ÜLDKOHTU MÄÄRUS (esimene koda)
27. november 2012(*)
Tühistamishagi – Liikmesriigile ülemäärase eelarvepuudujäägi kõrvaldamiseks adresseeritud otsused – Otsese puutumuse puudumine – Vastuvõetamatus
Kohtuasjas T‑541/10,
Anotati Dioikisi Enoseon Dimosion Ypallilon (ADEDY), asukoht Ateena (Kreeka),
Spyridon Papaspyros, elukoht Ateena,
Ilias Iliopoulos, elukoht Ateena,
esindaja: advokaat M.‑M. Tsipra,
hagejad,
versus
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: T. Middleton, A. De Gregorio Merino ja E. Chatziioakeimidou,
kostja,
keda toetab
Euroopa Komisjon, esindajad: B. Smulders, J.‑P. Keppenne ja M. Konstantinidis,
menetlusse astuja,
mille ese on nõue tühistada esiteks nõukogu 10. mai 2010. aasta otsus 2010/320/EL, mis on adresseeritud Kreekale eesmärgiga tugevdada ja tõhustada eelarve järelevalvet ning millega teatatakse Kreekale, et ta peab ülemäärase eelarvepuudujäägi kõrvaldamiseks võtma puudujääki vähendavaid meetmeid (ELT L 145, lk 6, parandus ELT 2011, L 209, lk 63), ja teiseks nõukogu 7. septembri 2010. aasta otsus 2010/486/EL, millega muudetakse otsust 2010/320/EL (ELT L 241, lk 12),
ÜLDKOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja president J. Azizi (ettekandja), kohtunikud S. Frimodt Nielsen ja M. Kancheva,
kohtusekretär: E. Coulon,
on andnud järgmise
määruse
Õiguslik raamistik
Euroopa Liidu leping
1 EL lepingu artikli 3 lõige 4 sätestab:
„Liit rajab majandus- ja rahaliidu, mille rahaühik on euro.”
Euroopa Liidu toimimise leping
2 ELTL artikkel 119 sätestab:
„1. Euroopa Liidu lepingu artiklis 3 seatud eesmärkide saavutamiseks hõlmab liikmesriikide ja liidu tegevus aluslepingute kohaselt niisuguse majanduspoliitika kasutuselevõttu, mis rajaneb liikmesriikide majanduspoliitika tihedal koordineerimisel, siseturul ja ühiseesmärkide kindlaksmääramisel ning mida korraldatakse kooskõlas vabal konkurentsil põhineva avatud turumajanduse põhimõttega.
2. Rööbiti eespool märgituga ning aluslepingute kohaselt ja vastavalt neis esitatud menetlustele hõlmab see tegevus ühisraha, mille nimetus on euro, ning ühtse rahapoliitika ja vahetuskursipoliitika määratlemist ja teostamist; mõlema poliitika esmane eesmärk on säilitada hindade stabiilsus ning nimetatud eesmärki kahjustamata toetada liidu üldist majanduspoliitikat kooskõlas vabal konkurentsil põhineva avatud turumajanduse põhimõttega.
3. See liikmesriikide ja liidu tegevus tähendab kinnipidamist järgmistest juhtpõhimõtetest: stabiilsed hinnad, riigi rahanduse ja majanduse usaldusväärsus ning tasakaalustatud maksebilanss.”
3 ELTL artiklis 126 ette nähtud ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse eesmärk on motiveerida ja vajaduse korral sundida asjassepuutuvat liikmesriiki tuvastatud eelarvepuudujääki vähendama. Nimetatud artikli asjakohastes lõigetes on sätestatud:
„1. Liikmesriigid hoiduvad ülemäärasest riigieelarve puudujäägist.
2. Komisjon jälgib liikmesriikide eelarveseisundit ja riigivõla kujunemist, selleks et välja selgitada tõsised vead. Eelkõige kontrollib ta eelarvedistsipliini täitmist, võttes aluseks kaks kriteeriumi:
a) kas kavandatud või tegeliku eelarvepuudujäägi suhe sisemajanduse kogutoodangusse ületab kontrollväärtuse, välja arvatud juhul, kui:
– see suhe on oluliselt ja pidevalt langenud ning jõudnud kontrollväärtuse lähedasele tasemele;
– või kontrollväärtuse ületamine on ainult erandlik ja ajutine ning suhe on kontrollväärtuse lähedane;
b) kas riigivõla suhe sisemajanduse kogutoodangusse ületab kontrollväärtuse, välja arvatud juhul, kui see suhe väheneb piisavalt ning läheneb kontrollväärtusele rahuldava kiirusega.
Kontrollväärtused on esitatud ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse protokollis, mis on lisatud aluslepingutele.
[…]
6. Olles kaalunud kõiki asjassepuutuva liikmesriigi võimalikke märkusi ja pärast üldhinnangut otsustab nõukogu komisjoni ettepaneku põhjal, kas ülemäärane eelarvepuudujääk eksisteerib.
7. Kui nõukogu otsustab kooskõlas lõikega 6, et ülemäärane eelarvepuudujääk eksisteerib, esitab ta komisjoni soovitusel põhjendamatult viivitamata asjassepuutuvale liikmesriigile soovitused niisuguse olukorra lõpetamiseks määratud tähtaja jooksul. Kui lõikest 8 ei tulene teisiti, siis niisuguseid soovitusi ei avalikustata.
8. Kui nõukogu teeb kindlaks, et kehtestatud tähtaja jooksul ei ole tema soovitustele reageeritud tõhusate meetmetega, võib ta oma soovitused avalikustada.
9. Kui liikmesriik jätkuvalt ei rakenda nõukogu soovitusi, võib nõukogu otsustada liikmesriigile teatada, et tal tuleb ettenähtud tähtaja piires võtta eelarvepuudujäägi vähendamiseks meetmeid, mida nõukogu peab olukorra parandamiseks vajalikuks.
Niisugusel juhul võib nõukogu nõuda, et asjassepuutuv liikmesriik esitaks konkreetse ajakava kohaselt aruandeid, selleks et ta saaks jälgida selle liikmesriigi kohanemise pingutusi.
[…]
11. Niikaua kui liikmesriik ei ole asunud täitma lõike 9 kohaselt vastuvõetud otsust, võib nõukogu otsustada kohaldada või vajaduse korral karmistada üht järgmistest meetmetest:
– taotleda, et asjassepuutuv liikmesriik avaldaks enne võlakirjade ja väärtpaberite emissiooni lisainformatsiooni, mille sisu määrab kindlaks nõukogu;
– taotleda, et Euroopa Investeerimispank vaataks läbi oma laenupoliitika asjassepuutuva riigi suhtes;
– taotleda, et asjassepuutuv liikmesriik annaks sobiva suurusega intressivaba tagatise liidule, kuni ülemäärane eelarvepuudujääk on nõukogu arvates korrigeeritud;
– määrata vajaliku suurusega trahve.
Nõukogu eesistuja informeerib vastuvõetud otsustest Euroopa Parlamenti.
12. Nõukogu tunnistab mõned või kõik oma lõigete 6–9 ja 11 alusel vastuvõetud otsused või soovitused kehtetuks sedavõrd, kuivõrd ülemäärane eelarvepuudujääk asjassepuutuvas liikmesriigis on nõukogu arvates korrigeeritud. Kui nõukogu on soovitused eelnevalt avalikustanud, teeb ta niipea, kui lõike 8 kohaselt vastuvõetud otsus on tunnistatud kehtetuks, avalduse, et asjassepuutuvas liikmesriigis ei ole enam ülemäärast eelarvepuudujääki.
13. Lõigetes 8, 9, 11 ja 12 osutatud otsused teeb või soovitused annab nõukogu komisjoni soovituse põhjal.
[…]”.
4 ELTL artikli 136 lõige 1 sätestab:
„1. Majandus- ja rahaliidu nõuetekohase toimimise tagamiseks ning kooskõlas aluslepingute asjakohaste sätetega võtab nõukogu liikmesriikide suhtes, mille rahaühik on euro, […] vastu meetmed, millega:
a) tugevdatakse asjaomaste liikmesriikide eelarvedistsipliini koordineerimist ja järelevalvet;
b) kehtestatakse asjaomaste liikmesriikide tarvis majanduspoliitilised suunised, tagades nende ühilduvuse kogu liidu suhtes vastuvõetud suunistega ja järelevalve nende täitmise üle.”
5 Aluslepingutele lisatud protokolli nr 12 ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse kohta artikkel 1 sätestab:
„Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 126 lõikes 2 nimetatud kontrollväärtused on järgmised:
– 3% kavandatud või tegeliku riigieelarve puudujäägi suhte puhul sisemajanduse kogutoodangusse turuhindades;
– 60% riigivõla suhte puhul sisemajanduse kogutoodangusse turuhindades.”
Stabiilsuse ja kasvu pakt
6 Amsterdamis (Madalmaad) 17. juunil 1997 kogunenud Euroopa Ülemkogu määras kindlaks majandus- ja rahaliidus osalevate liikmesriikide eelarvepoliitika kooskõlastamise õigusraamistiku. Sellest raamistikust kujunes välja stabiilsuse ja kasvu pakt, mis põhineb eesmärgil tagada riigi rahanduse usaldusväärsus, mis tagab hindade stabiilsuse ning tugeva ja püsiva majanduskasvu, toetades seega tööhõive eesmärkide saavutamist (vt Euroopa Ülemkogu 17. juuni 1997. aasta resolutsioon stabiilsuse ja kasvu pakti kohta (EÜT C 236, lk 1)).
7 Stabiilsuse ja kasvu pakt koosneb kolmest aktist: esiteks eespool punktis 6 nimetatud resolutsioonist, teiseks nõukogu 7. juuli 1997. aasta määrusest (EÜ) nr 1466/97 eelarveseisundi järelevalve ning majanduspoliitika järelevalve ja kooskõlastamise tõhustamise kohta (EÜT L 209, lk 1; ELT eriväljaanne 10/01, lk 84) ja kolmandaks nõukogu 7. juuli 1997. aasta määrusest (EÜ) nr 1467/97 ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse rakendamise kiirendamise ja selgitamise kohta (EÜT L 209, lk 6; ELT eriväljaanne 10/01, lk 89).
8 Määruse nr 1466/97 (muudetud nõukogu 27. juuni 2005. aasta määrusega (EÜ) nr 1055/2005 (ELT L 174, lk 1)) artikkel 3 näeb ühisraha vastu võtnud riikide suhtes ette kohustuse esitada regulaarselt Euroopa Liidu Nõukogule ja Euroopa Ühenduste Komisjonile stabiilsusprogramm, mis sisaldab teavet nende majanduspoliitika kohta.
9 Määruse nr 1466/97 (muudetud määrusega nr 1055/2005) artikli 3 lõike 2 punkt c täpsustab, et stabiilsusprogramm sisaldab sellist teavet nagu:
„programmi eesmärkide saavutamiseks võetud või ettepandud eelarvealaste ja muude majanduspoliitikaga seotud meetmete üksikasjalik kvantitatiivne hinnang, mis hõlmab selliste oluliste struktuurireformide üksikasjalikku kulude ja tulude analüüsi, mis toovad pikemas perspektiivis kaasa otsese kokkuhoiu, sealhulgas potentsiaalse majanduskasvu suurendamise kaudu[.]”
10 Määruse nr 1467/97 (muudetud nõukogu 27. juuni 2005. aasta määrusega (EÜ) nr 1056/2005 (ELT L 174, lk 5)) artikli 3 lõige 4 sätestab järgmist:
„4. Kooskõlas [ELTL] artikli [126] lõikega 7 antud nõukogu soovituses kehtestatakse asjaomasele liikmesriigile tõhusate meetmete võtmiseks maksimaalselt kuuekuune tähtaeg. Samuti kehtestatakse nõukogu soovituses tähtaeg ülemäärase eelarvepuudujäägi korrigeerimiseks, mis peaks olema lõpule viidud puudujäägi kindlakstegemisele järgneval aastal, välja arvatud eriasjaolude korral. Nõukogu nõuab oma soovituses, et liikmesriik saavutaks tsükliliselt korrigeeritud eelarvetasakaalu minimaalse paranemise aastas, seades sihtmärgiks vähemalt 0,5% SKT‑st, võtmata arvesse ühekordseid ja ajutisi meetmeid, et tagada ülemäärase eelarvepuudujäägi korrigeerimine soovituses kehtestatud tähtaja jooksul.”
11 Määruse nr 1467/97 (muudetud nõukogu määrusega nr 1056/2005) artikkel 5 sätestab:
„1. [ELTL] artikli [126] lõike 9 kohane nõukogu otsus teatada asjaomasele osalevale liikmesriigile, et viimane võtaks meetmeid eelarvepuudujäägi vähendamiseks, langetatakse kahe kuu jooksul alates nõukogu otsusest, millega tehti kindlaks, et [ELTL] artikli [126] lõikega 8 kooskõlas olevaid tõhusaid meetmeid ei ole võetud. Nõukogu nõuab oma teatises, et liikmesriik saavutaks tsükliliselt korrigeeritud eelarvetasakaalu minimaalse paranemise aastas, seades sihtmärgiks vähemalt 0,5% SKT‑st, võtmata arvesse ühekordseid ja ajutisi meetmeid, et tagada ülemäärase eelarvepuudujäägi korrigeerimine teatises kehtestatud tähtajaks.
2. Kui asjaomane liikmesriik on võtnud tõhusaid meetmeid kooskõlas [ELTL] artikli [126] lõike 9 alusel antud teatisega ja ootamatu tõsine majanduslik kõrvalekalle, millel on riigi rahandusele oluline negatiivne mõju, on toimunud pärast selle teatise vastuvõtmist, võib nõukogu teha komisjoni soovituse alusel otsuse võtta vastu muudetud teatis [ELTL] artikli [126] lõike 9 alusel. Muudetud teatises võidakse pikendada ülemäärase eelarvepuudujäägi korrigeerimise tähtaega ühe aasta võrra, võttes arvesse käesoleva määruse artikli 2 lõikes 3 osutatud asjassepuutuvaid tegureid. Nõukogu hindab, kas on toimunud ootamatu tõsine majanduslik kõrvalekalle, millel on riigi rahandusele oluline negatiivne mõju, võrreldes seda enda teatises olevate majandusprognoosidega.”
Vaidluse taust
Kreeka võlakriis ja Kreeka Vabariigile finantsabi osutamise valitsustevaheline mehhanism
12 Kreeka Vabariik teavitas 21. oktoobril 2009 Eurostati (Euroopa Liidu Statistikaamet) statistikaandmetest, milles oli (Kreeka Vabariigi poolt 2009. aasta aprillis) 2008. aasta kohta teavitatud enam kui 5,0‑protsendilist valitsemissektori eelarvepuudujääki sisemajanduse kogutoodangust (SKT) korrigeeritud enam kui 7,7% SKT‑st. Samaaegselt korrigeerisid Kreeka ametiasutused 2009. aasta kohta prognoositud eelarvepuudujäägi suhet SKT‑sse 3,7%‑lt (2009. aasta kevadel teavitatud number) 12,5%‑le.
13 Asjaomaste majandusandmete korrektsiooni tulemusel hakati turgudel riigi maksejõulisuses kahtlema, mis omakorda põhjustas valitsussektori võlakriisi. 2010. aasta esimestel kuudel tõi investorite turukäitumine kaasa Kreeka võlakirjade intressi kasvu. 2010. aasta aprilli lõpus alandas teatav reitinguagentuur Kreeka reitingut BBB– reitingule BB+, mida turud käsitavad väga riskantse võlana.
14 Arvestades tõsiasja, et Kreeka võlakriisiga kaasnes oht teiste eurotsooni liikmesriikide suhtes ja see seadis ohtu eurotsooni kui terviku stabiilsuse, otsustasid eurotsooni riigipead ja valitsusjuhid 25. märtsi 2010. aasta Euroopa Ülemkogul luua Kreeka Vabariigile finantsabi osutamise valitsustevahelise mehhanismi, mis seisneb ühendatud kahepoolsete krediitide andmises tavaintressiga, st subsiidiumideta. Laenude andmise suhtes kehtivad ranged tingimused ning selle käivitamine leiab aset Kreeka Vabariigi vastavasisulise taotluse korral. Abimehhanismist võtab märkimisväärsel määral osa ka Rahvusvaheline Valuutafond (IMF).
15 Eelnimetatud valitsustevaheline mehhanism põhineb kahel instrumendil, millest esimene on „intercreditor agreement” (kreeditoridevaheline leping), mille osalised on abiandvad riigid ning mis sisaldab laenuandjate vahel sõlmitud laenuandmist koordineerivaid peamisi eeskirju, ja teine on abiandvate eurotsooni liikmesriikide (ning Saksamaa teatava finantsasutuse, kes tegutseb Saksamaa Liitvabariigi antavate suuniste ja garantii kohaselt) ning Kreeka Vabariigi ja Kreeka keskpanga vahel sõlmitud „loan facility agreement” (laenukorralduse leping).
16 Kreeka Vabariik taotles 23. aprillil 2010 eelnimetud valitsustevahelise abimehhanismi käivitamist.
17 Eurotsooni liikmesriigid andsid eelnimetud valitsustevahelise abimehhanismi alusel 2. mail 2010 oma nõusoleku anda koos IMF‑iga 110 miljardist eurost koosneva abipaketi raames Kreeka Vabariigile 80 miljardit eurot laenu.
18 Kreeka Vabariigi ja komisjoni – viimane tegutsemas eurotsooni liikmesriikide arvel – esindajad allkirjastasid 3. mail 2010 dokumendi pealkirjaga „Memorandum of Understanding”, mis kirjeldab Kreeka rahandusministri ning komisjoni, Euroopa Keskpanga ja IMF koostöös koostatud kolm aastat kestvat programmi, mille eesmärk on parandada Kreeka valitsussektori rahandust ja muuta Kreeka valitsussektori rahandus ja majandus üldiselt turgude silmis taas usaldusväärseks. „Memorandum of Understanding” koosneb kolmest eri memorandumist: „Memorandum of Economic and Financial Policies”, „Memorandum of Understanding on Specific Economic Policy Conditionality” ja „Technical Memorandum of Understanding”.
19 8. mail 2010 allkirjastati kreeditoridevaheline leping ja laenukorralduse leping (vt eespool punkt 15).
Kreeka Vabariigi suhtes algatatud ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus
Vaidlustatud aktide vastuvõtmisele eelnenud menetlus
20 Nõukogu otsustas 27. aprillil 2009 kooskõlas EÜ artikli 104 lõikega 6 (nüüd ELTL artikli 126 lõige 6), et Kreekal on ülemäärane eelarvepuudujääk, ning esitas vastavalt EÜ artikli 104 lõikele 7 (nüüd ELTL artikli 126 lõige 7) ja määruse nr 1467/97 artikli 3 lõikele 4 soovitused ülemäärase eelarvepuudujäägi kõrvaldamiseks hiljemalt 2010. aastaks. Samuti kehtestas nõukogu Kreeka Vabariigile tõhusate meetmete võtmise tähtpäevaks 27. oktoobri 2009.
21 Nõukogu tegi 30. novembril 2009 kooskõlas ELTL artikli 126 lõikega 8 kindlaks, et Kreeka Vabariik ei olnud 27. aprilli 2009. aasta soovitustele tõhusate meetmetega reageerinud.
22 Nõukogu võttis 16. veebruaril 2010 ELTL artikli 126 lõike 9 ja artikli 136 alusel vastu otsuse 2010/182/EL, millega teatatakse Kreekale, et ta peab ülemäärase puudujäägi kõrvaldamiseks võtma puudujääki vähendavaid meetmeid (ELT L 83, lk 13).
23 Otsuse 2010/182 artikli 1 lõige 1 näeb ette, et Kreeka kõrvaldab ülemäärase eelarvepuudujäägi võimalikult kiiresti ja hiljemalt 2012. aastaks.
24 Otsuse 2010/182 artikli 2 kohaselt rakendab Kreeka, selleks et kõrvaldada ülemäärane eelarvepuudujääk ja järgida kohandamiskava, arvukalt eelarve konsolideerimise meetmeid, sealhulgas selle riigi suhtes stabiliseerimisprogrammis kindlaks määratud meetmed (vt eespool punktid 8 ja 9).
25 Otsuse 2010/182 artiklis 5 määratakse kindlaks, et Kreeka Vabariik võtab tõhusaid meetmeid 15. maiks 2010.
Vaidlustatud aktid
– Otsus 2010/320/EL
26 Nõukogu võttis 10. mail 2010 vastu otsuse 2010/320/EL, mis on adresseeritud Kreekale eesmärgiga tugevdada ja tõhustada eelarve järelevalvet ning millega teatatakse Kreekale, et ta peab ülemäärase eelarvepuudujäägi kõrvaldamiseks võtma puudujääki vähendavaid meetmeid (ELT L 145, lk 6, parandus ELT 2011, L 209, lk 63) (edaspidi „alusakt”).
27 Alusakti õiguslik alus on ELTL artikli 126 lõige 9 ja artikkel 136.
28 Alusakti põhjendustes 4 ja 5 on sisuliselt selgitatud, et kuna Kreekas on leidnud aset ootamatud majandust kahjustavad sündmused, millel on riigi rahandusele märkimisväärne negatiivne mõju, siis on õigustatud muuta 16. veebruaril 2010 tehtud esialgse otsuse 2010/182 sisu ja esitada vastavalt ELTL artikli 126 lõikele 9 ja artiklile 136 läbivaadatud soovitused.
29 Alusakti põhjenduses 8 viidatakse Kreeka Vabariigile finantsabi osutamise valitsustevahelisele mehhanismile järgmiselt:
„Kreeka valitsuse rahalise olukorra väga tõsise halvenemise tõttu on euroala liikmesriigid otsustanud anda Kreekale abi eelarve stabiliseerimiseks, et kindlustada finantsstabiilsus euroalal tervikuna; abi antakse koos Rahvusvahelise Valuutafondi mitmepoolse abiga. Euroalasse kuuluvate liikmesriikide poolt antakse abi kahepoolsete laenude koondamise teel ja selle andmist koordineerib komisjon. Laenuandjad on otsustanud, et abi andmine sõltub sellest, kas Kreeka täidab käesoleva otsuse nõuded. Eelkõige eeldatakse, et Kreeka täidab käesolevas otsuses sätestatud meetmed otsusega ettenähtud ajakava jooksul.”
30 Alusakti artiklis 1 nähakse ette, et Kreeka ülemäärane eelarvepuudujääk peab (otsuses 2010/182 kindlaks määratud 2012. aasta asemel) olema kõrvaldatud 2014. aastaks.
31 Alusakti artikkel 2 näeb ette, et Kreeka Vabariik võtab vastavalt selles artiklis märgitud kalendrile vastu teatavad konsolideerivad fiskaalmeetmed, mille eesmärk on vähendada märkimisväärselt valitsussektori kulusid ja suurendada maksutulu, meetmed, millega tugevdatakse eelarvedistsipliini järelevalvet, ja struktuursed meetmed, mille eesmärk on parandada Kreeka majanduse konkurentsivõimet üldiselt.
32 Alusakti artiklis 2 nimetatud meetmed puudutavad mitut valdkonda, nimelt maksupoliitikat, vanadus- ja muude pensionide süsteemi, avaliku halduse korraldust ja pangasüsteemi.
33 Alusakti artikli 4 lõige 1 näeb ette, et Kreeka Vabariik esitab nõukogule ja komisjonile kord kvartalis aruande, milles on esitatud meetmed, mida on võetud alusakti täitmiseks.
34 Alusakti artikli 4 lõike 2 punktide a ja b kohaselt peaksid eelnimetatud aruanded sisaldama üksikasjalikku teavet esiteks konkreetsete meetmete kohta, mida Kreeka Vabariik on rakendanud aruande esitamise kuupäevaks, et täita alusakti, sealhulgas nende kvantitatiivse eelarvemõju kohta, ning teiseks konkreetsete meetmete kohta, mida Kreeka Vabariik kavatseb rakendada pärast aruande esitamise kuupäeva, et täita alusakti, ning kõnealuste meetmete rakendamise ajakava ja nende mõju eelarvele.
35 Alusakti artikli 4 lõike 3 kohaselt analüüsivad komisjon ja nõukogu eelnimetatud aruandeid, et anda hinnang selle kohta, kas Kreeka Vabariik täidab kõnealust akti. Seoses kõnealuste hinnangutega võib komisjon määrata kindlaks meetmed, mida on vaja võtta alusaktiga ettenähtud kohandamiskava saavutamiseks, et kõrvaldada ülemäärane eelarvepuudujääk.
36 Alusakti artikkel 5 näeb ette, et see jõustub sellest teavitamise päeval.
37 Alusakti artikli 6 kohaselt on see adresseeritud Kreeka Vabariigile.
– Otsus 2010/486/EL
38 Nõukogu võttis 7. septembril 2010 vastu otsuse 2010/486/EL, millega muudeti alusakti (ELT L 241, lk 12) (edaspidi koos „vaidlustatud aktid”). Ka otsuse 2010/486 õiguslik alus on ELTL artikli 126 lõige 9 ja artikkel 136 ning see on adresseeritud Kreeka Vabariigile.
39 Otsuse 2010/486 põhjendustest 5–8 nähtub, et pärast alusakti vastuvõtmist tuli teatavaid selle vastuvõtmisel arvesse võetud majandusprognoose korrigeerida. Seetõttu näis asjakohane vaadata läbi alusakti teatavad aspektid, jättes samas muutmata selles aktis ülemäärase puudujäägi kõrvaldamiseks kehtestatud tähtpäeva.
40 Otsus 2010/486 tühistab teatavad alusaktis ettenähtud meetmed, see lisab uusi ja muudab, täpsustab või sõnastab ümber teatavate selles ette nähtud meetmete sõnastuse.
41 Otsuse 2010/486 artikli 2 kohaselt jõustub otsus sellest teavitamise päeval.
Menetlus ja poolte nõuded
42 Hagejad Anotati Dioikisi Enoseon Dimosion Ypallilon (ADEDY), Spyridon Papaspyros ja Ilias Iliopoulos esitasid hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 22. novembril 2010.
43 Nõukogu esitas Üldkohtu kodukorra artikli 114 alusel eraldi dokumendina vastuvõetamatuse väite, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 3. märtsil 2011.
44 Komisjon avaldas 7. märtsil 2011 Üldkohtu kantseleisse esitatud avalduses soovi astuda nõukogu nõuete toetuseks käesolevasse menetlusse. Avaldus rahuldati Üldkohtu esimese koja esimehe 27. juuni 2011. aasta määrusega.
45 Hagejad esitasid nõukogu vastuvõetamatuse väite kohta märkused, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 29. aprillil 2011.
46 Komisjon esitas menetlusse astuja seisukoha, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 8. septembril 2011.
47 Hagejad esitasid komisjoni menetlusse astuja seisukohtade kohta märkused, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 27. oktoobril 2011.
48 Hagejad paluvad oma hagiavalduses Üldkohtul:
– tunnistada käesolev hagi vastuvõetavaks ja põhjendatuks;
– tühistada vaidlustatud aktid;
– mõista kohtukulud välja nõukogult.
49 Nõukogu palub Üldkohtul:
– jätta hagi vaidlustatud aktide osas ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;
– teise võimalusena jätta hagi alusakti osas ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;
– mõista kohtukulud välja hagejatelt.
50 Komisjon palub Üldkohtul jätta hagi ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
51 Hagejad paluvad vastuvõetamatuse väite kohta esitatud märkustes Üldkohtul lükata nõukogu esitatud vastuvõetamatuse väide tagasi ja mõista kohtukulud välja nõukogult.
Õiguslik käsitlus
52 Vastavalt kodukorra artikli 114 lõikele 1 võib Üldkohus poole nõudel teha otsuse vastuvõetamatuse küsimuses ilma asja sisuliselt arutamata. Sama artikli lõike 3 kohaselt on edasine menetlus suuline, kui Üldkohus ei otsusta teisiti.
53 Käesolevas kohtuasjas leiab Üldkohus, et toimikus sisalduvad materjalid on asja piisavalt selgitanud, et teha nõukogu taotluse suhtes otsus suulist menetlust alustamata.
54 Toimikust nähtub, et hagejatest esimene – ADEDY – on Kreeka ametiühingute keskliit, mille liikmeteks on ametiühingud, kuhu kuuluvad avaliku sektori, avalik-õiguslike juriidiliste isikute ja kohalike omavalitsuste töötajad, kelle töösuhe on reguleeritud avaliku õiguse või eraõigusega. Hagejate sõnul on ADEDY liikmed kõik avalik-õiguslike isikute ametnikud ja töötajad ning ta esindab nende huve.
55 Hagejatest teine ja kolmas on ametnikud ning tegemist on vastavalt ADEDY esimehe ja peasekretäriga. Nad esitavad käesoleva hagi enda nimel ja ADEDY arvel.
56 Oma hagis heidavad hagejad vaidlustatud aktidele ette seda, et need sisaldavad teatavaid sätteid, mis mõjutavad Kreeka ametnike rahalisi huve ja töötingimusi.
57 Nõukogu, keda toetab ka komisjon, väidab, et hagi on vastuvõetamatu. Ta väidab esimese võimalusena, et hagi on vastuvõetamatu, kuna hagejatel puudub õigus esitada hagi ELTL artikli 263 neljanda lõigu mõttes, ning piirdub oma argumentatsioonis küsimusega, kas vaidlustatud aktid puudutavad hagejaid isiklikult, samas kui komisjon käsitleb hagi vastuvõetavust ka sellest vaatenurgast, kas täidetud on hagejaid otseselt puudutavate aktide tingimus. Teise võimalusena väidab nõukogu, keda toetab komisjon, et hagi on vastuvõetamatu alusakti puudutavas osas, kuna vastavasisuline hagi esitati hilinenult.
58 Hagejad väidavad, et vaidlustatud aktid puudutavad neid otseselt ja isiklikult. Peale selle vaidlevad nad vastu nõukogu ja komisjoni teise võimalusena esitatud väitele, mille kohaselt hagi on vastuvõetamatu alusakti puudutavas osas, kuna vastavasisuline hagi esitati hilinenult. Lõpuks väidavad nad, et juhul kui nende hagi tunnistatakse vastuvõetamatuks, võetaks neilt õigus tõhusale kohtulikule kaitsele.
59 Kõigepealt tuleb uurida hagi vastuvõetavust seoses kahe vaidlustatud aktiga sellelt seisukohalt, kas hagejatel on õigus hagi esitada.
Hagejate õigus hagi esitada
60 ELTL artikli 263 neljandas lõigus on märgitud, et „iga füüsiline või juriidiline isik võib […] esitada hagi temale adresseeritud või teda otseselt ja isiklikult puudutava akti vastu ning üldkohaldatava akti vastu, mis puudutab teda otseselt ja ei sisalda rakendusmeetmeid”.
61 Selles sättes piiratakse füüsilise või juriidilise isiku tühistamishagi esitamise võimalust kolmele aktiliigile, esiteks temale adresseeritud aktid, teiseks teda otseselt ja isiklikult puudutavad aktid ja kolmandaks üldkohaldatavad aktid, mis puudutavad teda otseselt ega sisalda rakendusmeetmeid.
62 Käesoleval juhul on selge, et hagejad ei ole vaidlustatud aktide adressaadid, vaid nad väidavad, et nimetatud aktid puudutavaid neid otseselt ja isiklikult.
63 Käesoleva asja asjaolusid arvestades tuleb kõigepealt hinnata hagejate otsese puutumuse kriteeriumi, mis on eespool punktis 61 nimetatud teist ja kolmandat liiki akti korral ühine.
64 EÜ artikli 230 neljandal lõigul põhineva väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldab tingimus, mille järgi peab hagi esemeks olev otsus puudutama füüsilist või juriidilist isikut otseselt, põhimõtteliselt kahe kumulatiivse tingimuse esinemist, esiteks et vaidlustatud meede avaldab otsest mõju isiku õiguslikule olukorrale, ja teiseks, et see ei jäta meedet rakendama kohustatud adressaadile mingit kaalutlusõigust; akti rakendamine on puhtautomaatne ja tuleneb vaid liidu õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme (Euroopa Kohtu 22. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑15/06 P: Regione Siciliana vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑2591, punkt 31; 10. septembri 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑445/07 P ja C‑455/07 P: komisjon vs. Ente per le Ville Vesuviane ja Ente per le Ville Vesuviane vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑7993, punkt 45; ja Euroopa Kohtu 15. septembri 2009. aasta määrus kohtuasjas C‑501/08 P: Município de Gondomar vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 25).
65 Kuivõrd käesoleva hagi läbivaatamist puudutavas osas ei ole ELTL artikli 263 neljandas lõigus esitatud otsese puutumuse tingimust muudetud, tuleb nentida, et see kohtupraktika on kohaldatav ka kõnealusele kohtuasjale.
66 Käesoleval juhul tuleb märkida, et hagejad paluvad oma nõuetes tühistada vaidlustatud aktid tervikuna. Oma hagiavalduses toovad nad aga välja teatavad asjaomaste aktide sätted, mis puudutavad ametnike, st kõigepealt ADEDY kui kõiki ametnikke esindava ametiühingu organisatsiooni, ja seejärel S. Papaspyrose ja I. Iliopoulose kui ametnike õiguslikku olukorda ja kahjustavad nende huve.
67 Nii täpsustavad hagejad hagiavalduses, et tekitatud kahju seisneb esiteks alusakti artikli 2 lõike 1 punktis f ette nähtud lihavõttepühade ning suve ja jõulude puhul makstavate lisatasude ja toetuste vähendamises ja teiseks alusakti artikli 2 lõike 2 punktis b ette nähtud pensionisüsteemi muutmisest tulenevas pensioniea tõstmises ja praegu veel töötavatele ametnikele tulevikus makstava pensioni vähendamises. Hagejad on nimetanud tekitatud kahjuna ka avaliku teenistuse töökorralduse halvenemist, mis tuleneb töölt lahkuvate ametnike vähemal määral asendamises, mis on nähtud ette otsusega 2010/486 muudetud alusakti artikli 2 lõike 2 punktis a.
68 Seetõttu tuleb kõigepealt uurida, kas kolm eespool nimetatud ja selgelt välja toodud sätet põhjustavad hagejatele kahju, ja seejärel seda, kas hagejad on vaidlustatud aktide muude sätetega otseses puutumuses.
Hagejate otsene puutumus alusakti artikli 2 lõike 1 punktiga f, artikli 2 lõike 2 punktiga b ja otsusega 2010/486 muudetud alusakti artikli 2 lõike 2 punktiga a
– Alusakti artikli 2 lõike 1 punkt f
69 Alusakti artikli 2 lõike 1 punkt f näeb ette:
„1. Kreeka võtab järgmised meetmed enne 2010. aasta juuni lõppu:
[…]
f) riigiametnikele lihavõttepühade ning suve ja jõulude puhul makstavate lisatasude ja toetuste vähendamine, et säästa 1500 miljonit eurot kogu aasta jooksul (1100 miljonit eurot 2010. aastal)[.]”
70 Tuleb märkida, et see säte on ebamäärane, kuna selles ei ole täpsustatud lisatasude ja toetuste ette nähtud vähendamise üksikasju, kuidas seda rakendatakse ja sellest puudutatud teatavat liiki ametnikke. Seevastu on selles määratud kindlaks selge eesmärk, mida ametnikele makstavate lisatasude ja toetuste vähendamisega tuleb saavutada, st teatava summa kokkuhoidmine aasta kohta. Nii ei takista see säte Kreeka Vabariigil muu hulgas põhimõtteliselt välistada teatavat liiki ametnikele makstavate lisatasude ja toetuste vähendamist, kui säästmise eesmärk ikkagi täidetakse. Sellest tuleneb, et asjaomane säte jätab Kreeka ametiasutustele lisatasude ja toetuste vähendamise kõikide üksikasjade siseriiklike rakendusmeetmetega täpsustamisel tegutsemisruumi ning viimati nimetatud meetmed on need, millega hagejate õiguslik olukord on otseses puutumuses. Nende meetme sisu määrab kindlaks, kas ja mil määral teatavate hagejate lisatasusid ja toetusi vähendatakse. Viimased võivad ka esitada nende siseriiklike rakendusmeetmete peale siseriiklikele kohtutele kaebuse.
71 Hagejad põhjendavad oma väidet, et nad on alusakti artikli 2 lõike 1 punktiga f otseselt seotud, väljakujunenud kohtupraktikaga, mille kohaselt akt puudutab huvitatud isikut otseselt, kui akti adressaatide võimalus akti mitte täita on üksnes teoreetiline ja ei ole kahtlust nende tahtes tegutseda selle aktiga kooskõlas (Euroopa Kohtu 17. jaanuari 1985. aasta otsus kohtuasjas 11/82: Piraiki-Patraiki jt vs. komisjon, EKL 1985, lk 207, punktid 8–10, ja 5. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑386/96 P: Dreyfus vs. komisjon, EKL 1998, lk I‑2309, punkt 44; Esimese Astme Kohtu 15. septembri 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑54/96: Oleifici Italiani ja Fratelli Rubino vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑3377, punkt 56). Hagejad märgivad selles osas sisuliselt, et Kreeka Vabariik ei saa vaidlustatud akte rakendamata jätta, kuna nende järgimine on sellele riigile valitsustevahelise mehhanismi raames ette nähtud rahalise abi tingimus, nagu on märgitud alusakti põhjenduses 8.
72 Selle argumentatsiooniga ei saa nõustuda. Alusakti artikli 2 lõike 1 punkti f sõnastusest tuleneb, et selles sättes pannakse Kreeka Vabariigile teatav eelarvekohustus, nimelt säästa 1500 miljonit eurot aastas (1100 miljonit eurot 2010. aastal) ametnikele makstavate lisatasude ja toetuste vähendamise läbi. See säte ei määra aga kindlaks vähendamise viise ega sellega puudutatavaid teatavat liiki ametnikke, mis on jäetud Kreeka Vabariigi hinnata, nagu on märgitud eespool punktis 70.
73 Sellest tuleneb, et alusakti artikli 2 lõike 1 punkt f ei avalda hagejate õiguslikule olukorrale otsest mõju ning et selle sätte rakendamisel on Kreeka ametiasutustel ulatuslik kaalutlusruum. Seetõttu tuleb järeldada, et säte ei puuduta otseselt hagejaid ELTL artikli 263 neljanda lõigu mõttes.
– Alusakti artikli 2 lõike 2 punkt b
74 Alusakti artikli 2 lõike 2 punkt b näeb Kreeka Vabariigi suhtes ette kohustuse võtta 2010. aasta septembri lõpuks vastu õigusakt, millega reformitakse pensionisüsteemi, et tagada jätkusuutlikkus keskpikas ja pikas perspektiivis. Selles sättes määratakse kindlaks ka asjaomase õigusakti sisu laiad raamid. Säte näeb muu hulgas ette, et asjaomane õigusakt peaks kehtestama ühtseks seadusjärgseks pensionieaks 65 aastat, praeguste pensionifondide liitmise kolmeks fondiks, pensionide ülemmäära vähendamise, täispensioni saamiseks vajaliku minimaalse makseperioodi järkjärgulise pikendamise ning rangemad tingimused töövõimetuspensionide saamiseks. Lõpuks on selles täpsustatud, et kõnealuse õigusakti rakendamine peaks vähendama pensionikulude prognoositavat suurenemist SKT suhtes allapoole euroala keskmist järgmistel kümnenditel ning tänu sellele peaksid pensionide maksmiseks tehtavad avaliku sektori kulutused suurenema ajavahemikul 2010–2060 vähem kui 2,5% SKT‑st.
75 Tuleb märkida, et alusakti artikli 2 lõike 2 punkt b jäeti otsuse 2010/486 artikli 1 lõikega 2 välja. Kuna hagejad ei ole väitnud, et välja jäetud säte kahjustas nende õiguslikku olukorda just selle kehtivuse ajal, st ajavahemikul alusakti teavitamisest Kreeka Vabariigile kuni otsuse 2010/486 teavitamiseni Kreeka Vabariigile, siis tuleb järeldada, et hagejad põhjendavad alusakti peale hagi esitamise õigust asjatult viitega selle akti artikli 2 lõike 2 punktile b.
76 Igal juhul ei puudutanud see säte otseselt hagejaid oma kehtivusaja jooksul. Sätte sõnastusest tuleneb, et selle rakendamiseks tuli vastu võtta siseriiklik õigusakt. Sättes määrati kindlaks õigusakti eesmärk, nimelt Kreeka pensionisüsteemi jätkusuutlikkus, ja määrati üldjoontes kindlaks teatavad meetmed, mida vastav õigusakt pidi ette nägema. Kuna säte ei puudutanud üksnes ametnikke, vaid kõiki era- ja avaliku sektori töötajaid, kes lähevad pensionile, siis eeskätt selle ulatust arvestades ei pidanud see säte kujutama endast Kreeka pensionisüsteemi kõikehõlmavat ja ammendavat regulatsiooni, mis ei vaja rakendusmeetmeid ja mille kohaldamine toimub automaatselt ning vaid sellest sättest tuleneval viisil. Sellest tuleneb, et alusakti artikli 2 lõike 2 punkt b jättis Kreeka ametiasutustele rakendausakti sisu määratlemisel ulatusliku kaalutlusruumi, et sellega oleks tagatud Kreeka pensionisüsteemi jätkusuutlikkus keskpikas ja pikas perspektiivis. Seega oleks rakendusakt olnud see, mis hagejate õiguslikku olukorda oleks otseselt mõjutanud. Sellest tuleneb, et alusakti artikli 2 lõike 2 punkt b ei puuduta hagejaid otseselt ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses.
– Alusakti artikli 2 lõike 2 punkt a, muudetud otsusega 2010/486
77 Alusakti artikli 2 lõike 2 punkt a, muudetud otsusega 2010/486, näeb ette:
„Kreeka võtab järgmised meetmed 2010. aasta septembri lõpuks:
a) […] pensionile jäävate avaliku sektori (keskvalitsus, kohalikud omavalitsused, sotsiaalkindlustusfondid, avalik-õiguslikud äriühingud, riigiasutused ja muud avaliku sektori asutused) töötajate asendamine üksnes 20% ulatuses […]”.
78 Alusakti artikli 2 lõike 2 punkt a, muudetud otsusega 2010/486, ei puuduta hagejaid otseselt, kuna tegemist on avaliku halduse korralduse ja juhtimise üldmeetmega, mis ei puuduta otseselt nende õiguslikku olukorda. Kuivõrd see säte toob kaasa avaliku teenistuse töökorralduse ja hagejate töötingimuste halvenemise, nagu viimased väidavad, siis on tegemist asjaoluga, mis ei puuduta nende õiguslikku olukorda, vaid üksnes nende faktilist olukorda (vt selle kohta Üldkohtu 21. mai 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑441/08: ICO Services vs. parlament ja nõukogu, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).
79 Eelnimetatud kaalutlusi arvestades tuleb järeldada, et kolm vaidlustatud aktide hagejate poolt selgelt välja toodud sätet ei puuduta neid ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses otseselt.
Hagejate otsene puutumus vaidlustatud aktide ülejäänud sätetega
80 Käesolevat hagi puudutavas osas näevad vaidlustatud aktide ülejäänud sätted ette selle, et Kreeka Vabariik võtab vastu teatavad konsolideerivad fiskaalmeetmed, eelarvedistsipliini järelevalve tugevdamise meetmed ja struktuursed meetmed, millega soovitakse parandada Kreeka majanduse konkurentsivõimet üldiselt, kusjuures lõppeesmärk on vähendada riigi ülemäärast eelarvepuudujääki.
81 Nende ülejäänud sätete seas esineb sätteid, mis puudutavad ametnikke üldiselt ning mida hagejad on oma hagiavalduses üksnes loetlenud, selgitamata konkreetselt, kuidas need sätted neid otseselt puudutavad ja ametnike huve üldiselt kahjustavad.
82 Näitlikult toob Üldkohus välja, et hagejad on osundanud alusakti artikli 2 lõike 1 punkti b, milles nähakse ette, et Kreeka Vabariik võtab enne 2010. aasta juuni lõppu vastu õigusakti, millega kõrvaldatakse maksusüsteemis kõik maksuvabastused ja autonoomsed maksustamissätted, sealhulgas avalikele teenistujatele makstavatest eritoetustest saadavate tulude puhul; alusakti artikli 2 lõike 5 punkti a, milles on sisuliselt nähtud ette, et Kreeka Vabariik kehtestab 2011. aasta juuni lõpuks avalikus sektoris tõhusa ja ühtse palgaastmestiku, mille puhul tasustamine kajastab tootlikkust ja ametikohustusi; alusakti artikli 2 lõike 3 punkti m, sisse viidud otsusega 2010/486, milles nähakse ette, et Kreeka Vabariik võtab 2010. aasta detsembri lõpuks vastu õigusakti, millega keelatakse kohalikel omavalitsustel koostada puudujäägiga eelarveid vähemalt kuni 2014. aastani, ja lõpuks alusakti artikli 2 lõike 5 punkti e, sisse viidud otsusega 2010/486, milles nähakse ette, et Kreeka ametiasutused vaatavad 2011. aasta juuni lõpuks läbi riiklike täiendavate ja lisapensioniskeemide toimimise, et stabiliseerida kulud ja tagada, et need ei mõjutaks eelarvet.
83 Eelnimetatud sätete ja vaidlustatud aktide kõigi ülejäänud sätetega seoses üldiselt tuleb nentida kaht asjaolu.
84 Kõigi nende sätete ulatust arvestades vajavad need esiteks siseriiklikke rakendusmeetmeid, milles täpsustatakse nende sisu. Rakendamise käigus on Kreeka ametiasutustel märkimisväärne kaalutlusruum, kui sellega täidetakse ülemäärase eelarvepuudujäägi vähendamise eesmärki. Hagejate õiguslikku olukorda puudutavad otseselt need võimalikud siseriiklikud meetmed.
85 Teiseks, mis puutub võimalikesse negatiivsetesse tagajärgedesse, mis võib nende sätetega hagejate ja muude ametnike kui ADEDY liikmete suhtes majanduslikult või töötingimusi puudutavas osas üldiselt kaasneda, siis tuleb märkida, et need ei puuduta asjaomaste isikute õiguslikku, vaid üksnes faktilist olukorda (vt eespool punkt 78).
86 Seetõttu ning hagejate täpsema vastavasisulise argumentatsiooni puudumisel tuleb järeldada, et vaidlustatud aktide ülejäänud sätted ei puuduta neid ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses otseselt.
87 Eeltoodust tuleneb, et vaidlustatud aktid ei puuduta hagejaid otseselt.
88 Seetõttu tuleb järeldada, et hagejad ei vasta ühele ELTL artikli 263 neljandas lõigus esitatud vastuvõetavuse tingimusele, nimelt otsese puutumuse tingimusele, mis on selles sättes käsitletud teist ja kolmandat liiki aktide suhtes esitatavate kaebuste korral ühine (eespool punkt 61), mistõttu ei ole vaja uurida küsimust, kas vaidlustatud aktid puudutavad hagejaid isiklikult või kas vaidlustatud aktid on üldkohaldatavad aktid eelnimetatud sätte tähenduses (vt selle kohta Üldkohtu 15. juuni 2011. aasta määrus kohtuasjas T‑259/10: Ax vs. nõukogu, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 25).
Hagejate tõhus kohtulik kaitse
89 Mis puutub hagejate väitesse, et kui nende hagi tunnistatakse vastuvõetamatuks, võetakse neilt õigus tõhusale kohtulikule kaitsele, siis tuleb märkida, et nagu väljakujunenud kohtupraktikas sedastatud, kehtestab asutamisleping esiteks ELTL artiklitega 263 ja 277, ja teiseks ELTL artikliga 267 õiguskaitsevahendite ja menetluste täieliku süsteemi, millega antakse Euroopa Kohtule õigus kontrollida liidu institutsioonide aktide õiguspärasust. Selle süsteemi kohaselt võivad füüsilised ja juriidilised isikud, kes ei saa ELTL artiklis 263 sätestatud vastuvõetavuse tingimuste tõttu ühenduse üldkohaldatavaid akte, nagu käsitletakse käesolevas kohtuasjas, otse vaidlustada, väita, et kõnealused aktid on kehtetud siseriiklikes kohtutes, ning nõuda viimastelt, kes ei ole pädevad aktide kehtetuse üle ise otsustama, Euroopa Kohtule selle kohta eelotsuse küsimuse esitamist (vt selle kohta Euroopa Kohtu 25. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑50/00 P: Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu, EKL 2002, lk I‑6677, punkt 40; 1. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑263/02 P: komisjon vs. Jégo-Quéré, EKL 2004, lk I‑3425 punkt 30, ja 23. aprilli 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑362/06 P: Sahlstedt jt vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑2903, punkt 43).
90 Nii on käesoleval juhul hagejatel, arvestades asjaolu, et vaidlustatud aktid vajavad Kreeka Vabariigi poolseid rakendusmeetmeid, võimalik nimetatud rakendusmeetmeid siseriiklikus kohtus vaidlustada ja nendes kohtumenetlustes viidata vaidlustatud aktide kehtetusele, paludes siseriiklikul kohtul esitada selle kohta Euroopa Kohtule eelotsuse küsimuse.
91 Õigustamaks oma väidet, et neilt võetakse õigus tõhusale kohtulikule kaitsele, osutavad hagejad Kreeka halduskohtute menetluse aeglusele ja asjaolule, et see, kui Üldkohus lükkab nende hagi vastuvõetamatuse tõttu tagasi, toetab eeldust, et vaidlustatud aktid on õiguspärased.
92 Nende argumentidega ei saa nõustuda.
93 Ühelt poolt tuleneb kohtupraktikast, et tühistamishagi vastuvõetavus liidu kohtus ei sõltu sellest, kas on olemas õiguskaitsevahend, mis võimaldab siseriiklikus kohtus analüüsida selle akti kehtivust, mille tühistamist taotletakse (vt Esimese Astme Kohtu 28. novembri 2005. aasta määrus kohtuasjas T‑94/04: EEB jt vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑4919, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika). Seda enam ei sõltu tühistamishagi vastuvõetavus liidu kohtus väidetavast siseriiklike menetluste aeglusest. Selles osas tuleb lisaks meenutada, et EL lepingu artikli 19 lõike 1 teine lõik näeb ette, et liikmesriigid näevad ette tulemusliku õiguskaitse tagamiseks vajaliku kaebeõiguse liidu õigusega hõlmatud valdkondades.
94 Teiselt poolt ei loo käesoleva hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätmine siseriikliku kohtu jaoks pretsedenti asja sisulistes küsimustes.
95 Eelnimetatud kaalutlustest tuleneb, et hagejate väide, mille kohaselt võimalik hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätmine Üldkohtu poolt kahjustab nende õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, tuleb tagasi lükata.
96 Lõpuks tuleb tagasi lükata hagejate väide, mille kohaselt tuleb käesolev hagi sisuliselt läbi vaadata, kuna vaidlustatud aktides olevad vead on niivõrd tõsised, et need kõigutavad kodanike usaldust liidu asutuste suhtes. Liidu kohus ei saa mööda vaadata ELTL artiklis 263 esitatud tühistamishagi vastuvõetavuse eeskirjadest.
97 Kõike eeltoodut arvestades tuleb tunnistada käesolev hagi vastuvõetamatuks. Seetõttu ei ole vaja teha otsust nõukogu teise võimalusena esitatud vastuvõetavuse väite kohta, mis käsitleb hagi alusakti puudutavas osas hilinenud esitamist.
Kohtukulud
98 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hagejate kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt nõukogu nõudele välja mõista hagejatelt.
99 Kodukorra artikli 87 lõike 4 esimese lõigu alusel kannavad menetlusse astuvad institutsioonid ise oma kohtukulud. Seega kannab komisjon ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (esimene koda)
määrab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud välja Anotati Dioikisi Enoseon Dimosion Ypallilonilt (ADEDY), Spyridon Papaspyroselt ja Ilias Iliopouloselt, kes ühtlasi kannavad ise oma kohtukulud.
3. Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda.
27. novembril 2012 Luxembourgis.
Kohtusekretär | | Koja president |
Sisukord
Õiguslik raamistik
Euroopa Liidu leping
Euroopa Liidu toimimise leping
Stabiilsuse ja kasvu pakt
Vaidluse taust
Kreeka võlakriis ja Kreeka Vabariigile finantsabi osutamise valitsustevaheline mehhanism
Kreeka Vabariigi suhtes algatatud ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus
Vaidlustatud aktide vastuvõtmisele eelnenud menetlus
Vaidlustatud aktid
– Otsus 2010/320/EL
– Otsus 2010/486/EL
Menetlus ja poolte nõuded
Õiguslik käsitlus
Hagejate õigus hagi esitada
Hagejate otsene puutumus alusakti artikli 2 lõike 1 punktiga f, artikli 2 lõike 2 punktiga b ja otsusega 2010/486 muudetud alusakti artikli 2 lõike 2 punktiga a
– Alusakti artikli 2 lõike 1 punkt f
– Alusakti artikli 2 lõike 2 punkt b
– Alusakti artikli 2 lõike 2 punkt a, muudetud otsusega 2010/486
Hagejate otsene puutumus vaidlustatud aktide ülejäänud sätetega
Hagejate tõhus kohtulik kaitse
Kohtukulud