KOHTUJURISTI ETTEPANEK
VERICA TRSTENJAK
esitatud 3. juulil 20081(1)
Kohtuasi C‑113/07 P
SELEX Sistemi Integrati SpA
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon
ja
Eurocontrol
Apellatsioonkaebus – Konkurentsiõigus – EÜ artikkel 82 – Ettevõtja mõiste – Majandustegevus – Turgu valitseva seisundi eeldatav kuritarvitamine Eurocontroli poolt – Kaebus – Rahuldamata jätmine – Menetlusse astuja protsessuaalne seisund – Põhjenduse muutmine
Sisukord
I. Õiguslik raamistik
A. Eurocontroli õiguslikud alused
B. Ühenduse õigus
II. Asjaolud ja menetlus
A. Põhikohtuasja asjaolud
B. Menetlus Esimese Astme Kohtus ja vaidlustatud kohtuotsus
C. Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded
III. Apellatsioonkaebus
A. Sissejuhatavad märkused
1. Eurocontroli kvalifitseerimine ettevõtjaks EÜ artikli 82 tähenduses
2. Apellatsioonkaebuse väidete ülesehitus
B. Eurocontroli kui menetlusse astuja poolt esitatud puutumatuse vastuväide
C. Apellatsioonkaebuse väidete kontrollimine
1. Apellatsioonkaebuse menetlusõiguslikud väited
a) Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 116 lõike 6 rikkumine Eurocontrolile menetlusse astumise loa andmise tõttu
b) Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 48 lõike 2 rikkumine, sest moonutati asjaolusid, mille alusel tunnistati apellatsioonkaebuse esitaja uued argumendid vastuvõetamatuks
c) Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 48 lõike 2 rikkumine, sest ei arvestatud komisjoni käitumist asjaolude hulgas, mille alusel tunnistati apellatsioonkaebuse esitaja uued argumendid vastuvõetamatuks
d) Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 66 lõike 1 rikkumine, sest jäeti andmata määrus menetlustoimingute teostamise taotluse kohta
2. Apellatsioonkaebuse materiaalõiguslikud väited
a) Eurocontroli tegevus siseriiklike ametiasutuste abistamisel
i) Komisjoni nõue muuta põhjendust
– Komisjoni nõude tähendus
– Komisjoni palve kontrollimine
ii) Vaidlusaluse otsuse sisu moonutamine
iii) Kohtuotsuse põhjenduste vastuolulisus, kuna hagi esimese väite tulemuslikkusest hoolimata ei tühistatud vaidlusalust otsust
iv) Kohtuotsuse põhjenduse vastuolulisus, kuna kohus asendas komisjoni põhjenduse vaidlusaluses otsuses oma põhjendusega
v) Vastuolu ühenduse kohtute kohtu kontrolli piire puudutava väljakujunenud kohtupraktikaga
vi) EÜ artikli 82 rikkumist puudutav hindamisviga
b) Eurocontroli standardimistegevus
i) Komisjoni nõue muuta põhjendust
– Poolte argumendid
– Õiguslik hinnang
ii) Vaidlusaluse otsuse sisu moonutamine
iii) Ühenduse kohtupraktikas välja töötatud mõistega vastuolus oleva majandustegevuse mõiste aluseks võtmine
iv) Põhjendamiskohustuse rikkumine
c) Eurocontroli uurimis- ja arendustegevus
i) Vaidlusaluse otsuse moonutamine
ii) Ühenduse kohtupraktikas välja töötatud mõistega vastuolus oleva majandustegevuse mõiste aluseks võtmine
iii) Apellatsioonkaebuse esitaja poolt Eurocontroli intellektuaalomandi õiguste haldamise majandusliku laadi kohta esitatud tõendite moonutamine
IV. Uurimise tulemus
V. Kohtukulud
VI. Ettepanek
Sissejuhatus
1. Käesolevas kohtuasjas peab Euroopa Ühenduste Kohus tegema otsuse apellatsioonkaebuse kohta, mille esitas äriühing SELEX Sistemi Integrati SpA (endine Alenia Marconi Systems SpA) Esimese Astme Kohtu 12. detsembri 2006. aasta otsuse peale kohtuasjas T‑155/04: SELEX Sistemi Integrati SpA vs. komisjon(2).
2. Apellatsioonkaebuse esitaja ning hageja Esimese Astme Kohtus (edaspidi „apellatsioonkaebuse esitaja”) taotleb nimetatud kohtuotsuse tühistamist, millega Esimese Astme Kohus tunnistas õiguspäraseks komisjoni 12. veebruari 2004. aasta otsuse (edaspidi „vaidlustatud otsus”), milles komisjon ei nõustunud sellega, et Euroopa Lennuliikluse Ohutuse Organisatsioon (Eurocontrol) on ettevõtja, ega pidanud tema tegevust turgu valitseva seisundi kuritarvitamiseks EÜ artikli 82 tähenduses ning jättis seetõttu nimetatud otsuse tühistamise ja/või muutmise hagi rahuldamata.
I. Õiguslik raamistik
A. Eurocontroli õiguslikud alused
3. Eurocontroli, lennunduse valdkonnas piirkondlike ülesannetega rahvusvahelise organisatsiooni asutasid Euroopa eri riigid, nii ühenduse liikmesriigid kui ka muud riigid(3) 13. detsembri 1960. aasta rahvusvahelise konventsiooniga lennuliikluse ohutuse alase koostöö kohta, mida on mitu korda muudetud ning 27. juuni 1997. aasta protokolliga uuesti sõnastatud (edaspidi „konventsioon”), eesmärgiga tugevdada konventsiooniosaliste riikide koostööd lennuliikluse ohutuse valdkonnas ning arendada nendevahelist ühistegevust, et saavutada lennuliikluse korraldamise ühtse süsteemi rakendamisel vajalik ühtlustamine ja integreerimine. Kuigi konventsioon ei ole formaalselt veel jõustunud, kuna seda ei ole kõik konventsiooniosalised ratifitseerinud, on konventsiooni sätted vastavalt Eurocontroli alalise komisjoni 1997. aasta detsembris tehtud otsusele kohaldatavad ajutiselt alates 1998. aastast. Itaalia liitus Eurocontroliga 1. aprillil 1996. Ühendus ja selle liikmesriigid allkirjastasid 2002. aastal protokolli Euroopa Ühenduse ühinemise kohta Eurocontroliga, mis ei ole veel jõustunud. Ühendus otsustas kõnealuse protokolli heaks kiita nõukogu 29. aprilli 2004. aasta otsusega 2004/636/EÜ, millega Euroopa Ühendus sõlmib protokolli Euroopa Ühenduse ühinemise kohta Euroopa Lennuliikluse Ohutuse Organisatsiooniga.(4) Alates 2003. aastast on selle protokolli teatavaid sätteid kohaldatud ajutiselt, oodates ratifitseerimist kõikide konventsiooniosaliste poolt.
B. Ühenduse õigus
4. EÜ artikli 82 kohaselt on ühisturus või selle olulises osas turgu valitseva seisundi kuritarvitamine ühe või mitme ettevõtja poolt keelatud kui ühisturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust.
5. Nõukogu 19. juuli 1993. aasta direktiivis 93/65/EMÜ omavahel ühilduvate tehnospetsifikaatide määratlemise ja kasutamise kohta lennuliikluse korraldamiseks vajalike seadmete ning süsteemide hankimisel(5), mida on muudetud komisjoni 25. märtsi 1997. aasta direktiiviga 97/15/EÜ, millega võetakse vastu Eurocontroli standardid(6), nägi nõukogu ette, et ühenduse tehnospetsifikaadid lennuliikluse korraldamise alal võetakse vastu Eurocontroli määratletud asjaomaste tehnospetsifikaatide alusel.
6. Direktiivi 93/65 artiklid 1–5 on sõnastatud järgmiselt:
„Artikkel 1
Käesolevat direktiivi kohaldatakse omavahel ühilduvate tehnospetsifikaatide määratlemise ja kasutamise suhtes lennuliikluse korraldamiseks ettenähtud seadmete ja süsteemide hankimisel, eelkõige mis puudutab:
– sidesüsteeme,
– seiresüsteeme,
– süsteeme, mis osutavad automatiseeritud abi lennujuhtimisel, ja
– navigatsioonisüsteeme.
Artikkel 2
Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
a) tehnospetsifikaat – eelkõige pakkumisdokumentides sisalduvad tehnilised nõuded, mis määratlevad tööde, materjali, toote või tarne karakteristikud ning võimaldavad tööd, materjali, toodet või tarnet kirjeldada objektiivselt viisil, et see vastab tellija soovitud kasutusele. Need tehnilised kirjeldused võivad hõlmata kvaliteeti, talitlust, ohutust ja mõõtmeid, sealhulgas materjalile, tootele või tarnele esitatavaid nõudeid seoses kvaliteedi tagamisega, terminitega, tunnustega, katsetamise ja katsetusmeetodite, pakendamise, märgistamise või etikettimisega;
b) standard – tunnustatud standardimisorgani poolt korduvaks või pidevaks kasutuseks kinnitatud tehnospetsifikaat, mille järgimine ei ole üldjuhul kohustuslik;
c) Eurocontroli standard – füüsikalisi omadusi, konfiguratsiooni, materjali, talitlust, personali või menetlust käsitlevad Eurocontroli spetsifikaatide kohustuslikud osad, mille ühetaolist kohaldamist peetakse integreeritud lennuliiklusteenistuse süsteemi (ATS) rakendamise seisukohast vajalikuks (kohustuslikud osad sisalduvad Eurocontroli standarddokumendis).
Artikkel 3
1. Artiklis 6 sätestatud menetluse kohaselt määrab komisjon kindlaks ja võtab vastu eelkõige I lisas loetletud valdkondi käsitlevad Eurocontroli standardid ja nende hilisemad muudatused, mille kohaldamine tuleb ühenduse õiguse alusel kohustuslikuks muuta. Komisjon avaldab sel viisil kohustuslikuks tehtud tehnospetsifikaate käsitleva teabe Euroopa Ühenduste Teatajas.
2. Kindlustamaks, et I lisa, kus loetletakse Eurocontroli väljatöötatavad standardid, oleks võimalikult täielik, võib komisjon, järgides artiklis 6 sätestatud korda ja konsulteerides Eurocontroliga, vajaduse korral muuta I lisa vastavalt Eurocontroli tehtud muudatustele.
[…]
Artikkel 4
Kui vaja, võib komisjon Eurocontroli standardite rakendamise protsessi täiendamiseks anda standardimisvolitusi Euroopa standardimisasutustele kooskõlas direktiiviga 83/189/EMÜ, konsulteerides seejuures Eurocontroliga.
Artikkel 5
1. Ilma et see piiraks direktiivide 77/62/EMÜ ja 90/531/EMÜ kohaldamist, astuvad liikmesriigid mis tahes vajalikke samme tagamaks, et II lisas loetletud hankeüksused viitaksid aeronavigatsiooniseadmeid hankides iga lepingu üldistes dokumentides või spetsifikaatides käesoleva direktiivi kohaselt vastu võetud spetsifikaatidele.
2. Tagamaks, et II lisa oleks võimalikult täielik, teatavad liikmesriigid komisjonile igast loendis tehtud muudatusest. Komisjon muudab II lisa artiklis 6 sätestatud korras.”
II. Asjaolud ja menetlus
A. Põhikohtuasja asjaolud
7. Hageja tegutseb lennuliikluse korraldamise süsteemide sektoris alates 1961. aastast. 28. oktoobril 1997 esitas ta nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17, esimese määruse asutamislepingu artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta(7), artikli 3 lõike 2 alusel komisjonile kaebuse, millega ta juhtis komisjoni tähelepanu asjaolule, et Eurocontrol rikkus lennuliikluse korraldamise seadmete ja süsteemidega seotud standardimisülesande teostamisel konkurentsinorme (edaspidi „kaebus”).
8. Kaebuses väitis hageja, et Eurocontrol kuritarvitab turgu valitsevat seisundit. Eriti heitis ta ette konkurentsi kahjustamist, mis tema arvates tuleneb intellektuaalomandi õiguste haldamise korrast Eurocontroli poolt prototüüpide arendamise ja omandamise kohta sõlmitud lepingute puhul ning samuti Eurocontroli abist, mida ta liikmesriikide ametiasutustele nende taotlusel osutab.
9. 12. veebruari 2004. aasta kirjaga jättis komisjon kaebuse rahuldamata, põhjendades seda sellega, et kaebuse esemeks olev tegevus ei ole majanduslikku laadi ja järelikult ei saa Eurocontroli käsitada ettevõtjana EÜ artikli 82 tähenduses. Lisaks selgitas komisjon, et isegi kui selline tegevus lugeda ettevõtja üheks tegevusalaks, ei ole see vastuolus EÜ artikliga 82.
B. Menetlus Esimese Astme Kohtus ja vaidlustatud kohtuotsus
10. Esimese Astme Kohtu kantseleisse 23. aprillil 2004 saabunud hagiavaldusega esitas hageja komisjoni vastu hagi ja taotles vaidlustatud otsuse tühistamist ja/või muutmist ja kohtukulude väljamõistmist komisjonilt.
11. 23. juuli 2004. aasta vastuses hagile palus komisjon jätta hagi rahuldamata ja mõista kohtukulud välja hagejalt.
12. 1. septembri 2004. aasta kirjas, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 2. septembril 2004, esitas Eurocontrol avalduse menetlusse astumiseks komisjoni nõuete toetuseks. Kooskõlas Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 116 lõikega 6 andis Esimese Astme Kohtu teise koja esimees 25. oktoobri 2004. aasta määrusega Eurocontrolile loa menetlusse astuda.
13. 25. veebruaril 2005 saabunud taotluses palus hageja, et menetlust korraldava meetmena nõutaks komisjonilt välja 3. novembri 1998. aasta kiri, kõik haldusmenetluses tema talituste koostatud muud dokumendid, tehnilised analüüsid, komisjoni talituste võimalik kirjavahetus Eurocontroliga ning viimase esitatud dokumendid. 11. märtsi 2005. aasta kirjaga, mis saabus 18. märtsil 2005, esitas komisjon 3. novembri 1998. aasta kirja. Ta kinnitas, et tal ei ole muid dokumente peale nende, mida ta juba pidas vajalikuks käesoleva asja toimikule lisada.
14. 27. aprillil 2005 Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud kirjaga esitas hageja taotluse menetlustoimingute tegemiseks, paludes kuulata ära tunnistajad ja nõuda komisjonilt välja dokumendid.
15. Vaidlustatud kohtuotsusega jättis Esimese Astme Kohus hagi rahuldamata ja mõistis kohtukulud välja hagejalt.
C. Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded
16. Apellant esitas 23. veebruaril 2007 käesoleva apellatsioonkaebuse, mis kanti Euroopa Kohtu kantselei registrisse 27. veebruaril 2007 ja millega ta taotleb
– tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 12. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑155/04 ja saata kohtuasi tagasi Esimese Astme Kohtule otsuse tegemiseks Euroopa Kohtu käsitluse alusel;
– mõista käesoleva menetluse ja kohtuasja T‑155/04 menetlusega seotud kulud välja komisjonilt.
17. Komisjon ja Eurocontrol menetlusse astujana esitasid oma vastused apellatsioonkaebusele vastavalt juba 29. mail ja 1. juunil 2007, taotledes
– jätta apellatsioonkaebus põhjendamatuse tõttu täielikult või vastuvõetamatuse tõttu osaliselt rahuldamata, muutes vajaduse korral osaliselt Esimese Astme Kohtu otsuse põhjendusi;
– mõista kohtukulud välja apellatsioonkaebuse esitajalt.
29. juuli 2007. aasta repliigis täpsustas apellatsioonkaebuse esitaja oma nõudeid:
– lükata vastuvõetamatuse tõttu tagasi Eurocontroli esitatud puutumatuse vastuväide;
– saata komisjoni taotlus kohtuotsuse põhjenduse muutmiseks tagasi Esimese Astme Kohtule;
– rahuldada apellatsioonkaebus, tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 12. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑155/04 ja saata kohtuasi tagasi Esimese Astme Kohtule otsuse tegemiseks Euroopa Kohtu käsitluse alusel.
18. Vastavalt 12. oktoobri ja 9. oktoobri 2007. aasta vasturepliigis jäid komisjon ja Eurocontrol oma nõuete juurde.
19. Pärast kirjalikku menetlust toimus 8. mail 2008 kohtuistung, kus kuulati ära poolte selgitused.
III. Apellatsioonkaebus
A. Sissejuhatavad märkused
1. Eurocontroli kvalifitseerimine ettevõtjaks EÜ artikli 82 tähenduses
20. Pärast 19. jaanuari 1994. aasta otsust kohtuasjas C‑364/92: SAT Fluggesellschaft vs. Eurocontrol(8) paluti Euroopa Kohtul esimest korda uurida küsimust, kas Eurocontrol on „ettevõtja” EÜ artikli 82 tähenduses. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt(9) hõlmab ettevõtja mõiste ühenduse konkurentsiõiguse valdkonnas mis tahes majandustegevusega tegelevat üksust, sõltumata selle üksuse õiguslikust vormist ja rahastamisviisist.
21. Nimetatud kohtuotsuses uuris Euroopa Kohus kõigepealt, kas Eurocontroli erinevad tegevused on lahutatavad tema tegevusest avalike ülesannete täitmisel, eelkõige lennuliikluse kontrollimisel(10), ja järgmise sammuna kontrollis, kas nendel tegevustel on majanduslik iseloom.(11) Seejuures sedastas Euroopa Kohus, et Eurocontrol täidab konventsiooniosaliste riikide kulul avalikes huvides olevaid ülesandeid, mis peavad kaasa aitama lennuohutuse säilitamisele ja parandamisele.(12) Seega jõudis Euroopa Kohus järeldusele, et tervikuna võttes on Eurocontroli tegevus oma laadilt, eesmärgilt ja tegevust reguleerivate õigusnormide poolest õhuruumi kontrolli ja järelevalvet puudutavate eesõiguste teostamine. Sellest järeldas Euroopa Kohus, et need tegevused ei ole majanduslikku laadi ja seega ei ole asutamislepingu konkurentsialaste sätete kohaldamine põhjendatud.(13)
22. Ettevõtjaks kvalifitseerimine EÜ artikli 82 tähenduses eeldab siiski kõigepealt loogiliselt seda, et ühenduse õiguse sätted on Eurocontroli suhtes üldse kohaldatavad. Sellele esitab Eurocontrol käesolevas kohtuasjas komisjoni poolel menetlusse astujana vastuväite, milles ta tugineb sõnaselgelt puutumatusele, mille annab talle rahvusvahelise avaliku õiguse kohaselt rahvusvahelise organisatsiooni staatus. Sellega seoses võib kerkida küsimus, mil määral on Euroopa Kohus kohustatud menetluse vastuvõetavuse kontrollimise raames võtma omal algatusel arvesse poole puutumatust.
2. Apellatsioonkaebuse väidete ülesehitus
23. Nimetatud küsimused moodustavad käesoleva kohtuasja temaatilise raamistiku. Apellatsioonkaebuse esitaja tugineb oma nõuetes mitmele menetlus- ja materiaalõigusnormi rikkumisele. Ühtekokku esitab ta vaidlustatud kohtuotsuse vastu kuusteist väidet, kusjuures materiaalõiguse alusel põhjendatud etteheited saab liigitada kolme valdkonda, mis langevad kokku Eurocontroli eri tegevusvaldkondadega: Eurocontroli tegevus abi osutamisel siseriiklikele ametiasutustele, standardimistegevus ning lõpuks uurimis- ja arendustegevus.
24. Ülevaatlikkuse huvides tuleb apellatsioonkaebuse väiteid käsitleda üksteise järel ning seoses nende temaatikaga.
B. Eurocontroli kui menetlusse astuja poolt esitatud puutumatuse vastuväide
25. Eelnevalt tuleb siiski käsitleda hagi ühenduse kohtutes vastuvõetamatuse vastuväidet, mille esitab Eurocontrol oma puutumatusele tuginedes. Eurocontrol on nimelt arvamusel, et Euroopa Kohus peab puutumatust omal algatusel kontrollima. Seega kordab Eurocontrol Esimese Astme Kohtus esitatud väidet.
26. Eurocontrol põhjendab oma seisukohta peamiselt sellega, et ta on rahvusvaheline organisatsioon, mille osalisriigid on osalt teised kui Euroopa Ühendusel ning mille õiguskord erineb Euroopa Ühenduse õiguskorrast, nii et viimane ei saa oma õigusnorme talle laiendada, mis on kooskõlas üldpõhimõttega par in parem non habet imperium.
27. Lisaks sellele osutab ta asjaolule, et ühendus on alla kirjutanud Eurocontroliga ühinemise kokkuleppele, nii et ta peab rahvusvaheliste lepingute Viini konventsiooni artiklis 18 tunnustatud hea usu põhimõtte kohaselt hoiduma toimingutest, mis oleksid vastuolus nimetatud ühinemisprotokolli eesmärgi ja otstarbega. Sama tuleneb rahvusvahelisest tavaõigusest, mida ta ulatuslikult, igal juhul kõigi käesolevas kohtuasjas kõne all olevate tegevuste puhul kaitseb.
28. Pean vajalikuks meenutada seda, et Eurocontrol oli Esimese Astme Kohtu menetluses algselt menetlusse astuja ja tema menetlusõiguslik staatus on ka Euroopa Kohtu menetluses jäänud muutumatuks. Ka apellatsioonkaebuse raames jääb kehtima Euroopa Kohtu kodukorra artikli 93 lõikes 4 tunnustatud põhimõte, et menetlusse astuja peab nõustuma menetluse staadiumiga menetlusse astumise ajal.
29. Menetlusse astujal on küll menetluses siis oma staatus, kui ta saab pärast menetlusse astumise luba Euroopa Kohtu kodukorra artikli 93 lõike 5 alusel võimaluse esitada oma seisukohad, mis sisaldavad tema nõudeid, väiteid ja argumente ning tõendeid, juhul kui neid esitatakse. Siiski on tema nõuete esitamise õigus vastavalt tema funktsioonile piiratud sellega, et tema nõuded peavad Euroopa Kohtu põhikirja artikli 40 neljanda lõigu kohaselt toetama alati ühe poole nõudeid. Seega ei saa menetlusse astuja esitada iseseisva nõudeta kolmanda isikuna taotlusi, millel oleks poolte nõuetega võrreldes iseseisev sisu, või muuta vaidluse eset. Menetlusse astujal ei ole ka lubatud sellega muuta hagiavalduses määratletud kohtuasja raame, esitades uusi etteheiteid.(14) Hoopiski mitte ei ole menetlusse astujal õigust esitada vastuvõetamatuse vastuväidet, mida kostja ei ole oma nõuetes esitanud.(15)
30. Nagu kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 42 õigesti sedastas, muudab Eurocontroli esitatud puutumatuse vastuväide kohtuvaidluse raame tunduvalt. Eurocontroli argumendid ei toeta komisjoni poolt vaidlusaluse otsuse suhtes Esimese Astme Kohtu menetluses esitatud tühistamishagi rahuldamata jätmise või apellatsioonkaebuse Euroopa Kohtus rahuldamata jätmise taotlusi. Pigem on asi vastupidi. Nimelt kui pidada Eurocontroli argumente käesolevas asjas põhjendatuks, siis peaks – nagu apellatsioonkaebuse esitaja märgib – jõudma paratamatult järeldusele, et apellatsioonkaebuse esitaja poolt vaidlustatud komisjoni otsus võeti vastu Eurocontroli eeldatavat puutumatust rikkudes ning on seega õigusvastane.
31. Lisaks tuleb sedastada, et komisjon ei ole menetluse üheski etapis esitanud argumendina puutumatust.(16) Selles osas on komisjon ja apellatsioonkaebuse esitaja ühel meelel. Pigem nähtub komisjoni väidetest, et komisjon lähtus vaidlusaluse otsuse tegemisel otsusest kohtuasjas SAT Fluggesellschaft ja kohtujurist Tesauro ettepanekust samas kohtuasjas ning samuti otsusest kohtuasjas Hoefner ja Elser(17) ja oli põhimõtteliselt nõus ühenduse konkurentsiõiguse sätete kohaldatavusega rahvusvahelistele organisatsioonidele, eeldusel et need tegelevad majandustegevusega.(18) Komisjon keeldus EÜ artikli 82 kohaldamisest Eurocontroli suhtes üksnes Eurocontroli igasuguse majandusliku tegevuse puudumise tõttu, mitte aga viimase poolt väidetud puutumatuse tõttu.
32. Teistsuguse hinnanguni ei ole võimalik jõuda ka Eurocontroli väite abil, et puutumatuse puhul on tegemist küsimusega, mida Euroopa Kohus peab omal algatusel kontrollima. Nagu Eurocontrol ise möönab(19), puuduvad Euroopa Kohtu praktikas sellekohased pidepunktid. Lisaks sellele ei ole Eurocontroli märkused tema puutumatuse ulatuse suhtes asjakohased käesolevas apellatsioonimenetluses, kus küsimus on üksnes apellatsioonkaebuse rahuldamises või rahuldamata jätmises.(20)
33. Kuna Eurocontrol komisjoni poolel menetlusse astujana muudab vaidluse eset, vaidlustades oma puutumatust aluseks tuues Euroopa Kohtu pädevuse kohtuasjas otsus teha, ega toeta komisjoni taotlust, siis tuleb nimetatud argument vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.
C. Apellatsioonkaebuse väidete kontrollimine
1. Apellatsioonkaebuse menetlusõiguslikud väited
34. Esimese Astme Kohtu menetlusõigusnormide rikkumisega seoses heidab apellatsioonkaebuse esitaja ette
– Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 116 lõike 6 rikkumist, sest Eurocontrolile toimetati kätte kohtuasja dokumendid ja ta tohtis esitada oma märkused;
– Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 48 lõike 2 rikkumist, sest moonutati asjaolusid, mille alusel tunnistati apellatsioonkaebuse esitaja uued argumendid vastuvõetamatuks;
– Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 48 lõike 2 rikkumist, sest ei arvestatud komisjoni käitumist asjaolude hulgas, mille alusel tunnistati apellatsioonkaebuse esitaja uued väited vastuvõetamatuks;
– Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 66 lõike 1 rikkumist, sest jäeti andmata määrus menetlustoimingute teostamise taotluse kohta.
a) Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 116 lõike 6 rikkumine Eurocontrolile menetlusse astumise loa andmise tõttu
Apellatsioonkaebuse esitaja heidab kõigepealt ette Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 116 lõike 6 rikkumist, sest Eurocontrolile toimetati kätte kohtuasja dokumendid ja ta tohtis esitada oma märkused, kuigi tema menetlusse astumise avaldus saabus alles pärast kodukorra artikli 115 lõikes 1 sätestatud kuuenädalase tähtaja lõppemist. Apellatsioonkaebuse esitaja tuletab meelde, et menetlusnormidel on imperatiivne iseloom, ja väidab lisaks, et Esimese Astme Kohus ei saa menetlusõiguses aegumistähtaegadest kõrvalehiilimiseks tugineda oma kodukorra artiklile 64.
35. Sellele tuleb vastu väita, et kodukorra artiklis 64 lõikes 2 sätestatud menetlust korraldavate meetmete eesmärkidest lähtuvalt on Esimese Astme Kohtul kodukorra artikli 64 lõikest 2 tuleneva pädevuse teostamisel paratamatult ulatuslik kaalutlusõigus. Selleks et saaks järeldada menetlusnormide rikkumist, oleks apellatsioonkaebuse esitaja pidanud tõendama, et Esimese Astme Kohus teostas oma pädevust eranditult või vähemalt peamiselt muudel eesmärkidel.(21) Apellatsioonkaebuse esitaja ei avaldanud aga midagi seesugust.
36. Sellest hoolimata oleks olnud apellatsioonkaebuse esitaja ülesanne tõendada, miks Esimese Astme Kohtu kodukorra võimalik rikkumine Eurocontroli hilinenud menetlusse astumise lubamise tõttu oleks kahjustanud apellatsioonkaebuse esitaja huve. Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 kohaselt võib apellatsioonkaebuse aluseks olla nimelt ainult menetlusnormide rikkumine, mis kahjustab kaebaja huve. Niisugust tõendit apellant aga ei esita. Eelkõige ei ole mõistetav, mil määral oleks Eurocontroli osalemine menetlusse astujana saanud midagi muuta menetluse tulemuse osas, liiatigi kuna kohus ei käsitlenud Eurocontroli nõuet tuvastada tema puutumatus niisuguse nõude vastuvõetamatuse tõttu.
37. Järelikult tuleb apellatsioonkaebuse kõnealune väide tagasi lükata.
b) Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 48 lõike 2 rikkumine, sest moonutati asjaolusid, mille alusel tunnistati apellatsioonkaebuse esitaja uued argumendid vastuvõetamatuks
38. Apellatsioonkaebuse esitaja heidab lisaks ette Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 48 lõike 2 rikkumist asjaolu tõttu, et Esimese Astme Kohus tunnistas vastuvõetamatuks tema uued argumendid, mis tuginevad komisjoni poolt menetluse käigus 3. novembril 1998 esitatud kirjale. Esimese Astme Kohus olevat võltsinud temale suunatud komisjoni kirja sisu.
39. Tuleb sedastada, et apellatsioonkaebuse esitaja argumendid puudutavad ilmselt faktilist asjaolu, millele kohus andis hinnangu juba esimese astme menetluse raames. Mis puudutab apellatsioonkaebuse esitaja põhjalikke ja detailseid selgitusi tema ja komisjoni vahelise täpse kirjavahetuse kohta enne kirjalikku menetlust ja selle ajal Esimese Astme Kohtus, siis pean vajalikuks meenutada, et EÜ artikli 225 lõike 1 teise taande kohaselt tuleb Euroopa Kohtule esitatud apellatsioonkaebuses piirduda õigusküsimustega. Euroopa Kohtu põhikirja artikkel 58 täpsustab, et apellatsioonkaebuse aluseks võib olla üksnes Esimese Astme Kohtu pädevuse puudumine, menetlusnormide rikkumine või ühenduse õiguse rikkumine.
40. Seega tuleb otsustamisel, kas etteheide on vastuvõetav ja kas seda saab esitada ka apellatsioonkaebuse raames, silmas pidada seda, et apellatsioonimenetluse eesmärk on kontrollida, kuidas on Esimese Astme Kohus õigust kohaldanud, mitte aga korrata Esimese Astme Kohtu menetlust. Sellele lisandub, et faktiliste asjaolude hindamise õigus on põhimõtteliselt jäetud Esimese Astme Kohtule(22) ja Euroopa Kohus saab seda kontrollida ainult niivõrd, kuivõrd menetlustoimikutest tuleneb, et sedastused on tõepoolest valed.(23) Kui tõendid on esitatud korrakohaselt ja on järgitud nii õiguse üldpõhimõtteid kui ka tõendamiskoormise ja tõendamismenetluse norme, siis on talle esitatud tõendite hindamine üksnes Esimese Astme Kohtu pädevuses.(24)
41. Samuti ei ole arusaadav, milles peaks konkreetsel juhul seisnema õiguse rikkumine. Nagu selgitas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 36, ei sisaldanud Eurocontroli direktori 2. juuli 1999. aasta kiri rohkem andmeid kui komisjoni 12. novembri 1998. aasta kiri. Seetõttu ei saanud apellatsioonkaebuse esitaja tugineda nimetatud 2. juuli 1999. aasta kirjale kui tegelikule alusele, mis tuli ilmsiks alles menetluse ajal. Seega toimis Esimese Astme Kohus õigesti, lükates talle esitatud argumendid kui hilinemise tõttu vastuvõetamatud tagasi.
42. Seega tuleb ka apellatsioonkaebuse see väide tagasi lükata.
c) Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 48 lõike 2 rikkumine, sest ei arvestatud komisjoni käitumist asjaolude hulgas, mille alusel tunnistati apellatsioonkaebuse esitaja uued argumendid vastuvõetamatuks
43. Apellatsioonkaebuse selle väitega vaidlustab apellatsioonkaebuse esitaja asjaolu, et kohus lükkas tagasi äsja nimetatud uued argumendid, ilma et oleks arvesse võtnud komisjoni käitumist haldus- ja kohtumenetluse ajal. Nimelt väidab apellatsioonkaebuse esitaja, et nende argumentide esitamine tulenes komisjoni keeldumisest esitada asjakohased dokumendid, eelkõige 3. novembri 1998. aasta kiri. Kõnealused dokumendid olevat olnud esitatud alles menetluse edasises staadiumis, nii et ka apellatsioonkaebuse esitaja sai alles sel ajal nendega tutvuda ja esitada mitu uut argumenti.
44. Sellele tuleb vastu väita, et esimese astme menetluse raames ei kaevanud apellatsioonkaebuse esitaja ilmselt menetluse mitte üheski etapis selle üle, et rikutakse võimalikku asjaomaste dokumentide koostamise kohustust. Seejuures võib olla tegemist uue argumendiga, mis tuleks siiski vastuvõetamatuna tagasi lükata, sest Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 48 lõike 2 esimene lõik sätestab sõnaselgelt, et menetluse käigus ei või enam esitada uusi väiteid, välja arvatud juhul, kui need tuginevad õiguslikele või faktilistele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks alles menetluse käigus.
45. Kuna nimetatud menetluslik eeldus ei ole käesoleval juhul täidetud, tuleb ka apellatsioonkaebuse see väide tagasi lükata.
d) Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 66 lõike 1 rikkumine, sest jäeti andmata määrus menetlustoimingute teostamise taotluse kohta
46. Lisaks sellele väidab apellatsioonkaebuse esitaja, et rikuti Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 66 lõiget 1, sest tema arvates järeldub Esimese Astme Kohtu otsusest, et menetlustoimingute teostamise taotlused, mille ta esitas hagiavalduses ja 27. aprillil 2005 esitatud dokumendis, lükati määruse asemel tagasi kohtuotsusega. Tema väitel viib menetlustoimingute teostamise taotluste tagasilükkamine menetlust lõpetava kohtuotsusega selleni, et pooltelt võetakse võimalus kasutada vahendeid, mille annab nende käsutusse menetlusõigus, nimelt kinnitada oma nõudeid uute ja veenvamate argumentide alusel.
47. Nagu komisjon õigesti märgib, on apellatsioonkaebuse esitaja see väide vastuoluline, kuna viimane tunnustab oma apellatsioonkaebuse punktis 56 sõnaselgelt ja viitega ühenduse kohtute praktikale Esimese Astme Kohtu ulatuslikku kaalutlusõigust oma kodukorra artikli 66 lõike 1 kohaldamisel. Apellatsioonkaebuse esitaja enda viidatud Euroopa Kohtu 12. jaanuari 2006. aasta määrusest kohtuasjas C‑162/05: Entorn vs. komisjon(25) tuleneb nimelt, et kui Esimese Astme Kohus ei pea ühe poole poolt esitatud menetlustoimingute teostamise taotlust vajalikuks, siis ei ole nõutav selle taotluse lahendamine määrusega ega poolte ärakuulamine.
48. Nii oli see esimese astme menetluses, nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 132 ja 133. Selles sedastas kohus, et menetlustoimingute teostamise taotlused tuli tagasi lükata, sest asjakohane otsus oli võimalik nii kirjalikus kui suulises menetluses esitatud nõuete, väidete ja argumentide alusel ning esitatud dokumente arvesse võttes. Teisisõnu ei pidanud kohus apellatsioonkaebuse esitaja taotletud menetlustoimingute teostamist vajalikuks.
49. Muus osas tuleb viidata sellele, et apellatsioonkaebuse esitaja ei vaidlusta otsuse sisulist õigsust, vaid üksnes vormi, milles otsus tehti. Seetõttu ei ole selge, milles peaks seisnema apellatsioonkaebuse esitaja enda õiguste kahjustamine.
50. Järelikult tuleb ka apellatsioonkaebuse see väide tagasi lükata.
2. Apellatsioonkaebuse materiaalõiguslikud väited
a) Eurocontroli tegevus siseriiklike ametiasutuste abistamisel
51. Õigusnormi rikkumise osas seoses EÜ artikli 82 kohaldatavusega Eurocontroli tegevusele siseriiklike ametiasutuste abistamisel heidab apellatsioonkaebuse esitaja ette
– vaidlusaluse otsuse sisu moonutamist;
– kohtuotsuse põhjenduste vastuolulisust, kuna esimese väitega nõustumisest hoolimata ei tühistatud vaidlusalust otsust;
– kohtuotsuse põhjenduse vastuolulisust, kuna kohus asendas komisjoni põhjenduse vaidlusaluses otsuses oma põhjendusega;
– ühenduse kohtute kohtu kontrolli piire puudutava väljakujunenud kohtupraktika rikkumist;
– ilmset kaalutlusviga seoses EÜ artikli 82 rikkumise hindamisega.
52. Komisjon vaidleb vaidlustatud kohtuotsuse põhjendusele vastu ja taotleb seetõttu põhjenduse muutmist.
i) Komisjoni nõue muuta põhjendust
53. Kui komisjoni nõue muuta kohtuotsuse põhjendust peaks osutuma põhjendatuks, siis ei saa välistada, et see mõjutab apellatsioonkaebuse muude väidete hindamist. Ülesehituslikel kaalutlustel tuleb seega enne apellatsioonkaebuse esitaja etteheidete uurimist käsitleda komisjoni nõuet.
– Komisjoni nõude tähendus
54. Kõigepealt tuleb kindlaks teha, et põhjenduse muutmise nõue puudutab vaidlustatud kohtuotsuse peamisi põhjendusi. Seega tekib küsimus, kas seda nõuet tuleb menetlusõiguslikus tähenduses mõista komisjoni vastuapellatsioonina. Kodukorra artikli 117 lõike 2 kohaselt saab väidet pidada vastuapellatsioonkaebuseks, kui nõutakse Esimese Astme Kohtu otsuse täielikku või osalist tühistamist, tuginedes väitele, mida apellatsioonkaebuses ei esitatud. Apellatsioonkaebusele esitatud komisjoni vastuse kõnealuse tekstiosa sõnastuse, eesmärgi ja konteksti abil tuleb selgitada, kas käesoleval juhul on see nii.(26)
55. Selles osas tuleb rõhutada, et komisjon ei kasuta oma menetlusdokumendis kordagi mõistet „vastuapellatsioonkaebus”. Komisjon ise mõistab oma sellekohast toimimist ilmselt ainult viitena õiguse kohaldamisele omal algatusel.(27) Selle taustal tuleb lähtuda sellest, et komisjoni „nõuet” ei tule tõlgendada vastuapellatsioonina ning selle kohta oleks Euroopa Kohtu eraldi otsus ülearune.
56. Seega ei ole minu arvates vaja otsustada niisuguse „nõude” vastuvõetavuse üle. Nimetatud nõuet tuleb mõista kui pelgalt komisjoni poolt Euroopa Kohtule esitatud palvet, et see muudaks kohtuotsuse põhjendust tema arusaama kohaselt.(28)
– Komisjoni palve kontrollimine
Poolte argumendid
57. Komisjon on arvamusel, et Esimese Astme Kohus nimetas Eurocontroli siseriiklikele ametiasutustele abi osutamise tegevuse tõttu ebaõigesti ettevõtjaks EÜ artikli 82 tähenduses. Komisjon märgib, et Eurocontroli kõnealust tegevust ei saa lahutada tema avaliku võimu teostamise ülesannetest. Sama vähe saab seda tegevust eraldi vaadeldes lugeda majandustegevuseks. Esimese Astme Kohus tugines seisukohale, mis ei ole kooskõlas otsusega kohtuasjas SAT Fluggesellschaft vs. Eurocontrol, sedastades vaidlustatud kohtuotsuse punktis 86, et nimetatud tegevus ei ole mingil juhul tegevus, mis „oleks lennuliikluse ohutuse tagamiseks oluline või isegi tingimata vajalik”. Lisaks ei ole Esimese Astme Kohus mõistnud asjaolu, et sellel tegevusel on vahetu seos ametiasutuste tavaliste avaliku võimu eesõigustega ning see moodustab ühe osa Eurocontroli eesmärgiks seatud ülesannetest. Lisaks sellele ei saada sedastuses aru, et kõnealuse abistamistegevuse puhul on tegemist teenuste osutamisega nõustamise turul, kus võiksid sama hästi tegutseda sellel alal spetsialiseerunud eraettevõtjad, ega nähta ka seost nimetatud tegevuse ja avalikes huvides olevate ülesannete vahel ning Eurocontroli nõuannete erilist iseloomu.
58. Eurocontrol vaidleb samuti vastu Esimese Astme Kohtu seisukohtadele nimetatud tegevuse laadi kohta ning jõuab samale järeldusele nagu komisjon. Ta väidab, et tema tegevus siseriiklike ametiasutuste abistamisel on eranditult mittemajanduslikku laadi, seda ka siis, kui see on vabatahtlik.
59. Apellatsioonkaebuse esitaja vaidleb komisjoni argumentidele vastu, kusjuures ta väidab peamiselt, et Esimese Astme Kohus tegi otsuse kooskõlas kohtuotsuse SAT Fluggesellschaft vs. Eurocontrol põhimõtetega.
Õiguslik hinnang
60. Nagu apellatsioonkaebuse esitaja oma repliigis tabavalt väidab, lähtus Esimese Astme Kohus küsimuse hindamisel, kas Eurocontrol on ettevõtja EÜ artikli 82 tähenduses, kohtuasjas SAT Fluggesellschaft vs. Eurocontrol tehtud Euroopa Kohtu otsusest niivõrd, kuivõrd ta tugines kõigepealt küsimusele, kas kõnealune tegevus, käesoleval juhul abi osutamine siseriiklikele ametiasutustele eelkõige lennuliikluse korraldamise süsteemide ja seadmete ostmist puudutavate riigihangete raames, on lahutatav Eurocontrolile antud lennuliikluse kontrollimise ja lennuohutuse tagamise ülesandest.
61. Selle käsitluse pidepunkti leiab nimetatud kohtuotsuse punktist 28, milles Euroopa Kohus sedastas, et Eurocontroli tegevust lennuliiklusteenuste eest teenustasude kogumisel ei saa lahutada organisatsiooni muudest tegevustest. Pealegi tuleneb ühenduse kohtute praktikast, et asutamislepingu konkurentsialaseid sätteid saab kohaldada ka institutsiooni sellisele tegevusele, mida saab eristada institutsiooni kui avaliku võimu kandja tegevusest, seega tuleb institutsiooni erinevaid tegevusi üksikasjalikult uurida.(29) Esimese Astme Kohtu käsitlusele ei ole seega õiguslikus mõttes midagi ette heita.
62. Minu arvates on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 86–92 toodud Esimese Astme Kohtu järeldused siiski kaheldavad, liiatigi kuna Esimese Astme Kohtu esitatud argumendid räägivad tervikuna pigem Eurocontroli abistamistegevuse majandustegevuse hulka liigitamise kahjuks kui kasuks. Selles osas tuleb nõustuda Eurocontroliga, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 87 toodud põhjendus sisaldab ainukest argumenti, mis tõepoolest toetab kohtu järeldust. Selles sedastab Esimese Astme Kohus Eurocontroli tegevuse kohta seoses siseriiklikele ametiasutustele abi osutamisega, et seejuures on tegemist „teenuste pakkumisega nõustamise turul, s.o turul, kus võivad oma teenuseid pakkuda ka sel alal spetsialiseerunud eraettevõtjad.” Siiski jääb selgusetuks, millele Esimese Astme Kohus nimetatud sedastuses tugineb, liiatigi kuna selle väite kohta ei esitata tõendeid.
63. Edasi piirab Esimese Astme Kohus omaenda järelduse kehtivust sellega, et möönab ise vaidlustatud kohtuotsuse punktis 89, et „eraettevõtjad tegelikult kõnealuseid teenuseid praegu ei paku”. Nagu Eurocontrol õigesti väidab, ei ole selle organisatsiooni poolt siseriiklikele ametiasutustele antavate nõuannete väga spetsiifilist laadi ja kõrget tehnilist taset arvesse võttes võimalik üksnes üldteadmiste alusel otsustada ilma pikemata selle üle, kas ka eraettevõtjad on suutelised neid teenuseid osutama.
64. Lisaks sellele ei hinnanud Esimese Astme Kohus piisavalt seda, et Eurocontrol on rahvusvaheline organisatsioon, mida rahastavad liikmesriigid oma liikmemaksudega(30), ning et Eurocontrol järgib oma abistamistegevusega üldistes huvides olevat eesmärki. Kohus viitas küll ühelt poolt otsusele kohtuasjas Höfner ja Elser(31) ning sedastas Deutsche Bundesanstalt für Arbeit’i (Saksamaa föderaalne tööturuamet) vahendusteenuste osutamise näite varal, et tegevuse majandusliku laadi järeldamiseks ei ole liikmemaksude abil rahastamine määrav. Teiselt poolt tõmbas ta paralleele institutsioonidega, mis haldavad seadusest tulenevaid sotsiaalkindlustussüsteeme(32), et näidata, et oluline ei ole ka sotsiaalset laadi tegevus. Siiski jättis Esimese Astme Kohus eespool nimetatud tunnused tervikuna hindamata.(33) Esimese Astme Kohtu kasutatud kontrollimismeetod vastab niisiis välistamismenetlusele, mis ei võimalda ühemõtteliselt tuvastada, kas vaidlusalust tegevust tuleb pidada majandustegevuseks.
65. Nõustuda ei saa Esimese Astme Kohtu sedastusega vaidlustatud kohtuotsuse punktis 86, mille kohaselt on siseriiklikele ametiasutustele abi osutamise tegevusel vaid kaudne seos lennuliikluse ohutusega. Esimese Astme Kohus põhjendas oma arvamust sellega, et Eurocontroli osutatav abi hõlmab üksnes tehnospetsifikaate lennuliikluse korraldamise süsteemide ja seadmete riigihankemenetluste korraldamisel ning mõjutab lennuliikluse ohutust seetõttu nimetatud riigihankemenetluste kaudu ainult kaudselt.
66. Sellele tuleb siiski vastu väita, et vastavalt Eurocontroli asutava konventsiooni artikli 1 lõike 1 punktile h jõuavad osalisriigid kokkuleppele „tugevdada lennuohutussüsteemide ja ‑seadmete ühist hankimist”. Lisaks täpsustab artikli 2 lõike 2 punkt a sõnaselgelt, et „organisatsioon võib täita ühe või mitme osalisriigi taotlusel organisatsiooni ja asjaomaste osalisriikide vahelise ühe või mitme kokkuleppe alusel nendele osalisriikidele abi osutamise ülesannet lennuohutussüsteemide ja ‑teenuste kavandamise, spetsifitseerimise ja loomise alal”. Sellest järeldub, nagu komisjon õigusega väidab, et Eurocontroli poolt liikmesriikide ametiasutustele riigihankemenetluste korraldamisel osutatav abi kuulub täiesti selle organisatsiooni institutsiooniliste ülesannete hulka ning annab olulise panuse riikide lennuohutussüsteemide integreerimise, ühtlustamise ja kooskõlastamise saavutamisel.(34)
67. Erinevalt Esimese Astme Kohtust näib mulle, et otsustav ei ole asjaolu, et Eurocontrol pakub oma abi üksnes siseriiklike ametiasutuste taotlusel, kuna esiteks on mõeldav, et mõned ametiasutused suudavad Eurocontroli spetsifikaatidele vastavaid riigihankeid paremini ette valmistada, ilma et nad sõltuksid viimase abist. Teiseks ei märka Esimese Astme Kohus asjaolu, et oluline ei saa olla teatud tegevuse võimalikkus, sest Eurocontrol, nagu sedastas Euroopa Kohus otsuses kohtuasjas SAT Fluggesellschaft vs. Eurocontrol(35), teostab liikmesriikide taotlusel ka tüüpilisi avaliku võimu pädevusi, näiteks lennuliikluse kontrolli.
68. Eeltoodu põhjal saab teha järelduse, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 86–93 esitatud põhjendused võimaldavad sedastada ühenduse õiguse rikkumist. Asjaolu, et vaidlustatud kohtuotsus tugineb õiguslikus mõttes väärale põhjendusele, ei õigusta siiski kohtuotsuse tühistamist, kuna kohtuotsuse resolutiivosa on muudel õiguslikel alustel õige.(36) Vaatamata sellele, et Esimese Astme Kohus pidas Eurocontroli abistamistegevust majandustegevuseks ning nõustus seega, et Eurocontrol on selles osas ettevõtja, lükkas Esimese Astme Kohus hagi esimese väite lõpuks siiski tagasi. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 94 märkis Esimese Astme Kohus põhjenduseks, et Eurocontroli ettevõtjaks olemise tuvastamine ei saa endaga kaasa tuua vaidlustatud otsuse tühistamist, kuna vaidlustatud otsus tugineb ka komisjoni järeldusele, et isegi juhul, kui lugeda Eurocontroli tegevus majandustegevuseks, ei ole see vastuolus EÜ artikliga 82.
69. Seega tuleb Euroopa Kohtule soovitada kohtuotsuse põhjenduse muutmist.
ii) Vaidlusaluse otsuse sisu moonutamine
70. Apellatsioonkaebuse esitaja heidab ette vaidlusaluse otsuse sisu moonutamist vaidlustatud kohtuotsuse punktides 15 ja 48. Esimese Astme Kohus olevat nendes sedastanud, et komisjon põhistas vaidlustatud otsuse kahe järeldusega, esiteks, et Eurocontrol ei olnud ettevõtja, ning teiseks, et kõnealune käitumine ei olnud mingil juhul vastuolus EÜ artikliga 82. Apellatsioonkaebuse esitaja arvates ei kontrollinud komisjon, kas Eurocontroli tegevus on vastuolus EÜ artikliga 82, vaid piirdus pigem kindlakstegemisega, kas kõnealust tegevust võib kvalifitseerida majandustegevuseks.
71. Sellele tuleb vastu väita, et vaidlustatud otsuse punktidest 28 ja 29 nähtub selgelt, et komisjon sedastas esiteks, et vaidluse esemeks olev Eurocontroli tegevus ei olnud majanduslikku laadi, ja märkis teiseks, et „see tegevus ka siis, kui seda kvalifitseerida ettevõtja majandustegevuseks, ei ole siiski artikliga 82 vastuolus.”(37) Sellest ilmneb, et komisjon võttis ikkagi seisukoha küsimuses, kas Eurocontroli tegevus on vastuolus EÜ artikliga 82.
72. Järelikult ei moonutanud Esimese Astme Kohus vaidlusaluse otsuse sisu. Seega tuleb apellatsioonkaebuse see väide tagasi lükata.
iii) Kohtuotsuse põhjenduste vastuolulisus, kuna hagi esimese väite tulemuslikkusest hoolimata ei tühistatud vaidlusalust otsust
73. Apellatsioonkaebuse esitaja väidab, et vaidlustatud kohtuotsus sisaldab vaidlustatud otsuse sisu moonutamise tõttu ilmselget vastuolu, kuna hagi esimese väite tulemuslikkusest hoolimata otsust ei tühistatud.
74. Nagu apellatsioonkaebuse esitaja oma apellatsioonkaebuses väidab, on nimetatud etteheide „Esimese Astme Kohtu poolse faktide moonutamise loogiline tagajärg.”(38) Teisisõnu, apellatsioonkaebuse nimetatud väide põhineb eeldusel, et Esimese Astme Kohus moonutas asjaolusid sellega, et lähtus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 15 ja 48 sellest, et komisjon ei tuvastanud vaidlustatud otsuses Eurocontroli tegevust, mis oleks vastuolus EÜ artikliga 82, kaasa arvatud tegevus siseriiklikele ametiasutustele abi osutamisel.
75. Nagu juba öeldud(39), piirdub Esimese Astme Kohus oma otsuse põhjenduses sellega, et annab edasi vaidlustatud otsuse sisu, nii et asjaolude moonutamisest ei saa olla juttugi.
76. Niisiis tuleb ka apellatsioonkaebuse see väide tagasi lükata.
iv) Kohtuotsuse põhjenduse vastuolulisus, kuna kohus asendas komisjoni põhjenduse vaidlusaluses otsuses oma põhjendusega
77. Apellatsioonkaebuse esitaja arvates on kohtuotsuse põhjendustes veel üks vastuolu, kuna Esimese Astme Kohus jättis ühelt poolt vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata tema taotluse muuta vaidlustatud otsust põhjendusega, et ühenduse kohtul puudub pädevus tema poolt teostataval õiguspärasuse kontrollimisel anda korraldusi institutsioonidele või viimaste asemele astuda, kuid teiselt poolt asus ta hagi teise väite kontrollimisel komisjoni asemele, et teha vaidlustatud kohtuotsuse punktis 108 Eurocontroli võimaliku kuritarvitusliku käitumise suhtes kompleksseid majanduslikke järeldusi, mis vaidlustatud otsuses puuduvad.
78. Nagu komisjon õigesti märgib, ei viita apellatsioonkaebuse esitaja oma avaldustes siiski vaidlustatud kohtuotsuse punktile 104, millest nähtub, et Esimese Astme Kohus tugines oma õiguslikus hinnangus esmajoones vaidlustatud otsuses sisalduvatele komisjoni kaalutlustele („tuleb esiteks märkida, nagu komisjon seda õigesti teeb”). Selles jõudis komisjon järeldusele, et Eurocontroli tegevus siseriiklikele ametiasutustele abi osutamisel ei ole EÜ artikliga 82 vastuolus.
79. Punktides 106 ja 108 viitas Esimese Astme Kohus üksnes sellele, et apellatsioonkaebuse esitaja oleks pidanud punktis 104 nimetatud asjaolude valguses, mis ajendasid komisjoni tegema järeldust, et tegemist ei ole turgu valitseva seisundi kuritarvitamisega, esitama sisulisi andmeid turgu valitseva seisundi olemasolu ning kuritarvitusliku käitumise kohta. Seega ei esitanud Esimese Astme Kohus enda põhjendust.
80. Seega ka juhul, kui vaidlusaluses otsuses ei leidu vaidlustatud kohtuotsuse punktides 105–108 toodud kaalutlusi, ei õigustaks see kohtuotsuse tühistamist, kuna Esimese Astme Kohus muutis kõnealused märkused ad abundantiam („teiseks tuleb viidata sellele”) nendeks kaalutlusteks, mis vaieldamatult leiduvad ka vaidlustatud otsuses. Lisaks kordab Esimese Astme Kohus kohtuotsuse punktis 109 toodud lõppmärkuses oma punktis 104 antud lõplikku hinnangut („Hageja ei ole seega tõendanud komisjoni tehtud ilmset kaalutlusviga, hinnates EÜ artikli 82 rikkumist Eurocontroli poolt”). See näitab, et punktis 108 esitatud ja vaidlustatud kaalutluste puhul ei ole tegemist nimetatud kohtuotsuse oluliste põhjendustega. Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale lükkab Euroopa Kohus Esimese Astme Kohtu otsuse täiendavate põhjenduste suhtes esitatud etteheited kohe tagasi, sest need ei saa olla aluseks kohtuotsuse tühistamisele.(40)
81. Niisiis tuleb apellatsioonkaebuse see väide tagasi lükata.
v) Vastuolu ühenduse kohtute kohtu kontrolli piire puudutava väljakujunenud kohtupraktikaga
82. Edasi heidab apellatsioonkaebuse esitaja ette vastuolu ühenduse kohtute kohtu kontrolli piire puudutava väljakujunenud kohtupraktikaga. Ta osutab eelkõige otsusele kohtuasjas Haladjian Frères vs. komisjon(41), milles Esimese Astme Kohus sedastas, et „komisjoni nende tegevuste kohtupoolne kontroll, mille puhul – nagu EÜ artiklite 81 ja 82 rikkumise etteheite puhul – tuleb hinnata kompleksseid majanduslikke asjaolusid, piirdub küsimusega, kas on järgitud menetlusnorme, kas põhjendus on piisav, kas asjaolud on õigesti tuvastatud ja kas ei ole tegemist asjaolude ilmselge vale hindamisega ja kaalutlusõiguse kuritarvitamisega”.
83. Ta põhjendab apellatsioonkaebuse seda väidet sellega, et Esimese Astme Kohus ei piirdunud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 109 kontrollimisega, kas komisjon on teinud hindamisvea, vaid asus pigem komisjoni asemele, et teostada Eurocontroli käitumise kompleksset uurimist.
84. Tuleb sedastada, et apellatsioonkaebuse esitaja kordab apellatsioonkaebuse selle väitega üksnes etteheiteid, mis ta tegi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 108 esitatud Esimese Astme Kohtu märkuste suhtes, ega esita ühtki uut argumenti. Hoolimata sellest, et ei ole arusaadav, mil määral ületas Esimese Astme Kohus kohtupoolse kontrolli piire, liiatigi kuna kohus piirdub sedastusega, et apellatsioonkaebuse esitaja oleks pidanud komisjoni hinnangu ümberlükkamiseks esitama sisulisi andmeid turgu valitseva seisundi ja kuritarvitusliku käitumise kohta(42), tuleb uuesti viidata sellele, et apellatsioonkaebuse esitaja etteheide ei ole suunatud nimetatud kohtuotsuse oluliste põhjenduste vastu.
85. Seega tuleb apellatsioonkaebuse see väide tagasi lükata.
vi) EÜ artikli 82 rikkumist puudutav hindamisviga
86. Apellatsioonkaebuse selle väitega heidab apellatsioonkaebuse esitaja Esimese Astme Kohtule ette, et kohus tegi hindamisvea, kinnitades otsuse kehtivust ja välistades selle, et apellatsioonkaebuse esitaja poolt vaidlustatud Eurocontroli käitumine võiks olla kuritarvituslik.
87. Apellatsioonkaebuse esitaja väidab sisuliselt, et asjaolu, et Eurocontrolil puudub võimalus siseriiklike ametiasutuste otsuste mõjutamiseks, ning abistamistegevuse vabatahtlik iseloom – kriteeriumid, millele Esimese Astme Kohus tugines vaidlustatud kohtuotsuse punktis 104, et eitada Eurocontroli kuritarvituslikku käitumist – ei ole asjassepuutuvad. Esiteks ei eelda EÜ artikkel 82 süstemaatilist kuritarvituslikku käitumist, teiseks tasakaalustatakse otsustamispädevuse puudumine tegeliku mõjuga, mida nimetatud organisatsioon avaldab teenuste osutamise kaudu.
88. Apellatsioonkaebuse esitaja üksikasjalikke avaldusi silmas pidades tuleb uuesti meenutada, et apellatsioonimenetluse eesmärk on kontrollida õiguse kohaldamist Esimese Astme Kohtu poolt, mitte aga korrata Esimese Astme Kohtu menetlust teises astmes. Apellatsioonkaebuse esitaja väited ei saa seega olla uue hinnangu esemeks ning Euroopa Kohus peab neid kontrollima ainult niivõrd, kuivõrd küsimus on väidete õiguslikus kvalifitseerimises ja kohtu poolt nende põhjal tehtud õiguslikes järeldustes.(43)
89. Sellega seoses tuleb sedastada, et apellatsioonkaebuse esitaja tugineb osaliselt vastuvõetamatutele väidetele, sest tema avaldused ei ole suunatud üksnes Esimese Astme Kohtu põhjenduse aluseks olnud kaalutluste õiguslikule kontrollile, vaid asjaolude uuele tuvastamisele, mis ei kuulu Euroopa Kohtu kui kassatsioonkaebusi läbivaatava instantsi pädevusse. See kehtib näiteks Esimese Astme Kohtu sedastuse kohta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 104, mille kohaselt apellatsioonkaebuse esitaja ei tõendanud, et Eurocontrol on konkreetsel juhul tegelikult mõjutanud otsust sõlmida leping pakkujaga ning et ta on seda teinud teistel kaalutlustel kui need, mis on seotud taotlusega saada parima hinnaga parim tehniline lahendus.
90. Nagu komisjon õigesti märgib, ei ole arusaadav, mil määral peab selles hinnangus sisalduma hindamisviga. Apellatsioonkaebuse esitaja ei suuda ka esitada argumente, mis tema arvamust toetaksid. Pigem tuleb nõustuda komisjoniga, et pelgalt nõustamist ei saa nimetada turgu valitseva seisundi kuritarvitamiseks, sest lõpuks on siseriikliku haldusasutuse ülesanne otsustada, kas nõuannet järgida. Nagu Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 104 õigesti sedastas, ei ole Eurocontroli vahelesekkumine nõustajana kohustuslik ega süstemaatiline. Eurocontrol tegutseb vastavalt konventsiooni artikli 2 lõike 2 punktile a nõustajana vaid siis, kui asjaomased ametiasutused on seda sõnaselgelt taotlenud. Võimalik kuritarvituslik käitumine tuleb lõpuks omistada siseriiklikule haldusasutusele ja mitte Eurocontrolile.
91. Vastupidi apellatsioonkaebuse esitaja arvamusele(44) ei saa täheldada ka vastuolu Esimese Astme Kohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 104 esitatud märkuste ja punktis 108 esitatud järgmise väite vahel:
„Samuti ei nähtu, et Eurocontrol võiks saada mingisuguse konkurentsieelise seetõttu, et ta võib mõjutada siseriiklikele ametiasutustele pakutavate nõustamisteenuste tõttu kõnealuseid ametiasutusi nende lennuliikluse korraldamise seadmete tarnijate valikul teatavate ettevõtjate kasuks.”
92. Punktis 108 toodud sedastus, mille kohaselt on Eurocontrolil võimalus mõjutada siseriiklike ametiasutuste otsuseid hankemenetluste raames valiku tegemisel, ei ole vastuolus punkti 104 sedastusega, mille kohaselt hageja ei tõendanud, et Eurocontrol on konkreetsel juhul tegelikult mõjutanud otsust sõlmida leping pakkujaga. Seega tuleb nimetatud väide tagasi lükata.
93. Lõpuks heidab apellatsioonkaebuse esitaja ette tõendite moonutamist seoses komisjoni 3. novembri 1998. aasta kirjaga. Ta osutab seejuures Esimese Astme Kohtu kaalutlustele vaidlustatud kohtuotsuse punktides 110–112.
94. Selle kohta tuleb kõigepealt sedastada, et Esimese Astme Kohus ei pidanud apellatsioonkaebuse esitaja nimetatud kirjale tuginevaid argumente hindama, kuna need olid esitatud seoses hagi uute alustega, mille Esimese Astme Kohus aga vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükkas.(45)
95. Muus osas hindas Esimese Astme Kohus apellatsioonkaebuse esitaja argumente piisavalt. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 112 sedastas Esimese Astme Kohus õigesti, et asjaolu, et komisjon esitas hulga kriitilisi märkusi Eurocontroli teatava tegevuse kohta, ei luba mingil juhul teha järeldust, et komisjon oli ise veendunud, et Eurocontrol rikkus konkurentsieeskirju. Seega ei tule tõendite moonutamine kõne alla.
96. Niisiis tuleb apellatsioonkaebuse see väide tagasi lükata.
b) Eurocontroli standardimistegevus
97. Õigusnormi rikkumise osas seoses EÜ artikli 82 kohaldatavusega Eurocontroli standardimistegevusele heidab apellatsioonkaebuse esitaja ette
– vaidlusaluse otsuse sisu moonutamist;
– ühenduse kohtupraktikas väljatöötatud mõistega vastuolus oleva majandustegevuse mõiste aluseks võtmist;
– sotsiaaltoetusi puudutava ühenduse kohtupraktika valet tõlgendamist ja kohaldamist;
– põhjendamiskohustuse rikkumist.
98. Komisjon kritiseerib vaidlustatud kohtuotsuse põhjendust ning palub seetõttu see muuta.
i) Komisjoni nõue muuta põhjendust
99. Vastavalt eespool toodud selgitustele(46) tuleb ka seda komisjoni „nõuet” mõista pelgalt kui palvet Euroopa Kohtule muuta kohtuotsuse põhjendust tema arusaama kohaselt.
– Poolte argumendid
100. Komisjon taotleb kohtuotsuse põhjenduse muutmist, pidades silmas asjaolu, et Esimese Astme Kohus teeb vaidlustatud kohtuotsuse punktides 59 ja 60 vahet ühelt poolt standardite ja tehnospetsifikaatide ettevalmistamisel või väljatöötamisel, mida teostab Eurocontroli agentuur kui täidesaatev organ, ning teiselt poolt nimetatud standardite vastuvõtmisel Eurocontroli nõukogu poolt. Komisjon peab niisugust vahetegemist kunstlikuks. Nii nagu seoses siseriiklikele ametiasutustele abi osutamise tegevusega, kohaldas Esimese Astme Kohus valesid ja kohtuasjas SAT Fluggesellschaft vs. komisjon tehtud otsusega vastuolus olevaid kriteeriume sedastamaks, et esimesena nimetatud tegevust saab lahutada muudest avaliku võimu ülesannetest. Lisaks heidab komisjon ette, et Esimese Astme Kohus andis selle tegevuse laadile vale hinnangu.
101. Ka Eurocontrol heidab ette vaidlustatud kohtuotsuses Esimese Astme Kohtu poolt tehtud vahetegemist.
102. Apellatsioonkaebuse esitaja on seevastu arvamusel, et selles osas järgis Esimese Astme Kohus kohtuotsuse SAT Fluggesellschaft põhimõtteid.
– Õiguslik hinnang
103. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 59 ja 60 põhjendas Esimese Astme Kohus nimetatud vahetegemist sellega, et standardite vastuvõtmine Eurocontroli nõukogu poolt kuulub seadusloome valdkonda. Eurocontroli nõukogu on moodustatud organisatsiooni kõigi liikmesriikide tsiviillennundusametite juhatajatest, keda on nende vastavad riigid volitanud vastu võtma kõigi nende riikide jaoks õiguslikult siduvaid tehnospetsifikaate. See ülesanne kuulub otseselt viimaste poolt avaliku võimu teostamise hulka. Eurocontroli roll on sarnane selle ministri rolliga, kes valmistab siseriiklikul tasandil ette seadusi või määrusi, mille seejärel valitsus vastu võtab. Esimese Astme Kohtu käsituse kohaselt kattub kõnealune tegevus seega Eurocontroli avaliku ülesandega.
104. See ei kehti siiski tehniliste standardite ettevalmistamise või väljatöötamise kohta Eurocontroli poolt. Komisjoni selle kohta esitatud argumendid, et Eurocontroli standardimistegevus kuulub nimetatud organisatsiooni kui avaliku võimu kandja ülesannete hulka(47), kehtivad tegelikult ainult asjaomaste standardite vastuvõtmise, mitte nende väljatöötamise kohta. Siiski ei nõua standardite rahvusvahelisel tasandil vastuvõtmise vajadus ilmtingimata, et neid standardeid väljatöötav üksus peaks olema see, kes neid hiljem vastu võtab. Esimese Astme Kohus järeldab sellest, et nimetatud tegevust saab lahutada lennuliikluse korraldamise ja lennuliikluse ohutuse arendamise ülesandest.
105. See argumentatsioon võimaldab minu arvates jõuda järeldusele, et faktiliste asjaolude kvalifitseerimist tuleb pidada õiguslikus mõttes vääraks.
106. Eurocontroli asutava konventsiooni artikli 2 lõike 1 punktist f nähtub nimelt üheselt, et Eurocontroli ülesannete hulka kuulub „ühiste standardite, spetsifikaatide ja menetlusviiside väljatöötamine, vastuvõtmine ja arendamine lennuliikluse korraldamise süsteemide ja teenistuste jaoks”. Seejuures tuleb tõdeda, et vastupidi Esimese Astme Kohtu käsitusele ei tee konventsioon vahet standardite ettevalmistamisel või väljatöötamisel ja nende vastuvõtmisel. Seega ei toeta nimetatud sätte sõnastus Esimese Astme Kohtu poolset vahetegemist.
107. Kohtu tõlgendus ei ole ka kooskõlas asjaomase sätte eesmärgiga, kuna standardite ja tehnospetsifikaatide ettevalmistamine ja väljatöötamine on Eurocontroli olulised abivahendid, saavutamaks konventsiooni artikli 1 lõikes 1 sätestatud eesmärki „Euroopa ühtse lennuliikluse korraldamise süsteemiloomiseks vajalik ühtlustamine ja integreerimine”.(48)
108. Edasi jääb selgusetuks, millisele faktilisele alusele tugineb Esimese Astme Kohus oma järelduses, et Eurocontrolile liikmesriikide poolt usaldatud standardite ja tehnospetsifikaatide ettevalmistamise ja väljatöötamise ülesannet võib täita ka mõni muu üksus või ettevõtja. Esimese Astme Kohtu ülesandeks oleks olnud tuvastada, kas see on praegu nii. Selle asemel piirdub Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 60 pelgalt sedastusega, et „komisjon ei ole käesolevas asjas tõendanud, et nende kahe tegevusega peaks ilmtingimata tegelema üks ja sama üksus, mitte aga kaks erinevat üksust”.
109. Edasi piirab Esimese Astme Kohus omaenda järelduste kehtivust sellega, et eitab punktis 61 nimetatud tegevuse majanduslikku laadi ning põhjendab seda sellega, et ei ole tõendatud, et on olemas turg „tehnilise standardimise teenuste jaoks lennuliikluse korraldamise seadmete sektoris”. Seejuures möönab Esimese Astme Kohus ise, et tehnilise standardimise turu puudumise põhjuseks nimetatud sektoris on asjaolu, et selliste teenuste nõudluse ainsateks tekitajateks võivad olla riigid lennuliiklust kontrollivate ametivõimudena. Nad olevat aga otsustanud need standardid rahvusvahelise koostöö raames Eurocontroli vahendusel ise välja töötada. Standardimise valdkonnas on Eurocontrol oma liikmesriikide suhtes vaid kooskõlastamisfoorum, mille nad on loonud selleks, et koordineerida oma lennuliikluse korraldamise süsteemide tehnilisi standardeid.
110. Minu arvates näitavad Esimese Astme Kohtu osaliselt vastuolulised väited selgelt, et vähemalt selles osas, mis puudutab käesolevat juhtumit, tuleb standardite ja tehnospetsifikaatide ettevalmistamist ja väljatöötamist hinnata kui avaliku ülesande(49) täitmise väljendust, mida ei saa lahutada Eurocontroli seadusandlikust tegevusest avaliku võimu teostamise tähenduses.(50) Eurocontroli agentuuri välja töötatud standardid võtab vastu Eurocontroli nõukogu ja kuulutab need liikmesriikide jaoks siduvaks. Rahvusvahelise avaliku õiguse subjektina sui generis teostab Eurocntrol neid õigusi seega liikmesriikide taotlusel talle antud pädevuste raames.(51) Avaliku võimu tegevuse üleandmine liikmesriikide poolt rahvusvahelisele organisatsioonile kujutab endast nimetatud tegevuse jätkamist rahvusvahelise avaliku õiguse mitmepoolsetes raamides. Seega on võrdlus eraõigusliku standardimisorganisatsiooniga ekslik. Kui liikmesriigid oleksid standardite ja tehnospetsifikaatide väljatöötamisel lennuliikluse ohutuse valdkonnas tahtnud anda luba eraõiguslike standardimisorganisatsioonide osalemiseks, oleksid nad Eurocontroli asutavas konventsioonis pidanud selles osas ette nägema erandid.
111. Nagu Esimese Astme Kohus kokkuvõttes õigesti sedastab, ei saa Eurocontroli standardimistegevust lugeda majandustegevuseks.
112. Eespool toodut arvesse võttes tuleb Euroopa Kohtule soovitada kohtuotsuse põhjendust vastavalt muuta.
ii) Vaidlusaluse otsuse sisu moonutamine
113. Apellatsioonkaebuse selle põhjendusega heidab apellatsioonkaebuse esitaja(52) uuesti ette vaidlusaluse otsuse sisu moonutamist vaidlustatud kohtuotsuse punktides 15 ja 48. Ta väidab, et komisjon ei käsitlenud turgu valitseva seisundi kuritarvitamist. Pigem tuvastas selle komisjoni asemel Esimese Astme Kohus ning moonutas sellega komisjoni otsust.
114. Nagu juba eespool sedastatud(53), ei nõustunud komisjon siiski turgu valitseva seisundi kuritarvitamisega. Seega tuleb apellatsioonkaebuse see väide tagasi lükata.
iii) Ühenduse kohtupraktikas välja töötatud mõistega vastuolus oleva majandustegevuse mõiste aluseks võtmine
115. Apellatsioonkaebuse esitaja arvates ei ole Esimese Astme Kohtu järeldus, et apellatsioonkaebuse esitaja ei ole tõendanud, et on olemas tehnilise standardimise teenuste turg, oluline või on igal juhul ebatäpne otsustamisel selle üle, kas kõnealune tegevus on majanduslikku laadi. Erinevalt Esimese Astme Kohtu eeldusest osutab Eurocontrol siiski oma teenust, mis seisneb tehniliste normide väljatöötamises. Igatahes ei ole asjaolu, et kõnealune tegevus ei seisne teataval turul kaupade või teenuste pakkumises, kohtupraktika ja komisjoni praktika kohaselt oluline. Pigem on oluline, kas kõnealust tegevust võib lugeda majandustegevuseks.
116. Nagu juba märgitud(54), on ettevõtja mõiste EÜ artikli 82 tähenduses ühenduse õiguse autonoomne mõiste. Selle all tuleb mõista mis tahes majandustegevusega tegelevat üksust, sõltumata selle üksuse õiguslikust vormist ja rahastamisviisist. Majandustegevus on igasugune tegevus, mis seisneb kaupade või teenuste pakkumises teataval turul.(55)
117. Nagu komisjon õigesti märgib, on majandustegevuse vajalikuks eelduseks asjaolu, et üldse on olemas „turg” teatavate kaupade või teenuste pakkumise ja nõudmise tähenduses.(56) Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 61 ja 62 viitas Esimese Astme Kohus sellele, mitte kõnealusele „olulisele turule”, nagu seda ilmselt mõistab apellatsioonkaebuse esitaja.
118. Seejuures sedastas Esimese Astme Kohus õiguslikus mõttes õigesti, et ei ole tõendatud, et oli olemas turg tehnilise standardimise teenuste jaoks lennuliikluse korraldamise seadmete sektoris. Seejuures kontrollis kohus pakkumise ja nõudmise olemasolu selles valdkonnas ning eitas seda konkreetsete pidepunktide puudumise tõttu. Seega võis kohus õigusega lähtuda sellest, et Eurocontroli tegevus ei olnud majanduslikku laadi.
119. Järelikult tuleb ka apellatsioonkaebuse see väide tagasi lükata.
iv) Ühenduse sotsiaaltoetustesse puutuva kohtupraktika vale tõlgendamine ja kohaldamine
120. Apellatsioonkaebuse esitaja heidab Esimese Astme Kohtule ette, et kohus lükkas ebaõigesti tagasi tema argumendid, mis puudutasid kohtuasjas FENIN vs. komisjon tehtud otsuse põhimõtete kohaldatavust käesolevale juhtumile.
121. Eelnevalt tuleb viidata sellele, nagu komisjon õigesti märgib(57), et etteheide on sisuliselt õigupoolest suunatud Esimese Astme Kohtu põhjenduste vastu, mis puudutavad Eurocontroli poolt prototüüpide omandamise mittemajanduslikku iseloomu, mitte aga selle organisatsiooni kõnealuse standardimistegevuse vastu. Selles osas on apellatsioonkaebuse esitaja väited ekslikud.
122. Muus osas on etteheide juba vastuvõetamatu. Apellatsioonkaebuse esitaja võtab kohtu poolt kohtuasjas FENIN vs. komisjon tehtud otsuses teises kontekstis esitatud väited nende etteheidete aluseks, mida ta Esimese Astme Kohtu menetluses ei esitanud. Esimese Astme Kohtus ei heitnud apellatsioonkaebuse esitaja ette, et ei kontrollitud, kas tegevuses järgiti solidaarsuse põhimõtet.
123. Kui Euroopa Kohus peaks sellest hoolimata jõudma tulemusele, et etteheide on vastuvõetav, siis tuleb põhjendatuse suhtes silmas pidada järgmisi kaalutlusi.
124. Apellatsioonkaebusest nähtub, et apellatsioonkaebuse esitaja tõlgendab nimetatud kohtupraktikat ilmselt nii, nagu võiks selle aluseks olevaid põhimõtteid üle kanda ainult niisugustele juhtumitele, kus institutsioon täidab eranditult sotsiaalse iseloomuga ülesandeid.(58)
125. Selguse mõttes tuleb kõigepealt viidata sellele, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 65–69 esitatud Esimese Astme Kohtu põhjendused, millele apellatsioonkaebuse esitaja viitab, puudutasid küsimust, kas Eurocontroli standardimistegevust tuleb nimetada majanduslikuks või vastavalt mittemajanduslikuks tegevuseks.
126. Nagu Esimese Astme Kohus punktis 61 selgitas, viidates ühenduse kohtute äsja osundatud kohtupraktikale(59), on majandustegevus igasugune tegevus, mis seisneb kaupade või teenuste pakkumises teataval turul. Esimese Astme Kohus rõhutas peale selle õigesti, et ühenduse õiguse majandustegevuse mõiste on seotud siiski kaupade ja teenuste pakkumisega, mitte omandamisega. Vastavalt sellele meenutas Esimese Astme Kohus samuti otsust kohtuasjas FENIN vs. komisjon(60), milles ta samas tähenduses sedastas, et pelgalt asjaolust, et institutsioon ostab toodet – ka suurtes kogustes –, et kasutada seda muu, näiteks sotsiaalse tegevuse raames, ei piisa selleks, et nimetada institutsiooni ettevõtjaks. Sellest, et institutsiooni esineb turul ostjana, ei piisa nimetatud tegevuse klassifitseerimiseks majandustegevuseks, sest puudub kaupade ja teenuste pakkumise oluline tunnus.
127. Apellatsioonkaebuse esitaja ei vaidlusta nimetatud kohtupraktika õigsust. Siiski põhineb tema arusaam kohtuotsusest FENIN vs. komisjon liiga kitsal ja seega valel tõlgendusel. Nagu juba näidatud, tahtis Esimese Astme Kohus nimetatud otsuses esmajoones selgitada, et ainult kaupade ja teenuste pakkumisele suunatud tegevust saab lugeda majandustegevuseks.(61)
128. Niisiis lükkas Esimese Astme Kohus apellatsioonkaebuse esitaja argumendi õigesti tagasi.
129. Seega tuleb ka apellatsioonkaebuse see väide tagasi lükata.
iv) Põhjendamiskohustuse rikkumine
130. Põhjendamiskohustuse rikkumise etteheide ei ole minu arvates piisavalt faktiliselt põhjendatud, liiatigi kuna kohus punktis 59 ja sellele järgnevates punktides, eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktis 61 põhjendab oma järeldust, mille kohaselt ei saa standardite väljatöötamise tegevust tema seisukohast lugeda majandustegevuseks.
131. Seega tuleb apellatsioonkaebuse see väide tagasi lükata.
c) Eurocontroli uurimis- ja arendustegevus
132. Õigusnormi rikkumise osas seoses EÜ artikli 82 kohaldatavusega Eurocontroli uurimis- ja arendustegevusele (eriti prototüüpide omandamine ja intellektuaalse omandi õiguste haldamine) heidab apellatsioonkaebuse esitaja ette
– vaidlusaluse otsuse sisu moonutamist;
– ühenduse kohtupraktikas välja töötatud mõistega vastuolus oleva majandustegevuse mõiste aluseks võtmist;
– apellatsioonkaebuse esitaja poolt Eurocontroli intellektuaalomandi õiguste haldamise majandusliku laadi kohta esitatud tõendite moonutamist.
i) Vaidlusaluse otsuse moonutamine
133. Apellatsioonkaebuse esitaja heidab Esimese Astme Kohtule ette kohtuasja asjaolude moonutamist sellega, et Esimese Astme Kohus omistas komisjoni otsusele tähenduse, mis sellel puudub.
134. Konkreetselt on tegemist sedastusega, et prototüüpide omandamine ja intellektuaalomandi õiguste haldamine ei kujuta endast majandustegevust. Apellatsioonkaebuse esitaja väidab, et vaidlustatud otsuses ei eitanud komisjon nimetatud tegevuse majanduslikku laadi, vaid piirdus pigem sellega, et välistas turgu valitseva seisundi võimaliku kuritarvitamise.
135. Nagu Esimese Astme Kohus siiski vaidlustatud kohtuotsuse punktis 74 selgitas, piisab üksnes vaidlustatud otsuse lugemisest tõdemaks, et sellel väitel puudub igasugune alus. Nii toob komisjon oma otsuse punktis 28 selgelt esile, et vaidluse esemeteks olevad tegevused ei ole tema arvates majanduslikku laadi, see on väide, mida komisjon kinnitab ka sama otsuse punktides 29 ja 30.
136. Niisiis tuleb apellatsioonkaebuse see väide tagasi lükata.
ii) Ühenduse kohtupraktikas välja töötatud mõistega vastuolus oleva majandustegevuse mõiste aluseks võtmine
137. Apellatsioonkaebuse selle väitega vaidlustab apellatsioonkaebuse esitaja Esimese Astme Kohtu järeldused Eurcontroli tegevuse mittemajandusliku laadi suhtes prototüüpide omandamise ja intellektuaalomandi õiguste haldamise valdkonnas.
138. Kõigepealt vaidlustab ta Esimese Astme Kohtu selgitused vaidlustatud kohtuotsuse punktis 76, väites, et ei ole oluline, et prototüüpe ei arenda Eurocontrol ise, vaid vastava sektori ettevõtted, sest käesoleva kohtuvaidluse esemeks olev tegevus seisneb nende prototüüpide omandamises.
139. Apellatsioonkaebuse esitaja väide põhineb ilmselt vaidlustatud kohtuotsuse vääral mõistmisel. Nimelt ei välistanud Esimese Astme Kohus prototüüpide omandamise majanduslikku laadi mitte seetõttu, et nimetatud prototüüpide arendamist teostavad kolmandad isikud, vaid – nagu nähtub selgelt kohtuotsuse punktist 75 – esmajoones põhjusel, et prototüüpide omandamine ei ole seotud kaupade või teenuste pakkumisega asjaomasel turul. Seega puudub oluline tunnus tegevuse kvalifitseerimiseks majandustegevuseks.
140. Nagu Eurocontrol selles osas veenvalt märgib, ei kasuta ta prototüüpe tootmisvahendina muude kaubandustoodete valmistamiseks ega turusta arendatud prototüüpe. Seoses prototüüpide omandamisega on tema püüdlused suunatud pigem sellele, et luua Euroopa ühtne lennuliikluse korraldamise süsteem.(62) Minu arvates kinnitab Esimese Astme Kohtu niisugune käsitus seda, et Eurocontroli tegevust ei saa lugeda majandustegevuseks.
141. Edasi heidab apellatsioonkaebuse esitaja ette seda, et Esimese Astme Kohus omistab tähtsust tasu puudumise kriteeriumile, kuigi ühenduse kohtupraktikas ei peeta nimetatud kriteeriumi määravaks. Apellatsioonkaebuse esitaja ei pea asjassepuutuvaks asjaolu, et Eurocontrol ei järgi tulu saamise eesmärki ning võimaldab arendamistegevuse käigus omandatud intellektuaalomandi õigusi tasuta kasutada, kuna tasu puudumise tunnus on igal juhul tähtsusetu.
142. Sellele tuleb vastuväiteks tuua, et tegevuse majandusliku laadi üle otsustamisel omistab ühenduse kohtupraktika siiski tähtsust tasu puudumisele(63), aga samuti ka ettevõtjate võimalikule tulu saamise kavatsusele. Kuigi see, et institutsioonil puudub tulu saamise eesmärk, ei ole üksinda määrav, on see igal juhul vähemalt kaudne tõend, mida võivad kinnitada muud pidepunktid.(64) Seega tuleb apellatsioonkaebuse esitaja sellekohane väide tagasi lükata.
143. Peale selle peab apellatsioonkaebuse esitaja õiguslikult vääraks Esimese Astme Kohtu järgmist sedastust kohtuotsuse punktis 77:
„Siiski lisandub käesolevas asjas asjaolu, et prototüüpide arenduse käigus Eurocontroli omandatud varaliste õiguste litsentsid antakse tasuta, asjaolule, et see tegevus, moodustades ühe osa Eurocontroli ülesande üldiste huvide eesmärgist, on tehnilise arenduse edendamise lisategevus, millega ei tegeleta nimetatud eesmärgist lahutatavate organisatsiooni enda huvide edendamiseks, mis välistab tegevuse majandusliku laadi.”
144. Põhjenduseks toob apellatsioonkaebuse esitaja, et nimetatud sedastus põhineb eeldusel, et tehnilise arenduse valdkonnas toimuv tegevus võib olla mittemajanduslikku laadi. See on aga vastuolus ühenduse kohtute praktikaga, kes tunnustasid hiljuti tehnilise arendamise ülesande majanduslikku iseloomu.
145. Apellatsioonkaebuse esitajaga tuleb nõustuda selles osas, et ühenduse kohtupraktika kohaselt(65) võib uute tehnoloogiate arendus olla teatud asjaoludel tõepoolest ka majandustegevus. Komisjon viitab õigesti sellele, et apellatsioonkaebuse esitaja ei märka siiski esiteks, et Esimese Astme Kohus ei räägi „tehnilise arendamise tegevusest”, vaid „tehnilise arendamise edendamise tegevusest”. Teiseks tuleb esitada vastuväide, et seda ei saa üldistada, vaid see võib olla parimal juhul üks tõend paljude hulgas, nii et konkreetsel juhul tuleb alati kontrollida, kas institutsioonipoolne tehnilise arenduse edendamine lubab, pidades silmas muid aspekte nagu tulu saamise kavatsuse täielik puudumine või lisategevuse iseloom, teha järelduse, et seejuures on tegemist majandustegevusega. Seda tegi Esimese Astme Kohus viisil, millele ei ole õiguslikus mõttes midagi ette heita.
146. Järelikult tuleb apellatsioonkaebuse see väide tagasi lükata.
iii) Apellatsioonkaebuse esitaja poolt Eurocontroli intellektuaalomandi õiguste haldamise majandusliku laadi kohta esitatud tõendite moonutamine
147. Apellatsioonkaebuse selle väitega heidab apellatsioonkaebuse esitaja ette tema poolt kohtuistungil Eurocontroli saadavate tasude kohta Esimese Astme Kohtule esitatud tõendite moonutamist. Apellatsioonkaebuse esitaja väidab, et ta tahtis viidata mitte tasulisusele, vaid Eurocontroli tegevuse mitmekesisusele ning ka vastuolule, mis valitseb ühelt poolt intellektuaalomandi õiguste Eurocontroli poolse haldamise ja teiselt poolt Eurocontroli sisedokumendi „ARTAS Intellectual Property Rights and Industrial Policy” sisu vahel.
148. Komisjon eitab, et nimetatud dokument sisaldub hagiavalduses või hagi vastuses. Komisjon on arvamusel, et see argument on ka juhul, kui apellant oleks kohtuistungil sellele tuginenud, siiski hilinenud ja seetõttu vastuvõetamatu.
149. Apellatsioonkaebuse selle väite suhtes tuleb sedastada, et apellatsioonkaebuse esitaja soovib selle argumendiga seada tagantjärele kahtluse alla Esimese Astme Kohtu poolset asjaolude tuvastamist vaidlustatud kohtuotsuse punktis 79, ilma et ta oleks piisavalt põhjendatud vormis näidanud, milles täpselt seisneb tõendite moonutamine. Pigem tuleb sedastada, et Esimese Astme Kohus hindas talle esitatud tõendeid piisavalt. Esimese Astme Kohus kontrollis intellektuaalomandi õiguste haldamist Eurocontroli poolt ARTAS-süsteemi raames ja sedastas seejuures õigesti, et selle süsteemi kasutamise litsentsi tasu oli üks eküü, mida võis võrdsustada tasu puudumisega.
150. Seega tuleb ka apellatsioonkaebuse see väide tagasi lükata.
IV. Uurimise tulemus
151. Eespool esitatud kaalutluste alusel on apellatsioonkaebus põhjendamatu. Seega tuleb kaebus jätta täies ulatuses rahuldamata.
152. Eespool esitatud arutluskäiku arvesse võttes soovitan kohtuotsuse põhjendust muuta.(66)
V. Kohtukulud
153. Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2, mida kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista hagejalt.
154. Vastavalt kodukorra artikli 69 lõike 4 kolmandale lõigule, mida kodukorra artikli 118 alusel apellatsioonkaebuse suhtes samuti kohaldatakse, võib Euroopa Kohus otsustada, et menetlusse astuja, keda ei ole nimetatud esimeses ja teises lõigus, kannab ise oma kohtukulud. Selle sätte kohaselt kannab Eurocontrol talle menetlusse astumisega tekkinud kulud.
VI. Ettepanek
155. Tuginedes eelnevale, teen Euroopa Kohtule ettepaneku
– jätta apellatsioonkaebus täies ulatuses rahuldamata;
– mõista menetlusse astujalt välja tema enda kulud;
– mõista ülejäänud kulud välja apellatsioonkaebuse esitajalt.