud välja komisjonilt.
Väited ja peamised argumendid
Käesolev hagi on esitatud teate avaliku konkursi korraldamise kohta EPSO/AD/249/13 peale kahe reservnimekirja koostamiseks, et täita 37 ja 27 vaba administraatori (AD 7) kohta makromajanduse ja finantsmajanduse valdkonnas.
Hagi põhjenduseks esitab hageja seitse väidet.
Esimene väide puudutab ELTL artiklite 263, 264 ja 266 rikkumist.
Komisjon on rikkunud Euroopa Kohtu poolt kohtuasjas C-566/10 P tehtud otsuse seadusjõudu, kuna see otsus tunnistab ebaseaduslikuks konkursiteated, mis kohustavad liidu avaliku konkursi kandidaate valima teise keelena ainult prantsuse, inglise või saksa keele.
Teine väide puudutab ELTL artikli 342 ja määruse 1/58 artiklite 1 ja 6 rikkumist.
Ta väidab selle kohta, et lubades liidu avaliku konkursi kandidaatidel teise keelena valida vaid kolme keele vahel on komisjon tegelikult kehtestanud institutsioonide uue keeltekasutuse korra, sekkudes nii nõukogu ainupädevusse selles valdkonnas.
Kolmas väide puudutab EÜ artikli 12, nüüd ELTL artikli 18 rikkumist, liidu põhiõiguste harta artikli 22 rikkumist, EL artikli 6 lõike 3 rikkumist, ametnike personalieeskirjade III lisa artikli 1 lõigete 2 ja 3 rikkumist, määruse 1/58 artiklite 1 ja 6 rikkumist, ametnike personalieeskirjade artikli 1d lõigete 1 ja 6, artikli 27 lõike 2 ja artikli 28 punkti f rikkumist.
Ta väidab, et komisjoni kehtestatud keeleline piirang on diskrimineeriv, sest viidatud õigusnormid keelavad Euroopa kodanikele ja ka institutsioonide ametnikele niisuguste keeleliste piirangute seadmise, mida ei ole vastavalt määruse 1/58 artiklile 6 ette nähtud üldkohaldatavatena ja objektiivsetena institutsiooni töökordades – mida ei ole seni vastu võetud – ning need keelavad ka niisuguste piirangute kehtestamise, kui puudub eriline ja põhjendatud teenistushuvi.
Neljas väide puudutab EL artikli 6 lõike 3 rikkumist, kuivõrd selles sätestatakse õiguspärase ootuse kaitse põhimõte kui liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest tulenev põhiõigus.
Ta väidab, et komisjon on rikkunud kodanike ootust, et nad saavad valida teise keelena ükskõik millise liidu keele, nagu tehti järjepidevalt kuni 2007. aastani ja mida selgelt kinnitab Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas C-566/10 P.
Viies väide puudutab võimu kuritarvitamist ja konkursiteadete laadi ja eesmärki reguleerivate põhiliste õigusnormide rikkumist.
Ta väidab, et määrates ette ja üldiselt kindlaks, et teise keelena saab valida ühe kolmest keelest, on komisjon tegelikult ette rutates juba teate faasis ja kandideerimise tingimusena kontrollinud kandidaatide keeleoskust, mida tuleks aga teha alles konkursi raames. Nii muutuvad keeleteadmised erialateadmiste suhtes määravaks.
Kuues väide puudutab ELTL artikli 18 ja artikli 24 lõike 4 rikkumist, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 22 rikkumist, määruse 1/58 artikli 2 rikkumist ja ametnike personalieeskirjade artikli 1d lõigete 1 ja 6.
Ta väidab, et nähes ette, et kandideerimistaotlused tuleb kindlasti esitada ainult inglise, prantsuse või saksa keeles ja et samas keeles saadab EPSO kandidaatidele teavet konkursi käigu kohta, rikuti Euroopa kandidaatide õigust suhelda institutsioonidega nende endi keeles ning lisaks diskrimineeriti neid, kes neid kolme keelt põhjalikult ei tunne.
Seitsmes väide puudutab määruse 1/58 artiklite 1 ja 6 rikkumist, ametnike personalieeskirjade artikli 1d lõigete 1 ja 6 ning artikli 28 punkti f rikkumist, ametnike personalieeskirjade III lisa artikli 1 lõike 1 punkti f rikkumist ning ELTL artikli 296 lõike 2 (põhjenduse puudumine) ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist. Faktide moonutamine.
Ta väidab, et komisjon põhjendas kolme keele piirangut nõudega, et uued ametnikud peavad olema kohe suutelised institutsioonisiseselt suhtlema. See nõue moonutab fakte, sest millestki ei nähtu, et institutsiooni sees kasutatakse neid kolme keelt eri keelegruppide vahelises suhtluses kõige rohkem; samuti on see nõue ebaproportsionaalne sellise põhiõiguse piirangu suhtes, nagu keelelise diskrimineerimise keeld.