Kohtuasi T‑423/07

Ryanair Ltd

versus

Euroopa Komisjon

Riigiabi – Konkurents – Turgu valitseva seisundi kuritarvitamine – Lennundussektor – Müncheni lennujaama 2. terminali ainukasutus – Tegevusetushagi – Komisjoni seisukohavõtt – Otsuse tegemise vajaduse äralangemine – Tegutsemiskohustus – Puudumine

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Tegevusetushagi – Tegevusetuse kõrvaldamine pärast hagi esitamist – Hagi eseme äralangemine – Otsuse tegemise vajaduse äralangemine

(EÜ artiklid 232 ja 233)

2.      Tegevusetushagi – Füüsilised või juriidilised isikud – Konkurentsieeskirjade rikkumist puudutav kaebus – Komisjoni üleskutsumine toimingut tegema – Tingimused

(EÜ artiklid 81, 82 ja 232; nõukogu määrus nr 1/2003, artikkel 7; komisjoni määrus nr 773/2004, põhjendused 6 ja 7 ning artikli 5 lõige 1)

1.      EÜ artiklis 232 ette nähtud õiguskaitsevahend, mille eesmärgid erinevad EÜ artiklis 226 ette nähtud õiguskaitsevahendi omadest, rajaneb põhimõttel, et ühenduse institutsiooni õigusvastane tegevusetus võimaldab pöörduda Euroopa Kohtu poole, et viimane tunnistaks tegutsemisest hoidumise asutamislepinguga vastuolus olevaks, kui asjassepuutuv institutsioon ei ole tegevusetust kõrvaldanud. Selline tuvastamine tähendab EÜ artikli 233 kohaselt, et kostjaks olevalt institutsioonilt nõutakse Euroopa Kohtu otsuse täitmiseks vajalike meetmete võtmist, ilma et see kohustus mõjutaks samast tuvastamisest tuleneda võivaid lepinguvälist vastutust puudutavaid nõudeid.

Juhul kui akt, mille vastu võtmata jätmine on vaidlustatud, on vastu võetud pärast hagi esitamist, aga enne kohtuotsuse kuulutamist, ei saa Euroopa Kohtu otsus, millega tuvastatakse esialgse tegevusetuse õigusvastasus, enam tuua kaasa EÜ artiklis 233 sätestatud tagajärgi. Eeltoodust tuleneb, et sellises olukorras, samuti nagu olukorras, kus kostjaks olev institutsioon on vastanud üleskutsele teha toiming kahe kuu jooksul, ei ole hagil sisuliselt enam eset, ja seega on ära langenud ka vajadus teha otsus. Asjaolu, et seisukoht, millele institutsioon asub, ei ole hageja arvates rahuldav, ei oma siinkohal tähtsust, sest EÜ artikkel 232 käsitleb otsuse võtmisest või seisukoha määratlemisest hoidumises seisnevat tegevusetust, mitte teistsuguse akti vastuvõtmist kui see, millist hageja oleks soovinud või vajalikuks pidanud.

(vt punkt 26)

2.      Selleks et kindlaks teha, kas komisjon on õigusvastaselt hoidunud tegutsemast seoses valitseva seisundi väidetava kuritarvitamisega, tuleb kontrollida, kas hetkel, kui komisjon kutsuti üles toimingut tegema EÜ artikli 232 tähenduses, oli sellel institutsioonil tegutsemiskohustus.

Kui komisjonile esitatakse kaebus määruse nr 1/2003 EÜ artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta ning määruse nr 773/2004, mis käsitleb EÜ artiklite 81 ja 82 kohaste menetluste teostamist komisjonis, sätetele seoses nimetatud artiklite rikkumisega, siis peab ta mõistliku tähtaja jooksul tähelepanelikult uurima faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, millest kaebuse esitaja teda teavitab, ning otsustama, kas algatada rikkumise tuvastamise menetlus, lükata kaebus tagasi, või lõpetada kaebuse menetlemine. Kui komisjon otsustab, et kaebuse uurimine EÜ artikli 82 alusel oleks põhjendamatu või ülearune, siis ta peab kaebuse esitajat oma otsusest teavitama, näidates ära selle põhjused, nii et oleks võimalik kontrollida otsuse seaduslikkust.

Määruse nr 773/2004 põhjenduste 6 ja 7 kohaselt peab kaebus selleks, et seda saaks pidada EÜ artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rikkumisest teatavaks kaebuseks, siiski tingimata vastama määruse nr 773/2004 artiklile 5, mis käsitleb kaebuste vastuvõetavust ning näeb sõnaselgelt ette, et selleks, et füüsilistel ja juriidilistel isikutel oleks õigus esitada kaebusi vastavalt määruse nr 1/2003 artiklile 7, peavad nad esiteks tõendama oma õigustatud huvi ning teiseks peavad nende kaebused sisaldama määruse nr 773/2004 lisas esitatud vormi C kohast teavet.

(vt punktid 52 ja 53, 55)