ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (apellatsioonikoda)

8. september 2009

Kohtuasi T‑404/06 P

Euroopa Koolitusfond (ETF)

versus

Pia Landgren

Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Ajutised teenistujad – Tähtajatu tööleping – Teenistusest vabastamise otsus – Muude teenistujate teenistustingimuste artikli 47 punkti c alapunkt i – Põhjendamiskohustus – Ilmne hindamisviga – Täielik pädevus – Rahaline hüvitis

Ese:      Apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (täiskogu) 26. oktoobri 2006. aasta otsuse peale kohtuasjas F‑1/05: Landgren vs. ETF (EKL AT 2006, lk I‑A‑1‑123 ja II‑A‑1‑459) selle kohtuotsuse tühistamiseks.

Otsus: Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Mõista Pia Landgreni käesoleva astme kohtukulud välja Euroopa Koolitusfondilt (ETF), kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud. Euroopa Ühenduste Komisjon, kes on menetlusse astuja ETF‑i nõuete toetuseks, kannab ise oma kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Apellatsioonkaebus – Vastuvõetavus – Avaliku Teenistuse Kohtu otsuse täitmise mõju – Puudumine

(Euroopa Kohtu põhikiri, I lisa artikkel 12)

2.      Ametnikud – Ajutised teenistujad – Tähtajatu töölepingu ülesütlemine – Põhjendamiskohustus – Ulatus

(Muude teenistujate teenistustingimused, artikli 47 punkti c alapunkt i)

3.      Ametnikud – Ajutised teenistujad – Tähtajatu töölepingu ülesütlemine – Põhjendamiskohustus – Administratsiooni hoolitsemiskohustus

(EÜ artikkel 253; personalieeskirjad, artikkel 25; muude teenistujate teenistustingimused, artiklid 11, 47 ja 49)

4.      Ametnikud – Ajutised teenistujad – Tähtajatu töölepingu ülesütlemine – Põhjendamiskohustus – Ulatus – Administratsiooni kaalutlusõigus

(Muude teenistujate teenistustingimused, artikli 47 punkti c alapunkt i)

5.      Apellatsioonkaebus – Väited – Esimese Astme Kohtu poolt selle kontrollimine, kuidas Avaliku Teenistuse Kohus on tõendeid hinnanud – Välistamine, v.a tõendite moonutamise korral

(Euroopa Kohtu põhikiri, I lisa artikkel 11)

1.      Kuna vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja I lisa artiklile 12 ei ole Esimese Astme Kohtule esitatud apellatsioonkaebusel peatavat toimet, siis pelgalt asjaolu, et institutsioon, kelle õigusakt on tühiseks tunnistatud, võttis meetmed Avaliku Teenistuse Kohtu otsuse täitmiseks, ei tähenda, et ta loobus apellatsioonkaebuse esitamisest. Igal juhul toob õiguskaitsevahendi kasutamisest loobumine – kui see viib õiguse kaotamiseni – kaasa hagi vastuvõetamatuse ainult siis, kui loobumine on selge ja tingimusteta.

(vt punkt 80)

2.      Põhjendamiskohustuse eesmärk on esiteks anda huvitatud isikule piisavalt teavet, et tal oleks võimalik kindlaks teha, kas otsus on põhjendatud või on selles tehtud viga, mis võimaldab selle õiguspärasust vaidlustada, ning teiseks võimaldada kohtul kontrollida selle akti õiguspärasust. Põhjendamata otsuse suhtes ei saa kohus teostada sisemise õiguspärasuse kontrolli ei dokumenti ega ka selle otsuse teksti või selle tegemise võimalikku konteksti arvestades ning seda hoolimata selle kontrolli ulatusest. Kui otsuse tegijal puudub selle otsuse tegemise aluseks olnud põhjenduste esitamise kohustus, seataks ohtu kohtu võime täita vaidlustatud aktide sisemise õiguspärasuse üle kontrolli teostamise ülesanne – kui see on talle antud – ja ka õigussubjektile antud õiguskaitse, ning see sõltuks otsuse tegija suvast. Asjaolu, et institutsioonilt nõutakse oma otsuste põhjendamist, on seega lahutamatu kohtu pädevusest kontrollida nimetatud otsuste põhjendatust, mis peab olema õigusel rajanevas ühenduses võrdsetel tingimustel tagatud kõikidele õigussubjektidele, kes kasutavad oma õigust õiguskaitsele.

Seega ei saa Esimese Astme Kohus jõuda järeldusele, et lepinguid sõlmival asutusel puudub igasugune kohustus põhjendada ajutiste teenistujate tähtajatute töölepingute ülesütlemist, põhjendusel et sellisel juhul kehtivad talle ainult muude teenistujate teenistustingimuste artikli 47 punkti c alapunktis i ette nähtud etteteatamistähtaega puudutavad tingimused.

(vt punktid 108–110)

Viited: Euroopa Kohus, 26. november 1981, kohtuasi 195/80: Michel vs. parlament (EKL 1981, lk 2861, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

3.      Iga isikut kahjustava otsuse põhjendamise kohustus – mis on ette nähtud personalieeskirjade artiklis 25 ja mis üksnes kordab EÜ artiklis 253 sätestatud üldist kohustust – on ühenduse õiguse aluspõhimõte, millest võib teha erandeid üksnes ülekaalukatel põhjustel. See kohustus aitab kaasa tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte tagamisele, mis on ühenduse õiguse üldpõhimõte ning mis tuleneb liikmesriikide ühesugustest riigiõiguslikest tavadest ja on sätestatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklites 6 ja 13 ning mida kinnitas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 47.

Erand administratsiooni üldisest ja peamisest kohustusest oma otsuseid, ning eriti isikut kahjustavaid otsuseid põhjendada saab tuleneda ainult ühenduse seadusandja otsesest ning ühemõttelisest soovist, mida aga personalieeskirjade artikli 25 üldsätetes ja Euroopa ühenduste muude teenistujate teenistustingimuste artiklis 11 seoses sellega väljendatud ei ole. Personalieeskirjade artikli 25 kohaldamine ei saa olla välistatud pelgalt seetõttu, et teenistustingimuste artikkel 47 ajutiste teenistujate teenistusest vabastamise kohta ei näe sõnaselgelt ette, et seda artiklit kohaldades tehtud otsuseid tuleb põhjendada.

Sellise põhjendamiskohustuse puudumisel oleks ühenduste kohtul võimatu teostada nõuetekohaselt oma kontrolli – kui piiratud see ka ei oleks, samas kui administratsioonil oleks tegelikult vabadus teha suvapõhiselt otsus ajutise teenistuja saatuse kohta, seda isegi siis, kui kohtupraktika kohaselt on pädev asutus teenistuja suhtes otsuste tegemisel kohustatud teenistuse huvide hindamisel arvesse võtma kõiki elemente, mis võivad tema otsust määrata, ja eelkõige asjaomase teenistuja huve. See tuleneb nimelt administratsiooni hoolitsemiskohustusest, mis väljendab personalieeskirjadega ja analoogia alusel teenistustingimustega ametiasutustele ja selle teenistujatele antud vastastikuste õiguste ja kohustuste tasakaalu.

(vt punktid 148–150, 153 ja 160)

Viited: Euroopa Kohus, 13 märts 2007, kohtuasi C‑432/05: Unibet (EKL 2007, lk I‑2271, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika); Esimese Astme Kohus, 12. detsember 2000, kohtuasi T‑223/99: Dejaiffe vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (EKL AT 2000, lk I‑A‑277 ja II‑1267, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika); Esimese Astme Kohus, 6. juuli 2004, kohtuasi T‑281/01: Huygens vs. komisjon (EKL AT 2004, lk I‑A‑203 ja II‑903, punkt 105 ja seal viidatud kohtupraktika).

4.      Kuigi personalieeskirjad tagavad ametnikele suurema töökoha stabiilsuse, kuna asjaomase isiku tahte vastaselt tema teenistusest lõplikult vabastamise juhud on rangelt piiritletud, ei muuda ajutise teenistuja töökoha ebastabiilsemat olemust lepinguid sõlmivale asutusele pandud kohustus põhjendada ajutiste teenistujate tähtajatute töölepingute ülesütlemist.

See olemus tuleneb tegelikult nimetatud asutuse ulatuslikust kaalutlusõigusest, mis tal on seoses ajutise teenistuja tähtajatu töölepingu ülesütlemisega vastavalt muude teenistujate teenistustingimuste artikli 47 punkti c alapunktile i ja lepingus ette nähtud etteteatamistähtajast kinni pidades, ning ühenduste kohtu kontroll peab seega piirduma ilmse hindamisvea või võimu kuritarvitamise kontrollimisega.

Kaugel sellest, et õigustada võimalust teha administratsioonile erand selles vallas tehtud otsuste põhjendamise kohustusest, muudab nimetatud ulatuslik kaalutlusõigus seda enam vajalikuks sellise olulise menetlusnormi nagu põhjendamiskohustuse järgimise. Juhul, kui ühenduse institutsioonil on ulatuslik kaalutlusõigus, siis on teatavate ühenduse õiguskorras haldusmenetluses ette nähtud tagatiste järgimise kontrollimine põhjapaneva tähtsusega. Nende tagatiste hulka kuuluvad eelkõige pädeva institutsiooni kohustus uurida hoolikalt ja erapooletult kõiki antud asjas tähtsust omavaid asjaolusid ja kohustus põhistada oma otsust piisavalt.

(vt punktid 161–163)

Viited: Euroopa Kohus, 26. veebruar 1981, kohtuasi 25/80: de Briey vs. komisjon (EKL 1981, lk 637, punkt 7); Euroopa Kohus, 21. november 1991, kohtuasi C‑269/90: Technische Universität München (EKL 1991, lk I‑5469, punkt 14); Euroopa Kohus, 22. november 2007, kohtuasi C‑525/04 P: Hispaania vs. Lenzing (EKL 2007, lk I‑9947, lk 58); Euroopa Kohus, 6. november 2008, kohtuasi C‑405/07 P: Madalmaad vs. komisjon (EKL 2008, lk I‑8301, punkt 56); Esimese Astme Kohus, 28. jaanuar 1992, kohtuasi T‑45/90: Speybrouck vs. parlament (EKL 1992, lk II‑33, punktid 97 ja 98); Esimese Astme Kohus, 17. märts 1994, kohtuasi T‑51/91: Hoyer vs. komisjon (EKL AT 1994, lk I‑A‑103 ja II‑341, punkt 27); Esimese Astme Kohus, 17. märts 1994, kohtuasi T‑52/91: Smets vs. komisjon (EKL AT 1994, lk I‑A‑107 ja II‑353, punkt 24).

5.      Esimese Astme Kohus ei saa apellatsioonkaebuse raames põhimõtteliselt kontrollida dokumendi tõendusliku jõu hindamist Avaliku Teenistuse Kohtu poolt, kuna Euroopa Kohtu põhikirja I lisa artiklist 11 nähtub, et apellatsioonkaebus piirdub üksnes õigusküsimustega. Üksnes Avaliku Teenistuse Kohus on pädev hindama talle esitatud tõendite väärtust. See hindamine ei kujuta endast – välja arvatud juhul, kui Avaliku Teenistuse Kohtule esitatud tõendeid on moonutatud – apellatsioonikohtu kontrollile alluvat õiguslikku küsimust.

(vt punkt 198)

Viited: Euroopa Kohus, 2. oktoober 2003, kohtuasi C‑182/99 P: Salzgitter vs. komisjon (EKL 2003, lk I‑10761, punkt 43); Euroopa Kohus, 25. jaanuar 2007, liidetud kohtuasjad C‑403/04 P ja C‑405/04 P: Sumitomo Metal Industries ja Nippon Steel vs. komisjon (EKL 2007, lk I‑729, punktid 38–40).