ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (seitsmes koda)

31. märts 2009(*)

Konkurents – Kartellikokkulepped – Ühenduse talaturg – Pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist määruse (EÜ) nr 1/2003 alusel tehtud ST artikli 65 rikkumise tuvastamise otsus – Komisjoni pädevus – Rikkumise süüks panemine – Aegumine – Kaitseõigused

Kohtuasjas T‑405/06,

ArcelorMittal Luxembourg SA, varem Arcelor Luxembourg SA, asukoht Luxembourg (Luksemburg),

ArcelorMittal Belval & Differdange SA, varem Arcelor Profil Luxembourg SA, asukoht Esch-sur-Alzette (Luksemburg),

ArcelorMittal International SA, varem Arcelor International SA, asukoht Luksemburg,

esindaja: advokaat A. Vandencasteele,

hagejad,

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: X. Lewis ja F. Arbault,

kostja,

mille ese on nõue tühistada komisjoni 8. novembri 2006. aasta otsus K(2006) 5342 (lõplik), mis puudutab [ST] artikli 65 kohaldamise menetlust seoses Euroopa talatootjaid hõlmavate kokkulepetega ja kooskõlastatud tegevusega (juhtum COMP/F/38.907 – Terastalad),

EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (seitsmes koda),

koosseisus: koja esimees N. J. Forwood (ettekandja), kohtunikud D. Šváby ja L. Truchot,

kohtusekretär: ametnik C. Kristensen,

arvestades kirjalikus menetluses ja 5. novembri 2008. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Õiguslik raamistik

 ESTÜ asutamislepingu sätted

1        ST artikkel 65 sätestab:

„1.      Keelatud on kõik sellised ettevõtjatevahelised kokkulepped, ettevõtjate ühenduste otsused ja kooskõlastatud tegevus, mis võivad otseselt või kaudselt takistada, piirata või kahjustada konkurentsi ühisturul, eeskätt need kokkulepped, otsused ja tegevus, millega:

a)      kehtestatakse või määratakse kindlaks hinnad;

b)      piiratakse või kontrollitakse tootmist, tehnilist arengut või investeeringuid;

c)      jagatakse turge, kaupu, kliente või tarneallikaid.

[…]

4.      Käesoleva artikli lõike 1 kohaselt keelatud kokkulepped või otsused on tühised ning neile ei saa tugineda üheski liikmesriigi kohtus.

Komisjonil on Euroopa Kohtu kontrollile alluv ainupädevus otsustada, kas nimetatud kokkulepped või otsused on käesoleva artikli sätetega kooskõlas.

5.      Komisjon võib ettevõtjatele, kes on sõlminud tühise kokkuleppe, rakendanud või üritanud vahekohtu, trahvi, boikoti või muul teel rakendada tühist kokkulepet või otsust, või otsust, mille heakskiitmisest on keeldutud või mille heakskiit on tagasi võetud, või mille luba on omandatud teadlikult väära või moonutatud informatsiooni esitamise teel, või kelle tegevus on vastuolus käesoleva artikli lõikes 1 sätestatuga, määrata trahve ja karistusmakseid, mis ei ületa käesoleva artikliga vastuolus oleva kokkuleppe, otsuse või tegevuse esemeks olnud kaupade kahekordset käivet, mis ei välista seda, et juhul, kui kõnealuse kokkuleppe, otsuse või tegevuse esemeks on toodangu, tehnilise arengu või investeeringute piiramine, võib nimetatud ülemmäära trahvide puhul tõsta 10 protsendini asjaomaste ettevõtjate aastakäibest, ja karistusmaksete puhul 20 protsendini päevakäibest.” [Siin ja edaspidi on osundatud lepingut tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

2        Vastavalt ST artiklile 97 lõppes ESTÜ asutamislepingu kehtivus 23. juulil 2002.

 EÜ asutamislepingu sätted

3        EÜ artikli 305 lõige 1 sätestab:

„Käesoleva lepingu sätted ei mõjuta Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamislepingu sätete kohaldamist, eelkõige liikmesriikide õigusi ja kohustusi, kõnealuse ühenduse institutsioonide volitusi ega nimetatud lepinguga söe ja terase ühisturu toimimiseks ettenähtud eeskirju.”

 Komisjoni teatis teatavate konkurentsijuhtumite käsitlemise kohta tulenevalt ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemisest

4        18. juunil 2002 võttis komisjon vastu teatise teatavate konkurentsijuhtumite käsitlemise kohta tulenevalt ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemisest (EÜT C 152, lk 5, edaspidi „18. juuni 2002. aasta teatis”).

5        18. juuni 2002. aasta teatise punktis 2 on täpsustatud, et selle teatise eesmärk on:

–        „teha ettevõtjatele ja liikmesriikidele osas, milles ESTÜ asutamisleping ja sellest tuletatud õigus neid puudutab, kokkuvõte EÜ korrale üleminekust tulenevatest kõige olulisematest muudatustest materiaal- ja menetlusõiguses […],

–        selgitada, kuidas komisjon kavatseb lahendada ESTÜ korralt EÜ korrale üleminekuga tekkivaid konkreetseid probleeme keelatud kokkulepete ja valitseva seisundi kuritarvitamise […], koondumiste kontrolli […] ja riigiabi kontrolli valdkondades”. [Siin ja edaspidi on osundatud teatist tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

6        18. juuni 2002. aasta teatise punkt 31, mis paikneb ESTÜ korralt EÜ korrale üleminekuga tekkivaid konkreetseid probleeme käsitlevas alajaotises, on sõnastatud järgnevalt:

„Kui komisjon tuvastab kokkuleppeid puudutavate ühenduse konkurentsieeskirjade kohaldamisel ESTÜ asutamislepingu reguleerimisalasse jäävasse valdkonda kuuluva rikkumise, kohaldatakse sõltumata kohaldamise kuupäevast rikkumise koosseisu faktiliste asjaolude aset leidmise hetkel kehtinud materiaalõigust. Menetluslikult kohaldatakse pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist EÜ õigust.”

 Määrus (EÜ) nr 1/2003

7        Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artiklis 4 on sätestatud, et „[EÜ] artiklite 81 ja 82 kohaldamisel on komisjonil käesolevas määruses sätestatud volitused”.

8        Määruse nr 1/2003 artikli 7 lõige 1 sätestab:

„Kui komisjon kaebuse põhjal või omal algatusel leiab, et [EÜ] artiklit 81 või 82 rikutakse, võib ta otsusega nõuda asjaomastelt ettevõtjatelt või ettevõtjate ühendustelt sellise rikkumise lõpetamist. Ta võib võtta nende suhtes tegevusega seotud või struktuurilisi parandusmeetmeid, mis on toimepandud rikkumisega proportsionaalsed ja vajalikud rikkumise tegelikuks lõpetamiseks. […] Õigustatud huvi korral peaks komisjonil ühtlasi olema õigus teha otsus varasema rikkumise toimumise kohta.”

9        Määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt võib komisjon oma otsusega määrata ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele trahve, kui need tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu rikuvad [EÜ] artiklit 81 või 82.

 Menetluste aegumistähtaegu puudutavad sätted

10      Komisjoni 6. aprilli 1978. aasta otsuse nr 715/78/ESTÜ Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamislepingus ettenähtud menetluste ja sundtäitmise rakendamise aegumistähtaegade kohta (EÜT L 94, lk 22) artikli 1 lõike 1 ja määruse nr 1/2003 artikli 25 lõike 1 kohaselt kehtib komisjoni õigus konkurentsiõiguse sätete rikkumiste eest trahve määrata põhimõtteliselt viis aastat.

11      Otsuse nr 715/78 artikli 1 lõike 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 25 lõike 2 kohaselt hakkab aegumistähtaeg kulgema rikkumise toimepaneku päevast. Samas vältavate või korduvate rikkumiste puhul hakkab aegumistähtaeg kulgema rikkumise lõppemise päevast.

12      Otsuse nr 715/78 artikli 2 lõike 1 ja määruse nr 1/2003 artikli 25 lõike 3 kohaselt katkestavad aegumistähtaja kulgemise komisjoni poolt võetavad meetmed, mille eesmärk on rikkumist uurida või algatada selle suhtes menetlus. Aegumistähtaja kulg katkeb päevast, mil sellisest meetmest teatatakse vähemalt ühele rikkumises osalenud ettevõtjale. Aegumistähtaja kulgemise katkestavad eelkõige järgmised meetmed:

–        komisjoni kirjalikud teabenõuded ning komisjoni otsused, milles soovitud teavet nõutakse;

–        kirjalik volitus, mille komisjon annab oma ametnikele kontrolli või uurimise läbiviimiseks ning komisjoni otsused, millega kontrollimist nõutakse;

–        menetluse algatamine komisjoni poolt;

–        komisjoni vastuväidetest teatamine;

13      Vastavalt otsuse nr 715/78 artikli 2 lõikele 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 25 lõikele 4 katkeb aegumistähtaja kulg kõikide rikkumises osalenud ettevõtjate ja ettevõtjate ühenduste suhtes.

14      Vastavalt otsuse nr 715/78 artikli 2 lõikele 3 ja määruse nr 1/2003 artikli 25 lõikele 5 algab katkenud aegumistähtaja kulg iga kord uuesti. Aegumistähtaeg möödub hiljemalt päeval, mil kahekordse aegumistähtajaga võrdne ajavahemik lõpeb, ilma et komisjon oleks määranud trahvi või karistust. Kõnesolev tähtaeg pikeneb aja võrra, mille jooksul oli aegumistähtaeg peatunud.

15      Vastavalt otsuse nr 715/78 artiklile 3 ja määruse nr 1/2003 artikli 25 lõikele 6 peatub menetluse aegumistähtaja kulgemine komisjoni otsuse läbivaatamise ajaks ühenduste kohtus.

 Vaidluse taust

16      Käesoleva vaidluse aluseks olevate asjaolude asteleidmise ajal tegeles ARBED SA terastoodete valmistamisega. Järgnevalt muutis ARBED SA oma ärinime Arcelor Luxembourg SA‑ks ja hiljem ArcelorMittal Luxembourg SA‑ks (edaspidi „ARBED”).

17      Samal ajal tegeles ARBED-i 100% tütarettevõtja TradeARBED SA ARBED-i valmistatud terastoodete turustamisega. Järgnevalt muutis TradeARBED oma ärinime Arcelor International SA‑ks ja hiljem ArcelorMittal International SA‑ks (edaspidi „TradeARBED”).

18      27. novembril 1992 asutati ARBED-i 100% tütarettevõtja ProfilARBED SA, et viia alates sellest kuupäevast ellu ARBED-i majandus- ja tööstustegevust talasektoris. Järgnevalt muutis ProfilARBED oma ärinime Arcelor Profil Luxembourg SA‑ks ja hiljem ArcelorMittal Belval & Differdange SA‑ks (edaspidi „ProfilARBED”).

19      1991. aastal teostas komisjon ST artikli 47 alusel vastu võetud otsuste põhjal kontrollimised erinevate ettevõtjate, kelle hulgas ka TradeARBED, ruumides. 6. mail 1992 saatis komisjon asjaomastele ettevõtjatele, nende hulgas ka TradeARBED-ile, kuid mitte ARBED-ile vastuväiteteatise. TradeARBED osales ka ärakuulamisel, mis toimus 11.–14. jaanuaril 1993.

20      16. veebruari 1994. aasta otsusega 94/215/ESTÜ, mis puudutab [ST] artikli 65 kohaldamise menetlust seoses Euroopa talatootjaid hõlmavate kokkulepetega ja kooskõlastatud tegevusega (EÜT L 116, lk 1, edaspidi „esialgne otsus”), tuvastas komisjon 17 Euroopa teraseettevõtja, nende hulgas TradeARBED-i, osalemise arvukates hindade kokkuleppimist, turgude jagamist ja konfidentsiaalse teabe vahetamist ühenduse talaturul puudutavates kokkulepetes, otsustes ja kooskõlastatud tegevustes, millega rikuti ST artikli 65 lõiget 1, ning määras trahvid selle sektori 14 ettevõtjale, nende hulgas ka ARBED-ile (11 200 00 eküüd) rikkumiste eest, mis pandi toime 1. juulist 1988 kuni 31. detsembrini 1990.

21      Esialgse otsuse põhjendus 322 sätestab:

„Üksnes TradeARBED osales erinevates kokkulepetes ja tegevustes, kuid TradeARBED on müügiäriühing, kes eelkõige turustab emaettevõtja jaoks komisjonitasu alusel talasid. TradeARBED saab oma teenuste eest müügihinnast väikese protsendi. Et tagada võrdne kohtlemine, on käesolev otsus adresseeritud ARBED-ile, kes on ARBED kontserni talasid tootev äriühing, ning asjaomaste toodete käive on ARBED-i ja mitte TradeARBED-i käive.”

22      11. märtsi 1999. aasta otsusega kohtuasjas T‑137/94: ARBED vs. komisjon (EKL 1999, lk II‑303) jättis Esimese Astme Kohus ARBED-i tühistamishagi esialgse otsuse peale suures osas rahuldamata, vähendades samas ARBED-ile selle otsuse artiklis 4 määratud trahvisummat 10 000 000 euroni.

23      2. oktoobri 2003. aasta otsusega kohtuasjas C‑176/99 P: ARBED vs. komisjon (EKL 2003, lk I‑10687) tühistas Euroopa Kohus mainitud Esimese Astme Kohtu otsuse ja esialgse otsuse ARBED-it puudutavas osas. Selle kohtuotsuse punktid 21–24 on järgnevad:

„21.      Võttes arvesse tema olulisust, tuleb vastuväiteteatises ühemõtteliselt täpsustada juriidiline isik, kellele võidakse trahvi määrata, ning vastuväiteteatis talle adresseerida (vt 16. märtsi 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑395/96 P ja C‑396/96 P: Compagnie maritime belge transports jt vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑1365, punktid 143 ja 146).

22.      On selge, et käesoleval juhul ei täpsustanud vastuväiteteatis, et trahvid võidakse määrata [ARBED-ile]. Lisaks, nagu Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 101 välja tõi, ei olnud [ARBED] vastuväiteteatise adressaat ning seetõttu ei lubatud tal toimikuga tutvuda.

23.      Kuigi ei ole vaidlustatud, et [ARBED] teadis oma tütarettevõtjale TradeARBED adresseeritud vastuväiteteatisest ja tema suhtes läbi viidud menetlusest, ei saa sellest asjaolust tuletada, et [ARBED-i] kaitseõigust ei rikutud. Ebaselgus – mida võis hajutada üksnes [ARBED-ile] õiguspäraselt adresseeritud uus vastuväiteteatis – seoses juriidilise isikuga, kellele trahvid määratakse, säilis kuni haldusmenetluse lõpuni.

24.      Nendest kaalutlustest tuleneb, et Esimese Astme Kohus järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 102 kõnealuste asjaolude alusel vääralt, et [ARBED-ile] adresseeritud vastuväiteteatise puudumine ei too kaasa vaidlusaluse otsuse tühistamist kaitseõiguste rikkumise tõttu teda puudutavas osas.”

24      Pärast seda tühistamist otsustas komisjon algatada uue menetluse konkurentsivastaste tegevuste suhtes, mis olid esialgse otsuse esemeks. 8. märtsil 2006 esitas komisjon ARBED-ile, TradeARBED-ile ja ProfilARBED-ile (edaspidi koos „hagejad”) vastuväiteteatise, teavitades neid oma kavatsusest võtta vastu otsus, millega nad tunnistatakse asjaomaste rikkumiste eest solidaarselt vastutavaks. Hagejad vastasid sellele vastuväiteteatisele 20. aprillil 2006.

 Vaidlustatud otsus

25      8. novembril 2006 võttis komisjon vastu otsuse K(2006) 5342 (lõplik), mis puudutab [ST] artikli 65 kohaldamise menetlust seoses Euroopa talatootjaid hõlmavate kokkulepetega ja kooskõlastatud tegevusega (juhtum COMP/F/38.907 – Terastalad) (edaspidi „vaidlustatud otsus”), mille kokkuvõte avaldati 13. detsembri 2008. aasta Euroopa Liidu Teatajas (ELT C 235, lk 4).

26      Vaidlustatud otsuse preambulis on kirjas:

„võttes arvesse Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamislepingut, eriti selle artiklit 65,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut,

võttes arvesse määrust [nr 1/2003], eriti selle artikli 7 lõiget 1 ning artikli 23 lõiget 2,

[…]”

27      Seoses ESTÜ asutamislepingu kehtivuse 23. juulil 2002 lõppemise õiguslike tagajärgedega märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 292, et see ei võta temalt pädevust karistada konkurentsieeskirjade rikkumiste eest selle asutamislepinguga hõlmatud sektorites. Vaidlustatud otsuse põhjendustes 293–295 õigustas komisjon seda väidet asjaoluga, et ESTÜ asutamisleping ja EÜ asutamisleping kuulusid ühtsesse õiguskorda, mis põhineb Euroopa Liidu ja erinevate ühenduste asutamislepingutel. Ta viitas eelkõige Euroopa Kohtu 14. detsembri 1991. aasta arvamusele 1/91 (EKL 1991, lk I‑6079, punkt 21) ning EÜ asutamislepingu artikli 305 lõikele 1 ehk sättele, mis kehtestab EÜ ja ESTÜ asutamislepingute vahel „lex generalis/lex specialis seose”. Komisjon märkis, et alates ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemisest kohaldatakse selle asutamislepingu kohaldamisalasse kuulunud sektorite suhtes EÜ asutamislepingu norme.

28      Seoses oma pädevusega kohaldada pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist selle konkurentsieeskirju enne seda kuupäeva toimepandud rikkumiste suhtes – eelkõige käesoleva juhtumi asjaoludel –, viitas komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 297 ja 298 18. juuni 2002. aasta teatise punktile 31, rõhutamaks, et selles osas tuleb eristada menetlusnorme ja materiaalõigusnorme. Ta märkis vaidlustatud otsuse põhjendustes 299–301 järgmist:

„299. Kõigepealt, mis puudutab menetlusküsimusi, siis ühenduse õiguse üldpõhimõttest, mis on välja toodud [18. juuni 2002. aasta] teatises ja mida Euroopa Kohus on tunnustanud [12. novembri 1981. aasta otsuses liidetud kohtuasjades 212/80–217/80: Salumi jt, EKL 1981, lk 2735, punkt 9, ja 6. juuli 1993. aasta otsuses liidetud kohtuasjades C‑121/91 ja C‑122/91: CT Control (Rotterdam) ja JCT Benelux vs. komisjon, EKL 1993, lk I‑3873, punkt 22], tuleneb, et kohaldatakse kõnealuse meetme vastuvõtmise ajal kehtivaid menetlusnorme. Samuti nõuab see põhimõte, et alates ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemisest kohaldatakse antud hetkel kehtivaid EÜ asutamislepingu menetlusnorme. Seega võeti [vaidlusalune otsus] vastu vastavalt EÜ asutamislepingu menetlusnormidele, eelkõige määrusele [nr 1/2003]. Nimetatud määruse artikli 7 lõige 1 näeb ette […], et komisjon on pädev tuvastama konkurentsieeskirjade rikkumisi ettevõtjate poolt. Selle määruse artikli 23 lõige 2 võimaldab tal selliste rikkumiste eest määrata karistusi.

300. Mis puudutab komisjoni pädevust võtta vastu käesoleva otsus, siis see pädevus tuleneb EÜ artikli 81 kui lex generalis järglusest ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemisel ühe õiguskorra siseselt [ST] artiklile 65 kui lex specialis. Arvestades, et need materiaalõigusnormid on EÜ artiklis 81 ette nähtud liikmesriikide vahelise kaubanduse mõjutamise kriteeriumiga kehtestatud jurisdiktsioonilise piiri siseselt sisuliselt võrdväärsed ja et pädev organ, st komisjon, nende kahe eeskirja kohaldamiseks vastava asutamislepingu alusel on sama […], tähendab õigusnormide järglus seda, et komisjon on samuti pädev määruse [nr 1/2003] artikli 7 lõike 1 ja artikli 23 lõike 2 alusel algatama [ST] artikli 65 kohaldamise menetluse, tuvastama nimetatud artikli rikkumise, lõpetama tuvastatud rikkumise ja määrama nimetatud rikkumise eest trahvi.

301. Järgmiseks, mis puudutab materiaalõigusnorme, siis õiguse üldpõhimõte, mis on välja toodud [18. juuni 2002. aasta] teatises ja mida Euroopa Kohus on tunnustanud [eespool viidatud kohtuotsuses Salumi jt, punkt 9, ning eespool viidatud kohtuotsuses CT Control (Rotterdam) ja JCT Benelux vs. komisjon, punkt 22], on see, et kohaldatakse rikkumise toimepanemise hetkel kehtinud materiaalõigust, sõltumata kohaldamise kuupäevast lex mitior põhimõtte piirides, mida Euroopa Kohus tunnustas [3. mai 2005. aasta otsuses liidetud kohtuasjades C‑387/02, C‑391/02 ja C‑403/02: Berlusconi jt, EKL 2005, lk I‑3565, punkt 69], eeldusel, et see on kohaldatav konkurentsieeskirjade rikkumiste eest haldustrahvide määramise menetluste suhtes […]”.

29      Vaidlustatud otsuse põhjendustes 302–304 esitas komisjon põhjused, miks ta kõnealuses asjas leidis, et ST artikli 65 kohaldamine oli lex mitior põhimõttega kooskõlas.

30      Lõpuks lükkas komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 305 ja 306 tagasi hagejate argumendid, mille nad esitasid vastuseks vastuväiteteatisele eesmärgiga vaidlustada komisjoni pädevust nimetatud otsust vastu võtta.

31      Mis puudutab vaidlustatud otsuse adressaatideks oleva nende kolme juriidilise isiku kindlaksmääramist, kes on välja toodud põhjendustes 1 ja 455, siis märkis komisjon põhjenduses 2 järgmist:

„Põhjenduses 1 nimetatud äriühingute seas osales [TradeARBED], rikkudes [ST] artikli 65 lõiget 1, mitmes kokkuleppes ja kooskõlastatud tegevuses […] [ARBED] ja [ProfilARBED] vastutavad nende rikkumiste eest [TradeARBED-iga] solidaarselt, kuna kõik need äriühingud kuuluvad ettevõtjale, mida alguses omas [ARBED] ja hiljem Arcelor SA.”

32      Lisaks meenutas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 453, et ta ei esitanud vastuväiteteatist „mitte ainult sellele õiguslikule üksusele, kes rikkumises otseselt osales, st [TradeARBED-ile], vaid ka kahele teisele õiguslikule üksusele, kes kuuluvad samasse majandusüksusesse, st [ARBED-ile] ja [ProfilARBED-ile], ja kellele [võib TradeARBED-i] tegevuse süüks panna”.

33      Eelkõige ARBED-i osas õigustas komisjon rikkumise süükspanemist vaidlustatud otsuse põhjendustes 458 ja 460–468 järgmiselt:

„458. Kõigepealt tuleb märkida, et alates [ARBED-i], Usinori ja Aceralia ühinemisest Arcelori kontsernis 2001. aastal […] ei eksisteeri kontsern, mille emaettevõtja oli [ARBED], täna enam sellises vormis, mis tal oli etteheidetud faktiliste asjaolude asetleidmise ajal.

[…]

460. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt (16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑286/98 P: Stora Kopparbergs vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑9925, punkt 29) on komisjonil, juhul kui emaettevõtja omab oma tütarettevõtja kogu kapitali, õigus asuda seisukohale, et emaettevõtja mõjutas tegelikkuses oma tütarettevõtja tegevust otsustavalt.

461. Vastutuse sellist jaotamist õigustavate sisuliste tingimuste osas tuleb kõigepealt märkida, et sarnaselt [EÜ] artikli 81 lõike 1 keeluga on [ST] artikli 65 lõige 1 suunatud eelkõige „ettevõtjatele”. Esimese Astme Kohtu praktikast tuleneb [vt 10. märtsi 1992. aasta otsus kohtuasjas T‑11/89: Shell vs. komisjon, EKL 1992, lk II‑757], et ettevõtja mõistet [EÜ] artikli 81 tähenduses tuleb mõista nii, et see viitab majandusüksusele, mis koosneb isikuid ja materiaalseid ning mittemateriaalseid osi sisaldavast organisatsioonist, millel on kestev kindlaksmääratud majanduslik eesmärk ja mis võib aidata kaasa selles sättes nimetatud rikkumise toimepanemisele (vt samuti Euroopa Kohtu 12. juuli 1984. aasta otsus kohtuasjas 170/83: Hydrotherm, EKL 1984, lk 2999, punkt 11, ja Esimese Astme Kohtu 12. jaanuari 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑102/92: Viho vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑17, punkt 50, mida kinnitas Euroopa Kohtu 24. oktoobri 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑73/95 P: Viho vs. komisjon, EKL 1996, lk I‑5457, punktid 15–18).

462. Antud juhul on [TradeARBED] [ARBED-i] 100% tütarettevõtja. Esimese Astme Kohtu istungil kohtuasjas T‑137/94 täpsustas hageja advokaat, et [TradeARBED] on müügiäriühing, kes turustab [ARBED-i] valmistatud terastooteid ja eelkõige talasid […]. Lisaks sellele oli [ARBED-i] registrijärgne asukohta samal aadressil, mis [TradeARBED-il] ning neil kahel äriühingul oli sama telefonikeskus ning faksinumber. [TradeARBED-i] advokaat esitles end vahet tegemata nii [ARBED-i] kui ka [TradeARBED-i] nõuandjana. [ARBED-i] kaks esindajat abistasid [TradeARBED-it] ärakuulamisel, mis toimus 11.–14. jaanuarini 1993 [eespool viidatud 11. märtsi 1999. aasta kohtuotsus ARBED vs. komisjon, punktid 96 ja 97]. Seega sõltus [TradeARBED-i] tegevus talaturul tema emaettevõtjast ARBED-ist. Rikkumiste toimepanemise hetkel kuulusid terastalade, mis on käesolevas asjas kõne all olevad tooted, tootmisseadmed [ARBED-ile]. Järelikult ei ole kahtlust, et [ARBED] mõjutas [TradeARBED-it] otsustaval määral.

463. Oma vastustes 8. märtsi 2006. aasta vastuväiteteatisele väidavad käesoleva otsuse adressaadiks olevad juriidilised isikud, et komisjon ei esita [ARBED-i] osalemise kohta tõendeid, mis õigustaks tema karistamist. Lisaks sellele leiavad nad, et [TradeARBED-i] ja [ARBED-i] karistamine käesolevas otsuses viiks järeldusteni, mis on „täielikult vastanduvad ja kokkusobimatud” järeldustega, milleni komisjon jõudis [esialgses otsuses].

464. Selles osas piisab, kui meenutada, et pelk asjaolu, et rikkumises osales otseselt ja tegelikult [TradeARBED], ei välista tema ettevõtja vastutust, kes mõjutas teda otsustaval määral. Järgmiseks tuleb rõhutada, et komisjon järeldab käesolevas otsuses, et kuigi otseselt osales nimetatud rikkumistes ainult [TradeARBED], võib – nagu komisjon [esialgses otsuses] juba leidis – [TradeARBED-i] tegevuse süüks panna [ARBED-ile], kuna [ARBED] mõjutas teda otsustaval määral. Samuti ei ole komisjoni järeldused käesolevas otsuses kuidagi vastanduvad või kokkusobimatud nendega, mis on esitatud [esialgses otsuses].

465. Käesoleva otsuse adressaadiks olevad juriidilised isikud leiavad lisaks, et komisjon rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet, kui ta käesolevas otsuses toodud rikkumise süüdlase kindlaksmääramisel asendas rikkumises osalemise kriteeriumi, mida ta kasutas [esialgses otsuses] ettevõtjate suhtes, kes osalesid kartellikokkuleppes, emaettevõtja poolse otsustava mõju avaldamise kriteeriumiga.

466. Selle kohta tuleb kõigepealt meenutada, et komisjon märkis [esialgse otsuse] põhjenduses 322, et: „Üksnes TradeARBED osales erinevates kokkulepetes ja tegevustes, kuid TradeARBED on müügiäriühing, kes eelkõige turustab emaettevõtja [ARBED] jaoks komisjonitasu alusel talasid. TradeARBED saab oma teenuste eest müügihinnast väikese protsendi. Et tagada võrdne kohtlemine, on käesolev otsus adresseeritud ARBED-ile, kes on ARBED kontserni talasid tootev äriühing, ja asjaomaste toodete käive on ARBED-i käive, mitte TradeARBED-i oma”. Teiste [esialgses otsuses] karistatud ettevõtjate osas määras komisjon vastutuse järgmise kriteeriumi kohaselt: „juhul kui eespool kirjeldatud rikkumistes osales rohkem kui üks kontserni äriühing, on käesoleva otsuse adressaatideks tootmisettevõtjad, kuna just neil on hindasid ja koguseid puudutavast ennetavast teabest kõige rohkem võita” [esialgne otsus, põhjendus 319].

467. Väljakujunenud kohtupraktikast (Euroopa Kohtu 31. märtsi 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑89/85, C‑104/85, C‑114/85, C‑116/85, C‑117/85 ja C‑125/85–C‑129/85: Ahlström Osakeyhtiö jt vs. komisjon (EKL 1993, lk I‑1307), ja 13. aprilli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑292/97: Karlsson jt (EKL 2000, lk I‑2737, punkt 39); Esimese Astme Kohtu 6. märtsi 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑228/99 ja T‑233/99: Westdeutsche Landesbank Girozentrale ja Land Nordrhein-Westfalen vs. komisjon (EKL 2003, lk II‑435, punkt 272), ja 5. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑351/02: Deutsche Bahn vs. komisjon (EKL 2006, lk II‑1047)) tuleneb, et „võrdse kohtlemise põhimõte keelab käsitleda sarnaseid olukordi erinevalt, nii et see asetab teatud ettevõtjad teistega võrreldes ebasoodsamasse olukorda, v.a juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud”.

468. Ei ole mingit kahtlust, et võrdse kohtlemise põhimõttega on kooskõlas see, et komisjon kohaldab objektiivset kriteeriumi, st äriühingute poolt terastalade tootmise kriteeriumi, et teha kindlaks ettevõtjad, kellele rikkumised süüks panna. Seega võiks rõhutada a contrario, et kui komisjon oleks soovinud määrata trahvi üksnes otsese osalemise kriteeriumi alusel ja seega arvutada trahvi [TradeARBED-i] käibe põhjal, kes saab vastupidi teistele [esialgses otsuses] karistatud ettevõtjatele oma teenuste eest müügihinnast vaid väikese osa, diskrimineeriks komisjon neid viimati nimetatuid. Käesoleva otsuse adressaadiks olevad ettevõtjad ei saa seega õiguspäraselt tugineda karistatud ettevõtjate võrdse kohtlemise rikkumisele.”

34      Eelkõige ProfilARBED-i osas õigustas komisjon rikkumise süükspanemist vaidlustatud otsuse põhjendustes 470–472 järgmiselt:

„470. [ProfilARBED] loodi 1992. aasta novembris [ARBED-i] 100% tütarettevõtjana ja pikkade süsinikterastoodete, sealhulgas talade tootmisseadmed […] viidi [ARBED-ist] üle [ProfilARBED-isse]. Seega jätkas [ProfilARBED] [ARBED-i], kes pärast seda üleviimist lõpetas süsinikterase tootmise, tööstus- ja majandusalast tegevust […].

471. Kuna [ProfilARBED] jätkab majanduslikult [ARBED-i] tööstus- ja kaubandustegevust talade valdkonnas [ARBED-i] juhitavas kontsernis (millest sai seejärel Arcelor kontsern), on komisjonil õigus algatada menetlus [ProfilARBED-i] vastu tema vastutuse alusel käesolevas otsuses kõne all olevate rikkumiste eest.

472. Tsemendi kohtuasjas (Euroopa Kohtu 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon (EKL 2004, lk I‑123, punktid 354–361)) leidis Euroopa Kohus, et komisjon pidas õigesti äriühingut vastutavaks teise sellise äriühingu rikkuva tegevuse eest, kes kuulus samasse kontserni ja kelle majandustegevus tsemendisektoris oli esimesele äriühingule üle kantud. Vastavalt Euroopa Kohtu seisukohale ei muuda seda järeldust kuidagi asjaolu, et teine äriühing säilis pärast üleviimist juriidilise isikuna. Tsemendi kohtuasjas tehtud otsusest tuleneb, et kuna [ProfilARBED] jätkas [ARBED-i] tööstus- ja kaubandustegevust talade tootmise sektoris, võib vastutuse käesolevas juhtumis kõne all olevate rikkumiste eest temale panna. Asjaolu, et [ARBED] eksisteerib veel juriidilise isikuna, ei muuda seda järeldust kehtetuks. Lisaks sellele võimaldaks igasugune muu järeldus ühenduse konkurentsiõiguse eeskirjadest mööda hiilida, sest ettevõtjad saaksid nii vältida vastutust toimepandud rikkumiste eest, kandes vaidlusalused tegevused üle sama kontserni teisele äriühingule. Seetõttu on käesolev otsus adresseeritud ka [ProfilARBED-ile].”

35      Mis puudutab komisjoni trahvide määramise pädevuse aegumist, siis märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 446–452 järgmist:

„446. Selleks, et määratleda käesolevas asjas kohaldatavad aegumisnormid trahvide määramise valdkonnas, ei ole vaja tuvastada seda, kas need normid on menetlusnormid, mille puhul tuleb kohaldada määruse [nr 1/2003] sätteid, või kas need normid on materiaalõigusnormid, mille puhul tuleb kohaldada [otsuse nr 715/78] sätteid, kuna need on sisuliselt identsed […].

447.      […] [K]omisjon teostas terastalade sektoris kontrollimisi 16., 17. ja 18. jaanuaril 1991, mil ta leidis, et toime on pandud rikkumine. 6. veebruaril 1992 saatis komisjon [TradeARBED-ile] vastuväiteteatise. Kirjad informatsiooninõuetega saadeti [TradeARBED-ile] ja [ARBED-i] õigusosakonnale 26. novembril 1993 ning [ARBED-il] paluti komisjonile edastada arvandmed [ARBED-i] müügi kohta ESTÜ‑s 1993. aasta jaanuarist kuni septembrini. 16. veebruaril 1994 võttis komisjon vastu [esialgse otsuse], määrates [ARBED-ile] trahvi [TradeARBED-i] osalemise eest ESTÜ asutamislepingu artikli 65 rikkumistes. 8. aprillil 1994 esitas [ARBED] selle otsuse peale Esimese Astme Kohtusse hagi. 11. märtsil 1999 tegi Esimese Astme Kohus otsuse kohtuasjas T‑137/94: ARBED vs. komisjon. 11. mail 1999 esitas [ARBED] selle kohtuotsuse peale Euroopa Kohtusse apellatsioonkaebuse. 20. oktoobril 2003 tühistas Euroopa Kohus kohtuotsuse T‑137/94. 8. märtsil 2006 otsustas komisjon algatada uue menetluse konkurentsivastase tegevuse suhtes, mis oli [esialgse otsuse] esemeks, esitades [ARBED-ile, TradeARBED-ile ja ProfilARBED-ile] uue vastuväiteteatise, mis tõi kaasa käesoleva otsuse vastuvõtmise.

448.      Eeltoodut arvestades tõdeb komisjon, et [ARBED] ei saa tugineda aegumisele, kuna käesoleva otsuse vastuvõtmine ei jää väljapoole tähtaega, mil komisjon võib vastavalt põhjenduses 446 meenutatud sätetele trahvi määrata. Jättes kõrvale teiste ettevõtjate suhtes läbi viidud uurimis- ja menetlustoimingud, kujutavad [ARBED-ile] 26. novembril 1993 saadetud informatsiooninõudeid sisaldavad kirjad endast akte, mis katkestavad aegumise, pannes kulgema uue aegumistähtaja kõikide äriühingute jaoks, kes moodustavad [ARBED-i] juhitava majandusüksuse. Järgmiseks, aegumistähtaja kulgemine peatus vastavalt otsuse [nr 715/78] artiklile 3 esimest korda 11. mail 1994, mil [ARBED] esitas [esialgse otsuse] peale hagi Esimese Astme Kohtusse, kes tegi oma otsuse 11. märtsil 1999, ning seejärel teist korda 11. mail 1999, mil esitati apellatsioonkaebus Euroopa Kohtusse, kes tegi oma otsuse 20. oktoobril 2003. Pärast seda peatumist katkes viieaastane aegumine uuesti 8. märtsil 2006, kui komisjon võttis vastu vastuväiteteatise. Seejärel tuleb tõdeda, et käesolev otsus võeti vastu kümneaastase aegumistähtaja jooksul, mis kulgeb alates rikkumise lõppemisest 1990. aastal, kuna selle tähtaja kulgemine on peatunud nende kümne aasta jooksul, mil on kestnud [ARBED-i] algatatud järjestikused menetlused Esimese Astme Kohtus ja Euroopa Kohtus. Seega, ja vastupidi hagejate väidetele, mis on esitatud vastustes 8. märtsi 2006. aasta vastuväiteteatisele, ei ole kahtlust, et [ARBED] ei saa trahvide määramise osas tugineda aegumisele.

449.      Lisaks ei takista aegumist puudutavad õigusnormid määrata trahvi ka [TradeARBED-ile], kuna [ARBED-i] hagid, mille ta esitas [esialgse otsuse] peale Esimese Astme Kohtusse ja Euroopa Kohtusse, peatasid aegumistähtaja kulgemise samuti [TradeARBED-i] suhtes. Käesoleval juhul on viimaseks aegumist peatavaks aktiks [TradeARBED-i] suhtes 8. märtsi 2006. aasta vastuväiteteatis, pärast mida peatus aegumistähtaja kulgemine kogu nende menetluste ajaks, mida [ARBED] Esimese Astme Kohtus ja Euroopa Kohtus algatas.

450.      Nagu otsuse [nr 715/78] artikkel 3 ja määruse [nr 1/2003] artikkel 25 ette näevad, peatub menetluse aegumistähtaja kulgemine komisjoni otsuse läbivaatamise ajaks Euroopa kohtus.

451.      Komisjon leiab seega, et aegumise peatumine, mis tuleneb menetluste alustamisest ettevõtja poolt Esimese Astme Kohtus ja Euroopa Kohtus, kohaldub nii menetluse pooleks oleva õigusliku üksuse kui ka kõikide teiste õiguslike üksuste suhtes, kes kuuluvad samasse majanduslikku üksusesse, sõltumata sellest, milline õiguslik üksus need menetlused algatas. Selles osas tuleb kõigepealt märkida, et selline tõlgendus ei ole otsuse [nr 715/78] artikliga 3 vastuolus. Järgmiseks tuleb rõhutada, et kui see ei oleks nii, ei saaks komisjon parandada menetlusnormide rikkumisi, mida ta võib toime panna hoolimata õigusest võtta vastu uus otsus, mida Euroopa Kohus kohtuasjas PVC II otseselt tunnustas. Sellal, kui [esialgne otsus] oli Esimese Astme Kohtus ja hiljem Euroopa Kohtus läbivaatamisel, oleks komisjoni poolt olnud vale vastavalt hea halduse põhimõttele võtta vastu uus otsus, et karistada [TradeARBED-it], olgugi et [ARBED-i] algatatud menetlused olid pooleli. See on seda enam ilmne, kuna menetluse ajal ei piirdunud [ARBED] üksnes menetlust puudutavate väidete esitamisega, vaid esitas ka sisulisi väiteid seoses [TradeARBED-i] osalemisega etteheidetud rikkumistes. Seega ei ole kahtlust, et [TradeARBED] ei saa – samadel põhjustel, miks [ARBED-ki] – tugineda trahvide määramise õiguse aegumisele.

452.      Lõpuks tuleb märkida, et põhjenduses 449 jj esitatud argumendid, mis puudutavad [ARBED-it], kehtivad tingimata [ProfilARBED-i] suhtes, kes on [ARBED-i] majandustegevuse üle võtnud äriühing.”

36      Vaidlustatud otsuse artikkel 1 sätestab:

„[ARBED-ist, TradeARBED-ist ja ProfilARBED-ist] koosnev ettevõtja osales [ST] artikli 65 lõiget 1 rikkudes mitmes kokkuleppes ja kooskõlastatud tegevuses, mille ese või eesmärk oli määrata kindlaks hindasid, jagada kvoote ja vahetada ulatuslikult teavet ühenduse talaturul. Selliselt moodustatud ettevõtja osalemine neis rikkumistes on tuvastatud 1. juulist 1988 kuni 16. jaanuarini 1991.”

37      Vaidlustatud otsuse artikkel 2 sätestab, et „[ARBED-ile, TradeARBED-ile ja ProfilARBED-ile] määratakse artiklis 1 nimetatud rikkumiste eest solidaarselt trahv 10 miljonit eurot”.

 Menetlus ja poolte nõuded

38      Hagejad esitasid esiteks ST artiklite 33 ja 36 ning teiseks EÜ artiklite 229 ja 230 alusel hagi, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 27. detsembril 2006.

39      Kuna Esimese Astme Kohtu kodade koosseis muutus, kuulub ettekandja-kohtunik nüüd seitsmenda koja koosseisu, mistõttu käesolev kohtuasi määrati sellele kojale.

40      Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Esimese Astme Kohus (seitsmes koda) alustada suulist menetlust.

41      Poolte kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu esitatud küsimustele kuulati ära 5. novembri 2008. aasta kohtuistungil.

42      Hagejad paluvad Esimese Astme Kohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        tühistada vähemalt nimetatud otsuse artikkel 2, millega kehtestatakse hagejatele rahaline karistus, või oluliselt vähendada seda karistust;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

43      Komisjon palub Esimese Astme Kohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt.

 Õiguslik käsitlus

44      Hagejad esitavad oma nõuete toetuseks sisuliselt neli väidet. Esimene väide tugineb vaidlustatud otsuse õigusliku aluse puudumisele ja võimu kuritarvitamisele. Teine väide tugineb rikkumiste süüks arvamist käsitlevate õigusnormide rikkumisele selles, et vaidlustatud otsus paneb kolmele seotud äriühingule vastutuse ühe nendest äriühingutest tegevuse eest ilma, et teised kaks oleksid selles osalenud. Kolmas väide tugineb aegumist käsitlevate õigusnormide rikkumisele. Neljas väide, mis on esitatud teise võimalusena, tugineb kaitseõiguste rikkumisele selles, et vaidlustatud otsus tehti pärast ülemäära pikka tähtaega.

 Esimene väide, mis tugineb vaidlustatud otsuse õigusliku aluse puudumisele ja võimu kuritarvitamisele

 Poolte argumendid

45      Hagejad jagavad oma väite kahte ossa.

46      Väite esimese osa raames väidavad hagejad, et komisjon rikkus ST artiklit 97 ja kuritarvitas võimu, kui ta kohaldas ST artiklit 65 pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist. Nende arvates tõi nimetatud asutamislepingu kehtivuse lõppemine 23. juulil 2002 tingimata kaasa komisjoni pädevuse seda sätet kohaldada lõppemise, vastupidi sellele, mida kinnitab vaidlustatud otsuse põhjendus 292.

47      Vaidlustatud otsuse põhjenduses välja toodud asjaolu, et EÜ ja ESTÜ asutamislepingud kuuluvad ühtsesse õiguskorda, mis põhineb Euroopa Liidu ja erinevate ühenduste asutamislepingutel, ei ole antud juhul asjakohane. Institutsioonidel oli mõistagi kohustus arendada välja erinevate asutamislepingute ühtne tõlgendus. Ometi ei õigusta see kuidagi seda, et komisjon tagab ESTÜ asutamislepingu „üleelamise” pärast selle kehtivuse lõppemist, kui nimetatud asutamislepingu sätted seda ette ei näe. Hagejad tuginevad selles osas eelkõige eespool viidatud Euroopa Kohtu arvamuse 1/91 punktile 29.

48      Väite teise osa raames väidavad hagejad, et komisjon rikkus määrust nr 1/2003 ja kuritarvitas võimu, võttes ST artikli 65 kohaldamise otsuse tegemise pädevuse aluseks määruse, mis annab talle pädevuse üksnes EÜ artiklite 81 ja 82 rakendamiseks.

49      Käesolevas asjas kohaldatavate menetlusnormide osas kritiseerivad hagejad eelkõige vaidlustatud otsuse põhjenduses 299 esitatud väidet, mille kohaselt annab määruse nr 1/2003 artikli 7 lõige 1 ja artikli 23 lõige 2 komisjonile pädevuse tuvastada „konkurentsieeskirjade rikkumisi” ja nende eest karistusi määrata. Seevastu tuleneb selle määruse artiklist 4, et see pädevus on komisjonile antud selleks, et ta saaks menetleda EÜ artiklite 81 ja 82 rikkumisi.

50      Hagejad märgivad samuti, et määrus nr 1/2003 võeti vastu pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist. Jättes selles määruses komisjoni pädevuse ST artikli 65 rakendamisele laiendamata, järeldas nõukogu tõenäoliselt ja hagejate arvates õigesti, et ta ei ole pädev selle asutamislepingu kestvust pikendama, kuna see eelisõigus kuulub ainult nimetatud asutamislepingu autoritele, mitte sellega loodud institutsioonidele.

51      Komisjoni argumendi osas, mis tugineb 18. juuni 2002. aasta teatisele, rõhutavad hagejad, et selle põhjendamiseks ei piisa põhimõttelise seisukoha kordamisest.

52      Hagejad lisavad oma repliigis, et isegi kui eeldada, et määrust nr 1/2003 võiks tõlgendada nii, et see hõlmab ka ST artikli 65 kohaseid menetlusi, ei muuda see ESTÜ asutamislepingu ja konkreetsemalt selle artikli 97 ulatust. Õigusnormide hierarhiast tuleneb, et nõukogu määrusega ei saa asutamislepingut muuta. Seda enam, et ST artikkel 95 nägi ette spetsiifilise menetluse, mida tuli järgida juhul, kui oli vaja ESTÜ asutamislepingut muuta, et see kataks selles sätestamata olukordi.

53      Materiaalõigusnormide osas peavad hagejad kohaldatamatuks vaidlustatud otsuse põhjenduses 301 välja toodud õiguse üldpõhimõtet, vastavalt millele kohaldatakse rikkumise toimepanemise hetkel kehtinud materiaalõigust, sõltumata kohaldamise kuupäevast. Antud juhul ei ole tegemist õigusakti muutmisega selle autori poolt, vaid institutsiooni initsiatiiviga, kes on kohustatud õigusnormi rakendama ja kes soovib selle õigusnormi kehtivust pikendada üle selle autori poolt otseselt kindlaks määratud kehtivuskuupäeva. ESTÜ asutamisleping kaotas vastavalt selle artiklile 97 kehtivuse 23. juulil 2002 ilma, et selle autorid oleksid võtnud mingeid meetmeid, et jätta mõned selle sätted jõusse. Kuivõrd kahetsusväärne see olukord komisjoni jaoks ka ei ole, ei tohi ta nimetatud autoreid enesega asendada, jättes ST artikli 65 jõusse.

54      Hagejad lisavad oma repliigis, et kui enne 23. juulit 2002 aset leidnud tegevused jäävad ESTÜ kohaldamisalasse, siis kehtivad nende suhtes kõik selle asutamislepingu sätted, sealhulgas artikkel 97, mis takistab selle igasugust kohaldamist pärast nimetatud kuupäeva.

55      Komisjon ei ole hagejate argumentidega nõus, esitades vaidlustatud otsuses sisalduvatega analoogsed väited.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

56      Väite kahte osa tuleb uurida koos.

57      Esimese Astme Kohus meenutab, et ühenduse lepingutega on loodud ühtne õiguskord (vt selle kohta Euroopa Kohtu eespool viidatud arvamus 1/91, punkt 21; Esimese Astme Kohtu 27. juuni 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑120/89: Stahlwerke Peine-Salzgitter vs. komisjon, EKL 1991, lk II‑279, punkt 78), mille raames, nagu on viidatud EÜ artikli 305 lõikes 1, kujutas ESTÜ asutamisleping endast erikorda, tehes erandi EÜ asutamislepinguga kehtestatud üldnormidest.

58      Vastavalt ESTÜ asutamislepingu artiklile 97 lõppes nimetatud lepingu kehtivus 23. juulil 2002. Selle tulemusena laienes 24. juulil 2002 EÜ asutamislepinguga kehtestatud üldise korra kohaldamisala sektoritele, mida algselt reguleeris ESTÜ asutamisleping.

59      Kuigi EÜ asutamislepingu õigusliku raamistiku järgnemine ESTÜ asutamislepingu raamistikule tõi alates 24. juulist 2002 kaasa muudatuse õiguslikes alustes, menetlustes ning varem ESTÜ asutamislepingu kohaldamisalasse jäänud olukordade suhtes kohaldatavates materiaalõigusnormides, kuulub see järglus ühenduse õiguskorra ühtsuse ja järjepidevuse ning selle eesmärkide juurde (Esimese Astme Kohtu 12. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑25/04: González y Díez vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑3121, punkt 55).

60      Selles osas tuleb märkida, et vaba konkurentsi korra loomine ja säilitamine, mille raames on tagatud tavapärased konkurentsitingimused ja mis on eelkõige aluseks ettevõtjatevahelisi kokkuleppeid puudutavatele õigusnormidele, on nii EÜ asutamislepingu üks peamine eesmärk (vt selle kohta Euroopa Kohtu 29. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑308/04 P: SGL Carbon vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑5977, punkt 31) kui ka ESTÜ asutamislepingu üks peamine eesmärk (vt selle kohta Euroopa Kohtu 13. detsembri 1961. aasta arvamus 1/61, EKL 1961, lk 505 ja 519, ning Esimese Astme Kohtu 11. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑141/94: Thyssen Stahl vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑347, punktid 265 ja 299–304).

61      Selles kontekstis, olgugi et ESTÜ asutamislepingu ja EÜ asutamislepingu sätted, mis käsitlevad ettevõtjatevahelisi kokkuleppeid, on teataval määral erinevad, tuleb rõhutada, et kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuse mõisted ST artikli 65 lõike 1 tähenduses vastavad keelatud kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuse mõistetele EÜ artikli 81 tähenduses ning et ühenduste kohus on neid kahte sätet tõlgendanud sama moodi (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Thyssen Stahl vs. komisjon, punktid 262–272 ja 277). Moonutamata konkurentsi eesmärgi saavutamine sektorites, mis algselt kuulusid söe ja terase ühisturu alla, ei ole ESTÜ asutamislepingu lõppemise tõttu peatunud, kuna seda eesmärki peetakse silmas ka EÜ asutamislepingu raames ning seda tagab sama institutsioon, st komisjon ehk haldusasutus, kelle ülesanne on viia ellu ja arendada konkurentsipoliitikat ühenduse üldistes huvides (vt selle kohta analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus González y Díez vs. komisjon, punkt 55).

62      Lisaks sellele, vastavalt liikmesriikide õigussüsteemide ühisele põhimõttele, mille päritolu ulatub Rooma õigusesse, tuleb õigusnormide muutmisel tagada õiguslike struktuuride järjepidevus, välja arvatud juhul, kui seadusandja on väljendanud vastupidist tahet (Euroopa Kohtu 25. veebruari 1969. aasta otsus kohtuasjas 23/68: Klomp, EKL 1969, lk 43, punkt 13). Esimese Astme Kohus märgib, et viidatud kohtuotsuses kohaldas Euroopa Kohus seda põhimõtet, kui kõne all oli ühenduse esmase õiguse muutmine, mis toimus ühinemislepinguga.

63      Ühenduse õiguskorra järjepidevus ja eesmärgid, mis selle toimimist juhivad, nõuavad seega, et Euroopa Ühendus, osas, milles ta järgneb Euroopa Söe- ja Teraseühendusele ja tema enda menetluslikus raamistikus, tagaks seoses ESTÜ asutamislepingu alusel tekkinud olukordadega õiguste ja kohustuste täitmise, mis eo tempore kuulusid ESTÜ asutamislepingu kohaselt nii liikmesriikidele kui ka üksikisikutele, ja selle asutamislepingu rakendamiseks vastu võetud õigusnormide järgimise. See nõue on seda enam oluline, kui ettevõtjatevahelisi kokkuleppeid käsitlevate eeskirjade eiramisest tulenev konkurentsi moonutamine võib EÜ asutamislepingu kehtivuse ajal laiendada oma mõju aega pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 18. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑119/05: Lucchini, EKL 2007, lk I‑6199, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika, ning eespool viidatud kohtuotsus González y Díez vs. komisjon, punkt 56).

64      Eeltoodust tuleneb, et vastupidi hagejate väidetule tuleb määrust nr 1/2003 ja konkreetsemalt selle artikli 7 lõiget 1 ning artikli 23 lõiget 2 tõlgendada nii, et need lubavad komisjonil pärast 23. juulit 2002 tuvastada ettevõtjatevahelisi kokkuleppeid sektorites, mis ratione materiae ja ratione temporis kuuluvad ESTÜ asutamislepingu kohaldamisalasse, ning määrata nende eest karistusi (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus González y Díez vs. komisjon, punkt 57), isegi kui nimetatud määruse eespool viidatud sätted ST artiklit 65 otseselt ei nimeta.

65      Peale selle tuleb märkida, et EÜ asutamislepingu eeskirjade kohaldamine valdkonnas, mida algselt reguleeris ESTÜ asutamisleping, peab toimuma nii, et järgitaks põhimõtteid, mis käsitlevad õiguse kohaldamist ajas. Selles osas tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kuigi menetlusnorme kohaldatakse üldiselt kõikide menetluste suhtes, mis on nende normide jõustumise hetkel pooleli, ei ole see nii materiaalõigusnormide puhul. Viimati nimetatuid tuleb õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtete järgimise tagamiseks tõlgendada selliselt, et neid kohaldatakse enne nende jõustumist tekkinud olukordade suhtes üksnes siis, kui nende sõnastusest, eesmärkidest või ülesehitusest ilmneb selgelt, et selline mõju tuleb neile omistada (vt Euroopa Kohtu eespool viidatud otsus Salumi jt, punkt 9, ja 10. veebruari 1982. aasta otsus kohtuasjas 21/81: Bout, EKL 1982, lk 381, punkt 13; Esimese Astme Kohtu 19. veebruari 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑42/96: Eyckeler & Malt vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑401, punkt 55).

66      Mis puudutab materiaalõigusnormide kohaldamist õigusliku olukorra suhtes, mis kindlalt tekkis enne ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist, nõuavad ühenduse õiguskorra järjepidevus ja õiguskindluse ning õiguspärase ootuse kaitse põhimõtete nõuded ESTÜ asutamislepingu kohaselt võetud materiaalõigusnormide kohaldamist asjaolude suhtes, mis kuuluvad nende kohaldamisalasse ratione materiae ja ratione temporis. See, et asjaomane õiguslik raamistik ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemise tõttu faktilise olukorra hindamise hetkel enam ei kehti, ei muuda seda seisukohta, kuna nimetatud hinnang puudutab õiguslikku olukorda, mis kindlalt tekkis ajal, mil kohaldati ESTÜ asutamislepingu kohaselt vastu võetud materiaalõigusnorme (eespool viidatud kohtuotsus González y Díez vs. komisjon, punkt 59).

67      Antud juhul võeti vaidlustatud otsus vastu määruse nr 1/2003 artikli 7 lõike 1 ja artikli 23 lõike 2 alusel pärast menetlust, mis viidi läbi vastavalt sellele määrusele. Õiguslikku alust ja kuni vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseni järgitud menetlust puudutavad sätted on menetlusnormid eespool punktis 65 viidatud kohtupraktika tähenduses. Kuna vaidlustatud otsus võeti vastu pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist, tegi komisjon õigesti, kui kohaldas määruses nr 1/2003 sisalduvaid menetlusnorme (vt selle kohta ja analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus González y Díez vs. komisjon, punkt 60, ja a contrario Esimese Astme Kohtu 25. oktoobri 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑27/03, T‑46/03, T‑58/03, T‑79/03, T‑80/03, T‑97/03 ja T‑98/03: SP jt vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑4331).

68      Materiaalõigusnormide osas tuleb märkida, et vaidlustatud otsus puudutab õiguslikku olukorda, mis kindlalt tekkis enne ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist, kuna rikkumine kestis 1. juulist 1988 kuni 16. jaanuarini 1991 (vt eespool punkt 140). Kuna pärast 24. juulit 2002 kohaldatavatel konkurentsiõiguse materiaalõigusnormidel puudub igasugune tagasiulatuv mõju, tuleb tõdeda, et ST artikli 65 lõige 1 on kohaldatav materiaalõigusnorm, mida komisjon vaidlustatud otsuses ka kohaldas, pidades meeles, et just EÜ asutamislepingu lex generalis iseloomust ESTÜ asutamislepingu suhtes, mis on kehtestatud EÜ artiklis 305, tuleneb, et ESTÜ asutamislepinguga ja selle rakendusnormidega kehtestatud erikord on vastavalt lex specialis derogat legi generali põhimõttele kohaldatav üksnes olukordade suhtes, mis tekkisid enne 24. juulit 2002.

69      Kõigist eelnevatest kaalutlustest lähtuvalt tuleb esimene väide selle kahes osas tagasi lükata.

 Teine väide, mis tugineb rikkumiste süüks arvamist käsitlevate õigusnormide rikkumisele

 Poolte argumendid

70      Hagejad ei ole nõus, et vastutus vaidlustatud otsuses tuvastatud rikkumiste eest pannakse ARBED-ile ja ProfilARBED-ile.

71      ARBED-i osas ja vastuseks vaidlustatud otsuse põhjendusele 460 väidavad hagejad, tuginedes eespool viidatud kohtuotsuse Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon punktile 28, et Euroopa Kohus ei ole kunagi kinnitanud, et 100% osalus on piisav, et emaettevõtjat tema tütarettevõtja tegevuse eest vastutavaks pidada. Kohus on leidnud, et kui emaettevõtja on haldusmenetluses nõustunud võtma vastutuse oma tütarettevõtja tegevuse eest, võib komisjon eeldada, et ta on vastutav. Kõnealusel juhul olukord selline ei ole, kuna komisjon ei teavitanud haldusmenetluses ARBED-i kordagi oma kavatsusest vastutus TradeARBED-i tegevuse eest temale panna.

72      Hagejad lisavad, et kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud otsus Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon, võttis komisjon sellise lähenemisviisi, et adresseeris kõnealuse otsuse emaettevõtjale, kui olid olemas täpsed tõendid, mis kinnitasid emaettevõtja süüd selles, et tema tütarettevõtja osales kartellikokkuleppes (vt komisjoni 13. juuli 1994. aasta otsuse 94/601/EÜ EÜ asutamislepingu artikli 85 kohaldamise menetluses (IV/C/33.833 – Papp) (EÜT L 243, lk 1) põhjendus 143). Kõnealusel juhul olukord selline ei ole.

73      Kuna käesolevas asjas ei ole täidetud need konkreetsed tingimused, mida Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuses Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon loetles, väidavad hagejad, et karistuste individuaalsuse ja tõendamiskohustuse üldpõhimõtted nõuavad, et komisjon tõendaks, et igale vastuväiteteatise adressaadiks olevale ettevõtjale saab suunata konkreetse etteheite. Hagejad tuginevad selles osas Esimese Astme Kohtu 4. juuli 2006. aasta otsusele kohtuasjas T‑304/02: Hoek Loos vs. komisjon (EKL 2006, lk II‑1887, punkt 118 ja seal viidatud kohtupraktika).

74      Käesolevas asjas tuvastas komisjon nii vaidlustatud otsuses (põhjendused 444 ja 464) kui ka esialgses otsuses (põhjendus 322), et kõnealustes erinevates kokkulepetes ja tegevustes osales üksnes TradeARBED.

75      Lõpuks väidavad hagejad, et TradeARBED-i poolt toime pandud rikkumise süüks arvamine ARBED-ile üksnes sel põhjendusel, et ARBED omab 100% oma tütarettevõtja aktsiakapitalist, toob antud juhul kaasa diskrimineerimise, võrreldes teiste asjaomaste ettevõtjatega. Vastupidi sellele, mida komisjon kinnitas vaidlustatud otsuse põhjenduses 468, võeti esialgses otsuses süüks arvamise kriteeriumiks nende ettevõtjate suhtes mitte talade tootmine, vaid kõnealuses rikkumises tegelik osalemine. Alles siis, kui kaks sama kontserni äriühingut osalesid kartellikokkuleppes, võttis komisjon vastu otsuse üksnes tootmisäriühingu vastu (vt esialgse otsuse põhjendused 320 ja 321). Hagejad on seisukohal, et komisjon ei saa käesoleval juhul seda süüks arvamise kriteeriumi eirata ilma, et ta oleks süüdi diskrimineerimises, mis on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega.

76      Hagejad lisavad oma repliigis, et antud juhul otsustas komisjon mitte lähtuda ümberlükatavast eeldusest emaettevõtjate osaluse kohta nende 100% tütarettevõtjate aktsiakapitalis, vaid pigem uurida enda kogutud faktide ja teabe põhjal, kas need äriühingud osalesid tegelikult rikkumises. Käesolevas asjas järeldas komisjon faktide uurimisest esialgses otsuses, et ARBED-i kontserni puhul osales rikkumises vaid TradeARBED. Sellest tulenevad kaks tagajärge.

77      Esiteks, kuna komisjon otsustas esialgse otsuse vastuvõtmiseni viinud menetluses mitte tugineda kõnealusele ümberlükatavale eeldusele, leiavad hagejad, et ta ei saanud vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseni viinud menetluses võtta teistsugust lähenemisviisi, rikkumata võrdse kohtlemise põhimõtet.

78      Teiseks muutis nimetatud eeldusele tuginemise antud juhul võimatuks seadusjõud, mis hagejate arvates on esialgsel otsusel, milles komisjon leidis, et rikkumises osales ainult TradeARBED. Esialgse otsuse seda aspekti ei ole kunagi vaidlustatud ega a fortiori kohtuotsusega tühistatud.

79      ProfilARBED-i osas väidavad hagejad, et isegi kui eeldada, et komisjon võiks ARBED kontserni tootmisäriühingule panna vastutuse TradeARBED-i toimepandud rikkumise eest, on tal vaja veel otsustada, kas määrata karistus ARBED-ile, kes oli vaidlusaluste asjaolude ajal tegutsev tootmisäriühing, või ProfilARBED-ile, kes võttis üle ARBED-i majandustegevuse talade tootmise valdkonnas.

80      Hagejad leiavad, et komisjon ei saa karistuste individuaalsuse põhimõtet rikkumata arvata ühte rikkumist samal ajal süüks ettevõtjale, kes rikkumises osales, ja ettevõtjale, kes järgnevalt viis ellu rikkumisega seotud tegevust. Komisjoni kaitstav lähenemisviis viib selleni, et samade faktiliste asjaolude alusel uuritakse ja mõistetakse süüdi kaks ettevõtjat.

81      Igal juhul osas, milles ProfilARBED-ile on pandud vastutus ARBED-i tegevuse eest, kuna ta jätkas ARBED-i tegevust talade tootmises, soovib ta mutatis mutandis esitada eespool punktides 71–78 toodud argumendid.

82      Komisjon ei ole hagejate argumentidega nõus, esitades analoogsed argumendid, mis on toodud vaidlustatud otsuses.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

83      Eristada tuleb iga hageja erilist olukorda.

–       TradeARBED

84      Ilma et see muudaks esimese ja teise väite raames esitatud argumente, ei vaidlusta hagejad seda, et vaidlusalune otsus võis olla adresseeritud TradeARBED-ile, kui esialgses otsuses tuvastatud ainsale ARBED kontserni äriühingule, kes osales „erinevates kokkulepetes ja tegevustes”.

85      Seega tuleb märkida, et TradeARBED ei esita teist väidet selleks, et toetada oma nõuet vaidlustatud otsus tühistada.

–       ARBED

86      Hagejate poolt käesoleva väite raames esitatud argumendid ei võimalda tuvastada, et ARBED-ile TradeARBED-i rikkuva tegevuse eest vastutuse panemisel ja neile kahele äriühingule solidaarse trahvi määramisel on rikutud õigusnormi.

87      Selles osas tuleb kõigepealt meenutada, et ettevõtja mõiste EÜ artikli 81 tähenduses hõlmab majandusüksusi, millest igaühel on isikulistest, varalistest ja mittevaralistest osadest koosnev ühtne organisatsioon, mis kestvalt taotleb kindlaksmääratud majanduslikku eesmärki ja mis võib aidata kaasa selles sättes nimetatud rikkumise toimepanemisele (Esimese Astme Kohtu 12. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑112/05: Akzo Nobel jt vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑5049, mille peale on esitatud apellatsioonkaebus, punkt 57; vt samuti Esimese Astme Kohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑9/99: HFB jt vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1487, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

88      Seega ei anna komisjonile õigust adresseerida trahve määrav otsus äriühingute kontserni emaettevõtjale mitte rikkumisele ässitav side emaettevõtja ja tema tütarettevõtja vahel ega ka seda enam emaettevõtja seotus nimetatud rikkumisega, vaid asjaolu, et nad moodustavad ülalmainitud tähenduses üheainsa ettevõtja. Ühenduse konkurentsiõiguse kohaselt kujutavad ühte kontserni kuuluvad erinevad äriühingud endast majanduslikku üksust ja seega ettevõtjat EÜ artiklite 81 ja 82 tähenduses, kui asjaomased äriühingud ei määra oma tegevust turul kindlaks iseseisvalt (eespool viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 58; vt samuti Esimese Astme Kohtu 30. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑203/01: Michelin vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑4071, punkt 290).

89      Juhul kui emaettevõtja omab rikkumise toime pannud tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis 100% osalust, võib lihtsalt eeldada, et mainitud emaettevõtja mõjutab otsustavalt oma tütarettevõtja tegevust (eespool viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 60; vt samuti selle kohta Euroopa Kohtu 25. oktoobri 1983. aasta otsus kohtuasjas 107/82: AEG-Telefunken vs. komisjon, EKL 1983, lk 3151, punkt 50, ja Esimese Astme Kohtu 20. aprilli 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑305/94–T‑307/94, T‑313/94–T‑316/94, T‑318/94, T‑325/94, T‑328/94, T‑329/94 ja T‑335/94: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, nn PVC II kohtuotsus, EKL 1999, lk II‑931, punktid 961 ja 984) ja et nad moodustavad seega ühe ettevõtja EÜ artikli 81 tähenduses (Esimese Astme Kohtu 15. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑71/03, T‑74/03, T‑87/03 ja T‑91/03: Tokai Carbon jt vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 59). Seega peab emaettevõtja, kes vaidlustab ühenduse kohtus komisjoni otsuse talle tema tütarettevõtja tegevuse eest trahv määrata, selle eelduse ümber lükkama, esitades tütarettevõtja iseseisvust kinnitavaid tõendeid (Esimese Astme Kohtu 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑314/01: Avebe vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3085, punkt 136; vt samuti selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon, punkt 29).

90      Selles osas on tõsi, nagu seda väidavad hagejad, et Euroopa Kohus tugines eespool viidatud kohtuotsuse Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon punktides 28 ja 29 peale 100% osaluse tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis muudele asjaoludele, nagu emaettevõtja mõju tütarettevõtja turunduspoliitikale mittevaidlustamine ja äriühingute ühine esindamine haldusmenetluses. Siiski tõstis Euroopa Kohus need asjaolud esile üksnes eesmärgiga näidata tõendite kogumit, millele Esimese Astme Kohus oli oma põhjendused rajanud, et järeldada, et ta ei tuginenud ainult emaettevõtja osalusele tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis. Seega asjaolu, et Euroopa Kohus kinnitas Esimese Astme Kohtu hinnangut selles kohtuasjas, ei muuda eespool viidatud kohtuotsuse AEG-Telefunken vs. komisjon punktis 50 esitatud põhimõtet (eespool viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 61).

91      Neil asjaoludel piisab, kui komisjon tõendab, et emaettevõtja omab tütarettevõtja kogu aktsia- või osakapitali ja et eeldus, et emaettevõtja mõjutab otsustavalt tütarettevõtja käitumist turul, oleks täidetud. Seega võib komisjon pidada tütarettevõtjale määratud trahvi maksmise eest solidaarselt vastutavaks emaettevõtjat, isegi kui on tuvastatud, et nimetatud emaettevõtja kokkulepetes otseselt ei osalenud, välja arvatud juhul, kui viimati mainitu tõendab, et tema tütarettevõtja tegutseb turul iseseisvalt (Esimese Astme Kohtu 18. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑85/06: General Química jt vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 62).

92      Mis puudutab komisjonipoolset vastutuse panemise õiguspärasust, siis tuleb kõigepealt märkida, et sarnaselt EÜ artikli 81 lõike 1 keeluga on ST artikli 65 lõike 1 keeld suunatud eelkõige „ettevõtjatele”. Lisaks on kohus juba leidnud, et ettevõtja mõiste omab neis kahes sättes sama tähendust (Esimese Astme Kohtu 11. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑145/94: Unimétal vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑585, punkt 600). EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumiste eest vastutuse panemist käsitlevad eeskirjad kehtivad seega samuti ST artikli 65 lõike 1 rikkumiste suhtes (vt selle kohta Euroopa Kohtu 2. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑196/99 P: Aristrain vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑11005, punkt 96).

93      Käesolevas asjas on selge, et ARBED omab 100% oma tütarettevõtja TradeARBED-i osa- või aktsiakapitalist.

94      Järelikult oli komisjonil õigus leida, nagu ta seda vaidlustatud otsuse põhjenduses 460 tegi, et ARBED mõjutas TradeARBED-i tegevust otsustavalt, kuna ARBED ei ole tõendanud ega isegi väitnud, et nimetatud tütarettevõtja määras oma kaubanduspoliitika kindlaks iseseisvalt, mistõttu nad ei moodusta ühte majandusüksust ega seega ühte ettevõtjat ST artikli 65 tähenduses.

95      Hagejate sellekohane argumentatsioon, mis käesoleva hagi raames rajaneb eespool viidatud kohtuotsuse Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon punktile 28, tuleneb selle kohtuotsuse väärast mõistmisest ja tuleb eespool punktis 90 esitatud põhjendustel tagasi lükata.

96      Igal juhul märgib komisjon õigesti, et ta esitas vaidlustatud otsuse põhjenduses 462 täiendavaid tõendeid, mis kinnitavad – sõltumata eeldusest, et emaettevõtja omab oma tütarettevõtja kogu aktsia- või osakapitali – mitte ARBED-i tegelikku osalemist kõnealuses rikkumises, vaid tema otsustavat mõju TradeARBED-i käitumisele ja selle jõu tegelikku kasutamist.

97      Eespool viidatud kohtuotsuse ARBED vs. komisjon punktis 92, mida ei ole Euroopa Kohtus apellatsioonimenetluses vaidlustatud, on Esimese Astme Kohus ARBED-i advokaadi poolt kohtuistungil esitatud täpsustuste põhjal muu hulgas juba tuvastanud, et TradeARBED oli müügiäriühing, kes turustas ARBED-i toodetud terastooteid ja eelkõige talasid, tegutsedes kas vahendajana, millisel juhul esitas kliendile müügiarve otse ARBED, või volitatud esindajana, millisel juhul esitas ARBED-i arvel kliendile müügiarve TradeARBED, kes sai mõlemal juhul müügitulult komisjonitasu. Lisaks pidas Esimese Astme Kohus tõendatuks selle, et TradeARBED ei määranud oma tegevust ühenduse talaturul kindlaks iseseisvalt, vaid rakendas suures osas talle ARBED-i poolt kehtestatud juhiseid.

98      Eespool viidatud kohtuotsuse ARBED vs. komisjon punktidest 96 ja 97, mida ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustatud, tuleneb samuti, et a) kogu haldusmenetluse kestel, mis viis esialgse otsuseni, vastasid komisjoni poolt TradeARBED-ile saadetud teabenõuetele vastavalt olukorrale kas ARBED või TradeARBED; b) ARBED käsitles TradeARBED-i pelgalt enda müügi-„organi” või „organisatsioonina”; c) ARBED pidas ennast TradeARBED-ile ametlikult teatavaks tehtud vastuväiteteatise adressaadiks ja volitas advokaati enda huve kaitsma.

99      Eeltoodust tuleneb, et ARBED-i ja tema tütarettevõtjat TradeARBED tuleb käsitleda ühe ja sama ettevõtjana ST artikli 65 lõike 1 tähenduses ning et komisjonil oli õigus panna vastutus TradeARBED-i tegevuse eest ARBED-ile.

100    Peale selle ajavad hagejad oma argumentatsioonis segamini otsese vastutuse panemise emaettevõtjale rikkumise eest, mille ta pani toime koos oma tütarettevõtjaga, sel alusel, et ta ise tegelikult selles rikkumises ka osales, ja vastutuse panemise nimetatud emaettevõtjale rikkumise eest, mille pani toime üksnes tema tütarettevõtja, sel alusel, et emaettevõtja mõjutas tütarettevõtja tegevust otsustavalt.

101    Vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, tugines komisjon just viimasena nimetatud vastutuse panemise põhimõttele, et adresseerida ARBED-ile nii esialgne otsus (vt selle põhjendus 322) kui ka vaidlustatud otsus (vt eelkõige selle põhjendus 462).

102    Neil asjaoludel tuleb hagejate argument, mis põhineb esialgses otsuses esitatud tuvastuse, et kõnealustes rikkumistes osales üksnes TradeARBED, väidetaval seadusjõul, tagasi lükata.

103    Mis puudutab hagejate argumenti, et neid on teiste vaidlustatud otsuse adressaadiks olevate ettevõtjatega võrreldes diskrimineeritud, siis sellel puudub igasugune alus. Nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 466–468 (ja juba esialgse otsuse põhjendusest 322), otsustas komisjon panna TradeARBED-i toimepandud rikkumiste eest vastutuse ARBED-ile just selleks, et võtta arvesse ARBED-ist ja TradeARBED-ist, kes sai ARBED-i talasid turustava müügiäriühinguna oma teenuste eest vaid väikese osa müügihinnast, koosneva ettevõtja eriolukorda, ning eesmärgiga tagada kõikide kõnealuse rikkumisega seotud talatootjate võrdne kohtlemine. Ilma et see ARBED-it mingilgi moel diskrimineeriks, on niisugune vastutuse panemine täielikult kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega, mis väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab, et sarnaseid olukordi ei koheldaks erinevalt ja et erinevaid olukordi ei koheldaks sarnaselt, välja arvatud juhul, kui niisugune kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (vt Euroopa Kohtu 3. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑303/05: Advocaten voor de Wereld, EKL 2007, lk I‑3633, punkt 56, ja Esimese Astme Kohtu 5. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑351/02: Deutsche Bahn vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑1047, punkt 137 ja seal viidatud kohtupraktika).

104    Lõpuks leiab Esimese Astme Kohus, et vastavalt „ettevõtja” mõistele saab ARBED-it ja TradeARBED-it pidada neile etteheidetud tegevuse eest solidaarselt vastutavaks, kuna ühe poolt toimepandud teod saab süüks arvata teisele ning seega pidada neid tema poolt toimepanduks (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus HFB jt vs. komisjon, punktid 524 ja 525; eespool viidatud kohtuotsus Tokai Carbon jt vs. komisjon, punkt 62, ja eespool viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 62; vt samuti selle kohta analoogia alusel Euroopa Kohtu 6. märtsi 1974. aasta otsus liidetud kohtuasjades 6/73 ja 7/73: Istituto Chemioterapico Italiano ja Commercial Solvents vs. komisjon, EKL 1974, lk 223, punkt 41, ja 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑294/98 P: Metsä-Serla jt vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑10065, punktid 26–28).

105    Eeltoodud kaalutlustest nähtub, et teine väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata osas, milles selle on esitanud ARBED.

–       ProfilARBED

106    Hagejate poolt käesoleva väite raames esitatud argumendid ei võimalda tuvastada ka seda, et ProfilARBED-ile ARBED-i/TradeARBED-i rikkuva tegevuse eest vastutuse panemisel ja neile kolmele äriühingule solidaarse trahvi määramisel on rikutud õigusnormi.

107    Kõigepealt leiab Esimese Astme Kohus, et komisjonil oli õigus panna ProfilARBED-ile kui ARBED-i majandustegevuse jätkajale talade tootmisel ARBED kontsernis vastutus ARBED-i rikkuva tegevuse eest ja seega sellest lähtuvalt TradeARBED-i rikkuva tegevuse eest.

108    Seda vastutuse panemist õigustab majandusliku järjepidevuse kriteerium, mida kohtupraktikas on arendatud eelkõige ümberkorraldamiste ja muude ettevõtjate kontsernisiseste muudatuste puhul (vt selle kohta Euroopa Kohtu 11. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑280/06: ETI jt, EKL 2007, lk I‑10893, punktid 40–49, ja kohtujurist J. Kokott’i ettepanek sellele kohtuotsusele, EKL 2007, lk I‑10896, punktid 65–84).

109    Vastavalt sellele kohtupraktikale, kui õigusliku üksuse kogu majandustegevus või osa sellest viiakse üle teise õiguslikku üksusesse, võib algse käitaja poolt kõnealuse tegevuse raames toimepandud rikkumise eest panna vastutuse uuele käitajale, kui nad koos moodustavad sama majandusliku üksuse konkurentsieeskirjade tähenduses, ja seda isegi siis, kui algne käitaja eksisteerib veel õigusliku üksusena edasi (vt selle kohta Euroopa Kohtu 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑123, punktid 354–359, ja eespool viidatud kohtuotsus ETI jt, punkt 48; Esimese Astme Kohtu 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑43/02: Jungbunzlauer vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3435, punktid 131–133).

110    Euroopa Kohus täpsustas, et eelkõige on selline karistamine lubatav juhul, kui üksuseid kontrollib sama isik ning nende tihedate majanduslike ja organisatsiooniliste seoste tõttu kohaldatakse nende suhtes sisuliselt samu ettevõtlusalaseid eeskirju (eespool viidatud kohtuotsus ETI jt, punkt 49). Eelkõige puudutab see kontsernisisest ümberkorraldamist, millega ei tarvitse kaasneda esialgse käitaja õiguslikku kadumist, küll aga ei ole tema majandustegevus asjaomasel turul enam märkimisväärne. Kui kartellis osaleva ettevõtte esialgse ja uue käitaja vahel on struktuuriline seos, siis saavad asjaomased isikud vältida konkurentsiõiguslikku vastutust nende käsutuses olevate õiguslike kujundamisvahenditega nii tahtlikult kui ka tahtmatult. Nii näiteks võib ettevõtte esialgne käitaja kontsernisiseste ümberkorralduste tagajärjel osutuda „tühjaks kooreks”(eespool viidatud kohtuotsus ETI jt, punkt 41, ja eespool viidatud kohtujurist J. Kokott’i ettepanek sellele kohtuotsusele, punkt 79).

111    ProfilARBED-i loomine 1992. aastal ARBED-i 100% tütarettevõtjana selleks, et ta jätkaks ARBED-i majandus- ja tööstustegevust talade sektoris, kujutab endast analoogset olukorda, mis oli aluseks eespool viidatud kohtuotsustes Aalborg Portland jt vs. komisjon ning Jungbunzlauer vs. komisjon.

112    Võimalust panna ARBED-i/TradeARBED-i rikkuva tegevuse eest vastutus ProfilARBED-ile ei ole hagejad muu hulgas eriti tõsiselt vaidlustatud. Hagejad väidavad oma kohtudokumentides sisuliselt seda, et isegi kui eeldada, et selline vastutuse panemine on võimalik (küsimus, mille suhtes hagejad otsest seisukohta ei võta), on komisjonil vaja veel otsustada, kas määrata karistus ARBED-ile, kes oli rikkumise ajal tegutsev talatootmise äriühing, või ProfilARBED-ile, kes võttis üle ARBED-i majandustegevuse selles sektoris.

113    Seda argumenti ei saa aga edukaks pidada, kui arvestada majandusüksuse mõistet, millel põhineb kogu ühenduse kohtupraktika, mis käsitleb rikkumiste eest vastutuse panemist õiguslikele üksustele, mis moodustavad sama ettevõtja.

114    Selle kohtupraktika kohaselt viitab ühenduse konkurentsiõigus ettevõtjate tegevusele (vt eespool viidatud kohtuotsus ETI jt, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika). Keelates ettevõtjatel eelkõige sõlmida konkurentsi piiravaid kokkuleppeid või osaleda sellises kooskõlastatud tegevuses, on EÜ artikli 81 lõige 1 ja ST artikli 65 lõige 1 suunatud varast ning inimressursist koosnevatele majandusüksustele, mis võivad osaleda nimetatud sättes viidatud rikkumiste toimepanemises. Ettevõtja nende sätete tähenduses võib seega koosneda mitmest õigussubjektist (vt eespool viidatud kohtuotsus Tokai Carbon jt vs. komisjon, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

115    Konkreetsemalt, olles märkinud, et nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17, esimene määrus asutamislepingu artiklite 85 ja 86 rakendamise kohta (EÜT 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3), artikli 15 lõige 2 ei täpsusta sõnaselgelt, kas äriühingu, kes otseselt ja formaalselt ei vastuta komisjoni tuvastatud rikkuva tegevuse eest, võib tunnistada trahvi maksmise eest solidaarselt vastutavaks koos teise äriühinguga, kes tuvastatud ja karistamisele kuuluva rikkumise toime pani ning kellele määrati trahv, leidis Esimese Astme Kohus, et nimetatud sätet tuleb tõlgendada nii, et äriühingu võib tunnistada trahvi maksmise eest solidaarselt vastutavaks teise äriühinguga, kes pani rikkumise toime tahtlikult või ettevaatamatusest ja kellele määrati trahv, tingimusel et komisjon tõendab samas aktis, et selle rikkumise oleks võinud süüks arvata ka äriühingule, kes trahvi maksmise eest solidaarselt vastutab (Esimese Astme Kohtu 14. mai 1998. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑339/94–T‑342/94: Metsä-Serla jt vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1727, punktid 42 ja 43).

116    Esimese Astme Kohtu tõlgendust määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 osas kinnitas Euroopa Kohus otseselt apellatsioonimenetluses oma eespool viidatud kohtuotsuses Metsä-Serla jt vs. komisjon (punktid 27 ja 28). Euroopa Kohus märkis eelkõige, et see tõlgendus ei ole vastuolus seaduslikkuse põhimõttega, kuna hagejatele, kellele arvati süüks teise õigussubjekti konkurentsivastane tegevus, määrati selle artikli alusel trahv rikkumise eest, mis selle süüksarvamise tõttu arvati olevat toime pandud nende poolt.

117    Ühe äriühingu tegevuse eest teisele äriühingule vastutuse panemise tavapärane tagajärg on seega solidaarsus, eelkõige siis, kui need kaks äriühingut moodustavad sama ettevõtja.

118    Hagejate argumendi, mis tugineb karistuste individuaalsuse põhimõtte väidetavale rikkumisele, lükkab kohaselt ümber komisjoni poolt välja toodud asjaolu, et kolmele hagejale, kes koos moodustavad sama ettevõtja ühenduse konkurentsiõiguse tähenduses, määrati antud juhul üks trahv, mis neil tuleb tasuda solidaarselt, ja mitte kolm eraldiseisvat trahvi.

119    Eeltoodud kaalutlustest nähtub, et teine väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata osas, milles selle on esitanud ProfilARBED.

 Kolmas väide, mis tugineb menetluste aegumist käsitlevate õigusnormide rikkumisele

 Poolte argumendid

120    Mis puudutab aegumise katkemist otsuse nr 715/78 artikli 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 25 lõike 3 tähenduses, siis väidavad hagejad, et ainuke nende hulgast, kes vastab rikkumises osalenud ettevõtja määratlusele, on TradeARBED. Igal juhul ei saa nende arvates seda määratlust kohaldada ettevõtjate suhtes, kellele komisjon vastuväiteteatist ei adresseerinud.

121    Hagejad lisavad oma repliigis, et rikkumises osalenud ettevõtjad nende sätete tähenduses on üksnes need, kes sellisena tuvastati haldusmenetluses, milles aegumist katkestav akt vastu võeti.

122    Mis puudutab aegumise peatumist otsuse nr 715/78 artikli 3 ja määruse nr 1/2003 artikli 25 lõike 6 tähenduses, siis väidavad hagejad veel, et hagi, mille esitas ühenduste kohtusse üks komisjoni otsuse adressaatidest, ei oma õiguslikke tagajärgi teistele adressaatidele, kes ei ole menetluse pooled. Nad tuginevad selles osas üldpõhimõttele, mille kohaselt ei või ühenduste kohus teha otsust ultra petita, kohtumenetluste ja tagajärgede intra partes mõjul, mille sidus nende põhimõtetega Euroopa Kohtu 14. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑310/97 P: komisjon vs. AssiDomän Kraft Products jt (EKL 1999, lk I‑5363, punktid 52 ja 53). Selline hagi ei oma a fortiori tagajärgi isikutele, kes – nagu käesolevas asjas TradeARBED ja ProfilARBED – ei ole asjaomase otsuse adressaadid ja ei saa seetõttu seda vaidlustada.

123    Mis puudutab aegumise peatumise tähtaja võimalikku „ristkohaldamist”, nagu komisjon seda vaidlustatud otsuse põhjenduses 451 ette on näinud, lisavad hagejad, et kuigi vormiliselt on ST artikli 65 kohaldamise otsused koostatud ühe dokumendina, mis on adresseeritud mitmele ettevõtjale, on õiguslikult siiski tegemist mitme individuaalse otsusega. Selles kontekstis ei oma ühe adressaadi poolt esitatud hagi põhimõtteliselt tagajärgi teiste adressaatide õiguslikule olukorrale ja a fortiori nende ettevõtjate olukorrale, kes ei ole asjaomase otsuse adressaadid.

124    Selles osas märgivad hagejad veel, et vastupidi sellele, mis on aegumise katkemiseks otseselt ette nähtud otsuse nr 715/78 artikli 2 lõikes 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 25 lõikes 4, ei sätesta otsuse nr 715/78 artikkel 3 ja määruse nr 1/2003 artikli 25 lõige 6, et aegumise peatumine ühe ettevõtja suhtes kehtib samuti kõikide teiste rikkumises osalenud ettevõtjate suhtes. Seega näevad need sätted ette peatumise, mis kohaldub üksnes menetluse poolte suhtes.

125    Hagejad väidavad oma repliigis, et seda kitsast tõlgendamist toetab Euroopa Kohtu 19. aprilli 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑282/05 P: Holcim (Deutschland) vs. komisjon (EKL 2007, lk I‑2941).

126    Neid põhimõtteid käesolevas asjas kohaldades väidavad hagejad TradeARBED-i osas, et viimane aegumist katkestav toiming on ärakuulamine, mis leidis aset 11.–14. jaanuarini 1993, või vajadusel esialgse otsuse vastuvõtmine 16. veebruaril 1994. Pärast seda kuupäeva ei saanud eelduslikult ühtegi aegumist katkestavat toimingut teha ja ühtegi uurimistoimingut tema suhtes kuni vastuväiteteatise esitamiseni 8. märtsil 2006 ka ei toimunud. Komisjoni õigus talle trahvi määrata aegus seega alates 1998. aasta jaanuarist või vajadusel 1999. aasta veebruarist. Igal juhul aegus talle etteheidetud rikkumine alates 2001. aasta jaanuarist ehk kümme aastat pärast rikkumise toimepanemise päeva.

127    ARBED-i osas märgivad hagejad, et tema ühtegi teabenõuet ei saanud, et tema 6. mai 1992. aasta vastuväiteteatise adressaat ei olnud ja et seetõttu ei lubatud tal toimikuga tutvuda (eespool viidatud 2. oktoobri 2003. aasta kohtuotsus ARBED vs. komisjon, punkt 22). Ainsad teabenõuded, mis talle 1993. aasta septembris ja novembris saadeti, ei saadetud talle kui rikkumises osalenud ettevõtjale, mida kinnitab esialgne otsus. Hagejad järeldavad sellest, et menetluses, mis viis esialgse otsuse vastuvõtmiseni, ei käsitlenud komisjon ARBED-it rikkumises osalenud ettevõtjana otsuse nr 715/78 artikli 2 lõike 1 ja määruse nr 1/2003 artikli 25 lõike 3 tähenduses. Sellest tulenevalt leiavad nad, et tema suhtes aegumine ei katkenud.

128    Mis puudutab esialgset otsust ennast, siis väidavad hagejad, et see ei ole ilmselgelt „uurimistoiming” eespool viidatud sätete tähenduses ning et see ei saa aegumist katkestada. Igal juhul tühistas Euroopa Kohus selle otsuse ja järelikult ei ole sellel mingeid tagajärgi.

129    Esialgse otsuse tühistamise hagi esitati 8. aprillil 1994 ehk ligikaudu kolm aastat ja kolm kuud pärast päeva, mil väidetav rikkumine lõppes. Aegumine peatus kuni Euroopa Kohtu otsuse kuulutamiseni 2. oktoobril 2003. Alates sellest kuupäevast jäi komisjonile üks aasta ja natuke vähem kui üheksa kuud, et viia läbi ARBED-i suhtes aegumist katkestav toiming. Esimene aegumist katkestada võiv akt, st otsus algatada menetlus ja vastuväiteteatise saatmine 8. märtsi 2006. aasta kirjaga, leidis aset kaks aastat ja viis kuud pärast nimetatud kuupäeva.

130    Hagejad möönavad, et alates 2004. aasta algusest saatis komisjon erinevaid teabenõudeid Arcelor SA‑le, kes tol ajal oli kontserni juhtiv äriühing. Siiski märgivad nad, et see äriühing oli ARBED-ist eraldiseisev õiguslik üksus ja et teda ei peetud kunagi rikkumistes osalenud äriühinguks ega isegi äriühinguks, kellele võiks need rikkumised süüks panna. Neil asjaoludel leiavad hagejad, et kõnealused teabenõuded ei saanud ühegi ettevõtja suhtes aegumist katkestada.

131    Lõpuks väidavad hagejad ProfilARBED-i osas, et esimene aegumise katkestanud akt, st 8. märtsi 2006. aasta vastuväiteteatis, saadeti talle rohkem kui viisteist aastat pärast rikkumise lõppemist. Mis puudutab teistele rikkumises osalenud ettevõtjatele suunatud aegumist katkestavaid toiminguid, siis kõik need leidsid aset enne esialgse otsuse vastuvõtmist 16. veebruaril 1994 ehk rohkem kui 12 aastat enne nimetatud vastuväiteteatise saatmist.

132    Komisjon leiab, et hagejate argumendid, mis põhinevad eespool viidatud kohtuotsusel komisjon vs. AssiDomän Kraft Products jt (vt eespool punktid 122–124), ei ole aegumise peatumisele ülekantavad. See kohtupraktika käsitleb eelduslikult vaid juba lõplikuks muutunud otsuse adressaadiks olevaid ettevõtjaid, kelle suhtes aegumise peatumise küsimus ei tõusetu. Seega ei käsitle see kohtupraktika tagajärgi, mis seotud aegumise peatumisega kohtumenetluse ainsa poole suhtes.

133    Igal juhul on see argumentatsioon vastuolus otsuse nr 715/78 ja määruse nr 1/2003 asjakohaste sätete sõnastuse ja ülesehitusega. Neist sätteist tuleneb, et aegumine puudutab komisjoni võimalust menetleda konkurentsiõiguse rikkumist, mitte tema võimalust algatada menetlus konkreetse ettevõtja vastu.

134    Otsuse nr 715/78 artikli 2 lõikest 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 25 lõikest 4 tuleneb, et aegumine katkeb mitte üksnes nende ettevõtjate puhul, kelle suhtes viidi läbi menetlustoiming, vaid ka nende puhul, kes, olles rikkumises osalenud, on veel komisjonile teadmata ning kelle suhtes ei ole seetõttu ühtegi uurimistoimingut läbi viidud või kellele ei ole ühtegi menetlustoimingut suunatud. Otsuse nr 715/78 artikli 2 lõige 3 ja määruse nr 1/2003 artikli 25 lõige 5 puudutavad kõiki rikkumises osalenud ettevõtjaid.

135    Lisaks sellele on komisjoni arvates ebaloogiline ja seosetu tõlgendada otsuse nr 715/78 artiklit 3 ja määruse nr 1/2003 artikli 25 lõiget 6 nii, et aegumine kulgeb kõikide ettevõtjate suhtes, välja arvatud need, kes on kohtumenetluse pooled. Komisjon leiab, et kui seadusandja oleks sellist tulemust soovinud, oleks ta täpsustanud, et aegumine peatub üksnes kohtumenetluse pooleks oleva ettevõtja suhtes. Kui ükskõik milline adressaat esitab rikkumist tuvastava otsuse peale hagi, peatub aegumine kõikide teiste rikkumises osalenud ettevõtjate suhtes, sõltumata sellest, kas nad on identse otsuse adressaadid või mitte.

136    Komisjon lisab oma vasturepliigis, et väljend „rikkumises osalenud” tähendab objektiivset asjaolu, st rikkumises osalemist, mis erineb subjektiivsest ja juhuslikust elemendist nagu ettevõtja tuvastamine rikkumises osalejana. Seega võib ettevõtja olla osalenud rikkumises ilma, et komisjon seda aegumist katkestava toimingu tegemisel teaks.

137    Lisaks leiab komisjon, et eespool viidatud kohtuotsus Holcim (Deutschland) vs. komisjon on käesoleval juhul asjakohatu, kuna Euroopa Kohus ei lahendanud selles küsimust, kellele võib aegumist katkestav või peatav toiming tagajärgi tekitada.

138    Lõpuks meenutab komisjon, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 451 kinnitas ta, et aegumise peatumine äriühingu osalemise tõttu kohtumenetluses kohaldub tingimata kõikidele teistele õiguslikele üksustele, kes kuuluvad samasse majanduslikku üksusesse ja seega moodustavad sama „ettevõtja” ühenduse konkurentsiõiguse tähenduses.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

139    Esiteks tuleb uurida, kas järgiti viieaastast aegumistähtaega, võttes arvesse kõiki aegumise võimalikke katkemisi, ja teiseks, kas komisjon järgis ka kümneaastast aegumistähtaega, eristades iga hageja erilist olukorda.

–       ARBED

140    Tuleb meenutada, et vaidlustatud otsuse artikli 1 kohaselt on ARBED-ist, TradeARBED-ist ja ProfilARBED-ist koosneva ettevõtja osalemine kõnealustes rikkumistes tuvastatud 1. juulist 1988 kuni 16. jaanuarini 1991. Hagejad seda tuvastust rikkumise perioodi kohta ei vaidlusta. Kuna tegemist on vältavate rikkumistega, tuleb seega märkida, et aegumistähtaeg hakkas kulgema kõige varem 17. jaanuarist 1991.

141    Esiteks, mis puudutab viieaastast aegumistähtaega, siis tuleneb vaidlustatud otsusest (põhjendused 447 ja 448), et selle katkestasid eelkõige komisjoni poolt asjaomaste ettevõtjate juures 16., 17. ja 18. jaanuaril 1991 läbi viidud kontrollimised, TradeARBED-ile 6. veebruaril 1992 saadetud vastuväiteteatis, TradeARBED-ile ja ARBED-i õigusosakonnale 26. novembril 1993 saadetud teabenõuded, milles ARBED-il paluti komisjonile edastada arvandmed ARBED-i müügi kohta ESTÜ‑s 1993. aasta jaanuarist kuni septembrini, ja esialgse otsuse vastuvõtmine 16. veebruaril 1994. Pärast aegumise peatumist ühenduste kohtutes toimunud menetluse ajaks katkestas aegumise uuesti ARBED-ile 8. märtsil 2006 saadetud vastuväiteteatis.

142    ARBED neid andmeid ei vaidlusta, kuid väidab, et tema suhtes ei saanud aegumine katkeda, kuna ta ei ole „rikkumises osalenud ettevõtja” otsuse nr 715/78 artikli 2 lõike 1 ja määruse nr 1/2003 vastava sätte tähenduses. Esiteks tugineb ta vaidlustatud otsuse põhjendusele 2, millest nähtub, et sellele määratlusele vastab ainult TradeARBED. Teiseks leiab ta, et see määratlus ei kohaldu ettevõtja suhtes, kellele komisjon ei ole vastuväiteteatist esitanud. Kolmandaks kohaldub see määratlus üksnes nende ettevõtjate suhtes, kes haldusmenetluses, mille raames aegumist katkestav toiming tehti, sellistena tuvastati.

143    Mitte ühegagi nendest argumentidest ei saa nõustuda. „Rikkumises osalenud ettevõtjana” tuleb nende sätete tähenduses mõista kõiki ettevõtjaid, kes komisjoni otsuses, millega rikkumise eest karistus määrati, sellisena tuvastati. Asjaolu, et esialgses vastuväiteteatises või üldisemalt haldusmenetluses, mille raames aegumist katkestav toiming tehti, ettevõtjat „rikkumises osalenud” ettevõtjana ei tuvastatud, ei oma tähtsust, kui see ettevõtja hiljem sellisena tuvastatakse (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 1. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑276/04: Compagnie maritime belge vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

144    Vastavalt otsuse nr 715/78 artikli 2 lõikele 1 ja määruse nr 1/2003 artikli 25 lõikele 3 katkestavad aegumise komisjoni poolt võetavad meetmed, mille eesmärk on rikkumist uurida või algatada selle suhtes menetlus, ning millest teatatakse vähemalt ühele rikkumises osalenud ettevõtjale, ja vastavalt otsuse nr 715/78 artikli 2 lõikele 2 ning määruse nr 1/2003 artikli 25 lõikele 4 katkeb aegumine kõikide asjaomases rikkumises osalenud ettevõtjate suhtes.

145    Nagu komisjon seda õigesti rõhutab, tuleneb neist sätteist, et aegumine katkeb mitte üksnes nende ettevõtjate suhtes, kelle puhul viidi läbi uurimis- või menetlustoiming, vaid ka nende suhtes, kes, olles rikkumises osalenud, on komisjonile veel teadmata ning kelle suhtes ei ole seetõttu ühtegi uurimistoimingut läbi viidud või kellele ei ole ühtegi menetlustoimingut suunatud. Nagu komisjon samuti õigesti märgib, tähendab väljend „rikkumises osalenud” objektiivset asjaolu, st rikkumises osalemist, mis erineb subjektiivsest ja juhuslikust elemendist nagu haldusmenetluses ettevõtja tuvastamine rikkumises osalejana. Seega võib ettevõtja olla osalenud rikkumises ilma, et komisjon seda aegumist katkestava toimingu tegemisel teaks.

146    Igal juhul tuleb asuda seisukohale, et käesolevas asjas ARBED „osales rikkumises”, kuna vastavalt eespool punktis 116 viidatud kohtupraktikale võib TradeARBED-i rikkuva tegevuse talle süüks panna, nii et võib asuda seisukohale, et selle rikkumise pani toime tema ise.

147    Mis puudutab käesolevas asjas läbi viidud aegumist katkestavaid toiminguid, siis on selge, et selliste toimingutena tuleb käsitleda 16., 17. ja 18. jaanuaril 1991 aset leidnud kontrollimisi, 6. veebruari 1992. aasta vastuväiteteatist ja 8. märtsi 2006. aasta vastuväiteteatist. Sama kehtib TradeARBED-ile ja ARBED-i õigusosakonnale 26. novembril 1993 saadetud teabenõuete kohta. Selles osas on juba leitud, et teabenõue, millega soovitakse saada andmeid sellise ettevõtja käibe kohta, kelle suhtes viiakse läbi ühenduse konkurentsieeskirjade kohaldamise menetlust, võib endast kujutada rikkumise suhtes menetluse läbiviimiseks vajalikku toimingut, sest see võimaldab komisjonil kontrollida, et trahvid, mida ta kavatseb neile ettevõtjatele määrata, ei ületa eespool viidatud määrustega ühenduse konkurentsieeskirjade rikkumise puhul lubatud maksimaalset trahvisummat (Esimese Astme Kohtu 19. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑213/00: CMA CGM jt vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑913, punkt 490).

148    Mis puudutab viieaastase aegumistähtaja arvutamist, ja ilma et oleks vaja otsustada, kas esialgne otsus katkestas aegumise ARBED-i suhtes, kuna see otsus tühistati eespool viidatud 2. oktoobri 2003. aasta kohtuotsusega ARBED vs. komisjon, siis see tähtaeg kulges katkematult kokku 26. novembrist 1993 kuni 8. aprillini 1994 ehk ligikaudu neli ja pool kuud, seejärel pärast peatumist, mis tulenes menetlusest Esimese Astme Kohtus ja hiljem Euroopa Kohtus, 20. oktoobrist 2003 kuni 8. märtsini 2006 ehk ligikaudu kaks aastat ning neli ja pool kuud. Sellest johtub, et vaidlustatud otsus võeti vastu viieaastase tähtaja jooksul. Sama kehtib ka siis, kui on vaja arvestada kahekuulist perioodi, mis kestis alates eespool viidatud 11. märtsi 1999. aasta kohtuotsuse ARBED vs. komisjon kuulutamisest kuni apellatsioonkaebuse esitamiseni Euroopa Kohtusse; tegemist on asjaoluga, mida hagejad ei ole tõstatanud ja mida ei ole vaja käsitleda.

149    Teiseks, mis puudutab kümneaastast aegumistähtaega, siis see kulges kokku 17. jaanuarist 1991 kuni 8. aprillini 1994 ehk ligikaudu kolm aastat ja kolm kuud, seejärel pärast peatumist 20. oktoobrist 2003 kuni 8. novembrini 2006 ehk ligikaudu kolm aastat ja üks kuu. Järelikult võeti vaidlustatud otsus vastu kümneaastase aegumistähtaja jooksul. Sama kehtib ka siis, kui on vaja arvestada kahekuulist perioodi, mis kestis alates eespool viidatud 11. märtsi 1999. aasta kohtuotsuse ARBED vs. komisjon kuulutamisest kuni apellatsioonkaebuse esitamiseni Euroopa Kohtusse; tegemist on asjaoluga, mida hagejad ei ole tõstatanud ja mille kohta ei ole vaja otsust teha.

150    Eeltoodud kaalutlustest lähtuv kolmas väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata osas, milles selle on esitanud ARBED.

–       TradeARBED

151    TradeARBED-i osas on määrav see, kas hagi esitamisel ühenduste kohtule on suhteline tagajärg, millisel juhul kehtib aegumise peatumine kogu menetluse ajaks üksnes hagejaks oleva ettevõtja suhtes või, erga omnes, millisel juhul kehtib aegumise peatumine menetluse ajaks kõikide rikkumises osalenud ettevõtjate suhtes, sõltumata sellest, kas nad on hagi esitanud või mitte.

152    Esimesel juhul oleks kümneaastane aegumistähtaeg vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kuupäeval käesolevas asjas oluliselt ületatud, sest see hakkas kulgema 17. jaanuaril 1991. Teisel juhul oleks TradeARBED samasuguses olukorras nagu ARBED, mida on uuritud eespool, ja ta ei saaks tugineda ei kümneaastasele ega viieaastasele aegumistähtajale.

153    Erinevalt sellest, mis on aegumise katkemise osas otseselt ette nähtud otsuse nr 715/78 artikli 2 lõikes 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 25 lõikes 4 (erga omnes mõju), ei käsitle nimetatud õigusaktid seda küsimust aegumise peatumise osas. Hagejate argument tugineb sellele seadusandlikule vaikusele, väites, et kui ühenduse seadusandja oleks soovinud anda aegumise peatumisele erga omnes mõju, oleks ta selle otseselt ette näinud. Komisjoni arvates oleks aga ebaloogiline ja seosetu tõlgendada seda lünka nii, et aegumine kulgeb kõikide ettevõtjate suhtes, välja arvatud nende suhtes, kes on kohtumenetluse pooled. Komisjon leiab, et kui seadusandja oleks sellist tulemust soovinud, oleks ta täpsustanud, et aegumine peatub üksnes kohtumenetluse pooleks oleva ettevõtja suhtes. Lisaks tuleneb kõnealuste õigusnormide ülesehitusest, et aegumine puudutab komisjoni võimalust menetleda konkurentsiõiguse rikkumist, mitte tema võimalust algatada menetlus konkreetse ettevõtja vastu.

154    Selles osas leiab Esimese Astme Kohus, et nii nagu aegumise katkemistki (eespool viidatud kohtuotsus CMA CGM jt vs. komisjon, punkt 484; vt samuti Euroopa Kohtu 24. juuni 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑278/02: Handlbauer, EKL 2004, lk I‑6171, punkt 40, ja ühenduse vastutuse hagi aegumise kohta eespool viidatud kohtuotsus Holcim (Deutschland) vs. komisjon, punkt 36) tuleb aegumise peatumist, mis on erand viieaastasest aegumistähtaja põhimõttest, tõlgendada kitsalt.

155    Nimetatud põhimõttega on vastuolus see, et seadusandja vaikimist võiks tõlgendada nii, nagu soovitab komisjon.

156    Erinevalt aegumise katkemisest, mis võimaldab komisjonil konkurentsieeskirjade rikkumiste suhtes tõhusalt menetlust läbi viia ja nende eest karistusi määrata, puudutab aegumise peatumine olemuselt olukorda, kus komisjon on otsuse juba vastu võtnud. Tavapäraselt ei ole enam selles staadiumis vajalik anda erga omnes mõju menetluse algatamisele ühe karistatud ettevõtja poolt ühenduste kohtus. Vastupidi, sellisel juhul on kohtumenetluste inter partes mõjuga ja sellele mõjule Euroopa Kohtu poolt eelkõige eespool viidatud kohtuotsusega komisjon vs. AssiDomän Kraft Products jt (punkt 49 jj) omistatud tagajärgedega põhimõtteliselt vastuolus see, et vaidlustatud otsuse ühe adressaadi poolt esitatud hagil on mingisugune mõju teiste adressaatide olukorrale.

157    Vaidlustatud otsuses esitas komisjon siiski ka spetsiifilisemaid argumente, mida ta kordas vasturepliigis. Selle otsuse põhjenduses 451 väidab ta, et aegumise peatumine, mis tuleneb menetluste alustamisest ettevõtja poolt Esimese Astme Kohtus ja Euroopa Kohtus, kohaldub nii menetluse pooleks oleva õigusliku üksuse kui ka kõikide teiste õiguslike üksuste suhtes, kes kuuluvad samasse majanduslikku üksusesse, sõltumata sellest, milline õiguslik üksus need menetlused algatas.

158    Ka need argumendid, mis põhinevad „ettevõtja” kui majandusüksuse mõistel, tuleb siiski tagasi lükata. Kuigi on tõsi, et asutamislepingu konkurentsieeskirjad on suunatud ettevõtjatele, on komisjoni otsuste rakendamiseks ja täitmiseks konkurentsiõiguse valdkonnas siiski vaja adressaadina tuvastada üksus, mis on juriidiline isik (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus PVC II, punkt 978). Selles osas on Euroopa Kohus juba eespool viidatud 2. oktoobri 2003. aasta kohtuotsuses ARBED vs. komisjon (punkt 21) leidnud, et vastuväiteteatis peab arusaadavalt täpsustama juriidilise isiku, kellele võidakse määrata trahvid ja kes võib olla vastuväiteteatise adressaat. See juriidiline isik on ainuke, kes saab haldusmenetluse lõpus vastu võetud otsuse peale hagi esitada ja seega on ta ainuke, kes saab aegumise peatumist vaidlustada.

159    Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et kolmas väide on põhjendatud osas, milles selle on esitanud TradeARBED. Seetõttu tuleb vaidlustatud otsus teda puudutavas osas tühistada.

–       ProfilARBED

160    Eespool esitatud kaalutlused, mis puudutavad TradeARBED-it, on mutatis mutandis kehtivad ka ProfilARBED-i osas.

161    Kolmas väide on seega põhjendatud osas, milles selle on esitanud ProfilARBED, ja see toob kaasa vaidlustatud otsuse tühistamise teda puudutavas osas.

 Neljas väide, mis tugineb kaitseõiguste rikkumisele

 Poolte argumendid

162    Teise võimalusena väidavad hagejad, et menetluse iseäranis pikk kestus rikkus nende kaitseõigusi niivõrd põhjalikult, et vaidlustatud otsus või vähemalt selle artikkel 2 tuleb tühistada osas, milles see määrab neile rahalise karistuse, või vähendada rahalist karistust olulisel määral. Selles osas tuginevad nad Euroopa Kohtu 21. septembri 2006. aasta otsusele kohtuasjas C‑113/04 P: Technische Unie vs. komisjon (EKL 2006, lk I‑8831, punkt 55).

163    Käesolevas asjas takistati asjaomaste ettevõtjate võimalust lükata ümber vastutuse eeldus, mis põhineb ainsana rikkumises osalenud äriühingu ja ülejäänud kahe hageja vahelise kapitalistliku seose olemasolul, mis toodi esimest korda esile pärast 16 aasta pikkust menetlemist. Hagejad väidavad, et tõendid, mis neil võisid olla 1990. aastal, on pärast nii pikka aega kaduma läinud.

164    Komisjon selle argumentatsiooniga ei nõustu.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

165    Seda väidet, mille hagejad esitasid teise võimalusena, uuritakse üksnes osas, milles selle on esitanud ARBED, sest kolmas väide on juba vastu võetud osas, milles selle on esitanud TradeARBED ja ProfilARBED.

166    Kaitseõiguste tagamise põhimõtte osas leidis Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuse Technische Unie vs. komisjon, millele hagejad tuginevad, punktis 55, et kuna kaitseõiguste tagamisel, mille põhimõttelist tähtsust Euroopa Kohus on oma kohtupraktikas korduvalt rõhutanud, on oluline tähendus sellises menetluses nagu käesolev, tuleb takistada seda, et uurimisetapis kahjustatakse neid õigusi menetluse ülemäärase kestuse tõttu heastamatult ja et selline kestus võiks takistada tõendite esitamist, millega tahetakse ümber lükata sellise käitumise esinemist, mille tagajärjel tekib asjaomaste ettevõtjate vastutus. Sel põhjusel ei tohi kaitseõiguste kasutamise võimalike rikkumiste kontrollimine piirduda selle etapi, milles asjaosalised saavad kasutada oma õigusi täielikult, st haldusmenetluse teise etapi uurimisega. Kaitseõiguste võimaliku kahjustamise allika hindamine peab hõlmama kogu menetlust ja selle kogu kestust.

167    Kohustus tõendada kaitseõiguste võimalikku rikkumist, mis tulenes sellest, et ettevõtjal oli enda kaitsmiseks komisjoni süüdistuste vastu haldusmenetluse ülemäärase kestuse tõttu raskusi, lasub huvitatud isikul (eespool viidatud kohtuotsus Technische Unie vs. komisjon, punkt 61).

168    Käesolevas asjas ei ole ARBED tõendanud, kuidas sai haldusmenetluse kestus, mis oli iseäranis pikk, kui arvestada ka esialgse otsuse tühistamise kohtulikku menetlust, kahjustada tema kaitseõiguste teostamist ja täpsemalt tema võimalust „lükata ümber vastutuse eeldus, mis põhineb ainsana rikkumises osalenud äriühingu ja [tema enda] vaheliste kapitalistlike seoste olemasolul, mis toodi esimest korda esile pärast 16 aasta pikkust menetlemist”. Selles osas piirdub ARBED vaid väitega, et „tõendid, mis [tal] võisid olla 1990. aastal, on pärast nii pikka aega kaduma läinud”.

169    Tuleb lisada, et vastupidi sellele, mida väidab ARBED, ei toodud kõnealust vastutuse eeldust „esimest korda esile pärast 16 aasta pikkust menetlemist”, vaid 1994. aasta veebruaris vastu võetud esialgse otsuse staadiumist alates (vt selle põhjendus 322 ja eespool punkt 101).

170    Vaatamata sellele ei ole ARBED Esimese Astme Kohtu esimeses menetluses tõendanud ega isegi väitnud, et tema tütarettevõtja TradeARBED määras oma kaubanduspoliitika kindlaks iseseisvalt, mistõttu nad ei moodustanud ühte majandusüksust ega seega ühte ettevõtjat ST artikli 65 tähenduses (vt eespool punkt 94).

171    Lõpuks, seda vastutuse lihtsat eeldust, mille põhimõtte kehtestas Euroopa Kohus juba 1983. aastal eespool viidatud kohtuotsusega AEG-Telefunken vs. komisjon, kinnitasid käesolevas asjas ulatuslikult täiendavad tõendid, millele komisjon juba esialgses otsuses tugines (vt eespool punkt 96) ja mille Esimese Astme Kohus eespool viidatud 11. märtsi 1999. aasta kohtuotsuses ARBED vs. komisjon uuesti välja tõi (vt eespool punktid 97 ja 98).

172    Neil asjaoludel tuleb neljas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata osas, milles selle on esitanud ARBED.

173    Kõigest eeltoodust tuleneb, et ARBED-it puudutavas osas tuleb hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata jätta, kuid TradeARBED-it ja ProfilARBED-it puudutavas osas tuleb see rahuldada.

 Kohtukulud

174    Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

175    Võttes arvesse poolte nõudeid, tuleb otsustada, et TradeARBED-i ja ProfilARBED-i ning komisjoni vahelist kohtuvaidlust puudutavas osas tuleb TradeARBED-i ja ProfilARBED-i kohtukulud välja mõista komisjonilt, kes lisaks kannab enda kohtukulud. Peale selle tuleb ARBED-i ja komisjoni vahelist kohtuvaidlust puudutavas osas komisjoni kohtukulud välja mõista ARBED-ilt, kes lisaks kannab enda kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (seitsmes koda)

otsustab:

1.      Tühistada komisjoni 8. novembri 2006. aasta otsus K(2006) 5342 (lõplik), mis puudutab [ST] artikli 65 kohaldamise menetlust seoses Euroopa talatootjaid hõlmavate kokkulepetega ja kooskõlastatud tegevusega (juhtum COMP/F/38.907 – Terastalad) osas, mis puudutab ArcelorMittal Belval & Differdange SA-d ja ArcelorMittal International SA-d.

2.      Jätta hagi ülejäänud osas põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

3.      Mõista ArcelorMittal Belval & Differdange SA ja ArcelorMittal International SA ning komisjoni vahelist kohtuvaidlust puudutavas osas ArcelorMittal Belval & Differdange SA ja ArcelorMittal International SA kohtukulud välja komisjonilt, kes lisaks kannab enda kohtukulud.

4.      Mõista ArcelorMittal Luxembourg SA ja komisjoni vahelist kohtuvaidlust puudutavas osas komisjoni kohtukulud välja ArcelorMittal Luxembourg SA-lt, kes lisaks kannab enda kohtukulud.

Forwood Šváby Truchot

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 31. märtsil 2009 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

Õiguslik raamistik

ESTÜ asutamislepingu sätted

EÜ asutamislepingu sätted

Komisjoni teatis teatavate konkurentsijuhtumite käsitlemise kohta tulenevalt ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemisest

Määrus (EÜ) nr 1/2003

Menetluste aegumistähtaegu puudutavad sätted

Vaidluse taust

Vaidlustatud otsus

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

Esimene väide, mis tugineb vaidlustatud otsuse õigusliku aluse puudumisele ja võimu kuritarvitamisele

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

Teine väide, mis tugineb rikkumiste süüks arvamist käsitlevate õigusnormide rikkumisele

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

– TradeARBED

– ARBED

– ProfilARBED

Kolmas väide, mis tugineb menetluste aegumist käsitlevate õigusnormide rikkumisele

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

– ARBED

– TradeARBED

– ProfilARBED

Neljas väide, mis tugineb kaitseõiguste rikkumisele

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

Kohtukulud

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.