ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (teine koda)
14. oktoober 2009(*)
Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Iraani Islamivabariigi suhtes võetud piiravad meetmed, mille eesmärk on tõkestada tuumarelvade levikut – Rahaliste vahendite külmutamine – Tühistamishagi – Kohtulik kontroll – Võimu kuritarvitamine – Võrdne kohtlemine – Proportsionaalsus – Omandiõigus – Kaitseõigused – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele – Põhjendamiskohustus – Ühenduse pädevus
Kohtuasjas T‑390/08,
Bank Melli Iran, asukoht Teheran (Iraan), esindaja: advokaat L. Defalque,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: M. Bishop, E. Finnegan ja R. Liudvinaviciute-Cordeiro,
kostja,
keda toetavad
Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik, esindaja: V. Jackson, keda abistas barrister S. Lee,
Prantsuse Vabariik, esindajad: G. de Bergues, L. Butel ja E. Belliard,
ja
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: P. Aalto ja E. Cujo,
menetlusse astujad,
mille ese on nõue tühistada nõukogu 23. juuni 2008. aasta otsuse 2008/475/EÜ, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 423/2007 (mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid) artikli 7 lõiget 2 (ELT L 163, lk 29), lisa tabeli B punkt 4 osas, milles see puudutab Bank Melli Irani ja tema filiaale,
EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja esimees I. Pelikánová (ettekandja), kohtunikud K. Jürimäe ja S. Soldevila Fragoso,
kohtusekretär: ametnik C. Kristensen,
arvestades kirjalikus menetluses ja 3. juuni 2009. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja Bank Melli Iran on Iraani kommertspank, mis kuulub Iraani riigile.
Iraani Islamivabariigi vastu suunatud piiravad meetmed
2 Käesolev kohtuasi puudutab piiravate meetmete süsteemi, mis on kehtestatud selleks, et avaldada survet Iraani Islamivabariigile, et ta lõpetaks tuumarelvade leviku tõkestamise seisukohast tundliku tuumaenergiaalase tegevuse ja tuumarelvade kandesüsteemide väljatöötamise (edaspidi „tuumarelvade levik”).
3 Kõnealune süsteem pärineb Ühinenud Rahvaste Organisatsioonist. ÜRO julgeolekunõukogu (edaspidi „julgeolekunõukogu”) võttis 23. detsembril 2006 vastu resolutsiooni 1737 (2006), mille lisas on loetletud hulk isikuid ja üksusi, kes on seotud tuumarelvade levikuga ja kelle rahalised vahendid ja majandusressursid (edaspidi „rahalised vahendid”) tuleb külmutada. Resolutsiooni 1737 (2006) lisas sisalduvat loetelu ajakohastati mitme hilisema resolutsiooniga, sealhulgas julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1747 (2007). Hageja rahaliste vahendite külmutamise meetmeid julgeolekunõukogu siiski ette ei näinud.
4 Euroopa Liidus rakendati resolutsioon 1737 (2006) nõukogu 27. veebruari 2007. aasta ühise seisukohaga 2007/140/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 61, lk 49). Selle seisukoha artikli 5 lõike 1 punktis a on ette nähtud julgeolekunõukogu resolutsioonis 1737 (2006) nimetatud isikute kõigi rahaliste vahendite külmutamine ning ka kõigi selliste rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamine, mis on otseselt või kaudselt nende isikute või üksuste omandis, valduses või kontrolli all. Ühise seisukoha 2007/140 artikli 5 lõike 1 punktis b on ette nähtud, et samu meetmeid kohaldatakse üksuste suhtes, kelle puhul Euroopa Liidu Nõukogu leiab, et nad on tuumarelvade levikusse kaasatud või sellega otseselt seotud või toetavad seda. Ühise seisukoha 2007/140 artikli 7 lõike 2 kohaselt kehtestab nõukogu ühehäälselt loetelu isikutest või üksustest, kelle suhtes rakendatakse vastavalt sama õigusakti artikli 5 lõike 1 punktile b rahaliste vahendite külmutamise meetmeid, ning võtab vastu selle muudatused samuti ühehäälselt.
5 Mis puudutab Euroopa Ühenduse pädevust, siis rakendati resolutsioon 1737 (2006) nõukogu 19. aprilli 2007. aasta määrusega (EÜ) nr 423/2007, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 103, lk 1) ning mis on vastu võetud EÜ artiklite 60 ja 301 alusel ja ühise seisukohaga 2007/140 sisuliselt identne. Määruse nr 423/2007 artikli 7 lõikes 1 on ette nähtud julgeolekunõukogu resolutsioonis 1737 (2006) määratud isikutele ja üksustele kuuluvate kõikide rahaliste vahendite külmutamine, ning samuti kõigi selliste rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamine, mis on nende isikute või üksuste omandis, valduses või kontrolli all. Sama määruse artikli 7 lõikes 2 on ette nähtud samad meetmed üksuste puhul, kelle Euroopa Liidu Nõukogu on ühise seisukoha 2007/140 artikli 5 lõike 1 punkti b kohaselt määratlenud tuumarelvade levikuga seotutena või seda toetavatena. Üksused, kelle suhtes vastavalt määruse nr 423/2007 artikli 7 lõikele 2 kohaldatakse rahaliste vahendite külmutamise meedet, on loetletud sama õigusakti V lisas.
6 Erandina määruse nr 423/2007 artiklist 7 lubavad sama määruse artiklid 9 ja 10 liikmesriikide pädevatel asutustel sisuliselt vabastada külmutatud rahalised vahendid, et võimaldada V lisas loetletud üksustel täita kohustusi, mis tulenevad enne rahaliste vahendite külmutamise meetme vastuvõtmise kuupäeva sõlmitud lepingutest, ja katta põhikulusid.
7 Määruse nr 423/2007 artikli 15 lõikes 2 on esiteks ette nähtud, et nõukogu koostab, vaatab läbi ja muudab kvalifitseeritud häälteenamusega V lisas sisalduvat loetelu täielikus kooskõlas ühise seisukoha 2007/140 artikli 5 lõike 1 punkti b alusel vastu võetud nõukogu otsustega, ning teiseks, et kõnealust loetelu vaadatakse korrapäraselt ja vähemalt iga 12 kuu tagant läbi.
8 Määruse nr 423/2007 artikli 15 lõige 3 kohustab nõukogu esitama sama määruse artikli 15 lõike 2 alusel tehtud otsuste aluseks olevad individuaalsed ja konkreetsed põhjused ning tegema need asjaomastele üksustele teatavaks.
9 Julgeolekunõukogu 3. märtsi 2008. aasta resolutsiooni 1803 (2008) punkti 10 kohaselt palus viimane „kõigil riikidel olla valvsad tehingute suhtes, mida nende territooriumil asuvad finantsasutused teevad kõikide Iraanis asuvate pankadega, eriti pangaga Melli ja pangaga Saderat, ning nende välismaal asuvate filiaalide ja esindustega, selleks et välistada, et need tehingud aitavad kaasa [tuumarelvade levikule]”.
Hagejat puudutavad meetmed
10 Nõukogu võttis 23. juunil 2008 vastu ühise seisukoha 2008/479/ÜVJP, millega muudetakse ühist seisukohta 2007/140, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 163, lk 43). Ühise seisukoha 2008/479 lisa kohaselt arvati hageja üksuste hulka, kelle rahalised vahendid külmutatakse vastavalt ühise seisukoha 2007/140 artikli 5 lõike 1 punktile b. Hageja rahaliste vahendite külmutamine jäeti jõusse nõukogu 7. augusti 2008. aasta ühise seisukohaga 2008/652/ÜVJP, millega muudetakse ühist seisukohta 2007/140 (ELT L 213, lk 58).
11 Samal päeval võttis nõukogu vastu ka otsuse 2008/475/EÜ, millega rakendatakse määruse nr 423/2007 (mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid) (ELT L 163, lk 29, edaspidi „vaidlustatud otsus”) artikli 7 lõiget 2. Vaidlustatud otsuse lisa tabeli B punkti 4 kohaselt on hageja kantud kõnealuse määruse V lisas sisalduvasse loetellu, mille tulemusel on tema rahalised vahendid külmutatud.
12 Nõukogu esitas järgmised põhjendused:
„Annab või üritab anda finantstoetust äriühingutele, kes on seotud Iraani tuuma- ja raketiprogrammidega või hangivad neile kaupu (AIO, SHIG, SBIG, AEOI, Novin Energy Company, Mesbah Energy Company, Kalaye Electric Company ja DIO). Bank Melli tegutseb vahendajana Iraani tundlikes tegevustes. Pank on vahendanud mitmeid tundlike materjalide ostusid Iraani tuuma‑ ja raketiprogrammide jaoks. Pank on osutanud mitmeid finantsteenuseid Iraani tuuma‑ ja raketitööstusega seotud üksuste nimel, sealhulgas avanud akreditiive ja hallanud kontosid. Mitu siin nimetatud äriühingut on hõlmatud […] [j]ulgeolekunõukogu resolutsioonidega 1737 ja 1747.”
Menetlus ja poolte nõuded
13 Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 18. septembril 2008. Samal päeval Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud eraldi dokumentidega esitas hageja Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 76a alusel taotluse lahendada asi kiirendatud menetluses ning ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, milles paluti vaidlustatud otsuse lisa tabeli B punkti 4 tema suhtes kohaldamine peatada.
14 Esimese Astme Kohus (teine koda) rahuldas oma 14. oktoobri 2008. aasta otsusega taotluse lahendada asi kodukorra artikli 76a alusel kiirendatud menetluses ning lubas menetlusse astunud liikmesriikidel esitada menetlusse astuja seisukohad.
15 Esimese Astme Kohtu presidendi 15. oktoobri 2008. aasta määrusega jäeti hageja esitatud ajutiste meetmete kohaldamise taotlus rahuldamata ja kohtukulude küsimus jäeti edasiseks lahendamiseks.
16 Esimese Astme Kohtu kantseleisse 20. oktoobril, 13. ja 18. novembril 2008 saabunud avaldustes palusid Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik, Prantsuse Vabariik ja Euroopa Ühenduste Komisjon luba astuda menetlusse nõukogu toetuseks. Esimese Astme Kohtu teise koja esimees andis oma 12. novembri, 8. ja 11. detsembri 2008. aasta määrustega neile loa menetlusse astumiseks.
17 Kostja vastus esitati 5. novembril 2008. Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik esitas menetlusse astuja seisukohad 4. detsembril 2008 ja Prantsuse Vabariik 5. jaanuaril 2009.
18 Hageja palus 4. veebruaril 2009 Esimese Astme Kohtult luba esitada toimikusse teatud täiendavaid dokumente, mis puudutavad tema suhteid vaidlustatud otsuses nimetatud üksustega, põhjendades oma taotlust sellega, et kõnealuseid dokumente ei saanud esitada menetluse varasemas staadiumis. Esimese Astme Kohtu teise koja 17. veebruari 2009. aasta otsusega see taotlus rahuldati.
19 Esimese Astme Kohtu teine koda otsustas 5. mail 2009 alustada suulist menetlust ilma esialgsete menetlustoiminguteta. Samuti otsustas ta paluda hagejal vastata kirjalikult küsimustele ning hageja täitis selle palve Esimese Astme Kohtu määratud tähtaja jooksul.
20 Poolte kohtukõned ja nende vastused Esimese Astme Kohtu suulistele küsimustele kuulati ära 3. juuni 2009. aasta kohtuistungil.
21 Hagiavalduses palus hageja Esimese Astme Kohtul:
– esimese võimalusena tühistada vaidlustatud otsuse lisa tabeli B punkt 4 teda ning tema tütarettevõtjaid ja filiaale puudutavas osas;
– teise võimalusena tunnistada käesolevas asjas kohaldatamatuks määruse nr 423/2007 artikli 7 lõige 2 ja artikli 15 lõige 2;
– igal juhul mõista kohtukulud välja nõukogult.
22 Kohtuistungil loobus hageja esiteks oma teisest nõudest ning täpsustas, et määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 ja artikli 15 lõike 2 suhtes esitatud õigusvastasuse väidet tuleb käsitleda nõudena, millega ta soovib vaidlustatud otsuse tühistamist õigusliku aluse puudumise tõttu. Teiseks loobus ta oma esimesest nõudest ulatuses, milles sellega taotletakse vaidlustatud otsuse tühistamist tema tütarettevõtjaid puudutavas osas.
23 Nõukogu palub Esimese Astme Kohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
24 Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik ja komisjon paluvad Esimese Astme Kohtul jätta hagi rahuldamata.
25 Prantsuse Vabariik palub Esimese Astme Kohtul jätta hagi rahuldamata ja mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
26 Hageja esitab sissejuhatavad märkused Esimese Astme Kohtu pädevuse kohta kontrollida vaidlustatud otsuse õiguspärasust. Tema sisulised väited võib koondada viieks väiteks, millest esimene puudutab oluliste menetlusnormide, EÜ asutamislepingu, seda rakendavate õigusnormide ning ühise seisukoha 2007/140 artikli 7 lõike 2 rikkumist, võimu kuritarvitamist ning vaidlustatud otsuse õigusliku aluse puudumist; teine võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist; kolmas proportsionaalsuse põhimõtte ja omandiõiguse rikkumist; neljas kaitseõiguste, õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele ja määruse nr 423/2007 artikli 15 lõike 3 rikkumist; viies ühenduse pädevuse puudumist.
27 Nõukogu, keda toetavad menetlusse astujad, vaidlustab hageja esitatud väidete põhjendatuse.
28 Esimese Astme Kohus leiab, et enne hageja väidete käsitlemist tuleb analüüsida nende dokumentide asjakohasust, mis ta esitas 4. veebruaril 2009.
Hageja poolt 4. veebruaril 2009 esitatud dokumentide asjakohasus
29 4. veebruaril 2009 esitatud dokumendid seisnevad kolmes avalduses, mis pärinevad hageja peadirektorilt ning hageja Pariisi (Prantsusmaa) ja Hamburgi (Saksamaa) filiaalide esindajatelt ja milles tehakse kokkuvõte hageja kaubandussuhetest vaidlustatud otsuses nimetatud üksustega. Vastuseks kohtuistungil esitatud küsimusele selgitas hageja, et need dokumendid esitati esmalt selleks, et tõendada, et teda puudutaval rahaliste vahendite külmutamise meetmel puudub õigustus, kuna tema suhted vaidlustatud otsuses nimetatud üksustega olid piiratud. Lisaks toetavad kõnealused avaldused ka kolmandat väidet, kuna nendest nähtub esiteks, et tema rahaliste vahendite külmutamine ei olnud vajalik nõukogu taotletud eesmärgi saavutamiseks, ning teiseks, et sama eesmärki on võimalik saavutada vähem piiravate meetmetega. Lõpuks on nimetatud dokumendid asjakohased ka neljanda väite puhul, kuna need illustreerivad raskusi, mis hagejale tekkisid seoses sellega, et ta oli kohustatud esitama „negatiivseid tõendeid”, kuna tal puudus juurdepääs tõenditele, millele tugineb nõukogu – eeldades, et need on olemas.
30 On alust märkida, et hagiavaldus ei sisalda väidet, millega seataks kahtluse alla nõukogu järeldus, et hageja toetas tuumarelvade levikut rahaliselt, kuigi see järeldus on hageja puhul vaidlustatud otsuse aluseks ja sellest tulenevalt oleks niisuguse väite saanud esitada hagi esitamisel, täpsustades vajaduse korral, et täiendavad tõendid esitatakse niipea, kui need on kättesaadavad. Eeldades selles kontekstis veel, et niisugune väide oleks esitatud esimest korda kohtuistungil, tuleks see vastuvõetamatuse tõttu kodukorra artikli 48 lõike 2 alusel tagasi lükata, kuna hageja isegi ei väitnud, et ta tugineb õiguslikele või faktilistele asjaoludele, mis ilmnesid menetluse ajal. Neil asjaoludel ei saa 4. veebruaril 2009 esitatud dokumente võtta arvesse, et hinnata, kas hageja suhted vaidlustatud otsuses nimetatud üksustega õigustavad tema rahaliste vahendite külmutamist.
31 Sama järeldus kehtib kõnealuste dokumentide asjakohasuse kohta kolmanda väite analüüsimise seisukohast. Hageja piirdus hagiavalduses väitega, et vaidlustatud otsus on ebaproportsionaalne, kuna see läheb kaugemale julgeolekunõukogu resolutsioonis 1803 (2008) sõnastatud kohustustest ja soovitustest. Seevastu ei esitanud ta ühtegi etteheidet, mis seaks kahtluse alla tema kaubandussuhete ulatuse nimetatud üksustega, nii nagu see ulatus on määratletud vaidlustatud otsuses. Kuna hageja ei väitnud pealegi kohtuistungil, et sellised etteheited põhinevad õiguslikel ja faktilistel asjaoludel, mis ilmnesid menetluse ajal, tuleneb kodukorra artikli 48 lõikest 2, et kõnealused etteheited kujutavad endast uut väidet, mis on igal juhul vastuvõetamatu. Järelikult ei ole alust 4. veebruaril 2009 esitatud dokumente arvesse võtta ka kolmanda väite analüüsimisel.
32 Neljanda väite osas märkis hageja tõepoolest hagiavalduses, et Esimese Astme Kohtule hagi esitamiseks pidi ta esitama „negatiivseid tõendeid” selle kohta, et ta ei toeta tuumarelvade levikut, mida on eriti raske või isegi võimatu tõendada. Järelikult võib 4. veebruaril 2009 esitatud dokumente selles kontekstis arvesse võtta.
Kohtuliku kontrolli intensiivsus
Poolte argumendid
33 Hageja märgib, et ühenduse institutsioonide poolt vastu võetud mis tahes õigusnormide – sealhulgas julgeolekunõukogu resolutsiooni rakendavad õigusnormid – õiguspärasuse üle toimub EÜ asutamislepinguga kehtestatud täieliku õiguskaitsevahendite süsteemi raames ühenduste kohtu täielik kontroll.
34 Nõukogu ei vaidlusta Esimese Astme Kohtu pädevust kontrollida vaidlustatud otsuse õiguspärasust. Ta meenutab siiski, et tal on ulatuslik kaalutlusõigus asjaolude osas, mida tuleb majanduslike või rahaliste piiravate meetmete võtmisel arvestada.
Esimese Astme Kohtu hinnang
35 Kohtuliku kontrolli intensiivsuse puhul tuleb määruses nr 423/2007 eristada kahte liiki tegureid. Ühelt poolt näevad selle määruse artiklid ette üldnormid, mis määratlevad määrusega kehtestatud piiravate meetmete rakendamise korra. Teiselt poolt kujutab määruse nr 423/2007 V lisa, milles on loetletud sama määruse artikli 7 lõike 2 alusel võetavate rahaliste vahendite külmutamise meetmete adressaatideks olevad üksused, endast selliste aktide kogumit, millega rakendatakse eespool nimetatud üldnorme konkreetsete üksuste suhtes.
36 Üldnormide puhul, mis määratlevad piiravate meetmete rakendamise korra, on nõukogul ulatuslik kaalutlusõigus asjaolude osas, mida tuleb võtta arvesse EÜ artiklite 60 ja 301 alusel võetavate majanduslike ja rahaliste piiravate meetmete võtmisel vastavalt ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) raames vastu võetud ühisele seisukohale. Kuna ühenduste kohus ei saa nõukogu hinnangut tõenditele, faktidele ja asjaoludele, mis õigustavad selliste meetmete võtmist, asendada enda omaga, peab Esimese Astme Kohtu teostatav kontroll piirduma üksnes menetlusnormide järgimise ja põhjendamiskohustuse täitmise, faktiliste asjaolude sisulise õigsuse ning selle kontrollimisega, et asjaolude hindamisel ei oleks tehtud ilmselget kaalutlusviga ega tegemist ei oleks võimu kuritarvitamisega. Seda piiratud kontrolli kohaldatakse eelkõige selliste meetmete aluseks olevate asjakohasuse kaalutluste hindamisel (vt analoogia alusel Esimese Astme Kohtu 12. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑228/02: Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs. nõukogu, EKL 2006, lk II‑4665, edaspidi „kohtuotsus OMPI”, punkt 159).
37 Mis puudutab sellise otsuse õiguspärasuse kontrollimist, millega üksus kantakse määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 alusel sama määruse V lisas sisalduvasse loetellu, siis peab Esimese Astme Kohus asjaomase üksuse esitatud või omal algatusel kaalutavaid tühistamisväiteid silmas pidades kontrollima, et konkreetne juhtum vastab ühele määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punktides a–d nimetatud neljast koosseisust. See tähendab, et kõnealuse otsuse õiguspärasuse kohtulik kontroll hõlmab otsuse põhjendamiseks esitatud faktide ja asjaolude hindamist ning samuti selle hinnangu aluseks olevate tõendite ja teabe kontrollimist. Esimese Astme Kohus peab ka veenduma, et kaitseõigused on tagatud ja põhjendamiskohustus on täidetud, ning vajaduse korral kontrollima nende ülekaalukate kaalutluste põhjendatust, millele nõukogu on erandkorras oma kohustuste eiramisel tuginenud (vt analoogia alusel eespool punktis 36 viidatud kohtuotsus OMPI, punkt 154).
38 Käesolevas kohtuasjas tähendab vaidlustatud otsuse õigusliku aluse puudumist käsitlev etteheide määruse nr 423/2007 teatud üldnormide õiguspärasuse vaidlustamist. Seetõttu tuleb etteheite analüüsimisel kohaldada piiratud kontrolli, mida on kirjeldatud eespool punktis 36. Ülejäänud osas kehtivad väidete suhtes, millega seatakse kahtluse alla selle otsuse õiguspärasus, millega kanti hageja määruse nr 423/2007 V lisas sisalduvasse loetellu, eespool punktis 37 esitatud kaalutlused.
Esimene väide, et on rikutud olulisi menetlusnorme, EÜ asutamislepingut, seda rakendavaid õigusnorme ning ühise seisukoha 2007/140 artikli 7 lõiget 2, on toime pandud võimu kuritarvitamine ning vaidlustatud otsusel puudub õiguslik alus
Poolte argumendid
39 Hageja väidab, et määrusel nr 423/2007, millel põhineb vaidlustatud otsus, on kolm õiguslikku alust, see tähendab EÜ artiklid 60 ja 301 ning ühine seisukoht 2007/140. Edasi rõhutab ta, et vastavalt määruse nr 423/2007 artikli 15 lõikele 2 koostab nõukogu kvalifitseeritud häälteenamusega loetelu üksustest, kelle suhtes rakendatakse vastavalt sama määruse artikli 7 lõikele 2 rahaliste vahendite külmutamise meetmeid. Seevastu ühise seisukoha 2007/140 artikli 7 lõige 2 nõuab, et nõukogu kehtestaks ühehäälselt loetelu – mis on sama, mis määruse nr 423/2007 artikli 7 lõikes 2 nimetatud loetelu – isikutest või üksustest, kelle suhtes rakendatakse vastavalt ühise seisukoha 2007/140 artikli 5 lõike 1 punktile b rahaliste vahendite külmutamise meetmeid.
40 Hageja väidab selles kontekstis, et kui aktil on mitu õiguslikku alust, milles on ette nähtud erinevad hääletamistingimused, tuleb järgida kõige rangemat menetlust. Ta järeldab sellest, et kuna nõukogu ei järginud vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel ühise seisukoha 2007/140 artikli 7 lõikes 2 sätestatud ühehäälsuse nõuet, rikkus ta olulisi menetlusnorme, EÜ asutamislepingut ja seda rakendavaid õigusnorme. Lisaks pani nõukogu hageja meelest seeläbi toime ka võimu kuritarvitamise, kuna ta eiras EL lepingus spetsiaalselt seoses ÜVJP‑ga ette nähtud menetlust, et võtta vastu vahetu õigusmõjuga otsus – õigusinstrument, mida selles valdkonnas ei ole.
41 Hageja lisab, et kuna määruse nr 423/2007 artikli 15 lõikes 2 on ette nähtud kvalifitseeritud häälteenamus, kuigi sellega rakendatakse ÜVJP‑d, ja kuna järelikult ei ole määruses järgitud ühises seisukohas 2007/140 kehtestatud menetlusnõudeid, ei saa see olla vaidlustatud otsuse õiguspärane õiguslik alus. Samuti ei saa vaidlustatud otsuse õiguspäraseks õiguslikuks aluseks olla nimetatud määruse artikli 15 lõige 2 ja artikli 7 lõige 2, kuna need võimaldasid hageja suhtes võtta rahaliste vahendite külmutamise meetme, kuigi teda ei ole nimetatud resolutsioonis 1737 (2006), millele on viidatud määruse nr 423/2007 põhjenduses 6, vaid teda üksnes mainiti resolutsioonis 1803 (2008).
42 Viimaseks väidab hageja, et Euroopa Kohtu 3. septembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑402/05 P ja C‑415/05 P: Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, edaspidi „kohtuotsus Kadi”) ei ole käesoleva väite puhul asjakohane, kuna selle kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasjas käsitletud otsus põhines kolmel õiguslikul alusel, milleks olid EÜ artiklid 60, 301 ja 308, ning sellest tulenevalt võeti see vastu ühehäälselt.
43 Nõukogu, keda toetavad menetlusse astujad, vaidlustab hageja argumentide põhjendatuse, väites, et kohaldati sobivat hääletusnormi, nii nagu see on ette nähtud vaidlustatud otsuse õiguslikuks aluseks olevates EÜ artiklites 60 ja 301.
Esimese Astme Kohtu hinnang
44 Esmalt on kohane märkida, et vastupidi hageja väidetele on eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus Kadi käesoleval juhul täiesti asjakohane, kuna Euroopa Kohus otsustas selles eelkõige EÜ artiklite 60 ja 301 kohaldamisala üle. Euroopa Kohtu sõnul on neis sätetes silmas peetud meetmete võtmist kolmandate riikide suhtes, kusjuures viimati nimetatud mõiste võib hõlmata sellise riigi juhte ning isikuid ja üksusi, kes on nende juhtidega seotud või keda need juhid otseselt või kaudselt kontrollivad (eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus Kadi, punkt 166).
45 EÜ artiklite 60 ja 301 eripära on see, et need loovad seose majandusmeetmeid hõlmava ühenduse tegevuse ja välissuhteid, sealhulgas ÜVJP‑d, puudutavate EL lepingu eesmärkide vahel (vt selle kohta eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus Kadi, punkt 197). EÜ artiklid 60 ja 301 on sätted, milles on otseselt ette nähtud, et ühenduse tegevus võib osutuda vajalikuks, selleks et saavutada ühte liidule EL artikliga 2 spetsiaalselt määratud eesmärki, see tähendab ühise välis- ja julgeolekupoliitika elluviimist.
46 See asjaolu ei kahjusta siiski liidu ja ühenduse kui omavahel seotud, kuid eraldiseisvate õiguskordade kooseksisteerimist ega sammastele tuginevat konstitutsioonilist struktuuri, mis oli praegu kehtivate asutamislepingute autorite tahe (vt selle kohta eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus Kadi, punkt 202). Järelikult, isegi kui ühenduse tegevus EÜ artiklite 60 ja 301 raames viib ellu ühte liidu eesmärkidest, toimub see siiski ühenduse sambale tuginedes. Seega tuleb selles valdkonnas vastu võetud aktide – nagu määrus nr 423/2007 ja selle rakendusaktid – õiguspärasust hinnata tingimuste alusel, mis on kehtestatud selle sama samba õigusnormidega, sealhulgas sobiva hääletusnormiga.
47 Eelnevast tuleneb, et vastupidi hageja väidetele ei ole ühine seisukoht 2007/140, mis kuulub liidu teise sambasse, määruse nr 423/2007 ja selle rakendusaktide õiguslik alus, mis tähendab, et kõnealuse ühise seisukoha vastuvõtmisele ja muutmisele kohaldatav hääletusnorm ei ole asjakohane. Eelnevalt ÜVJP valdkonnas vastu võetud ühise seisukoha või ühismeetme olemasolu on üksnes EÜ artikliga 301 kehtestatud tingimus, kusjuures nimetatud artiklis on määratletud ka selle rakendusaktide suhtes kohaldatav hääletusnorm.
48 Käesolevas asjas aga puudub vaidlus selle üle, et määrus nr 423/2007 ja vaidlustatud otsus võeti vastu kvalifitseeritud häälteenamusega vastavalt EÜ artiklis 301 kehtestatud normile. Samuti puudub vaidlus selle üle, et sama määruse vastuvõtmisele eelnes ühise seisukoha 2007/140 ühehäälne vastuvõtmine ja et enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist võeti ühehäälselt vastu ühine seisukoht 2008/479, millega kanti hageja nende üksuste loetellu, kelle suhtes võetakse vastavalt ühise seisukoha 2007/140 artikli 5 lõike 1 punktile b rahaliste vahendite külmutamise meede. Neil asjaoludel tuleb järeldada, et EÜ artikliga 301 kehtestatud tingimusi on järgitud.
49 Sellest lähtudes tuleb hageja etteheide kohaldatava hääletusnormi järgimata jätmise kohta tagasi lükata.
50 Hageja etteheidete osas on kohane meenutada, et õigusakti puhul on võimu kuritarvitamisega tegemist vaid siis, kui objektiivsete, asjakohaste ja omavahel kokkusobivate tõendite põhjal selgub, et õigusakt on vastu võetud eranditult või peamiselt muude eesmärkide saavutamiseks kui need, millele viidati, või asutamislepingus spetsiaalselt vastava juhtumi lahendamiseks ette nähtud menetluse vältimiseks (vt Euroopa Kohtu 14. detsembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑210/03: Swedish Match, EKL 2004, lk I‑11893, punkt 75, ja Esimese Astme Kohtu 13. jaanuari 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑158/99: Thermenhotel Stoiser Franz jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑1, punkt 164 ja seal viidatud kohtupraktika). Käesolevas asjas ei ole hageja aga esitanud andmeid, millest järelduks, et vaidlustatud otsust vastu võttes taotles nõukogu muud eesmärki kui tõkestada tuumarelvade levik, külmutades vastavalt EÜ asutamislepingus ja määruses nr 423/2007 selleks ette nähtud menetlusele nende üksuste rahalised vahendid, kelle puhul ta leidis, et nad on asjaomasesse tegevusse kaasatud või sellega otseselt seotud või toetavad seda.
51 Mis puudutab lõpuks hageja väidet, et määruse nr 423/2007 artikli 15 lõige 2 ja artikli 7 lõige 2 ei saa olla vaidlustatud otsuse õiguspärane õiguslik alus, kuna need sätted võimaldavad nõukogul võtta rahaliste vahendite külmutamise meetmeid, mis lähevad kaugemale kui julgeolekunõukogu kehtestatud meetmed, siis tuleb märkida, et miski EÜ artiklites 60 ja 301 ei võimalda järeldada, et pädevus, mille need sätted annavad ühendusele, on piiratud julgeolekunõukogu ette nähtud meetmete elluviimisega. Seega oli nõukogul pädevus võtta vastu mitte ainult määruse nr 423/2007 artikli 7 lõige 1, mis rakendab resolutsiooni 1737 (2006), nähes ette selles resolutsioonis nimetatud üksuste rahaliste vahendite külmutamise, vaid ka sama määruse artikli 7 lõige 2, mis võimaldab võtta rahaliste vahendite külmutamise meetmeid muude üksuste suhtes, kes nõukogu arvates on tuumarelvade levikusse kaasatud või sellega otseselt seotud või toetavad seda.
52 Selles kontekstis on tõsi, et määruse nr 423/2007 põhjendus 6 paneb nõukogule kohustuse teostada talle sama määruse artikli 7 lõikega 2 antud pädevust, „pidades silmas resolutsiooni 1737 (2006) eesmärke”. Resolutsiooni 1737 (2006) eesmärkide järgimise kohustus ei tähenda siiski, et määruse nr 423/2007 artikli 7 lõiget 2 saab rakendada ainult nende üksuste suhtes, kelle suhtes on julgeolekunõukogu sama resolutsiooni kohaselt kehtestanud piiravad meetmed. Julgeolekunõukogu võetud meetmete puudumist või viimase konkreetset seisukohavõttu võib pealegi koos muude asjakohaste asjaoludega arvestada, kui hinnatakse, kas määruse nr 423/2007 artikli 7 lõikes 2 sätestatud tingimused on täidetud või mitte.
53 Eelnevat silmas pidades tuleb esimene väide tagasi lükata.
Teine väide, et on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet
Poolte argumendid
54 Hageja väidab, et teda on „meelevaldselt ja õigustamatult” diskrimineeritud, kuna kuigi julgeolekunõukogu resolutsioon 1803 (2008) kutsub riike üles hoolikalt jälgima kõikide Iraanis asuvate pankade tegevust, sealhulgas hageja ja panga Saderat tegevust, oli hageja ainus Iraani pank, kelle rahalised vahendid külmutati. Niisugune täiesti identses olukorras olevate pankade ebavõrdne kohtlemine tekitas hagejale märkimisväärse varalise ja mittevaralise kahju.
55 Nõukogu, keda toetavad menetlusse astujad, vaidlustab hageja argumentide põhjendatuse, meenutades, et käesolevas asjas käsitletava rahaliste vahendite külmutamise meetme võtmine tuleneb asjaolust, et ta leidis talle määruse nr 423/2007 artikli 7 lõikega 2 antud pädevuse teostamise raames toimunud sõltumatu hindamise tulemusel, et hageja toetab tuumarelvade levikut.
Esimese Astme Kohtu hinnang
56 Kohtupraktika kohaselt keelab võrdse kohtlemise põhimõte, mis on õiguse aluspõhimõte, sarnaste olukordade erineva käsitlemise ja erinevate olukordade ühetaolise käsitlemise, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt õigustatud (Esimese Astme Kohtu 2. oktoobri 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑222/99, T‑327/99 ja T‑329/99: Martinez jt vs. parlament, EKL 2001, lk II‑2823, punkt 150).
57 Nagu väidab nõukogu, keda toetavad menetlusse astujad, on määrav kriteerium määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punktide a ja b rakendamisel ning seega võrdse kohtlemise põhimõtte võimaliku rikkumise tuvastamisel kasutatav võrdluskriteerium see, kas asjaomane üksus on tuumarelvade levikusse kaasatud või sellega otseselt seotud või toetab seda.
58 Käesoleval juhul määratleti hageja vaidlustatud otsuses üksusena, kes toetab tuumarelvade levikut, ning nagu järeldati eespool punktis 30, ei ole ta esitanud vastuvõetavat väidet, millega seataks kõnealuse järelduse põhjendatus kahtluse alla.
59 Neil asjaoludel, isegi kui eeldada, et nõukogu tõepoolest jättis rahaliste vahendite külmutamise meetmed võtmata teatavate Iraani pankade suhtes, kes on tuumarelvade levikusse kaasatud või sellega otseselt seotud või toetavad seda, ei saa hageja sellele asjaolule õiguspäraselt tugineda, kuna võrdse kohtlemise põhimõte peab arvestama seaduslikkuse põhimõttega, mille kohaselt ei saa keegi enda huvides tugineda teise isiku kasuks toime pandud õigusvastasele teole (Esimese Astme Kohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑327/94: SCA Holding vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1373, punkt 160; 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑347/94: Mayr-Melnhof vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1751, punkt 334, ja 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑23/99: LR AF 1998 vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1705, punkt 367).
60 Järelikult tuleb teine väide tagasi lükata.
Kolmas väide, et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet ja omandiõigust
Poolte argumendid
61 Hageja leiab, et vaidlustatud otsus on ebaproportsionaalne, kuna selles on ette nähtud tema rahaliste vahendite külmutamine, kuigi julgeolekunõukogu resolutsioonis 1803 (2008), mida vaidlustatud otsus rakendab, on piirdutud nõudmisega, et riigid jälgiksid hoolikalt tema tegevust. Kõnealune resolutsioon ei nõua ega soovita hageja rahaliste vahendite külmutamist ega nõua ka, et hagejat koheldaks teistmoodi kui teisi Iraanis asuvaid panku. Sellest tulenevalt on vaidlustatud otsus hageja suhtes „kuritarvitav”, kuna sellega tekitatakse hagejale märkimisväärset varalist ja mittevaralist kahju, piirates õigustamatult ja ebaproportsionaalselt tema omandiõigust.
62 Hageja väitis kohtuistungil, et tema rahaliste vahendite külmutamine ei olnud vajalik nõukogu taotletud eesmärgi saavutamiseks, ning et sama eesmärki on võimalik saavutada vähem piiravate meetmetega, näiteks tehtud tehingute tagantjärele kontrollimisega või nende üle järelevalve teostamisega sõltumatu kolmanda isiku poolt.
63 Nõukogu, keda toetavad menetlusse astujad, vaidlustab hageja argumentide põhjendatuse, väites, et tema rahaliste vahendite külmutamine on tuumarelvade leviku tõkestamiseks sobiv ja vajalik meede, võttes arvesse hageja toetust tuumarelvade levikusse kaasatud ettevõtjatele. Samuti on niisugune rahaliste vahendite külmutamise meede õigustatud ja proportsionaalne, pidades silmas rahu ja rahvusvahelise julgeoleku säilitamise olulisust, kuna ükski muu meede ei saa tagada taotletava eesmärgi saavutamist.
Esimese Astme Kohtu hinnang
64 Kõigepealt nähtub eespool punktidest 51 ja 52, et määruse nr 423/2007 artikli 7 lõikega 2 on nõukogule antud autonoomne pädevus, mille teostamine ei sõltu julgeolekunõukogu poolt asjaomaste üksuste suhtes piiravate meetmete võtmisest. Kõnealuse määruse artikli 7 lõike 2 ja selle alusel vastu võetud vaidlustatud otsuse eesmärk ei ole nende resolutsioonide elluviimine, mis julgeolekunõukogu on tuumarelvade leviku valdkonnas vastu võtnud, vaid üksnes tagada, et ühe kõnealuse resolutsiooniga, see tähendab resolutsiooniga 1737 (2006) taotletavad eesmärgid saavutatakse autonoomsete piiravate meetmete võtmisega.
65 Seega vastupidi hageja väidetele ei rakenda määruse nr 423/2007 artikli 7 lõige 2 ega vaidlustatud otsus resolutsiooni 1803 (2008), mis tähendab, et viimati nimetatud resolutsiooni sisu ja eesmärgid ei kujuta endast kriteeriumi, mille alusel tuleks hinnata vaidlustatud otsuse kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega.
66 Kohtupraktikast nähtub, et proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt, mis kuulub ühenduse õiguse üldpõhimõtete hulka, on majandustegevuse keelamise õiguspärasuse eeltingimus see, et keelavad meetmed on asjaomaste õigusnormidega taotletavate legitiimsete eesmärkide saavutamiseks sobivad ja vajalikud, arvestades, et juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb võtta kõige vähem piirav meede, ning tekitatud ebasoodne olukord peab olema vastavuses seatud eesmärkidega (Euroopa Kohtu 13. novembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑331/88: Fedesa jt, EKL 1990, lk I‑4023, punkt 13). Seega tuleb hageja muid argumente analüüsida nende kriteeriumide alusel.
67 Siinkohal tuleb esiteks märkida, et määruse nr 423/2007 eesmärk on tõkestada tuumarelvade levikut ja selle rahastamist ning avaldada Iraani Islamivabariigile seeläbi survet, et ta lõpetaks kõnealuse tegevuse. Niisugune eesmärk, mis vastab resolutsiooniga 1737 (2006) taotletavatele eesmärkidele ja mis kuulub rahu ja rahvusvahelise julgeoleku säilitamise üldisemasse raamistikku, on õiguspärane.
68 Teiseks kujutab selliste üksuste rahaliste vahendite külmutamine, kelle puhul on leitud, et nad on tuumarelvade levikusse kaasatud või sellega otseselt seotud või toetavad seda, endast eespool nimetatud eesmärgi saavutamiseks sobivat ja vajalikku meedet. Sellise meetmega on ju võimalik tagada, et kõnealuste üksuste rahalisi vahendeid ei kasutata enam tuumarelvade leviku edendamiseks. Pealegi, nagu leiti eespool punktides 30 ja 31, esitati hageja argumendid, mille kohaselt esiteks ei toetanud ta tuumarelvade levikut ja teiseks ei olnud rahaliste vahendite külmutamise meede mingil juhul tema konkreetsel juhul vajalik, hilinenult ja need argumendid on seega vastuvõetamatud.
69 Kolmandaks nähtub eespool punktist 31 ka, et hageja ei esitanud vastuvõetavaid argumente vähem piiravate meetmete kohta, mis võimaldavad tõkestada tema rahaliste vahendite kasutamist tuumarelvade leviku edendamiseks.
70 Mis puudutab neljandaks hageja ebasoodsasse olukorda asetamist ja tema põhiõiguste – sealhulgas omandiõiguse ja õiguse tegeleda majandustegevusega – piiramist, siis tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt moodustavad põhiõigused õiguse üldpõhimõtete lahutamatu osa, mille järgimise tagab ühenduste kohus. Seega kujutab põhiõiguste järgimine endast ühenduse õigusaktide õiguspärasuse tingimust (vt eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus Kadi, punkt 284 ja seal viidatud kohtupraktika). Siiski nähtub kohtupraktikast samuti, et põhiõigused ei ole absoluutsed õigused ja et nende teostamisele võidakse kehtestada piiranguid, mis on õigustatud ühenduse taotletavate üldise huvi eesmärkidega. Igal majanduslikul või rahalisel piiraval meetmel on selle määratlusest tulenevalt tagajärjed, mis mõjutavad omandiõigusi ja kutsetegevusega tegelemise vabadust, tekitades nii kahju eelkõige üksustele, kes tegelevad tegevusega, mida asjaomaste piiravate meetmetega soovitakse tõkestada. Vaidlusaluste õigusnormidega taotletavate eesmärkide olulisus õigustab teatud ettevõtjatele põhjustatavaid negatiivseid tagajärgi, isegi kui need on märkimisväärsed (vt selle kohta Euroopa Kohtu 30. juuli 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑84/95: Bosphorus, EKL 1996, lk I‑3953, punktid 21–23, ning eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus Kadi, punktid 355 ja 361).
71 Käesolevas asjas on hageja õigust tegelda majandustegevusega ning tema omandiõigust vaidlustatud otsuse vastuvõtmisega märkimisväärses ulatuses piiratud, kuna hageja ei saa kasutada oma rahalisi vahendeid, mis asuvad ühenduse territooriumil või mis on ühenduse residentide valduses, välja arvatud juhul, kui tal on selleks spetsiaalne luba, ning kuna tema filiaalid, mis asuvad kõnealusel territooriumil, ei saa teha uusi tehinguid oma klientidega. Võttes arvesse rahu ja rahvusvahelise julgeoleku säilitamise ülimat olulisust, on tekitatud ebasoodne olukord siiski vastavuses seatud eesmärkidega – seda enam, et esiteks puudutavad kõnealused piirangud üksnes osa hageja varast ja teiseks on määruse nr 423/2007 artiklites 9 ja 10 ette nähtud teatud erandid, mis võimaldavad üksustel, kelle suhtes võetakse rahaliste vahendite külmutamise meetmeid, katta oma põhikulusid.
72 Eelnevat silmas pidades tuleb kolmas väide tagasi lükata.
Neljas väide, et on rikutud kaitseõigusi, õigust tõhusale kohtulikule kaitsele ja määruse nr 423/2007 artikli 15 lõikes 3 ette nähtud põhjendamiskohustust
Poolte argumendid
73 Hageja väidab, et rikkudes Euroopa Kohtu praktikast tulenevaid reegleid, ei teavitanud nõukogu teda kordagi asjaoludest, mida kasutati tema vastu ja mis oleksid õigustanud tema rahaliste vahendite külmutamist, kuna nõukogu ei teinud talle vaidlustatud otsust teatavaks. Lisaks ei täpsustanud nõukogu, millist liiki rahalist toetust hageja andis või milline oli tema roll, milliseid tooteid asjaomased tehingud puudutasid ning millised üksused peale kaheksa nimetatud üksuse olid nende tehingutega seotud. Seega ei võimaldanud nõukogu hagejal teada saada, miks tema rahalised vahendid külmutati, kuigi julgeolekunõukogu nõudis riikidelt „üksnes valvsust”.
74 Hageja lisab, et tal puudus võimalus tutvuda nõukogu toimikus sisalduvate tõenditega ning et teda ei kuulatud ära. Ta täpsustab, et ta ei võtnud oma õiguste teostamiseks nõukoguga ühendust. Selles kontekstis väidab hageja esiteks, et kohaldatavad regulatiivsed meetmed ei näe ette toimikuga tutvumise võimaldamist ega ärakuulamise korraldamist, ning see asjaolu on tema meelest iseenesest vastuolus kaitseõiguste tagamise põhimõttega ja kujutab endast seega õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele rikkumist. Teiseks rõhutab hageja, et pingutused, mida selleks tegi enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist tema Ühendkuningriigis asuv tütarettevõtja Melli Bank plc nõukogu ja teatud liikmesriikide ees, ei kandnud vilja, mistõttu eelistas hageja kohtusse pöörduda. Kolmandaks väidab ta, et vaatamata nõukogul lasuvale tõendamiskohustusele ei esitanud viimane Esimese Astme Kohtule tõendeid vaidlustatud otsuses toodud põhjenduste toetuseks, kohustades hagejat esitama „negatiivseid tõendeid”, mida on raske või isegi võimatu teha. Neljandaks väidab hageja, et ta ei saanud oma seisukohti nõukogule esitada enne, kui ta oli kontrollinud ükshaaval oma suhteid vaidlustatud otsuses nimetatud üksustega. Kõnealust kontrolli ei saanud aga lõpule viia hagi esitamise tähtaja jooksul.
75 Hageja leiab, et kuna teda ei teavitatud teda süüstavatest asjaoludest, tal puudus võimalus tutvuda nõukogu toimikus sisalduvate tõenditega ning teda ei kuulatud ära, ei olnud tal võimalik oma seisukohti tõhusalt esitada, mis tähendab tema meelest kaitseõiguste – eelkõige õiguse olla ära kuulatud – rikkumist. Ta kinnitab, et samal põhjusel ei ole tal praegu võimalik teostada oma kaebeõigust Esimese Astme Kohtus rahuldavates tingimustes, tuues seega esile ka õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele rikkumise. Hageja rõhutab veel selles kontekstis, et nõukogu ei saa eespool nimetatud rikkumisi õigustada vajadusega saavutada üllatuslik mõju, võttes arvesse, et Ühendkuningriigi peaminister teatas 16. juunil 2008 tema rahaliste vahendite külmutamisest.
76 Lõpuks väidab hageja, et asjaolu, et nõukogu ei esitanud individuaalseid ja konkreetseid põhjusi, mis õigustaksid tema rahaliste vahendite külmutamist võrreldes pelga valvsuse kohustusega, mida nõudis julgeolekunõukogu, ja võrreldes teiste Iraanis asuvate pankade kohtlemisega, ega teavitanud hagejat nendest põhjustest, on võrdväärne ka määruse nr 423/2007 artikli 15 lõikes 3 ette nähtud põhjendamiskohustuse rikkumisega.
77 Nõukogu, keda toetavad menetlusse astujad, vaidlustab hageja argumentide põhjendatuse. Esiteks väidab ta selle kohta, et ta täitis määruse nr 423/2007 artikli 15 lõikes 3 ette nähtud põhjendamiskohustuse, avaldades vaidlustatud otsuse Euroopa Liidu Teatajas, mis on selle ilmumise päeval kättesaadav muu hulgas internetis. Nõukogu sõnul ei nõua kõnealune määrus isiklikku teatavakstegemist, võttes arvesse, et mõnel juhul ei ole aadress teada, mistõttu ei ole isiklik teatavakstegemine võimalik, ning et igal juhul ei vabasta seaduse mittetundmine isikut vastutusest. Pealegi on tuumarelvade leviku vastase võitluse raames aluseks võetavad põhjendused vähem kahjustavad kui need, mis on kõne all siis, kui terrorismivastase võitluse raames võetakse sarnaseid meetmeid, mis tuleb isiklikult teatavaks teha.
78 Teiseks leiab nõukogu, et vaidlustatud otsuse põhjenduste avaldamine Euroopa Liidu Teatajas võimaldas hagejal tutvuda teda süüstavate põhjendustega, millest nähtub, et tema kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele järgiti. Nõukogu rõhutab selles kontekstis asjaolu, et hageja ei palunud, et tema rahaliste vahendite külmutamise meede vaadataks uuesti läbi, kuigi selline võimalus on ette nähtud teatises neile isikutele, üksustele ja asutustele, kes/mis on nõukogu poolt võetud nimekirja, mis sisaldab isikuid, üksuseid ja asutusi, kelle/mille suhtes kohaldatakse nõukogu määruse nr 423/2007 artikli 7 lõiget 2 (V lisa) (ELT 2008, C 159, lk 1).
Esimese Astme Kohtu hinnang
79 Esiteks tuleb analüüsida etteheidet määruse nr 423/2007 artikli 15 lõikes 3 ette nähtud põhjendamiskohustuse rikkumise kohta. Kuna käesolevas kohtuasjas kõne all olevad erinevad menetluslikud õigused on üksteisest vastastikku sõltuvad, on hagejale aegsasti teatavaks tehtud piisavad põhjendused asjakohased kõikide käesoleva väite raames esitatud etteheidete puhul.
80 Kahjustava õigusakti põhjendamise kohustuse – nii nagu see on ette nähtud EÜ artiklis 253 ning käesolevas asjas täpsemalt määruse nr 423/2007 artikli 15 lõikes 3 – eesmärk on esiteks anda huvitatud isikule piisavalt teavet, et tal oleks võimalik kindlaks teha, kas akt on põhjendatud või on selles tehtud viga, mis võimaldab ühenduste kohtus selle kehtivust vaidlustada, ning teiseks võimaldada ühenduste kohtul kontrollida selle akti seaduslikkust. Nii sätestatud põhjendamiskohustus kujutab endast ühenduse õiguse aluspõhimõtet, millest võib erandeid teha ainult ülekaalukatel põhjustel. Põhjendused tuleb üldjuhul edastada huvitatud isikule tema õigusi kahjustava aktiga samal ajal ning nende puudumist ei saa heastada sellega, kui huvitatud isik saab akti põhjendustest teada ühenduste kohtus toimuva menetluse käigus. Pealegi, võttes arvesse, et huvitatud isikul puudub õigus olla ära kuulatud enne esmase otsuse tegemist üksuse rahaliste vahendite külmutamise kohta, on põhjendamiskohustuse täitmine seda enam oluline, et tegemist on ainsa tagatisega, mis võimaldab huvitatud isikul kasutada tõhusalt tema käsutuses olevat õiguskaitsevahendit nimetatud otsuse seaduslikkuse vaidlustamiseks (vt selle kohta analoogia alusel eespool punktis 36 viidatud kohtuotsus OMPI, punktid 138–140 ja seal viidatud kohtupraktika).
81 Järelikult, kui mõningate asjaolude teatavakstegemine ei ole ühenduse või selle liikmesriikide julgeolekut või nende rahvusvaheliste suhete korraldamist puudutavate ülekaalukate põhjustega vastuolus (vt analoogia alusel eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus Kadi, punkt 342), on nõukogu määruse nr 423/2007 artikli 15 lõike 3 kohaselt kohustatud rahaliste vahendite külmutamise otsuse – nagu vaidlustatud otsuse – vastuvõtmisel tegema puudutatud üksusele teatavaks spetsiifilised ja konkreetsed põhjused. Ta peab mainima neid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, millest sõltub meetme õiguslik põhjendatus, ning kaalutlusi, mille tõttu ta selle meetme on võtnud. Põhjendused tuleb võimalikult suures ulatuses teatavaks teha kas asjaomase meetme vastuvõtmisega samal ajal või võimalikult kiiresti pärast selle vastuvõtmist (vt selle kohta analoogia alusel eespool punktis 36 viidatud kohtuotsus OMPI, punktid 143–148 ning seal viidatud kohtupraktika).
82 Põhjendused peavad siiski olema kohandatud asjaomase akti laadiga ja selle vastuvõtmise kontekstiga. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste olemust ning seda huvi arvestades, mis võib olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab, selgituste saamiseks. Ei ole nõutud, et põhjendustes oleks täpsustatud kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna põhjenduste piisavust tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades. Õigusi kahjustav akt on piisavalt põhjendatud, kui see on tehtud huvitatud isikule teada olevas kontekstis, mis võimaldab tal mõista tema suhtes võetud meetme ulatust (vt eespool punktis 36 viidatud kohtuotsus OMPI, punkt 141 ja seal viidatud kohtupraktika).
83 Nagu eespool punktis 57 märgitud, nõuab määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punktide a ja b rakendamine, et asjaomane üksus oleks tuumarelvade levikusse kaasatud või sellega otseselt seotud või toetaks seda. Sellest tulenevalt puudutab nõukogul lasuv põhjendamiskohustus lisaks võetud meetme õigusliku aluse märkimisele just seda asjaolu. Seevastu erinevalt hageja väidetest ei olnud nõukogu kohustatud põhjendama oma otsust minna kaugemale resolutsioonis 1803 (2008) ette nähtud meetmetest, kuna eespool punktis 65 leiti, et vaidlustatud otsusega ei rakendatud kõnealust resolutsiooni, ega ka otsust kohelda hagejat teistmoodi kui teisi Iraani panku.
84 Käesolevas asjas märkis nõukogu nii vaidlustatud otsuse pealkirjas kui selle põhjenduses 2, et võetud meetmed põhinevad määruse nr 423/2007 artikli 7 lõikel 2. Ta täpsustas ka vaidlustatud otsuse lisa tabeli B punktis 4 individuaalsed ja konkreetsed põhjused, mille tõttu ta leidis, et hageja toetab tuumarelvade levikut. Nõukogu mainis esiteks hageja toetuse liiki, see tähendab finantsteenuste osutamist, sealhulgas akreditiivide avamist ja kontode haldamist, teiseks tuumarelvade levikuga seotud tegevust, mida need teenused puudutavad, see tähendab tundlike materjalide ostmist, ning kolmandaks hageja toetuse saajaid, see tähendab kaheksat nimeliselt välja toodud ettevõtjat.
85 Neil asjaoludel leiab Esimese Astme Kohus, et vaidlustatud otsuse põhjendused on hagejat puudutavas osas piisavad, pidades silmas eespool punktides 80–82 viidatud kohtupraktikat ja määruse nr 423/2007 artikli 15 lõike 3 sõnastust.
86 Seevastu nõukogu kinnitusega, mida toetavad menetlusse astujad ja mille kohaselt kohustus teavitada hagejat põhjendustest täideti vaidlustatud otsuse avaldamisega Euroopa Liidu Teatajas, ei saa nõustuda. Niisugune otsus nagu vaidlustatud otsus, milles nähakse ette määruse nr 423/2007 V lisa muudetud versioon, tekitab erga omnes tagajärgi, kuna see on suunatud üldiselt ja abstraktselt kindlaks määratud adressaatidele, kes on kohustatud külmutama kõnealuse lisa loetellu kantud üksuste rahalised vahendid. Selline otsus ei ole siiski pelgalt üldist laadi, kuna rahaliste vahendite külmutamine puudutab nimeliselt välja toodud üksusi, keda nende suhtes kehtestatud individuaalsed piiravad meetmed otseselt ja isiklikult puudutavad (vt selle kohta analoogia alusel eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus Kadi, punktid 241–244, ja eespool punktis 36 viidatud kohtuotsus OMPI, punkt 98). Lisaks on rahaliste vahendite külmutamisel märkimisväärsed tagajärjed asjaomastele üksustele, kuna sellega võidakse piirata nende põhiõiguste teostamist. Võttes arvesse eespool punktis 70 meenutatud vajadust tagada kõnealuste õiguste – mis on nii materiaal- kui menetlusõiguslikud – kaitse, tuleb neil asjaoludel leida, et nõukogu on kohustatud asjaomaseid üksusi rahaliste vahendite külmutamise meetmetest võimaluse korral teavitama isikliku teatavakstegemise teel.
87 Nõukogu esitatud argumendid ei muuda seda järeldust. Esiteks ei mõjuta asjaolu, et isiklik teatavakstegemine osutub mõnel juhul võimatuks, üksuste huvi sellise teatavakstegemise vastu, ega ole seega asjakohane, kui asjaomase üksuse aadress on teada. Teiseks ei saa reeglit, mille kohaselt ei vabasta seaduse mittetundmine isikut vastutusest, kasutada hageja vastu, kuna vaidlustatud otsus on tema suhtes üksikakt. Kolmandaks ei ole terrorismivastase võitluse raames võetud rahaliste vahendite külmutamise meetmete eristamine nõukogu poolt tulemuslik, kuna üksnes aluseks võetud põhjenduste mainet kahjustav laad või selle puudumine võib olla asjakohane selleks, et vajadusel hinnata põhjenduste Euroopa Liidu Teatajas avaldamise otstarbekust. Seevastu rahaliste vahendite külmutamise meetmete isikliku teatavakstegemise nõue tuleneb sellest, et need meetmed mõjutavad isiklikult ja märkimisväärselt asjaomaste üksuste õigusi. Kuna aga määruse nr 423/2007 alusel võetud rahaliste vahendite külmutamise meetmete ja terrorismivastase võitluse raames võetud meetmete tagajärjed on sarnased, tuleb asjaomaseid üksusi võetud meetmetest teavitada mõlemal juhul ühtemoodi.
88 Eelnevat silmas pidades on alust järeldada, et nõukogu ei täitnud määruse nr 423/2007 artikli 15 lõikest 3 tulenevat kohustust teavitada hagejat vaidlustatud otsuse põhjendustest, kuna ta ei teinud neid isiklikult teatavaks, kuigi kõnealuse otsuse sisust endast nähtub, et ta teadis hageja asukoha aadressi.
89 Hageja poolt kohtuasjas T‑390/08 R esitatud ajutiste meetmete kohaldamise taotluse lisadest nähtub siiski, et Prantsuse pangakomisjon teavitas 24. juuni 2008. aasta kirjaga hageja Pariisi filiaali vaidlustatud otsuse vastuvõtmisest ja Euroopa Liidu Teatajas avaldamisest, mis oli toimunud samal päeval. Seega sai hageja aegsasti ja ametlikust allikast teada vaidlustatud otsuse vastuvõtmisest ning sellest, et tal on võimalik otsuse põhjendustega tutvuda Euroopa Liidu Teatajas. Pealegi ta ilmselt tõepoolest tutvus kõnealuse otsuse sisuga, kuna ta lisas otsuse koopia ka hagiavaldusele.
90 Neil erandlikel asjaoludel tuleb järeldada, et see, et nõukogu ei teavitanud hagejat vaidlustatud otsuse põhjendustest isikliku teatavakstegemise teel, ei võtnud viimaselt võimalust saada aegsasti teada vaidlustatud otsuse põhjendustest ja hinnata tema suhtes võetud rahaliste vahendite külmutamise meetme põhjendatust. Sellest tulenevalt ei õigusta nõukogu tegevusetus vaidlustatud otsuse tühistamist.
91 Teiseks tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on kaitseõiguste ja eelkõige õiguse olla ära kuulatud tagamine kõigis üksuse vastu algatatud menetlustes, mille tulemusena võidakse vastu võtta tema õigusi kahjustav akt, ühenduse õiguse aluspõhimõte ja see tuleb tagada ka siis, kui asjaomast menetlust ei ole üldse reguleeritud (vt selle kohta eespool punktis 36 viidatud kohtuotsus OMPI, punkt 91 ja seal viidatud kohtupraktika).
92 Kaitseõiguste tagamise põhimõte nõuab eelkõige, et huvitatud üksust süüstavad asjaolud, millega põhjendatakse teda kahjustavat akti, tehakse talle teatavaks võimaluse korral kas samal ajal või niipea kui võimalik pärast esmase otsuse tegemist üksuse rahaliste vahendite külmutamise kohta. Teatud asjaolude puhul võib huvitatud isikute teavitamine olla siiski vastuolus ühenduse ja tema liikmesriikide julgeoleku või nende rahvusvaheliste suhetega seotud oluliste kaalutlustega (vt selle kohta analoogia alusel eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus Kadi, punkt 342, ja eespool punktis 36 viidatud kohtuotsus OMPI, punktid 93 ja 137).
93 Kuna esmasel otsusel üksuse rahaliste vahendite külmutamise kohta – nagu vaidlustatud otsus – peab olema üllatuslik mõju, ei ole nõutav, et enne kõnealuse otsuse vastuvõtmist teavitataks asjaomast üksust teda süüstavatest asjaoludest ja kuulataks ta ära (vt selle kohta analoogia alusel eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus Kadi, punktid 338–341, ja eespool punktis 36 viidatud kohtuotsus OMPI, punktid 128 ja 137).
94 Selles kontekstis tuleb kohe tagasi lükata väide, et vajadusele saavutada üllatuslik mõju ei saa tugineda Ühendkuningriigi peaministri 16. mai 2008. aasta väidetavate avalduste tõttu. Hageja ei ole nende avalduste tegemist tõendanud ning ta ei ole isegi väitnud, et need tehti nõukogu või ühenduse nimel.
95 Määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punkti a või b alusel otsuse vastuvõtmisel peab süüstavatest asjaoludest teavitamine puudutama täpseid andmeid või toimiku materjale, mis tõendavad, et selle sätte rakendamise tingimused on asjaomase üksuse puhul täidetud (vt selle kohta analoogia alusel eespool punktis 36 viidatud kohtuotsus OMPI, punkt 126).
96 Eespool punktides 84–90 tehtud järeldustest nähtub, et see nõue on käesoleval juhul täidetud. Võttes arvesse, et esiteks oli vaidlustatud otsus piisavalt põhjendatud, teiseks juhtis Prantsuse pangakomisjon hageja tähelepanu aegsasti asjaolule, et vaidlustatud otsus oli vastu võetud ja koos põhjendustega avaldatud Euroopa Liidu Teatajas, ning kolmandaks tutvus hageja kõnealuse otsusega tõepoolest, on alust leida, et tal oli piisavalt täpset teavet asjaolude kohta, mille tõttu nõukogu leidis, et määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punktid a ja b on käesoleval juhul kohaldatavad.
97 Selles suhtes tuleb tagasi lükata hageja väide, et nõukogu oli kohustatud omal algatusel võimaldama hagejal oma toimikuga tutvuda. Kuna piisavalt täpsed andmed, mis võimaldasid huvitatud üksusel esitada tõhusalt oma seisukoha talle nõukogu poolt süüks pandavate asjaolude kohta, olid teatavaks tehtud, ei eelda kaitseõiguste tagamise põhimõte, et nõukogul on kohustus omal algatusel võimaldada tutvuda tema toimikus sisalduvate dokumentidega. Nõukogu on kohustatud tagama juurdepääsu kõigile asjaomast meedet puudutavatele mittekonfidentsiaalsetele haldusdokumentidele üksnes juhul, kui huvitatud pool seda taotleb (vt selle kohta analoogia alusel Esimese Astme Kohtu 11. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑205/99: Hyper vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑3141, punktid 63–65 ja seal viidatud kohtupraktika). Toimiku materjalide omal algatusel avaldamine kujutaks endast üleliigset nõuet, kuna rahaliste vahendite külmutamise meetme võtmise hetkel ei ole kindel, et asjaomane üksus kavatseb toimikuga tutvumise teel kontrollida nõukogu poolt talle süüks pandavate väidete aluseks olevaid asjaolusid.
98 Mis puudutab õigust ärakuulamisele, siis üksusel, keda puudutab esmane otsus tema rahaliste vahendite külmutamise kohta, on õigus olla nõukogu poolt ära kuulatud pärast asjaomase otsuse vastuvõtmist. Kohtupraktika kohaselt ei ole nõukogu siiski kohustatud omal algatusel ärakuulamist korraldama, arvestades, et puudutatud üksustel on ka võimalus esitada viivitamata hagi Esimese Astme Kohtule (vt selle kohta analoogia alusel eespool punktis 36 viidatud kohtuotsus OMPI, punktid 130 ja 137). Lisaks on kohane märkida, et nõukogu võttis vastu ja avaldas vaidlustatud otsuse avaldamise päeval Euroopa Liidu Teatajas teatise neile isikutele, üksustele ja asutustele, kes/mis on nõukogu poolt võetud nimekirja, mis sisaldab isikuid, üksuseid ja asutusi, kelle/mille suhtes kohaldatakse nõukogu määruse nr 423/2007 artikli 7 lõiget 2 (V lisa). Selles teatises on ette nähtud, et asjaomased üksused võivad esitada taotluse, et otsus nende kandmise kohta kõnealuse määruse V lisas sisalduvasse nimekirja vaadataks uuesti läbi, ning seega on neil võimaldatud teostada tõhusalt oma õigust ärakuulamisele.
99 Eelnevast nähtub, et käesolevas asjas eeldas toimikuga tutvumise õiguse ja õiguse ärakuulamisele teostamine, et hageja oleks esitanud nõukogule vastava taotluse. Vastuseks Esimese Astme Kohtu küsimusele möönis aga hageja, et ta oli sellise taotluse jätnud esitamata.
100 Argumentidega, mis hageja esitas oma tegevusetuse õigustamiseks, ei saa nõustuda. Väide, et kohaldatavad õigusaktid ei näe ette toimikuga tutvumise ja ärakuulamise menetlust, on vale osas, mis puudutab õigust ärakuulamisele, nagu nähtub eespool punktist 98. Pealegi, kuigi on tõsi, et toimikuga tutvumiseks ei ole ette nähtud mingit otsest menetlust, on eespool punktis 91 meenutatud, et see asjaolu ei mõjuta nõukogu kohustust tagada kaitseõiguste järgimine. Seega eeldades, et hageja argumenti tuleb tõlgendada kui õigusvastasuse väidet, tuleb see tagasi lükata, kuna sõnaselgete sätete puudumine ei mõjuta kohustust järgida kaitseõigusi ja eelkõige õigust, et teavitataks süüstavatest asjaoludest, mille eesmärk on tagada asjaomasele üksusele ka õigus tõhusale kohtulikule kaitsele (vt allpool punkt 105).
101 Hageja Ühendkuningriigis asuva tütarettevõtja tehtud pingutused ei ole samuti asjakohased, kuna asjaomane tütarettevõtja on iseseisev õigussubjekt, mis tähendab, et ta pöördus institutsioonide ja liikmesriikide poole omaenda nimel, mitte oma emaettevõtja nimel. Pealegi, nagu hageja seda ka möönab, tehti kõnealused pingutused enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist. Eespool punktis 93 aga tõdeti, et enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist ei olnud hagejal mingil juhul õigust, et teda teavitataks teda süüstavatest asjaoludest, ega ka õigust ärakuulamisele.
102 Mis puudutab asjaolu, et nõukogu ei esitanud omal algatusel tõendeid vaidlustatud otsuse põhjenduste toetuseks, siis nähtub eespool punktist 97 ja allpool punktist 107, et tal puudus selleks kohustus nii enne kui pärast käesoleva hagi esitamist.
103 Samuti ei selgita hageja, miks vajadus kontrollida ükshaaval oma suhteid vaidlustatud otsuses nimetatud üksustega takistas tal taotleda juurdepääsu nõukogu toimikule või ärakuulamist. Vastupidi, need taotlused oleksid võinud tema uurimist lihtsustada tänu dokumentidega tutvumisele või täpsustuste saamisele.
104 Eelnevat silmas pidades on alust järeldada, et kuna hageja ei esitanud nõukogule vastavat taotlust, ei olnud viimane kohustatud võimaldama tal toimikuga tutvuda ega korraldama ärakuulamist, mis tähendab, et etteheide kaitseõiguste rikkumise kohta tuleb tagasi lükata.
105 Kolmandaks tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kujutab tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte endast ühenduse õiguse üldpõhimõtet, mis tuleneb liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest ning mis on sätestatud Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklites 6 ja 13, kusjuures lisaks on see põhimõte leidnud kinnitust ka 7. detsembril 2000 Nice’is välja kuulutatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (EÜT 2000, C 364, lk 1) artiklis 47. Kohtuliku kontrolli tõhusus tähendab, et ühenduse ametivõimud on kohustatud rahaliste vahendite külmutamise põhjendustest asjaomasele üksusele võimaluse korral teatama selle loetellu kandmise otsustamise ajal või vähemalt nii kiiresti kui võimalik pärast loetellu kandmist, et võimaldada selle adressaatidel tähtaja jooksul oma kaebeõigust teostada. Nimetatud põhjendustest teatamise kohustuse täitmist on eelkõige vaja nii selleks, et võimaldada piiravate meetmete adressaatidel kaitsta oma õigusi parimates võimalikes tingimustes ja otsustada täielikult informeerituna, kas on tarvis ühenduste kohtusse pöörduda, kui ka selleks, et võimaldada ühenduste kohtul täielikult kasutada oma EÜ asutamislepingust tulenevat pädevust kontrollida käsitletava ühenduse õigusakti seaduslikkust (vt selle kohta analoogia alusel eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus Kadi, punktid 335–337 ja seal viidatud kohtupraktika).
106 Eespool punktidest 84–90 ja 96 tuleneb, et hagejal oli aegsasti piisavalt täpset teavet tema rahaliste vahendite külmutamise põhjenduste kohta. Lisaks, kuna ta ei esitanud taotlust nõukogu toimikuga tutvumiseks, ei ole tal alust väita, et tal ei võimaldatud toimikuga tutvuda. Lisaks leiab Esimese Astme Kohus, et tal on võimalik täielikult oma kontrolli teostada. Neil asjaoludel tuleb jõuda järeldusele, et nõukogu ei ole rikkunud hageja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.
107 Kuna hageja väidab veel selles kontekstis, et nõukogu ei ole Esimese Astme Kohtu menetluses esitanud vaidlustatud otsuses toodud põhjenduste toetuseks ühtegi tõendit, siis tuleb märkida, et selliste tõendite esitamine oleks vajalik üksnes siis, kui hageja esitaks vastuvõetava väite, milles ta seab kahtluse alla põhjendatuse järelduse puhul, mille kohaselt ta toetas tuumarelvade levikut. Ilma et hageja oleks kohustatud esitama negatiivset tõendit, peab nõukogu sellistel asjaoludel vastavalt eespool punktis 37 toodule esitama tema hinnangu aluseks olevad tõendid ja teabe, et ühenduste kohus saaks neid kontrollida. Siiski, nagu see tuleneb eespool punktist 30, ei ole käesolevas asjas sellist väidet esitatud. Seega ei saa nõukogu poolt tõendite esitamata jätmine kaasa tuua õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele rikkumist ning seda puudutav etteheide tuleb järelikult tagasi lükata, ilma et oleks vaja kontrollida, kas 4. veebruaril 2009 esitatud dokumendid kinnitavad väidet, et hageja oli käesolevas asjas kohustatud esitama negatiivse tõendi.
108 Eelnevat silmas pidades tuleb neljas väide tagasi lükata.
Viies väide pädevuse puudumise kohta
Poolte argumendid
109 Hageja väidab, et nõukogul puudub EÜ asutamislepingu raames pädevus määrata selliseid „kriminaalkaristusi” nagu rahaliste vahendite külmutamine. Järelikult siis, kui nõukogu külmutas hageja rahalised vahendid vaidlustatud otsuse ja määrusega nr 423/2007, mis on vastu võetud talle EÜ asutamislepinguga antud pädevuse alusel, ületas ta oma pädevust, kuritarvitas võimu ja rikkus olulisi menetlusnorme ning asutamislepingu sätteid.
110 Nõukogu, keda toetavad menetlusse astujad, vaidlustab hageja argumentide põhjendatuse ning rõhutab, et rahaliste vahendite külmutamine ei kujuta endast kriminaalkaristust.
Esimese Astme Kohtu hinnang
111 Tuleb märkida, et kuna nende üksuste rahalisi vahendeid, kelle suhtes võetakse määruses nr 423/2007 ette nähtud piiravaid meetmeid, ei konfiskeeritud kui kuriteoga saadut, vaid need külmutati ettevaatuspõhimõttel, ei kujuta kõnealused meetmed endast kriminaalkaristust. Lisaks ei eelda need ühtki sellelaadset süüdistust (vt analoogia alusel Esimese Astme Kohtu 11. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑47/03: Sison vs. nõukogu, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 101).
112 Järelikult ei ole põhjendatud hageja argument, et tema rahaliste vahendite külmutamine kujutab endast kriminaalkaristust. Sellest asjaolust nähtub, et käesolev väide tuleb tagasi lükata ning seega tuleb hagi tervikuna rahuldamata jätta.
Kohtukulud
113 Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, tuleb kohtukulud, kaasa arvatud ajutiste meetmete kohaldamise menetluse kulud, vastavalt nõukogu nõudele välja mõista hagejalt.
114 Kodukorra artikli 87 lõike 4 esimese lõigu alusel kannavad menetlusse astuvad liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud. Seega kannavad Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik, Prantsuse Vabariik ja komisjon ise oma kohtukulud, kaasa arvatud ajutiste meetmete kohaldamise menetluse kulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ESIMESE ASTME KOHUS (teine koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Jätta Bank Melli Iran’i kohtukulud tema enda kanda ja mõista Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud, kaasa arvatud ajutiste meetmete kohaldamise menetluse kulud, välja Bank Melli Iran’ilt.
3. Jätta Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi, Prantsuse Vabariigi ja Euroopa Ühenduste Komisjoni kohtukulud, kaasa arvatud ajutiste meetmete kohaldamise menetluse kulud, nende endi kanda.
Pelikánová | Jürimäe | Soldevila Fragoso |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 14. oktoobril 2009 Luxembourgis.
Allkirjad
Sisukord
Vaidluse taust
Iraani Islamivabariigi vastu suunatud piiravad meetmed
Hagejat puudutavad meetmed
Menetlus ja poolte nõuded
Õiguslik käsitlus
Hageja poolt 4. veebruaril 2009 esitatud dokumentide asjakohasus
Kohtuliku kontrolli intensiivsus
Poolte argumendid
Esimese Astme Kohtu hinnang
Esimene väide, et on rikutud olulisi menetlusnorme, EÜ asutamislepingut, seda rakendavaid õigusnorme ning ühise seisukoha 2007/140 artikli 7 lõiget 2, on toime pandud võimu kuritarvitamine ning vaidlustatud otsusel puudub õiguslik alus
Poolte argumendid
Esimese Astme Kohtu hinnang
Teine väide, et on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet
Poolte argumendid
Esimese Astme Kohtu hinnang
Kolmas väide, et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet ja omandiõigust
Poolte argumendid
Esimese Astme Kohtu hinnang
Neljas väide, et on rikutud kaitseõigusi, õigust tõhusale kohtulikule kaitsele ja määruse nr 423/2007 artikli 15 lõikes 3 ette nähtud põhjendamiskohustust
Poolte argumendid
Esimese Astme Kohtu hinnang
Viies väide pädevuse puudumise kohta
Poolte argumendid
Esimese Astme Kohtu hinnang
Kohtukulud