Kohtuasi C‑401/19
Poola Vabariik
versus
Euroopa Parlament
ja
Euroopa Liidu Nõukogu
Euroopa Kohtu (suurkoda) 26. aprilli 2022. aasta otsus
Tühistamishagi – Direktiiv (EL) 2019/790 – Artikli 17 lõike 4 punkt b ja punkti c lõpuosa – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 11 ja artikli 17 lõige 2 – Sõna- ja teabevabadus – Intellektuaalomandi kaitse – Veebisisu jagamise teenuse osutajatele pandud kohustused – Kasutajate üleslaaditava sisu automaatne eelkontroll (filtreerimine)
1. Tühistamishagi – Ese – Osaline tühistamine – Tingimus – Vaidlustatud sätete eraldatavus – Objektiivne kriteerium – Täitmata tingimus – Vastuvõetamatus
(ELTL artikkel 263; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2019/790, artikkel 17)
(vt punktid 17–21)
2. Õigusaktide ühtlustamine – Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused – Direktiiv 2019/790 – Õiguste ühtlustamine digitaalsel ühtsel turul – Kaitstud sisu kasutamine veebisisu jagamise teenuse osutajate poolt – Nende teenuseosutajate vastutuse erikord – Ulatus
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2019/790, põhjendused 61 ja 66 ning artikli 2 punktid 6 ja 17)
(vt punktid 29–31 ja 35)
3. Õigusaktide ühtlustamine – Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused – Direktiiv 2019/790 – Õiguste ühtlustamine digitaalsel ühtsel turul – Kaitstud sisu kasutamine veebisisu jagamise teenuse osutajate poolt – Nende teenuseosutajate vastutuse erikord – Neile teenuseosutajatele pandud kohustus kasutajate poolt veebi üleslaaditavat sisu varem kontrollida – Õiguse sõna- ja teabevabadusele teostamise põhjendatud piiramine
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 11, artikli 17 lõige 2 ja artikli 52 lõige 1; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2019/790, artikli 17 lõiked 4–10
(vt punktid 45, 48–58, 72, 76, 80–99)
Kokkuvõte
Direktiiv 2019/790, mis käsitleb autoriõigust ja autoriõigusega kaasnevaid õigusi digitaalsel ühtsel turul(1), kehtestas veebisisu jagamise teenuse osutajatele (edaspidi „teenuseosutajad“) uue vastutuse erikorra. Selle direktiivi artiklis 17 on ette nähtud põhimõte, et teenuseosutajad on otseselt vastutavad, kui nende teenuste kasutajad laadivad teoseid ja muud kaitstud materjali õigusvastaselt üles. Teenuseosutajad võivad sellest vastutusest siiski vabaneda. Selleks on nad vastavalt selle artikli sätetele(2) kohustatud aktiivselt jälgima kasutajate poolt üles laaditavat sisu, et vältida sellise kaitstud materjali veebi üleslaadimist, mida õiguste omajad ei soovi kõnealuste teenuste kaudu kättesaadavaks teha.
Poola Vabariik esitas hagi, milles palus esimese võimalusena tühistada direktiivi 2019/790 artikli 17 lõike 4 punkt b ja punkti c lõpuosa ning teise võimalusena tühistada see artikkel tervikuna. Ta väitis sisuliselt, et need sätted kohustavad teenuseosutajaid jälgima automaatsete infotehnoloogiliste filtreerimisvahendite abil ennetavalt kogu sisu, mida nende kasutajad soovivad veebi üles laadida, kuid need ei näe ette tagatisi, mis tagaksid õiguse sõna‑ ja teabevabadusele(3) austamise.
Euroopa Kohtu suurkoda tegi esimest korda otsuse direktiivi 2019/790 tõlgendamise kohta. Ta jättis Poola kaebuse rahuldamata, leides, et selle direktiiviga teenuseosutajatele pandud kohustusega kontrollida varem automaatselt sisu, mida kasutajad soovivad veebi üles laadida, kaasnevad asjakohased kaitsemeetmed, et tagada nende kasutajate õiguse sõna‑ ja teabevabadusele austamine ning õiglane tasakaal ühelt poolt selle õiguse ja teiselt poolt õiguse intellektuaalomandile vahel.
Euroopa Kohtu hinnang
Kõigepealt analüüsis Euroopa Kohus hagi vastuvõetavust ja tõdes, et direktiivi 2019/790 artikli 17 lõike 4 punkt b ja punkti c lõpuosa ei ole selle artikli ülejäänud sätetest eraldatavad ja nõuded, millega taotletakse üksnes nende sätete tühistamist, on seega vastuvõetamatud. Artikkel 17 kehtestab nimelt teenuseosutajatele uue vastutuse korra, mille erinevad sätted moodustavad terviku ja mille eesmärk on saavutada tasakaal teenuseosutajate, nende teenuste kasutajate ja õiguste omajate õiguste ja huvide vahel. Järelikult muudaks selline osaline tühistamine nimetatud artikli sisu.
Asja sisuliselt lahendades analüüsis Euroopa Kohus seejärel Poola ainsat väidet, et direktiivi 2019/790 artikliga 17 kehtestatud vastutuse korrast tuleneb õiguse sõna- ja teabevabadusele teostamise piirang. Sissejuhatuseks meenutas Euroopa Kohus, et teabe jagamine internetis veebisisu jagamise platvormide kaudu kuulub Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 10 ja harta artikli 11 kohaldamisalasse. Ta märkis, et selleks, et vältida vastutust juhul, kui kasutajad laadivad teenuseosutajate platvormidele üles ebaseaduslikku sisu, mille jaoks ei ole õiguste omajad teenuseosutajatele luba andnud, peavad teenuseosutajad tõendama, et nende puhul on täidetud kõik direktiivi 2019/790 artikli 17 lõike 4 punktides a, b ja c ette nähtud tingimused vastutusest vabanemiseks, nimelt, et nad:
– tegid suurimaid võimalikke pingutusi, et selline luba saada (punkt a), ja
– tegutsesid kiiresti, et lõpetada oma platvormidel konkreetsed autoriõiguse rikkumised pärast seda, kui need aset leidsid ja õiguste omajad neid piisavalt põhjendatult teavitasid (punkt c), ning
– püüdsid pärast sellise teate saamist või kui õiguste omajad andsid neile enne autoriõiguse rikkumist asjakohast ja vajalikku teavet „rangeid tööstusharu ametialase hoolikuse nõudeid järgides igati tagada“, et selline rikkumine ei toimuks või ei korduks (punktid b ja c).
Seega tegelikult panevad viimati nimetatud kohustused neile teenuseosutajatele kohustuse kontrollida varem sisu, mida kasutajad soovivad nende platvormidele üles laadida, tingimusel et nad on saanud õiguste omajatelt selle direktiivi artikli 17 lõike 4 punktides b ja c osutatud teavet või teateid. Selleks on teenuseosutajad sunnitud kasutama automaatseid tuvastus- ja filtreerimisvahendeid. Niisugune eelkontroll ja -filtreerimine võivad aga kaasa tuua veebisisu levitamise olulise piirangu ja kujutada endast seega harta artikliga 11 tagatud õiguse sõna- ja teabevabadusele piirangut. Ühtlasi on see piirang omistatav liidu seadusandjale, kuna see on vaidlusaluse vastutuse erikorra otsene tagajärg Seetõttu järeldas Euroopa Kohus, et see kord piirab asjasse puutuvate kasutajate õiguse sõna- ja teabevabadusele teostamist.
Mis viimaks puudutab küsimust, kas kõnealune piirang on harta artikli 52 lõike 1 seisukohast põhjendatud, siis märkis Euroopa Kohus ühest küljest, et see piirang on ette nähtud seadusega, kuna see tuleneb kohustustest, mis on nende teenuste osutajatele pandud liidu õigusakti sättega, nimelt direktiivi 2019/790 artikli 17 lõike 4 punktiga b ja punkti c lõpuosaga, ning austab internetikasutajate õiguse sõna- ja teabevabadusele olemust. Teiselt poolt tõdes Euroopa Kohus proportsionaalsuse kontrolli raames, et see piirang vastab vajadusele kaitsta harta artikli 17 lõikega 2 tagatud intellektuaalomandit, see näib olevat vajalik, et vastata sellele vajadusele, ja teenuseosutajatele pandud kohustused ei piira kasutajate õigust sõna- ja teabevabadusele ebaproportsionaalselt.
Esiteks on liidu seadusandja nimelt kehtestanud selge ja täpse piiri meetmetele, mida kõnealuste kohustuste rakendamiseks võib võtta, ja täpsemalt on ta välistanud meetmed, mis üleslaadimisel filtreerivad ja blokeerivad seaduslikku sisu. Teiseks kohustab direktiiv 2019/790 liikmesriike tagama, et kasutajatel oleks lubatud üles laadida ja kättesaadavaks teha sisu, mille nad on loonud konkreetselt tsiteerimise, kriitika, retsensiooni, karikatuuri, paroodia või pastiši eesmärgil. Lisaks peavad teenuseosutajad teavitama kasutajaid sellest, et nad võivad teoseid ja muud kaitstud materjali kasutada vastavalt liidu õiguses autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste suhtes kehtestatud eranditele ja piirangutele(4). Kolmandaks on teenuseosutajad vastutavad ainult juhul, kui asjaomased õiguste omajad esitavad neile vastava sisu kohta asjakohast ja vajalikku teavet. Neljandaks tähendab selle direktiivi 2019/790 artikkel 17, mille kohaldamine ei tohi tekitada üldist jälgimiskohustust, et teenuseosutajaid ei saa kohustada vältima sellise sisu üleslaadimist ja üldsusele kättesaadavaks tegemist, mille õigusvastaseks tunnistamiseks oleks vaja, et nad hindaksid sisu autonoomselt(5). Sellega seoses on võimalik, et loata sisu kättesaadavust saab vältida üksnes siis, kui õiguste omajad on sellest teatanud. Viiendaks kehtestab direktiiv 2019/790 mitu menetluslikku tagatist, sealhulgas kasutajate õiguse esitada kaebus, kui nad leiavad, et juurdepääs nende poolt üleslaaditud sisule on valesti blokeeritud, ja õiguse kasutada kohtuväliseid õiguskaitsevahendeid ning tõhusat edasikaebeõigust(6). Kuuendaks paneb see direktiiv Euroopa Komisjonile kohustuse korraldada sidusrühmade dialooge, et arutada teenuseosutajate ja õiguste omajate vahelise koostöö parimaid tavasid ning anda välja suunised selle korra kohaldamise kohta(7).
Seetõttu järeldas Euroopa Kohus, et liidu seadusandja nägi koos teenuseosutajatele direktiivi 2019/790 artikli 17 lõikes 4 sätestatud vastutuse erikorrast tuleneva kohustusega kontrollida enne üldsusele edastamist sisu, mida kasutajad soovivad nende platvormidele üles laadida, ette asjakohased kaitsemeetmed, et tagada kasutajate õiguse sõna‑ ja teabevabadusele austamine ning õiglane tasakaal ühelt poolt selle õiguse ja teiselt poolt õiguse intellektuaalomandile vahel. Liikmesriigid peavad selle direktiivi artikli 17 riigisisesesse õigusesse ülevõtmisel jälgima, et nad lähtuksid selle sätte sellisest tõlgendusest, mis võimaldab tagada õiglase tasakaalu erinevate hartaga kaitstud põhiõiguste vahel. Liikmesriikide ametiasutused ja kohtud omakorda peavad selle artikli ülevõtmise meetmete rakendamisel mitte ainult tõlgendama oma liikmesriigi õigust kooskõlas selle sättega, vaid nad peavad ka jälgima, et nad ei tugineks selle sätte niisugusele tõlgendusele, mis läheb vastuollu kõnealuste põhiõigustega või muude liidu õiguse üldpõhimõtetega, näiteks proportsionaalsuse põhimõttega.