ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (esimene koda)
12. september 2007(*)
Ühenduse kaubamärk – Ühenduse kujutismärgi „La Española” taotlus – Ühenduse ja siseriikliku kujutismärgi „Carbonell” omaniku vastulause − Vastulause tagasilükkamine − Domineerivad osad − Sarnasus − Segiajamise tõenäosus − Muutmispädevus
Kohtuasjas T‑363/04,
Koipe Corporación, SL, asukoht San Sebastián (Hispaania), esindaja advokaat M. Fernández de Béthencourt,
hageja,
versus
Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), esindaja: J. García Murillo,
kostja,
teine menetluspool Siseturu Ühtlustamise Ameti apellatsioonikojas, menetlusse astuja Esimese Astme Kohtus
Aceites del Sur, SA, asukoht Sevilla (Hispaania), esindajad: advokaadid C. L. Fernández-Palacios ja R. Jiménez Díaz,
mille esemeks on hagi Siseturu Ühtlustamise Ameti neljanda apellatsioonikoja 11. mai 2004. aasta otsuse peale (asi R 1109/2000-4), mis on tehtud Koipe Corporación, SL ja Aceites del Sur, SA vahelises vastulausemenetluses,
EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja esimees J. D. Cooke, kohtunikud R. García-Valdecasas ja V. Ciucă,
kohtusekretär: kohtusekretäri abi B. Pastor,
arvestades kirjalikus menetluses ja 14. märtsil 2007 toimunud kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Õiguslik raamistik
1 Nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146), artikli 8 lõike 1 punkt b sätestab:
„1. Varasema kaubamärgi omaniku vastuseisu korral ei registreerita taotletavat kaubamärki, kui:
[...]
b) kui identsuse või sarnasuse tõttu varasema kaubamärgiga ning identsuse või sarnasuse tõttu varasema kaubamärgiga kaitstud kaupade või teenustega on tõenäoline, et territooriumil, kus varasem kaubamärk on kaitstud, võib avalikkus need omavahel segi ajada; segiajamise tõenäosus hõlmab ka tõenäosust, et kaubamärk seostatakse varasema kaubamärgiga.”
2 Sama määruse artikli 8 lõige 2 näeb ette:
„Lõike 1 kohaldamisel tähendab „varasem kaubamärk” järgmist:
a) järgmisi kaubamärke, mille registreerimise taotluse kuupäev on varasem ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluse kuupäevast, arvestades võimaluse korral nende kaubamärkidega seotud prioriteete:
(i) ühenduse kaubamärgid;
(ii) kaubamärgid, mis on registreeritud liikmesriikides või Belgia, Madalmaade ja Luksemburgi puhul Beneluxi kaubamärgiametis […]”
3 Sama määruse artikli 8 lõige 5 sätestab:
„Lõike 2 tähenduses varasema kaubamärgi omaniku vastuseisu korral ei registreerita taotletavat kaubamärki, kui see on identne või sarnane varasema kaubamärgiga ning seda tahetakse registreerida kaupade või teenuste jaoks, mis ei ole sarnased nendega, mille jaoks on registreeritud varasem kaubamärk, kui varasema ühenduse kaubamärgi olemasolul on see omandanud ühenduses maine ja varasema siseriikliku kaubamärgi olemasolul on see omandanud maine asjaomases liikmesriigis ning kui taotletava kaubamärgi kasutamine ilma tungiva põhjuseta tähendaks varasema kaubamärgi eristusvõime või maine ärakasutamist või kahjustamist.”
4 Kõnealuse määruse artikli 55 lõige 3 näeb ette:
„Tühistamise või kehtetuks tunnistamise taotlust ei võeta vastu, kui liikmesriigi kohus on samas küsimuses, sama hagi alusega ja samade poolte vahelises vaidluses juba otsuse teinud ning see kohtuotsus on jõustunud.”
Vaidluse taust
5 Aceites del Sur, SA (edaspidi „menetlusse astuja”) esitas 23. aprillil 1996 määruse nr 40/94 alusel Siseturu Ühtlustamise Ametile (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluse.
6 Kaubamärk, mille registreerimist taotleti (edaspidi „taotletav kaubamärk” või „kaubamärk La Española”), on siinkohal esitatud kujutismärk:
7 Kaubad, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) (edaspidi „Nizza kokkulepe”) klassidesse 29 ja 30 ning vastavad neis klassides alljärgnevatele kirjeldustele:
– klass 29: „Liha, kala, linnuliha ja ulukiliha; lihaekstraktid; konservitud, külmutatud, kuivatatud ja keedetud puuvili ja köögivili; tarretised, keedised, puuviljakompotid; munad, piim ja piimatooted; toiduõlid ja toidurasvad”;
– klass 30: „Kohv, tee, kakao, suhkur, riis, tapiokk, saago, kohvi aseained; jahu ja muud teraviljasaadused, leib, sai, kondiitritooted ja maiustused, jäätis; mesi, siirup; pärm, küpsetuspulbrid; sool, sinep; (vürtsi)kastmed; vürtsid; jää”.
8 Kaubamärgi registreerimise taotlus avaldati väljaandes Bulletin des marques communautaires (Ühenduse Kaubamärgibülletään) nr 89/98 23. novembril 1998.
9 Española Alimentaria Alcoyana, SA esitas 19. veebruaril 1999 taotletava kaubamärgi registreerimisele vastulause (edaspidi „esimene vastulause” või „esimene vastulausemenetlus”). Esimene vastulause puudutas kõiki ühenduse kaubamärgi taotlusega hõlmatud kaupu.
10 Vastulause toetusena väljatoodud põhjenduseks oli taotletavat kaubamärgi määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punktis b sätestatud segiajamise tõenäosus La Española Alimentaria Alcoyana’le kuuluva varasema kujutismärgiga, mis koosneb nii kujutisosast kui sõnalisest osast „la española” ning on kaitstud ühenduse registreeringuga nrº15909 ja Hispaania registreeringuga nrº1816147. Ühenduse kaubamärk nr 15909 on registreeritud teatavate Nizza kokkuleppe klassi 29 kuuluvate kaupade jaoks; nende hulgas ei ole toiduõlisid ja toidurasvu. Ühenduse kaubamärk nrº15909 on nagu ka Hispaania kaubamärk nr 1816147 registreeritud mitmete Nizza kokkuleppe klassi 30 kuuluvate kaupade jaoks.
11 Äriühing Aceites Carbonell, nüüd Koipe Corporation, SL, esitas 23. veebruaril 1999 taotletava kaubamärgi registreerimisele vastulause, mis oli suunatud kõikide kaubamärgitaotlusega hõlmatud kaupade vastu. Vastulause põhjendusena oli välja toodud määruse nr 40/94 artikli 8, lõike 1, punktis b; artikli 8, lõike 2 punktis c ja artikli 8 lõikes 5 sätestatud tõenäosus, et avalikkus võib omavahel segi ajada taotletava kaubamärgi ja allpool esitatud hageja varasema kujutismärgi Carbonell (edaspidi „varasem kaubamärk” või „kaubamärk Carbonell”):
12 Tõenditena varasema kaubamärgi olemasolu kohta esitas hageja nii Hispaania registreeringud nr 994364, 1238745, 1698613, 28270, 252783, 994365, ühenduse registreeringu nr 338681, rahvusvahelised registreeringud nr 244428 ja 528639 kui ka Suurbritannia, Iirimaa, Taani ja Rootsi siseriiklikud registreeringud. Pärast väidetavate õiguste olemasolu ja kehtivuse tõendamiseks esitatud dokumentide kontrollimist leidis ühtlustamisameti vastulausete osakond, et hageja on suutnud tõendada üksnes nelja alljärgneva registreeringu olemasolu:
– Hispaania 20. oktoobri 1982. aasta registreering nr 994364 kauba „puhas oliiviõli” jaoks, mis kuulub Nizza kokkuleppe klassi 29;
– Hispaania 20. juuni 1988. aasta registreering nr 1238745 kauba „oliiviõli” jaoks, mis kuulub Nizza kokkuleppe klassi 29;
– Hispaania 5. jaanuari 1994. aasta registreering nr 1698613 kauba „oliiviõli” jaoks, mis kuulub Nizza kokkuleppe klassi 29;
– Hispaania 24. jaanuari 2000. aasta registreering nr 338681 kauba „oliiviõli” jaoks, mis kuulub Nizza kokkuleppe klassi 29.
13 Hageja piiras hiljem, 29. septembril 1999 ühtlustamisametile saadetud kirjas registreeritavate kaupade nimekirja, piirdudes järgmiste kaupadega:
– klass 29: „toiduõlid ja toidurasvad”;
– klass 30: „majoneesikaste ja äädikas”.
14 Esimese vastulausemenetluse käigus keelduti vastulausete osakonna 22. veebruari 2000. aasta otsusega nr 259/2000 kaubamärgi registreerimisest Nizza klassifikatsiooni klassi 30 kuuluvate kaupade jaoks. Samas lükkas vastulausete osakond nimetatud otsuses tagasi La Española Alimentaria Alcoyana vastulause Nizza klassifikatsiooni klassi 29 kuuluvate kaupade osas. Ühtlustamisameti apellatsioonikoda jättis selle otsuse kehtima oma 17. veebruari 2003. aasta otsusega R 326/2000‑4. Seetõttu puudutab menetlusse astuja kaubamärgitaotlus üksnes Nizza klassifikatsiooni klassi 29 kuuluvaid kaupu.
15 23. veebruari 1999. aasta vastulause lükati tagasi ühtlustamisameti 21. septembri 2000. aasta otsusega nr 2084/2000 põhjusel, et vaadeldavad tähised jätavad täiesti erineva mulje, neil puuduvad täiesti foneetiliselt sarnased osad ja kaupade loodusikule ja põllumajanduslikule päritolule viitav kontseptuaalne seos on nõrk, mis välistab igasuguse tõenäosuse, et vastandatud kaubamärke võidakse omavahel segi ajada.
16 Hageja esitas 19. jaanuaril 2001 ühtlustamisametile kaebuse vastulausete osakonna otsuse peale. 11. mail 2004 lükkas ühtlustamisameti apellatsioonikoda kaebuse tagasi otsusega R 1109/2000‑4 (edaspidi „vaidlustatud otsus”). Apellatsioonikoda kinnitas, et tähistest jääv visuaalne mulje on täiesti erinev. Ta märkis, et kujutisosadel, mis koosnevad põhiliselt oliivisalus istuva inimese kujutisest, on oliiviõli osas üksnes nõrk eristusvõime, mistõttu peamise tähtsuse omandavad sõnalised osad „la española” ja „carbonell”. Tähiseid foneetiliselt ja kontseptuaalselt võrreldes tõdes ta, et hageja ei olnud eitanud ei igasuguse kokkulangevuse puudumist sõnaliste osade vahel ega vaidlusaluste tähiste kontseptuaalse seose nõrkust. Viimaks nentis ta, et vastulausete osakond oleks pidanud tegema otsuse ka varasemate kaubamärkide tuntuse osas. Sellest hoolimata leidis ta, et ei tuntuse hindamine ega tuntuse tõendamiseks apellatsioonikojale esitatud dokumentide kontrollimine ei olnud tingimata vajalikud, kuna üks maineka või tuntud kaubamärgiga segiajamise tõenäosuse hindamise eeltingimustest, nimelt tähiste sarnasuse olemasolu, ei olnud täidetud.
Menetlus ja poolte nõuded
17 Hageja esitas käesoleva menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 31. augustil 2004.
18 8. novembril 2004 Esimese Astme Kohtule saadetud kirjas taotles hageja, et toimikusse lisataks Belgias ja Luksemburgis tegutseva Hispaania kaubanduskoja poolt väljastatud tunnistus kaubamärgi Carbonell tuntuse kohta. See tunnistus oli hagejale saadetud pärast hagi esitamist, kuigi ta oli seda taotlenud juba enne seda kuupäeva. Kohus rahuldas selle taotluse 17. novembri 2004. aasta otsusega.
19 1. märtsil 2005 esitas ühtlustamisamet oma vastuse. 17. jaanuaril 2005 esitas menetlusse astuja oma vastuse. 10. mail 2005 esitatud kirjas taotles hageja luba esitada repliik; Esimese Astme Kohus jättis 23. mai 2005. aasta otsusega selle taotluse rahuldamata.
20 Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Esimese Astme Kohus (esimene koda) alustada suulist menetlust.
21 Esimese Astme Kohus kuulas poolte kohtukõned ja nende vastused kohtu esitatud küsimustele ära 14. märtsil 2007 toimunud kohtuistungil.
22 Hageja palub Esimese Astme Kohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– tunnistada taotletav kaubamärk kehtetuks, või vajaduse korral teha otsus, et ühenduse kaubamärgi taotlus tuleb jätta rahuldamata;
– mõista ühtlustamisametilt ja menetlusse astujalt välja kohtukulud ja neljandas apellatsioonikojas toimunud menetluse kulud.
23 Ühtlustamisamet palub Esimese Astme Kohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
24 Menetlusse astuja palub Esimese Astme Kohtul:
– jätta hagi rahuldamata ja jätta vaidlustatud otsus jõusse;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
25 Kohtuistungil loobus menetlusse astuja oma isikliku esindaja kohalviibimise taotlusest ning oma vastuväidetest seoses hageja esindaja advokaadi ebapädevusega.
Vastuvõetavus
Nõude, et taotletav kaubamärk tunnistataks kehtetuks või et Esimese Astme Kohus teeks vajaduse korral otsuse ühenduse kaubamärgitaotluse rahuldamata jätmiseks, vastuvõetavus
Poolte argumendid
26 Ühtlustamisamet leiab, et hageja teine nõue, et Esimese Astme Kohus tunnistaks kaubamärgi La Española kehtetuks või teeks vajaduse korral otsuse ühenduse kaubamärgitaotluse rahuldamata jätmiseks, on vastuvõetamatu, kuna Esimese Astme Kohtu pädevuses ei ole ühtlustamisametile korraldusi anda ning viimase kohustus on Esimese Astme Kohtu otsuse resolutiivosast ja põhjendustest järeldusi teha (Esimese Astme Kohtu 23. oktoobri 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑388/00: Institut für Lernsysteme vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Educational Services (ELS), EKL 2002, lk II‑4301, punkt 19).
Esimese Astme Kohtu hinnang
27 Hageja teine nõue jaguneb kaheks. Esimeses osas taotleb hageja, et kaubamärk La Española tunnistataks kehtetuks. Teises osas taotleb ta, et tehtaks otsus, et nimetatud kaubamärgi registreerimistaotlus tuleb rahuldamata jätta.
28 Kaubamärgi La Española kehtetuks tunnistamise nõude osas tuleb märkida, et määruse nr 40/94 artikli 62 lõige 3 näeb ette, et apellatsioonikoja otsused jõustuvad juhul, kui asi kaevatakse edasi ühenduse kohtusse, alates hagi rahuldamata jätmise kuupäevast. Seepärast, nagu ühtlustamisamet õigustatult märkis, ei ole taotletavat kaubamärki veel registreeritud ja seda ei saa kehtetuks tunnistada. Seega puudub hageja teise nõude esimesel osal nõude ese.
29 Kõnealuse nõude teises osas taotleb hageja sisuliselt, et Esimese Astme Kohus teeks otsuse, mille hageja arvates oleks pidanud tegema ühtlustamisamet: nimelt otsuse, milles tuvastatakse, et vastulause tingimused on täidetud, nii et ühtlustamisamet peab selle otsuse täitma, keeldudes taotletavat kaubamärki registreerimast.
30 Seega taotleb hageja vaidlustatud otsuse muutmist, nagu on ette nähtud määruse nr 40/94 artikli 63 lõikes 3. Sisuliselt ei seisne see nõue mitte taotluses, et Esimese Astme Kohus paneks ühtlustamisametile teatava kohustuse midagi teha või millegi tegemisest hoiduda, mis kujutaks endast viimasele suunatud ettekirjutust. Selle nõude eesmärgiks on vastupidi, et Esimese Astme Kohus otsustaks samadel alustel nagu apellatsioonikoda, kas taotletavat kaubamärki on võimalik registreerida määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkti b alusel. Selline otsus kuulub meetmete hulka, mida Esimese Astme Kohus võib võtta määruse nr 40/94 artikli 63 lõikes 3 sätestatud muutmispädevuse raames (vt selle kohta asja Esimese Astme Kohtu 8. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑334/01: MFE Marienfelde vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Vétoquinol (HIPOVITON), EKL lk II‑2787, punkt 19; 4. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑190/04: Freixenet vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (lihvitud pinnaga valge pudeli kuju), EKL 2006, lk II‑79, punkt 17).
31 Järelikult on hageja teine nõue vastuvõetav.
Hageja esindaja volituste ulatus
Poolte argumendid
32 Menetlusse astuja märgib, et hageja advokaadile antud volitus ei võimalda tal hagejat Esimese Astme Kohtus esindada. Menetlusse astuja märgib, et hageja poolt esitatud notariaalne volikiri J. Munguía Arsuaga nimele annab viimasele õiguse esindada hagejat Hispaania kohtutes, aga mitte ühenduse kohtus. Seepärast ületas hageja nimel hagile alla kirjutanud advokaat M. Fernández de Béthencourt’ile J. Munguía Arsuaga poolt antud esindusõigus viimasele antud volitusi.
Esimese Astme Kohtu hinnang
33 Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 44 lõike 5 punkt b näeb ette, et juhul, kui hageja on eraõiguslik juriidiline isik, lisab ta hagiavaldusele tõendid selle kohta, et hageja advokaadile on nõuetekohaselt andnud volitused selleks õigustatud isik.
34 Hageja volitatud esindaja J. Munguía Arsuaga nimele 16. augustil 2004 välja antud notariaalsest volikirjast nähtub, et viimasel oli õigus hagejat esindada ise või volitada selleks advokaate nii „riigisisestes kui riigiülestes valdkondades”, mille hulka kuulub ka esindamine Esimese Astme Kohtus. Seepärast on üllatav, et menetlusse astuja on seisukohal, et M. Fernández de Béthencourt’ile esindusõiguse andmisega J. Munguía Arsuaga poolt on ületatud viimase volitusi. See seisukoht on ilmselgelt faktidega vastuolus.
35 Järelikult tuleb kõnealune vastuvõetamatuse nõue tagasi lükata.
Jõustunud kohtuotsuse seadusjõu põhimõtte kohaldamine
Poolte argumendid
36 Menetlusse astuja leiab, et käesolevas asjas on kohaldatav määruse nr 40/94 artikli 55 lõikes 3 sätestatud jõustunud kohtuotsuse vastuväide, mille kohaselt tühistamise või kehtetuks tunnistamise taotlust ei võeta vastu, kui liikmesriigi kohus on samas küsimuses, sama hagi alusega ja samade poolte vahelises vaidluses juba otsuse teinud ning see kohtuotsus on jõustunud.
37 Menetlusse astuja leiab, et Hispaania kohtu, nimelt Audiencia Provincial de Sevilla (Sevilla provintsikohus, Hispaania) 7. juuli 1997. aasta otsust tuleb pidada jõustunud kohtuotsuseks määruse nr 40/94 artikli 55 lõike 3 tähenduses, võttes arvesse, et tegemist on samade pooltega, sama hagi alusega ja sama hagi esemega nagu käesolevas asjas. Kõnealune kohtuotsus puudutas hageja ja menetlusse astuja vahelist vaidlust, mille käigus hageja üritas takistada menetluse astujal kasutamast kaubamärgiga La Española identset Hispaania kaubamärki, tuginedes ley 3/1991, de 10 de enero, de competencia desleal (Hispaania 10. jaanuari 1991. aasta seadus nr 3/91 ebaausa konkurentsi kohta) (11. jaanuari 1991. aasta BOE nr 10, lk 959) sätestatud jäljendamiskeelule. Kõnealune kohtuotsus tuvastas, et vastandatud kaubamärgid on kokkulangevad ja jättis hageja hagi rahuldamata. See otsus muutus lõplikuks, kui Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) lükkas oma 16. veebruari 1999. aasta määrusega tagasi hageja esitatud kaebuse. Seetõttu väidab menetlusse astuja, et käesolev hagi on vastuvõetamatu.
38 Hageja ja ühtlustamisamet väitsid kohtuistungil, et määruse nr 40/94 artiklit 55 ei saa antud juhul kohaldada, kuna käesoleva asja ja Audiencia Provincial de Séville otsuse aluseks olnud asja puhul ei ole tegemist sama hagi aluse ega sama hagi esemega.
Esimese Astme Kohtu hinnang
39 Seoses poolte poolt väljatoodud liikmesriikide kohtute erinevate otsustega piisab kui tõdeda, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on ühenduse kaubamärgikord on sõltumatu, koosnedes õigusnormide tervikust ja järgides temale ainuomaseid eesmärke; selle kohaldamine on sõltumatu mis tahes siseriiklikust süsteemist (Esimese Astme Kohtu 5. detsembri 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑32/00: Messe München vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (electronica), EKL 2000, lk II‑3829, punkt 47; ja 24. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑346/04: Sadas vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – LTJ Dif fusion (ARTHUR ET FELICIE), EKL 2005, lk II‑4891, punkt 70).
40 Seega tuleb vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale apellatsioonikoja otsuste seaduslikkust hinnata üksnes määruse nr 40/94 alusel, nii nagu ühenduse kohtud seda on tõlgendanud, mitte siseriikliku kohtupraktika alusel (Esimese Astme Kohtu 9. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑162/01: Laboratorios RTB vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Giorgio Beverly Hills (GIORGIO BEVERLY HILLS), EKL 2003, lk II‑2821, punkt 53; 4. novembri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑85/02: Díaz vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Granjas Castelló (CASTILLO), EKL 2003, lk II-4835, punkt 37, ja 13. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑115/02: AVEX vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Ahlers (a), EKL 2004 lk II‑2907, punkt 30).
41 Ühenduse kaubamärgikorra sõltumatuse põhimõte kehtib eelkõige sellistel juhtudel nagu käesolevas asjas, kus Audiencia Provincial de Séville kohtuotsus ei tugine määrusega nr 40/94 analoogsetele normidele, vaid ebaausat konkurentsi käsitlevale seadusele.
42 Tuleb ka välja tuua, et määruse nr 40/94 artikli 55 lõige 3 kujutab endast erandit eespool käsitletud põhimõttest. See säte näeb ette üksnes seda, et ühtlustamisamet peab tunnistama vastuvõetamatuks juba registreeritud ühenduse kaubamärgi tühistamise või kehtetuks tunnistamise taotluse, kui tegemist on sama hagi alusega, s.o nimetatud ühenduse kaubamärgi tühisuse või kehtetusega, ja samal alusel on samade poolte vahel teinud otsuse liikmesriigi kohus ja kui see otsus on jõustunud.
43 Seetõttu ei mõjuta see säte kuidagi käesoleva hagi vastuvõetavust, sest käesoleva hagiga ei nõuta tühistamist ega kehtetuks tunnistamist ning see ei ole esitatud ühtlustamisametile, vaid Esimese Astme Kohtule.
44 Lõpuks tuleb lisamärkusena mainida, et vastupidiselt menetlusse astuja poolt väidetule ei ole Audiencia Provincial de Séville 7. juuli 1997. aasta otsusega lahendatud kohtuasja puhul tegemist sama hagi alusega ega sama hagi esemega, mis käesolevas asjas. Hagi aluse osas on tolle kohtuasja puhul tegemist Hispaania ebaausat konkurentsi puudutava seaduse rikkumisega, samas kui käesolev asi puudutab määrusega nr 40/94 seotud küsimust. Nimetatud kohtuasja eseme osas tuleb välja tuua, et Audiencia Provincial de Séville kohtuotsus rajanes peamiselt Tribunal Supremo 10. juuni 1987. aasta otsusel, milles ei tuvastatud kaubamärgi Carbonell kokkulangevust taotletava kaubamärgiga. Nimetatud Tribunal Supremo otsus käsitles ainult menetlusse astuja teatava, Nizza kokkuleppe klassi 29 kuuluvate kaupade „sealihatooted” jaoks registreeritud kaubamärgi, mis oli väga sarnane taotletava kaubamärgiga, kokkulangevust hagejale kuuluva kaubamärgiga. Kuna vaadeldavad kaubamärgid erinesid käesolevas asjas vaadeldavatest kaubamärkidest, ei ole võimalik tuvastada hagi eseme identsust.
45 Kõnealune vastuvõetamatuse väide tuleb seega tagasi lükata.
Põhiküsimus
46 Hageja esitab kaks tühistamisväidet, millest esimene tuleneb määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumisest ja teine kohustusest uurida tõendeid varasema kaubamärgi maine kohta.
Esialgsed märkused
47 Poolte vahel on vaidlus selle üle, millised registreeringud tuleks arvesse võtta hindamaks, kas hagejal on selline vastulause esitamise õigus, nagu ta väidab. Hageja leiab, arvestama ei peaks üksnes vastulausete osakonna ja apellatsioonikoja poolt arvesse võetud Hispaania ja ühenduse registreeringuid, vaid ka muid hageja poolt välja toodud registreeringuid. Ühtlustamisamet ja menetlusse astuja vaidlevad sellele väitele vastu, öeldes, et kuna hageja ühenduse kaubamärgi nr 338681 registreerimistaotluse esitamise kuupäev on hilisem, kui taotletava ühenduse kaubamärgi oma, ei pidanud apellatsioonikoda seda arvesse võtma.
48 Esimese Astme Kohus leiab siiski, et see küsimus on antud juhul ebaoluline. Vaidlustatud otsus tugineb sisuliselt kaubamärgi Carbonell ja taotletava kaubamärgi kujutisosade sarnasuse puudumisele. Samas on kaubamärgi Carbonell kujutisosa identne kõikide hageja poolt väljatoodud registreeringutega, nii nendega, mida apellatsioonikoda arvestas kui nendega, mille ta kõrvale jättis.
Esimene väide, mis tugineb määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumisele
Poolte argumendid
49 Hageja leiab, et vaidlustatud otsus rikub määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkti b, kuna see ei arvesta ei asjaoluga, et vastandatud kaubamärgid on esmapilgul tervikuna sarnased ja seega võidakse neid turul segi ajada, ega asjaoluga, et registreerimistaotluse esemeks olevad kaubad on identsed varasema kaubamärgiga tähistatud kaupadega.
50 Vastandatud kaubamärkidega hõlmatud kaupade sarnasuse osas märgib hageja esiteks, et apellatsioonikoda tegi vea, leides vaidlustatud otsuse punktis 17, et need kaubad on osaliselt identsed (toiduõlid ja toidurasvad) ja osaliselt väga sarnased (sool, sinep, äädikas, (vürtsi)kastmed vürtsid) ning et ülejäänud kaubad on erinevad. Ta toob välja, et pidades esiteks silmas seda, et oma 29. septembri 1999. aasta kirjas piiras menetlusse astuja kaupade nimekirja ja teiseks asjaolu, et kaubamärgi La Española registreerimise taotlus lükati tagasi Nizza kokkuleppe klassi 30 kuuluvate kaupade osas, on kaubad, mille jaoks registreerimist taotletakse, identsed varasema kaubamärgi all turustatavate kaupadega, kuna kaubamärgiga Carbonell hõlmatud oliiviõli (Nizza kokkuleppe klass 29) kuulub ühenduse kaubamärgitaotluses nimetatud „toiduõlide ja toidurasvade” alla. Hageja toob välja, et järelikult tuleks kohaldada kohtupraktikat, mille kohaselt segiajamise tõenäosuse igakülgsel hindamisel võib kaubamärkide vähest sarnasust kompenseerida nendega tähistatud kaupade identsus (vt selle kohta (Euroopa Kohtu 29. septembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑39/97: Canon, EKL 1998, lk I‑5507, punkt 17, ja 22 juuni 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑425/98: Marca Mode, EKL 2000, lk I‑4861, punkt 40).
51 Teiseks väidab hageja, et apellatsioonikoda on vastandatud kaubamärkide visuaalse sarnasuse analüüsimisel teinud hindamisvea, leides, et kujutisosa eristusvõime on nõrk ja andes suurema tähtsuse sõnalisele osale. Hageja väitel oleks apellatsioonikoda oma võrdleva analüüsi puhul pidanud keskenduma vastandatud kaubamärkide domineerivateks koostisosadeks olevate kujutisosade sarnasusele.
52 Samuti toob hageja välja, et sellise pildi kasutamine, nagu on varasemal kaubamärgil, ei ole oliiviõli turustamisel ei vajalik ega üldlevinud. Erinevalt oliivipuude või oliivide kujutamisest ei ole esiplaanil olev, äratuntavalt traditsiooniliselt rõivastatud naise kujutis tavaline. Sellega seoses esitab hageja notariaalse tunnistuse, mis kinnitab Hispaania territooriumil turustatavate ja sellest turust 95% hõlmavate oliiviõlikaubamärkidest koostatud fototoimiku ehtsust, millest nähtub, et peale vastandatud kaubamärkide ei ole ühelgi neile kaupadele kinnitatud etikettidest kujutatud naist.
53 Hageja rõhutab, et seevastu tähistusel „la española” ei ole mingit eristusvõimet. Ta rõhutab, et sõnu „España” ja „española” kasutatakse sageli ja nende tähendus on tuntud, isegi neile, kes ei räägi hispaania keelt. Hispaania keelt mitterääkivates maades tajutakse tähistust „la española” kaupade geograafilise päritolu kirjeldusena.
54 Hageja märgib ka, et apellatsioonikoda ei arvestanud asjaoluga, et keskmine tarbija tajub kaubamärki kui tervikut ning ei lasku selle erinevate osade uurimisse. Ta rõhutab, et tarbija ostab neid kaupu enamikel juhtudel suurtest kaubamajadest, kus see kaup on riiulitel välja pandud, otse ostjate käeulatuses, kes ei pea seda suuliselt küsima. Hageja leiab, et tarbija kulutab vähe aega järjestikuste, poe erinevates osades tehtavate ostude vahel. Sellistes tingimustel on ostmise toiming massiivne, läbimõtlematu ja teadvustamatu, millele lisandub asjaolu, et need kaubad paiknevad samas kohas, mis suurendab segiajamise tõenäosust. Tarbija juhindub eeskätt muljest, mitte erinevate kaubamärkide otsesest võrdlusest. Ta on üldiselt vähem tähelepanelik kui asjatundjast tarbija. Hageja teeb sellest järelduse, et kauba valiku määrab ära kaubamärki kandva etiketi visuaalne mõju.
55 Kolmandaks loeb hageja üles varasema ja taotletava kaubamärgi kuusteist kokkulangevust.
56 Hageja märgib, et need kujutiste kokkulangevused tekitavad visuaalselt väga sarnase tervikmulje. Seetõttu, isegi kui keskmine tarbija on võimeline märkama teatavaid erinevusi nende tähiste vahel, on reaalne oht neid kaubamärke omavahel seostada.
57 Hageja märgib neljandaks, et pidades silmas vastandatud kaubamärkide sarnasust võib avalikkus arvata, et taotletav kaubamärk on lihtsalt kaubamärgi Carbonell variatsioon. Ta märgib, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on võimalik, et ettevõtjad kasutavad erinevate tootesarjade eristamiseks all-kaubamärke, mis tulenevad põhikaubamärgist ning millel on sellega ühine domineeriv osa (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 18. veebruari 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑10/03: Koubi vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Flabesa (CONFORTFLEX), EKL 2004, lk II‑719, punkt 61). Sellega seoses täpsustab hageja, et tema turustab erinevaid oliiviõli tootevalikuid, mida tunneb ära ühesugusest pildist, kuid mida eristavad erinevad nimetused, nagu „carbonell”, „fontana”, „finoliva”, „sotoliva” ja „mezquita”.
58 Hageja märgib viimaks, et tema poolt kasutatav kujutis on Carbonellile väga oluline, kuna see võimaldab tarbijal hageja nende toodete päritolu automaatselt kindlaks teha, nii et isegi nimetuse „carbonell” kirjutamine ei ole vajalik.
59 Ühtlustamisamet möönab, et apellatsioonikoda tegi vea, jättes arvestamata kaubamärgitaotluse esemeks olevate kaupade nimekirja piiramise. Ta nõustub, et oliiviõli (varasema kaubamärgiga kaitstud kaup) on kaubana identne registreerimistaotluse esemeks olevate toiduõlide ja taimerasvadega, kui viimaste puhul on tegemist oliiviõliga. Sellegipoolest leiavad ühtlustamisamet ja menetlusse astuja, et sellel veal ei olnud määravat mõju vaidlustatud otsusele, võttes arvesse, et viimase puhul rajanes vastulause tagasilükkamine vastandatud kaubamärkide sarnasuse puudumisel, mitte asjaolul, et vaadeldavad kaubad ei ole ei identsed ega sarnased. Menetlusse astuja lisab, et asjaolust, et vaidlustatud otsuses on mainitud ka teisi kaupu, ei tule teha mingeid järeldusi, kuna nii vastulausete osakond kui apellatsioonikoda on kogu aeg möönnud, et asjaomased kaubad on osaliselt identsed.
60 Ühtlustamisamet kinnitab apellatsioonikoja hinnangut, mille kohaselt vastandatud kaubamärgid jätavad visuaalselt erineva mulje.
61 Ühtlustamisamet ja menetlusse astuja leiavad, et käesolevale vaidlusele tuleb kohaldada väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt peab segiajamise tõenäosuse igakülgne hindamine kõnealuste kaubamärkide visuaalse, kõlalise või kontseptuaalse sarnasuse osas põhinema kaubamärkidest jääval tervikmuljel, arvestades eelkõige nende eristavaid ja domineerivaid osi (Euroopa Kohtu 11. novembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑251/95: SABEL, EKL 1997, lk I‑6191, punkt 23, ja 22. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑342/97: Lloyd Schuhfabrik Meyer, EKL 1999, lk I‑3819, punkt 25). Ühtlustamisamet leiab, et tarbijale vaadeldavatest kaubamärkidest jäävale tervikmuljele vastulausete osakonna antud hinnang, mida kordas apellatsioonikoda, on kohtupraktikaga kooskõlas. Arvesse on võetud asjaolu, et kujutisosasid võidakse kaubaga seostada, ja sel juhul võib neil olla mõningane mõju sellele, kuidas kaubamärki tajutakse.
62 Ühtlustamisamet möönab, et traditsioonilises rõivastuses, istuva naise kujutis võib vaadeldavaid kaupu eristada. Sellest hoolimata leiab ta, et antud juhul ei ole kujutisosadel, mis on mõlemale tähisele ühised, märkimisväärset eristavat jõudu. Sellega seoses on ta seisukohal, et üks konkurentidest ei saa võtta enda ainukasutusse tausta, mis kujutab oliivipuid külakohas (ega ka selle tausta puhul kasutatud värvikombinatsiooni), arvestades, et see on tihedalt seotud kaubaga, mida see tähistab (oliiviõli) ja selle kauba päritoluga. Samamoodi ei saa omastada naise kujutamise ideed. Menetlusse astuja märgib omalt poolt, et kujutisosade puhul, mis on vastandatud kaubamärkidele ühised, on tegemist esemete liikidega või esemete üldiste kategooriatega, millel on nõrk eristusvõime.
63 Menetlusse astuja kritiseerib selle notariaalakti tõendusjõudu, mille hageja esitas tõendamiseks, et ühelgi Hispaania territooriumil turustatava oliiviõli kaubamärgil ei ole kujutatud naist. Ta loetleb vastupidiste näidetena teisi kaubamärke, mis kasutavad lendlevasse kleiti või mustlasrüüsse riietatud naist ning esitab selle kohta mitmesuguseid dokumente.
64 Ühtlustamisamet leiab antud juhul, et vaadeldavate tähiste sõnalisel osal on neist tähistest jäävas visuaalses muljes väga tähtis roll ning et on ilmne, et osad „la española” ja „carbonell” on visuaalselt väga erinevad.
65 Kuigi ühtlustamisamet möönab, et väljend „la española” on iseenesest vähe eristav, vaidleb ta vastu sellele, et kõnealust väljendit pole vastandatud tähiste võrdlemisel vaja arvestada, nagu väidab hageja. Ühtlustamisameti väitel tuleb arvesse võtta asjaolu, et mitmeosaliste kaubamärkide puhul, mis koosnevad kujutis- ja sõnalisest osast, on viimasel peamine tähtsus, kuna tarbijal on seda lihtsam meelde jätta ja see on ühemõttelisem, kui pidada silmas kaubamärgi identifitseerimist ja selle kolmandatele isikutele edastamist. Menetlusse astuja täpsustab omalt poolt, et sõnalise osa üldiselt domineerivam iseloom tuleneb sellest, et tarbija määratleb mitmeosalist kaubamärki nime kaudu, eriti kui ta seda suuliselt küsib, ning kuna kujutisosa on teatud juhtudel, näiteks raadioreklaamide puhul, kasutu.
66 Menetlusse astuja kinnitab analüüsi, mille puhul nimetused „la española” ja „carbonell” on esmatähtsad. Esimese puhul lisab ta, et selle tähtsust suurendab kaubamärgi La Española tuntus.
67 Ühtlustamisamet, keda toetab menetlusse astuja, on seisukohal, et joonisel kujutatud naise aspektist üldiselt lähenedes erinevad vaadeldavad tähised oluliselt nii naise asendi, tema riiete ja näojoonte poolest kui selle poolest, et ühenduse kaubamärgitaotluses hoiab naine käes kannu, samas kui kaubamärgil Carbonell on ta kujutatud tõstetud kätega, hoidmas kinni oliivipuu oksast. Samuti märgib ühtlustamisamet, et varasemal kaubamärgil istub naine madalal müüril, millel asub kaks traditsioonilise pakendi ja kujundusega oliiviõlikanistrit, samas kui taotletava kaubamärgi pildil ei paista ese, mille peal naine istub.
68 Lõpuks toob ühtlustamisamet seoses kontseptuaalse küljega välja, et tarbija tajub sõna „carbonell” perekonnanimena, samal ajal kui kujutisosa seostub tarbija jaoks kauba loodusliku ja traditsioonilise päritoluga. Taotletava kaubamärgi puhul peaks nii otseses tähenduses kujutisosa kui ka nimetus „la española” looma avalikkuse jaoks ilmse seose kauba loodusliku ja geograafilise päritoluga. Ühtlustamisamet teeb sellest järelduse, et vaadeldavate tähiste vahel on seos, mida võib määratleda viitena kaupade looduslikule päritolule. Ta täpsustab, et selline seos viitab lihtsalt kaupade tunnustele või omadustele, mitte aga nende kaubanduslikule päritolule.
69 Ühtlustamisamet leiab selle põhjal, et apellatsioonikoda ei teinud ühtegi hindamisviga, jõudes tähiste võrdlemisel järeldusele, et need ei ole ei identsed ega sarnased, ning et seetõttu ei esine segiajamise tõenäosust määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkti b mõttes (Euroopa Kohtu 12. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑106/03 P: Vedial vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2007, lk I‑9573, punktid 53 ja 54). Ühtlustamisamet lisab, et samal põhjusel ei ole käesolevas asjas kohaldatav tegurite vastastikuse sõltuvuse põhimõte.
Esimese Astme Kohtu hinnang
70 Kõigepealt tuleb välja tuua, et vaidlustatud otsuses sedastab apellatsioonikoda (punkt 17), et kaubamärgiga Carbonell kaitstud kaubad ja taotletava kaubamärgiga hõlmatud kaubad on osaliselt identsed (toiduõlid ja toidurasvad, mis kuuluvad Nizza kokkuleppe klassi 29) ja osaliselt väga sarnased (sool, sinep, äädikas, (vürtsi)kastmed; vürtsid, kaubad mis kuuluvad Nizza kokkuleppe klassi 30); ning et ülejäänud kaubad on erinevad.
71 Sellegipoolest, nagu hageja on õigesti välja toonud, ja nagu nii ühtlustamisamet kui menetlusse astuja on kohtuistungil möönnud, oleks apellatsioonikoda pidanud vaidlustatud otsuses piirduma kaubamärgiga Carbonell kaitstud kaupade ja kaubamärgitaotlusega hõlmatud kaupade identsuse tuvastamisega, juhul kui viimased puudutasid oliiviõli; ja kaubamärgiga Carbonell kaitstud kaupade ja kaubamärgitaotlusega hõlmatud kaupade suure sarnasuse tuvastamisega, juhul kui viimased puudutasid teisi toidurasvu. See järeldus tuleneb esiteks sellest, et 29. septembri 1999. aasta kirjas piiras menetlusse astuja kaupade nimekirja, ja teiseks esimese vastulausemenetluse käigus vastulausete osakonna poolt 22. veebruari 2000. aastal tehtud otsusest, milles viimane keeldus kaubamärki La Española registreerimast Nizza kokkuleppe klassi 30 kuuluvate kaupade jaoks ning mille jättis jõusse neljas apellatsioonikoda oma 17. veebruari 2003. aasta otsusega.
72 Neil asjaoludel leiab Esimese Astme Kohus, et apellatsioonikoda on ebaõigesti jätnud arvestamata kohtupraktikaga, mille kohaselt segiajamise tõenäosuse kui terviku hindamisel võib kaubamärkide vähest sarnasust kompenseerida nendega tähistatud kaupade suur sarnasus (vt eespool viidatud kohtuotsus Canon, punkt 17, ja eespool viidatud kohtuotsus Marca Mode, punkt 40).
73 Sellest hoolimata on apellatsioonikoda vaidlustatud otsuses leidnud, et vastandatud kaubamärgid ei ole üldse sarnased, võttes arvesse, et nende kujutisosadel on oliiviõli jaoks nõrk eristusvõime ja et seetõttu omandab peamise tähtsuse nende sõnaliste − täiesti erinevate − osade võrdlus. Sel põhjusel on apellatsioonikoda, ilma ülalkirjeldatud kohtupraktikat kohaldamata, tuvastanud, et igasugune segiajamise tõenäosus on vastandatud kaubamärkide puhul välistatud.
74 Esimese Astme Kohus kontrollib üksteise järel väiteid, mis on seotud kujutisosade nõrga eristusvõime, sõnaliste osade domineerivuse ja vastandatud kaubamärkide sarnasuse ning nende segiajamise tõenäosusega.
– Kujutisosade eristusvõime
75 Vaidlustatud otsuse punktis 18 piirdub apellatsioonikoda oma järelduse, et vastandatud kaubamärkide kujutisosadel on nõrk eristusvõime, põhjendamisel tõdemusega, et need koosnevad sisuliselt istuvast inimesest külamaastiku taustal, täpsemalt oliivisalus. Seda nappi analüüsi tuleb mõista nii, et apellatsioonikoda on üle võtnud vastulausete osakonna analüüsi, mille kohaselt vastandatud kaubamärkide kujutisosadel on vähene eristusvõime, kuna need on oliivõli sektoris tavalised (vaidlustatud otsuse punkt 9, teine taane).
76 Samas ei andnud apellatsioonikoda vaidlustatud otsuses ühtegi täpsustust põhjuste kohta, miks ta leidis, et vaidlusealune kujutis on oliiviõlisektoris tavaline, ning ta ei viidanud ühelegi kaubamärgile peale vastandatud kaubamärkide, mis sisaldaks viimaste kujutisosadega sarnanevat kujutisosa.
77 Seevastu nähtub hageja poolt esitatud, Hispaania territooriumil turustatavatest ja sellest turust 95% hõlmavatest oliiviõlikaubamärkidest koostatud fototoimiku ehtsust kinnitavast notariaalsest kinnitusest, et peale vastandatud kaubamärkide ei ole ühelegi neist kaupadest kinnitatud etikettidest kujutatud naist. Ei ühtlustamisamet ega menetlusse astuja pole selle dokumendi tõelevastavust kahtluse alla seadnud. Ühtlustamisamet on siiski vaidlustanud selle vastuvõetavuse põhjusel, et seda ei esitatud haldusmenetluse etapis. Samas esitati see dokument koos hagiavaldusega, nagu nõuab kodukorra artikli 44 lõige 1, ning selle eesmärk on näidata, et vaidlustatud otsuses seoses kõnealuste kujutisosadega läbiviidud analüüs ei ole korrektne. Seetõttu on see vastuvõetav.
78 Menetlusse astuja argumenti, mis tuleneb asjaolust, et ka teistel Hispaania oliiviõli kaubamärkidel on kasutatud naise kujutist ja mille kohaselt kõnealune kujutis ei ole Hispaania oliiviõli kaubamärkide seas ebatavaline, et saa toetada. Nende kaubamärkide analüüsist nähtub, et naise kujutis, mida seal on kasutatud, on vastandatud kaubamärkide omast väga erinev. Lisaks on need kaubamärgid Hispaania oliiviõli turu seisukohalt väherepresentatiivsed. Ükski nendest kaubamärkidest ei sisaldu ainsas Esimese Astme Kohtule esitatud dokumendis, mis kajastab erinevate oliiviõli kaubamärkide levikut Hispaanias: nimelt turu-uuringu äriühingu AC Nielsen Company SL 18. augusti 2004. aasta aruandes, mille tõelevastavust ei ole ükski osapool vaidlustanud.
79 Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et apellatsioonikoda on vaidlustatud otsuses ebaõigesti leidnud, et vastandatud kaubamärgid on Hispaania oliiviõliturul tavalised.
80 Sellegipoolest leiab ühtlustamisamet, et põhjus, miks apellatsioonikoda on tuvastanud vastandatud kaubamärkide kujutisosade nõrga eristusvõime, ei olnud mitte sarnaste kaubamärkide olemasolu turul, vaid sama põhjus, mille tõttu ta tuvastas vastandatud kaubamärkide nõrga kontseptuaalse seose: nimelt on nende kujutisosad on seotud loodusega ja kaitstud kaupade põllumajandusliku päritoluga (vaidlustatud otsuse punkt 9, neljas taane). Seetõttu ei näe keskmine tarbija nendes osades mitte viidet nimetatud kaupade kaubanduslikule päritolule, vaid vihjet nende looduslikule ja traditsioonilisele valmistamisele.
81 Eeldusel, et vaidlustatud otsust võib tõlgendada ühtlustusameti poolt osundatud viisil, ei saa Esimese Astme Kohus viimase argumenti toetada.
82 Esiteks, kui ongi võimalik leida, et oliivisalu kujutis viitab oliiviõliga lahutamatult seotud asjaolule, ei saa sama järeldust teha istuva inimese kujutise osas. Ühtlustamisamet möönab ka ise oma vastuses (punktis 50), et traditsioonilises rõivastuses, istuva naise kujutis võib vaadeldavaid kaupu eristada. Samas leiab Esimese Astme Kohus, et pole ühtegi põhjust järeldamaks, et istuva naise pilt viitaks keskmise tarbija silmis pigem kauba looduslikule ja traditsioonilisele päritolule kui selle kaubanduslikule päritolule.
83 Ühtlustamisamet väidab sellegipoolest, et üks konkurentidest ei saa naise kujutist enda ainukasutusse võtta. Samas ei kuulu küsimus, kas teised konkurendid võivad kaubamärgiga hõlmatud elemente vabalt kasutada, kaubamärgi eristusvõime kontrollimise alla (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 16. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑329/02 P, SAT.1 vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2004, lk I‑8317, punkt 36). Ainuke asjakohane küsimus selle kontrollimise raames on, kas analüüsitaval tähisel on eristusvõime või mitte; sellele küsimusele on ühtlustamisamet istuvat naist puudutavas osas juba jaatavalt vastanud.
84 Sellega seoses tuleb täpsustada, et hageja ei kavatse abstraktselt ainukasutusse võtta mis tahes oliivisalu ega naise kujutisi. Ta soovib enda ainukasutusse jätta üksnes nende kahe koostisosa kombinatsioonist koosneva konkreetse kujutise, mis on osa tema kaubamärgist. Niisiis ei vastusta hageja naise kujutise kasutamist menetlusse astuja poolt oma kaubamärgil, vaid sellise kujutise kasutamist, mida ta peab ülemäära sarnaseks enda omale.
85 Teiseks tuleb seoses kaubamärgi kujutisosaga välja tuua, et selle eristusvõimet võib osaliselt hinnata iga selle väljendit või koostisosa eraldi võttes, kuid igal juhul peab see sõltuma neist moodustuva terviku hindamisest. Ainult see, et selle koostisosadel puudub eraldi võttes eristusvõime, ei välista seda, et nendest moodustuval kombinatsioonil ei võiks eristusvõimet olla (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus SAT.1 vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 28, ja viidatud kohtupraktika).
86 Samas tuginevad ühtlustamisamet ja menetlusse astuja vastandatud kaubamärkide kujutisosade eristusvõime hindamisel nende iga koostisosa − nii oliivisalu ja istuva naise kujutise kui vastandatud kaubamärkide lisaelementide, nagu punane raam ja nimetustele ning nende kujutistele eraldatud ruum – eraldiseisvale analüüsile, jättes arvesse võtmata, et teatavatel osadel, millel eraldiseisvatena eristusvõime puudub, võib see olla omavahel kombineerituna.
87 Eelnevast järeldub, et apellatsioonikoda on vaidlustatud otsuses ekslikult järeldanud, et vastandatud kaubamärkide kujutisosadel on nõrk eristusvõime.
– Sõnaliste osade domineerimine
88 Vaidlustatud otsuse punktis 18 täpsustab apellatsioonikoda, et antud juhul omandab vastandatud kaubamärkide sõnaliste osade võrdlus nende märkide kujutisosade nõrka eristusvõimet silmas pidades peamise tähtsuse, olgugi et kaubamärgi La Española sõnalise osa eristusvõime on iseenesest nõrk.
89 Esimese Astme Kohus leiab, et apellatsioonikoja hinnang ei ole õige.
90 Esiteks on Esimese Astme Kohus juba otsustanud, et apellatsioonikoda järeldas vaidlustatud otsuses ekslikult, et vastandatud kaubamärkide kujutisosade eristusvõime on nõrk. Seepärast ei saa sõnaliste osade võrdlus sellest hinnangust lähtuda.
91 Teiseks on kohtupraktika paika pannud, et juhul, kui mitmeosalise tähise sõnalisel osal on kujutisosaga sama tähtis koht, ei või seda pidada visuaalselt teisejärguliseks võrreldes tähise teise koostisosaga (vt analoogia korras Esimese Astme Kohtu 12. detsembri 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑110/01: Vedial vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – France Distribution (HUBERT), EKL 2002, lk II‑5275, punkt 53). See kehtib iseäranis juhtudel, kui kujutisosa on hõlmatavat pinda silmas pidades palju tähtsamal kohal kui sõnaline osa.
92 Kolmandaks leiab Esimese Astme Kohus, et sõnalisel osal „la española” on üksnes väga nõrk eristusvõime. See sõna on Hispaanias üldises kasutuses ja seda tajutakse kaupade geograafilist päritolu kirjeldavana. Nagu nähtub menetlusse astuja poolt toimikusse lisatud Tribunal Supremo 10. juuni 1987. aasta otsusest, esineb sõnaline osa „la española” ligi 100 Hispaania kaubamärgis, millest enam kui kaksteist on seotud Nizza kokkuleppe klassi 29 kuuluvate kaupadega. Ka menetlusse astuja ise on esimeses vastulausemenetluses vastulausete osakonnas (vt vastulausete osakonna 22. veebruari 2000. aasta otsus nr 259/2000, lk 3, viimane lõik, ja lk 5 viimane lõik) ja apellatsioonikojas (vt ühtlustamisameti neljanda apellatsioonikoja 17. veebruari 2003. aasta otsus nr R 326/2000‑4, lk 4, kolmas ja neljas lõik) välja toonud, et sõna „la española” on muutunud üldkeeles tavaliseks, et sellel on nõrk eristusvõime ja et see on selles sektoris tavaline viide.
93 Ka ühtlustamisamet ise on teistes vastulausemenetlustes toetanud vastupidist seisukohta käesolevas menetluses toetatavale. Nii on vastulausete osakond oma 22. veebruari 2000. aasta otsuses nr 259/2000 (lk 6, viies lõik), mida esimeses vastulausemenetluses kinnitas neljas apellatsioonikoda (17. veebruari 2003. aasta otsus R 326/2000‑4), ja 27. aprilli 2000. aasta otsuses nr 843/2000 (lk 6, neljas lõik) järeldanud, et väljendil „la española” on üksnes nõrk eristusvõime, kuna see on toiduainete sektoris tavaline tähistus, ja selle puhul on tegemist viitega kaupade geograafilisele päritolule. Samuti on vastulausete osakond vastupidiselt käesolevale kohtuasjale oma 22. veebruari 2000. aasta otsuses väitnud, et kuna kaubamärkide ühine sõnaline osa on nõrga eristusvõimega, ei pöördu tarbija tähelepanu sõnale „la española”, vaid taotletava kaubamärgi kujutisosale.
– Kaubamärkide sarnasus ja segiajamise tõenäosus
94 Ühtlustamisamet leiab, et visuaalne tervikmulje, mis vaadeldavatest kaubamärkidest jääb, on erinev, ja seetõttu ei ilmne nende igakülgsel hindamisel mingit sarnasust, mistõttu segiajamise tõenäosus on välistatud.
95 Tuleb märkida, et Euroopa Kohtu kohtupraktikast nõukogu 21. detsembri 1988. aasta esimese direktiivi 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 40, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 92) artikli 4, lõike 1, punkti b, mille normatiivne sisu on põhimõtteliselt identne määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkti b omaga, tõlgendamise kohta tuleneb, et segiajamise tõenäosus seisneb ohus, et avalikkus võib arvata, et asjaomased kaubad või teenused pärinevad samalt ettevõtjalt või omavahel majanduslikult seotud ettevõtjatelt (eespool viidatud kohtuotsused Canon, punkt 29, ja Lloyd Schuhfabrik Meyer, punkt 17). Sama kohtupraktika kohaselt tuleb segiajamise tõenäosust avalikkuse seisukohalt hinnata igakülgselt, arvestades kõiki konkreetses asjas tähtsust omavaid tegureid (eespool viidatud kohtuotsus SABEL, punkt 22; eespool viidatud kohtuotsus Canon, punkt 16, ja eespool viidatud kohtuotsus Lloyd Schuhfabrik Meyer, punkt 18).
96 See hinnang viitab teatavale vastastikuse sõltuvusele arvesse võetavate tegurite vahel; ja nimelt sarnasusele kaubamärkide ja tähistatud kaupade või teenuste vahel. Seega võib vähest sarnasust tähistatud kaupade või teenuste vahel kompenseerida kaubamärkide suur sarnasus, ja vastupidi (eespool viidatud kohtuotsus Canon, punkt 17, ja eespool viidatud kohtuotsus Lloyd Schuhfabrik Meyer, punkt 19).
97 Samas tuleneb tegurite omavahelise vastastikuse sõltuvuse põhimõttest, et kaubamärkide suurt sarnasust võib veelgi tugevdada nendega kaitstud kaupade suur sarnasus, või veelgi enam, nende kaupade identsus.
98 Tuleb ka märkida, et kohtupraktika kohaselt on kaks kaubamärki sarnased, kui need on asjaomase avalikkuse silmis ühest või mitmest olulisest aspektist vähemalt osaliselt samased (Esimese Astme Kohtu 23. oktoobri 2002. aasta otsus kohtuasjas T 6/01: Matratzen Concord vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Hukla Germany (MATRATZEN/Matratzen Markt Concord), EKL 2002, lk II‑4335, punkt 30 ja 7. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑168/04: L & D vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Sämann (Aire Limpio), EKL 2006, lk II‑2699, punkt 91).
99 Segiajamise tõenäosuse igakülgne hindamine peab kõnealuste kaubamärkide visuaalse, kõlalise või kontseptuaalse sarnasuse osas põhinema kaubamärkidest jääval tervikmuljel, arvestades eelkõige nende eristavaid ja domineerivaid osi, aga ka seda, et keskmine tarbija tajub tavaliselt kaubamärki kui tervikut, ega lasku selle erinevate üksikasjade uurimisse (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus SABEL, punkt 23, ja eespool viidatud kohtuotsus Lloyd Schuhfabrik Meyer, punkt 25).
100 Visuaalse külje osas leiab Esimese Astme Kohus, et vastandatud kaubamärkidel on suur hulk ühiseid osi, nimelt:
– neil on ühesuurune nelinurkne, vertikaalne ja korrapärane etikett mille välisservade ümmargustel nurkadel on punane ääris;
– neil on etiketi vertikaalsel teljel pilt, mille esiplaanil on sarnastes toonides riietega, istuv naine, kes mõlemal juhul kannab seelikut, valget pluusi ja punast narmastega salli;
– mõlemal kujutatud naisel on juuksed lillega parema kõrva taga ja ornamendiga kammiga üles pandud;
– mõlemal kujutatud naisel on käsivarred paljad, pea vasakule kallutatud ning nad istuvad ookrikarva müüril;
– esiplaanil, kujutatud naiste pea juures, on oliivioks;
– kauba nime jaoks on ruum ülemisel ribal, mis on etiketi serva suunas kumer ja sissepoole kaardus;
– kaubamärgi nimetus, mis on punasel taustal valges raamis, asub etiketi alumises osas;
– see raam on etiketi alumise osa suhtes sirge ja sisemise osa suunas kaardus;
– kaubamärgi ühesuuruste valgete tähtedega kirjutatud nimetus on raami punasel taustal;
– samades värvitoonides kujutatud oliivisalu, millega sama suure osa hõlmab horisont, on kujutatud naise taga.
101 Esimese Astme Kohus leiab, et vaadeldavate kujutisosade sarnasus on nii värvide kui pildi osas olulisem kui väikesed erinevused, mis ilmnevad alles tähelepaneliku ja põhjaliku uurimise käigus.
102 Kontseptuaalse külje osas tõdeb Esimese Astme Kohus, et apellatsioonikoda on vaidlustatud otsuses (punktid 9 ja 19) ise leidnud, et vastandatud kaubamärkide vahel on, olgugi et nõrk, kontseptuaalne seos, mis tuleneb kaitstud kaupade olemusest ja päritolust.
103 Esimese Astme Kohtu hinnangul jääb vaadeldavate kaubamärkide ühistest osadest nende kogumis väga sarnane visuaalne tervikmulje, kuna kaubamärk La Española kordab suure täpsusega kaubamärgi Carbonell sõnumi põhisisu ja visuaalset muljet: tüüpilisse kleiti rõivastatud naine, kes teataval viisil istub oliivioksa juures oliivisalu taustal, on kogum, mille puhul on tegemist kirjutatud nimetuste taustaks oleva ruumi, värvide ja asukoha peaaegu identse korraldusega ja identse viisiga, kuidas see kirjutus on teostatud.
104 Esimese Astme Kohus leiab, et see sarnane tervikmulje tekitab vältimatult tõenäosuse, et tarbija võib vastandatud kaubamärgid omavahel segi ajada.
105 Seda segiajamise tõenäosust ei vähenda erineva sõnalise osa olemasolu, kuna – nii nagu eelnevalt otsustatud –, on taotletava kaubamärgi sõnalisel osal väga nõrk eristusvõime, arvestades seda, et see viitab kauba geograafilisele päritolule.
106 Esiteks tuleb märkida, et keskmisel tarbijal on harva võimalik erinevaid kaubamärke otseselt võrrelda, vaid ta peab usaldama neist jäänud ebatäiuslikku mälupilti (eespool viidatud kohtuotsus Lloyd Schuhfabrik Meyer, punkt 26). See asjaolu süveneb veelgi vastavate kaubamärkide selliste eriti nähtaval olevate ja lihtsasti silmatorkavate osade kaalu, nagu antud juhul vastandatud kaubamärkide kujutisosad (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus CONFORFLEX, punkt 45).
107 Teiseks tuleb märkida, et sellel, kuidas asjaomaste kaupade või teenuste keskmine tarbija kaubamärke tajub, on määrav tähendus segiajamise tõenäosuse igakülgsel hindamisel (eespool viidatud kohtuotsused SABEL, punkt 23 ja Lloyd Schuhfabrik Meyer, punkt 25). Selle igakülgse hindamise puhul peetakse keskmist tarbijat piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas, kuid tema tähelepanelikkuse tase võib erinevate asjaomaste kaupade või teenuste puhul olla erinev (eespool viidatud kohtuotsus Lloyd Schuhfabrik Meyer, punkt 26).
108 Kuivõrd oliiviõli on Hispaanias väga levinud esmatarbekaup, on tarbija tähelepanu selle välise külje suhtes vähene (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 17. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑283/04: Georgia-Pacific vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (kärjemuster), EKL 2007, lk II‑3, punkt 41).
109 Kolmandaks tuleb, nii nagu vaidlustatud otsuses möönab ka apellatsioonikoda, arvestada asjaoluga, et oliiviõli ostetakse enamasti suurtest kaubamajadest või kohtadest, kus erinevate kaubamärkidega kaubad on riiulitele reastatud. Nagu väidab ka hageja, kulutab tarbija seda liiki müügikohtades vähe aega järjestikuste, poe erinevates osades tehtavate ostude vahel ning ei küsi otsitavaid kaupu suuliselt, vaid suundub ise riiulite juurde, kus vastavad kaubad asuvad, mille tulemuseks on, et vastandatud kaupade foneetilised erinevused minetavad kaupade eristamisel igasuguse tähtsuse. Sellises olukorras juhindub tarbija eeskätt muljest, mitte erinevate kaubamärkide otsest võrdlusest, ning sageli ei asu ta lugema igale oliiviõlianumale kantud tähiseid. Enamikul juhtudel piirdub ta sellega, et haarab pudeli, mille etikett jätab talle otsitava kaubamärgi mulje. Sellises olukorras omandab vastupidiselt vaidlustatud otsuses märgitule vastandatud kaubamärkide kujutisosa suurema tähtsuse, mis suurendab vaadeldavate kaubamärkide segiajamise tõenäosust.
110 Selles osas tuleb märkida, et kui vastandatud kaubamärke uuritakse eemalt ja kiirusega, millega tarbija suures kaubamajas otsitavaid kaupu valib, on vastandatud kaubamärkide erinevusi veelgi raskem märgata ja nende sarnasused on veelgi silmatorkavamad, kuna keskmine tarbija tajub kaubamärki kui tervikut ning ei asu selle erinevaid detaile uurima.
111 Viimaks tuleb arvestada asjaoluga, mille kohaselt võib tarbija, pidades silmas vastandatud kaubamärkide sarnasust ja seda, et taotletava kaubamärgi sõnaline osa on vähese eristusvõimega, pidada taotletavat kaubamärki kaubamärgi Carbonell all-kaubamärgiks, mis tähistab nimetatud kaubamärgi objektiks olevast õlist erineva kvaliteediga oliiviõli (vt eespool viidatud kohtuotsus CONFORTFLEX punkt 61). Toimikust nähtub, et alates 1904. aastast Hispaanias esindatud olnud kaubamärki Carbonell samastatakse Hispaania turul oliiviõliga ja sellel kasutatav kujutis määratleb nimetatud kaubamärgi iseenesest.
112 Eelnevast lähtudes tuleb asuda seisukohale, et apellatsioonikoda on ebaõigesti järeldanud, et vastandatud kaubamärkide segiajamise võimalus on välistatud (punkt 24). Vastupidi, Esimese Astme Kohtu poolt tehtud järeldustest nende kogumis tuleneb, et nimetatud kaubamärkide segiajamise tõenäosus on olemas.
113 Seetõttu tuleb määruse nr 40/94 artikli 8, lõike 1 punktile b tugineva esimese väitega nõustuda.
114 Järelikult, ja ilma et oleks vajalik kontrollida teist väidet, tuleb vastavalt määruse nr 40/94 artikli 63 lõikele 3 vaidlustatud otsust muuta nii, et hageja poolt apellatsioonikojale esitatud kaebus tunnistatakse põhjendatuks, ning et vastulause tuleb seega rahuldada.
Kohtukulud
115 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kodukorra artikli 136 lõike 2 alusel käsitletakse poolte vältimatuid kulusid seoses apellatsioonikoja menetlusega hüvitatavate kuludena. Kuna ühtlustamisamet ja menetlusse astuja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud, sealhulgas hageja poolt apellatsioonikoja menetluses kantud vältimatud kulud vastavalt hageja nõudele neilt välja mõista.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ESIMESE ASTME KOHUS (esimene koda)
Otsustab:
1. Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) neljanda apellatsioonikoja 11. mai 2004. aasta otsust (asi R 1109/2000-4) muudetakse nii, et hageja poolt apellatsioonikojale esitatud kaebus tunnistatakse põhjendatuks, ning et vastulause tuleb seega rahuldada.
2. Mõista kohtukulud välja ühtlustamisametilt ja menetlusse astujalt.
Cooke | García-Valdecasas | Ciucă |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 12. septembril 2007 Luxembourgis
Sisukord
Õiguslik raamistik
Vaidluse taust
Menetlus ja poolte nõuded
Vastuvõetavus
Nõude, et taotletav kaubamärk tunnistataks kehtetuks või et Esimese Astme Kohus teeks vajadusel otsuse ühenduse kaubamärgitaotluse tagasilükkamiseks, vastuvõetavus
Poolte argumendid
Esimese Astme Kohtu hinnang
Hageja esindaja volituste ulatus
Poolte argumendid
Esimese Astme Kohtu hinnang
Jõustunud kohtuotsuseseadusjõu põhimõtte kohaldamine
Poolte argumendid
Esimese Astme Kohtu hinnang
Põhiküsimus
Esialgsed märkused
Esimene väide, mis tugineb määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumisele
Poolte argumendid
Esimese Astme Kohtu hinnang
– Kujutisosade eristusvõime
– Sõnaliste osade domineerimine
– Kaubamärkide sarnasus ja segiajamise tõenäosus
Kohtukulud