Esialgne tõlge
EUROOPA KOHTU MÄÄRUS (kuues koda)
4. juuli 2024 (*)
Apellatsioonkaebus – Euroopa Liidu Kohtu kodukorra artikkel 181 – Institutsiooniline õigus – ELTL artikkel 265 – Tegevusetushagi – Schengeni acquis’ sätete täielik kohaldamine Rumeenias – Kohustus võtta vastu otsus vastavalt aktile Bulgaaria Vabariigi ja Rumeenia ühinemistingimuste kohta – Osaliselt ilmselgelt vastuvõetamatu ja osaliselt ilmselgelt põhjendamatu apellatsioonkaebus
Kohtuasjas C‑786/23 P,
mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 18. detsembril 2023 esitatud apellatsioonkaebus,
Eugen Tomac, elukoht Brüssel (Belgia), esindaja: avocat R. Duta,
apellant,
teine menetlusosaline:
Euroopa Liidu Nõukogu,
kostja esimeses kohtuastmes,
EUROOPA KOHUS (kuues koda),
koosseisus: koja president T. von Danwitz, kohtunikud P. G. Xuereb (ettekandja) ja A. Kumin,
kohtujurist: A. M. Collins,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artiklile 181 pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi põhistatud määrusega,
on teinud järgmise
kohtumääruse
1 E. Tomac palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 26. oktoobri 2023. aasta määruse Tomac vs. nõukogu (T‑244/23, edaspidi „vaidlustatud kohtumäärus“, EU:T:2023:685), millega Üldkohus jättis läbi vaatamata E. Tomaci poolt ELTL artikli 265 alusel esitatud hagi, milles paluti esiteks tuvastada, et Euroopa Liidu Nõukogu on jätnud õigusvastaselt võtmata meetmed, et otsustada Schengeni acquis’ sätete täieliku kohaldamise üle Rumeenias, ning teiseks tunnustada tema staatust „eelisseisundis hagejana“ ning võimaldada tal kasutada sellest tulenevalt kõiki õigusi, väiteid ja nõudeid.
Õiguslik raamistik
2 Lepingu Euroopa Liidu liikmesriikide ning Bulgaaria Vabariigi ja Rumeenia vahel Bulgaaria Vabariigi ja Rumeenia ühinemise kohta Euroopa Liiduga (ELT 2005, L 157, lk 11), mis allkirjastati 25. aprillil 2005 ja mis jõustus 1. jaanuaril 2007, artikli 2 lõike 2 kohaselt sellele lepingule lisatud Bulgaaria Vabariigi ja Rumeenia ühinemistingimusi ja Euroopa Liidu aluslepingute kohandusi käsitleva akti (ELT 2005, L 157, lk 203; edaspidi „ühinemisakt“) artiklis 4 on sätestatud:
1. Schengeni acquis’ sätted […] Euroopa Liidu raamistikku integreeritud Schengeni acquis’ kohta, ning Schengeni acquis’l põhinevad või sellega muul viisil seotud aktid, mis on loetletud II lisas, samuti muud samalaadsed aktid, mis on võetud vastu enne ühinemiskuupäeva, on Bulgaariale ja Rumeeniale siduvad ja neid kohaldatakse nimetatud riikides alates ühinemiskuupäevast.
2. Need Euroopa Liidu raamistikku integreeritud Schengeni acquis’ sätted ning Schengeni acquis’l põhinevad või sellega muul viisil seotud aktid, millele ei ole lõikes 1 osutatud, on Bulgaariale ja Rumeeniale siduvad alates ühinemiskuupäevast, kuid neid kohaldatakse kummaski nimetatud riigis üksnes nõukogu sellekohase Euroopa otsuse alusel, mis tehakse pärast Schengeni kehtiva hindamiskorra kohaselt toimunud kontrollimist, kas asjaomases riigis on kõnealuse acquis’ kõigi osade rakendamise tingimused täidetud.
Nõukogu teeb oma otsuse ühehäälselt pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga, kusjuures hääletamisel osalevad nõukogu liikmed, kes esindavad nende liikmesriikide valitsusi, mille suhtes on käesolevas lõikes osutatud sätted juba jõustunud, ning selle liikmesriigi valitsuse esindaja, mille suhtes nimetatud sätted jõustatakse. […]“.
Vaidluste taust
3 Üldkohus kirjeldas vaidluse tausta vaidlustatud kohtumääruse punktides 2–23 ja käesoleva menetluse tarvis võib selle kokku võtta järgmiselt.
4 Apellant on Rumeenia kodanikust Euroopa Parlamendi liige.
5 Pärast liiduga ühinemist 1. jaanuaril 2007 võttis Rumeenia aastatel 2009–2011 Schengeni hindamismenetluse raames rea meetmeid, et täita Schengeni acquis’ sätete täielikuks kohaldamiseks vajalikud kriteeriumid.
6 Nõukogu eesistujariik valmistas ette kaks otsuse eelnõud Schengeni acquis’ sätete täieliku kohaldamise kohta Rumeenias, misjärel võeti vastu mitu parlamendi resolutsiooni, milles väljendati toetust Rumeenia ühinemisele Schengeni alaga ja kutsuti nõukogu üles võtma selleks vajalikke meetmeid. Nende kahe eelnõu üle nõukogus siiski hääletust ei toimunud.
7 Nõukogu eesistujariik koostas ühinemisakti artikli 4 lõike 2 alusel 29. novembril 2022 nõukogu otsuse eelnõu nr 15218/22 Schengeni acquis’ sätete täieliku kohaldamise kohta Bulgaarias ja Rumeenias (edaspidi „eelnõu nr 15218/22“).
8 8. detsembril 2022 toimus nõukogu koosseisu „Justiits- ja siseküsimused“ (edaspidi „JHA“) istung, et teha otsus eelnõu nr 15218/22 kohta vastavalt selle istungi päevakorrapunkti 3 alapunktile a, milles oli ette nähtud, et otsuste vastuvõtmiseks võib osutuda vajalikuks liikmesriikide valitsuste esindajate hääletamine. Kuna ühehäälsust ei saavutatud, ei võetud seda eelnõud vastu.
9 Apellant küsis 15. detsembri 2022. aasta e-kirjas nõukogu peasekretariaadi JHA peadirektorilt, kas oleks võimalik edastada talle eelnõu nr 15218/22 üle toimunud hääletuse tulemused ning nõukogu 8. detsembri 2022. aasta koosoleku protokoll või sellega seotud aruanne.
10 Nõukogu peasekretariaadi JHA peadirektor vastas apellandile 16. detsembri 2022. aasta e-kirjaga, et sellel istungil ei võetud eelnõud nr 15218/22 tegelikult vastu ja vastavalt nõukogu kodukorra artiklitele 8 ja 9 ei ole hääletustulemused muu kui seadusandliku akti üle peetud üldsusele mitte avatud arutelude puhul avalikud. Ta lisas, et ka selle istungi protokolli ei avalikustatud.
11 Apellant edastas 6. veebruari 2023. aasta kirjaga ühele JHA liikmeks olevale ministrile ELTL artikli 265 teise lõigu alusel nõukogule adresseeritud üleskutse teha toiming, et otsustada Schengeni acquis’ sätete täieliku kohaldamise üle Rumeenias vastavalt ühinemisakti artikli 4 lõikele 2. Ta väitis seoses selle toimingu tegemise üleskutsega eelkõige, et on rikutud võrdsuse põhimõtet, diskrimineerimiskeelu põhimõtet ja liikmesriikidevahelise lojaalse koostöö põhimõtet. Lisaks ei saanud – juhul kui leiab tõendamist, et Rumeenia oli täitnud hindamismenetluse tingimused – tema ühinemist tagasi lükata vaid üheainsa liikmesriigi põhjendamatu vastuseisu ettekäändel ning nõukogul oleks tulnud see ilmselgelt põhjendamatu vastuseis jätta ühinemisakti artikli 4 alusel tähelepanuta.
12 Nõukogu üldise ja institutsionaalse poliitika peadirektor vastas apellandile 13. aprilli 2023. aasta kirjaga. Ta kordas apellandile ühinemisakti artikli 4 lõikes 2 ette nähtud ühehäälsuse nõuet, mida tuleb selles artiklis ette nähtud otsuse vastuvõtmiseks järgida. Seejärel selgitas ta, et eelnõu nr 15218/22 ei saavutanud 8. ja 9. detsembri 2022. aasta istungil asjaomaste liikmesriikide esindajate ühehäälsust ning seetõttu jätkuvad läbirääkimised Schengeni acquis’ sätete täieliku kohaldamise üle Rumeenias, et saavutada kõnealuses ühinemiseaktis nõutav ühehäälsus.
Hagi menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtumäärus
13 Apellant esitas Üldkohtu kantseleisse 10. mail 2023 saabunud hagiavaldusega ELTL artikli 265 alusel nõukogu vastu tegevusetushagi, milles palus esiteks tuvastada, et nõukogu on jätnud süüliselt võtmata meetmed, et otsustada ühinemisakti artikli 4 lõike 2 kohaselt Schengeni acquis’ sätete täieliku kohaldamise üle Rumeenias, ning teiseks tunnustada tema staatust „eelisseisundis hagejana“ ning võimaldada tal kasutada sellega seoses kõiki õigusi, väiteid ja nõudeid.
14 Üldkohus jättis 26. oktoobril 2023 oma kodukorra artikli 126 alusel menetlust jätkamata hagi ilmselge õigusliku põhjendamatuse tõttu läbi vaatamata.
15 Esimese nõude kohta tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 30, et ühinemisakti artiklis 4 ei ole kehtestatud mingit tähtaega, mille möödumisel peab nõukogu selle artikli alusel tehtav otsus olema vastu võetud või loetakse see vastuvõetuks.
16 Lisaks märkis Üldkohus selle kohtumääruse punktis 31, et eelkõige ühinemisakti artiklis 4 ette nähtud hääletamisest ning selles kehtestatud ühehäälsuse tingimusest tuleneb, et asjaomaste liikmesriikide valitsuste esindajad ei ole kohustatud igal juhul vastu võtma otsust selle sätte tähenduses, vaid vastupidi, neil on selles osas kaalutlusõigus, mis välistab isikute õiguse nõuda neilt ja seega nõukogult, et nad võtaksid otsuse eelnõu üle arutamisel teatava seisukoha.
17 Samuti rõhutas Üldkohus nimetatud määruse punktis 32, et nõukogu üldise ja institutsionaalse poliitika peadirektor märkis õigesti, et nõukogu ei saa õiguspäraselt jätta tähelepanuta asjaomaste liikmesriikide esindajate ühehäälsuse puudumist, sest vastasel juhul rikuks ta ühinemisakti artikli 4 lõikes 2 sätestatud tingimusi.
18 Üldkohus järeldas sama kohtumääruse punktis 33, et ajal, mil apellant esitas nõukogule üleskutse teha toiming, ei olnud nõukogul mingit kohustust võtta ühinemisakti artikli 4 alusel vastu otsus, vaid ta pidi tegutsema kooskõlas selles artiklis sõnaselgelt ette nähtud ühehäälsuse nõudega.
19 Vaidlustatud kohtumääruse punktides 34 ja 35 lisas Üldkohus, et kuivõrd nõukogu eesistuja koostas kolm otsuse eelnõud Schengeni acquis’ sätete täieliku kohaldamise kohta Bulgaarias ja Rumeenias, ei hoidunud nõukogu oma pädevuse piires tegutsemast, et võtta enne hagi esitamist mis tahes meetmeid otsuse vastuvõtmiseks ühinemisakti artikli 4 alusel. Sellest järeldub, et nõukogu ei ole jätnud ELTL artikli 265 tähenduses õigusvastaselt otsust tegemata.
20 Nõude teise osa kohta meenutas Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 37, et ELTL artikli 263 teise lõigu kohaselt tunnustatakse „eelisseisundis hagejatena“ ainult liikmesriike, parlamenti, nõukogu või Euroopa Komisjoni, ning otsustas seetõttu, et apellandile ei saa sellist staatust anda.
Poolte nõuded ja menetlus Euroopa Kohtus
21 Apellant palub 18. detsembril 2023 esitatud apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul sisuliselt tühistada vaidlustatud kohtumäärus ja saata kohtuasi tagasi uueks arutamiseks Üldkohtu teisele koosseisule, et see lahendaks tema nõude, ning teise võimalusena see kohtumäärus muuta seda kohtumäärust.
Apellatsioonkaebus
22 Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 181 on sätestatud, et kui apellatsioonkaebus on tervikuna või osaliselt ilmselgelt vastuvõetamatu või ilmselgelt põhjendamatu, võib Euroopa Kohus ettekandja-kohtuniku ettepanekul ja pärast kohtujuristi ärakuulamist igal ajal jätta apellatsioonkaebuse põhistatud määrusega tervikuna või osaliselt rahuldamata.
23 Käesolevas kohtuasjas tuleb seda sätet kohaldada.
24 Apellant esitab oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks kaks väidet, millest esimese kohaselt on rikutud õigusnormi ühinemisakti artikli 4 lõike 2 alusel otsuse tegemise tähtaja tõlgendamisel ja teise kohaselt on Üldkohus rikkunud teatavaid õiguse üldpõhimõtteid, nagu õiguskindluse, isikute ja kaupade vaba liikumise, diskrimineerimiskeelu ja võrdse kohtlemise, „vastastikuse abi“ ja „vendluse“ ning liikmesriikide vahelise lojaalse koostöö põhimõte, ning teinud ilmse hindamisvea.
Esimene väide
25 Mis puudutab apellatsioonkaebuse esimest väidet, et kohustus võtta ühinemisakti artikli 4 lõike 2 alusel vastu otsus mõistliku aja jooksul tuleneb ELL artikli 3 lõigetest 2 ja 3 ning ELL artikli 4 lõikest 2, siis tuleb märkida, et need sätted ei näe nõukogule ette ühtegi sellist kohustust ning lisaks ei rikkunud Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 30 õigusnormi, kui ta leidis, et ühinemisakti artikkel 4 ei näe ette tähtaega, mille möödumisel peab nõukogu selle artikli alusel tehtav otsus olema vastu võetud või loetakse see vastuvõetuks.
26 Seega tuleb apellatsioonkaebuse esimene väide tagasi lükata.
Teine väide
27 Apellatsioonkaebuse teises väites väidab apellant kõigepealt, et ühinemisakti artikli 4 lõike 2 kohase otsuse vastu võtmata jätmine rikub teatavaid käesoleva määruse punktis 24 nimetatud õiguse üldpõhimõtteid.
28 Sellega seoses tuleb meenutada, et ELTL artikli 256 lõike 1 teisest lõigust, Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust ning Euroopa Kohtu kodukorra artikli 168 lõike 1 punktist d ja artikli 169 lõikest 2 tuleneb, et apellatsioonkaebuses tuleb täpselt näidata kohtuotsuse, mille tühistamist nõutakse, vaidlustatavad osad, samuti seda nõuet konkreetselt põhjendavad õiguslikud argumendid, kuna vastasel juhul on apellatsioonkaebus või asjasse puutuv väide vastuvõetamatu (10. septembri 2020. aasta kohtuotsus Hamas vs. nõukogu, C‑386/19 P, EU:C:2020:691, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).
29 Tuleb aga tõdeda, et esiteks ei ole apellant välja toonud vaidlustatud kohtumääruse põhjenduste punkte, mida ta käesoleva määruse punktis 24 nimetatud põhimõtete osas kritiseerib, ja teiseks ei esita ta ühtegi argumenti, mis seaks kahtluse alla Üldkohtu järelduse vaidlustatud kohtumääruse punktis 33, et ajal, mil apellant saatis nõukogule toimingu tegemise üleskutse, ei olnud sellel institutsioonil mingit kohustust võtta ühinemisakti artikli 4 alusel vastu otsus, sest vastasel juhul rikuks ta selles artiklis ette nähtud ühehäälsuse tingimust.
30 Lisaks, mis puudutab Rumeenia väidetavat diskrimineerimist võrreldes Horvaatia Vabariigiga, siis tuleb tõdeda, et apellant ei selgita, kuidas selline erinev kohtlemine – eeldades selle tõendatust – võis mõjutada ühinemisakti artikli 4 lõike 2 kohase otsuse vastuvõtmist.
31 Lõpuks, mis puudutab apellandi etteheidet Üldkohtule sisuliselt selle kohta, et viimane ei otsustanud, et nõukogu peab ELL artikli 31 lõike 2 esimese taande kohaselt kvalifitseeritud häälteenamusega kõrvale kalduma ühehäälsuse tingimusest, siis tuleb tõdeda, et see säte kuulub ELL V jaotise 2. peatükki, mis näeb ette erisätted ühise välis- ja julgeolekupoliitika kohta, ega ole seega ühinemisakti artikli 4 lõike 2 tõlgendamisel asjakohane.
32 Järelikult tuleb apellatsioonkaebuse teine väide samuti tagasi lükata.
33 Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et apellatsioonkaebus tuleb jätta osaliselt ilmselge vastuvõetamatuse tõttu ja osaliselt ilmselge põhjendamatuse tõttu tervikuna läbi vaatamata.
Kohtukulud
34 Vastavalt kodukorra artiklile 137, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluse suhtes, tehakse otsus kohtukulude kohta kohtumääruses.
35 Kuna käesolev kohtumäärus on tehtud enne apellatsioonkaebuse kättetoimetamist menetluse teisele poolele ja seega enne, kui tal on saanud tekkida kohtukulusid, tuleb otsustada, et apellant kannab ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) määrab:
1. Jätta apellatsioonkaebus osaliselt ilmselge vastuvõetamatuse tõttu ja osaliselt ilmselge põhjendamatuse tõttu läbi vaatamata.
2. Jätta E. Tomaci kohtukulud tema enda kanda.
Allkirjad