Euroopa Liidu Teatajas kohtuasja T-86/17 kohta avaldatud teatise parandus
(Euroopa Liidu Teataja, C 104, 3.4.2017, lk 61)
Kohtuasja T-86/17, Le Pen vs. parlament kohta ELTs avaldatud teatis asendatakse järgmisega:
10. veebruaril 2017 esitatud hagi – Le Pen versus parlament
(kohtuasi T-86/17)
Kohtumenetluse keel: prantsuse
Pooled
Hageja: Marion Le Pen (Saint-Cloud, Prantsusmaa) (esindajad: advokaadid M. Ceccaldi ja J.-P. Le Moigne)
Kostja: Euroopa Parlament
Nõuded
Hageja palub Üldkohtul:
Tühistada Euroopa Parlamendi peasekretäri 5. detsembri 2016. aasta otsus, mis on vastu võetud, rakendades Euroopa Parlamendi juhatuse 19. mai ja 9. juuli 2008. aasta otsust 2009/C 159/01 Euroopa Parlamendi liikmete põhimääruse rakendusmeetmete kohta (ELT C 159, 13.7.2009, lk 1), muudetud kujul, ja milles: tuvastatakse, et hageja võlgneb 298 497,87 eurot, mille ta on alusetult maksnud parlamendiliikmete assistentide kulude eest; põhjendatakse selle summa tagasinõudmist ja kohustatakse vastutavat eelarvevahendite käsutajat koostöös institutsiooni raamatupidajaga nõudma see summa tagasi vastavalt Euroopa Parlamendi liikmete põhimääruse rakendusmeetmete (edaspidi „MAS“) artiklile 68 ja vastavalt finantsmääruse artiklitele 66, 78, 79 ja 80;
tühistada võlateade nr 2016-1560, mis on dateeritud 6. detsembril 2016 ja milles teavitatakse hagejat asjaolust, et peasekretäri 5. detsembri 2016. aasta otsuse alusel on tuvastatud, et ta võlgneb 298 497,87 eurot, mis nõutakse parlamendiliikmete assistentide kulude eest alusetult makstud summana tagasi MAS artiklite 66, 78, 79 ja 80 ning finantsmääruse artikli 80 alusel;
mõista kõik menetlusega seotud kohtukulud välja Euroopa Parlamendilt;
mõista Euroopa Parlamendilt Marion Le Pen’i kasuks hüvitamisele kuuluvate kulude katteks välja 50 000,00 eurot.
Väited ja peamised argumendid
Hagi põhjenduseks esitab hageja 12 väidet.
Esimene väide, et akti andjal puudus selleks pädevus. Hageja väidab, et Euroopa Parlamendi peasekretäri 5. detsembri 2016. aasta otsuse (edaspidi „vaidlusalune otsus“) vastuvõtmise pädevus oli Euroopa Parlamendi juhatusel ja otsuse allkirjastaja ei näidanud volituse olemasolu.
Teine väide, et vaidlusalusel otsusel puudub põhjendus, ehkki põhjendamise nõue tuleneb Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklist 41.
Kolmas väide, et rikuti olulisi menetlusnorme, sest vaidlusaluse otsus puudutab raportit Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluse kohta, mis lõpetati 26. juulil 2016 ja millest hagejat väidetavalt ei teavitatud. Hagejat ei kuulatud seega ära ja ta ei saanud kehtivalt esitada argumente enda kaitseks, sest peasekretär keeldus talle edastamast vaidlusaluse otsuse aluseks olevaid dokumente.
Neljas väide, et Euroopa Parlamendi peasekretär ei vaadanud toimikut isiklikult läbi. Hageja sõnul piirdus peasekretär sellega, et kordas OLAFi raportis sedastatut ega käsitlenud hageja olukorda isiklikult.
Viies väide, et puuduvad vaidlusalust otsust ja sellega seotud võlateadet (edaspidi „vaidlustatud aktid“) põhjendavad asjaolud, sest asjaolud, millest lähtuti, ei olnud õiged.
Kuues väide, et tõendamiskoormis pöörati ümber. Hageja väidab sellega seoses, et tema ei ole kohustatud esitama tõendeid oma assistendi töötamise kohta, vaid hoopis pädevatel asutustel tuleb tõendada, et assistent ei töötanud.
Seitsmes väide, et rikuti proportsionaalsuse põhimõtet, sest hagejalt nõutav summa ei ole ei suuruse ega arvutusmeetodi poolest põhjendatud ja eeldab, et parlamendiliikme assistent ei ole kunagi hageja heaks töötanud.
Kaheksas väide, et kuritarvitati võimu, sest vaidlustatud aktid võeti vastu selleks, et võtta hagejalt, kes on Euroopa Parlamendi saadik, vahendid oma mandaadi teostamiseks.
Üheksas väide, et menetlust kuritarvitati. Hageja väidab, et peasekretär on selleks, et vältida kohustust edastada hagejale OLAFi raport, mis oli peasekretäri käsutuses, õigusvastaselt edastanud raportist teavitamise taotluse OLAFile, kes ei ole aga raportit teatavaks teinud.
Kümnes väide, et esineb diskrimineeriv kohtlemine ja fumus persecutionis, sest käesoleva kohtuasja taustal olev menetlus on algatatud üksnes hageja ja tema erakonna takistamiseks.
Üheteistkümnes väide, mille kohaselt on riivatud parlamendisaadiku sõltumatust ja imperatiivse mandaadi puudumise tagajärgi. Väidetavalt soovitakse vaidlustatud aktidega selgelt takistada hageja parlamendisaadiku mandaadi vaba teostamist, võttes talt ülesannete täitmiseks vajalikud rahalised vahendid. Ka ei või parlamendisaadik saada peasekretärilt saadikumandaadi teostamise kohta juhiseid, mille täitmata jätmisele ähvardab järgneda rahaline karistus.
Kaheteistkümnes väide, et OLAF ei tegutsenud sõltumatult, sest tema tegevuses puuduvad sõltumatuse ja aususe garantiid ning ta sõltub Euroopa Komisjonist.