ÜLDKOHTU OTSUS (viies koda)
19. mai 2011(*)
Riigiabi – Konkurents – Turgu valitseva seisundi kuritarvitamine – Lennundussektor – Müncheni lennujaama 2. terminali ainukasutus – Tegevusetushagi – Komisjoni seisukohavõtt – Otsuse tegemise vajaduse äralangemine – Tegutsemiskohustus – Puudumine
Kohtuasjas T‑423/07,
Ryanair Ltd, asukoht Dublin (Iirimaa), esindaja: advokaat E. Vahida,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: L. Flynn, S. Noë ja E. Righini,
kostja,
mille ese on nõue tuvastada komisjoni tegevusetus, mis seisneb selles, et komisjon jättis õigusvastaselt võtmata seisukoha hageja kaebuse suhtes, mis esiteks puudutas Saksamaa Liitvabariigi poolt Lufthansale ja tema Star Alliance’i partneritele Müncheni lennujaama 2. terminali ainukastusõiguse näol väidetavalt antud riigiabi, ja teiseks turgu valitseva seisundi väidetavat ärakasutamist Müncheni lennujaama poolt,
ÜLDKOHUS (viies koda),
koosseisus: koja esimees S. Papasavvas, kohtunikud V. Vadapalas (ettekandja) ja K. O’Higgins,
kohtusekretär: ametnik N. Rosner,
arvestades kirjalikus menetluses ja 9. detsembri 2010. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Õiguslik raamistik
1 Nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ [artikli 88] kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339) artikli 10 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Kui komisjoni käsutuses on ükskõik millisest allikast saadud teave väidetava ebaseadusliku abi kohta, kontrollib ta seda teavet viivitamata.”
2 Määruse nr 659/1999 artikli 20 lõige 2 sätestab:
„Iga huvitatud pool võib komisjonile teatada väidetavast ebaseaduslikust abist ja abi kuritarvitamisest. Kui komisjon leiab, et kasutada oleva teabe alusel ei ole seisukoha võtmine selles küsimuses piisavalt põhjendatud, teatab ta sellest huvitatud poolele. Kui komisjon teeb otsuse küsimuse kohta, millega esitatud teave on seotud, saadab ta otsuse koopia huvitatud poolele.”
3 Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikkel 7 on sõnastatud järgmiselt:
„1. Kui komisjon kaebuse põhjal või omal algatusel leiab, et [EÜ] artiklit 81 või 82 rikutakse, võib ta otsusega nõuda asjaomastelt ettevõtjatelt või ettevõtjate ühendustelt sellise rikkumise lõpetamist. Ta võib võtta nende suhtes tegevusega seotud või struktuurilisi parandusmeetmeid, mis on toimepandud rikkumisega proportsionaalsed ja vajalikud rikkumise tegelikuks lõpetamiseks. Struktuurilised parandusmeetmed võib kehtestada üksnes juhul, kui puudub sama tõhus tegevusega seotud parandusmeede või kui sama tõhus tegevusega seotud parandusmeede oleks asjaomase ettevõtja jaoks koormavam kui struktuuriline parandusmeede. Õigustatud huvi korral peaks komisjonil ühtlasi olema õigus teha otsus varasema rikkumise toimumise kohta.
2. Lõikes 1 osutatud kaebuse võivad esitada füüsilised või juriidilised isikud, kes suudavad tõendada õigustatud huvi, ning liikmesriigid.”
4 Komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 773/2004, mis käsitleb [EÜ] artiklite 81 ja 82 kohaste menetluste teostamist komisjonis (ELT L 123, lk 18; ELT eriväljaanne 08/03, lk 81) põhjendus 6 ütleb:
„Et kaebus vastaks määruse […] nr 1/2003 artiklis 7 sätestatud tingimustele, peab ta sisaldama teatavaid kindlaksmääratud andmeid.”
5 Määruse nr 773/2004 põhjendus 7 sätestab:
„Kaebuste esitajate abistamiseks tuleks koostada vorm, mille kohaselt vajalikud faktid komisjonile esitatakse. Nimetatud vormis loetletud teabe esitamine on eeltingimus, et kaebuse saaks lugeda määruse […] nr 1/2003 artiklis 7 osutatud kaebuseks.”
6 Määruse nr 773/2004 artikli 5 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Selleks, et füüsilistel ja juriidilistel isikutel oleks õigus esitada kaebusi vastavalt määruse […] nr 1/2003 artiklile 7, peavad nad tõendama oma õigustatud huvi.
Füüsiliste või juriidiliste isikute kaebused peavad sisaldama lisas esitatud vormi C kohast teavet. Komisjon võib vabastada nimetatud kohustuse täitmisest osa vormis C nimetatud teabe, sealhulgas dokumentide puhul.”
7 Määruse nr 773/2004 lisaks oleva vormi C lõige 3 näeb ette:
„Esitage üksikasjad, milles teie arvates ilmneb [EÜ] artiklite 81 või 82 […] rikkumine. Märkige eelkõige, millised on väidetavatest rikkumistest mõjutatud tooted (kaubad või teenused) ja selgitage vajadusel, millised on nende toodetega seotud kaubanduslikud suhted. Esitage kõik olemasolevad üksikasjad käesoleva kaebusega seotud ettevõtjate või ettevõtjate ühenduste kokkulepete või tavade kohta. Märkige võimaluse korral, millised on kaebusega seotud ettevõtjate suhtelised turuseisundid.”
8 Määruse nr 773/2004 lisaks oleva vormi C lõige 6 näeb ette:
„Selgitage, millist järeldust või milliseid meetmeid loodate komisjoni algatatava menetlusega saavutada.”
9 Määruse nr 773/2004 lisaks oleva vormi C lõige 8 on sõnastatud järgmiselt:
„Esitage täielikud kõik andmed selle kohta, kas olete samas küsimuses või sellega tihedalt seotud küsimuses pöördunud mõne muu konkurentsiküsimustega tegeleva organi poole ja/või kas siseriiklikus kohtus on algatatud selleteemaline kohtuasi. Jaatava vastuse korral esitage täielikud andmed haldus- või kohtuasutuse kohta, kellega olete ühendust võtnud, ja kõigi sellisele asutusele esitatud materjalide kohta.”
Vaidluse taust
10 Hageja, Ryanair Ltd, saatis 3. novembril 2005 Euroopa Ühenduste Komisjonile kirja, mille ese oli „kaebus Müncheni lennujaama vastu Lufthansale antud riigiabi tõttu.”
11 Selles kaebuses andis hageja teada, et Müncheni lennujaama (Saksamaa) 2. terminal on Lufthansa ja tema Star Alliance’i partnerite (edaspidi „Star Alliance’i partnerid”) ainukasutuses. Ta märkis, et ainukasutusõigus oli „antud 1,5 miljardi euro eest”, mis on „lennujaamale kahe viimase aasta jooksul kaasa toonud rohkem kui 100 miljoni euro suuruse finantskahju”. Hageja väitel kujutab selline asjade seis endast valitseva seisundi kuritarvitamist, kuna temal ei lubata seda terminali kasutada. Ta märkis lisaks, et Saksamaa ametiasutused on andnud Lufthansale märkimisväärset riigiabi. Kaebuses oli kirjas, et niisugune riigiabi käsitlevate ühenduse eeskirjade „ilmne eiramine” on ühtlasi vastuolus komisjoni poolt hiljuti avaldatud ühenduse suunistega lennujaamade rahastamise ja piirkondlikest lennujaamadest opereerivate lennuettevõtjate riikliku stardiabi kohta. Seetõttu nõudis hageja, et komisjon uuriks Müncheni lennujaama ja Saksamaa Liitvabariigi poolt Lufthansale antud eelistest tulenevat „tõsist konkurentsimoonutust”. Kaebuses oli ka märgitud, et üks koopia sellest saadetakse komisjoni konkurentsi peadirektoraadile, kellel palutakse uurida Müncheni lennujaama valitseva seisundi kuritarvitamist, mis seisneb selles, et viimane ei luba hagejal lennata selle lennujaama 2. terminalist. Lõpuks nõudis hageja, et komisjoni energeetika ja transpordi peadirektoraat kohustaks Lufthansat tagasi maksma need märkimisväärsed riigiabi summad, mis ta on saanud.
12 Komisjon kinnitas 10. novembri 2005. aasta kirjaga, et oli kaebuse kätte saanud ning selle registreerinud 4. novembril 2005. Komisjon märkis, et vastavalt riigiabist teatavate kaebuste uurimise menetlusele kirjutavad tema talitused Saksamaa ametiasutustele, et küsida selgitusi väidetavalt antud abi kohta.
13 Hageja meenutas komisjonile 23. jaanuari 2007. aasta kirjas, et sellest on juba möödunud 14 kuud, kui komisjon kinnitas tema Lufthansale antud riigiabist teatava kirja kättesaamisest, ning selle aja jooksul oleks komisjonil juba olnud võimalik saada Saksamaa ametiasutustelt ametliku uurimismenetluse algatamiseks vajalikku teavet.
14 Kuna hageja oma kaebusele vastust ei saanud, siis saatis ta 31. juulil 2007 komisjonile märgukirja, milles ta kutsus komisjoni EÜ artikli 232 alusel ametlikult üles toimingut tegema (edaspidi „märgukiri”).
15 Oma märgukirjas kutsus hageja komisjoni üles läbi viima määrustes nr 659/1999, nr 1/2003 ja nr 773/2004 ette nähtud menetlusi.
16 Täpsemalt kutsus hageja komisjoni üles:
– esiteks andma Saksamaa Liitvabariigile korraldus peatada asjaomase riigiabi andmine vähemalt kuni ajani, mil komisjon on teinud määruse nr 659/1999 artikli 11 lõikes 1 nimetatud otsuse; teiseks võtma kaebuses kirjeldatud riigiabi esialgse uurimise menetluses vastu otsus määruse nr 659/1999 artikli 4 lõigete 2, 3 või 4 ning sama määruse artikli 13 lõike 1 alusel; ja kolmandaks teavitama teda võetud otsustest vastavalt määruse nr 659/1999 artikli 20 lõikele 2;
– andma määruse nr 1/2003 artikli 8 kohase ajutise meetmena korraldus tema kaebuses kirjeldatud konkurentsivastase käitumise peatamiseks ja algatama nimetatud konkurentsivastase käitumise suhtes menetlus määruse nr 1/2003 III peatükis nimetatud otsuse vastuvõtmiseks või teavitama teda põhjustest, miks tema kaebus tuleb määruse nr 773/2004 artikli 7 alusel tagasi lükata.
17 Komisjon kinnitas 2. augustil 2007 märgukirja kättesaamist ja teatas, et see on antud menetlemiseks energeetika ja transpordi peadirektoraadile.
Menetlus ja poolte nõuded
18 Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 15. novembril 2007.
19 Hageja palub Üldkohtul:
– tuvastada EÜ artikli 232 alusel, et komisjon on ebaseaduslikult jätnud võtmata seisukoha hageja 3. novembri 2005. aasta kaebuse suhtes, kuigi teda on ametlikult üles kutsutud seda tegema;
– mõista kõik kohtukulud välja komisjonilt, sealhulgas hageja poolt menetluste raames kantud kulud ka juhul, kui komisjon võtab pärast kohtuasja algatamist meetmed, mis Üldkohtu arvates muudavad hagi alusetuks, või kui Üldkohus lükkab hagi vastuvõetamatuse tõttu tagasi; ja
– võtta sellised meetmed, mida Üldkohus peab sobivaks.
20 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
21 Hageja palus oma 14. aprilli 2008. aasta kirjas (edaspidi „14. aprilli 2008. aasta kiri”) Üldkohtul võtta menetlust korraldavad meetmed, milles nähtaks ette teatavate komisjoni poolt kostja vastuses nimetatud dokumentide esitamine.
22 Komisjon taotles oma märkustes 14. aprilli 2008. aasta kirja kohta, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 30. aprillil 2008, et Üldkohus jätaks hageja taotluse menetlust korraldavate meetmete võtmiseks rahuldamata.
23 Komisjon edastas 16. jaanuari 2009. aasta kirjaga (edaspidi „16. jaanuari 2009. aasta kiri”) Üldkohtule koopia 23. juuli 2008. aasta otsusest avada EÜ artikli 88 lõike 2 alusel ametlik uurimismenetlus K 38/08 (ex NN 53/07), Saksamaa – Müncheni lennujaama 2. terminali kasuks rakendatud meetmed (edaspidi „23. juuli 2008. aasta otsus”). Selles kirjas märkis komisjon, et 23. juuli 2008. aasta otsuse vastuvõtmine muutis käesoleva hagi ainetuks. Lisaks avaldas ta soovi, et hageja esitaks Üldkohtule avalduse hagist loobumiseks ning taotles hagi aluse äralangemise tuvastamist Üldkohtu kodukorra artikli 113 alusel juhul, kui hageja hagist ei loobu.
24 Hageja teatab 16. jaanuari 2009. aasta kirja kohta esitatud märkustes, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 17. veebruaril 2009, et ta ei soovi hagist loobuda, kuna komisjon ei ole sekkunud teatavate kaebuses märgitud asjaolude osas, eriti mis puudutab Star Alliance’i partnereid, ning et ilmselgelt ei ole ametliku uurimismenetluse algatamise otsus sisu poolest sama, mis komisjoni seisukohavõtt tema kaebuse suhtes valitseva seisundi kuritarvitamise kohta. Seetõttu palus hageja Üldkohtul:
– jätta rahuldamata kõik 16. jaanuari 2009. aasta kirjas sisalduvad komisjoni nõuded;
– tuvastada, et komisjon on süüdi tegevusetuses, kuna ta ei asunud menetlema hageja kaebust valitseva seisundi kuritarvitamise kohta, juhul kui Üldkohus ei saa tuvastada, et komisjon on süüdi tegevusetuses, kuna ta ei asunud menetlema hageja kaebust ebaseadusliku abi andmise peale;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
Õiguslik käsitlus
Nõuded, mis puudutavad tegevusetust seoses Lufthansale ja tema Star Alliance’i partneritele väidetavalt antud riigiabiga
25 Sissejuhatuseks tuleb meenutada, et tegevusetusnõuete põhjendatuse üle otsustamiseks tuleb kindlaks teha, kas hetkel, kui komisjon kutsuti üles toimingut tegema EÜ artikli 232 tähenduses, oli sellel institutsioonil tegutsemiskohustus (Üldkohtu 13. novembri 1995. aasta määrus kohtuasjas T‑126/95: Dumez vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑2863, punkt 44; Üldkohtu 6. juuli 1998. aasta määrus kohtuasjas T‑286/97: Goldstein vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑2629, punkt 24, Üldkohtu 15. septembri 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑95/96: Gestevisión Telecinco vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑3407, punkt 71).
26 Teisalt tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale rajaneb EÜ artiklis 232 ette nähtud õiguskaitsevahend, mille eesmärgid erinevad EÜ artiklis 226 ette nähtud õiguskaitsevahendi omadest (vt selle kohta Euroopa Kohtu 25. aprilli 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑154/00: komisjon vs. Kreeka, EKL 2002, lk I‑3879, punkt 28), põhimõttel, et ühenduse institutsiooni õigusvastane tegevusetus võimaldab pöörduda Euroopa Kohtu poole, et viimane tunnistaks tegutsemisest hoidumise asutamislepinguga vastuolus olevaks, kui asjassepuutuv institutsioon ei ole tegevusetust kõrvaldanud. Selline tuvastamine tähendab EÜ artikli 233 kohaselt, et kostjaks olevalt institutsioonilt nõutakse Euroopa Kohtu otsuse täitmiseks vajalike meetmete võtmist, ilma et see kohustus mõjutaks samast tuvastamisest tuleneda võivaid lepinguvälist vastutust puudutavaid nõudeid. Juhul kui akt, mille vastu võtmata jätmine on vaidlustatud, on vastu võetud pärast hagi esitamist, aga enne kohtuotsuse kuulutamist, ei saa Euroopa Kohtu otsus, millega tuvastatakse esialgse tegevusetuse õigusvastasus, enam tuua kaasa EÜ artiklis 233 sätestatud tagajärgi. Eeltoodust tuleneb, et sellises olukorras, samuti nagu olukorras, kus kostjaks olev institutsioon on vastanud üleskutsele teha toiming kahe kuu jooksul, ei ole hagil sisuliselt enam eset, ja seega on ära langenud ka vajadus teha otsus (vt Euroopa Kohtu 13. detsembri 2000. aasta määrus kohtuasjas C‑44/00 P: Sodima vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑11231, punkt 83 ja seal viidatud kohtupraktika, ning Üldkohtu 19. veebruari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑297/01 ja T‑298/01: SIC vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑743, punkt 31). Asjaolu, et seisukoht, millele institutsioon asub, ei ole hageja arvates rahuldav, ei oma siinkohal tähtsust, sest EÜ artikkel 232 käsitleb otsuse võtmisest või seisukoha määratlemisest hoidumises seisnevat tegevusetust, mitte teistsuguse akti vastuvõtmist kui see, millist hageja oleks soovinud või vajalikuks pidanud (vt eespool viidatud kohtumäärus Sodima vs. komisjon, punkt 83 ja seal viidatud kohtupraktika).
27 Nõuetele, mis puudutavad tegevusetust seoses Lufthansale ja Star Alliance’i partneritele väidetavalt antud riigiabiga, tuleb vastata eeltoodud kaalutlustest lähtudes.
28 Hageja väidab, et komisjoni tegevusetus seisneb asjaolus, et komisjon ei võtnud pärast Saksamaa ametiasutustega suhtlemist teadaolevalt mingit meedet ning konkreetsemalt ei võtnud ta vastu otsust, milles kuulutataks, et asjaomane riiklik meede ei kujuta endast abi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, või et niisugune meede tuleb küll tunnistada abiks EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, kuid see on ühisturuga kokkusobiv EÜ artikli 87 lõigete 2 ja 3 alusel, või et tuleb algatada EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetlus. Komisjoni tegevusest hoidumine seoses hageja kaebusega, milles teatati Lufthansale ja Star Alliance’i partneritele väidetavalt antud riigiabist, oli seega õigusvastane.
29 Komisjon omalt poolt väidab, et tegevusetust puudutavad nõuded seoses väidetava riigiabiga ei ole põhjendatud ning 23. juuli 2008. aasta otsuse vastuvõtmist arvestades on käesoleva hagi ese igal juhul ära langenud.
30 Samas – ilma et oleks vaja kontrollida, kas hetkel, mil komisjon kutsuti üles tegutsema EÜ artikli 232 tähenduses, oli komisjonil tegutsemiskohustus – ei ole vaidlust selle üle, et komisjon avas 23. juuli 2008. aasta otsusega EÜ artikli 88 lõikes 2 nimetatud uurimismenetluse Lufthansale väidetavalt antud riigiabi suhtes.
31 Sellest järeldub, et kuna komisjon võttis ühe märgukirjas nimetatud otsustest, siis määratles ta nõuetekohaselt oma seisukoha EÜ artikli 232 tähenduses hageja üleskutse suhtes teha toiming.
32 Sellest järeldub, et kuigi hagejal oli õiguspärane huvi käesoleva hagi esitamiseks, on hagi alus ära langenud osas, milles see nõuab, et kohus tuvastaks, et komisjoni seisukohavõtust hoidumine hageja kaebuse selle osa suhtes, mis puudutab Lufthansale väidetavalt antud riigiabi, oli õigusvastane.
33 Seetõttu ei ole enam vaja teha otsust nende tegevusetust puudutavate nõuete üle, mis käsitlevad Lufthansale väidetavalt antud riigiabi.
34 Seoses tegevusetust puudutavate nõuetega, mis käsitlevad Star Alliance’i partneritele väidetavalt antud riigiabi, väidab hageja, et selle hagiosa suhtes tuleb endiselt otsus teha olenemata 23. juuli 2008. aasta otsuse vastuvõtmisest.
35 Selles osas tuleb märkida, et 23. juuli 2008. aasta otsust ei saa pidada komisjoni seisukohavõtuks Star Alliance’i partneritele väidetavalt antud riigiabi kohta, kuna nimetatud otsus puudutab ainult Lufthansale väidetavalt antud riigiabi. Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et hageja märgib õigesti, et selle hagiosa suhtes tuleb teha otsus ning välja selgitada, kas komisjon on selles osas õigusvastaselt hoidunud tegutsemast.
36 Nagu juba meenutatud eespool punktis 25, tuleb tegevusetust puudutavate nõuete üle otsustamiseks kontrollida, kas hetkel, kui komisjoni kutsuti üles toimingut tegema EÜ artikli 232 tähenduses, oli tal tegutsemiskohustus.
37 Riigiabi valdkonnas on olukorrad, mille puhul komisjonil on tegutsemiskohustus seoses ebaseadusliku abiga, reguleeritud määrusega nr 659/1999. Selle määruse artikli 10 lõige 1 näeb ette: „[k]ui komisjoni käsutuses on ükskõik millisest allikast saadud teave väidetava ebaseadusliku abi kohta, kontrollib ta seda teavet viivitamata.” Sama määruse artikli 20 lõige 2 sätestab: „[i]ga huvitatud pool võib komisjonile teatada väidetavast ebaseaduslikust abist ja abi kuritarvitamisest.” Samas sättes on veel kirjas, et „[k]ui komisjon leiab, et kasutada oleva teabe alusel ei ole seisukoha võtmine selles küsimuses piisavalt põhjendatud, teatab ta sellest huvitatud poolele.”
38 Seega tuleb kontrollida, kas kaebuses tõstatati kahtlus, et Star Alliance’i partneritele anti väidetavalt ebaseaduslikku abi.
39 Praegusel juhul peab tõdema, et tegelikult on hageja oma kaebuses piirdunud mitte Star Alliance’i partneritele, vaid Lufthansale antud riigiabist teatamisega. Kaebuses, mille pealkiri oli „Kaebus Müncheni lennujaama vastu Lufthansale antud riigiabi tõttu”, täpsustas hageja, et asjaolu, et Müncheni lennujaama 2. terminal oli Lufthansa ja Star Alliance’i partnerite ainukasutuses, tähendab, et Saksamaa ametiasutused andsid Lufthansale märkimisväärset riigiabi. Hageja nõudis ka, et komisjon uuriks tõsist konkurentsimoonutust, mis tulenes eelistest, mille Müncheni lennujaam ja Saksamaa Liitvabariik Lufthansale andsid. Lõpuks nõudis hageja, et energeetika ja transpordi peadirektoraat kohustaks Lufthansat saadud olulised riigiabi summad tagasi maksma. Kaebuse sõnastusest ei ilmne, et hageja oleks Star Alliance’i partnerid määratlenud riigiabi saajatena. Lisaks tuleb rõhutada, et hagile lisatud 23. jaanuari 2007. aasta kirjas on väidetava riigiabi saajana samuti märgitud ainult Lufthansa.
40 Järelikult tuleb asuda seisukohale, et hetkel, kui komisjon kutsuti üles toimingut tegema EÜ artikli 232 tähenduses, ei olnud tal tegutsemiskohustust seoses Star Alliance’i partneritele väidetavalt antud riigiabiga, nii et vastavalt eespool punktis 25 viidatud kohtupraktikale ei saa talle tegevusetust ette heita.
41 Sellest järeldub, et nõuded, mis puudutavad Star Alliance’i partneritele antud väidetavat riigiabi, tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata, ilma et oleks vaja võtta hageja taotletud menetlust korraldavaid meetmeid.
Nõuded, mis puudutavad tegevusetust seoses valitseva seisundi väidetava kuritarvitamisega
Poolte argumendid
42 Hageja märgib, et kui komisjonile esitatakse vastavalt määruste 1/2003 ja 773/2004 sätetele kaebus, siis ta peab mõistliku tähtaja jooksul tähelepanelikult uurima faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, millest kaebuse esitaja teda teavitab, ning otsustama, kas algatada rikkumise tuvastamise menetlus, lükata kaebus tagasi või lõpetada kaebuse menetlemine. Ta lisab, et kui komisjon otsustab, et kaebuse uurimine EÜ artikli 82 alusel oleks põhjendamatu või ülearune, siis ta peab kaebuse esitajat oma otsusest teavitama, näidates ära selle põhjused, nii et oleks võimalik kontrollida otsuse seaduslikkust.
43 Kaebuse esitaja leiab, et kuna tema kaebus oli esitatud ka konkurentsiõiguse rikkumise kohta, siis oli komisjonil kohustus tegutseda mõistliku tähtaja jooksul.
44 Komisjon seevastu esiteks ei teatanud hagejale neljakuulise tähtaja jooksul, mis on ette nähtud komisjoni teatise eelnõu punktis 61 [EÜ] artiklite 81 ja 82 alusel esitatud kaebuste käsitlemise kohta komisjonis (ELT 2004, C 101, lk 65), kas tal on kavatsus asja uurida. Teiseks ei võtnud komisjon ühtegi otsust, mis ta pärast kaebuse saamist pidanuks võtma, täpsemalt kas otsuse algatada EÜ artikli 82 rikkumise tuvastamise menetlus, otsuse lükata kaebus tagasi, olles sellest kaebuse esitajat teavitanud vastavalt määruse nr 773/2004 artiklile 7 või nõuetekohaselt põhjendatud otsuse kaebust mitte uurida ühenduse huvi puudumise tõttu. Seetõttu leiab hageja, et tuleb tuvastada komisjoni tegevusetus.
45 Oma repliigis rõhutas hageja lisaks, et tal ei olnud võimalik kasutada määruse nr 773/2004 lisas olevat vormi C, kuna tema kaebuses olid kombineeritud nii riigiabi puudutav kaebus kui ka valitseva seisundi kuritarvitamist puudutav kaebus ning komisjon ei ole näinud ette vormi segakaebuste jaoks. Ta lisas veel, et kuna määruse nr 773/2004 artikli 5 lõige 1 piirdub ainult märkimisega, et „kaebused peavad sisaldama lisas esitatud vormi C kohast teavet”, siis kohustab see säte ainult nimetatud teavet esitama, jättes kaebuse esitajale vabaduse valida, mis vormis ja järjestuses see teave esitada. Niisiis leiab hageja, et tema kaebus oli kehtiv, kuna vormis C nõutav teave kas sisaldus tema kaebuses, oli komisjonile juba teada või ei olnud kättesaadav.
46 Komisjon märgib, et peamiselt käsitles kaebus ebaseadusliku riigiabi andmist, et see kiri oli adresseeritud komisjoni nendele talitustele, mis tegelesid riigiabiga transpordi sektoris, ning et selle pealkiri oli „Kaebus Müncheni lennujaama vastu Lufthansale antud riigiabi tõttu”. Komisjon ei vaidlusta seda, et hageja väitis oma kirjas ühtlasi, et Müncheni lennujaam kuritarvitas oma valitsevat seisundit, ega seda, et kirja üks koopia saadeti konkurentsi peadirektoraadile, s.o komisjoni talitusele, kelle ülesanne oli EÜ artiklite 81 ja 82 rikkumiste uurimine. Samas leiab ta, et valitseva seisundi kuritarvitamist puudutavad argumendid on ilmselgelt kõrvalise tähtsusega, ning et igal juhul ei ole need piisavalt põhjendatud. Õigupoolest olevat hageja piirdunud selle kinnitamisega, et Lufthansal ja Star Alliance’i partneritel oli ainuõigus kasutada Müncheni lennujaama 2. terminali ning et see asjaolu kujutab endast valitseva seisundi kuritarvitamist.
47 Komisjoni arvates ei saa niisugust kinnitust pidada kaebuseks määruse nr 1/2003 artikli 7 tähenduses. Eelkõige meenutab ta, et määruse nr 773/2004 artikli 5 lõike 1 ja määruse nr 1/2003 artikli 7 kohaselt „peavad [kaebused määruse nr 1/2003 artikli 7 tähenduses] sisaldama lisas esitatud vormi C kohast teavet”.
48 Oma vasturepliigis märgib komisjon ka, et juhul kui mööndakse, et üks ja sama dokument võib ühtaegu sisaldada nii ebaseaduslikust riigiabist teatamise kaebust kui ka valitseva seisundi kurtitarvitamisest teatamise kaebust, siis kahtlemata peab kaebuse esitaja oma väited väga selgelt esitama. Lisaks rõhutab ta, et kuigi kaebus tõepoolest sisaldas mõningat vormis C nõutavat informatsiooni, oli oluline teave sealt puudu. Komisjoni väitel ei olnud esitatud selle vormi lõigetes 6–8 nõutav teave ja vormi teistes lõigetes nõutav teave oli esitatud ainult osaliselt.
49 Igal juhul leiab komisjon oma 16. jaanuari 2009. aasta kirjas, et pärast 23. juuli 2008. aasta otsuse tegemist, millega komisjon algatas ametliku uurimismenetluse Müncheni lennujaama 2. terminali asjas, langes ära hageja esitatud tegevusetushagi ese.
Üldkohtu hinnang
50 Sissejuhatuseks tuleb tagasi lükata komisjoni argument, mille kohaselt pärast 23. juuli 2008. aasta otsuse tegemist langes hagi ese ära ka osas, mis puudutab valitseva seisundi väidetavat kuritarvitamist.
51 Kuna see otsus puudutab ainult Lufthansale väidetavalt antud riigiabi, millest hageja teatas, ja mitte valitseva seisundi väidetavat kuritarvitamist, siis ei ilmne, et komisjon oleks viimati nimetatud küsimuses seisukohta võtnud.
52 Seega tuleb praeguses asjas kindlaks teha, kas komisjon on – nii, nagu väidab hageja – õigusvastaselt hoidunud tegutsemast seoses valitseva seisundi väidetava kuritarvitamisega. Selleks tuleb kontrollida, kas hetkel, kui komisjon kutsuti üles toimingut tegema EÜ artikli 232 tähenduses, oli sellel institutsioonil tegutsemiskohustus (vt eespool punkt 25).
53 EÜ artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade väidetavat rikkumist puudutava tegutsemiskohustuse olemasolu hindamise kriteeriume on meenutanud hageja. Hageja rõhutas, et kui komisjonile esitatakse vastavalt määruste 1/2003 ja 773/2004 sätetele kaebus, siis ta peab mõistliku tähtaja jooksul tähelepanelikult uurima faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, millest kaebuse esitaja teda teavitab, ning otsustama, kas algatada rikkumise tuvastamise menetlus, lükata kaebus tagasi, või lõpetada kaebuse menetlemine. Kui komisjon otsustab, et kaebuse uurimine EÜ artikli 82 alusel oleks põhjendamatu või ülearune, siis ta peab kaebuse esitajat oma otsusest teavitama, näidates ära selle põhjused, nii et oleks võimalik kontrollida otsuse seaduslikkust.
54 Samas leiab Üldkohus, et käesolevas asjas ei ole hageja järginud nimetatud määrustest tulenevaid nõudeid.
55 Üldkohus meenutab sellega seoses, et määruse nr 773/2004 põhjenduste 6 ja 7 kohaselt peab kaebus selleks, et seda saaks pidada EÜ artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rikkumisest teatavaks kaebuseks, tingimata vastama määruse nr 773/2004 artiklile 5, mis käsitleb kaebuste vastuvõetavust ning näeb sõnaselgelt ette, et selleks, et füüsilistel ja juriidilistel isikutel oleks õigus esitada kaebusi vastavalt määruse nr 1/2003 artiklile 7, peavad nad esiteks tõendama oma õigustatud huvi ning teiseks peavad nende kaebused sisaldama määruse nr 773/2004 lisas esitatud vormi C kohast teavet.
56 Vorm C, millele viitab määruse nr 773/2004 artikkel 5, näeb ette, et kaebuse esitajad peavad oma kaebuse põhjendamiseks esitama teatava hulga andmeid. Selle vormi lõigete 3–8 kohaselt peab kaebuse esitaja esiteks kirja panema üksikasjad, milles tema arvates ilmneb asutamislepingu artiklite 81 või 82 rikkumine; teiseks esitama oma seisukohad väidetava rikkumise geograafilise ulatuse kohta ja kui see pole ilmne, siis selgitama, kuivõrd võib kaebuses käsitletav käitumine mõjutada liikmesriikide või liidu ja ühe või mitme Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) lepinguosalisest riigi, kes kuuluvad Euroopa Majanduspiirkonda (EMP), vahelist kaubavahetust; kolmandaks selgitama, millist järeldust või milliseid meetmeid nad loodavad komisjoni algatatava menetlusega saavutada; neljandaks esitama põhjendused, mille kohaselt on kaebuse esitajal õigustatud huvi vastavalt määruse nr 1/2003 artiklile 7: kaebuse esitaja peab kirjeldama eelkõige seda, kuidas kaebuses kirjeldatud käitumine teda mõjutab ja selgitama, kuidas võiks komisjoni sekkumine tema arvates heastada väidetava rikkumise; ja viiendaks teatama, kas ta on samas küsimuses või sellega tihedalt seotud küsimuses pöördunud mõne muu konkurentsiküsimustega tegeleva organi poole ja kas siseriiklikus kohtus on algatatud selleteemaline kohtuasi.
57 Praegusel juhul ilmneb kaebusest, et hageja on seoses valitseva seisundi väidetava kuritarvitamisega sisuliselt piirdunud selle väitmisega, et Lufthansa ja tema Star Alliance’i partnerite ainuõigus kasutada Müncheni lennujaama 2. terminali kujutas endast valitseva seisundi kuritarvitamist ning et ta kavatses esitada ühe koopia oma kaebusest komisjoni konkurentsi peadirektoraadile, et nõuda viimaselt Müncheni lennujaama valitseva seisundi kuritarvitamise uurimist; see kuritarvitamine avalduvat selles, et nimetatud lennujaam ei luba hagejal kasutada kõnealuse lennujaama 2. terminali.
58 Samas ei saa niisuguseid väiteid lugeda määruse nr 773/2004 artiklis 5 ette nähtud nõudeid täitvaks. Sellest järeldub, et komisjon ei saanud mõistlikult leida, et talle on esitatud valitseva seisundi kuritarvitamisest teatav kaebus määruste nr 1/2003 ja 773/2004 tähenduses.
59 Hageja kinnitus, et tema kaebus sisaldas piisavalt teavet, et seda saaks pidada kaebuseks määruste nr 1/2003 ja 773/2004 tähenduses, tuleb tagasi lükata eelkõige põhjustel, et hageja ei viidanud õigustatud huvi olemasolule määruse nr 773/2004 artikli 5 lõike 1 tähenduses ning kaebuses puudus teatav teave, mis on nõutud määruse nr 773/2004 lisas olevas vormis C. Puuduoleva teabe hulgas on ka nimetatud vormi lõikes 3 nõutav teave, mis puudutab kaebuse esitaja poolt kirjeldatavaid üksikasju, mille põhjal oleks võimalik järeldada, et rikutud on EÜ artiklit 82.
60 Selles osas märgib Üldkohus, et kuigi hageja esitas teatava hulga faktilisi asjaolusid tõendamaks, et Lufthansa sai riigiabi, ei ole kaebuses ülevaadet asjaoludest, mis võimaldaksid kindlaks teha, milles seisnes Müncheni lennujaama valitsev seisund, või mille poolest kujutas 2. terminali reserveerimine Lufthansale ja tema Star Alliance’i partneritele endast valitseva seisundi kuritarvitamist Müncheni lennujaama poolt. Nagu märgib komisjon oma vasturepliigis, kasutab Müncheni lennujaama 1. terminali suur hulk lennuettevõtjaid (Aer Lingus, AirBerlin, Air France, Alitalia, British Airways, EasyJet, Germanwings, Iberia ja KLM). Ning igal juhul ei esita hageja põhjusi, kuidas ta „kõrvaldatakse Müncheni lennujaama turult” sellega, et talle pakutakse võimalust kasutada teiste lennuettevõtjatega sama terminali. Ta ei selgita ka, kuidas Müncheni lennujaam kuritarvitab valitsevat seisundit seeläbi, et kohtleb hagejat täpselt sama moodi nagu näiteks EasyJetti. Lisaks tuleb tõdeda, et tema kaebus on kahetimõistetav, kuna sealt võib välja lugeda, et valitsevas seisundis on hoopis Lufthansa. Täpsemalt, kaebuses on märgitud, et „asjaolu, et Müncheni lennujaama 2. terminal oli Lufthansa ja tema Star Alliance’i partnerite ainukasutuses […], ei kujuta endast valitseva seisundi kuritarvitamist mitte ainult seetõttu, et hagejal keelati seda […] terminali kasutada, vaid see tähendab ka, et Lufthansa sai ja saab jätkuvalt märkimisväärselt suurt riigiabi.”
61 Lisaks tuleb märkida, et esiteks ei ole hageja selgitanud seda, millist järeldust või milliseid meetmeid ta loodab komisjoni algatatava menetlusega saavutada, nagu näeb ette vormi C lõige 6. Erinevalt sellest, mida väidab hageja, ei tähenda asjaolu, et komisjonile esitatud kaebuses on nõutud lennujaama valitseva seisundi kuritarvitamise uurimist, et kõnealuses artiklis 6 loetletud tingimused oleksid täidetud. Teiseks ei ole hageja märkinud vormi C lõike 8 alusel, kas ta on pöördunud mõne muu konkurentsiküsimustega tegeleva organi poole ja kas siseriiklikus kohtus on algatatud selleteemaline kohtuasi.
62 Neil asjaoludel ei saa 3. novembri 2005. aasta kaebust pidada määruste nr 1/2003 ja nr 773/2004 nõuete kohaselt esitatud kaebuseks. Seetõttu ei olnud hetkel, kui komisjoni kutsuti üles toimingut tegema EÜ artikli 232 tähenduses, tal tegutsemiskohustust, nii et vastavalt eespool punktis 25 viidatud kohtupraktikale ei saa talle tegevusetust ette heita.
63 Sellest järeldub, et hagi, milles taotletakse komisjoni tegevusetuse tuvastamist osas, milles komisjon olevat õigusvastaselt jätnud võtmata seisukoha valitseva seisundi väidetava kuritarvitamise kohta, tuleb põhjendamatuse tõttu rahuldamata jätta, ilma et oleks vaja võtta hageja taotletud menetlust korraldavaid meetmeid.
Kohtukulud
64 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kui kohtuasjas otsust ei tehta, jaotab Üldkohus kodukorra artikli 87 lõike 6 alusel kohtukulud omal äranägemisel.
65 Ühest küljest on käesolevas asjas esitatud hagi peamise osa ese, mis puudutab Lufthansale väidetavalt antud riigiabi, pärast 23. juuli 2008. aasta otsuse vastuvõtmist ära langenud, ning hagejale ei saa ette heita, et ta esitas oma õiguste kaitsmiseks nimetatud hagi, ootamata ära komisjoni otsust, mis võeti vastu pärast tegevusetushagi esitamise tähtaja lõppu.
66 Teisest küljest jäetakse hageja nõuded rahuldamata selle hagiosa ulatuses, mis puudutab Star Alliance’i partneritele väidetavalt antud riigiabi ja valitseva seisundi väidetavat kuritarvitamist, ning selles osas tuleb hagejalt kohtukulud välja mõista. Neil asjaoludel leiab Üldkohus, et käesoleva vaidluse asjaolusid õiglaselt hinnates tuleb komisjoni kohtukulud jätta tema enda kanda ning mõista talt välja pool hageja kohtukuludest, ning jätta pool hageja kohtukuludest tema enda kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (viies koda)
otsustab:
1. Vajadus teha otsus Ryanair Ltd väidete üle, mis puudutavad tegevusetust seoses Lufthansale väidetavalt antud riigiabiga, on ära langenud.
2. Ryanairi väited, mis puudutavad tegevusetust seoses Lufthansa Star Alliance’i partneritele väidetavalt antud riigiabiga, tuleb tagasi lükata.
3. Ryanairi väited, mis puudutavad tegevusetust seoses valitseva seisundi väidetava kuritarvitamisega, tuleb tagasi lükata.
4. Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja pool Ryanairi kohtukuludest.
5. Jätta pool Ryanairi kohtukuludest tema enda kanda.
Papasavvas | Vadapalas | O’Higgins |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 19. mail 2011 Luxembourgis.
Allkirjad