Liidetud kohtuasjad T-110/03, T-150/03 ja T-405/03

Jose Maria Sison

versus

Euroopa Liidu Nõukogu

Õigus tutvuda dokumentidega – Määrus (EÜ) nr 1049/2001 – Dokumendid, mis puudutavad nõukogu otsuseid terrorismivastasest võitluse kohta – Avaliku huvi kaitset puudutavad erandid – Avalik julgeolek – Rahvusvahelised suhted – Osaline juurdepääs – Põhjendamine – Kaitseõigus

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Euroopa ühendused – Institutsioonid – Üldsuse õigus tutvuda dokumentidega – Määrus nr 1049/2001 – Nende dokumentide olemasolu, millele juurdepääsu taotletakse – Puudumise eeldamine, mis põhineb asjaomase institutsiooni sellekohasel kinnitusel – Lihtne eeldus, mis on asjakohaste ja kooskõlas olevate tõendite alusel kummutatav

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1049/2001)

2.      Euroopa ühendused – Institutsioonid – Üldsuse õigus tutvuda dokumentidega – Määrus nr 1049/2001 – Dokumentidele juurdepääsu õiguse erandid – Avaliku huvi kaitse – Kohtulik kontroll – Ulatus – Piirid

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1049/2001, artikli  4 lõike 1 punkt  a)

3.      Euroopa ühendused – Institutsioonid – Üldsuse õigus tutvuda dokumentidega – Määrus nr 1049/2001 – Dokumentidele juurdepääsu õiguse erandid – Kohustuslikud erandid – Taotleja erilise huvi arvesse võtmine – Välistamine

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1049/2001, artikli  4 lõike 1 punkt  a)

4.      Euroopa ühendused – Institutsioonid – Üldsuse õigus tutvuda dokumentidega – Määrus nr 1049/2001 – Dokumentidele juurdepääsu õiguse erandid – Põhjendamiskohustus – Ulatus

(EÜ artikkel 253; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1049/2001)

1.      Eeldatakse, et kõik institutsioonide väited nende dokumentide puudumise kohta, mida on taotletud määruse nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele alusel, on seaduspärased. Sellest tulenevalt eeldatakse ka nende väidete õigsust. Sellest hoolimata on tegemist lihtsa eeldusega, mille hageja võib kõigi asjakohastel ja kooskõlas olevatel argumentidel põhinevate väidetega kummutada.

(vt punktid 29, 32)

2.      Institutsioonidel on määruse nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele artikli 4 lõike 1 punktis a ette nähtud kohustuslike erandite puhul seoses üldsuse juurdepääsuga dokumentidele laiaulatuslik kaalutlusõigus. Järelikult peab Esimese Astme Kohtu kontroll institutsioonide otsuste õiguspärasuse osas, millega keelatakse juurdepääs dokumentidele selles sättes ette nähtud erandite alusel, piirduma menetlusnormide järgimise ja põhjenduste esitamise, asjaolude käsitlemise täpsuse ning samuti asjaolude hindamisel ilmsete vigade puudumise ja võimu kuritarvitamise kontrollimisega.

(vt punktid 46−47)

3.      Määruse nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele artikli 4 lõike 1 punktis a ette nähtud erandid on imperatiivsed. Sellest järeldub, et vastavate asjaolude tuvastamisel on institutsioonid kohustatud keelama juurdepääsu nimetatud erandite alla kuuluvatele dokumentidele.

Seega ei saa võtta arvesse taotleja võimalikku erilist huvi teda isiklikult puudutavale dokumendile juurdepääsuks nimetatud artikli 4 lõike 1 punktis a sätestatud kohustuslike erandite kohaldamisel.

(vt punktid 51−52)

4.      Kui institutsioon keelab dokumentidele juurdepääsu, mida on taotletud määruse nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele alusel, siis peab ta igal üksikjuhul tema valduses oleva teabe põhjal tõendama, et dokumendid, mille avalikustamist taotletakse, kuuluvad tõepoolest nimetatud määruses loetletud erandite alla. Ta peab seega tooma põhjenduse, mis võimaldab aru saada ja kontrollida ühelt poolt, kas taotletud dokument kuulub tõesti erandis viidatud valdkonda, ja teiselt poolt, kas selle erandiga seotud kaitse on tegelikult vajalik.

Siiski võib osutuda võimatuks konfidentsiaalsust õigustava põhjenduse toomine iga dokumendi puhul ilma selle sisu avaldamata ja seetõttu võiks erandi eesmärk jääda täitmata. Sellest järeldub, et niisugusel juhul ei saa asjaolu, et keelava otsuse põhjendus on lühike ja stereotüüpne, iseenesest pidada põhjenduse puudumiseks, kuna see ei takista asjaomase institutsiooni kaalutlustest arusaamist ega nende kontrollimist.

(vt punktid 60−61, 63)