21. jaanuaril 2011 esitatud hagi - Ungari versus komisjon

(kohtuasi T-37/11)

Kohtumenetluse keel: ungari

Pooled

Hageja: Ungari Vabariik (esindajad: M. Z. Fehér, K. Szíjjártó ja G. Koós)

Kostja: Euroopa Komisjon

Hageja nõuded

tühistada osaliselt komisjoni otsus nr 3.241.011.280, mis sisaldab võlanõuet, kuivõrd Ungari Vabariiki puudutavas loetakse Schengeni toetuse raames abikõlbmatuteks teatud kulutused, mis on seotud eesmärgi III/A meetmetega 1, 3, 4, 5 ja 6, tollieesmärgiga III/B ja eesmärgi I/C raames Mohács'i jõe piiripunkti loomise ning Eperjeske kaubarongijaamaga;

teise võimalusena tühistada osaliselt komisjoni otsus nr 3.241.011.280, mis sisaldab võlanõuet, kuivõrd Ungari Vabariiki puudutavas loetakse Schengeni toetuse raames abikõlbmatuteks või ainult osaliselt abikõlbulikeks teatud kulutused, mis on seotud eesmärgi III/A meetmetega 1, 3, 4, 5 ja 6 ning tollieesmärgiga III/B;

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Oma hagi toetuseks viitab hageja järgmistele hagi alustele:

Esimese võimalusena: õiguspärase ootuse ning loodud põhjendatud lootuste rikkumine, samuti õiguskindluse põhimõtte rikkumine.

Hageja väidab, et arvestades õigusliku raamistiku ebatäpsusega ning Schengeni toetuse raames antud abi olulise mahuga oli mõistlik usaldada kogu kava rakendamise vältel komisjoni poolt seisukoha võtmise selgete taotluste alusel esitatud teavet ning soovitusliku kava osas vastu võetud arvukaid arvamusi.

Hageja on seisukohal, et soovitusliku kava heakskiitmine eelneva loa andmisega, komisjoni poolt kava rakendamise vältel läbi viidud kontrollid ja koostöö liikmesriikidega tingivad selle, et tagantjärgi kontroll, mida komisjon võib teostada seoses võimalusega, et projektide puhul abi kasutatakse, ei võimalda tal seada sisuliselt kahtluse alla selliste projektide abikõlbulikkust, mida ta on juba korduvalt uurinud, ilma et ta oleks nende abikõlbulikkust kahtluse alla seadnud. Hageja väidab, et komisjon andis rahastamisotsustes talle "tagatised", millest tekkis põhjendatud lootus, et soovituslikus kavas nimetatud meetmed olid abikõlbulikud.

Lojaalse koostöö põhimõte paneb samuti liidu institutsioonidele liikmesriikidega koostöö tegemise vastastikused kohustused.

Hageja on seisukohal, et kui nii ebatäpses ja muutuvas õiguslikus raamistikus ei saa loota isegi mitte seda, et komisjon annab teatud projekti abikõlbulikkuse kohta eelnevat ja kindlat teavet, siis rikutakse oluliselt ka õiguskindluse põhimõtet.

Teise võimalusena: põhjaliku kontrolli mõiste väär tõlgendus ja põhjendamatus seoses finantskorrektsioonide määramisega.

Hageja on seisukohal, et vaidlustatud otsuses käsitas komisjon abikõlbmatutena või üksnes osaliselt abikõlbulikena kulutusi, mis olid ära toodud täiendavas taotluses ja seda põhjusel, et need ei vastanud piiri põhjaliku kontrolli eesmärgile või vastasid sellele eesmärgile üksnes osaliselt. Hageja on seisukohal, et komisjon jõudis sellele seisukohale põhjaliku kontrolli mõiste väära tõlgenduse alusel.

Hageja lisab, et komisjon ei viinud vaatamata talle esitatud teabele läbi vajalikke kontrolle, et selgitada välja kõigi meetmetega seoses tagasimaksmisele kuuluv täpne summa ning määras osadega nendest meetmetest seonduvalt ekslikult ühtse määraga korrektsioonid. Hageja on seisukohal, et komisjon määras need ühtse määraga korrektsioonid eeldatava suhte alusel pädevate ametiasutuste piirikontrolli valdkonnas teostatud tegevuse ja muu tegevuse vahel, selle asemel et tugineda komisjoni 5. veebruari 2004. aasta otsuse K (2004) 248 Schengeni toetuse haldamise ja järelevalve kohta artikli 22 lõike 3 punktile b ning seega tuvastatud õigusnormide rikkumiste tõsidusele või siis haldus- ja järelevalve korra puuduste olulisusele, mis tingisid oma finantstagajärgede tõttu tuvastatud eeskirjade eiramised.

____________