ÜLDKOHTU OTSUS (viies koda)
26. september 2014(*)
Tühistamishagi – Riigiabi – Internetimängud – Taanis kehtestatud maks, mida kohaldatakse internetimängudele väiksema määraga kui kasiinodele ja mängusaalidele – Otsus, millega tunnistatakse abi siseturuga kokkusobivaks – Teatud majandustegevuse soodustamiseks antud abi – Otsese puutumuse puudumine – Üldkohaldatav akt, mis ei sisalda rakendusmeetmeid – Vastuvõetamatus
Kohtuasjas T‑601/11,
Dansk Automat Brancheforening, asukohaga Fredericia (Taani), keda esindasid advokaadid K. Dyekjær, T. Høg ja J. Flodgaard,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, keda esindasid esialgu M. Afonso ja C. Barslev ning seejärel M. Afonso ja L. Grønfeldt,
kostja,
keda toetab
Taani Kuningriik, keda esindas esialgu C. Vang ning seejärel M. Wolff ja C. Thorning, keda abistas advokaat K. Lundgaard Hansen,
ja
Malta Vabariik, esindajad: P. Grech ja A. Buhagiar,
ja
Betfair Group plc, asukohaga London (Suurbritannia),
ja
Betfair International Ltd, asukohaga Santa Venera (Malta),
keda esindasid advokaadid O. Brouwer ja A. Pliego Selie,
ja
European Gaming and Betting Association (EGBA), asukohaga Brüssel (Belgia), keda esindasid advokaadid C.‑D. Ehlermann, J. C. Heithecker ja J. Ylinen,
menetlusse astujad,
mille ese on nõue tühistada komisjoni 20. septembri 2011. aasta otsus 2012/140/EL meetme C 35/10 (ex N 302/10) kohta, mida Taani kavatseb rakendada internetimängude maksustamise kujul Taani mängumaksuseaduse kohaselt (ELT L 68, lk 3),
ÜLDKOHUS (viies koda),
koosseisus: koja esimees A. Dittrich (ettekandja), kohtunikud J. Schwarcz ja V. Tomljenović,
kohtusekretär: ametnik C. Heeren,
arvestades kirjalikus menetluses ja 30. aprilli 2014. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja Dansk Automat Brancheforening on kutseala tegevuslitsentsi saanud ettevõtjate ja äriühingute assotsiatsioon, mis tegeleb meelelahutuslike mänguautomaatide (edaspidi „mänguautomaadid”) paigaldamise ja käitamisega. Majandusmudel, millel hageja liikmete tegevus põhineb, koosneb mänguautomaatide soetamisest ja seejärel lepingute sõlmimisest automaatide paigaldamiseks mängusaalidesse ja toitlustusasutustesse. Hagejal on 80 liiget, kes moodustavad umbes 86% mänguautomaate käitavatest mänguettevõtjatest Taanis. Hageja liikmed saavad mängudest brutotulu ja maksavad riigile tasumisele kuuluvaid makse. Seejärel kannavad nad osa mängudest saadud tulust edasi asutustele, kuhu mänguautomaadid on paigaldatud.
2 Pärast seda, kui Euroopa Ühenduste Komisjon oli algatanud rikkumismenetluse ja saatnud Taanile 23. märtsil 2007 põhjendatud arvamuse seoses spordikihlveoteenuste vaba liikumise takistamisega Taanis, otsustas see liikmesriik reformida mängu- ja kihlveoteenuseid käsitlevaid siseriiklikke õigusakte ning asendada teatavate mängude valdkonnas kehtinud avalik-õigusliku äriühingu D monopoli reguleeritud ja osaliselt liberaliseeritud korraga.
3 Sellega seoses teatas Taani Kuningriik 6. juulil 2010 komisjonile vastavalt ELTL artikli 108 lõikele 3 mängumaksu käsitlevast seadusandlikust ettepanekust L 203, mis võeti seadusena vastu 25. juunil 2010 (edaspidi „mängumaksuseadus”). See seadus on lahutamatu osa seadusandlikust paketist, millesse kuuluvad ka mänguseadus (edaspidi „mänguseadus”), loteriidest ning hobuste ja koerte võiduajamistest tuleneva kasumi jaotamise seadus ning seadus avalik-õigusliku ettevõtja D põhikirja kohta. Mänguseadus sätestab, et mängude pakkumiseks või korraldamiseks on vajalik litsents, ja samuti reguleerib seda tegevust. See seadusandlik pakett puudutab ka liberaliseerimist, lõpetades avalik-õigusliku äriühingu D monopoli teatavate mängude alal.
4 Mängumaksuseadus, mille jõustumine peatati kuni komisjoni otsuse vastuvõtmiseni, sätestab, et mängude pakkumine ja korraldamine on maksustatav. Selles seaduses on sätestatud erinevad maksumäärad, mis sõltuvad sellest, kas mänge pakutakse interneti teel või internetiväliselt. Seega tuleb mängusaalides ja restoranides mänguautomaatidel mänge pakkuvatel litsentsiomanikel tasuda maksu, mis moodustab 41% nende mängu brutotuludest. Restoranidesse ja mängusaalidesse paigaldatud mänguautomaatidelt tuleb tasuda täiendavalt 30% mängu brutotuludest, kui mängu brutotulud on üle 30 000 Taani krooni ja üle 250 000 Taani krooni. Traditsioonilistes kasiinodes mänge pakkuvaid litsentsiomanikke maksustatakse põhimaksuga, mis moodustab 45% nende mängu brutotuludest, millest arvatakse jootraha, ning lisamaksuga, mis moodustab 30% nende mängu brutotuludest, mis on suurem kui 4 miljonit Taani krooni, arvutatuna kuu kohta. Seevastu internetikasiinos mänge pakkuvaid litsentsiomanikke maksustatakse maksuga, mis moodustab 20% nende mängu brutotuludest.
5 Komisjon sai kavandatud mängumaksuseadusega seoses kaks eraldi kaebust, millest esimese esitas 23. juulil 2010 hageja ja teise 6. augustil 2010 Taanis asuv traditsiooniline kasiinoettevõtja.
6 14. detsembril 2010 teatas komisjon Taani Kuningriigile, et on otsustanud algatada selle liikmesriigi teatavaks tehtud meetmega seoses ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud menetluse. Selles otsuses, mis avaldati Euroopa Liidu Teatajas (ELT C 22, lk 9) kutsus komisjon huvitatud kolmandaid isikuid üles esitama kõnealuse meetme kohta märkusi. Märkusi esitas kokku 17 huvitatud isikut, seal hulgas hageja, ja need märkused edastati Taani Kuningriigile, kes esitas komisjonile omapoolsed märkused 14. aprilli 2011. aasta kirjas.
7 20. septembri 2011. aasta otsusega 2012/140/EL meetme C 35/10 (ex N 302/10) kohta, mida Taani kavatseb rakendada internetimängude maksustamise kujul Taani mängumaksuseaduse kohaselt (ELT L 68, lk 3) (edaspidi „vaidlustatud otsus”) kiitis komisjon heaks selle liikmesriigi teatavaks tehtud meetme. Vaidlustatud otsuse resolutiivosas on öeldud järgmist:
„Artikkel 1
Meede C 35/10, mida Taani kavatseb rakendada internetimängude maksustamise kujul Taani mängumaksuseaduse kohaselt, on kokkusobiv siseturuga [ELTL] artikli 107 lõike 3 punkti c tähenduses.
Seetõttu lubatakse meede rakendada.
Artikkel 2
Otsus on adresseeritud Taani Kuningriigile.”
8 Vaidlustatud otsuse põhjendustes sedastas komisjon esiteks, et teatatud meede, mis kujutab endast internetimängudele madalama maksumäära kohaldamist, on riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, mida antakse Taanis neid mänge pakkuvatele ettevõtjatele. Komisjon leidis selles küsimuses, et teatatud seadusega antakse riigi ressursside kaudu maksueelis internetimänguettevõtjatele. Asjaomast meedet võib esmapilgul pidada valikuliseks, sest selle puhul tehakse vahet internetimänguettevõtjate ja traditsiooniliste kasiinoettevõtjate vahel, kes meetmega saavutada soovitavat eesmärki silmas pidades on faktiliselt ja õiguslikult võrreldavas olukorras. Komisjoni arvates ei ole Taani ametiasutustel õnnestunud tõendada, et meede oleks põhjendatud maksusüsteemi loogika alusel (vaidlustatud otsuse põhjendused 72–102 ja põhjendus 144).
9 Teiseks leidis komisjon, et abi vastab tingimustele, mille kohaselt võib abi pidada kokkusobivaks siseturuga ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c tähenduses (vaidlustatud otsuse põhjendus 145). Selle järelduse toetuseks sedastas ta esiteks, et mängumaksuseadus teenib hästi määratletud ühist huvi pakkuvat eesmärki sel määral, mil selle seadusega liberaliseeritakse turg ning lubatakse Taani ja välismaistel internetimänguettevõtjatel osutada oma teenust Taani residentidele, tagades samas, et need ettevõtjad täidavad vajalikud tingimused Taani ametiasutustelt litsentsi saamiseks (vaidlustatud otsuse põhjendused 106–123). Edasi leidis komisjon, et abimeede vastab proportsionaalsuse nõudele, kuna 20% maksumäär, mida kohaldatakse internetimänguettevõtjate mängu brutotulude suhtes, ei ole madalam sellest, mis on vajalik mänguseaduse eesmärkide saavutamiseks (vaidlustatud otsuse põhjendused 124–137). Kolmandaks analüüsis komisjon abimeetme mõju konkurentsile ja liikmesriikidevahelisele kaubandusele. Selles küsimuses leidis ta, et internetimängude suhtes sellise maksumäära kehtestamine, mis oleks samal või sarnasel tasemel traditsiooniliste mänguettevõtjate suhtes kehtestatud määraga, oleks põhjustanud olukorra, kus majandusharu ja selles osalejad ei oleks reageerinud võimalusele osutada Taani turul internetimänguteenuseid seaduslikult, ning seega oleks mänguseaduses kindlaks määratud ühist huvi pakkuvad eesmärgid jäänud saavutamata (vaidlustatud otsuse põhjendused 138–142).
10 Eespool punktis 3 viidatud seadusandlik pakett, mis hõlmab muu hulgas mängumaksuseadust ja mänguseadust, jõustus 1. jaanuaril 2012.
Menetlus ja poolte nõuded
11 Hageja esitas 30. novembril 2011 Üldkohtu kantseleisse käesoleva asja algatamiseks hagi.
12 Hageja esitas samuti 30. novembril 2011 Üldkohtu kantseleisse saabunud eraldi dokumendis ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, milles ta sisuliselt palus Üldkohtu presidendil peatada vaidlustatud otsuse täitmise. Üldkohtu president otsustas 13. veebruari 2012. aasta määrusega kohtuasjas T‑601/11 R: Dansk Automat Brancheforening vs. komisjon (EU:T:2012:66) jätta ajutiste meetmete kohaldamise taotluse rahuldamata ja otsustada kohtukulude kandmise edaspidi.
13 Üldkohtu kantseleisse 9. detsembril 2011 saabunud dokumendiga palus Taani Kuningriik luba astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks. Olles ära kuulanud kohtuasja pooled, rahuldati see avaldus Üldkohtu seitsmenda koja esimehe 1. märtsi 2012. aasta määrusega.
14 9. jaanuaril 2012 esitas hageja taotluse käsitada hagi ja selle lisade teatavaid osi üldsuse jaoks konfidentsiaalsena.
15 Üldkohtu kantseleisse 9. märtsil 2012 esitatud dokumendis taotlesid CODERE SA ja Asociación de Empresarios de Máquinas Recreativas (AEMAR) luba astuda menetlusse hageja nõuete toetuseks. Üldkohtu seitsmenda koja esimehe 21. septembri 2012. aasta määrusega jäeti see taotlus rahuldamata.
16 Üldkohtu kantseleisse vastavalt 19. märtsil ja 21. märtsil 2012 esitatud dokumentides taotlesid Betfair Group plc ja Betfair International Ltd (edaspidi „Betfair”) ning European Gaming and Betting Association (EGBA) luba astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks. Olles ära kuulanud kohtuasja pooled, rahuldas seitsmenda koja esimees selle taotluse 21. septembri 2012. aasta määrusega.
17 8. juunil 2012 ja 7. jaanuaril 2013 esitasid Taani Kuningriik ja Betfair Üldkohtu kantseleisse menetlusse astuja seisukohad. Hageja esitas oma seisukohad menetlusse astujate seisukohtade kohta 26. juulil 2012 ja 18. märtsil 2013. Komisjon menetlusse astujate seisukohtade kohta oma seisukohti ei esitanud.
18 Kuna Üldkohtu kodade koosseis muutus, kuulub ettekandja-kohtunik nüüd viienda koja koosseisu, mistõttu käesolev kohtuasi määrati sellele kojale.
19 Üldkohtu kantseleisse 10. märtsil 2014 esitatud dokumendis taotles Malta Vabariik luba astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks. Olles ära kuulanud kohtuasja pooled, rahuldas viienda koja esimees selle taotluse 9. aprilli 2014. aasta määrusega.
20 Kuna Malta Vabariigi ja EGBA menetlusse astumise taotlused esitati pärast Üldkohtu kodukorra artikli 115 lõikes 1 sätestatud tähtaja lõppemist, otsustati, et Malta Vabariik ja EGBA võivad oma seisukohad esitada alles suulises menetluses, vastavalt nimetatud kodukorra artikli 116 lõikele 6.
21 Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus (viies koda) avada suulise menetluse.
22 Kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldava meetmega seoses kutsus Üldkohus pooli vastama küsimusele, kas vaidlustatud otsus on üldkohaldatav akt, mis ei sisalda rakendusmeetmeid ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimase lauseosa tähenduses. Pooled täitsid selle nõude ette nähtud tähtaja jooksul.
23 Poolte kohtukõned ja Üldkohtu küsimustele antud vastused kuulati ära 30. aprilli 2014. aasta kohtuistungil.
24 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 1;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
25 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või teise võimalusena jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
26 Menetlusse astunud pooled paluvad, et Üldkohus jätaks hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või teise võimalusena põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Juhul kui Üldkohus vaidlustatud otsuse tühistab, palub Taani Kuningriik, et Üldkohus otsustaks, et selle otsuse tagajärgi tuleb lugeda kehtivaks vastavalt ELTL artikli 264 lõikele 2. Lisaks paluvad Betfair ja EGBA, et Üldkohus mõistaks kohtukulud, seal hulgas nende kohtukulud, välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
27 Komisjon vaidleb, ilma formaalselt vastuvõetamatuse vastuväidet esitamata, keda vastu hagi vastuvõetavusele ja teda toetavad selles menetlusse astujad. Komisjon väidab, et hagejal ei ole õigust hagi esitada, kuna vaidlustatud otsus ei puuduta teda otseselt ja isiklikult.
28 Hageja väidab, et tal on õigus hagi esitada, kuna vaidlustatud otsus puudutab teda otseselt ja isiklikult. Lisaks väidab ta, et vaidlustatud otsus on üldkohaldatav akt, mis ei sisalda rakendusmeetmeid ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimase lauseosa tähenduses.
29 ELTL artikli 263 neljanda lõigu kohaselt võib iga füüsiline või juriidiline isik selle artikli esimeses ja teises lõigus sätestatud tingimustel esitada hagi temale adresseeritud või teda otseselt ja isiklikult puudutava akti vastu ning üldkohaldatava akti vastu, mis puudutab teda otseselt ega sisalda rakendusmeetmeid.
30 Käesolevas asjas on selge, et vaidlustatud otsuse ainus adressaat on Taani Kuningriik. Neil asjaoludel on käesolevas asjas esitatud hagi ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses vastuvõetav üksnes juhul, kui vaidlustatud otsus puudutab hagejat otseselt ja isiklikult või kui vaidlustatud otsus puudutab hagejat otseselt ja selle otsuse näol on tegemist üldkohaldatava aktiga, mis ei sisalda rakendusmeetmeid (vt selle kohta 19. detsembri 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑274/12 P: Telefónica vs. komisjon, EU:C:2013:852, punkt 19).
Hageja isiklik puudutatus
31 Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale saavad teised isikud, kes ei ole otsuse adressaadid, väita, et otsus puudutab neid isiklikult ainult siis, kui see mõjutab neid mingi neile omase tunnuse või neid iseloomustava faktilise olukorra tõttu, mis neid kõigist teistest isikutest eristab, ning seega individualiseerib neid sarnaselt otsuse adressaadiga (vt selle kohta 15. juuli 1963. aasta otsus kohtuasjas 25/62: Plaumann vs. komisjon, EU:C:1963:17, punktid 197 ja 223, ning 22. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑525/04 P: Espagne vs. Lenzing, EU:C:2007:698, punkt 30).
32 Kui käsitleda täpsemalt riigiabi valdkonda, siis hagejaid, kes vaidlustavad ametliku uurimismenetluse järel tehtud abi hindamise otsuse põhjendatuse seisukohalt, saab lugeda nimetatud otsusest isiklikult puudutatuteks juhul, kui vaidlustatud otsuse esemeks olev abi mõjutab oluliselt nende seisundit turul (vt selle kohta 28. jaanuari 1986. aasta otsus kohtuasjas 169/84: Cofaz jt vs. komisjon, EU:C:1986:42, punktid 22–25 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 22. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑260/05 P: Sniace vs. komisjon, EU:C:2007:700, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).
33 Selles osas on lisaks abisaavale ettevõtjale tunnistatud komisjoni otsusest, millega lõpetatakse ametlik menetlus, isiklikult puudutatuks ka selle ettevõtjaga konkureerivad ettevõtjad, kes on osundatud menetluses aktiivselt osalenud, kuid seda eeldusel, et vaidlustatud otsuse esemeks olev abi on nende positsiooni turul oluliselt kahjustanud (vt kohtuotsus Sniace vs. komisjon, EU:C:2007:700, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).
34 Nii on Euroopa Kohus asunud seisukohale, et asjaolud, et ettevõtja on esitanud ametliku uurimismenetluse algatamise aluseks olnud kaebuse, et tema seisukohad on ära kuulatud ja et tema seisukohad on selle menetluse käiku oluliselt mõjutanud, on tegurid, mis on asjassepuutuvad selle hindamisel, kas nimetatud ettevõtjal on õigus esitada hagi (kohtuotsus Cofaz jt vs. komisjon, EU:C:1986:42, punktid 24 ja 25, ning 27. aprilli 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑435/93: ASPEC jt vs. komisjon, EU:T:1995:79, punkt 63).
35 Käesolevas asjas on selge, et hageja on komisjoni menetluses aktiivselt osalenud. Nimelt esitas hageja komisjonile 23. juulil 2010 kaebuse ja esitas oma seisukohad ELTL artikli 108 lõikes 2 sätestatud menetluses.
36 Komisjon, keda toetavad menetlusse astujad, vaidleb aga vastu sellele, et vaidlustatud otsuse esemeks olev meede hagejat oluliselt mõjutab.
37 Selles küsimuses olgu meenutatud, et oma liikmete kollektiivseid huve kaitsma volitatud kutseühing võib üldjuhul esitada hagi riigiabi valdkonnas komisjoni tehtud lõpliku otsuse tühistamise nõudes üksnes kahel juhul ehk esiteks siis, kui tema esindatavad ettevõtjad või mõni neist võivad ka individuaalselt hagi esitada, ning teiseks siis, kui ühing võib tugineda isiklikule huvile, eeskätt seetõttu, et akt, mille tühistamist taotletakse, mõjutab tema kui läbirääkija positsiooni (18. detsembri 1997. aasta määrus kohtuasjas C‑409/96 P: Sveriges Betodlares ja Henrikson vs. komisjon, EU:C:1997:635, punkt 45; 12. detsembri 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑380/94: AIUFFASS ja AKT vs. komisjon, EU:T:1996:195, punkt 50, ja 15. jaanuari 2013. aasta kohtuasjas T‑182/10: Aiscat vs. komisjon, EU:T:2013:9, punkt 48).
38 Käesolevas asjas ei väida hageja, et tal endal on õigus hagi esitada, kuid kinnitab, et hagi on vastuvõetav, kuna enamikul tema liikmetest on õigus esitada hagi, sest asjaomane abimeede mõjutab oluliselt nende konkurentsiolukorda.
39 Seega tuleb analüüsida, kas hageja on tõendanud, et asjaomase otsuse esemeks oleva abiga on oluliselt kahjustatud tema liikmete turupositsiooni (vt selle kohta 22. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑487/06 P British Aggregates vs. komisjon, EU:C:2008:757, punktid 33 ja 35).
40 Siinjuures meenutagem kohtuliku kontrolliga seoses, et liidu kohus ei pea asja vastuvõetavuse kontrolli staadiumis võtma lõplikku seisukohta hageja liikmete ning asjaomast abi saanud ettevõtja vaheliste konkurentsialaste suhete kohta. Üksnes hageja peab esitama asjakohasel viisil põhjused, millest tulenevalt võib kõnealune abi kõnealusel turul oluliselt ühe või mitme tema liikme positsiooni mõjutades nende õiguspäraseid huve kahjustada (vt selle kohta kohtuotsused Cofaz jt vs. komisjon, EU:C:1986:42, punkt 28, ja Aiscat vs. komisjon, EU:T:2013:9, punkt 60).
41 Mis puutub konkureeriva ettevõtja olukorra olulist mõjutamist turul, siis on juba sedastatud, et pelk asjaolu, et õigusakt võib omada teatavat mõju asjaomasel turul esinevatele konkurentsisuhetele ja et asjaomane ettevõtja on teatavas konkurentsialases suhtes nimetatud õigusaktist kasusaava isikuga, ei ole ühelgi juhul piisav selleks, et seda ettevõtjat saaks pidada mainitud õigusaktist isiklikult puudutatuks. Seega ei saa ettevõtja tugineda ainuüksi asjaolule, et ta on abi saava ettevõtja konkurent, vaid peab lisaks tõendama, et ta on olukorras, mis individualiseerib teda sarnaselt otsuse adressaadiga (kohtuotsus Hispaania vs. Lenzing, EU:C:2007:698, punktid 32 ja 33).
42 Tuleb ka meenutada, et niisugust erilist staatust, mis iseloomustab eespool viidatud kohtuotsuse Plaumann vs. komisjon (EU:C:1963:17) tähenduses õigussubjekti, kes ei ole otsuse adressaat, võrreldes mis tahes muu ettevõtjaga, ei saa tingimata järeldada sellistest asjaoludest nagu käibe suur langus, märkimisväärne finantskahju või turuosa märkimisväärne vähenemine pärast kõnealuse abi andmist. Riigiabi andmine võib kahjustada ettevõtja konkurentsiolukorda ka muul viisil, põhjustades näiteks tulu saamata jäämise või ebasoodsama arengu kui see, mis oleks toimunud juhul, kui abi ei oleks antud. Samuti võib niisuguse kahjustamise intensiivsus varieeruda sõltuvalt paljudest teguritest, nagu asjaomase turu struktuur või kõnealuse abi laad. Seega ei saa konkurendi turupositsiooni olulise kahjustamise tõendamine piirduda vaid selliste asjaolude esinemisega, mis osutavad selle konkurendi kaubandus‑ ja finantsalaste tulemuste halvenemisele (vt kohtuotsus British Aggregates vs. komisjon, EU:C:2008:757, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).
43 Selle toetuseks, et kõnealune abimeede mõjutab oluliselt enamiku tema liikmete olukorda, väidab hageja, et maksumäär, mida tema liikmetele kohaldatakse, mis on kõrgem kui internetimängudele kohaldatav maksumäär, toob endaga kaasa selle, et tulu, mida mängijad hageja liikmetest ettevõtjatele toovad, on väiksem kui tulu, mida nad saaksid siis, kui maksumäär oleks madalam. Sellega seoses viitab hageja näitena kahele oma liikmest ettevõtjale, kelle käive tuleneb mänguautomaatide käitamisest. Hageja arvates toob mängijate väiksem eeldatav tulu pikemas perspektiivis endaga kaasa selle, et nad eelistavad mängida internetimänge. Lisaks mõjutab madalam kasumimarginaal negatiivselt tema liikmete konkurentsiolukorda, eeskätt seetõttu, et internetimänguettevõtjatel on vahendeid kommertsreklaami tegemiseks ja muid sarnaseid võimalusi rohkem. Selles osas viitab hageja ühe tema liikmest ettevõtja käibele. Selle suurus tõendab, et see ettevõtja saab kaks kolmandikku vähem tulu, kui konkurentsi tõttu suureneb väljamaksemäär, ilma et muudetaks panuste suurust.
44 Selles osas olgu märgitud, et mängumaksuseadus näeb muu hulgas ette mängumakse käsitlevad eeskirjad, mida kohaldatakse internetikasiinos mänge pakkuvatele litsentsiomanikele, traditsioonilistes kasiinodes mänge pakkuvatele litsentsiomanikele ning mängusaalides ja restoranides mänguautomaatidel mänge pakkuvatele litsentsiomanikele nagu hageja liikmed. Kui esimesena nimetatud ettevõtjad peavad tasuma maksu, mis moodustab 20% nende mängu brutotuludest, siis teisena nimetatud ettevõtjaid maksustatakse põhimaksuga, mis moodustab 45% nende mängu brutotuludest, ja täiendava maksuga, mis moodustab 30% nende mängu brutotuludest, mis on suurem kui 4 miljonit Taani krooni. Kolmandana nimetatud ettevõtjatel tuleb tasuda maksu, mis moodustab 41% nende mängu brutotuludest. Lisaks tuleb restoranidesse ja mängusaalidesse paigaldatud mänguautomaatidelt tasuda täiendavalt 30% mängu brutotuludest, kui mängu brutotulud on üle 30 000 Taani krooni ja üle 250 000 Taani krooni.
45 Kuigi on tõsi, et võttes arvesse seda, et internetiväliseid kasiinosid ja internetikasiinosid tuleks käsitada õiguslikult ja faktiliselt võrreldavatena, nagu sedastas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 94, ei saa sellest järeldada, et kõne all olev abimeede, mis kehtestab esimesena nimetatud ettevõtjatele oluliselt kõrgema maksumäära kui teisena nimetatud ettevõtjatele, ei põhjusta viimastele tulu saamata jäämist või ebasoodsamat arengut kui see, mis oleks toimunud juhul, kui seda abi ei oleks antud.
46 Siiski ei ole hageja tõendanud, et neist asjaoludest lähtuvalt on tema liikmed olukorras, mis neid individualiseerib analoogselt vaidlustatud otsuse adressaadiga.
47 Esiteks on hageja ise kinnitanud, vastuseks kohtuistungil esitatud küsimusele, et ühe hageja liikmest ettevõtja käibe arvutamise tulemused, mille kohaselt on tema tulu vähenenud ligikaudu kahe kolmandiku võrra, tõendavad üksnes seda, et kõnealuse abimeetmega kehtestatud mehhanism kuulub kohaldamisele kõigile hagejate liikmetele, mitte ainult kõnealusele ettevõtjale – mida hageja ise ka möönab. Seega puudutab vaidlustatud otsus hageja arvates kõik tema 80 liiget ühtemoodi, st tulenevalt objektiivsest asjaolust, et nad käitavad Taanis mänguautomaate.
48 Teiseks tuleb märkida, et vastuseks kohtuistungil esitatud küsimusele mainis hageja ka, et tema arvates ei kuulu kõnealuse abimeetmega kehtestatud mehhanism – kuna see mõjutab tema liikmete majanduslikku olukorda – kohaldamisele ainult viimastele, vaid kõigile ettevõtjatele, kes Taanis mänguautomaate käitavad. Hageja argument puudutab seega kõiki Taanis mänguautomaate käitavaid ettevõtjaid ega tõenda niisiis seda, et ühe või mitme tema liikme olukord on eriomane.
49 Kolmandaks olgu märgitud, et hageja ei ole tõendanud seda, millisel määral mängumaksuseaduse mõju tema liikmete olukorrale asjaomasel turul erineb mõjust, mis sellel seadusel on traditsioonilises kasiinos mänge pakkuvatele ettevõtjatele. Nimelt selle seaduse kohaselt maksustatakse ka traditsioonilises kasiinos mänge pakkuvaid ettevõtjaid maksumääraga, mis on oluliselt kõrgem kui maksumäär, mida kohaldatakse internetimänge pakkuvatele ettevõtjatele (vt eespool punkt 44). Ent hageja ei ole esitanud tõendeid, mis võimaldaks tuvastada, et mehhanism, mis tema arvates on kehtestatud kõne all oleva abimeetmega ja mis puudutab tema liikmete olukorda, ei kuulu samamoodi kohaldamisele traditsioonilises kasiinos mänge pakkuvatele ettevõtjatele. Hageja argument ei puuduta niisiis üksnes kõiki Taanis mänguautomaate käitavaid ettevõtjaid, vaid ka kõiki selles liikmesriigis traditsioonilises kasiinos mänge pakkuvaid ettevõtjaid.
50 Selles küsimuses tuleb ka meenutada väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt ei tähenda võimalus vaidlusaluse meetme vastuvõtmisel enam-vähem täpselt määratleda õigussubjektide arvu ja isegi neid isikuid, kellele meedet kohaldatakse, mingil viisil seda, et meede neid subjekte isiklikult puudutab, kui seda kohaldatakse vaidlusaluse aktiga määratletud õiguslikult või faktiliselt objektiivse olukorra alusel (vt kohtuotsus Telefónica vs. komisjon, EU:C:2013:852, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).
51 Neljandaks tuleb mainida, et hageja ei ole tõendanud seda, kui suur on kõnealuse abimeetme võimalik mõju tema liikmete majanduslikule olukorrale. Tõsi, hageja soovis ühe oma liikme käibe arvutuste esitamisega tõendada mõju, mis asjaomasel võis abimeetmel olla tema liikmete majanduslikule olukorrale hagi esitamise aja seisuga. Siiski olgu märgitud, et hageja ei ole sellele arvutusele lisaks esitanud faktilisi andmeid, mistõttu on see arvutus selgelt hüpoteetiline, kuna mängumaksuseadus jõustus alles pärast käesolevas asjas hagi esitamist, st 1. jaanuaril 2012. Ka ei saa välistada seda, et hageja liikmete käibe vähenemise on põhjustanud majanduslik kriis liidus, mida kinnitab ka Taani Kuningriik.
52 Kuna hageja ei ole ühelt poolt tõendanud, et vaatluse all oleva abimeetme tagajärjed ei mõjuta tema liikmeid ainult selle objektiivse asjaolu tõttu, et nad on Taanis internetiväliselt mänge pakkuvad ettevõtjad, samamoodi nagu kõiki teisi ettevõtjaid, kes on samasuguses olukorras, ega teiselt poolt seda, kui suur võib kõnealuse abimeetme mõju olla tema liikmete majanduslikule olukorrale, ei ole ta seega tõendanud, et see abimeede võib põhjustada ühele või mitmele tema liikmetest asjaomasel turul olulist kahju. Seega ei puuduta vaidlustatud otsus ei hageja liikmeid ega seetõttu ka teda ennast isiklikult.
Üldkohaldatav akt, mis ei sisalda rakendusmeetmeid
53 Hageja väidab, et vaidlustatud otsus on üldkohaldatav akt, mis ei sisalda rakendusmeetmeid ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimase lauseosa tähenduses.
54 Olgu mainitud, et Euroopa Kohus on juba otsustanud, et mõistet „üldkohaldatav akt, mis ei sisalda rakendusmeetmeid” ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimase lauseosa tähenduses tuleb tõlgendada, lähtudes nimetatud sätte eesmärgist, mis on selle tekkeloost tulenevalt ära hoida olukorda, kus isik peab käituma õigusvastaselt, et saada võimalus kohtusse pöörduda. Kui üldkohaldatav akt mõjutab otseselt füüsilise või juriidilise isiku õiguslikku olukorda, ilma selleks rakendusmeetmeid vajamata, võib isikult võtta tõhusa kohtuliku kaitse see, kui tal puudub võimalus esitada hagi otse liidu kohtule, et vaidlustada selle üldkohaldatava akti õiguspärasus. Nimelt, kui akt ei sisalda rakendusmeetmeid, võib füüsiline või juriidiline isik, ehkki vaidlusalune akt puudutab teda otseselt, taotleda selle kohtulikku kontrolli alles siis, kui ta on rikkunud selle akti sätteid ja tugineb akti õigusvastasusele tema vastu siseriiklikus kohtus algatatud menetluses (vt kohtuotsus Telefónica vs. komisjon, EU:C:2013:852, punkt 27).
55 Euroopa Kohus on ka täpsustanud, et kui üldkohaldatav akt sisaldab rakendusmeetmeid, on liidu õiguskorra nõuete järgimise kohtulik kontroll tagatud sõltumata küsimusest, kas need meetmed kehtestab liit või liikmesriigid. Füüsilised või juriidilised isikud, kes ei saa ELTL artikli 263 neljandas lõigus ette nähtud vastuvõetavuse tingimustest tulenevalt vaidlustada liidu üldkohaldatavaid akte otse liidu kohtus, on nende suhtes nimetatud aktide kohaldamise eest kaitstud võimalusega vaidlustada nendes aktides sisalduvaid rakendusmeetmeid (vt kohtuotsus Telefónica vs. komisjon, EU:C:2013:852, punkt 28).
56 Lisaks meenutagem, et hindamaks, kas üldkohaldatav akt sisaldab rakendusmeetmeid, tuleb võtta aluseks sellise isiku seisund, kes tugineb õigusele esitada hagi ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimase lauseosaalusel (vt kohtuotsus Telefónica vs. komisjon, EU:C:2013:852, punkt 30).
57 Samuti tuleb seda hinnates, kas vaidlustatud õigusakt sisaldab rakendusmeetmeid, juhinduda üksnes hagi esemest (vt kohtuotsus Telefónica vs. komisjon, EU:C:2013:852, punkt 31).
58 Käesolevas asjas palub hageja oma hagis tühistada vaidlustatud otsuse – mis võeti vastu 20. septembril 2011 ja millega komisjon tunnistas asjaomase abi siseturuga kokkusobivaks – artikli 1. Selles artiklis ei ole välja toodud siseturuga kokkusobivaks tunnistamise eriomaseid ja konkreetseid tagajärgi iga maksukohustuslase jaoks. Lisaks tuleneb vaidlustatud otsuse põhjendusest 3, et mängumaksuseaduse jõustumine lükati edasi seniks, kuni komisjon on selles asjas vastu võtnud lõpliku otsuse vastavalt ELTL artikli 108 lõikele 3. Nimetatud seaduse kohaselt pidid Taani ametiasutused kindlaks määrama selle seaduse jõustumiskuupäeva. Mängumaksuseadus jõustus 1. jaanuaril 2012.
59 Järelikult on vaidlustatud otsuse eriomased ja konkreetsed tagajärjed hagejate liikmetele väljendatud siseriiklikes õigusnormides ehk mängumaksuseaduses, millega kõnealune abimeede Taanis õigusesse üle võeti, ja selle seaduse rakendusaktides, kus on kehtestatud maksukohustuslaste tasumisele kuuluva maksu suurus, ja mis kujutavad endast sellisena rakendusmeetmeid, mida sisaldab vaidlusalune otsus ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimase lauseosa tähenduses (vt selle kohta 27. veebruari 2014. aasta otsus kohtuasjas C‑132/12 P: Stichting Woonpunt jt vs. komisjon, EU:C:2014:100, punkt 53, ja otsus C‑133/12 P: Stichting Woonlinie jt vs. komisjon, EU:C:2014:105, punkt 40). Need aktid oleks pidanud jõustuma pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist, et kõne all olev abikava oleks saanud põhjustada hagejate liikmetele tagajärgi. Lisaks tuleb mainida, et kuna neid akte oli võimalik vaidlustada siseriiklikus kohtus, nagu kinnitab ka Taani Vabariik, oli hageja liikmetel võimalik pöörduda kohtusse, ilma et nad oleksid sunnitud käituma õigusvastaselt. Nimelt võisid nad siseriiklikus kohtus väita, et vaidlustatud otsus on tühine ja paluda siseriiklikul kohtul esitada ELTL artikli 267 alusel selle kohta eelotsuse küsimus Euroopa Kohtule (vt selle kohta 3. oktoobri 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑583/11 P: Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, EU:C:2013:625, punkt 93, ja kohtuotsus Telefónica vs. komisjon, EU:C:2013:852, punkt 29).
60 Järelikult, olenemata sellest, kas vaidlustatud otsus on üldkohaldatav akt ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimase lauseosa tähenduses, ei ole hageja esitatud hagi puhul täidetud selles sättes kehtestatud vastuvõetavuse tingimused.
61 Eeltoodust lähtudes ja ilma et oleks vaja teha otsust hageja liikmete puudutatuse kohta, tuleb hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätta, kuna hagejal ei ole õigust hagi esitada.
Kohtukulud
62 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Sama kodukorra artikli 87 lõike 4 kohaselt kannavad menetlusse astuvad liikmesriigid ise oma kohtukulud.
63 Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud ning komisjon, Betfair ja EGBA on kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb kohtukulud vastavalt nende nõudele välja mõista hagejalt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud. Kuna komisjon on seda nõudnud, tuleb ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega seotud komisjoni kohtukulud välja mõista hagejalt, kes ühtlasi kannab enda kulud. Taani Kuningriik ja Malta Vabariik kannavad ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (viies koda)
otsustab:
1. Jätta hagi läbi vaatamata.
2. Mõista Euroopa Komisjoni, Betfair Group plc, Betfair International Ltd ja European Gaming and Betting Association’i (EGBA) kohtukulud välja Dansk Automat Brancheforening’ilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.
3. Mõista ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega seotud komisjoni kohtukulud välja Dansk Automat Brancheforening’ilt, kes ühtlasi kannab ise oma kulud.
4. Taani Kuningriik ja Malta Vabariik kannavad ise oma kohtukulud.
Dittrich | Schwarcz | Tomljenović |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 26. septembril 2014 Luxembourgis.
Allkirjad