ÜLDKOHTU OTSUS (viies koda)

30. aprill 2014(*)

Tarbijakaitse – Määrus (EÜ) nr 1924/2006 – Toidu kohta esitatavad tervisealased väited – Keeldumine lubamast väidet haigestumise riski vähendamise kohta – Riskiteguri äranäitamine – Haigestumise riski vähendamise kohta esitatavate väidete loamenetluse õiguspärasus – Tühistamishagi – Põhjendatud huvi – Otsene ja isiklik puutumus – Vastuvõetavus – Proportsionaalsus – Põhjendamiskohustus

Kohtuasjas T‑17/12,

Moritz Hagenmeyer, elukoht Hamburg (Saksamaa),

Andreas Hahn, elukoht Hannover (Saksamaa),

keda esindas advokaat T. Teufer,

hagejad,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: L. Pignataro‑Nolin ja S. Grünheid,

kostja,

keda toetab

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: I. Šulce, Z. Kupčová ja M. Simm,

menetlusse astujad,

mille ese on nõue tühistada osaliselt komisjoni 16. novembri 2011. aasta määrus (EL) nr 1170/2011, millega keeldutakse lubamast toidu kohta teatavate haigestumise riski vähendamisele viitavate tervisealaste väidete esitamist (ELT L 299, lk 1),

ÜLDKOHUS (viies koda),

koosseisus: koja esimees A. Dittrich (ettekandja) ning kohtunikud J. Schwarcz ja V. Tomljenović,

kohtusekretär: ametnik K. Andová,

arvestades kirjalikus menetluses ja 15. jaanuari 2014. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Hagejateks on Moritz Hagenmeyer, advokaat ja Hannoveri (Saksamaa) Leibnizi ülikooli toidualase õiguse õppejõud, ning Andreas Hahn, selle ülikooli toidu- ja inimtoitumisteaduste professor.

2        Hagejad taotlesid 11. veebruaril 2008 Saksa pädevalt asutuselt ehk Bundesamt für Verbraucherschutz und Lebensmittelsicherheit’ilt (Saksamaa Liitvabariigi tarbijakaitse- ja toiduohutusamet, edaspidi „Bundesamt”) luba esitada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1924/2006 toidu kohta esitatavate toitumis- ja tervisealaste väidete kohta (ELT L 404, lk 9) (mida on viimati muudetud komisjoni 9. veebruari 2010. aasta määrusega (EL) nr 116/2010 (ELT L 37, lk 16, edaspidi „määrus nr 1924/2006”)) artikli 14 lõike 1 punkti a ja artikli 15 alusel järgmist haigestumise riski vähendamise väidet: „vee regulaarne tarbimine arvestatavates kogustes võib vähendada dehüdratatsiooni ja sellega kaasneva tegutsemisvõime languse riski” (edaspidi „asjaomane väide”). Taotlus laienes kõigile muudele väidetele, millele tarbija suure tõenäosusega omistab sama tähenduse.

3        Hagejad saatsid 10. märtsil 2008 oma loataotluse uuesti Bundesamtile, pärast seda, kui viimane oli neile 29. veebruaril 2008 teatanud, vastuseks küsimusele menetluse hetkeseisu kohta, et 11. veebruaril 2008 saadetud taotlust Bundesamti pädeva teenistuse käsutuses ei ole.

4        8. mai 2008. aasta kirjas kinnitas Bundesamt 11. veebruaril 2008 saadetud taotluse kättesaamist.

5        Bundesamt juhtis 21. juuli 2008. aasta kirjas esimese hageja tähelepanu sellele, et 18. aprillil 2008 oli Euroopa Ühenduste Komisjon vastu võtnud määruse (EÜ) nr 353/2008, millega kehtestatakse rakenduseeskirjad selle kohta, kuidas taotleda tervisealaste väidete esitamise lubasid Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1924/2006 artiklis 15 sätestatu kohaselt (ELT L 109, lk 11), ja palus hagejal esitada asjaomase väite lubamise taotluse uuesti, kasutades selleks Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) koostatud vormi.

6        Hagejad keeldusid Bundesamtile 21. augustil 2008 saadetud kirjas oma taotlust EFSA koostatud vormil uuesti esitamast ja nõudsid, et nende taotlus edastataks viivitamata EFSA‑le.

7        Bundesamt edastas 15. septembri 2008. aasta kirjas asjaomase väite lubamise taotluse EFSA‑le, et viimane esitaks selle kohta arvamuse määruse nr 1924/2006 artikli 16 alusel.

8        Vastuseks hagejate 20. oktoobri 2008. aasta kirjale, mis puudutas kõnealuse taotluse esitamise kuupäeva ja selle EFSA‑le saatmise kuupäeva vahelist ajavahemikku, teatas Bundesamt esimesele hagejale 11. novembri 2008. aasta kirjas, et tal on kohustus saata EFSA‑le üksnes täielikud ja kehtivad taotlused ning et vorminõuded ja vahepeal vastu võetud rakendusmeetmed pikendasid taotluste läbivaatamiseks vajalikku aega.

9        Bundesamt selgitas 10. novembri 2008. aasta kirjas esimesele hagejale, et EFSA oli temaga jaganud oma kahtlusi selle kohta, kas asjaomase väite lubamise taotlus kuulub määruse nr 1924/2006 artikli 14 kohaldamisalasse, kuna sellel ei ole ühegi haigusega ei otsest ega kaudset seost. Lisaks märkis Bundesamt, et selleks, et EFSA‑l oleks võimalik nimetatud taotlus nõuetekohaselt läbi vaadata, oli vaja taotlusele lisatud dokumentides välja tuua teaduslik seos riskiteguri ja ühe või mitme haiguse vahel.

10      Pärast seda, kui hagejad olid 28. novembri 2008. aasta kirjas Bundesamtile teatanud, et asjaomase väite lubamise taotlus puudutab haigust, täpsemalt „dehüdratatsiooni ja sellega kaasneva tegutsemisvõime langust”, vastas viimane 18. detsembri 2008. aasta kirjas, et selleks, et asjaomast taotlust saaks edasi saata, tuleb ära näidata riskitegur.

11      Hagejad märkisid Bundesamtile 10. veebruari 2009 saadetud kirjas, et riskitegurit ei ole vaja ära näidata, vaid et kudede vähenenud vedelikusisaldust saab asjaomase väite täpse tõlgenduse kohaselt pidada riskiteguriks. Tuletades meelde, et asjaomase väite lubamise taotlus laieneb kõigile muudele väidetele, millele tarbija suure tõenäosusega omistab sama tähenduse, pakkusid hagejad lisaks välja muid asjaomase väite sõnastusi, kus vedelikukaotust kudedes oli riskitegurina mainitud.

12      Bundesamt edastas 20. märtsi 2009. aasta kirjas EFSA‑le hagejate 28. novembri 2008. aasta ja 10. veebruari 2009. aasta kirjad.

13      Vastuseks küsimustele menetluse hetkeseisu kohta ja hagejate 15. juuni, 27. juuli ja 15. oktoobri 2009. aasta ning 15. jaanuari 2010. aasta kirjadele teatas EFSA 21. juuli, 23. septembri ja 23. novembri 2009. aasta ning 27. jaanuari 2010. aasta kirjades, et enne kõne all oleva väite kohta teadusliku hinnangu andmist tuleb komisjonil ja liikmesriikidel lahendada kohaldamisele kuuluvate õigusnormide tõlgendamisega seotud küsimused.

14      Komisjon teatas esimesele hagejale 9. juuli 2010. aasta kirjas, et toitumis- ja tervisealaste väidete mitteametliku töögrupi aruteludest, mis toimusid 12. aprillil 2010 aset leidnud kohtumise käigus, tuleneb, et asjaomase väite esitamise lubamise taotlus ei vasta määruses nr 1924/2006 ette nähtud nõuetele, kuna selles ei ole välja toodud riskitegurit.

15      Vastuseks EFSA 1. oktoobri 2010. aasta kirjale, kus hagejatel paluti täpsustada riskitegurit, mille osas nad kavatsesid haiguse riski vähendamiseks tegutseda, jäid hagejad 25. oktoobri 2010. aasta kirjas selle seisukoha juurde, mida nad olid väljendanud 10. veebruari 2009. aasta kirjas.

16      EFSA võttis 28. jaanuaril 2011 asjaomase väite alusel vastu teadusliku arvamuse vastavalt määruse nr 1924/2006 artiklile 16. Selles arvamuses jõudis EFSA järeldusele, et hagejate välja toodud riskitegurid on vedelikukaotuse ja seega haigestumise näitajad. Seega ei ole EFSA arvates asjaomase väite puhul täidetud haigestumise riski vähendamise väitele määruse nr 1924/2006 artiklis 14 esitatud nõuded.

17      ESFA teaduslik arvamus avalikustati 16. veebruaril 2011 vastavalt määruse nr 1924/2006 artikli 16 lõike 6 esimesele lõigule. Kolmekümne päeva jooksul pärast sellist avalikustamist esitasid hagejad ja huvitatud kolmandad isikud komisjonile – kooskõlas nimetatud artikli lõike 6 teise lõiguga – omapoolsed kommentaarid EFSA arvamuse kohta.

18      Komisjon esitas 28. aprillil 2011 toiduahela ja loomatervishoiu alalisele komiteele (edaspidi „komitee”), mis asutati nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta määruse (EÜ) nr 178/2002, millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused (EÜT L 31, lk 1), artikli 58 lõike 1 alusel toidu kohta teatavate haigestumise riski vähendamisele viitavate tervisealaste väidete, eeskätt asjaomase väite esitamise lubamisest keeldumist käsitleva määruse eelnõu.

19      ESFA esitas 30. juunil 2011 komisjoni taotlusel kolmandate huvitatud isikute poolt määruse nr 1924/2006 artikli 16 lõike 6 teise lõigu alusel esitatud kommentaaride kohta tehnilise aruande.

20      Komitee kiitis 11. juulil 2011 määruse nr 1924/2006 artikli 17 lõikes 3 ja artikli 25 lõikes 3 ette nähtud kontrolliga regulatiivmenetluses ühehäälselt heaks komisjoni määruse eelnõu vastuvõtmise ning 26. juulil 2011 anti eelnõu kontrollimiseks Euroopa Parlamendile ja Euroopa Liidu Nõukogule, kes vastuväiteid ei esitanud.

21      Komisjon võttis 16. novembril 2011 vastu määruse (EL) nr 1170/2011, millega keeldutakse lubamast toidu kohta teatavate haigestumise riski vähendamisele viitavate tervisealaste väidete esitamist (ELT L 299, lk 1, edaspidi „vaidlustatud määrus”). Selle määruse artiklist 1 koostoimes määruse lisaga tuleneb, et asjaomast väidet ei ole kantud määruse nr 1924/2006 artikli 14 lõikes 1 nimetatud Euroopa Liidu lubatud väidete nimekirja. Põhjendamaks seda, miks väite esitamist ei lubata, märkis komisjon vaidlustatud määruse põhjenduses 6 määruse nr 1924/2006 artikli 2 lõike 2 punktile 6 viidates, et kuna ei ole tõendatud, et haigestumise riskitegur väheneb, ei ole kõnealune tervisealane väide vastavuses määruses (EÜ) nr 1924/2006 sätestatud nõuetega ning seda ei tohi lubada.

22      Komisjon teatas 28. novembri 2011. aasta kirjas hagejatele asjaomase väite lubamise taotluse kohta tehtud lõplikust otsusest, mis sisaldus kõnealuses määruses.

 Menetlus ja poolte nõuded

23      Hagejad esitasid käesolevas menetluses hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 16. jaanuaril 2012.

24      Üldkohtu kodukorra artikli 114 lõike 1 alusel esitas komisjon Üldkohtusse 30. märtsil 2012 eraldi dokumendina saabunud vastuvõetamatuse vastuväite. Hagejad esitasid 14. mail 2012 oma seisukohad vastuvõetamatuse vastuväite kohta.

25      Nõukogu taotles 16. aprillil 2012 Üldkohtu kantseleisse saabunud kirjas luba astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks. Üldkohtu seitsmenda koja esimees otsustas 16. mail 2012 menetlusse astumise taotluse menetlemise peatada seni, kuni vastuvõetamatuse vastuväite kohta on tehtud otsus.

26      Üldkohtu (seitsmes koda) 23. novembri 2012. aasta määrusega liideti vastuvõetamatuse vastuväide sisulise menetlusega ja määrati, et kohtukulude kandmine otsustatakse edaspidi.

27      Üldkohtu seitsmenda koja esimehe 4. veebruari 2013. aasta määrusega rahuldati pärast põhimenetluse poolte ärakuulamist nõukogu taotlus menetlusse astumiseks. Nõukogu esitas menetlusse astuja seisukohad 15. märtsil 2013. Hagejad esitasid 17. mail 2013 Üldkohtu kantseleisse saabunud kirjaga nende seisukohtade kohta oma seisukohad. Komisjon nende seisukohtade osas märkusi ei esitanud.

28      Kuna Üldkohtu kodade koosseis muutus, kuulub ettekandja‑kohtunik nüüd viienda koja koosseisu, mistõttu käesolev kohtuasi määrati sellele kojale.

29      Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus (viies koda) avada suulise menetluse.

30      Poolte kohtukõned ja Üldkohtu küsimustele antud vastused kuulati ära 15. jaanuari 2014. aasta kohtuistungil. Sellel kohtuistungil võttis komisjon tagasi oma taotluse jätta kohtuasjas otsus tegemata ja selle kohta tehti märge kohtuistungi protokolli.

31      Hagejad paluvad Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud määrus osas, mis puudutab asjaomast väidet;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

32      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või teise võimalusena jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt.

33      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagiavaldus rahuldamata;

–        otsustada kohtukulude kandmise üle sellest tulenevalt.

 Õiguslik käsitlus

34      Enne nende väidete ja argumentide analüüsimist, mille pooled on esitanud sisulistes küsimustes, tuleb vaadelda komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväidet.

 Vastuvõetavus

35      Oma vastuvõetavuse vastuväite põhjenduseks esitab komisjon kaks asja läbivaatamist takistavat asjaolu. Esimese asjaolu kohaselt puudub hagejatel põhjendatud huvi, samas kui teise asjaolu kohaselt puudub hagejatel õigus hagi esitada, kuna vaidlusalune määrus ei puudutanud neid ei otseselt ega isiklikult.

 Esimene asja läbivaatamist takistavat asjaolu, mille kohaselt puudub hagejatel põhjendatud huvi

36      Komisjon väidab, et hagejatel puudub põhjendatud huvi, kuna arutusel olev väide põhineb üksnes teoreetiliselt huvil määruse nr 1924/2006 vastu. See tuleneb ühelt poolt asjaolust, et hagejad algatasid asjaomase väitega seoses haldusmenetluse, kus nad tuginesid oma võimalikule tegevusele toidukäitlejana või selliste toidukäitlejate võimaliku esindajana, ja teiselt poolt sellest, et hagejad väitsid nimetatud haldusmenetluse käsitlemisel erialaajakirjas, et määruse nr 1924/2006 alusel on võimalik luba taotleda, kui see on kogu inimkonna huvides. Komisjon leiab, et kuigi igaüks võib algatada väite lubamise menetluse määruse 1924/2006 artikli 14 lõike 1 punkti a tähenduses, ei tähenda see, et igaühel on ka huvi saavutada see, et tühistatakse määrus, millega on jäetud rahuldamata taotlus lisada väide selle sätte kohaselt lubatud väidete nimekirja. Põhjendatud huvi ei tulene muu hulgas asjaolust, et hagejad on taotlenud luba asjaomaseid väiteid kasutada ja et haldusmenetlus lõppes vaidlustatud määruse vastuvõtmisega.

37      Hagejad kinnitavad, et nende põhjendatud huvi tuleneb määruse nr 1924/2006 artikli 14 lõike 1 punktis a ette nähtud õigusest taotleda luba asjaomase väite esitamiseks. Neil on otsene õiguslik huvi, millele saab tugineda ka majanduslikel eesmärkidel. Hagejate arvates ei ole neil muud õiguskaitsevahendit selle saavutamiseks, et tühistataks vaidlustatud määrus, millega jäeti nende loataotlus rahuldamata pärast seda, kui komisjon oli taotluse sisuliselt läbi vaadanud. Küsimus, kas hagejad on toidukäitlejad või kas nad esindavad toidukäitlejaid, ei puutu asjasse. Hagejate sõnul võivad nad pärast tervisealase väite lubamist hakata igal ajal tegutsema toidukäitlejatena või viimastega koostööd tegema selleks, et seda väidet äriliselt kasutada. Hagejad väidavad, et nende huvi on saada luba asjaomase väite esitamiseks, seda väidet ise kasutada ja võimaldada samas ka teistel seda kasutada.

38      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab hageja põhjendatud huvi, mis puudutab hagi eset, esinema hagi esitamise staadiumis, vastasel juhul on hagi vastuvõetamatu. Hagi ese, nagu ka põhjendatud huvi, peab säilima kuni kohtuotsuse tegemiseni, vastasel juhul langeb asjas kohtuotsuse tegemise vajadus ära – eelöeldu eeldab, et hagi peab selle esitajale tooma selle lõpptulemuse kaudu mingit kasu (vt Euroopa Kohtu 17. aprilli 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑373/06 P, C‑379/06 P ja C‑382/06 P: Flaherty jt vs. komisjon, EKL 2008, lk I‑2649, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika) ning et seda õigustab tekkinud ja olemasolev huvi vaidlustatud akti tühistamise vastu (vt Üldkohtu 19. juuni 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑269/03: Socratec vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika). Mainitud nõue tagab nimelt menetluse tasandil selle, et liidu kohtule ei esitata arvamusetaotlusi ega küsimusi, mis oleks puhtteoreetilised (eespool viidatud kohtuotsus Socratec vs. komisjon, punkt 38).

39      Lisaks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et hagi esitamise huvi olemasolu peab tõendama hageja ning et see on põhiline ja esmane tingimus iga kohtule esitatud hagi puhul (Euroopa Kohtu teise koja esimehe 31. juuli 1989. aasta määrus kohtuasjas 206/89 R: S. vs. komisjon, EKL 1989, lk 2841, punkt 8; Üldkohtu 14. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑141/03, Sniace vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑1197, punkt 31). Veel peab hageja juhul, kui ta toetub huvile, mis puudutab tulevikus tekkivat õiguslikku olukorda, tõendama, et selle olukorra riivamine on juba praegu kindel. Hageja ei saa seega vaidlustatud akti tühistamise nõudes oma huvi põhjendamiseks tugineda tulevikus tekkivatele olukordadele, mille saabumine ei ole kindel (Üldkohtu 17. septembri 1992. aasta otsus kohtuasjas T‑138/89: NBV ja NVB vs. komisjon, EKL 1992, lk II‑2181, punkt 33, ja eespool viidatud kohtuotsus Sniace vs. komisjon, punkt 26).

40      Olgu märgitud – nagu väidavad hagejad –, et vaidlustatud määrus on oma olemuselt kombineeritud. Nimelt on ta kõigi toidukäitlejate suhtes üldakt ja loataotlejate suhtes üksikakt.

41      Esiteks, sätestades et asjaomane väide ei ole kantud määruse nr 1924/2006 artikli 14 lõikes 1 nimetatud liidu lubatud väidete nimekirja, on vaidlustatud määruse eesmärk keelata selle väite kasutamine kõigil toidukäitlejatel. Nagu tuleneb määruse nr 1924/2006 artikli 1 lõike 2 esimesest lõigust, kuulub viimane kohaldamisele kaubanduslikes teadaannetes esitatud väidetele. Lisaks näeb selle määruse artikli 6 lõige 2 ette, et toidukäitleja, kes toitumis- või tervisealase väite esitab, peab põhjendama väite kasutamist. Veel sätestab määruse artikli 17 lõige 5, et artiklis 14 sätestatud nimekirjades loetletud tervisealaseid väiteid võivad kasutada kõik toidukäitlejad.

42      Teiseks tuleb märkida, et käesolevas kohtuvaidluses on arutusel loamenetlus seoses määruse 1924/2006 artikli 14 lõikes 1 punktis a nimetatud haigestumise riski vähendamise väitega. Komisjon tegi lõpliku otsuse hagejate poolt nimetatud määruse artikli 15 kohaselt esitatud loataotluse kohta vaidlustatud määruses määruse nr 1924/2006 artikli 17 lõike 3 alusel, nagu tuleneb vaidlustatud määruse artiklist 1 ja lisast. Viimati nimetatud määrusega, mis kujutab endast määruse nr 1924/2006 artiklites 14–17 ette nähtud loamenetluse lõppu, jäeti kõnealune taotlus niisiis rahuldamata, mida komisjon hagejatele oma 28. novembri 2011. aasta kirjas ka kinnitas.

43      See tuleneb ka vaidlustatud määruse põhjendustest 5, 6 ja 9, mis viitavad sõnaselgelt hagejate taotlusele. Määruse põhjenduses 5 on selles osas öeldud, et kõnealuse taotluse alusel paluti EFSA‑l anda arvamus vee mõjuga ning dehüdratatsiooni tekke ja sellega kaasneva tegutsemisvõime languse riskiga seotud tervisealase väite kohta. Selles põhjenduses on välja toodud ka asjaomane väide. Vaidlustatud määruse põhjenduses 6 on kokku võetud asjaomast väidet puudutav loamenetlus. Nimetatud määruse põhjenduse 9 kohaselt võeti määruses sätestatud meetmete kehtestamisel arvesse hagejate ja teiste isikute märkusi, mis on komisjonile edastatud määruse (EÜ) nr 1924/2006 artikli 16 lõike 6 kohaselt.

44      Määruse nr 1924/2006 artiklist 15 tuleneb, et seadusandja kavatsus oli lubada loataotluse esitamist igal füüsilisel või juriidilisel isikul ja et ta ei piiranud loa taotlejate ringi, mida komisjon kohtuistungil ka sõnaselgelt kinnitas. Nimelt ei näe määruse nr 1924/2006 artiklites 15–17 ja 19 sätestatud menetlusnormid – vastupidi selle määruse artiklis 18 sätestatud menetlusnormidele – ette, et niisuguse väite esitamiseks võib luba taotleda toidukäitleja. Need artiklid viitavad pelgalt taotlejatele üldiselt. Lisaks tuleb mainida, et komisjon ei jätnud hagejate taotlust rahuldamata seetõttu, et neil puudus õigus asjaomase väite esitamiseks luba taotleda.

45      Neil asjaoludel on isikul, kes on esitanud selleks ette nähtud eekirju järgides taotluse haigestumise riski vähendamise väite lubamiseks, ilmselgelt huvi paluda selle loa andmisest keeldumise kohta tehtud otsuse tühistamist. Komisjoni sellise otsuse tühistamine, millega keeldutakse taotletud loa andmisest, tähendab tegelikult kõikide isikute jaoks, kelle taotlused jäeti rahuldamata, et loa saamine muutub taas võimalikuks pärast nende taotluste uut läbivaatamist, mida komisjon on kohustatud tegema (vt selle kohta eespool punktis 38 viidatud kohtuotsus Flaherty jt vs. komisjon, punktid 32 ja 33, ning Üldkohtu 3. detsembri 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑245/08: Iranian Tobacco vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (TIR 20 FILTER CIGARETTES), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 17–22).

46      Seda järeldust ei sea kahtluse alla komisjoni argumendid, mille kohaselt on hagejatel määruse nr 1924/2006 vastu üksnes teoreetiline huvi. Kuigi on õige, et liidu kohtule ei või esitada puhtteoreetilisi küsimusi, ei ole käesolevas asjas siiski tegemist niisuguste küsimustega. Käesolevas asjas on nimelt kõne all niisuguse eraldi loataotluse rahuldamata jätmine, mille hagejad esitasid määruse nr 1924/2006 artiklites 14–17 sätestatud menetlust järgides.

47      Seega ei saa nõustuda, et esineb esimene asja läbivaatamist takistav asjaolu.

 Teine asja läbivaatamist takistavat asjaolu, mille kohaselt puudub hagejatel õigus hagi esitada

48      Komisjon väidab, et hagejatel puudub õigus hagi esitada, kuna vaidlusalune määrus ei puuduta neid ei otseselt ega isiklikult.

–       Hagejate isiklik puutumus

49      Komisjon väidab, et vaidlustatud määrus ei puuduta hagejaid otseselt, kuna väite määratlus vaidlustatud määruses puudutas otseselt vaid toidukäitlejaid määruse nr 1924/2006 tähenduses, kellel on vaidlustatud määruse kohaselt keelatud seda väidet oma majandustegevuses kasutada. Hagejad ei ole kinnitanud, et nad ise tegutsesid hagi esitamise kuupäeval toidukäitlejana ega ole toonud välja seda, kas, kuidas, millega seoses või milliste toodetega seoses oleksid nad puudutatud isikutena asjaomast väidet ise kasutanud. Puhtteoreetiline huvi määruse nr 1924/2006 ülesehituse ja asjaomase väite vastu ei ole piisav selleks, et otsest puutumust saaks tuvastada.

50      ELTL artikli 263 neljanda lõigu kohaselt võib iga füüsiline või juriidiline isik selle artikli esimeses ja teises lõigus sätestatud tingimustel esitada hagi temale adresseeritud või teda otseselt ja isiklikult puudutava akti vastu ning üldkohaldatava akti vastu, mis puudutab teda otseselt ega sisalda rakendusmeetmeid.

51      Käesolevas asjas ei olnud vaidlustatud akt adresseeritud hagejatele, kes seega ei ole selle akti adressaadid. Kuigi komisjon tõepoolest teatas 28. novembri 2011. aasta kirjas – vastavalt määruse nr 1924/2006 artikli 17 lõikele 4 – loataotlust puudutavast lõplikust otsusest, mis sisaldus määruses, ei saa sellest siiski järeldada, et vaidlustatud määrus oli adresseeritud hagejatele. Nimelt on määrus ELTL artikli 288 teise lõigu kohaselt üldiselt kohaldatav, tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides ega ole adresseeritud konkreetsele adressaadile, vaid see avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas vastavalt ELTL artikli 297 lõike 2 teisele lõigule. Nii avaldati vaidlustatud määrus vastavalt selle artiklile 2 Euroopa Liidu Teatajas 17. novembril 2011.

52      Niisuguses olukorras võivad hagejad ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel selle määruse peale tühistamishagi esitada ainult tingimusel, et see puudutab neid otseselt.

53      Otsese puutumuse osas on väljakujunenud kohtupraktikas sedastatud, et see tingimus eeldab esiteks, et vaidlustatud meede avaldaks otseselt mõju isiku õiguslikule olukorrale, ning teiseks, et see ei jätaks meedet rakendama kohustatud adressaadile mingit kaalutlusruumi – akti rakendamine on puhtautomaatne ja tuleneb vaid liidu õigsusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme (Euroopa Kohtu 5. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑386/96 P: Dreyfus vs. komisjon, EKL 1998, lk I‑2309, punkt 43; 29. juuni 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑486/01 P: Front National vs. parlament, EKL 2004, lk I‑6289, punkt 34, ja 10. septembri 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑445/07 P ja C ‑455/07 P: komisjon vs. Ente per le Ville vesuviane ja Ente per le Ville vesuviane vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑7993, punkt 45).

54      Niisiis tuleb analüüsida, kas vaidlustatud määrus mõjutab otseselt hagejate õiguslikku olukorda.

55      Selles osas olgu meenutatud, et vaidlustatud määrus on oma olemuselt kombineeritud (vt eespool punktid 40–43).

56      Esiteks, pidades silmas seda, et seadusandja kavatsus oli lubada igal füüsilisel või juriidilisel isikul määruse nr 1924/2006 artikli 15 alusel loataotlust esitada ja seda, et lõplik otsus, millega keelduti hagejate loataotluse rahuldamisest, sisaldub vaidlustatud määruses, mis kujutab endast määruse nr 1924/2006 artiklites 14–17 sätestatud loamenetluse lõppu, siis tuleb märkida, et vaidlustatud määrus mõjutab otseselt hagejate õiguslikku olukorda. Teiseks olgu mainitud, et otsus keelduda taotluse rahuldamisest on oma olemuselt puhtautomaatne ja see tuleneb üksnes vaidlustatud määrusest, ilma muid vahenorme kohaldamata.

57      Järelikult mõjutab vaidlustatud määruse hagejaid otseselt ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses.

–       Hagejate isiklik puutumus

58      Komisjon väidab, et vaidlustatud määrus hagejaid isiklikult ei puuduta, kuna see määrus keelab õigusnormina, mis keskendub sisulistele eeskirjadele, mitte isikutele, kõigil isikutel asjaomast väidet kasutada. Lisaks ei ole pelgalt väite lubamise taotluse esitamine ega sellele järgnenud võimalik kirjavahetus ametiasutusega, kellele taotlus esitati, piisav selleks, et taotlejal tekiks õigus esitada hagi.

59      ELTL artikli 263 neljanda lõigu kohaselt on käesolevas asjas esitatud tühistamishagi vastuvõetav üksnes siis, kui vaidlustatud määrus puudutab hagejaid isiklikult või kujutab endast õigusakti, mis ei sisalda rakendusmeeteid.

60      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saavad muud isikud peale nende, kellele akt on adresseeritud, üksnes siis väita, et see akt puudutab neid isiklikult, kui akt mõjutab neid teatud neile eriomaste tunnuste või neid iseloomustavate faktiliste asjaolude tõttu, mis neid kõigist teistest eristavad, ning seeläbi individualiseerib nad analoogiliselt akti adressaadiga (Vt Euroopa Kohtu 15. juuli 1963. aasta otsus kohtuasjas 25/62: Plaumann vs. komisjon, EKL 1963, lk 197, 223, ja eespool punktis 38 viidatud kohtuotsus Flaherty jt vs. komisjon, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

61      Samadel põhjustel, mis on eespool punktides 38−45 esitatud põhjendatud huvi kohta, tuleb märkida, et vaidlustatud määrus puudutab hagejaid isiklikult. Kuna nad aga esitasid asjaomase väite lubamiseks individuaalsed taotlused, siis piisab sellest, kui märkida, et see kujutab endast asjaolu, mis võib neid vastavalt eespool punktis 60 meenutatud kohtupraktikale iseloomustada, neid kõigist teistest isikutest eristades ja individualiseerida neid sarnaselt kõnealuse õigusakti adressaadiga (vt selle kohta eespool punktis 38 viidatud kohtuotsus Flaherty jt vs. komisjon, punkt 41, ja 13. oktoobri 2011. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑463/10 P ja C‑475/10 P: Deutsche Post ja Saksamaa vs. komisjon, EKL 2011, lk I‑9639, punkt 74).

62      Eeltoodust tuleneb, et komisjoni argumendid hagejate isikliku puutumuse kohta tuleb tagasi lükata.

63      Järelikult tuleb teine asja läbivaatamist takistav asjaolu ja sellest tulenevalt ka komisjoni vastuvõetamatuse vastuväide tagasi lükata.

 Sisulised küsimused

64      Hagejad esitavad oma hagi põhjendamiseks üheksa väidet. Nelja esimese väite kohaselt on rikutud liidu õigust: esiteks seetõttu, et riskitegurit ei ole vaja ära näidata, teiseks seetõttu, et komisjon ei võtnud arvesse asjaolu, et loataotluses oli riskitegur tegelikult ära näidatud, kolmandaks seetõttu, et vaidlustatud määrus on ebaproportsionaalne, ja neljandaks seetõttu, et puudub piisav õiguslik alus. Nelja järgmise väite kohaselt rikuti olulisi menetlusnorme, sest komisjon võttis otsuse asemel vastu määruse (viies väide), sest eirati pädevuse jaotust (kuues väide), sest otsust ei võetud vastu ette nähtud tähtaja jooksul (seitsmes väide) ning kuna arvesse ei võetud kõiki hagejate ja huvitatud kolmandate isikute väiteid (kaheksas väide). Lõpetuseks tugineb üheksas väide põhjendamiskohustuse rikkumisele.

 Esimene väide, et rikuti õigusnormi, sest riskitegurit ei ole vaja ära näidata

65      Hagejad väidavad, et komisjon rikkus liidu õigust sellega, et ta pidas riskiteguri nimetamist loataotluses kohustuslikuks, kuigi niisugust nõuet määrusest nr 1924/2006 ei tulene.

66      Vaidlustatud määruse põhjendusest 6 nähtub, et komisjon keeldus lubamast asjaomast väidet seetõttu, et see ei vasta määruses 1924/2006 sätestatud nõuetele, kuna seda, et haigestumise riskitegur väheneb, ei ole tõendatud. Seetõttu oli komisjoni arvates asjaomase väite lubamiseks vaja, et taotleja tooks välja haigusesse haigestumise riskiteguri. Komisjon leiab, et riskiteguri oleks saanud esitada kas asjaomase väite sõnastuse kohta tehtud ettepanekus või loataotlusele lisatud dokumentides.

67      Seega tuleb analüüsida, kas hagejad oleksid asjaomase väite lubamiseks esitatud taotluse menetlemise käigus pidanud asjaomase väite sõnastuse kohta tehtud ettepanekus või loataotlusele lisatud dokumentides välja tooma haigestumise riskiteguri.

68      Määruse nr 1924/2006 artikli 14 lõike 1 punkti a kohaselt võib haigestumise riski vähendamise väiteid esitada, kui selleks on antud luba käesoleva määruse artiklites 15–17 ja 19 sätestatud korras ja need väited lisatakse liidu lubatud väidete nimekirja koos nimetatud väidete kasutamise kõikide vajalike tingimustega. Määruse nr 1924/2006 artikli 15 lõikes 3 on loetletud teave, mille taotleja oma taotluses esitama peab.

69      Kuigi, nagu väidavad hagejad, ei ole määruse nr 1924/2006 artikli 14 lõike 1 punktis a ega artikli 15 lõikes 3 nimetatud mõistet „riskitegur”, on haigestumise riski vähendamise väite mõiste defineeritud selle määruse artikli 2 lõike 2 punktis 6. Nimetatud definitsiooni kohaselt hõlmab see väide mis tahes tervisealast väidet, mis väidab, viitab või annab mõista, et toidugrupi, toidu või ühe selle koostisosa tarbimine vähendab inimestel oluliselt mõnda haigusesse haigestumise mõnda riskitegurit.

70      Selles osas väidavad hagejad, et mõistet „haigestumise riski vähendamise väide” määruse nr 1924/2006 artikli 2 lõike 2 punkti 6 tähenduses tuleb tõlgendada laialt ja et see hõlmab mis tahes väidetud või viidatud haigestumise riski vähendamist, kuna seadusandja ei eristanud seda mõistet „haigestumise riski” mõistest selle määruse artikli 14 lõike 1 punkti a tähenduses, nagu tuleneb ka komisjoni pressiteatest ja Euroopa Kohtu 18. juuli 2013. aasta otsusest kohtuasjas C‑299/12: Green Swan (punkt 25). Veel rõhutavad hagejad, et üldiste keelereeglite kohaselt ja praktilises keelekasutuses ei tehta riskil ja riskiteguril olulist vahet.

71      See väide tuleb tagasi lükata. Liidu kohus on tõepoolest juba asunud seisukohale, et teatavat osa tervisealase väite mõistest määruse nr 1924/0226 artikli 2 lõike 2 punkti 5 tähenduses – st terminit „seos”, mis peab olema ühelt poolt toidu või ühe selle koostisosa ja teiselt poolt tervise vahel – tuleb tõlgendada laialt (Euroopa Kohtu 6 septembri 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑544/10: Deutsches Weintor, punkt 34). Samas olgu märgitud, et isegi eeldusel, et seadusandja nägi ette määruse nr 1924/2006 artikli 2 lõike 2 punkti 6 kohase mõiste „haigestumise riski vähendamise väide” laia tõlgenduse, ei luba see asjaolu jätta arvesse võtmata „riskitegurit”, mis on antud mõiste osa. Lisaks, pidades silmas igasugust haigestumise riski vähendamist, nägemata seejuures ette riskiteguri olemasolu, ei olnud tal tarvis anda määratlust mõistele, kus on sõnaselgelt mainitud, et olemas peab olema haigestumise riskitegur. Kuna hagejad viitavad selles osas komisjoni pressiteatele, siis tuleb ka märkida, et sellisel teatel puudub käesoleva asja lahendamisel igasugune õiguslik kaal.

72      Mis puutub argumentidesse, mis on seotud eespool punktis 70 viidatud kohtuotsusega Green Swan, siis tuleb mainida, et Euroopa Kohus tõlgendas selle kohtuotsuse osas, millele hagejad viitavad, määruse nr 1924/2006 artikli 2 lõike 2 punkti 6 nii, et selleks, et tervisalast väidet saaks kvalifitseerida „haigestumise riski vähendamise väiteks” antud sätte tähenduses, ei pea tervisealane väide tingimata viitama sõnaselgelt sellele, et teatava toidugrupi, toidu või ühe selle koostisosa tarbimine vähendab inimeste jaoks „oluliselt” mõnda haigusesse haigestumise riskitegurit. Kuna aga käesoleval juhtumil ei puutu see küsimus asjasse, tuleb hagejate argumendid tagasi lükata.

73      Määruse nr 1924/2006 artikli 2 lõike 2 punkti 6 kohase haigestumise riski vähendamise väite esitamiseks loa andmine nõuab niisiis esiteks seda, et lisaks haiguse äranäitamisele tuuakse välja ka sellesse haigusesse haigestumise riskitegur, ja teiseks tehakse märge selle kohta, et teatava toidugrupi, toidu või ühe selle koostisosa tarbimine vähendab riskitegurit oluliselt.

74      Niisiis oli vaja selleks, et komisjonil oleks võimalik asjaomase väite lubamise taotlus läbi vaadata, et hagejad näitaksid lisaks haigusele ära sellesse haigusesse haigestumise riskiteguri.

75      Kuigi piisaks sellest, et niisugune teave nähtub, vähemalt vaikimisi, kas asjaomase väite sõnastuse kohta tehtud ettepanekust või loataotlusele lisatud dokumentidest, peavad hagejad siiski ära näitama haiguse ja sellesse haigusesse haigestumise konkreetse riskiteguri, mida nende arvates oluliselt vähendataks. Nimelt möönab seadusandja määruse nr 1924/2006 artikli 14 lõikes 2, et haigusel on mitu riskitegurit. Selle sätte kohaselt peab haigestumise riski vähendamise väidete puhul toote märgistusel või märgistuse puudumise korral toote esitlemisel või reklaamis olema ka lause, mis viitab sellele, et väites viidatud haigusel on mitu riskitegurit ning ühe riskiteguri muutmisel võib, aga ei pruugi olla kasulikku mõju. Seega, kuna hagejad ei näidanud ära ei haigust ega konkreetset riskitegurit, ei olnud komisjonil võimalik hinnata, missugusesse haigusesse haigestumise millist riskitegurit vee regulaarne tarbimine arvestatavates kogustes oluliselt vähendaks.

76      Lisaks olgu märgitud, nagu mainib ka komisjon, et haigestumise riski vähendamise väite niisugune tõlgendus tagab selle, et järgitakse määruse nr 1924/2006 artikli 14 lõikes 1 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. märtsi 2000. aasta direktiivi 2000/13/EÜ toidu märgistamist, esitlemist ja reklaami käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 109, lk 29; ELT eriväljaanne 15/05, lk 75) artikli 2 lõike 1 punktis b sätestatud põhimõtet, mille kohaselt ei tohi märgistus ja selle meetodid omistada toidule inimeste haigusi ärahoidvaid omadusi.

77      Hagejate argumendid, mille järgi pidas komisjon riskiteguri nimetamist loataotluses ekslikult kohustuslikuks, tuleb seega tagasi lükata.

78      Hagejate esitatud argumendid seda järeldust kahtluse alla ei sea.

79      Esiteks väidavad hagejad, et nende loataotlust ei võinud rahuldamata jätta seetõttu, et see ei vastanud määruses nr 1924/2006 kehtestatud nõuetele, kuna määruse nr 1924/2006 artikli 17 lõike 1, artikli 16 lõike 3 ja artikli 14 lõike 1 koosmõjust tulenevalt oleks komisjon pidanud kontrollima taotlusega seotud dokumentide ja EFSA arvamuse alusel, kas asjaomane väide põhineb teaduslikel tõenditel ja kas asjaomase väite sõnastus vastab selles määruses esitatud nõuetele. Ometi ei analüüsinud ei komisjon ega EFSA hagejate poolt loamenetluses esitatud teaduslikke tõendeid. Lisaks ei põhistanud komisjon oma otsust – vastuolus määruse nr 1924/2006 artikli 17 lõikega 1 – ei kohaldamisele kuuluvatele liidu õiguse sätetega ega muude õiguspäraste ja asjassepuutuvate asjaoludega.

80      Selles osas piisab, kui märkida, et selleks, et komisjon saaks taotlusega seotud dokumentide ja EFSA arvamuse alusel kontrollida hagejate esitatud teaduslikke tõendeid ja võtta seejärel selle taotluse kohta vastu lõplik otsus, võttes arvesse kõiki kohaldamisele kuuluvaid liidu õiguse sätteid ning muid õiguspäraseid ja vaatluse all oleva küsimuse seisukohast asjassepuutuvaid asjaolusid, pidi komisjoni käes olema taotlus lubada haigestumise riski vähendamise väidet määruse nr 1924/2006 artikli 2 lõike 2 punkti 6 ja artikli 14 lõike 1 punkti a tähenduses. Ent, nagu on juba mainitud (vt eespool punkt 75), oleks hagejad pidanud sellises taotluses lisaks haigusele ära näitama sellesse haigusesse haigestumise riskiteguri, mida nende sõnul oluliselt vähendataks.

81      Kuivõrd hagejad kinnitavad selles küsimuses – leides et asjaomane väide ei ole eksitav –, et selle väite osas on olemas teaduslik konsensus, nii et teaduslikke tõendeid ei olnud vaja esitada ja et tarbijate kaitsmiseks ei oleks komisjon pidanud vaidlustatud määrusega ette nähtud piirangut kehtestama, siis tuleb meenutada, et komisjon ei keeldunud asjaomase väite lubamisest selle alusel, et dehüdratatsiooni ja sellega kaasneva tegutsemisvõime languse riski vahelise seose kohta puudub teaduslik tõestus. Taotluse rahuldamisest keelduti seetõttu, et taotluses ei olnud tõendatud see, et haigestumise riskitegur väheneb, mis on määrusega nr 1924/2006 kehtestatud süsteemi kohaselt vajalik. Lisaks, nagu tuleneb määruse nr 1924/2006 artiklist 13, võimaldab nimetatud määrusega kehtestatud kord lubada esitada muid kui haigestumise riski vähendamisele osutavaid tervisealaseid väiteid, mille puhul ei ole vaja ära näidata riskitegurit. Kõne all oleva taotluse puhul see aga nii ei olnud. Seega ei saa hagejate argumentidega nõustuda.

82      Teiseks väidavad hagejad, et ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) ja Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) Codex Alimentariuse komisjoni 1997. aastal vastu võetud suunistes toitumis- ja tervisealaste väidete kasutamiseks, mis vaadati uuesti läbi 2004. aastal ja mida muudeti viimati 2008. aastal (CAC/GL 23-1997), täpsemalt suuniste punktis 2.2.3, on kaks näidet haigestumise riski vähendamise väitest, kus ei ole sõnaselgelt nimetatud konkreetset riskitegurit.

83      Selles osas tuleb esiteks märkida, et määruse nr 1924/2006 põhjendusest 7 nähtub tõepoolest, et seadusandja võttis nõuetekohaselt arvesse nimetatud suunistes esitatud määratlusi ja tingimusi. Samas ei viidanud seadusandja haigestumise riski vähendamise väite määratlemisel pelgalt nendes suunistes antud määratlusele, vaid esitas määruse artikli 2 lõike 2 punktis 6 enda määratluse. Teiseks olgu mainitud, et suuniste punktis 2.2.3 on haigestumise riski vähendamise väite määratlemisel nimetatud riskiteguri olemasolu. Nimelt tähendab riski vähendamine selle määratluse kohaselt ühe või mitme olulise riskiteguri märkimisväärset muutumist haiguse või teatava seisundi kulgemisel. Antud määratlus viitab sellele, et haigusel on mitu riskitegurit ning ühe riskiteguri muutmisel võib, aga ei pruugi olla kasulikku mõju. Seega tuleb hagejate argumendid tagasi lükata.

84      Kolmandaks tuleb tagasi lükata hagejate argument, mille kohaselt komisjon lubas oma 29. oktoobri 2009. aasta määruses (EÜ) nr 1024/2009, milles käsitletakse selliste toidu kohta esitatavate tervisealaste väidete lubamist ja nende lubamisest keeldumist, mis viitavad haigestumise riski vähendamisele ning laste arengule ja tervisele (ELT L 283, lk 22), esitada haigestumise riski vähendamise väiteid, mis on seotud ksülitooli sisaldava närimiskummi ja pastillide mõjuga hammaste lagunemise riskile, pidamata sealjuures riskiteguri äranäitamist vajalikuks. Nimelt näitab komisjoni poolt määrusega nr 1024/2009 lubatud väide selgelt, et hambakatt on riskitegur, mida arvesse võeti. Lisaks, kuna haigestumise riski vähendamise väite mõiste määruse nr 1924/2006 artikli 2 lõike 2 punkti 6 mõttes on õigusliku tähendusega ja seda tuleb tõlgendada objektiivsetest teguritest lähtudes, siis ei saa see sõltuda komisjoni subjektiivsest hinnangust ning tuleb kindlaks määrata sõltumatult selle institutsiooni mis tahes varasemast praktikast (vt selle kohta Euroopa Kohtu 20. mai 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑138/09: Todaro Nunziatina & C., EKL 2010, lk I‑4561, punkt 21, ja Üldkohtu 27. septembri 2012. aasta otsus kohtuasjas T‑303/10: Wam Industriale vs. komisjon, punkt 82). Veel olgu meenutatud, et võrdse kohtlemise põhimõttele ei või tugineda selleks, et põhjendada õigusakti vale tõlgenduse kordamist (Euroopa Kohtu 24. märtsi 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑313/90: CIRFS jt vs. komisjon, EKL 1993, lk I‑1125, punkt 45).

85      Seega tuleb esimene väide tagasi lükata.

 Teine väide, et rikuti liidu õigust, sest komisjon ei võtnud arvesse asjaolu, et tegelikult oli riskitegur loataotluses ära näidatud

86      Hagejad väidavad, et komisjon rikkus liidu õigust, kuna ta ei võtnud arvesse seda, et asjaomase väite sõnastuse kohta tehtud ettepanekus oli riskitegur tegelikult ära näidatud. Hagejad viitasid juba oma 28. novembri 2008. aasta kirjas kudede veesisaldusele ja Bundesamti 18. detsembri 2008. aasta antud nõuannet järgides tuginesid nad 10. veebruari 2009. aasta kirjas riskitegurina vedelikukaotusele kudedes. Ka oli haiguse „tegutsemisvõime langus” kontekstis väite sõnastuse kohta tehtud ettepanekus riskitegurina ära toodud „dehüdratsioon”. Igal juhul oleksid EFSA ja komisjon võinud asjaomase väite kohta tehtud ettepaneku sõnastust muuta, kasutades oma pädevust seda ettepanekut hinnata või laialt tõlgendada.

87      Mis puutub esiteks hagejate argumenti, et komisjon ei võtnud arvesse asjaolu, et hagejad märkisid riskitegurina vedelikukaotust kudedes, siis tuleb mainida, et EFSA ja komisjon võtsid seda märget arvesse. Nimelt leidis EFSA oma 28. jaanuari 2011. aasta teaduslikus arvamuses, et hagejate esitatud riskitegurid, st vedelikukaotus kudedes ja kudede vähenenud vedelikusisaldus, on vedelikukaotuse ja seega hagejate viidatud „dehüdratsiooni” haigestumise näitajad. Teiseks, vastavalt vaidlustatud määruse põhjendusele 6 tõid hagejad – vastusena selgituse saamiseks esitatud taotlusele – dehüdratsiooni riskiteguritena välja vedelikukaotuse kudedes ja kudede vähenenud vedelikusisalduse. EFSA teadusliku arvamuse alusel asus komisjon seejärel seisukohale, et haigestumise riskiteguri vähendamist ei ole tõendatud.

88      Selles osas tuleb mainida – nagu väidab ka komisjon ja nagu nähtub EFSA 28. novembri 2011. aasta teaduslikust arvamusest –, et vedelikukaotus kudedes ei ole „dehüdratsiooni” riskitegur, vaid pigem kirjeldab dehüdratsiooni seisundit ja selle seisundi esinemist vastavalt tuvastatud vedelikukaotusele. Komisjon võis niisiis vaidlustatud määruse põhjenduses 6 EFSA teadusliku arvamusel alusel õigesti järeldada, et haigestumise riskiteguri vähenemist tõendatud ei ole, kuna vedelikukaotus kudedes on vedelikukaotuse ja seega „dehüdratsiooni” haigestumise näitaja.

89      Mis puutub selles kontekstis hagejate esitatud argumenti, mille kohaselt EFSA ja komisjon võtsid ekslikult haigusena arvesse „dehüdratsiooni” ega arvestanud samas haigusena „tegutsemisvõime langust”, nii nagu see on välja toodud hagejate 28. novembri 2008. aasta kirjas, siia tuleb sarnaselt komisjoniga märkida, et tegutsemisvõime langus ei ole iseenesest haigus, vaid see on haiguse tagajärg või sümptom. Lisaks möönsid hagejad 28. novembri 2008. aasta kirjas, et tegutsemisvõime langus on klassikaline dehüdratsiooniga kaasnev sümptom ja dehüdratsiooni tagajärg. Samuti leidsid hagejad 25. oktoobri 2010. aasta kirjas, et dehüdratsioon on haigusseisund, millega kaasneb tegutsemisvõime langus ja et vee regulaarne tarbimine olulistes kogustes võib vähendada dehüdratatsiooni riski, mainimata seejuures tegutsemisvõime langust.

90      Seoses hagejate argumendiga, mille kohasel tõid nad Bundesamti nõuannet järgides riskitegurina välja vedelikukaotuse kudedes, tuleb mainida, et viimane lihtsalt osutas oma 18. detsembri 2008. aasta kirjas, et on otstarbekas, kui hagejad võtavad riskiteguri väljatoomisel arvesse vedelikukaotust kudedes. Niisiis ei viidanud Bundesamt haiguse „dehüdratsioon” riskitegurina mingil viisil vedelikukaotusele kudedes.

91      Teiseks, mis puudutab hagejate argumente, mille järgi komisjon jättis haiguse „tegutsemisvõime langus” osas ekslikult arvesse võtmata riskiteguri „dehüdratsioon”, mida oli sõnaselgelt nimetatud asjaomase väite sõnastuse kohta tehtud ettepanekus, siis piisab sellest, kui märkida, et hagejad viitasid sõnaselgelt oma 28. novembri 2008. aasta kirjas, vastuseks Bundesamti 10. novembri 2008. aasta kirjas esitatud taotlusele, et nad peavad silmas haigust „dehüdratatsioon ja sellega kaasnevat tegutsemisvõime langust”. Lisaks asjaolule, et tegutsemisvõime langust ei saa pidada haiguseks (vt eespool punkt 89), ei saanud EFSA ja komisjon ka pidada dehüdratsiooni riskiteguriks määruse nr 1924/2006 artikli 2 lõike 2 punkti 6 ja artikli 14 lõike 1 punkti a tähenduses.

92      Kolmandaks, mis puutub hagejate argumenti, et EFSA ja komisjon oleks pidanud oma kaalutlusõigust rakendades asjaomase väite sõnastuse kohta tehtud ettepaneku ümber sõnastama, seda sõnastust laialt tõlgendama või seadma selle väite kasutamise sõltuvusse muude tegurite äranäitamisest, siis on juba mainitud (vt eespool punkt 75), et taotleja on kohustatud välja tooma, vähemalt vaikimisi, haiguse ja sellesse haigusesse haigestumise konkreetse riskiteguri, mida nende arvates oluliselt vähendataks. Ilma selle teabeta ei ole ei EFSA‑l ega komisjonil võimalik, sõltumata asjaomase väite konkreetsest sõnastusest, hinnata seda, missugusesse haigusesse haigestumise millist riskitegurit teatava toidu või selle koostisosa tarbimine olulistes kogustes oluliselt vähendaks. Lisaks, nagu tuleneb esitatud materjalidest, juhtisid Bundesamt, EFSA ja komisjon mitu korda hagejate tähelepanu nõudele näidata ära haigestumise riskitegur (vt eespool punktid 9, 10, 14 ja 15).

93      Neljandaks, mis puudutab hagejate repliigis sisalduvat osutust veepuudusele kui riskitegurile, siis piisab tõdemusest, et hagejate repliigis esitatud põhjendusest tuleneb, et nende arvates kujutab veepuudus endast täiendavat riskitegurit, mida kõne all oleva väite lubamiseks esitatud taotluses nimetatud ei ole.

94      Seega tuleb teine väide tagasi lükata.

 Kolmas väide, et rikuti proportsionaalsuse põhimõtet

95      Hagejad väidavad, et komisjon rikkus vaidlustatud määrust vastu võttes proportsionaalsuse põhimõtet. Hagejate arvates ei olnud asjaomase väite lubamise taotluse rahuldamata jätmine ei sobiv ega vajalik, et saavutada määrusega nr 1924/2006 taotletud eesmärk ehk selle tagamine, et kasutatakse tervisealaseid väiteid, mis põhinevad piisavatel teaduslikel tõenditel. Nimelt oleks komisjon võinud asjaomase väite sõnastuse kohta tehtud ettepaneku sisu muuta. Nii oleks komisjon saanud selles sõnastuses piisava selgusega välja tuua riskiteguri, mille olemasolu ta nõudis. Täpsemalt ei olnud taotluse rahuldamata jätmine sobiv, kuna määruse nr 1924/2006 eesmärk ei ole keelata selliste väidete esitamist, mis on teaduslikus mõttes piisavalt põhjendatud. Lisaks ei olnud taotluse rahuldamata jätmine vajalik, kuna loataotluse põhjendusena esitatud seos põhines vaieldamatult piisaval teaduslikul alusel. Samuti oli taotluse rahuldamata jätmine ebaproportsionaalne, kuna see takistab edastamast tarbijatele teavet, mille sisu on vaieldamatult õige. Hagejate arvates rikub vaidlustatud määrus ka neile Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitest 6 ja 16 tulenevaid põhivabadusi. Veel rikkus komisjon võrdse kohtlemise põhimõtet, olles varem sarnaseid haigestumise riski vähendamise väiteid lubanud, ilma et riskitegurit oleks ära näidatud.

96      Esiteks, mis puudutab hagejate argumente, mille kohaselt rikkus komisjon vaidlustatud määrust vastu võttes proportsionaalsuse põhimõtet, siis tuleb märkida, et komisjon keeldus asjaomast väidet lubamast, kuna täitmata oli üks määruses nr 1924/2006 ette nähtud loamenetluse kohustuslik nõue. Nimelt ei andnud komisjon vaidlusaluse määruse põhjenduse 6 kohaselt luba asjaomast väidet esitada seetõttu, et hagejad ei tõendanud, et haigestumise riskitegur väheneb, kuna riskitegurid, mille nad taotluses välja tõid, olid haigestumise näitajad. Nagu on juba sedastatud (vt eespool punkt 75), tuleb sellise väite lubamise taotluses lisaks haigusele näidata, milline on haigestumise konkreetne riskitegur, mida hagejate arvates oluliselt vähendataks. Lisaks tuleneb teise väite analüüsist, et hagejad niisugust riskitegurit välja ei toonud. Sellisel juhul ei olnud komisjonil võimalik hinnata, millist haigestumise riskitegurit vee regulaarne tarbimine arvestatavates kogustes oluliselt vähendaks. Vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, ei olnud asjaolu, et kõnealust väidet ei lubatud, seega seotud selle väite osas pakutud konkreetse sõnastusega. Kuna hagejad riskitegurit ära ei näidanud, ei oleks ka sõnastuse võimalik muutmine mingil juhul saanud päädida taotletud loa andmisega. Järelikult tuleb tagasi lükata hagejate argumendid, mille kohaselt rikkus komisjon vaidlustatud määrust vastu võttes proportsionaalsuse põhimõtet.

97      Seda järeldust ei sea küsimuse alla hagejate väide, et lähtuvalt Euroopa Kohtu 15. juuli 2004. aasta otsusest kohtuasjas C‑239/02: Douwe Egberts (EKL 2004, lk I‑7007) ületab täielik reklaamikeeld seda, mis on vajalik, et saavutada eesmärk kaitsta tarbijaid eksitavate tavade eest. Käesolev asi ei puudutagi täielikku keeldu asjaomast väidet esitada, vaid määruse nr 1924/2006 artiklites 14–17 ette nähtud loamenetluse nõuete järgimist.

98      Veel tuleb meenutada – osas, milles hagejad väidavad, et taotluse rahuldamata jätmine oli ebaproportsionaalne, kuna see takistab edastamast tarbijatele teavet, mille sisu on vaieldamatult õige –, et määruse nr 1924/2006 artiklis 13 on nimetatud ka muid tervisealaseid väiteid kui haigestumise riski vähendamise väited, mis ei nõua riskiteguri äranäitamist ja mille abil on võimalik juhtida tähelepanu positiivsele toimele, mida piisava koguse vee joomine inimese organismile ja selle funktsioneerimisele avaldab.

99      Teiseks, mis puudutab hagejate argumente, mille kohaselt rikub vaidlustatud määrus ka neile Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitest 6 ja 16 tulenevaid põhivabadusi, mis on seotud õigusega vabadusele ja turvalisusele ning ettevõtlusvabadusega, siis olgu mainitud, et hagejad piirduvad sellega, et loevad käesoleva väite raames abstraktselt üles nimetatud sätete rikkumised. Ent põhiõiguste harta artiklite 6 ja 16 rikkumine on väide, mis on käesolevast, proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist käsitlevast väitest eraldiseisev ja sõltumatu. Vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 21 esimesele lõigule, mida vastavalt selle põhikirja artikli 53 esimesele lõigule kohaldatakse ka Üldkohtu menetluses, ja Üldkohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punktile c tuleb igas hagiavalduses märkida hagi ese ja ülevaade fakti- ja õigusväidetest. See tähendab, et hagiavalduses peab olema selgitatud, milles seisneb hagi aluseks olev väide, nii et üksnes väite abstraktsest mainimisest ei piisa Euroopa Kohtu põhikirja ega kodukorra nõuete täitmiseks (vt selle kohta Üldkohtu 14. veebruari 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑351/05: Provincia di Imperia vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑241, punkt 87 ja seal viidatud kohtupraktika). Järelikult tuleb hagejate väited põhiõiguste harta artiklite 6 ja 16 rikkumise kohta vastuvõetamatutena tagasi lükata.

100    Kolmandaks tuleb tagasi lükata hagejate argumendid, mille kohaselt rikkus komisjon proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid, kuna ta oli varem lubanud esitada tervisealaseid väiteid, ilma et riskitegurit oleks ära näidatud. Piisab sellest, kui märkida esiteks, et hagejad viitavad tervisealastele väidetele, mis erinevad haigestumise riski vähendamise väidetest ja mida komisjon lubab määruse nr 1924/2006 artikli 13 kohaselt esitada. Eespool on juba sedastatud (vt eespool punktid 81 ja 98), et selliste väidete lubamiseks ei ole riskiteguri äranäitamine nõutud. Teiseks viitavad hagejad sellele, et määruse nr 1924/2006 kohaselt on lubatud väited, mis on seotud ksülitooli sisaldava närimiskummi ja pastillide mõjuga hammaste lagunemise riskile. Need argumendid on esimese väitega seoses juba tagasi lükatud (vt eespool punkt 84).

101    Seega tuleb kolmas väide tagasi lükata.

 Neljas väide, et puudub piisav õiguslik alus

102    Hagejad väidavad, et vaidlustatud määrus tuleb tühistada, kuna sellel puudub piisav õiguslik alus. See määrus põhineb määruse nr 1924/2006 artiklil 17 koostoimes artikli 14 lõike 1 punkti a ja artikli 10 lõikega 1. Hagejate arvates on nimetatud sätted vastuolus liidu õigusega, kuna need rikuvad ELL artikli 5 lõikes 4 sätestatud proportsionaalsuse põhimõtet. Käesoleva väite raames leiavad hagejad seega, et määruse nr 1924/2006 artikli 17 lõige 1 koostoimes määruse nr 1924/2006 artikli 14 lõike 1 punktiga a ja artikli 10 lõikega 1 on õigusvastane.

103    Olgu meenutatud, et proportsionaalsuse põhimõte nõuab, et liidu institutsioonide tegevus ei läheks kaugemale sellest, mis on asjaomaste õigusnormidega seatud õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik, ning juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet, ja et tekitatud piirangud peavad olema vastavuses seatud eesmärkidega (vt Euroopa Kohtu 9. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑174/05: Zuid-Hollandse Milieufederatie ja Natuur en Milieu, EKL 2005, lk‑2443, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

104    Mis puudutab eelmises punktis nimetatud tingimuste kohtulikku kontrolli, siis tuleb meenutada, et määruse nr 1924/2006 õiguslik alus on EÜ artikkel 95, millega seadusandja kehtestas liikmesriikides nii õigus- kui ka haldusnormide ühtlustamiseks meetmed, mille eesmärk on siseturu rajamine ja selle toimimine. Selle artikli lõike 3 kohaselt peab seadusandja, eeskätt tervishoidu, ohutust, keskkonnakaitset ja tarbijakaitset käsitlevates ettepanekutes, võtma aluseks kaitstuse kõrge taseme, eriti võttes arvesse kõiki uusi teaduslikel faktidel põhinevaid suundumusi. Selles raamistikus tuleb liidu seadusandjale talle seatud eesmärgi tõhusa täitmise võimaldamiseks anda käesolevas asjas kõne all olevaga sarnases valdkonnas ulatuslik kaalutlusõigus, mis eeldab liidu seadusandja poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid valikuid ja mille raames ta peab andma keerulisi hinnanguid. Sellise meetme õiguspärasust võib mõjutada vaid selle ilmselge ebasobivus võrreldes pädevate institutsioonide püstitatud eesmärgiga (vt selle kohta Euroopa Kohtu 10. detsembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑491/01: British American Tobacco (Investments) ja Imperial Tobacco, EKL 2002, lk I‑11453, punkt 123; 14. detsembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑210/03: Swedish Match, EKL 2004, lk I‑11893, punkt 48; 6. detsembri 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑453/03, C‑11/04, C‑12/04 ja C‑194/04: ABNA jt, EKL 2005, lk I‑10423, punkt 69, ja 12. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑380/03: Saksamaa vs. parlament ja nõukogu, EKL 2006, lk I‑11573, punkt 145; Üldkohtu 9. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑475/07: AgroSciences jt vs. komisjon, EKL 2011, lk II‑5937, punkt 150).

105    Mis puutub määrusega nr 1924/2006 taotletud eesmärkidesse, siis olgu meenutatud, et selle määruse artikli 1 lõikest 1 ning põhjendustest 1 ja 36 tuleneb, et määruse eesmärk on tagada siseturu tõhus toimimine toitumis- ja tervisealaste väidete osas, pakkudes sealjuures tarbijakaitse kõrget taset. Nagu tuleneb määruse nr 1924/2006 põhjendustest 1 ja 18, kuulub määruse peamiste eesmärkide hulka ka tervise kaitse (eespool punktis 71 viidatud kohtuotsus Deutsches Weintor, punkt 45). Määruse põhjenduses 1 on selle kohta täpsustatud, et turule viidud tooted, sealhulgas imporditud tooted, peavad olema ohutud ja piisavalt märgistatud. Selle määruse põhjenduse 9 kohaselt peavad määrusega kehtestatud põhimõtted tagama tarbijale kõrge kaitsetaseme, andma tarbijale teadlike valikute tegemiseks vajaliku teabe ning looma toiduainetetööstuses võrdsed konkurentsitingimused. Selles osas on määruse nr 1924/2006 põhjenduses 23 öeldud, et tervisealaste väidete kasutamist tuleks liidus lubada vaid pärast võimalikult kõrgetasemelist teaduslikku hindamist ja et selleks, et oleks tagatud nende väidete kooskõlastatud teaduslik hindamine, peaks nimetatud hindamised läbi viima EFSA.

106    Esiteks väidavad hagejad, et määruse nr 1924/2006 artikli 10 lõikes 1, artikli 14 lõike 1 punktis a ja artikli 17 lõikes 1 ette nähtud haigestumise riski vähendamise väite loamenetlus ei ole sobiv selleks, et võimaldada tervisealaste väidete ühtlustatud kasutamise eesmärgi saavutamist, tagades sealjuures tarbijakaitse kõrge taseme. Hagejate sõnul puudub EFSA‑siseselt läbi viidaval teaduslikul hindamisel igasugune läbipaistvus ja see hindamine annab ebaühtlasi tulemusi.

107    Kõigepealt rõhutavad hagejad selle väite põhjenduseks, et selliseid väiteid, nagu on arutusel käesolevas asjas, ei saa kasutada tarbijale suunatud teabes, kuigi EFSA on varem eraldiseisvas teaduslikus arvamuses möönnud, et asjaomase väite aluseks olevaid teaduslikke seoseid võib pidada teaduslikult piisavalt tõendatuks. Lisaks nõudis EFSA käesolevas asjas riskiteguri äranäitamist, samas kui ta ei pidanud riskiteguri äranäitamist vajalikuks teises asjas, mis puudutas ksülitooli sisaldava närimiskummi ja pastillide mõju hammaste lagunemise riskile ja mille komisjon heaks kiitis.

108    Selles osas tuleb esiteks märkida, et hagejate etteheited puudutavad sisuliselt seda, kuidas EFSA kõne all olevat loamenetlust läbi viis. Ent need etteheited ei mõjuta iseenesest selle menetluse õiguspärasust (vt selle kohta Euroopa Kohtu 12. juuli 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑154/04 ja C‑155/04: Alliance for Natural Health jt, EKL 2005, lk I‑6451, punktid 87 ja 88). Teiseks tuleb mainida, et teaduslik arvamus, mida hagejad arvesse võtsid, käsitleb vee toitumisalast kontrollväärtust üldiselt ega puuduta niisiis seda, milline on vee regulaarselt arvestatavates kogustes tarbimise mõju haigestumise riskitegurile. Mis puudutab argumenti seoses tulemuste ebaühtlusega – võrreldes juhtumiga, kus oli arutusel närimiskummi ja pastillide mõju hammaste lagunemise riskile –, siis on see argument juba tagasi lükatud (vt eespool punkt 84).

109    Teiseks, osas, milles hagejad väidavad täiendavaid täpsustusi tegemata, et kõnealust loamenetlust reguleerivad õigusnormid ei kuulu kohaldamisele, kuna EFSA läbiviidava teadusliku hinnangu kohta puuduvad erisätted, piisab sellest, kui mainida, et määruse nr 178/2002 III peatükk reguleerib üksikasjalikult EFSA töömeetodit. Lisaks on määruse nr 1924/2006 artiklis 16 EFSA arvamust käsitlevad sätted ja määruse nr 353/2008 vastuvõtmisega kehtestas komisjon määruse nr 1924/2006 artikli 15 rakenduseeskirjad, sealhulgas haigestumise riski vähendamise väite lubamise taotluse koostamise ja esitamise eeskirjad. Järelikult tuleb see väide tagasi lükata.

110    Niisiis ei ilmne hagejate argumentidest, et määruse nr 1924/2006 artikli 10 lõikes 1, artikli 14 lõike 1 punktis a ja artikli 17 lõikes 1 ette nähtud haigestumise riski vähendamise väite loamenetlus ei ole sobiv võimaldama selle määrusega taotletud eesmärkide saavutamist.

111    Teiseks väidavad hagejad, et kõne all olev loamenetlus ei ole määruse nr 1924/2006 eesmärkide saavutamiseks vajalik. Selle menetluse kohaselt on ette nähtud loa andmise võimalusega kaasnev täielik reklaamikeeld. Huvitatud isikute õigus reklaami ja teavet edastada oleks vähem piiratud, kui järgitaks direktiivi 2000/13 artiklis 2 ette nähtud õiguse kuritarvitamise keelu põhimõtet, millele tugineti kuni määruse nr 1924/2006 vastuvõtmiseni. Hagejate arvates oleks seadusandja võinud kasutada direktiivi 2000/13 artikli 2 lõiget 2, mille kohaselt oleks haigestumise riski vähendamise väite abil reklaami tegemine vähem piiratud. Selle direktiivi sätted, mis lubavad siseriiklikul tasandil viia tervisealaste väidete kasutamise osas juhtumipõhiselt läbi a posteriori kontrolli, oleksid olnud piisavad. Lisaks, kuna teaduslike tõendite esitamise kriteerium jäi samaks, ei ole ilmne, miks on määruse nr 1924/2006 eesmärke võimalik paremini saavutada nii, et hindamise teeb EFSA, mitte nii, et selle viivad läbi liikmesriikide ametiasutused.

112    Selles küsimuses tuleb märkida, et seadusandja põhjendas vajadust määruse nr 1924/2006 vastuvõtmiseks, täpsemalt vajadust kehtestada haigestumise riski vähendamise väite loamenetlus, määruse eesmärke arvestades järgmiste kaalutlustega. Määruse nr 1924/2006 põhjenduses 2 märkis ta, et erisused niisuguseid väiteid puudutavates liikmesriikide sätetes, mis võivad takistada toidu vaba liikumist ning luua ebavõrdseid konkurentsitingimusi, mõjutavad otseselt siseturu toimimist. Selle määruse põhjenduse 10 kohaselt toob liikmesriigi tasandil kriteeriumide kasutamine selle üle otsustamisel, kas toode võib väiteid kanda, tõenäoliselt kaasa liidusisese kaubanduse tõkestamise ning seetõttu tuleks seda ühtlustada. Eeltoodut täpsustab määruse põhjendus 14, mille kohaselt on hulgaliselt väiteid, mida teatavates liikmesriikides toidu märgistamisel ja reklaamimisel kasutatakse ning mis on seotud ainetega, mille positiivset mõju ei ole tõestatud või mille osas puudub piisav teaduslik alus. Selles küsimuses on määruse nr 1924/2006 põhjenduses 17 öeldud esiteks, et toitumis- ja tervisealaste väidete kasutamisel tuleks arvestada eelkõige teadusliku põhjendatusega, ja teiseks, et neid väiteid peaksid põhjendama neid kasutavad toidukäitlejad. Selle põhjenduse kohaselt peaks väide olema teaduslikult põhjendatud, võttes arvesse kõiki kättesaadavaid teaduslikke andmeid ning kaaludes tõendeid. Lisaks on määruse nr 1924/2006 põhjenduses 28 sedastatud, et kuna toitumine on vaid üks paljudest teguritest, mis mõjutavad teatavate haiguste tekkimist ja et haiguste tekkimist võivad mõjutada ka muud tegurid, tuleks haigestumise riski vähenemist käsitlevate väidete suhtes kohaldada kindlaid märgistamisnõudeid.

113    Hagejate argumente arvestades ei tundu, et viidatud põhjenduste alusel ei saaks – määruse nr 1924/2006 eesmärkidest lähtudes – õigustada vajadust kehtestada nimetatud sätted, mis käsitlevad haigestumise riski vähendamise väite loamenetlust. Huvitatud isikute õigust reklaami ja teavet edastada piirataks võib‑olla tõepoolest vähem, kui oleks jäädud kuni määruse nr 1924/2006 vastuvõtmiseni kehtinud korra juurde, mis oli ette nähtud direktiivis 2000/13. Kui võtta aga arvesse eespool punktis 112 viidatud põhjendusi, ei tundu, et meetmed, mis võeti direktiiviga 2000/13 haigestumise riski vähendamise väidete valdkonnas kehtestatud korra alusel, olnuksid eespool punktis 105 mainitud eesmärkide seisukohalt samavõrra sobivad kui määruse nr 1924/2006 kõnealused sätted. See tuleneb eeskätt asjaolust, et kuivõrd määruses nr 1924/2006 kehtestati selliste tervisealaste väidete esitamise keelu põhimõte koos loa taotlemise võimalusega, tuleb väiteid eelnevalt kontrollida.

114    Mis puudutab seda, et kõne all olevate väidete kontrollimine anti siseriiklikelt ametiasutustelt üle EFSA‑le, ei näi olevat valed määruse nr 1924/2006 põhjenduses 23 esitatud kaalutlused, mille kohaselt peaks selleks, et väidete ühtlustatud teaduslik hindamine oleks tagatud, nimetatud hindamised läbi viima EFSA. Nimelt, ehkki siseriiklikud ametiasutused peavad kohaldama väidete hindamisel samu kriteeriume, kujutab see, kui teaduslikud hindamised viib läbi üks organ, endast täiendavat tegurit, mis võib tagada ühtlustamise. Lisaks, nagu tuleneb määruse nr 178/2002 artikli 22 lõigetest 2, 3 ja 6, on EFSA ülesanne eeskätt anda teaduslikke arvamusi, millele tuginedes töötatakse välja ja võetakse vastu liidu meetmed valdkondades, millel on otsene või kaudne mõju toidu ohutusele ning ühtlasi aidata kaasa tervise kaitse kõrge taseme tagamisele.

115    Hagejate argumendid, mille kohaselt puudub vajadus kehtestada haigestumise riski vähendamise väite loamenetlust, tuleb seega tagasi lükata.

116    Kolmandaks väidavad hagejad, et kõne all olev loamenetlus, mis kehtestati määrusega nr 1924/2006, ei ole sobiv, kuna see näeb huvitatud isikutele ette pika ja kuluka menetluse ning on läbipaistmatu. Küsimuse sellest, et siseriiklikud pädevad asutused võivad anda piisava teadusliku aluse kriteeriumile direktiivi 2000/13 raamistikus erinevaid tõlgendusi, oleks hagejate arvates saanud lahendada Euroopa Kohtu eelotsusemenetluse teel.

117    Mis puutub väitesse, et kõnealune loamenetlus on pikk ja läbipaistmatu, siis piisab, kui märkida, et nimetatud menetluses on ette nähtud tähtajad ja seda reguleerivad üksikasjalikult määruse nr 1924/2006 artiklid 14–17. Määruse nr 1924/2006 artikli 15 lõikest 2 tuleneb, et taotlus saadetakse liikmesriigi pädevale asutusele, kes kinnitab taotluse saamist kirjalikult 14 päeva jooksul pärast selle kättesaamist ja teatab taotlusest viivitamata EFSA‑le. Määruse artikli 16 lõike 1 kohaselt esitab EFSA oma arvamuse viie kuu jooksul alates kehtiva taotluse kättesaamisest ja seda tähtaega võib kuni kahe kuu võrra pikendada iga kord, kui EFSA nõuab taotlejalt lisateavet. Viimaks tuleb komisjonil esitada komiteele määruse nr 1924/2006 artikli 17 lõike 1 alusel kahe kuu jooksul pärast EFSA arvamuse saamist otsuse eelnõu lubatud tervisealaste väidete nimekirjade kohta. Määruse artikli 17 lõige 3 sätestab, et otsus taotluse kohta tehakse vastavalt kontrolliga regulatiivmenetlusele.

118    Seoses hagejate argumendiga, mille kohaselt on kõne all olev menetlus kulukas, tuleb mainida, et EFSA‑le ega komisjonile ei maksta menetluskulude eest tasu. Lisaks ei ole hagejad tõendanud, et asjaomane menetlus on määruse nr 1924/2006 eesmärke silmas pidades ülemäära kulukas.

119    Eeltoodut arvestades ei saa nõustuda hagejate argumendiga, et ühtlustamist on võimalik saavutada Euroopa Kohtu eelotsusemenetluse abil.

120    Seega ei tundu hagejate argumente arvestades, et haigestumise riski vähendamise väite loamenetlus ei oleks sobiv määruse nr 1924/2006 eesmärkide saavutamiseks.

121    Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et nr 1924/2006 artikli 10 lõige 1, artikli 14 lõike 1 punkt a ja artikli 17 lõige 1 ei ole ilmselgelt ebasobivad eespool punktis 104 viidatud kohtupraktika tähenduses, arvestades eesmärke, mida institutsioonid peavad saavutama, ja et seega ei ole need sätted proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise tõttu õigusvastased.

122    Väide, mille hagejad ilma täiendavate täpsustusteta esitasid oma repliigis, ja mille kohaselt on rikutud põhiõiguste harta artikli 14 lõiget 1, artikli 15 lõiget 1 ja artiklit 16 (mis käsitlevad õigust haridusele, kutsevabadust ja õigust teha tööd), tuleb vastuvõetamatuna tagasi lükata. Esiteks ei vasta pelgalt väite abstraktne mainimine Euroopa Kohtu põhikirja ega kodukorra nõuetele (vt eespool punkt 99). Teiseks on kodukorra artikli 48 lõike 2 esimese lõigu kohaselt keelatud esitada menetluses uusi väiteid, kui need ei tugine faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus, mis käesoleval juhtumil ilmselgelt nii ei ole. Lisaks ei täiendata väitega, mille kohaselt on rikutud põhiõiguste harta sätteid, otseselt ega kaudselt hagiavalduses varem esitatud väidet. Igal juhul tuleb märkida, et pärast määruse nr 1924/2006 artiklites 14–17 sätestatud menetluse läbiviimist kehtestatud keeld haigestumise riski vähendamise väidet esitada ei riku kutsevabadust ega ettevõtlusvabadust (vt selle kohta eespool punktis 71 viidatud kohtuotsus Deutsches Weintor, punktid 42–59).

123    Seega tuleb neljas väide tagasi lükata.

 Viies väide, et määruse vastuvõtmisega rikuti olulisi menetlusnorme

124    Hagejad väidavad, et komisjon rikkus olulisi menetlusnorme, kui ta võttis asjaomase väite lubamisest keeldumiseks otsuse asemel vastu määruse. Määruse nr 1924/2006 artikli 17 lõigete 1–4 kohaselt peab komisjon tervisealaste väidete lubamise või lubamisest keeldumise kohta tegema otsuse ELTL artikli 288 esimese lõigu tähenduses. Hagejate arvates on määruse vastuvõtmine vastuolus määruse nr 1924/2006 artikli 15 jj ette nähtud menetluse mõttega, kuna seadusandja nägi selle ette üksiktaotluste menetlemiseks.

125    Komisjon vaidleb hagejate argumentidele vastu. Kõnealuse väite vastuvõetavuse kohta väidab komisjon, et see on vastuvõetamatu, kuna hagejate õigusi ei rikutud selle akti õigusliku vormiga, milles nende taotluse rahuldamisest keelduti. Nimelt väidavad nad ka ise, et määrus puudutab neid otseselt.

126    Selline komisjoni argumentatsioon on vastuoluline. Nimelt ei saa komisjon ühelt poolt väita, et hagi on vastuvõetamatu, ja siis, teisalt, tugineda käesoleva väite vastuvõetamatuse tõendamiseks hagejate argumentidele, mille kohaselt hagi on vastuvõetav.

127    Kõnesolev väide ei ole siiski põhjendatud, nagu komisjon väidabki. Määruse nr 1924/2006 artikli 17 lõigetest 1–4 ei tulene, et komisjon pidi asjaomase väite lubamisest keeldumiseks tegema otsuse ELTL artikli 288 tähenduses. Asjaolu, et määruse nr 1924/2006 artiklis 17 kasutatakse mõistet „otsus”, tähendab pelgalt seda, et komisjon peab asjaomase väite kohta tegema lubava või keelduva otsuse.

128    Nimelt peab väljakujunenud kohtupraktika kohaselt liidu õiguse sätte tõlgendamisel arvesse võtma selle sätte sõnastust, konteksti ning eesmärke (vt Euroopa Kohtu 18. novembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑151/98 P: Pharos vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑8157, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika). Käesolevas asjas – kuigi vastab tõele, et määruse nr 1924/2006 artikli 17 lõigetes 1–4 kasutatakse sama mõistet nagu ELTL artiklis 288 – tuleb sõna „otsus” määruse nr 1924/2006 artiklis 17 tõlgendada, võttes arvesse konteksti, milles seda kasutatakse ja selle sätte eesmärki.

129    Selles osas olgu mainitud, et määruse nr 1924/2006 artiklis 17 on sätted, mis käsitlevad määruse artiklis 14 nimetatud tervisealaste väidete lubamise menetluse lõpetamist pärast seda, kui EFSA on määruse artikli 16 alusel teadusliku arvamuse andnud. Nii näeb määruse nr 1924/2006 artikli 17 lõige 1 ette, et komisjon esitab kahe kuu jooksul pärast EFSA arvamuse saamist komiteele „otsuse eelnõu” lubatud tervisealaste väidete nimekirjade kohta ja et juhul, kui „otsuse eelnõu” ei lange arvamusega kokku, selgitab komisjon erinevuste põhjuseid. Selle artikli lõige 2 täpsustab „otsuse eelnõu” sisu. Lõikes 3 on kindlaks määratud „lõpliku otsuse” – eeskätt väite lubamise või lubamisest keeldumise „otsuse” – vastuvõtmise menetlus olukorras, kus komisjon soovib juhul, kui taotleja esitab nõude konfidentsiaalsete andmete kaitse kohta, piirata väite kasutamist taotleja kasuks. Määruse nr 1924/2006 artikli 17 lõikes 4 on sätestatud kohustus taotlejat „otsusest” teavitada ja avaldada „otsus” Euroopa Liidu Teatajas.

130    Sellest, kuidas on kasutatud mõistet „otsus”, ja eeskätt sellest, kuidas on seoses mõistega „otsus” kasutatud sõnu „eelnõu”, „lõplik” ja „[vastuvõetud] otsus”, tuleneb, et määruse nr 1924/2006 artikkel 17 näeb menetlusele, mida komisjon peab järgima selleks, et määruse artikli 14 alusel esitatud taotluse kohta tehtud otsus oleks lõplik, ette erinevad etapid. Seevastu ei ole otsuse õigusliku vormi kohta midagi täpsustatud. Seadusandja on jätnud vastuvõetava akti õigusliku vormi valiku pigem komisjoni otsustada. Kuigi määruse nr 1924/2006 artiklist 17 ei tulene, et seadusandja nägi ette, et komisjon võtab vastu määruse, ei võimalda miski samas asuda seisukohale, et nimetatud sätte kohaselt on selle õigusakti vastuvõtmine välistatud.

131    Viimaks tuleb tagasi lükata hagejate argumendid, mille kohaselt on määruse vastuvõtmine vastuolus määruse nr 1924/2006 artikli 15 jj ette nähtud menetluse mõttega, kuna seadusandja nägi selle ette üksiktaotluste menetlemiseks. Kuigi arutusel olev menetlus näeb tõepoolest ette üksiktaotluste läbivaatamise, võivad määruse artikli 17 lõike 5 kohaselt tervisealaseid väiteid sellegipoolest kasutada kõik toidukäitlejad. Kuna nimetatud sättel on erga omnes mõju, omistab see arutusel olevale menetlusele kahesuguse ehk nii üld- ja üksikmeetmeid käsitleva menetluse olemuse. Järelikult ei ole üldkohaldatava määruse vastuvõtmine kõne all oleva menetluse mõttega vastuolus.

132    Lisaks tuleb märkida – osas, milles hagejad kõnealuses küsimuses väidavad, et komisjon tegi vea, kui jättis vaidlustatud määruses nende aadressi mainimata –, et sellise kohustuse näeb määruse nr 1924/2006 artikli 17 lõige 2 koosmõjus artikli 16 lõike 4 punktiga a ette üksnes määruse artiklis 19 nimetatud lubatud tervisealaste väidete nimekirja muutmise otsuste tegemisel. Käesoleval juhul ei ole tegemist niisuguse olukorraga.

133    Seega tuleb viies väide tagasi lükata.

 Kuues väide, et rikuti pädevuse jaotust

134    Hagejad väidavad, et komisjon rikkus olulisi menetlusnorme, kuna ta ei järginud haldusmenetluses tema enda, EFSA ja Bundesamti vahelist pädevuse jaotust. Hagejate arvates on määruse nr 1924/2006 kohaselt üksnes komisjon pädev lahendama selle määruse kohaldamisala tõlgendamisega seotud õiguslikke küsimusi, samas kui Bundesamt on üksnes taotluste esitamiseks vajalik „postkast” ja EFSA ülesanne on viia esitatud teabe osas läbi teaduslik analüüs ja teha ettepanek nimetatud määruses ette nähtud kriteeriumide sõnastuse kohta. Ent haldusmenetluses esitasid EFSA ja Bundesamt oma arvamuse kahes õiguslikus küsimuses, täpsemalt arvamuse riskiteguri nimetamise kohta ja selle kohta, millised toidukätlemisettevõtjad võivad esitada taotluse haigestumise riski vähendamise väite lubamiseks, mille tulemusel pikenes menetluse aeg oluliselt.

135    Esiteks, mis puudutab argumenti, et Bundesamt ületas oma pädevuse piire, siis tuleb märkida – vastupidi sellele, mida väidavad hagejad –, et siseriikliku pädeva asutuse ülesanne ei ole olla üksnes taotluste esitamiseks vajalik „postkast”. On küll tõsi, et haigestumise riski vähendamise väide tuleb määruse nr 1924/2006 artikli 15 lõike 2 punkti a kohaselt esitada liikmesriigi pädevale ametiasutusele, kes kinnitab taotluse saamist kirjalikult 14 päeva jooksul pärast selle kättesaamist, teatab sellest viivitamata EFSA‑le ja teeb viimasele kättesaadavaks taotluse ja kogu taotleja esitatud lisateabe.

136    Samas tuleneb määruse nr 1924/2006 artikli 16 lõike 1 esimesest lausest, et vastutus selle eest, et taotlus on kehtiv, lasub – vähemalt samavõrd EFSA vastutusega – liikmesriigi pädeval asutusel. Selle sätte kohaselt esitab EFSA oma arvamuse viie kuu jooksul alates kehtiva taotluse kättesaamisest. See eeldab, et järgmisesse menetlusetappi jõudmiseks, st selleks, et EFSA saaks koostada teadusliku arvamuse, peab pädeva asutuse poolt EFSA‑le esitatud taotlus olema kehtiv. Niisiis peab see taotlus vastama määruses nr 1924/2006 ette nähtud vormilistele- ja sisulistele nõuetele: eeskätt nõudele näidata ära riskitegur, ilma milleta ei ole EFSA‑l võimalik oma arvamust anda (vt selle kohta esimene väide).

137    Vastupidi hagejate väidetele ei ole see kaalutlus vastuolus määruse nr 1924/2006 artikli 16 lõike 1 teise lausega, mille kohaselt pikendatakse juhul, kui EFSA nõuab taotlejalt kõnealuse artikli lõikes 2 sätestatud lisateavet, arvamuse esitamiseks ette nähtud tähtaega iga kord kuni kahe kuu võrra alates taotleja esitatud nõutava teabe saamise kuupäevast. See väide ei sea nimelt kahtluse alla nõuet, et liikmesriigi pädev asutus peab edastama kehtiva taotluse ja et seejärel taotluse saatmise kuupäevast alates hakkab kulgema viiekuuline tähtaeg, mille jooksul peab EFSA esitama teadusliku arvamuse.

138    Järelikult ei kujuta see, et Bundesamt esitas haldusmenetluses oma seisukoha asjaomase väite lubamise taotluse kehtivust puudutavate nõuete kohta, endast menetlusnormide rikkumist.

139    Teiseks tuleb märkida seoses argumentidega, mille kohaselt ületas EFSA oma pädevust, kui ta avaldas arvamust määruse nr 1924/2006 sätete õigusliku tõlgendamise kohta, et esimesele hagejale 23. novembril 2009 ja 27. jaanuaril 2010 saadetud kirjades ütles EFSA selgelt, et ta ei ole pädev liidu õigusnorme tõlgendama. Ta viitas selles küsimuses komisjonile ja liikmesriikidele. Lisaks, kuna EFSA lähtus oma teaduslikus arvamuses põhimõttest, et see, et hagejad riskiteguri ära näitavad, on vajalik, siis tuleb mainida, et juba toitumis- ja tervisealaste väidete mitteametliku töögrupi aruteludest, mis toimusid 12. aprillil 2010 aset leidnud kohtumise käigus, tuleneb, et taotlus lubada asjaomase väite esitamist ei vasta määruses nr 1924/2006 ette nähtud nõuetele, kuna selles ei ole välja toodud riskitegurit (vt eespool viidatud punkt 14). Järelikult tuleb hagejate sellekohased argumendid tagasi lükata.

140    Isegi eeldades, et Bundesamt või EFSA ületasid oma pädevuse piire, esitades seisukoha määruse nr 1924/2006 sätete õigusliku tõlgendamise kohta, tuleb siiski märkida, et menetlusnormide rikkumine toob akti või selle osa kehtetuks tunnistamise kaasa üksnes siis, kui ilma selle rikkumiseta oleks selle akti sisu võinud olla teistsugune (vt selle kohta Euroopa Kohtu 29. oktoobri 1980. aasta otsus liidetud kohtuasjades 209/78–215/78 ja 218/78: van Landewyck jt vs. komisjon, EKL 1980, lk 3125, punkt 47; 21. märtsi 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑142/87: Belgia vs. komisjon, EKL 1990, lk I‑959, punkt 48, ja 25. oktoobri 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑465/02 ja C‑466/02: Saksamaa ja Taani vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑9115, punkt 37).

141    Hagejate arvates jättis komisjon teostamata oma pädevuse tõlgendada õiguslikult riskiteguri esitamise nõuet; ta kordas pelgalt EFSA teaduslikus arvamuses esitatud tõlgendust. On tõenäoline, et komisjon oleks nende taotluse kohta teinud lubava otsuse, kui EFSA oleks piirdunud oma pädevuse teostamisega.

142    Selles küsimuses tuleb esiteks täheldada, et juba komisjoni 9. juuli 2010. aasta kirjast tuleneb, et toitumis- ja tervisealaste väidete mitteametliku töögrupi aruteludest, mis toimusid 12. aprillil 2010 aset leidnud kohtumise käigus, tuleneb, et riskiteguri äranäitamine on vajalik (vt eespool viidatud punkt 14). Teiselt poolt ei nähtu ühestki toimikus esitatud asjaolust, et komisjon võttis üksnes üle EFSA teadusliku arvamuse, tõlgendamata ise määruse nr 1924/2006 artiklites 14–17 ette nähtud nõudeid. Vastupidi, menetlus, mida hagejad mainisid kui komisjoni praktikat ja mis puudutas niisuguse haigestumise riski vähendamise väite lubamist, mis on seotud ksülitooli sisaldava närimiskummi ja pastillide mõjuga hammaste lagunemise riskile, osutab pigem sellele, et komisjon ei võta igal juhtumil üle EFSA arvamust. Nimelt tuleneb määruse nr 1024/2009 põhjendustest 7 ja 8, milles komisjon andis loa seda väidet kasutada, et ta muutis väite sõnastust pärast seda, kui EFSA oli oma arvamuse esitanud.

143    Järelikult ei ole hagejad suutnud tõendada, et ilma Bundesamti ja EFTA pädevuse väidetava ületamiseta oleks vaidlustatud määruse sisu võinud olla teistsugune.

144    Seega tuleb kuues väide tagasi lükata.

 Seitsmes väide, et ei järgitud tähtaegu

145    Hagejad väidavad, et komisjon rikkus olulisi menetlusnorme, kuna ta ei järginud määruses nr 1924/2006 loataotluse edastamiseks, teadusliku arvamuse koostamiseks ja loataotluse kohta lõpliku otsuse tegemiseks ette nähtud tähtaegu.

146    Esiteks väidavad hagejad, et vastuolus määruse nr 1924/2006 artikli 15 lõike 2 punkti a alapunktides i ja ii sätestatuga ei kinnitanud Bundesamt kirjalikult hagejate esitatud loataotluse kättesaamist 14 päeva jooksul selle kättesaamisest arvates ja et seejärel, kui komisjon oli esitanud Bundesamtile suunised, mille kohaselt tuli tal analüüsida kõiki nimetatud määruse kohaldamisala puudutavaid õigusliku tõlgendamise küsimusi, ei edastanud viimane EFSA‑le nende taotlust viivitamata.

147    Selles küsimuses tuleb esiteks märkida, et toimikust lähtudes kinnitas Bundesamt 8. mai 2008. aasta kirjas, et on hagejate 11. veebruari 2008 taotluse kätte saanud (vt eespool punkt 4). Isegi kui nimetatud tähtaja kulgemise alguseks pidada kuupäeva, mil taotlus 10. märtsi 2008. aasta kirjaga teist korda saadeti, kuna Bundesamti sõnul ei olnud esimesena saadetud taotlust võimalik leida, siis tuleb tõdeda, et Bundesamt ei järginud määruse nr 1924/2006 artikli 15 lõike 2 punkti a alapunktis i taotluse kättesaamise kinnitamiseks ette nähtud tähtaega, mis on 14 päeva pärast taotluse kättesaamist.

148    Teiseks, mis puudutab Bundesamti kohustust edastada hagejate taotlus EFSA‑le, siis olgu märgitud, et määruse nr 1924/2006 artikli 15 lõike 2 punkti a alapunktide ii ja iii kohaselt peab Bundesamt esiteks teatama taotlusest viivitamata EFSA‑le ning teiseks tegema EFSA‑le kättesaadavaks taotluse ja kogu taotleja esitatud lisateabe. Antud küsimuses tuleb sedastada, et erinevalt määruse nr 1924/2006 artikli 15 lõike 2 punkti a alapunktis ii ette nähtud teatamise kohustusest ei ole määruse nr 1924/2006 artikli 15 lõike 2 punkti a alapunktis iii taotluse ja lisateabe EFSA‑le edastamiseks konkreetset tähtaega ette nähtud.

149    Eeltoodust lähtudes tuleb meenutada, et liidu õiguse üldpõhimõtte kohaselt tuleb liidu haldusmenetluses järgida mõistlikke tähtaegu (vt selle kohta Üldkohtu 22. oktoobri 1997. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑213/95 ja T‑18/96: SCK ja FNK vs. komisjon, EKL 1997, lk II‑1739, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika). Seda, kas tähtaeg on mõistlik, tuleb hinnata, võttes arvesse iga juhtumi konkreetseid asjaolusid, eelkõige seda, mis on puudutatud isiku jaoks kaalul, ning asja keerukust ja poolte käitumist (vt selle kohta analoogia alusel Euroopa Kohtu 25. jaanuari 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑403/04 P ja C‑405/04 P: Sumitomo Metal Industries ja Nippon Steel vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑729, punkt 116 ja seal viidatud kohtupraktika).

150    Käesolevas asjas möödus asjaomase väite lubamise taotluse saatmise kuupäeva ehk 2008. aasta 11. veebruari ja selle taotluse EFSA‑le edastamise kuupäeva ehk 2008. aasta 15. septembri vahel ligikaudu seitse kuud. Nagu nähtub toimikust –eeskätt Bundesamti 11. novembri 2008. aasta kirjast – tulenes see viivitus esiteks asjaolust, et kõigepealt ei leitud Bundesamti pädevas teenistuses hagejate taotlust üles, ja teiseks sellest, et Bundesamt analüüsis komisjoni taotlusel enne asjaomase taotluse EFSA‑le saatmist seda, kas taotlus on kehtiv.

151    Käesoleva asja asjaoludel näib selline viivitus ülemäärasena. Kuigi esitatud materjalidest ei nähtu, et hagejatel, kes ei ole toidukäitajad (vt eespool punkt 1), oleks olnud väga suur huvi menetluse vastu, on selge, et vastuseks hagejate 29. veebruaril 2008 esitatud küsimusele nende taotluse menetlemise hetkeseisu kohta ja pärast selle taotluse uut saatmist 10. märtsi 2008. aasta kirjas juhtis Bundesamt, olles taotluse kättesaamist 8. mai 2008. aasta kirjas kinnitanud, üksnes hagejate tähelepanu määruse nr 353/2008 vastuvõtmisele ja palus neil esitada taotlus uuesti, kasutades EFSA poolt selleks 21. juuli 2008. aasta kirjas koostatud vorme (vt eespool punktid 3–7). Kuigi lisaks tuleb arvesse võtta seda, et komisjon palus Bundesamtil edastada EFSA‑le ainult kehtivaid taotlusi, ja seda, et tal lasub määruse nr 1924/2006 kohaselt vähemalt võrdne osa vastutusest selle eest, et taotlus oleks kehtiv, nagu eespool on juba sedastatud (vt eespool punkt 136), tuleb siiski meenutada, et selle määruse artikli 15 lõike 2 punkti a alapunktid ii ja iii, artikli 16 lõige 1 ja artikli 17 lõige 1 näevad ette tähtajad asjaomase loamenetluse eri etappide läbiviimiseks. Nii tuleb liikmesriigi ametiasutusel kinnitada taotluse saamist 14 päeva jooksul pärast selle kättesaamist ja taotlusest EFSA‑le viivitamata teatada. Viimane peab oma arvamuse esitama põhimõtteliselt viiekuulise tähtaja jooksul. Komisjon omakorda peab kahe kuu jooksul pärast EFSA arvamuse saamist esitama komiteele otsuse eelnõu lubatud tervisealaste väidete nimekirjade kohta. Nende sätete ülesehitusest tuleneb, et liikmesriigil ei peaks selle kontrollimiseks, kas taotlus on kehtiv, mingil juhul kuluma seitset kuud. Järelikult ei näi tähtaeg, mis Bundesamtil kulus hagejate taotluse EFSA‑le edastamiseks, olevat mõistlik.

152    Eeltoodust lähtudes tuleb nõustuda hagejate argumentidega, mille kohaselt Bundesamt ei järginud nende taotluse kättesaamise kinnitamiseks ega taotluse EFSA‑le edastamiseks ette nähtud tähtaega.

153    Teiseks väidavad hagejad, et EFSA ei järginud arvamuse andmiseks kehtestatud viiekuulist tähtaega, vaid vajas selleks 29 kuud, mis on vastuolus määruse nr 1924/2006 artikli 16 lõikega 1.

154    Selles osa tuleb täheldada, et määruse nr 1924/2006 artikli 16 lõike 1 kohaselt esitab EFSA oma arvamuse viie kuu jooksul alates kehtiva taotluse kättesaamisest. Selleks et taotlus oleks kehtiv, peab see vastama määruses nr 1924/2006 kehtestatud vormilistele ja sisulistele nõuetele, eeskätt nõudele näidata ära riskitegur, ilma milleta ei saa EFSA oma arvamust anda (vt selle kohta esimene väide ja punkt 136 eespool).

155    Käesolevas asjas tuleneb toimikust, et pärast seda, kui Bundesamt oli 15. septembril 2008 taotluse EFSA‑le edastanud, palus ta hagejatel 10. novembri ja 18. detsembri 2008. aasta kirjades ära näidata riskiteguri. Hagejad märkisid Bundesamtile 10. veebruari 2009 saadetud kirjas, et riskitegurit ei ole vaja ära näidata, vaid kudede vähenenud vedelikusisaldust saab pidada riskiteguriks. Olles meenutanud, et väite esitamise lubamise taotlus hõlmas kõiki muid väiteid, millele tarbija suure tõenäosusega omistab sama tähenduse, pakkusid hagejad lisaks välja muid asjaomase väite sõnastusi, kus vedelikukaotust kudedes oli riskitegurina mainitud (vt eespool punkt 11). Järelikult tõid hagejad oma 10. veebruari 2009. aasta kirjas riskitegurina välja kudede vähenenud vedelikusisalduse või vedelikukaotuse kudedes, mis tuleneb ka vaidlustatud määruse põhjendusest 6. Kuna käesolevas asjas ei ole arutusel muid hagejate taotlusega seotud vormi- ega sisunõudeid, siis tuleb märkida, et hagejate taotlus muutus kehtivaks pärast riskitegurite esitamist 10. veebruari 2009. aasta kirjas.

156    Seda kaalutlust ei lükka ümber komisjoni argumendid, mille kohaselt muutus taotlus kehtivaks ja täielikuks alles pärast seda, kui hagejad saatsid 25. oktoobril 2010 EFSA 1. oktoobri 2010. aasta kirjale vastuse. Nimelt tuleneb esitatud materjalidest, et küsimused, mis takistasid EFSA‑t ajavahemikus 2009. aasta märtsist kuni 2010. aasta septembrini arvamust esitamast, puudutasid seda, kuidas tõlgendada õiguslikult määruse nr 1924/2006 sätteid ja eeskätt nõuet riskitegur ära näidata (vt eespool punktid 13 ja 14). Lisaks tuleb märkida, et vastuseks EFSA 1. oktoobri 2010. aasta kirjas esitatud palvele täpsustada riskitegurit, piirdusid hagejad sellega, et kordasid 10. veebruari 2009. aasta kirjas esitatud seisukohti, mis aga ei takistanud EFSA‑t oma teaduslikku arvamust esitamast.

157    Toimikust nähtub, et Bundesamt edastas hagejate 10. veebruari 2009. aasta kirja EFSA‑le 20. märtsi 2009. aasta kirjas (vt eespool punkt 12). Niisiis hakkas määruse nr 1924/2006 artikli 16 lõikes 1 sätestatud viiekuuline tähtaeg kulgema sellest kuupäevast, mil Bundesamt 20. märtsi 2009. aasta kirja kätte sai. Kuna EFSA esitas oma teadusliku arvamuse 28. jaanuaril 2011, ei pidanud ta järelikult viiekuulisest tähtajast kinni.

158    Seega tuleb nõustuda hagejate argumentidega, mille kohaselt ei järgitud määruse nr 1924/2006 artikli 16 lõikes 1 sätestatud viiekuulist tähtaega.

159    Kolmandaks väidavad hagejad, et komisjon ei pidanud kinni määruse nr 1924/2006 artikli 17 lõikes 1 loataotluse kohta otsuse tegemiseks ette nähtud tähtajast. Selles küsimuses tuleb täheldada, et nimetatud sätte kohaselt esitab komisjon komiteele kahe kuu jooksul pärast EFSA arvamuse saamist otsuse eelnõu lubatud tervisealaste väidete nimekirjade kohta. Käesolevas asjas esitas EFSA oma arvamuse 28. jaanuaril 2011 ja see avaldati 16. veebruaril 2011. Komiteele otsuse eelnõu esitamisel ei järgitud seega määruse nr 1924/2006 artikli 17 lõikes 1 ette nähtud tähtajaga. Järelikult tuleb hagejate argumentidega nõustuda.

160    Neljandaks, mis puudutab määruse nr 1924/2006 artikli 15 lõike 2 punkti a alapunktis i, artikli 16 lõikes 1 ja artikli 17 lõikes 1 sätestatud tähtaegade järgimata jätmise õiguslikke tagajärgi, siis tuleb nentida, et see määrus ei näe nende tähtaegade ületamise eest ette mingeid sanktsioone. Neil asjaoludel tuleb meenutada kohtupraktikat, mille järgi juhul, kui ei ole normi, mis näeks kas otseselt või kaudselt ette, milliseid tagajärgi evib niisuguse menetlustähtaja ületamine nagu käesolevas kohtuasjas, siis toob kõnealune ületamine kaasa selle akti täieliku või osalise tühistamise, mille vastuvõtmise menetlus neid tähtaegu sisaldab – seda vaid juhul, kui on tõendatud, et kui väidetavat rikkumist poleks toimunud, oleks akti sisu võinud olla teistsugune (vt eespool punktis 104 viidatud kohtuotsus Dow AgroSciences jt vs. komisjon, punkt 203 ja seal viidatud kohtupraktika).

161    Hagejad ei ole aga tõendanud, et kui kõnealust tähtaega ei oleks ületatud, oleks komisjon võtnud vastu teistsuguse sisuga määruse. Nad väidavad vaid, et nimetatud tähtaegade järgimata jätmine tuleneb sisuliselt komisjoni, EFSA ja Bundesamti vahelise pädevuse valest jaotusest. Hagejate sõnul oleks juhul, kui menetlus oleks nõuetekohaselt läbi viidud, jätkunud aega selleks, et nende taotluse põhjendusi piisavalt analüüsida ja et seega oleks komisjon asjaomase väite esitamiseks loa andnud. Selles osas tuleb märkida, et küsimused, mis takistasid EFSA‑t ajavahemikus 2009. aasta märtsist kuni 2010. aasta septembrini arvamust esitamast, puudutasid seda, kuidas tõlgendada õiguslikult määruse nr 1924/2006 sätteid, eeskätt riskiteguri äranäitamise nõuet. Selle teguri äranäitamist peeti enne EFSA arvamuse esitamist siiski vajalikuks (vt eespool punkt 155).

162    Eespool esitatut silmas pidades tuleb seitsmes väide tagasi lükata.

 Kaheksas väide, et ei võetud arvesse kõiki hagejate ja menetlusse kaasatud huvitatud kolmandate isikute väiteid

163    Hagejad väidavad, et komisjon rikkus olulisi menetlusnorme, sest ta ei võtnud asjaomase väite lubamist käsitlevas otsuses arvesse suurt osa nende ja komisjonis läbi viidud menetlusse kaasatud huvitatud kolmandate isikute poolt määruse nr 1924/2006 artikli 16 lõike 6 teise lõigu alusel esitatud kommentaaridest. Hagejate väitel ei vastanud komisjon neis kommentaarides esitatud argumentidele ja vaidlustatud määruse alusel ei ole võimalik teada, kas komisjon neid kommentaare käsitles.

164    Tuleb täheldada, et hagejad väidavad üldsõnaliselt, et komisjon ei võtnud arvesse määruse nr 1924/2006 artikli 16 lõike 6 teise lõigu kohaselt esitatud kommentaare. Nad ei viita selle väitega seoses konkreetselt ühelegi kommentaarile, mille komisjon väidetavalt arvesse võtmata jättis.

165    Määruse nr 1924/2006 artikli 16 lõike 6 teisest lõigust tuleneb, et taotleja või muu isik võib komisjonile esitada kommentaare 30 päeva jooksul pärast EFSA teadusliku arvamuse avalikustamist. See õigus tähendab, et arvesse võetakse kommentaare, mis on esitatud menetluses, mille tulemusel võetakse asjaomase taotluse kohta vastu lõplik otsus, kuid sellest ei tulene komisjonile kohustust viia ellu nendes kommentaarides esitatud ettepanekuid (vt selle kohta Euroopa Kohtu 5. mai 2009. aasta määrus kohtuasjas C‑355/08 P: WWF-UK vs. nõukogu, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 45).

166    Komisjonile esitatud materjalides on lisaks hagejate kommentaaridele kaheksa huvitatud kolmanda isiku kommentaari. Nagu tuleneb vastuskirjadest, mille komisjon saatis kommentaare esitanud isikutele kinnitamaks kommentaaride kättesaamist, siis teatas komisjon nimetatud isikutele, kuidas nende kommentaare loamenetluses käsitletakse. Niisiis nähtub mainitud kirjadest, et ta edastas saadud kommentaarid, mis puudutasid riskide haldamist ja EFSA teaduslikku arvamust, liikmesriigi päevale asutusele, et lihtsustada nende küsimuste analüüsimist määruse nr 1924/2006 artiklis 17 ette nähtud loamenetluses. Lisaks nähtub ühest nimetatud kirjadest, et komisjon vastas otse teatavatele kolmandate isikute esitatud küsimustele, ja teisest kirjast, et osas, milles kommentaarid puudutasid EFSA teaduslikku arvamust, edastati need ka EFSA‑le, kes esitas 30. juunil 2011 neile kommentaaridele vastuseks tehnilise aruande.

167    Nagu tuleneb komitee 11. juuli 2011. aasta koosoleku aruandest, analüüsis komitee esitatud kommentaare määruse nr 1924/2006 artikli 16 lõike 6 teise lõigu alusel ja kiitis vaidlustatud otsuse eelnõu ühehäälselt heaks.

168    Eeltoodust lähtudes võis komisjon õigustatult vaidlustatud määruse põhjenduses 9 ja 28. novembri 2011. aasta kirjas, mille ta hagejatele loataotluse kohta tehtud lõpliku otsuse kohta saatis, öelda, et hagejate kommentaare ja kõigi teiste isikute kommentaare, mis komisjonile määruse nr 1924/2006 artikli 16 lõike 6 teise lõigu alusel edastati, võeti loamenetluses vaidlustatud määruses sisalduvate meetmete kehtestamisel arvesse.

169    Lisaks piisab osas, mille hagejad väidavad, et komisjon ei edastanud nende kommentaare EFSA‑le, sellest, kui märkida esiteks, et hagejad ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis võimaldaks järeldada, et kommentaaride edastamine oli vajalik, ja teiseks, et hagejad ei teinud oma kommentaarides ka ettepanekut, et need tuleks EFSA‑le edastada.

170    Järelikult tuleb tagasi lükata hagejate argumendid, mille kohaselt ei võtnud komisjon asjaomase väite lubamist käsitlevas otsuses arvesse suurt osa nende ja komisjonis läbi viidud menetlusse kaasatud huvitatud kolmandate isikute poolt määruse nr 1924/2006 artikli 16 lõike 6 teise lõigu alusel esitatud kommentaaridest.

171    Seega tuleb kaheksas väide tagasi lükata.

 Üheksas väide, et rikutud on põhjendamiskohustust

172    Hagejad väidavad, et komisjon rikkus tal lasuvat põhjendamiskohustust, kuna ta ei käsitlenud vaidlustatud määruses: hagejate argumente, mille järgi ei ole riskitegurit vaja ära näidata; seda, et hagejad näitasid ära muid riskifaktoreid kui kudede vähenenud vedelikusisaldus või vedelikukaotus, ega hagejate ja huvitatud kolmandate isikute poolt määruse nr 1924/2006 artikli 16 lõike 6 teise lõigu alusel esitatud kommentaare.

173    Tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad ELTL artikli 296 teises lõigus ette nähtud põhjendused vastama asjaomase akti olemusele ning neist peab selgelt ja üheselt selguma akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel võetud meetme põhjuseid mõista ja pädeval kohtul kontrolli teostada. Põhjendamise nõuet hinnates tuleb arvestada juhtumi asjaolusid. Selle nõude kohaselt ei ole põhjenduses vaja välja tuua kõiki asjassepuutuvaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna seda, kas akti põhjendus vastab ELTL artikli 296 teise lõigu nõuetele, tuleb lisaks akti sõnastusele hinnata akti konteksti ja kõigi asjassepuutuvat valdkonda reguleerivate õigusnormide alusel. Eelkõige ei ole komisjon kohustatud võtma seisukohta kõigi huvitatud isikute esitatud argumentide kohta, vaid ta võib piirduda otsuse ülesehituse seisukohalt olulise tähtsusega asjaolude ja õiguslike kaalutluste esitamisega (vt eespool punktis 104 viidatud kohtuotsus Dow AgroSciences jt vs. komisjon, punkt 246 ja seal viidatud kohtupraktika).

174    Käesolevas asjas on vaidlustatud määruse põhjendustes 5 ja 6 esitatud põhjendused selle kohta, miks hagejate taotlus asjaomase väite lubamiseks rahuldamata jäeti. Vaidlustatud määruse põhjenduses 5 on esitatud hagejate nimed ja ettepanek asjaomase väite sõnastuse kohta. Vaidlustatud määruse põhjenduses 6 on – pärast viidet määruse nr 1924/2006 artikli 2 lõike 2 punktis 6 sätestatud haigestumise riski vähendamise väite mõistele – mainitud hagejate esitatud riskitegurina vedelikukaotust kudedes või kudede vähenenud vedelikusisaldust. Selles põhjenduses mainib komisjon ka EFSA teaduslikku arvamust, mille kohaselt on esitatud riskitegurid vedelikukaotuse ja seega haigestumise näitajad, ja täpsustab, et kuna ei ole tõendatud, et haigestumise riskitegur väheneb, ei ole asjaomane väide vastavuses määruses nr 1924/2006 sätestatud nõuetega ning seda ei tohiks lubada.

175    Need põhjendused võimaldasid hagejatel meetme põhjuseid mõista ja Üldkohtul kontrolli teostada. Nimelt tulevad neist põhjendustest selgelt välja väite sõnastuse kohta tehtud ettepanek, komisjoni kohaldatud õigusnorm ja hagejate esitatud riskitegurid. Lisaks on seal selgelt öeldud, et EFSA teadusliku arvamuse kohaselt ei ole tegemist riskiteguritega määruse nr 1924/2006 tähenduses ja seega, kuna ei ole näidatud, et haigestumise riskitegur väheneb, ei ole asjaomane väide vastavuses määruses nr 1924/2006 sätestatud nõuetega ning seda ei tohiks lubada.

176    Hagejate argumendid ei lükka seda järeldust ümber.

177    Esiteks, mis puudutab argumenti, mille kohaselt ei käsitletud põhjendustes hagejate argumentatsiooni, mille kohaselt riskitegurit ei ole vaja ära näidata, siis piisab sellest, kui märkida, et vaidlustatud määruse põhjenduses 6 määruse nr 1924/2006 artikli 2 lõike 2 punkti 6 sõnastusele viidates põhjendas komisjon käesoleval juhul riskifaktori väljatoomise nõuet piisavalt.

178    Teiseks, mis puudutab argumenti, et põhjendustes ei käsitletud muid hagejate esitatud riskitegureid, siis on eespool juba mainitud, et ainus muu riskitegur, mis on hagejate sõnul ka asjaomase väite sõnastuse kohta tehtud ettepanekus välja toodud, on dehüdratsioon, kuna veepuudust hagejad asjaomase väite lubamise taotluses riskitegurina ei nimetanud (vt eespool punktid 91 ja 93). Kuna aga hagejad nimetasid haigusena sõnaselgelt dehüdratsiooni, ei saanud ei EFSA ega komisjon pidada seda riskiteguriks määruse nr 1924/2006 artikli 2 lõike 2 punkti 6 ja artikli 14 lõike 1 punkti a tähenduses (vt eespool punkt 91). Niisiis ei olnud dehüdratsiooni riskiteguriks kvalifitseerimata jätmise kohta vaja esitada eraldi põhjendust. Seega tuleb hagejate argument tagasi lükata.

179    Kolmandaks tuleb tagasi lükata argument, mille kohaselt ei käsitletud põhjendustes hagejate ja huvitatud kolmandate isikute poolt määruse nr 1924/2006 artikli 16 lõike 6 teise lõigu alusel esitatud kommentaare. Eespool punktis 173 viidatud kohtupraktikast tuleneb, et komisjon ei ole kohustatud võtma seisukohta kõigi huvitatud isikute esitatud argumentide kohta, vaid ta võib piirduda otsuse ülesehituse seisukohalt olulise tähtsusega asjaolude ja õiguslike kaalutluste esitamisega. Seega võis komisjon õigustatult piirduda sellega, et märkis vaidlustatud määruse põhjenduses 9, et selles määruses sätestatud meetmete kehtestamisel võeti arvesse hagejate ja kõigi teiste isikute märkusi, mis esitati komisjonile määruse nr 1924/2006 artikli 16 lõike 6 teise lõigu kohaselt.

180    Seda kaalutlust ei sea kahtluse alla hagejate väide, et komisjon oleks pidanud käsitlema vähemalt kahte nendes kommentaarides esitatud tegurit, täpsemalt EFSA teaduslikku arvamust osas, mis puudutab vee toitumisalast kontrollväärtust, ja komisjoni otsustuspraktikat. Esiteks, mis puutub EFSA teaduslikku arvamust, siis on juba märgitud (vt eespool punkt 108), et arvamuses ei käsitletud seda, milline on vee arvestatavates kogustes regulaarse tarbimise mõju haigestumise riskitegurile. Teiseks, mis puutub komisjoni otsustuspraktikasse, siis viitavad hagejad lubadele, mis on antud muude kui haigestumise riski vähendamist käsitlevate tervisealaste väidete esitamiseks, ja väitele, mis on seotud ksülitooli sisaldava närimiskummi ja pastillide mõjuga hammaste lagunemise riskile. Ent nagu juba märgitud (vt eespool punktid 84 ja 100), võeti ksülitooli sisaldava närimiskummi ja pastillide mõju käsitlevate väidete juhtumil – kuigi muude kui haigestumise riski vähendamist käsitlevate tervisealaste väidete puhul ei ole vaja riskitegurit välja tuua – riskitegurina arvesse hambakatu teket. Seega ei olnud komisjonil vaja neid tegureid vaidlustatud määruse põhjendustes käsitleda.

181    Neljandaks väidavad hagejad, et vaidlustatud määruse põhjendustest tuleneb, et komisjon ei analüüsinud nende ega huvitatud kolmandate isikute esitatud kommentaare, vaid võttis üldsõnaliselt üle EFSA arvamuses esitatud põhjendused, ilma endapoolset analüüsi tegemata. Selles küsimuses tuleb märkida, et põhjendamiskohustust tuleb vaadelda vaidlustatud määruse põhjenduste põhjendatusest eraldi (vt eespool punktis 104 viidatud kohtuotsus Dow AgroSciences jt vs. komisjon, punkt 245 ja seal viidatud kohtupraktika). Argument, mille kohaselt hagejate ja huvitatud kolmandate isikute esitatud kommentaare ei analüüsitud, puudutab vaidlustatud määruse sisu õiguspärasust ega saa seetõttu põhineda asjaolul, et komisjon rikkus oma põhjendamiskohustust. Igal juhul tuleb mainida, et see argument lükati juba kuuenda ja kaheksanda väite analüüsimisel tagasi (vt eespool punktid 141, 142 ja 163–171).

182    Viimaks, osas, milles hagejad väidavad, et komisjon oleks pidanud vastavalt määruse nr 1924/2006 artikli 17 lõikele 2 koosmõjus artikli 16 lõikega 4 mainima nende aadressi, siis on juba sedastatud (vt eespool punkt 132), et käesoleval juhul niisugust kohustust ei olnud.

183    Niisiis tuleb üheksas väide tagasi lükata ja seega hagi tervikuna rahuldamata jätta.

 Kohtukulud

184    Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kodukorra artikli 87 lõike 4 esimese lõigu alusel kannavad menetlusse astuvad institutsioonid ise oma kohtukulud.

185    Kuna hagejad on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja mõista hagejatelt, kes ühtlasi kannavad ise oma kohtukulud. Nõukogu kannab oma kohtukulud ise.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (viies koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Jätta Moritz Hagenmeyeri ja Andreas Hahni kohtukulud nende endi kanda ja mõista neilt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.

3.      Jätta Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud tema enda kanda.

Dittrich Schwarcz Tomljenović

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 30. aprillil 2014 Luxembourgis.

Allkirjad

* Kohtumenetluse keel: saksa.