Kohtuasi T-405/06
ArcelorMittal Luxembourg SA jt
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon
Konkurents – Kartellikokkulepped – Ühenduse talaturg – Pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist määruse (EÜ) nr 1/2003 alusel tehtud ST artikli 65 rikkumise tuvastamise otsus – Komisjoni pädevus – Rikkumise süüks panemine – Aegumine – Kaitseõigused
Kohtuotsuse kokkuvõte
1. Konkurents – Kartellikokkulepped – Kartellikokkulepped, mille suhtes ratione materiae ja ratione temporis kohaldatakse ESTÜ asutamislepingu õiguskorda – ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemine
(ST artikli 65 lõige 1; EÜ artikkel 81; nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 7 lõige 1 ning artikli 23 lõige 2)
2. Institutsioonide aktid – Ajaline kohaldamine – Menetlusnormid – Materiaalõigusnormid – Eristamine – Materiaalõigusnormi tagasiulatuv jõud – Tingimused
(ST artikli 65 lõige 1; EÜ artikkel 305; nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 7 lõige 1 ning artikli 23 lõige 2)
3. Konkurents – Ühenduse eeskirjad – Rikkumised – Süüks panemine – Emaettevõtja ja tütarettevõtjad – Majandusüksus – Hindamiskriteeriumid
(EÜ artiklid 81 ja 82)
4. ESTÜ – Kartellikokkulepped – Keeld – Rikkumine – Süüks panemine – EÜ artikli 81 ja ST artikli 65 rikkumiste suhtes kohaldatavate eeskirjade samasus
(ST artikli 65 lõige 1; EÜ artikli 81 lõige 1)
5. Konkurents – Ühenduse eeskirjad – Rikkumised – Süüks panemine – Ettevõtja „majandusliku järjepidevuse” kriteerium
(ST artikli 65 lõige 1; EÜ artikli 81 lõige 1)
6. Konkurents – Haldusmenetlus – Aegumine uurimismenetlustes – Katkemine – Ulatus
(Nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 25 lõiked 3 ja 4; üldotsus nr 715/78, artikli 2 lõiked 1 ja 2)
7. Konkurents – Haldusmenetlus – Aegumine uurimismenetlustes – Katkemine – Teabenõue
8. Konkurents – Haldusmenetlus – Aegumine uurimismenetlustes – Peatumine – Hagi esitamine ühenduste kohtule
(Nõukogu määrus nr 1/2003; üldotsus nr 715/78)
9. Konkurents – Haldusmenetlus – Kaitseõiguste tagamine – Haldusmenetluse ülemäärane kestus
1. Kuigi EÜ asutamislepingu õigusliku raamistiku järgnemine ESTÜ asutamislepingu raamistikule tõi alates 24. juulist 2002 kaasa muudatuse õiguslikes alustes, menetlustes ning kohaldatavates materiaalõigusnormides, kuulub see järglus ühenduse õiguskorra ühtsuse ja järjepidevuse ning selle eesmärkide juurde. Vaba konkurentsi korra loomine ja säilitamine, mille raames on tagatud tavapärased konkurentsitingimused ja mis on eelkõige aluseks ettevõtjatevahelisi kokkuleppeid puudutavatele õigusnormidele, on nii EÜ asutamislepingu kui ka ESTÜ asutamislepingu üks peamine eesmärk. Selles kontekstis, olgugi et ESTÜ asutamislepingu ja EÜ asutamislepingu sätted, mis käsitlevad ettevõtjatevahelisi kokkuleppeid, on teataval määral erinevad, vastavad kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuse mõisted ST artikli 65 lõike 1 tähenduses keelatud kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuse mõistetele EÜ artikli 81 tähenduses ning ühenduste kohus on neid kahte sätet tõlgendanud sama moodi. Moonutamata konkurentsi eesmärgi saavutamine sektorites, mis algselt kuulusid söe ja terase ühisturu alla, ei ole ESTÜ asutamislepingu lõppemise tõttu peatunud, kuna seda eesmärki peetakse silmas ka EÜ asutamislepingu raames ning seda tagab sama institutsioon, st komisjon ehk haldusasutus, kelle ülesanne on viia ellu ja arendada konkurentsipoliitikat ühenduse üldistes huvides.
Lisaks sellele, vastavalt liikmesriikide õigussüsteemide ühisele põhimõttele tuleb õigusnormide muutmisel tagada õiguslike struktuuride järjepidevus, välja arvatud juhul, kui seadusandja on väljendanud vastupidist tahet. Ühenduse õiguskorra järjepidevus ja eesmärgid, mis selle toimimist juhivad, nõuavad seega, et Euroopa Ühendus – osas, milles ta järgneb Euroopa Söe- ja Teraseühendusele ja tema enda menetluslikus raamistikus – tagaks seoses ESTÜ asutamislepingu alusel tekkinud olukordadega õiguste ja kohustuste täitmise, mis eo tempore kuulusid ESTÜ asutamislepingu kohaselt nii liikmesriikidele kui ka üksikisikutele, ja selle asutamislepingu rakendamiseks vastu võetud õigusnormide järgimise. See nõue on seda enam oluline, kui ettevõtjatevahelisi kokkuleppeid käsitlevate eeskirjade eiramisest tulenev konkurentsi moonutamine võib EÜ asutamislepingu kehtivuse ajal laiendada oma mõju aega pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist.
Sellest tuleneb, et määrust nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta ja konkreetsemalt selle artikli 7 lõiget 1 ning artikli 23 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et need lubavad komisjonil pärast 23. juulit 2002 tuvastada ettevõtjatevahelisi kokkuleppeid sektorites, mis ratione materiae ja ratione temporis kuuluvad ESTÜ asutamislepingu kohaldamisalasse, ning määrata nende eest karistusi, isegi kui nimetatud määruse eespool viidatud sätted ST artiklit 65 otseselt ei nimeta.
(vt punktid 59–64)
2. Kuigi menetlusnorme kohaldatakse üldiselt kõikide menetluste suhtes, mis on nende normide jõustumise hetkel pooleli, ei ole see nii materiaalõigusnormide puhul. Viimati nimetatuid tuleb õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtete järgimise tagamiseks tõlgendada selliselt, et neid kohaldatakse enne nende jõustumist tekkinud olukordade suhtes üksnes siis, kui nende sõnastusest, eesmärkidest või ülesehitusest ilmneb selgelt, et selline mõju tuleb neile omistada.
Ühenduse õiguskorra järjepidevus ja õiguskindluse ning õiguspärase ootuse kaitse põhimõtete nõuded nõuavad ESTÜ asutamislepingu kohaselt võetud materiaalõigusnormide kohaldamist asjaolude suhtes, mis kuuluvad nende kohaldamisalasse ratione materiae ja ratione temporis. See, et asjaomane õiguslik raamistik ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemise tõttu faktilise olukorra hindamise hetkel enam ei kehti, ei muuda seda seisukohta, kuna nimetatud hinnang puudutab õiguslikku olukorda, mis kindlalt tekkis ajal, mil kohaldati ESTÜ asutamislepingu kohaselt vastu võetud materiaalõigusnorme.
Mis puudutab komisjoni otsust, mis võeti vastu pärast ESTÜ asutamislepingu lõppemist määruse nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta artikli 7 lõike 1 ja artikli 23 lõike 2 alusel pärast menetlust, mis viidi läbi vastavalt sellele määrusele, siis kuna õiguslikku alust ja kuni vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseni järgitud menetlust puudutavad sätted on menetlusnormid, kuuluvad kohaldamisele määruses nr 1/2003 sisalduvad sätted. Mis puudutab materiaalõigusnorme, siis kuna nimetatud otsus puudutab õiguslikku olukorda, mis kindlalt tekkis enne ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist, ja kuna pärast 24. juulit 2002 kohaldatavatel konkurentsiõiguse materiaalõigusnormidel puudub igasugune tagasiulatuv mõju, kujutab ST artikli 65 lõige 1 endast kohaldatavat materiaalõigusnormi, pidades meeles, et just EÜ asutamislepingu lex generalis iseloomust ESTÜ asutamislepingu suhtes, mis on kehtestatud EÜ artiklis 305, tuleneb, et ESTÜ asutamislepinguga ja selle rakendusnormidega kehtestatud erikord on vastavalt lex specialis derogat legi generali põhimõttele kohaldatav üksnes olukordade suhtes, mis tekkisid enne 24. juulit 2002.
(vt punktid 65–68)
3. Komisjonile annab õiguse adresseerida konkurentsieeskirjade rikkumise eest, mille pani toime tütarettevõtja, trahve määrav otsus äriühingute kontserni emaettevõtjale mitte rikkumisele ässitav side emaettevõtja ja tema tütarettevõtja vahel ega ka seda enam emaettevõtja seotus nimetatud rikkumisega, vaid asjaolu, et need äriühingud moodustavad majandusüksuse ja seega üheainsa ettevõtja EÜ artiklite 81 ja 82 tähenduses, juhul kui nad ei määra oma tegevust turul kindlaks iseseisvalt.
Juhul kui emaettevõtja omab rikkumise toime pannud tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis 100% osalust, võib lihtsalt eeldada, et mainitud emaettevõtja mõjutab otsustavalt oma tütarettevõtja tegevust ja et nad moodustavad seega ühe ettevõtja EÜ artikli 81 tähenduses. Seega peab emaettevõtja, kes vaidlustab ühenduse kohtus komisjoni otsuse talle tema tütarettevõtja tegevuse eest trahv määrata, selle eelduse ümber lükkama, esitades tütarettevõtja iseseisvust kinnitavaid tõendeid.
Teisisõnu piisab, kui komisjon tõendab, et emaettevõtja omab tütarettevõtja kogu aktsia- või osakapitali ja et eeldus, et emaettevõtja mõjutab otsustavalt tütarettevõtja käitumist turul, oleks täidetud. Seega võib komisjon pidada tütarettevõtjale määratud trahvi maksmise eest solidaarselt vastutavaks emaettevõtjat, isegi kui on tuvastatud, et nimetatud emaettevõtja kokkulepetes otseselt ei osalenud, välja arvatud juhul, kui viimati mainitu tõendab, et tema tütarettevõtja tegutseb turul iseseisvalt.
(vt punktid 88, 89, 91)
4. Sarnaselt EÜ artikli 81 lõike 1 keeluga on ST artikli 65 lõike 1 keeld suunatud eelkõige „ettevõtjatele”. Ettevõtja mõiste omab neis kahes sättes sama tähendust. Seega kehtivad EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumiste eest vastutuse panemist käsitlevad eeskirjad samuti ST artikli 65 lõike 1 rikkumiste suhtes.
(vt punkt 92)
5. Äriühing, mis on loodud 100% tütarettevõtjana selleks, et viia ellu emaettevõtja ühte majandustegevustest, võib majandustegevuse jätkajana vastutada emaettevõtja rikkuva tegevuse eest ja seega sellest lähtuvalt ka selle äriühingu teise tütarettevõtja rikkuva tegevuse eest.
Seda vastutuse panemist õigustab majandusliku järjepidevuse kriteerium, mida on arendatud eelkõige ümberkorraldamiste ja muude ettevõtjate kontsernisiseste muudatuste puhul. Kui õigusliku üksuse kogu majandustegevus või osa sellest viiakse üle teise õiguslikku üksusesse, võib algse käitaja poolt kõnealuse tegevuse raames toimepandud rikkumise eest panna vastutuse uuele käitajale, kui nad koos moodustavad sama majandusliku üksuse konkurentsieeskirjade tähenduses, ja seda isegi siis, kui algne käitaja eksisteerib veel õigusliku üksusena edasi. Selline karistamine on eelkõige lubatav juhul, kui üksuseid kontrollib sama isik ning nende tihedate majanduslike ja organisatsiooniliste seoste tõttu kohaldatakse nende suhtes sisuliselt samu ettevõtlusalaseid eeskirju. Eelkõige puudutab see kontsernisisest ümberkorraldamist, millega ei tarvitse kaasneda esialgse käitaja õiguslikku kadumist, küll aga ei ole tema majandustegevus asjaomasel turul enam märkimisväärne. Kui kartellis osaleva ettevõtte esialgse ja uue käitaja vahel on struktuuriline seos, siis saavad asjaomased isikud vältida konkurentsiõiguslikku vastutust nende käsutuses olevate õiguslike kujundamisvahenditega nii tahtlikult kui ka tahtmatult.
Lisaks sellele, kui võtta arvesse majandusüksuse alusmõistet, ei ole vaja, et komisjon valiks, kas algatada menetlus rikkumise ajal tegutsenud äriühingu või tema majandusliku järglase suhtes selles sektoris. Viidates ettevõtjate tegevusele, on ühenduse konkurentsiõigus suunatud varast ning inimressursist koosnevatele majandusüksustele, mis võivad osaleda EÜ artikli 81 lõikes 1 ja ST artikli 65 lõikes 1 viidatud rikkumiste toimepanemises. Ettevõtja võib seega koosneda mitmest õigussubjektist. Äriühingu võib tunnistada trahvi maksmise eest solidaarselt vastutavaks teise äriühinguga, kes pani rikkumise toime tahtlikult või ettevaatamatusest ja kellele määrati trahv, tingimusel et komisjon tõendab samas aktis, et selle rikkumise oleks võinud süüks arvata ka äriühingule, kes trahvi maksmise eest solidaarselt vastutab. Ühe äriühingu tegevuse eest teisele äriühingule vastutuse panemise tavapärane tagajärg on seega solidaarsus, eelkõige siis, kui need kaks äriühingut moodustavad sama ettevõtja.
(vt punktid 107–115, 117)
6. Vastavalt otsuse nr 715/78 Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamislepingus ettenähtud menetluste ja sundtäitmise rakendamise aegumistähtaegade kohta artikli 2 lõigetele 1 ja 2 ning määruse nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta artikli 25 lõigetele 3 ja 4 katkestavad aegumise komisjoni poolt võetavad meetmed, mille eesmärk on rikkumist uurida või algatada selle suhtes menetlus, millest teatatakse vähemalt ühele rikkumises osalenud ettevõtjale, ja aegumine katkeb kõikide asjaomases rikkumises osalenud ettevõtjate suhtes.
„Rikkumises osalenud ettevõtjana” tuleb mõista kõiki ettevõtjaid, kes komisjoni otsuses, millega rikkumise eest karistus määrati, sellisena tuvastati. Asjaolu, et esialgses vastuväiteteatises või üldisemalt haldusmenetluses, mille raames aegumist katkestav toiming tehti, ettevõtjat „rikkumises osalenud” ettevõtjana ei tuvastatud, ei oma tähtsust, kui see ettevõtja hiljem sellisena tuvastatakse.
Neist sätteist tuleneb, et aegumine katkeb mitte üksnes nende ettevõtjate suhtes, kelle puhul viidi läbi uurimis- või menetlustoiming, vaid ka nende suhtes, kes, olles rikkumises osalenud, on komisjonile veel teadmata ning kelle suhtes ei ole seetõttu ühtegi uurimistoimingut läbi viidud või kellele ei ole ühtegi menetlustoimingut suunatud.
Lisaks sellele, ettevõtja, kellele võib panna vastutuse teise rikkuva tegevuse eest selliselt, et võib järeldada, et selle rikkumise pani toime tema ise, „osaleb rikkumises” nende sätete tähenduses.
(vt punktid 143–146)
7. Komisjoni kirjalik teabenõue, millega soovitakse saada andmeid sellise ettevõtja käibe kohta, kelle suhtes viiakse läbi ühenduse konkurentsieeskirjade kohaldamise menetlust, võib endast kujutada rikkumise suhtes menetluse läbiviimiseks vajalikku toimingut, kujutades endast aegumist katkestavat akti, sest see võimaldab komisjonil kontrollida, et trahvid, mida ta kavatseb neile ettevõtjatele määrata, ei ületa ühenduse konkurentsieeskirjade rikkumise puhul lubatud maksimaalset trahvisummat.
(vt punkt 147)
8. Kuigi seoses menetluste aegumise katkemisega näevad otsus nr 715/78 Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamislepingus ettenähtud menetluste ja sundtäitmise rakendamise aegumistähtaegade kohta ning määrus nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta otseselt ette sellise katkemise erga omnes mõju aegumise peatumise suhtes, ei käsitle need õigusaktid seda, kas hagi esitamisel on suhteline tagajärg, millisel juhul kehtib aegumise peatumine kogu menetluse ajaks üksnes hagejaks oleva ettevõtja suhtes või, erga omnes, millisel juhul kehtib aegumise peatumine menetluse ajaks kõikide rikkumises osalenud ettevõtjate suhtes, sõltumata sellest, kas nad on hagi esitanud või mitte.
Nii nagu aegumise katkemistki, tuleb aegumise peatumist, mis on erand viieaastasest aegumistähtaja põhimõttest, tõlgendada kitsalt. Nimetatud põhimõttega on vastuolus see, et seadusandja vaikimist võiks tõlgendada nii, et sellel on erga omnes mõju. Erinevalt aegumise katkemisest, mis võimaldab komisjonil konkurentsieeskirjade rikkumiste suhtes tõhusalt menetlust läbi viia ja nende eest karistusi määrata, puudutab aegumise peatumine olemuselt olukorda, kus komisjon on otsuse juba vastu võtnud. Tavapäraselt ei ole enam selles staadiumis vajalik anda erga omnes mõju menetluse algatamisele ühe karistatud ettevõtja poolt ühenduste kohtus. Vastupidi, sellisel juhul on kohtumenetluste inter partes mõjuga ja sellele mõjule ühenduste kohtu poolt omistatud tagajärgedega põhimõtteliselt vastuolus see, et vaidlustatud otsuse ühe adressaadi poolt esitatud hagil on mingisugune mõju teiste adressaatide olukorrale.
Lisaks, kuigi on tõsi, et asutamislepingu konkurentsieeskirjad on suunatud ettevõtjatele, on komisjoni otsuste rakendamiseks ja täitmiseks konkurentsiõiguse valdkonnas siiski vaja adressaadina tuvastada üksus, mis on juriidiline isik, ning vastuväiteteatis peab arusaadavalt täpsustama juriidilise isiku, kellele võidakse määrata trahvid ja kes võib olla vastuväiteteatise adressaat. See juriidiline isik on ainuke, kes saab haldusmenetluse lõpus vastu võetud otsuse peale hagi esitada ja seega on ta ainuke, kes saab aegumise peatumist vaidlustada. Aegumise peatumine, mis tuleneb menetluste alustamisest ettevõtja poolt ühenduste kohtus, kohaldub seega menetluse pooleks oleva õigusliku üksuse suhtes, välja arvatud teised õiguslikud üksused, kes kuuluvad samasse majanduslikku üksusesse.
(vt punktid 151, 153–158)
9. Kuna kaitseõiguste tagamisel on konkurentsipoliitika valdkonna haldusmenetlustes oluline tähendus, tuleb takistada seda, et uurimisetapis kahjustatakse neid õigusi menetluse ülemäärase kestuse tõttu heastamatult ja et selline kestus võiks takistada tõendite esitamist, millega tahetakse ümber lükata sellise käitumise esinemist, mille tagajärjel tekib asjaomaste ettevõtjate vastutus. Sel põhjusel ei tohi kaitseõiguste kasutamise võimalike rikkumiste kontrollimine piirduda selle etapi, milles asjaosalised saavad kasutada oma õigusi täielikult, st haldusmenetluse teise etapi uurimisega. Kaitseõiguste võimaliku kahjustamise allika hindamine peab hõlmama kogu menetlust ja selle kogu kestust. Kohustus tõendada kaitseõiguste võimalikku rikkumist, mis tulenes sellest, et ettevõtjal oli enda kaitsmiseks komisjoni süüdistuste vastu haldusmenetluse ülemäärase kestuse tõttu raskusi, lasub huvitatud isikul.
(vt punktid 166 ja 167)