ÜLDKOHTU PRESIDENDI MÄÄRUS
11. märts 2013(*)
Ajutiste meetmete kohaldamine – Konkurents – EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamise otsuse avaldamine – Niisuguse taotluse rahuldamata jätmine, milles palutakse konfidentsiaalsena käsitleda väidetavalt ärisaladust puudutavaid andmeid – Ajutiste meetmete kohaldamise taotlus – Kiireloomulisus – Fumus boni iuris – Huvide kaalumine
Kohtuasjas T‑462/12 R,
Pilkington Group Ltd, asukoht St Helens, Merseyside (Ühendkuningriik), esindajad: solicitor J. Scott, solicitor S. Wisking ja solicitor K. Fountoukakos-Kyriakakos,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: M. Kellerbauer, P. Van Nuffel ja G. Meeßen,
kostja,
mille ese on komisjoni 6. augusti 2012. aasta otsuse K(2012) 5718 (lõplik), millega jäeti rahuldamata komisjoni presidendi 13. oktoobri 2011. aasta otsuse 2011/695/EL (ärakuulamise eest vastutava ametniku ülesannete ja pädevuse kohta teatavates konkurentsimenetlustes) artikli 8 alusel Pilkington Group Ltd esitatud konfidentsiaalsena käsitlemise taotlus (juhtum COMP/39.125 – Autoklaas), kohaldamise peatamise taotlus ning ajutiste meetmete kohaldamise taotlus, milles palutakse, et Üldkohus kohustaks jätkuvalt käsitlema konfidentsiaalsena hagejat puudutavad teatud andmeid, mis tunnistati konfidentsiaalseks seoses komisjoni 12. novembri 2008. aasta otsusega K(2008) 6815 (lõplik) [EÜ] artiklis 81 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (juhtum COMP/39.125 – Autoklaas),
ÜLDKOHTU PRESIDENT
on teinud järgmise
määruse
Vaidluse taust, menetlus ja poolte nõuded
1 Käesolev ajutiste meetmete kohaldamise menetlus puudutab komisjoni 6. augusti 2012. aasta otsust K(2012) 5718 (lõplik), millega jäeti rahuldamata komisjoni presidendi 13. oktoobri 2011. aasta otsuse 2011/695/EL (ärakuulamise eest vastutava ametniku ülesannete ja pädevuse kohta teatavates konkurentsimenetlustes) artikli 8 alusel Pilkington Group Ltd esitatud konfidentsiaalsena käsitlemise taotlus (juhtum COMP/39.125 – Autoklaas) (edaspidi „vaidlustatud otsus”).
2 Euroopa Komisjon jättis vaidlustatud otsusega rahuldamata taotluse, milles paluti jääda komisjoni 12. novembri 2008. aasta otsuse K(2008) 6815 (lõplik) [EÜ] artiklis 81 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (juhtum COMP/39.125 – Autoklaas; edaspidi „2008. aasta otsus”) mittekonfidentsiaalse versiooni juurde, nagu see avaldati 2010. aasta veebruaris konkurentsi peadirektoraadi veebilehel.
3 Komisjon tuvastas 2008. aasta otsuses EÜ artikli 81 rikkumise, mille panid Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) territooriumil aastatel 1998–2003 toime hageja Pilkington Group Ltd ja teised tema kontserni kuuluvad äriühingud, Prantsuse kontserni Saint-Gobain kuuluvad mitmed äriühingud, Jaapani kontsern Asahi – kellele kuulub muu hulgas osalus äriühingus AGC Glass Europe – ning Belgia äriühing Soliver seoses autoklaasi müügiga, mida kasutati uutel sõidukitel ja sõiduautode originaalvaruosadena (edaspidi „autoklaasi kartell”). Seetõttu määras komisjon kartelli liikmetele trahvid, mille kogusumma ületas 1,3 miljardit eurot, kusjuures hageja kontsernile määratud trahv oli 370 miljonit eurot.
4 Olles võtnud arvesse 2008. aasta otsuse adressaatide esitatud konfidentsiaalsena käsitlemise taotlusi, avaldas komisjon 2010. aasta veebruaris oma veebilehel täies ulatuses selle otsuse ajutise mittekonfidentsiaalse versiooni. Hageja seda avaldamist ei vaidlusta.
5 Komisjon teavitas hagejat 28. novembri 2011. aasta kirjaga oma kavatsusest avaldada läbipaistvuse huvides 2008. aasta otsuse üksikasjalikum mittekonfidentsiaalne versioon ning jätta sellega seoses rahuldamata mitmed konfidentsiaalsena käsitlemise taotlused, mille hageja oli talle esitanud ning mis puudutasid esiteks klientide nimesid, kaupade nimetusi ja kirjeldust ning muud teavet, mille abil võis identifitseerida teatud kliente (edaspidi „I kategooria teave”), teiseks hageja tarnitud osade arvu, teatud autotootja osa, hinnaarvutusi, hinnamuudatusi, jne (edaspidi „II kategooria teave”) ning kolmandaks teavet, mille abil saab hageja sõnul identifitseerida kartelli tegevusega väidetavalt seotud tema personali hulka kuuluvaid isikuid (edaspidi „III kategooria teave”). Komisjon palus hagejal vastuväidete esinemise korral pöörduda ärakuulamise eest vastutava ametniku poole komisjoni presidendi 13. oktoobri 2011. aasta otsuse 2011/695/EL ärakuulamise eest vastutava ametniku ülesannete ja pädevuse kohta teatavates konkurentsimenetlustes (ELT L 275, lk 29) alusel.
6 Olles kindlaks teinud, et välja pakutud üksikasjalikum versioon sisaldas arvukalt andmeid, mida 2010. aasta veebruaris konfidentsiaalsuse kaalutlustel ei avaldatud, teavitas hageja ärakuulamise eest vastutavat ametnikku 30. juuni 2011. aasta kirjas sellest, et ta on vastu 2008. aasta otsuse sellise versiooni avaldamisele, mis on üksikasjalikum 2010. aasta veebruaris avaldatud versioonist, väites, et I ja II kategooria teavet tuleb kaitsta, kuna see on ärisaladus, ning et III kategooria teabe avaldamine võimaldab identifitseerida füüsilisi isikuid, nimelt hageja töötajaid, kes olid väidetavalt seotud kartelli tegevusega. Hageja palus seega kogu selle teabe konfidentsiaalsena käsitlemist.
7 Vaidlustatud otsuses, millele on alla kirjutatud „[k]omisjoni nimel” ja milles nõustutakse hageja viidatud andmetest osade konfidentsiaalsusega, jättis ärakuulamise eest vastutav ametnik siiski rahuldamata peaaegu kõik hageja esitatud konfidentsiaalsena käsitlemise taotlused.
8 Vaidlustatud otsusest teavitati hagejat 9. augustil 2012.
9 Üldkohtu kantseleisse 19. oktoobril 2012 esitatud hagiavalduses palus hageja vaidlustatud otsus tühistada. Hageja väidab oma hagi põhjendamiseks sisuliselt, et vaidlusalune avaldamine rikub esiteks ELTL artiklist 339 ja nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse nr 1/2003 [ELTL] artiklites [101] ja [102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artiklist 28 tulenevat komisjoni ametisaladuse pidamise kohustust ning teiseks Euroopa Liidu põhiõiguste harta (ELT 2010, C 83, lk 389; edaspidi „harta”) artiklist 8 tulenevat komisjoni kohustust kaitsta isikuandmeid, kuna 2008. aasta otsuse üksikasjalikum versioon sisaldab ametisaladusena käsitletavaid ärisaladusi ning teavet, mis võimaldab identifitseerida hageja töötajaid.
10 Üldkohtu kantseleisse samal päeval esitatud eraldiseisva dokumendiga esitas hageja käesoleva ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, milles ta palub Üldkohtu presidendil sisuliselt:
– peatada vaidlustatud otsuse kohaldamine seni, kuni Üldkohus teeb otsuse põhimenetluses lahendatava hagi suhtes;
– kohustada komisjoni mitte avaldama 2008. aasta otsuse versiooni, mis on hageja osas üksikasjalikum võrreldes 2010. aastal komisjoni veebilehel avaldatud versiooniga;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
11 Oma märkustes ajutiste meetmete kohaldamise taotluse suhtes, mis esitati Üldkohtu kantseleisse 11. jaanuaril 2013, palub komisjon Üldkohtu presidendil:
– jätta ajutiste meetmete kohaldamise taotlus rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
12 Pärast komisjoni poolt märkuste esitamist lubati hagejal nendele vastata, mida ta tegi 18. veebruari 2013. aasta dokumendiga. Komisjon vastas 6. märtsi 2013. aasta dokumendiga.
13 Üldkohtu kantseleisse 17. ja 22. jaanuaril 2013 esitatud dokumentidega taotlesid Saksa kindlustusseltsid HUK-Coburg, LVM, VHV ja Württembergische Gemeinde-Versicherung käesolevas ajutiste meetmete kohaldamise menetluses menetlusse astumist komisjoni nõuete toetuseks. Viimane ei olnud sellele taotlusele vastu, kuid menetlusse astumise avalduste rahuldamisele vaidles 12. veebruari 2013. aasta dokumendiga vastu hageja.
Õiguslik käsitlus
Menetlusse astumise avaldused
14 Vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 40 teisele lõigule, mida kohaldatakse selle põhikirja artikli 53 esimese lõigu alusel Üldkohtule, on Üldkohtu menetlusse astumise õigus igal isikul, kes tõendab oma põhjendatud huvi kohtuvaidluse lahendamise vastu.
15 Selles küsimuses tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et mõiste „põhjendatud huvi kohtuvaidluse lahendamise vastu” tähendab otsest ja tegelikku huvi nõuete endi rahuldamise suhtes, mitte huvi esitatud väidete suhtes. Nimelt tuleb eristada menetlusse astumise avalduse esitanud isikuid, kellel on otsene huvi tühistamisnõude esemeks oleva konkreetse akti suhtes tehtava lahendi vastu, nendest isikutest, kellel on ainult kaudne huvi vaidluse lahendi vastu põhjusel, et nad on ühe poolega sarnases olukorras (vt Euroopa Kohtu presidendi 15. jaanuari 2013. aasta määrus kohtuasjas C‑133/12 P: Stichting Woonlinie jt vs. komisjon, punkt 7 ja seal viidatud kohtupraktika; vt ka Üldkohtu presidendi 26. juuli 2004. aasta määrus kohtuasjas T‑20l/04 R: Microsoft vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑2977, punkt 32).
16 Juhul, kui menetlusse astumise avaldus on esitatud ajutiste meetmete kohaldamise menetluses, tuleb põhjendatud huvi kohtuvaidluse lahendamise vastu mõista kui huvi ajutiste meetmete kohaldamise menetluses tehtava lahendi vastu. Sarnaselt põhimenetluses tehtava lahendiga võib nimelt ajutiste meetmete kohaldamise menetluses tehtav lahend kolmandate isikute huve kahjustada või olla neile soodne. Sellest tuleneb, et ajutiste meetmete kohaldamise menetluses peab menetlusse astumise avalduse esitanud isiku huvi hindama tagajärgede seisukohast, mis on taotletud ajutiste meetmete kohaldamisel või selle taotluse rahuldamata jätmisel nende majanduslikule või õiguslikule seisundile (eespool viidatud määrus Microsoft vs. komisjon, punkt 33).
17 Igal juhul ei mõjuta hinnang, mille ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik annab sellele, kas esineb põhjendatud huvi kohtu menetluses oleva kohtuvaidluse lahendamise vastu, mingil juhul hinnangut, mille annab Üldkohus menetlusse astumise avaldusele põhimenetluses (eespool viidatud määrus Microsoft vs. komisjon, punkt 35).
18 Seda, kas neljal menetlusse astumise avalduse esitanud isikul on põhjendatud huvi käesoleva kohtuvaidluse lahendamise vastu, tuleb analüüsida neid eespool esitatud kaalutlusi silmas pidades.
19 Neli menetlusse astumise avalduse esitanud isikut, kes kõik tegutsevad autoklaasi kindlustussektoris, kinnitavad, et nad esitasid 2010. aasta detsembris ning 2011. aasta septembris ja detsembris LG Düsseldorfile (Düsseldorfi esimese astme kohus) (Saksamaa) kahju hüvitamise hagid „AGC Glass Europe ja teised” vastu. Nimetatud hagides, mida kõiki siseriiklikus kohtus alles menetletakse, paluvad nad hüvitada kahju seoses ELTL artiklit 101 rikkuva kunstlikult tekitatud kõrge hinnaga, mida nad pidid ajavahemikul 1998–2003 autoklaasi kartelli liikmetele maksma ning mille alusel toimus autoklaasi kindlustushüvitiste maksmine. Nad täpsustavad, et neil on väga keeruline määratleda tekitatud kahju ulatust ilma üksikasjaliku teabeta autoklaasi kartelli kohta, mida komisjon kavatseb nüüd avaldada. Seega on neile väga oluline, et komisjon avaldaks 2008. aasta otsuse versiooni, mis oleks üksikasjalikum kui 2010. aasta veebruaris avaldatud versioon, ja et hageja ei saaks teda selles takistada.
20 Selles küsimuses piisab, kui meenutada esiteks, et käesolevas asjas on vaidlustatud otsuses jäetud rahuldamata konfidentsiaalsena käsitlemise taotlus, mille on esitanud ainult hageja, ja teiseks, et kahju hüvitamise hagid, millele viitavad menetlusse astumise avalduse esitanud isikud, on esitatud siseriiklikul tasandil „AGC Glass Europe ja teised” vastu, ilma et nad oleksid täpsustanud, kas „teiste” hulgas oli ka hageja. Ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik saab seega üksnes eeldada, et see sõna viitab Jaapani kontserni Asahi äriühingutele (vt eespool punkt 3). Lisaks kinnitas hageja oma 12. veebruari 2013. aasta märkustes, et ta ei ole asjassepuutuvates siseriiklikes kohtumenetlustes üks kostja, vaid ta astus selles üksnes menetlusse AGC Glass Europe’i nõuete toetuseks. Sellest tuleneb, et vaidlustatud otsuse tühistamise hagi rahuldamata jätmise korral ei ole teabest, mida komisjonil on sel juhul õigus avaldada, menetlusse astumise avalduse esitanud isikutele nende kahju hüvitamise menetlustes mingit kasu, sest see teave ei puuduta AGC Glass Europe’it. Menetlusse astumise avalduse esitanud isikud ei tugine seega mingile otsesele ja tegelikule huvile kohtuvaidluse lahendamise vastu Euroopa Kohtu põhikirja artikli 40 tähenduses. Nende sellise huvi olemasolu ei saa tunnustada ka ainult asjaolu tõttu, et potentsiaalselt võivad nad siseriiklikus kohtus kahju hüvitamise hagi esitada ka hageja vastu, sest selline tunnustamine tähendaks võimalike menetlusse astujate ringi niivõrd suurt laiendamist, et see võib oluliselt kahjustada menetluse tõhusust liidu kohtus (vt selle kohta Euroopa Kohtu presidendi 8. juuni 2012. aasta määrus kohtuasjas C‑589/11 P(I): Schenker vs. Air France ja komisjon, punkt 24).
21 Igal juhul ei ole menetlusse astumise avalduse esitanud isikud tõendanud oma niisugust konkreetset huvi ajutiste meetmete kohaldamise menetluses tehtava lahendi vastu, mille tõttu oleks põhimenetluse lõppemise äraootamine neile vastuvõetamatu. Muu hulgas ei ole nad tõendanud, et juhul, kui käesolev ajutiste meetmete kohaldamise taotlus rahuldatakse, kahjustatakse sellega nende majanduslikku või õiguslikku seisundit. Lisaks, asjaolu, et HUK‑Coburgi kahju hüvitamise hagi on siseriikliku kohtu menetluses juba 2010. aasta detsembrist ilma, et see menetlusse astumise avalduse esitanud isik oleks viidanud tema suhtes tekkiva ebasoodsa tulemuse vahetule riskile, viitab pigem sellele, et siseriiklikult kohtult saaks edukalt paluda – vajadusel menetluse peatamist taotledes –, et enne kui ta jätkab kahju hüvitamise nõude menetlemist, ootaks ta ära kohtuotsuse põhimenetluses ja arvestaks siis selles kohtuotsuses otsustatut.
22 Seetõttu tuleb menetlusse astumise avaldused rahuldamata jätta.
Ajutiste meetmete kohaldamise taotlus
23 ELTL artiklite 278 ja 279 ning ELTL artikli 256 lõike 1 koostoimes tõlgendamisest tuleneb, et ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik võib juhul, kui tema arvates asjaolud seda nõuavad, määrata, et tuleb peatada selle akti kohaldamine, mille peale Üldkohtule on esitatud hagi, või kirjutada ette vajalikke ajutisi meetmeid.
24 Kodukorra artikli 104 lõige 2 näeb ette, et ajutiste meetmete kohaldamise taotluses tuleb nimetada hagi ese, kiireloomulisust põhjendavad asjaolud ning fakti- ja õigusväited, mis esmapilgul õigustavad taotletava ajutise meetme kohaldamist. Nii võib ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik määrata kohaldamise peatamise ja muude ajutiste meetmete kohaldamise, kui on tõendatud, et nende määramine on esmapilgul faktiliselt ja õiguslikult põhjendatud (fumus boni iuris), ning kui ajutiste meetmete kohaldamise küsimus on kiireloomuline selles mõttes, et olulise ja hüvitamatu kahju vältimiseks selle poole huvidele, kes ajutiste meetmete kohaldamist taotleb, on vajalik, et ajutiste meetmete kohaldamine määratakse ja neid kohaldatakse enne põhimenetluses lahendatava hagi suhtes otsuse tegemist. Need tingimused on kumulatiivsed ja kui ka üks nendest tingimustest on täitmata, tuleb ajutiste meetmete kohaldamise taotlus jätta rahuldamata. Ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik kaalub vajadusel ka olemasolevaid huve (Euroopa Kohtu presidendi 14. oktoobri 1996. aasta määrus kohtuasjas C‑268/96 P(R): SCK ja FNK vs. komisjon, EKL 1996, lk I‑4971, punkt 30, ja 23. veebruari 2001. aasta määrus kohtuasjas C‑445/00 R: Austria vs. nõukogu, EKL 2001, lk I‑1461, punkt 73).
25 Ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustaval kohtunikul on sellise tervikanalüüsi raames suur kaalutlusõigus ning ta võib konkreetse kohtuasja erilisi asjaolusid arvestades otsustada, mil viisil ja millises järjekorras nende erinevate tingimuste täidetust kontrollitakse, sest ükski õigusnorm ei näe ette kindlaksmääratud analüüsi skeemi, mille alusel ajutiste meetmete võtmise vajaduse üle otsustada (Euroopa Kohtu presidendi 19. juuli 1995. aasta määrus kohtuasjas C‑149/95 P(R): komisjon vs. Atlantic Container Line jt, EKL 1995, lk I‑2165, punkt 23, ja Euroopa Kohtu presidendi 3. aprilli 2007. aasta määrus kohtuasjas C‑459/06 P(R): Vischim vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 25).
26 Arvestades toimikus esitatud asjaolusid, leiab ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik, et tema käsutuses on kõik vajalikud üksikasjad kõnesoleva ajutiste meetmete kohaldamise taotluse lahendamiseks, ilma et eelnevalt oleks vaja ära kuulata poolte suulisi selgitusi.
27 Käesoleva kohtuasja asjaoludel tuleb kõigepealt kaaluda huve ning kontrollida, kas kiireloomulisuse tingimus on täidetud.
Huvide kaalumine ja kiireloomulisus
28 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt seisneb olemasolevate huvide kaalumine ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustava kohtuniku jaoks selles, et ta selgitab välja, kas selle poole huvi, kes taotleb ajutiste meetmete kohaldamist, nende meetmete kohaldamise vastu kaalub üles vaidlusaluse akti viivitamata kohaldamise huvi, analüüsides selleks konkreetsemalt küsimust, kas selle akti võimalik tühistamine asja sisuliselt arutava kohtu poolt võimaldaks neutraliseerida olukorra, mille oleks tinginud akti viivitamata kohaldamine, ja vastupidi – kas selle akti kohaldamise peatamine takistaks selle täielikku õigusmõju juhul, kui põhimenetluses lahendatav hagi jäetakse rahuldamata (vt selle kohta Euroopa Kohtu presidendi 11. mai 1989. aasta määrus liidetud kohtuasjades 76/89 R, 77/89 R ja 91/89 R: RTE jt vs. komisjon, EKL 1989, lk 1141, punkt 15, ja Euroopa Kohtu presidendi 26. juuni 2003. aasta määrus liidetud kohtuasjades C‑182/03 R ja C‑217/03 R: Belgia ja Forum 187 vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑6887, punkt 142).
29 Seoses konkreetsemalt tingimusega, mille kohaselt peab ajutiste meetmete kohaldamise määrusest tulenev õiguslik olukord olema neutraliseeritav, tuleb märkida, et ajutiste meetmete kohaldamise menetluse eesmärk piirdub tulevikus sisulistes küsimustes tehtava otsuse täieliku toime tagamisega (vt selle kohta Euroopa Kohtu presidendi 27. septembri 2004. aasta määrus kohtuasjas C‑7/04 P(R): komisjon vs. Akzo ja Akcros, EKL 2004, lk I‑8739, punkt 36). Seetõttu on see menetlus põhimenetluse suhtes, millele see lisandub, puhtalt täiendavat laadi (Üldkohtu presidendi 12. veebruari 1996. aasta määrus kohtuasjas T‑228/95 R: Lehrfreund vs. nõukogu ja komisjon, EKL 1996, lk II‑111, punkt 61), mistõttu ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustava kohtuniku otsus peab olema ajutist laadi selles mõttes, et see ei tohi teha ette ära otsust tulevikus lahendatavates sisulistes küsimustes ega muuta seda illusoorseks, jättes selle ilma kasulikust mõjust (vt selle kohta Euroopa Kohtu presidendi 17. mai 1991. aasta määrus kohtuasjas C‑313/90 R: CIRFS jt vs. komisjon, EKL 1991, lk I‑2557, punkt 24, ja Üldkohtu presidendi 12. detsembri 1995. aasta määrus kohtuasjas T‑203/95 R: Connolly vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑2919, punkt 16).
30 Sellest järeldub vältimatult, et huvi, mida kaitseb ajutiste meetmete kohaldamise menetluse pool, ei vääri kaitset juhul, kui see pool palub ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustaval kohtunikul teha otsus, mis ei ole sugugi mitte puhtalt ajutist laadi, vaid millega tehakse ette ära otsus tulevikus lahendatavates sisulistes küsimustes ning muudetakse see illusoorseks, jättes selle ilma kasulikust mõjust. Muu hulgas just sel samal põhjusel tunnistati vastuvõetamatuks ajutiste meetmete kohaldamise taotlus, millega paluti ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustaval kohtunikul määrata komisjoni käsutuses oleva väidetavalt konfidentsiaalse teabe „ajutiselt” avalikustamine, sest sellist taotlust rahuldav määrus oleks võinud ette neutraliseerida hiljem sisulistes küsimustes tehtava otsuse tagajärjed (vt selle kohta Üldkohtu presidendi 23. jaanuari 2012. aasta määrus kohtuasjas T‑607/11 R: Henkel ja Henkel France vs. komisjon, punktid 23–25).
31 Käesolevas asjas tuleb Üldkohtul põhivaidluses lahendada küsimus, kas vaidlustatud otsus – millega komisjon jättis rahuldamata hageja taotluse, milles viimane palus vaidlusaluse teabe avaldamata jätmist – tuleb tühistada muu hulgas selle teabe konfidentsiaalse laadi rikkumise tõttu, kuna selle avaldamine oleks käsitletav ELTL artikli 339 ja harta artikli 8 rikkumisena. Selles osas on ilmne, et vaidlustatud otsust tühistava kohtuotsuse kasuliku mõju säilitamiseks peab hagejatel olema võimalik vältida seda, et komisjon avaldab õigusvastaselt vaidlusaluse teabe. Tühistava kohtuotsuse muudaks aga illusoorseks ning selle jätaks kasulikust mõjust ilma see, kui käesolev ajutiste meetmete kohaldamise taotlus jäetakse rahuldamata, kuna sellise rahuldamata jätmise tagajärjel oleks komisjonil lubatud avaldada viivitamata asjaomane teave ning seega de facto teha ette ära otsus tulevikus lahendatavates sisulistes küsimustes, see tähendab tingida tühistamishagi rahuldamata jätmine.
32 Neid kaalutlusi ei sea kahtluse alla asjaolu, et isegi vaidlusaluse teabe tegelik avaldamine ei võtaks tõenäoliselt hagejatelt põhjendatud huvi vaidlustatud otsuse tühistamise vastu. Seda põhjendab eeskätt asjaolu, et mis tahes teistsugune tõlgendus seaks hagi vastuvõetavuse sõltuvusse sellest, kas komisjon avaldab asjaomase teabe või mitte, ning see võimaldaks komisjonil sellise olukorra loomisega, kus tegu on juba toime pandud, kõrvale hoida kohtulikust kontrollist, avalikustades nimetatud teabe, kuigi selline teguviis on õigusvastane (vt selle kohta Üldkohtu 12. oktoobri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑474/04: Pergan Hilfsstoffe für industrielle Prozesse vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑4225, punktid 39–41). Kuid põhjendatud huvi formaalne säilimine põhivaidluse suhtes ei võimalda välistada seda, et pärast asjaomase teabe avaldamist tehtud tühistaval kohtuotsusel ei ole hageja seisukohast enam mingit kasulikku mõju.
33 Seetõttu on hageja kaitstav huvi olulisem komisjoni huvist ajutiste meetmete kohaldamise taotluse rahuldamata jätmise vastu, seda enam, et nende ajutiste meetmete kohaldamine, mida taotletakse, tingiks vaid alates 2010. aasta veebruarist kestva statu quo edasikestmise piiratud ajavahemiku jooksul (vt selle kohta eespool viidatud määrus RTE jt vs. komisjon, punkt 15).
34 Kuna komisjon vaidleb vastu, et avalikkus ootab juba enam kui neli aastat, et 2008. aasta otsus lõpuks tervikuna avaldataks ning et on lubamatu, et hageja saab seda avaldamist mitmeid aastaid edasi lükata lihtsalt väites, et avaldatav teave on konfidentsiaalne, tuleb märkida, et kostjaks olev institutsioon väitis vaid, et tema teenistused pidid läbi viima aja jooksul kalliks mineva menetluse, mis kohustas neid käsitlema mitmeid konfidentsiaalsustaotlusi, esitamata selle väite toetuseks mingeid dokumentaalseid tõendeid. Komisjon ei ole seega õiguslikult piisavalt tõendanud, et ta pidi 2008. aasta otsuse tervikversiooni avaldamise otsustamisega ootama kuni 28. aprillini 2011. Neid asjaolusid arvestades ei saa välistada, et komisjon vastutab ise suurel määral viidatud ajakaotuse eest. Igal juhul ei selgita komisjon, miks ta ei esitanud koos oma 8. jaanuari 2013. aasta kostja vastusega põhimenetluses kasvõi ettevaatusabinõuna taotlust kiirendatud menetluse kohaldamiseks kodukorra artikli 76a alusel, et püüda kaotatud aega osaliselt tagasi teha. Kuna komisjon ei ole kasutanud põhivaidluse kiirendatud menetluses läbivaatamise võimalust, ei saa ta tulemuslikult hagejale ette heita, et viimane on kaotanud menetlusõiguse nõuda vaidlustatud otsuse kohaldamise peatamist.
35 Komisjon viitab veel huvile, mis on autoklaasi kartelli võimalikel ohvritel, kellel on vaja I ja II kategooria teavet selleks, et põhjusliku seose ja tekkinud kahju suuruse seisukohast kindlaks teha nende kahju hüvitamise hagide põhjendatus, mille nad kavatsevad esitada hageja vastu siseriiklikule kohtule. Komisjon väidab, et kui selle teabe avaldamisega viivitatakse kuni põhimenetluses kohtuotsuse väljakuulutamiseni, võivad osade ohvrite nõuded olla selleks ajaks juba aegunud, eriti liikmesriikides, kus nõuete aegumistähtajad on lühikesed.
36 Kuid kuigi kolmandate isikute, keda vaidlustatud otsuse kohaldamise võimalik peatamine otseselt puudutab, huve saab eri huvide kaalumisel arvesse võtta (vt selle kohta Üldkohtu presidendi 17. jaanuari 2001. aasta määrus kohtuasjas T‑342/00 R: Petrolessence ja SG2R vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑67, punkt 51), ei kaalu see komisjoni argumentatsioon üles hageja huvi. Nimelt esiteks, mis puudutab väidetavaid siseriiklikke nõuete aegumise sätteid, siis on komisjoni argument liiga üldsõnaline, kuna selles ei märgita muu hulgas seda, mis takistab neid ohvreid esitamast oma kahju hüvitamise hagisid õigeaegselt, taotledes siseriikliku menetluse peatamist kuni põhimenetluses kohtuotsuse väljakuulutamiseni. Lisaks puudutavad selles kontekstis viidatud ainsad konkreetsed näited kahju hüvitamise hagisid, mille neli menetluse astumise avalduse esitanud isikut esitasid 2010. ja 2011. aastal siseriiklikule kohtule nähtavasti ilma, et nende suhtes oleks esitatud aegumise vastuväide (vt eespool punktid 19 ja 21). Teiseks, nagu märgitud ka eespool punktis 34, sõltus nii 2008. aasta otsuse tervikversiooni avaldamisega viivitamine kui ka võimalik menetlemise aeglus põhimenetluses suurel määral mitte hagejast, vaid komisjonist.
37 Lõpuks, kuigi on tõsi, et ka autoklaasi kartelli ohvrid võivad tugineda õigusele tõhusale õiguskaitsevahendile seoses oma kahju hüvitamise hagidega kartelli liikmete, nagu hageja, vastu, tuleb asuda seisukohale, et juhul, kui hageja taotletud ajutisi meetmeid otsustatakse kohaldada, lükkub selle õiguse teostamine lihtsalt edasi, mis tähendab viidatud õiguse teostamise ajalist piirangut, samas kui hageja vastav õigus muutub ajutiste meetmete kohaldamise taotluse rahuldamata jätmise korral olematuks. Hageja huvid kaaluvad seega üle kartelli ohvrite huvid.
38 Kuna huvide kaalumise tulemus kaldub hageja kasuks, tuleb kiireloomuliselt kaitsta tema huve, tingimusel, et ajutiste meetmete kohaldamise taotluse rahuldamata jätmise korral võib talle tekkida oluline ja hüvitamatu kahju. Hageja väidab selles kontekstis sisuliselt, et 2008. aasta otsuse üksikasjalikuma versiooni avaldamisest tulenevat olukorda ei ole hiljem võimalik heastada.
39 Mis puudutab III kategooria teavet, siis toonitab hageja, et selle avaldamine kahjustab oluliselt ja hüvitamatult õigust isikuandmete kaitsele, mis harta artikli 8 alusel on tema töötajatel, kes olid väidetavalt seotud kartelli tegevusega.
40 Selles küsimuses tuleb kõigepealt meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on hageja kohustatud tõendama, et taotletud kohaldamise peatamine on vajalik tema isiklike huvide kaitseks, ning ta ei saa kiireloomulisuse tõendamiseks tugineda niisuguse huvi kahjustamisele, mis ei ole tema isiklik huvi, nagu näiteks kolmanda isiku õiguste kahjustamine. Seega ei saa hageja taotletud kohaldamise peatamise kiireloomulisuse põhjendamiseks tulemuslikult tugineda kahjule, mis tekitatakse ainult tema töötajatele (vt selle kohta Üldkohtu presidendi 19. juuli 2007. aasta määrus kohtuasjas T‑31/07 R: Du Pont de Nemours (France) jt vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑2767, punkt 147 ja seal viidatud kohtupraktika, ning Üldkohtu presidendi 25. jaanuari 2012. aasta määrus kohtuasjas T‑637/11 R: Euris Consult vs. parlament, punkt 26), vaid ta peab tõendama, et see kahju võib talle endale tekitada isikliku olulise ja hüvitamatu kahju (vt selle kohta Üldkohtu presidendi 20. detsembri 2001. aasta määrus kohtuasjas T‑213/01 R: Österreichische Postsparkasse vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑3963, punkt 71).
41 Kuid käesolevas asjas ei ole hageja seda tõendanud, sest ta piirdub väitega, et III kategooria teabe avaldamisel [konfidentsiaalne](1). Hageja piirdub seega selles küsimuses täpsustusi esitamata ühe üldsõnalise ja spekulatiivse kinnitusega ega esita oma argumendi toetuseks ühtegi tõendit. Sama kehtib argumendi kohta, et tema töötajad võivad esitada tema vastu hagisid, väites, et ta ei ole neid kaitsnud. Ta ei ole muu hulgas kinnitanud ja veelgi vähem tõendanud, et korrakohase õigusemõistmise huvides on see, et ta tagaks asjassepuutuvate töötajate huvide kollektiivse kaitse, kuna neilt ei saa nende väga suure arvu tõttu nõuda, et nad esitaksid oma isikuandmete kaitsmiseks hagid individuaalselt. Seetõttu ei ole hageja suutnud tõendada, et tema töötajate huvide väidetav kahjustamine toob tema ettevõttele kui sellisele kaasa olulise ja hüvitamatu kahju.
42 Sellest tuleneb, et III kategooria teabe avaldamise osas ei ole täidetud kiireloomulisuse tingimus. Arvestades selle tingimuse ja fumus boni iuris’ega seonduva tingimuse kumulatiivsust (vt eespool punkt 24), tuleb seega kohe ajutiste meetmete kohaldamise taotlus selle teabe osas rahuldamata jätta.
43 Mis puudutab I ja II kategooria teavet, siis väidab hageja, et kui konfidentsiaalne teave on juba avaldatud, ei võimalda vaidlustatud otsuse hilisem tühistamine ELTL artiklis 339 ette nähtud ametisaladuse pidamise kohustuse rikkumise tõttu kõrvaldada avaldamisest tingitud tagajärgi. Nimelt hageja kliendid, konkurendid ja tarnijad, finantsanalüütikud ning lai avalikkus saaksid tutvuda asjassepuutuva teabega ja seda vabalt kasutada, mis tekitaks hagejale olulist ja hüvitamatut kahju. Seetõttu jääks hageja ilma tõhusast kohtulikust kaitsest, kui vaidlusalune teave tehtaks teatavaks enne põhivaidluse lahendamist.
44 Selles osas tuleb tõdeda, et juhul kui põhimenetluses tuvastatakse, et asjassepuutuv teave on konfidentsiaalne ning selle avalikustamine komisjoni kavatsetaval kujul on vastuolus ELTL artiklist 339 tuleneva ametisaladuse pidamise kohustusega, oleks hagejal võimalik tugineda avaldamisele vastuvaidlemiseks nimetatud sättele, mis annab talle põhiõiguse. Nagu otsustas Euroopa Kohus oma 14. veebruari 2008. aasta otsuses kohtuasjas C‑450/06: Varec (EKL 2008, lk I‑581, punktid 47 ja 48) Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi „EIÕ kohus”) praktikale viidates, võib tõepoolest osutuda vajalikuks keelata teatud konfidentsiaalse teabe avalikustamine, et kaitsta ettevõtja põhiõigust eraelu austamisele, mis on ette nähtud Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artiklis 8 ja harta artiklis 7, täpsustades seejuures, et mõistet „eraelu” ei tohi tõlgendada nii, et see ei hõlma juriidilise isiku äritegevust. Euroopa Kohus lisas ka esiteks, et ta on juba tunnustanud ärisaladuse kaitset kui üldpõhimõtet ja teiseks, et ettevõtjal võib tekkida „erakordselt suur kahju”, kui teatud teave õigusvastaselt avalikustatakse (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Varec, punktid 49 ja 54).
45 Arvestades, et komisjon võiks käesoleva ajutiste meetmete kohaldamise taotluse rahuldamata jätmise korral I ja II kategooria teabe viivitamata avaldada, esineb oht, et hageja põhiõigus tema ametisaladuse kaitsele, mis on ette nähtud ELTL artiklis 339, EIÕK artiklis 8 ja harta artiklis 7, kaotaks seoses kõnealuse teabega pöördumatult kogu oma sisu. Lisaks esineb oht, et hageja põhiõigus tõhusale õiguskaitsevahendile, mis on ette nähtud EIÕK artiklis 6 ja harta artiklis 47, muutub sisutühjaks, kui komisjonil lubataks avaldada kõnealune teave enne seda, kui Üldkohus teeb otsuse põhimenetluses lahendatava hagi suhtes. Seetõttu, kuna esineb oht, et hageja põhiõigusi võidakse oluliselt ja hüvitamatult kahjustada, ning tingimusel et tuvastatakse fumus boni iuris’ega seonduva tingimuse täidetus (vt selle tingimuse ja kiireloomulisuse tingimuse tiheda seose kohta Üldkohtu presidendi 8. aprilli 2008. aasta määrus liidetud kohtuasjades T‑54/08 R, T‑87/08 R, T‑88/08 R ja T‑91/08 R–T‑93/08 R: Küpros vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 56 ja 57), on vaja kiireloomuliselt määrata taotletud ajutiste meetmete kohaldamine I ja II kategooria teabe suhtes.
46 Seda järeldust ei sea kahtluse alla ükski komisjoni esitatud vastupidist väitev argument.
47 Nii ei ole faktiliselt põhjendatud komisjoni märkus, et hageja ei viita ühelegi põhiõiguse rikkumisele. Nimelt kui hageja väidab, et talt võetakse põhiõigus tõhusale õiguskaitsevahendile, kui vaidlusalune teave avaldataks enne põhimenetluse lõppu, tugineb hageja kaudselt, kuid kindlasti EIÕK artiklile 6 ja harta artiklile 47, milles mõlemas on sätestatud põhiõigus tõhusale õiguskaitsevahendile. Lisaks, kuigi hageja tugineb vaid ELTL artikli 339 rikkumisele, piisab, kui meenutada, et selle sättega tagatud ametisaladuse kaitse on võrdsustatud põhiõigusega EIÕK artikli 8 ja harta artikli 7 tähenduses (vt eespool punkt 44) ning seetõttu tähendab tuginemine ELTL artiklile 339 kindlasti tuginemist ka nendele kahele sättele.
48 Komisjon viitab seejärel EIÕ Kohtu praktikale (vt inimõiguste kohtu 3. aprilli 2012. aasta kohtuotsus Gillberg vs. Rootsi, punktid 67 ja 72), toonitades, et EIÕK artikkel 8 ei ole käesolevas asjas kohaldatav, sest sellele artiklile ei saa isik tugineda selleks, et kaevata kahju üle, mis on ettenähtavalt tekkinud tema enda tegude tõttu, nagu karistusõiguse normide rikkumine. Komisjon järeldab sellest, et käesolevas asjas on vaidlusaluse teabe eesmärk ainult kirjeldada hageja rikkumist ning viimane ei saa selle avaldamist takistada tuginemisega oma õigusele eraelule.
49 Selle kohta tuleb märkida, et kaugel sellest, et EIÕ Kohus oleks uurinud, kas vaidlusalune Rootsi meede „rikkus [EIÕK] artiklist 8 tulenevat õigust mitte avaldada konfidentsiaalset teavet”, uuris ta vaid seda, kas Gillbergi kriminaalkorras süüdimõistmine ise rikkus tema õigust eraelu austamisele (eespool viidatud kohtuotsus Gillberg vs. Rootsi, punktid 56, 64, 65 ja 68). Ta vastas sellele küsimusele eitavalt, kuivõrd selle süüdimõistmise kahjulik toime isiklikust, sotsiaalsest, psühholoogilisest ja rahalisest aspektist oli „kuriteo toimepanemise ettenähtav tagajärg […], millele ei saa seega […] tugineda, väites, et juba kuriteo eest süüdimõistmise endaga rikutakse õigust eraelu austamisele [EIÕK] artikli 8 tähenduses” (eespool viidatud kohtuotsus Gillberg vs. Rootsi, punkt 68). [mitteametlik tõlge]
50 Kuid käesolevas menetluses ei ole vaja vastata küsimusele, kas komisjoni poolt ELTL artikli 101 rikkumise eest trahvi määramisel võib hageja EIÕK artikli 8 alusel vastu vaielda sellele, et teda nimetatakse avalikult autoklaasi kartelli liikmeks, või muudele niisuguse karistuse „ettenähtavatele” negatiivsetele tagajärgedele äritegevuses. Käesolevas asjas tuleb liidu kohtul pigem kindlaks teha, kas I ja II kategooria teavet tuleb viidatud artikli 8 alusel käsitleda konfidentsiaalsena või vastupidi, kas komisjon võib seda teavet kasutada avalikult hageja rikkumise väga üksikasjalikuks kirjeldamiseks. Kuna teatud konkreetse teabe konfidentsiaalsuse või mittekonfidentsiaalsuse küsimus ei olnud eespool viidatud kohtuotsuse Gillberg vs. Rootsi esemeks, ei ole tulemuslik komisjoni argument, milles tuginetakse sellele EIÕ Kohtu otsusele.
51 Viidates Euroopa Kohtu ja Üldkohtu presidendi mitmele määrusele lisab komisjon, et igal juhul ei piisa sellest, et hageja viitab ametisaladuse või ärisaladuse kaitse põhiõiguse rikkumisele, vaid ta peab ka tõendama, et see rikkumine ise võib talle tekitada olulist ja hüvitamatut varalist või mittevaralist kahju. Kuid käesolevas asjas ei ole niisuguse kahju tekkimist tõendatud.
52 Sellel teemal viitab komisjon kõigepealt Üldkohtu presidendi 7. novembri 2003. aasta määrusele kohtuasjas T‑198/03 R: Bank Austria Creditanstalt vs. komisjon (EKL 2003, lk II‑4879) ja Üldkohtu presidendi 22. detsembri 2004. aasta määrusele T‑201/04 R: Microsoft vs. komisjon (EKL 2004, lk II‑4463), milles ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik, kellele oli esitatud argument, et tundliku teabe, mida võidakse kasutada kahju hüvitamise hagides puudutatud isiku vastu, avaldamisel on neutraliseerimatud tagajärjed, kvalifitseeris kahju, mis võib puudutatud isikule tekkida selle teabe niisugusest kasutamisest, puhtalt rahaliseks kahjuks, mida ei saa tavaolukorras pidada hüvitamatuks (vt eespool viidatud kohtumäärus Bank Austria Creditanstalt vs. komisjon, punktid 45, 47, 52 ja 53), täpsustades, et seni kas olemasoleva intellektuaalomandiõiguse tõttu või ärisaladusena salajas hoitud teabe avaldamine ei tähenda tingimata olulise kahju tekkimist, kuigi seda teadmist ei saa enam mälust kustutada (vt eespool viidatud kohtumäärus Microsoft vs. komisjon, punktid 253 ja 254).
53 Selles küsimuses tuleb aga rõhutada, et eespool viidatud kohtumäärustes Bank Austria Creditanstalt vs. komisjon ja Microsoft vs. komisjon ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustava kohtuniku lähenemine seoses väidetavalt konfidentsiaalse teabe kaitsega tuleb tähelepanuta jätta, kuna selles ei käsitleta põhiõigusi, millele tugineb isik, kes taotleb selle teabe ajutist kaitset. Nimelt hiljemalt Lissaboni lepingu jõustumisest 1. detsembril 2009, millega muudeti harta üheks liidu esmase õiguse allikaks ja milles sätestatakse, et hartal on aluslepingutega samaväärne õigusjõud (ELL artikli 6 lõike 1 esimene lõik), tuleb selles valdkonnas harta artiklites 7 ja 47 (ja EIÕK vastavates sätetes) kehtestatud põhiõiguste olulise ja hüvitamatu kahjustamise vahetu risk ise kvalifitseerida kahjuks, mis õigustab taotletud ajutiste kaitsemeetmete kohaldamist.
54 Komisjon viitab edasi Euroopa Kohtu presidendi 15. aprilli 1998. aasta määrusele C‑43/98 P(R): Camar vs. komisjon ja nõukogu (EKL 1998, lk I‑1815, punktid 46 ja 47), milles kohus lükkas tagasi hüvitamatu kahju argumendi põhjusel, et „üldisest viitest põhiõiguste rikkumisele, käesolevas asjas omandiõigusele ja õigusele tegutseda vabalt valitud kutsealal, ei piisa, et tõendada, et sellest võimalikult tekkiv kahju on kindlasti hüvitamatu”. Kuid tähelepanuta ei tohi jätta asjaolu, et kohtuasi, milles tehti see määrus, puudutas maaletoojat, kes pidas talle antud impordilitsentside arvu ebapiisavaks ja kes soovis neid lisaks saada. Kuigi see maaletooja tugines seega oma omandiõigusele ja õigusele tegutseda vabalt valitud kutsealal, oli väidetavalt ebapiisaval arvul impordilitsentside andmisel ainult asjassepuutuvate põhiõiguse teostamist piirav toime. Kuna puudutud isikul olid need õigused jätkuvalt olemas, nõudis ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik nende olulise ja hüvitamatu piiramise tõendamist. Käesolevas asjas jääks hageja aga juhul, kui tema ajutiste meetmete kohaldamise taotlust ei rahuldata, viidatud põhiõigustest täiesti ilma, mis tähendaks tema õiguste täielikku kaotust ja seega kõige olulisemat ja hüvitamatut kahju üldse. Sellest tuleneb, et eespool viidatud kohtumäärus Camar vs. komisjon ja nõukogu ei ole käesolevas menetluses kiireloomulisuse tingimuse uurimisel asjassepuutuv.
55 Sama kehtib samadel põhjustel Üldkohtu presidendi 18. märtsi 2011. aasta määruse kohtuasjas T‑457/09 R: Westfälisch-Lippischer Sparkassen- und Giroverband vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 48) kohta, mille kohaselt ei piisa olulise ja hüvitamatu kahju tõendamiseks argumendist, et kahju tekkis mõne põhiõiguse ilmselgest rikkumisest. Nimelt kohtuasjas, milles tehti see määrus, oli panga vähemusaktsionär vastu majanduslikele tagajärgedele, mis tekkisid ühest tingimusest, mille täitmisega oli komisjon sidunud sellele pangale riigiabi andmise lubamise, kusjuures see aktsionär oli ise selle tingimusega põhimõtteliselt nõustunud (eespool viidatud kohtumäärus Westfälisch-Lippischer Sparkassen- und Giroverband vs. komisjon, punkt 47). Erinevalt käesolevast asjast oli tegemist vaid lihtsa puudutud isiku viidatud omandiõiguse teostamise ja võrdse kohtlemise õiguse kitsendusega.
56 Mis puudutab Euroopa Kohtu presidendi 27. septembri 2004. aasta määrust kohtuasjas C‑7/04 P(R): komisjon vs. Akzo ja Akcros (EKL 2004, lk I‑8739), milles käsitleti kontrolli käigus komisjoni võetud dokumentide konfidentsiaalsust või mittekonfidentsiaalsust, siis ei olnud selles tegemist avalikkuse juurdepääsuga nendele dokumentidele, vaid küsimusega, kas komisjonil oli õigus nendega tutvuda. Seega otsustati väga spetsiifilises kontekstis, mis ei ole võrreldav käesoleva asjaga, et kuigi ametisaladust võis kahjustada juba see, et komisjon sai asjassepuutuvatest dokumentidest teada, kasutamata neid konkurentsiõiguse normide rikkumise menetluses, ei piisa sellest asjaolust üksi, et tõendada kiireloomulisuse tingimuse täitmist (eespool viidatud kohtumäärus komisjon vs. Akzo ja Akcros, punkt 41). Nimelt kui tühistatakse otsus, milles komisjon määras uurimise läbiviimise, ei ole komisjonil lubatud uurimise käigus saadud dokumente või tõendusmaterjali kasutada konkurentsieeskirjade rikkumist uurivas menetluses, kuna vastasel juhul võib tekkida oht, et liidu kohus tühistab rikkumist tuvastava otsuse osas, milles otsus tugineb sellistele tõenditele (vt eespool viidatud kohtumäärus komisjon vs. Akzo ja Akcros, punkt 37). Sellises olukorras ei saa viidatud põhiõiguse olulise ja hüvitamatu rikkumisena olla loomulikult käsitletav lihtsalt asjaolu, et konfidentsiaalset teavet avaldati komisjonile, avalikule ametiasutusele, kellel endal on ametisaladuse hoidmise kohustus.
57 Kuna kiireloomulisuse tingimus on I ja II kategooria teabe osas täidetud, tuleb uurida, kas selle teabe osas on täidetud ka fumus boni iuris’e tingimus.
Fumus boni iuris
58 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on fumus boni iuris’e tingimus täidetud siis, kui vähemalt üks väidetest, millele tugineb ajutiste meetmete kohaldamist taotlev pool oma põhimenetluses lahendatava hagi põhjendamiseks, on esmapilgul asjakohane ja igal juhul ei puudu sel arvestatavad alused, mis annab tunnistust keerukate õigusküsimuste olemasolust, mille lahendus ei ole ilmselge ning mis vajavad seega põhjalikku analüüsi, mida ei ole võimalik läbi viia ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustaval kohtunikul, vaid mis peab toimuma põhimenetluses, või kui poolte lahknevad seisukohad annavad tunnistust sellise olulise õigusliku vaidluse olemasolust, mille lahendus ei ole ilmselge (vt Üldkohtu presidendi 19. septembri 2012. aasta määrus kohtuasjas T‑52/12 R: Kreeka vs. komisjon, punkt 13 ja seal viidatud kohtupraktika, vt selle kohta ka Euroopa Kohtu presidendi 8. mai 2003. aasta määrus kohtuasjas C‑39/03 P‑R: komisjon vs. Artegodan jt, EKL 2003, lk I‑4485, punkt 40).
59 Täpsemalt tuleb seoses kohtuvaidlustega, mis puudutavad väidetavalt konfidentsiaalse teabe ajutist kaitset, lisada, et ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik, kes võib oma tegevusega rikkuda ajutiste meetmete kohaldamise menetluse olemuselt täiendavat ja ajutist laadi (vt eespool punktid 29–31) ning riskib vahetult sellega, et ta võtab põhiõiguste ajutist kaitset taotlevalt poolelt need õigused jäädavalt (vt eespool punktid 44 ja 45), saab üldjuhul fumus boni iuris’e puudumise kohta järelduse teha ainult siis, kui asjassepuutuv teave ei ole ilmselgelt konfidentsiaalne. See ei ole konfidentsiaalne näiteks siis, kui teave, mille kaitsmist taotletakse, on avaldatud avalikus hageja majandusaasta raamatupidamise aruandes või Euroopa Liidu Teatajas avaldatud aktis.
60 Käesolevas asjas heidab hageja põhimenetluses esitatud hagi põhjenduse teises väites komisjonile ette muu hulgas ELTL artikli 339 ja määruse nr 1/2003 artikli 28 lõike 1 ja artikli 30 lõike 2 rikkumist, kuna ta otsustas avaldada teavet, mida tuli pidada ärisaladust sisaldavaks teabeks ja mille konfidentsiaalsust tuli seega kaitsta. Lisaks andis komisjon väära hinnangu küsimuses, kas esinevad asjassepuutuva teabe avaldamist lubavad ülekaalukad huvid.
61 Hageja on seisukohal, et I ja II kategooria teave on äriliselt tundlik, salajane ja avalikkusele mitteteadaolev ning et vaidlusaluse avaldamisega antaks klientidele, konkurentidele, tarnijatele ja laiale avalikkusele konsolideeritud kujul üksikasjalikku teavet tema peamiste klientide ja suhete kohta, mis tal nendega on, nagu näiteks sõidukite mark ja mudel, millele ta osi tarnib. Seda laadi teave on ilmselgelt tundlik, nagu ka teave tarnitud klaaside arvu, teatud autotootja osakaalu tegevussektoris, hinna, hinnaarvutuse, konkreetsete hinnaalanduste, protsentide, jne. kohta. Nimelt näitab see teave hageja kaubanduspraktikat suhetes tootjatega, kes on senini tema kliendid ja seda teavet võivad ka oma ärisuhetes hagejaga kasutada teised tootjad.
62 Kuna komisjon eitab vaidlusaluse teabe konfidentsiaalset laadi põhjusel, et see on enam kui viis aasta vana, vastab hageja, et puudub ette kindlaks määratud ajaline piir, millest alates saab andmeid vananenuks pidada, sest andmete tegelik vananemine oleneb asjassepuutuva turu eripärast. Lisaks toonitas Euroopa Kohus 28. juuni 2012. aasta otsuses kohtuasjas C 477/10 P: komisjon vs. Agrofert Holding (punkt 67), et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) artikli 4 lõike 7 kohaselt võib ärihuvide või tundliku sisuga dokumentide puhul erandeid kohaldada 30 aastat või vajadusel ka kauem.
63 Hageja täpsustab, et [konfidentsiaalne] Seetõttu ei ole konsolideeritud I kategooria teave muutunud aja möödudes mittekonfidentsiaalseks ning selle teabe avaldamine võimaldaks konkurentidel ja klientidel saada väga üksikasjalik klientide nimekiri, mis puudutab hagejat ning hageja ja tema kliendisuhete konkreetseid aspekte.
64 Mis puudutab II kategooria teavet, siis on see ikka konfidentsiaalne ja äriliselt tundlik autoklaasituru spetsiifilise laadi tõttu, kus lepingud räägitakse tihti läbi mitu aastat enne tootmist. Tegemist on pikaajaliste ja sageli pikendatavate lepingutega ning autoklaasi tarnijad teostavaid tootjatele jätkuvalt tarneid sama mudeli mitme põlvkonna jaoks. Seda turustruktuuri arvestades tooks kavandatud avalikustamine kaasa suure läbipaistvuse, mis võib põhjalikult muuta turu olemust ja kahjustada hageja huve. Nimelt on hagejal [konfidentsiaalne]. See teave sisaldab seega spetsiifilisi konkreetseid üksikasju toodete hindade kohta, mis on jäävalt hageja kaubandustegevuse seisukohast asjakohased. Nende avaldamine võimaldab klientidel ja konkurentidel aimata hetke hinnataset, viib üldiselt hindade osas turu läbipaistvuseni ja kahjustab seeläbi hageja positsiooni, kuna seda teavet võivad kasutada tema kliendid läbirääkimistes ning teised turuosalised tema ebasoodsasse konkurentsiolukorda seadmiseks.
65 Kokkuvõttes heidab hageja komisjonile ette seda, et viimane jättis tähelepanuta küsimuse, kas konfidentsiaalseks jääb I ja II kategooria teave üldiselt, lugedes seda mitte eraldi lõikude kaupa, vaid tervikuna, avaldatuna konsolideeritult ja kättesaadavana Internetis. Nimetatud kogu teabe koos avaldamine muudab selle väga tundlikuks, kuna see annab avalikkusele üldiselt väga suure detailsuse astmega põhjalikku informatsiooni hageja tundlike kaubandussuhete kohta enamuse tema oluliste klientidega. See võib ka eksponentsiaalselt ja kunstlikult suurendada autoklaasituru läbipaistvust, võimaldades igal hageja kliendil tutvuda tundliku teabega tema kaubandussuhete kohta teiste klientidega. See teave muutuks kättesaadavaks ka potentsiaalsetele klientidele ja avalikkusele üldiselt, mis võib oluliselt kahjustada hageja huve.
66 Komisjon väidab vastu sisuliselt seda, et hageja poolt ärakuulamise eest vastutavale ametnikule esitatud konfidentsiaalsena käsitlemise taotlused olid liiga ebatäpsed ja üldised, et õigustada – välja arvatud mõnede üksikute puhul – taotletud konfidentsiaalsena käsitlemist, ja et isegi ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustava kohtuniku ees ei ole hageja tõendanud iga konkreetse asjassepuutuva teabe osas, et seda tuleks kaitsta kui ärisaladust. Lisaks vahetati vaidlusalust teavet autoklaasi kartellis ja seega anti sellest teada kartelli liikmeks olevatele teistele ettevõtjatele. Seetõttu ei saa seda teavet enam pidada salajaseks. Igal juhul on asjassepuutuv teave viis aasta vana või vanemgi ning seetõttu tuleb seda pidada vananenuks, sest hageja ei ole tõendanud, et olenemata teabe vanusest sisaldab see ikka veel tema kaubandusliku positsiooni seisukohast olulisi andmeid.
67 Selle kohta tuleb märkida – ilma, et kahjustataks komisjoni esitatud argumentide väärtust, mille põhjendatust uurib kohtuasja sisuliselt lahendav kohus –, et toimiku alusel ei ole võimalik järeldada, et fumus boni iuris ilmselgelt puudub.
68 Nimelt esiteks sisaldab 2008. aasta otsus, mis on mittekonfidentsiaalse vaidlusaluse avalikustamise esemeks, 731 põhjendust ja 882 joonealust märkust. Nagu nähtub vaidlustatud otsuse punktist 6, puudutavad hageja esitatud konfidentsiaalsena käsitlemise taotlused, mis on seotud I kategooria teabega, 270 põhjendust ja 46 joonealust märkust ning taotlused, mis on seotud II kategooria teabega, 64 põhjendust ja 19 joonealust märkust. Seega ilmneb esmapilgul, et selle küsimuse uurimine, kas komisjon on enamuse konfidentsiaalsena käsitlemise taotlustest rahuldamata jätmisega teinud vigu, tõstatab keerukaid küsimusi, mille lahendamine nõuab hoolikat uurimist, mida ei saa teostada ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik, vaid mida tuleb teha põhimenetluses.
69 Teiseks näitab juba iseenesest asjaolu, et ärakuulamise eest vastutav ametnik tunnustas nii I kui II kategooria teabe hulka kuuluvate teatud andmete salajast laadi, et vaidlusalusele teabele ei saa selle teabe laadi enda tõttu anda prima facie üldist kvalifikatsiooni, et see ei ole ilmselgelt salajane või konfidentsiaalne. Osade andmete salajase laadi tunnustamine tundub ka nõrgestavat argumentatsiooni, mille kohaselt muutis lihtsalt see, et autoklaasi kartelli liikmed omavahel teavet vahetasid, selle teabe hagejaväliselt üldiselt teadaolevaks teabeks. Igal juhul, kuna komisjon viitab selles kontekstis Üldkohtu esimese koja esimehe 5. augusti 2003. aasta määrusele kohtuasjas T‑168/01: Glaxo Wellcome vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 43) ja Üldkohtu kaheksanda koja esimehe 8. mai 2012. aasta määrusele kohtuasjas T‑108/07: Spira vs. komisjon (punkt 52), siis tuleb märkida, et ei nähtu, et asjaolu, et hageja andis vaidlusalusest teabest teada teistele autoklaasi kartelli liikmetele, mitte aga oma varustajatele, klientidele ja konkurentidele, kes ei olnud kartelli liikmed, tuleb kindlasti tõlgendada nii, et see teave on kättesaadav kui mitte laiale avalikkusele, siis vähemalt teatud spetsiifilises ringkonnas nende kahe kohtumääruse mõttes.
70 Lisaks, kuna komisjon väidab, et vaidlusalune teave on enam kui viie aasta vanune ning pole seega enam salajane, siis tuleb märkida, et on tõsi, et ettevõtjat puudutavat teavet, mis on viie aasta vanune või vanem, tuleb üldjuhul pidada vananenuks. Kuid puudutatud isik võib tõendada, et olenemata vanusest sisaldab teave ikka veel tema kaubandusliku positsiooni seisukohast olulisi andmeid (vt selle kohta Üldkohtu neljanda koja esimehe 22. veebruari 2005. aasta määrus kohtuasjas T‑383/03: Hynix Semiconductor vs. nõukogu, EKL 2005, lk II‑621, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika). Kuid selle tõendamiseks, et I ja II kategooria teave on oma laadilt jäänud salajaseks, ei paista prima facie olevat täiesti asjakohatu hageja argumentatsioon, mis on esitatud eespool punktides 63–65. Samuti ei saa selgelt välistada, et käesolevas asjas antavat hinnangut võib mõjutada määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõige 7, mille kohaselt võib ärihuvide või tundliku sisuga dokumentide konfidentsiaalsust erandkorras kaitsta 30 aastat või vajadusel ka kauem.
71 Ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik ei saa seega prima facie välistada, et vaidlusalune teave on teada vaid piiratud arvule isikutele ja et selle avaldamine võib tekitada hagejale olulist kahju Üldkohtu 30. mai 2006. aasta otsuse kohtuasjas T‑198/03: Bank Austria Creditanstalt vs. komisjon (EKL 2006, lk II‑1429, punkt 71) tähenduses.
72 Lõpuks, kui eeldada, et vaidlusalust teavet võib pidada hageja ärisaladust sisaldavaks teabeks, tuleb selleks, et vastata küsimusele, kas see on objektiivselt kaitsmist väärt, kaaluda hageja huvi, et viidatud teavet ei avaldataks, ning üldist huvi, et liidu institutsioonide tegevus oleks nii avalik kui võimalik (eespool viidatud kohtuotsus Bank Austria Creditanstalt vs. komisjon, punkt 71). Kuid olemasolevate erinevate huvide niisugune kaalumine – puudutades üldiselt I ja II kategooria teabe laadi ennast või igat enam kui 300 põhjendust ja 60 joonealust märkust, millele viidatakse – nõuab delikaatseid hinnanguid, mille üle otsustamine tuleb jätta asja sisuliselt lahendavalt kohtule. Igal juhul ei nähtu toimikust, et selle kaalumise tulemus kaldub ilmselgelt komisjoni kaitstava huvi kasuks.
73 Eelnevate kaalutlustega arvestades tuleb tuvastada, et käesolevas kohtuasjas tekivad keerukad ja delikaatsed õigusküsimused, mida ei saa esmapilgul pidada ilmselgelt asjakohatuteks, vaid mille lahendamiseks on vajalik põhjalik analüüs põhimenetluses. Seega tuleb tuvastada fumus boni iuris’e esinemine.
74 Sellest tuleneb, et kuna kõik vajalikud tingimused on täidetud, tuleb ajutiste meetmete kohaldamise taotlus rahuldada osas, milles palutakse keelata I ja II kategooria teabe avaldamine komisjoni poolt ning jätta see ülejäänud osas rahuldamata.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHTU PRESIDENT
määrab:
1. Jätta HUK-Coburgi, LVM, VHV ja Württembergische Gemeinde-Versicherungi menetlusse astumise avaldused rahuldamata.
2. Peatada komisjoni 6. augusti 2012. aasta otsuse K(2012) 5718 (lõplik), millega jäeti rahuldamata komisjoni presidendi 13. oktoobri 2011. aasta otsuse 2011/695/EL (ärakuulamise eest vastutava ametniku ülesannete ja pädevuse kohta teatavates konkurentsimenetlustes) artikli 8 alusel Pilkington Group Ltd esitatud konfidentsiaalsena käsitlemise taotlus (juhtum COMP/39.125 – Autoklaas), kohaldamine eespool punktis 6 viidatud kahe kategooria teabe osas, nagu see on esitatud otsuse K(2012) 5718 (lõplik) punktis 6 ja mis puudutavad esiteks klientide nimesid, kaupade nimetusi ja kirjeldust ning muud teavet, mille abil võis identifitseerida teatud kliente ning teiseks Pilkington Groupi tarnitud osade arvu, teatud autotootja osa, hinnaarvutusi, hinnamuudatusi, jne.
3. Kohustada Euroopa Komisjoni mitte avaldama oma 12. novembri 2008. aasta otsuse K(2008) 6815 (lõplik) [EÜ] artiklis 81 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (juhtum COMP/39.125 – Autoklaas) sellist versiooni, mis oleks resolutsiooni punktis 2 viidatud kahte kategooriat teavet puudutavas osas üksikasjalikum otsuse sellest versioonist, mis avaldati 2010. aasta veebruaris komisjoni veebilehel.
4. Jätta ajutiste meetmete kohaldamise taotlus ülejäänud osas rahuldamata.
5. Kohtukulude kandmine otsustatakse edaspidi.
11. märtsil 2013 Luxembourgis.