ÜLDKOHTU MÄÄRUS (kaheksas koda)
11. november 2014(*)
Tühistamishagi – Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade ja Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimuste reform – Sõidukulude kindlasummalise hüvitise ja põhipuhkust pikendavate sõiduajaks antavate puhkusepäevade osas ebasoodsam kord – Isikliku puutumuse puudumine – Lepinguväline vastutus – Põhjuslik seos – Osaliselt ilmselgelt vastuvõetamatu ja osaliselt ilmselgelt õiguslikult põhjendamatu hagi
Kohtuasjas T‑20/14,
Huynh Duong Vi Nguyen, Euroopa Liidu Nõukogu ametnik, elukoht Woluwe-Saint-Lambert (Belgia), esindaja: advokaat M. Velardo,
hageja,
versus
Euroopa Parlament, esindajad: L. Visaggio ja E. Taneva,
ja
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: M. Bauer ja A. Bisch,
kostjad,
mille ese on esiteks tühistamisnõue, mis on esitatud ELTL artikli 263 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta määruse (EL, Euratom) nr 1023/2013 (millega muudetakse Euroopa Liidu ametnike personalieeskirju ja Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimusi) (ELT L 287, lk 15) artikli 1 lõike 65 punkti b ja artikli 1 lõike 67 punkti d alusel osas, milles nende sätetega on õigus iga-aastase sõidu kulude hüvitisele ja selleks sõiduks antavale sõiduajale seatud sõltuvusse kodumaalt lahkumise või välismaal elamise toetuse saamisest, ja teiseks ELTL artikli 340 alusel esitatud nõue hüvitada hagejale väidetavalt põhjustatud varaline ja mittevaraline kahju,
ÜLDKOHUS (kaheksas koda),
koosseisus: koja esimees D. Gratsias, kohtunikud M. Kancheva (ettekandja) ja C. Wetter,
kohtusekretär: E. Coulon,
on andnud järgmise
määruse
Kohtuvaidluse taust
1 Määruse nr 31 (EMÜ) ja nr 11 (Euratom), millega kehtestatakse Euroopa Majandusühenduse ja Euroopa Aatomienergiaühenduse personalieeskirjad ja muude teenistujate teenistustingimused (EÜT 1962, 45, lk 1385), VII lisa artikkel 4 nägi 31. detsembrini 2013 kohaldatud redaktsioonis (edaspidi „personalieeskirjad 31. detsembrini 2013 kohaldatud redaktsioonis”) ette järgmist:
„1. Kodumaalt lahkumise toetust, mis moodustab 16% ametniku põhipalga, majapidamistoetuse ja ülalpeetava lapse toetuse kogusummast, makstakse:
a) ametnikule:
– kes ei ole ega ole kunagi olnud selle riigi kodanik, mille territooriumil asub tema töökoht, ja
– kes kuus kuud enne institutsiooni teenistusse asumist lõppenud viie aasta jooksul ei elanud pidevalt ega tegelnud oma põhilise tegevusalaga selle riigi territooriumil Euroopas. Käesoleva sätte kohaldamisel ei võeta arvesse teisele riigile või rahvusvahelisele organisatsioonile tehtud tööst tulenevaid asjaolusid;
b) ametnikele, kes on või on olnud selle riigi kodanik, mille territooriumil asub tema töökoht, kuid kes enne institutsiooni teenistusse asumise kuupäeva lõppenud kümne aasta jooksul elas alaliselt väljaspool selle riigi Euroopas asuvat territooriumi põhjusel, mis ei ole seotud tööga mõne riigi või rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses.
[…]
2. Ametnikul, kes ei ole ega ole kunagi olnud selle riigi kodanik, mille territooriumil ta töötab, ja kes ei vasta lõikes 1 sätestatud tingimustele, on õigus saada välismaal elamise toetust, mis võrdub ühe neljandikuga kodumaalt lahkumise toetusest.
[…]”
2 Personalieeskirjade 31. detsembrini 2013 kohaldatud redaktsioonis VII lisa artikkel 7 nägi ette:
„1. Ametnikul on õigus saada hüvitist tema enda ning abikaasa ja tegelikult perekonnas elavate ülalpeetavate isikute sõidukulude eest:
a) tööle asudes: töölevõtmiskohast töökohta;
b) teenistuse lõpetamisel personalieeskirjade artikli 47 tähenduses: töökohast alljärgnevas lõikes 3 määratletud päritolukohta;
c) iga üleviimise korral, millega kaasneb töökoha vahetus.
Ametniku surma korral on lesel ja ülalpeetavatel õigus saada hüvitist sõidukulude eest samadel tingimustel.
Sõidukulud hõlmavad ka kohtade ettetellimist, pagasivedu ja vajaduse korral paratamatult tekkinud majutuskulusid.
2. Hüvitise arvutamise aluseks on esimese klassi rongipilet lühimal ja odavaimal standardteekonnal.
Kui esimeses lõigus nimetatud teekond on pikem kui 500 kilomeetrit ja kui tavaline marsruut sisaldab mere ületamist, on asjaomasel ametnikul piletite esitamise korral õigus saada hüvitist lennukulude eest äriklassis või samaväärses klassis. Kui kasutatakse muud sõiduvahendit kui eespool mainitud, põhineb hüvitise arvutamine rongipileti hinnal, välja arvatud kupeekoht. Kui sel alusel ei ole võimalik hüvitist arvutada, määrab ametisse nimetav asutus või ametiisik hüvitustingimused eriotsusega.
3. Ametniku päritolukoht määratakse kindlaks tema tööleasumisel institutsiooni, võttes arvesse töölevõtmiskohta või tema põhilist viibimiskohta. Nii määratud päritolukohta võib ametisse nimetava asutuse või ametiisiku eriotsusega muuta ametniku teenistuses oleku ajal või tema teenistusest lahkumisel. Ametniku teenistuse ajal tehakse selline otsus siiski üksnes erandjuhtudel ning siis, kui ametnik esitab asjakohased tõendid.”
3 Personalieeskirjade 31. detsembrini 2013 kohaldatud redaktsioonis VII lisa artikkel 8 nägi ette:
„1 Ametnikel on õigus saada igal kalendriaastal hüvitist, mis võrdub nende sõidukuludega töökohast artiklis 7 määratletud päritolukohta, ja kui neil on õigus saada majapidamistoetust, siis samuti hüvitist nende abikaasa ja artikli 2 tähenduses ülalpeetavate sõidukulude eest.
[…]
2. Kindlaksmääratud hüvitis põhineb ametniku töökoha ja töölevõtmis- või päritolukoha vahel läbitud kilomeetrite eest makstaval toetusel; selline vahemaa arvutatakse vastavalt artikli 7 lõike 2 esimeses lõigus sätestatud meetodi põhjal.
Toetus läbitud kilomeetrite eest on:
0 eurot iga kilomeetri kohta vahemaa puhul: | 0 kuni 200 km |
0,3790 eurot iga kilomeetri kohta vahemaa puhul: | 201 kuni 1000 km |
0,6316 eurot iga kilomeetri kohta vahemaa puhul: | 1001 kuni 2000 km |
0,3790 eurot iga kilomeetri kohta vahemaa puhul: | 2001 kuni 3000 km |
0,1262 eurot iga kilomeetri kohta vahemaa puhul: | 3001 kuni 4000 km |
0,0609 eurot iga kilomeetri kohta vahemaa puhul: | 4001 kuni 10 000 km |
0 eurot iga kilomeetri kohta vahemaa puhul: | üle 10 000 km |
Eespool nimetatud kilomeetrite põhjal makstavale toetusele lisandub kindlasummaline lisahüvitis:
[…]
– 378,93 eurot juhul, kui kaugus töökoha ja päritolukoha vahel on raudteed mööda suurem kui 1450 km.
[…]
4. Eespool toodud sätteid kohaldatakse ametnike suhtes, kelle töökoht asub liikmesriikide territooriumidel. […]
Nimetatud reisikulud hüvitatakse kindlaksmääratud hüvitise kujul, mille aluseks on lennukulud turistiklassist vahetult kõrgemas klassis.”
4 Personalieeskirjade 31. detsembrini 2013 kohaldatud redaktsioonis V lisa artikkel 7 nägi ette:
„[Põhipuhkusele] lisatakse sõiduaeg, mida arvestatakse puhkusekoha ja töökoha vahelise rongisõidu alusel järgmiselt:
– 50–250 km: üks päev edasi-tagasi sõiduks,
– 251–600 km: kaks päeva edasi-tagasi sõiduks,
– 601–900 km: kolm päeva edasi-tagasi sõiduks,
– 901–1400 km: neli päeva edasi-tagasi sõiduks,
– 1401–2000 km: viis päeva edasi-tagasi sõiduks,
– üle 2000 km: kuus päeva edasi-tagasi sõiduks.
Põhipuhkuse kohaks on käesoleva artikli kohaldamisel ametniku päritolukoht.
Eespool toodud sätteid kohaldatakse ametnike suhtes, kelle töökoht asub liikmesriikide territooriumidel. […]
[…]”
5 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta määruse (EL, Euratom) nr 1023/2013, millega muudetakse Euroopa Liidu ametnike personalieeskirju ja Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimusi (ELT L 287, lk 15), artikli 1 lõige 67 näeb ette järgmist:
„VII lisa muudetakse järgmiselt:
[…]
d) artikkel 8 asendatakse järgmisega:
„Artikkel 8
1. Ametnikul, kellel on õigus saada kodumaalt lahkumise või välismaal elamise toetust, on lõikes 2 sätestatud määra piires õigus saada igal kalendriaastal kindlasummalist hüvitist, mis võrdub töötamiskohast artiklis 7 määratletud päritolukohta sõitmise kuludega, ja kui tal on õigus saada majapidamistoetust, siis samuti hüvitist tema abikaasa ja artikli 2 tähenduses ülalpeetavate sõidukulude eest.
[…]
2. Kindlasummaline hüvitis põhineb ametniku töötamiskoha ja päritolukoha vahelise geograafilise vahemaa kilomeetri kohta makstaval toetusel.
Kui artiklis 7 määratletud päritolukoht on väljaspool liidu liikmesriikide territooriumi ja ühtlasi väljaspool Euroopa Liidu toimimise lepingu II lisas loetletud riike ja territooriume ning Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni liikmesriikide territooriumi, põhineb kindlasummaline hüvitis ametniku töötamiskoha ja selle liikmesriigi pealinna, mille kodakondsus tal on, vahelise geograafilise vahemaa kilomeetrite eest makstaval toetusel. Ametnikul, kelle päritolukoht on väljaspool liidu liikmesriikide territooriumi ja ühtlasi väljaspool Euroopa Liidu toimimise lepingu II lisas loetletud riike ja territooriume ning Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni liikmesriikide territooriumi ja kes ei ole nende liikmesriikide kodanik, ei ole õigust kindlasummalisele hüvitisele.
Kilomeetrite põhjal makstav toetus on:
0 eurot iga kilomeetri kohta vahemikus | 0–200 km |
0,3790 eurot iga kilomeetri kohta vahemikus | 201–1000 km |
0,6316 eurot iga kilomeetri kohta vahemikus | 1001–2000 km |
0,3790 eurot iga kilomeetri kohta vahemikus | 2001–3000 km |
0,1262 eurot iga kilomeetri kohta vahemikus | 3001–4000 km |
0,0609 eurot iga kilomeetri kohta vahemikus | 4001–10 000 km |
0 eurot iga kilomeetri kohta vahemaa selle osa puhul, mis ületab | 10 000 km |
Eespool nimetatud kilomeetrite põhjal makstavale toetusele lisandub kindlasummaline lisahüvitis:
– 189,48 eurot juhul, kui töötamiskoha ja päritolukoha geograafiline vahemaa on vahemikus 600–1200 km;
– 378,93 eurot juhul, kui töötamiskoha ja päritolukoha geograafiline vahemaa on üle 1200 km.
Eespool nimetatud kilomeetrite põhjal makstavaid toetusi ja kindlasummalisi lisahüvitisi ajakohastatakse igal aastal võrdeliselt töötasudega.
[…]
4. Käesoleva artikli lõikeid 1, 2 ja 3 kohaldatakse ametnike suhtes, kelle töötamiskoht asub liikmesriikide territooriumil. […]
Kindlasummalise hüvitise aluseks on lennukulud turistiklassis.””
6 Määruse nr 1023/2013 artikli 1 lõige 65 näeb ette:
„V lisa muudetakse järgmiselt:
[…]
b) artikkel 7 asendatakse järgmisega:
„Ametnikel, kellel on õigus saada kodumaalt lahkumise või välismaal elamise toetust, on õigus saada igal aastal kaks ja pool päeva lisapuhkust kodumaal käimiseks.
Esimest lõiku kohaldatakse ametnike suhtes, kelle töötamiskoht asub liikmesriikide territooriumil. Kui töötamiskoht asub väljaspool liikmesriikide territooriumi, määratakse kodumaapuhkuse kestus eriotsusega, võttes arvesse konkreetseid vajadusi.””
7 Määruse nr 1023/2013 artikli 3 lõike 2 kohaselt kohaldatakse neid sätteid alates 1. jaanuarist 2014.
8 Hageja Huynh Duong Vi Nguyeni töölevõtmisel määrati tema päritolukohaks New York (Ameerika Ühendriigid). Kuivõrd Huynh Duong Vi Nguyen on Belgia kodanik ning tema töökoht on Brüssel (Belgia), ei vastanud ta välismaal elamise toetuse saamiseks personalieeskirjade 31. detsembrini 2013 kohaldatud redaktsioonis artikli 4 lõike 1 punktis a ette nähtud tingimustele. Samuti ei vastanud ta sama toetuse saamiseks personalieeskirjade selle redaktsiooni artikli 4 lõike 1 punktis b ette nähtud tingimustele. Oma kodakondsuse ja töökoha tõttu ei vastanud ta ka kodumaalt lahkumise toetuse saamiseks personalieeskirjade 31. detsembrini 2013 kohaldatud redaktsioonis artikli 4 lõikes 2 ette nähtud tingimustele. Seevastu oli tal õigus saada hüvitist sõidukulude eest töökoha ja päritolukoha vahel, mis on ette nähtud personalieeskirjade 31. detsembrini 2013 kohaldatud redaktsioonis VII lisa artiklis 8, ning personalieeskirjade sama redaktsiooni V lisa artiklis 7 ette nähtud sõiduajale. Nii maksti talle alates tema töölehakkamisest 1. juunil 2009 igal aastal sõidukulude hüvitist summas 4853,53 eurot tema enda, tema abikaasa ja nende lapse eest ning tal oli kuus täiendavat puhkusepäeva sõiduajaks.
Menetlus ja poolte nõuded
9 Hageja esitas käesoleva menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis registreeriti Üldkohtu kantseleis 8. jaanuaril 2014.
10 Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Parlament esitasid vastavalt 26. märtsil 2014 ja 27. märtsil 2014 Üldkohtu kantseleis registreeritud aktidega Üldkohtu kodukorra artikli 114 lõike 1 alusel vastuvõetamatuse vastuväited.
11 Hageja esitas 12. mail 2014 oma seisukohad nõukogu ja parlamendi esitatud vastuväidete kohta.
12 Hageja palub oma hagiavalduses Üldkohtul:
– tühistada määruse nr 1023/2013 sätted, millega muudetakse Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade V lisa artiklit 7 ja VII lisa artiklit 8 nii, et õigus sõidukulude hüvitisele ja sõiduajale sõltub välismaal elamise või kodumaalt lahkumise toetuse saamisest;
– mõista nõukogult ja parlamendilt tema kasuks välja 169 051,96 eurot varalise kahju hüvitamiseks ja 40 000 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks; nimetatud summadele lisandub viivitus‑ ja tasandusintress määras 6,75%; ja
– mõista kohtukulud välja nõukogult ja parlamendilt.
13 Nõukogu palub Üldkohtul:
– jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
14 Parlament palub Üldkohtul:
– jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
15 Euroopa Komisjon palus Üldkohtu kantseleis 16. aprillil 2014 registreeritud aktiga luba astuda parlamendi ja nõukogu nõuete toetuseks menetlusse.
Õiguslik käsitlus
16 Vastavalt kodukorra artikli 114 lõikele 1 võib Üldkohus poole taotlusel lahendada vastuvõetamatuse küsimuse ilma sisulist vaidlust käsitlemata. Sama artikli lõike 3 kohaselt on edasine menetlus suuline, kui Üldkohus ei otsusta teisiti. Lisaks näeb kodukorra artikkel 111 ette, et kui Üldkohus ei ole ilmselgelt pädev hagi läbi vaatama või kui hagi on ilmselgelt vastuvõetamatu või ilmselgelt õiguslikult põhjendamatu, võib Üldkohus ilma menetlust jätkamata lahendada kohtuasja põhistatud määrusega.
17 Käesoleval juhul leiab Üldkohus, et tal on kohtutoimiku materjalide põhjal piisavalt teavet ning suulist menetlust ei ole vaja alustada.
18 Käesoleva hagiga taotleb hageja, kes on nõukogu kommunikatsiooni ja läbipaistvuse direktoraadi pressiteenistuse üksuse AST II ametnik, esiteks sisuliselt määruse nr 1023/2013 artikli 1 lõike 65 punkti b ning artikli 1 lõike 67 punkti d (edaspidi „vaidlustatud sätted”) tühistamist osas, milles need sätted seavad sõidukulude hüvitise ja sõiduaja saamise sõltuvusse välismaal elamise või kodumaalt lahkumise toetuse saamisest, ning teiseks talle vaidlustatud sätete vastuvõtmisega väidetavalt tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist.
19 Oma tühistamisnõude põhistamiseks esitab hageja viis väidet: esimene väide, et on rikutud töötajate õigust olla ettevõttes informeeritud ja ära kuulatud, nagu on ette nähtud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 27; teine väide, et on rikutud omandatud õiguste austamise põhimõtet, õigusnormide kaasajalise käsitluse valdkonna põhimõtteid ja õiguskindluse põhimõtet; kolmas väide, et on rikutud õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet; neljas väide, et on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet, ja viies väide, et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet.
20 Oma kahju hüvitamise nõude põhistamiseks väidab hageja, et esineb põhjuslik seos vaidlustatud sätete ning varalise kahju vahel, mis tekib talle sõidukulude hüvitise ja sõiduaja saamata jäämisest aastatel, mil ta peab veel pensioniikka jõudmiseni töötama. Ta väidab lisaks, et sõidukulude hüvitise ja sõiduaja kaotusest johtub talle mittevaraline kahju, sest tal on sellest tulenevalt raske säilitada emotsionaalset sidet päritolukohaga.
21 Parlament ja nõukogu esitavad mõlemad tühistamisnõude ja kahju hüvitamise nõude vastuvõetamatuse vastuväite.
Tühistamisnõue
22 Parlament ja nõukogu väidavad, et hagejal puudub õigus esitada hagi. Parlament väidab lisaks, et hagejal puudub igal juhul põhjendatud huvi vaidlustada uute personalieeskirjade VII lisa artikli 8 lõiget 1.
23 Seoses õigusega esitada hagi väidab nõukogu, et vaidlustatud sätted ei puuduta hagejat otseselt, sest üksnes ametisse nimetava asutuse või ametiisiku üksikotsused – näiteks palgaleht, kust sõidukulude hüvitis on kaotatud, või üksikotsus sõiduajaks antavate puhkusepäevade arvu kohta – toovad kaasa selge muudatuse hageja õiguslikus seisundis ja väljendavad lõplikult institutsiooni seisukohta teda puudutavas osas.
24 Parlament ja nõukogu on lisaks seisukohal, et vaidlustatud sätted ei puuduta hagejat ka isiklikult. Nad väidavad sisuliselt, et vaidlustatud sätted on üldised ning seega kohaldatakse neid kõigi ametnike suhtes, kes on praegu või tulevikus objektiivselt võttes samas õiguslikus ja faktilises olukorras nagu hageja.
25 Selles osas tuleb meenutada, et määrus nr 1023/2013 võeti vastu ELTL artikli 336 alusel seadusandliku tavamenetluse raames. Seega on selge, et vaidlustatud sätted on hõlmatud üldkohaldatavate seadusandlike aktide kategooriaga, mille puhul seab ELTL artikli 263 neljas lõik füüsiliste või juriidiliste isikute esitatud tühistamishagide vastuvõetavuse sõltuvusse otsese ja isikliku puutumuse tingimustest (vt selle kohta kohtuotsus, 3.10.2013, Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, C‑583/11 P, EKL, EU:C:2013:625, punktid 56–60).
26 Seega tuleb käesolevas kohtuasjas selgeks teha, kas hageja vastab vaidlustatud sätteid puudutavas otsese ja isikliku puutumuse tingimustele.
27 Selles osas tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on füüsiliste või juriidiliste isikute puhul isikliku puutumuse tingimus täidetud üksnes siis, kui vaidlustatud akt mõjutab neid mingi neile omase tunnuse või neid iseloomustava faktilise olukorra tõttu, mis neid kõigist teistest isikutest eristab, ning seega individualiseerib neid sarnaselt akti adressaadiga (kohtuotsused, 15.7.1963, Plaumann vs. komisjon, 25/62, EKL, EU:C:1963:17; 29.4.2004, Itaalia vs. komisjon, C‑298/00 P, EKL, EU:C:2004:240, punkt 36; 9.6.2011, Comitato „Venezia vuole vivere” jt vs. komisjon, C‑71/09 P, C‑73/09 P ja C‑76/09 P, EKL, EU:C:2011:368, punkt 52, ja eespool punktis 25 viidatud kohtuotsus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, EU:C:2013:625, punkt 72).
28 Hageja väidab, et isikliku puutumuse tingimus on käesolevas kohtuasjas kahekordselt täidetud. Nimelt võiks ta põhistada oma isiklikku puutumust põhiõiguste harta artiklist 27 johtuva iga ametniku õigusega osaleda personalieeskirjade muutmise eesmärgil toimuvas menetluses ning samuti tagajärgedega, mis vaidlustatud sätetel talle on, st asjaoluga, et ta jäi vahetult ning kindlalt ilma sõidukulude hüvitisest ja sõiduajast.
29 Ta väidab lisaks, et tema isikliku puutumuse tunnistamisest keeldumine käesolevas kohtuasjas tingiks selle, et ta oleks kohustatud kasutama personalieeskirjade artiklis 90 ette nähtud kohtueelset menetlust, et tal tekiks võimalus esitada hagi ametisse nimetava asutuse konkreetse rakendusotsuse peale ELTL artikli 270 alusel. See aga kujutaks endast hageja sõnul tema õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile rikkumist.
30 Need argumendid tuleb siiski tagasi lükata.
31 Seoses hageja argumendiga, mis tugineb põhiõiguste harta artiklist 27 väidetavalt tulenevale iga ametniku õigusele menetlustes osaleda, tuleb meenutada, et asjaolu, et isik osaleb ühel või teisel moel Euroopa Liidu akti vastuvõtmiseni viivas protsessis, eristab seda isikut teistest isikutest kõnealust akti puudutavas osas vaid siis, kui kohaldatavad liidu õigusnormid annavad talle teatavad menetluslikud tagatised. Ent vastupidise sõnaselge sätte puudumisel ei nõua üldkohaldatavate aktide väljatöötamise protsess ega need aktid ise vastavalt liidu õiguse üldpõhimõtetele, nagu õigus olla ära kuulatud, puudutatud isikute osavõttu, sest kõnealuste isikute huvid arvatakse olevat esindatud poliitiliste organite kaudu, kes kõnealused aktid vastu võtavad (kohtuotsus, 2.3.2010, Arcelor vs. parlament ja nõukogu, T‑16/04, EKL, EU:T:2010:54, punkt 119).
32 Käesolevas kohtuasjas tuleb tuvastada, et ei ELTL artikkel 336, mille alusel vaidlustatud sätted vastu võeti, ega personalieeskirjade artikkel 10 ega isegi mitte põhiõiguste harta artikkel 27 ei näe ette ühtegi isiklikku menetlusõigust liidu institutsioonide töötajatele.
33 Selles osas tuleb märkida, et kuigi põhiõiguste harta artiklis 27 ette nähtud töötajate õigus olla ettevõttes informeeritud ja ära kuulatud ja harta artiklis 28 ette nähtud kollektiivläbirääkimiste ja kollektiivse tegutsemise õigus võivad olla kohaldatavad liidu institutsioonide ja nende töötajate vahelistes suhetes – nagu tuleneb 19. septembri 2013. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Starck, uuesti läbivaatamine, (C‑579/12 RX‑II, EKL, EU:C:2013:570) –, on neid õigusi võimalik teostada üksnes liidu õiguses ette nähtud juhtudel ja tingimustel, nagu need sätted ise ette näevad.
34 Seega nägid personalieeskirjad 31. detsembrini 2013 kohaldatud redaktsioonis liidu ametnikke puudutavas artikli 10 esimeses ja teises lõigus ette ametnike ärakuulamise pariteedi alusel moodustatud organi – personalieeskirjade komitee – kaudu, mis koosneb liidu institutsioonide esindajatest ja samast arvust nende personalikomiteede esindajatest, ja seda kõikide komisjoni ettepanekute puhul, mis käsitlevad personalieeskirjade muutmist. Lisaks nägi personalieeskirjade artikli 10 b teine lõik ette, et artiklis 10 nimetatud komisjoni ettepanekuid võis arutada esindavate ametiühingute ja kutseorganisatsioonide nõupidamistel.
35 Personalieeskirjad 31. detsembrini 2013 kohaldatud redaktsioonis ei näinud seevastu ette mingisugust ametnike isiklikku osalemisõigust personalieeskirjade muutmises.
36 Hageja argument, mille kohaselt käesolevas asjas ei peetud kinni ametiühingute osalemise nõudest, on lisaks sellele, et tegemist on pelgalt väitega, mille toetuseks ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit, ka tulemusetu, sest ametiühingute menetlusõiguse väidetav rikkumine personalieeskirjade muutmise menetluse raames ei mõjutaks igal juhul kuidagi hageja menetlusõiguse olemasolu.
37 Sellest tuleneb, et hageja ei saa tugineda põhiõiguste harta artiklitele 27 ja 28 väitmaks, et vaidlustatud sätted puudutavad teda isiklikult.
38 Seoses hageja argumendiga, mille kohaselt vaidlustatud sätted puudutavad teda isiklikult seetõttu, et need mõjutavad kindlalt ja vahetult tema õiguslikku seisundit, tuleb märkida, et nagu õigustatult täheldasid parlament ja nõukogu, ei ole selline argument seotud mitte hageja isikliku puutumuse, vaid otsese puutumuse tõendamisega.
39 Hageja täpsustas siiski oma seisukohtades vastuvõetamatuse vastuväidete kohta, et tema isiklik puutumus tuleneb asjaolust, et ta kuulub kitsasse, 30 ametnikust koosnevasse väiksesse isikute rühma, kelle jaoks on tema väitel vaidlustatud sätete kindel ja vahetu tagajärg see, et nad jäävad ilma omandatud õigusest, nimelt õigusest sõidukulude hüvitisele ja sõiduajale. Nimelt on hageja väitel ainuüksi see ametnike rühm saanud seni sõidukulude hüvitist ja sõiduaega, ilma et nad oleks samal ajal saanud välisriigis elamise või kodumaalt lahkumise toetust. Kuivõrd vaidlustatud sätete alusel on nüüd need õigused seatud sõltuvusse kodumaalt lahkumise või välismaal elamise toetuse saamisest, kaotati nendega omandatud õigus tema väitel kitsa isikute rühma puhul. Hageja väidab, et ükski teine isik peale sellesse rühma kuuluvate isikute ei saa tulevikus olla samasuguses õiguslikus ja faktilises olukorras, sest alates 1. jaanuarist 2014 tööle võetud ametnikel ei saa enam selliseid õigusi olla, kui neil ei ole õigust saada välismaal elamise või kodumaalt lahkumise toetust.
40 Selles osas tuleb meenutada, et kui vaidlustatud akt puudutab selliste isikute rühma, kes olid akti vastuvõtmise hetkel identifitseeritud või identifitseeritavad rühma liikmetele eriomaste kriteeriumide põhjal, võivad need isikud olla aktist isiklikult puudutatud, kuna nad kuuluvad majandustegevuses osalejate piiratud ringi (vt kohtuotsus, 23.4.2009, Sahlstedt jt vs. komisjon, C‑362/06 P, EKL, EU:C:2009:243, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).
41 Lisaks sellele saab kohtupraktika alusel lugeda isikut aktist isiklikult puudutatuks sellepärast, et see isik kuulub majandustegevuses osalejate piiratud ringi, kui selle aktiga muudetakse õigusi, mille see isik on omandanud enne akti vastuvõtmist (vt kohtumäärus, 17.2.2009, Galileo Lebensmittel vs. komisjon, C‑483/07 P, EKL, EU:C:2009:95, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).
42 Käesolevas kohtuasjas tuleb siiski märkida, et hageja ei ole esitanud täpsustusi temaga väidetavalt sarnases olukorras olevate ametnike õigusliku ja faktilise seisundi ega isikusamasuse kohta. Ta piirdus märkusega, et on nõus esitama täiendavat teavet, kui Üldkohus peab seda vajalikuks, ning soovitusega Üldkohtule küsitleda sel teemal parlamenti ja nõukogu.
43 Kuid hageja ülesanne on tõendada üldkohaldatava seadusandliku akti peale – ja sellise aktiga on käesolevas kohtuasjas tegu – esitatud tühistamishagi raames, et tema puhul on täidetud ELTL artiklis 263 kehtestatud isikliku puutumuse tingimus.
44 Kui hageja väidab, et ta kuulub temaga sarnases õiguslikus ja faktilises seisundis olevate ametnike piiratud ringi, peab ta esitama ka vastavasisulised tõendid.
45 Ja isegi kui oleks tuvastatud, et hageja tõepoolest kuulub selliste ametnike piiratud ringi, kes jäävad vaidlustatud sätete tagajärjel ilma sõidukulude hüvitisest ja sõiduajast, nagu näib vaikimisi tunnistavat nõukogu, tuleb siiski tuvastada, et see asjaolu ei tulene ainuüksi nende ametnike omandatud õiguse kaotamisest.
46 Vastupidi hageja väidetele ei olnud nimelt ametnikel, kes ei saanud välismaal elamise või kodumaalt lahkumise toetust, isiklikku omandatud õigust sõidukulude hüvitisele ja sõiduajale. Nagu tuleneb personalieeskirjade 31. detsembrini 2013 kohaldatud redaktsioonis V lisa artiklist 7 ja VII lisa artiklist 8, oli õigus saada sõidukulude hüvitist ja sõiduaega sõltumatult välismaal elamise või kodumaalt lahkumise toetusest tegelikult kõigi liidu ametnike õigus.
47 Parlamendi ja nõukogu valik seada vaidlustatud sätete kaudu need õigused sõltuvusse õigusest saada välismaal elamise või kodumaalt lahkumise toetust tingis hageja nendest õigustest ilmajäämise õigusliku ja faktilise seisundi tõttu, milles ta sarnaselt teiste ametnikega praegu on. Pealegi ei ole vastupidi hageja väidetele välistatud, et muud ametnikud on tulevikus temaga sarnases olukorras. Potentsiaalselt võiks sellises olukorras olla ametnik, kes kaotab õiguse saada välismaal elamise toetust seetõttu, et ta viiakse üle uuele töökohale sellise liikmesriigi territooriumil, mille kodanik ta on, ning kes samal ajal ei vasta kodumaalt lahkumise toetuse saamiseks personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõikes 2 kehtestatud tingimustele. Selline ametnik jääks sellisel juhul ilma sõidukulude hüvitisest ja sõiduajast.
48 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tähenda aga võimalus määrata vaidlustatud meetme vastuvõtmise hetkel enam‑vähem täpselt kindlaks nende õigussubjektide arv või isegi isikusamasus, kelle suhtes meedet kohaldatakse, sugugi mitte seda, et neid õigussubjekte tuleb käsitada sellest meetmest isiklikult puudutatuna, kui meedet kohaldatakse asjaomase aktiga määratletud objektiivse õigusliku või faktilise olukorra alusel (vt eespool punktis 31 viidatud kohtuotsus Arcelor vs. parlament ja nõukogu, EU:T:2010:54, punkt 106 ja seal viidatud kohtupraktika).
49 Sellest järeldub, et vaidlustatud sätted ei puuduta hagejat isiklikult.
50 Seda järeldust ei sea kahtluse alla hageja argument, mille kohaselt oleks ta juhul, kui käesoleva hagi raames keeldutakse tunnistamast, et vaidlustatud sätted teda isiklikult puudutavad, sunnitud kasutama personalieeskirjade artiklis 90 ette nähtud kohtueelset menetlust, mis aga kujutaks tema väitel endast õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile rikkumist.
51 Hageja argument tugineb eeldusele, mille parlament ja nõukogu vaidlustasid ning mille kohaselt ei kujuta tema 2014. aasta juuli palgaleht ega nõukogu puhkuste haldamise arvutisüsteemis sõiduajaks määratud puhkusepäevade väljavõte endast isikut kahjustavat akti, mistõttu ta saab personalieeskirjade artiklit 91 arvestades esitada liidu kohtutele hagi ainuüksi pärast personalieeskirjade artiklis 90 ette nähtud kohtueelse menetluse toimumist.
52 Tuleb aga esiteks meenutada, et käesoleva kohtuasja raames ei ole Üldkohtule esitatud tühistamishagi mitte nõukogu võimalike kaudsete või otseste otsuste peale, millega rakendatakse hageja suhtes personalieeskirjade V lisa artiklit 7 või VII lisa artiklit 8, vaid tühistamishagi on esitatud personalieeskirju muutvate sätete peale. Kuid vastus küsimusele, kas vaidlustatud sätted puudutavad hagejat isiklikult ning seega, kas käesolev hagi on vastuvõetav, ei saa sõltuda sellest, kas võimalik hagi ametisse nimetava ametiasutuse poolt hageja suhtes võetava üksikotsuste peale, mida hagi esitamise kuupäeval ei olnud igal juhul veel vastu võetud, on vastuvõetav.
53 Teiseks tuleb meenutada ka seda, et vastavalt ELTL artiklile 256 ning Euroopa Liidu Kohtu põhikirja I lisa artiklile 1 ning põhikirja artikli 91 alusel on Avaliku Teenistuse Kohus pädev lahendama esimese astme kohtuna liidu ja selle töötajate vahelisi vaidlusi ELTL artikli 270 alusel. Seetõttu ei saa Üldkohus teha ametniku poolt ELTL artikli 263 alusel personalieeskirjade sätte peale esitatud tühistamishagi raames etteruttavalt ära otsust sama ametniku poolt palgalehe või puhkusepäevade väljavõtte peale esitatud hagi vastuvõetavuse kohta, kuna selle otsuse tegemine on Avaliku Teenistuse Kohtu pädevuses.
54 Seega ei oma käesoleva hagi vastuvõetavuse seisukohast mingit tähtsust tingimused, mis kehtivad sellise hagi vastuvõetavusele, mille hageja võib esitada ametisse nimetava ametiasutuse üksikotsuste peale, millega vaidlustatud sätteid rakendatakse, ja nendega ei saa seega korvata asjaolu, et hageja ei ole käesolevas kohtuasjas isiklikult puudutatud.
55 Kuivõrd selle aktiga seotud otsese ja isikliku puutumuse tingimused, mille tühistamist taotletakse, on kumulatiivsed, siis tuleb järeldada, et hageja ei ole tõendanud, et tal on õigus esitada vaidlustatud sätete peale hagi, ilma et oleks vaja analüüsida, kas hageja on käesolevas kohtuasjas nendest sätetest otseselt puudutatud.
56 Sellest lähtuvalt tuleb jätta hageja esitatud vaidlustatud sätete tühistamisnõue ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, ilma et oleks vaja analüüsida, kas hagejal on põhjendatud huvi määruse nr 1023/2013 artikli 1 lõike 65 punkti b ja artikli 1 lõike 67 punkti d vaidlustada.
Kahju hüvitamise nõue
57 Kohe sissejuhatuseks tuleb märkida, et ehkki hageja on nõukogu ametnik, ei ole ta oma kahju hüvitamise nõudeid esitanud mitte nõukogu kui institutsiooni vastu, kus ta töötab, vaid parlamendi ja nõukogu kui määruse nr 1023/2013 vastu võtnud institutsioonide vastu, sest määruse vastuvõtmine kujutab endast hageja sõnul talle väidetavalt tekitatud kahju allikat.
58 Samuti tuleb märkida, et hageja viitab oma kahju hüvitamise nõuete toetuseks ELTL artiklitele 268 ja 340, mitte ELTL artiklile 270.
59 Neil asjaoludel on Üldkohus seisukohal, et ta on pädev lahendama hageja kahju hüvitamise nõuded.
60 Selle kohta tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldab liidu organite õigusvastase tegevuse tõttu liidu lepinguvälise vastutuse tekkimine ELTL artikli 340 teise lõigu tähenduses, et on täidetud teatavad kumulatiivsed tingimused: institutsioonile etteheidetav tegevus peab olema õigusvastane, kahju peab olema tegelikult tekkinud ning väidetava tegevuse ja viidatud kahju vahel peab esinema põhjuslik seos (kohtuotsused, 29.9.1982, Oleifici Mediterranei vs. EMÜ, 26/81, EKL, EU:C:1982:318, punkt 16, ja 14.12.2005, Beamglow vs. parlament jt, T‑383/00, EKL, EU:T:2005:453, punkt 95).
61 Kui üks kolmest liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise tingimusest ei ole täidetud, tuleb kahju hüvitamise nõuded jätta rahuldamata, ilma et oleks vaja uurida, kas ülejäänud kaks tingimust on täidetud (vt selle kohta kohtuotsused, 15.9.1994, KYDEP vs. nõukogu ja komisjon, C‑146/91, EKL, EU:C:1994:329, punkt 81, ja 20.2.2002, Förde-Reederei vs. nõukogu ja komisjon, T‑170/00, EKL, EU:T:2002:34, punkt 37). Lisaks ei pea liidu kohus neid tingimusi uurima kindlaksmääratud järjekorras (kohtuotsus, 9.9.1999, Lucaccioni vs. komisjon, C‑257/98 P, EKL, EU:C:1999:402, punkt 13).
62 Seoses tingimusega, mille kohaselt peab väidetava tegevuse ja viidatud kahju vahel esinema põhjuslik seos, on kohtupraktika kohaselt nõutav, et asjaomase institutsiooni toimepandud rikkumise ja viidatud kahju vahel peab esinema kindel ja otsene põhjuslik seos ning sellise seose olemasolu peab tõendama hageja. Lisaks peab viidatud kahju tulenema piisavalt otseselt etteheidetavast käitumisest ja etteheidetav käitumine peab kujutama endast kahju tekkimise otsustava tähtsusega põhjust (vt kohtumäärus, 4.6.2012, Azienda Agricola Bracesco vs. komisjon, T‑440/09, EU:T:2012:269, punktid 37 ja 38 ja seal viidatud kohtupraktika).
63 Käesolevas kohtuasjas nähtub hageja argumentidest, et tema arvates on määruse nr 1023/2013 need sätted, mille õigusvastasusele ta oma tühistamisnõude raames tugineb, nii väidetavalt talle tekitatud varalise kui ka mittevaralise kahju allikas.
64 Tuleb aga nentida, et nende sätete ja viidatud kahju vahel ei esine otsest ja kindlat seost, sest nimetatud kahju võib vastavalt olukorrale tuleneda ainuüksi selle institutsiooni poolt, kus hageja töötab (st nõukogu), nimetatud sätete alusel tehtud otsusest anda talle sõiduajaks teatav arv puhkusepäevi, mis on väiksem nende puhkusepäevade arvust, mis talle anti personalieeskirjade 31. detsembrini 2013 kohaldatud redaktsioonis alusel, ja keelduda iga-aastase sõidu kulude hüvitise maksmisest.
65 Seega ei ole parlamendi ja nõukogu kui vaidlustatud akti vastu võtnud institutsioonide väidetava käitumise ja viidatud kahju vahel põhjusliku seose esinemise tingimus ilmselgelt täidetud.
66 Sellest järeldub, et hageja kahju hüvitamise nõuded tuleb ilmselgelt põhjendamatuna jätta rahuldamata.
67 Seega tuleb käesolev hagi jätta osaliselt ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja osaliselt ilmselge põhjendamatuse tõttu rahuldamata.
68 Neil asjaoludel puudub vajadus lahendada komisjoni poolt 16. aprillil 2014 esitatud avaldust, millega ta palus luba astuda parlamendi ja nõukogu nõuete toetuseks menetlusse.
Kohtukulud
69 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, tuleb parlamendi ja nõukogu kohtukulud vastavalt nende nõuetele välja mõista hagejalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kaheksas koda)
määrab:
1. Jätta hagi läbi vaatamata.
2. Jätta Huynh Duong Vi Nguyeni kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud.
3. Puudub vajadus Euroopa Komisjoni esitatud menetlusse astumise avalduse lahendamiseks.
Luxembourgis 11. novembril 2014.
Kohtusekretär | | Koja esimees |