Kohtuasi C‑218/14

Kuldip Singh jt

versus

Minister for Justice and Equality

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud High Court (Iirimaa))

Eelotsusetaotlus – Direktiiv 2004/38/EÜ – Artikli 13 lõike 2 esimese lõigu punkt a – Liidu kodaniku pereliikmete elamisõigus – Liidu kodaniku ja kolmanda riigi kodaniku abielu – Kolmanda riigi kodaniku elamisõiguse säilitamine pärast liidu kodaniku lahkumist vastuvõtvast liikmesriigist ja sellele järgnevat abielulahutust – Artikli 7 lõike 1 punkt b – Piisavad vahendid – Kolmanda riigi kodanikust abikaasa vahendite arvessevõtmine – Kolmandate riikide kodanike õigus töötada vastuvõtvas liikmesriigis, et panustada piisavate vahendite saamisesse

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 16. juuli 2015

1.        Liidu kodakondsus – Õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil – Direktiiv 2004/38 – Pereliikmete elamisõiguse säilitamine abielulahutuse korral – Kolmanda riigi kodanik, kes on lahutatud liidu kodanikust, kes on vastuvõtvast liikmesriigist lahkunud enne abielulahutuse menetluse algatamist – Välistamine

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/38, artikli 2 punkt 3, artikli 7 lõiked 1 ja 2 ning artikli 13 lõige 2)

2.        Liidu kodakondsus – Õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil – Direktiiv 2004/38 – Liidu õigusest tuleneva elamisõiguse tingimused – Piisavate vahendite tingimus – Vahendid, mis osaliselt pärinevad kolmanda riigi kodanikust abikaasa vahenditest – Täidetud tingimus

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/38, artikli 7 lõike 1 punkt b)

1.        Direktiivi 2004/38, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil, artikli 13 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et liidu kodanikust lahutatud kolmanda riigi kodanik, kelle abielu kestis enne abielulahutuse menetluse algatamist vähemalt kolm aastat, sealhulgas vähemalt üks aasta vastuvõtvas liikmesriigis, ei saa selle sätte alusel säilitada selles liikmesriigis elamise õigust, kui liidu kodanikust abikaasa on enne abielulahutuse menetluse algatamist kõnealusest liikmesriigist lahkunud.

Nimelt, esiteks selles sättes sisalduv viide „vastuvõtvale liikmesriigile”, mis on direktiivi 2004/38 artikli 2 punktis 3 määratletud üksnes viitega liidu kodaniku vaba liikumise ja elamise õiguse kasutamisele, ning teiseks viide „abielulahutuse […] menetluse […] algatamis[ele]” tähendab tingimata, et liidu kodaniku kolmanda riigi kodanikust abikaasa võib oma elamisõiguse säilitada üksnes direktiivi 2004/38 artikli 13 lõike 2 esimese lõigu punkti a alusel, kui liikmesriik, kus see kodanik elab, on abielulahutuse menetluse algatamise ajal „vastuvõttev liikmesriik” direktiivi 2004/38 artikli 2 punkti 3 tähenduses. See ei ole siiski nii, kui enne menetluse algatamist lahkub liidu kodanik liikmesriigist, kus elab tema abikaasa, selleks et asuda elama mõnes teises liikmesriigis või kolmandas riigis. Nimelt, selles olukorras lõppes kolmanda riigi kodaniku direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 2 kohane tuletatud elamisõigus liidu kodaniku lahkumisel, mistõttu ei saa seda enam direktiivi artikli 13 lõike 2 esimese lõigu punkti a alusel säilitada. Seetõttu peab kolmanda riigi kodaniku liidu kodanikust abikaasa vastavalt direktiivi 2004/38 artikli 7 lõikele 1 elama vastuvõtvas liikmesriigis kuni abielulahutuse menetluse algatamiseni, selleks et kolmanda riigi kodanik võiks nõuda, et direktiivi artikli 13 lõike 2 alusel säilitataks tema õigus elada selles liikmesriigis.

(vt punktid 61, 62, 66, 70 ja resolutsiooni punkt 1)

2.        Direktiivi 2004/38, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil, artikli 7 lõike 1 punkti b tuleb tõlgendada nii, et liidu kodanikul on enda ja oma pere jaoks piisavalt vahendeid, et mitte koormata oma elamisperioodi ajal vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi, isegi kui need vahendid osaliselt pärinevad tema kolmanda riigi kodanikust abikaasa vahenditest.

(vt punkt 77 ja resolutsiooni punkt 2)