Kohtuasi C‑619/18 R
Euroopa Komisjon
versus
Poola Vabariik
Ajutiste meetmete kohaldamine – ELTL artikkel 279 – Ajutiste meetmete kohaldamise taotlus – ELL artikli 19 lõike 1 teine lõik – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Artikkel 47 – Tõhus kohtulik kaitse – Kohtunike sõltumatus
Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (suurkoda), 17. detsembri 2018. aasta määrus
1. Ajutiste meetmete kohaldamine – Kohaldamise peatamine – Ajutised meetmed – Kohaldamise tingimused – Fumus boni iuris – Kiireloomulisus – Oluline ja hüvitamatu kahju – Kumulatiivne iseloom – Asjaomaste huvide kaalumine – Ajutisi meetmeid kohaldava kohtuniku kaalutlusõigus
(ELTL artiklid 278–279; Euroopa Kohtu kodukord, artikli 160 lõige 3)
2. Ajutiste meetmete kohaldamine – Kohaldamise peatamine – Ajutised meetmed – Kohaldamise tingimused – Fumus boni iuris – Põhimenetluses lahendatava hagi põhjendamiseks esitatud väidete prima facie kontrollimine – Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Liikmesriigi õigusnormid, millega alandatakse kõrgeima kohtu kohtunike pensioniiga ja millega antakse liikmesriigi presidendile kaalutlusõigus pikendada nende kohtunike ametisoleku aega – Väited, mis tõstatavad küsimuse, milline on ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 täpne ulatus kontekstis, kus liikmesriik kasutab oma kohtusüsteemi korraldamise pädevust – Väited, millest nähtub keeruliste õiguslike küsimuste olemasolu – Väited, mis ei ole esmapilgul põhjendamatud
(ELL artikli 19 lõige 1; ELTL artiklid 278 ja 279; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 47)
3. Ajutiste meetmete kohaldamine – Kohaldamise peatamine – Ajutised meetmed – Kohaldamise tingimused – Kiireloomulisus – Oluline ja hüvitamatu kahju – Mõiste – Liikmesriigi kõrgeima kohtuorgani sõltumatuse riive oht – Hõlmamine
(ELL artikli 19 lõige 1; ELTL artiklid 278 ja 279; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 47)
4. Ajutiste meetmete kohaldamine – Kohaldamise peatamine – Ajutised meetmed – Kohaldamise tingimused – Kõikide asjaomaste huvide kaalumine – Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Liikmesriigi õigusnormid, millega alandatakse kõrgeima kohtu kohtunike pensioniiga ja millega antakse liikmesriigi presidendile kaalutlusõigus pikendada nende kohtunike ametisoleku aega – Liikmesriigi kõrgeima kohtuorgani sõltumatuse riive oht – Liikmesriigi huvi kõrgeima kohtuorgani nõuetekohase toimimise vastu – Liidu üldhuvi esimus
(ELL artikli 19 lõige 1; ELTL artiklid 278 ja 279; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 47)
5. Liikmesriigid – Kohustused – Kohustuste rikkumine – Liikmesriigi õigusel põhinev õigustus – Lubamatus
(ELTL artikkel 258)
1. Vt otsuse tekst.
(vt punkt 29)
2. Fumus boni iuris’e tingimus on täidetud siis, kui vähemalt üks väidetest, millele tugineb ajutiste meetmete kohaldamist taotlev pool oma sisulises menetluses lahendatava hagi põhjendamiseks, ei ole esmapilgul selgelt põhjendamatu. Selline on olukord eelkõige siis, kui üks esitatud väidetest annab tunnistust keerukate õigusküsimuste olemasolust, mille lahendus ei ole ilmselge ning mis vajavad seega põhjalikku analüüsi, mida ei ole võimalik läbi viia ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustaval kohtunikul, vaid mis peab toimuma sisulises menetluses, või kui poolte lahknevad seisukohad annavad tunnistust sellise olulise õigusliku vaidluse olemasolust, mille lahendus ei ole ilmselge
Ajutiste meetmete kohaldamise taotluse kontekstis, mis on esitatud seoses liikmesriigi kohustuste rikkumise hagiga, milles palutakse tuvastada esiteks, et alandades kõrgeima kohtu kohtunike pensioniiga ja kohaldades seda meedet ametis olevatele kohtunikele, kes on sellesse kohtusse ametisse nimetatud enne teatavat kuupäeva, ning teiseks, et andes liikmesriigi presidendile kaalutlusõiguse pikendada kõnealuse kohtu kohtunike ametisoleku aega üle uue kehtestatud pensioniea, rikkus kõnealune liikmesriik kohustusi, mis lasuvad tal ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu alusel koosmõjus Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47, arvestades, et komisjoni esitatud väited tõstatavad küsimuse, milline on eespool viidatud sätete täpne ulatus kontekstis, kus liikmesriik kasutab oma kohtusüsteemi korraldamise pädevust, on tegemist keerulise õigusliku küsimusega, mille üle on poolte vahel vaidlus ja mille vastus ei ole ilmne ja mis väärib seega põhjalikku analüüsi, mida ei saa teha ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik.
Lisaks, arvestades muu hulgas Euroopa Kohtu praktikat, eelkõige 27. veebruari 2018. aasta kohtuotsust Associação Sindical dos Juízes Portugueses (C‑64/16, EU:C:2018:117) ning 25. juuli 2018. aasta kohtuotsust Minister for Justice and Equality (kohtusüsteemi puudused) (C‑216/18 PPU, EU:C:2018:586), ei näi komisjoni esitatud argumendid esmapilgul selgelt põhjendamatud.
Nimelt tuleneb sellest kohtupraktikast, et iga liikmesriik on kohustatud tagama, et organid, mis on liidu õiguse tähenduses määratletavad „kohtuna“ ja mis kuuluvad tema kaebeõiguse süsteemi ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu tähenduses „liidu õigusega hõlmatud valdkondades“, vastaksid tõhusa kohtuliku kaitse nõuetele.
Selle kaitse tagamiseks on aga esmatähtis säilitada nende organite sõltumatus, mida kinnitab ka harta artikli 47 teine lõik, mille kohaselt on asja arutamine „sõltumatus“ kohtus üks nõuetest, mis on seotud põhiõigusega tõhusale õiguskaitsevahendile.
Eeltoodut arvestades ei saa esmapilgul välistada, et vaidlusaluste riigisiseste sätetega rikutakse liikmesriigi kohustust tagada tõhus kohtulik kaitse liidu õiguse valdkondades ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu alusel koosmõjus harta artikliga 47.
(vt punktid 30, 39–42 ja 44)
3. Ajutiste meetmete kohaldamise taotluse kontekstis, mis on esitatud seoses liikmesriigi kohustuste rikkumise hagiga, milles palutakse tuvastada esiteks, et alandades kõrgeima kohtu kohtunike pensioniiga ja kohaldades seda meedet ametis olevatele kohtunikele, kes on sellesse kohtusse ametisse nimetatud enne teatavat kuupäeva, ning teiseks, et andes liikmesriigi presidendile kaalutlusõiguse pikendada kõnealuse kohtu kohtunike ametisoleku aega üle uue kehtestatud pensioniea, rikkus kõnealune liikmesriik kohustusi, mis lasuvad tal ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu alusel koosmõjus Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47, võib see, et kõrgeima kohtu sõltumatus ei pruugi olla tagatud kuni lõpliku kohtuotsuse kuulutamiseni, liidu õiguskorrale kaasa tuua olulise kahju ning sellest tulenevalt kahjustada liidu õigusega isikutele antud õigusi ning ELL artiklis 2 osutatud väärtusi, millel liit rajaneb, eelkõige õigusriigi põhimõtet. Lisaks on liikmesriikide kõrgeimatel kohtutel nende liikmesriikide kohtusüsteemides, kuhu nad kuuluvad, esmatähtis roll liidu õiguse rakendamisel liikmesriigi tasandil, mistõttu võib liikmesriigi kõrgeima kohtu sõltumatuse võimalik riive mõjutada asjaomase liikmesriigi kogu kohtusüsteemi.
Lisaks võib eespool viidatud oluline kahju olla ka hüvitamatu.
Nimelt, esiteks teeb kõrgeim kohus viimase astme kohtuna seadusjõuga lahendeid, sealhulgas kohtuasjades, milles kohaldatakse liidu õigust, ning millel võivad seega olla liidu õiguskorrale pöördumatud tagajärjed.
Teiseks, arvestades kõrgeima kohtu otsuste jõudu madalamate riigisiseste kohtute suhtes, võib asjaolu, et selle kohtu sõltumatus ei pruugi olla tagatud kuni lõpliku kohtuotsuse kuulutamiseni, kahjustada teiste liikmesriikide ja nende kohtute usaldust asjaomase liikmesriigi kohtusüsteemi suhtes ning sellest tulenevalt selle suhtes, et liikmesriik austab õigusriigi põhimõtet.
Neil asjaoludel võidakse kahjustada liikmesriikide vastastikuse usalduse ja vastastikuse tunnustamise põhimõtteid, mis on põhjendatud eeldusega, et liikmesriigid jagavad üksteisega teatud hulka ühiseid väärtusi, millel liit rajaneb, nagu õigusriigi olemasolu.
Ent nende põhimõtete kahtluse alla seadmine tuua kaasa olulisi ja hüvitamatuid tagajärgi liidu õiguskorra nõuetekohase toimimise seisukohast, eelkõige tsiviil- ja kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonnas, mis rajaneb eriti suurel liikmesriikidevahelisel usaldusel, et nende kohtusüsteemid vastavad tõhusa kohtuliku kaitse nõuetele.
Nimelt võib asjaolu, et kõrgeima kohtu sõltumatus ei pruugi olla tagatud kuni lõpliku kohtuotsuse kuulutamiseni, viia selleni, et liikmesriigid keelduvad tunnustamast ja täitmast asjaomase liikmesriigi kohtute tehtud otsuseid, see aga võib liidu õigusele tekitada olulise ja hüvitamatu kahju.
(vt punktid 68–71 ja 73–76)
4. On selge, et enamikus ajutiste meetmete kohaldamise menetlustes võivad nii taotletud kohaldamise peatamise võimaldamine kui ka sellest keeldumine kaasa tuua teataval määral teatud lõplikud tagajärjed, ning ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik, kellele on kohaldamise peatamise taotlus esitatud, peab kaaluma iga võimaliku lahendusega seotud riske. Täpsemalt tuleb välja selgitada, kas ajutiste meetmete kohaldamist taotleva poole huvi nende meetmete kohaldamise vastu kaalub üles vaidlusaluse akti viivitamata kohaldamise huvi või mitte. Selle analüüsi käigus tuleb kindlaks teha, kas nende sätete võimalik kehtetuks tunnistamine pärast seda, kui Euroopa Kohus on rahuldanud põhimenetluse hagi, võimaldab selle olukorra tagasi pööramist, mille põhjustas nende sätete viivitamata kohaldamine, ja vastupidi, mil määral võiks kohaldamise peatamine takistada nende sätetega seatud eesmärkide saavutamist juhul, kui põhimenetluse hagi jäetakse rahuldamata.
Ajutiste meetmete kohaldamise taotluse kontekstis, mis on esitatud seoses liikmesriigi kohustuste rikkumise hagiga, milles palutakse tuvastada esiteks, et alandades kõrgeima kohtu kohtunike pensioniiga ja kohaldades seda meedet ametis olevatele kohtunikele, kes on sellesse kohtusse ametisse nimetatud enne teatavat kuupäeva, ning teiseks, et andes liikmesriigi presidendile kaalutlusõiguse pikendada kõnealuse kohtu kohtunike ametisoleku aega üle uue kehtestatud pensioniea, rikkus kõnealune liikmesriik kohustusi, mis lasuvad tal ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu alusel koosmõjus Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47, võidakse liidu õiguskorra nõuetekohast toimimist silmas pidades liidu üldist huvi enne lõpliku kohtuotsuse tegemist oluliselt ja hüvitamatult kahjustada, juhul kui ajutisi meetmeid ei kohaldata, liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi aga rahuldatakse.
Seevastu juhul, kui kohaldatakse ajutisi meetmeid, kuid liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi jäetakse rahuldamata, ei ole sel viisil võimalik kahjustada asjaomase liikmesriigi huvi kõrgeima kohtu nõuetekohase toimimise vastu, kuna nende meetmete kohaldamise tulemusel ainult säilitatakse piiratud aja jooksul sellise õigusliku korra kohaldamine, mis esines enne eespool viidatud riigisiseste sätete vastuvõtmist.
(vt punktid 91, 115 ja 116)
5. Vt otsuse tekst.
(vt punkt 108)