Kohtuasi T‑260/11

Hispaania Kuningriik

versus

Euroopa Komisjon

Kalandus – Kalavarude säilitamine – Hispaaniale aastaks 2010 eraldatud makrelli püügikvootide ületamine VIIIc, IX ja X püügipiirkonnas ning CECAF 34.1.1 püügipiirkonna EL‑i vetes – Mahaarvamised aastateks 2011–2015 eraldatud püügikvootidest – Kaitseõigused – Õiguskindlus – Õiguspärane ootus – Võrdne kohtlemine

Kokkuvõte – Üldkohtu otsus (neljas koda), 18. juuni 2014

1.      Kalandus – Mereressursside kaitse – Kalapüügikvoodi süsteem – Mahaarvamised teatava aasta jaoks eraldatud püügikvootidest varasematel aastatel toimunud kvootide ületamise tõttu – Määruse nr 1224/2009 artikkel 105 – Komisjoni kohustused ja kaalutluspädevus

(nõukogu määrus nr 1224/2009, artikli 105 lõiked 1,2 ja 6; nõukogu määrus nr 2371/2002, artikkel 30)

2.      Euroopa Liidu õigus – Põhimõtted – Kaitseõigused – Haldusmenetluses arvestamine – Ulatus

3.      Euroopa Liidu õigus – Põhimõtted – Õiguspärase ootuse kaitse – Tingimused – Haldusasutuse antavad konkreetsed tagatised

4.      Euroopa Liidu õigus – Põhimõtted – Õiguspärase ootuse kaitse – Piirid – Ühine kalanduspoliitika – Õigusnormide kohandamine vastavalt majandusliku olukorra muutumisele – Õiguspärase ootuse kaitsele tuginemise võimaluse puudumine – Kehtiva korra ilmselge rikkumise toimepanijale kaitse andmisest keeldumine

(nõukogu määrus nr 23/2010; komisjoni määrus nr 165/2011)

5.      Euroopa Liidu õigus – Põhimõtted – Võrdne kohtlemine – Mõiste – Erinev kohtlemine, mis tuleneb erinevatest faktilistest ja õiguslikest olukordadest, mis on seega võrreldamatud – Rikkumise puudumine

1.      Sõna „võib” kasutamine määruse nr 1224/2009, millega luuakse ühenduse kontrollisüsteem ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise tagamiseks, artikli 105 lõikes 6 näitab esiteks seda, et komisjonil on seoses põhimõttelise küsimusega, kas teha kalanduse ja akvakultuuri korralduskomiteele, mis on asutatud määruse nr 2371/2002 ühisele kalanduspoliitikale vastava kalavarude kaitse ja säästva kasutamise kohta artikliga 30, ettepanek (juhul, kui liikmesriik on talle teatavaks aastaks eraldatud kvoote ületanud) liikmesriigi tulevastest kvootidest mahaarvamiste tegemise eeskirjade vastuvõtmiseks, kaalutlusõigus ja teiseks seda, et kõnealune kaalutlusõigus hõlmab ka komisjoni õigust valida selleks määruse alla kuuluvaid erinevaid teemasid ja meetmeid.. Seetõttu lähtub liikmesriik ekslikust eeldusest rõhutades, et komisjon peab võtma vastu üksikasjalikud eeskirjad, selleks et ta saaks kasutada kõnealuse määruse artikli 105 lõigetes 1 ja 2 ette nähtud meetmeid.

Seevastu on kõnealuse määruse artikli 105 lõige 1 sõnastatud nii, et sellega antakse komisjonile kaalutlusõiguseta pädevus selles mõttes, et kui komisjon on teinud kindlaks, et liikmesriik on ületanud temale eraldatud kvoote, peab ta tegema mahaarvamised kõnealuse liikmesriigi tulevastest kvootidest. Samamoodi ei ole määruse artikli 105 lõikes 2 antud komisjonile kaalutlusõigust selles osas, kuidas sellist antud aasta kvoodiületamist käsitleda, vaid ta on kohustatud tegema järgmisel aastal või järgnevatel aastatel mahaarvamisi rohkem püüdnud liikmesriigi aastasest kvoodist, kohaldades korrutustegurit vastavalt kvoodi ületamise protsendile. Sellest tuleneb, et tehtavate mahaarvamiste üldkogus on täpse arvutustehte tulemus, mille parameetrid – ületamise protsent ja korrutustegur – on selles sättes konkreetselt ette nähtud nii, et komisjonil puudub selle koguse kindlaksmääramisel täielikult kaalutlusõigus.

Seega on määruse nr 1224/2009 artikli 105 lõiked 1 ja 2, nimelt need, milles on käsitletud mahaarvamiste üldkoguse arvutamist, piisavalt selged, täpsed ja tingimusteta, et komisjon saaks neid otse kohaldada.

(vt punktid 40, 41, 44 ja 45)

2.      Õigus olla ära kuulatud tagab igale isikule võimaluse teha haldusmenetluses enne tema huve kahjustada võiva otsuse tegemist tegelikult ja tõhusalt teatavaks oma seisukoht. Seetõttu tuleb selle põhimõtte järgimine tagada ka siis, kui vastavad erinormid puuduvad või kui tegemist on õigusnormidega, mis ise seda põhimõtet arvesse ei võta. Juhul kui liidu institutsioonidel on kaalutlusõigus, on liidu õiguskorraga haldusmenetlustes antud tagatiste järgimine veelgi tähtsam.

Järelikult kuulub õiguse olla ära kuulatud kohaldamisalasse see, kui haldusasutus kavatseb vastu võtta isiku huve kahjustavat akti, mis võib kahjustada eraisiku või asjaomase liikmesriigi huve; selle põhimõtte kohaldamine ei sõltu sellest, kas mõnes teiseses õigusnormis on see sõnaselgelt sätestatud.

(vt punktid 62–64)

3.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 84)

4.      Juhul kui ettevaatlik ja mõistlik ettevõtja oleks tema huve mõjutada võiva liidu õigusnormi vastuvõtmist võinud ette näha, ei saa ta õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele enam tugineda, kui kõnealune meede on juba vastu võetud. Lisaks ei saa ettevõtjatel olla õiguspärast ootust kehtiva olukorra säilimise osas, kuna liidu institutsioonid võivad oma kaalutlusõigust kasutades seda olukorda muuta ja eriti veel ühise kalanduspoliitika valdkonnas, mille eesmärk on pidev kohanemine majandusliku olukorra muutustega. Peale selle ei saa õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumisele tugineda isik, kes on süüdi kehtivate õigusnormide ilmses rikkumises.

(vt punktid 87 ja 88)

5.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 93)