9. jaanuaril 2014 esitatud hagi – Hispaania versus komisjon

(kohtuasi T-25/14)

Kohtumenetluse keel: hispaania

Pooled

Hageja: Hispaania Kuningriik (esindaja: abogado del Estado M. García-Valdecasas Dorrego)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

tühistada komisjoni 29. oktoobri 2013. aasta otsus, milles käsitletakse tasude sissenõudmise piirkondades 2014. aastaks kehtestatud ühikumäärade vastavust rakendusmääruse (EL) nr 391/2013 artiklile 17, osas, milles sellega määratakse kindlaks ühikumäär 71,69 eurot Hispaania mandriosa ja ühikumäär 58,36 eurot Kanaari saarte (Hispaania) jaoks, ja

mõista kohtukulud välja kostja institutsioonilt.

Väited ja peamised argumendid

Käesolev hagi on esitatud komisjoni 29. oktoobri 2013. aasta otsuse peale, milles käsitletakse tasude sissenõudmise piirkondades 2014. aastaks kehtestatud ühikumäärade vastavust rakendusmääruse (EL) nr 391/2013 artiklile 17, osas, milles sellega määratakse kindlaks ühikumäär 71,69 eurot Hispaania mandriosa ja ühikumäär 58,36 eurot Kanaari saarte (Hispaania) jaoks.

Hagi põhjenduseks esitab hageja järgmised väited:

Esimene väide, et on rikutud komisjoni 16. detsembri 2010. aasta määruse (EL) nr 1191/2010 artikli 2 esimest lõiku koostoimes 6. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1794/2006, milles sätestatakse aeronavigatsiooniteenuste ühine maksustamiskava, artikliga 11a, sest need sätted näevad ette, et teenuseosutajad ei pea esimese võrdlusperioodi 2012–2014 ajal kandma riski seoses kõrvalekalletega, mis ei ületa 2% prognoositud liiklusest juhul, kui liikmesriik on juba enne 8. juulit 2010 kehtestanud õigusnormid, kus nähakse ette ühikumäära vähendamine suuremas ulatuses kui näevad ette Euroopa Liidu eesmärgid.

Teine väide, et on rikutud normihierarhia põhimõtet, sest otsusega ei saa muuta liidu määrust; samuti ei saa sellega ette näha, et riski jagamise mehhanismi tuleks kohaldada „juba 0% erinevuse korral, mitte alates 2%-st”, samas kui määrus seda sõnaselgelt ette ei näe.

Kolmas väide, et on kuritarvitatud ettenähtud menetlust, sest nähes ex novo ette riskide jagamise kriteeriumi maksustamiskava raames ei järgitud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2004. aasta määruse (EÜ) nr 549/2004, millega sätestatakse raamistik ühtse Euroopa taeva loomiseks, artikli 5 lõikes 3 sätestatud menetlust, millele viitab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2004. aasta määruse (EÜ) nr 550/2004 aeronavigatsiooniteenuste osutamise kohta ühtses Euroopa taevas artikli 15 lõige 4. Hageja on seisukohal, et nende sätete kohaselt peab komisjon võtma rakendusmeetmed maksustamiskava puudutavas ühtse taeva komitee abil ning kohaldada tuleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määruse (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes, artiklis 5 ette nähtud menetlust.

Teise võimalusena väidab hageja ka seda, et komisjon eiras oma aktide põhjendamise kohustust ning rikkus määruse (EÜ) nr 550/2004 artiklit 16, sest ta ei konsulteerinud eelnevalt ühtse taeva komiteega küsimuses, kas Hispaania seisukoht on kooskõlas maksustamise põhimõtete ja normidega või mitte.