21. jaanuaril 2011 esitatud hagi - Rheinischer Sparkassen- und Giroverband versus komisjon

(kohtuasi T-27/11)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Hageja: Rheinischer Sparkassen- und Giroverband (Düsseldorf, Saksamaa) (esindajad: Rechtsanwalt A. Rosenfeld ja Rechtsanwalt I. Liebach)

Kostja: Euroopa Komisjon

Hageja nõuded

tühistada komisjoni 21. detsembri 2010. aasta otsus C (2010) 9525 lõplik, riigiabi, MC 8/2009 ja C 43/2009 - Saksamaa - WestLB, osas, milles selle otsusega lükati tagasi Saksamaa 28. oktoobri 2010. aasta taotlus lükata 15. veebruarist 2011 edasi Westdeutsche Immobilienbank AG uue üksuse võõrandamise ja lõpetamise tähtaega;

teise võimalusena, tühistada komisjoni 21. detsembri 2010. aasta otsus C (2010) 9525 lõplik, riigiabi, MC 8/2009 ja C 43/2009 - Saksamaa - WestLB, osas, milles komisjon on kaudse tahteavaldusega otsustanud, et Saksamaa esitas ainult ühe ühtse tähtaja pikendamise taotluse Westdeutsche Immobilienbank AG uue üksuse võõrandamiseks ja lõpetamiseks kuni 15. veebruarini 2011, mistõttu ei tule otsust teha sellest kaugemale ulatuva tähtaja pikendamise kohta;

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi toetuseks esitab hageja viis väidet.

1.    Esimene väide: põhjendamiskohustuse rikkumine vastavalt ELTL artikli 296 teisele lõigule

Selle kohta väidab hageja, et komisjon ei selgitanud, miks ta käsitas kahte Saksamaa esitatud tähtaja pikendamise taotlust ühe ühtse taotlusena.

Komisjon ei selgitanud samuti, miks ei ole täidetud tingimused tähtaja pikendamiseks vastavalt komisjoni 12. mai 2009. aasta otsuse K (2009) 3900 lõplik (muudetud) riigiabi kohta, mida Saksamaa soovib anda WestLB AG ümberstruktureerimiseks (C 43/2008 [N 390/2008]) (edaspidi "12. mai 2009. aasta otsus"), artikli 2 lõikele 2.

2.    Teine väide: diskretsiooni- ja hindamisviga

Hageja väidab sellega seoses, et komisjon tugines oma diskretsiooniotsuses tähtaja pikendamise lubamise kohta ebaõigele faktide tuvastamisele. Hageja arvates võetakse vaidlustatud otsuse aluseks ebaõigesti ainult tähtaja pikendamise taotlus kuni 15. veebruarini 2011, st tuvastatakse vaikimisi, et otsustada ei tule enam sellest kaugemale ulatuva pikendamise taotluse üle.

Peale selle väidab hageja, et komisjon ei kasutanud 12. mai 2009. aasta otsuse artikli 2 lõikes 2 selgesti ette nähtud tähtaja pikendamise võimalust, kuigi tingimused selleks on täidetud. Selle asemel tugines komisjon kirjutamata pikendamise õigusele sui generis, millel puudub õiguslik alus ja mille täpsed tingimused on täiesti ebaselged.

3.    Kolmas väide: proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine

Selle kohta väidab hageja muu hulgas, et komisjoni otsus Westdeutsche Immobilienbank AG uue üksuse lõpetamise kohta pärast 15. veebruari 2011 ei ole proportsioonis sellega kaasneva kahjuga.

4.    Neljas väide: võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine

Selles kontekstis väidab hageja, et komisjon on andnud teistel finantskriisi juhtumitel, kui finantsasutustele on antud märksa suuremat abi, märgatavalt pikemaid tähtaegu osaluste ja ka kinnisvara finantseerivate äriühingute võõrandamiseks.

5.    Viies väide: Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 ja hea halduse põhimõtte rikkumine

Viienda väite raames väidab hageja, et komisjoni pädevuses ei ole tõlgendada liikmesriigi esitatud taotlusi vastuolus nende selge sõnastusega ja mõttega ega nende üle selle põhjal otsustada.

____________