28. jaanuaril 2014 esitatud hagi – Bank Refah Kargaran versus nõukogu

(kohtuasi T-65/14)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: Bank Refah Kargaran (Teheran, Iraan) (esindaja: advokaat J.-M. Thouvenin)

Kostja: Euroopa Liidu Nõukogu

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

tühistada nõukogu 15. novembri 2013. aasta rakendusmäärus (EL) nr 1154/2013 hagejat puudutavas osas;

tühistada nõukogu 15. novembri 2013. aasta otsus 2013/661/ÜVJP hagejat puudutavas osas;

tunnistada nõukogu 23. märtsi 2012. aasta määrus (EL) nr 267/2012 tema suhtes mittekohaldatavaks;

tunnistada otsus 2010/413 ÜVJP tema suhtes mittekohaldatavaks;

teise võimalusena tühistada käesolevate nõuete esimeses ja teises taandes nimetatud rakendusmäärus ja otsus alates 20. jaanuarist 2014;

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja kaheksa väidet.

Esimene väide, et ELTL artiklit 296 rikkudes on põhjendus puudu, kuna rakendusmäärus, mis eelneb hageja kandmisele nende isikute ja üksuste loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, ei viita selgesõnaliselt õiguslikul alusele, mille alusel see vastu on võetud.

Teine väide, et õiguslik alus on puudu, kuna vaidlustatud rakendusmääruse õiguslik alus on määrus nr 267/2012, mis tuleks tunnistada hageja suhtes mittekohaldatavaks, sest esiteks võeti see vastu ELTL artiklis 296 sätestatud põhjendamiskohustust ja ELTL artiklit 215 rikkudes, ning teiseks selle artikli 23 lõike 2 punkt d, mis on õiguslik alus hageja kandmisele määruse nr  267/2012 IX lisa loetellu, rikub aluslepinguid ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartat.

Kolmas, neljas, viies ja kuues väide puudutavad vastavalt i) õigusnormi rikkumist ii) faktiviga ja ilmset hindamisviga, iii) kaitseõiguste ja õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele rikkumist, ja iv) proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist.

Seitsmes väide, et otsuse 2010/413¹ artikli 20 lõike 1 punkt c, mis on hagejale määratud sanktsiooni õiguslik alus, tuleks tunnistada tema suhtes mittekohaldatavaks, sest see säte on vastuolus aluslepingute, põhiõiguste harta ja proportsionaalsuse põhimõttega. Hageja väidab, et seetõttu tuleb tühistada otsus tema kandmise kohta nende isikute ja üksuste loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid.

Kaheksas väide, et vaidlustatud sanktsioon muutus õigusvastaseks alates 20. jaanuarist 2014, kuna nõukogu möönis sel kuupäeval, et Iraan ei tegele enam selle tuuma-alase tegevusega, mille tõttu sanktsioonid määrati. Hageja väidab, et sanktsioonide ese on seetõttu ära langenud.

____________

¹ Nõukogu 23. märtsi 2012. aasta määrus (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 961/2010 (ELT L 88, lk 1).