ÜLDKOHTU OTSUS (viies koda)

9. juuni 2016(*)

Dumping – Ühendriikidest pärit bioetanooli import – Lõplik dumpinguvastane tollimaks – Tühistamishagi – Ühendus – Liikmete otsese puutumuse puudumine – Vastuvõetamatus – Üleriigiline dumpinguvastane tollimaks – Individuaalne kohtlemine – Väljavõtteline uuring – Kaitseõigused – Diskrimineerimiskeeld – Hoolsuskohustus

Kohtuasjas T–276/13,

Growth Energy, asukoht Washington, DC (Ühendriigid),

Renewable Fuels Association, asukoht Washington,

esindajad: advokaat P. Vander Schueren, hiljem advokaat P. Vander Schueren ja advokaat M. Peristeraki,

hagejad,

versus

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: S. Boelaert, keda abistasid advokaat G. Berrisch ja solicitor B. Byrne ning hiljem advokaat R. Bierwagen ja advokaat C. Hipp,

kostja,

keda toetavad

Euroopa Komisjon, esindajad: M. França ja T. Maxian Rusche,

ja

ePURE, de Europese Producenten Unie van Hernieuwbare Ethanol, esindajad: advokaat O. Prost ja advokaat A. Massot,

menetlusse astujad,

mille ese on nõue tühistada nõukogu 18. veebruari 2013. aasta rakendusmäärus (EL) nr 157/2013, millega kehtestatakse Ameerika Ühendriikidest pärit bioetanooli impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks (ELT L 49, lk 10), osas, milles see puudutab hagejaid ja nende liikmeid,

ÜLDKOHUS (viies koda),

koosseisus: koja president A. Dittrich, kohtunikud J. Schwarcz ja V. Tomljenović (ettekandja),

kohtusekretär: ametnik C. Heeren,

arvestades menetluse kirjalikus osas ning 20. ja 21. mai 2015. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Hagejad Growth Energy ja Renewable Fuels Association on ühendused, kellest esimene esindab USA bioetanooli tootjaid ja teisi biokütuste valdkonnas tegutsevaid organisatsioone ning teine etanooli pooldajaid Ühendriikides.

2        ePURE, de Europese Producenten Unie van Hernieuwbare Ethanol’i (Euroopa taastuvetanooli tootjate ühendus, edaspidi „ePure“) esitatud kaebuse tagajärjel algatas Euroopa Komisjon nõukogu 30. novembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1225/2009 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (ELT L 343, lk 51; edaspidi „algmäärus“), artikli 5 alusel dumpinguvastase menetluse, mis käsitles Ühendriikidest pärit bioetanooli importimist Euroopa Liitu.

3        Hagejad kinnitavad, et neil oli dumpinguvastase menetluse ajal esindusühenduste staatus ning et neid koheldi kogu uurimise vältel huvitatud isikutena.

4        Teatega Ameerika Ühendriikidest pärit bioetanooli importi käsitleva dumpinguvastase menetluse algatamise kohta (ELT 2011, C 345, lk 7) andis komisjon teada, et Ühendriikides asuvate eksportivate tootjate ja liidu tootjate suure hulga tõttu kavatseb ta vastavalt algmääruse artiklile 17 kasutada mõlema grupi väljavõttelist uuringut.

5        Komisjon teavitas 16. jaanuari 2012. aasta kirjaga hagejate liikmeks olevaid äriühinguid Marquis Energy LLC‑d, Patriot Renewable Fuels LLC‑d, Plymouth Energy Company LLC‑d, POET LLC ja Platinum Ethanol LLC‑d (edaspidi „valimisse kaasatud tootjad“), et nad on kaasatud Ühendriikides asuvate eksportivate tootjate väljavõttelisse uuringusse. Seejärel saatsid asjaomased äriühingud komisjonile oma vastused 22. veebruari 2012. aasta dumpinguvastasele küsimustikule ning komisjon tegi kontrollkäigud nende äriühingute valdustesse.

6        Hagejad esitasid 26. märtsil 2012 komisjonile oma kirjalikud seisukohad dumpinguvastase menetluse algatamise kohta.

7        Komisjon saatis 24. augustil 2012 hagejatele esialgse avalikustamise dokumendi, milles tõi välja faktid ja kaalutlused, mille alusel ta otsustas jätkata uurimist ajutisi meetmeid kehtestamata (edaspidi „esialgne avalikustamise dokument“). Nimetatud dokumendi punktides 45–47 märkis komisjon muu hulgas, et selles etapis ei olnud võimalik hinnata, kas Ühendriikidest pärit bioetanooli eksport toimus dumpinguhindadega, sest valimisse kaasatud tootjad ei eristanud siseriiklikku müüki eksportmüügist ning kogu nende müük toimus Ühendriikides asuvate sõltumatute kauplejate/segajate kaudu, kes segasid bioetanooli bensiiniga ja müüsid seda edasi. Selle tagajärjel ei olnud valimisse kaasatud tootjatel mingit infot toote sihtkoha ja ekspordihinna kohta. Seetõttu otsustas komisjon jätkata uurimist ja laiendada seda kauplejatele/segajatele, et saada andmeid ekspordihindade kohta ning täieliku ülevaate bioetanooli turust (asjaomase dokumendi punkt 50).

8        Hagejate Plymouth Energy Company ja POET‑i taotlusel toimus 11. septembril 2012 ärakuulamine selle eest vastutava komisjoni ametniku juures.

9        Hagejad esitasid 24. septembril 2012 oma seisukohad esialgse avalikustamise dokumendi kohta.

10      Komisjon saatis 6. detsembril 2012 hagejatele lõpliku avalikustamise dokumendi, milles ta analüüsis sõltumatute kauplejate/segajate andmete alusel sellise dumpingu olemasolu, mis põhjustab liidu tootmisharule kahju (edaspidi „lõplik avalikustamise dokument“). Seega kavatses komisjon kehtestada kolmeks aastaks üleriigilise lõpliku dumpinguvastase tollimaksu määraga 9,6%.

11      Hagejad esitasid oma seisukohad selle dokumendi kohta 17. detsembril 2012.

12      Komisjon edastas 21. detsembri 2012. aasta kirjaga täiendava teabe dokumendi, milles nähti esiteks ette lõpliku dumpinguvastase meetme kehtivusaja pikendamine kolmelt aastalt viie aastani ning teiseks paluti hagejatel esitada hiljemalt 2. jaanuariks 2013 kirjalikud seisukohad selle muudatuse ja lõpliku avalikustamise dokumendi kohta.

13      Hagejad esitasid oma seisukohad selle dokumendi kohta 2. jaanuaril 2013.

14      Komisjon vastas lõplikku avalikustamise dokumenti käsitlevatele hagejate seisukohtadele 30. jaanuari 2013. aasta kirjaga.

15      Euroopa Liidu Nõukogu võttis 18. veebruaril 2013 vastu rakendusmääruse (EL) nr 157/2013, millega kehtestatakse Ameerika Ühendriikidest pärit bioetanooli impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks (ELT L 49, lk 10, edaspidi „vaidlustatud määrus“); selle määrusega kehtestas nõukogu dumpinguvastase tollimaksu Ühendriikidest pärit bioetanoolile, mida nimetatakse etanoolkütuseks, milleks on põllumajandustoodetest valmistatud denatureeritud või denatureerimata etüülalkohol, välja arvatud tooted, mille veesisaldus on standardi EN 15376 kohaselt mõõdetuna üle 0,3 massiprotsendi, kuid kaasa arvatud põllumajandustoodetest valmistatud etüülalkohol, mis sisaldub bensiinisegudes, mille etüülalkoholi sisaldus on üle 10 mahuprotsendi ning mis on mõeldud kasutamiseks kütusena; vaatlusalune toode kuulub praegu CN‑koodide ex 2207 10 00, ex 2207 20 00, ex 2208 90 99, ex 2710 12 21, ex 2710 12 25, ex 2710 12 31, ex 2710 12 41, ex 2710 12 45, ex 2710 12 49, ex 2710 12 51, ex 2710 12 59, ex 2710 12 70, ex 2710 12 90, ex 3814 00 10, ex 3814 00 90, ex 3820 00 00 ja ex 3824 90 97 alla (TARICi koodid 2207100012, 2207200012, 2208909912, 2710122111, 2710122592, 2710123111, 2710124111, 2710124511, 2710124911, 2710125111, 2710125911, 2710127011, 2710129011, 3814001011, 3814009071, 3820000011 ja 3824909767); üleriigilise tollimaksu määraks on 9,5% ning see on määratletud kindlaksmääratud summana 62,30 eurot netotonni kohta, mida kohaldatakse proportsionaalselt bioetanooli sisaldusega kogumassis, ja meetme kehtivusaeg on viis aastat.

16      Seoses Ühendriikides asuvate eksportivate tootjate väljavõttelise uuringuga nentis nõukogu vaidlustatud määruse põhjendustes 12‑16, et uurimine näitas, et ükski eespool punktis 5 nimetatud valimisse kaasatud tootja ei ole bioetanooli Euroopa turule eksportinud. Tegelikult müüsid nad oma toodangu omamaistele sõltumatutele kauplejatele/segajatele, kes segasid bioetanooli bensiiniga ja müüsid segu edasi oma riigis ja ekspordiks eelkõige liitu. Asjaomased tootjad ei olnud alati teadlikud sellest, kas nende toodang oli mõeldud liidu turule ning neil ei olnud mingit teavet kauplejate/segajate müügihindadest. See tähendab, et Ühendriikide bioetanooli tootjad ei ole tegelikult vaatlusaluse toote liitu eksportijad. Tegelikud eksportijad on kauplejad/segajad. Dumpingut käsitleva uurimise lõpuleviimiseks tugines nõukogu kahe uurimise raames koostööd tegema nõustunud kaupleja/segaja andmetele.

17      Dumpingu tuvastamise kohta selgitas nõukogu vaidlustatud määruse põhjendustes 62‑64, et ta peab vajalikuks kehtestada üleriigiline dumpingumarginaal. Kuigi mõned tootjad kinnitasid, et nende tooteid on võimalik kindlaks teha ja nende liikumist jälgida seoses müügiga Ühendriikide ettevõtjatele ekspordi eesmärgil, ei suutnud kõnealused tootjad tõendada seost nende Ühendriikide turul toimuva müügi ja muude ettevõtjate poolt liitu suunatud ekspordi vahel, samuti ei olnud nad teadlikud liitu suunduva ekspordi hinnatasemest. Nõukogu leidis, et tulenevalt bioetanoolitööstuse struktuurist ja sellest, mil viisil vaatlusalust toodet toodetakse ja müüakse Ühendriikide turul ning liitu eksporditakse, on Ühendriikide tootjate jaoks individuaalsete dumpingumarginaalide kindlaksmääramine võimatu.

18      Komisjon vastas hagejate ja Plymouth Energy Company seisukohtadele täiendava teabedokumendi kohta 20. veebruari 2013. aasta kirjaga.

 Menetlus ja poolte nõuded

19      Üldkohtu kantseleisse 15. mail 2013 saabunud avaldusega, mida muudeti 17. mai 2013. aasta kirjaga, esitasid hagejad käesoleva hagi.

1.     Taotlus liita käesolev kohtuasi kohtuasjaga T–277/13, Marquis Energy vs. nõukogu

20      Üldkohtu kantseleisse 18. juunil 2013 saabunud dokumendis palusid hagejad liita käesolev kohtuasi kohtuasjaga T–277/13, Marquis Energy vs. nõukogu. Oma seisukohtades palus nõukogu Üldkohtul peatada menetlus kõnealuste kohtuasjade võimaliku liitmise kohta kuni menetluse kirjaliku osa lõpetamiseni ja ajani, mil Üldkohus on lõpetanud vastuvõetavust käsitlevate poolte argumentide analüüsimise.

21      Üldkohtu viienda koja president otsustas 31. juulil 2013 käesoleva kohtuasja kohtuasjaga T–277/13, Marquis Energy vs. nõukogu liitmata jätta.

2.     Menetlusse astumine

22      Komisjon esitas 16. juulil 2013 Üldkohtu kantseleisse avalduse menetlusse astumiseks nõukogu nõuete toetuseks. Hagejad ja nõukogu ei esitanud menetlusse astumisele vastuväiteid.

23      ePure esitas 20. septembril 2013 avalduse menetlusse astumiseks nõukogu nõuete toetuseks. Hagejad ja nõukogu ei esitanud menetlusse astumisele vastuväiteid.

24      Üldkohtu viienda koja president rahuldas 4. veebruari 2014. aasta määrusega menetlusse astumise avaldused.

25      Komisjon ja ePure esitasid menetlusse astuja seisukohad 18. aprillil 2014.

3.     Menetlust korraldavad meetmed ja menetluse suuline osa

26      Üldkohus otsustas ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal avada menetluse suulise osa ning esitas 2. mai 1991. aasta kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames nõukogule ja hagejatele kirjalikud küsimused. Pooled vastasid kirjalikele küsimustele määratud tähtaja jooksul.

27      Nõukogu andis Üldkohtule 29. aprilli 2015. aasta kirjaga siiski teada, et teatav kõnealustele küsimustele vastamiseks vajalik teave on konfidentsiaalne ja palus Üldkohtul teha menetlustoimingud, et ta saaks „asjaomased dokumendid esitada“, paludes neid käsitleda konfidentsiaalsetena.

28      Hagejad esitasid 19. mai 2015. aasta kirjaga Üldkohtule kolm taotlust: esiteks palusid nad teha menetlustoimingud, kohustades nõukogu esitama nimetatud dokumendid; teiseks palusid nad lükata tagasi nõukogu poolt Üldkohtu kirjalikele küsimustele antud vastuse (i) 1. osa või teise võimalusena lubada hagejatel esitada kirjalikud seisukohad, ja kolmandaks palusid nad anda neile võimalus esitada kirjalikud seisukohad, et parandada nõukogu vastuses sisalduvad faktivead.

29      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu esitatud küsimustele kuulati ära 20. ja 21. mai 2015 aasta kohtuistungitel. Kohtuistungil loobusid hagejad osaliselt 19. mail 2015 esitatud taotlustest, võttes eelkõige tagasi eespool punktis 28 osutatud teise ja kolmanda taotluse; Üldkohus kandis selle kohtuistungi protokolli.

30      Kohtuistungi lõpus lükkas Üldkohtu viienda koja president menetluse suulise osa lõpetamise edasi hilisemale kuupäevale.

31      Kuna Üldkohus ei pidanud vajalikuks eespool mainitud menetlustoimingut määrata, teavitati pooli 9. detsembri 2015. aasta kirjaga, et menetluse suuline osa lõpetati samal kuupäeval.

4.     Taotlused andmete konfidentsiaalsena käsitlemiseks

32      Hagejad taotlesid 22. novembril 2013 esitatud dokumendis, et teatavaid hagiavaldusele lisatud dokumente, hagejate repliigi üht osa ja teatavaid repliigile lisatud dokumente käsitletaks ePure suhtes konfidentsiaalsetena.

33      15. mail 2015 esitatud dokumendiga palusid hagejad, et menetlust korraldavate meetmete raames Üldkohtu esitatud küsimustele nõukogu poolt antud vastuste teatavaid osi käsitletaks ePure suhtes konfidentsiaalsetena.

34      ePure sai ainult nimetatud dokumentide mittekonfidentsiaalsed versioonid ning tal ei olnud tema suhtes esitatud konfidentsiaalsena käsitlemise taotluste kohta vastuväiteid.

5.     Poolte nõuded

35      Hagiavalduses, mida muudeti 17. mai 2013. aasta kirjaga, paluvad hagejad Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud määrus osas, milles see puudutab neid ja nende liikmeid;

–        mõista kohtukulud välja nõukogult.

36      Nõukogu palub Üldkohtul:

–        jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;

–        teise võimalusena jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt.

37      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;

–        teise võimalusena jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt.

38      ePure palub Üldkohtul:

–        lükata hagejate esitatud väited tagasi;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt.

 Õiguslik käsitlus

39      Hagejad esitavad oma hagi toetuseks kümme väidet. Esimese väite kohaselt on rikutud algmääruse artikli 2 lõiget 8, artikli 9 lõiget 5 ning artikli 18 lõikeid 1, 3 ja 4, samuti on rikutud õiguskindluse, õiguspärase ootuse ja hea halduse põhimõtteid ning on tehtud ilmseid hindamisvigu. Teise väite kohaselt on faktide hindamisel tehtud ilmne hindamisviga ja on rikutud algmääruse artikli 2 lõiget 10. Kolmas väide käsitleb ilmset hindamisviga ja diskrimineerimiskeelu põhimõtte rikkumist ning algmääruse artikli 3 lõike 2 rikkumist. Neljanda väite kohaselt on rikutud algmääruse artikli 3 lõiget 2 ja tehtud ilmne hindamisviga. Viies väide puudutab ilmset hindamisviga ning algmääruse artikli 1 lõike 4, artikli 3 lõigete 1–3 ja 5–7 ning artikli 4 lõike 1 rikkumist. Kuuendas väites tuginetakse ilmsele hindamisveale ja algmääruse artikli 3 lõike 1 rikkumisele. Seitsmes väide käsitleb põhjusliku seose osas tehtud ilmset hindamisviga. Kaheksas väide puudutab algmääruse artikli 9 lõike 2 ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist. Üheksanda väite kohaselt on rikutud algmääruse artikli 5 lõikeid 2 ja 3 ning hea halduse ja diskrimineerimiskeelu põhimõtteid. Lõpetuseks on kümnenda väite kohaselt rikutud algmääruse artikli 6 lõiget 7, artikli 19 lõikeid 1 ja 2, artikli 20 lõikeid 2, 4 ja 5, samuti kaitseõigusi ning diskrimineerimiskeelu ja hea halduse põhimõtteid, lisaks on põhjendused puudulikud.

40      Neil asjaoludel olgu märgitud, et menetlusdokumentides esitavad hagejad rea argumente, millega püütakse tõendada vaidlustatud määruse õigusvastasust, kuid mis viitavad siiski õigusrikkumistele, mille on toime pannud „komisjon“. Näiteks põhinevad hagiavalduse punktis 5 kokkuvõtlikult esitatud esimene kuni viies ning seitsmes ja üheksas väide arusaamal, et „komisjon“ on mitmel moel alusmäärust rikkunud. Seoses sellega tuleb tõdeda, et viide vaidlustatud määrusest tulenevatele ja mitte „nõukogu“, vaid „komisjoni“ poolt toime pandud rikkumistele kujutab endast hagejate menetlusdokumentides sisalduvat kirjaviga. Nimelt tuleneb esiteks hagejate menetlusdokumentidest üheselt, et nende argumentatsiooni eesmärk on saavutada vaidlustatud määruse tühistamine nõukogu poolt toime pandud rikkumiste tõttu. Teiseks on oluline märkida, et asjaomastele väidetele antud nõukogu ja komisjoni vastused näitavad, et nende arusaama kohaselt viitasid hagejad tegelikult nõukogu rikkumistele. Seetõttu tuleb neid hageja väiteid analüüsida eelmainitud tähenduses, mida toetasid ka nõukogu ja komisjon.

41      Nõukogu, keda toetavad komisjon ja ePure, ei ole formaalselt esitanud Üldkohtu kodukorra artikli 130 lõike 1 alusel vastuvõetamatuse vastuväidet, kuid väidab, et hagi on vastuvõetamatu. Nõukogu leiab, et hagejatel ei ole õigust esitada hagi nende liikmete esindajana ega ka enda nimel, sest tema arvates ei ole täidetud ELTL artikli 263 neljandas lõigus ette nähtud tingimused. Peale selle väidab nõukogu, et hagejatel puudub põhjendatud huvi.

1.     Vastuvõetavus

42      Kuna hagejad on USA bioetanoolitööstuse huve esindavad ühendused, siis tuleb kõigepealt käsitleda küsimust, kas need ühendused võivad käesoleval juhul tugineda õigusele esitada hagi, ning uurida seejärel, kas neil on isiklik õigus esitada hagi ja samuti, kas neil on õigus esitada hagi mõnede oma liikmete nimel. Lõpetuseks tuleb analüüsida hagejate põhjendatud huvi käesoleval juhul.

 Selliste ühenduste nagu hagejad õigus esitada hagi

43      Nõukogu leiab, et hagejad võivad oma liikmete huve esindavate ühendustena nõuda vaidlustatud määruse tühistamist vaid osas, milles see mõjutab nende liikmeid, keda määrus isiklikult puudutab. Samuti väidab nõukogu, et välja arvatud Marquis Energy puhul, kes otsustas vaidlustada asjaomase määruse isiklikult (kohtuasjas T‑277/13, Marquis Energy vs. nõukogu), on vaidlustatud määrus muutunud hagejate liikmete suhtes lõplikuks. Seoses sellega rõhutab ta, et käesolev ühenduse esitatud hagi ei saa juhul, kui see tunnistatakse vastuvõetavaks ja põhjendatuks, seada kahtluse alla vaidlustatud määruse lõplikkust, sest vastasel juhul rikutaks liidu õiguses kehtestatud õiguskindluse üldpõhimõtet.

44      Hagejad vaidlevad nõukogu argumentidele vastu, väites, et nendega võetaks ühendustelt õigus esitada Üldkohtule hagi. Seevastu peaks ühenduse esitatud tühistamishagi selle rahuldamise korral tekitama õiguslikke tagajärgi ühenduse kõigi liikmete suhtes, kes olid hagi esitamise ajal seaduslikult selle liikmeks registreeritud.

45      Kohtupraktikast ilmneb, et tühistamishagi, mille on esitanud ühendus, kelle ülesanne on kaitsta oma liikmete ühiseid huve, võib vastuvõetavaks tunnistada ainult kolme tüüpi olukordades – esiteks, kui õigusnorm seda sõnaselgelt tunnustab (vt selle kohta kohtumäärus, 10.12.2004, EFfCI vs. parlament ja nõukogu, T‑196/03, EKL, EU:T:2004:355, punkt 42), teiseks, kui ühenduse esindatavatel ettevõtjatel või mõnedel neist on isiklik õigus esitada hagi, või kolmandaks, kui ühendus saab tugineda omaenda huvile (vt selle kohta kohtuotsus, 22.6.2006, Belgia ja Forum 187 vs. komisjon, C‑182/03 ja C‑217/03, EKL, EU:C:2006:416, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika, ning kohtumäärus, 24.6.2014, PPG ja SNF vs. ECHA, T‑1/10 RENV, EU:T:2014:616, punkt 30).

46      Seega tuleb teha kindlaks, millisele või mitmele neist kolmest olukorrast hagejad käesoleval juhul tuginevad.

47      Kõigepealt tuleb seoses esimese olukorraga, mille kohaselt on ühenduse esitatud hagi vastuvõetav, kui õigusnorm seda sõnaselgelt tunnustab, märkida esiteks, et hagejad ei nimeta ühtegi õigusnormi, mis annab neile eriõiguse esitada hagi, ja teiseks, et ükski Üldkohtu käsutuses olevast toimikust nähtuv asjaolu ei võimalda järeldada, et eksisteerib õigusnorm, millele hagejad saaksid selles osas tugineda.

48      Seega ei saa käesolevat hagi tunnistada vastuvõetavaks põhjusel, et hagejad saavad kasutada erinormi, mis annab neile õiguse esitada hagi.

49      Teiseks, mis puudutab teist olukorda, mille kohaselt on ühenduse esitatud hagi vastuvõetav siis, kui ühendus esindab ühte või mitut ettevõtjat, kellel on isiklik õigus esitada hagi, siis tuleb tõdeda, et hagejad väidavad sisuliselt, et neil on õigus esitada hagi põhjusel, et mõned nende liikmed on „Ühendriikidest pärit bioetanooli liitu eksportijad“.

50      Hagejate liikmete puhul tuleb seega uurida, kas neljal järgmisel ettevõtjate kategoorial on õigus esitada hagi:

–        Marquis Energy, kes on valimisse kaasatud Ühendriikide bioetanooli tootja ja kes esitas kohtuasjas T‑277/13, Marquis Energy vs. nõukogu, vaidlustatud määruse peale ise hagi;

–        neli valimisse kaasatud Ühendriikide bioetanooli tootjat peale Marquis Energy, keda on mainitud vaidlustatud määruse põhjenduses 36 (edaspidi „neli valimisse kaasatud tootjat“), st Patriot Renewable Fuels, Plymouth Energy Company, POET ja Platinum Ethanol, kes kõik on vähemalt ühe hageja liikmed. Kõnealused neli tootjate gruppi on nimelt esimese hageja Growth Energy liikmed ning Patriot Renewable Fuels ja Plymouth Energy Company on ühtlasi ka teise hageja, Renewable Fuels Association’i, liikmed;

–        bioetanooli kauplejad/segajad Murex ja CHS;

–        kõik muud hagejate liikmed.

51      Seoses sellega tuleb esiteks märkida, et käesoleva hagi vastuvõetavaks tunnistamine esimesena nimetatud põhjusel, st seetõttu, et hagejad esindavad Marquis Energy’d, on välistatud. Kohtupraktika kohaselt saab ühendus oma liikmete esindajana esitada vastuvõetava tühistamishagi juhul, kui need liikmed ise ei ole hagi esitanud, kuigi nad oleksid võinud seda teha (vt kohtumäärus, 29.3.2012, Asociación Española de Banca vs. komisjon, T‑236/10, EKL, EU:T:2012:176, punktid 23 ja 24 ning seal viidatud kohtupraktika). Seega tuleneb nimetatud kohtupraktikast, et kuna käesoleval juhul on Marquis Energy ise esitanud Üldkohtule vaidlustatud määruse peale hagi kohtuasjas T‑277/13, Marquis Energy vs. nõukogu, on käesolev hagi igal juhul vastuvõetamatu selles osas, milles hagejad väidavad, et nad esindavad Marquis Energy’d. See järeldus ei mõjuta aga vajadust analüüsida küsimust, kas hagejate hagi on vastuvõetav niivõrd, kuivõrd nad esindavad ka teisi liikmeid.

52      Teiseks tuleb seoses hagejate liikmetega, kes on bioetanooli eksportivad kauplejad/segajad, sedastada, et kohtuistungil esitasid hagejad väite, et kaks nende „ühinenud“ liiget Murex ja CHS on kauplejad/segajad, kes ekspordivad bioetanooli. Murex on Growth Energy „ühinenud liige“ ja CHS on Renewable Fuels Association’i „ühinenud liige“. Sel põhjusel leiavad hagejad, et järelikult on neil eelnimetatud ettevõtjate esindajatena õigus esitada hagi. Lisaks märkisid hagejad, et need eksportijad on esitanud valimi moodustamiseks kasutatud vormid.

53      Vaidlust ei ole selle üle, et CHS on Renewable Fuels Association’i „ühinenud“ liige. Nagu aga komisjon kohtuistungil õigesti osutas ja nagu on kantud kohtuistungi protokolli, on Renewable Fuels Association’i põhikirja artikli IV lõike 4 punktis b sätestatud, et selle ühenduse „ühinenud“ liikmel on õigus osaleda liikmete koosolekutel, kuid puudub hääleõigus.

54      Murex’i puhul on selge, et ta on Growth Energy „ühinenud“ liige. Nagu aga komisjon kohtuistungil õigesti märkis ja nagu on kantud kohtuistungi protokolli, on Growth Energy „articles of incorporation’i“ (põhikiri) neljandas artiklis ette nähtud hääleõigusega ja hääleõiguseta liikmete kategooriad. Täpsemalt ei ole vastavalt Growth Energy dokumendi „Second Amended and Restated Bylaws“ (teine muudetud ja ümbersõnastatud põhikiri) artikli II lõike 2.01 punktile c selle ühenduse „ühinenud“ liikmel hääleõigust.

55      Hääleõiguseta ei ole aga CHSil ja Murex’il võimalust oma huve kaitsta, kui asjaomane ühendus neid esindab. Neil tingimustel ja muude asjaolude puudumisel, mis tõendaksid, et „ühinenud“ liikmel on selline võimalus oma huve maksma panna, tuleb järeldada, et käesoleval juhul ei ole Renewable Fuels Association’il õigust esitada hagi selles ulatuses, milles ta väidab end esindavat CHSi ning Growth Energy’l ei ole õigust esitada hagi, kuivõrd ta väidab, et esindab Murex’it.

56      Eespool punktides 51–55 esitatud kaalutlustest tuleneb, et kui käesolev hagi ei ole vastuvõetav osas, milles hagejad tuginevad asjaolule, et nad esindavad Marquis Energy’d ning CHSi või Murex’it, siis tuleb uurida hoopis seda, kas nende hagi on vastuvõetav osas, milles nad tuginevad asjaolule, et nad esindavad esiteks nelja muud valimisse kaasatud tootjat kui Marquis Energy gruppi, ja teiseks kõiki teisi liikmeid peale valimisse kaasatud nelja tootja, Marquis Energy või kauplejate/segajate CHSi ja Murex’i.

57      Kolmandaks tuleb tagasi lükata ka hagejate see argument, et ühenduse esitatud tühistamishagi peaks selle rahuldamise korral tekitama õiguslikke tagajärgi ühenduse kõigi liikmete suhtes, kes olid hagi esitamise ajal seaduslikult selle liikmeks registreeritud.

58      Seoses sellega olgu meenutatud, et kuigi vastab tõele, et ELTL artikli 263 neljanda lõigu kriteeriume silmas pidades on dumpinguvastaseid tollimakse kehtestavad määrused oma laadilt ja ulatuselt tõepoolest normatiivsed, sest need kohalduvad kõigile asjaomastele ettevõtjatele, ei ole siiski välistatud, et mõnedel ettevõtjatel on õigus esitada nende määruste teatavate sätete vastu hagi (vt selle kohta kohtuotsused, 21.2.1984, Allied Corporation jt vs. komisjon, 239/82 ja 275/82, EKL, EU:C:1984:68, punkt 11, ja 20.3.1985, Timex vs. nõukogu ja komisjon, 264/82, EKL, EU:C:1985:119, punkt 12).

59      Kohtupraktikas on aga sedastatud, et kui määrus, mis kehtestab dumpinguvastase tollimaksu, kehtestab mitmele erinevale äriühingule erinevad tollimaksud, on äriühingul õigus esitada hagi vaid nende määruse sätete suhtes, mis kehtestavad talle konkreetse dumpinguvastase tollimaksu ja määravad kindlaks selle summa, mitte nende sätete peale, mis kehtestavad dumpinguvastase tollimaksu teistele äriühingutele, mis tähendab, et äriühingu hagi on vastuvõetav ainult selle nõude ulatuses, milles palutakse tühistada üksnes teda puudutavad määruse sätted (vt selle kohta kohtuotsus, 15.2.2001, Nachi Europe, C‑239/99, EKL, EU:C:2001:101, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

60      Peale selle ilmneb 21. märtsi 2012. aasta kohtuotsuse Fiskeri og Havbruksnæringens Landsforening jt vs. nõukogu (T‑115/06, EU:T:2012:136) punktist 29, millele hagejad selles osas viitavad, koostoimes sama kohtuotsuse punktidega 27 ja 28, et tühistamine saab tekitada õiguslikke tagajärgi ühenduse kõigi liikmete suhtes ainult siis, kui nende liikmete hagid olid vastuvõetavad.

61      Kui see oleks teisiti, võiks kutseühendus selleks, et saavutada määruse tühistamine kõikide oma liikmete heaks – sh nende jaoks, kes ei vasta isiklikult ELTL artikli 263 neljandas lõigus märgitud tingimustele –, tugineda teatavate oma liikmete õigusele esitada hagi. See viiks möödahiilimiseni eeskirjadest, mis käsitlevad dumpinguvastaseid tollimakse kehtestavate määruste peale esitatavate hagide vastuvõetavuse tingimusi.

62      Järelikult saavad hagejad käesoleval juhul nõuda vaidlustatud määruse tühistamist nende liikmete kasuks ainult selles ulatuses, milles see määrus mõjutab liikmeid, kellel on endal õigus esitada vaidlustatud määruse peale ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel tühistamishagi.

63      Neljandaks, seoses kolmanda olukorraga, mille puhul oleks ühenduse esitatud hagi vastuvõetav, kui ta saab viidata omaenda huvile, leiavad hagejad, et peamisi etanoolitootjaid esindava ühendusena on neil isiklik õigus esitada hagi ning meenutavad, et nad olid dumpinguvastases haldusmenetluses huvitatud isikud. Seega tuleb siinkohal uurida, kas hagejatel on käesoleval juhul omaenda huvi ühendusena, kes osales dumpinguvastases menetluses (vt allpool punktid 75–87).

 Hagejate õigus esitada hagi

64      Olgu meenutatud, et ELTL artikli 263 neljandas lõigus on käsitletud kolme olukorda, mil iga füüsiline või juriidiline isik võib esitada tühistamishagi. Selle artikli esimeses ja teises lõigus ette nähtud tingimustel võib ta esiteks esitada hagi temale adresseeritud akti vastu. Teiseks võib isik esitada hagi teda otseselt ja isiklikult puudutava akti vastu ning kolmandaks üldkohaldatava akti vastu, mis puudutab teda otseselt ja ei sisalda rakendusmeetmeid.

65      Tuleb märkida, et otsese puutumuse kriteerium on ELTL artikli 263 neljandas lõigus osutatud teise ja kolmanda olukorra puhul identne (kohtumäärus, 13.3.2015, European Coalition to End Animal Experiments vs. ECHA, T‑673/13, EKL, EU:T:2015:167, punkt 67).

66      Käesoleval juhul on selge, et hagejad ei ole vaidlustatud määruse adressaadid. Seetõttu tuleb analüüsida küsimust, kas hagejad võivad esitada vaidlustatud määruse peale tühistamishagi, tuginedes ELTL artikli 263 neljandas lõigus nimetatud teisele või kolmandale olukorrale, st kas tegutsedes esiteks enda nimel, või teiseks tegutsedes mõne enda liikmeks oleva ettevõtjate rühma esindajana.

67      Mis puudutab ELTL artikli 263 neljandas lõigus ette nähtud otsese puutumuse mõistet, siis tuleb märkida, et see nõuab kahe kumulatiivse kriteeriumi täidetust, nimelt esiteks, et akt, mille tühistamist hagejad taotlevad, avaldaks otsest mõju nende õiguslikule olukorrale, ja teiseks, et see akt ei jätaks meedet rakendama kohustatud adressaatidele mingit kaalutlusõigust – akti rakendamine peab olema puhtautomaatne ja tulenema vaid liidu õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme (kohtumäärus, 24.9.2009, Município de Gondomar vs. komisjon, C‑501/08 P, EU:C:2009:580, punkt 25, ja kohtuotsus, 13.10.2011, Deutsche Post ja Saksamaa vs. komisjon, C‑463/10 P ja C‑475/10 P, EKL, EU:C:2011:656, punkt 66).

68      Seoses ELTL artikli 263 neljandas lõigus sätestatud isikliku puutumuse mõistega tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saavad isikud, kes ei ole otsuse adressaadid, väita, et see puudutab neid isiklikult, ainult siis, kui otsus mõjutab neid mingi neile omase tunnuse või neid iseloomustava faktilise olukorra tõttu, mis neid kõigist teistest isikutest eristab, ning seega individualiseerib neid sarnaselt otsuse adressaadiga (kohtuotsused, 15.7.1963, Plaumann vs. komisjon, 25/62, EKL, EU:C:1963:17, lk 223, ja 13.12.2005, komisjon vs. Aktionsgemeinschaft Recht und Eigentum, C‑78/03 P, EKL, EU:C:2005:761, punkt 33).

69      Dumpinguvastase võitluse valdkonna kohta ilmneb väljakujunenud kohtupraktikast esiteks, et dumpinguvastaseid tollimakse kehtestavad aktid puudutavad otseselt ja isiklikult neid tootjatest ja eksportijatest ettevõtjaid, kes suudavad tõendada, et neid on komisjoni ja nõukogu aktides nimetatud, või neid puudutas esialgne uurimine (kohtuotsused Allied Corporation jt vs. komisjon, punkt 58 eespool, EU:C:1984:68, punkt 12, ja 23.5.1985, Allied Corporation jt vs. nõukogu, 53/83, EKL, EU:C:1985:227, punkt 4).

70      Teiseks puudutavad dumpinguvastaseid tollimakse kehtestavad määrused otseselt ja isiklikult neid vaatlusaluse toote importijaid, kelle toote edasimüügihinda võeti arvesse ekspordihinna arvutamisel, ja keda tuvastused dumpingu olemasolu kohta seega puudutavad (kohtuotsused, 14.3.1990, Nashua Corporation jt vs. komisjon ja nõukogu, C‑133/87 ja C‑150/87, EKL, EU:C:1990:115, punkt 15, ja Gestetner Holdings vs. nõukogu ja komisjon, C‑156/87, EKL, EU:C:1990:116, punkt 18). Sama kehtib ka nende importijate puhul, kes on seotud kolmandate riikide eksportijatega, kelle toodete suhtes on kehtestatud dumpinguvastane tollimaks, eelkõige juhul, kui ekspordihind arvutati nende importijate poolt liidu turul kasutatud edasimüügihindade alusel, ja juhul, kui dumpinguvastane tollimaks ise on arvutatud nende edasimüügihindade alusel (vt selle kohta kohtuotsus, 11.7.1990, Neotype Techmashexport vs. komisjon ja nõukogu, C‑305/86 ja C‑160/87, EKL, EU:C:1990:295, punktid 19 ja 20).

71      Kolmandaks on Euroopa Kohus sedastanud, et konkreetset päritolu seadmete tootjat – ilma et teda saaks käsitada importija või eksportijana – puudutavad otseselt ja isiklikult sellise määruse sätted, mis käsitlevad selle tootja dumpingut, kellelt ta ostis tooteid tal selle tootjaga olevate ärisuhete eripära tõttu. Euroopa Kohus on nimelt leidnud, et kõnealuse eripära arvessevõtmiseks oli nõukogu tavapärase väärtuse kindlakstegemiseks kehtestanud teatava kasumimarginaali, mida võeti seejärel arvesse dumpingumarginaali arvutamisel, mille põhjal kehtestati dumpinguvastane tollimaks; seetõttu puudutavad järeldused süüks pandava dumpingu olemasolu kohta konkreetset päritolu seadmete tootjat (vt selle kohta kohtuotsused Nashua Corporation jt vs. komisjon ja nõukogu, punkt 70 eespool, EU:C:1990:115, punktid 17–20, ning Gestetner Holdings vs. nõukogu ja komisjon, punkt 70 eespool, EU:C:1990:116, punktid 20–23).

72      Neljandaks on kohtupraktikas leitud, et õigus esitada hagi on liidu tootjal, kui dumpinguvastase tollimaksu kehtestav määrus põhineb selle tootja isiklikul olukorral, kes on asjaomase toote põhitootja liidus. Euroopa Kohus järeldas seda sellest, et nimetatud tootja etteheited oli aluseks kaebusele, mille alusel algatati uurimismenetlus, et tema seisukohad kuulati ära selle menetluse käigus, mille kulgu need seisukohad tugevasti mõjutasid, ning et dumpinguvastane tollimaks kehtestati tagajärgede põhjal, mille tuvastatud dumping oli talle kaasa toonud (vt selle kohta kohtuotsus Timex vs. nõukogu ja komisjon, punkt 58 eespool, EU:C:1985:119, punktid 14 ja 15).

73      Viiendaks on Euroopa Kohus samuti otsustanud, et see, kui tunnustatakse teatud ettevõtjate kategooriate õigust esitada hagi dumpinguvastase määruse tühistamise nõudes, ei saa välistada, et määrus võib ka muid ettevõtjaid isiklikult puudutada mingite neile omaste tunnuste tõttu, mis neid kõigist teistest isikutest eristavad. Seega tunnistas Euroopa Kohus nimetatud kohtuasjas hageja poolt esitatud hagi vastuvõetavaks põhjusel, et hageja oli dumpinguvastase meetme objektiks oleva toote kõige olulisem importija ja selle toote lõppkasutaja ning et tema majandustegevus sõltus suurel määral ajaomasest impordist ja vaidlusalune määrus mõjutas tõsiselt seda importi (vt selle kohta kohtuotsus, 16.5.1991, Extramet Industrie vs. nõukogu, C‑358/89, EKL, EU:C:1991:214, punktid 16–18).

74      Neid kaalutlusi arvestades tulebki analüüsida käesoleva asja hagejate õigust esitada hagi.

 Hagejate isiklik õigus esitada hagi

75      Hagejad väidavad, et nad on ühendused, kelle liikmed on Ühendriikide peamised etanoolitootjad, kes on aktiivselt osalenud vaidlustatud määruse vastuvõtmiseni viinud haldusmenetluses. Nende eesmärk on kaitsta Ühendriikide etanoolitööstust. Kuna vaidlustatud määruse vastuvõtmine on hagejate jaoks oluline probleem ning neid on kogu dumpinguvastase menetluse vältel loetud huvitatud isikuteks, peab neil olema õigus esitada käesolev hagi isiklikult enda nimel.

76      Nõukogu, keda toetab komisjon, väidab vastu, et Üldkohtule hagi esitamise õiguse olemasoluks ei piisa sellest, kui hagejad väidavad, et nad esindavad kogu Ühendriikide bioetanoolitööstust või edendavad selle huve, või et nad on uurimise ajal teinud koostööd komisjoniga, esindades oma liikmete huve. Tema väitel puuduvad hagejaid individualiseerivad erilised asjaolud.

77      Seega tuleb uurida, kas käesoleval juhul puudutab vaidlustatud määrus otseselt ja isiklikult hagejaid endid, mistõttu on nende õiguslik olukord eespool punktis 67 viidatud kohtupraktika tähenduses muutunud.

78      Esiteks olgu kõigepealt märgitud, et on selge, et vaidlustatud määrus kehtestab ühtse dumpinguvastase tollimaksu kogu puhtal kujul bioetanooli – st põllumajandustoodetest valmistatud etüülalkoholi – impordile ning bensiinisegudes, mille etüülalkoholi sisaldus on üle 10 mahuprotsendi, sisalduva bioetanooli impordile ning seda tarnijariigi ehk Ühendriikide tasandil. Teiseks ei ole vaidlust küsimuses, et kuigi hagejad on ühendused, kelle puhul on selge, et nad esindavad Ühendriikide bioetanoolitööstuse huve ja et nad osalesid dumpinguvastases menetluses, ei pea nad kõnealust tollimaksu siiski isiklikult tasuma.

79      Järelikult tuleb sedastada, et kuna vaidlustatud määrus kehtestab dumpinguvastased tollimaksud ainult hagejate liikmete toodete osas, siis ei muuda see hagejate endi õiguslikku olukorda. Dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamine vaidlustatud määruses hagejate liikmete toodete osas ei ole nimelt mõjutanud hagejate isiklikke õigusi ega neil lasuvaid kohustusi.

80      Kuigi asjaolu, et hagejad on olnud dumpinguvastase menetluse pooled, ei mõjuta järeldust, et dumpinguvastase tollimaksu kehtestamine nende liikmete toodete osas ei anna neile mingeid õigusi ega pane neile mingeid kohustusi, tuleb märkida, et hagejad rõhutavad hagi kümnendas väites, et dumpinguvastases menetluses osalenud huvitatud isikutena on neil omaenda õigus taotleda vaidlustatud määruse tühistamist põhjusel, et rikutud on nende menetlusõigusi, täpsemalt algmääruse artikli 6 lõikest 7, artikli 19 lõigetest 1 ja 2 ning artikli 20 lõigetest 2, 4 ja 5 tulenevaid õigusi.

81      Kohtupraktikast tuleneb aga, et asjaolu, et isik on ühel või teisel moel olnud seotud liidu akti vastuvõtmisele eelnenud protsessiga, individualiseerib selle isiku kõnealuse akti suhtes vaid siis, kui asjakohane liidu õigusakt annab talle teatavad menetluslikud tagatised (vt analoogia alusel kohtuotsused, 4.10.1983, Fediol vs. komisjon, 191/82, EKL, EU:C:1983:259, punkt 31, ja 17.1.2002, Rica Foods vs. komisjon, T‑47/00, EKL, EU:T:2002:7, punkt 55).

82      Seega tuleb uurida, kas eespool punktis 80 nimetatud algmääruse sätted annavad menetluslikud tagatised isikutele, kes on osalenud dumpinguvastaseid tollimakse kehtestava määruse vastuvõtmise menetluses, nagu väidavad hagejad.

83      Algmääruse artikli 6 lõige 7 annab sellistele esindavatele ühendustele nagu hagejad, kes on andnud endast selle määruse artikli 5 lõike 10 kohaselt teada, õiguse tutvuda kirjaliku taotluse korral kogu teabega, mis ükskõik milline uurimisega seotud isik on kättesaadavaks teinud, välja arvatud liidu või liikmesriikide asutusesisesed dokumendid, kui see teave on nende huvide esitamiseks oluline, ei ole algmääruse artikli 19 tähenduses konfidentsiaalne ning kui seda kasutatakse uurimise käigus. Peale selle antakse neile õigus esitada nimetatud teabe kohta oma tähelepanekuid, mis võetakse arvesse niivõrd, kuivõrd need on piisavalt põhjendatud.

84      Lisaks annavad sama määruse artikli 20 lõiked 2, 4 ja 5 esindavatele ühendustele õiguse taotleda selliste oluliste faktide ja kaalutluste lõplikku avaldamist, mille alusel kavatsetakse soovitada lõplike meetmete kehtestamist või uurimise või menetluse lõpetamist ilma meetmeid kehtestamata. Neil on õigus esitada lõpliku avaldamise dokumendi kohta märkusi tähtaja jooksul, mille pikkus on vähemalt kümme päeva. Käesoleval juhul on selge, et hagejatel oli võimalus tutvuda mittekonfidentsiaalse uurimistoimikuga ning et nad said lõpliku avalikustamise dokumendi, nagu on ette nähtud algmääruse artikli 20 lõikes 2, ja 21. detsembril 2012 täiendava teabe.

85      Seega niivõrd, kuivõrd hagejad tuginevad oma hagis neile algmääruse artikli 6 lõikega 7, artikli 19 lõigetega 1 ja 2 ning artikli 20 lõigetega 2, 4 ja 5 antud menetluslike tagatiste kaitsele, tuleb tuvastada, et käesolev hagi on vastuvõetav selles ulatuses, milles see puudutab enda nimel tegutsevaid hagejaid.

86      Selles kontekstis rõhutavad hagejad, et neil on õigus esitada hagi sel põhjusel, et nad osalesid dumpinguvastases menetluses esindavate ühendustena, kes olid komisjoni ja „kogu Ühendriikide bioetanoolitööstuse“ vahendajad. Selles osas viitavad nad 24. märtsi 1993. aasta kohtuotsusele CIRFS jt vs. komisjon (C‑313/90, EKL, EU:C:1993:111, punktid 28–30), milles Euroopa Kohus tunnustas, et käsitletav otsus mõjutas ühenduse seisundit läbirääkijana. Siiski tuleb esiteks sedastada, et hagejate seisund esindava ühendusena algmääruse tähenduses ei ole võrreldav läbirääkija omaga, kes tegutseb ametlikult oma liikmete nimel. Teiseks olgu märgitud, et eelnimetatud kohtuotsus käsitles ühenduse esitatud nõuet tühistada otsus, mis oli tehtud riigiabi valdkonnas, st komisjoni keeldumist algatada ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud menetlus, mille eesmärk on tuvastada, et antav abi ei sobi siseturuga kokku. CIRFS ei esindanud nimelt kõnealust abi saanud äriühingu huve. Käesolev kohtuasi puudutab aga dumpinguvastases valdkonnas vastu võetud määrust. Vaidlustatud määrusega ei keeldunud nõukogu mingi menetluse algatamisest ning hagejaid käsitatakse nende ettevõtjate esindajatena, kelle toodete suhtes dumpinguvastane meede kehtestati. Siinses kohtuasjas käsitletakse seega teistsugust olukorda kui see, mis oli aluseks eespool viidatud kohtuotsusele CIRFS jt vs. komisjon (EU:C:1993:111), mis ei ole käesoleval juhul selles osas asjakohane.

87      Võttes arvesse eespool punktides 77–86 esitatud kaalutlusi, tuleb järeldada, et hagejate kui menetlusega seotud huvitatud isikute puhul tuleb tunnustada õigust esitada hagi põhjusel, et nad on otseselt ja isiklikult puudutatud, kuid vastuvõetav on ainult nende hagi kümnes väide, mis on ainus väide, mille eesmärk on nende menetlusõiguste kaitsmine.

 Hagejate õigus esitada hagi oma liikmete esindajatena

88      Nõukogu, keda toetab komisjon, leiab, et hagejatel ei ole õigust esitada hagi oma liikmete esindajatena.

89      Hagejad vaidlevad nendele argumentidele vastu.

90      Käesoleval juhul tuleb hagi esitamise õiguse analüüsimiseks eristada nelja valimisse kaasatud Ühendriikide bioetanooli tootjat ja hagejate teisi liikmeid.

91      Tegemaks kindlaks, kas neljal valimisse kaasatud Ühendriikide bioetanooli tootjal on õigus esitada vaidlustatud määruse peale hagi, tuleb uurida, kas see määrus puudutab neid otseselt ja isiklikult ELTL artikli 263 neljandas lõigus osutatud teise olukorra tähenduses.

–       Hagejate kui valimisse kaasatud bioetanooli tootjate esindajate otsene puutumus

92      Seoses küsimusega, kas vaidlustatud määrus puudutab nelja valimisse kaasatud bioetanooli tootjat otseselt, tuleb märkida, et dumpinguvastase tollimaksu kehtestav määrus puudutab otseselt äriühingut, kelle toodete puhul kõnealust dumpinguvastast tollimaksu kohaldatakse, sest see määrus paneb liikmesriikide tolliasutustele kohustuse kehtestatud tollimaks sisse nõuda, jätmata neile mingit kaalutlusruumi (vt selle kohta kohtuotsused, 25.9.1997, Shanghai Bicycle vs. nõukogu, T‑170/94, EKL, EU:T:1997:134, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 19.11.1998, Champion Stationery jt vs. nõukogu, T‑147/97, EKL, EU:T:1998:266, punkt 31).

93      Käesoleval juhul tuleb esiteks tõdeda, et igale vaatlusaluse toote tarnijale individuaalse tollimaksu kehtestamise asemel näeb vaidlustatud määruse artikli 1 lõige 1 ette ühtse dumpinguvastase tollimaksu kogu puhtal kujul bioetanooli – st põllumajandustoodetest valmistatud etüülalkoholile – impordile ning bensiinisegudes, mille etüülalkoholi sisaldus on üle 10 mahuprotsendi, sisalduva bioetanooli impordile ja seda tarnijariigi ehk Ühendriikide tasandil. Täpsemalt kehtestatakse määrusega üleriigiline dumpinguvastane tollimaks määraga 62,30 eurot netotonni kohta, mida kohaldatakse proportsionaalselt bioetanooli protsentuaalsele kogusisaldusele massis. Seega tuleb tõdeda, et vaidlustatud määrus ei identifitseeri bioetanooli importi selle individuaalse allika alusel, näidates kaubandusahelas ära asjassepuutuvad eksportivad ettevõtjad.

94      Teiseks märgib nõukogu vaidlustatud määruse põhjenduses 12 ja kostja vastuses, et kuna ükski neljast valimisse kaasatud tootjast ei eksportinud bioetanooli liidu turule ise, siis müüsid nad oma toodangu omamaistele sõltumatutele kauplejatele/segajatele, kes segasid bioetanooli bensiiniga ja müüsid segu edasi oma riigis ja ekspordiks eelkõige liitu.

95      Kolmandaks selgitab nõukogu vaidlustatud määruse samas põhjenduses 12, et viis valimisse kaasatud Ühendriikide tootjat „märkisid valimi moodustamiseks kasutatud vormil, et nad ekspordivad bioetanooli liitu“.

96      Neljandaks osutab nõukogu vaidlustatud määruse põhjendustes 10 ja 11, et dumpinguvastase haldusmenetluse ajal moodustas komisjon valimi kuuest Ühendriikide bioetanooli tootjast, tuginedes bioetanooli suurimale representatiivsele liitu suunatud ekspordimahule, mida on ette nähtud aja jooksul võimalik mõistlikul määral uurida. Üks äriühing jäeti uurimise käigus valimist välja, sest leiti, et tema toodangut ei eksporditud uurimisperioodil, st ajavahemikul 1. oktoobrist 2010 kuni 30. septembrini 2011, liitu, sellal kui viis ülejäänud valimisse kaasatud tootjat jäid valimisse.

97      Seega tuleneb eespool punktides 92–96 välja toodud, nõukogu poolt määratletud kaalutlustest bioetanooli turu toimimise kohta, et viimane leidis vaidlustatud määruses ise, et uurimisperioodil eksporditi liitu regulaarselt olulisi bioetanooli koguseid, mis pärinesid neljalt valimisse kaasatud tootjalt.

98      Eespool punktis 97 tehtud järeldust kinnitavad peale selle ka nõukogu ja komisjoni hinnangud, mis esitati dumpinguvastase menetluse ajal ning nende kirjalikes ja suulistes avaldustes.

99      Kõigepealt tuleb esiteks märkida, et nõukogu tõdes Üldkohtu kirjalikele küsimustele antud vastustes, et „o[li] väga tõenäoline“, et Euroopa standardite spetsifikatsioonidele (edaspidi „EN spetsifikatsioonid“) vastav bioetanool, mida müüvad liitu kaks uurimise kestel komisjoniga koostööd teinud kauplejat/segajat, „sisaldab [konfidentsiaalne](1) poolt toodetud bioetanooli“. Teiseks leidis nõukogu, et on „tõenäoline“, et kahe teise kaupleja/segaja poolt liidu müüdud bioetanool „sisaldab [konfidentsiaalne] poolt toodetud bioetanooli“.

100    Seejärel kinnitas komisjon uurimise ajal 30. jaanuaril 2013 hagejatele saadetud kirjas, et kaheksa identifitseeritud kauplejat/segajat, kes müüsid valimisse kaasatud tootjate toodetud bioetanooli, esindavad üle 90% kõigist uurimisperioodil bioetanooli liitu eksportijatest.

101    Lisaks esitas nõukogu Üldkohtu esitatud kirjalikele küsimustele antud vastuses arvandmed nende kogumahtude kohta, mis vastavad EN spetsifikatsioonidele, ja mille on viis valimisse kaasatud Ühendriikide tootjat saanud kaheksalt uurimise käigus küsimustikule vastanud kauplejalt/segajalt. Need arvandmed vastavad rohkem kui [konfidentsiaalne] kaheksa kaupleja/segaja Ühendriikidest pärit bioetanooli impordile samal ajavahemikul.

102    Lõpetuseks märkis nõukogu kohtuistungil, et ta ei vaidlusta asjaolu, et suurem osa EN spetsifikatsioonidele vastava bioetanooli müügist eksporditi liitu. Nõukogu selgitas selle kohta kostja vastuses, et kauplejad/segajad, kes tegid uurimise ajal temaga koostööd, hankisid bioetanooli erinevatelt tootjatelt, segasid seda ja müüsid ekspordiks. Nõukogu arvates ei olnud seega võimalik kindlaks teha tootjat liitu eksportimise hetkel ega jälgida kõiki oste eraldi ja võrrelda normaalväärtuseid vastavate ekspordihindadega.

103    Neist kaalutlustest tuleneb, et oli piisavalt kindlaks tehtud, et märkimisväärsed bioetanooli kogused, mille kaheksa uurimisse kaasatud kauplejat/segajat ostsid uurimisperioodi jooksul viielt valimisse kaasatud Ühendriikide tootjat, eksporditi suures osas liitu. Nõukogu ei ole esitanud mingit teavet, mis läheks selle järeldusega vastuollu või võiks selle kummutada.

104    Järelikult tuleb sedastada, et vaidlustatud määrusega kehtestatud dumpinguvastane tollimaks puudutab nelja valimisse kaasatud Ühendriikide tootjat eespool punktides 67 ja 92 viidatud kohtupraktika tähenduses otseselt, kuna nad toodavad kaupa, mille suhtes kohaldati alates vaidlustatud määruse jõustumisest selle liitu importimisel dumpinguvastast tollimaksu.

105    Seda järeldust ei kummuta nõukogu ja komisjoni muud väited.

106    Esiteks märgib nõukogu, keda toetab komisjon, et hagejad esindavad uurimisperioodi osas bioetanooli tootjaid, mitte selle eksportijaid. Erinevalt kauplejatest/segajatest ei puuduta aga vaidlustatud määrus bioetanooli tootjaid otseselt, sest kõnealuses määruses ei „pane“ nõukogu neile „süüks“ dumpingut ning tootjate otsemüügi suhtes ei ole dumpinguvastast tollimaksu kehtestatud.

107    Selle kohta olgu märgitud, et vastupidi nõukogu ja komisjoni argumentatsioonis mõista antule ei saa põhimõtteliselt välistada, et erinevalt eksportijatest on valimisse kaasatud tootjatel õigus esitada vaidlustatud määruse suhtes hagi.

108    Nagu nähtub eespool punktides 67, 69 ja 92 viidatud kohtupraktikast, ei sõltu dumpinguvastaseid tollimakse kehtestava määruse peale esitatud hagi vastuvõetavus nimelt isiku tootja või eksportija staatusest.

109    Peale selle tuleb meenutada, et dumpinguvastaste õigusnormide eesmärk on kaitse dumpinguhinnaga impordi eest. Ühelt poolt võib vastavalt algmääruse artikli 1 lõikele 1 kohaldada dumpinguvastast tollimaksu dumpingtoote suhtes, mille vabasse ringlusse lubamine liidus tekitab kahju. Teiselt poolt on kohtupraktikas sedastatud, et põhimõtteliselt puudutavad dumpinguvastased menetlused kolmandast riigist pärineva tootekategooria kogu importi, mitte konkreetsete ettevõtjate tooteid (kohtuotsus, 7.12.1993, Rima Eletrometalurgia vs. nõukogu, C‑216/91, EKL, EU:C:1993:912, punkt 17). Otsese puutumuse käsitluse raames ei ole küsimus, kellele institutsioonid asjaomast dumpingut „süüks panevad“, seega asjakohane.

110    Eeltoodust tuleneb, et kuna dumpinguvastased tollimaksud on seotud eksporditavate toodetega, võib asjaomase liitu imporditud toote suhtes selliste dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamine mõjutada märkimisväärselt tootjat, isegi kui ta ei ole nende toodete eksportija.

111    Siinkohal on oluline rõhutada, et käesoleval juhul on selge, et neli valimisse kaasatud tootjat tootsid uurimisperioodi vältel puhast etanooli ning kauplejad/segajad segasid nende tooted bensiiniga ja eksportisid liitu.

112    Eespool punktides 107–111 mainitud kaalutlustest tuleneb, et nõukogu ja komisjoni esile toodud asjaolud, mille kohaselt ei „panda“ vaidlustatud määrusega hagejate liikmetele „süüks“ dumpingut ja nende otsemüügi suhtes ei ole kehtestatud dumpinguvastaseid tollimakse, ning mille kohaselt ei ole nad sisuliselt eksportijad, ei võimalda põhimõtteliselt välistada seda, et vaidlustatud määruse vastuvõtmine puudutas hagejate liikmeid kui valimisse kaasatud tootjaid otseselt.

113    Teiseks väidab komisjon, et vaidlustatud määrus ei tekita hageja liikmetele õiguslikke tagajärgi ning sellel võivad nimetatud isikute suhtes olla ainult kaudsed tagajärjed, sest nad müüsid bioetanooli kolmandatele isikutele, kes võisid omakorda osa sellest bioetanoolist liitu eksportida. Komisjoni arvates ei ole pelk tõdemus, et hageja liikmetele avaldati majanduslikku mõju, piisav tõendamaks nende otsest puutumust.

114    Isegi kui eeldada, et dumpinguvastane tollimaks koormab kauplejaid/segajad, ning kui osutub tõeks, et bioetanooli tarneahel katkeb ja seetõttu ei suuda nad dumpinguvastast tollimaksu enam tootjatele üle kanda, tuleb siiski meenutada, et dumpinguvastase tollimaksu kehtestamine muudab õiguslikke tingimusi, mille alusel toimub nelja valimisse kaasatud tootja toodetud bioetanooli turustamine liidu turul. Seetõttu mõjutatakse kõnealuste tootjate õiguslikku seisundit liidu turul igal juhul otseselt ja oluliselt.

115    Samal põhjusel tuleb seega sedastada, et komisjon vaidlustab ekslikult asjaolu, et tarneahela osaks olev muu ettevõtja – kes ei ole viimati mainitud eksportija, kelle puhul on tuvastatud, et ta kasutab dumpingut – võib vaidlustada dumpinguvastase tollimaksu, „mis on suunatud eksportija, mitte tarneahela ettevõtjate poolt dumpingu kasutamise vastu“.

116    Kolmandaks leiab komisjon, et vaidlustatud määrus avaldab hagejate liikmetele ainult kaudset mõju, sest dumpinguvastane tollimaks mõjutab otseselt kaupleja/segaja ja importija vahelist tehingut. Selle kohta tuleb märkida, et ettevõtjate vaheliste lepinguliste kokkulepete struktuur bioetanooli tarneahelas ei mõjuta kuidagi seda, kas vaidlustatud määrus puudutab bioetanooli tootjat otseselt või mitte. Vastupidine järeldus tähendaks ühelt poolt seda, et määrus, millega kehtestatakse dumpinguvastane tollimaks asjaomastele toodete suhtes, puudutab otseselt ainult tootjat, kes müüb oma toodet liitu importijale otse; algmäärusest aga midagi sellist ei nähtu. Teiselt poolt piiraks selline lähenemine niisuguste tootjate õiguskaitset, kelle tooted on hõlmatud dumpinguvastase tollimaksuga ainult asjaomase tootja poolt teostatava ekspordi kaubandusstruktuuri tõttu.

117    Neil asjaoludel tuleb tulemusetuna tagasi lükata ka kohtuistungil esitatud komisjoni argument, mille kohaselt peab hagi esitamise õiguse omamiseks olema tootja teadlik, et tema konkreetne toode eksporditakse liitu. Asjaolu, et tootja teab täpselt, millised tema toodetud kaubad eksporditakse liitu, ei mõjuta seda, kas vaidlustatud määrus puudutab teda otseselt või mitte.

118    Eespool punktides 106–117 läbi viidud analüüsist tuleneb, et nõukogu ja komisjoni väited, mille kohaselt ei puuduta vaidlustatud määrus nelja valimisse kaasatud tootjat otseselt, tuleb tagasi lükata.

–       Hagejate kui valimisse kaasatud bioetanooli tootjate esindajate isiklik puutumus

119    Seoses küsimusega, kas vaidlustatud määrus puudutab nelja valimisse kaasatud Ühendriikide tootjat isiklikult, tuleb meenutada, et nagu on sedastatud eespool punktis 69, puudutavad dumpinguvastaseid tollimakse kehtestavad aktid isiklikult neid tootjatest ja eksportijatest ettevõtjaid, kes suudavad tõendada, et neid on komisjoni ja nõukogu aktides nimetatud või neid puudutas esialgne uurimine.

120    Pooled vaidlevad tõepoolest küsimuse üle, kas neli valimisse kaasatud tootjat on käesoleval juhul enda toodetud toodete eksportijad.

121    Samas tuleb märkida, et vastavalt eespool punktis 73 viidatud kohtupraktikale ei ole välistatud, et määrus võib isiklikult puudutada ka selliseid ettevõtjaid, ja seda mingite neile omaste tunnuste tõttu, mis neid kõigist teistest isikutest eristavad. Kui hagejad seavad nelja valimisse kaasatud tootja nimel kahtluse alla dumpinguvastase tollimaksu kehtestava otsuse kui sellise põhjendatuse, peavad nad tõendama, et neil on eriline staatus eespool punktis 68 viidatud kohtuotsuse Plaumann vs. komisjon tähenduses (EU:C:1963:17, lk 223) (vt selle kohta ja analoogia alusel kohtuotsus komisjon vs. Aktionsgemeinschaft Recht und Eigentum, punkt 68 eespool, EU:C:2005:761, punkt 37).

122    Selle kohta olgu märgitud, et isegi kui eeldada, et tegemist on dumpinguvastase tollimaksuga hõlmatud toote tootjatega, kes ei ole ise selle ekspordiga kuidagi seotud, on neil eriline staatus siis, kui nad võivad esiteks tõendada, et neid on komisjoni ja nõukogu aktides nimetatud, või neid puudutas esialgne uurimine (vt selle kohta analoogia alusel kohtuotsus Allied Corporation jt vs. komisjon, punkt 58 eespool, EU:C:1984:68, punkt 12), ja teiseks mõjutab vaidlustatud määruse esemeks olev dumpinguvastane tollimaks märkimisväärselt nende seisundit turul (vt selle kohta analoogia alusel kohtuotsus komisjon vs. Aktionsgemeinschaft Recht und Eigentum, punkt 68 eespool, EU:C:2005:761, punkt 37).

123    Mis puutub nelja valimisse kaasatud Ühendriikide tootja osalemist haldusmenetluses, siis tuleb kõigepealt hagejate väidetuga nõustudes märkida, et Ühendriikide bioetanooli tootjatena esitasid nad vastusena komisjoni menetluse algatamist käsitlevale teatele valimi moodustamiseks kasutatud vormid (vt punkt 4 eespool). Nad kaasati valimisse ja kuulusid sellesse kogu uuringu vältel.

124    Järgnevalt tuleb tõdeda, et neli valimisse kaasatud Ühendriikide tootjat osalesid esialgses uurimises. Valimisse kaasatud tootjatena tegid nad uurimise ajal koostööd, esitades muu hulgas vastuseid komisjoni küsimustikele ja võttes komisjoni teenistuste töötajaid kontrollkäikude korraldamise raames oma valdustes vastu.

125    Peale selle kasutati nende andmeid normaalväärtuse arvutamiseks esialgse avalikustamise dokumendi staadiumis.

126    Lõpetuseks näitavad muud asjaolud, et mõned neljast valimisse kaasatud Ühendriikide tootjast olid seotud ka kõne all oleva dumpinguvastase menetluse teiste etappidega. Esiteks kinnitas ärakuulamise eest vastutav ametnik komisjoni 15. novembri 2012. aasta aruandes 11. septembri 2012. aasta ärakuulamise kohta, et ärakuulamist taotlesid hagejad ning Plymouth Energy Company ja POET. Teiseks viitas komisjon 20. veebruari 2013. aasta kirjas hagejate advokaatidele, et ta vastab muu hulgas „Plymouth’i“ esitatud argumentidele, mis käsitlesid tema kirjalikke seiskohti 21. detsembri 2012. aasta teabedokumendi kohta.

127    Seega tuleb tuvastada, et neli valimisse kaasatud Ühendriikide tootjat osalesid intensiivselt esialgses uurimises. Nad olid nii nende enda hinnangul kui ka komisjoni arvates esialgses uurimises osapooled ning komisjon analüüsis nende seisundit dumpinguvastase tollimaksu kehtestamiseni viinud menetluse raames.

128    Peale selle, mis puudutab küsimust, kas vaidlustatud määruse esemeks olnud dumpinguvastane tollimaks mõjutas oluliselt nelja valimisse kaasatud Ühendriikide tootja seisundit turul, siis on eespool punktides 93–103 juba selgitatud, et märkimisväärsed bioetanooli kogused, mille kaheksa uurimisse kaasatud kauplejat/segajat ostsid uurimisperioodi jooksul viielt valimisse kaasatud Ühendriikide tootjat, eksporditi suures osas liitu ning et nelja valimisse kaasatud Ühendriikide tootja toodetud bioetanooli suhtes kohaldati alates vaidlustatud määruse jõustumisest toote liitu importimisel dumpinguvastast tollimaksu. Vaidlust ei ole nimelt selle üle, et uurimisperioodi kestel liitu eksporditud bioetanooli tootsid valimisse kaasatud tootjad, mitte kauplejad/segajad, kes segasid selle bensiiniga ja eksportisid liitu. Selle kohta tuleb märkida, et viimati nimetatuid ei ole vaidlustatud määruses määratletud kui asjaomase toote tootjaid.

129    Nendest järeldustest tuleneb, et esialgne uurimine puudutas nelja valimisse kaasatud Ühendriikide tootjat seetõttu, et nad osalesid selles intensiivselt, ning kuna vaidlustatud määruse esemeks olev dumpinguvastane tollimaks mõjutas neid oluliselt.

130    Eespool punktides 119–129 esitatud kaalutlustest nähtub, et vaidlustatud määrus puudutab hagejate liikmeks olevat, valimisse kaasatud nelja tootjat ELTL artikli 263 neljandas lõigus osutatud teise olukorra tähenduses isiklikult.

131    Seda järeldust ei sea kahtluse alla ka teised nõukogu ja komisjoni argumendid.

132    Esiteks leiab nõukogu, keda toetab komisjon, et vaidlustatud määrus ei puuduta hagejate liikmeid isiklikult, sest kuigi mõned hagejate liikmed identifitseeriti vaidlustatud määruses tootjatena, kasutasid dumpingut kauplejad/segajad ja seda pandi süüks neile.

133    Alustuseks tuleb märkida, et nagu sedastati eespool punktides 123–127, osalesid neli valimisse kaasatud tootjat esialgses uurimises täiel määral ning komisjon uuris nende seisundit dumpinguvastase tollimaksu kehtestamiseni viinud menetluses. Peale selle selgitati eespool punktides 128 ja 129, et vaidlustatud määruse esemeks olev dumpinguvastane tollimaks mõjutas oluliselt nelja valimisse kaasatud hageja liikme seisundit turul. Neil põhjustel tuleb järeldada, et vaidlustatud määrus puudutab nelja valimisse kaasatud tootjat isiklikult.

134    Kuivõrd komisjon lisab, et ta ei „pannud“ neljale valimisse kaasatud tootjale „süüks“ dumpingu kasutamist ning et vaidlustatud määrus ei kujuta endast otsust, mis mõjutab tootjaid nende enda käitumise tõttu, siis tuleb järgmiseks meenutada, et kõnealune määrus kehtestab üleriigilise dumpinguvastase tollimaksu bioetanooli, sh bioetanooli, mille on tootnud neli valimisse kaasatud tootjat, impordile liitu. Küsimus, kes täpselt vaatlusaluse dumpinguga tegeles, ei ole seega asjakohane, et teha kindlaks, kas vaidlustatud määrus puudutab nelja valimisse kaasatud tootjat isiklikult. Asjaomased tootjad kannatavad nimelt dumpingu kasutamises süüdistamise tõttu isegi siis, kui selle kasutamist ei panda süüks neile endile.

135    Mis lõpetuseks puutub nõukogu väitesse, et neli valimisse kaasatud tootjat ei ole 28. veebruari 2002. aasta kohtuotsuse BSC Footwear Supplies jt vs. nõukogu (T–598/97, EKL, EU:T:2002:52) punkt 45 tähenduses isiklikult puudutatud, kuna neid ei saa käsitada tootjate või eksportijatena, „kellele pannakse süüks dumpingu kasutamist“, siis tuleb tõdeda, et dumpingu kasutamise süükspanemine ettevõtjale, kelle õigust esitada hagi uuritakse, ei ole vajalik tingimus, et järeldada tema puhul isikliku puutumuse olemasolu. Vastavalt eespool punktis 73 viidatud kohtupraktikale ei saa see, kui tunnustatakse teatud ettevõtjate kategooriate õigust esitada hagi dumpinguvastase määruse tühistamise nõudes, välistada võimalust, et määrus võib ka muid ettevõtjaid isiklikult puudutada mingite neile omaste tunnuste tõttu, mis neid kõigist teistest isikutest eristavad. Selle kohta tuleb märkida, et dumpingu kasutamise süükspanemine tootjale või eksportijale on asjaolu, mis võib seda isikut teistest eristada, kuid see ei ole asjaomaste ettevõtjate puhul eeltingimus. Liidu kohus on nimelt tunnustanud selliste ettevõtjate puhul isikliku puutumuse olemasolu, tuginemata siiski asjaolule, et dumpingut võib neile süüks panna (kohtuotsused Allied Corporation jt vs. nõukogu, punkt 69 eespool, EU:C:1985:227, punkt 4; Shanghai Bicycle vs. nõukogu, punkt 92 eespool, EU:T:1997:134, punkt 39, ja Champion Stationery jt vs. nõukogu, punkt 92 eespool, EU:T:1998:266, punkt 47).

136    Järelikult ei saa nõustuda nõukogu väitega, et hagejate liikmed ei ole isiklikult puudutatud, sest nende äritegevuse andmete alusel ei saa neid pidada tootjaks või eksportijaks, kellele pannakse süüks dumpingu kasutamist. Vastasel juhul mindaks vastuollu põhimõttega, mis ilmneb eespool punktides 69–73 viidatud kohtupraktikast ja mille kohaselt ei saa välistada isegi seda, et õigus esitada hagi võib olla nii liidu importijatel kui ka tootjatel.

137    Teiseks leiab nõukogu, keda toetab komisjon, et tegur, mis eristab teatavaid ettevõtjaid teistest väärtusahela ettevõtjatest, on asjaolu, et dumping tuvastati nende endi esitatud ja nende enda äritegevust käsitlevate andmete alusel. Nõukogu ja komisjon viitavad siinkohal kohtupraktikale, mis käsitleb seotud importijate isiklikku puutumust. Täpsemalt selgitab komisjon, et eespool punktis 70 viidatud kohtuotsusest Nashua Corporation jt vs. komisjon ja nõukogu (EU:C:1990:115) ja 7. märtsi 2014. aasta kohtumäärusest FESI vs. nõukogu (T‑134/10, EU:T:2014:143) nähtub, et määrava tähtsusega on see, kas institutsioonid kasutasid andmeid tõepoolest viisil, mis võimaldas eristada neid esitanud ettevõtjat.

138    Seoses sellega tuleb alustuseks märkida, et komisjoni viidatud kohtupraktika ei ole käesoleval juhul asjakohane, sest nelja valimisse kaasatud tootja olukord ei ole võrreldav seotud importijate omaga. Kohtupraktikas eristatakse tingimusi, mille alusel puudutavad dumpinguvastaseid tollimakse kehtestavad määrused ühelt poolt tootjaid ja eksportijad ning teiselt poolt importijad isiklikult (kohtuotsused, Nashua Corporation jt vs. komisjon ja nõukogu, punkt 70 eespool, EU:C:1990:115, punktid 14 ja 15, ning Gestetner Holdings vs. nõukogu ja komisjon, punkt 70 eespool, EU:C:1990:116, punktid 17 ja 18).

139    Lisaks sellele ei saa vastupidi nõukogu kinnitusele asjaolu, et valimisse kaasatud bioetanooli tootjate esitatud andmeid otsustati nende individuaalse dumpingumarginaali väljaarvutamiseks mitte kasutada – hagejad vaidlustavad oma esimeses väites just seda aspekti –, välistada kõnealuste tootjate esitatud hagi vastuvõetavust.

140    Seoses sellega olgu märgitud, et kohtuasjas Shanghai Bicycle vs. nõukogu (punkt 92 eespool, EU:T:1997:134, punkt 38), milles kehtestati Hiinast pärit asjaomase toote impordi suhtes ühtne dumpinguvastane tollimaks, on Üldkohus sedastanud, et selliste ettevõtjate õiguskaitset, keda dumpinguvastane tollimaks isiklikult puudutab, ei saa mõjutada pelk asjaolu, et käsitletav tollimaks on ühtne ning kehtestatud viitega riigile, mitte üksikutele ettevõtjatele. Samal põhjusel ei saa hagejate liikmete õiguskaitsele olla takistuseks asjaolu, et käesoleval juhul vaidlustatud määrusega kehtestatud dumpinguvastane tollimaks on sisse seatud riigi tasandil, mitte valimisse kaasatud tootjatele viidates.

141    Esiteks ei saa üksnes asjaolu, et institutsioonid kasutasid väljavõttelist uuringut, kujutada endast mõjuvat põhjust eitamaks selliste uuringusse mitte kaasatud tootjate õigust esitada hagi, kelle andmeid institutsioonid ei kasutanud. See tuleneb eelkõige 11. juuli 1996. aasta kohtuotsusest Sinochem Heilongjiang vs. nõukogu (T–161/94, EKL, EU:T:1996:101, punktid 47 ja 48), milles Üldkohus sedastas, et asjaolu, et komisjon otsustas mitte kasutada eksportija esitatud andmeid, mis olid seotud kohtuasja sisuga, ei sea kahtluse alla järeldust, mille kohaselt puudutas esialgne uurimine kõnealust eksportijat. Veelgi enam kehtib see valimisse kuulunud tootja olukorra puhul.

142    Teiseks viiks valimisse kaasatud tootja või eksportija esitatud hagi vastuvõetavuse sõltuvusse seadmine tema esitatud andmete kasutamisest selleni, et komisjoni suva järgi võiks Üldkohtu mis tahes otsese kontrolli alt jätta välja algmääruse sätete kohaldamise selliste tootjate suhtes nagu käesoleval juhul.

143    Järelikult tuleb tagasi lükata argument, et teatavaid ettevõtjaid teistest väärtusahela ettevõtjatest eristav tegur on asjaolu, et dumping tuvastati nende endi esitatud andmete alusel.

144    Kolmandaks leiab komisjon erinevalt hagejatest, et nende liikmete toodangu maht ei ole asjakohane element, mille alusel teha kindlaks, kas vaidlustatud määrus puudutab neid isiklikult. Selle kohta olgu märgitud, et eespool punktides 119–130 esitatud sedastuste kohaselt puudutab vaidlustatud määrus hagejate liikmeks olevat valimisse kaasatud nelja tootjat isiklikult, ilma et oleks vaja analüüsida nende asjaomase toote toodangu mahtu. Järelikult tuleb komisjoni väide selles osas tagasi lükata.

145    Seega tuleneb eespool punktides 132–144 tehtud järeldustest, et nõukogu ja komisjoni väited, mille kohaselt ei puuduta vaidlustatud määrus nelja valimisse kaasatud tootjat isiklikult, tuleb tagasi lükata.

–       Alternatiivsete õiguskaitsevahendite olemasolu

146    Komisjon väidab, et hagejate liikmetel ei puudu õiguskaitsevahendid, kui nad soovivad alustada bioetanooli eksporti liitu. Esiteks võivad nad liikmesriigi kohtus tollivõla vaidlustamise võimaldamiseks näha liikmesriikide importijatega sõlmitavates lepingutes ette, et nad tasuvad tollimaksu ise. Teiseks on neil liikmetel, keda dumpinguvastane tollimaks puudutab, samuti õigus taotleda algmääruse artikli 11 lõike 4 alusel uute eksportijatena määruse läbivaatamist. Komisjoni sõnul võivad uued asjaomasesse riiki eksportijad, kes ei ole toodet meetmete aluseks olnud uurimisperioodi vältel eksportinud, vastavalt eelnimetatud sättele taotleda läbivaatamist, kui nad tõendavad, et nad on tegelikult pärast uurimisperioodi liitu eksportinud, või kui nad suudavad tõendada, et neil on tühistamatu lepinguga võetud kohustus märkimisväärse koguse eksportimiseks liitu. Kehtiv tollimaks tunnistatakse kehtetuks niisuguse impordi puhul, mille suhtes kehtib registreerimisnõue. Institutsioonid vaatavad asja kiirendatud korras läbi ning teevad läbivaatamise lõpus kindlaks, kas uue eksportija puhul on tegemist dumpinguga või mitte. Vajaduse korral nõuavad nad tollimaksu sisse tagasiulatuvalt.

147    Kõigepealt tuleb märkida, et see, kas hagejate liikmetel on oma õiguste kaitsmiseks muid õiguskaitsevahendeid, ei mõjuta analüüsimist, kas vaidlustatud määrus puudutab neid otseselt ja isiklikult.

148    Kuna komisjon pakub kõnealuse argumendiga välja, et tootja või eksportija müüks kaupu vastavalt kaubanduslepingute täitmise tingimusele (incoterm) nn „tarnitud, toll tasutud“ (DDP), et saada võimalus vaidlustada liikmesriigi kohtus selle ametiasutuste esitatud teade tollivõla kohta või teha äritehing liidu ostjaga, ainult sel eesmärgil, et ta saaks vaidlustada tollivõla liikmesriigi kohtus ja asjakohasel juhul Euroopa Kohtus, siis tuleb järgmiseks märkida, et vastavalt eespool punktides 69–73 ja 122 esitatud kaalutlustele ei eksisteeri selliste ettevõtjate nagu neli valimisse kaasatud ettevõtjat esitatud tühistamishagi vastuvõetavuse suhtes niisugust piirangut. Nagu on selgitatud eespool punktides 109 ja 110, on dumpinguvastased tollimaksud seotud asjaomase tootega. Sellest järeldub, et eksportija ja tootja vahelised lepingulised sidemed ei mõjuta mingil moel seda, kas nimetatud kohtupraktikas ette nähtud tingimused peavad olema täidetud või mitte. Seega tuleb kõnealune komisjoni väide tagasi lükata.

149    Lõpetuseks, kuivõrd komisjon viitab oma väitega võimalusele taotleda algmääruse artikli 11 lõike 4 alusel läbivaatamist, siis tuleb esiteks tõdeda, et selle lõike neljas lõik välistab niisuguse läbivaatamise võimaluse selgelt juhtudel, mil komisjon on kasutanud väljavõttelise uuringu meetodit. Teiseks ei kujuta nimetatud lõige endast mingil juhul alternatiivset õiguskaitsevahendit, mis sobiks tootjale, kes vastab eespool punktides 69–73 viidatud kohtupraktikas ette nähtud tingimustele. Näiteks ei võimalda kõnealune säte tootjal heastada dumpinguvastase tollimaksu mõju tema tootmisele, kui asjaomane tootja ei ole alustanud toodete otseeksporti liitu. Järelikult tuleb see väide tagasi lükata.

150    Kõigist eespool punktides 92–149 esitatud kaalutlustest tuleneb, et ELTL artikli 263 neljandas lõigus sätestatud teise olukorra alusel on hagejatel õigus esitada käesolev hagi ulatuses, milles sellega taotletakse vaidlustatud määruse tühistamist nelja valimisse kaasatud tootjat puudutavas osas.

 Hagejate õigus esitada hagi muude liikmete kui nelja valimisse kaasatud tootja esindajatena

151    Tuleb tõdeda, et hagejad ei ole oma kirjades välja toonud ühtegi konkreetset argumenti ega esitanud mingit Üldkohtu käsutuses olevas toimikus sisalduvat teavet, mis võimaldaks Üldkohtul järeldada, et vaidlustatud määrusega kehtestatud dumpinguvastane tollimaks puudutas otseselt ühte või mitut nende liiget, kes ei kuulunud Ühendriikide tootjate valimisse.

152    Peale nelja valimisse kaasatud Ühendriikide tootja, Marquis Energy, Murex’i ja CHSi ei ole hagejad nimeliselt identifitseerinud ühtegi teist enda liiget, kellel võiks hagejate arvates olla käesoleval juhul õigus esitada hagi.

153    Peale selle ei ole hagejad esitanud ühtegi asjaolu, mis tõendaks, et ühe või teise liikme bioetanooli on eksporditud liitu ja seetõttu on selle suhtes kehtestatud kõnealune dumpinguvastane tollimaks. Neil asjaoludel ei saa teha järeldust, et vaidlustatud määrus võis hageja teisi liikmeid otseselt puudutada.

154    Võttes arvesse asjaolu, et pole tuvastatud, et vaidlustatud määrus puudutas otseselt ka hagejate teisi liikmeid peale nelja valimisse kaasatud tootja, tuleb sedastada, et eespool punktis 65 viidatud kohtupraktika kohaselt ei ole hagejatel ELTL artikli 263 neljandas lõigus ette nähtud teise ja kolmanda olukorra alusel õigust esitada käesolevat hagi ulatuses, milles sellega taotletakse vaidlustatud määruse tühistamist osas, mis puudutab teisi nende liikmeid peale nelja valimisse kaasatud tootja.

 Põhjendatud huvi

155    Komisjoni arvates puudub hagejatel tekkinud ja olemasolev huvi vaidlustatud määruse tühistamise suhtes. Ta väidab, et hagejad ei ole vaidlustanud asjaolu, et nende liikmed ei ole uurimisperioodi kestel bioetanooli liitu eksportinud, ning samuti ei ole hagejad tõendanud, et nende liikmed on seda alustanud hagi esitamise kuupäeval. Seega vaidlusaluse määrusega kehtestatud dumpinguvastast tollimaksu nende müügi suhtes ei kohaldata. Sellest tulenevalt ei saa vaidlustatud määruse tühistamine tekitada nende liikmetele õiguslikke tagajärgi.

156    Hagejad vaidlevad neile argumentidele vastu.

157    Seoses sellega tuleb meenutada, et Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 40 neljanda lõigu kohaselt piirdub menetlusse astumise avaldus ühe põhikohtuasja poole nõuete toetamisega. Liiatigi peab menetlusse astuja tulenevalt kodukorra artikli 142 lõikest 3 nõustuma kohtuasja staadiumiga menetlusse astumise ajal. Sellest tuleneb, et komisjonil ei ole õigust esitada hagejate põhjendatud huvi puudumisel põhinevat vastuvõetamatuse vastuväidet, mida nõukogu ei ole esitanud, ning seega ei pea Üldkohus käesolevat vastuvõetamatuse vastuväidet analüüsima. Kuna aga tegemist on avalikust huvist tuleneva asja läbivaatamist takistava asjaoluga, tuleb hagejate põhjendatud huvi analüüsida omal algatusel (vt selle kohta kohtuotsus CIRFS jt vs. komisjon, punkt 86 eespool, EU:C:1993:111, punktid 20–23).

158    Tuleb märkida, et põhjendatud huvi on peamine ja esimene tingimus, mis peab olema täidetud iga kohtule esitatava hagi puhul (kohtuotsus, 10.4.2013, GRP Security vs. Euroopa Kontrollikoda, T‑87/11, EU:T:2013:161, punkt 44) ja peab hagi eseme seisukohast esinema selle esitamise hetkel, vastasel juhul võib tegu olla vastuvõetamatusega. Põhjendatud huvi peab säilima kuni kohtuotsuse tegemiseni (vt kohtuotsus, 7.6.2007, Wunenburger vs. komisjon, C‑362/05 P, EKL, EU:C:2007:322, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

159    Põhjendatud huvi eelduseks on, et hagi peab selle esitajale tooma selle lõpptulemuse kaudu mingit kasu (vt selle kohta kohtuotsused, 19.7.2012, nõukogu vs. Zhejiang Xinan Chemical Industrial Group, C‑337/09 P, EKL, EU:C:2012:471, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 18.3.2009, Shanghai Excell M&E Enterprise ja Shanghai Adeptech Precision vs. nõukogu, T–299/05, EKL, EU:T:2009:72, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

160    Käesoleval juhul piisab tõdemisest, et sisuliselt leiab komisjon, et vaidlustatud määrusega kehtestatud dumpinguvastane tollimaks ei puuduta hagejate liikmete toodetud bioetanooli põhjusel, et seda eksportisid kauplejad/segajad. Eespool punktis 104 on siiski juba sedastatud, et neli valimisse kaasatud Ühendriikide tootjat tootsid kaupa, mille suhtes kohaldati selle importimisel liitu dumpinguvastast tollimaksu. Sellest tulenevalt on hagejatel käesoleval juhul esiteks põhjendatud huvi, sest vaidlustatud määrusega kehtestatud dumpinguvastase tollimaksu – mis puudutab hagejate valimisse kaasatud liikmete toodetud bioetanooli importi liitu – tühistamine võib nimetatud liikmetele kasu tuua. Teiseks tuleb märkida, et käesoleval juhul on hagejatel põhjendatud huvi seetõttu, et kümnendas väites heidavad nad ette nende endi menetlusõiguste rikkumist.

161    Kõigist eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb:

–        jätta käesolev hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata osas, milles sellega taotletakse vaidlustatud määruse tühistamist Marquis Energy suhtes (vt eespool punkt 51);

–        jätta esimesed üheksa väidet vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata osas, milles hagejad tuginevad oma õigusele esitada hagi enda nimel (vt eespool punkt 87);

–        jätta käesolev hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata osas, milles sellega taotletakse vaidlustatud määruse tühistamist hagejate muude liikmete suhtes kui viis valimisse kaasatud Ühendriikide tootjat (vt eespool punktid 55 ja 154).

162    Siiski tuleb sedastada, et käesolev hagi on vastuvõetav osas, milles hagejad paluvad:

–        esiteks tühistada vaidlustatud määrus nelja valimisse kaasatud Ühendriikide tootjat puudutavas osas (vt eespool punkt 150) ja,

–        teiseks tühistada vaidlustatud määrus osas, milles hagejad tuginevad kümnendas väites nende endi menetlusõiguste rikkumisele dumpinguvastase menetluse käigus (vt eespool punkt 87).

2.     Sisulised küsimused

 Esimene väide, mille kohaselt on rikutud algmääruse artikli 2 lõiget 8, artikli 9 lõiget 5 ning artikli 18 lõikeid 1, 3 ja 4, samuti õiguskindluse, õiguspärase ootuse ja hea halduse põhimõtteid ning mille kohaselt on nõukogu teinud ilmseid hindamisvigu, keeldudes arvutamast individuaalset dumpingumarginaali ja kehtestamast valimisse kaasatud hagejate liikmete suhtes vajaduse korral individuaalset dumpinguvastast tollimaksu

163    Kuivõrd käesolev hagi on vastuvõetav põhjusel, et see esitati nelja valimisse kaasatud Ühendriikide tootja nimel, siis tuleb asja sisulist läbivaatamist alustada esimesest väitest.

164    Hagejate esimene väide seisneb sisuliselt selles, et keeldudes arvutamast individuaalset dumpingumarginaali hagejate liikmetele, kes on tootjate/eksportijate valimisse kaasatud asjaomase toote tootjad Ühendriikides, ning kehtestades selle asemel üleriigilise dumpingumarginaali, rikkus nõukogu mitut algmääruse sätet ning õiguskindluse, õiguspärase ootuse ja hea halduse põhimõtteid.

165    Esimesel väitel on neli osa. Esimene osa käsitleb algmääruse artikli 2 lõike 8 rikkumist seoses ekspordihindade kindlaksmääramisega. Teine osa puudutab kõnealuse määruse artikli 9 lõike 5 – milles määratletakse institutsioonide kohustus kehtestada individuaalne tollimaks iga tarnija jaoks – rikkumist. Väite kolmas osa on seotud määruse artikli 18 lõigete 1, 3 ja 4 – mis käsitlevad parimate kättesaadavate andmete kasutamist – väidetava rikkumisega põhjusel, et institutsioonid kasutasid üleriigilise dumpingumarginaali arvutamiseks sõltumatute kauplejate/segajate esitatud andmeid. Lõpetuseks käsitleb väite neljas osa õiguskindluse, õiguspärase ootuse ja hea halduse põhimõtete rikkumist.

166    Järgmiseks tuleb alustada esimese väite teise osa analüüsimisega.

167    Esimese väite teises osas väidavad hagejad sisuliselt, et nõukogu oleks pidanud arvutama individuaalse dumpingumarginaali ning individuaalse dumpinguvastase tollimaksu igaühele valimisse kaasatud neljast Ühendriikide tootjast. Kasutades selle asemel üleriigilist dumpingumarginaali ja dumpinguvastast tollimaksu kõigi Ühendriikide bioetanoolitööstuses tegutsevate ettevõtjate suhtes, rikkus nõukogu algmääruse artikli 9 lõiget 5 ning õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid ning samuti oma põhjendamiskohustust.

168    Täpsemalt on hagejad seisukohal, et algmääruse artikli 9 lõige 5 võtab liidu õigusesse üle 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (GATT) VI artikli rakendamise lepingu (EÜT L 336, lk 103; ELT eriväljaanne 11/21, lk 189; edaspidi „WTO dumpinguvastane leping“). Hagejate hinnangul kehtestavad WTO dumpinguvastase lepingu artiklid 6.10 ja 9.2 kohustuse arvutada individuaalne dumpingumarginaal ning määrata individuaalne dumpinguvastane tollimaks tootjatele ja eksportijatele, välja arvatud „eksportijatele“, kes ei ole väljavõttelise uuringu läbiviimise korral valimisse kaasatud, ja teiseks eksportijatele, kes kujutavad endast riigiga ühtset majandusüksust. Seega on ekslik ja ebaseaduslik komisjoni poolt algmääruse artikli 9 lõikes 5 sisalduvale terminile „raskendatud“ antud tõlgendus, mille kohaselt on võimalik kohaldada muid – näiteks Ühendriikide bioetanooli ekspordi struktuuri või toote eksportimise viisiga seotud – erandeid individuaalsete dumpingumarginaalide ja dumpinguvastaste tollimaksude määramise kohustusest. [Mõiste „raskendatud“ asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „võimatu“.]

169    Nõukogu, keda toetab ePure, vaidleb nendele argumentidele vastu. Sisuliselt leiab ta esiteks, et kui institutsioonid ei suuda jälgida kõiki oste eraldi ja võrrelda normaalväärtuseid vastavate ekspordihindadega nagu käesoleval juhul, siis ei saa algmääruse artikli 9 lõige 5 panna neile kohustust määrata kindlaks individuaalne dumpinguvastane tollimaks iga tootja jaoks. Nõukogul on võimatu seda teha. Teiseks väidab nõukogu, et algmääruse artikli 9 lõikes 5 kasutatud sõnal „võimatu“ on palju laiem ulatus kui WTO dumpinguvastase lepingu artiklites 6.10 ja 9.2 kasutatud sõnadel, võimaldades seega kohaldada erandit kohustusest määrata käesoleval juhul individuaalsed dumpingumarginaalid ja dumpinguvastased tollimaksud.

170    Seoses sellega olgu märgitud, et algmääruse artikli 9 lõike 5 originaalversioonis – mis kuulub käesolevas asjas kohaldamisele, sest Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuni 2012. aasta määruse (EL) nr 765/2012, millega muudetakse algmäärust (ELT L 237, lk 1), artikli 2 teises lõigus on ette nähtud, et algmääruse artikli 9 lõike 5 muudetud versiooni kohaldatakse kõikide pärast määruse nr 765/2012 jõustumist algatatud uurimiste suhtes – on sätestatud, et dumpinguvastane tollimaks kehtestatakse igal üksikjuhul asjakohases ulatuses diskrimineerimisvabal alusel sellise toote impordi suhtes kõigist allikatest, millega seoses on avastatud, et nende suhtes on kohaldatud dumpingut ja et need on põhjustanud kahju, välja arvatud import neist allikatest, kellel on algmääruse tingimuste kohaselt aktsepteeritud kohustused. Samas lõigus on ühtlasi ette nähtud, et tollimaksu kehtestavas määruses täpsustatakse tollimaks iga asjaomase tarnija jaoks või, kui see on võimatu ning üldiselt siis, kui kohaldatakse selle määruse artikli 2 lõike 7 punkti a, iga asjaomase tarniva riigi jaoks.

171    WTO dumpinguvastase lepingu artiklis 6.10 on ette nähtud:

„Üldjuhul määravad võimuorganid kindlaks juurdlusaluse toote iga teadaoleva eksportija või tootja individuaalse dumpingumäära. Kui asjaomaste eksportijate, tootjate, importijate või tooteliikide suur hulk ei võimalda sellist kindlaksmääramist, võivad võimuorganid kontrollimisel piirduda kas põhjendatud hulga huvitatud poolte või toodetega, kasutades võimuorganitele valiku ajal kättesaadava teabe põhjal statistiliselt õigeid näidiseid, või suurima osaga asjaomase maa ekspordist, mida on võimalik piisavalt uurida.“

172    WTO dumpinguvastase lepingu artiklis 9.2 on sätestatud:

„Kui mis tahes toote suhtes kehtestatakse dumpinguvastane tollimaks, kogutakse sellist dumpinguvastast tollimaksu igal eri juhul õiges ulatuses diskrimineerimisvabal alusel selle toote impordi suhtes kõigist allikatest, mille suhtes on avastatud dumping ja kahju põhjustamine, välja arvatud import neist allikatest, kellel on käesoleva lepingu tingimuste kohaselt aktsepteeritud hinnakohustused. Võimuorganid peavad nimetama kõnealuse toote tarnija või tarnijad. Kui asjasse on segatud mitu tarnijat ühelt ja samalt maalt ning on võimatu nimetada kõiki neid tarnijaid, võivad võimuorganid nimetada asjaomase tarnijamaa.“

173    Tegemaks kindlaks, kas nõukogu võis põhjendatult arvutada üleriigilise dumpingumarginaali ja kehtestada seejärel üleriigilise dumpinguvastase tollimaksu, tuleb esiteks uurida, kas käesoleval juhul on WTO dumpinguvastane leping algmääruse artikli 9 lõike 5 tõlgendamisel asjakohane; teiseks tuleb analüüsida, kas neljal valimisse kaasatud Ühendriikide tootjal on üldreeglina õigus sellele, et neile kohaldataks vastavalt algmääruse artikli 9 lõikele 5 individuaalset dumpinguvastast tollimaksu, ning kolmandaks tuleb kindlaks teha, kas nõukogu leidis õigustatult, et sellest üldreeglist on olemas erand põhjusel, et vaidlustatud määruses on igale asjaomasele tarnijale tollimaksu täpsustamine „võimatu“.

 WTO dumpinguvastase lepingu kohaldamine käesolevas asjas

174    Algmääruse preambulist, eriti selle põhjendusest 3 tuleneb, et muu hulgas on selle määruse eesmärk lisada WTO dumpinguvastases lepingus sisalduvad uued ja üksikasjalikud eeskirjad liidu õigusesse (vt analoogia alusel kohtuotsused, 9.1.2003, Petrotub ja Republica vs. nõukogu, C‑76/00 P, EKL, EU:C:2003:4, punkt 55, ja 24.9.2008, Reliance Industries vs. nõukogu ja komisjon, T‑45/06, EKL, EU:T:2008:398, punkt 89). Lisaks näeb sama põhjendus ka ette, et tagamaks nimetatud eeskirjade nõuetekohast ja läbipaistvat kohaldamist tuleks kõnesolevad lepingud lisada võimalikult kiiresti liidu õigusaktidesse. Samas põhjenduses loetletud eeskirjade seas, mis on algmäärusega liidu õigusesse üle võetud, on muu hulgas dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamist käsitlevad eeskirjad, nt WTO dumpinguvastase lepingu artiklid 6.10 ja 9.2.

175    Siiski on Euroopa Kohus korduvalt otsustanud, et oma olemuse ja ülesehituse tõttu ei kuulu Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) lepingud, mille hulka kuulub ka WTO dumpinguvastane leping, põhimõtteliselt nende normide hulka, mille alusel Euroopa Kohus kontrollib liidu institutsioonide aktide õiguspärasust (vt kohtuotsused Petrotub ja Republica vs. nõukogu, punkt 174 eespool, EU:C:2003:4, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika, ja 18.12.2014, LVP, C‑306/13, EKL, EU:C:2014:2465, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

176    Lisaks on Euroopa Kohus leidnud, et kui nõustuda sellega, et liidu õiguse kooskõla tagamine WTO eeskirjadega on otseselt liidu kohtu pädevuses, võtaks see liidu seadusandlikelt või täidesaatvatelt organitelt tegutsemisruumi, mis on liidu kaubanduspartnerite sarnastel organitel. On nimelt selge, et teatavad lepinguosalised, kelle hulka kuuluvad liidu kõige olulisemad kaubanduspartnerid, on just WTO lepingute eset ja eesmärki arvestades jõudnud seisukohale, et need ei kuulu normide hulka, mille alusel nende siseriiklikud kohtud kontrollivad siseriiklike õigusnormide õiguspärasust. Kui sellise vastastikkuse puudumisega nõustuda, võib see kaasa tuua tasakaalu puudumise WTO eeskirjade kohaldamisel (vt kohtuotsused, 9.9.2008, FIAMM jt vs. nõukogu ja komisjon, C‑120/06 P ja C‑121/06 P, EKL, EU:C:2008:476, punkt 119 ja seal viidatud kohtupraktika, ja LVP, punkt 175 eespool, EU:C:2014:2465, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

177    Üksnes juhul, kui liit soovis rakendada WTO raames võetud erikohustust, või olukorras, kus liidu õigusakt viitab selgelt WTO lepingute konkreetsetele sätetele, lasub Euroopa Kohtul kohustus kontrollida asjaomase liidu akti õiguspärasust WTO eeskirjade suhtes (vt kohtuotsused Petrotub ja Republica vs. nõukogu, punkt 174 eespool, EU:C:2003:4, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika, ja LVP, punkt 175 eespool, EU:C:2014:2465, punkt 47).

178    Mis puutub WTO dumpinguvastase lepingu ülevõtmisesse algmääruse artikli 9 lõikega 5, siis olgu märgitud, et kõnealust sätet, mille algversiooni käesoleval juhul kohaldatakse, muudeti määrusega nr 765/2012, kuna WTO vaidluste lahendamise organ (edaspidi „VLO“) võttis vastu apellatsioonikogu 15. juuli 2011. aasta ettekande (WT/DS397/AB/R, edaspidi „apellatsioonikogu 15. juuli 2011. aasta ettekanne „kinnitusdetailid““) ja vaekogu 3. detsembri 2010. aasta ettekande (WT/DS397/R), mida oli muudetud apellatsioonikogu ettekandega vaidluses „Euroopa ühendused – lõplikud dumpinguvastased meetmed Hiina Rahvavabariigist pärit teatavate rauast või terasest kinnitusdetailide suhtes“ (edaspidi „vaidlus „kinnitusdetailid““).

179    Määruse nr 765/2012 põhjendustes tuletab liidu seadusandja meelde, et WTO ettekannetes järeldati muu hulgas, et algmääruse artikli 9 lõige 5 ei olnud kooskõlas WTO dumpinguvastase lepingu artiklitega 6.10, 9.2 ja 18.4 ning WTO lepingu artikliga XVI.4 (EÜT 1994, L 336, lk 3). Määruse nr 765/2012 põhjendustes 5 ja 6 kinnitas liidu seadusandja, et ta on muutnud algmääruse artikli 9 lõiget 5, kavatsusega rakendada VLO soovitusi ja otsuseid vaidluse „kinnitusdetailid“ puhul sellisel viisil, millega täidetakse WTO pandud kohustusi.

180    Tuleb tõdeda, et määruse nr 765/2012 vastuvõtmise faktist enesest tuleneb, et liidu seadusandja on seisukohal, et liit soovis algmääruse artikli 9 lõikega 5 täita WTO raames võetud erikohustust, mis sisaldub antud juhul WTO dumpinguvastase lepingu artiklites 6.10 ja 9.2.

181    Esiteks nähtub nendest järeldustest, et määrusega nr 765/2012 on mööndud, et algmääruse artikli 9 lõikega 5 võetakse liidu õigusesse üle WTO dumpinguvastase lepingu artiklitest 6.10 ja 9.2 tulenevad kohustused, nagu hagejad õigesti viitavad.

182    Teiseks tuleb sedastada, et määruse nr 765/2012 alusel algmääruse artikli 9 lõike 5 sõnastuses tehtud muudatused käsitlevad muudatust, mis puudutab erandit kohustusest kehtestada individuaalne dumpinguvastane tollimaks sellistele eksportijatele, kelle suhtes kohaldatakse algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a. Samas ei puuduta kõnealused muudatused sisuliselt algmääruse artikli 9 lõike 5 seda osa, mis on asjakohane käesoleval juhul ja milles on sätestatud, et tollimaksu kehtestavas määruses täpsustatakse tollimaks iga asjaomase tarnija jaoks või, kui see on võimatu, iga asjaomase tarniva riigi jaoks.

183    Täpsemalt tuleb märkida, et rakendamaks WTO raames võetud kohustusi järgival viisil vaidluses „kinnitusdetailid“ tehtud VLO soovitusi ja otsuseid, ei pidanud liidu seadusandja vajalikuks muuta sõnastust „sellise toote impordi suhtes kõigist allikatest, mille puhul on tuvastatud dumping, mis põhjustab kahju“, samuti sõnu „tarnija“ ja „võimatu“. Seetõttu on käesoleval juhul algmääruse artikli 9 lõike 5 asjaomastel sõnadel sama tähendus nii selle sätte algversioonis kui ka määrusega nr 765/2012 muudetud versioonis.

184    Järelikult tuleneb eeltoodud kaalutlustest, et algmääruse artikli 9 lõike 5 algversiooni – niivõrd, kui see on käesoleval juhul asjakohane – tuleb tõlgendada kooskõlas WTO dumpinguvastase lepingu artiklitega 6.10 ja 9.2.

 Kas neljal valimisse kaasatud Ühendriikide tootjal on õigus sellele, et neile kohaldataks individuaalset dumpinguvastast tollimaksu vastavalt algmääruse artikli 9 lõikele 5

185    Hagejad leiavad, et sellisel valimisse kaasatud tootjal nagu neli valimisse kaasatud Ühendriikide tootjat on õigus sellele, et neile kohaldataks individuaalset dumpinguvastast tollimaksu vastavalt algmääruse artikli 9 lõikele 5.

186    Nõukogu väidab vastu, et WTO dumpinguvastane leping ega algmäärus ei nõua institutsioonidelt „võimatut“. Kui institutsioonidel ei ole võimalik jälgida kõiki oste eraldi ja võrrelda normaalväärtuseid vastavate ekspordihindadega, nagu see käesoleval juhul on, siis ei ole neil kohustust kehtestada individuaalset dumpinguvastast tollimaksu iga tootja jaoks.

187    Tegemaks kindlaks, kas dumpinguhinnaga toodet valmistaval valimisse kaasatud tootjal on õigus sellele, et talle kohaldataks individuaalset dumpinguvastast tollimaksu, tuleb märkida, et nii algmääruse artikli 9 lõige 5 kui ka WTO dumpinguvastase lepingu artikkel 9.2 sätestavad, et individuaalne dumpinguvastane tollimaks kehtestatakse põhimõtteliselt iga tarnija jaoks sellise toote impordi suhtes kõigist allikatest, millega seoses on avastatud, et nende suhtes on kohaldatud dumpingut ja et need on põhjustanud kahju. Asjaomaste sätete sõnastusest tuleneb, et ettevõtjal, keda ei peeta „tarnijaks“, ei ole õigust taotleda, et tema suhtes kehtestataks individuaalne dumpinguvastane tollimaks.

188    Neil asjaoludel tuleb esile tuua, et vastavalt apellatsioonikogu 15. juuli 2011. aasta ettekande „kinnitusdetailid“ punkti 624 alapunkti a taandele i käsitleb algmääruse artikli 9 lõige 5 mitte ainult dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamist, vaid ka dumpingumarginaalide arvutamist.

189    WTO õiguse kohta tuleb märkida, et juhuks, kui asutused rakendavad valimimeetodit, näeb WTO dumpinguvastase lepingu artikkel 6.10.2 ette, et nad määravad individuaalse dumpingumäära kindlaks mis tahes eksportija või tootja puhul, keda ei ole algselt välja valitud, kuid kes esitab õigel ajal vajaliku teabe uurimise käigus arvessevõtmiseks, välja arvatud juhul, kui eksportijate või tootjate arv on niivõrd suur, et individuaalne kontrollimine koormaks põhjendamatult asutusi ning takistaks uurimise õigeaegset lõpetamist.

190    Sellest sättest tuleneb, et välja arvatud juhul, kui eksportijate või tootjate arv on väga suur, peaks uurimisega tegelev asutus määrama individuaalse dumpingumarginaali mis tahes eksportija või tootja puhul, keda ei ole algselt välja valitud, kuid kes esitab õigel ajal vajaliku teabe uurimise käigus arvessevõtmiseks. Seoses sellega märgiti vaekogu 28. septembri 2001. aasta ettekande (WT/DS189/R) „Argentiina – lõplikud dumpinguvastased meetmed Itaaliast pärit keraamiliste põrandaplaatide suhtes“ punkti 6.90 kohaselt, et WTO dumpinguvastase lepingu artikli 6.10 esimeses lauses sõnastatud üldreegel, mis nõuab, et individuaalsed dumpingumarginaalid määrataks kindlaks uurimisaluse toote iga teadaoleva eksportija või tootja jaoks, on täies ulatuses kohaldatav ka eksportijatele, kes valiti uurimiseks sama artikli teise lause alusel. Kõnealune lause võimaldab uurimisega tegeleval asutusel piirduda kontrollimisel mõnede eksportijate või tootjatega, kuid see ei näe ette erandit üldreeglist, mille kohaselt tuleb individuaalsed dumpingumarginaalid määrata igale uuritavale eksportijale või tootjale. Kui isegi tootjatel, kes ei olnud algsesse valimisse kaasatud, on õigus individuaalse marginaali arvutamisele, siis järeldub sellest nimetatud ettekande kohaselt, et valimisse kaasatud tootjatel on samuti see õigus olemas.

191    Seega tuleb tõdeda, et uurimisega tegelev asutus peab määrama individuaalse dumpingumarginaali mis tahes eksportija või tootja puhul, kes kaasati dumpingutoote tarnijate suhtes toimuvasse uurimisse.

192    Sellest järeldub, et vastavalt WTO õigusele täidab iga eksportija või tootja, kes kaasati valimisse ja kes tegi seega uurimise eest vastutava asutusega koostööd kogu uurimise vältel, tingimused, et käsitada teda „tarnijana“ WTO dumpinguvastase lepingu artikli 9.2 tähenduses.

193    Mis puutub algmääruse sätetesse, siis olgu märgitud, et nagu eespool punktides 183 ja 184 juba sedastati, tuleb selle määruse artikli 9 lõike 5 algversiooni – niivõrd, kui see on käesoleval juhul asjakohane – tõlgendada kooskõlas WTO dumpinguvastase lepingu sätetega. Lisaks näeb ka algmääruse artikli 17 lõige 1 ette, et juhul kui kaebuste esitajaid, eksportijaid, importijaid, tooteliike või tehinguid on palju, võib uurimine piirduda mõistliku hulga isikute, toodete või tehingutega, kasutades valimeid. Sama artikli lõikes 3 on sätestatud, et kui komisjon kasutab valimipõhist uuringut, arvutatakse sellest hoolimata individuaalne dumpingumarginaal mis tahes eksportija või tootja puhul, keda ei ole algselt välja valitud, kuid kes esitab tähtaja jooksul vajaliku teabe, välja arvatud juhul, kui eksportijate või tootjate arv on nii suur, et individuaalne kontrollimine oleks põhjendamatult koormav ning takistaks uurimise õigeaegset lõpetamist. Olgu märgitud, et algmääruse nimetatud sätetest, tõlgendatuna kooskõlas WTO õigusega, nähtub samuti, et kui isegi algsesse uurimisse kaasamata tootjatel on õigus individuaalse marginaali arvutamisele, siis seda enam on see õigus uurimisse kaasatud tootjatel. Samuti tuleb selle kohta märkida, et algmääruse artikli 9 lõike 6 viimases lauses on meenutatud, et eraldi tollimakse kohaldatakse selliselt eksportijalt või tootjalt pärineva impordi suhtes, kellele võimaldatakse sama määruse artikliga 17 ette nähtud individuaalset kohtlemist.

194    Sellest järeldub, et algmääruse sätete kohaselt täidab iga eksportija või tootja, kes kaasati dumpingutoote tarnijate suhtes toimuvasse uurimisse ja kes tegi seega uurimise eest vastutava asutusega koostööd kogu uurimise vältel, tingimused, et käsitada teda „tarnijana“ nimetatud määruse artikli 9 lõike 5 tähenduses.

195    Seoses sellega tuleb meenutada, et eksportivate tootjate valimi moodustamise eesmärk on teha piiratud uuringu käigus võimalikult täpselt kindlaks hinnasurve, mille all liidu tööstus on kannatanud. Seetõttu on komisjonil pädevus muuta mis tahes ajal uuringu vajadustest tulenevalt valimi koosseisu. Ükski WTO dumpinguvastase lepingu säte ega algmääruse säte ei kohusta nimelt institutsioone hoidma algselt valimisse kaasatud tootjaid dumpingutoote tarnijate valimis, kui nad leiavad, et need tootjad ei ole tarnijad või et nad ei kujuta endast dumpinguhinnaga ja kahju põhjustava impordi allikaid. Mis puutub küsimusse, kas ettevõtjat tuleb valimis hoida, siis tuleb tõdeda, et komisjonil on ulatuslik kaalutlusõigus nende majanduslike, poliitiliste ja õiguslike olukordade keerulisuse tõttu, mida ta uurima peab (vt analoogia alusel kohtuotsus, 27.9.2007, Ikea Wholesale, C‑351/04, EKL, EU:C:2007:547, punkt 40). Kuna aga komisjon ei jätnud kõrvale ühtegi dumpingutoote tarnijate valimisse kaasatud tootjat, siis oli ta põhimõtteliselt kohustatud arvutama nende jaoks individuaalse dumpingumarginaali ning määrama neile individuaalse dumpinguvastase tollimaksu.

196    Nendest kaalutlustest lähtudes tuleb analüüsida, kas neljal valimisse kaasatud Ühendriikide tootjal oli õigus sellele, et neile kohaldataks algmääruse artikli 9 lõike 5 alusel individuaalset dumpinguvastast tollimaksu.

197    Käesoleval juhul tuleb kõigepealt tõdeda, et kuigi komisjon arvas algul valimisse kaasatud tootja valimist välja põhjusel, et tema tootmisest pärinevat bioetanooli ei eksporditud liitu ning järelikult ei olnud ta dumpinguhinnaga toote allikas, jättis komisjon neli valimisse kaasatud Ühendriikide tootjat dumpingutoote tarnijate valimisse siiski kuni haldusmenetluse lõpuni.

198    Seoses neljalt valimisse kaasatud Ühendriikide tootjalt pärit bioetanooli impordiga liitu, mille puhul oli tuvastatud, et tegemist on dumpinguga, mis põhjustab kahju, märgiti eespool punktides 93–104, et osa nende tootmisest pärinevast bioetanoolist eksporditi liitu ning et sellest tootmisest pärineva ekspordi suhtes kohaldati alates vaidlustatud määruse jõustumisest sama määrusega kehtestatud dumpinguvastast tollimaksu. Lisaks puudutavad vastavalt apellatsioonikogu 15. juuli 2011. aasta ettekande „kinnitusdetailid“ punktile 338 WTO dumpinguvastase lepingu punktis 9.2 sõnastatud eeskirjad – mille kohaselt kogutakse dumpinguvastaseid tollimakse õiges ulatuses selle toote impordi suhtes kõigist allikatest – uurimisaluseid eksportijaid ja tootjaid individuaalselt. Sellega seoses on vaidlustatud määruse põhjenduses 60 märgitud, et uurimine hõlmas ühelt poolt bioetanooli tootjaid ning teiselt poolt kauplejaid/segajaid, kes eksportisid vaatlusalust toodet liidu turule. Sellest järeldub, et neli valimisse kaasatud Ühendriikide tootjat on vaidlustatud määrusega kehtestatud dumpinguvastase tollimaksuga maksustatud toote „allikad“ algmääruse artikli 9 lõike 5 ja WTO dumpinguvastase lepingu artikli 9.2 tähenduses.

199    Lisaks tuleb tähele panna, et nõukogu ei vaidlusta asjaolu, et neli valimisse kaasatud Ühendriikide tootjat tegid institutsioonidega koostööd kogu uurimise vältel ning et tal ei olnud seega mingit põhjust asjaomaseid tootjaid koostöö puudumise tõttu valimist välja arvata.

200    Peale selle olgu märgitud, et institutsioonid ei arvanud nelja valimisse kaasatud Ühendriikide tootjat valimist välja seetõttu, et nad ei olnud tarnijad. Samas leidis nõukogu vaidlustatud määruse põhjenduses 63, et tulenevalt bioetanoolitööstuse struktuurist ja sellest, mil viisil vaatlusalust toodet Ühendriikide turul toodetakse ja müüakse ning liitu eksporditakse, ei saa Ühendriikide tootjate jaoks individuaalseid dumpingumarginaale kindlaks määrata. Nõukogu arvates ei olnud ta valimisse kaasatud tootjate puhul suuteline jälgima kõiki oste eraldi ja võrdlema normaalväärtuseid vastavate ekspordihindadega, ning ta järeldas sellest, et tal ei olnud võimalik määrata individuaalseid dumpingumarginaale vastavalt algmääruse artikli 9 lõikele 5. Sellest põhjendusest tuleneb, et nõukogu soovis kohaldada neljalt valimisse kaasatud Ühendriikide tootjalt pärinevate toodete suhtes dumpinguvastast tollimaksu, tegemata vahet olukordadel, kus asjaomaseid tooteid ekspordivad kauplejad/segajad, ja olukordadel, kus neid ekspordivad tootjad ise.

201    Sellest tuleneb, et jättes neli valimisse kaasatud Ühendriikide tootjat Ühendriikide tootjate ja eksportijate valimisse, nõustus komisjon sellega, et nad on dumpingutoote „tarnijad“, ning järelikult pidi nõukogu algmääruse artikli 9 lõike 5 alusel põhimõtteliselt arvutama individuaalse dumpingumarginaali ja kehtestama individuaalsed dumpinguvastased tollimaksud neile kõigile.

202    Eeltoodud järeldust ei sea kahtluse alla ka nõukogu väide, et kui institutsioonid ei suuda jälgida kõiki oste eraldi ja võrrelda normaalväärtuseid vastavate ekspordihindadega nagu käesoleval juhul, siis ei ole neil kohustust kehtestada individuaalne dumpinguvastane tollimaks iga tootja jaoks.

203    Kõigepealt tuleb märkida, et 15. novembri 2012. aasta otsuses kohtuasjas Zhejiang Aokang Shoes vs. nõukogu (C‑247/10 P, EU:C:2012:710, punkt 33) sedastati, et algmääruse artikli 2 lõige 7 kuulub määruse nende sätete hulka, mille eesmärk on üksnes normaalväärtuse kindlaksmääramine, samas kui nimetatud määruse artikkel 17, mis käsitleb väljavõttelist uuringut, kuulub nende sätete hulka, mis käsitlevad eelkõige dumpingumarginaali kindlaksmääramiseks kasutatavaid meetodeid, mistõttu on nende sätete eesmärk ja sisu erinevad. Selle kohta tuleb tõdeda, et sama põhimõte kohaldub analoogia alusel ühelt poolt algmääruse artikli 2 lõigete 8 ja 9 – mis käsitlevad ühte dumpingumarginaali arvutamiseks olulist väärtust – ja teiselt poolt sama määruse artikli 9 lõike 5 – mis käsitleb dumpingumarginaali ennast – vahelisele suhtele. Järelikult erineb normaalväärtuse või ekspordihinna kindlaksmääramist käsitlevate algmääruse sätete sisu ja eesmärk selliste sätete omast, mis puudutavad dumpingumarginaali kindlaksmääramiseks kasutatavaid meetodeid, nagu seda on sama määruse artikli 9 lõige 5 ja artikkel 17.

204    Lisaks ilmneb apellatsioonikogu 15. juuli 2011. aasta ettekande „kinnitusdetailid“ punktist 325, et see, et asutus peab arvutama ühe või mitme eksportija või tootja puhul normaalväärtuse ja/või ekspordihinna, ei tähenda tingimata kõrvalekaldumist individuaalsete dumpingumarginaalide kindlaksmääramise üldreeglist ning et normaalväärtusel põhinevad dumpingumarginaalid ja sama teabe põhjal paljudele tarnijate osas arvutatud ekspordihind ei ole identsed üleriigiliselt kohaldatava marginaaliga.

205    Siinkohal olgu märgitud, et algmääruse artikli 9 lõikes 5 ega WTO dumpinguvastase lepingu artiklis 6.10 või artiklis 9.2 ei ole sätestatud, et omamaks kohustust arvutada individuaalne dumpingumarginaal ja kehtestada individuaalne dumpinguvastane tollimaks iga tarnija jaoks, peavad institutsioonid olema võimelised jälgima kõiki oste eraldi ja võrdlema normaalväärtuseid vastavate ekspordihindadega. Niisugused raskused ei mõjuta seega mingil moel seda, kas individuaalse dumpinguvastase tollimaksu peab kehtestama; samuti tuleb rõhutada, et algmääruses on sellise olukorra heastamiseks olemas muid meetmeid.

206    Kui aga institutsioonidel on teatavate tootjate või eksportijate osas normaalväärtuse või ekspordihindade kindlaksmääramisel raskusi, siis kehtestavad algmääruse artikli 2 lõiked 3 ja 9 eeskirjad nende väärtuste arvutamise võimaluste kohta.

207    Algmääruse artikli 2 lõikes 9 on nimelt ette nähtud, et kui ekspordihind puudub või kui ekspordihind ei tundu eksportija ja importija või kolmanda isiku vahelise koostöö‑ või kompensatsioonilepingu põhjal usaldusväärne, siis võib ekspordihinna arvutamisel tugineda hinnale, millega importtooteid esimest korda sõltumatule ostjale edasi müüakse, või mis tahes põhjendatud alusele juhul, kui tooteid ei müüda sõltumatule ostjale või kui need ei ole müügi ajal samasuguses korras nagu importimise ajal. Viidatud juhtudel tehakse kohandused, arvestades kõiki kulusid, kaasa arvatud importimise ja müügi vahelise aja tolli‑ ja muud maksud ning kasum, et kindlaks määrata usaldusväärne CIF‑ekspordihind liidu piiril.

208    Lisaks ja teisest küljest on algmääruse artikli 18 lõigetes 1 ja 3 nähtud ette tingimused, mille korral võivad institutsioonid kas kasutada olemasolevaid andmeid, kui mõni huvitatud isik ei võimalda juurdepääsu vajalikule teabele või esitab andmeid, mis ei ole parimad võimalikud. Vaekogu 22. aprilli 2003. aasta ettekande (WT/DS241/R) „Argentiina – lõplik dumpinguvastane tollimaks Brasiiliast pärit linnuliha suhtes“ punktides 7.215–7.216 sedastati muu hulgas, et see, kui uurimisega tegelev asutus saab teavet, mida pole võimalik kasutada või mis pole usaldusväärne, ei tohiks takistada individuaalse dumpingumarginaali arvutamist eksportija suhtes, sest WTO dumpinguvastane leping annab uurimisega tegelevatele asutustele sõnaselgelt õiguse täiendada konkreetset eksportijat puudutavaid andmeid, et määrata kindlaks tema dumpingumarginaal, juhul kui esitatud teave ei ole usaldusväärne või kui vajalikku teavet pole lihtsalt esitatud.

209    Käesoleval juhul nähtub nelja valimisse kaasatud tootja normaalväärtuse kohta esialgse avalikustamise dokumendi punktist 45, et komisjon selgitas ise, et ta suudab arvutada normaalväärtuse vastavalt algmääruse artikli 2 lõikele 3, võttes aluseks päritoluriigi tootmiskulud, millele lisatakse põhjendatud müügi‑, üld‑ ja halduskulud ning kasum. Nõukogu ei vaidle sellele väitele vastu.

210    Mis puutub nõukogu tõdemusse vaidlustatud määruse põhjenduses 76, et valimisse kaasatud Ühendriikide tootjate puhul ei saanud ekspordihinda ja dumpingumarginaali usaldusväärselt kindlaks määrata, siis tuleb märkida, et algmääruse artikli 2 lõige 9 lubab juhul, kui uuringuga hõlmatud ettevõtja ekspordihind puudub, ekspordihinna arvutada. Nagu eespool punktis 207 selgitati, võimaldab see säte tugineda ekspordihinna arvutamisel hinnale, millega importtooted esimest korda sõltumatule ostjale edasi müüakse, või mis tahes muule põhjendatud alusele, tehes vajalikud kohandused. Sellega seoses olgu meenutatud, et eespool punktis 203 viidatud kohtupraktikast tuleneb, et kuigi algmääruse artikli 2 lõiked 8 ja 9 sätestavad ammendavalt ekspordihindade kindlaksmääramise võimalikud meetodid, ei mõjuta ekspordihinna kindlaksmääramisel tekkivad raskused seda, kas eksisteerib kohustus kohaldada teatavatele ettevõtjatele individuaalseid dumpinguvastaseid tollimakse.

211    Seega tuleb lükata tagasi komisjoni väide, et institutsioonidel ei olnud kohustust kehtestada individuaalne dumpinguvastane tollimaks iga käesolevas asjas valimisse kaasatud tootja jaoks.

212    Võttes arvesse eespool punktis 201 tehtud järeldust, tuleb seega järgnevalt uurida, kas nõukogu võis tugineda erandile kohustusest määrata iga käesoleval juhul valimisse kaasatud tootja jaoks individuaalne dumpingumarginaal.

 Kas individuaalsete dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamine oli käesoleval juhul võimatu

213    Järgmiseks keskendub poolte vaheline vaidlus algmääruse artikli 9 lõikes 5 sisalduva mõiste „võimatu“ tõlgendamisele.

214    Hagejate sõnul tuleb mõistet „võimatu“ tõlgendada põhimõtteliselt kooskõlas WTO dumpinguvastase lepingu artiklitega 6.10 ja 9.2 ning apellatsioonikogu 15. juuli 2011. aasta ettekandes „kinnitusdetailid“ kasutatud terminitega.

215    Nõukogu on seisukohal, et algmääruse artikli 9 lõike 5 teise lõigu kohaldamisala on palju laiem kui WTO dumpinguvastase lepingu eelmainitud sätetel, sest see lõik ei täpsusta asjaolusid, mille korral leitakse, et individuaalsete tollimaksude kohaldamine on „võimatu“. Sellega seoses tuletab nõukogu meelde põhimõtet, mille kohaselt peavad liidu asutused tõlgendama liidu õigusnorme niivõrd, kui see on võimalik, rahvusvahelist õigust silmas pidades. Seetõttu leiab nõukogu põhimõtteliselt, et ainuüksi see erinevus põhjendab termini „võimatu“ teistsugust tõlgendamist algmääruse artikli 9 lõike 5 raames.

216    Kõigepealt tuleb analüüsida, kas WTO dumpinguvastase lepingu artiklid 6.10 ja 9.2 võimaldavad teha kohustusest määrata kindlaks iga teadaoleva eksportija või tootja individuaalne dumpingumarginaal erandit, mis võiks põhjendada üleriigilise dumpinguvastase tollimaksu kehtestamist käesoleval juhul.

217    WTO dumpinguvastase lepingu artikli 6.10 kohta on apellatsioonikogu 15. juuli 2011. aasta ettekande „kinnitusdetailid“ punktides 316–318 märgitud, et artikli esimene lause, mille kohaselt määravad asutused kindlaks iga teadaoleva eksportija või tootja individuaalse dumpingumäära, kehtestab imperatiivse normi, mitte ei märgi eelistust. Samuti on ettekande punktides selgitatud, et see kohustus ei ole absoluutne ning sellest võib olla erandeid. Valimil põhinev uuring on ainus selle lepingu artiklis 6.10 sõnaselgelt ette nähtud erand iga teadaoleva eksportija või tootja individuaalse dumpingumarginaali kindlaksmääramisest. Nimelt näeb kõnealuse artikli teine lause ette erandi juhuks, kui asjaomaste eksportijate, tootjate, importijate või tooteliikide suur hulk ei võimalda sellist kindlaksmääramist. Sellistel juhtudel võivad asutused kontrollimisel piirduda kas põhjendatud hulga huvitatud poolte või toodetega, kasutades statistiliselt õiget valimit, või suurima osaga asjaomase maa ekspordist, mida on võimalik piisavalt uurida.

218    Apellatsioonikogu 15. juuli 2011. aasta ettekande „kinnitusdetailid“ punkti 320 kohaselt on WTO dumpinguvastase lepingu artiklis 6.10 sisalduva väljendi „üldjuhul määravad […] kindlaks“ eesmärk mitte väljendada kohustust, mis oleks vastuolus sama lepingu muude sätetega ja võimaldada kalduda kõrvale reeglist määrata kindlaks individuaalsed dumpingumarginaalid muul juhul, kui valimil põhineva uuringu erandi korral. Asjaomased erandid peavad olema ette nähtud vaidluste lahendamist reguleerivate eeskirjade ja protseduuride käsitusleppes loetletud lepingutes (edaspidi „loetletud lepingud“), et vältida individuaalsete dumpingumäärade kindlaksmääramise kohustusest kõrvalehoidmist. Samas ei ole WTO liikmetel piiramatut võimalust WTO dumpinguvastase lepingu artiklist 6.10 erandeid tekitada.

219    Apellatsioonikogu 15. juuli 2011. aasta ettekande „kinnitusdetailid“ punktis 323 lükkas apellatsioonikogu tagasi väite, et tootja dumpingumarginaali kehtestamine kauplejale, kes toodet ekspordib, on erand. WTO dumpinguvastase lepingu artiklis 6.10 sisalduv viide „eksportijatele või tootjatele“ võimaldab asutustel jätta sama toote tootjale ja eksportijale eraldi dumpingumarginaal määramata ning kehtestada neile mõlemale üksainus marginaal. See kujutab endast individuaalse dumpingumarginaali kindlaksmääramise kohustuse rakendamist.

220    Vastavalt apellatsioonikogu 15. juuli 2011. aasta ettekande „kinnitusdetailid“ punktile 327 tuleb seega kõik erandid WTO dumpinguvastase lepingu artikli 6.10 esimeses lauses kehtestatud üldreeglist näha ette loetletud lepingutes.

221    Lõpetuseks on apellatsioonikogu 15. juuli 2011. aasta ettekande „kinnitusdetailid“ punktis 328 sedastatud, et WTO lepingud ei näe ette ühtegi sellist erandit, nagu on mainitud algmääruse artikli 9 lõikes 5, mis puudutab mitteturumajanduslike riikide üksikuid eksportivaid tootjaid, kelle suhtes kohaldatakse sama määruse artikli 2 lõike 7 punkti a ning kellele kehtestatakse üleriigiline dumpinguvastane tollimaks, välja arvatud juhul kui asjaomased eksportijad suudavad tõendada, et nad vastavad individuaalse kohtlemise võimaldamise tingimustele.

222    WTO dumpinguvastase lepingu artikli 9.2 kohta on apellatsioonikogu 15. juuli 2011. aasta ettekande „kinnitusdetailid“ punktis 344 selgitatud, et see artikkel ja WTO dumpinguvastase lepingu artikkel 6.10 suurel määral rööpsed, sest viimati nimetatu näeb ette individuaalsete dumpingumarginaalide kindlaksmääramise, mille tagajärjel kohustatakse asjaomaseid asutusi kehtestama individuaalseid dumpinguvastaseid tollimakse, nagu on ette nähtud sama lepingu artiklis 9.2. Lisaks tõdeb apellatsioonikogu, et nendes artiklites kasutatakse erandi kohaldamise juhtude kirjeldamiseks sama sõnastust „ei võimalda“ või „võimatu“, näidates seega, et mõlemad erandid puudutavad olukorda, mil asutus määrab dumpingumarginaalid kasutades valimil põhinevat uuringut. Samas on WTO apellatsioonikogu ka märkinud, et talle esitatud küsimus ei puuduta WTO dumpinguvastase lepingu artiklis 9.2 sätestatud erandi ulatust ega seda, kas nimetatud erand ja sama lepingu artiklis 6.10 kehtestatud erand kattuvad täpselt.

223    Siiski on apellatsioonikogu 15. juuli 2011. aasta ettekande „kinnitusdetailid“ punktis 354 tehtud järeldus, et WTO dumpinguvastase lepingu artikkel 9.2 kohustab ametiasutusi täpsustama tollimaksu iga tarnija jaoks, välja arvatud juhul, kui see on võimatu, sest hõlmatud on mitut tarnijat.

224    Lõpetuseks ei takista WTO dumpinguvastase lepingu artiklid 6.10 ja 9.2 apellatsioonikogu 15. juuli 2011. aasta ettekande „kinnitusdetailid“ punkti 376 kohaselt uurimisega tegelevat asutust määramast ühtset dumpingumarginaali ja ühtset dumpinguvastast tollimaksu teatava hulga eksportijate jaoks, kui ta on teinud kindlaks, et nad moodustavad nende artiklite kohaldamise eesmärgil ühe üksuse.

225    Seega nähtub apellatsioonikogu 15. juuli 2011. aasta ettekande „kinnitusdetailid“ analüüsimisest, et kui asutus kasutab valimil põhinevat uuringut, nagu käesoleval juhul, näeb dumpinguvastane leping ette kohustuse määrata kindlaks individuaalne dumpingumarginaal ja individuaalne dumpinguvastane tollimaks igale uurimisel koostööd tegevale tarnijale, ning et sellest kohustusest tehakse põhimõtteliselt erand esiteks tootjate või eksportijate puhul, kes ei ole valimisse kaasatud – välja arvatud WTO dumpinguvastase lepingu punktis 6.10.2 viidatud tootjad ja eksportijad –, ning teiseks ettevõtjate puhul, kes moodustavad ühe üksuse. Ometi ei ilmne WTO dumpinguvastasest lepingust, et kohustusest määrata valimisse kaasatud ja uurimisel koostööd teinud tootjale individuaalne dumpinguvastane tollimaks eksisteeriks erand juhuks, kui institutsioonid leiavad, et nad ei ole võimelised tootja individuaalset ekspordihinda määrama.

226    Teiseks tuleb kontrollida, kas apellatsioonikogu 15. juuli 2011. aasta ettekandes „kinnitusdetailid“ tehtud järeldusi WTO dumpinguvastase lepingu artiklite 6.10 ja 9.2 tõlgendamise kohta saab kohaldada ka siis, kui nõukogu kohaldab algmääruse artikli 9 lõiget 5.

227    Seoses nõukogu väitega, et kohustus tõlgendada algmäärust WTO dumpinguvastast lepingut arvesse võttes on piiratud, sest käsitletavate sätete sõnastus on erinev, tuleb esiteks meenutada, et nii algmääruse artikli 9 lõige 5 kui ka WTO dumpinguvastase lepingu artiklid 6.10 ja 9.2 kasutavad termineid „ei võimalda“ või „võimatu“, mis on sünonüümid. Lisaks tuleb märkida, et algmääruse artikli 9 lõike 5 sõnastuses ei leidu midagi, mis takistaks tõlgendada terminit „võimatu“ kooskõlas WTO dumpinguvastase lepingu artiklitega 6.10 ja 9.2. Peale selle ei võimalda pelk asjaolu, et algmääruse artikli 9 lõige 5 ei sisalda täpsustusi termini „võimatu“ kohta, järeldada nõukogu eeskujul, et seega näeb nimetatud säte ette palju laiema erandi kui WTO dumpinguvastase lepingu sätetes kehtestatu.

228    Teiseks olgu meenutatud, et algmääruse artikli 9 lõike 5 sõnastusest nähtub selgelt, et dumpingumarginaali kindlaksmääramine ja üleriigilise dumpinguvastase tollimaksu kehtestamine on erand üldisest reeglist. Termini „võimatu“ „üldine tõlgendamine“, nagu pakub nõukogu, annaks talle individuaalsete dumpinguvastaste tollimaksude määramisest loobumise võimaluste suhtes äärmiselt laia kaalutlusruumi. Niisugune tõlgendus läheks vastuollu seadusandja eesmärgiga rakendada vaidluse „kinnitusdetailid“ raames VLO esitatud soovitusi ja tehtud otsuseid sellisel viisil, millega täidetakse WTO pandud kohustusi (vt punkt 179 eespool).

229    Määruse nr 765/2012 põhjendustest ilmneb nimelt, et liidu seadusandja soovis rakendada selles asjas tehtud WTO apellatsioonikogu otsust täielikult. Täpsemalt kustutas liidu seadusandja määruse nr 765/2012 artikliga 1 algmääruse artikli 9 lõikes 5 sisaldunud viite sama määruse artikli 2 lõike 7 punktile a ning viimati nimetatud sätte teise lõigu, milles olid täpsustatud tingimused, mille korral võivad mitteturumajanduslikest riikidest pärit eksportivad tootjad tõendada, et nad vastavad individuaalse kohtlemise võimaldamise tingimustele. Lisaks tuleneb määruse nr 765/2012 põhjendusest 2, et liidu seadusandja lisas algmääruse artikli 9 lõikele 5 uue teise lõigu, et hõlmata sellesse sättesse WTO apellatsioonikogu täpsustused asjaolude kohta, mille korral võivad asutused määrata ühtse dumpingumarginaali ja dumpinguvastase tollimaksu mitmele eksportijale, kes moodustavad ühe üksuse.

230    Pealegi, nagu on sedastatud eespool punktis 182, ei puuduta algmääruse artikli 9 lõikesse 5 tehtud muudatused sisuliselt seda osa, mis on asjakohane käesoleval juhul ja milles on sätestatud, et tollimaksu kehtestavas määruses täpsustatakse tollimaks iga asjaomase tarnija jaoks või, kui see on võimatu, iga asjaomase tarniva riigi jaoks.

231    Sellest järeldub, et nõukogu on ekslikult seisukohal, et algmääruse artikli 9 lõike 5 ning WTO dumpinguvastase lepingu artiklite 6.10 ja 9.2 sõnastused on käesoleval juhul asjakohases osas oluliselt erinevad. Seega tuleb tagasi lükata nõukogu väide, et algmääruse artikli 9 lõike 5 termin „võimatu“ on üldise ulatusega.

232    Eeltoodust tuleneb, et algmääruse artikli 9 lõikes 5 mainitud terminit „võimatu“ tuleb tõlgendada kooskõlas WTO dumpinguvastase lepingu artiklites 6.10 ja 9.2 kasutatud analoogse terminiga. Seega, kui asutus kasutab valimil põhinevat uuringut, võimaldab algmääruse artikli 9 lõikes 5 sisalduv termin „võimatu“ põhimõtteliselt kahte võimalikku erandit individuaalsete dumpingumarginaalide määramisest ja individuaalsete dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamisest ettevõtjate jaoks, kes tegid uurimisel koostööd, st esiteks valimisse kaasamata tootjate või eksportijate puhul – välja arvatud need, kelle jaoks näeb algmääruse artikli 17 lõige 3 ette individuaalse dumpingumarginaali –, ja teiseks ettevõtjate puhul, kes moodustavad ühe üksuse. Teisisõnu, juhul kui institutsioonid on kasutanud valimil põhinevat uuringut, nagu käesolevas asjas, on võimalik teha erand individuaalsete dumpingumarginaalide määramisest ja individuaalsete dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamisest ainult ettevõtjate puhul, kes valimisse ei kuulunud ja kellel ei ole muidu õigust omaenda individuaalsele dumpinguvastasele tollimaksule. Eelkõige ei luba algmääruse artikli 9 lõige 5 teha mis tahes erandit kohustusest määrata individuaalne dumpinguvastane tollimaks valimisse kaasatud ja uurimises koostööd teinud tootjale, kui institutsioonid leiavad, et nad ei ole võimelised määrama tootja individuaalset ekspordihinda.

233    Seega tuleneb algmääruse artikli 9 lõikest 5, et kui tootjad ja/või eksportijad kuuluvad valimisse, peavad institutsioonid täpsustama dumpinguvastased tollimaksud iga tarnija jaoks.

234    Kolmandaks tuleb eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes uurida, kas käesoleval juhul võis nõukogu teha kohustusest määrata kindlaks iga teadaoleva eksportija või tootja individuaalne dumpingumarginaal sellise erandi, mis võiks põhjendada üleriigilise dumpinguvastase tollimaksu kehtestamist.

235    Antud juhul ilmneb vaidlustatud määruse põhjendustest 6‑10, et pidades silmas Ühendriikides asuvate eksportivate tootjate suurt arvu, otsustas komisjon läbi viia valimil põhineva uuringu kooskõlas algmääruse artikliga 17.

236    Vaidlustatud määruse põhjenduse 64 kohaselt kehtestati Ühendriikide jaoks üleriigiline dumpingumarginaal. Seega kehtestab vaidlustatud määrus üleriigilise dumpinguvastase tollimaksu määras 62,30 eurot netotonni kohta, mida kohaldatakse proportsionaalselt bioetanooli protsentuaalsele kogusisaldusele massis.

237    Vaidlustatud määruse põhjenduses 63 põhjendab nõukogu üleriigilise dumpingumarginaali kehtestamist käesoleval juhul, leides, et tulenevalt bioetanoolitööstuse struktuurist ja sellest, mil viisil asjaomast toodet Ühendriikide turul toodetakse ja müüakse ning liitu eksporditakse, on Ühendriikide tootjate jaoks individuaalsete dumpingumarginaalide kindlaksmääramine võimatu. Nõukogu sõnul ei eksportinud valimisse kaasatud Ühendriikide tootjad vaatlusalust toodet liitu ja uuritud kauplejad/segajad hankisid bioetanooli erinevatelt tootjatelt ning segasid ja müüsid seda eelkõige ekspordiks liitu. Seega leiab nõukogu, et ei olnud võimalik jälgida kõiki oste eraldi ja võrrelda normaalväärtuseid vastavate ekspordihindadega; samuti ei ole võimalik kindlaks teha tootjat liitu eksportimise hetkel.

238    Sisuliselt on nõukogu seega seisukohal, et vastavalt algmääruse artikli 9 lõikele 5 ei olnud tal võimalik määrata kindlaks individuaalseid dumpingumarginaale, kuna nelja valimisse kaasatud Ühendriikide tootja puhul ei saanud usaldusväärselt kindlaks määrata ekspordihinda ja dumpingumarginaali, sest neil puudus uurimisperioodil eksport liitu, samuti ei saanud nende toodete eksporti liitu jälgida ning neile ei olnud tavaliselt teada ei ekspordi aeg ega liidu importijate poolt makstud või makstav hind (vt vaidlustatud määruse põhjendus 76).

239    Selle kohta tuleb esiteks märkida, et nõukogu põhjendab erandi tegemist reeglist, mille kohaselt tuleb määrata individuaalsed dumpingumarginaalid ja kehtestada individuaalsed dumpinguvastased tollimaksud, muude põhjustega kui erand, mis puudutab valimisse kaasamata tootjaid või eksportijaid, kui asutus on sellise uuringu läbi viinud, ja erand ühe üksuse moodustavate ettevõtjate kohta (vt punktid 225 ja 232 eespool).

240    Teiseks tuleb tõdeda, et nõukogu ei väida, et tema kohaldatud erand põhines mõnel muul erandil, mis tuleneb loetletud lepingutest, millele on osutatud eespool punktides 218 ja 220.

241    Seega järeldas nõukogu ekslikult, et individuaalsete dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamine valimisse kaasatud Ühendriikide eksportijatele on algmääruse artikli 9 lõike 5 tähenduses „võimatu“.

242    Seoses individuaalsete dumpingumarginaalide arvutamise võimalusega on eespool punktides 202–211 selgitatud, et kui institutsioonidel on teatavate tootjate või eksportijate jaoks normaalväärtuse või ekspordihindade määramisel raskusi, siis kehtestavad algmääruse artikli 2 lõiked 3 ja 9 eeskirjad nende väärtuste arvutamise võimaluste kohta.

243    Mis lisaks puutub kaalutlustesse, mille kohaselt ei saanud valimisse kaasatud tootjate toodete eksporti liitu jälgida ning mille järgi ei olnud valimisse kaasatud tootjatele tavaliselt teada ei ekspordi aeg ega liidu importijate poolt makstud või makstav hind, siis piisab tõdemisest, et komisjon oleks võinud oma laiale kaalutlusruumile tuginedes jätta neli valimisse kaasatud Ühendriikide tootjat tootjate ja eksportijate valimist välja, kuna nad ei ole bioetanooli liitu eksportimisega tegelevad tarnijad, sest komisjoni ja nõukogu hinnangul ei olnud nad bioetanooli liitu eksportimise ajal tuvastatavad. Komisjon jättis aga kõnealused tootjad sellesse valimisse kogu uurimise ajaks.

244    Seega ei võimalda asjaolu, et institutsioonide hinnangul oli neil raskusi kõikide ostude eraldi jälgimisega ja normaalväärtuste vastavate hindade võrdlemisega, teha järeldust, et käesoleval juhul oli individuaalsete dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamine valimisse kaasatud Ühendriikide eksportijatele algmääruse artikli 9 lõike 5 tähenduses „võimatu“.

245    Tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud määrusega rikutakse algmääruse artikli 9 lõiget 5, sest eelnimetatud määrusega kehtestatakse neljale valimisse kaasatud Ühendriikide tootjale üleriigiline dumpinguvastane tollimaks.

246    Eelnevast tuleneb, et esimese väite teise osaga ning seega esimese väitega tervikuna tuleb nõustuda, ilma et oleks vaja analüüsida selle väite ülejäänud osi ja sama väite teises osas esitatud argumente, milles hagejad tuginevad üldisel viisil õiguskindluse, õiguspärase ootuse ja hea halduse põhimõtete rikkumisele.

 Kümnes väide, et rikutud on algmääruse artikli 6 lõiget 7, artikli 19 lõikeid 1 ja 2, artikli 20 lõikeid 2, 4 ja 5 ning kaitseõigusi, diskrimineerimiskeelu ja hea halduse põhimõtteid ning on jäetud esitamata piisavad põhjendused

247    Niivõrd kui käesolev hagi on vastuvõetav põhjusel, et hagejad esitasid selle enda nimel, siis tuleb analüüsida ka kümnenda väite põhjendatust.

248    Kümnendas väites heidavad hagejad sisuliselt ette seda, et institutsioonid on rikkunud mitmeid menetlusnorme, mille tagajärjel on rikutud menetlusõigusi.

249    Kümnes väide koosneb neljast osast, millest esimene tugineb algmääruse artikli 20 lõigete 2 ja 4 rikkumisele ning puudulikule põhjendamisele, teisega heidetakse ette algmääruse artikli 20 lõike 5 rikkumist, kolmanda kohaselt on rikutud sama määruse artikli 6 lõiget 7, artikli 19 lõikeid 1 ja 2 ning kaitseõigusi, ja neljanda kohaselt on rikutud nimetatud määruse artikli 20 lõiget 5 ja kaitseõigusi.

 Sissejuhatavad märkused

250    Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et isiku kaitseõiguste austamine tema vastu algatatud menetluses, mis võib viia selle isiku kahjuks tehtud otsuseni, kujutab endast liidu õiguse üldpõhimõtet, mis peab olema tagatud isegi menetluseeskirjade puudumisel. See põhimõte eeldab, et isikutele, kelle suhtes tehakse nende huve oluliselt riivav otsus, antakse reaalne võimalus oma seisukoha väljendamiseks (vt kohtuotsus, 1.10.2009, Foshan Shunde Yongjian Housewares & Hardware vs. nõukogu, C‑141/08 P, EKL, EU:C:2009:598, punkt 83 ja seal viidatud kohtupraktika).

251    Sellega seoses tuleb rõhutada, et kaitseõiguste austamisel on niisugustes menetlustes, nagu on käesolev menetlus, määrav tähtsus (vt kohtuotsus Foshan Shunde Yongjian Housewares & Hardware vs. nõukogu, punkt 250 eespool, EU:C:2009:598, punkt 93 ja seal viidatud kohtupraktika).

252    Kaitseõiguste austamise põhimõtte rikkumisega on tegemist vaid juhul, kui on võimalik, et komisjoni õigusvastase tegevuse puudumisel oleks tema poolt läbi viidav haldusmenetlus andnud teise tulemuse. Hageja tõendab, et rikkumine on toime pandud, kui ta ei tõenda piisavalt mitte seda, et komisjoni otsuse sisu oleks olnud teistsugune, vaid et ta oleks saanud end paremini kaitsta, kui menetluses ei oleks esinenud puudusi, näiteks asjaolu tõttu, et ta oleks võinud oma kaitses kasutada dokumente, millega tutvumist talle haldusmenetluses ei võimaldatud (vt selle kohta kohtuotsus Foshan Shunde Yongjian Housewares & Hardware vs. nõukogu, punkt 250 eespool, EU:C:2009:598, punkt 94 ja seal viidatud kohtupraktika).

253    Lisaks, kuna määrus, mis kehtestab lõpliku dumpinguvastase tollimaksu, kuulub teatud meetmete üldisesse süsteemi, siis ei saa nõuda, et selle põhjenduses oleks täpsustatud erinevad, vahel väga arvukad ja keerulised faktilised ja õiguslikud asjaolud, mida see määrus käsitleb, ning samuti ei saa nõuda, et institutsioonid võtaksid seisukoha huvitatud isikute esitatud kõikide argumentide suhtes. Vastupidi, piisab kui akti autor esitab need faktilised ja õiguslikud asjaolud, mis on vaidlustatud määruse seisukohalt olulise tähtsusega (vt selle kohta kohtuotsus, 13.9.2010, Whirlpool Europe vs. nõukogu, T‑314/06, EKL, EU:T:2010:390, punkt 114).

254    Siiski tuleb märkida, et vastavalt 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 44 lõike 1 punktile c tuleb hagiavalduses märkida hagi ese ja ülevaade fakti‑ ja õigusväidetest. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad need olema piisavalt selged ja täpsed, et kostja saaks ette valmistada kaitse ja Üldkohus lahendada hagi vajaduse korral ilma täiendava informatsioonita. Õiguskindluse ja hea õigusemõistmise tagamiseks peavad selleks, et hagi oleks vastuvõetav, selle aluseks olevad õiguslikud ja faktilised asjaolud kas või kokkuvõtlikult, ent seostatult ja arusaadavalt tulenema hagiavalduse tekstist (vt selle kohta kohtumäärus, 11.1.2013, Charron Inox ja Almet vs. komisjon ja nõukogu, T‑445/11 ja T‑88/12, EU:T:2013:4, punkt 57).

255    Argumente, mida hagejad on kümnenda väite nelja osa raames esitanud, tuleb kontrollida nendest kaalutlustest lähtuvalt.

 Kümnenda väite esimene osa, mille kohaselt on lõplik avalikustamise dokument puudulik, rikutud on algmääruse artikli 20 lõikeid 2 ja 4 ning vaidlustatud määruse põhjenduses on tehtud vigu

256    Hagejad väidavad, et lõplik avalikustamise dokument ei sisaldanud piisavalt teavet dumpingumarginaali ja kahju arvutamise, teatavate kohanduste, liidu tööstuse ning viieks aastaks ette nähtud meetmete kehtivusaja muudatuste erinevate aspektide kohta. Hagejate hinnangul viib see algmääruse artikli 20 lõigete 2 ja 4 rikkumiseni ning seega ei ole vaidlustatud määrus nõuetekohaselt põhjendatud. Hagejad esitavad selle kohta seitse eraldi etteheidet.

257    Nõukogu vaidleb nendele argumentidele vastu.

258    Esmalt tuleb märkida, et hagi kümnenda väite pealkirja kohaselt tuginevad hagejad sellele, et „hagejate ja nende liikmete kaitseõigusi on mitmel korral rikutud“. Seoses vaatlusaluse väite esimese osaga tuleb aga märkida, et hagiavalduse punktist 152 ilmneb, et see puudutab „[hagejate] saadud lõplikku avalikustamise dokumenti“. Lisaks ei märgi hagejad hagiavalduses kuskil, et käesolev väiteosa käsitleb lõpliku avalikustamise dokumendi edastamist haldusmenetluse teisele poolele. Sellest järeldub, et kõnealust väiteosa tuleb tõlgendada nii, et see puudutab hagejate kui huvitatud isikute kaitseõiguste väidetavat rikkumist dumpinguvastases menetluses.

259    Tuleb sedastada, et algmääruse artikli 20 lõikes 2 on muu hulgas ette nähtud, et kaebuse esitajad, importijad, eksportijad ja neid esindavad ühendused ning ekspordiriigi esindajad võivad taotleda selliste oluliste faktide ja kaalutluste lõplikku avalikustamist, mille alusel kavatsetakse soovitada lõplike meetmete kehtestamist. Sama määruse artikli 20 lõike 4 kohaselt toimub lõplik avalikustamine kirjalikult, võttes arvesse konfidentsiaalse teabe kaitsmise vajadust, nii kiiresti kui võimalik ning tavaliselt hiljemalt üks kuu enne lõpliku otsuse tegemist või komisjoni poolt lõplikku meedet käsitleva ettepaneku esitamist. Selles sättes on ühtlasi ette nähtud, et kui komisjonil ei ole võimalik teatavaid asjaolusid ega seisukohti kõnealusel ajal avalikustada, siis avalikustatakse need esimesel võimalusel.

260    Esimeses etteheites väidavad hagejad, et lõplik avalikustamise dokument ei andnud mingit teavet üleriigilise dumpingumarginaali ja kahjumimarginaali arvutamise kohta, välja arvatud mõned üldised tõdemused. Kõnealune teabe puudumine muutis hagejatele „ja nende liikmetele“ võimatuks esitada mis tahes seisukohti haldusvigade puudumise kohta arvutustes, metodoloogiliste vigade puudumise kohta kasutatud metoodikas, selle kohta, kas üleriigilised müügihinnad arvutati tehasehindade tasemel ning kas tehti vajalikud kohandused.

261    Esiteks tuleb tõdeda, et kahjumimarginaali osas läheb esimene etteheide vastuollu teise etteheitega (vt punktid 268–270 allpool), mille kohaselt esitas komisjon „kahjumimarginaali arvutuse toetuseks selgitavad märkused ja Exceli tabeli“. Seega tuleb esimene etteheide kahjumimarginaali puudutava teabe osas tagasi lükata.

262    Teiseks tuleb seoses dumpingumarginaaliga märkida, et ühelt poolt ei too hagejad oma kirjades välja neid „üldisi tõdemusi“ dumpingumarginaali arvutamise kohta, mis sisaldusid lõpliku avalikustamise dokumendis ja millele nad viitavad. Teiselt poolt ei selgita hagejad, miks nad arvavad, et need tõdemused ei ole adekvaatsed, ning nad ei näita ära teavet, mida nad oleks enda sõnul vajanud. Niisuguste täpsustuste puudumise tõttu tuleb kooskõlas eespool punktides 252 ja 254 viidatud kohtupraktikaga esimene etteheide vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

263    Igal juhul tuleb seoses dumpingumarginaaliga meenutada, et dumpingut käsitlevate kaalutluste kohaselt, mis on esitatud lõpliku avalikustamise dokumendi punktides 60–74 ja mis vastavad sisuliselt vaidlustatud määruse põhjendustele 60–62, 64–68, 72, 74 ja 75 ning põhjenduste 70, 73 ja 76 mõnedele osadele, määrati dumpingumarginaal käesoleval juhul kindlaks sõltumatute kauplejate/segajate esitatud andmete alusel, st nende riigisiseseid müügihindu kasutati normaalväärtuse määramiseks ja liidu klientidele kehtinud hindu ekspordihinna määramiseks. Seega kujutavad asjaomased andmed endast üldiselt, nagu komisjon õigesti märgib, kauplejate/segajate konfidentsiaalset teavet, mida ei saa juhul, kui ei esine erakorralisi asjaolusid, edastada sellistele huvitatud isikutele nagu hagejad, kes esindavad oma tarnijate huve.

264    Samuti tuleb tõdeda, et hagejad ei tõenda, kuidas nad oleksid saanud oma kaitse paremini ette valmistada, kui sellist puudust eespool punktis 252 viidatud kohtupraktika tähenduses ei oleks esinenud. Nad ei esita nimelt ühtegi argumenti institutsioonide faktivigade või nende poolt õigusnormide rikkumiste kohta, vaid piirduvad tõdemisega, et neil on võimatu esitada oma seisukohti selliste hüpoteetiliste olukordade suhtes, nagu haldusvigade puudumine arvutustes ja metodoloogiliste vigade puudumine kasutatud metoodikas ning selle kohta, kas vajalikud kohandused tehti. Peale selle tuleb märkida, et hagejad ei selgita, kuidas nad oleksid saanud esitada asjakohaseid seisukohti mittekonfidentsiaalse teabe kohta, mis käsitles asjaomaste kauplejate/segajate hindu, ning samuti ei selgita nad, millised kohandused oleksid nende arvates olnud vajalikud.

265    Mis puutub võimatusse esitada oma seisukohti selle kohta, „kas üleriigilised müügihinnad arvutati tehasehindade tasemel“, siis ei täpsusta hagejad, millisele arvutusele nad viitavad. Järelikult ei ole see väide esitatud seostatult ja arusaadavalt eespool punktis 254 viidatud kohtupraktika tähenduses ning tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata. Igal juhul tuleb tõdeda, et lõpliku avalikustamise dokumendi punktist 94 ja vaidlustatud määruse põhjendusest 97 nähtub, et iga tooteliigi kaalutud keskmised müügihinnad, mida valimisse kaasatud liidu tootjad küsisid liidu turul sõltumatutelt klientidelt, kohandati tehasehindade tasemele.

266    Kolmandaks piisab selles osas, milles hagejad kinnitavad, et „nende liikmed“ ei saanud teatavaid seisukohti esitada, tõdemusest, et hagejad ei selgita oma kirjades, milliseid liikmeid nende väide puudutab. Seega ei tulene hagejate kirjadest eespool punktis 254 viidatud kohtupraktika tähenduses arusaadavalt, milliseid liikmeid nad silmas peavad ning järelikult tuleb esimene etteheide vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata osas, milles see käsitleb hagejate liikmete menetlusõiguste rikkumist dumpinguvastase menetluse käigus.

267    Sellest tulenevalt tuleb esimene etteheide tervikuna tagasi lükata.

268    Teise etteheitega väidavad hagejad, et uurimises osalenud kahe kaupleja/segaja puhul ei ole komisjon esitanud ei selgitavaid märkusi dumpingumarginaali arvutamiseks kasutatud meetodi kohta ega dumpingumarginaali arvutust põhjendava Ecxeli tabeli elektroonilist versiooni, mistõttu „muudab see lõpliku tulemuse mõistmise veelgi keerulisemaks“.

269    Tuleb tähele panna, et erinevalt eespool punktis 252 viidatud kohtupraktikas nõutust ei selgita hagejad, mil määral oleks dumpinguvastases menetluses võidud jõuda teistsuguse tulemuseni, kui väidetavat puudust poleks esinenud.

270    Igal juhul tuleb esiteks märkida, et nõukogu väidab vastu, et mõlemad uuringus osalenud kauplejad/segajad said pärast seisukohtade esitamist lõpliku avalikustamise dokumendi kohta nii dumpingumarginaali arvutused kui ka täiendava teabedokumendi. Nõukogu väidab, et ta ei saanud neid dokumente mittekonfidentsiaalsesse toimikusse lisada, sest need sisaldasid teavet, mida ei saanud konfidentsiaalsuse tõttu hagejatele edastada. Hagejad ei esita sellele argumendile vastuväiteid. Teiseks, mis puudutab dumpingumarginaali arvutamiseks kasutatud meetodi selgituste väidetavat puudumist, siis ei näita hagejad, miks nad leiavad, et lõpliku avalikustamise dokumendi punktides 72 ja 73 esitatud ja vaidlustatud määruse põhjendustes 74 ja 75 korratud selgitused ei ole asjakohased. Kolmandaks tuleb Exceli tabelite puudumise kohta sedastada, et institutsioonidel ei ole mingit kohustust edastada „dumpingumarginaali arvutust põhjendava Ecxeli tabeli elektroonilist versiooni“ huvitatud isikutele.

271    Järelikult tuleb teine etteheide tagasi lükata.

272    Kolmanda etteheitega kinnitavad hagejad, et lõpliku avalikustamise dokumendis ei uurinud komisjon hagejate ja nende liikmete poolt esialgse avalikustamise dokumendi kohta esitatud seisukohtades sisalduvaid argumente eeskätt „konkreetsete põhjuste kohta, mille alusel komisjon järeldas, et valimisse kaasatud äriühingutel ei olnud ekspordihindu, olgugi et mitu hagejate liiget esitasid selle kohta tõendeid“.

273    Esiteks, mis puutub hagejate poolt esialgse avalikustamise dokumendi kohta esitatud seisukohtades sisalduvaid argumente seoses valimisse kaasatud äriühingute ekspordihindade puudumisega, siis tuleb ühelt poolt märkida, et lõplik avalikustamine algmääruse artikli 20 lõike 2 tähenduses puudutab olulisi fakte ja kaalutlusi, mille alusel kavatsetakse soovitada lõplike meetmete kehtestamist. Sellest järeldub, et nimetatud sättest ei tulene komisjoni kohustust uurida lõpliku avalikustamise dokumendis huvitatud isiku argumente, mis sisalduvad esialgse avalikustamise dokumenti käsitlevates seisukohtades, kui komisjon leiab, et need argumendid ei puuduta olulisi fakte ja kaalutlusi, mille alusel kavatsetakse soovitada lõplike meetmete kehtestamist.

274    Teiselt poolt tuleb käesoleval juhul märkida, et komisjon sedastas lõpliku avalikustamise dokumendi punktides 62 ja 68, mis vastavad sisuliselt vaidlustatud määruse põhjendustele 63 ja 69, et valimisse kaasatud Ühendriikide tootjad ei eksportinud vaatlusalust toodet liitu, et ei olnud võimalik jälgida kõiki oste eraldi ja võrrelda normaalväärtuseid vastavate ekspordihindadega, samuti ei olnud võimalik kindlaks teha tootjat liitu eksportimise hetkel ning et tootjad ei olnud teadlikud liitu suunatud ekspordi hinnatasemest. Sel põhjusel lükkas komisjon tagasi teatavate Ühendriikide tootjate väite, et ekspordihinnana võiks aluseks võtta Ühendriikide tootjate müügihinna oma riigi sõltumatutele kauplejatele/segajatele. Hagejad ei selgita, miks ei ole need järeldused asjakohased.

275    Teiseks, seoses argumentidega, mille kohaselt ei uurinud komisjon lõpliku avalikustamise dokumendis hagejate ja nende liikmete poolt esialgse avalikustamise dokumendi kohta esitatud seisukohtades sisalduvaid argumente ja mille järgi ta ei võtnud arvesse „mitme hagejate liikme esitatud tõendeid“, tuleb sedastada, et hagejad ei too välja, milliseid argumente ei ole komisjon lõpliku avalikustamise dokumendis uurinud, kes olid need hagejad, kelle argumente esitati ja milliseid tõendeid ei ole komisjon arvesse võtnud. Järelikult ei vasta need väited 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 44 lõike 1 punktis c ette nähtud tingimustele, mis nõuavad, et hagiavalduse aluseks olevad õiguslikud ja faktilised asjaolud peavad seostatult ja arusaadavalt tulenema hagiavalduse tekstist endast (vt punkt 254 eespool), ning seetõttu tuleb need argumendid vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

276    Seega tuleb kolmas etteheide tervikuna tagasi lükata.

277    Neljandas etteheites väidavad hagejad, et lõpliku avalikustamise dokument ei pakkunud mingeid selgitusi selle kohta, miks ei kohandatud Ühendriikide impordi mahtu kütuse protsentuaalse osakaalu alusel, samas kui muudest riikidest pärit impordi puhul selline korrigeerimine tehti.

278    Siinkohal olgu märgitud, et erinevalt eespool punktis 252 viidatud kohtupraktikas nõutust ei selgita hagejad vaatlusaluses etteheites, kuidas oleks dumpinguvastases menetluses võidud jõuda teistsuguse tulemuseni, kui väidetavat puudust poleks olnud. Igal juhul tuleneb kolmandast väitest, et lõpliku avalikustamise dokumendis antud sellekohased selgitused võimaldasid hagejatel vaidlustada analoogse kohandamise puudumise Ühendriikidest pärit impordi puhul. Seetõttu tuleb ka neljas etteheide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

279    Viiendas etteheites väidavad hagejad, et lõpliku avalikustamise dokument ei sisaldanud mingeid üksikasju selle kohta, mis põhjusel ei avaldanud kütusesegu E85 ja sarnaste segude liidu tootmisharu tootjate „algusest peale“ välistamine mõju olulise kahju kindlakstegemisele. Nende väitel ei toeta ükski toimiku osa selles osas komisjoni järeldust, mis sisaldub lõpliku avalikustamise dokumenti käsitlevatele hagejate seisukohtadele antud vastuses ja mille kohaselt selliste segude tootmine „[oli] väga piiratud“.

280    Komisjon selgitab kostja vastuses selle kohta, et viidatud väited on ekslikud, sest komisjon ei välistanud kütusesegu E85 tootjaid „algusest peale“. Olemasoleva teabe kohaselt oli liidus kõigest paar segu E85 tootjat, kelle tootmine näis olevat väga piiratud, ning kahe liidu tootja mittekonfidentsiaalsetest küsimustikest nähtus, et nad toodavad segu E85 väikestes kogustes ja neid tuvastatud väikeseid koguseid arvutustes seega kasutatigi.

281    Esiteks tuleb tõdeda, et hagejad ei põhjenda väljendit „sarnased segud“. Järelikult ei ole nimetatud „sarnaseid segusid“ käsitlev argument esitatud seostatult ja arusaadavalt eespool punktis 254 viidatud kohtupraktika tähenduses ning tuleb seega vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

282    Teiseks ei vaidlusta hagejad nõukogu poolt kostja vastuses loetletud asjaolude tõesust. Seetõttu tuleb sedastada, et nõukogu selgitustest ilmneb, et segu E85 ei jäetud uurimisest „algusest peale“ välja ning et haldustoimikus oli tõendeid, mis toetasid asjaolu, et asjaomaste segude tootmine liidus oli „väga piiratud“. Järelikult tuleb viies etteheide ülejäänud osas põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

283    Kuuendas etteheites väidavad hagejad, et hoolimata komisjonis toimunud ärakuulamisel selle eest vastutavale ametnikule esitatud taotlusest ei esitanud nõukogu andmeid liidu tootmisharu tootjate tooraine maksumuse kohta. Nende andmete olemasolu oleks hagejail võimaldanud „suurema kindlusega“ näidata, et väidetava olulise kahju põhjustas liidu tootmisharu tooraine maksumuse tõus.

284    Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et hagejad taotlesid 11. septembril 2012. aastal toimunud ärakuulamisel, et neile esitataks „andmed, mis käsitlevad tootmise ja toorainete kulude suundumusi“. Selle kuulamise protokolli kohaselt palus ärakuulamise eest vastutav ametnik komisjoni uurimisrühmal esitada kirjalikud selgitused hiljemalt 18. septembriks 2012. Ühelt poolt tuleb rõhutada, et hagejad ei väida oma kirjades, et ärakuulamise eest vastutava ametniku kõnealust palvet ei täidetud asjakohaselt. Teiselt poolt ei näita hagejad ka seda, et nad kordasid oma taotlust lõpliku avalikustamise raames vastavalt algmääruse artikli 20 lõikele 2.

285    Järelikult tuleb tõdeda, et hagejad ei ole esitanud ühtegi asjaolu, mis näitaks, et nad taotlesid nõukogult neile kõnealuste andmete edastamist.

286    Lõpetuseks selgitab nõukogu, et teave, mille kohaselt maandas enamik liidu tootmisharu tootjatest toorainehindade kõikumise riski, on konfidentsiaalne ja seega ei olnud võimalik seda mittekonfidentsiaalsesse toimikusse lisada; hagejad ei sea seda asjaolu kahtluse alla.

287    Sellest järeldub, et hagejad ei ole tõendanud, et institutsioonid ei rahuldanud neile algmääruse artikli 20 lõigetes 2 ja 4 pandud kohustuste raames asjakohaselt hagejate taotlust liidu tootmisharu toorainekulusid puudutava täiendava teabega tutvumiseks. Seetõttu ei saa kuuenda etteheite aluseks oleva argumendiga nõustuda.

288    Seitsmendas etteheites väidavad hagejad, et täiendava teabe dokument, milles komisjon tegi ettepaneku pikendada lõpliku dumpinguvastase meetme kavandatud kolme aasta pikkust kehtivusaega viie aastani, ei olnud piisavalt põhjendatud, sest selles „pelgalt lükati tagasi kaks kolmest põhjendusest, mille alusel tegi nõukogu algselt ettepaneku kolme aasta pikkuse kehtivusaja kohta“ ning „ei uuritud kolmandat põhjendust“.

289    Tuleb tõdeda – nagu nõukogu õigustatult väidab, ilma et hagejad esitaksid sellele vastuväiteid –, et algmääruse artikli 11 lõike 2 kohaselt on dumpinguvastaste meetmete tavapärane kehtivusaeg viis aastat. Niisiis nägi täiendava teabe dokument ette naasmise tavapärase kehtivusaja juurde. Seoses sellega olgu rõhutatud, et dumpinguvastaste meetmete kehtestamisega seotud põhjendamiskohustus ei pane institutsioonidele kohustust selgitada, mis osas võis dumpinguvastase menetluse mingis etapis kavandatud seisukoht olla põhjendamatu (vt selle kohta kohtuotsus Whirlpool Europe vs. nõukogu, punkt 253 eespool, EU:T:2010:390, punkt 116).

290    Peale selle ei selgita hagejad, milline mõju on komisjoni poolt algselt ainult kolmeaastase kehtivusaja põhjendamiseks esitatud „kolmanda põhjenduse“ analüüsimata jätmisel lõpliku avalikustamise dokumendis.

291    Seega tuleb seitsmes etteheide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

292    Kuna hagejate esitatud seitsme etteheitega ei saa nõustuda, siis tuleb tagasi lükata ka nende argument, et vaidlustatud määrus ei ole „nõuetekohaselt põhjendatud“, sest lõpliku avalikustamise dokument on puudulik. Seetõttu tuleb kümnenda väite esimene osa osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Kümnenda väite teine osa, milles väidetakse, et täiendava teabe dokument tehti kõigepealt teatavaks liikmesriikidele ja kaebuse esitajale ning alles seejärel hagejatele, rikkudes niimoodi hea halduse ja diskrimineerimiskeelu põhimõtteid, kaitseõigusi ja algmääruse artikli 20 lõiget 5

293    Hagejad väidavad sisuliselt, et enne neile teatavakstegemist esitas komisjon ettepaneku pikendada meetmete kehtivusaega kolmelt aastalt viieni nõuandekomitees liikmesriikide esindajatele ja kaebuse esitajale, rikkudes sel moel diskrimineerimiskeelu ja hea halduse põhimõtteid ning hagejate ja „nende liikmete“ kaitseõigusi. Asjaolu, et nõuandekomitee kinnitas meetmete kehtivusaja muudatuse koosolekul, mis toimus kaks päeva enne seda, kui lõpliku avalikustamise dokument tehti teatavaks huvitatud isikutele, ehk seega enne hagejate seisukohtade esitamist, rikub algmääruse artikli 20 lõikes 5 ette nähtud kohustust võtta arvesse lõpliku avalikustamise dokumendi suhtes esitatud seisukohti.

294    Nõukogu ei nõustu hagejate argumentidega.

295    Olgu meenutatud, et algmääruse artikli 20 lõikes 5 on sätestatud, et „[m]ärkusi, mis esitatakse pärast lõplikku avalikustamist, võib arvesse võtta ainult juhul, kui need esitatakse komisjoni poolt iga juhtumi kohta eraldi seatava aja jooksul, mille pikkus on vähemalt 10 päeva, kusjuures arvesse võetakse küsimuse kiireloomulisust“.

296    Esiteks, mis puutub väidetavasse kaitseõiguste rikkumisse, siis piisab kui märkida, et hagejad ei selgita, kuidas nemad ise või nende liikmed oleksid saanud oma kaitse paremini ette valmistada, kui sellist oletatavat puudust ei oleks esinenud. Seetõttu tuleb nimetatud väide eespool punktis 252 viidatud kohtupraktikat arvesse võttes tagasi lükata.

297    Teiseks, seoses argumendiga, et kaebuse esitajat teavitati meetmete kehtivusaja muutmisest enne, kui see tehti teatavaks muudele huvitatud isikutele, viitavad hagejad 20. detsembril 2012 ePure veebisaidil avaldatud pressiteatele, milles viimane teatas, et käsitletavas asjas on liit dumpinguvastaste meetmete kehtestamisel liikunud edasi viie aasta pikkuse kehtivusajani, sest suurem osa liikmesriike on selle „otsuse heaks kiitnud“.

298    Nõukogu vaidleb sellele kinnitusele vastu ja väidab kostja vastuses, et ettepanekust muuta meetmete kehtivusaega informeeris komisjon kõiki huvitatud isikuid, sh kaebuse esitajat, samal ajal ehk 21. detsembril 2012. Ta lisab, et ei pea selgitama või kaitsma kolmanda isiku pressiteate sisu.

299    Selle kohta olgu märgitud, et kõnealune pressiteade on pelgalt viide, mis ei tõenda, et nõukogu või komisjon oleks meetmete kehtivusaja muudatustest tegelikult teavitanud kaebuse esitajat enne hagejaid, ning viimased ei ole oma väite toetuseks toonud välja ühtegi muud asjaolu. Järelikult tuleb see väide tagasi lükata, sest hagejad ei esitanud selle kohta tõendeid.

300    Kolmandaks tuleb analüüsida argumenti, mille kohaselt tehti meetmete kehtivusaja muutmise ettepanek eelnevalt teatavaks nõuandekomitees liikmesriikide esindajatele.

301    Hagejate sõnul viitab ePure 20. detsembri 2012. aasta pressiteade nõuandekomitee 19. detsembri 2012. aasta koosolekul toimunud hääletusele ja näitab, et komisjon oli esitanud ettepaneku pikendada meetmete kehtivusaega kolmelt aastalt viiele liikmesriikide esindajatele nõuandekomitees ja kaebuse esitajale juba enne, kui sellest teavitati hagejaid. Nõukogu vaidleb aga sellele väitele vastu ja kinnitab kostja vastuses, et ta teavitas ettepanekust muuta meetmete kehtivusaega nii liikmesriike kui ka kõiki huvitatud isikuid samal ajal ehk 21. detsembril 2012.

302    Esiteks tuleb seoses diskrimineerimiskeelu väidetava rikkumisega liidu institutsioonide poolt sedastada, et see eeldab, et institutsioonid on sarnaseid olukordi kohelnud erinevalt, nii et teatud kauplejad on teistega võrreldes ebasoodsamas olukorras, ilma et erinev kohtlemine oleks õigustatud oluliste objektiivsete erinevuste alusel (kohtuotsus, 23.10.2003, Changzhou Hailong Electronics & Light Fixtures ja Zhejiang Yankon vs. nõukogu, T‑255/01, EKL, EU:T:2003:282, punkt 60).

303    Selles osas tuleb märkida, et erinevalt hagejate liikmetest ei ole nõuandekomitees olevad liikmesriikide esindajad dumpinguvastases menetluses osalevad huvitatud isikud. Sellest tulenevalt ei ole hagejad ja liikmesriigid kohtupraktika tähenduses sarnases olukorras. Seega ei reguleeri liikmesriikidele teabe edastamist mitte algmääruse artikkel 20, vaid sama määruse artikli 15 lõige 2 selle algversioonis, mis on kohaldatav käesolevas asjas ja mille järgi annab komisjon liikmesriikidele enne nõuandekomitee kokkusaamist „kogu asjakohase teabe“.

304    Mis puutub teiseks hea halduse põhimõtte väidetavasse rikkumisse, siis olgu meenutatud, et komisjon ja nõukogu peavad haldusmenetluse kestel järgima liidu põhiõigusi, mille hulka kuulub Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 41 sätestatud hea halduse põhimõte, mis hõlmab hulka spetsiifilisi õigusi. Samas ei anna hea halduse põhimõte üksikisikutele iseenesest õigusi, välja arvatud juhul, kui see on konkreetsete õiguste väljendusvormiks põhiõiguste harta artikli 41 tähenduses (kohtuotsus, 4.10.2006, Tillack vs. komisjon, T‑193/04, EKL, EU:T:2006:292, punkt 127). Hagejad ei tugine aga mingisugusele sellisele konkreetsele õigusele.

305    Igal juhul tuleb meenutada, et isegi kui eeldada, et hagejate väidet mõistetaks nii, et sellega heidetakse ette hoolsuskohustuse rikkumist, tuleneb nimetatud kohustusest pädevale institutsioonile ülesanne hinnata hoolsalt ja erapooletult asjaomase juhtumi kõiki olulisi asjaolusid (vt selle kohta kohtuotsus 12.12.2014, Crown Equipment (Suzhou) ja Crown Gabelstapler vs. nõukogu, T‑643/11, EKL (Väljavõtetena), EU:T:2014:1076, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika). Käesoleval juhul ei ole hagejad toonud välja ühtegi asjaolu, mis võimaldaks nõuetekohaselt tõendada, et komisjon või nõukogu on seda kohustust rikkunud, ning seetõttu tuleb hea halduse põhimõtte rikkumist käsitlev väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

306    Seega tuleb hagejate väide diskrimineerimiskeelu ja hea halduse põhimõtete rikkumise kohta tagasi lükata.

307    Neljandaks tuleb tagasi lükata ka hagejate väide, et kuna meetmete kehtivusaja muutmise ettepanek esitati nõuandekomiteele ja too „ratifitseeris“ selle enne kui huvitatud isikud jõudsid esitada oma seisukohad, siis on rikutud algmääruse artikli 20 lõiget 5. Isegi kui eeldada, et vaatlusalune säte loob – nagu väidavad hagejad – institutsioonidele „kohustuse“ võtta arvesse „lõpliku avalikustamise dokumendi kohta esitatud märkusi“, siis piisab tõdemusest, et erinevalt eespool punktis 252 viidatud kohtupraktikas nõutust ei selgita hagejad, mil määral oleks dumpinguvastases menetluses võidud jõuda teistsuguse tulemuseni, kui väidetavat puudust poleks esinenud. Igal juhul tuleb meenutada, et algmääruse artikli 9 lõike 4 algversiooni kohaselt, mis kuulub kohaldamisele käesolevas asjas, konsulteeritakse nõuandekomiteega – mis ei ole pealegi institutsioon – enne kui nõukogu kehtestab lõpliku dumpinguvastase tollimaksu. Algmääruse artikli 15 lõige 2 näeb algversioonis tõepoolest ette, et komisjon annab liikmesriikidele eelnevalt „kogu asjakohase teabe“. Ent esiteks ei väida hagejad, et nõukogu ei ole vaidlustatud määruse vastuvõtmisel võtnud arvesse nende 2. jaanuaril 2013 esitatud märkusi meetmete kestuse kohta. Teiseks ei väida hagejad ka seda, et 2. jaanuaril 2013 esitatud märkused sisaldasid kogu asjakohast teavet, mille komisjon oleks sama lõike kohaselt pidanud liikmesriikidele andma.

308    Seega tuleb kümnenda väite teine osa tagasi lükata.

 Kümnenda väite kolmas osa, mille kohaselt ei võimaldatud täielikult tutvuda uurimise mittekonfidentsiaalse toimikuga, rikkudes sel moel kaitseõigusi, algmääruse artikli 6 lõiget 7 ning artikli 19 lõikeid 1 ja 2

309    Hagejad väidavad, et hoolimata uurimise käigus hagejate poolt esitatud mitmest sellekohasest taotlusest, keeldus komisjon andmast neile luba tutvuda teatava teabe ning teatavate tõendite ja dokumentidega. See on vastuolus algmääruse artikli 6 lõikega 7, artikli 19 lõigetega 1 ja 2 ning rikub nende kaitseõigusi. Hagejad esitavad viis etteheidet, millega nad väidavad, et komisjon ei andnud neile luba tutvuda mittekonfidentsiaalse uurimistoimikuga täies ulatuses.

310    Nõukogu ei nõustu hagejate argumentidega.

311    Algmääruse artikli 6 lõikes 7 on ette nähtud:

„Kaebuse esitajad, importijad, eksportijad ja neid esindavad ühendused ning kasutajad ja tarbijaorganisatsioonid, kes on andnud endast teada artikli 5 lõike 10 kohaselt, samuti ekspordiriigi esindajad võivad kirjaliku taotluse korral tutvuda kogu teabega, mis ükskõik milline uurimisega seotud isik on kättesaadavaks teinud, välja arvatud [liidu] või liikmesriikide asutusesisesed dokumendid, kui see teave on nende huvide esitamiseks oluline, ei ole artikli 19 tähenduses konfidentsiaalne ning kui seda kasutatakse uurimise käigus. Kõnealused isikud võivad nimetatud teabe kohta esitada oma tähelepanekuid, mis võetakse arvesse niivõrd, kuivõrd need on piisavalt põhjendatud.“

312    Algmääruse artikli 19 lõikes 1 on sätestatud, et „[a]metiasutused käsitlevad asjakohase põhjendatuse korral konfidentsiaalsena igasugust teavet, mis on laadilt konfidentsiaalne (näiteks teave, mille avalikustamine annaks konkurendile märkimisväärse eelise või millel oleks oluliselt kahjustav mõju teabe andjale või isikule, kellelt ta kõnealuse teabe sai) või mille uurimise osalised on konfidentsiaalsena saanud.“

313    Algmääruse artikli 19 lõikes 5 on ette nähtud:

„Nõukogu, komisjon, liikmesriigid ega neist ühegi ametnikud ei tohi ilma teabe andja eriloata avaldada mingisugust käesoleva määruse kohaselt saadud teavet, mille käsitlemist konfidentsiaalsena selle andja on nõudnud. Komisjoni ja liikmesriikide vahel vahetatavat teavet, artikli 15 kohaste konsultatsioonidega seotud teavet ning ühenduse asutuste ja liikmesriikide sisedokumente ei tohi avalikustada, kui see ei ole käesolevas määruses sätestatud erijuhtudel ette nähtud.“

314    Uurimistoimikuga tutvumise õiguse rikkumine saab vaidlusaluse määruse tühistamise endaga kaasa tuua üksnes juhul, kui asjassepuutuvate dokumentide avalikustamise korral oleks olnud kas või väike võimalus, et haldusmenetluse tulemus oleks olnud teistsugune, kui asjaomane ettevõtja oleks saanud selle menetluse käigus neile dokumentidele tugineda (vt selle kohta kohtuotsus, 16.2.2012, nõukogu ja komisjon vs. Interpipe Niko Tube ja Interpipe NTRP, C‑191/09 P ja C‑200/09 P, EKL, EU:C:2012:78, punkt 174).

315    Esimeses etteheites leiavad hagejad, et komisjon keeldus andmast luba tutvumiseks mittekonfidentsiaalse kokkuvõttega Eurostati (Euroopa Liidu statistikaamet) andmebaasi ja liikmesriikide tollivaldkonna andmebaaside andmetest, mida kasutati erineva impordi mahu ja väärtuse kindlakstegemiseks või keeldus selle kokkuvõtte esitamisest.

316    Tuleb märkida, et erinevalt eespool punktides 252 ja 314 viidatud kohtupraktikas nõutust ei selgita hagejad esimeses etteheites, mil määral oleks dumpinguvastases menetluses võidud jõuda teistsuguse tulemuseni, kui väidetavat puudust poleks esinenud. Seega tuleb esimene etteheide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

317    Teises etteheites väidavad hagejad, et komisjon keeldus neile edastamast sisedokumenti, mis sisaldas komisjoni maksunduse ja tolliliidu peadirektoraadi arvamust asjaomase toote määratluse kohta.

318    Esiteks tuleb tõdeda, et erinevalt eespool punktides 252 ja 314 viidatud kohtupraktikas nõutust ei selgita hagejad käesolevas etteheites, mil määral oleks dumpinguvastases menetluses võidud jõuda teistsuguse tulemuseni, kui väidetavat puudust poleks esinenud. Teiseks olgu märgitud, et vastavalt algmääruse artikli 19 lõikele 5 ei tohi sisedokumente avalikustada, kui see ei ole nimetatud määruses sätestatud erijuhtudel ette nähtud. Seega tuleb teine etteheide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

319    Kolmandas etteheites väidavad hagejad, et selle kindlaksmääramisel, milline osa etanoolist toodeti suhkrupeedist, tugines komisjon kaebuse esitaja e‑kirjale, milles oli mainitud arvu 12%, kuid polnud antud mingeid üksikasju kasutatud andmete allika ja kohaldatud meetodi kohta, mille abil sellise hinnanguni jõuti. Hagejad leiavad, et seetõttu ei olnud neil võimalik komisjonile tõendada, et nende „palju suuremad arvud“ suhkrupeedist tootmise kohta on „õiged arvud“.

320    Selle argumendiga ei selgita hagejad erinevalt eespool punktides 252 ja 314 viidatud kohtupraktikas nõutust, mil määral oleks kasutatud allikast ja meetodist teavitamise korral võidud dumpinguvastases menetluses teistsuguse tulemuseni jõuda.

321    Igal juhul selgitab komisjon, et ta ei andnud käsitletava info avaldamiseks luba seetõttu, et nimetatud teave hõlmas kaebuse esitaja esitatud konfidentsiaalset äriteavet. Ühelt poolt ei selgita hagejad selle kohta, mis osas ei ole e‑kirja kõnealuses osas mainitu – millele nad hagiavalduse lisa A.10 leheküljel 434 viitavad ja mille kohaselt pärineb 12% määr kaubandusanalüütikult – piisav, et tuvastada nende andmete allikas. Teiselt poolt ei ilmne nimetatud viitest kuidagi, et e‑kiri oleks sisaldanud ajaomase turuosa arvutamiseks kasutatud meetodi kirjeldust.

322    Seega tuleb kolmas etteheide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

323    Neljandas etteheites väidavad hagejad, et mittekonfidentsiaalses toimikus ei sisaldu ühtegi asjaolu, mis toetaks vaidlustatud määruse põhjenduses 141 tehtud järeldust, mille kohaselt maandas enamik liidu tootmisharu tootjaid toorainehindade kõikumise riski.

324    Esiteks tuleb märkida, et neljandas etteheites ei väida hagejad, et rikutud on nende õigust tutvuda mittekonfidentsiaalse toimikuga. Järelikult ei saa käesolev etteheide olla tulemuslik ja see tuleb tagasi lükata.

325    Teiseks ja igal juhul andsid nõukogu selgituse kohaselt kohapealsete kontrollkäikude ajal liidu tootjad riskide maandamise kohta üksikasjalikke selgitusi ning nõukogu sõnul on kõnealune teave konfidentsiaalne ja seega ei ole võimalik seda mittekonfidentsiaalsesse toimikusse lisada. Lisaks ei vaidlusta hagejad nõukogu kinnitust, et hinnakõikumiste maandamise praktika on asjaomases sektoris tavapärane ja et on seda tänu liidu tootjate iga‑aastastes aruannetes sisalduvale avalikkusele juurdepääsetavale teabele lihtne kontrollida. Järelikult tuleb ka neljas etteheide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

326    Viiendas väites leiavad hagejad, et ePure seisukohti meetmete kehtivusaja pikendamise kohta kolmelt aastalt viiele ei lisatud mittekonfidentsiaalsesse toimikusse õigel ajal, mis oleks neil võimaldanud valmistada 2. jaanuariks 2013 ette enda seisukohad selle muudatuse suhtes. ePure seisukohad lisati mittekonfidentsiaalsesse toimikusse alles 4. veebruaril 2013.

327    Siinkohal tuleb sedastada, et erinevalt eespool punktides 252 ja 314 viidatud kohtupraktikas nõutust ei selgita hagejad, mil määral oleks dumpinguvastases menetluses võidud jõuda teistsuguse tulemuseni.

328    Igal juhul väidab nõukogu, et 21. detsembri 2012. aasta täiendava teabe dokumendis tegi komisjon kokkuvõtte kehtivusaega puudutavatest ePure argumentidest ja selgitas, mis põhjustel pöörduti tagasi tavapärase viie aasta pikkuse perioodi juurde. Kaebuse esitaja seisukohtade osas tuleb sedastada, et täiendava teabe dokument sisaldab sisuliselt sama teavet, mis on esitatud vaidlustatud määruse põhjenduses 173 ja kordab seega põhilisi faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, millele institutsioonid soovisid antud juhul tugineda. Hagejad piirduvad oma repliigis seevastu ainult nõukogu väite vaidlustamisega, täpsustamata, milliseid ePure seisukohti ei ole täiendava teabe dokumendis asjakohaselt kokku võetud.

329    Peale selle leiavad hagejad repliigis, et täiendava teabe dokumendis on algselt komisjoni poolt välja pakutud kehtivusaega toetavad argumendid pelgalt tagasi lükatud, pakkumata vähimatki tegelikku selgitust. Juhindudes 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 44 lõike 1 punktist c ja artikli 48 lõikest 2 tuleb tõdeda, et see uus etteheide on esitatud hilinenult, sest see esitati repliigis, ning seetõttu tuleb see vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata (vt selle kohta kohtumäärus, 24.9.2009, Alcon vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑481/08 P, EU:C:2009:579, punkt 17, ja kohtuotsus 30.4.2015, VTZ jt vs. nõukogu, T‑432/12, EU:T:2015:248, punkt 158). Isegi kui oletada, et uut etteheidet ei oleks esitatud hilinenult, piisab tõdemisest, et hagejad ei viita sellele, et rikutud on nende õigust tutvuda mittekonfidentsiaalse uurimistoimikuga. Järelikult tuleb ka see etteheide tulemusetuna tagasi lükata.

330    Seega tuleb sedastada, et hagejatel oli võimalus valmistada oma seisukohad dumpinguvastaste meetmete kehtivusaja muutmise suhtes ette õigel ajal. Järelikult tuleb viies etteheide ja eelmises punktis mainitud uus etteheide tagasi lükata.

331    Seega tuleb kümnenda väite kolmas osa tagasi lükata.

 Kümnenda väite neljas osa, mille kohaselt ei antud hagejatele lõpliku avalikustamise dokumendi kohta seisukohtade esitamiseks piisavalt aega, rikkudes sellega algmääruse artikli 20 lõiget 5 ja kaitseõigusi

332    Hagejad leiavad, et nõukogu ei andnud neile algmääruse artikli 20 lõikes 5 ette nähtud minimaalset 10 päeva pikkust tähtaega, et esitada oma seisukohad lõpliku avalikustamise dokumendi kohta. Igal juhul ei olnud seadusjärgne minimaalne 10‑päevane tähtaeg hagejate arvates piisav, et esitada seisukohad niivõrd kompleksse teabedokumendi kohta nagu käesoleval juhul esitatu.

333    Nõukogu ei nõustu hagejate argumentidega.

334    Kõigepealt tuleb märkida, et hagiavalduse kümnenda väite neljanda osa pealkirja kohaselt ei andnud nõukogu „hagejatele“ piisavalt aega, et esitada oma seisukohad lõpliku avalikustamise dokumendi kohta. Hagis aga väidavad hagejad, et nemad „ja nende liikmed“ ei saanud oma seisukohtade esitamiseks piisavalt aega.

335    Sellega seoses tuleb märkida, et oma kirjades ei selgita hagejad, millised nende liikmetest said lõpliku avalikustamise dokumendi. Niivõrd kui hagejad soovivad seega käesoleva väiteosaga tugineda „oma liikmete“ menetlusõiguste rikkumisele, tuleb sedastada, et nii ebamäärane nõue ei vasta 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 44 lõike 1 punktis c ette nähtud tingimustele, mille kohaselt peavad hagiavalduse aluseks olevad õiguslikud ja faktilised asjaolud seostatult ja arusaadavalt tulenema hagiavalduse tekstist endast (vt punkt 254 eespool). Seega tuleb käesolev väiteosa vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata osas, milles hagejad väidavad, et neil ei olnud piisavalt aega esitada oma seisukohti lõpliku avalikustamise dokumendi kohta.

336    Seoses argumendiga, mille järgi ei andnud nõukogu hagejatele piisavalt aega, et esitada oma seisukohad lõpliku avalikustamise dokumendi kohta, olgu meenutatud, et algmääruse artikli 20 lõikes 5 on sisuliselt ette nähtud, et institutsioonid peavad võtma huvitatud isikute seisukohti arvesse ainult sel tingimusel, et need on esitatud komisjoni seatud tähtaja jooksul, mille pikkus on vähemalt 10 päeva.

337    Praegusel juhul edastas komisjon lõpliku avalikustamise dokumendi hagejatele 6. detsembril 2012, paludes neil esitada võimalikud seisukohad „10 päeva jooksul […], st hiljemalt 17. detsembri 2012 keskpäevaks“. Algmääruse artikli 20 lõikes 5 ette nähtud 10‑päevane tähtaeg seisukohtade esitamiseks selle dokumendi suhtes lõppes pühapäeval 16. detsembril 2012. Kuna vastavalt nõukogu 3. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ, Euratom) nr 1182/71, millega määratakse kindlaks ajavahemike, kuupäevade ja tähtaegade suhtes kohaldatavad eeskirjad (EÜT L 124, lk 1; ELT eriväljaanne 01/01, lk 51), artikli 3 lõikele 4 on nii, et kui ajavahemiku viimane päev on pühapäev, siis lõpeb kõnealune ajavahemik järgmise tööpäeva viimase tunni lõpus, st 17. detsembri 2012. aasta viimase tunni lõpus. Siiski palus komisjon huvitatud isikutel esitada oma seisukohad kõnealuse dokumendi kohta 17. detsembri 2012. aasta keskpäevaks, mitte aga südaööks. Sellest hoolimata esitasid hagejad oma seisukohad komisjoni seatud tähtaja jooksul. Komisjon edastas 21. detsembri 2012. aasta kirjaga täiendava teabedokumendi, mis puudutas kavandatud meetmete kehtivusaja muutmist. Selles kirjas nõudis komisjon pooltelt siiski, et nad esitaks oma seisukohad kavandatud muudatuse ja 6. detsembri 2012. aasta lõpliku avalikustamise dokumendi suhtes hiljemalt 2. jaanuaril 2013 tööpäeva lõpuks.

338    Ühelt poolt tuleb tõdeda, et hagejad ei selgita oma kirjades, kuidas võidi väidetava eiramise tõttu jõuda haldusmenetluses nende arvates teistsuguse tulemuseni. Kohtupraktikas on selle kohta sedastatud, et algmääruse artikli 20 lõikes 5 ette nähtud kümnepäevase tähtaja eiramine võib viia vaidlustatud määruse tühistamiseni vaid juhul, kui on võimalik, et niisuguse eeskirjade eiramise tõttu jõuti haldusmenetluses teistsuguse tulemuseni, mõjutades seega konkreetselt hageja kaitseõigusi (vt selle kohta kohtuotsus Foshan Shunde Yongjian Housewares & Hardware vs. nõukogu, punkt 250 eespool, EU:C:2009:598, punkt 81 ja seal viidatud kohtupraktika).

339    Teiselt poolt, ja nagu nõukogu õigesti väidab, andis komisjon oma 21. detsembri 2012. aasta kirjas hagejatele täiendava tähtaja 6. detsembri 2012. aasta lõpliku avalikustamise dokumenti käsitlevate seisukohtade esitamiseks. Sellest tuleneb, et institutsioonid ei ole algmääruse artikli 20 lõiget 5 rikkunud.

340    Mis puutub argumenti, et 10‑päevane tähtaeg ei olnud piisav, et esitada seisukohad niivõrd kompleksse teabedokumendi kohta, ja võttes arvesse asjaolu, et puudus ajutisi dumpinguvastaseid tollimakse kehtestav määrus, mis oleks sisaldanud esialgseid arvutusi dumpingumarginaali kohta, siis piisab kui meenutada – nagu on selgitatud eespool punktis 337 –, et hagejad ei saanud mitte ainult minimaalse seadusjärgse tähtaja, vaid komisjon andis neile seejärel 21. detsembril 2012 täiendava 12 kalendripäeva pikkuse tähtaja seda dokumenti käsitlevate seisukohtade esitamiseks. Hagejad ei väida, et see pikendatud tähtaeg oleks olnud ebapiisav.

341    Lisaks kinnitavad hagejad repliigis, et seoses 21. detsembri 2012. aasta täiendava teabedokumendiga panid institutsioonid toime veel ühe menetlusnormi rikkumise, sest dumpinguvastase nõuandekomiteega konsulteeriti juba 19. detsembri 2012. aasta koosolekul, omamata teavet ühe olulise asjaolu ehk hagejate ja Ühendriikide tootjate arvamuse kohta kavandatud meetmete muudetud kehtivusaja suhtes. 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c ja artikli 48 lõike 2 alusel tuleb tõdeda, et see uus etteheide on esitatud hilinenult, sest see esitati repliigis, ning seetõttu tuleb see vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata (vt eespool punktis 329 osutatud kohtupraktika).

342    Siit järeldub, et kümnenda väite neljas osa tuleb samuti tagasi lükata.

343    Eeltoodust tuleneb, et kümnes väide tuleb tervikuna tagasi lükata.

344    Kuna esimese väite teise osaga ja selle tagajärjel ka nimetatud väitega nõustuti, siis tuleb vaidlustatud määrus järelikult tühistada osas, milles see puudutab Patriot Renewable Fuels’it, Plymouth Energy Company’d, POETi ja Platinum Ethanol’i, kes on hagejate liikmed. Ülejäänud osas tuleb hagi osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Kohtukulud

345    Kodukorra artikli 134 lõike 1 ja 3 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kui kohtuasja asjaolud seda õigustavad, võib Üldkohus otsustada, et lisaks enda kohtukulude kandmisele mõistetakse poolelt välja ka osa teise poole kohtukuludest.

346    Kuna käesoleval juhul rahuldati hagejate ja nõukogu nõuded osaliselt, siis kannavad nad oma kohtukulud ise.

347    Kodukorra artikli 138 lõike 1 ja 3 alusel kannavad komisjon ja ePure oma kohtukulud ise.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (viies koda),

otsustab:

1.      Tühistada nõukogu 18. veebruari 2013. aasta rakendusmäärus nr 157/2013, millega kehtestatakse Ameerika Ühendriikidest pärit bioetanooli impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks, osas, milles see puudutab Patriot Renewable Fuels LLCd, Plymouth Energy Company LLCd, POET LLCd ja Platinum Ethanol LLCd.

2.      Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

3.      Jätta Growth Energy ja Renewable Fuels Association’i, Euroopa Liidu Nõukogu, Euroopa Komisjoni ja ePURE, de Europese Producenten Unie van Hernieuwbare Ethanol’i kohtukulud nende endi kanda.

Dittrich Schwarcz Tomljenović

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 9. juunil 2016 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

Vaidluse taustII – 3

Menetlus ja poolte nõudedII – 6

1. Taotlus liita käesolev kohtuasi kohtuasjaga T–277/13, Marquis Energy vs. nõukoguII – 7

2. Menetlusse astumineII – 7

3. Menetlust korraldavad meetmed ja menetluse suuline osaII – 7

4. Taotlused andmete konfidentsiaalsena käsitlemiseksII – 8

5. Poolte nõuded.II – 9

Õiguslik käsitlusII – 10

1. VastuvõetavusII – 11

Selliste ühenduste nagu hagejad õigus esitada hagiII – 11

Hagejate õigus esitada hagiII – 16

Hagejate isiklik õigus esitada hagiII – 19

Hagejate õigus esitada hagi oma liikmete esindajatenaII – 23

– Hagejate kui valimisse kaasatud bioetanooli tootjate esindajate otsene puutumusII – 23

– Hagejate kui valimisse kaasatud bioetanooli tootjate esindajate isiklik puutumusII – 28

– Alternatiivsete õiguskaitsevahendite olemasoluII – 35

Hagejate õigus esitada hagi muude liikmete kui nelja valimisse kaasatud tootja esindajatenaII – 36

Põhjendatud huviII – 37

2. Sisulised küsimusedII – 39

Esimene väide, mille kohaselt on rikutud algmääruse artikli 2 lõiget 8, artikli 9 lõiget 5 ning artikli 18 lõikeid 1, 3 ja 4, samuti õiguskindluse, õiguspärase ootuse ja hea halduse põhimõtteid ning mille kohaselt on nõukogu teinud ilmseid hindamisvigu, keeldudes arvutamast individuaalset dumpingumarginaali ja kehtestamast valimisse kaasatud hagejate liikmete suhtes vajaduse korral individuaalset dumpinguvastast tollimaksuII – 39

WTO dumpinguvastase lepingu kohaldamine käesolevas asjasII – 43

Kas neljal valimisse kaasatud Ühendriikide tootjal on õigus sellele, et neile kohaldataks individuaalset dumpinguvastast tollimaksu vastavalt algmääruse artikli 9 lõikele 5II – 46

Kas individuaalsete dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamine oli käesoleval juhul võimatuII – 53

Kümnes väide, et rikutud on algmääruse artikli 6 lõiget 7, artikli 19 lõikeid 1 ja 2, artikli 20 lõikeid 2, 4 ja 5 ning kaitseõigusi, diskrimineerimiskeelu ja hea halduse põhimõtteid ning on jäetud esitamata piisavad põhjendusedII – 61

Sissejuhatavad märkusedII – 62

Kümnenda väite esimene osa, mille kohaselt on lõplik avalikustamise dokument puudulik, rikutud on algmääruse artikli 20 lõikeid 2 ja 4 ning vaidlustatud määruse põhjenduses on tehtud viguII – 63

Kümnenda väite teine osa, milles väidetakse, et täiendava teabe dokument tehti kõigepealt teatavaks liikmesriikidele ja kaebuse esitajale ning alles seejärel hagejatele, rikkudes niimoodi hea halduse ja diskrimineerimiskeelu põhimõtteid, kaitseõigusi ja algmääruse artikli 20 lõiget 5II – 71

Kümnenda väite kolmas osa, mille kohaselt ei võimaldatud täielikult tutvuda uurimise mittekonfidentsiaalse toimikuga, rikkudes sel moel kaitseõigusi, algmääruse artikli 6 lõiget 7 ning artikli 19 lõikeid 1 ja 2II – 75

Kümnenda väite neljas osa, mille kohaselt ei antud hagejatele lõpliku avalikustamise dokumendi kohta seisukohtade esitamiseks piisavalt aega, rikkudes sellega algmääruse artikli 20 lõiget 5 ja kaitseõigusiII – 79

KohtukuludII – 82

* Kohtumenetluse keel: inglise.

1 Konfidentsiaalsed andmed kustutatud.