Kohtuasi C‑104/16 P

Euroopa Liidu Nõukogu

versus

Rahvarinne saguia-el-hamra ja rio de oro vabastamiseks (Polisario Rinne)

Apellatsioonkaebus – Välissuhted – Euroopa Liidu ja Maroko Kuningriigi vaheline leping liberaliseerimismeetmete kohta põllumajandustoodete ja kalatoodete valdkonnas – Otsus, millega kiidetakse heaks rahvusvahelise lepingu sõlmimine – Tühistamishagi – Vastuvõetavus – Õigus esitada hagi – Lepingu territoriaalne kohaldamine – Lepingu tõlgendamine – Enesemääramise põhimõte – Rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõte

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (suurkoda) 21. detsembri 2016. aasta otsus

1.        Kohtumenetlus – Menetluse suuline osa – Menetluse taasavamine – Kohustus uuendada menetluse suulist osa, et anda pooltele võimalus märkuste esitamiseks kohtujuristi ettepanekus tõstatatud õigusküsimuste kohta – Puudumine

(ELTL artikli 252 teine lõik; Euroopa Kohtu põhikiri, artikkel 23; Euroopa Kohtu kodukord, artikkel 83)

2.        Apellatsioonkaebus – Põhjendatud huvi – Eelisseisundis apellandi esitatud apellatsioonkaebus

(Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 56 teine ja kolmas lõik)

3.        Rahvusvahelised lepingud – Liidu lepingud – Euroopa-Vahemere piirkonna leping, millega luuakse assotsiatsioon EÜ ja Maroko vahel – Tõlgendamine – Asjakohaste rahvusvahelise õiguse sätete kohaldamine – Enesemääramise põhimõte

(Euroopa-Vahemere piirkonna leping assotsiatsiooni loomiseks EÜ ja Maroko vahel)

4.        Rahvusvahelised lepingud – Liidu lepingud – Euroopa-Vahemere piirkonna leping, millega luuakse assotsiatsioon EÜ ja Maroko vahel – Territoriaalne kohaldamisala –Lääne‑Sahara mitteautonoomne territoorium, mis ei kuulu poolte suveräänse võimu alla – Väljajätmine

(Euroopa-Vahemere piirkonna leping assotsiatsiooni loomiseks EÜ ja Maroko vahel, artikkel 94)

5.        Rahvusvahelised lepingud – Liidu lepingud – Euroopa-Vahemere piirkonna leping, millega luuakse assotsiatsioon EÜ ja Maroko vahel – Territoriaalne kohaldamisala –Lepingu kohaldamine Lääne‑Sahara rahva suhtes ilma selle rahva nõusolekuta –Välistamine

(Euroopa-Vahemere piirkonna leping assotsiatsiooni loomiseks EÜ ja Maroko vahel, artikkel 94)

6.        Rahvusvahelised lepingud – Liidu lepingud – ELi ja Maroko vaheline liberaliseerimisleping – Tõlgendamine – Nende lepingusätete esimuslikkus, mis sisalduvad Euroopa–Vahemere piirkonna lepingus, millega luuakse assotsiatsioon Euroopa ühenduste ning Maroko Kuningriigi vahel, liberaliseerimislepinguga muutmata kujul

Euroopa-Vahemere piirkonna leping assotsiatsiooni loomiseks EÜ ja Maroko vahel, artikkel 94; ELi ja Maroko vaheline liberaliseerimisleping)

7.        Rahvusvahelised lepingud – Liidu lepingud – Tõlgendamine – Lepingu kohaldamise edaspidise praktika arvessevõtt – Ulatus – Liidu kohtu poolne lepingu territoriaalse kohaldamisala laiendamine, ilma et oleks tõendatud niisuguse praktika olemasolu, mis näitaks, et eksisteerib poolte vastavasisuline kokkulepe – Lubamatus – Kokkusobimatus lepingute heas usus täitmise põhimõttega

8.        Tühistamishagi – Füüsilised või juriidilised isikud – Neid otseselt ja isiklikult puudutavad aktid – Nõukogu otsus niisuguse lepingu sõlmimise kohta kolmanda riigiga, mis ei too nimetatud riigi kontrolli all oleva territooriumi suhtes kaasa õiguslikke tagajärgi, sest sel riigil ei ole kõnealuse territooriumi üle rahvusvaheliselt tunnustatud suveräänset võimu – Niisuguse rühmituse esitatud hagi, keda tunnustatakse kõnealusel territooriumil elava rahva esindajana ja kes osaleb läbirääkimistes, mida Ühendatud Rahvaste Organisatsioon viib läbi, et kindlaks määrata selle territooriumi staatus – Vastuvõetamatus

(ELTL artikli 263 neljas lõik; ELi ja Maroko vaheline liberaliseerimisleping)

1.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 60–65)

2.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 68 ja 69)

3.      Selleks, et Euroopa – Vahemere piirkonna lepingut (millega luuakse assotsiatsioon ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Maroko Kuningriigi vahel) tõlgendades oleks võimalik teha õiged õiguslikud järeldused asjaolust, et puudub lepingusäte, mis välistaks Lääne‑Sahara assotsiatsioonilepingu territoriaalsest kohaldamisalast, on liidu kohus kohustatud järgima mitte üksnes 23. mai 1969. aasta rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artikli 31 lõikes 1 sätestatud hea usu põhimõtet, vaid ka selle artikli lõike 3 punktis c sätestatut, mille kohaselt tuleb rahvusvahelist kokkulepet tõlgendada, arvestades mis tahes asjakohast rahvusvahelise õiguse sätet, mis on selle rahvusvahelise kokkuleppe osaliste vahelistes suhetes kohaldatav.

Enesemääramisõiguse ette nägev tavaõiguse põhimõte, mida on muu hulgas meelde tuletatud ÜRO põhikirja artiklis 1, on – nagu Rahvusvaheline Kohus Lääne‑Saharat käsitleva nõuandva arvamuse punktides 54–56 leidis – rahvusvahelise õiguse põhimõte, mis on kohaldatav kõigi mitteautonoomsete territooriumide suhtes ja kõigi rahvaste suhtes, kes ei ole veel iseseisvaks saanud. Lisaks on tegemist õigusega, millele saab tugineda erga omnes, ning ühega rahvusvahelise õiguse kesksetest põhimõtetest. Seega kuulub kõnealune põhimõte liidu ja Maroko Kuningriigi vahelistes suhetes kohaldatavate rahvusvahelise õiguse põhimõtete hulka, mida liidu kohus on kohustatud arvesse võtma.

Arvestades, et Lääne‑Saharal on enesemääramisõigusest lähtuvalt territoorium, mis on eraldiseisev ja erinev mis tahes riigist, sealhulgas Maroko Kuningriigist, siis ei saa assotsiatsioonilepingut tõlgendada nii, et see on nimetatud territooriumi suhtes kohaldatav.

(vt punktid 86, 88, 89 ja 92)

4.      23. mai 1969. aasta rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artiklis 29 kodifitseeritud tavaõiguse norm näeb ette, et kui lepingust või muul viisil ei ilmne muu kavatsus, on leping kohustuslik igale osalisriigile kogu „tema territooriumil“.

Sellest normist tuleneb seega, et üldreeglina on leping riigi suhtes siduv – arvestades mõistele „territoorium“ tavapäraselt omistatavat sisu kombineerituna sellele eelneva, omastavas käändes asesõnaga „tema“ – geograafilisel alal, millel kõnesolev riik teostab täieulatuslikult oma volitusi, mille olemasolu rahvusvaheline õigus suveräänsete üksuste puhul tunnustab, välja arvatud mis tahes muu territoorium, näiteks territoorium, mis võib olla selle riigi ainujurisdiktsiooni või rahvusvahelise ainuvastutuse all. Selle kohta tuleneb rahvusvahelisest praktikast, et kui rahvusvaheline leping on kohaldatav mitte üksnes ühe riigi territooriumil, vaid ka väljaspool seda territooriumi, on see lepingus sõnaselgelt ette nähtud, olgu siis tegemist territooriumiga, mis asub selle riigi „jurisdiktsiooni all“, nagu on sätestatud New Yorgis 10. detsembril 1984 vastu võetud piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise konventsiooni artikli 2 lõikes 1 või territooriumiga, mille välissuhete eest see riik vastutab, nagu on näiteks sätestatud Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 56 lõikes 1.

Mis puudutab seega Euroopa – Vahemere piirkonna lepingu (millega luuakse assotsiatsioon ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Maroko Kuningriigi vahel) artikli 94 tõlgendamist – säte, mille kohaselt „see leping on kohaldatav „Maroko Kuningriigi territooriumil“, siis on Viini konventsiooni artiklis 29 kodifitseeritud tavaõiguse norm samuti a priori takistuseks sellele, et pidada Lääne‑Saharat assotsiatsioonilepingu territoriaalsesse kohaldamisalasse kuuluvaks.

(vt punktid 94–97)

5.      Vastavalt üldise rahvusvahelise õiguse põhimõttele lepingute suhtelise toime kohta, mille konkreetne väljendus on 23. mai 1969. aasta rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artiklis 34 sätestatu, ei või rahvusvahelised lepingud koormata kolmandat isikut või tuua talle vastupidi kasu ilma tema nõusolekuta.

Seda põhimõtet tuleb Euroopa – Vahemere piirkonna lepingu (millega luuakse assotsiatsioon ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Maroko Kuningriigi vahel) tõlgendamise raames arvestada, sest kõnealuse lepingu kohaldamine Lääne‑Sahara suhtes viinuks selleni, et leping puudutab „kolmandat isikut“. Nimelt tõdes Rahvusvaheline Kohus Lääne‑Saharat käsitlevas nõuandvas arvamuses, et esiteks ei olnud Lääne‑Sahara „hetkel, mil Hispaania Kuningriik selle koloniseeris, eikellegimaa (terra nullius)“, ning teiseks, et temale teadaolevad asjaolud ja info „ei kinnita, et ühelt poolt kõnesoleva territooriumi ja teiselt poolt Maroko Kuningriigi vahel eksisteeriks mingi ülemvõimusuhe“.

Neid tegureid arvestades tuleb Lääne‑Sahara rahvast vaadelda rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõtte tähenduses kui „kolmandat isikut“. Niisuguses rollis võib assotsiatsioonilepingu kohaldamine, kui Lääne‑Sahara territoorium lisatakse lepingu kohaldamisalasse, seda kolmandat isikut mõjutada, ilma et oleks vaja kindlaks teha, kas leping koormab kolmandat isikut või vastupidi, toob talle kasu. Neil asjaoludel on tõdemus, et Lääne‑Sahara kuulub assotsiatsioonilepingu kohaldamisalasse, vastuolus rahvusvahelise õiguse põhimõttega lepingute suhtelise toime kohta, mida kohaldatakse liidu ja Maroko Kuningriigi vahelistele suhetele.

(vt punktid 100, 103, 104, 106 ja 107)

6.      23. mai 1969. aasta rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artikli 30 lõikes 2 on kodifitseeritud norm, mille kohaselt juhul, kui lepingus on sätestatud, et selle kohaldamisel tuleb arvestada eelnevat või järgnevat lepingut või et seda ei loeta sellise lepinguga kokkusobimatuks, lähtutakse sellest teisest lepingust.

Euroopa Liidu ja Maroko Kuningriigi vahelise kirjavahetuse vormis leping (milles käsitletakse põllumajandustoodete, töödeldud põllumajandustoodete, kala ja kalandustoodetega seotud vastastikuseid liberaliseerimismeetmeid, millega asendatakse Euroopa – Vahemere piirkonna lepingu (millega luuakse assotsiatsioon ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Maroko Kuningriigi vahel) protokollid nr 1, 2 ja 3 ning nende lisad ja millega muudetakse kõnealust assotsiatsioonilepingut) on leping, mille eesmärk on muuta liidu ja Maroko Kuningriigi vahelist varasemat lepingut, nimelt assotsiatsioonilepingut ja täpsemalt varasemas lepingus põllumajandus‑ ja kalandustoodetega kauplemise liberaliseerimise valdkonnas ette nähtud sätteid. Sel eesmärgil muutis liberaliseerimisleping assotsiatsioonilepingu 96 artiklist nelja, sealhulgas artiklit 94, ning asendas kolm viiest sellele lepingule lisatud protokollist. Nimetatud muudatused on ammendavad, nagu kinnitab kirjavahetus liidu ja Maroko Kuningriigi vahel, missuguses vormis liberaliseerimisleping sõlmitigi.

Sellest tuleneb, et assotsiatsioonileping ja liberaliseerimisleping on teineteisele järgnevad samade poolte vahel sõlmitud lepingud ning et liberaliseerimislepingut kui hilisemat lepingut, mis puudutab juba varasema lepinguga suuremas osas reguleeritud valdkonna täpseid ja piiratud aspekte, tuleb pidada assotsiatsioonilepingust sõltuvaks. Arvestades niisugust konkreetset sidet, tuleb Viini konventsiooni artikli 30 lõikes 2 kodifitseeritud normi kohaselt asuda seisukohale, et assotsiatsioonilepingu sätteid, mida liberaliseerimislepinguga sõnaselgelt ei muudetud, peavad viimase kohaldamisel kehtima, et vältida igasuguseid vastuolusid nende kahe lepingu vahel.

(vt punktid 110–113)

7.      23. mai 1969. aasta rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artikli 31 lõike 3 punkti b kohaselt tuleb rahvusvahelise lepingu tõlgendamisel rööbiti kontekstiga muu hulgas arvestada lepingu kohaldamise edaspidist praktikat, mis kehtestab osalisriikide kokkuleppe selle lepingu tõlgendamise suhtes. Sellises kontekstis tuleb liidu kohtul kontrollida, kas niisugune kohaldamine on teatavail juhtudel käsitatav pooltevahelise kokkuleppena, mille eesmärk on muuta kõnesoleva lepingu tõlgendamist.

Liidu väidetav tahe, mis väljendub hilisemas praktikas ja seisneb selles, et üht lepingut hakatakse lugema mitteautonoomse territooriumi suhtes õiguslikult kehtivaks, tähendaks tingimata möönmist, et liit kavatseb täita neid lepinguid viisil, mis ei ole kooskõlas enesemääramise põhimõttega ja rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõttega, ehkki ta tuletas korduvalt meelde vajadust neid põhimõtteid järgida. Niisugune täitmine oleks aga igal juhul kokkusobimatu põhimõttega, et lepingut täidetakse heas usus, mis on ometi üldise rahvusvahelise õiguse põhimõte, kuuludes kohaldamisele selle õiguse subjektide suhtes, kes on lepingu pooled.

(vt punktid 120, 122–124)

8.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 130, 132 ja 133)