ÜLDKOHTU OTSUS (esimene koda)

16. september 2013(*)

Ühtekuuluvusfond – Määrus (EÜ) nr 1164/94 – Kataloonia (Hispaania) territooriumil ellu viidud keskkonnaalased infrastruktuuri projektid – Rahalise abi osaline tühistamine – Teenuste ja ehitustööde riigihankelepingud – Lepingu sõlmimise kriteeriumid – Majanduslikult soodsaim pakkumus – Võrdne kohtlemine – Läbipaistvus – Põhjendamatult madala maksumusega pakkumus – Kulutuste abikõlblikkus – Finantskorrektsioonide kindlaksmääramine – Määruse nr 1164/94 II lisa artikli H lõige 2 – Proportsionaalsus

Kohtuasjas T‑402/06,

Hispaania Kuningriik, esindajad: abogado del Estado J. M. Rodríguez Cárcamo, hiljem abogado del Estado A. Rubio González,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: A. Steiblytė ja L. Escobar Guerrero, hiljem A. Steiblytė ja S. Pardo Quintillán,

kostja,

mille ese on nõue tühistada komisjoni 20. oktoobri 2006. aasta otsus K(2006) 5105, millega vähendati kaheksale projektile, mis viidi ellu Kataloonia autonoomses piirkonnas, Ühtekuuluvusfondi raames antud rahalist abi,

ÜLDKOHUS (esimene koda),

koosseisus: president J. Azizi (ettekandja), kohtunikud S. Frimodt Nielsen ja M. Kancheva,

kohtusekretär: vanemametnik J. Palacio González,

arvestades kirjalikus menetluses ning 12. ja 13. novembri 2012. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Õiguslik raamistik

 Sätted ühtekuuluvusfondi kohta

1        EÜ artiklis 158 on sätestatud:

„Selleks et edendada oma igakülgset harmoonilist arengut, töötab ühendus välja ja rakendab meetmeid majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamiseks.

Iseäranis taotleb ühendus eri regioonide arengutaseme ühtlustamist ning mahajäämuse vähendamist kõige ebasoodsamates piirkondades ja saartel, kaasa arvatud maapiirkonnad.”

2        EÜ artikli 161 teise lõigu kohaselt:

„[…] nõukogu asutatud Ühtekuuluvusfond annab rahalist abi keskkonnaprojektidele ning üleeuroopaliste võrkude projektidele transpordi infrastruktuuri valdkonnas.”

3        Ühtekuuluvusfond loodi nõukogu 16. mai 1994. aasta määrusega (EÜ) nr 1164/94, millega asutatakse ühtekuuluvusfond (EÜT L 130, lk 1; ELT eriväljaanne 14/01, lk 9; edaspidi „määrus nr 1164/94”).

4        Määruse nr 1164/94 muudetud redaktsiooni artiklis 4 määratakse finantsvahendite summad, mis ajavahemikul 2000–2006 võib eraldada Ühtekuuluvusfondilt abi saamiseks kõlblikele projektidele.

5        Määruse nr 1164/94 muudetud redaktsiooni artikli 7 lõikes 1 on sätestatud, et Ühtekuuluvusfondi antava ühenduse abi määr on 80–85% riiklikest või samaväärsetest kulutustest.

6        Määruse nr 1164/94 muudetud redaktsiooni artikli 8 lõikes 1 on sätestatud:

„[Ühtekuuluvusf]ondi poolt rahastatavad projektid on kooskõlas asutamislepingutega, nendega kooskõlas vastuvõetud õigusaktidega ja ühenduse poliitikaga, sealhulgas keskkonnakaitset, transporti, üleeuroopalisi võrke, konkurentsi ja riigihankelepingute sõlmimist puudutava poliitikaga.”

7        Määruse nr 1164/94 muudetud redaktsiooni artikli 12 lõikes 1 on nimelt sätestatud:

„Ilma et see piiraks komisjoni vastutust ühenduse eelarve rakendamise eest, vastutavad projektide finantskontrolli eest eelkõige liikmesriigid. Sel eesmärgil tuleb eelkõige võtta järgmisi meetmeid:

a)       kontrollida korraldus‑ ja kontrollikorra kehtestamist ja rakendamist viisil, mis tagab ühenduse vahendite tõhusa ja nõuetekohase kasutamise;

[…]

c)       tagada, et projekte juhitakse kooskõlas kõikide kohaldatavate ühenduse eeskirjadega ja liikmesriikide käsutuses olevaid vahendeid kasutatakse kooskõlas usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtetega;

d)       tõendada, et komisjonile esitatavad kuludeklaratsioonid on täpsed, ning tagada, et need on koostatud, kasutades raamatupidamissüsteeme, mis põhinevad kontrollitavatel dokumentidel;

e)       vältida ja avastada eeskirjade eiramisi ning vastavalt eeskirjadele teatada nendest ja haldus‑ ja kohtumenetluse kulgemisest komisjonile […]

[…]

g)       teha koostööd komisjoniga, et tagada ühenduse vahendite kasutamine vastavalt usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtetele;

h)       nõuda tagasi summad, mis on kaotatud avastatud eeskirjade eiramiste tulemusel, ja nõuda vajaduse korral viivist.”

8        Ühtekuuluvusfondi haldamise eeskirjad on üksikasjalikult esitatud määruse nr 1164/94 muudetud redaktsiooni II lisas.

9        Määruse nr 1164/94 II lisa artiklis H muudetud redaktsioonis on sätestatud järgmist:

„Finantskorrektsioonid

1. Kui komisjon otsustab pärast vajalikku kontrolli, et

a)       projekti rakendamise puhul ei ole abi tervikuna või osaliselt õigustatud, sealhulgas on jäetud täitmata mõni abi andmise otsuses sätestatud tingimus või eelkõige tehtud mis tahes oluline muudatus, mis avaldab mõju projekti rakendamise laadile või tingimustele ja millele ei ole taotletud komisjoni heakskiitu, või

b)       [Ühtekuuluvus]fondi abiga on seotud eeskirjade eiramine ning asjaomane liikmesriik ei ole võtnud vajalikke parandusmeetmeid,

peatab komisjon asjaomasele projektile antava abi ja, esitades oma põhjendused, nõuab liikmesriigilt märkuste esitamist kindlaksmääratud tähtaja jooksul.

Kui liikmesriik vaidlustab komisjoni märkused, kutsub komisjon liikmesriigi ärakuulamisele, kus pooled püüavad jõuda kokkuleppele märkuste ja nendest tehtavate järelduste suhtes.

2. Kui kolme kuu jooksul ei ole kokkuleppele jõutud, teeb komisjon tema poolt määratud tähtaja lõppedes asjakohase menetluse kohaselt ja liikmesriigi tehtud märkusi arvesse võttes otsuse:

a)       vähendada artikli D lõikes 2 nimetatud ettemakset, või

b)       teha nõutavad finantskorrektsioonid. See tähendab projektile antud abi täielikku või osalist tühistamist.

Nende otsuste tegemisel võetakse arvesse proportsionaalsuse põhimõtet. Paranduse ulatuse üle otsustades võtab komisjon arvesse eeskirjade eiramise või muudatuse liigi ning juhtimis‑ ja kontrollisüsteemides leitud puuduste võimaliku finantsmõju ulatust. Abi vähendamine või tühistamine toob kaasa makstud summade sissenõudmise.

3. Iga alusetult makstud ja sissenõudmisele kuuluv summa makstakse komisjonile tagasi. Hilinenud tagasimaksetele lisatakse viivis vastavalt komisjoni poolt vastu võetud eeskirjadele.

4. Komisjon sätestab lõigete 1–3 üksikasjalikud rakendamiseeskirjad ning teatab nendest liikmesriikidele ja Euroopa Parlamendile.”

10      Komisjoni 29. juuli 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1386/2002, millega kehtestatakse nõukogu määruse nr 1164/94 üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses Ühtekuuluvusfondist antava abi suhtes kohaldatavate juhtimis‑ ja kontrollisüsteemidega ning finantskorrektsioonide tegemise korraga (EÜT L 201, lk 5; ELT eriväljaanne 14/01, lk 162) artiklites 17–21 täpsustatakse selle määruse ese ja kohaldamisala ning need sisaldavad üksikasjalikke sätteid menetluse kohta, mida tuleb järgida finantskorrektsioonide tegemisel alates 1. jaanuarist 2000 Ühtekuuluvusfondist saadud abi suhtes.

11      Rakendusmääruse nr 1386/2002 artikli 17 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1. Nende finantskorrektsioonide summat, mis komisjon on teinud määruse […] nr 1164/94 ΙΙ lisa artikli H punkti 2 kohaselt üksikute või süstemaatiliste eiramiste puhul, hinnatakse võimaluse korral üksikute toimikute põhjal ja need võrduvad [Ühtekuuluvusf]ondilt valesti sisse nõutud kulutustega, võttes arvesse proportsionaalsuse põhimõtet.

2. Kui alusetult makstud summade suurust ei ole võimalik täpselt kindlaks määrata või kui kõnealuste kulutuste tühistamine täies ulatuses oleks ebaproportsionaalne ja kui komisjon seetõttu võtab oma finantskorrektsioonide aluseks ekstrapolatsiooni või standardmäära, toimib ta järgmiselt:

a)       ekstrapolatsiooni puhul kasutab ta samalaadsete tunnustega tehingute representatiivset valimit;

b)       standardmäära puhul hindab ta eeskirjade eiramise tõsidust ja avastatud eiramise põhjustanud juhtimis‑ ja kontrollisüsteemi puuduste ulatust ja rahalisi tagajärgi.

[…]”

12      Rakendusmääruse nr 1386/2002 artiklis 18 on sätestatud:

„1. Tähtaeg, mille jooksul asjaomane liikmesriik võib vastuseks määruse (EÜ) nr 1164/94 II lisa artikli H punkti 1 kohasele taotlusele esitada oma märkused, on kaks kuud, välja arvatud nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel, mil komisjoniga võib kokku leppida pikema tähtaja.

2. Kui komisjon pakub välja finantskorrektsioonide tegemise ekstrapolatsiooni või standardmäära põhjal, antakse liikmesriigile võimalus tõendada asjakohaste toimikute läbivaatamise abil, et eiramise tegelik ulatus oli komisjoni hinnatust väiksem. Kokkuleppel komisjoniga võib liikmesriik piirata toimikute läbivaatamise ulatust üksnes asjaomaste toimikute asjakohase osaga või pisteliste väljavõtetega.

Välja arvatud nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel, ei ole selliseks läbivaatamiseks lubatud aeg pikem kui kaks kuud pärast lõikes 1 osutatud kahekuulist ajavahemikku. Sellise läbivaatamise tulemused vaadatakse üle määruse (EÜ) nr 1164/94 II lisa artikli H punkti 1 teises lõigus sätestatud korras. Komisjon võtab arvesse kõiki tõendeid, mis liikmesriik on esitanud nende tähtaegade jooksul.

3. Kui liikmesriik vaidlustab komisjoni märkused ja kui määruse (EÜ) nr 1164/94 II lisa artikli H punkti 1 teise lõigu alusel toimub arutelu, hakatakse kolmekuulist tähtaega, mille jooksul komisjon võib kõnealuse määruse II lisa artikli H punkti 2 alusel teha oma otsuse, arvestama arutelu kuupäevast.”

13      Rakendusmäärus nr 1386/2002 jõustub 7. augustil 2002 vastavalt artiklile 23.

14      29. juuli 2002. aasta suunised põhimõtete, kriteeriumide ja suunavate skaalade kohta, mida komisjoni talitused rakendavad finantskorrektsioonide kindlaksmääramisel vastavalt määruse nr 1164/94, millega asutatakse Ühtekuuluvusfond, II lisa artikli H lõikele 2 (K(2002) 2871) (edaspidi „2002. aasta suunised”) käsitlevad kriteeriume ja üldpõhimõtteid, mida Euroopa Ühenduste Komisjon kasutab nimetatud finantskorrektsioonide tegemisel.

 Riigihankeid puudutavad asjakohased õigusnormid

15      Määruse nr 1164/94 artikli 8 lõikes 1 viidatud asjakohased riigihankeid puudutavad õigusnormid (vt eespool punkt 6) asuvad esiteks nõukogu 14. juuni 1993. aasta direktiivis 93/37/EMÜ, millega kooskõlastatakse riiklike ehitustööde riigihankelepingute sõlmimise kord (EÜT L 199, lk 54; ELT eriväljaanne 06/02, lk 163; edaspidi „direktiiv 93/37”) ning teiseks nõukogu 18. juuni 1992. aasta direktiivis 92/50/EMÜ, millega kooskõlastatakse riiklike teenuste riigihankelepingute sõlmimise kord (EÜT L 209, lk 1; ELT eriväljaanne 06/01, lk 322; edaspidi „direktiiv 92/50”).

16      Direktiivi 92/50 artikli 1 punktis b on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

b)       tellija – riik, piirkondlikud või kohalikud omavalitsused, avalik-õiguslikud isikud ning ühest või mitmest kõnealusest organist või avalik-õiguslikust isikust koosnevad ühendused.

Avalik-õiguslik isik on mis tahes isik:

–        mis on asutatud üldistes huvides ega tegele tööstuse ega kaubandusega,

–        mis on juriidiline isik ja

–        mida põhiliselt rahastavad riik, piirkondlikud või kohalikud omavalitsused või teised avalik-õiguslikud isikud, või mille juhtimist need isikud kontrollivad, või millel on haldus‑, juhtimis‑ või järelevalveorgan, millesse riik, piirkondlik või kohalik omavalitsus või teised avalik-õiguslikud isikud nimetavad üle poole liikmetest.

[…]”

17      Direktiivi 93/37 artiklis 30, milles reguleeritakse ehitustööde riigihankelepingu sõlmimise kriteeriume, on sätestatud:

„1. Lepingu sõlmimisel võib tellija tugineda järgmistele kriteeriumidele:

a)       üksnes madalaim hind;

b)       või kui leping sõlmitakse majanduslikult soodsaima pakkumise esitajaga, mitmesugused lepinguga seotud kriteeriumid nagu näiteks hind, täitmise tähtaeg, jooksvad kulud, tasuvus, tehniline väärtus.

2. Lõike 1 punktis b märgitud juhul nimetab tellija lepingudokumentides või hanketeates võimaluse korral tähtsuse järjekorras lepingu sõlmimise kriteeriumid, millele kavatsetakse tugineda.

[…]

4. Kui teatava lepingu puhul tunduvad pakkumiste hinnad teostatavate töödega võrreldes ebaharilikult madalad, nõuab tellija enne, kui võib sellised pakkumised tagasi lükata, kirjalikke täpsustusi pakkumise koostisosade kohta, mida ta asjakohaseks peab, ning kontrollib neid, esitatud selgitusi arvesse võttes.

[…]”

18      Teenuste riigihankelepingute sõlmimise asjakohased kriteeriumid on määratletud eelkõige direktiivi 92/50 artiklites 36 ja 37.

19      Direktiivi 92/50 artikli 36 kohaselt:

„1.      Ilma et see piiraks teatavate teenuste tasustamist käsitlevate siseriiklike õigusnormide kohaldamist, võib tellija lepingu sõlmimisel tugineda järgmistele kriteeriumidele:

a)      kui leping sõlmitakse majanduslikult soodsaima pakkumise esitajaga, mitmesugused lepinguga seotud kriteeriumid nagu näiteks kvaliteet, tehniline väärtus, esteetilised ja funktsionaalsed omadused, tehniline abi, müügijärgne hooldus, tarnekuupäev, tarne‑ või pakkumise täitmise tähtaeg, hind; või

b)      üksnes madalaim hind.

2.      Kui leping sõlmitakse majanduslikult soodsaima pakkumise esitajaga, nimetab tellija lepingudokumentides või pakkumisteates võimaluse korral tähtsuse järjekorras lepingu sõlmimise kriteeriumid, millele kavatsetakse tugineda.”

20      Direktiivi 92/50 artikli 37 kohaselt:

„Kui teatava lepingu puhul tunduvad pakkumiste hinnad osutatava teenusega võrreldes ebaharilikult madalad, nõuab tellija enne, kui võib sellised pakkumised tagasi lükata, kirjalikke täpsustusi pakkumise koostisosade kohta, mida ta asjakohaseks peab, ning kontrollib neid esitatud selgitusi arvesse võttes.

Tellija võib arvesse võtta objektiivselt põhjendatud selgitusi seoses teenuse osutamise meetodi säästlikkusega, valitud tehniliste lahendustega, erandlikult soodsate tingimustega, mis pakkujal teenuse osutamiseks on, või pakutava teenuse originaalsusega.

Kui lepinguga seotud dokumentides nähakse ette lepingu sõlmimine madalaima hinna pakkujaga, peab tellija komisjonile edastama tema arvates liiga madala hinnaga pakkumiste tagasilükkamise otsuse.”

 Vaidluse taust

 Asjaomased projektid

21      Ajavahemikus 2002–2004 tehtud mitme otsuse alusel andis komisjon Ühtekuuluvusfondi raames abi kaheksale projektile, mis viidi ellu Comunidad Autónoma de Cataluña (Kataloonia autonoomne piirkond, Hispaania) territooriumil.

22      Projekt viitenumbriga 2001.ES.16.C.PE.058 puudutab Besos’e reoveepuhastusjaama laiendamist reovee teiseseks bioloogiliseks puhastamiseks ning Barcelona piirkonnast pärineva sette töötlemiseks (abi, mida anti 6. augusti 2002. aasta otsusega K(2002) 1767 (edaspidi „abi andmise otsus”), kusjuures laiendamise haldamine tehti ülesandeks Depuradora del Baix Llobregat SA‑le (edaspidi „Depurbaix”).

23      Ülejäänud seitset projekti haldasid Agencia Catalana del Agua (Kataloonia veeamet, edaspidi „ACA”) ning Agencia de Residuos de Cataluña (Kataloonia jäätmeamet, edaspidi „ARC”), mida mõlemat kontrollis Comunidad Autónoma de Cataluña. Tegemist on järgmiste projektidega:

–        projekt viitenumbriga 2003.ES.16.C.PE.005, mis puudutab Kataloonia väikeste linnastute heitvee äravoolu infrastruktuure (abi, mida anti 19. novembri 2003. aasta otsusega K(2003) 4384);

–        projekt viitenumbriga 2001.ES.16.C.PE.054, mis puudutab heitvee puhastamist, sette töötlemist ja Kataloonia heitvete taaskasutamist (abi, mida anti 29. novembri 2002. aasta otsusega K(2002) 3519, mida muudeti 17. mai 2005. aasta otsusega K(2005) 1523);

–        projekt viitenumbriga 2000.ES.16.C.PE.112, mis puudutab Ebro valgala heitvee äravoolu ja puhastust: Monzón, Caspe ja Kataloonia sisemaa valgala (abi, mida anti otsusega K(2000) 4325, mida muudeti 20. veebruari 2004. aasta otsusega K(2004) 597);

–        projekt viitenumbriga 2002.ES.16.C.PE.006, mis puudutab Tordera delta merevee magestamistehast (abi, mida anti 6. mai 2003. aasta otsusega K(2003) 1543);

–        projekt viitenumbriga 2001.ES.16.C.PE.055, mis puudutab Kataloonia olmejäätmete käitlemise infrastruktuuride ehitamist ja täiustamist (abi, mida anti 6. augusti 2002. aasta otsusega K(2002) 1766);

–        projekt viitenumbriga 2001.ES.16.C.PE.057, mis puudutab Urgelli, Pallars Jussà y Conca de Barberà maakondade olmejäätmete käitlemist (abi, mida anti 29. aprilli 2003. aasta otsusega K(2003) 1478);

–        projekt viitenumbriga 2002.ES.16.C.PE.041, mis puudutab Kataloonia olmejäätmete käitlemise infrastruktuuri võrgustiku loomist ja parandamist (abi, mida anti 20. detsembri 2002. aasta otsusega K(2002) 4660).

 Haldusmenetlus

24      Ajavahemikus 6.–10. oktoober 2003 viis komisjon Hispaanias läbi auditi, mille ese oli kontrollida Besose jõe reoveepuhastusjaama laiendamise projekti, mida haldas Depurbaix, ning kontrollida juhtimis‑ ja kontrollisüsteeme, nagu neid rakendasid Kataloonia ametivõimud Ühtekuuluvusfondi raames.

25      Komisjon saatis 27. jaanuaril 2004 Hispaania ametivõimudele aruande, milles oli kõnealuste projektide osas välja toodud õigusrikkumised, nagu need olid auditi käigus tuvastatud. Õigusrikkumised puudutasid esiteks asjaolu, et Depurbaix’ poolt kulusertifikaatidel „ehitustööde juhtimise maksuna” esitatud kulutused ei olnud abikõlblikud, ning teiseks asjaolu, et Kataloonia ametivõimud ei olnud järginud Euroopa Liidu teatud õigusnorme, mis puudutavad riigihankeid eespool punktis 23 viidatud seitsme projekti puhul.

26      Hispaania ametivõimudega mahuka kirjavahetuse tulemusel pakkus komisjon välja finantskorrektsiooni kõigi asjaomaste projektide puhul ning kutsus Hispaania ametivõimud ärakuulamisele. Ärakuulamisel 27. ja 28. juunil 2006 palusid Hispaania ametivõimud anda kolme nädala pikkune tähtaeg täiendavate tõendite esitamiseks. Komisjon määras selleks tähtajaks 21. juuli 2006. Komisjon sai viidatud tõendid 25. juulil 2006.

 Vaidlustatud otsus

27      Komisjon tegi 20. oktoobril 2006 otsuse K(2006) 5105, millega vähendas rahalist abi, mis Ühtekuuluvusfondi raames anti kaheksale eespool punktides 22 ja 23 viidatud projektile, (edaspidi „vaidlustatud otsus”) ning millest teatati Hispaania Kuningriigile 23. oktoobril 2006.

28      Vaidlustatud otsuses kinnitas komisjon, et auditi käigus tuvastas ta teatud õigusrikkumised, mis puudutasid esiteks teatud kulutuste abikõlbmatust ning teiseks asjaolu, et Hispaania ametivõimud eirasid liidu teatud õigusnorme, mis reguleerivad riigihankelepingute sõlmimist (vaidlustatud otsuse punkt 15).

29      Mis puudutab projekti viitenumbriga 2001.ES.16.C.PE.058, siis märkis komisjon, et ta tuvastas lepingutes, milles seotakse Hispaania riigi keskvõim Depurbaix’ga, abikõlbmatud kulutused „ehitustööde juhtimise maks”, mis seisnes selles, et tööde maksumusele lisati kindel summa 4%. Komisjon on seisukohal, et nimetatud kindel summa tuleb kvalifitseerida üld‑ või halduskuludeks, mis on abikõlbmatud abi andmise otsuse IV lisa IV osa punkti 2 eelviimase taande kohaselt (vaidlustatud otsuse punkt 17).

30      Ülejäänud seitsme projekti osas tõdes komisjon, et eiratud on õigusnorme, kuna ACA ja ARC ei ole järginud liidu riigihanke alaseid sätteid. Kõigi asjaomaste ehitustööde riigihankelepingute sõlmimisel kasutasid need isikud lepingu sõlmimise kriteeriume, mis ei ole kooskõlas direktiivi 93/37 artikliga 30. Samuti sõlmiti kõik teenuste riigihankelepingud vastuolus direktiivi 92/50 artikliga 36 (vaidlustatud otsuse punkt 18).

31      Nii leidis komisjon esiteks, et asjaolu, et ACA kohaldas kõnealuste projektide hanke raames varasema ehitustööde kogemuse sobivuse kriteeriumi, ei olnud nende normidega kooskõlas, kuna nimetatud kriteerium ei puudutanud kõnealuse lepingu eset. Selles osas ta täpsustas, et selgelt tuleb eristada sobivuse kriteeriume, mis on asjakohaselt pakkujate valikul, lepingu sõlmimise kriteeriumitest, mis on ette nähtud majanduslikult soodsaima pakkumuse kindlakstegemiseks. Kuigi komisjoni arvates võib varasemat ehitustööde kogemust lugeda asjakohaseks kvalitatiivse valiku kriteeriumiks, ei ole see vastuvõetav aga kriteeriumina, mille eesmärk on teha kindlaks majanduslikult soodsaim pakkumus, kuna vastasel korral võidaks riivata võrdse kohtlemise põhimõtet (vaidlustatud otsuse punkt 18 ja punkti 24 alapunkt b).

32      Teiseks tõdes komisjon, et asjaolu, et nii ACA kui ARC kasutasid keskmise hinna meetodit lepingu sõlmimise kriteeriumina, et teha kindlaks majanduslikult soodsaim pakkumus, rikub direktiivi 93/37 artiklit 30 ehitustööde riigihankelepingute puhul ning direktiivi 92/50 artiklit 36 teenuste riigihankelepingute puhul. Selle meetodiga võidakse kõigi teiste kriteeriumite võrdväärsuse puhul karistada odavaimat pakkumust, võrreldes teiste pakkumustega, mis asuvad arvutatud keskmisele lähemal, mille tõttu on meetodi kohaldamine vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega (vaidlustatud otsuse punkt 18 ja punkti 24 alapunkt c).

33      Kolmandaks märkis komisjon, et riigihankealastes direktiivides on ebaharilikult madalate pakkumuste korral nõutud, et ette tuleb näha pakkujate vaheline võistlev menetlus, et neil oleks võimalik põhjendada oma pakkumuse „elujõulisust”. Niisugust menetlust ei järginud aga ACA ega ARC, mis on ehitustööde riigihankelepingute puhul vastuolus direktiivi 93/37 artikli 30 lõikega 4 ning teenuste riigihankelepingute puhul direktiivi 92/50 artikliga 37 (vaidlustatud otsuse punkti 24 alapunkt d).

34      Komisjon leidis seega, et kuna Hispaania ametivõimude kuludeklaratsioonid sisaldasid abikõlbmatuid kulutusi ning nad jätsid kontrolli teostamata, oli finantskorrektsioonide tegemine põhjendatud ja sobiv (vaidlustatud otsuse punkt 25).

35      Selles osas märkis komisjon, et üldiselt sobiv on otsustada kohaldada kindlasummalisi korrektsioone kõigi projekti raames esitatud kulutuste suhtes, kui ta avastab, et juhtimis‑ ja kontrollisüsteemide puhul esineb tõsiseid puudusi, mis toovad kaasa kehtivate õigusnormide olulisi rikkumisi, või kui ta tuvastab individuaalsed rikkumised. Kohaldatav erimäär sõltub tuvastatud puuduse raskusest ning seda võib suurendada korduvuse korral. Komisjon leidis siiski, et käesolevates asjades oleks kõigile projektidele kohaldatav kindlasummaline korrektsioon ebaproportsionaalne karistus (vaidlustatud otsuse punkt 26).

36      Järelikult, mis puudutab abikõlbmatuid „kaudseid kulutusi”, mille eest esitas Depurbaix arved „ehitustööde juhtimise maksu” raames, siis tõdes komisjon, et need kulud nõuti sisse Depurbaix’ hallatavalt kolmelt projektilt, mille kogusumma oli auditi läbiviimisel 2003. aasta oktoobris 9 298 055 eurot. Komisjoni arvates kinnitab see asjaolu Hispaania keskkonnaministeeriumi rakendatud juhtimis‑ ja kontrollisüsteemi puudust. Seetõttu otsustas komisjon proportsionaalsuse põhimõttest lähtuvalt teha 2% suuruse finantskorrektsiooni projektile viitenumbriga 2001.ES.16.C.PE.058 antud kaasfinantseeringust (suurusega 85%), mille summaks määras ta 2 324 414 eurot (vaidlustatud otsuse punkt 27).

37      ACA ja ARC hallatavate projektide osas tuvastas komisjon, et kõnealused lepingud sisaldasid süstemaatiliselt varasemate ehitustööde kogemuse kriteeriumi ja keskmise hinna meetodit. Seetõttu palus komisjon Kataloonia ametivõimudel hinnata pakkujaid lepingu haaval, mida ametivõimud ka tegid. Lepingute puhul, mille väärtus ületas direktiivides 92/50 ja 93/37 ette nähtud piirmäära, asendati keskmise hinna meetod maksumuse hindamise lineaarse meetodiga, mille alusel anti suurim punktide arv kõige madalama hinnaga pakkumusele ja väikseim punktide arv kõige kõrgema hinnaga pakkumusele. Lisaks jäeti tehnilisel hindamisel kõrvale varasemate ehitustööde kogemuse kriteerium ning uuesti kaaluti tehnilisi ja majanduslikke näitajaid. Lepingute puhul, mille väärtus jäi allapoole nendes direktiivides ette nähtud piirmäära, kasutati uuel hindamisel maksumuse lineaarsust ning tehnilisel hindamisel jäeti alles varasemate ehitustööde kogemuse kriteerium (vaidlustatud otsuse punkt 28).

38      Kataloonia ametivõimude uute hindamiste alusel tegi komisjon iga projekti kohta finantskorrektsiooni, mis võrdus liidu kaasfinantseerimise osas 100%‑ga erinevusest edukaks tunnistatud pakkumuste ja lepingu haaval ümberarvutatud pakkumuste vahel. Seitsme asjaomase projekti puhul määras komisjon finantskorrektsiooni kogusummaks 4 490 021 eurot (vaidlustatud otsuse punkt 28).

39      Seega järeldas komisjon, et summa 6 814 435 euro tuleb lugeda valesti deklareerituks ning järelikult tuleb see Hispaania Kuningriigil tagasi maksta (vaidlustatud otsuse punkt 32).

 Menetlus ja poolte nõuded

40      Hispaania Kuningriik esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 27. detsembril 2006.

41      Hispaania Kuningriik palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

42      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja Hispaania Kuningriigilt.

43      Üldkohtu kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames palus Üldkohus 5. jaanuari 2012. aasta kirjaga esiteks Hispaania Kuningriigil esitada teatud dokumendid ning teiseks esitas Hispaania Kuningriigile ja komisjonile kirjalikud küsimused, millele palus kirjalikult vastata. Nimetatud pooled täitsid neile menetlust korraldavate meetmete raames esitatud nõuded ettenähtud tähtaja jooksul.

44      Kuna ettekandja-kohtunikul ei olnud võimalik käesoleva asja läbivaatamisel osaleda, määras Üldkohtu president 22. märtsil 2012 kohtuasjas teise ettekandja-kohtuniku ja kodukorra artikli 32 lõike 3 alusel koja koosseisu täiendamiseks vajaliku kohtuniku.

45      Üldkohtu kodukorra artiklis 64 sätestatud menetlust korraldavate meetmete raames esitas Üldkohus 18. juuli 2012. aasta kirjaga Hispaania Kuningriigile ja komisjonile kirjalikult küsimused, millele palus kirjalikult vastata. Nimetatud pooled täitsid neile menetlust korraldavate meetmete raames esitatud nõuded ettenähtud tähtaja jooksul.

46      Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus (esimene koda) alustada suulist menetlust.

47      Poolte kohtukõned ja nende vastused Üldkohtu suulistele küsimustele kuulati ära 12. ja 13. novembri 2012. aasta kohtuistungil. Kohtuistungil otsustas Üldkohus jätta suuline menetlus avatuks ning kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames palus pooltel kolme nädala pikkuse tähtaja jooksul esitada teatud dokumendid ja teave, mille kohta palus neil esitada oma märkused, mille kohta tehti märge kohtuistungi protokolli.

48      Nimetatud dokumendid ja teave ning märkused esitati ettenähtud tähtaja jooksul ning Üldkohus otsustas lõpetada suulise menetluse 28. jaanuaril 2013.

 Õiguslik käsitlus

 Tühistamisväidete kokkuvõte

49      Hagi põhjendamiseks esitab Hispaania Kuningriik neli väidet, millest teine ja kolmas on esitatud teise võimalusena.

50      Esimeses väites, mis on jagatud kolmeks osaks, leiab Hispaania Kuningriik sisuliselt, et vaidlustatud otsuses on direktiivi 93/37 ja direktiivi 92/50 valesti tõlgendatud ja kohaldatud hankemenetluste puhul, mille esemeks on seitse ACA ja ARC hallatavat projekti.

51      Teises väites, mis on esitatud teise võimalusena, toob Hispaania Kuningriik välja, et kõnealuseid projekte puudutava finantskorrektsiooni kindlaksmääramisel on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet määruse nr 1164/94 II lisa artikli H lõike 2 tähenduses.

52      Kolmandas väites, mis on esitatud teise võimalusena, kinnitab Hispaania Kuningriik, et rikutud on kaitseõigusi, olulisi menetlusnorme ning „hea halduse” põhimõtet.

53      Neljandas väites on Hispaania Kuningriik seisukohal, et rikutud on rakendusmääruse nr 1386/2002 artiklit 17, kuna puuduvad tõelised rikkumised, ning et teise võimalusena on Depurbaix’ hallatavat projekti viitenumbriga 2001.ES.16.C.PE.058 puudutava finantskorrektsiooni kindlaksmääramisel rikutud proportsionaalsuse põhimõtet.

 Esimene väide, et rikutud on direktiivi 93/37 ja direktiivi 92/50

1.     Sissejuhatavad märkused

54      Esimese väite raames vaidleb Hispaania Kuningriik vastu vaidlustatud otsuses asuvale järeldusele, mille kohaselt ei ole ACA ja ARC kohaldatud kriteeriumid eespool punktis 23 viidatud seitset projekti puudutavate lepingute sõlmimisel kooskõlas liidu õigusnormidega riigihanke valdkonnas, täpsemalt direktiivi 93/37 artikliga 30 ja direktiivi 92/50 artikliga 36. Esimeses väiteosas leiab Hispaania Kuningriik, et vaidlustatud otsuses on valesti leitud, et keskmise hinna meetodi kohaldamine on vastuolus nimetatud õigusnormide ja võrdse kohtlemise põhimõttega. Teises väiteosas kinnitab Hispaania Kuningriik, et viidatud otsus põhineb direktiivi 93/37 artikli 30 lõike 4 ja direktiivi 92/50 artikli 37 valel tõlgendusel, mis puudutab ebaharilikult madalate pakkumuste läbivaatamist. Kolmandas väiteosas märgib Hispaania Kuningriik, et otsus põhineb direktiivi 93/37 artikli 30 lõigete 1 ja 2 ning direktiivi 92/50 artikli 36 lõigete 1 ja 2 valel tõlgendusel, mis puudutab majanduslikult soodsaima pakkumuse hindamisel varasemate ehitustööde kogemuse kriteeriumi kohaldamist.

55      Enne erinevate etteheidete hindamist tuleb meenutada seitsme kõnealuse projekti puhul lepingu sõlmimiseks ACA ja ARC läbiviidud hankemenetluste põhijooni.

56      Nendes menetlustes otsustasid ACA ja ARC kohaldada majanduslikult soodsaima pakkumuse kriteeriumi madalaima hinna kriteeriumi asemel (direktiivi 93/37 artikli 30 lõike 1 punktid a ja b ning direktiivi 92/50 artikli 36 lõike 1 punktid a ja b). ACA ja ARC koostatud hankedokumentide kohaselt tuleb kõnealused lepingud sõlmida vastavalt majanduslikult soodsaima pakkumuse kriteeriumile, kusjuures seda kriteeriumi tuleb hinnata teatud meetodite abil ning teatud majanduslike ja tehniliste näitajate alusel, millest igale on antud kaalukoefitsient.

57      Asjakohaste meetodite ja majanduslike näitajate hulka kuulus keskmise hinna meetod, mille kohaldamine hankija poolt toimus kolmes etapis. Esimeses etapis võrreldi igat pakkumust eelarvega, mis hankijal oli kõnealuse lepingu jaoks ja mida nimetatakse baashinnaks, mille eelnevalt määrab turu-uuringu alusel kindlaks sõltumatu inseneribüroo. Selles etapis keskmise hinna meetodi kohaldamine seisnes iga pakkuja pakkumuse „languse” (Bi) arvutamises protsendimäärana võrreldes baashinnaga vastavalt võrrandile „Bi = (baashind – pakkumus)/baashind”. Kui pakkumus oli madalam baashinnast, loeti, et pakkuja pakkus „positiivse languse” (Bi>0). Seevastu kui pakkumus oli baashinnast kõrgem (Bi<0), loeti, et pakkuja pakkus „tõusu”. Teises etapis arvutati iga pakkuja pakutud languste keskmine, mida nimetatud „keskmiseks languseks” (Bm). Analoogselt määrati kindlaks „põhjendamatu langus” (Bt), mis tähistas hinna vähendamise protsendimäära, alates millest loeti, et pakkumus ei ole usaldusväärne kas seetõttu, et sellise hinnaga ei ole projekti elluviimine mõistlikult eeldatav, või seetõttu, et hind on nii madal, et pakkumuses nimetatud teenuseid ei ole võimalik osutada minimaalsel tehnilisel tasemel. Kolmandas etapis kohaldati matemaatilist valemit erinevatele pakkumustele punktide andmiseks.

58      Suure osa ACA sõlmitud lepingute puhul võrreldi iga pakkumuse „langust” (Bi) kas „keskmise langusega” (Bm) või „korrigeeritud langusega”. „Korrigeeritud langus” seisnes üldiselt „keskmisele langusele” parandusteguri kohaldamises, suurendades seda viis protsendipunkti. Hispaania Kuningriigi hinnangul oli korrektsiooni eesmärk vältida, et pakkumused, mille „langus” on „keskmisest langusest” suurem, kuid mis vastavad baashinnale ja mis on kõrge tehnilise tasemega, on sattunud ebasoodsamasse olukorda, kuna teised pakkujad esitasid liiga kõrged pakkumused. Pakkujad, kes esitasid baashinnast kõrgemad pakkumused, mille „langus” on seega negatiivne, ei saanud ühtegi punkti. Seevastu pakkujaid, kes esitasid baashinnaga samaväärsed või madalamad pakkumused, mille „langus” oli seega „positiivne”, koheldi järgnevalt. Esiteks ei saanud pakkumused, mille „langus” ületas „põhjendamatut langust”, nimelt väga madala hinnaga pakkumused, millel oli väga suur „positiivne langus”, oma majandusliku taseme eest ühtegi punkti. Teiseks said pakkumused, mille „langus” oli madalam (vajaduse korral korrigeeritud) „keskmisest langusest”, sellise arvu punkte, mis suurenesid niivõrd, kuivõrd need lähenesid „keskmisele langusele”. Kolmandaks anti pakkumustele, mille „langus” oli suurem (vajaduse korral korrigeeritud) „keskmisest langusest”, kuid madalam „põhjendamatust langusest”, see tähendab madalam baashinnast ja kõrgem „keskmisest langusest”, kuid mis ei olnud ülemäära madalad, selline arv punkte, mis suurenesid niivõrd, kuivõrd need lähenesid „keskmisele langusele” ning kaugenesid „põhjendamatust langusest”. Teisisõnu anti pakkumustele selline arv punkte, mis vähenesid niivõrd, kuivõrd need kaugenesid „keskmisest langusest” ning lähenesid „põhjendamatule langusele”.

59      ARC sõlmitud lepingute puhul võrreldi analoogselt kõigepealt igat pakkumust baashinnaga, et kindlaks teha iga pakkuja „langus”. Baashinda ületavad pakkumused lükati tagasi. Mis puudutab selle hinnaga võrdseid või madalamaid pakkumusi, nimelt neid, millel oli „positiivne langus”, siis „keskmine langus” ja „põhjendamatu langus” arvutati seejärel viisil, mis oli identne ACA kasutatuga, selleks et anda punkte erinevatele pakkumustele järgneva valemi alusel. Esiteks anti 15 punkti pakkumustele, millel oli „null-langus”, see tähendab pakkumustele, mille hind langes kokku baashinnaga (Bi=0). Teiseks said pakkumused, millel oli „positiivne langus” ning mis olid madalamad „põhjendamatust langusest”, 15 kuni 30 punkti, kusjuures punktide arv suurenes niivõrd, kuivõrd need lähenesid „põhjendamatule langusele” ja kaugenesid „null-langusest”. Kolmandaks anti languste puhul, mis jäid „põhjendamatust langusest” kõrgemale, kahanev arv punkte 30‑st kuni 0‑ni niivõrd, kuivõrd need kaugenesid „põhjendamatust langusest”. Nii oli pakkumus, mis moodustas 90% või vähem pakkumusest, mis vastas „põhjendamatule langusele”, ülemäära madal, mistõttu ei saanud see alates nimetatud künnisest ühtegi punkti. Hispaania Kuningriigi arvates oli „punktide kadu” sellest künnisest ülevalpool suurem kui kadu languste puhul, mis asusid nulli ja „põhjendamatu languse vahel”, selleks et karistada ülemäära madalaid pakkumusi.

2.     Esimese väite esimene osa, mille kohaselt on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtteid ning direktiivi 93/37 artiklit 30 ja direktiivi 92/50 artiklit 36

60      Esimese väite esimeses osas vaidleb Hispaania Kuningriik vastu sellele, et keskmise hinna meetodi kohaldamine on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõtte ning direktiivi 93/37 artikli 30 ja direktiivi 92/50 artikliga 36.

61      Kõiki pakkujaid koheldi samal viisil. Neid teavitati eelnevalt abikõlblikkuse ja kõnealuste lepingute sõlmimise kriteeriumist, sealhulgas keskmise hinna meetodi kohaldamisest, ning neid koheldi pakkumuste hindamisel analoogselt. Hispaania Kuningriik leiab, et isegi kui oma pakkumuste esitamisel ei teadnud pakkujad keskmist hinda, olid nad teadlikud baashinnast, mida oli täpsustatud hankedokumentides ja hanketeates ning mis oli kindlaks tehtud turu-uuringus, mis oli avalikuks tehtud ja seega pakkujatele selles etapis kättesaadav. Lisaks kohaldati keskmise hinna meetodit võrdselt kõigi pakkumuste suhtes sõltumata nende päritolust. Hispaania Kuningriik täpsustab, et ta tuvastas 173 asjaomase lepingu hulgast 25 lepingut, mis sõlmiti odavaima pakkumuse alusel, mis oli madalam sellest, mis oleks saadud komisjoni nõutud maksumuse hindamise lineaarse meetodi kohaldamise tulemusel. Aluseks võetud pakkumus oli 78 juhul sama kui see, milleni oleks jõutud nimetatud lineaarse meetodi abil. Need näited kinnitavad eelkõige seda, et vale on komisjoni kinnitus, mille kohaselt ei taga keskmise hinna meetod lepingu sõlmimist pakkujaga, kes pakkus kõige parema kvaliteedi ja hinna suhte, vaid üksnes pakkujaga, kelle pakkumuses oli kvaliteedi ja keskmise hinna suhe kõige parem. Hispaania Kuningriigi lisab sisuliselt, et kohtupraktikas on tunnustatud, kui hankija kohaldab matemaatilist kriteeriumi, nagu „põhjendamatu languse” kõrvalekalde künnis, mis põhineb saadud pakkumuste keskmisel. Niisuguse künnise kindlaksmääramine aitab nimelt „kaaluda” seda, mil määral pakkumuses on järgitud keskmise hinna meetodit, ning kaudselt kriteeriume, millega tagatakse projekti tehniline tase ja elujõulisus.

62      Teise võimalusena väidab Hispaania Kuningriik, et isegi kui oletada, et esineb ebavõrdne kohtlemine, mis antud juhul puudub, oleks see objektiivsetel põhjustel õigustatud. Kui hankijad andsid madala hinnaga pakkumustele punkte, mis erinesid üksteisest või võrdusid nulliga, siis tehti seda eesmärgiga kaitsta avalikku huvi ning tagada kõnealuste projektide tehniline elujõulisus, kuna ülemäära madala hinnaga pakkumused võivad kahjustada ehitustööde nõuetekohast teostamist. Mis puudutab kõrge hinnaga pakkumusi, mis on kõrgemad teiste pakkujate omast ning asuvad seega „keskmisest langusest” ülevalpool, siis punktide arvu vähendatakse järk-järgult, et kaitsta liidu finantshuve. Lõpuks seab Hispaania Kuningriik kahtluse alla komisjoni nõutud maksumuse hindamise lineaarse meetodi sobilikkuse, kuna see meetod ei ole keskmise hinna meetodist tõhusam ega kaitse rohkem liidu finantshuve. Vastupidi, selle meetodi kohaldamine viiks kõrgema hinnaga pakkumuste vastuvõtmiseni kui need, mille võtsid vastu ARC ja ACA keskmise hinna meetodi alusel, mida komisjon ise möönis 27. ja 28. juuni 2006. aasta ärakuulamisel.

63      Komisjon vaidleb vastu Hispaania Kuningriigi argumentidele ning palub esimese väite esimene osa tagasi lükata.

64      Üldkohus meenutab kõigepealt väljakujunenud kohtupraktikat, milles on tunnistatud, et direktiivi 92/50 ja direktiivi 93/37 põhieesmärk on kaitsta ühes liikmesriigis asutatud ettevõtjate huve, kes soovivad pakkuda kaupu või teenuseid hankijatele, kes on asutatud teises liikmesriigis, ning selleks vältida eelkõige ohtu, et hankija eelistab riigihanke puhul kodumaiseid pakkujaid, ja ka võimalust, et hankija laseb ennast juhtida muudel kui majanduslikel kaalutlustel. Nende direktiivide esmane eesmärk on tagada konkurents ehitustööde riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimisel. Nimelt liidus selle valdkonna avamine konkurentsile vastavalt kõnealustes direktiivides sätestatud menetlustele tagab, et avaliku võimu asutused kedagi ei soosiks (vt selle kohta Euroopa Kohtu 27. novembri 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑285/99 ja C‑286/99: Lombardini ja Mantovani, EKL 2001, lk I‑9233, punktid 35 ja 36, ning seal vastavalt viidatud kohtupraktika).

65      Lisaks peab nii ehitustööde kui teenuste riigihankelepingute sõlmimise menetlustes hankija järgima pakkujate võrdse kohtlemise põhimõtet, nagu tuleneb ka otseselt direktiivi 92/50 artikli 3 lõikest 2, artikli 27 lõikest 4 ja artiklist 37 (vt selle kohta Euroopa Kohtu 24. jaanuari 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑532/06: Lianakis jt, EKL 2008, lk I‑251, punkt 33) ning direktiivi 93/37 artikli 22 lõikest 4, artikli 30 lõike 4 neljandast lõigust ja artikli 31 lõikest 1 (eespool punktis 64 viidatud kohtuotsus Lombardini ja Mantovani, punkt 37).

66      Pakkujate võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt, mis on vaid võrdse kohtlemise põhimõtte konkreetne väljendus (vt selle kohta Euroopa Kohtu 13. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑458/03: Parking Brixen, EKL 2005, lk I‑8585, punktid 46 ja 48, ning seal viidatud kohtupraktika; Üldkohtu 12. märtsi 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑332/03: European Service Network vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 72) ning mille eesmärk on soodustada hankemenetluses osalevate ettevõtjate vahelise eluterve ja tegeliku konkurentsi arengut, on täpsemalt nõutav, et kõigile pakkujatele peavad pakkumuse koostamisel olema tagatud võrdsed võimalused, ning see tähendab nimelt, et kõigile konkurentidele peavad kehtima samad tingimused (Euroopa Kohtu 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑496/99 P: komisjon vs. CAS Succhi di Frutta, EKL 2004, lk I‑3801, punkt 110). Nii on hankija kohustatud hankemenetluse igas etapis järgima pakkujate võrdse kohtlemise põhimõtet (Üldkohtu 17. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑203/96: Embassy Limousines & Services vs. parlament, EKL 1998, lk II‑4239, punkt 85) ning pakkujatel peab olema nii pakkumuste ettevalmistamise kui ka hankija poolt pakkumuste hindamise ajal võrdsed võimalused (vt selle kohta Euroopa Kohtu 16. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑213/07: Michaniki, EKL 2008, lk I‑9999, punkt 45, ja 17. veebruari 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑251/09: komisjon vs. Küpros, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 39, ning seal viidatud kohtupraktika).

67      Samuti tuleneb võrdse kohtlemise põhimõttest nimelt läbipaistvuskohustus, et võimaldada hankijal tagada selle põhimõtte järgimine (vt eespool punktis 64 viidatud kohtuotsus Lombardini ja Mantovani, punkt 38 ja eespool punktis 66 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Küpros, punkt 38, ning seal viidatud kohtupraktika). Võrdse kohtlemise põhimõttega kaasneva läbipaistvuse põhimõtte eesmärk on tagada ennekõike see, et puuduks oht, et hankija eelistab soosikuid või tegutseb omavoliliselt (eespool punktis 66 viidatud kohtuotsus komisjon vs. CAS Succhi di Frutta, punkt 111), samuti tagada hankemenetluste erapooletuse kontroll (vt eespool punktis 66 viidatud kohtuotsus Parking Brixen, punkt 49, ning seal viidatud kohtupraktika). See tähendab, et kõik hankemenetluse tingimused ja eeskirjad peavad olema hanketeates või hankedokumentides sõnastatud selgelt, täpselt ja üheselt nii, et esiteks võimaldaks see kõigil piisavalt informeeritud ja mõistlikult tähelepanelikel pakkujatel mõista selle täpset ulatust ja sellest ühtemoodi aru saada ning teiseks võimaldaks hankijal kontrollida, kas pakkujate esitatud pakkumused vastavad tegelikult kõnealuse hankelepingu sõlmimise kriteeriumidele (eespool punktis 66 viidatud kohtuotsus komisjon vs. CAS Succhi di Frutta, punkt 111). Lõpuks on võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõte riigihankelepingute sõlmimise menetlusi reguleerivate direktiivide alus. Hankijate kohustus tagada nende põhimõtete järgimine on kooskõlas kõnealuste direktiivide olemuse enesega (vt eespool punktis 66 viidatud kohtuotsus Michaniki, punkt 45, ning seal viidatud kohtupraktika).

68      Neid põhimõtteid arvestades tuleb edasi hinnata Hispaania Kuningriigi esimese väite esimeses osas esitatud etteheiteid.

69      Eespool punktis 23 toodud seitset projekti puudutava lepingu sõlmimisel otsustasid Kataloonia ametivõimud kohaldada direktiivi 92/50 artikli 36 lõike 1 punkti a ja direktiivi 93/37 artikli 30 lõike 1 punkti b alusel majanduslikult soodsaima pakkumuse kriteeriumi, võttes arvesse nii majanduslikke kui tehnilisi kriteeriume. Vaidlustatud otsuses seadis komisjon aga viidatud sätetest ja võrdse kohtlemise põhimõttest juhinduvalt kahtluse alla selle, kas majanduslikult soodsaima pakkumuse kindlakstegemisel on õiguspärane arvesse võtta keskmise hinna meetodit – mille toimimine on välja toodud eespool punktides 57–59 – põhjusel, et meetodi kohaldamise tulemusel karistatakse kõigi ülejäänud kriteeriumite võrdsuse korral madalama hinnaga pakkumusi, võrreldes pakkumustega, mille hind läheneb arvutatud keskmisele (vaidlustatud otsuse punkti 24 alapunkt c).

70      Mis puudutab võrdse kohtlemise põhimõtte väidetavat rikkumist, siis tuleb kõigepealt meenutada, et vaidlus puudub, et enne oma pakkumuste esitamist teavitati pakkujaid nii keskmise hinnameetodi kohaldamisest kui kogu projekti baashinnast, nagu on märgitud hankedokumentides ja hanketeates. Samuti on tõsi, et hankemenetluse samas etapis ei ole pakkujatel võimalik keskmist hinda teada saada, kuna see hind arvutatakse „languse” protsendi aritmeetilise keskmisena kõigi vastavaks tunnistatud pakkumuste baashinnast alles pärast kõnealusele lepingule esitatud pakkumuste vastuvõtmist.

71      Selles osas tuleb meenutada, et hankijad peavad järgima läbipaistvuskohustust, mille eesmärk on tagada ennekõike see, et puuduks oht, et hankija eelistab soosikuid või tegutseb omavoliliselt. Eelkõige siis, kui lepingu sõlmimine sõltub direktiivi 93/37 artikli 30 lõike 2 või direktiivi 92/50 artikli 36 lõike 2 tähenduses majanduslikult soodsaima pakkumuse kindlakstegemisest, tuleb hankijal hankedokumentides määratleda ja täpsustada kohaldatavad lepingu sõlmimise kriteeriumid. Nende sätete eesmärk on nimelt pakkumuste hindamise etapis lepingu sõlmimiseks tagada võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse järgimine (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 21. juuli 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑252/10 P: Evropaïki Dynamiki vs. EMSA, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 29).

72      Lisaks, kuigi kohtupraktikas ei ole täielikult ja absoluutselt keelatud hankijal pärast pakkumuste esitamise tähtaja möödumist üksikasjalikumalt määratleda lepingu sõlmimise kriteerium, millest oli eelnevalt pakkujaid teavitatud, on samuti tõsi, et selle hilisem kindlaksmääramine on võimalik vaid juhul, kui rangelt järgitakse kolme kumulatiivset tingimust. Esiteks ei või selle kriteeriumi hilisemal kindlaksmääramisel muuta lepingu sõlmimise kriteeriume, mis on määratletud hankedokumentides või hanketeates; teiseks ei või see kriteerium sisaldada asjaolusid, mis oleksid juhul, kui need oleks pakkumuste ettevalmistamise ajal teada, võinud mõjutada seda ettevalmistamist, ning kolmandaks ei või seda kindlaks määrata asjaolude alusel, mis võivad mõnda pakkujat diskrimineerivalt mõjutada (vt selle kohta eespool punktis 65 viidatud kohtuotsus Lianakis jt, punkt 43, ja seal viidatud kohtupraktika, ning eespool punktis 71 viidatud kohtuotsus Evropaïki Dynamiki vs. EMSA, punktid 32 ja 33).

73      Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et keskmise hinna meetodi kohaldamisel on vajalik hiljem kindlaks määrata olulise või isegi otsustava tähtsusega element lepingute sõlmimise otsuse jaoks, nimelt keskmine hind, millega tuleb võrrelda kõiki pakkumusi pärast seda, kui hankija on pakkumused kätte saanud. Seega, kuna pakkujad ei olnud oma pakkumuste esitamise etapis teadlikud kõnealusest keskmisest hinnast, olid pakkujad ilma jäetud elemendist, mis oleks juhul, kui nad oleksid seda eelnevalt teadnud, iseäranis mõjutanud pakkumuste ettevalmistamist eespool punktis 72 meenutatud teise tingimuse tähenduses, kuna see oleks võimaldanud suurendada neil võimalusi saada maksimumpunktid eespool punktides 58 ja 59 toodud kriteeriumide alusel. Seevastu takistas asjaolu, et nad ei olnud sellest elemendist teadlikud, neil oma vastavaid pakkumusi kohandamast nende pakkumuste hindamisega. Vastupidi, keskmise hinna osas läbipaistvuse puudumine tõi kaasa kõige konkurentsivõimelisemate pakkujate „irratsionaalse” konkurentsiolukorra, kuna juhul, kui nad oleksid tahtnud säilitada oma võimaluse saada leping, olid nad sunnitud esitama kõrgema hinnaga pakkumuse kui see, mille nad oleksid võinud esitada, nimelt pakkumuse hinnaga, mis vastab kõikide pakkumuste eeldatavale keskmisele hinnale, mitte aga kõige madalama hinnaga pakkumuse. Neil asjaoludel leidis komisjon vaidlustatud otsuses õigesti, et keskmise hinna meetodi kohaldamine on vastuolus direktiivi 93/37 artikli 30 lõigetega 1 ja 2 ning direktiivi 92/50 artikliga 36.

74      Hispaania Kuningriik ei saa seda hinnangut kahtluse alla seada, tuginedes Euroopa Kohtu otsuse Lombardini ja Mantovani (eespool punktis 64 viidatud kohtuotsus) punktile 70, kuna viidatud kohtuasja faktilised ja õiguslikud asjaolud ei ole sarnased käesoleva juhtumi omadega. Sellest kohtuotsusest tuleneb küll, et asjaolu, et niisugune kõrvalekalde määr, mis saadakse arvutuse teel, mis peamiselt põhineb hanke raames esitatud pakkumuste keskmisel, ei ole pakkujatele teada nende pakkumuste esitamise hetkel, kuna see määr tehakse kindlaks alles kõigi esitatud pakkumuste alusel, ei mõjuta kõrvalekalde määra kooskõla direktiiviga 93/37 (eespool punktis 64 viidatud kohtuotsus Lombardini ja Mantovani, punktid 68–70). Siiski on selle kõrvalekalde määra eesmärk tuvastada ja kõrvale lükata ebaharilikult madalad pakkumused direktiivi 93/37 artikli 30 lõike 4 tähenduses, mis on pakkumuse tagasilükkamise absoluutne põhjus, samas kui käesolevas asjas puudutas keskmise hinna meetod olulist või isegi otsustava tähtsusega elementi, mille eesmärk oli tuvastada pakkumus, mis on majanduslikult soodsaim – mis oli hankelepingu sõlmimise kriteerium, millest pakkujad ei olnud teadlikud oma pakkumuste ettevalmistamise ja esitamise hetkel. Lisaks tuleb täpsustada, et esiteks on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt liidu õigusega vastuolus, kui omal algatusel välistatakse teatud matemaatilise kriteeriumi alusel kindlaksmääratud pakkumused ehitustööde riigihankelepingute hankest, ning teiseks kui liidu õigusega ei ole üldjuhul vastuolus see, et matemaatilist kriteeriumi kasutatakse tuvastamisel, millised pakkumused on ebaharilikult madalad, siis kehtib see vaid juhul, kui nimetatud kriteeriumi kohaldamise tulemus ei ole hoomamatu ning järgitud on direktiivi artikli 30 lõikes 4 toodud nõuet neid pakkumusi võistlevalt kontrollida (vt selle kohta eespool punktis 64 viidatud kohtuotsus Lombardini ja Mantovani, punkt 73).

75      Lisaks puudub vaidlus selles, et keskmise hinna meetodi kohaldamine võis viia olukorrani, kus muude, eelkõige tehniliste tingimuste võrdväärsuse korral sai kõrgema hinnaga pakkumus oma majandusliku taseme eest rohkem punkte kui madalama hinnaga muu pakkumus, eriti juhul, kui esimene pakkumus lähenes rohkem keskmisele hinnale või ARC hallatavate lepingute puhul hinnale, mis vastab „põhjendamatule langusele”.

76      Selles osas tuleb meenutada, et kuigi direktiivi 92/50 artikli 36 lõike 1 punktis a ja analoogselt direktiivi 93/37 artikli 30 lõike 1 punktis b jäetakse hankijale õigus valida hankelepingu sõlmimise kriteeriumid, saab see valik olla seotud üksnes nende kriteeriumidega, mille alusel määratletakse majanduslikult soodsaim pakkumus (vt selle kohta Euroopa Kohtu 17. septembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑513/99: Concordia Bus Finland, EKL 2002, lk I‑7213, punkt 59, ning seal viidatud kohtupraktika). Majanduslikult soodsaimat pakkumust võib määratleda aga nii, et see on parima kvaliteedi ja hinna suhtega pakkumus, võttes arvesse lepingu esemega põhjendatud kriteeriume (vt selle kohta ja analoogia alusel Üldkohtu 6. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑148/04: TQ3 Travel Solutions Belgium vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑2627, punkt 48). Järelikult kuna hankijad otsustasid sõlmida leping majanduslikult soodsaima pakkumuse teinuga, pidid nad hindama pakkumusi, selleks et tuvastada, milline pakkumus on parima kvaliteedi ja hinna suhtega (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 10. mai 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑368/10: komisjon vs. Madalmaad, punkt 86, mis puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivi 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta (ELT L 134, lk 114; ELT eriväljaanne 06/07, lk 132) põhjenduse 46 kolmandat lõiku).

77      Kuigi majanduslikult soodsaim pakkumus ei ole alati see, millel on madalaim hind, tuleb tõdeda, et juhtudel, kui pakkumused on kõigi muude asjakohaste, sealhulgas tehniliste tingimuste osas võrdväärsed, tuleb kindlasti madalama hinnaga pakkumus majanduslikust seisukohast lugeda soodsamaks kui kõrgema hinnaga pakkumus. Sellises olukorras ei saa aga keskmise hinna meetodi kohaldamist, mille tulemusel sõlmitaks hankeleping isikuga, kelle pakkumus on kõrgema hinnaga kui mõnel teisel, lugeda majanduslikult soodsaima pakkumuse kriteeriumiga kooskõlas olevaks.

78      Hispaania Kuningriigi esitatud ülejäänud argumendid ei lükka seda hinnangut ümber.

79      Esiteks tuleb tulemusetuse tõttu tagasi lükata argument, et hankijad kaalusid võrdselt majanduslikke kriteeriume, sealhulgas keskmise hinna kriteeriumi, ning tehnilisi kriteeriume. See argument ei lähe vastuollu asjaoluga, et käesolevas asjas kujutas keskmise hinna meetod endast majanduslikult soodsaima pakkumuse kindlakstegemisel olulise, kui isegi mitte otsustava tähendusega kriteeriumi, mille tulemusel võidi hankeleping juhtudel, kui pakkumused on kõigi muude tingimuste osas täielikult võrdväärsed, sõlmida isikuga, kelle pakkumus oli kõrgema hinnaga kui mõnel teisel (vt eespool punktid 75–77).

80      Teiseks on tulemusetu ka argument, et keskmise hinna meetodit kohaldati kõigile pakkujatele sõltumata nende kodakondsusest, kuna see argument ei lükka ümber järeldust, et kõnealuse meetodi kohaldamine on vastuolus majanduslikult soodsaima pakkumuse kriteeriumiga (vt eespool punktid 73–77).

81      Kolmandaks ei saa keskmise hinna meetodi kohaldamist põhjendada „keskmise languse korrigeerimise” vahendiga, millega antakse kõrge tehnilise tasemega pakkumustele viis täiendavat punkti (vt eespool punkt 58). Selles osas piirdus Hispaania Kuningriik väitega, et tegemist on hankija tehtud ühepoolse parandusega teatud pakkumuste hindamise käigus, kusjuures hankija hinnangul on need pakkumused kõrge tehnilise tasemega, välja arvatud nimelt ülemäära madalaks tunnistatud pakkumused. Kuna aga täpsustatud ei ole hindamiskriteeriume, mis võimaldaksid sellist parandust, mis iseenesest on vastuolus läbipaistvuse põhimõttega ja keeluga anda hankijale piiramatu valikuvabadus pakkujaga hankelepingu sõlmimisel (vt eespool punktis 76 viidatud kohtuotsus Concordia Bus Finland, punkt 61, ning seal viidatud kohtupraktika), siis sellise põhjendusega ei saa nõustuda.

82      Neljandaks tuleb tulemusetuse tõttu samuti tagasi lükata argument, mille kohaselt erinevate hankemenetluste raames sõlmiti hankeleping siiski selle pakkujaga, kes esitas hinnalt odavaima pakkumuse, kuna see asjaolu üksi ei tõenda, et keskmise hinna meetod on kooskõlas läbipaistvuse põhimõtte ning direktiivi 93/37 artikli 30 lõigete 1 ja 2 ning direktiivi 92/50 artikliga 36.

83      Viiendaks tuleb tagasi lükata teise võimalusena esitatud argument, mille kohaselt on võimalik ebavõrdne kohtlemine õigustatud objektiivsete põhjustega, mis seisnevad eesmärgis kaitsta avalikku huvi ja liidu finantshuve ning vajaduses tagada projektide tehniline elujõulisus. Selles osas piisab, kui tõdeda, et hankelepingu sõlmimine pakkujaga, kes esitas hinnalt kõrgema pakkumuse kui mõni teine pakkumus, mis ometi on sellega samaväärne, on iseenesest vastuolus avaliku huviga ja sobimatu kaitsma liidu finantshuve.

84      Kuuendaks, ilma eespool punktides 122 ja 123 toodud kaalutlusi ümber lükkamata ei suuda argument, mis puudutab asjaolu, et sobimatu on maksumuse hindamise lineaarne meetod, mille kohaldamist komisjon nõuab, enam nõrgestada seda, et keskmise hinna meetod on vastuolus läbipaistvuse põhimõtte ning direktiivi 93/37 artikli 30 lõigete 1 ja 2 ning direktiivi 92/50 artikliga 36 ja tuleb seetõttu tulemusetuse tõttu tagasi lükata.

85      Eespool toodud kaalutlusi arvestades tuleb seega järeldada, et keskmise hinna meetodi kohaldamine on vastuolus läbipaistvuse põhimõttega ning direktiivi 93/37 artikli 30 lõigetega 1 ja 2 ning direktiivi 92/50 artikliga 36 ning käesoleva väite esimene osa tuleb tagasi lükata.

 Esimese väite teine osa, et ebaharilikult madalate pakkumustega seoses on valesti tõlgendatud direktiivi 93/37 artikli 30 lõiget 4 ning direktiivi 92/50 artiklit 37

86      Hispaania Kuningriik väidab, et vaidlustatud otsus on õigusvastane, kuna otsuse punkti 24 alapunktis d on leitud, et ACA ja ARC kasutatud hankelepingute sõlmimise süsteem on vastuolus direktiivi 93/37 artikli 30 lõike 4 ja direktiivi 92/50 artikliga 37. Isegi kui direktiivi 93/37 artikli 30 lõikes 4 on ette nähtud nende pakkumuste kontrollimise võistlev menetlus, mille hankija kavatseb ebaharilikult madalate hindade tõttu tagasi lükata, siis käesoleval juhul ei kuulu see säte kohaldamisele, kuna keskmise hinna meetodi puhul ei ole ette nähtud ebaharilikult madalate pakkumuste tagasilükkamist isegi mitte faktiliselt. Neid asjaolusid arvestades ei pidanud ACA ja ARC majanduslikult soodsaima pakkumuse analüüsimisel kohaldama direktiivi 93/37 artikli 30 lõikes 4 ning direktiivi 92/50 artikli 37 esimeses ja teises lõigus ette nähtud võistlevat menetlust.

87      Komisjon palub Hispaania Kuningriigi argumendid ja seega esimese väite käesolev osa tagasi lükata.

88      Üldkohus meenutab kõigepealt, et direktiivi 93/37 artikli 30 lõike 4 esimeses lõigus on sätestatud, et „[k]ui teatava lepingu puhul tunduvad pakkumiste hinnad teostatavate töödega võrreldes ebaharilikult madalad, nõuab tellija enne, kui võib sellised pakkumised tagasi lükata, kirjalikke täpsustusi pakkumise koostisosade kohta, mida ta asjakohaseks peab, ning kontrollib neid, esitatud selgitusi arvesse võttes”. Sama artikli lõike 4 teisest lõigust tuleneb, et „[t]ellija võib arvesse võtta objektiivselt põhjendatud selgitusi seoses ehitusviisi säästlikkusega, valitud tehniliste lahendustega või erandlikult soodsate tingimustega, mis pakkujal töö teostamiseks on, või pakutava töö originaalsusega”. Direktiivi 92/50 artikli 37 esimene ja teine lõik on peale asjaolu, et selles reguleeritakse teenuste osutamist, sõnastatud peaaegu identselt.

89      Selles osas on kohtupraktikas täpsustatud, et nõukogu nägi ette täpse ja üksikasjaliku menetluse ebaharilikult madalatena näivate pakkumuste kontrollimiseks, selleks et võimaldada pakkujal, kes on esitanud iseäranis madala hinnaga pakkumuse, tõendada, et tema pakkumus on tõsiseltvõetav, ning sel viisil tagada juurdepääs ehitustööde riigihankelepingutele (eespool punktis 64 viidatud kohtuotsus Lombardini ja Mantovani, punkt 48).

90      Järelikult eeldatakse direktiivi 93/37 artikli 30 lõikes 4, et tingimata kohaldatakse niisuguste pakkumuste võistleva kontrolli menetlust, mida hankija loeb ebaharilikult madalaks, pannes viimasele kohustuse pärast kõigi pakkumuste läbivaatamist ja enne hankelepingu sõlmimise otsustamist nõuda kõigepealt kirjalikult täpsustavaid andmeid oletatava kõrvalekaldega pakkumuse asjaolude kohta, mis konkreetselt olid aluseks tema kahtlustele, ning seejärel hinnata kõnealust pakkumust lähtudes põhjendustest, mille asjaomane pakkuja esitas vastusena sellele nõudele. Nimelt on oluline, et igal pakkujal, kelle puhul tekib kahtlus, et ta on esitanud ebatavaliselt madala hinnaga pakkumuse, oleks õigus tõhusalt teatavaks teha oma seisukoht selles küsimuses ja talle oleks antud võimalus esitada oma pakkumuse erinevate koostisosade kohta kõik tõendid ajal – mis on kindlasti pärast kõigi ümbrikute avamist –, mil talle on saanud teatavaks mitte ainult kõnealuse hanke kõrvalekalde määr ja asjaolu, et tema pakkumus on osutunud ebatavaliselt madalaks, vaid ka need konkreetsed asjaolud, mis hankijal küsimusi tekitasid (eespool punktis 64 viidatud kohtuotsus Lombardini ja Mantovani, punktid 51 ja 53).

91      Eelnev tõlgendus on ainus, mis on kooskõlas nii direktiivi 93/37 artikli 30 lõike 4 sõnastuse kui eesmärgiga. Nii tuleneb ühelt poolt selle sätte, mis on kehtestatud kohustuslikuna, sõnastusest endast, et hankija peab esiteks tuvastama oletatavad pakkumused, teiseks võimaldama asjaomastel ettevõtjatel tõendada nende tõsidust, paludes neilt täpsustusi, mida ta peab otstarbekaks, kolmandaks hindama huvitatud isikute esitatud selgituste asjakohasust ning neljandaks tegema otsuse nimetatud pakkumuste vastuvõtmise või tagasilükkamise kohta. Seega on võimalik asuda seisukohale, et järgitud on nõudeid, mis on omased ebaharilikult madalate pakkumuste kontrolli menetluse võistlevusele direktiivi 93/37 artikli 30 lõike 4 tähenduses, üksnes siis, kui kõik kirjeldatud etapid on üksteise järel läbitud. Teiselt poolt kujutab hankija ja pakkuja vaheline tõeline võistlev vaidlus, mis toimub sobival ajal pakkumuste hindamise menetluses, endast direktiivi põhimõttelise tähtsusega nõuet, et vältida hankija meelevaldsust ning tagada ettevõtjate vahel eluterve konkurents (eespool punktis 64 viidatud kohtuotsus Lombardini ja Mantovani, punktid 54–57).

92      Käesolevas asjas tuleneb kõnealuste hankelepingute sõlmimise süsteemide kirjeldusest, nagu selle esitas Hispaania Kuningriik ise, et nii ACA kui ARC sõlmitud hankelepingutes oli ette nähtud, et määratakse kindlaks künnis „põhjendamatu langus”, mis tähistas hinna vähendamise protsendimäära, alates millest loeti, et pakkumus ei ole usaldusväärne (vt eespool punkt 57). Kirjeldusest tuleneb samuti, et ACA sõlmitud hankelepingute puhul ei saanud pakkujad, kes esitasid pakkumuse, mille langus ületas „põhjendamatut langust”, majandusliku taseme eest ühtegi punkti. Samuti loeti ARC sõlmitud hankelepingute puhul pakkumus, mis moodustas 90% või vähem pakkumusest, mis vastas „põhjendamatule langusele”, ülemäära madalaks, mistõttu ei saanud see alates nimetatud künnisest ühtegi punkti.

93      Ka puudub vaidlus selles, et kõnealustes hankelepingute sõlmimise süsteemides ei olnud ette nähtud ühtegi menetlust, mis võimaldaks pakkujal, kes esitas pakkumuse, mille langus ületab „põhjendamatut langust”, tõhusalt avaldada oma seisukohta ning esitada põhjendused oma pakkumuse erinevate asjaolude kohta.

94      Eespool toodut arvestades ei ole tulemuslik Hispaania Kuningriigi argument, et direktiivi 93/37 artikli 30 lõikes 4 ning direktiivi 92/50 artikli 37 esimeses ja teises lõigus toodud sätted ei ole käesoleval juhul kohaldatavad. Isegi kui nendes hankelepingute sõlmimise süsteemides ei olnud ette nähtud selliste pakkumuste automaatset tagasilükkamist, mille langus ületab „põhjendamatut langust”, on samuti tõsi, et pakkumused, mis loeti hinnalt liiga madalaks, ei saanud oma majandusliku taseme eest ühtegi punkti. Nagu aga kinnitasid pooled ärakuulamisel ning nagu ilmneb seejärel Hispaania Kuningriigi esitatud dokumentidest, tuleb majanduslikult soodsaim pakkumus kindlaks teha kahe peamise kriteeriumi alusel, nimelt majanduslik ja tehniline tase, mille täpne kaalumine varieerub küll lähtuvalt projektidest ja hankelepingutest. Lisaks, võttes arvesse majandusliku taseme olulisust, mis oli sageli 50%, siis pidi selle taseme eest null punkti andmine tingimata kaasa tooma asjaomase pakkumuse tagasilükkamise, kuna isegi kui oletada, et põhjendatud oli tehnilise taseme eest anda maksimaalne punktide arv (mille kaaluks on samuti 50%), ei olnud pakkujal kunagi võimalik saada punktide kogusummat, mis tooks kaasa hankelepingu sõlmimise. Sellest järeldub, et niisugusele pakkumusele null punkti andmine toob endaga kaasa sama tulemuse kui ebatavaliselt madala hinnaga pakkumuse tagasilükkamine. Lõpuks, nagu Hispaania Kuningriik ise kinnitab kõnealuste hankelepingute sõlmimise süsteemide kirjelduses, lähtub see meetod, mis põhineb „põhjendamatu languse” künnisel, samast mõttest nagu direktiivi 93/37 artikli 30 lõike 4 ning direktiivi 92/50 artikli 37 esimese ja teise lõigu puhul, nimelt vältida hankelepingu sõlmimist pakkujaga, kelle pakutud hind on pakutavat teenust arvestades ebaproportsionaalselt madal ning puudub võimalus tagada selle nõuetekohane osutamine ja/või saavutada minimaalne nõutav tehniline tase (vt eespool punkt 57).

95      Neil asjaoludel, arvestades et Kataloonia ametivõimude hankelepingute sõlmimise süsteemide puhul ei olnud ette nähtud niisuguste pakkumuste võistleva kontrolli menetlust, mida loeti nii madalaks, et neile ei antud ühtegi punkti oma majandusliku taseme eest, ning et järelikult ei pakutud nende süsteemidega asjaomastele pakkujatele võimalust tõhusalt avaldada oma seisukoht ning esitada põhjendused oma pakkumuste erinevate asjaolude kohta, tuleb jõuda järeldusele, et komisjon leidis põhjendatult, et kõnealused süsteemid on vastuolus direktiivi 93/37 artikli 30 lõike 4 esimese ja teise lõiguga ning direktiivi 92/50 artikli 37 esimese ja teise lõiguga.

96      Järelikult tuleb tõdeda, et komisjon ei ole teinud vaidlustatud otsuse punkti 24 alapunktis d viga ning esimese väite teine osa tuleb tagasi lükata.

 Esimese väite kolmas osa, mis puudutab varasemate ehitustööde kogemuse kriteeriumi kohaldamist majanduslikult soodsaima pakkumuse kindlaksmääramisel

97      Esimese väite kolmandas osas vaidleb Hispaania Kuningriik vastu vaidlustatud otsuse punktis 18 ja punkti 24 alapunktis b toodud komisjoni hinnangule, mille kohaselt ei ole varasemate ehitustööde kogemuse kriteerium vastuvõetav kui kriteerium, millega määratakse kindlaks majanduslikult soodsaima pakkumuse valik, ning on vastuolus direktiivi 93/37 artikliga 30 ning direktiivi 92/50 artikliga 36. Hispaania Kuningriik leiab sisuliselt, et enne 2002. aastat puudus veel väljakujunenud kohtupraktika, milles oleks otsustatud, et selle kriteeriumi kasutamine on vastuolus liidu õigusega, nii et kuni selle ajani ei saanud kõnealust kriteeriumi lugeda õigusvastaseks. Pärast kohtupraktikas tehtud täpsustust lõpetas ACA kriteeriumi kohaldamise.

98      Komisjon vaidleb vastu Hispaania Kuningriigi argumentidele ja palub käesoleva väite kolmas osa tagasi lükata.

99      Üldkohus meenutab kõigepealt, et direktiivi 92/50 artiklis 23 on ette nähtud, et lepingud sõlmitakse sama direktiivi artiklites 36 ja 37 sätestatud kriteeriumide alusel, võttes arvesse artiklit 24 ning pärast seda, kui hankijad on artiklites 31 ja 32 nimetatud kriteeriumide alusel kontrollinud selliste teenuseosutajate sobivust, keda ei ole artikli 29 alusel kõrvaldatud. Samuti on direktiivi 93/37 artiklis 18 ette nähtud, et lepingud sõlmitakse sama direktiivi artiklites 30–32 sätestatud kriteeriumide alusel, võttes arvesse artikli 19 sätteid ning pärast seda, kui hankijad on artiklites 26 ja 27 nimetatud finants‑ ja majandusliku seisundi ja tehnilise pädevuse või oskuste kriteeriumide alusel kontrollinud selliste tööettevõtjate sobivust, keda ei ole artikli 24 alusel kõrvaldatud.

100    Edasi on korduvalt otsustatud, et kuigi need direktiivid ei välista üldjuhul seda, et pakkujate sobivust võidakse kontrollida lepingu sõlmimisega samal ajal, on tegemist siiski eri toimingutega ning neid reguleerivad erinevad õigusnormid (vt selle kohta ehitustööde riigihankelepingute osas Euroopa Kohtu 20. septembri 1988. aasta otsus kohtuasjas 31/87: Beentjes, EKL 1988, lk 4635, punktid 15 ja 16, ning teenuste riigihankelepingute osas eespool punktis 65 viidatud kohtuotsus Lianakis jt, punkt 26).

101    Pakkujate sobivust hindab hankija majandusliku, finantsilise ja tehnilise suutlikkuse kriteeriumide („kvalitatiivse valiku kriteeriumid”) alusel, mis on toodud vastavalt direktiivi 92/50 artiklites 31 ja 32 ning direktiivi 93/37 artiklites 26 ja 27. Lepingu sõlmimine seevastu põhineb vastavalt direktiivi 92/50 artikli 36 lõikes 1 ja direktiivi 93/37 artiklis 30 loetletud kriteeriumidel, nimelt madalaim hind või majanduslikult soodsaim pakkumus (vt ehitustööde riigihankelepingute osas eespool punktis 100 viidatud kohtuotsus Beentjes, punktid 17 ja 18, ning teenuste riigihankelepingute osas eespool punktis 65 viidatud kohtuotsus Lianakis jt, punktid 27 ja 28).

102    Kuigi on tõsi, et majanduslikult soodsaima pakkumuse korral ei ole need kriteeriumid, millest hankijad võivad lähtuda, direktiivi 92/50 artikli 36 lõikes 1 ja direktiivi 93/37 artikli 30 lõikes 1 ammendavalt loetletud ning seega jätavad need sätted hankijatele võimaluse valida, millistest lepingu sõlmimise kriteeriumidest nad soovivad lähtuda, võib see valik siiski hõlmata vaid neid kriteeriume, mille eesmärk on välja selgitada majanduslikult soodsaim pakkumus. Järelikult on lepingu sõlmimise kriteeriumidena välistatud need kriteeriumid, mille eesmärk ei ole majanduslikult soodsaima pakkumuse väljaselgitamine, kuid mis seonduvad põhiliselt kõnealuse lepingu täitmisel pakkujate sobivuse hindamisega (eespool punktis 65 viidatud kohtuotsus Lianakis jt, punktid 29 ja 30, ning seal viidatud kohtupraktika).

103    Tuleb tõdeda, et varasemate ehitustööde kogemuse kriteerium, millest lähtus ACA lepingu sõlmimise kriteeriumi puhul, puudutab pakkujate sobivust täita lepingut, ning seega ei ole kõnealune kriteerium käsitatav lepingu sõlmimise kriteeriumina direktiivi 92/50 artikli 36 lõike 1 ja direktiivi 93/37 artikli 30 lõike 1 tähenduses (vt selle kohta eespool punktis 65 viidatud kohtuotsus Lianakis jt, punkt 31). Seetõttu leidis komisjon vaidlustatud otsuse punktis 18 ja punkti 24 alapunktis b, et käesolevas asjas ei saa seda kriteeriumi kõnealustes riigihankemenetlustes kasutada lepingu sõlmimise kriteeriumina, millele Hispaania Kuningriik ka vastu ei vaidle.

104    Mis puudutab Hispaania Kuningriigi argumenti, mille kohaselt ei olnud komisjonil õigust tuvastada niisugust rikkumist kuni hetkeni, mil kohtupraktikas on lahendatud eespool punktis 102 viidatud õigusküsimus, siis piisab, kui meenutada, et tõlgendus, mille Euroopa Kohus annab liidu õiguse sättele, piirdub selle sätte tähenduse ja ulatuse selgitamise ning täpsustamisega, nagu seda oleks tulnud mõista ja kohaldada alates selle jõustumisest. Sellest järeldub, et nõnda tõlgendatud õigusnormi saab ja peab kohaldama isegi õigussuhetele, mis tekkisid ja loodi enne kõnealust kohtuotsust, ja vaid erandjuhtudel võib Euroopa Kohus liidu õiguskorrale omast õiguskindluse üldpõhimõtet kohaldades piirata võimalust, kus kõik huvitatud isikud saavad toetuda mõnele tema tõlgendatud õigusnormile, et vaidlustada heauskselt loodud õigussuhted. Need kaalutlused kehtivad ka liidu institutsioonide puhul, kui viimased omakorda peavad rakendama liidu õigusnorme, mis on Euroopa Kohtu hilisema praktika ese (Üldkohtu 12. veebruari 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑289/03: BUPA jt vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑81, punkt 159).

105    Neil asjaoludel ei saa Hispaania Kuningriik väita, et asjaolu, et enne 2002. aastat väidetavalt puudus väljakujunenud kohtupraktika, mis oli seotud keeluga kasutada kogemuse kriteeriumi lepingu sõlmimise kriteeriumina, tõi kaasa selle, et nimetatud kriteeriumi kasutamist võis lugeda kuni selle ajani õiguspäraseks.

106    Lisaks tuleb igal juhul tagasi lükata Hispaania Kuningriigi argument, mille kohaselt ei olnud varasemast kohtupraktikast võimalik aru saada, et kogemuse kriteeriumi kasutamine lepingu sõlmimise kriteeriumina on vastuolus riigihankeid puudutavate asjakohaste õigusnormidega. Kvalitatiivsete valikukriteeriumide ja lepingu sõlmimise kriteeriumide eristamine tuleneb aga otseselt direktiivist 92/50 ja direktiivist 93/37 (vt eelkõige direktiivide VI jaotise 2. ja 3. peatükk). Peale selle oli põhimõtet, mille kohaselt on pakkujate sobilikkuse kontrollimine ja lepingu sõlmimine kaks erinevat toimingut, mida reguleerivad erinevad normid, tunnustatud juba 1988. aastal kohtuotsuses Beentjes (eespool punktis 100 viidatud kohtuotsus, punkt 16). Selles otsuses täpsustas Euroopa Kohus samuti, et tehtavate tööde puhul nõutava spetsiifilise kogemuse kriteerium kujutab endast õiguspärast tehnilise pädevuse kriteeriumi, et kontrollida ettevõtjate sobilikkust (punkt 37).

107    Lisaks täpsustas Euroopa Kohus 17. septembri 2002. aasta otsuses kohtuasjas Concordia Bus Finland (eespool punktis 76 viidatud kohtuotsus, punkt 59), et kuna pakkumus vastab tingimata lepingu esemele, peavad lepingu sõlmimise kriteeriumid, mida võib arvesse võtta, samuti olema seotud lepingu esemega. Sellest tuleneb, et hankijate kasutatud lepingu sõlmimise kriteeriumid peavad olema objektiivsed kriteeriumid, mis otseselt ja eranditult on seotud pakkumuse tunnustega ning kauba või teenusega lahutamatult seotud omadustega, mitte aga pakkujate pädevusega. Mis täpsemalt puudutab varasema kogemuse kriteeriumi, siis Üldkohus otsustas 26. veebruari 2002. aasta otsuses kohtuasjas T‑169/00: Esedra vs. komisjon (EKL 2002, lk II‑609, punkt 158), et pakkumuste kvaliteeti tuleb hinnata pakkumuste eneste alusel, mitte aga võtta aluseks kogemust, mille pakkuja on omandanud hankijaga varem sõlmitud lepingute raames, või tugineda sellistele valikukriteeriumidele nagu taotlejate tehniline võime, mida kontrolliti juba taotlejate väljavalimise etapis ning mida ei saa uuesti võtta arvesse pakkumuste võrdlemisel (eespool punktis 76 viidatud kohtuotsus TQ3 Travel Solutions Belgium vs. komisjon, punkt 86). Samuti kinnitas Euroopa Kohus 19. juuni 2003. aasta otsuses kohtuasjas C‑315/01: GAT (EKL 2003, lk I‑6351, punkt 66) uuesti, et tõend pakkuja kogemuse kohta, nagu tööde loetelu, mis hõlmab varasemate klientide isikuid ja arvu, ei anna teavet, mis võimaldaks tuvastada majanduslikult soodsaima pakkumuse, ning järelikult ei saa see olla lepingu sõlmimise kriteerium. Neil asjaoludel ei saa Hispaania Kuningriik tugineda üksnes Üldkohtu 25. veebruari 2003. aasta otsusele kohtuasjas T‑183/00: Strabag Benelux vs. nõukogu (EKL 2003, lk II‑135, punktid 75–79) ning 25. veebruari 2003. aasta otsusele kohtuasjas T‑4/01: Renco vs. nõukogu (EKL 2003, lk II‑171, punkt 68), mis võisid anda aluse teistsuguseks tõlgenduseks.

108    Hispaania Kuningriigi esitatud ülejäänud argumendid ei lükka ümber eespool toodud hinnangut.

109    Esiteks, kuna Hispaania Kuningriik heidab komisjonile ette vastuolulist tegevust, kuna viimane avaldas isegi pärast 2002. aastat hanketeateid, milles pakkuja kogemus oli üks lepingu sõlmimise kriteeriumidest, siis tuleb see argument, mis pealegi on tõendamata, tulemusetuse tõttu tagasi lükata, kuna võimaliku õigusvastasusega ei saa põhjendada käesoleval juhul ACA hallatud lepingutes toime pandud rikkumist.

110    Teiseks tuleb samuti tulemusetuse tõttu tagasi lükata Hispaania Kuningriigi argument, mille kohaselt ei mõjutanud varasemate ehitustööde kogemuse kriteeriumi kasutamine pakkujate väljavalimist, kuna niisugune võimalik asjaolu ei sea kahtluse alla eespool toodud hinnangut komisjoni tuvastatud rikkumise kohta. Õigusvastasuse tuvastamine kõnealuste direktiivide rakendamisel või kohaldamisel ei saa nimelt sõltuda sellise õigusvastase tegevuse võimalikest faktilistest tagajärgedest.

111    Kolmandaks, mis puudutab etteheidet õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumise kohta, siis tuleb märkida, et Hispaania Kuningriik esitas selle etteheite alles repliigis ning et järelikult kuna ta ärakuulamisel ei esitanud sellega seoses põhjendusi ega vastuväiteid, tuleb see hilinenult esitamise ja vastuvõetamatuse tõttu kodukorra artikli 48 lõike 2 tähenduses tagasi lükata. Igal juhul ei ole Hispaania Kuningriik oma etteheite põhjendamiseks esitanud ühtegi täpset, tingimusteta ja kooskõlalist kinnitust (Üldkohtu 4. veebruari 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑145/06: Omya vs. komisjon, EKL 2009, lk II‑145, punkt 117), millega saaks tema puhul põhjendada õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte tuvastamist.

112    Eespool toodud kaalutlustest kogumis tuleneb, et Hispaania Kuningriik ei ole tõendanud, et vaidlustatud otsus sisaldaks viga osas, milles komisjon leidis, et ACA sõlmitud lepingud ei olnud kooskõlas liidu asjakohaste õigusnormidega riigihanke valdkonnas põhjusel, et lepingu sõlmimise kriteeriumi raames sisaldasid need varasemate ehitustööde kogemuse kriteeriumi.

113    Neil asjaoludel tuleb esimese väite kolmas osa ja järelikult esimene väide tervikuna tagasi lükata.

 Teine väide, mis on esitatud teise võimalusena ning mis puudutab proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist määruse nr 1164/94 II lisa artikli H lõike 2 tähenduses

114    Teises väites, mis on esitatud teise võimalusena, leiab Hispaania Kuningriik, et rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet, nagu see on sätestatud EÜ artikli 5 kolmandas lõigus ning määruse nr 1164/94 II lisa artikli H lõikes 2. Hispaania Kuningriik vaidleb eelkõige vastu vaidlustatud otsuse punktile 32 osas, milles kohustatakse ACA ja ARC projektide osas tagasi maksma „valesti deklareeritud” summa 4 490 021 eurot, ning otsuse punktile 28, mille kohaselt pakkus komisjon välja „kohaldada iga projekti kohta finantskorrektsiooni 100% ühenduse rahalise abi erinevusest edukaks tunnistatud pakkumuste ja iga lepingu osas eraldi ümberarvutatu vahel”.

115    Esiteks väidab Hispaania Kuningriik, et komisjoni nõutav maksumuse hindamise lineaarne meetod ei ole keskmise hinna meetodiga võrreldes sobivam, ei kaitse rohkem liidu finantshuve ega järgi rohkem asjakohaseid õigusnorme riigihanke valdkonnas. Lineaarse meetodi kohaldamine oleks teatud juhtudel viinud selleni, et edukaks tunnistatakse pakkumused, mille hind on kõrgem või võrdne nende pakkumustega võrreldes, mille tunnistasid edukaks ACA ja ARC keskmise hinna meetodit kasutades. Selleks et nõuetekohaselt hinnata väidetava õigusvastasuse finantsmõju, oleks arvesse tulnud võtta kõik asjaomased lepingud, sealhulgas need, mille puhul ACA või ARC otsus kohaldada viimati nimetatud meetodit oleks liidu jaoks tähendanud säästu. Nii oleks netofinantskorrektsioon, milles võetakse arvesse nii positiivseid kui negatiivseid tulemusi, pidanud olema 2 895 884,80 eurot ACA puhul ja 112 900,52 eurot ARC puhul. Nõue 4 490 021 eurot tagasi maksta „valesti deklareeritud” summana rikub seega proportsionaalsuse põhimõtet.

116    Teiseks leiab Hispaania Kuningriik, et tuginedes maksumuse hindamise lineaarsele meetodile, oleks komisjon pidanud korrigeerima tehnilise ja majandusliku kriteeriumi vastava tähtsuse uut kaalumist. Vaidlustatud otsuse punktis 28 toodud uue kaalumise raames võetakse arvesse aga üksnes kogemuse kriteeriumi väljajätmist. Hispaania Kuningriik on seisukohal, et kui ACA ja ARC otsustasid majandusliku taseme eest anda kõige kõrgema „punkti” odavaimale pakkumusele, ei jäänud nad tehnilise ja majandusliku kriteeriumi vahelise kaalumise juurde, vaid andsid kindlasti rohkem kaalu tehnilisele kriteeriumile. Kuna keskmise hinna meetodi eesmärk on tagada edukaks tunnistatud pakkumuste tehniline elujõulisus, oli tingimata vajalik uus kaalumine. Seevastu esialgse kaalumise juurde jäämine oleks toonud kaasa „tehnilise moonutuse” ning ei oleks taganud, et edukaks tunnistatud pakkumus on tehniliselt tegelikult parim ning seega majanduslikult soodsaim pakkumus.

117    Kolmandaks on Hispaania Kuningriigi arvates liidu finantshuvide kaitsmiseks olemas vähem piiravaid meetmeid kui finantskorrektsiooni kohaldamine 100% ulatuses. Komisjon jättis tähelepanuta 2002. aasta suuniste punkti 2.3, mille kohaselt nähakse niisugune korrektsioon ette vaid juhul, kui juhtimis‑ ja kontrollisüsteemis tuvastatud puudused või kõnealused rikkumised on „niivõrd tõsised, et [liidu] eeskirju ei täideta üldse”, mis muudab kõik maksed õigusvastaseks. Käesoleval juhul puudub aga olukord „ei täideta üldse”, arvestades eelkõige ACA ja ARC poolt keskmise hinna meetodi kohaldamisest tuleneva moonutuse vähetähtsust. Sellest tuleneb, et komisjon rikkus proportsionaalsuse põhimõtet, kuna sobiv finantskorrektsioon, mis võtab arvesse tehnilise ja majandusliku kriteeriumi uut kaalumist, peaks olema 976 000 eurot.

118    Komisjon vaidleb Hispaania Kuningriigi argumentidele vastu ja palub käesolev väide tagasi lükata.

119    Üldkohus meenutab, et proportsionaalsuse põhimõte, nagu see on esitatud EÜ artiklis 5, kuulub liidu õiguse üldpõhimõtete hulka ning selle põhimõtte kohaselt on nõutav, et liidu institutsioonide aktid ei läheks kaugemale sellest, mis on asjaomaste õigusnormidega seatud legitiimsete eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik, ning juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet, ning tekitatud ebamugavused peavad olema seatud eesmärkidega vastavuses (vt Üldkohtu 12. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑308/05: Itaalia vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑5089, punkt 153, ning seal viidatud kohtupraktika). Proportsionaalsuse põhimõtte puhul võib kohustuste rikkumise eest, mille täitmine on liidu süsteemi nõuetekohase toimimise seisukohast olulise tähtsusega, karistada sellise liidu õiguses ette nähtud õiguse kaotamisega, nagu seda on õigus saada rahalist abi (Üldkohtu 26. septembri 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑199/99: Sgaravatti Mediterranea vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑3731, punktid 134 ja 135, ning 19. novembri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑404/05: Kreeka vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 89).

120    Rakendusmääruse nr 1386/2002 artikli 17 lõikest 1 tuleneb, et nende finantskorrektsioonide summat, mis komisjon on teinud määruse nr 1164/94 ΙΙ lisa artikli H punkti 2 kohaselt üksikute või süstemaatiliste eiramiste puhul, hinnatakse võimaluse korral üksikute toimikute põhjal ja need võrduvad Ühtekuuluvusfondilt valesti sisse nõutud kulutustega, võttes arvesse proportsionaalsuse põhimõtet. Sama määruse artikli 17 lõike 2 kohaselt võib komisjon, kui alusetult makstud summade suurust ei ole võimalik täpselt kindlaks määrata või kui kõnealuste kulutuste tühistamine täies ulatuses oleks ebaproportsionaalne, võtta oma finantskorrektsioonide aluseks ekstrapolatsiooni või standardmäära.

121    Lisaks tuleb meenutada, et nähtuvalt vaidlustatud otsuse punktist 28, selleks et kindlaks määrata finantskorrektsioonid ACA ja ARC hallatavale seitsmele projektile, otsustas komisjon esiteks keskmise hinna meetodi asendada maksumuse hindamise lineaarse meetodiga, millega antakse parim hinne kõige madalama hinnaga pakkumusele, ning teiseks jätta välja tehnilise kogemuse kriteerium. Kataloonia ametivõimude ettevalmistatud uute hindamiste alusel pakkus komisjon seejärel välja kohaldada iga projekti kohta finantskorrektsiooni 100% liidu rahalise abi erinevusest edukaks tunnistatud pakkumuste ja iga lepingu osas eraldi ümberarvutatu vahel.

122    Nii tuleb tõdeda, et käesoleval juhul arvutati finantskorrektsiooni kogusumma vastavalt rakendusmääruse nr 1386/2002 artikli 17 lõikele 1 individuaalselt iga kõnealuse lepingu puhul, võttes arvesse maksumuse hindamise lineaarset meetodit ja välistades tehnilise kogemuse kriteeriumi, ning et komisjon ei tuginenud ekstrapolatsioonile ega standardmäärale. Lisaks tuleneb poolte vastustest Üldkohtu kirjalikele ja suulistele küsimustele, et nende lepingute puhul tehnilise ja majandusliku kriteeriumi uue kaalumise käigus ei muutnud komisjon nende kriteeriumide vastavat olulisust, nagu ta oli seda kasutanud kriteeriumide esialgsel kaalumisel.

123    Mis puudutab Hispaania Kuningriigi esimest etteheidet, mille kohaselt komisjoni nõutav maksumuse hindamise lineaarne meetod ei ole keskmise hinna meetodiga võrreldes sobivam, ei kaitse rohkem liidu finantshuve ega järgi rohkem asjakohaseid õigusnorme riigihanke valdkonnas, siis tuleb meenutada, et Hispaania Kuningriik tugineb selle etteheite puhul nimelt järgmisele väitele, et lineaarse meetodi kohaldamine viis teatud juhtudel selleni, et edukaks tunnistati pakkumused, mis olid kõrgema hinnaga kui pakkumused, mis tunnistati edukaks keskmise hinna meetodi alusel. Selles osas märkis komisjon, ilma et ta oleks sõnaselgelt selles küsimuses Hispaania Kuningriigile vastu vaielnud, et need tulemused olid tingitud asjaolust, et pakkumuste uue hindamise käigus loobuti varasema kogemuse tehnilisest kriteeriumist. Lisaks tuleb märkida, et Hispaania Kuningriik ei tõenda, kuidas on maksumuse hindamise lineaarne meetod vastuolus liidu riigihankealaste õigusnormidega ning millisel põhjusel tooks meetodi kohaldamine kaasa selle, et komisjon teeb finantskorrektsioonid, mis on vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. Iseäranis, võttes arvesse asjaolu, et maksumuse hindamise lineaarse meetodi kohaselt antakse parim hinne kõige madalama hinnaga pakkumusele, ei selgita Hispaania Kuningriik veenvalt, kas ja millistel tingimustel oleks nimetatud meetod võinud kõigi ülejäänud kriteeriumide võrdsuse korral viia niisuguse pakkumuse edukaks tunnistamiseni, mille hind on kõrgem pakkumusest, mis tunnistati sama lepingu puhul edukaks keskmise hinna meetodi alusel.

124    Kuna samas kontekstis heidab Hispaania Kuningriik komisjonile ette, et viimane ei võtnud arvesse väidetavat säästu liidu eelarvele, mis on tingitud asjaolust, et teatud lepingute puhul tunnistas ACA või ARC edukaks pakkumused, mille hind oli madalam kui pakkumustel, mis oleks edukaks tunnistatud komisjoni nõutud maksumuse hindamise lineaarset meetodit kasutades, siis piisab, kui märkida, et finantskorrektsioonide arvutamisel ei ole võimalik arvesse võtta niisugust väidetavat säästu, mis täpsemalt tuleb keskmise hinna meetodi kohaldamisest. Isegi kui eeldada, et niisugune sääst on olemas, on see saadud liidu riigihanke alaseid asjakohaseid norme rikkudes (vt eespool punktid 71–77). Liikmesriik, kelle ametivõimud on ellu viinud õigusvastase riigihankesüsteemi, ei saa aga enda kaitseks tugineda niisugusele õigusvastasele tegevusele.

125    Selles osas tuleb täpsustada, et nagu ilmneb 2002. aasta suuniste punktist 1, on finantskorrektsioonide eesmärk taastada olukord, kus kõik Ühtekuuluvusfondist kaasfinantseerimise taotluse esemeks olevad kulutused oleksid kooskõlas selles valdkonnas kohaldamisele kuuluvate siseriiklike ja liidu õigusnormidega. Projektide kooskõla põhimõtte kohaselt, nagu see on sätestatud määrus nr 1164/94 artikli 8 lõikes 1, võib liidu eelarvest rahastada üksnes kulutusi, mis on tehtud kooskõlas asjakohaste õigusnormidega. Seetõttu, kuna komisjon on avastanud liikmesriigi poolt maksete teostamisel liidu õigusnormide rikkumise, nagu käesoleval juhul rikkumine, mis põhineb keskmise hinna meetodi kohaldamisel, siis peab ta tegema parandused liikmesriigi esitatud arvestusdokumentidesse (vt selle kohta Üldkohtu 13. juuli 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑81/09: Kreeka vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 63, ning seal viidatud kohtupraktika).

126    Eespool toodust tuleneb, et esimene etteheide tuleb tagasi lükata.

127    Hispaania Kuningriik ei ole tõendanud ka oma teist etteheidet, mille kohaselt oleks komisjon pidanud uuesti kaaluma majandusliku ja tehnilise kriteeriumi olulisust nimelt põhjusel, et keskmise hinna meetodi eesmärk on tagada esitatud pakkumuste tehniline elujõulisus ning tunnistada edukaks tehnilisest seisukohast parim pakkumus, seega majanduslikult soodsaim pakkumus. Esiteks ei ole ilmnenud, et keskmise hinna meetodi kasutamine (vt eespool punktid 70–76), mis iseenesest on vastuolus liidu riigihanke alaste asjakohaste õigusnormidega, oleks meetod, mis tagab konkreetselt kõnealuste projektide tehnilise elujõulisuse ning muudab vajalikuks uuesti kaaluda tehnilist ja majanduslikku kriteeriumi. Teiseks ei ole Hispaania Kuningriik tõendanud, et liidu finantshuvidele keskmise hinna meetodi kasutamisest tekkivat kahju – kuna juhul, kui pakkumused on kõigi muude tingimuste osas täielikult võrdväärsed, võimaldab see meetod sõlmida lepingu isikuga, kelle pakkumus oli kõrgema hinnaga kui mõnel teisel – saaks hüvitada selle tehnilisest tasemest väidetavalt saadava tuluga.

128    Liikmesriigil lasub aga kohustus väita ja tõendada, et pakkumuste uue hindamise või finantskorrektsioonide kindlaksmääramise käigus, välja arvatud liidu õigusnormide kohaselt õigusvastaste hindamiskriteeriumide väljajätmisel ja/või asendamisel – nimelt käesoleval juhul varasemate ehitustööde kogemuse kriteeriumi väljajätmine ning keskmise hinna meetodi asendamine hindade lineaarse hindamise meetodiga – tuleb teha täiendavad muudatused asjakohastesse hindamiskriteeriumidesse, ning et need muudatused ise on nende õigusnormidega kooskõlas. Käesoleval juhul puudub vaidlus, et komisjon järgis kõiki kõnealuseid lepinguid puudutava tehnilise ja majandusliku kriteeriumi puhul esialgseid kaalumisi ning et Hispaania Kuningriik ei tõendanud, et finantskorrektsioonide kindlaksmääramiseks oleks tulnud või õiguspäraselt võidud läbi viia teine kaalumine.

129    Seega tuleb ka teine etteheide tagasi lükata.

130    Mis puudutab kolmandat etteheidet, mille kohaselt jättis komisjon tähelepanuta 2002. aasta suunised ning tegi ebaproportsionaalsed finantskorrektsioonid, siis tuleb meenutada, et välist mõju omavaid administratiivseid käitumisreegleid nagu suunised vastu võttes ja nende avaldamisel, käesoleval juhul internetis teada andes, et ta kohaldab neid edaspidi nendega hõlmatud juhtumitele, piirab asjaomane institutsioon oma kaalutlusõigust ja ei saa neist normidest kõrvale kalduda ilma, et teda karistataks olenevalt olukorrast selliste õiguse üldpõhimõtete rikkumise eest nagu võrdne kohtlemine, õiguskindlus või õiguspärase ootuse kaitse. Seega ei saa välistada, et teatud tingimustel ja nende sisust olenevalt võivad sellised üldise ulatusega käitumisnormid omada õiguslikke tagajärgi ja et administratsioon ei või nendest üksikjuhtumi puhul kõrvale kalduda, esitamata põhjendusi, mis oleksid kooskõlas selliste õiguse üldpõhimõtetega nagu võrdne kohtlemine või õiguspärase ootuse kaitse, tingimusel et see lähenemine ei ole vastuolus muude liidu õiguse kõrgemalseisvate normidega (vt selle kohta ja analoogia alusel Euroopa Kohtu 28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑5425, punktid 209–211, ning Üldkohtu 7. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑374/04: Saksamaa vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑4431, punkt 111, ning seal viidatud kohtupraktika).

131    Tuleb aga tõdeda, et üksnes kindlasummaliste korrektsioonide puhul on 2002. aasta suuniste punktis 2.3 ette nähtud, et finantskorrektsiooni 100% ulatuses võib teha, kui juhtimis‑ ja kontrollisüsteemis tuvastatud puudused või kõnealused rikkumised on „niivõrd tõsised, et [liidu] eeskirju ei täideta [asjaomase liikmesriigi poolt] üldse”, mis muudab kõik maksed õigusvastaseks. Siiski ei teinud komisjon käesoleval juhul, nagu otseselt ilmneb vaidlustatud otsuse punktist 28, kindlasummalist korrektsiooni, vaid ta arvutas finantskorrektsiooni konkreetsete summade alusel, mis määrati kindlaks pärast iga kõnealuse lepingu eraldi kontrollimist (vt eespool punkt 122). Tulenevalt rakendusmääruse nr 1386/2002 artikli 17 lõikest 1, mille kohaselt „finantskorrektsioonide summa[d] […] võrduvad [Ühtekuuluvusf]ondilt valesti sisse nõutud kulutustega”, viidati vaidlustatud otsuses siinkohal korrektsioonile suurusega „100% erinevusest” edukaks tunnistatud pakkumuste ja lepingu haaval ümberarvutatud pakkumuste vahel, mitte aga kindlasummalisele korrektsioonile, mistõttu on Hispaania Kuningriigi kolmas etteheide tulemusetu.

132    Neil asjaoludel tuleb kolmas etteheide ja järelikult teine väide tervikuna tagasi lükata.

 Kolmas väide, mis on esitatud teise võimalusena ning mis puudutab „hea halduse” põhimõtte kahjustamise tõttu kaitseõiguste, oluliste menetlusnormide ja määruse nr 1164/94 II lisa artikli H rikkumist

133    Kolmandas väites, mis on esitatud teise võimalusena, leiab Hispaania Kuningriik, et vaidlustatud otsuses on rikutud kaitseõigusi, olulisi menetlusnorme ja „hea halduse” põhimõtet, kuna komisjon jättis arvesse võtmata 27. ja 28. juunil 2006 aset leidnud ärakuulamise sisu ning märkused, mille Kataloonia ametivõimude esindajad sel puhul esitasid. Ärakuulamise käigus möönis komisjon ise, et maksumuse hindamise lineaarne meetod toob kaasa moonutusi, kuna teatud juhtudel meetodi kohaldamisel viib kõrgema hinnaga pakkumuste valimiseni kui need, mille ACA ja ARC tegelikult edukaks tunnistasid, ning komisjon märkis, et sel põhjusel nägi ta ette „netofinantskorrektsiooni”. Selles osas ei saa komisjon väita, et Kataloonia ametivõimude kirjalikud ja suulised märkused olid esitatud pärast tähtaega, kuna vastasel juhul kaotaks ärakuulamine oma peamise sisu ja eesmärgi. Seega rikkus komisjon määruse nr 1164/94 II lisa artikli H kujul olulist menetlusnormi. Arvestades, et 27. ja 28. juuni 2006. aasta ärakuulamisel komisjoni avaldatud seisukoha ning vaidlustatud otsuses toodud seisukoha vahel valitses vastuolu, rikkus komisjon ka Kataloonia ametivõimude kaitseõigusi. Eelkõige, kui vaidlustatud otsuses oleks arvesse võetud nimetatud ametivõimude poolt ärakuulamisel esitatud argumente, mis oleks otsuses põhjendatuks loetud, oleks selles jõutud soodsama tulemuseni, nimelt „netofinantskorrektsioonini”. Lõpuks, sellega kahjustas komisjon ka „hea halduse” põhimõtet, mida ta peab liidu õiguse tagajana järgima.

134    Komisjon vaidleb Hispaania Kuningriigi argumentidele vastu ja palub käesolev väide tagasi lükata.

135    Üldkohus meenutab, et määruse nr 1164/94 II lisa artiklis H koostoimes rakendusmääruse nr 1386/2002 artikliga 18 nähakse ette komisjoni ja liikmesriigi vaheline võistlev menetlus, mis puudutab õigusrikkumisi, mille komisjon avastab Ühtekuuluvusfondi poolt kaasfinantseeritud projektide kontrollimisel. Artikli H lõike 1 teises lõigus on sätestatud, et kui selles menetluses „liikmesriik vaidlustab komisjoni märkused, kutsub komisjon liikmesriigi ärakuulamisele, kus pooled püüavad jõuda kokkuleppele märkuste ja nendest tehtavate järelduste suhtes”. Lisaks tuleneb artikli H lõike 2 esimese lõigu punktist b, et „[k]ui kolme kuu jooksul ei ole kokkuleppele jõutud, teeb komisjon tema poolt määratud tähtaja lõppedes asjakohase menetluse kohaselt ja liikmesriigi tehtud märkusi arvesse võttes otsuse […] teha nõutavad finantskorrektsioonid. See tähendab projektile antud abi täielikku või osalist tühistamist”. Lisaks, selleks et komisjoni kavandatavaid finantskorrektsioone puudutav ärakuulamine ei kaotaks oma mõtet, peab ärakuulamine võimaldama võistlevat arutelu kõigis vaidlusalustes punktides ning komisjon peab võtma arvesse kõiki ärakuulamisel arutatud punkte (vt selle kohta ja analoogia alusel Euroopa Kohtu 18. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑346/00: Ühendkuningriik vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑9293, punkt 70).

136    Tuleb tõdeda, et käesoleval juhul oli Kataloonia ametivõimude esindajatel 27. ja 28. juuni 2006 ärakuulamisel, mis puudutas kõnealuste projektide puhul komisjoni tuvastatud õigusrikkumisi, võimalus esitada oma seisukoht, sealhulgas arvamus „netofinantskorrektsiooni” tegemise väidetava vajaduse kohta, väidetavate õigusrikkumiste kohta ning kõigi kõnealuste projektide puhul komisjoni kavandatavate finantskorrektsioonide kohta, mis oli märgitud komisjoni talituste koostatud protokolli ning millest seejärel teavitati 8. septembri 2006. aasta kirjaga Hispaania Kuningriigi alalist esindust. Nimetatud protokollist ilmneb samuti, et pärast seda, kui komisjon hindas Kataloonia ametivõimude esindajate esitatud argumente, jõudis ta järeldusele, et puudub vajadus muuta oma esialgset seisukohta. Sellest tuleneb, et kõnealusel ärakuulamisel võimaldas komisjon võistleva arutelu kõigis vaidlusalustes punktides, mida Hispaania Kuningriik ka ei vaidlusta, ning et komisjon võttis arvesse Kataloonia ametivõimude poolt selle kohta esitatud märkusi.

137    Seega tuleb tagasi lükata Hispaania Kuningriigi etteheide, mille kohaselt rikkus komisjon olulisi menetlusnorme, muutes mõttetuks ärakuulamise määruse nr 1164/94 II lisa artikli H lõike 2 esimese lõigu punkti b koostoimes rakendusmääruse nr 1386/2002 artikliga 18 tähenduses.

138    Hispaania Kuningriik ei saa ka väita, et rikutud on kaitseõigusi põhjusel, et komisjoni seisukoht ärakuulamisel ning lõpuks vaidlustatud otsuses esitatud seisukoht olid vastuolulised, kuna seda seisukohta ei kinnita ükski tõend ning see ei leia toetust ka eespool viidatud protokollis. Lisaks ei tulene toimikust ega vaidlustatud otsusest, et komisjon oleks hilinenult esitamise tõttu tagasi lükanud Hispaania ametivõimude poolt pärast 27. ja 28. juuni 2006. aasta ärakuulamist esitatud kirjalikud märkused. Igal juhul möönab Hispaania Kuningriik ise, et nendes märkustes ei esitata uusi andmeid, vaid need kinnitavad üksnes kirjalikult ärakuulamisel edastatud andmeid. Seega tuleb kaitseõiguste rikkumise etteheide samuti tagasi lükata.

139    Lõpuks piirdub etteheide, et väidetavalt on rikutud „hea halduse” põhimõtet, mille sisu – mida Hispaania Kuningriik tahab sellele omistada – jääb ebaselgeks, üldise viitega muudele käesoleva väite raames esitatud argumentidele, mistõttu tuleb ka etteheide samuti tagasi lükata.

140    Järelikult tuleb kolmas väide tervikuna tagasi lükata.

 Neljas väide, et rikutud on rakendusmääruse nr 1386/2002 artiklit 17, kuna puuduvad tõelised rikkumised, ning et teise võimalusena on Depurbaix’ hallatavat projekti puudutava finantskorrektsiooni kindlaksmääramisel rikutud proportsionaalsuse põhimõtet

3.     Sissejuhatav märkus

141    Neljandas väites vaidlustab Hispaania Kuningriik finantskorrektsiooni, mis puudutab Depurbaix’ hallatavat projekti viitenumbriga 2001.ES.16.C.PE.058. Esimeses väiteosas seab hageja kahtluse alla selle, et maksega „ehitustööde juhtimise maks” seotud kulutuste abikõlbmatus kujutab endast rikkumist. Teises väiteosas, mis on esitatud teise võimalusena, viitab Hispaania Kuningriik proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisele finantskorrektsiooni kindlaksmääramisel.

 Neljanda väite esimene osa, et rikutud on rakendusmääruse nr 1386/2002 artiklit 17

–       Poolte argumentide uuesti esitamine

142    Hispaania Kuningriik vaidleb vastu väidetavale süsteemsele rikkumisele, mis komisjoni arvates põhineb asjaolul, et „ehitustööde juhtimise maks” katab Depurbaix’ üld‑ või administratiivkulusid, mis on abi andmise otsuse kohaselt abikõlbmatud.

143    Hispaania Kuningriik märgib sisuliselt, et abi andmise otsuses eristatakse nelja juhtumit, olenevalt sellest, kas töid teostavad kolmandad isikud, haldusasutuse teenistujad, projekti elluviimise eest vastutav organisatsioon või ametiasutus. Juhul kui töid teostab ametiasutusest eraldiseisev projekti elluviimise eest vastutav organisatsioon, nagu käesolevas asjas Depurbaix, puudub kohustus kasutada riigihankelepingute sõlmimise menetlusi. Mis puudutab projektide planeerimist ja kavandamist, haldamist ja järelevalvet, maa ettevalmistamist ja ehitamist, siis on abi andmise otsuses selgelt eristatud olukorda, kus vastutav organisatsioon viib projekti ellu ise, kasutamata haldusasutuse teenistujaid, ning olukorda, kus selles osalevad teenistujad. Depurbaix, mis on äriühing, mis asutati ainsa eesmärgiga viia ellu projekt, millele anti rahalist abi, ning millel puudus muu tegevus peale selle projekti rakendamise, ei pea järgima riigihankelepingute sõlmimise menetlust, kuna teostab eespool viidatud tööd oma vahenditega ning kuna ta täidab finantskontrolli, finants‑ ja ehitusjärelevalve ning rikkumiste ärahoidmise ülesandeid, isegi kui viimasel juhul kasutab ta haldusasutuse töötajaid. Hispaania Kuningriik täpsustab arvetele tuginedes, et tööde kuludest 4% suurune kindel summa on tasu Depurbaix’ tööde juhtimise eest, samuti kohustusliku kontrolli‑, järelevalve‑ ning rikkumiste ärahoidmise tegevuse eest, mistõttu ei saa seda lugeda abikõlbmatuteks haldus‑ või üldkuludeks. Nii kuulus Depurbaix’ teostatud abikõlblik tegevus kas „ehitustegevusse sekkumise eest tasu”, „finantskontrolli, finants‑ ja ehitusjärelevalve ning rikkumiste ärahoidmisega seotud kulude hüvitamise”, „projektide haldamise ja järelevalvega seotud kulude hüvitamise” või „kommunikatsiooni ja reklaamiga seotud kulude hüvitamise” raamidesse.

144    Komisjon vaidleb Hispaania Kuningriigi argumentidele vastu ja palub käesolev väide tagasi lükata.

–       Vaidlustatud otsuse sisu ja abi andmise otsuse sisu meenutamine

145    Üldkohus meenutab, et mis puudutab Depurbaix’ hallatavat projekti viitenumbriga 2001.ES.16.C.PE.058, siis on vaidlustatud otsuse punktis 17 sisuliselt märgitud, et komisjon tuvastas kulutused „ehitustööde juhtimise maksu” kujul, mis seisnes selles, et töödega seotud kuludele lisati 4% suurune kindel summa, ning et need kulutused tuli kvalifitseerida abikõlbmatuks põhjusel, et tegemist on üld‑ või halduskuludega abi andmise otsuse IV lisa IV osa punkti 2 eelviimase taande kohaselt. Toimikust tuleneb, et Reglamento de contratación del consejo de aministración de Depurbaix (Depurbaix’ nõukogu hankelepingute sõlmimise kord, edaspidi „hankelepingute sõlmimise kord”) punkti VII kohaselt on Depurbaix’l õigus esitada edukale pakkujale tööde teostamise lepingute täitmise käigus arveid kindlas summas suurusega 4% tööde kogukulust, mis ei sisalda käibemaksu, panustamaks tema hooldus‑ ja struktuurikulude katmisesse.

146    Lisaks on abi andmise otsuse IV lisa IV osa „Ametiasutuse osalemine” punktis 2 ette nähtud:

„Kui ametiasutuse teenistujad osalevad käesoleva osa punkti 1 alapunktis a viidatud tegevuses, võib komisjon lugeda abikõlblikuks […] kulutused […], mis vastavad järgmistele kriteeriumidele:

[…]

–        selle lepingu alusel täidetavad ülesanded ei tohi hõlmata üldisi haldusfunktsioone, nagu need, mis on määratletud IX osa punktis 1;

[…]”

147    Abi andmise otsuse IV lisa II osa „Põhimääratlused ja ‑käsitlused” punktis 1 on määratletud projekti elluviimise eest vastutav organisatsioon. Punkti 1 alapunkti a kohaselt „Ühtekuuluvusfondi finantseeritud projektide puhul tuleb „projekti elluviimise eest vastutava organisatsioonina” mõista avalik-õiguslikku või eraõiguslikku isikut, mis vastutab projektidega seotud lepingute korraldamise eest”. Punkti 1 alapunktist b tuleneb, et „[s]ee organisatsioon loetakse Ühtekuuluvusfondi rahalise abi lõppsaajaks”. Lisaks määratletakse II osa punktis 2 „ametiasutuse” käsitlus, mis koosneb kolmest tasandist, nimelt keskasutus (siseriiklik tasand), piirkondlik asutus ja kohalik asutus.

148    Mõiste „kulutused” määratlus on toodud abi andmise otsuse IV lisa II osa punkti 5 alapunkti a esimeses lõigus, mille kohaselt peavad kulutused „vastama maksetele, mille on projekti elluviimise eest vastutav organisatsioon kinnitanud ja tegelikult teinud ning mida tõendavad tasutud arved või samasuguse tõendusliku väärtusega raamatupidamisdokumendid”. Lisaks tuleneb abi andmise otsuse IV lisa II osa punkti 5 alapunktist b, et kui projekt toob tulu, võivad kulutused erandkorras vastata kinnitatud arvetele, ning et sel juhul on vaja saada komisjonilt eelnev nõusolek.

149    Abi andmise otsuse IV lisa III osas kehtestatakse „abikõlblike kulutuste põhikategooriad”, nimelt planeerimine ja kavandamine, maa ostmine, tööde teostamise kohaks oleva maa ettevalmistamine, ehitamine ja konstrueerimine, projekti alaliselt paigaldatud masinad ja seadmed ning projekti juhtimisega seotud meetmed. Lisaks on abi andmise otsuse IV lisa IV osa „Projektide planeerimine ja kavandamine” punkti 1 alapunktis a sätestatud, et „[k]ulud, mis on seotud projektide planeerimise, ekspertiisi ja kavandamisega, on üldjuhul abikõlblikud […], tingimusel et need on seotud projektiga”.

150    Abi andmise otsuse IV lisa IX osa „Halduskulud” punkti 1 alapunktis a nähakse ette, et „[ü]ldjuhul ei ole võimalik saada abi ametiasutuste kaetavate kulude jaoks, sealhulgas siseriiklike, piirkondlike ja kohalike teenistujate töötasu, välja arvatud nõuetekohaselt kinnitatud kulud, mis tehti tulenevalt kohustusest teostada finantskontrolli, tegeleda finants‑ ja ehitusjärelevalvega ning rikkumiste ärahoidmisega”.

151    Lõpuks, abi andmise otsuse IV lisa X osas „Muud kululiigid” on sätestatud, et „[ü]ldjuhul on projektide juhtimise ja järelevalvega seotud kulud abikõlblikud […], ning nendele kuludele kohaldatakse IV osa punktide 1 ja 2 sätteid”.

152    Eespool toodud andmeid arvestades tuleb seega hinnata, esiteks kas Depurbaix’ on „ametiasutus” abi andmise otsuse IV lisa II osa punkti 2 tähenduses, teiseks kas „ehitustööde juhtimise maks”, mis seisnes selles, et tööde kulule lisati 4% suurune kindel summa, tuleb kvalifitseerida „ametiasutuse kantavaks kuluks”, ning kolmandaks kas eeldusel, et see on nii, on siiski tegemist „nõuetekohaselt kinnitatud kuludega, mis tehti tulenevalt kohustusest teostada finantskontrolli, tegeleda finants‑ ja ehitusjärelevalvega ning rikkumiste ärahoidmisega” abi andmise otsuse IV lisa IX osa punkti 1 tähenduses.

–       Depurbaix’ kui ametiasutus

153    Toimikust ilmneb, et Depurbaix on sociedad mercantil estatal (riigi osalusega äriühing), mille kapitalis kuulub Hispaania riigile ja ACA‑le osalus suurusega vastavalt 85% ja 15% ning mida Hispaania asjakohaste õigusnormide alusel reguleerib eraõigus. Lisaks tuleneb abi andmise otsuse I lisa punktist 3, et Depurbaix’ on projekti, mis puudutab Besos’e reoveepuhastusjaama laiendamist reovee teiseseks bioloogiliseks puhastamiseks ning Barcelona piirkonnast pärineva sette töötlemiseks, (projekt viitenumbriga 2001.ES.16.C.PE.058) elluviimise eest vastutav organisatsioon ning järelikult Ühtekuuluvusfondi rahalise abi lõppsaaja.

154    Nii märkis komisjon õigesti oma vastuses Üldkohtu kirjalikele ja suulistele küsimustele, et Depurbaix’ ei tule kvalifitseerida üksnes „avalik-õiguslikuks isikuks” direktiivi 92/50 artikli 1 punkti b tähenduses, vaid ka samastada ametiasutusega abi andmise otsuses toodud abikõlblikkuse tingimuste tähenduses.

155    Selleks et isikut saaks lugeda avalik-õiguslikuks isikuks direktiivi 92/50 artikli 1 punkti b tähenduses, peavad olema täidetud kolm kumulatiivset tingimust. Esiteks peab see isik olema asutatud üldistes huvides ega tohi tegeleda tööstuse ega kaubandusega, teiseks peab see olema juriidiline isik, ning kolmandaks peab see olema tihedalt seotud riigi, piirkondlike või kohalike omavalitsuste või teiste avalik-õiguslike isikutega (vt selle kohta Euroopa Kohtu 15. jaanuari 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑44/96: Mannesmann Anlagenbau Austria jt, EKL 1998, lk I‑73, punktid 20 ja 21, ning 1. veebruari 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑237/99: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 2001, lk I‑939, punktid 40 ja 41). Lisaks on kohtupraktikas täpsustatud, et mõistet „tellija”, sealhulgas mõistet „avalik-õiguslik isik” tuleb tõlgendada funktsionaalselt (Euroopa Kohtu 13. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑337/06: Bayerischer Rundfunk jt, EKL 2007, lk I‑11173, punkt 37).

156    Tuleb märkida, et Depurbaix’ täidab eelpool viidatud kolm kumulatiivset tingimust. Nii ilmneb 11. detsembril 2001 Hispaania keskkonnaministeeriumi ja Depurbaix’ vahel sõlmitud otsese juhtimise kokkuleppest nr 2 (edaspidi „2001. aasta kokkulepe”), et Depurbaix on Hispaania ministrite nõukogu asutatud riigi osalusega ettevõtja eesmärgiga „tagada teatavate avalik‑õiguslike hüdraulikakäitiste ehitamise ja/või kasutamise otsene juhtimine” Bas Llobregat’i heitvee puhastamisel. Kokkuleppe põhjendusest 2 tuleneb, et 26. veebruari 1993. aasta dekreetseadusega nr 3 tunnistati, et need tööd sisaldavad üldist huvi. Sellest tuleb järeldada, et Depurbaix’ asutati eespool punktis 155 viidatud tingimustest esimese tähenduses üldistes huvides ning Depurbaix’l on muu tegevusvaldkond kui tööstus või kaubandus, käesoleval juhul seega keskkond. Lisaks puudub vaidlus, et Depurbaix’ on aktsiaseltsina juriidiline isik, milles osalus kuulub eranditult avalikule võimule, nimelt esiteks 85% Hispaania riigile ning teiseks 15% ACA‑le, kes sõltub Comunidad Autónoma de Cataluña omavalitsusest, mis samal ajal kinnitab, et ta on tihedalt seotud Hispaania riigi ja ühe selle autonoomse piirkonnaga. Seega on eespool punktis 155 viidatud teine ja kolmas tingimus samuti täidetud.

157    Järelikult tuleb erinevalt Hispaania Kuningriigi arvamusest Depurbaix’ kui avalik-õiguslik isik direktiivi 92/50 artikli 1 punkti b tähenduses lugeda sama direktiivi alusel „tellijaks”, mille tõttu lasub Depurbaix’l kohustus järgida riigihankelepingute sõlmimise menetlusi, nagu need on direktiivis ette nähtud.

158    Sellest tuleneb samuti, et Depurbaix’d tuleb lugeda lahutamatuks osaks „ametiasutusest” abi andmise otsuse IV lisa IX osa punkti 1 alapunkti a tähenduses. Seda hinnangut kinnitab 2001. aasta kokkuleppe punkt 5.2.c, milles pannakse Depurbaix’le kõnealuses kokkuleppes talle määratud ülesande täitmiseks kohustus sõlmida kolmandate isikutega lepingud tööde teostamiseks, järgides „seadust riigiasutuste sõlmitavate hankelepingute kohta”. Lisaks tuleneb kõnealuse projekti rakendamise 14. juuni 2002. aasta lepingu põhjendustest 1 ja 2, et lepinguga „muudeti ametlikuks volitus”, mille Hispaania riik andis 30. novembril 2001 Depurbaix’le, et teostada ehitustööd, mis on seotud Besos’e reoveepuhastusjaama laiendamisega reovee bioloogiliseks puhastamiseks.

159    Järelikult ei ole tulemuslik Hispaania Kuningriigi argument, mille kohaselt on Depurbaix’ kui kõnealuse projekti elluviimise eest vastutav organisatsioon eraldi ametiasutus.

160    Sellest järeldub ka, et abi andmise otsuse IV lisa IX osa punkti 1 alapunkti a kohaselt ei saa Depurbaix’ kui „ametiasutuse” osaks olev organisatsioon taodelda Ühtekuuluvusfondi kaasfinantseerimist oma „halduskulude” puhul, välja arvatud kui tegemist on „nõuetekohaselt kinnitatud kuludega, mis tehti tulenevalt kohustusest teostada finantskontrolli, tegeleda finants‑ ja ehitusjärelevalvega ning rikkumiste ärahoidmisega”.

–       Depurbaix’ kui ametiasutuse kantud kulutuste abikõlblikkus

161    Mis puudutab küsimust, kas „ehitustööde juhtimise maks”, mis seisnes selles, et tööde kulule lisati 4% suurune kindel summa, tuleb kvalifitseerida „ametiasutuse kantavaks kulutuseks”, siis tuleb meenutada, et Hispaania Kuningriik väidab sisuliselt, et nimetatud „maks” ei vasta Depurbaix’ üld‑ või halduskuludele, vaid kujutab endast tasu, mille ta saab vastutasuks teatud teenuste eest, mida väidetavalt osutati edukale pakkujale, kes teostas kõnealuse projektiga seotud tööd. Vastusena Üldkohtu kirjalikule küsimusele täpsustas Hispaania Kuningriik Depurbaix’ arvetele tuginedes, et tegemist oli „tasuga niisuguste vabatahtlike tööde teostamise eest, mis seisnesid ehitustööde planeerimises, juhtimises, kontrollimises, käigushoidmises, vastuvõtmises ja lõpetamises, samuti kvaliteedikontrolli jälgimise ja uuringute kuludega”.

162    Siiski seab selle väite kahtluse alla esiteks hankelepingute sõlmimise korra (eespool punkt 145) punkt VII, mille kohaselt on Depurbaix’l õigus esitada edukale pakkujale arveid kindlas summas suurusega 4% tööde kogukulust, mis ei sisalda käibemaksu, „panustamaks tema hooldus‑ ja struktuurikulude katmisesse”, ning teiseks kõnealuse projekti elluviimise lepingu, millega Depurbaix’ seoti eduka pakkujaga, punkti 2.4 alapunkt c, mille kohaselt on tegemist „panustamisega Depurbaix’ niisuguste üldkulude katmisesse, nagu kvaliteedikontrolli jälgimise ja uuringute kulud”, mitte aga hüvitisega seda liiki spetsiifiliste teenustega seotud täpsete kulude eest. Lisaks ilmneb Hispaania Kuningriigi väljatoodud arvetest, et Depurbaix’ esitas selle „maksu” eest arve edukale pakkujale ühtselt ja üldiselt, kuigi maksumäär varieerus 3% ja 4% vahel ning iga kord oli standardsel kujul märgitud, et selle eesmärk on maksta hüvitist „niisuguste vabatahtlike tööde teostamise eest, mis seisnesid ehitustööde planeerimises, juhtimises, kontrollimises, käigushoidmises, vastuvõtmises ja lõpetamises, samuti kvaliteedikontrolli jälgimise ja uuringute kulude eest”, ilma et rohkem oleks täpsustatud neid teenuseid või teenuste osutamise kuupäeva. Neil asjaoludel, väites et maks puudutab hüvitist spetsiifiliste teenuste eest, mida osutati edukale pakkujale, ei saa aga Hispaania Kuningriik kahtluse alla seada üldist ja ühtset ulatust, mis oli „ehitustööde juhtimise maksul”, mille esemele viidati Depurbaix’ arvetel üksnes üldiselt ja abstraktselt.

163    Neil asjaoludel tuleb tagasi lükata Hispaania Kuningriigi argument, mille kohaselt „ehitustööde juhtimise maksule” vastav kindel summa suurusega 4% kujutab endast hüvitist spetsiifiliste teenuste eest.

164    Lisaks, isegi kui eeldada, et kõnealune kindel summa on tasu Depurbaix’ osutatud spetsiifiliste teenuste eest, sõltumata nende teenuste konkreetsest laadist, ei saa eduka pakkuja poolt „ehitustööde juhtimise maksu” eest tehtud maksed kujutada endast riigiasutuste kantavaid abikõlblikke kulutusi abi andmise otsuse IV lisa IX osa punkti 1 alapunkti a tähenduses. Arvestades andmise otsuse IV lisa II osa punkti 5 alapunkti a esimeses lõigus toodud mõiste „kulutused” määratlust, mille kohaselt peavad kulutused „vastama maksetele, mille on projekti elluviimise eest vastutav organisatsioon kinnitanud ja tegelikult teinud ning mida tõendavad tasutud arved või samasuguse tõendusliku väärtusega raamatupidamisdokumendid”, peavad abikõlblikud kulutused tingimata põhinema sellistel „maksetel”. Seevastu tuleb tõdeda, et tulud, nagu need, mille eest Depurbaix’ esitas arved ning mille ta sai „ehitustööde juhtimise maksu raames”, ei kuulu mõiste „kulutused” alla, mille tõttu kvalifitseeris komisjon vaidlustatud otsuse punktis 27 need „Depurbaix’ sissenõutavateks kaudseteks kuludeks”. Seevastu tuleneb abi andmise otsuse IV lisa II osa punkti 5 alapunktist b, et kui projekt toob tulu, võivad kulutused erandkorras vastata kinnitatud arvetele, ning et sel juhul on vaja saada komisjonilt eelnev nõusolek, mis aga käesoleval juhul nii ei olnud. Siiski viib „ehitustööde juhtimise maksu” raames Depurbaix’ saadud tulu kvalifitseerimine abikõlblikeks kulutusteks selleni, et kahekordselt hüvitatakse väidetavate teenustega seotud väidetavad kulud, nimelt esiteks eduka pakkuja poolt Depurbaix’le kui hankijale ja abi andmise otsuse IV lisa IX osa punkti 1 alapunkti a tähenduses ametiasutusele tehtud makse näol ning teiseks Ühtekuuluvusfondilt saadud rahalise abi näol. Lõpuks, ärakuulamisel ei selgitanud Hispaania Kuningriik, mis põhjusel ning millisele õiguslikule alusele tuginedes saab nõuda niisuguste teenustega seotud kulude kahekordset hüvitamist.

165    Eespool toodud kaalutlustest kogumis tuleneb, et komisjon leidis vaidlustatud otsuse punktis 17 õigesti, et kulutused „ehitustööde juhtimise maksu” kujul, mis seisnes selles, et töödega seotud kuludele lisati 4% suurune kindel summa, olid Ühtekuuluvusfondi kaasfinantseerimisel abikõlbmatud. Neil asjaoludel puudub vajadus otsustada enamat väidetavalt Depurbaix’ osutatud erinevate teenuste eseme kohta ning nende võimaliku abikõlblikkuse kohta abi andmise otsuse IV lisa III osa tähenduses, mis ei ole käesoleval juhul kohaldatav.

166    Järelikult tuleb tagasi lükata neljanda väite esimene osa, mille kohaselt on rikutud rakendusmääruse nr 1386/2002 artiklit 17, kuna puudub rikkumine.

 Neljanda väite teine osa, mis on esitatud teise võimalusena ning mis puudutab proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist

167    Teise võimalusena väidab Hispaania Kuningriik, et projekti 2001.ES.16.C.PE.058 puudutav kindlasummaline finantskorrektsioon on vastuolus rakendusmääruse nr 1386/2002 artikliga 17 ning proportsionaalsuse põhimõttega. Haldusmenetluses muutis komisjon põhjendusi esitamata oma seisukohta ning otsustas kohaldada kindlasummalist finantskorrektsiooni. Käesoleval juhul oli aga võimalik teha täpne arvutus ning selle arvutuse teel saadud summa alusel viia sisse korrektsioon. Finantskorrektsioon oleks tulnud teha kõigi kuni kontrollimise päevani kinnitatud summade alusel vastavalt Hispaania Kuningriigi ettepanekule, mis on lisatud hagiavaldusele, mitte aga kindla summa alusel.

168    Komisjon vaidleb Hispaania Kuningriigi argumentidele vastu ning palub käesoleva väite teine osa tagasi lükata.

169    Üldkohus meenutab, et vaidlustatud otsuse punktis 27 tõi komisjon sisuliselt välja, et abikõlbmatud „kaudsed kulutused”, mille eest esitas Depurbaix arved „ehitustööde juhtimise maksu” raames, nõuti sisse Depurbaix’ hallatavalt kolmelt projektilt, mille kogusumma oli auditi läbiviimisel oktoobris 2003 9 298 055 eurot. Komisjoni arvates kinnitab see asjaolu Hispaania keskkonnaministeeriumi rakendatud juhtimis‑ ja kontrollisüsteemi puudust. Seetõttu otsustas komisjon proportsionaalsuse põhimõttest lähtuvalt teha 2% suuruse (kindlasummalise) finantskorrektsiooni projektile viitenumbriga 2001.ES.16.C.PE.058 antud kaasfinantseeringust (suurusega 85%), see tähendab summas 2 324 414 eurot.

170    Rakendusmääruse nr 1386/2002 artikli 17 lõikest 2 tuleneb, et komisjon võib finantskorrektsioonide aluseks võtta standardmäära üksnes siis, kui alusetult makstud summade suurust ei ole võimalik täpselt kindlaks määrata või kui kõnealuste kulutuste tühistamine täies ulatuses oleks ebaproportsionaalne.

171    Selles osas tuleb samuti meenutada, et 2002. aasta suuniste näol võttis komisjon sealhulgas proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise eesmärgil vastu välist mõju omavad administratiivsed käitumisreeglid, andis nende avaldamisel teada, et ta kohaldab neid edaspidi nendega hõlmatud juhtumitele, ning piiras oma kaalutlusõigust (vt eespool punktis 130 viidatud kohtupraktika).

172    Komisjonil on 2002. aasta suuniste punkti 2.3 kohaselt õigus teha maksimaalne (kindlasummaline) finantskorrektsioon 100% ulatuses, kui juhtimis‑ ja kontrollisüsteemis tuvastatud puudused või kõnealused rikkumised on „niivõrd tõsised, et [liidu] eeskirju ei täideta [asjaomase liikmesriigi poolt] üldse”, mis muudab kõik maksed õigusvastaseks. Siiski teeb komisjon vaid minimaalse (kindlasummalise) finantskorrektsiooni 2% ulatuses, võttes arvesse Ühtekuuluvusfondi jaoks kahju saamisel väiksemat ohtu ning puuduse vähem tõsist laadi, kui sooritus asjaomastel juhtudel vastab süsteemi võtmeelementidele, kuid esineb täielik puudus ühe või mitme täiendava elemendi juhtimisel.

173    Lisaks on 2002. aasta suuniste punkti 2.5 teises lõigus nimelt täpsustatud, et „korrektsiooni määra tuleb [üldjuhul] kohaldada nende kulude suhtes, mille puhul esineb oht”, ning et „kui puudus on tingitud asjaomaste ametivõimude poolt sobiva kontrollisüsteemi kehtestamata jätmisest, tuleb korrektsioon teha kõigi nende kulude suhtes, mille jaoks oli kõnealune kontrollisüsteem nõutav”. Sama lõigu kohaselt „tehakse korrektsioon üldjuhul kontrollitava perioodi, näiteks majandusaasta kuludele. Kui eeskirjade eiramine tuleneb süstemaatilistest puudustest, mis on ilmselt pikaajalised ja mõjutavad mitme aasta kulusid, peaks korrektsioon siiski käsitlema kõiki kulusid, millest liikmesriik on teatanud alates süsteemi puuduse tekkimisest kuni selle kõrvaldamise kuuni”.

174    Tuleb tõdeda, et käesoleval juhul kinnitas komisjon nii vaidlustatud otsuses kui Üldkohtule esitatud kirjalikes dokumentides, ilma et selles punktis oleks Hispaania Kuningriik vastu vaielnud, et Hispaania ametivõimude endi esitatud andmetest tuleneb, et auditi tegemise kuupäeval oli kõigi Depurbaix’ poolt hallatavate projektide eest „ehitustööde juhtimise maksuna” Depurbaix’ arvetel esitatud kogusumma 9 miljonit eurot. Eelkõige on vaidlustatud otsuse punktis 27 täpsustatud, et lähtudes proportsionaalsuse põhimõttest, kohaldas komisjon finantskorrektsiooni kõige väiksemat protsenti, nimelt 2% määra, nagu see on ette nähtud 2002. aasta suuniste punktis 2.3, üksnes projektile viitenumbriga 2001.ES.16.C.PE.058. Kirjalikes materjalides komisjoni esitatud selgituste kohaselt võttis ta selle lähenemisega arvesse esiteks asjaolu, et tegemist oli esimese auditiga, mis tehti asjaomases piirkonnas pärast rakendusmääruse nr 1386/2002 jõustumist, ning teiseks asjaolu, et Hispaania ametivõimud võtsid tagasi kinnitused kõikidelt kuludelt, mis vastasid „ehitustööde juhtimise maksule” kõigi Depurbaix’ hallatavate projektide eest. Nendele selgitustele ei vaielnud Hispaania Kuningriik menetluse ajal vastu.

175    Lisaks ei viidanud Hispaania Kuningriik ühelegi asjaolule, mis võiks kinnitada, et käesoleval juhul jättis komisjon tähelepanuta proportsionaalsuse põhimõtte ja/või käitumisreeglid, mille ta oli ise kehtestanud nimetatud põhimõtte järgimiseks. Nende reeglite kohaselt oli kindlasummalise korrektsiooniga piirdumine minimaalses 2% suuruses minimaalmääras ning selle piiratud kohaldamine vaid Depurbaix’ ühele projektile, arvestades tuvastatud rikkumist, kõige väiksem komisjoni ette nähtud karistus. Neil asjaoludel ei saa Hispaania Kuningriik tugineda proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisele. Lisaks ei esitanud Hispaania Kuningriik ühtegi argumenti, mis seaks kahtluse alla 2002. aasta suuniste asjakohaste sätete õiguspärasuse nimetatud põhimõtte seisukohast, ega vaielnud vastu asjaolule, et vaidlustatud otsuse punktis 27 välja toodud juhtimis‑ ja kontrollisüsteemi viga kujutas endast „täielikku puudust ühe või mitme täiendava elemendi juhtimisel” 2002. aasta suuniste punkti 2.3 tähenduses.

176    Mis puudutab Hispaania Kuningriigi argumenti, mille kohaselt peaks finantskorrektsioon põhinema kõigil neil summadel, mis kinnitati kuni komisjoni kontrollide kuupäevani, mitte aga kindlal summal, siis piisab, kui märkida, et Hispaania Kuningriik ei too välja ühtegi asjaolu, mis põhjendaks seda argumenti. Vastupidi, rakendusmääruse nr 1386/2002 artikli 17 lõikest 2 tulenevalt oli komisjonil õigus teha, nagu ta käesoleval juhul tegi, kindlasummaline korrektsioon üksnes projekti puhul viitenumbriga 2001.ES.16.C.PE.058 põhjusel, et ebaproportsionaalne on tühistada kõik kulutused, sealhulgas need, mis puudutavad Depurbaix’i teisi hallatavaid projekte. Lisaks tuleneb 2002. aasta suuniste punkti 2.5 teisest lõigust, et teatud liiki rikkumistele kindlasummaliste korrektsioonide kindlaksmääramiseks selles sättes ette nähtud määrasid kohaldatakse üldjuhul „nende kulude suhtes, mille puhul esineb oht”, mitte aga kontrolli ajal kinnitatud kuludele. Mis puudutab ajalist aspekti, siis on selles sättes veel ette nähtud, et finantskorrektsiooni kohaldatakse üldjuhul kulutustele kontrollitaval perioodil, nagu majandusaasta; seega ei piirdunud komisjon sellega, nagu väitab Hispaania Kuningriik, et ta võttis arvesse ajavahemikku kuni tema kontrolli teostamiseni.

177    Neil asjaoludel ei saa Hispaania Kuningriik heita komisjonile ette proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist osas, et viimane jättis arvutamata vaidlusaluse kindlasummalise korrektsiooni kõigi nende summade alusel, mis olid kinnitatud kuni kontrolli kuupäevani.

178    Järelikult tuleb ka neljanda väite teine osa ning seega kogu väide tagasi lükata.

179    Arvestades kõiki eespool esitatud kaalutlusi, tuleb käesolev hagi tervikuna rahuldamata jätta.

 Kohtukulud

180    Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

181    Kuna otsus on tehtud Hispaania Kuningriigi kahjuks ja komisjon on nõudnud kohtukulude väljamõistmist, tuleb komisjoni kohtukulud välja mõista Hispaania Kuningriigilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (esimene koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Jätta Hispaania Kuningriigi kohtukulud tema enda kanda ja mõista Euroopa Komisjoni kohtukulud välja Hispaania Kuningriigilt.

Azizi Frimodt Nielsen Kancheva

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 16. septembril 2013 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

Õiguslik raamistik

Sätted ühtekuuluvusfondi kohta

Riigihankeid puudutavad asjakohased õigusnormid

Vaidluse taust

Asjaomased projektid

Haldusmenetlus

Vaidlustatud otsus

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

Tühistamisväidete kokkuvõte

Esimene väide, et rikutud on direktiivi 93/37 ja direktiivi 92/50

1.  Sissejuhatavad märkused

2.  Esimese väite esimene osa, mille kohaselt on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtteid ning direktiivi 93/37 artiklit 30 ja direktiivi 92/50 artiklit 36

Esimese väite teine osa, et ebaharilikult madalate pakkumustega seoses on valesti tõlgendatud direktiivi 93/37 artikli 30 lõiget 4 ning direktiivi 92/50 artiklit 37

Esimese väite kolmas osa, mis puudutab varasemate ehitustööde kogemuse kriteeriumi kohaldamist majanduslikult soodsaima pakkumuse kindlaksmääramisel

Teine väide, mis on esitatud teise võimalusena ning mis puudutab proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist määruse nr 1164/94 II lisa artikli H lõike 2 tähenduses

Kolmas väide, mis on esitatud teise võimalusena ning mis puudutab „hea halduse” põhimõtte kahjustamise tõttu kaitseõiguste, oluliste menetlusnormide ja määruse nr 1164/94 II lisa artikli H rikkumist

Neljas väide, et rikutud on rakendusmääruse nr 1386/2002 artiklit 17, kuna puuduvad tõelised rikkumised, ning et teise võimalusena on Depurbaix’ hallatavat projekti puudutava finantskorrektsiooni kindlaksmääramisel rikutud proportsionaalsuse põhimõtet

3.  Sissejuhatav märkus

Neljanda väite esimene osa, et rikutud on rakendusmääruse nr 1386/2002 artiklit 17

– Poolte argumentide uuesti esitamine

– Vaidlustatud otsuse sisu ja abi andmise otsuse sisu meenutamine

– Depurbaix’ kui ametiasutus

– Depurbaix’ kui ametiasutuse kantud kulutuste abikõlblikkus

Neljanda väite teine osa, mis on esitatud teise võimalusena ning mis puudutab proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist

Kohtukulud

* Kohtumenetluse keel: hispaania.