ÜLDKOHTU OTSUS (kuues koda laiendatud koosseisus)
31. mai 2018(*)
Institutsiooniline õigus – Euroopa Parlament – Parlamendi kodukord – Sõnad, mis kahjustavad parlamendi väärikust ja parlamendi töö sujuvat toimimist – Distsiplinaarkaristused, mis seisnevad päevaraha õigusest ilmajätmises ja ajutises täielikus kõrvaldamises parlamendi tegevusest – Sõnavabadus – Põhjendamiskohustus – Õigusnormi rikkumine
Kohtuasjas T‑352/17,
Janusz Korwin-Mikke, elukoht Józefów (Poola), esindajad: advokaadid M. Cherchi, A. Daoût ja M. Dekleermaker,
hageja,
versus
Euroopa Parlament, esindajad: N. Görlitz, S. Seyr ja S. Alonso de León,
kostja,
mille ese on esiteks ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada parlamendi presidendi 14. märtsi 2017. aasta otsus ja parlamendi juhatuse 3. aprilli 2017. aasta otsus, millega määrati hagejale karistuseks päevaraha õigusest ilmajätmine kolmekümneks päevaks, ajutine täielik kõrvaldamine parlamendi tegevusest kümneks järjestikuseks päevaks ja parlamendi esindamise keeld üheks aastaks, ning teiseks ELTL artikli 268 alusel esitatud nõue hüvitada hagejale nende otsustega väidetavalt tekitatud kahju,
ÜLDKOHUS (kuues koda laiendatud koosseisus),
koosseisus: koja president G. Berardis, kohtunikud S. Papasavvas (ettekandja), D. Spielmann, Z. Csehi ja O. Spineanu‑Matei,
kohtusekretär: ametnik G. Predonzani,
arvestades menetluse kirjalikku osa ja 29. novembri 2017. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja Janusz Korwin-Mikke on Euroopa Parlamendi liige.
2 Parlamendi täiskogu 1. märtsi 2017. aasta istungil (edaspidi „1. märtsi 2017. aasta istung“), mille teema oli „Gender pay gap“ ehk sooline palgalõhe, esitas hageja ühele Euroopa parlamendisaadikule järgmise küsimuse:
„Kas teate, kui edukad olid naised Poola teoreetilise füüsika olümpiaadil? Milline oli naise või tüdruku parim koht? Ma võin teile öelda. Kaheksasajas. Ja mitu naist kuulub maletajate esisajasse? Ütlen teile: mitte ükski. Muidugi peavad naised teenima vähem kui mehed, kuna nad on nõrgemad, väiksemad ja vähem intelligentsed, nad peavadki vähem teenima. See on kõik.“
3 Parlamendi president andis hagejale 3. märtsi 2017. aasta kirjas esiteks teada, et tema lausutud sõnad täiskogu 1. märtsi 2017. aasta istungil kahjustavad parlamendi väärikust ja parlamendi kodukorra artiklis 11 määratletud väärtusi, ning teiseks, et tema suhtes on algatatud distsiplinaarmenetlus parlamendi kodukorra artikli 166 lõike 1 alusel, ja palus tal esitada oma seisukohad.
4 Hageja esitas 7. märtsi 2017. aasta kirjas oma seisukohad parlamendi presidendile.
5 Parlamendi president määras oma 14. märtsi 2017. aasta otsuses (edaspidi „presidendi otsus“) hagejale järgmised karistused:
– päevaraha õigusest ilmajätmine kolmekümneks päevaks;
– ajutine täielik kõrvaldamine parlamendi tegevusest kümneks järjestikuseks päevaks, ilma et see piiraks õigust hääletada täiskogu istungil;
– aastane keeld esindada parlamenti parlamentidevahelises delegatsioonis, parlamentidevahelisel konverentsil või institutsioonidevahelisel foorumil.
6 Hageja esitas 27. märtsil 2017 parlamendi juhatusele parlamendi kodukorra artikli 167 kohaselt institutsioonisisese kaebuse presidendi otsuse peale, paludes talle määratud karistused tühistada.
7 Parlamendi juhatuse 3. aprilli 2017. aasta otsusega (edaspidi „juhatuse otsus“) jäeti presidendi otsusega hagejale määratud karistused jõusse.
Menetlus
8 Hageja esitas käesoleva menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 2. juunil 2017.
9 Kuuenda koja ettepanekul otsustas Üldkohus oma kodukorra artikli 28 alusel suunata kohtuasja laiendatud koosseisule.
10 Ettekandja‑kohtuniku ettepanekul otsustas Üldkohus (kuues koda laiendatud koosseisus) avada menetluse suulise osa ning kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames palus Üldkohus pooltel vastata ühele küsimusele. Pooled täitsid selle nõude ettenähtud tähtaja jooksul.
11 Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suuliselt esitatud küsimustele kuulati ära 29. novembri 2017. aasta kohtuistungil.
Poolte nõuded
12 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada juhatuse otsus;
– tühistada presidendi otsus;
– mõista välja hüvitis rahalise ja mittevaralise kahju eest, mis tekitati presidendi ja juhatuse otsustega ning mis on hinnatud 19 180 eurole;
– mõista kohtukulud välja parlamendilt.
13 Parlament palub Üldkohtul:
– jätta presidendi otsuse tühistamise nõue vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;
– jätta juhatuse otsuse tühistamise nõue osaliselt vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja osaliselt põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– jätta kahju hüvitamise nõue osaliselt vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja osaliselt põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
14 Kohtuistungil andis hageja teada, et ta loobub hagist presidendi otsust puudutavas osas, kuna see asendati juhatuse otsusega, mille puhul on tegemist parlamendi lõpliku seisukohaga, ning see kanti kohtuistungi protokolli.
Õiguslik käsitlus
Tühistamisnõuded
15 Hageja põhjendab oma tühistamisnõudeid kahe väitega, millest esimene puudutab sisuliselt sõnavabaduse üldpõhimõtte, parlamendi kodukorra artikli 166 ja põhjendamiskohustuse rikkumist ning teine proportsionaalsuse põhimõtte ja põhjendamiskohustuse rikkumist.
16 Kuigi nende väidete pealkirjas, nagu see on esitatud hagiavalduses, on mainitud teisi osaväiteid, mis puudutavad eelkõige Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 41 rikkumist ja võimu kuritarvitamist, tuleb siiski tõdeda, et hageja argumentide sisust selgub, et ta heidab parlamendile ette tema sõnavabaduse rikkumist, nagu see on tagatud harta artikliga 11 ja Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artikliga 10 (esimese väite esimene osa), ilmset hindamisviga ja parlamendi kodukorra artikli 166 kohaldamisala eiramist (esimese väite teine osa), ELTL artikli 296 alusel parlamendil oleva põhjendamiskohustuse rikkumist (esimese väite kolmas osa ja teise väite teine osa) ning lõpuks seoses määratud distsiplinaarkaristustega proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist (teise väite esimene osa).
Esimene väide, et on rikutud sõnavabaduse üldpõhimõtet, parlamendi kodukorra artiklit 166 ja põhjendamiskohustust
17 Kõigepealt tuleb analüüsida kolmandat väiteosa ning seejärel koos esimese väite esimest ja teist osa.
– Kolmas väiteosa, mis käsitleb põhjendamiskohustuse rikkumist
18 Hageja väidab, et juhatuse otsuse põhjendustest ei ole võimalik teada saada, kas ta sooritas täiskogu 1. märtsi 2017. aasta istungil väga tõsise korrarikkumise, ega kindlaks teha, milliseid parlamendi kodukorra artiklis 11 määratletud põhimõtteid on rikutud, ega mõista, miks ei ole arvesse võetud ulatuslikumat sõnavabadust, mis tal on parlamendiliikmena.
19 Parlament nende argumentidega ei nõustu.
20 Tuleb märkida, et põhjendamiskohustus on oluline vorminõue, mida tuleb eristada põhjenduste põhjendatusest, mis puudutab vaidlusaluse akti sisulist õiguspärasust (vt 22. mai 2012. aasta kohtuotsus Internationaler Hilfsfonds vs. komisjon, T‑300/10, EU:T:2012:247, punkt 180 ja seal viidatud kohtupraktika). Otsuse põhjendamine tähendab nimelt nende põhjuste formaalset väljendamist, millele otsus tugineb. Põhjendus võib olla piisav ka valesid põhjendusi esitades (vt 12. juuli 2012. aasta kohtumäärus Dover vs. parlament, C‑278/11 P, ei avaldata, EU:C:2012:457, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).
21 Pealegi ei ole nõutav, et põhjendustes oleks ära toodud kõik asjasse puutuvad faktilised ja õiguslikud asjaolud, kuna akti põhjenduste vastavust ELTL artikli 296 nõuetele tuleb hinnata mitte ainult lähtudes akti sõnastusest, vaid ka selle kontekstist ning samuti vastavat valdkonda reguleerivatest õigusnormidest tervikuna (vt 22. mai 2012. aasta kohtuotsus Internationaler Hilfsfonds vs. komisjon, T‑300/10, EU:T:2012:247, punkt 181 ja seal viidatud kohtupraktika).
22 Käesoleval juhul koosneb juhatuse otsus kolmest osast. Esimeses osas (otsuse punktid 1–16) on ära toodud faktilised asjaolud, mille alusel asjaomased karistused määrati, hageja varasemad seisukohavõtud, mille eest on talle juba karistused määratud, ja institutsioonisisene kaebemenetlus, mille hageja on presidendi otsuse suhtes algatanud. Teises osas (otsuse punktid 17–23) on ära toodud kohaldatav õiguslik raamistik ja kolmandas (otsuse punktid 24–37) sisaldub õiguslik hinnang, millega püütakse tuvastada, et hageja on rikkunud parlamendi kodukorra artiklit 11 ja järelikult selle artiklit 166.
23 Olles juhtinud tähelepanu meeste ja naiste võrdsuse põhimõttele, mis on kehtestatud ELL artiklis 2 ja mida on tunnustatud hartas, tõdes parlamendi juhatus kõigepealt otsuse punktides 26–28 täpsemalt, et oma diskrimineerivate, solvavate ja kahtlemata ettekavatsetud sõnadega, mis ta pealegi lausus nii, nagu need oleksid põhjendatud kallutatud statistiliste andmetega, kahjustas hageja Euroopa Liidu põhiväärtusi. Lisaks kõigele muule oli hagejal vaieldamatult kavatsus provotseerida ja solvata naisi, kuid samuti parlamenti institutsioonina, kes on sugudevahelist võrdsust propageerivate Euroopa väärtuste järelevalvaja. Lisaks tekitasid need sõnad meediahuvi ja reaktsioone sotsiaalvõrgustikes, mõjudes negatiivselt parlamendi ja selle liikmete imagole liidu kodanike seas.
24 Pärast seda, kui parlamendi juhatus oli esile toonud parlamendi kodukorra artikli 11 lõike 4 esimese lõiguga ja erinevate inimõigusi puudutavate rahvusvaheliste aktidega tagatud sõnavabaduse olulisuse, märkis ta, et nende aktide kohaselt ja vastavalt sellele vabadusele kohtupraktikas antud tõlgendusele võib selle vabaduse teostamist piirata, kui see rikub teisi õigusi, „eelkõige, kui sellega haavatakse või solvatakse teisi inimesi“, või „selleks, et tagada õiguste või teiste isikute maine kaitse“ (juhatuse otsuse punktid 29 ja 30). Samuti tõi parlamendi juhatus otsuse punktis 31 esile, et kõikidele parlamendiliikmetele parlamendis tagatud sõnavabaduse põhimõtet ei kohaldata „teotavale, solvavale või lugupidamatule keelekasutusele“ või „käitumisele, mis kahjustab parlamendi väärikust ning mis kujutab endast liidu põhiväärtuste ja aluspõhimõtete rikkumist“.
25 Pärast seda ülevaadet tõdes parlamendi juhatus oma otsuse punktis 32, et hageja käitumise puhul on tegemist parlamendi kodukorra artikli 11 lõike 3 rikkumisega, kuna on kahjustatud aluslepingutes, sealhulgas hartas sätestatud väärtusi ja põhimõtteid, ning sellega ei ole tagatud parlamendi väärikus. Ta rõhutas lisaks, et käitumist ei saa õigustada parlamendi kodukorra artikli 11 lõikega 4, arvestades et sõnavabadusega ei saa olla hõlmatud solvav ja teotav keelekasutus. Ta järeldas sellest, et neil asjaoludel häiris hageja parlamendi kodukorra artikli 166 tähenduses parlamendi tööd, rikkudes selle artiklis 11 sätestatud põhimõtteid.
26 Parlamendi juhatus märkis lõpuks oma otsuse punktides 33–35, et hageja keelekasutus on juba olnud ebasobiv, rikkudes parlamendi kodukorra artikli 11 lõiget 3, mistõttu parlamendi president on talle kolmel korral määranud karistusi, mille parlamendi juhatus seejärel jõusse jättis. Seetõttu jõudis ta järeldusele, et hageja käitumist tuleb pidada tõsiseks ja korduvaks, ning asjaolu, et ta ei vabandanud, vaid hoopis oma sõnu kordas, põhjendab määratud karistuse rangust veelgi enam.
27 Sellest tuleneb, et juhatuse otsuses sisalduv põhjendus on ELTL artikliga 296 kooskõlas, ilma et see mõjutaks selle põhjenduse põhjendatuse analüüsimist, mida tehakse käesoleva väite esimese ja teise osa raames.
28 Seetõttu tuleb esimese väite kolmas väiteosa tagasi lükata.
– Esimene ja teine väiteosa, mis käsitlevad vastavalt sõnavabaduse rikkumist ja parlamendi kodukorra artikli 166 rikkumist
29 Hageja väidab sisuliselt, et parlament ei ole tuvastanud, et parlamendi kodukorra artikli 166 lõike 1 kohaldamiseks nõutavad tingimused on täidetud, ning nii määras parlament talle distsiplinaarkaristuse, rikkudes ulatuslikumat sõnavabadust, mis tal Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi „EIK“) väljakujunenud praktika kohaselt on parlamendiliikmena.
30 Ta väidab sellega seoses esiteks, et juhatuse otsusega on rikutud õigusnormi, kuna selles ei ole võetud piisavalt arvesse, et tema sõnad, mis ta ütles parlamendis välja parlamendiliikme ametiülesannete täitmisel, on osa tema poliitilisest kõnest.
31 Teiseks on ta seisukohal, et kuna parlament soovis karistada tema sõnade sisu eest, mitte parlamendis toimuva arutelu käigus võimaliku reegli rikkumise eest, tegi parlament ilmse hindamisvea ja eiras parlamendi kodukorra artikli 166 kohaldamisala. Ta väidab ühelt poolt, et selle otsuse põhjendustest selgub, et tema sõnavõtt täiskogu 1. märtsi 2017. aasta istungil oli nõuetekohane, mistõttu tuleks tõstatada küsimus, kas ta tõesti rikkus oma sõnadega tõsiselt korda või häiris parlamendis toimuvat arutelu. Ta märgib teiselt poolt, et parlamendi kodukorra artiklis 166 ette nähtud sõnastuse „rikub tõsiselt korda või häirib parlamendi tööd, rikkudes artiklis 11 sätestatud põhimõtteid“ „ebaselgus ja ebatäpsus“ nõuavad, et parlament konkreetselt tõendab, et need sõnad kuuluvad selle sätte kohaldamisalasse, mida käesolevas asjas aga ei ole tehtud.
32 Kolmandaks väidab hageja, et juhatuse otsuses ei ole tõendatud, et oma sõnadega rikkus ta tegelikult täiskogu 1. märtsi 2017. aasta istungil korda või et need häirisid tõsiselt parlamendi tööd, rikkudes parlamendi kodukorra artiklit 11, mistõttu oleks võimalik asuda seisukohale, et parlamendi kodukorra artiklis 166 ette nähtud sisulised tingimused olid tegelikult täidetud.
33 Neljandaks väidab hageja, et parlament ei ole tõendanud, et juhatuse otsust võib pidada lubatavaks erandiks õigusest sõnavabadusele.
34 Parlament väidab kõigepealt, et juhatuse otsuse kehtivuse hindamine peab toimuma üksnes lähtudes hartaga tagatud põhiõigustest, eriti selle artiklist 11, milles on sätestatud sõnavabadus, ning selle tõlgendamisest Euroopa Liidu Kohtu poolt. EIK kohtupraktika, millele hageja viitab, ei ole seega käesolevas asjas kohaldatav, kuid paremal juhul võib seda kasutada inspiratsiooniallikana. Isegi kui see oleks käesolevas asjas kohaldatav, siis sellest praktikast ei tulene, et sõnavabadus on piiramatu.
35 Parlament rõhutab seejärel, et kui parlamendi president või vastavalt olukorrale parlamendi juhatus teostab parlamendi kodukorra artiklites 166 ja 167 ette nähtud pädevust, on neil teatud kaalutlusruum. Üldkohtu kontroll peab seega piirduma hinnanguga sellele, kas sellise pädevuse teostamisel esineb ilmne hindamisviga või võimu kuritarvitamine ja kas on järgitud menetluslikke tagatisi.
36 Lõpuks, mis puudutab esimese väite teises osas tõstatatud parlamendi kodukorra artikli 166 rikkumist, siis parlament väidab, et hagiavaldusest ei selgu piisavalt täpselt, kas hageja kritiseerib juhatuse otsust, kuna see võeti vastu seda artiklit rikkudes, või ta seab kahtluse alla selle artikli kui selle otsuse õigusliku aluse õiguspärasuse, mistõttu asjaomane väiteosa on vastuvõetamatu. Siiski märgib parlament enda kaitseks teise võimalusena, et ta on nõus hageja antud tõlgendusega parlamendi kodukorra artiklile 166, ja väidab, et selles sättes ette nähtud olukord vastab täpselt käesolevale olukorrale, kuna hageja häiris oma sõnadega parlamendi väärikust kahjustades parlamendi arutelu ja tööd, rikkudes parlamendi kodukorra artiklis 11 sätestatud põhimõtteid, ning seetõttu teda karistati. Viidates juhatuse otsuse punktile 27, lisab parlament, et mõni parlamendiliige reageeris hageja avaldustele kusjuures kohe ning need sõnad tekitasid meedias ja sotsiaalvõrgustikes reaktsioone, kahjustades tõsiselt institutsiooni mainet.
37 Kõigepealt tuleb esiteks tõdeda, et vastupidi parlamendi väidetele ning nagu ilmneb eespool punktidest 16 ja 29–33, selgub hageja argumentide sisu, mis puudutab esimese väite teist osa, hagiavaldusest piisavalt selgelt, mistõttu parlamendil oli tõhusalt võimalik ennast oma menetlusdokumentides (vt eespool punkt 36) ja kohtuistungil kaitsta. Nagu selgub kohtuistungi protokollist, esitas parlament seal täielikult oma seisukoha nende tingimuste kohta, mille alusel kohaldatakse parlamendi kodukorra artiklit 166, mis on seotud sama kodukorra artikliga 11, millele artiklis 166 on viidatud. Seega tuleb parlamendi tõstatatud asja läbivaatamist takistav asjaolu tagasi lükata.
38 Teiseks ei saa parlament kodukorra artikli 166 rikkumise analüüsimisel seada kahtluse alla EIÕK ega EIK kohtupraktika asjakohasust käesolevas asjas.
39 Kuigi on õige, et EIÕK ei kujuta endast liidu õigusesse formaalselt integreeritud akti, kuna liit ei ole selle konventsiooniga ühinenud (26. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Åkerberg Fransson, C‑617/10, EU:C:2013:105, punkt 44, ja 3. septembri 2015. aasta kohtuotsus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. komisjon, C‑398/13 P, EU:C:2015:535, punkt 45), ja järelikult tuleb liidu teisese õiguse akti kehtivust kontrollida üksnes hartaga tagatud põhiõiguste alusel (15. veebruari 2016. aasta kohtuotsus N., C‑601/15 PPU, EU:C:2016:84, punkt 46), tuleb märkida, et esiteks on vastavalt ELL artikli 6 lõikele 3 EIÕKga tagatud põhiõigused liidu õiguse üldpõhimõtted ja teiseks tuleneb harta artikli 52 lõikest 3, et hartas sisalduvate selliste õiguste tähendus ja ulatus, mis vastavad EIÕKga tagatud õigustele, on samad, mis neile EIÕKga ette on nähtud. Selle sätte selgituste kohaselt, mida tuleb ELL artikli 6 lõike 1 kolmanda lõigu ja harta artikli 52 lõike 7 kohaselt võtta harta tõlgendamisel arvesse, ei määra tagatud õiguste tähendust ja ulatust kindlaks üksnes EIÕK tekst, vaid ka eelkõige EIK kohtupraktika (vt 30. juuni 2016. aasta kohtuotsus Toma ja Biroul Executorului Judecătoresc Horațiu-Vasile Cruduleci, C‑205/15, EU:C:2016:499, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika). Nendest selgitustest nähtub samuti, et harta artikli 52 lõike 3 eesmärk on tagada vajalik kooskõla hartas sätestatud õiguste ja nende vastavate õiguste vahel, mida tagab EIÕK, ilma et sellega kahjustataks liidu õiguse ja Euroopa Liidu Kohtu sõltumatust (28. juuli 2016. aasta kohtuotsus JZ, C‑294/16 PPU, EU:C:2016:610, punkt 50). Pealegi tuleb märkida, et seoses sõnavabadusega on hartaga ja EIÕKga tagatud õiguste võrdväärsus ametlikult kinnitust leidnud (4. mai 2016. aasta kohtuotsus Philip Morris Brands jt, C‑547/14, EU:C:2016:325, punkt 147).
40 Mis puudutab konkreetselt sõnavabadust, siis tuleb esile tuua, et demokraatlikes ühiskondades on see kesksel kohal ning seetõttu on tegemist põhiõigusega, mis on tagatud eelkõige harta artikliga 11, EIÕK artikliga 10 ja ÜRO Peaassamblee poolt 16. detsembril 1966 vastu võetud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikliga 19 (vt selle kohta 6. septembri 2011. aasta kohtuotsus Patriciello, C‑163/10, EU:C:2011:543, punkt 31).
41 Sellega seoses tuleb esile tõsta, et EIK kohtupraktikast selgub, et kui EIÕK artikli 10 lõikest 2 ei tulene teisiti, ei puuduta sõnavabadus mitte üksnes niisugust informatsiooni ja ideid, millesse suhtutakse soosivalt või mida loetakse mittesolvavateks või neutraalseteks, vaid ka niisugust informatsiooni ja ideid, mis solvavad, šokeerivad või häirivad riiki või selle elanikkonna mis tahes sektorit. Niisuguseid nõudeid seavad pluralism, tolerantsus ja sallivus, ilma milleta demokraatlikku ühiskonda ei ole olemas (EIK 7. detsembri 1976. aasta otsus Handyside vs. Ühendkuningriik, CE:ECHR:1976:1207JUD000549372, punkt 49).
42 Sõnavabaduse puhul ei ole siiski tegemist absoluutse õigusega ja selle teostamist võib teatud tingimustel piirata.
43 Arvestades aga sõnavabaduse põhjapanevat tähtsust, peab selle piiranguid hindama rangelt, ning nagu selgub nii EIÕK artikli 10 lõikest 2 kui ka harta artikli 52 lõikest 1, on sõnavabaduse riived lubatud ainult siis, kui need vastavad kolmele tingimusele. Esiteks peab kõnealune piirang olema „seaduses ette nähtud“. Teisisõnu peab isiku sõnavabadust piirata võivaid meetmeid võtval liidu institutsioonil olema selleks seaduslik alus. Teiseks peab kõnealune piirang vastama liidu poolt sellisena tunnustatud üldist huvi pakkuvale eesmärgile. Kolmandaks ei tohi kõnealune piirang olla ülemäärane, mis tähendab, et ühelt poolt peab see piirang olema taotletava eesmärgi suhtes vajalik ja proportsionaalne ning teiselt poolt ei tohi see moonutada kõnealuse vabaduse olemust (vt selle kohta 15. juuni 2017. aasta kohtuotsus Kiselev vs. nõukogu T‑262/15, EU:T:2017:392, punktid 69 ja 84 ning seal viidatud kohtupraktika).
44 Veel tuleb täpsustada, et sõnavabaduse riivet või selle piirangut võib pidada „seaduses ette nähtuks“ üksnes siis, kui õigusnorm on piisavalt täpne, mistõttu selle tagajärjed on ettenähtavad ja võimaldavad selle adressaadil oma käitumist kohandada (vt selle kohta EIK 17. veebruari 2004. aasta kohtuotsus Maestri vs. Itaalia, CE:ECHR:2004:0217JUD003974898, punkt 30).
45 Pealegi tuleb rõhutada, et demokraatias on parlament või samalaadsed organid poliitiliseks aruteluks hädavajalikud foorumid. Riive nendes organites teostatud sõnavabadusse on seega põhjendatud ainult ülekaalukatel põhjustel (EIK 17. detsembri 2002. aasta kohtuotsus A. vs. Ühendkuningriik, CE:ECHR:2002:1217JUD003537397, punkt 79).
46 Lisaks on parlamendiliikmete sõnavabadus eriti oluline, nagu EIK on korduvalt oma kohtupraktikas märkinud. Nimelt on sõnavabadus kallis küll kõigile, kuid eriti rahva valitud isikule, kes esindab oma valijaid, juhib tähelepanu nende probleemidele ja kaitseb nende huve. Järelikult nõuab sellise parlamendiliikme sõnavabaduse riive, kes on opositsioonis, kohtult kõige rangema kontrolli teostamist (EIK 23. aprilli 1992. aasta kohtuotsus Castells vs. Hispaania, CE:ECHR:1992:0423JUD001179885, punkt 42).
47 Seega tuleb asuda seisukohale, et parlamendiliikmete sõnavabadusele tuleb anda kõrgendatud kaitse, võttes arvesse parlamendi põhjapanevat tähtsust demokraatlikus ühiskonnas.
48 Kuigi EIK on rõhutanud, et kõikidele parlamendis lausutud sõnadele on vaja anda kõrgetasemeline kaitse, möönis see kohus hiljuti seoses otsese seosega, mis esineb poliitilise režiimi tõeliselt demokraatliku olemuse ja parlamendi toimimise vahel, et sõnavabaduse teostamine parlamendis peab vahel taanduma selliste õigustatud huvide ees nagu parlamenditöö korrakohasuse kaitse ja teiste parlamendiliikmete õiguste kaitse (EIK 17. mai 2016. aasta kohtuotsus Karácsony jt vs. Ungari, CE:ECHR:2016:0517JUD004246113, punktid 138–141).
49 Tuleb märkida, et EIK sidus esiteks parlamendi võimaluse karistada oma ühte liiget vajadusega tagada parlamenditöö korrakohasus ning teiseks möönis, et parlamentidel on ulatuslik autonoomia, kuidas reguleerida viisi, hetke ja kohta, mille parlamendiliikmed oma sõnavõttudeks valivad (EIK kontroll on seetõttu piiratud), kuid seevastu väga väike mänguruum, et seada parlamendiliikmete lausutud sõnade sisu raamidesse (EIK kontroll on seetõttu palju rangem). Sellega seoses toob EIK oma kohtupraktikas esile üksnes „teatud annuse regulatsiooni […], mida on vaja selleks, et takistada taolisi väljendusviise nagu otse või kaudselt vägivallale õhutamine“ (EIK 17. mai 2016. aasta kohtuotsus Karácsony jt vs. Ungari, CE:ECHR:2016:0517JUD004246113, punkt 140).
50 Sellest tuleneb esiteks, et parlamendi sise-eeskirjadega saab ette näha võimaluse karistada parlamendiliikme lausutud sõnade eest üksnes juhul, kui see kahjustab parlamendi nõuetekohast toimimist või kujutab endast tõsist ohtu ühiskonnale, nagu vägivalla või rassilise viha õhutamine.
51 Teiseks tuleb parlamentidel olevat distsiplinaarkaristuste määramise pädevust, mis neile on antud selleks, et tagada nende töö nõuetekohane läbiviimine või teatud õiguste, põhimõtete või põhivabaduste kaitse, ühitada vajadusega tagada parlamendiliikmete sõnavabaduse kaitse.
52 Järelikult tuleb kontrollida, kas asjaomast distsiplinaarkaristust määrates järgis parlament oma kodukorra artikli 166 lõikes 1 ette nähtud tingimusi, võttes arvesse, et parlamendiliikmete sõnavabadus on eriti oluline, ning arvestades rangeid piire, mida peab järgima, kui seada sellele vabadusele piiranguid kooskõlas selles kontekstis EIK kohtupraktikas toodud põhimõtetega.
53 Käesolevas asjas on parlamendi kodukorra redaktsiooni, mis oli jõus asjaolude toimumise ajal ja nagu parlamendi juhatus seda kohaldas, VII osa 4. peatükis „Parlamendiliikmete käitumisreeglite rikkumise korral võetavad meetmed“ ette nähtud viivitamatult rakendatavad meetmed, mida istungi juhataja võib võtta korra taastamiseks (parlamendi kodukorra artikkel 165), ning distsiplinaarkaristused, mida parlamendi president võib parlamendiliikme suhtes võtta (parlamendi kodukorra artikkel 166).
54 Käesolevas asjas kohaldatud parlamendi kodukorra artikli 166 lõike 1 kohaselt teeb president põhistatud otsuse asjakohase karistuse rakendamise kohta, „[k]ui parlamendiliige rikub tõsiselt korda või häirib parlamendi tööd, rikkudes artiklis 11 sätestatud põhimõtteid […]“.
55 Tuleb aga rõhutada, et parlamendi kodukorra artikli 166 lõike 1 esimese lõigu sõnastus erineb keeleversiooniti. Erinevalt selle sätte prantsuskeelsest versioonist, ning muu hulgas erinevalt saksa-, itaalia-, hispaania-, hollandi- ja kreekakeelsetest versioonidest ei ole ingliskeelses versioonis mainitud parlamendi „tööd“ või „tegevust“, vaid selles on kasutatud väljendit disruption of Parliament. Parlament on arvamusel, et see väljend ei puuduta mitte üksnes parlamenditööd istungisaalis, vaid sellega on peetud silmas istungist laiemat olukorda, millega on samuti hõlmatud mõju parlamendi mainele või väärikusele institutsioonina.
56 Sellega seoses on oluline esile tuua, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab sätte ühetaolise tõlgendamise vajadus, et sätte keeleversioonide erinevuse korral tuleb asjaomast sätet tõlgendades lähtuda selle õigusakti kontekstist ja eesmärgist, kuhu säte kuulub (vt selle kohta 23. novembri 2016. aasta kohtuotsus Bayer CropScience ja Stichting De Bijenstichting, C‑442/14, EU:C:2016:890, punkt 84 ja seal viidatud kohtupraktika).
57 Sellest johtub, et kohtuistungil esitatud parlamendi seisukoht, mille kohaselt tuleb tugineda parlamendi kodukorra artikli 166 ingliskeelsele versioonile, et tõlgendada seadusandja tahet ja kõiki keeleversioone, jääb edutuks.
58 Nimelt, kui võtta arvesse parlamendi kodukorra artikli 166 konteksti ja eesmärki, siis sellega peetakse silmas parlamendi nõuetekohase toimimise või parlamenditöö korrakohasuse kahjustamist ning selle mõte on seega karistada istungil või parlamenditöös osaleva parlamendiliikme käitumise eest, mis võib tõsiselt takistada istungi või töö kulgu. Pealegi vastab selline tõlgendus, nagu on märgitud eespool punktides 49–51, parlamendi distsiplinaareeskirjadega üldiselt taotletavale eesmärgile, mille EIK on tunnistanud õiguspärasuseks (vt selle kohta EIK 17. mai 2016. aasta kohtuotsus Karácsony jt vs. Ungari, CE:ECHR:2016:0517JUD004246113, punkt 138–140).
59 Peale selle väärib märkimist, et parlamendi kodukorra artikli 166 sõnastuse alusel võib arvata, et karistada võib kahel juhul, see tähendab siis, „kui riku[takse] tõsiselt korda […], rikkudes artiklis 11 sätestatud põhimõtteid“, või kui „[tõsiselt] häiri[takse] parlamendi tööd, rikkudes artiklis 11 sätestatud põhimõtteid […]“.
60 Sellega seoses on oluline tõdeda, et juhatuse otsusest ega poolte menetlusdokumentidest ei selgu, et 1. märtsi 2017. aasta istungil hageja lausutud sõnadega oleks kuidagi rikutud korda parlamendi kodukorra artikli 166 lõike 1 esimeses lõigus ette nähtud esimese võimaluse tähenduses. Sellega seoses tuleb märkida, nagu selgub Üldkohtu küsimustele antud vastustest, et ainsana reageeris hageja sõnadele kohe parlamendiliige, kellele ta oli sinise kaardi vahendusel küsimuse esitanud. Ta väljendas oma protesti järgmiste sõnadega: „Härra parlamendiliige, teie arvates, teie teooriate kohaselt ei oleks mul isegi õigust siin parlamendiliikmena olla; ma saan aru, et teile teeb haiget, et teil ei ole üldse hea meel selle üle, et tänapäeva naistel on õigus esindada kodanikke samadel tingimustel, samu õigusi omades kui teie. Ja mina olen naine ning kaitsen naiste õigusi selliste meeste eest nagu teie.“ Seda reaktsiooni ei saa siiski käsitada viitavana sellele, et täiskogu 1. märtsi 2017. aasta istungil rikuti tõsiselt korda või parlamendi töö oli häiritud. Pealegi ei nähtu see hinnang juhatuse otsusest, mille õiguspärasust Üldkohus käesoleva hagi raames kontrollib.
61 Lisaks kinnitas parlament Üldkohtu küsimustele antud kirjalikes vastustes ja kohtuistungil, et hageja sõnavõtu järgselt ei toimunud parlamendis 1. märtsi 2017. aasta istungil ja sellega seotud arutelude jooksul mingit – seda enam tõsist – korrarikkumist või parlamendi töö häirimist. Parlament on siiski kindel, et hageja juhtum kuulub ikkagi parlamendi kodukorra artikli 166 lõike 1 esimeses lõigus ette nähtud teise võimaluse alla, mis on „parlamendi töö häirimine“, mis oli selle otsene tagajärg, et rikuti põhimõtteid, mis on ette nähtud parlamendi kodukorra artiklis 11, millega on kehtestatud parlamendiliikmete käitumisreeglid. Parlament väitis selles küsimuses, et „häirimine“, millega on põhjendatud hagejale distsiplinaarkaristuste määramine, leidis aset väljaspool istungit selle kaudu, et kahjustati parlamendi mainet ja väärikust institutsioonina. Lisaks täpsustas parlament, et parlamendi kodukorra artikli 166 lõike 1 esimeses lõigus ette nähtud töö häirimine ei piirdu mitte parlamendis toimuva arutelu või tööga, vaid et sellele tuleb omistada laiem tähendus, mis hõlmaks parlamenti tervikuna, selle väärikust, mainet ja seega parlamendi toimimist.
62 Nende argumentidega ei saa nõustuda.
63 Nimelt tuleb esiteks tõdeda, et parlamendi väide kohtuistungil, et hageja olukord kuulub parlamendi kodukorra artikli 166 lõike 1 esimeses lõigus ette nähtud teise võimaluse alla, milleks on parlamendi töö häirimine, ei nähtu juhatuse otsusest, milles ei ole täpsustatud, miks nimetatud sättes ette nähtud rikkumiste hulgast valiti käesolevas asjas konkreetne rikkumine. Otsuse punktis 32 on selles küsimuses piirdutud tõdemusega, et hageja käitumine kujutab endast parlamendi kodukorra artikli 11 lõikes 3 määratletud põhimõtete rikkumist, kuna tema käitumine rikub liidu aluslepingutes sätestatud väärtusi ja põhimõtteid, ning sellega ei ole tagatud parlamendi väärikus, ning selle tulemusel on jõutud järeldusele, et parlamendi kodukorra artikli 166 tähenduses on tegemist „parlamendi töö häirimisega“. Vastupidi sellele, mida parlament kohtuistungil väitis, ei saa juhatuse otsuse punkti 32 erinevat tõlgendust tuletada selle otsuse punktides 26 ja 27 sisalduvatest põhjustest, mida tuleks selle punkti tõlgendamisel arvestada. Nimelt on viimati nimetatud punktides piirdutud selle mainimisega, et provotseerivad, ettekavatsetud, solvavad ja nii naiste kui ka parlamendi kui institutsiooni suhtes diskrimineerivad sõnad kujutavad endast liidu põhiväärtuse rikkumist ning et need võivad anda panuse parlamendi ja selle liikmete suhtes negatiivse mulje tekkimisele avalikkuse ees. Järelikult, isegi kui neid hinnanguid oleks paremal juhul olnud võimalik tõlgendada nii, et tegemist on parlamendi kodukorra artikli 11 rikkumisega, ei nähtu nendest sugugi, et parlamendi tööd oleks häiritud, nagu on nõutud parlamendi kodukorra artiklis 166.
64 On aga piisav, kui sellega seoses juhtida tähelepanu asjaolule, et just parlamendi kodukorra artiklis 166, mitte selle artiklis 11 on täpsustatud tingimused, mille kohaselt võib parlamendiliikmele karistuse määrata. Nimelt sisalduvad parlamendi kodukorra artiklis 11 käitumisreeglid, milles on esile tõstetud põhimõtted ja väärtused, millele parlamendiliikmete käitumine peab vastama, kusjuures parlamendi kodukorra artikli 11 lõike 3 esimese lõigu kohaselt ei tohi käitumine ohustada parlamendi töö sujuvust, julgeoleku ja korra tagamist parlamendi ruumides ega parlamendi töövahendite toimimist. Peale selle on parlamendi kodukorra artikli 11 lõike 3 teises lõigus sätestatud, et parlamendiliikmed ei tohi kasutada parlamendi arutelude käigus laimavat, rassistlikku või ksenofoobset keelepruuki. Mis aga puudutab nende käitumisreeglite järgimata jätmise võimalikke tagajärgi, siis parlamendi kodukorra artikli 11 lõike 3 neljandas lõigus on piirdutud selle märkimisega, et siis „võib“ kohaldada „meetmeid“ vastavalt parlamendi kodukorra artiklitele 165, 166 ja 167. Sellest tuleneb, et juhatuse otsuse punktis 32 tehtud järeldus, mille kohaselt parlamendi kodukorra artiklis 11 määratletud põhimõtete rikkumine toob ipso facto kaasa selle, et on tuvastatud tõsiselt korra rikkumine või tõsiselt parlamendi töö häirimine, ei tulene kuidagi nimetatud sättest.
65 Asjaolu, et parlamendi kodukorra artikli 11 lõige 3 käesolevale asjale kohaldatavas redaktsioonis sisaldab teises lõigus viidet „laimavale, rassistlikule või ksenofoobsele keelepruugile“, ei saa seda järeldust ümber lükata. Tuleb märkida, et kuigi parlamendi kodukorra artikli 166 lõikes 1 – nagu ka varasemas redaktsioonis – on viidatud sama kodukorra artiklis 11 määratletud põhimõtetele, viib nendest sätetest esimese grammatiline tõlgendamine tõdemuseni, et nende põhimõtete rikkumine ei ole eraldiseisev süüdistusalus, vaid täiendav tingimus, mida on vaja selleks, et oleks võimalik karistada tõsiselt korra rikkumise või tõsiselt parlamendi töö häirimise eest, mida parlament pealegi kohtuistungil kinnitas. Sellest tuleneb, et parlamendi kodukorra artiklis 11 määratletud põhimõtete rikkumise eest üksinda, isegi kui see on tuvastatud, ei saa iseenesest karistada, vaid seda saab teha ainult siis, kui sellega kaasneb tõsiselt korra rikkumine või parlamendi töö häirimine, mida parlament kohtuistungil samuti kinnitas.
66 Teiseks tuleb märkida, et vastupidi sellele, mida parlament kohtuistungil väitis, ei saa parlamendi kodukorra artikli 166 lõike 1 esimeses lõigus ette nähtud parlamendi töö häirimist, mis toimub väljaspool istungisaali, mõista kui parlamendi maine või väärikuse kahjustamist institutsioonina seetõttu, et hageja sõnadel oli tagajärjed väljaspool parlamenti. Juhatuse otsuse punktis 27 mainitud asjaolu, et täiskogu 1. märtsi 2017. aasta istungi järgselt tõmbasid hageja sõnad meedia ja sotsiaalvõrgustike tähelepanu ning et see võis „tõenäoliselt“ (likely) anda panuse parlamendi ja selle liikmete suhtes negatiivse mulje tekkimisele avalikkuse ees, ei ole nimelt asjakohane, kuna see ei võimalda asuda seisukohale, et parlament on tuvastanud oma töö häirimise parlamendi kodukorra artikli 166 tähenduses. Lisaks ei sisalda juhatuse otsus mingit hinnangut seoses kriteeriumidega, mille alusel parlamendi juhatus võis tuvastada parlamendi väärikuse võimaliku kahjustamise. Lisaks sellele tuleb märkida, et kuna ei ole määratletud objektiivseid kriteeriume selle hindamiseks, kas selline kahjustamine on toimunud, ja võttes arvesse, et selline mõiste nagu „parlamendi väärikus“ või tema väärikuse kahjustamine on enam kui ebamäärane, ning arvestades parlamendi olulist kaalutlusruumi selles valdkonnas, piirataks taolise tõlgendusega parlamendiliikmete sõnavabadust meelevaldselt.
67 Lisaks tuleb esile tuua parlamendi kodukorra artikli 166 lõikes 2 mõeldud parlamendiliikmete käitumist ning selles on ette nähtud, et käitumise hindamisel tuleb arvesse võtta selle erakorralist, korduvat või alalist iseloomu, samuti selle raskusastet. Seevastu ei ole mainitud sõnu, sõnavõtte või kõnesid ning seega ei saa nende kui selliste eest karistada.
68 Sellest tuleneb, et isegi kui käesolevas asjas eeldada, et parlamendiliikme ametiülesannete täitmisel lausutud sõnu võib samastada käitumisega, mis peab parlamendi kodukorra artikli 11 lõike 3 esimese lõigu kohaselt eelkõige tuginema teatud väärtustele ja mis ei tohi ohustada parlamendi töö sujuvust, ning sel alusel võivad need sõnad endast kujutada selles sättes määratletud põhimõtete ja väärtuste rikkumist, ei saa nende eest karistada, kui ei ole tõsiselt korda rikutud või tõsiselt parlamendi tööd häiritud.
69 Pealegi, kuna parlamendi kodukorra artikli 166 lõikes 2 tehakse parlamendiliikmete ametiülesannete täitmisel esineva käitumise hindamisel vahet ühelt poolt nähtaval käitumisel, mis on teatud juhtudel sallitav, ning teiselt poolt „käitumisel, mis aktiivselt häirib parlamentaarset tegevust“, siis ei ole võimalik asuda seisukohale, et viimati nimetatud käitumise kategooria alla võiksid kuuluda parlamendi istungil lausutud sõnad ning et nende eest võiks sellel alusel karistada, kui ei ole tuvastatud, et tõsiselt on rikutud korda või häiritud parlamendi tööd.
70 Arvestades eeltoodut ning seda, et parlamendiliikmete sõnavabadus on eriti oluline, ja võttes arvesse rangeid piire, mida peab sellele vabadusele piiranguid seades järgima, nagu on mainitud eespool punktides 37–51, tuleb parlamendi kodukorra artikleid 11 ja 166 tõlgendada nii, et nende kohaselt ei ole lubatud karistada parlamendiliikme ametiülesandeid täites lausutud sõnade eest, kui tõsiselt ei ole korda rikutud või tõsiselt parlamendi tööd häiritud.
71 Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et hoolimata sellest, et hageja kasutas täiskogu 1. märtsi 2017. aasta istungil sõna võttes eriti šokeerivaid sõnu, ei saanud parlament talle parlamendi kodukorra artikli 166 lõike 1 alusel määrata käesolevas asjas distsiplinaarkaristust.
72 Enamgi veel, isegi kui oleks asutud seisukohale, et töö häirimine ei piirdu kitsas tähenduses istungisaaliga, võttes arvesse seda, et viide „istungile“ [„séance“] parlamendi kodukorra artikli 166 lõike 1 [prantsuskeelses versioonis] puudutab üksnes selles esimesena ette nähtud võimalust, see tähendab tõsiselt korra rikkumist, ei saa eespool punktis 66 ära näidatud põhjustel olla edukas nii lai tõlgendus, nagu seda õigustab parlament.
73 Eelnevat arvestades tuleb nõustuda esimese väitega osas, milles sellega püütakse tuvastada parlamendi kodukorra artikli 166 rikkumine, ning rahuldada esimene nõue ja tühistada juhatuse otsus, ilma et oleks vaja analüüsida tühistamisnõuete põhjenduseks esitatud teist väidet.
Kahju hüvitamise nõuded
74 Hageja väidab kahju hüvitamise nõuete põhjenduseks, et juhatuse otsuse tühistamine ei võimalda tekitatud kahju hüvitamist tervikuna. Seetõttu palub ta esiteks hüvitada 9180 euro suurune rahaline kahju, mis tuleneb päevaraha õiguse ilmajätmisest. Teiseks palub ta parlamendilt välja mõista 10 000 euro suurune summa mittevaralise kahju eest, mis tekitati talle sellega, et ta kõrvaldati parlamendi tegevusest, keelati tal parlamenti esindada, ning sellega, et riivati tema mainet ja au.
75 Parlament väidab, et rahalise kahju hüvitamise nõue on vastuvõetamatu. Peale selle on ta arvamusel, et juhatuse otsuse tühistamine on adekvaatne hüvitis hagejale tekitatud mittevaralise kahju eest. Teise võimalusena leiab ta, et sobiv on maksimaalselt 1000 eurot suurune summa.
76 Mis puudutab käesolevas asjas esiteks sellise rahalise kahju hüvitamise taotlust, mis tekitati päevaraha õigusest ilmajätmisega, siis piisab, kui märkida, et hageja ei ole selgitanud, mispärast asjaolu, et ta on juba asjaomase karistuse kandnud, ei võimalda isegi juhatuse otsuse tühistamise korral kogu talle tekitatud kahju hüvitamist, seda enam, et ta piirdub nõudega, et talle makstaks summa, mis võrdub toetusega, mida ta oleks saanud määratud karistuse puudumise korral, ehk 9180 euroga. Võttes aga arvesse juhatuse otsuse tühistamist, tuleb kooskõlas ELTL artikliga 266 parlamendil võtta käesoleva kohtuotsuse täitmiseks meetmeid, mis tähendab selle päevaraha summa hüvitamist, mille maksmine peatati.
77 Sellest tuleneb, et rahalise kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata.
78 Mis puudutab teiseks hagejale väidetavalt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist, siis tuleb märkida, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale võib õigusvastase akti tühistamine iseenesest olla adekvaatne ja põhimõtteliselt piisav hüvitis kogu mittevaralise kahju eest, mis hagejale võis olla aktiga tekitatud (9. juuli 1987. aasta kohtuotsus Hochbaum ja Rawes vs. komisjon, 44/85, 77/85, 294/85 ja 295/85, EU:C:1987:348, punkt 22 ja 9. novembri 2004. aasta kohtuotsus Montalto vs. nõukogu, T‑116/03, EU:T:2004:325, punkt 127), vähemasti siis, kui hageja ei tõenda, et ta on kandnud mittevaralist kahju, mida on võimalik lahutada õigusvastasusest, mis on tühistamise põhjuseks, ja mida ei saa tühistamisega täielikult heastada (vt 25. juuni 2015. aasta kohtuotsus EE vs. komisjon, F‑55/14, EU:F:2015:66, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).
79 Käesolevas asjas ei anna miski toimikus alust selleks, et oleks võimalik tõdeda, et juhatuse otsus võeti vastu tingimustel, millega tekitati hagejale mittevaraline kahju tühistatud aktist sõltumata. Sellest tuleneb, et mittevaralise kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata.
Kohtukulud
80 Kodukorra artikli 134 lõikes 3 on ette nähtud, et kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kuna käesolevas asjas rahuldati ainult üks tühistamisnõue, tuleb otsustada, et kummagi poole kohtukulud jäävad tema enda kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kuues koda laiendatud koosseisus)
otsustab:
1. Tühistada Euroopa Parlamendi juhatuse 3. aprilli 2017. aasta otsus.
2. Jätta kahju hüvitamise nõue rahuldamata.
3. Jätta Janusz Korwin-Mikke ja parlamendi kohtukulud nende endi kanda.
Berardis | Papasavvas | Spielmann |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 31. mail 2018 Luxembourgis.
Allkirjad